Näen

Jumal

Sa oled

alati siin samas

Sa oled alati Sama

Sa

Ma

.

Täna öösel

täna öösel

vallutasid mu vanematekodu

pealinna hipid

nad panid aeda üles oma hipitelgid

ja laotasid murudele hipitekid

lesisid päev otsa meie õues

võtsid päikest

ja jõid mingit kollast jooki

uue öö saabudes aga

mineerisid nad meie maja

ja lasid selle õhku

ma seisin kõrvalhoone katuseharjal

vaatasin plahvatavat kodu

ja ei mõelnud midagi

ei tundnud midagi

kui tolm hajus

hakkas paistma tükike teist korrust

mis seisis veel püsti

ja sellel ema ja isa voodi

plahvatusest täiesti puutumata

tasakaalupunktis

majajäänusel kergelt kiikumas

vanemad magasid sügavalt ja rahulikult

11. jaanuar 2013 Tartus Herne tänaval

***

Tulen koos Tauno Kiburi ja Aado Lintropiga Estoplasti poolt, piki Võsa tänavat kõrgepingeliinide alt läbi. Kõnnime mööda tee vasakut serva, kuhu on laotud lume sisse Tallinna vanalinna vormileivakujulistest tänavakividest rada. Lähenedes elektrivõrkude ridaelamule, märkan, et sillutis muutub – nüüd on jalge all lustakalt paigutatud väikesed hallid ja valged kiviruudud, nagu Praha tänavatel. Astudes mööda neid kive, ütleb Aado poolhabemesse: "Ma rajasin siia jalutustee. Ma olen elus juba nii palju näinud ja käinud, et mõtlesin, et teen teile siia koertega jalutamise tee."

Kui oleme jõudnud meie majani, lööb mu silme eest kõik kriitvalgeks. Mehed kaovad kuhugi. Ma olen korraga nagu oma lapsepõlve valguses, kus ületänava teedevalituse majad on hiljuti valminud, nii nagu meie majagi, - ja puid ei ole veel, kõik on lage. Kui lapsepõlves oli see valgus lihtsalt väga hele ja silmad lihtsalt veel hellad seda maailma vastu võtma, siis nüüd, nüüd oli see lagedus valus, karjuvalt valus.

Olen ennegi sellesse olukorda sattunud, kui järsku vanematekoju tulles näen, et teedevalitsuse majade elanikud on järsku otsustanud korterelamute vahel kasvavad suured puud maha võtta – kas siis selle pärast, et nad segasid vaadet – pilku vastasmaja akendesse – või sellepärast, et suure kuuse ja vägevate kaskede oksad olid tänavale ulatumas. Igaljuhul on need puud kasvanud koos minuga, ja koos mu õdede ja vanematega, ehkki nad asuvad teisel pool tänavat – nad on osa meie koduruumist, nad on meie sõbrad ja pereliikmed.

Kukkusin kuusekännu juurde põlvili, ahastus paiskus minu seest taevasse: "Miks!?" Pisarad hakkasid voolama, langesid värskelt saetud puu märjale kännule ja ühinesid seal puu juurtest ikka veel ülespoole immitseva maapõueveega. "Miks te tegite seda!? Kuidas te ei saa, aru et need puud on osa meist!? Kuidas te ei saa aru, et need aastaringid siin on meie südameringid!"

"Nad ei saa aru. Ei hakkagi saama." Mu kõrval seisis tädi Ami – ema sõbranna ja mu mängukaaslaste ema.

Võtsin ennast kokku. Ei ole mõtet ulguda, kui midagi enam parata ei saa. Pealegi veel daamide juuresolekul. "Tere," löristasin läbi tilkuva nina. "Kuidas läheb, ma arvasin, et te elate ammu juba Soomes." – "Meil on siin ikka veel korter," vastas ta. "Kus, kas sama koha peal" – "Jaa, ikka, selles maja uuemas osas, seal tagumises otsas, mäletad küll"

Jaa, muidugi ma mäletan seda korterit ja sealset trepikoda. Nagu ma mäletan paljusid kortereid siin, ja trepikodasid. See oli kummaline ületee maailm, kus ma mängimas käisin, mis aga oli nii teistsugune võrreldes meie, individuaalelamute laste maailmaga siinpool teed, kus olid omad aiad ja kasvuhooned ja murud ja põõsad ja jänesed ja tibud ja koerad ja kassid. Ületee maailm oli muidugi ka väga huvitav, seal oli tore käia – võtta oma täispuhutud traktorikummilohv kaasa ja ehitada kortermajade vahele suurele murule külalastega koos kõrge lohvitorn. Või kobarduda suveleitsaku eest varju otsides mõnes keldrite järgi lõhnavas trepikojas, mis tollal polnud kunagi lukustatud, istuda jahedatele betoonastmetele ja rääkida kollijutte. Aga alati sai sellest teispoolteed olevast teistmoodi maailmast oma turvalisemasse seesmise ringi ruumi tulla. Samas sealpool teed puud on ikkagi jäänud omadeks puudeks, oleme nendega kokku kasvanud nagu oma aia puudegagi.

Tädi Ami läks korterisse ja ma tundsin, et mul tuleb suurest kuusest lihtsalt loobuda, lahti lasta. Nii nagu ka kaskedest. Kõndisin silmi pühkides vanematekoju.

Majja jõudes läksin elutuppa. Seal istusid diivanilaua ümber Aado, Tauno ja kuidagi täiesti loomulikult ka Dilgo Khyentse Rinpoche[1] koos mõne noore mungaga. Istusin ka laua äärde. Ema tõi meile teed. Kaks munka läksid korraks mujale ja tulid varsti tagasi valgete lilleõitega. Dilgo Khyentse pani peopesad kokku ja munk asetas kummardades neisse ühe valge õie. Siis pani Aado käed samamoodi ja talle anti tema õis; siis Taunole, emale ja isale ja mulle. Hästi kerge hakkas olla. Puudesaagimiseahastus oli nagu uhutud. Kui munk õisi jagas, siis vaatasin tema jalga. See oli mu lapsepõlve karvasel vaibal, mis lõhnas kummaliselt, kui põrandal lamades oma nina selle tihedatesse lühikestesse karvadesse surusin. Ajapikku hakkas see vaip veel alumiselt küljelt mingit imelikku nõukaaegset liimi pudistama ja lõpuks tuli see ära visata. Aga munga palja jala all oli ta täiesti värske ja uus. Vaatasin munga suurt varvast, see oli puhas ja valge. Küünealune oli ka puhas. Mulle olid lapsena küünealused väga tähtsad – et nad oleksid puhtad. Mõtlesin, et näe, mungad on hästi distsiplineeritud, nad pesevad ennast sageli ja korralikult.

Kui pilgu üles laua ääres istujatele tõstsin, siis olid lilled juba jagatud. Natukese vaikimise järel ütles Aado: "Kas teeme nüüd ühe budistliku vaikusepalve," mille peale läbis mind ja Taunot rõõmus äratundmisejõnksatus. Vaatasime kõik Dilgo Khyentse poole. Ta noogutas ja me keskendusime.

Siis korraga avastasin, et meil on ju siin Raplas budamungad külas. See on ju nii eriline, see on ju nii oluline, see on enneolematu, ei tea, kas seda kunagi veel juhtub. Oioioi, seda on vaja jäädvustada. Kus on mu kaamerad!? Kargasin üles ja läksin ruttu oma tuppa. Kirjutuslaual oli hunnik kõvakettaid ja igasuguseid salvestajaid – erineva vanuse ja margiga diktofone, fotoaparaate, videokaameraid, lisaks juhtmepusasid, SD-kaarte, erinevas suuruses kassette, CD-, DVD- ja BlueRay plaate, minidiske, akusid, kõrvaklappe, statiive, vutlareid, kaardilugejaid ja akulaadijaid. Kaevasin tehnikahunnikust kiiresti välja oma kõige uuema ja kõige võimsama fotokaamera, täieliku püssi. Haarasin suure statiivi kaasa ja tormasin elutuppa tagasi. Keerasin kiiresti kaamera statiivi otsa. Lükkasin väiksema diivani eest ära, et mungad ikka hästi näha oleks ja saaks suure laia kaadri.

Fotokas aga ei läinud kuidagi käima. Funktsioonideketas ei püsinud paigal, tal oli kogu aeg nagu mingi inerts sees. Kui ta manuaalprogrammi peale paigale surusin, siis ta venis ikkagi kuhugi mujale. Okei, mõtlesin, las ta läheb pildistamise ajal siis ükskõik mis programmi peale, peaasi et ma saaks kaadri kätte, nii tähtis hetk ju. Hakkasin statiivile parajat kõrgust keerama, aga statiiv oli täielik sült, jalad vajusid koguaeg laiali nagu nõdral loomal, ükski kruvi ei hoidnud midagi paigal. Nii fotokas kui statiiv sulasid mul käes. Mungad ja külalised ja vanemad olid aga kenasti mulle vastu tulles ennast pildi jaoks ritta sättinud ja ootasid leebelt naeratades. Minu jaoks oli nende leebete hulgas pildi peal ka koht jäetud. Aga ma ei saanud sulava kaameraga midagi enam pildistada.

Loobusin.

Järgmisel hetkel leidsin end koolimaja tagant hämara võsa vahelt triiki vett täis saviaukudelt. Eemalt paistsid läbi võrade varakevade õhtused tänavatuled, koolimajagi oli üleni valgustatud, ilmselt käisid seal tunnid. Kõndisin mööda jääsegust vett. Läksin tagumiste teede suunas, sinna, kuhu linna tuled ei ulatu ja kust pääseb küladesse ja taludesse. Korraga märkasin, et kõnnin vee peal. Samal hetkel kukkusin kaelani tumedasse jääkülma saviauku. Iseenesest tekkis mul võime ujuda ülepea vees tagasi mudasele kaldale. Ise mõtlesin, et ilmselt jään nüüd haigeks. Kaldale jõudes leidsin lepikust aga kooliaegse jooksuraja, mis mind kiiresti käima tõmbas ja mööda niisket saepuru minema lennutas.

Pärastpoole pakkus tädi Piive meile Nissis Björni lapsepõlve korteri väikese köögilaua taga mingit imelikku, väga peent ja pikantset jooki. "Noh, poisid, arvake ära, millega on tegemist!" Me rüüpasime ja üllatusime ennekogematu hapuka ja justkui poolrasvase maitse pärast. "Nooh, mis see on?! Seda pakutakse tänapäeval peenematel bankettidel." – "Mm, ma küll ei tea," ütlesin ikka veel pärani silmi ja kergitet kulmude all maigutades. "Björn, kas sina tead?" Björnil olid sama suured silmad ja ta raputas pead.

"See on makaronivee kääritis!" hõiskas tädi Piive üle korteri.

Me tegime veel suuremad silmad ja tõstsime kulmud veel kõrgemale.

"Jah, ausalt öeldes, ma endamisi vaikselt mõtlesingi, et tegu on mingi meski või virre või praagaga" kostsin hapult naeratades.

"Aprill, poisid!" hüüdis selle peale tädi Piive ja lisas kohe õhinaga: "Lähme nüüd küüni alla kirvest loopima. Teate küll, kirve loopimine, indiaani komme. Vars lendab veel eraldi ja. Mäletate ju, eelmine aasta ka mängisime seda mängu."

Mul tuli meelde küll jah, küüni all olid suured pikad musta linaga kaetud lauad. Nende ääres istusid täiskasvanud ja meie surnud sugulased – nad olid žürii. Ja meie lastega pidime kirvest ja kirve vart loopima. Need kirvevarred olid heledast ülikergest balsapuust, et nad hästi lendaksid. Vanaisa voolis igal kevadel uued varred ja kaunistas need peente punaste märkidega. Kirved ise aga olid süsimustad ja väga rasked, hilisrauaaegse kujuga – põlvest põlve pärandatud ja mängudevahelisel ajal hoolikalt aidas lambarasva sees hoitud.

Kõigepealt tuli õrnalt puhudes teele saata hele punase mustriga balsapulk, mis lendas tasakesi liueldes küüni otsaseina poole. Kui pulk oli ületanud keset küüni tõmmatud purpurpunase lindi, tuli võtta väikselt musta linikuga kaetud postamendilt oma must kirves ja see heledale pulgale järele visata. Need mustad kirved lendavad õhus tugevalt vihisedes, neile on erilise vihina jaoks väike auk laba sisse sepistatud. Võisteldi aga selles, kes suutis kirve lennutada heleda pulga otsa ja siis seina tabada. Seejuures ei olnud mitte raske see, kas kirvesilm satub pulga otsa – nad on kokku loodud ja seetõttu teatud lähedusse jõudes hakkavad tugevasti tõmbuma – raske oli aga kirves täpselt õigel hetkel teele saata, nii et ta ühineks varrega napilt vahetult enne küüniseina, nõnda et kirves kohe seinalaua sisse kinni kihutaks, mitte ei pöörduks varretatult ja truult omaniku juurde tagasi. Vaja oli ennetada kirve truuduseimpulssi, mis tekib varretamise järel ca sekundilise viivitusega.

10. jaanuaril 2013 Raplas

---

[1] Kummalisel kombel mäletan unest nii tema nime – Dilgo Khyentse – kui ka nägu. Nüüd, vaadates Sogyal Rinpoche raamatut elust ja surmast, märkan, et olin näinud Jamyang Khyentse Chökyi Lodrö nägu ja tajunud, et ta on väga sarnane dalai-laamaga. Mu hämmastus ja seesmine rõõm kasvasid veelgi, kui lugesin õpetajate piltide alt, et Dilgo Khyentse oli Jamyang Khyentse Chökyi Lodrö õpilane ja dalai-laama õpetaja. Olin tundnud ära nende seesmise ühtsuse.