Näen taas unes, et olen vanaema majas, Raplas Viljandi maantee ääres. Elutoas on suur soe valgus. Ma astun läbi köögi lähemale ja tunnen, et see on vanaema – tohutu suur ja soe ja kuldne. Jooksen ta embusse ja minust voolavad välja sõnad: „Ma olen Sind nii kaua igatsenud!“ Vanaema kallistus on üleni soe ja turvaline ja rahustav. See on sama elutuba, kus meie issid mängisid ja kus meie mängisime. Siin võtsid Sa veel nõukogude ajal aknakardinate hämaruses puhvetkapi kaugeimast nurgast välja väikese vanaaegse toosi ja näitasid mulle vanu Eesti münte ja rääkisid, et kunagi oli Eesti Vabariik ja et kui Sa ära sured, siis need mündid on mulle päranduseks. Sa rääkisid mulle samamoodi saladuslikult Jumalast ja Moosesest ja maailma loomisest. Ja kui algas tõesti uue maailma loomine, kui saabumas oli uus Eesti aeg, siis lugesid Sa kõigi meie eest Mahtras nääriõhtul suure pidulaua ääres Meie Isa Palve.
Sinu kohalolu on väga tähtis kogu meie lapsepõlves, meie
maailma kujunemises. Sinu maja ja suur aed lillede ja õunapuude ja kanade ja
kõikvõimalikku vanakraami sisaldava laudaga, kõik see oli meile üheks
alternatiivseks maailmaks, kuhu alati tohutu rõõmuga sisenesime ja kus oli
ülipõnev mängida ja kõike olemasolevat avastada. Ma tegin näiteks oma elu
esimesed arheoloogilised kaevamised Sinu lillepeenras ja rajasin oma elu
esimese aiamaa Sinu kasvuhoone juurde (seda küll onu Haini juhendamisel ja
soovitusel oma kooperatiivis küüslauguäri ajama hakata). Ja ühtlasi oli Sinu
kodu ka meie isside kodu, nende ajast oli alles isegi ülilühikeseks joonistatud
pliiatsijuppe ja näiteks uhke vana valge nõudekapp, mille otsa kunagi issi
peitu ronis. Ja kõik need heinamaad ja karjamaad ja mets ja maantee ja
saviaugud ümbruses oli Sinu kodumaastik ja oli meie isside mängumaa ja on nüüd
meie lapsepõlvemaa.
Unes kogen kõike seda korraga, kõik see on taas nii olemas,
ja juba tunnen, kuidas ma pean taas Sinust eemalduma, kuidas miski tõmbab mind
Sinu juurest ära ja kuidas ma taipan, et Su maja on ju ammu uutele omanikele
müüdud ja Sina oled ammu surnud.
Jah, Sa surid 1990. aastal, olles 69-aastane. Sa nägid uue eestiaja koidikut, me heiskasime Sinuga koos Mahtrasse kogu suure perega kõik need aastakümned meie Vana riidekirstus peidus hoitud sinimustvalge. Sa jõudsid seda näha ja ma tean, et Sa olid rõõmus, sest Sinus elas vana eestiaja mälestus, kuigi ega teil ei olnud paljulapselises peres ka lihtne, Sa pidid üsna noorelt minema linna vabrikusse tööle, aga Sinust õhkus vana eestiaja armastust.
Nõukogude aeg tähendas Sinu jaoks ränka tööd, Sa täitsid
Rapla pritsumaja jahedas ja niiskes töökojas tulekustuteid, aastaid, kui mitte
aastakümneid järjest. Te pidasite lehma, tegite Raplas ja ümbruskonnas hobusega
heina. Pärast meie vanaisa Sassi surma, kasvatasid Sa kõigi tööde kõrvalt üles
ka kõik kolm meest: meie isa Jaani ja onud Kalju ja Kalevi.
Ja kõige selle juures jagus Sul jõudu korraldada igal aastal sünnipäevi, kuhu kogu suguselts teie väikesesse majakesse kokku tuli. Sa tegid imehästi süüa. Sinu talupojasupp ja saiavorm ja kiluvõileivad on unustamatud. Pliidiraua pääl küpsetasime me Sinuga kartulikooke. Leiba lõikasid Sa niiviisi, et panid suure pätsi endale vastu rindu ja lõikasid suure noaga; ma nii imestasin kogu aeg, kuidas Sa niimoodi julged. Sa istusid alati köögis laua otsas ja jutustasid ja käskisid meil taldrikud tühjaks süüa, et homme tuleks ilus ilm. Samamoodi istusid Sa alati oma trepi otsal ja juhendasid ja valvasid meid. Samal ajal kasutasid Sa igasuguseid huvitavaid väljendeid ja rääkisid vana aja mälestusi. Sa näitasid, et taevas on Noa laev ja ükskord, kui Sa meid Võsa tänava majas valvasid, siis Sa ütlesid minu plastiliinist memme kohta „budakuju“ ja nii me hakkasimegi plastiliinist teatud suurte silmadega volüümikaid memmesid vaimustunult voolima ja nimetasime neid kõiki budakujudeks. Väike õde Marju ütles veel „budukuju“.
Üldse olid Sa hästi tihti meie juures vanemate majas meid hoidmas. Sul oli ka üsna lähedal tulla, tasakesi kahele kepile toetudes või siis soome kelku enda ees lükates. Kuskilt on justkui meelde jäänud, et Sa tulid meile ka taburetiga, kõndisid natuke ja siis jälle puhkasid veidike. Kui Sa olid meil, siis olid Sa meie suhtes väga lahke ja lubasid igasuguseid lollusi teha. Ükskord valvasite te Taadiga meid kahekesi Mahtras ja ma ei mäleta, et me iialgi oleksime suure toa niimoodi segi pööranud kui sel päeval. Kogu mööbel oli mujale liigutatud ja suurest narmalisest vaibast oli tehtud uhke onn. Raplas sidusime me Marjuga kokku hüppenööri ja minu traksid, üheks pikaks venivaks jadaks, kinnitasime elutoa ukselingi külge ja venitasime ümber ahju ja siis lasime lahti ja hüppenööri puust käepidemed lendasid lartsuga läbi elutoa ukse mustrilise jääklaasi. Oi, aga see meenub Sinust mõeldes tegelt sellepärast, et ükskord viskas Marju Sulle ju minu traksid prillidesse, needsamad traksid, millega me ukse lõhki lasime. Ja see oli ainuke kord, kui Marju pidi üksinda nurgas seisma. Muidu me seisime nurgas ikka alati kahekesi, üks ühel pool ahju ja teine teisel pool, või siis seisin mina üksinda. Ja tegelt, Sa oskasid ka vajadusel karm olla. Kui me ikka sõna ei kuulanud, siis Sa konkreetselt võtsin oma kepi kõvera käepidemega meil ümber kaela kinni ja tõmbasid enda juurde. Jaa, nii ju oli! See oli natuke naljakas ka, eks Sa tegid seda ikka naljaga, kui laps puikles eest ära ja ei tahtnud sõna kuulata, vigurdas. Mulle ikka meenus siis Nukitsamehe film, kus oli ka selline distsiplineeriv kepp, aga muidugi palju hirmsam.
Jaa, ja Sinu koda (huh, ega seda juttu tuleks siit nüüd lehekülgede kaupa, ma natike kirjutan veel), suurte jahedate kojakappidega, kus olid nõud ja hoidised. Ma tegin sääl kojas ükskord ühest suurest kurgist sellise taiese, et toppisin kurgile paar toositäit tikke sisse, nii et kurk nägi välja nagu siil, ja siis panin tikud põlema. Sa nimetasid mu kurki „eksponaadiks“, jälle uus sõna õpitud. Ma arvasin, et kurk maitseb hää, kui teda niimoodi tikkudega suitsutada, aga tegelt maitses vastik, kui põlenud tikud olin välja korjanud ja maitsesin. Jaa, ja sääl kojas oli ükskord selline intsident, et ma millegi pärast ei kuulanud Su sõna ja tahtsin Võsa tänavale ära põgeneda ja siis Sa ei lasknud ja seisid mulle koja ukse vahel ette, aga mina pugesin Sinu ja ukse vahelt läbi ja tahtsin ikka õue minna ja siis Sa lõid mul kepiga nina all välisukse haaki. Vat see oli tase! Mul on siiani silma ees see kollaseks värvitud lapiku kujuga haak, mis läks Sinu kepilöögiga lupsti haaki. See oli nii jahmatav, et ma jäin paigale ja ei põgenenudki ära. Ju Sa olid köögiukselt seda palju harjutanud ka.
Jah, ja täna, kui Sinu sünnist möödus 100 aastat, käisin ma korra tasakesi jalgrattaga Lepa tänavalt läbi, see on see uus tänav, eksju, mis on Su maja taga, paralleelne Viljandi maanteega. Sinna on nüüd ehitatud palju uusi maju, tegelikult ehitati juba Sinu ajal. Sa veel ütlesid, ühe 1980ndate lõpu suuremat tüüpi individuaalelamu omaniku kohta „mõisahärra“. Viimati käisin Lepa tänaval isaga filmimas, sügisel 2018, kui paps oli juba haige. Tavaliselt me üldse sellel tänavakesel ei käigi, liigume pidevalt Männi tänavat pidi mööda, Su maja vaatan ma alati tänutunde ja armastusega, aga lähedale ju üldse ei lähe. Täna siis pöörasin vaikselt rattaga Lepa tänavale ja kohe, kui Su maja taga kraavi ääres kasvavat lepikut nägin, avanes seesama lapsepõlve maailm, niisuguse konkreetsusega, et ma hakkasin tundma Su kanade toidu lõhna ja nägema Sinu jorjeneid ja hingama Sinu köögi toiduhõngusid. See lülitus kohe kõik tööle, nagu oleks läbi mingi värava astunud. Uued omanikud toimetasid tasakesi maja juures, ma ei hakanud nendega suhtlema, tõtt-öelda pole ma kunagi nendega kõnelenud. Kohe taas vaikselt tagasi sõites, mõtlesin, et mis oleks, kui ükskord paluks praegustelt elanikelt võimalust Sinu maja juures natuke olla.
See on nii kummaline, kuidas üks koht võib olla nii tähtis ja sügavalt hinges ja samal ajal füüsiliselt nii eraldi, vaid kaugelt vaadeldav ja kuidas ta tegelikult on ka füüsiliselt lähemalt kogetav, kui selline võimalus küsida. Tõesti, ma ei ole ju nüüd rohkem kui 20 aastat (on vast nii kaua) Sinu majas ega ka Su maja aias käinud.
Aga jah, unes käin vahel ikka. Ja ma tunnen Sinu olemasolu, Sinu toetust ja soojust. Ja ma mäletan Sinu sõnu ja Sinu mälestusi. Näiteks Tallinna pommitamisest, kui teil oli sõbrannaga just õhtusöök valmis saanud, kui õhuhäire algas, ja kuidas te siis oma Karja tänava kortermaja keldrisse peitusite ja kuidas treppe mööda alla minnes lõi akna taga kõik „kriitvalgeks“. Sinu mälestustega ühineb selles pildis alati meie vanaonu Endli mälestus samast kohast. Tema läks noore huvilise poisina keldrist üles uksele vaatama, mis toimub. Tänaval puhus tõmbtuul ja lendasid põlevad paberid ja muud materjalid. Üks vanaeit tuli parasjagu ülevalt trepist suure piiritusepudeliga, kolks ja kolks, alla, samas kui õues lendas tuli. Siis astus tänavalt trepikotta võõras mees, kes ütles, et Endel võtaks ja hoiaks korra tema kohvrit, kuni ta vahepeal ära käib. Aga Endel oli ettevaatlik, sest oli kuulnud, et võõrastelt ei tohi sõja ajal midagi vastu võtta, isegi pliiatsit mitte, sest see võib plahvatada. Ja siis see mees oli läinud diagonaalis üle tänava ja sisenenud ühte teise majja, tulles varsti ilma kohvrita tagasi. Mõne hetke pärast toimus selles majas plahvatus ja maja varises kokku, ilma et seda oleks lennukilt pommitatud.
Onu Endli mälestused on mul päris mahukalt meeles, sest mul oli õnn teda küsitleda 2003., 2004. ja 2005. aastal. Olen nii palju mõelnud, et kui ma oleks olnud natukenegi vanem ja kui Sa oleks kauem elanud, kui palju Sa siis oleksid mulle veel rääkinud ja kui palju oleks ma osanud küsida ja salvestada. Aga jah, Sinust on lihtsalt palju toredaid fotosid ja mõned väikesed helisalvestused, näiteks jõuluõhtutest. Ja kõik, mis ma lapsena meelde jätsin, on ka olemas.
Pärast pommitamist, oli teie maja õnnekombel alles, ehkki kõikide akende klaasid olid puruks. Kui te üles korterisse jõudsite, siis avastasite, et ainult teie korteri aknad on terved ja õhtusöök on laual. Kõik, mis linnas oli toimunud, oli aga nii kohutav, et te põgenesite kohe maale, teel pääsesite ka ühele autole. Enne käisite te vabrikust läbi, kus valvur oli hukkunud ja kus Sa leidsid nõgi seest ühed käärid, mis olid Sul veel kasutuses, mustaks põlenud otstega. Ühes šamaanirännakus ilmusid need käärid ja see pommitamises hukkunud valvur ja tahtsid taevasse. Ma aitasin.
Ja nüüd olete te kõik Sääl. Istute ja vaatate meid, nii nagu Jumal, kellest Sa mulle kõnelesid. Nii nagu issigi. Ja onu Kalju. Ja vanaisa. Ja kõik meie esivanemad. Ja teie asjad on siin. Ja teie maa on siin ja teie hooned. Ja meie oleme siin. Ja nii on hää.
Aitüma, Sulle, kallis vanaema! Mul on Sinust veel nii palju mälestusi! Nii suur rõõm on püsivalt tunda Sinu toetust! Suur tänu!
