tag:blogger.com,1999:blog-71307284785330819022024-03-13T06:16:13.220+02:00Jüri MetssaluJüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.comBlogger140125tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-12900216854427304652022-10-26T19:46:00.005+03:002022-10-26T19:46:32.140+03:00<p> </p><p class="MsoNormal">Kirik põleb. Ma jooksen ümber koori aiast välja. Joostes
püüan valida tuletõrje numbrit. Telefoni ekraan on üleni tolmune, paksu halli
aastasadade tolmu all ja ei reageeri mu närvilisele pühkimisele. Jooksen ja
hüüan inimestele: „Kutsuge tuletõrje! Kutsuge tuletõrje!“ Ja samal ajal mõtlen,
et ei tea palju juba põleb ja palju põleda jõuab, enne kui tuletõrje kohale
jõuab. Torn vist juba põleb. Ja pööning ka. Jooksen kogudusemaja poole.
Vahepeale venib mets, alatine unenäomets, mis ümbritseb kirikut. Jooksen pimedas
metsas ja muudkui karjun: „Kutsuge tuletõrje!“ Mulle jooksevad vastu üleni
hirmunud nägudega kogukonnaliikmed. Läbi metsa kumab nende ehmunud palgeil tulekuma.
Ma jooksen ja jooksen ja mets muudkui kestab ja kogukonnaliikmed venivad mulle
vastu. Ja ma muudkui karjun. Ja mõtlen, huvitav, palju põleda jõuab, enne kui
tuletõrje kohale jõuab.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Pidurdan põrandapõrmu tolmavat loha jättes kogudusemaja tööriistakuuris
suure kolihunniku sisse ja hakkan otsima seda imelikku konksu, millega
keskaegse koori kolmakna luuke lahti tehakse. Koguduse juhatuse esimees on
unine ja ei saa aru, mida ma otsin. Ma olen sõnatu, ei suuda midagi öelda,
muudkui otsin neid imelikke konkse akende avamiseks. Tõmban vanade
kangastelgede raskete puitraamide tagant välja järgmise ja järgmise pikast
kasutamisest libeda tööriistavarre, mille otsas loodan olevat neid akende
avamise konkse, aga iga tööriist, mille ma välja tõmban on ahjuroop. Varrest
haarates võiks olla ka reha või hang või koot või hark või akna avamise konks,
aga ma tõmban kangastelgede tagant välja muudkui ahjuroope, suuremaid ja
väiksemaid. <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Koguduse juhatuse esimees vaatab mind nüüd, kulm kortsus, ja
ma kuulen ta mõtteid: „Kadunud poeg, mida sa teed?“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Mida ma teen, mida ma teen, ma otsin keskaegse koori
kolmakna avamise konksu, aga saan siit ainult ahjuroope, millega segatakse
hõõguvaid tukke ja süsi.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Viskan siis viimase ahjuroobi maha ja minust paiskub kogu
kolikambrisse lööklaine, mis kõik läbi raputab, ma lasen pööraseid tireleid
mööda puusepapinke ja lääbakil vedelevaid vanu häärberiuksi, raputan seda koli
veidi.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Mida sa teed, kadunud hing,“ kuulen ma taas
kogudusevanemat, kellest on jäänud ruumi keskele hõljuma vaid suur
kortsuskulmuline pilk.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Hüppan siis ühe vana laudaukse servalt alla ja jooksen
uuesti kiriku poole, läbi metsa, mille kõik tüved lõkendavad kiriku tulekahjus.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Mulle kõnnib metsarajal vastu mu pastor, motomehe ülikonnas,
habemega, üleni higine, üleni kurb, pisarad silmis, pilk minu lähenedes
sunnitult maas, longib loobunult kogudusemaja poole. Ta sõitis siia suure
tulekuma ja hädakellade peale mootorrattaga kohale naaberkihelkonnast, kus nüüd
teenib. Me möödume üksteisest sõnatult. Tema mind ei vaata. Mina vaatan teda.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Kirik põleb. Keset metsa. Kõik kogukonnaliikmed on kohal ja
päästavad, mis päästa annab. „Maalid, dokumendid! Maalid, dokumendid! Maalid,
dokumendid!“ kordavad kõik monotoonselt ja tassivad käärkambrist ja eeskojast
kraami välja. Jaa, muidugi, just, maalid ja dokumendid, need on vaja välja
tuua.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Kirik on pime nagu koobas, inimesed voorivad sisse ja välja.
Katus on üleni leekides ja õu tulevalge, sisu on aga süsimust, nagu oleks juba
ammu läbi põlenud, ära söestunud, nagu poleks siit midagi enam välja tuua. Ometi,
maalid ja dokumendid! Kõik muudkui kordavad: maalid ja dokumendid! ja voorivad hoone
süsimustadest avaustest sisse ja välja. Aga kellelgi pole midagi käes, kõik
ainult kordavad „Maalid ja dokumendid!“ ja sahmivad edasi ja tagasi.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Pressin ennast rütmiliselt justkui mingit loitsu korrutava
rahva vahelt läbi torni alla eeskotta. Kõik on ümber niiske ja must, söestunud,
taimede juured kasvavad läbi tukkide. Paganate eeskojas seisab mu pastor,
kirjutab oma nime söestunud kaante ja mustade lehtedega registreerimisraamatusse,
järjekorranumbriga 204 (see on meie kabineti number Kirjandusmuuseumis), musta
pliiatsiga, üleni mustas motomeherõivas ja pomiseb mind märgates vihaselt ja
allasurutult habemesse: „Nonii, võllapuu on juba üleval.“ Ma saan kohe aru, et
see on minu jaoks, ja näen läbi sajanditevanuste paksude müüride kiriku ees
suurt musta võllast valmispandult. See on minu jaoks, kiriku põlemapanija
ülespoomiseks. Astun õue, sääl vaatab mind nutetud silmadega muuseumi teadur,
tema kõrval seisab üks armas koguduseõde ja ütleb: „Ma sain lambad kätte!
Lambad ma tõin välja! Nad olid täiesti pundunud.“ Näen pundunud lammaste
rümpasid. Koguduseõel on ükskõik, ta ei süüdista mind, vaatab armsate ja
hääsoovlike silmadega.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Aga mina hakkan mõtlema, et mida ma siis tegin ja miks ma
seda tegin. Ja seisan korraga härraste matuseplatsil kirikaia nurgas, suurte
mustade kiviristide juures, kuhu on kuhjatud suur sügislehtede kuhi. Lehehunnik
on just põlema pandud ja suits tõuseb aeglaselt üles ja kandub tasakesi kirikuhoone
poole. Ma vaatan suitsu ja mõtlen, et kirik võib ju niimoodi põlema minna. Ja
et kui see nüüd juhtuks, siis kui ruttu tuletõrje jõuaks ja kui palju enne ära
põleks ja mida jõuaks välja tuua. Ainult mõlgutan niimoodi, olles ennast
justkui unustanud sinna lõkke juurde härraste kalmudel. Teised talgulised
riisuvad ümber kiriku rahulikult lehti ja teevad uusi lehekuhjasid. <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Ja korraga läheb taevas üleni mustaks, järsk öö kukub kõige
peale, härraste mustad ristid värisevad ja iga risti ees õhus tiliseb kullast
kelluke, härrade luukered löövad haudades kiiresti vurrkanni nagu vokivärtnad
ja minu suitsuga kirikuräästani kandunud mõlgutus paneb kiriku põlema. Ja ma
olen täiesti üksinda. Seisan nagu lollakas härrade hauaplatsil lõkke juures ja
vaatan kuidas sädemed räästasse kanduvad ja kirik põlema läheb. Ümber on pime
mets ja mitte ühtki hingelist, ainult mina, haudades vibreerivad härrade
skeletid ja kirik süttib.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Vahin nagu lollakas ja mõtlen, kas ma siis tahtsin seda, kas
minu mõte nüüd tegi seda. Ja kus kõik teised on, miks ma siin üksinda olen?
Mida ma siin üldse teen? <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Jah, mina tegin seda, mina panin meie kiriku põlema. Minu
mõte pani kiriku põlema. Ma olen üleni süüdi. Aga kui juba niimoodi, siis on ju
natuke huvitav ka. Vaadata, kui palju jõuab enne ära põleda, kui tuletõrje
kohale jõuab. Ja ma seisan natuke aega härrade kalmudel ja nüüd pole ma enam
lollakas, vaid ma irvitan kõige selle üle. Ja härrad irvitavad. Ja kurat
irvitab, kuldsed hambad välkumas. Ümber on pilkane pime, paks mets, alev ja
inimesed on hoomamatus kauguses, kas neid üldse on, ei tea. Ainult põlev kirik,
irvitavad härrad, irvitav kurat, mustad hauad, mustad ristid ja särav
kuldhammas.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Ma hakkan ennast sellest pildist välja kiskuma. Kasutan
jõudu. Sikutan ennast tossava lehehunniku ja ristide juurest lahti. Kirikuaianurk
venib selle käigus välja ja laseb mu siis lartsuga lahti. See on natuke valus.
Või pigem ebamugav. Nagu tuimestuse all tehtaks operatsiooni, nagu midagi
lõigataks keha küljest lahti niiviisi, et selle tegelikku valu pole tunda, aga
ma tean, mis toimub ja tunnen tuimalt. Härrad ja kurat lasevad mu lahti, aga ma
olen täiesti teadlik sellest, et ma olen üleni süüdi. Haaran telefoni ja püüan
kohe tuletõrje kutsuda. Telefon on aga paksu sajandite tolmu ja tuha all ja ei
reageeri mu närvilisele pühkimisele mitte kuidagi. Torman ümber koori ja
jooksen kirikuaiast välja, metsa.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Metsas heliseb mu telefon kirkalt ja värviliselt ja puhtalt.
Vaatan, Taat helistab. „Oo, tere Taat!“ – „Tere, Jüri! Kuule, ma olen reisil,
Mallorcal! Siin on nii soe ja lahe ja värviline. Mul on indiaanisuled peas ja
narmastega püksid! Kuule, ole hea, mine vaata, kas talus on ikka kõik korras.
Noh, kas lihtsalt kõik on korras ja hästi.“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Ja ma saan Taadi kõnest sellise tohutu kiirenduse, et tema
sõnade käigus kihutan maale ja olen parasjagu talu teeotsas, kui ütlen: „Jaa,
muidugi! Lähen vaatan.“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Hästi, siis ma saan rahulikult olla!“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Jaa, muidugi! Kuule, siin on hästi. Värava ees on ilusad
hallid hobused, söövad rohtu!“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Siis on hästi! Päeva-päeva!“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Päeva-päeva, Taat!“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Huvitav, mis ilusad hallid hobused need on siin. Need oleks
nagu minu unistuste hallikesed. Lähen läbi raudvärava, näen õuel sugulaste
autosid. Rehielamu köögis istub tädipoeg akna all laua otsas ja on imestunud,
kui ütlen, et Taat helistas Mallorcalt: „Kas ta siis reisib või?“ – „Nojah, nii
nagu vanasti, kui ta Maalehe auhinna võitis või laeval õnneloosiga Kanaaridele
sai.“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Märkan, et olen laua ääres vanaisa kohal, aga sääl ei ole
tooli ja ma kükitan ja mul on jalas ainult aluspüksid. Aga ma olen siin ju
ainult korraks, ma olen Taadi sõnumitooja, mul polegi tooli vaja, ma lähen kohe
edasi. Vaja oli lihtsalt vaadata, kas kõik on korras. Teises laua otsas istub
mu tädi, 18-aastaselt, tal on pikad mustad juuksed, suured alt laienevad lillelised
hipipüksid ja kõige moodsam nutikell. Ta on väga tõsine.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Aga ma lähen siis ja ütlen Taadile, et kõik on korras!“ Ja
juba lendan rehielamu uksest välja, üle päikselise lapsepõlvemaastiku, tõusen
läbi pilvede, annan kiirenduse ja kukun kohe Supilinna jahekasse
sügishommikusse, oma voodisse.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal"><o:p> </o:p></p>
<p class="MsoNormal">26.10.2022<span style="mso-tab-count: 1;"> </span>Tartus <span style="mso-tab-count: 2;"> </span>Hernes<span style="mso-tab-count: 2;"> </span>isa sünniaastapäeval<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal"><o:p> </o:p></p>Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-12945105425571824412022-09-10T15:20:00.002+03:002022-09-10T15:20:25.496+03:00<p>Leban kellegi maamaja tohutusuure ja avara elutoa laiade
laudadega põrandal akna all. Olen alasti. Kohe algab etendus. Publik juba
koguneb. Nad istuvad suure paljaksvõetud palkseintega toa teise serva. Kõikjal
põlevad pisikesed teeküünlad.</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Ma tean, et mul ei ole suur osa. Ma lihtsalt laman.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Laetuli keeratakse hämaraks. Ma tõmban endale lambanaha
niuetele, sest päris alasti ma vist ikka olema ei pea.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Ilma igasuguse sissejuhatuseta tormavad ruumi kolossaalsetesse
nõiakostüümidesse riietatult Juhan Ulfsak, Ivo Uukkivi, Merle Jääger, Elina
Reinold ja millegi pärast ka Karina Laurits. Nende näod paistavad tohutute
puhmas ja karvaste kolliriiete keskelt, nende jäsemed on liibuvates sukkades ja
nad jooksevad kõik karjudes minu juurde ja kargavad mulle kallale, rebivad ära
lambanaha ja kisuvad mu kõhu lõhki ja sobravad kõik mu sisikonnas.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Publik vaatab rahulikult. Teeküünlad põlevad. Ma täidan oma
osa.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Kõik nõiad on minu kohal, lärmavad ja puristavad ja naeravad
ja möirgavad. Siis jäävad järsku vait ja sobravad mu sees veidi aeglasemalt.
Siis juba nagu ootavad midagi. Mulle tundub, et publik ootab ka. Ja lavastaja,
kes on vist taas mu õde. Mida nad ootavad, ma ei pea ju midagi ütlema, mul ei
ole ju sel korral isegi vaja midagi öelda, sest tavaliselt ma unustan ära. Aga
ikkagi tundub, et kõik ootavad minu fraasi. Mu pea on täiesti tühi. No ei ole
mitte midagi, mul pole midagi öelda. Nõidade käed mu sisikonnas peatuvad.
Vaikus on, aga isegi piinlik ei ole. Lihtsalt täiesti vaikne on. Kuni korraga
ütleb Eilna Reinold: „Nojah, me oleme seda kõik õppinud.“ Ja nad hakkavad taas
möirgama ja minu sees intensiivselt sobrama. <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Aa, jaa, muidugi, mul oli ikkagi tekst, raisk, ma oleks
pidanud ju ütlema „Te olete nii professionaalsed!“ aga ikkagi unustasin. No
nüüd ei ole enam midagi teha.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Üks nõid tõstab mu rinnale armsa pruuni koera. Ma hakkan
koeraga mängima. Samal ajal nõiad muudkui sobravad mu kõhus. Mulle meeldib kahe
sõrmega koera hammastest hoida ja temaga jõudu katsuda. See on mulle väga
kallis koer.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Korraga on koera tagumik otse mu kohal, juhtumisi, mängu
käigus, mu silme ees. Nojah, koera tagumiku auk. Kohe sätivad kõik nõiad oma
tagumikud minu kohale. Saali uksed lähevad mitmelt poolt plaksuga lahti,
kauguses on aimata veel palju paljaks kooritud tubasid, see on pigem juba nagu
puitmõis, ja sisse tormab veel terve hulk igasuguseid inimesi. Kõik tulevad ja
panevad oma tagumikuaugud mulle silme ette. Ilusad trimmis tagumikud
vahelduvad. Mõnel tagumikul on kaks auku. „Heh, kaheraudne,“ muigan vaikselt.
Ühel tagumikul on kolm ilusat augukest. „Kelle oma see on?“ küsin. Ja mulle
vastab üks mu armas ülikooliaegne naissõber: „Minu!“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">See jant kestab nüüd juba liiga pikalt. Ma ei lubanud üldse
siin nii kaua olla ju. Mul on Hannesega lend. Kipun juba hilinema. Okei,
lõpetavad ära, kõik aplodeerivad. Ma panen midagi endale ümber. Õde ütleb: „Sa
olid nii tubli! Väga hästi! Tubli oled!“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Mul ei ole aega jääda häärberi õdusale pööningule lambikeste
ligi teistega kohvitama ja jutustama, sest ma pean enne lendu veel vanaraua ära
korjama. Jooksen Võsa tänava aeda. Kallistan isa. Ta on täies elujõus, suur,
soe ja armas. Kallistan onu Haini, ta on samamoodi suur ja soe ja kallis. Mul
on tohutult hea meel. „Paps, ma lähen nüüd vanarauda korjama. Ja siis on lend.“
Isa ei ütle midagi, nagu ikka. Ema seisab samas ja osutab murule: „Vaata siia
heki äärde mahub veel palju haudu. Siia võib matta inimesi või koeri või
vanarauda.“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Läheme emaga tuppa. Ma näitan talle meie lapsepõlve
tapeedile kinnitatud väikesel lapsevoodilinal ühte slaidi tema noorusest, meie
lapsepõlvest. Slaid on helesinise tonaalsusega, justkui valgusest õhukeseks
kulunud ja sellel naeratab ema. „Ma olen siin nii enesekindel,“ ütleb ta. „Ma
näitangi sulle ainult seda slaidi täna,“ vastan ja lähen televiisori juurde. <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Meie uhke tohutusuur lameekraan on sisse lülitatud. Ma
hakkan sugulastele näitama meie kõige vanemat videot, õe 5. sünnipäevast. „Ma
näitangi teile ainult seda. Tegelikult ma näitan teile sellest ainult seda
kohta, kus me Villemi ja Björniga oleme varateismelised.“ Panen VHS kasseti
masinasse, see neelab selle kenasti alla, aga ekraanil hüppavad ja venivad
läbisegi kõik meie videod, Mamma sünnipäevad ja meie gümnaasiumiaegsed performance´id
ja õdede tüdrukute õhtud ja onnide ehitamine ja. Lõpuks jääb vibreerima üks
Mamma sünnipäeva kaader. Loobun, mu jõud ei käi sellest üle. Palun Björni appi.
Ta proovib kassetti välja võtta, aga aparaat ei anna. Ta proovib kerida edasi
või tagasi, aga aparaat keeldub. Ainult Mamma sünnipäev vibab ekraanil ja
venitab rütmiliselt kõigi meie grupipildi nägusid, kõigi sugulaste nägusid. Ei,
mu jõud ei käi sellest üle. Aitab. Ma pean Hannesega lendama. Ma pean jõudma
lennujaama. Õigeks ajaks.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Aga enne veel vanaraud. Raisk, mida ma töllerdan siin palja
persega mööda Ida-Berliini tänavaid ja korjan seda koli. Täiesti mõttetu.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Kuskil Kopli surnuaia servas, müüri ääres raugen. Topin
prügukotti viimase surnulaterna, musta, plekist, mõttetult koliseva. Raugen. Ei
jaksa rohkem. Vajun maha, külili prügikotile. Olen alasti. Miks ma kogu aeg
olen alasti. Aa, õnneks on mul mu Calvin Kleini aluspüksid jalas. Aga ikkagi.
Ikkagi on piinlik. <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Isa seisab linnasilueti taga. Tohutu suur. Suurem kui hiiud.
Suurem kui Kalevipoeg. Seisab rahulikult ja vaatab mind, kuidas ma olen kõveras
seal kalmistumüüri ääres. Mul on selles prügikotis päris palju surnulaternaid.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal"><o:p> </o:p></p>
<p class="MsoNormal">10.09.22 Tartus<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal"><o:p> </o:p></p>
<p class="MsoNormal"><br /></p>Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-35181170140070204292022-07-09T17:25:00.007+03:002022-07-09T17:40:52.510+03:00*<p>Olen lapsepõlvekodu kõrvalhoones. Otsin midagi isast jäänud
tööriistade hulgast, kui korraga märkan, et pumbaruumis moosipurkide ligi on
meie põhikooliaegne loodusainete õpetaja Imbi Kõiv.</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Oo! Ehk saad Sina mind aidata“, hüüatan kohe. „Sina ju töötad
Keskkonnaametis?“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Jaa“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Siis ehk saad Sa mind aidata eksperthinnangu koostamisel
Härgla lubjakivimaardla (registrikaardi nr 950) uuringuruumi alal ja sellest 1
km raadiuses asuvate ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektide kohta?“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Seda küsides jookseb mu silmade ees kõrvalhoone hämaruses töövõtulepingu
tekst.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Jaa, muidugi! vastab Imbi rõõmsalt ja asjalikult. „Kohe.
Panen käima.“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Oo, kas teil on igal pool droonid?“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Jaa, igal pool maastikul on nad meil ootevalmis.“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Tõuseme drooniga üles Härgla metsa kohale. Imbi osutab siin
ja seal hoonetele, metsale ja põldudele ja küsib: „Kas see ka? See jääb ka
uuringualale?“. Ma vastan muudkui jaatavalt. <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Mööda heledat kruusakiviteed kõnnib noor neiu, kleit soojas suvetuules
lehvimas. Lendame tast üle ja kihutame metsa kohal kõrguva tuulegeneraatori
suunas.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Ettevaatust! Me sõidame sellele ju otsa!“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Peabki ettevaatlik olema,“ ütleb Imbi rahulikult ja
enesekindlalt kõrvalistmelt ja suunab lennumasina sujuvalt generaatori pea külge.
Põkkume kenasti ja astume välja. <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Üleval tuulegeneraatori pea sees on kena hele kambrike nõukogudeaegse
kirjutuslaua ja vanapäraste mõõteriistadega. Laua ääres istub neiu ja jälgib
ilma.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„See on praktikant,“ ütleb Imbi.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Ma vaatan kambri illuminaatorist välja, all paistab väike vanalinna
väljak, kus on terve rida ilusaid pruune neiusid, söövad jäätist.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Kohe hakkab minu peas üks väga seksikas itaalia vanamees
alla väljakule hüüdma:<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Bella! Bella! Buena! Buena!“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Ja nii järjest kümneid ja kümned kordi. Neiud lakuvad
rahulikult jäätist edasi. Praktikant kribib nõukapastakaga kehvale paberile oma
tähelepanekuid. Imbi istub ja muigab laua otsas. Ja pruun vanamees muudkui
hüüab üle laotuse, ülevalt generaatori peast: „Bella! Bella! Bella! Buena!“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Siis irdub minust, kükitab minu kõrvale illuminaatori äärde,
ajab pea mu kõrvalt aknaaugust välja ja muudkui jätkab samamoodi. Neiud
limpsivad ja ei märka midagi.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Siis hüppab vanamees alla väljakule ja hakkab neiude ümber
keerlema. Lakub neid oma tähelepanuga, nii nagu neiud lakuvad oma jäätiseid, konstantse
püsivuse ja ükskõiksusega, peaaegu et motoorsete liigutustega ja ei tee
vanamehest välja. Ja jäätised ei vähene, kuigi limpsimine kestab juba terve
igaviku. Ja vanamees juubeldab terve igaviku: „Bella! Bella! Bella! Bella!“ <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Kui ta ainult teaks, kes ma olen, mõtlen endamisi. Vaatan
korra hoolega kirjutavat praktikanti ja laua otsas istuvat eriüksuse mustas
riietuses kuulivestiga Imbit, kes noogutab mulle tunnustavalt, ja hüppan aknast
alla linnaväljakule.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Minu maandumisel pihustuvad limpsijad, nii neiud kui vanamees
kõigis suundades laiali, algosakesteks. Seisatan korraks tühjal ja
pärastlõunakuumal platsikesel ja hakkan suvalises suunas kõndima.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Astun mööda vanalinna, lähen läbi kitsastest
müürivahekäikudest, sisenen mõnda kohvikusse, kus ikka käin, kus juba ammu
tean, et pärast väikeste ümmarguste lauakestega külaliste ala tuleb leti taga
köök ja köögist edasi, raske eesriide taga järgmine hämar käik, mis viib taas
õue, päikselisse tagahoovi linnamüüritornide juurde.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Eemal kaugel üleval kõrgub kiiskavas valguses kolossaalne tuulegeneraator.
Vanalinn on selle jalamil nagu lastemäng, legolinn. Kohe legolinna kõrval on
ümber generaatori jämedat jalga Härgla mets nagu sammal.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Üleval generaatori peas hämardub. Poen praktikandi
kirjutuslaua alla. Lappan laua all paksu vana eestiaja ajakirjade ladet.
Ajakirjade värvilised pildid liigutavad ennast. Ilusate neiude siidisukkades
sääred sätivad end fotograafi jaoks, üks jalg tõuseb üle teise põlve ja jääb
püsima. Praktikandi jalad on paigal, kõrvuti, ei säti midagi. Läbi kirjutuslaua
nõukalaminaadi kostab vaid pastapliiatsi kribinat ja neiu pühendunud
nohisemist. Ta on kuidagi suuremaks läinud, on minust kuskil viis korda suurem.
Kirjutuslaud on ka tavalisest viis korda suurem. Ja ajakirjad on ka väga
suured. Ma lohistan kahe käega ühe lehe jälle paremalt vasakule ja järgmisel
leheküljel avaneb taas pildistik vana eestiaja ilusast värvilisest ööelust. Art
déco fassaadidest kumavad soojad valgused, kinode tulikirjade ja läikivate
vaskkäepidemetega avarad klaasuksed liiguvad sujuvalt lahti ja kinni ja jälle
lahti. Ja neist sisenevad ja väljuvad vana eestiaja kaunitarid, daamid ja
härrad, väga peened härrad. Daamidel on pikad sigaretipitsid ja vesilaineis
soengud. Nad liiguvad sujuvalt edasi ja tagasi. Sisse ja välja. Eemalt ajalehe
sisemusest hakkab kostma muusikat. Jah, rütmikas sving. Natuke krõbisev, nagu grammofon
mängiks. Punased ja kollased lambid vilguvad sumedalt. Peened daamid ja härrad
vihuvad tantsu. Lähevad tasakesi higiseks. Kuum suvi on. Lehe serval on kirjas
1935.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Björn! Tule vaata, mis ma leidsin!“ hüüan kõrvaltuppa. „Siin
on täielik tehnoloogiaime! Ma ei teadnudki, et neil oli selline meedia juba
kolmekümnendatel! Väga sarnane nutitelefonidega!“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Kuuled vä?! Täiega äge! Tule vaata!“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Praktikant sügab jalga.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Björn!“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Lähen vaatan teise tuppa. Björn on tühjas hämaras hruštšovkatoas
1980ndate diskomuusika käima pannud ja sätib parasjagu punast prožektorit seina
ääres paika. Nurgas on vana kassettmakk.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Björn!“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Jaa, Björn kuuleb,“ vastab ta prožektoriga asjatades.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Tule vaata, mis ma leidsin!“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Björn tuleb minuga kaasa.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Oo, jaa, tõesti äge,“ ütleb ta tunnustavalt.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Kuulivesti ja pumppüssiga Imbi noogutab ja on rahul.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Hüppan aknast alla linnaplatsile. See on tühi.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Jalutan nüüd paremale poole. Jälle tänavad, kitsamad ja
laiemad. Jälle müürivahekäigud ja fassaadid. Astun ühest klaasuksest sisse.
Lift. Sees kirjad: palat nr 1, palat nr 2, palat nr 3, praksis nr 1, praksis nr
2, praksis nr 3. Üleval avaneb koridor, kus kuldsete jalgadega nahksetel diivanitel
istuvad maailma kõige rikkamad prouad ja ootavad arsti vastuvõttu. Ehh, siin
pole mul vist midagi teha. Sõidan alla tagasi. Fuajee on ka eriti noobel.
Kõrged laed, disainmööbel. Uksehoidjaks on hall proua krunniga kuklas, ta
kiirendab mind nähes sammu, astub mu juurde ja suunab mind sõnagi lausumata
välja.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Vahetult enne, kui välja astun, meenub, et sama maja taga,
sügavamal sisemuses on ju tuba, kus kunagi käsitöökraami, vaipade ja
keskaegsete relvade vahel magasin ja kust sai alla saali lae alla ronida ja
kust mind lastelaagri algul avastati, aga mõisteti ja ei pahandatud, lasti veel
edaspidigi magada. Rahvakultuurinaised on väga mõistvad.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Raeplats. Käigud. Tänavad. Väike väljak väikese barokk-kiriku
kõrval. Kirik on kuidagi baierlik, ovaalse põhiplaaniga. Kiriku ees seisab suur
must ja läikiv sarkofaag, kaunistatud lilledega, pitsilise valge linaga
alusraamil. Rahvas koguneb. Papid asjatavad siin-sääl, valged kaasulad puhanguti
kõrgel selja taga purjes. On eriline hetk. Ta on just välja toodud või just
maetakse, ei saa aru. Seisan ja löön risti ette. Hakkan laulma.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Naised tulevad ligi ja kuulavad, kuidas laulan. Papid
pööravad päid.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Kirst on keset lauda, ümber söögid-joogid, süldid, viinad,
kartulisalat, morss, hruštšovka kitsas elutuba. Ma laulan edasi. Mul pole pükse
jalas. Teised hakkavad minuga koos laulma.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Lauldakse ja palvetatakse pikalt. Keegi midagi ei söö ega
joo. Vajun mu paremal käel istuva proua sülle. Ei näe ta nägu. Ei tea ta
vanust. Ei tea, kas on ilus. Aga las olla.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Laulame ja palvetame muudkui. Proua silitab mu põlve. Ja
nüüd juba reit. Las olla. Kristlastel peab ka vahel tore olema.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Kõik nad ongi tegelt väga lahedad ja sõbralikud. Toomas Paul
ka. Millegi pärast käib ta nendel kogunemistel.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Osa pappe on paljad.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Aga kõik keskenduvad laulmisele.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Vaatan enda ette lauluraamatusse, süldi ja morsi vahele.
Laulusõnad sulavad ja vajuvad laiali. Viis sulab ja vajub laiali. Toit ja
joogid vajuvad laual laiali ja voolavad ümber pühaku sarga. Nihutan ennast
tasakesi naise sülest välja. Ta patsutab mulle põlvele ja laseb rahulikult
lahti.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Eemal seisab taburetil üks noor sihvakas dragqueen. Väga
ilus. Püüan teda telefoniga filmida.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Naised hüüavad samal ajal: „Filmi! Filmi!“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Aga ma ei saa filmida, sest telo mängib mulle muudkui
eelmisi elamusi, itaalia meest ja muusikat ajakirjadest.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Filmi! Filmi! Filmi! Filmi!“ skandeerivad naised.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Bella! Bella! Bella! Buean! Buena! Buena!“ skandeerib
itaalia vanamees.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Maie Abram astub korterisse. Käib kontrollival pilgul kõik
toad läbi. Kõik on tühi: praktikandituba ja Björni tuba ja kristlaste tuba ja
köök. Ainult linoleum on maas.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">„Huvitav, miks siin põrand kleebib,“ ütleb Maie. „Nojah,
meil ka ju kleebib,“ arutleb siis rahulikult edasi. „Nii kuum aeg on lihtsalt.“<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal"><o:p> </o:p></p>
<p class="MsoNormal">09.07.22 Raplas<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal"><o:p> </o:p></p>
<p class="MsoNormal"><o:p> </o:p></p>
<p class="MsoNormal"><o:p> </o:p></p>
<p class="MsoNormal"><o:p> </o:p></p>Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-31958283363754853102021-10-26T04:06:00.004+03:002021-10-26T15:22:21.798+03:00Jaan Metssalu 70: Metssalu poiste maailm<p>Kui isa oli haiglas, märtsis-aprillis 2019, siis ma pingutasin
tõsiselt, et me jõuaksime teha võimalikult palju intervjuusid. Kodus olin eelnenud
sügisel ja talvel isa intervjueerinud kümneid tunde. Ta istus ikka elutoas, kuhu
olin intervjuu jaoks üles seadnud terve stuudio lampide ja kaameraga, parketile
märkinud tehnika ja mööbli asukohad, et järgmisel korral oleks lihtsam jätkata.
Isa oli väga vastutulelik. Kõnelesime pikalt, vahel ka lühemalt, kui tervis ei
võimaldanud. Jõudsime rääkida esivanematest ja sugulastest, lapsepõlvest,
kooliajast, tehnikumist, sõjaväest, autobaasi algusaegadest. Püüdsin anda
endast parima, et kingsepp ei käiks paljajalu, et pärimuse koguja ei jätaks
kogumata oma pere pärimust.</p><p>Jõulude ajal oli isal parem ja ma tegin intervjuudesse
pausi, viisin suure kaamera Tartusse arhiivi ja olin ka aasta alguses rohkem
Tartus. Emakeelepäeval andsin Väätsal loenguid, kaamera taas kaasas ja
plaanisin õhtul issiga edasi filmida, kuid sain kodust kõne, et vaja on hoopis
taas Mustamäele sõita. Mul on nii meeles see jahe ja tuim jõnksatus, mis mu
kehast läbi käis, kui pärast loengut sääl ilusa mõisahoone saalis avaral aknal
seisin ja seda kuulsin. Ma jään hiljaks, ütles mulle alateadvus ja ma tõrjusin
selle mõtte kohe: Ma lähen appi, me sõidame taas linna, nad vahetavad need
torud ja värgid välja ja isal on parem ja isa saab ju terveks.</p><p>Aga isa viidi üsna kohe Rapla haiglasse. Ta oli pikalt
ilusas päiksepoolses palatis väga hästi hoitud ja toetatud. Olime perega kogu
aeg kohal. Sain arstidelt loa haigla seminaritoas intervjuusid jätkata, nüüd
juba vaid helisalvestajaga, sest visuaal oli nii nukker. Kõnelesime
ralliaegadest. Kiiruga valmistasin ma ette issi hämmastavalt suure fotokogu ühist
läbivaatamist. Vanemad fotod olid juba kodus vaadatud, kommenteeritud ja
allkirjastatud, uuemad, alates issi enda lapsepõlvest, vaatamata. Ma pingutasin
päevad ja ööd, leidsin suure hulga vanu filmirulle, mida puhastasin,
süstematiseerisin, skaneerisin, arhiveerisin ja mille hulgast valisin kiiruga
välja mõned pildid, mille kohta isalt küsida.</p><p>Mitmel päeval ma enam intervjuud teha ei saanud, paps oli
väga nõrk või väga unine. Õnneks ta sai palju magada. Ma jäin selle pingutamise
keskel ise ka haigeks. Mäletan, kuidas mul oli Ruila kooli õuel väga kehv olla,
kui olin just mitu tundi intervjueerinud Thuve von Bremenit, suurepärast
kõnelejat, Ruila härrade järeltulijat. Tegin selle intervjuu enda jaoks
ekstreemsetes oludes. Õhtul sõitsin PERHi, kus mulle pandi samamoodi voolik
sisse ja kilekotike vöö külge nagu issilgi. Nii ma siis istusin Raplas Võsa
tänaval ja püüdsin paaniliselt meie pere kolossaalsest fotokogust valida pilte
meie lapsepõlvest, et issiga neist ka rääkida.</p><p>Issi viidi aga põhjapoolsesse palatisse, mis oli hämar. Sääl
tegin temaga viimase intervjuu, just nende lapsepõlve piltide kohta küsides,
mille olin hiljuti skaneerinud. Isal oli nüüd juba raske vastata. Esimest korda
ühmas ta mu järjekordse püüdliku küsimuse peale kergelt ärritunult, et ähh, ma
ei tea ju. See oli pühapäev, 14. aprill. Pärast seda lõunatundi isaga haiglas
läksin enda kontorisse. Istusin pikalt vaikuses ja puhkesin korraga üleni
nutma. Mulle jõudis sügavuti kohale, et sellisesse olukorda ei kuulu enam
pärimuse kogumine, mälestuste salvestamine. Ma tundsin kogu oma olemusega, et loobun
nüüd salvestamisest, sest loendamatud põlvkonnad enne meid on pidanud niimoodi
loobuma oma lähedastest, andes nendega kaasa kõik nende teadmised ja lood, mida
nad ei ole osanud küsida.</p><p>Sain korraga aru, et me kõik läheme sellest läbi, et ma ei
ole selles üksi. Seda on kogetud ammustest aegadest enne mind, kogetakse praegu
ja kogetakse ka edaspidi. Aastatuhandeid pole olnud inimestel
salvestustehnikat, aastatuhandeid on lähedastest lahti lastud. See taipamine
andis mulle jõudu samamoodi lahti lasta, täielikult.</p><p>Järgmisel päeval isa enam ei rääkinud. Suhtles, lõpuni. See
on see päev, millest ma veel niimoodi kirjutada ei saa. Olen mõnes luuletuses
natukene seda kogemust avanud.</p><p>Kui isa läks, siis jäi mu kontoris aeg seisma. Kõik mu
auditooriumi lauad olid vist ca kaks aastat täis meie intervjuude pabereid,
fotosid, filmirulle. Siin seisis paksu tolmu all ka see särk mis mul sel päeval
haiglas seljas oli. Ma ei suutnud kõike seda lihtsalt puudutada. Tasakesi
hakkasin ühel hetkel korda sättima ja puhastama.</p><p>Ilus on see, et viimased pildid, millest isaga rääkisime, on
tema lapsepõlvest, Rapla majast, maja ümbrusest, kus ei olnud siis veel teisi
maju, kus oli õunaaed, heinamaa, mets. Need on poiste enda tehtud pildid,
paljud korralikus ülesäris. Mõjuvad ilmutuslikult. Säält me paps tuli ja nüüd
läks uuesti valgusesse.</p><p>Üsna varsti pärast isa surma hakkasin spontaanselt
kujutlema, et need kõige varasemad fotod, mille poisid isa venna Kalju aparaadiga
tegid, on PVC-plaadikestele trükitult näha isa lapsepõlve õunaaia võrades ja
tüvedel. Hakkasin kujutlema näitust pealkirjaga „Metssalu poiste maailm“.
Nendel piltidel avaneb seesama keskkond 1950ndate aastate lõpus, need samad
õunapuud kasvavad praegugi Männi tn 1 maja ees üle tee. Vahepeal koguni
mõtlesin Kulkalt selle näituse jaoks raha küsida, kuid suvel, kui oli
taotlemise aeg, tajusin, et ei jaksa, las olla. Ja nüüd mõtlesin, et jagan siis
neid pilte Facebookis isa 70. sünniaastapäeva puhul.</p><p>Neil poiste enda tehtud jäädvustustel on näha issi
lapsepõlve kodu ja koduümbrus, ka isaisaisa talu Aespa külas Tagasaunal.
Fotovalik võiks tegelikult olla parem, sest pilte on rohkem. Tegemist on valikuga
just nendest samadest piltidest, mille olin haigla jaoks tohutusuurtest
skaneeringutest välja croppinud. Praegu käib taas üle jõu kogu materjaliga
tegelema hakata ja esinduslikumat valikut otsida.</p><p>Nii nagu pole ma valmis kirjutama issist pikemalt,
miskisugust tagasivaadet või elulugu või vähegi piisavat tänuavaldust. See on
võimatu, sest tänutunne ja armastus on lihtsalt nii suured. Isa toetus ja
kohalolu on meil kogu aeg tunda ja samas on pärast tema minekut elu väga palju
muutunud, oleme pidanud nüüd päriselt iseseisvuma, võtma kanda uued rollid,
ehkki mõnes mõttes ei saagi kunagi täiesti iseseisvuda, sest meil on nii palju
kaasas oma vanematelt, me tugineme pidevalt oma vanemate pärandile. Ja samas on
võimalik olla ka pärandit hoides vaba ja elada ja areneda ja see on hää.</p><p>Nüüd siis, papsi mälestuseks, siin ühed korralikult ülesäris
armsad kadreeringud. Olen nad meelega jätnud täpselt nii nagu nad on, defektide
ja suvaliste servadega, nii nagu nad haiglas meil vaadata olid. Ja siin on ka
korduseid, sest kogu pildistik mõjub natuke ka filmina.</p><p>Need pildid annavad aimu tollastest oludest,
nõukareaalsusest ja sellest vaesest ja kehvast keskkonnast, millest issi pärit
on. Samas on neis piltides nii palju mängulisust ja elurõõmu.</p><p>Jättes kõrvale kõik teised pildid issi elust, ka meie pere
aegadest, mille osas ei jõudnudki ma teda süsteemselt küsitleda ega fotosid
vaadata (rääkimata Rapla kogukonna teemadest), osutavad need lapsepõlvefotod ka
isa püsivale püüule oma pere elujärge parandada. Isa pidi lapsena vennaga kommi
pooleks tegema ja tal olid väga pikka aega ainult ühed püksid, meile võimaldas
ta aga kõik, mis üldse oli mõeldav ja vajalik õnnelike laste kasvamisel ja
eluteel.</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p><p class="MsoNormal">Lipake nüüd, poisid!</p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFLj1yrzGVUs3a1skgr-07PIgnoT9wndrnBEk9gpdoIWG54923koHy-2UnZIU29THo4czCq3Q3Zc_E6eCy3XmLIT-aw3x48-GmdmuU2GQ67YjLhxgBBCObqEzAI2NLvrNFRUqmhqG8BgI/s7097/001_Metssalu_poiste_maailm007_crop_02.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4944" data-original-width="7097" height="223" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFLj1yrzGVUs3a1skgr-07PIgnoT9wndrnBEk9gpdoIWG54923koHy-2UnZIU29THo4czCq3Q3Zc_E6eCy3XmLIT-aw3x48-GmdmuU2GQ67YjLhxgBBCObqEzAI2NLvrNFRUqmhqG8BgI/s320/001_Metssalu_poiste_maailm007_crop_02.jpg" width="320" /></a></div><br /><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"> </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjgVT-19skQrvmVmHoPxWAQQ2q9k7e6ly4Nx6MjID4tn5Sw96HzrRgIb9PV1YB1rfacKDn6GbLM8lMOb4bEVW115ZvhPN4FdhcshKrnVgn-4Y8lhFD964KwQxZ4lSpQz6tYzFdd6wfgGKQ/s6677/003_Metssalu_poiste_maailm001_crop_2.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4372" data-original-width="6677" height="210" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjgVT-19skQrvmVmHoPxWAQQ2q9k7e6ly4Nx6MjID4tn5Sw96HzrRgIb9PV1YB1rfacKDn6GbLM8lMOb4bEVW115ZvhPN4FdhcshKrnVgn-4Y8lhFD964KwQxZ4lSpQz6tYzFdd6wfgGKQ/s320/003_Metssalu_poiste_maailm001_crop_2.jpg" width="320" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdsMIQNNyNF-d-GtKX_e9FBeJjzr3f1a2w3z6OB8G0RMCNawew-6MtgcCJhQwosYqSS75swZPsvEeA6kZVT_iHIN5ZeL1tZ0nTUDzrr4hFsHOgNyh5oXszaZLvvvyMtWx0yu_zCsV-478/s7202/004_Metssalu_poiste_maailm007_crop_04.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5628" data-original-width="7202" height="250" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdsMIQNNyNF-d-GtKX_e9FBeJjzr3f1a2w3z6OB8G0RMCNawew-6MtgcCJhQwosYqSS75swZPsvEeA6kZVT_iHIN5ZeL1tZ0nTUDzrr4hFsHOgNyh5oXszaZLvvvyMtWx0yu_zCsV-478/s320/004_Metssalu_poiste_maailm007_crop_04.jpg" width="320" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhsqLBaXeWufKHrSlpWue-8vc6rKX2Kki7H4ZKXD1PtRlE0lYN1BXZ7y5Pxnla54MEkvgQRbuiccM9boIO_WCgMEnbrhCMLx5Nsli5fe4cavYq524yVcz99m8ZBV-soBEhctoXbH2gVt0Q/s6730/Metssalu_poiste_maailm001_crop_3.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4314" data-original-width="6730" height="205" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhsqLBaXeWufKHrSlpWue-8vc6rKX2Kki7H4ZKXD1PtRlE0lYN1BXZ7y5Pxnla54MEkvgQRbuiccM9boIO_WCgMEnbrhCMLx5Nsli5fe4cavYq524yVcz99m8ZBV-soBEhctoXbH2gVt0Q/s320/Metssalu_poiste_maailm001_crop_3.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj-rZUawfDueYpXJVUp_xH1z9W1w7eWG9VyF4sL5yoveKS-MnfQDaq16B3g_ATPvWwaNz22flfohINqyGcMSP1_F14R9RkRBVQ3xi_lfeq6I2oJBiVpTjyCBUgJwvUC7tcgLxs_goXXT4o/s6693/Metssalu_poiste_maailm002_crop_1.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4395" data-original-width="6693" height="210" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj-rZUawfDueYpXJVUp_xH1z9W1w7eWG9VyF4sL5yoveKS-MnfQDaq16B3g_ATPvWwaNz22flfohINqyGcMSP1_F14R9RkRBVQ3xi_lfeq6I2oJBiVpTjyCBUgJwvUC7tcgLxs_goXXT4o/s320/Metssalu_poiste_maailm002_crop_1.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZTz4OPK-aas0eAgRmzB-iYKeUg4w-9NKI7cFn2m2oKmAblOzPh-D4uRVWrMo3eT5G3u65aMF3ONq1RHg97nLuqocsrklXN1LtEZlnw82vt0SUyptQHC-Nj0rXH2S3-j2GcsBouyKPeww/s6782/Metssalu_poiste_maailm002_crop_2.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4419" data-original-width="6782" height="209" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZTz4OPK-aas0eAgRmzB-iYKeUg4w-9NKI7cFn2m2oKmAblOzPh-D4uRVWrMo3eT5G3u65aMF3ONq1RHg97nLuqocsrklXN1LtEZlnw82vt0SUyptQHC-Nj0rXH2S3-j2GcsBouyKPeww/s320/Metssalu_poiste_maailm002_crop_2.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7LuYFkWU8wLmtbiEiY1SpRgRYknOrQpa3jp2uHnZJQ2UT4wYaT0LNbxhUQi0yfh6VLNVmKfaPeNINFZ_NzKqnBxfokneqHxv8g6oiwy4z_BlYE9sBEs_TTVvcqqy6BRyrj-EdV5lqUAM/s6982/Metssalu_poiste_maailm002_crop_3.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4637" data-original-width="6982" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7LuYFkWU8wLmtbiEiY1SpRgRYknOrQpa3jp2uHnZJQ2UT4wYaT0LNbxhUQi0yfh6VLNVmKfaPeNINFZ_NzKqnBxfokneqHxv8g6oiwy4z_BlYE9sBEs_TTVvcqqy6BRyrj-EdV5lqUAM/s320/Metssalu_poiste_maailm002_crop_3.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgi3NJ5nBY-H35mUJxpPzKfFouXN8jR0EmAeAB6mmfLEd9B0QEv_KHHiUmH79ViIpJ01ssKMSC8in3-PjEHhG98aohZ-Pq3aqWgQYg90tl6ZChqO92VK_0wToeUCm-xNMlZ6ijX_bqITTE/s21923/Metssalu_poiste_maailm002_crop_4.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4524" data-original-width="21923" height="66" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgi3NJ5nBY-H35mUJxpPzKfFouXN8jR0EmAeAB6mmfLEd9B0QEv_KHHiUmH79ViIpJ01ssKMSC8in3-PjEHhG98aohZ-Pq3aqWgQYg90tl6ZChqO92VK_0wToeUCm-xNMlZ6ijX_bqITTE/s320/Metssalu_poiste_maailm002_crop_4.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiJzb20K8ImjmONUuElryuFOxJlAzWX4EhP8Zb7yMGATh8rEOkIsTGmOGCgf9Lp2Gpp1ujmc_gJQUl1gPv8V8IdGZxvn3l4aagBrbKDIRJJCHVyeRflFPWugHMH0rHXTd32c11hmuzHaJs/s7030/Metssalu_poiste_maailm002_crop_7.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4620" data-original-width="7030" height="210" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiJzb20K8ImjmONUuElryuFOxJlAzWX4EhP8Zb7yMGATh8rEOkIsTGmOGCgf9Lp2Gpp1ujmc_gJQUl1gPv8V8IdGZxvn3l4aagBrbKDIRJJCHVyeRflFPWugHMH0rHXTd32c11hmuzHaJs/s320/Metssalu_poiste_maailm002_crop_7.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxahorRLxk7GrXP0hFqmlsgrvH8MCKJwIImaR08pzm_EhkHq2MvzGr3fBpGZwvxyB-oCd0WHBdOtGoEvAS7L4jI420ZgITG2npSPUj6_8CifizGMzkUd9Hb-XDA5lfZBDxT4RZLvuHhdk/s6838/Metssalu_poiste_maailm003_crop_1.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4691" data-original-width="6838" height="220" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxahorRLxk7GrXP0hFqmlsgrvH8MCKJwIImaR08pzm_EhkHq2MvzGr3fBpGZwvxyB-oCd0WHBdOtGoEvAS7L4jI420ZgITG2npSPUj6_8CifizGMzkUd9Hb-XDA5lfZBDxT4RZLvuHhdk/s320/Metssalu_poiste_maailm003_crop_1.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqZ4WKXnH5LW97tEphZJ8DOceRVayIchefpU2EgPW3gqIoURYZ8FozWnVe4WrPZ1rA8GKrzwZGAx4yDzhuy_X6UghxzY96y_xcGIZrSOR5YOXpLmejbiYbtrwx2QOAlD7XoGhwr6R-wP8/s7308/Metssalu_poiste_maailm003_crop_2.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5049" data-original-width="7308" height="221" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqZ4WKXnH5LW97tEphZJ8DOceRVayIchefpU2EgPW3gqIoURYZ8FozWnVe4WrPZ1rA8GKrzwZGAx4yDzhuy_X6UghxzY96y_xcGIZrSOR5YOXpLmejbiYbtrwx2QOAlD7XoGhwr6R-wP8/s320/Metssalu_poiste_maailm003_crop_2.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzpGP4RB2A9U724ectZtQZVo1RqDsrWZpe4WhjFJcNlFhnUkg1bTvkYWqeGMVWw6b5Hs2OgCEr_lIN9RB4vuIrFSj4Ps6C8m_-ZT8fd5va6mhc1Tjp3szwGaM_4oesD9x_DGSwXP2Wuxc/s7130/Metssalu_poiste_maailm003_crop_3.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4913" data-original-width="7130" height="220" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzpGP4RB2A9U724ectZtQZVo1RqDsrWZpe4WhjFJcNlFhnUkg1bTvkYWqeGMVWw6b5Hs2OgCEr_lIN9RB4vuIrFSj4Ps6C8m_-ZT8fd5va6mhc1Tjp3szwGaM_4oesD9x_DGSwXP2Wuxc/s320/Metssalu_poiste_maailm003_crop_3.jpg" width="320" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span face=""Segoe UI Historic", "Segoe UI", Helvetica, Arial, sans-serif" style="background-color: white; color: #050505; font-size: 15px; text-align: start;">Vaade isa lapsepõlvekodu õuest Viljandi maantee poole. Auto sõidab jaama suunas.</span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span face=""Segoe UI Historic", "Segoe UI", Helvetica, Arial, sans-serif" style="background-color: white; color: #050505; font-size: 15px; text-align: start;"><br /></span></div><div style="text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgq7irj5sgyMrSvjKsP5RZ19PKeyoEkNvQobnaDpnrKuTekttBNq7HsO3MnHRhWtkB1QycwINsOhC2z4ivnhN0DhUSKMpSsGLhxHEdnpLs6E-ud3dMaI_l8Vp6ln_b4a3EKJxoHJVShZg0/s7097/Metssalu_poiste_maailm003_crop_5.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5049" data-original-width="7097" height="228" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgq7irj5sgyMrSvjKsP5RZ19PKeyoEkNvQobnaDpnrKuTekttBNq7HsO3MnHRhWtkB1QycwINsOhC2z4ivnhN0DhUSKMpSsGLhxHEdnpLs6E-ud3dMaI_l8Vp6ln_b4a3EKJxoHJVShZg0/s320/Metssalu_poiste_maailm003_crop_5.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: center;"><span face=""Segoe UI Historic", "Segoe UI", Helvetica, Arial, sans-serif" style="background-color: white; color: #050505; font-size: 15px;">Taamal Viljandi maantee. Pildi paremast servast jääb napilt välja koht, kus seisab praegu 5-korruseline Männi 1 korterelamu.</span></div><div><br /></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhl9g5o9QxJ8-wHOOi8dioBsCvc62xEzyvJiUFxxNNfeZGdK3PEqFU5WNmmAvH_5udlUfuYF-tRoeejFI_JerEw_1hdt94KGDZjfTi5kYgdyBN7Is25NLkoz8rNmsS3sJ7jBq8b5K0H8Hk/s6888/Metssalu_poiste_maailm003_crop_6.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4997" data-original-width="6888" height="232" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhl9g5o9QxJ8-wHOOi8dioBsCvc62xEzyvJiUFxxNNfeZGdK3PEqFU5WNmmAvH_5udlUfuYF-tRoeejFI_JerEw_1hdt94KGDZjfTi5kYgdyBN7Is25NLkoz8rNmsS3sJ7jBq8b5K0H8Hk/s320/Metssalu_poiste_maailm003_crop_6.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgUzAXeLv_nCI0sjFkq4jnykwXTZW9Vzl9qXdsRQeFDcGpdTD6qYA4PHxNdfOgKeGqhcu2Y-pWzt_3HBdCEKShsW846e-m7LKacSupDSg1XbvGB6kF7IiNUUqV63eS3ra-I1fQxJQqrQho/s7571/Metssalu_poiste_maailm003_crop_7.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5734" data-original-width="7571" height="242" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgUzAXeLv_nCI0sjFkq4jnykwXTZW9Vzl9qXdsRQeFDcGpdTD6qYA4PHxNdfOgKeGqhcu2Y-pWzt_3HBdCEKShsW846e-m7LKacSupDSg1XbvGB6kF7IiNUUqV63eS3ra-I1fQxJQqrQho/s320/Metssalu_poiste_maailm003_crop_7.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjCfHVp9_eQXb16PPzTGc063Eckcrn6OxvKI0oHeqE6n97z1WESbWarXPCA4riwm9MZByQgTy3P5g6U97Es8fzUhp82LZxUVEDRAwUL_usTtz6mdBVFNDhl-ig57qRKX1TJlARD5ICLlxE/s6217/Metssalu_poiste_maailm004_crop_1.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5173" data-original-width="6217" height="266" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjCfHVp9_eQXb16PPzTGc063Eckcrn6OxvKI0oHeqE6n97z1WESbWarXPCA4riwm9MZByQgTy3P5g6U97Es8fzUhp82LZxUVEDRAwUL_usTtz6mdBVFNDhl-ig57qRKX1TJlARD5ICLlxE/s320/Metssalu_poiste_maailm004_crop_1.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4dE8JPSemJ3b8em_mdO08wx6f5VePkevrztKewX0WwWM9DlWvXv3GY9_7Nd1ivBMwLCwPy7-OmFlj5YwDpjfWJelOrtuxKV66tFWMcC1GhF-DOfrrwe8TaWBjFCwyXuqOr5ai_W_YqOE/s7570/Metssalu_poiste_maailm004_crop_2.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4892" data-original-width="7570" height="207" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4dE8JPSemJ3b8em_mdO08wx6f5VePkevrztKewX0WwWM9DlWvXv3GY9_7Nd1ivBMwLCwPy7-OmFlj5YwDpjfWJelOrtuxKV66tFWMcC1GhF-DOfrrwe8TaWBjFCwyXuqOr5ai_W_YqOE/s320/Metssalu_poiste_maailm004_crop_2.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjI6jNLTZG5WWDe7US4aS0cvadsQp5YrGHUg7KaFg16yvn70efe36C0m0Yw_qS1xItIsvtYA3JXuUmJNPfHToYyngVV_iEwupxktWzOgFPXRNrYKgUxG1-Fd2ZmAYdzkBJ9i6TGJFCKkTg/s7308/Metssalu_poiste_maailm006_crop_03_.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="7308" data-original-width="5103" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjI6jNLTZG5WWDe7US4aS0cvadsQp5YrGHUg7KaFg16yvn70efe36C0m0Yw_qS1xItIsvtYA3JXuUmJNPfHToYyngVV_iEwupxktWzOgFPXRNrYKgUxG1-Fd2ZmAYdzkBJ9i6TGJFCKkTg/s320/Metssalu_poiste_maailm006_crop_03_.jpg" width="223" /></a></div><div style="text-align: center;">Meie vanaema Liide.</div><div><br /></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_p1Ip7bTjSIX4wiFS4CVQ3hlEmAPSDYWNFL5JMmjCl9OP7a1HHCYPLZYrtzWNuY7YpZ2tIoq0M1qhvX5zdYYD5vo-FIpwq-P-6sTWTz1uOv4iChl48Nnw3a4eLcKWf1bLGlqn03v8vCY/s8044/Metssalu_poiste_maailm007_crop_08.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5208" data-original-width="8044" height="207" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_p1Ip7bTjSIX4wiFS4CVQ3hlEmAPSDYWNFL5JMmjCl9OP7a1HHCYPLZYrtzWNuY7YpZ2tIoq0M1qhvX5zdYYD5vo-FIpwq-P-6sTWTz1uOv4iChl48Nnw3a4eLcKWf1bLGlqn03v8vCY/s320/Metssalu_poiste_maailm007_crop_08.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi-tYLWOyLdrZwSKZoZ4pNLKj_MvAVn3nTayVLXUZWRahQtaQJ_vX18JKeBSn5un-NWogugOgwWfb5eBAYBwZ-mX84NV7Kqq-35FTBqSVkvqOhvSbg0G-_rXgIj50LwYJlSi9pAZezK-Bw/s6887/Metssalu_poiste_maailm008_crop_04.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5418" data-original-width="6887" height="252" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi-tYLWOyLdrZwSKZoZ4pNLKj_MvAVn3nTayVLXUZWRahQtaQJ_vX18JKeBSn5un-NWogugOgwWfb5eBAYBwZ-mX84NV7Kqq-35FTBqSVkvqOhvSbg0G-_rXgIj50LwYJlSi9pAZezK-Bw/s320/Metssalu_poiste_maailm008_crop_04.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgXj699dx6UbEpMsUazLkFM5Ul_BBusggNi5-5XBALP4XF8rpNZi0Ie8zGzYXcHzjq_e2imsYGYbsc-825xe0UUfY874BMX_v9jwKRtxPJ_EKcbzJS3cHMQK79SVj-Y7e0SinYSG-3YGqM/s7203/Metssalu_poiste_maailm008_crop_06.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5102" data-original-width="7203" height="227" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgXj699dx6UbEpMsUazLkFM5Ul_BBusggNi5-5XBALP4XF8rpNZi0Ie8zGzYXcHzjq_e2imsYGYbsc-825xe0UUfY874BMX_v9jwKRtxPJ_EKcbzJS3cHMQK79SVj-Y7e0SinYSG-3YGqM/s320/Metssalu_poiste_maailm008_crop_06.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: center;">Vasakult: Kalev Metssalu, Kalju Metssalu, Jaan Metssalu</div><div style="text-align: center;"><br /></div><div style="text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhnAH4BwHkbC9mVYur3WrvopszMhJ__WchObg_R0iXLwRJ-zoK6PdbV9vAVo54j7HmkOQpPFSwvHg08fcZYl1sfl7JoXGlB7wngq0QlUwxGn4bCeo11WHeVUqB-F00VWH5_PCWG-kZS98g/s7360/Metssalu_poiste_maailm008_crop_07.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5312" data-original-width="7360" height="231" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhnAH4BwHkbC9mVYur3WrvopszMhJ__WchObg_R0iXLwRJ-zoK6PdbV9vAVo54j7HmkOQpPFSwvHg08fcZYl1sfl7JoXGlB7wngq0QlUwxGn4bCeo11WHeVUqB-F00VWH5_PCWG-kZS98g/s320/Metssalu_poiste_maailm008_crop_07.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjY-qhyphenhyphenbaam2Q87GJdmG7JygcZhHLVyHqtZptiWDjiJclWo31rMHW0L4US5bRsJwfbCxRgQ4bDE4LZqe4VV62_5o1FGJHJP8lZ5RTZ4MICvk14y2NrMRQV0O6uARKHU9G2fO_LZIn6kBVE/s7308/Metssalu_poiste_maailm008_crop_08.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5365" data-original-width="7308" height="235" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjY-qhyphenhyphenbaam2Q87GJdmG7JygcZhHLVyHqtZptiWDjiJclWo31rMHW0L4US5bRsJwfbCxRgQ4bDE4LZqe4VV62_5o1FGJHJP8lZ5RTZ4MICvk14y2NrMRQV0O6uARKHU9G2fO_LZIn6kBVE/s320/Metssalu_poiste_maailm008_crop_08.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjLAQWs8tUpKCAW2ROdpDLXT1qCJGd9CcAqkfr0I_xaacO5NoAqrh0YjAvEMLJysAw83cA06-yToG02Kf9B8t1S-fNYXBwzKvZJUKua4qFsQOgEPfuiYY8b9HnQE7GQgOPvQxE-JM1Pn0/s7308/Metssalu_poiste_maailm010_crop_05.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5260" data-original-width="7308" height="230" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjLAQWs8tUpKCAW2ROdpDLXT1qCJGd9CcAqkfr0I_xaacO5NoAqrh0YjAvEMLJysAw83cA06-yToG02Kf9B8t1S-fNYXBwzKvZJUKua4qFsQOgEPfuiYY8b9HnQE7GQgOPvQxE-JM1Pn0/s320/Metssalu_poiste_maailm010_crop_05.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOJfGfE1tf18AJ5uGnas2tq0KAivRjJ2bYU13CslTfTe7V_7Epue-a6XAeRhKJ_i5aKHnGfy-gSHFa3Dt0ahSLKl8sHt5KE-RshxwjrzMpC4Z6KjxnYT38RyBGbf6-jfl_UnV0SsbbWsE/s7518/Metssalu_poiste_maailm010_crop_06.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5313" data-original-width="7518" height="226" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOJfGfE1tf18AJ5uGnas2tq0KAivRjJ2bYU13CslTfTe7V_7Epue-a6XAeRhKJ_i5aKHnGfy-gSHFa3Dt0ahSLKl8sHt5KE-RshxwjrzMpC4Z6KjxnYT38RyBGbf6-jfl_UnV0SsbbWsE/s320/Metssalu_poiste_maailm010_crop_06.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh3b-xWe5GjxMSq_9MzWbuelHUaeRNnMcLj0_H8XE-AOv2O93rvsR1qZ99gWfilsQ-FvrNId8ZJLimHprFlsqi3BfQqje6f7rTE0xJqB8SqFEKprjIF_jj34efHyzyepyCuPjGA8crIeUA/s7886/Metssalu_poiste_maailm010_crop_07.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5313" data-original-width="7886" height="216" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh3b-xWe5GjxMSq_9MzWbuelHUaeRNnMcLj0_H8XE-AOv2O93rvsR1qZ99gWfilsQ-FvrNId8ZJLimHprFlsqi3BfQqje6f7rTE0xJqB8SqFEKprjIF_jj34efHyzyepyCuPjGA8crIeUA/s320/Metssalu_poiste_maailm010_crop_07.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_wCVuh_m2KoVya_RkE1X1_phTR4s091R9mUhPW0zDGLnk9ZCNeYxeQ6w5HuoLzhLuieV0v_OJM8_6NJ5hRtDiCw0A1aJbuyBkerTYAbzV7swTzjyWpWeEzhUC6GKk5TzK223kphIaWE4/s6940/Metssalu_poiste_maailm012_crop_01.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5260" data-original-width="6940" height="243" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_wCVuh_m2KoVya_RkE1X1_phTR4s091R9mUhPW0zDGLnk9ZCNeYxeQ6w5HuoLzhLuieV0v_OJM8_6NJ5hRtDiCw0A1aJbuyBkerTYAbzV7swTzjyWpWeEzhUC6GKk5TzK223kphIaWE4/s320/Metssalu_poiste_maailm012_crop_01.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgsbg3X6JSqxnuCcU7L-MSWUf-R63Gfy1ZL9mEclkMXmyt2x7rzl2NJk-OOsghcqFhzbatRFtYYuczyeyTpcG33STxnAbQbhrkTjSNILHfuH4pfw4wZibt47mGd0fMO0AsVY7zonzbXq6M/s7308/Metssalu_poiste_maailm012_crop_02.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5208" data-original-width="7308" height="228" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgsbg3X6JSqxnuCcU7L-MSWUf-R63Gfy1ZL9mEclkMXmyt2x7rzl2NJk-OOsghcqFhzbatRFtYYuczyeyTpcG33STxnAbQbhrkTjSNILHfuH4pfw4wZibt47mGd0fMO0AsVY7zonzbXq6M/s320/Metssalu_poiste_maailm012_crop_02.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizIE8rr4BKVyv0ZXzlWD_zRxdRO74o0Rg_SL1UpT0T73qiAA-FlDHm4srw9oUryAblo9zlD_bIj93Wt88yBEeq6Xkg7KHY-xGsQnVM59xXjWc3JyokNadzGOZnvKAvUf3dKc6kAIlQ1pg/s7465/Metssalu_poiste_maailm012_crop_03.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5208" data-original-width="7465" height="223" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizIE8rr4BKVyv0ZXzlWD_zRxdRO74o0Rg_SL1UpT0T73qiAA-FlDHm4srw9oUryAblo9zlD_bIj93Wt88yBEeq6Xkg7KHY-xGsQnVM59xXjWc3JyokNadzGOZnvKAvUf3dKc6kAIlQ1pg/s320/Metssalu_poiste_maailm012_crop_03.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjZdJx538svNmYqaGRWYcElJyzJw4aO_9AblkutJAjvyzwToBntNzcqNZZWmgwlKY-6vXJNB5mUgizlGgGGhfWmxHIZUvtG1gymw18F53knuyAe_THyoUZLOwVfSZW99PelhwZyG_IvoKM/s7388/Metssalu_poiste_maailm012_crop_04.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5065" data-original-width="7388" height="219" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjZdJx538svNmYqaGRWYcElJyzJw4aO_9AblkutJAjvyzwToBntNzcqNZZWmgwlKY-6vXJNB5mUgizlGgGGhfWmxHIZUvtG1gymw18F53knuyAe_THyoUZLOwVfSZW99PelhwZyG_IvoKM/s320/Metssalu_poiste_maailm012_crop_04.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7odJNrxpAS4UWNbDIF4sO8MIGmk-ovte7Tmi2SJ54OGbM2O7gEkycxwZY-cr63YT4WZ54qWCD4TBbY9RdcOQzvaVB2Ru4NKFsYCHcBd1a25VSHnCx_jtFlud819Bpiz_UQ9hL9onTAyM/s6939/Metssalu_poiste_maailm012_crop_05.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5208" data-original-width="6939" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7odJNrxpAS4UWNbDIF4sO8MIGmk-ovte7Tmi2SJ54OGbM2O7gEkycxwZY-cr63YT4WZ54qWCD4TBbY9RdcOQzvaVB2Ru4NKFsYCHcBd1a25VSHnCx_jtFlud819Bpiz_UQ9hL9onTAyM/s320/Metssalu_poiste_maailm012_crop_05.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMcpaYmNMOInkhvBAinEB_5CTY4-o33l92rBvRwa_SI9KIM8GwG9TMfQc-jypos4JxD-q2Yuzgb7O-EpGw4YyZYBvLzKCxcyHnVCSndqa-EgxEQiF1ZPezKk_JCMdDC6NPm7R_eJd5Uog/s7518/Metssalu_poiste_maailm012_crop_06.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5733" data-original-width="7518" height="244" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMcpaYmNMOInkhvBAinEB_5CTY4-o33l92rBvRwa_SI9KIM8GwG9TMfQc-jypos4JxD-q2Yuzgb7O-EpGw4YyZYBvLzKCxcyHnVCSndqa-EgxEQiF1ZPezKk_JCMdDC6NPm7R_eJd5Uog/s320/Metssalu_poiste_maailm012_crop_06.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj49PYur696LgktgnDc6dgBYvxclWih_BtXG2lj2nj8rg21tmPe6SxuzEsZs14RIiWPB8mspeXYvU68Ilno5UfliTu82I2QCmZwtYp1YqPch4xuwOQ_E8EPpFgPQbW1dL8JcIERIrhvTDM/s7780/Metssalu_poiste_maailm012_crop_07.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5155" data-original-width="7780" height="212" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj49PYur696LgktgnDc6dgBYvxclWih_BtXG2lj2nj8rg21tmPe6SxuzEsZs14RIiWPB8mspeXYvU68Ilno5UfliTu82I2QCmZwtYp1YqPch4xuwOQ_E8EPpFgPQbW1dL8JcIERIrhvTDM/s320/Metssalu_poiste_maailm012_crop_07.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjol4tFQ4pdZ9nREDvEBBduQFgkIWMJGi3nVOrKFaCbVvGRSANSwrZP6Zyi5GgFBT9-VGg-8PlCX1NJvOtKen6G767FlLsD1qjhpBQgmaY71sBDwcMk8oAIbwgu3jmYnczfB2cJdndWauA/s7939/Metssalu_poiste_maailm012_crop_08.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5629" data-original-width="7939" height="227" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjol4tFQ4pdZ9nREDvEBBduQFgkIWMJGi3nVOrKFaCbVvGRSANSwrZP6Zyi5GgFBT9-VGg-8PlCX1NJvOtKen6G767FlLsD1qjhpBQgmaY71sBDwcMk8oAIbwgu3jmYnczfB2cJdndWauA/s320/Metssalu_poiste_maailm012_crop_08.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi3XyP9wod4-px5b8aXf5v_TA3HZ5FZRqKzAuY20wbjG2ZINEoKgquYwSbtMRqZAr00AagV2uPPUJQXPA2fDPH6dgkmYnO8x3FNo67NP478IWJJAKuoW69C0Mu7PLCYn2QkEasU5aMyz10/s7886/Metssalu_poiste_maailm013_crop_01.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5418" data-original-width="7886" height="220" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi3XyP9wod4-px5b8aXf5v_TA3HZ5FZRqKzAuY20wbjG2ZINEoKgquYwSbtMRqZAr00AagV2uPPUJQXPA2fDPH6dgkmYnO8x3FNo67NP478IWJJAKuoW69C0Mu7PLCYn2QkEasU5aMyz10/s320/Metssalu_poiste_maailm013_crop_01.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgrTcISoOdY9hKhw1TuXAwORxyhJSf97hDmaGDVUL6fwYPSjghFzglQIW4z_-SfLmizuRnncI7nIHpvUe6xz7ZQYXhWtTqbH1ptMwe_nN1usCctAcw2sGTqwi3uyymP83llfNnGuZTSG3Y/s7780/Metssalu_poiste_maailm013_crop_11.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5470" data-original-width="7780" height="225" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgrTcISoOdY9hKhw1TuXAwORxyhJSf97hDmaGDVUL6fwYPSjghFzglQIW4z_-SfLmizuRnncI7nIHpvUe6xz7ZQYXhWtTqbH1ptMwe_nN1usCctAcw2sGTqwi3uyymP83llfNnGuZTSG3Y/s320/Metssalu_poiste_maailm013_crop_11.jpg" width="320" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span face=""Segoe UI Historic", "Segoe UI", Helvetica, Arial, sans-serif" style="background-color: white; color: #050505; font-size: 15px; text-align: start;">Meie vanavanaisa ja vanavanaema Jüri Metssalu ja Anette Metssalu oma kodus Aespa külas Tagasauna talus.</span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span face=""Segoe UI Historic", "Segoe UI", Helvetica, Arial, sans-serif" style="background-color: white; color: #050505; font-size: 15px; text-align: start;"><br /></span></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0k8endM9bggsdz8LEeLWW8fkshq8uwdrPYltpp2To5IsDJlNGU1jJemXMjgxCVVvcfU8_DXxcjV4wpnJhDRLCtVm3RsUE67_G6Qqag6Mp6k16uAZ5qtiWKNeNG4XJ3RzBWmisdHBw9L4/s7255/Metssalu_poiste_maailm014_crop_01.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5103" data-original-width="7255" height="225" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0k8endM9bggsdz8LEeLWW8fkshq8uwdrPYltpp2To5IsDJlNGU1jJemXMjgxCVVvcfU8_DXxcjV4wpnJhDRLCtVm3RsUE67_G6Qqag6Mp6k16uAZ5qtiWKNeNG4XJ3RzBWmisdHBw9L4/s320/Metssalu_poiste_maailm014_crop_01.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWxXANIw8JZfgDEgzmf4BGYxdJ6mV6qRarQy7Wl8NoTKu9V-qSzSygS220lPXms6zMOICvCzxBCteU-RTDNuzp0uHxwJngT7HQXFZEzVgDv73hHewETXZBDASCipJm-D7n0TV0_gnEn20/s7676/Metssalu_poiste_maailm014_crop_02.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5470" data-original-width="7676" height="228" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWxXANIw8JZfgDEgzmf4BGYxdJ6mV6qRarQy7Wl8NoTKu9V-qSzSygS220lPXms6zMOICvCzxBCteU-RTDNuzp0uHxwJngT7HQXFZEzVgDv73hHewETXZBDASCipJm-D7n0TV0_gnEn20/s320/Metssalu_poiste_maailm014_crop_02.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhPP_cVynW4lPvFxISrHJT_AVSDs4ttsQbBBZEpuIFfM3tbzBCT5guL9X4r94AvU_omBOs7Byvv7k1-EfLZCWEV-8-tAD9Y1H2mZ5deewkLgbzKuWK-c2VZFBHs1i8vQoI92_MNiMduVLI/s7571/Metssalu_poiste_maailm014_crop_03.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5155" data-original-width="7571" height="218" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhPP_cVynW4lPvFxISrHJT_AVSDs4ttsQbBBZEpuIFfM3tbzBCT5guL9X4r94AvU_omBOs7Byvv7k1-EfLZCWEV-8-tAD9Y1H2mZ5deewkLgbzKuWK-c2VZFBHs1i8vQoI92_MNiMduVLI/s320/Metssalu_poiste_maailm014_crop_03.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEigvLBLP1aD90aeDwzBAPh5jMWRJUIkzsdj3PT3YY6fqTXrUdojo8pLZz8gk5Vp6xK46qotAQ-7rhGHSh_jLJ9swPOK4w90D9cd45a4bVV1XBQkX4yqx8FHy2JMCS0MdGZqZepipcl2z3I/s7412/Metssalu_poiste_maailm014_crop_04.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4997" data-original-width="7412" height="216" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEigvLBLP1aD90aeDwzBAPh5jMWRJUIkzsdj3PT3YY6fqTXrUdojo8pLZz8gk5Vp6xK46qotAQ-7rhGHSh_jLJ9swPOK4w90D9cd45a4bVV1XBQkX4yqx8FHy2JMCS0MdGZqZepipcl2z3I/s320/Metssalu_poiste_maailm014_crop_04.jpg" width="320" /></a></div><div><span face=""Segoe UI Historic", "Segoe UI", Helvetica, Arial, sans-serif" style="background-color: white; color: #050505; font-size: 15px;">Meie vanavanaisa ja vanavanaema Jüri Metssalu ja Anette Metssalu kodu Aespa küla Tagasauna talu.</span></div><div><br /></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi67jRcL71Gps1Aw92ONXXSrZXX3kKH1d6nJdJKmpv79RfaFr77hk0fFC8JI7prIFyO-Z4-RO19oik9kM5rNMmHNEtQthQZlH4zlbiAaD1_jikk0sq0HptmZCZawC7Snl0_A5OfoVLgRts/s7466/Metssalu_poiste_maailm014_crop_08.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5208" data-original-width="7466" height="223" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi67jRcL71Gps1Aw92ONXXSrZXX3kKH1d6nJdJKmpv79RfaFr77hk0fFC8JI7prIFyO-Z4-RO19oik9kM5rNMmHNEtQthQZlH4zlbiAaD1_jikk0sq0HptmZCZawC7Snl0_A5OfoVLgRts/s320/Metssalu_poiste_maailm014_crop_08.jpg" width="320" /></a></div><span face=""Segoe UI Historic", "Segoe UI", Helvetica, Arial, sans-serif" style="background-color: white; color: #050505; font-size: 15px;"><div style="text-align: center;">Meie vanatädi Linda koeraga Aespa külas Tagasauna talus.</div><div style="text-align: center;"><br /></div></span><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiK-ftIPAbpkTBa5MD05QE-LQzciFPaKFqhJYZ3ziAwcPB2B6rTUXD2hP0EDF389bYfYK5LlBWVUmPOKE02pnvkJhZznX2d37kqnmZ4rKKiMwcWfVvBx4gSCDgs75B711VPmKuclSafSTc/s8359/Metssalu_poiste_maailm014_crop_09.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5786" data-original-width="8359" height="222" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiK-ftIPAbpkTBa5MD05QE-LQzciFPaKFqhJYZ3ziAwcPB2B6rTUXD2hP0EDF389bYfYK5LlBWVUmPOKE02pnvkJhZznX2d37kqnmZ4rKKiMwcWfVvBx4gSCDgs75B711VPmKuclSafSTc/s320/Metssalu_poiste_maailm014_crop_09.jpg" width="320" /></a></div><span face=""Segoe UI Historic", "Segoe UI", Helvetica, Arial, sans-serif" style="background-color: white; color: #050505; font-size: 15px;"><div style="text-align: center;">Tädi Linda, noor fotograaf ja üks kaksikonudest Ats või Jaan.</div></span><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdbg4UJcP4swlYWVghtk3fCPTIDLSuma1fKfgguMkEWNdjdVVbNVP7HY016c-onDHPyjcQqmbz9wgmZcQVbPwxYxKyPmHdFMfEQ3kCJ54GbgmoQx-qUGjXBH88-VoVks0zLoAPuGA0Y7E/s7361/Metssalu_poiste_maailm014_crop_11.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5576" data-original-width="7361" height="242" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdbg4UJcP4swlYWVghtk3fCPTIDLSuma1fKfgguMkEWNdjdVVbNVP7HY016c-onDHPyjcQqmbz9wgmZcQVbPwxYxKyPmHdFMfEQ3kCJ54GbgmoQx-qUGjXBH88-VoVks0zLoAPuGA0Y7E/s320/Metssalu_poiste_maailm014_crop_11.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEix064tdZNY_J9qEZHerOmILLV3-vzft8izv4TAxk3Nq_QRt0c5i3W2s7KsFCwieSrqPA4GbaytxbwyX8_taBqK-C25ggx1dKgsjxlomWt6rHpXEDdBzihDlImDQoWDIemVptAcbU-j1hs/s7308/yyy_Metssalu_poiste_maailm008_crop_01.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="5050" data-original-width="7308" height="221" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEix064tdZNY_J9qEZHerOmILLV3-vzft8izv4TAxk3Nq_QRt0c5i3W2s7KsFCwieSrqPA4GbaytxbwyX8_taBqK-C25ggx1dKgsjxlomWt6rHpXEDdBzihDlImDQoWDIemVptAcbU-j1hs/s320/yyy_Metssalu_poiste_maailm008_crop_01.jpg" width="320" /></a></div><div><br /></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">*</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><br /><p><br /></p>Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-67244984226067624612021-08-21T01:27:00.006+03:002021-08-21T01:27:57.954+03:00Vanaema 100<p><br /></p><p>Näen taas unes, et olen vanaema majas, Raplas Viljandi
maantee ääres. Elutoas on suur soe valgus. Ma astun läbi köögi lähemale ja
tunnen, et see on vanaema – tohutu suur ja soe ja kuldne. Jooksen ta embusse ja
minust voolavad välja sõnad: „Ma olen Sind nii kaua igatsenud!“ Vanaema
kallistus on üleni soe ja turvaline ja rahustav. See on sama elutuba, kus meie
issid mängisid ja kus meie mängisime. Siin võtsid Sa veel nõukogude ajal
aknakardinate hämaruses puhvetkapi kaugeimast nurgast välja väikese vanaaegse toosi
ja näitasid mulle vanu Eesti münte ja rääkisid, et kunagi oli Eesti Vabariik ja
et kui Sa ära sured, siis need mündid on mulle päranduseks. Sa rääkisid mulle
samamoodi saladuslikult Jumalast ja Moosesest ja maailma loomisest. Ja kui
algas tõesti uue maailma loomine, kui saabumas oli uus Eesti aeg, siis lugesid
Sa kõigi meie eest Mahtras nääriõhtul suure pidulaua ääres Meie Isa Palve.</p>
<p class="MsoNormal">Sinu kohalolu on väga tähtis kogu meie lapsepõlves, meie
maailma kujunemises. Sinu maja ja suur aed lillede ja õunapuude ja kanade ja
kõikvõimalikku vanakraami sisaldava laudaga, kõik see oli meile üheks
alternatiivseks maailmaks, kuhu alati tohutu rõõmuga sisenesime ja kus oli
ülipõnev mängida ja kõike olemasolevat avastada. Ma tegin näiteks oma elu
esimesed arheoloogilised kaevamised Sinu lillepeenras ja rajasin oma elu
esimese aiamaa Sinu kasvuhoone juurde (seda küll onu Haini juhendamisel ja
soovitusel oma kooperatiivis küüslauguäri ajama hakata). Ja ühtlasi oli Sinu
kodu ka meie isside kodu, nende ajast oli alles isegi ülilühikeseks joonistatud
pliiatsijuppe ja näiteks uhke vana valge nõudekapp, mille otsa kunagi issi
peitu ronis. Ja kõik need heinamaad ja karjamaad ja mets ja maantee ja
saviaugud ümbruses oli Sinu kodumaastik ja oli meie isside mängumaa ja on nüüd
meie lapsepõlvemaa.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Unes kogen kõike seda korraga, kõik see on taas nii olemas,
ja juba tunnen, kuidas ma pean taas Sinust eemalduma, kuidas miski tõmbab mind
Sinu juurest ära ja kuidas ma taipan, et Su maja on ju ammu uutele omanikele
müüdud ja Sina oled ammu surnud. <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Jah, Sa surid 1990. aastal, olles 69-aastane. Sa nägid uue
eestiaja koidikut, me heiskasime Sinuga koos Mahtrasse kogu suure perega kõik
need aastakümned meie Vana riidekirstus peidus hoitud sinimustvalge. Sa jõudsid
seda näha ja ma tean, et Sa olid rõõmus, sest Sinus elas vana eestiaja
mälestus, kuigi ega teil ei olnud paljulapselises peres ka lihtne, Sa pidid
üsna noorelt minema linna vabrikusse tööle, aga Sinust õhkus vana eestiaja
armastust.</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Nõukogude aeg tähendas Sinu jaoks ränka tööd, Sa täitsid
Rapla pritsumaja jahedas ja niiskes töökojas tulekustuteid, aastaid, kui mitte
aastakümneid järjest. Te pidasite lehma, tegite Raplas ja ümbruskonnas hobusega
heina. Pärast meie vanaisa Sassi surma, kasvatasid Sa kõigi tööde kõrvalt üles
ka kõik kolm meest: meie isa Jaani ja onud Kalju ja Kalevi. <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Ja kõige selle juures jagus Sul jõudu korraldada igal aastal
sünnipäevi, kuhu kogu suguselts teie väikesesse majakesse kokku tuli. Sa tegid
imehästi süüa. Sinu talupojasupp ja saiavorm ja kiluvõileivad on unustamatud.
Pliidiraua pääl küpsetasime me Sinuga kartulikooke. Leiba lõikasid Sa niiviisi,
et panid suure pätsi endale vastu rindu ja lõikasid suure noaga; ma nii
imestasin kogu aeg, kuidas Sa niimoodi julged. Sa istusid alati köögis laua
otsas ja jutustasid ja käskisid meil taldrikud tühjaks süüa, et homme tuleks
ilus ilm. Samamoodi istusid Sa alati oma trepi otsal ja juhendasid ja valvasid
meid. Samal ajal kasutasid Sa igasuguseid huvitavaid väljendeid ja rääkisid
vana aja mälestusi. Sa näitasid, et taevas on Noa laev ja ükskord, kui Sa meid
Võsa tänava majas valvasid, siis Sa ütlesid minu plastiliinist memme kohta
„budakuju“ ja nii me hakkasimegi plastiliinist teatud suurte silmadega
volüümikaid memmesid vaimustunult voolima ja nimetasime neid kõiki
budakujudeks. Väike õde Marju ütles veel „budukuju“.</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Üldse olid Sa hästi tihti meie juures vanemate majas meid
hoidmas. Sul oli ka üsna lähedal tulla, tasakesi kahele kepile toetudes või
siis soome kelku enda ees lükates. Kuskilt on justkui meelde jäänud, et Sa
tulid meile ka taburetiga, kõndisid natuke ja siis jälle puhkasid veidike. Kui
Sa olid meil, siis olid Sa meie suhtes väga lahke ja lubasid igasuguseid
lollusi teha. Ükskord valvasite te Taadiga meid kahekesi Mahtras ja ma ei
mäleta, et me iialgi oleksime suure toa niimoodi segi pööranud kui sel päeval.
Kogu mööbel oli mujale liigutatud ja suurest narmalisest vaibast oli tehtud
uhke onn. Raplas sidusime me Marjuga kokku hüppenööri ja minu traksid, üheks
pikaks venivaks jadaks, kinnitasime elutoa ukselingi külge ja venitasime ümber
ahju ja siis lasime lahti ja hüppenööri puust käepidemed lendasid lartsuga läbi
elutoa ukse mustrilise jääklaasi. Oi, aga see meenub Sinust mõeldes tegelt
sellepärast, et ükskord viskas Marju Sulle ju minu traksid prillidesse,
needsamad traksid, millega me ukse lõhki lasime. Ja see oli ainuke kord, kui
Marju pidi üksinda nurgas seisma. Muidu me seisime nurgas ikka alati kahekesi,
üks ühel pool ahju ja teine teisel pool, või siis seisin mina üksinda. Ja
tegelt, Sa oskasid ka vajadusel karm olla. Kui me ikka sõna ei kuulanud, siis
Sa konkreetselt võtsin oma kepi kõvera käepidemega meil ümber kaela kinni ja
tõmbasid enda juurde. Jaa, nii ju oli! See oli natuke naljakas ka, eks Sa tegid
seda ikka naljaga, kui laps puikles eest ära ja ei tahtnud sõna kuulata,
vigurdas. Mulle ikka meenus siis Nukitsamehe film, kus oli ka selline
distsiplineeriv kepp, aga muidugi palju hirmsam.</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Jaa, ja Sinu koda (huh, ega seda juttu tuleks siit nüüd
lehekülgede kaupa, ma natike kirjutan veel), suurte jahedate kojakappidega, kus
olid nõud ja hoidised. Ma tegin sääl kojas ükskord ühest suurest kurgist
sellise taiese, et toppisin kurgile paar toositäit tikke sisse, nii et kurk
nägi välja nagu siil, ja siis panin tikud põlema. Sa nimetasid mu kurki
„eksponaadiks“, jälle uus sõna õpitud. Ma arvasin, et kurk maitseb hää, kui
teda niimoodi tikkudega suitsutada, aga tegelt maitses vastik, kui põlenud
tikud olin välja korjanud ja maitsesin. Jaa, ja sääl kojas oli ükskord selline
intsident, et ma millegi pärast ei kuulanud Su sõna ja tahtsin Võsa tänavale
ära põgeneda ja siis Sa ei lasknud ja seisid mulle koja ukse vahel ette, aga
mina pugesin Sinu ja ukse vahelt läbi ja tahtsin ikka õue minna ja siis Sa lõid
mul kepiga nina all välisukse haaki. Vat see oli tase! Mul on siiani silma ees
see kollaseks värvitud lapiku kujuga haak, mis läks Sinu kepilöögiga lupsti
haaki. See oli nii jahmatav, et ma jäin paigale ja ei põgenenudki ära. Ju Sa
olid köögiukselt seda palju harjutanud ka.</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Jah, ja täna, kui Sinu sünnist möödus 100 aastat, käisin ma
korra tasakesi jalgrattaga Lepa tänavalt läbi, see on see uus tänav, eksju, mis
on Su maja taga, paralleelne Viljandi maanteega. Sinna on nüüd ehitatud palju
uusi maju, tegelikult ehitati juba Sinu ajal. Sa veel ütlesid, ühe 1980ndate
lõpu suuremat tüüpi individuaalelamu omaniku kohta „mõisahärra“. Viimati käisin
Lepa tänaval isaga filmimas, sügisel 2018, kui paps oli juba haige. Tavaliselt
me üldse sellel tänavakesel ei käigi, liigume pidevalt Männi tänavat pidi
mööda, Su maja vaatan ma alati tänutunde ja armastusega, aga lähedale ju üldse
ei lähe. Täna siis pöörasin vaikselt rattaga Lepa tänavale ja kohe, kui Su maja
taga kraavi ääres kasvavat lepikut nägin, avanes seesama lapsepõlve maailm,
niisuguse konkreetsusega, et ma hakkasin tundma Su kanade toidu lõhna ja nägema
Sinu jorjeneid ja hingama Sinu köögi toiduhõngusid. See lülitus kohe kõik
tööle, nagu oleks läbi mingi värava astunud. Uued omanikud toimetasid tasakesi
maja juures, ma ei hakanud nendega suhtlema, tõtt-öelda pole ma kunagi nendega
kõnelenud. Kohe taas vaikselt tagasi sõites, mõtlesin, et mis oleks, kui
ükskord paluks praegustelt elanikelt võimalust Sinu maja juures natuke olla.</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">See on nii kummaline, kuidas üks koht võib olla nii tähtis
ja sügavalt hinges ja samal ajal füüsiliselt nii eraldi, vaid kaugelt vaadeldav
ja kuidas ta tegelikult on ka füüsiliselt lähemalt kogetav, kui selline
võimalus küsida. Tõesti, ma ei ole ju nüüd rohkem kui 20 aastat (on vast nii
kaua) Sinu majas ega ka Su maja aias käinud.</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Aga jah, unes käin vahel ikka. Ja ma tunnen Sinu olemasolu,
Sinu toetust ja soojust. Ja ma mäletan Sinu sõnu ja Sinu mälestusi. Näiteks
Tallinna pommitamisest, kui teil oli sõbrannaga just õhtusöök valmis saanud,
kui õhuhäire algas, ja kuidas te siis oma Karja tänava kortermaja keldrisse
peitusite ja kuidas treppe mööda alla minnes lõi akna taga kõik „kriitvalgeks“.
Sinu mälestustega ühineb selles pildis alati meie vanaonu Endli mälestus samast
kohast. Tema läks noore huvilise poisina keldrist üles uksele vaatama, mis
toimub. Tänaval puhus tõmbtuul ja lendasid põlevad paberid ja muud materjalid.
Üks vanaeit tuli parasjagu ülevalt trepist suure piiritusepudeliga, kolks ja
kolks, alla, samas kui õues lendas tuli. Siis astus tänavalt trepikotta võõras
mees, kes ütles, et Endel võtaks ja hoiaks korra tema kohvrit, kuni ta vahepeal
ära käib. Aga Endel oli ettevaatlik, sest oli kuulnud, et võõrastelt ei tohi sõja
ajal midagi vastu võtta, isegi pliiatsit mitte, sest see võib plahvatada. Ja
siis see mees oli läinud diagonaalis üle tänava ja sisenenud ühte teise majja,
tulles varsti ilma kohvrita tagasi. Mõne hetke pärast toimus selles majas
plahvatus ja maja varises kokku, ilma et seda oleks lennukilt pommitatud.</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Onu Endli mälestused on mul päris mahukalt meeles, sest mul
oli õnn teda küsitleda 2003., 2004. ja 2005. aastal. Olen nii palju mõelnud, et
kui ma oleks olnud natukenegi vanem ja kui Sa oleks kauem elanud, kui palju Sa
siis oleksid mulle veel rääkinud ja kui palju oleks ma osanud küsida ja
salvestada. Aga jah, Sinust on lihtsalt palju toredaid fotosid ja mõned
väikesed helisalvestused, näiteks jõuluõhtutest. Ja kõik, mis ma lapsena meelde
jätsin, on ka olemas.</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Pärast pommitamist, oli teie maja õnnekombel alles, ehkki
kõikide akende klaasid olid puruks. Kui te üles korterisse jõudsite, siis
avastasite, et ainult teie korteri aknad on terved ja õhtusöök on laual. Kõik,
mis linnas oli toimunud, oli aga nii kohutav, et te põgenesite kohe maale, teel
pääsesite ka ühele autole. Enne käisite te vabrikust läbi, kus valvur oli
hukkunud ja kus Sa leidsid nõgi seest ühed käärid, mis olid Sul veel kasutuses,
mustaks põlenud otstega. Ühes šamaanirännakus ilmusid need käärid ja see
pommitamises hukkunud valvur ja tahtsid taevasse. Ma aitasin.</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Ja nüüd olete te kõik Sääl. Istute ja vaatate meid, nii nagu
Jumal, kellest Sa mulle kõnelesid. Nii nagu issigi. Ja onu Kalju. Ja vanaisa.
Ja kõik meie esivanemad. Ja teie asjad on siin. Ja teie maa on siin ja teie
hooned. Ja meie oleme siin. Ja nii on hää.</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Aitüma, Sulle, kallis vanaema! Mul on Sinust veel nii palju
mälestusi! Nii suur rõõm on püsivalt tunda Sinu toetust! Suur tänu!</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal"><br /></p>Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-36715927028758666042020-11-10T22:52:00.017+02:002020-11-11T02:18:58.985+02:00Ulmuliste sügismatk<p><br /></p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">7. november 2020<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal"><o:p> </o:p></p>
<p class="MsoNormal">2019. aasta märtsis on meil plaan jätkata oma kodukaitseala
tundmaõppimist Kirivalla Seljamäelt ja jõuda Tamsi Kivisillani. Selgub aga, et
vett on nii palju, et matk tuleb ära jätta. Nüüd tekib Leal ja Arnel väga
spontaanselt mõte eelmise aasta plaan ellu kutsuda. See mõte meeldib mulle
väga, ehkki tööd on nii palju ja aega vähe, et matka ei jõua enam hästi ette
valmistada. Nõnda süvenengi eelmisel aastal kavandatud marsruuti alles matkale
eelneval ööl: töötan läbi kõik selle ala digiteeritud mõisakaardid ja uurin
enda eelmise aasta mobiilifotosid, mille tegin Tartus Rahvusarhiivis
digiteerimata kaartidest. <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Kohanimede ja pärimuse osas mõisakaartidele meie seekordne
matk suurelt jaolt tuginebki. Jõuan veidi vaadata ka 2009. aasta intervjuusid,
mille tegin Tamsi külas Aasa talus Ralf Tammega ja Raplas Tamsi Matsi talust
pärit Olaf Allikofiga. Ralfiga püüdsime paika panna üht 1939. aasta
kohamuistendite kogumisvõistluse aegset teksti Purimäest ja selle läheduses
asuvast allikast. Olaf luges mulle aga ette terve rea rabasaarte nimesid, mis
jäid mul paraku temaga kaardistamata, sest Olafi jutuand oli nii hää ja
teadmised maastikust nii rikkalikud, et plaanisin teda uuesti intervjueerida,
kuid varsti ta jäi raskelt haigeks ja suri. Nõnda olin pikka aega nukker, et ma
ei saanud Olafi kohanimesid korralikult kaardistada. Nüüd aga oli rõõm seda
suurem, kui vanade mõisakaartide toponüümid hakkasid järjest Olafi kõnelduga
kokku kõlama ja Olafi teadmised täitma mõisakaartide lünki. Seejuures on väga
huvitav jälgida, kuidas sajandist sajandisse on nimekujud mõnevõrra muutunud.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Niisiis pärimuse osa jõudsin veidi ette valmistada.
Maastikul liikumise osas kutsusime appi Erki, kes tunneb kaitseala oma
matkadelt väga hästi. Nõnda siis olen maastikulises plaanis rahulik ja usaldan
täielikult Erki ja Arne vaistu.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Arne on juba ammu kõnelenud, et kaitsealal asub üks paik,
kuhu teda ei lasta. Ta lihtsalt ei saa sinna minna. On juhtunud mitut laadi
kogemusi, millest Arne võib ise teinekord pikemalt kõnelda/kirjutada, igaljuhul
Arne sellesse kohta minna ei saa. Ei lubata. Seda enam on meid hakanud see paik
huvitama. Kose kihelkonna pühapaikade ettekande jaoks 2018. aastal Arnet küsitledes
uurin ka selle kummalise koha osas ja Arne näitab seda mulle kaardil. Nüüd
mõisakaarte uurides näen, et seda ala nimetatakse Kõrgerabaks. Tegu on Kolgu
rabaga sarnase ümmarguse kujuga rabakesega, mis on keskelt lage. Otsustame
julgelt, et läheme seda nüüd uurima.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Ühtaegu on plaan jätkata kaitseala süstemaatilist
tundmaõppimist päripäeva piki kaitseala idaserva lõunasse liikudes. Alustasime
Ulmuliste asutamise aegu 2015. aasta oktoobris matkaga Nõrava külas, kus
kulgesime Soojõeni ja edasi läbi Naisteraba. Teine sedalaadi matk oli meil
ümber Leva järve 2016. aasta oktoobris ja kolmas 2018. aasta oktoobris
kaitseala idapoolseimas ääres Kirivalla külas. Nüüd siis jõuame järjega Kose
kihelkonnast Juuru kihelkonda, Habaja mõisa alalt Kuimetsa mõisa alale ja
juhtumisi ka praeguselt Harjumaalt praegusesse Rapla maakonda. Ehk siis ees
seisab igati oluline ja tähenduslik retk.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Hommikul tõuseb päike läbi imelise udu. Panen matkavarustust
valmis ja avastan, et mu kummikud on jäänud autosse, mida ma ikkagi reede õhtul
remondist kätte ei saanud. Lähen natuke närvi. Otsustan aga kohe käigu pealt
Magaziinist uued osta. Oli plaan oma autoga sõita, ei saa, sõidan õe autoga.
Oli plaan oma kummikutega minna, ei saa, ostan uued. Nii, hetkel, mil plaanin
mõne ampsu süüa, heliseb telefon ja sääl on Arne, kes vannub oma autot ja
ütleb, et auto jäi lihtsalt keset teed seisma ja et ta peab ta parandusse
viima, sest järgmisel päeval on perel kindlasti autot vaja. Arutame, kas ehk
keegi saaks Arnele järele minna või kuidagi auto kiiresti parandusse pukseerida
ja siis Arnega koos ikkagi matkale jõuda, aga jah, ega vist ei mängi välja. Asi
on ikka väga konkreetne, Arnet ei lastagi sellele alale.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Ja meil on muidugi mõnevõrra kõhe ilma Arneta minna. No kuidas
sa lähed matkale ilma Arneta! Aga meil on Erki ja meil on vanu kohanimesid.
Telefonikõne Arnega kestab aga piisavalt kaua, et ma ei jõua süüa ja pean kohe
kihutama Magaziini. Poes on õnneks mulle meeldivad nr 47 kummikud kohe
käepärast, ma võtan rutuga ühed jääkaruvillast (saare naiste nali) sokid ka ja
ajan sokid-säärikud kohe säälsamas lettide vahel jalga. Viisakalt distantsi hoidvad
maskides inimesed astuvad sammu tagasi, kui kassa juurde torman. Nähakse, et
mul on reaalselt kiire. „Need on mul jalas,“ ütlen kassapidajale ja ulatan talle
kaks kauba küljest ära kistud joonkoodiga lipikut. Ta on arusaaja inimene. Ei
tee mu käitumise peale teist nägugi. „Elu on nii kiireks läinud,“ ütlen
vabandades.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Kihutan Kuimetsa, päike paistab. Helistan Leale ja ütlen, et
hilinen. Kuimetsa rahvamaja parklasse jõuan 5 minutit pärast 11. Kogunenud on
10 inimest. Arne on ka Leaga helistanud ja nüüd on selge, et ta tõesti ei saa
osaleda. Teen sujuvalt sissejuhatuse just sest Arne maastikukogemusest kõneldes
ja meenutades ka meie süsteemset kaitseala tundmaõppimise kava.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Enamikul matkalistest on seljas neoonkollased turvavestid,
sest päev enne matka saime teada, et just täpselt samal ennelõunal on täpselt
meie matka piirkonnas Kaiu ja Kuimetsa jahiseltsi ühine suur ajujaht. Algul
mõtlesin, et tohoh, tõesti, sellele alale ei lastagi meid, nüüd on koguni
püssimehed kohale korraldatud, et me sinna ei pääseks. Pakkusin siis välja, et
me võime ju kanda helkurveste, et jahimehed meid kindlasti märkaks. Lea suhtles
jahimeestega ja sai siiski kinnituse, et päris jahile jalgu me ei jää, kl 12ks,
kui metsa saame, peaks olema kõik läbi. Helkurvestid on aga seljas. Igaks
juhuks. Me läheme ju väga erilisele alale, keelatud alale. Tuleb olla
ettevaatlik. Tuleb kasutada turvameetmeid.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Plaan on panna autod Kivisilla talu ligi ja siis mõne autoga
Kirivalda sõita, et siis autodele pärast jälle järele minna. Selline kava
tekkis 2019. aastal piirkonnas matka planeerides. Pole vist väga ratsionaalne,
aga tunnetuslikult tundus just nii õige.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Erki sõidab ees, viib meid Tamsi Rinnamäe keldri juurest
läbi. Tee on ilgelt sopane. Rinnamäe ligi on juba kaugelt näha jahimehi, nendel
on neoonoranžid vestid ja hulk autosid. Kui me läbi sopa Kivisilla suunas
venime, ilmub siin ja seal metsa vahelt välja üha enam noori ja keskmisi ja
vanu mehi. Kõigil pilgud kuidagi äraseletatud. Jätame autod kivisilla ligi
teele. Üks tähtsam jahimees ilmub ka metsast välja ja ütleb: „Nüüd võite minna,
me ajasime kõik hundid ära. Karud jätsime.“ Naerame ja pakime end kahte
autosse, et liikuda teisele poole raba. <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Jõudes Nurga talu juures võsa vahelt Metsamaa põldude äärde
avaneb põlluservas ootamatu vaatepilt: tohutu pahvakas jahimehi. Nad paiskuvad
korraga vaatevälja ennenägematu neoonoranži konglomeraadina. Istun Lea auto
tagaistmel ja vaatan ainiti paremast küljeaknast välja. Mu pilk kohtub kümnete
meestega, vähemasti nii mulle tundub. Ma vaatan igaühega neist murdosa
sekundist tõtt. Aeg jääb seisma. Ühega noogutan ja viipan, sest ma tunnen teda,
ta on DJ. Ja kõik nad, need vanamehed ja poisid ja keskeas mehed, nad on kõik
ju mu potentsiaalsed intervjueeritavad, eriti head maastikutundjad, tõelised
informandid. Küll oleks huvitav kuulda, mismoodi nemad kõiki neid paiku
nimetavad, mille kohta mõisakaartidelt uurisin ja mida kavatsen veel täpsemalt
uurida ka EKI kohanimekartoteegi ja teiste allikate alusel. Oeh, ja nad kõik
ajavad siin ju hoopis muud asja, nad on jahimehed. Ja neid on nii palju. Meid
on kümme ja meie läheme matkale. Neid on võrreldamatult rohkem. Mõtlen, et nii
kummaline, kuidas teatud tegevused ja organisatsioonid toovad metsa nii palju
inimesi ja teatud tegevused jälle hoopis vähem. Aga noh, tegu on ju hoopis erinevate
formaatidega ka. Ei kujutakski ette väga suurt matkaseltskonda.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Kui jahimehed mul aegluubis silme eest läbi venivad, igaühes
omaette kosmos, siis on mul kehas veel kerge blokk, ma ei taha näha surnud
põdrapulli, kelle nad meie autos olevate kohalike naiste teada täna maha lasid.
Ma ei suudaks seda vaadata. Ükskord sattusin kuskil Ardu taga, Saueaugu
Hiiemäelt tulles, nägema, kuidas jahimehed verist põtra auto kastist maha
lohistasid. Ma tean, et jahimeestel on ka oma kombestik ja nad austavad loomi
ja jaht tundub mulle igal juhul vastuvõetavam kui loomade pidamine kitsastes
tingimustes, aga ikkagi ehmatan ma sellist asja nähes. Rohkem ei taha. Meenub
ka Tartus läbi klaasi lillepoodi jooksnud põder, suures vereloigus, silmad
agoonias netilehe avaartikli suurel pildil. Ei taha rohkem. Üldse ei taha, et
nii. Aga ma ei näe ühtki surnud põtra, ainult jahimehed voolavad mu silme ees
ja ma muudkui mõtlen, kuidas küll neid küsitleda. Kummaliselt sügav hetk.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Kulgeme üle Vilsamäe kiigekoha. Ma katsun oma banaanid ja
värgid, mis ma kiirelt Jaama poest ostsin, kotti statiivi kõrvale ära mahutada,
siis kaardid ja kohanimed ja ühe pärimusteksti enne rabasse sisenemist telefoni
laadida, sest ei tea ju mis rabas levi teeb.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Jätame autod samasse kohta Metsanurga talu juurde, kus
hoidsime neid ka eelmisel korral. Imelik on natuke, sest Arnet ei ole. Arne ju
leppis eelmisel korral pererahvaga kokku. Nüüd on õuel vaid koer, kes haugub
meile järele just sellise häälega, et miks te siis nüüd meile ei tule, kui te
siia parkisite, miks te metsa lähete.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Aga metsa me läheme. Neoonkollaste helkurvestidega. Natuke
kummaline on. Nagu oleks lasteaia rühm. Mõtlen, et kas ütlen naistele, et veste
ei ole ju nüüd enam vaja. Jahimehed on kõik metsast väljas. Seisavad seal Nurga
talu juures kosmilises rahus. Aga noh, mine tea, ehk on ikkagi vaja, kummaline
piirkond ju.<o:p></o:p></p><p class="MsoNormal"><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjIpD58qRHN1X_3udshpF7FN0lqwnk5ecK-vmn0zub884dZ-bDv_3Li4o3L4Cz1yd3Hpxo3jQVahcSIgV1kmUL_vxPKcfSqYZtFzL4USf4CT__smKejl0F2mlE3ihwoQFNiniuTkN94SdQ/s6000/DSCF2971.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4000" data-original-width="6000" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjIpD58qRHN1X_3udshpF7FN0lqwnk5ecK-vmn0zub884dZ-bDv_3Li4o3L4Cz1yd3Hpxo3jQVahcSIgV1kmUL_vxPKcfSqYZtFzL4USf4CT__smKejl0F2mlE3ihwoQFNiniuTkN94SdQ/s320/DSCF2971.JPG" width="320" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div>
<p class="MsoNormal">Teel Seljamäele on mõned tüved kenasti meile väravaks. Nüüd
siseneme. Meenub Mikk Sarv, kes õpetas meelerändusid tegema ka siin, keskmises
ilmas, füüsilises ruumis. See on häälestuse küsimus, kas oskame end sättida
ümbrust kuulama, kas oskame keskenduda või laseme mööda maad ringi lihtsalt
pilla-palla oma mõtetest tulvil. Selline väravakoha äratundmine maastikus aitab
keskenduda, aitab tulla kohale, aitab ümbruses enam märgata.<o:p></o:p></p><p class="MsoNormal"><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgnpCMFcl9CuiZ7XUqTEWooeYbOYifaMXsst-uGd2-0uFFL48ie5_SlL5KVK4C83QbD8l470vqj5ag20n79cw4xM7vkdDVc0bYCpZBuYcV_emSNy1kwj8RxUhhhJPf0xZ7wwddLWRvMuIc/s6000/DSCF2973.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4000" data-original-width="6000" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgnpCMFcl9CuiZ7XUqTEWooeYbOYifaMXsst-uGd2-0uFFL48ie5_SlL5KVK4C83QbD8l470vqj5ag20n79cw4xM7vkdDVc0bYCpZBuYcV_emSNy1kwj8RxUhhhJPf0xZ7wwddLWRvMuIc/s320/DSCF2973.JPG" width="320" /></a></div><p class="MsoNormal"><br /></p>
<p class="MsoNormal">Lähen ka sammaldunud tüve alt läbi ja teen sisemise liigutuse,
tervitan kaitseala, teistmoodi ruumi, millesse siseneme. Edasi kõndides tunnen,
et olen ikkagi ärev. Mäletan eelmisest korrast, kuidas võttis algul aega, et
linnalik müra maha rahuneks. Eelmisel korral oli nii selgelt tunda, kuidas
loodus on kõik kohal, ainult mina ei ole, minul läheb aega, et kohale tulla,
linnamüra peab minu sees justkui maha käima, vaibuma, maanduma. Eelmisel korral
see õnnestus. Praegu aga on meel ärev. On erakordselt tihe tööaeg. Spontaanne
matk oli vaja mahutada teiste tegevuste vahele, kusjuures just sellel nädalal
tuli juurde veel mitu ootamatut tööd. Kõik see on mul peas. Kõik see on minuga
siin ikkagi kaasas.</p>
<p class="MsoNormal">Jõuame Seljamäele. Vana hää tuttav koht. Siin me
lesisklesime kuluheina sees, vaatasime taevast. Siin tekkis meil ehtne kõrtsu
tunne. Jaa ja mul tekkis tunne, et siin võiks olla meie keskkonnaühenduse
majake, vana talikõrtsi kohal. Siin on nii muhedad suured kuused, siin on nii
vaikne ja rahulik. Ja nüüd avastasin suureks rõõmuks, et Seljamägi on koos
ümbruskonnaga Mahtra looduskaitseala koosseisu arvatud. Eelmine kord siin käies
tundus nii kummaline, et viibisime matka jooksul kaitseala piires tegelikult
väga vähe, ehkki ümbrus on siin kõnekas ja kena. Nüüd on nii hää meel, et
Seljamägi on kaitse all. Samas meenub mulle, et hoopis hiljem lugesin kuskilt,
et Seljamäel toimusid Teise maailmasõja ajal või veidi hiljem karmid sündmused,
keegi lasti maha. Ma ei tahtnud nüüd seda asja uuesti üles otsida. Rahvale aga
korraks mainin ja tõden kohe ka, et kus selliseid asju ei oleks, neid on
kõikjal Eestis. Kõigest lihtsalt ei teata, kõik pole aktiivses mälus. Sellised
asjad on vaja andeks anda. Ja keskenduda kohalolule ja ilule. Samas kohas,
samal maastikul on nii palju tervendavat ja hääd. <o:p></o:p></p><p class="MsoNormal"><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirmFSBAhOAGSe_It4Y3huu8lgr2NghFDJF73mepXr9lmSt0V7-DyUCxaYZWcGyRz2E_C7R1zl2nCmJsDcNl7cfi4-EKOipkAAbYbogrJL0tTPkVdYhftbpdL82uelX0Oxqr3WwUa1UI_w/s6000/DSCF2987.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4000" data-original-width="6000" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirmFSBAhOAGSe_It4Y3huu8lgr2NghFDJF73mepXr9lmSt0V7-DyUCxaYZWcGyRz2E_C7R1zl2nCmJsDcNl7cfi4-EKOipkAAbYbogrJL0tTPkVdYhftbpdL82uelX0Oxqr3WwUa1UI_w/s320/DSCF2987.JPG" width="320" /></a></div><p class="MsoNormal"><br /></p>
<p class="MsoNormal">Näiteks on Seljamäel ka suurepärased noored kuused.
Perfektsed jõulupuud. Lea mõtiskleb, et kui tahaks siin pärandkooslust hoida,
siis oleks vaja neid puid raiuda. Mulle tegelt see mõte ei meeldi, sest need
kuused on nii nunnud. Samas ma mõistan täielikult. Nii et kui siin tahetaks
seda lagendikku hoida, siis võiks RMK selle platsi küll rahvale jõulupuude
jaoks anda, nii oleks neist kuuskedest vähemasti rõõmu. Niisama hooga maha
võtta ja hunnikusse ajada ja ära põletada küll ei tahaks. Aga noh, nagu
matkalistega tõdeme, need nunnud kasvavad ühel hetkel suureks ja siis on siin
paks kuusik. Aga paks kuusik on ka ju ilus. Ma ei raiuks siin eriti midagi. Kui
riigilt selle koha oma keskkonnaühendusele küsime, siis võtame lambad ja need
hoiavad siin platsi puhta, mõlgutame Leaga. Või noh, vähemasti heina hakkame
siin tegema. Jaa, mägiveised!</p><p class="MsoNormal"><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSKXnYwuYa01Ppb6yVmEQhlb8031lrWnkByUcPfaAnxZftFfvg_Owdwly-n1TGeVmmYHpwQ12coHw00cWv0_4MNVUUtWizZeW5_0nmtGoZGmnk7P2wEG5zf138NE3IviqzwaGBJF6hKOU/s6000/DSCF2995.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4000" data-original-width="6000" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSKXnYwuYa01Ppb6yVmEQhlb8031lrWnkByUcPfaAnxZftFfvg_Owdwly-n1TGeVmmYHpwQ12coHw00cWv0_4MNVUUtWizZeW5_0nmtGoZGmnk7P2wEG5zf138NE3IviqzwaGBJF6hKOU/s320/DSCF2995.JPG" width="320" /></a></div><p class="MsoNormal"><br /></p><p class="MsoNormal">Seljamägi on väga konkreetne mägi. Kahel pool on märgalad:
loodes Habaja mõisa kaardi järgi Veike raba ja kagus Seljamäetagune heinamaa,
mis kuulus Siuge küla taludele. Veike raba on siinses keeles Väike raba.
Niisugusena ta võikski kaardil olla. Seejuures meenub mulle meie Vana ehk mu
Mahtra vanaisa ema, meie vanavanaema, kes oli üleni Mahtra inimene, sügavuti
siit pärit. Tema ütles mu õele Marjule alati „veike eit“. Ja ta ise oli Luige
Anna, Mahtra Luige talust. Vana matuste ajal, see oli 1986. aastal, oli Mahtras
talu suur tuba rahvast täis ja meie õega vaatasime täiskasvanute selja tagant,
nende püksisäärte, käelabade, pintsakuservade ja mustade kleitide vahelt akna
all seisvat Vana kirstu. Kui pastori kõnes kõlas Luige Anna, siis Marju, meie
veike eit, hüüdis heleda häälega üle talutoa „Luige Anna!“ See on mul nii hästi
meeles. Kummaline, kuidas sellised mälestused käivituvad lihtsalt üht
vanapärast sõna lugedes. Veike raba. Veike eit. Luige Anna.</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Seljamäe edelaservas on kalda pääl kena sarapik. Leiame Lyga
korralikud loomarajad ja läheme neid pidi rabasse. Kohe avastame me end rikkalikelt
jõhvikamätastelt. Unustume korjama ja sööma. Erakordselt suured ja hääd.<o:p></o:p></p><p class="MsoNormal"><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhp8A8rTvtmhpnJcsqf4sS0c2aijU3zcRS0iBi_hmsmLVMIcfi7GVdfxVh4nwBenWAU3MR63muF-opoy8qnYpZWlOVtLLEgXS13CsGy55WORyUTAYm7C1MY-snQiGkIkfJTfgEgLaXkB_k/s6000/DSCF3010.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4000" data-original-width="6000" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhp8A8rTvtmhpnJcsqf4sS0c2aijU3zcRS0iBi_hmsmLVMIcfi7GVdfxVh4nwBenWAU3MR63muF-opoy8qnYpZWlOVtLLEgXS13CsGy55WORyUTAYm7C1MY-snQiGkIkfJTfgEgLaXkB_k/s320/DSCF3010.JPG" width="320" /></a></div><p class="MsoNormal"><br /></p>
<p class="MsoNormal">Siis liigume, on jändrikku männikut, on hõredat roogu. Ma
vaatan kaarti, vaatan kella ja hakkan mõnevõrra pablama. Kontoris tundusid
vahemaad kaardil palju väiksemad. Nüüd on korraga maastik kuidagi välja veninud
ja kohutavalt lai. Ma ei saa aru, kui palju seda metsa veel on, enne kui jõuame
Kõrgerabani. Ma tunnistan endale, et olen närvis. Ja tunnistan, et see on ju
esimene kord Ulmuliste kaitseala tundmaõppimiseks mõeldud matkadel, kus olen vastutav
matka kulgemise eest ja läbin plaanitud trajektoori ise ka esimest korda. Olen
Ulmulistega käinud 2015. aasta sügisel ja 2018. aastal vabariigi aastapäeval
Ulmu allikal, see maastik on mulle aga ammu hästi tuttav ja tean, kuidas ja
millise ajaga liigume. Nüüd on korraga ärev ja hoomamatu. Erki liigub aga täie
rahuga ees, neoonvestides matkalised ta järel. Meiega on ka kogenud matkaja
Andres, kellel on korralik navigeerimisäpp. Mina aga olen lollilt ärevil. Mulle
tundub, et meil läheb palju kauem aega kui plaanisime. Erkil on ju vaja kl 15
sõitu minna ja meie pole veel poolel teelgi.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Naised vaatavad aga täie lustiga põdrajälgi, söövad muudkui
jõhvikaid. Ly korjab osa jõhvikaid pudelisse vee sisse ujuma, ütleb, et vesi on
niiviisi väga hää. </p><p class="MsoNormal">Unustan enda mõistuse ärevuse hetkel, kui mu ees avaneb
kummaline hämar sisemiselt mühisev männik. Keskmist kasvu vonklevate tüvedega
männid moodustavad ruumis justkui lõputu mitmemõõtmelise struktuuri, mis
liigutab ja seisab korraga. Mul on tunne, et me läheme nüüd millestki läbi. Millestki,
mis ei ole tavaline. See on justkui Arne jaoks keelatud ala ümbritsev sfäär.
Mul on tunne, et just siin Arne ringi pööraski, siit ta ei saanud läbi. Ma pean
seda muidugi talt üle küsima, aga selline tunne on. Omamoodi muinasjutumets. Keegi
nagu vaataks või kuulaks või ümbritseks tähelepanuga.</p><p class="MsoNormal"><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicX8DYasLIhNktxUxwdsr-WsZwSzJMg-zjtzngTjGq5ZeEUj_JMxLeyCweNtwY8XQA3MV2BPIDby1uobjDcTvPPLarC8ELSi6Zx25Lf9Kvh7qDgf5kXVM4xdJ5vOwV8T_oguSERfCp18Q/s6000/DSCF3029.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4000" data-original-width="6000" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicX8DYasLIhNktxUxwdsr-WsZwSzJMg-zjtzngTjGq5ZeEUj_JMxLeyCweNtwY8XQA3MV2BPIDby1uobjDcTvPPLarC8ELSi6Zx25Lf9Kvh7qDgf5kXVM4xdJ5vOwV8T_oguSERfCp18Q/s320/DSCF3029.JPG" width="320" /></a></div><p class="MsoNormal"><br /></p>
<p class="MsoNormal">Liigume vaikides sellest sfäärist läbi ja kohe tõusemegi Kõrgeraba lagendikule. Maastikukogemus on siin hoopis teistsugune, taamal
paistavad rabasaared. Ahaa, siin, see on ju Soovõhmas ja see sääl on üks Habaja
mõisa kaartidel nimeta mäekene kihelkondade piiri ääres, see sääl tõenäoliselt
Olafi järgi Pärnamägi, mille kõrval on kohe Purimägi. Kõik on käe-jala juures.
Võta aga ja pane ajama, jõuad kohe kohale. Hoopis teine tunne võrreldes selle
kummalise hämara männimetsaga, kus ma ei saanud aru, kui kaua ja kuhu suunas me
liigume.<o:p></o:p></p><p class="MsoNormal"><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiAcZQ8cggUzWPoTFU9gUZXVqr4MvbIpJOcdCFghxBSxDswysjalasBz835TssKviHClZGI_dLZ-VInn-6rohiTufPm3ib056I1vyqgO-VypWdSddZbthkLY19fB3Y3n_UHar55ETIAmnU/s6000/DSCF3043.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4000" data-original-width="6000" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiAcZQ8cggUzWPoTFU9gUZXVqr4MvbIpJOcdCFghxBSxDswysjalasBz835TssKviHClZGI_dLZ-VInn-6rohiTufPm3ib056I1vyqgO-VypWdSddZbthkLY19fB3Y3n_UHar55ETIAmnU/s320/DSCF3043.JPG" width="320" /></a></div><p class="MsoNormal"><br /></p>
<p class="MsoNormal">Otsustame, et teeme Kõrgerabas grupipildi. Tõestuseks
Arnele, et me tõesti oleme siin. Ja mälestuseks kõigile. Ühtlasi on rabas
seltsilistega ühispilditegu meil juba hääks traditsiooniks. Ma asin kotist
välja oma uhiuue väga korraliku Sirui statiivi ja avastan kohe, et fotoaparaadi
küljes olev tald ei lähe lihtsalt statiivipea külge, keeldub. Olen täiesti
hämmingus, kuidas see saab nüüd juhtuda? Teeme rahvaga nalja, et no näete siis,
ongi imelik koht, isegi statiiv ei taha töötada. Lagedal rabal puhub tuul, õhus
on uduvihma. Ly telefon paneb siin pildi taskusse, ehkki akut on veel omajagu. Matka
järel Maa-ameti kaardirakenduses Kõrgeraba vaadates kaob mu kontoris internet.
Ikkagi on kummaline.</p>
<p class="MsoNormal">Vaatame veidike veel ümbruse rabasaari ja katsume siis ruttu
edasi liikuda, et mitte kaua tuule käes seista. Erki aitab naised üle älveste.
Ma jään omapead. Vaatan rabasaari. Pildistan. Ja korraks keskendun. Vaatan
kohta sisemise silmaga. Kohe kerkib Kõrgeraba kohale ülipeenest valgest
valgusest ovaalne portaal. Ma olen neid hakanud portaalideks nimetama. Mind
pole keegi kunagi sellistes asjades süsteemselt õpetanud. Ma olen küll käinud
Miku šamaanikursustel ja õppinud sisemise silmaga vaatamise üldpõhimõtteid.
Olen käinud ka mitmel indiaanitseremoonial. Keegi pole aga mulle õpetanud, mida
kõik see tähendab, mida ma näen, mis see on, mida ma näen. Kuivõrd sellised
peened teatud kohtades avanevad ovaalid on üksteisega sarnased ja kuivõrd neist
taju läbi viies pääseb täiesti teistesse reaalsustesse ja kosmostesse ja
täiesti teistsuguste olendite juurde, siis ma olen neid hakanud nimetama portaalideks.
Ja veelkord, ma ei ole seda asja süsteemselt õppinud ja ma ei väida selle asja
kohta midagi. Lihtsalt olen vahel julgem ja jagan. Ja üldiselt ma üldse
niiviisi ei vaata, sest seda kraami on väga palju. Siinses reaalsuses on ka
piisavalt huvitav ja ilus. Ja ma tunnistan, et kõik see võib toimuda vaid minu
peas. Samas tõenäoliselt toimub samasuguseid asju ka teiste inimeste peades ja
neis asjus võib olla fenomenoloogilisi sarnasusi ja seaduspärasid. Ja lõppeks,
kas on üldse midagi mis ei oleks meie peas? Kas me mitte ei koge põhiliselt
ennast? Kas mitte kõik see, mis me siin kogeme, kõigis kihistustes ja olekutes,
kas mitte kõik pole meie enda projektsioon, miski millesse me lihtsalt usume,
miski mida me kujutame ette?<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Ma lebasin hiljuti Juuru kogudusemaja taga õues murul külma
sügisvihma käes, leilist tulnult, rahunesin ja vaatasin, ja nägin taas, et ma
olen tõesti kõik selle välja mõelnud. Ja see on tegelikult Jumala kogemus, see
on jumalanäolisuse kogemus meis. Vaim on kõik välja mõelnud, kõik loonud. Ja
see kogemus on nähtav vaid korraks, vaid teatud seisundis, ja juba olme me
jälle oma väiksemas minas, inimlikes projektsioonides, kuid ka see on lihtsalt
miski, mida Suur Vaim endaga teeb.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Ma ei plaaninud üldse ontoloogia alale liikuda. Lihtsalt see
portaal, see tohutusuur püstine ovaal Kõrgeraba kohal, otsaga raba keskel,
kahele poole üles painduvate peente valgustega, mis ulatuvad taevasse, nõnda et
ovaali ülemist osa pole nähagi. See on lihtsalt nii suur. Sarnased portaalid on
vahel kivide kohal, oluliselt väiksemad. See siin on aga väga suur. Ma vaatan
seda vaid mõne sekundi. Ei saa kauem. Teised liiguvad eemale ja mina ei saa
siia jääda vaatama. Nõnda on tavaliselt rabas käies minu sisemised kogemused
vaid hetked, mida ma ei laienda või mida mul laiendada ei lasta. Loossalus
näiteks, Keskkonnaklubi nostalgiamatkal, jäin ma ka korraks niiviisi teistest
eemale ja nägin, kuidas rabasaarest väljus tohutu kiirendusega, konkreetne UFO-taldrik,
selline tumedast hallist metallist ketas. Samal hetkel reaalsus taldriku
väljumiskohas väreles ja venis ja võttis seejärel kohe taas „normaalse“ oleku. Jah,
selliseid on näha rabasaarte sees. Vahel on nad helevalged ja hiilgavad. <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Novot, kõik see on vaid vähene ja põgus reaalsustepiiri
paotamine, millega ma üldiselt ei tegele, kuid mis minuga aegajalt lihtsalt juhtub
ja mida ma üsna julgelt olen ka kogu oma akadeemilise elu jooksul rohkem või
vähem avalikult tunnistanud. Ega ma päris hästi akadeemiasse ei sobi ka selle
pärast. Samas on mu meelest aus teha nähtavaks oma maailmakogemuse
mitmeplaanilisus. Ja kohapärimuse ja pärimuspaikade juurde naastes: kord ütles
mulle Juuru rahvamaja juhataja Terje, et „Jüri, ma väga tahaks lugeda Su
raamatut kohapärimusest, aga veel rohkem tahaks ma lugeda sellest, mida sina
neis kohtades koged ja näed.“ See Terje lause on mulle meelde jäänud ja ma olen
mõelnud, et hää kohapärimuse raamat julgustab kõigepealt igaüht ise minema
loodusesse ja kogema kohti otse, ilma lugudeta, ja seejärel lugema vanu
pärimustekste ja huvi korral autori tänaseid kogemusi. Sest pärimus ei ole ju
tegelikult midagi muud kui tekstide üleskirjutamise aegsete inimeste
maastikuinterpretatsioon, kogemuslood, mis on ühtaegu inspireeritud parasjagu
kultuuris populaarsetest motiividest. See, mida teati ja tunti paikadega
ühenduses 20. sajandi algul või 19. sajandi lõpul ehk rahvaluule kogumise ajal,
on kindlasti oluliselt erinev sellest, mida kogeti näiteks 200 aastat varem või
mida kogetakse praegu. Samas on olemas kindlasti ka teatud fenomenoloogilised
järjepidevused, teatud sisemised seaduspärad, mehhanismid, funktsioonid, mis
püsivad ajast aega. Just see püsivam osa inimkogemusest huvitab mind. Kas 200
aastat tagasi nägid inimesed neidsamu peeneid ovaale? Kuidas nemad neid
nimetasid? Taevaväravateks?<o:p></o:p></p><p class="MsoNormal"><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg5DNLjK430OAEYUERnpZ21SrOZ6w_kmGc4A10MGoI-SM8McmJ_Q2pxX7JXDbydvpdwq-DkwnD_tw-6u7vZzbO559GHyrynwc-y1gGB9g44gbhVLIG4dQXCYuLq3WSUUHga2yVvvF5mFV4/s6000/DSCF3069.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4000" data-original-width="6000" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg5DNLjK430OAEYUERnpZ21SrOZ6w_kmGc4A10MGoI-SM8McmJ_Q2pxX7JXDbydvpdwq-DkwnD_tw-6u7vZzbO559GHyrynwc-y1gGB9g44gbhVLIG4dQXCYuLq3WSUUHga2yVvvF5mFV4/s320/DSCF3069.JPG" width="320" /></a></div><p class="MsoNormal"><br /></p>
<p class="MsoNormal">Jah, ma ei saa kaua taevavärava ees seista, ma lähen ja
hüppan ka üle älveste ja jõuan taas teiste järel sessesamasse tumepruuni
struktuuri, mis ümbritseb sfäärina justkui kaitsetsoon lagedat Kõrgeraba.
Teised ootavadki mind. Räägime, et oleme rabas kõik koroona ära unustanud. Nii
hää on olla. Ja varsti paistabki juba Tammikumäe põhjapoolne ots, mis on üleni
lagedaks raiutud, mõni seemnepuu siin-seal püsti.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Läheme üle kraavi. Rahvas istub kändudele ja pakib lahti
toidukotid. Mina taipan, et ületasime just olulise kihelkondade, mõisate,
külade ja tänaste maakondade piiri. Lähen teen seepeale kraavist pilti.</p><p class="MsoNormal"><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfQsBVE7TUsCcoO3aqMH6s-JoBxzGWgHzGgtkuljR2FNEMEWEAi0G1I-m6EkoEYSvY2jMBpA5mI24F4Bcn-yto_NRXcl-f2lM_3tUiQJMG1oTyEH8pbM2AUT-DMIz1zCPEHgXvxsJfvHU/s6000/DSCF3084.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4000" data-original-width="6000" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfQsBVE7TUsCcoO3aqMH6s-JoBxzGWgHzGgtkuljR2FNEMEWEAi0G1I-m6EkoEYSvY2jMBpA5mI24F4Bcn-yto_NRXcl-f2lM_3tUiQJMG1oTyEH8pbM2AUT-DMIz1zCPEHgXvxsJfvHU/s320/DSCF3084.JPG" width="320" /></a></div>
<p class="MsoNormal"><br /></p><p class="MsoNormal">Tammikumäel pole tammesid. Küllap kunagi oli. Räägin oma
lapsepõlve tammeloo, kuidas mu vanaisa isa, Mahtra Männiku Jaan tõi kord
Hammassaarelt väikese tammekese oma talu õuele, see oli tõenäoliselt kuskil
1920ndate aastate lõpus ja kuidas siis mina väikesena 1980ndate algul korjasin
selle tamme tõrusid, tõin meie Rapla majja ja panin lillepottidesse mulda. Issi
aga vaatas, et laste mängumuld on trepi peal ja läks tühjendas potid
lillepeenrasse. Varsti sirgusid sääl kenad tammed, kellest ühe istutasime me Rapla
maja aiaväravasse. Teise istutasin Mahtrasse kiviaia äärde, kus on kõigil meie
põlvkonna lastel oma puu. Ja nüüd kümmekond aastat või veidi enam tagasi korjasin
meie Rapla tamme tõrusid, panin ema peenrasse sirguma ja kui nad olid juba
parajad poisid, siis viisin maale Vanajaanile suure tamme ligi ja istutasin uue
tammesalu. Kaitsesin tammesid kitsede ja jäneste eest võrkudega, isa ja ema
käisid neid suvel kastmas, kui ma pikemalt kaugemal olin. Isa ütles veidi enne
oma surma, et käis maal „Jüri tammikus“. See oligi viimane kord, kui ta maal
käis. Ma olen ette kujutanud, kuidas ma kunagi vaimus lendan nende tammede
latvade kohal ja tüvede vahel, kui nad on saja-aastased, kahesaja-aastased,
suured vägevad puud. Sest minu eluaja jooksul jõuavad nad küll päris ilusasti
kasvada, aga oma täieliku mõõtme saavutavad nad pärast minu surma. See on ju
kindel. Ja ühtlasi on mu tammesalus jõudnud Hammassaarelt pärit tammesugu taas
oma kodukanti, sest mu talule kuulub ka vana heinamaa meie looduskaitsealal
Hammasaare raba ääres. Hammassaarest ja tammedest võin veel pikalt kõnelda,
nende sisemisest olemusest, aga jäägu see selleks ajaks, kui matkadega
kaitseala lõunaossa jõuame.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Tammikumägi on üsna trööstitu koht, suured puud on maha
võetud, mitmed seemnepuuks jäetud puud on tuul ümber ajanud. Teen pilti. Teised
kanduvad vanale taliteele. Lähen neile järele. Talitee on lõuna poole liikudes
üha selgemalt näha. See on siin olnud tõenäoliselt ürgajast alates. Mulle meeldib
öelda „ürgaeg“, see on nii vana, et keegi ei saagi aru kui vana, hoomamatult
vana. Igaljuhul on see Tamsi küla Kivisillalt üle Tammikumäe põhja suunas viiv
talitee samal kohal juba Rootsi ajal, olles märgitud Kuimetsa mõisa kaardile.
Tõenäoliselt on ta aga palju vanem. <o:p></o:p></p><p class="MsoNormal"><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkVzxusCwXT3XMI5QyQuKBAOXN6O-bTVQ5mBy93vnoOFTOWWYKwZwPBd3Ox4ICvK3-bm40JJKXlIQc8VCrRKBhRp9iUlpZcVOIFFxwBXZwpUQb5RDKimd4PtMcinKOqfGQzO801R9pQrM/s6000/DSCF3121.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4000" data-original-width="6000" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkVzxusCwXT3XMI5QyQuKBAOXN6O-bTVQ5mBy93vnoOFTOWWYKwZwPBd3Ox4ICvK3-bm40JJKXlIQc8VCrRKBhRp9iUlpZcVOIFFxwBXZwpUQb5RDKimd4PtMcinKOqfGQzO801R9pQrM/s320/DSCF3121.JPG" width="320" /></a></div><p class="MsoNormal"><br /></p>
<p class="MsoNormal">Rabast taliteele jõudes tekib täiesti moodne kiirtee tunne. Senise
mätaste vahel sumpamise ja raiesmikus ragistamise järel annab ta hää kiirenduse,
nii et matka lõpuosas on selge, et ega me väga palju plaanitust hiljem autodeni
jõuagi. <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Teeme taliteel metsa vahel peatuse ja ma tutvustan
mõisakaartidelt leitud kohanimesid. Habaja mõisa alast on säilinud vaid mõned
kontuurkaardid, millele on kantud kohanimesid üsna hõredalt. Kõrgerabast
kagusse jääb kolme mõisa, Habaja, Harmi ja Kuimetsa ühine piiripunkt, napilt
säälsamas on ka Saumetsa poolmõisa, Kuimetsa ja Habaja piiripunkt. Nii et kui
arvestada sellega, et Habaja maa jookseb sinna põhjast-loodest kui ka
idast-kagust, siis kokku kohtuvad ses piirkonnas viis maaüksust. Kohta
nimetatakse Ristimännikuks, ka Ristimänniku heinamaaks, Ristimänniku aruks.
Ühel vanal piirikaardil on mu mäletamist mööda ses kohas piiritähiseks ka suur
puu. Ristimännikus olid Siuge küla heinamaad. Paraku pole Habaja mõisa meieni
säilinud kaartidele märgitud enamiku Kirivalla turbamaardlast lõunasse ja
edelasse jäävate soosaarte nimesid. Kirjas on vaid Suuresoo mägi ja selle lähedal
Suur soo. Loodetavasti aitavad meid edaspidi nende osas teised kirjalikud allikad
ja kohalikud teadjad.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Nii Habaja kui ka Kuimetsa mõisa maal asub peaaegu
põhja-lõuna-suunaline piklik mägi, mida on 1795 aastal nimetatud Selleteese (?)
mäeks, kui õigesti välja lugesin. Kas see tähendab, et mägi oli nii selle kui
ka teese ehk teise mõisa, küla, kihelkonna maal? Keegi matkalistest täheldab,
et „selle ja teise“ võis öelda mõlemat pidi, nii Habaja kui Kuimetsa pool
olles. 1859. aastal on mägi kirjas kujul „Selletsi meggi“ ja Olaf Allikofi
järgi on tegu Seliste mäega. Kavatsen kõiki neid nimekujusid veel täpsemalt
kontrollida, Olafi puhul lisaks intervjuu kirjalikule kokkuvõttele ka
helisalvestust kuulata. <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Selleteese mäe kõrval Mahtra pool asub Punava soo ja soost
idas Punava mägi. Kõrgerabast paistva Purimäe kohta on Eesti Rahvaluule
Arhiivis üks õpilastöö, mille järgi elas Purimäel keegi kummaline mees, kes
ilmutas ennast tulukesena, mis lähenedes kadus, kaugenedes aga süttis taas.
Õpilase kaastöös on kirjeldatud ka soojõge, paksu metsa ja metsloomi ning Purimäe
lähedal asuvat allikat, mille veega pestes muutusid juuksed ilusaks. Ralf Tamme
abiga on Purimäe allikas enamvähem lokaliseeritud, vaja oleks ta veel ka
maastikul üles leida. Allikas voolas Ralfi teatel väikest kraavi pidi
suuremasse kraavi, mis omakorda voolab Soojõkke. Ralf ütles ka, et allikas asus
Purimäest mõnevõrra eemal ja ta käis lapsepõlves säält heinaajal joogivett toomas.
Õpilase kirja pandud pärimuse puhul on ühtlasi arusaadav, et orientiirid pole
täpsed.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Tammikumäest kirdes asub Konnasoo, idas Kelkavehma
(Kelguvõhma, pakub keegi), sellest lõunas-kagus Tõrvalauka mägi. Tõrvalaukamäe
ja Tammikumäe vahel on Tammikumäe heinamaa, Tammikumäest läänes Marjasoo ja
sellest edasi Miilivaru mets/mägi. Purimäest lõunas asub Puri soo. Muuseas, ma
arvan hetkel, et Purimägi on saanud oma nime sellest, et see mägi on küllaltki
kõrge, ca 5 m, ja konkreetne ja ma kujutan ette, et kui kunagi kasvas sellel ka
salu, siis võis see mõjuda kui kõrge puri lageda soo servas.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Üks huvitavamaid kohanimesid Kuimetsa kohanimede poolest
rikkalikel mõisakaartidel, on „Issandmeggi“. Seda võib lugeda ka Issandmägi ja
see kõlab väga võimsalt. Samas hiljem on kohta nimetatud Isandsöödi mäeks.
Isandsööt või Isandsöödi mägi asus Olaf Allikofi lapsepõlve talu Matsi
heinamaal. Olaf rääkis, et kunagi oli keegi käinud Olafi isalt selle mäenime
kohta seletust küsimas ja isa ei olnud midagi osanud vastata. Küsija oli aga
pakkunud, et ju siis ses kohas üks isand kunagi sõi. Pigem on siin tegu söödiga
ehk sööti jäetud kultuurmaaga. Mida sääl aga tähendab Isand või Issand, võime
vaid mõlgutada. <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Lähedal on olnud ka kaks Sandiristi-nimelist lagendikku.
Mida siin tähendab sant ja mida rist? Kas kokku püha rist? Pühaku rist? Ehk on
tegu katolikuaja kauge kajaga? Kuimetsa kuulus Tallinna naistsistertslaste
ordule ja siin võis olla kloostrimõisa eestvõttel rohkem katoliikliku
tähendusega kohti. Kohe meenub ka näiteks Nunnade kaev Kamara talu lähedal või
esialgu ropuna kõlav Seamunni auk, mis võib vabalt olla ka Siimeoni auk. Ja
mida siin kandis tähendavad need Neitsi-nimelised kohad, Neitsimägi, Neitsiauk,
Näitsik? Kõige selle osas saame vaid mõlgutada. Ja minagi kandun praegu neist
asjust kirjutama väga spontaanselt. Kogutud arhiiviteateid ja intervjuusid on
palju ja selleks, et midagi süsteemset öelda, on need vaja koos EKI materjalidega
korralikult läbi töötada.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Samamoodi jäävad edaspidiseks uurimiseks nii arhiivides kui
maastikul terve rodu ilusaid rabasaari, mida Olaf kõiki järjest tundis ja kuhu
loodetavasti varsti oma matkadega jõuame. Need on: Võhmamägi (ka Võhmasmägi,
Võhmasmäe mägi!), Araksalumägi, Oovamägi (vanal kujul „Uwa meggi“), Raagemägi, Maalepalu
mägi, Heinassalu mägi. Neist idas asub Suurraba, mida praegu nimetatakse ka
Mahtra raba. Kivisilla talust läänes asub loogiliselt Kivisilla heinamaa.
Talust edelas on Karra põlendik. Nurga talu juurest kagus on „Patemurra meggi“,
tuntud ka Patermurru või Patemurru mäena. See on vana mõisaaegne paekivikarjäär,
„patemurru“ tähendabki paemurdu. Sellised kohanimed jõudsin niisiis enne
sügismatka mõisakaartidelt tänasele kaardile märkida. Suurt osa neist kohtadest
loodame avastada järgnevate matkade käigus.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Oma väikese toponüümilise ettekande lõpuks jagan rahvaga
mõtet kirjutada projekt, mille käigus kanname Kohapärimuse kaardirakendusse
kõik meie kaitsealal teada olevad kohanimed. See oleks hää jõukohane
sissejuhatus. Järgnevalt võiksime kaardistada juba pärimustekste.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Edasi liigume taliteed pidi mööda jahimeeste söödaplatsist,
lakukivist. Nurga talu omanik on enda maa serva püstitanud aga jahikeelusildi.
Olen temaga sügaval sisimas sama meelt. Olen ka oma talu maale mõelnud
sedalaadi silte paigutada. Aga noh, see ajaks vist kümned mu potentsiaalsed informandid
asjata närvi, nii et pigem loodan, et kütitakse ikka mõistlikult ja tasakaalukalt
ja enamik loomi saab enamiku ajast rahus elada. Kummaline on muidugi
jahikeelusilti lugeda just selles piirkonnas, kus sama päeva hommikul jahimehed
hulgakesi möllasid.<o:p></o:p></p><p class="MsoNormal"><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgdCpAn7i_2o-uB5WSDjMzcC344jNKyF3l21bsKX7138OJEDQjfwMLhiK2PJIYI0w3pzJmql2csPJf6swR2hkMWLo2f6kAWJ-BbmZd8t97oDKQiArcjnpsXW95ugRcyU5kacEcz-omO-4g/s6000/DSCF3128.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4000" data-original-width="6000" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgdCpAn7i_2o-uB5WSDjMzcC344jNKyF3l21bsKX7138OJEDQjfwMLhiK2PJIYI0w3pzJmql2csPJf6swR2hkMWLo2f6kAWJ-BbmZd8t97oDKQiArcjnpsXW95ugRcyU5kacEcz-omO-4g/s320/DSCF3128.JPG" width="320" /></a></div><p class="MsoNormal"><br /></p>
<p class="MsoNormal">Jõuame kohta, kus tee hargneb Kivisilla ja Nurga suunas.
Kääname vasakule Nurga poole. Siin kulgeb õigupoolest metsasiht ja läbib Tammikumäest
lõunas soist ala, kuhu on vist üks oskuslik jahimees kallutanud teetäiteks
hunniku katkiseid ahjupotte. Selle vesise kohani jõudsingi 2019. aasta märtsis
matka planeerides. Siis oli siin vesi nii kõrgel, et kippus üle säärikuserva.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Jõuame autode juurde. Täname üksteist. Erki kingib Leale ühe
huvitava puust mängu. Palun inimestel kirjutada nimed märkmikku, et edaspidi
teaksime kes täpselt osalesid: Lea Jalukse, Adres Org, Erki Toomet, Theia
Helmoja, Reena Laur, Elen Helmoja, Saima Lubi, Aime Mahlapuu, Ly Renter, Jüri
Metssalu. Need olid nüüd lõputiitrid. :)</p><p class="MsoNormal" style="text-align: center;">*<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Matk sai kuidagi järsku läbi. Olin just hakanud kohale
tulema, häälestuma. Küllap jõuame edaspidi pikemalt. Eks novembripäev on ka
üsna lühike. Ühtlasi on häämeel, et matk üldse pärast nii pikka pausi toimus. Meie
teel oli ka palju kummalisi läbikatsumisi, millest läksime koos läbi ja mis
kokkuvõtteks tegid päeva ka põnevaks. Ja vaid paaripäevase etteteatamisega
kogunes nii tore seltskond. Aitüma kõigile! Hästi muhe oli! Järgmine kord siis
läheme Kivisillalt siinseid ilusaid rabasaari vaatama.<o:p></o:p></p><p class="MsoNormal"><br /></p>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi6VNW9kuhWoQzBwnp_pU0tnygLfsx-ikjK2LDhw563lwyXiRXOn5IcCv0E0uLsygr64jNEAVm9t_QfBJ7YYnLBTWz_AxfoCFlh9mV12wBHQ73UGsxvMEo_Cu4YZL5wd0Jo7JUJCeQxjYw/s6000/DSCF3138.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4000" data-original-width="6000" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi6VNW9kuhWoQzBwnp_pU0tnygLfsx-ikjK2LDhw563lwyXiRXOn5IcCv0E0uLsygr64jNEAVm9t_QfBJ7YYnLBTWz_AxfoCFlh9mV12wBHQ73UGsxvMEo_Cu4YZL5wd0Jo7JUJCeQxjYw/s320/DSCF3138.JPG" width="320" /></a></div><br /><p class="MsoNormal"><br /></p><p class="MsoNormal"><br /></p>Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-86893730879103439692020-10-19T00:04:00.001+03:002020-10-19T00:04:28.203+03:00<p> </p><p class="MsoNormal">sel soojal sügisel<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">igatsesin lörtsi<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">et ilm oleks sama hall<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">kui mu meel<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">ja me võiksime olla<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">temaga <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">üks<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal"><o:p> </o:p></p>
<p class="MsoNormal">*<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">mu auto katus on jääs<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">suured pintsliga maalitud lilled<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">on rahulikult paigal<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">omal kindlal kohal<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">peened ja selged<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">lõpuks ometi<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">tuleb talv<o:p></o:p></p><p class="MsoNormal"><br /></p><p class="MsoNormal"></p><p class="MsoNormal">18.10.20<span style="mso-tab-count: 1;"> </span>Raplas<span style="mso-tab-count: 2;"> </span>Võsa tänaval<o:p></o:p></p><br /><p></p>Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-78825465556531786632020-10-02T01:43:00.005+03:002020-10-06T17:27:18.088+03:00<p> </p><p class="MsoNormal">nüüd on uus sügis<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">ja langevad lehed<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">hubisevad uutel maastikel<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">kukuvad õhtupäikeses<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">palmse huntkivi kõrvale<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">ja helehall kivi muigab<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">rahulolevalt<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">kiviks põgenend pruut<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">on kohal ja rahul<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">krants kaelas<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">koltund heinad põski paitamas<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">mina<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">olen ka siin<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">kas olen ka põgenend</p><p class="MsoNormal">koduste jamade juurest ära</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">ja saan siin endaks?<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal"><br /></p><p class="MsoNormal">kuulan, kuis uusküla kalmes klõbisevad luud</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">ja jumalanna kivide kohal avanevad taevaväravad<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">sügavalt sihtkaitsevööndi sambla seest lamapuidu vahelt<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">leian vanapere villu lapsepõlvekivi<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">millel toimetas loobu nõid<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">loobun siin endast, enda loost<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">lihtsalt imestan<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">kivide kohale kerkivaid ülipeeneid kirkaid ringe<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">lahemaa perede sajandite sügavust<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">ja mõisahärrade mälestusmärke<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal"><br /></p><p class="MsoNormal">poeg püstitas siia kivisamba oma isale</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">ja isa mõisa väravasse kellatorni oma lastele</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p><p class="MsoNormal">läbi käimiseks </p><p class="MsoNormal">läbi aegade</p><p class="MsoNormal">sisse ja välja</p>
<p class="MsoNormal">aegade otsani</p><p class="MsoNormal"><br /></p><p class="MsoNormal">ma tean, et ka minu aeg saab läbi<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">ja mu töö on mu monument<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">isale, perele, peredele, maale<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">sammas salvestustundidest<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">videokaadritest väravatorn<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal"><br /></p><p class="MsoNormal">seisan ilumäe hiieniinepuu sees</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">pehastund ohvripaelte, küünlajuppide ja kõdunevate andide
keskel<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">ja vaatan ülesse<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">puhastesse kultuurkihita lehestikesse<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">ja taevasse<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">Vaim ütleb mulle:<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">kui sa soovid tõelist rahu <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">kui soovid lepitust<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">siis tuleb sul teenida vaid Üht Isa<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal"><br /></p><p class="MsoNormal">kogu monument</p><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">kõigi me pärand<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">hakkab läbi paistma<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">kergenema<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">hiilgama<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">see on Tema<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">ja Ta pärisosa<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal"><o:p> </o:p></p>
<p class="MsoNormal">01.10.2020<span style="mso-tab-count: 1;"> </span>Uuskülas
Tooma talus<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal"><o:p> </o:p></p>
<p class="MsoNormal"><br /></p>Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-23643527299006107352020-02-04T22:10:00.000+02:002020-02-04T22:13:24.179+02:00Grand Grant<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br />
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kuskil äärelinnas toidupoe hallis
fuajees on pangaautomaat ja lillepood. Inimesed trügivad tipptunnisaginas
minust mööda, litsuvad oma halle sulejopesid üksteise vastu. Mina olen litsutud
lillepoe tulbiväljapaneku ja pangaautomaadi vahele. Ma ootan, et see pikk härra
oma toimingud lõpetaks ja ma pääseksin ka automaadi juurde. Tal läheb aega. Ta
tõstab rahulikul ilmel automaadi lõugade vahelt tuhandedollariste pakke suurde
musta prügikotti. Prügikott on suuremgi kui automaat, aga masin väljutab endise
hooga rahapakke, mida pikk härra muudkui oma kilekotti tõstab. Ma jään toimuvat
ainiti vaatama. Silmitsen rahapakke, härra pikki peenikesi sõrmi, ta
pintsakunööpe ja ei mõtle midagi. Korraga märkab pikk härra, et ma teda jälgin.
Ta vaatab mind täiesti emotsioonitult, üks rahapakk käes. Automaadi lõuge
vahelt lõmpsab välja järjekordsed tuhandedollariliste pakke, need kukuvad sops
ja sops 1990ndatel ehitatud äärelinna toidupoe fuajee väsinud põrandaplaatidele.
Sops ja sops. Ja meie pika härraga muudkui vaatame üksteist, tal rahapakk käes,
minul oma kõhn maksekaarditasku. Ja ma endiselt ei mõtle mitte midagi. Mulle
tundub, et pikka härrat täidab samasugune meeletühjus. Ja raha muudkui sopsub
põrandale hunnikusse.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Järsku viskab pikk härra pihku
püsima jäänud rahapaki kilekotti ja kõnnib lihtsalt minema. Litsub ennast
tunglevate palgapäevaliste ostlejate hallide sulejopede vahelt läbi ja tüürib
peaukse suunas. Selle lõuad lähevad lahti ja härra kaob nende vahele. Samal
hetkel, kui uksed härra selja taga kinni sõidavad, paneb rahaautomaat oma lõuad
kinni. Ma silmitsen vaikset automaati, peaaegu dollaripakke täis topitud musta
kilekotti ja rahahunnikut koti kõrval automaadi ees maas. Raha on samamoodi
täiesti vaikne ja tühi nagu mina ja nagu see härra, kes just siit läks. Ja
inimeste trügimine mu ümber on mähitud totaalsesse vaikusse. On ainult suur
trügimine, tühi trügimine, rahahunnik, kilekott, vaikus ja mina.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Mitte keegi ei märka, kui ma
tasakesi, justkui autopiloodil kummardun ja maas vedelevast hunnikust esimese
paki kilekotti tõstan. Siis teise, kolmanda. Trügimine läheb korraks
intensiivsemaks, nagu keegi ärritaks mesilassülemit, vaikus aga püsib. Ma panen
koti kõrini raha täis, sakutan pakid tihedamalt kotti sisse ja sõlmin musta
prügikoti suu korralikult kinni. Asin koti selga. Mu tiivanukkidele tundub, et
ma olen taas jõuluvana ja astun kohe Järlepa Rataku-metsa niiskete tüvede
vahelt lasteaialaste särasilmsesse vaatevälja. Ma juba nagu kuuleksin rõõmsat
kilkamist. Aga ei, ma ei ole jõuluvana, ma olen lihtsalt mina, mul on seljas
suur must prügikott, täis tuhandedollarilisi. Ma litsun ennast hallide
sulejopede vahelt läbi. Pelgan, et ehk ei pea kilekott litsumisele vastu, aga
kõik on korras. Ma kaon sama sujuvalt nagu pikk härra äärelinna toidupoe
liuguste lõugade vahele.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Prügikott rahaga seljas, püüan ma
orienteeruda selles lõputus akendeta kolossis, kus olen korduvalt varemgi
käinud. On see spaa, on see midagi vana linnahallilaadset, mahajäetud
kontserdimaja, hotell? Kõige rohkem justkui hotell, millel pole ühtki akent,
millel on hulk lifte, koridore, tubasid, trepikodasid, ja mille keskosas on
suur hämar nõukogudeaegse tumepunase mistravaibaga vooderdatud saal, tohutult
suur ja kõrge pime kuubik, mille erinevatel tasanditel metallreelingute ääres
paiknevad nõukabosside eksklusiivsed lauad kalamarja ja vodkaga. Põlevad
hämarad vanatoomaselambid. Ringi liibuvad nomenklatuurile meelepärased tibid,
kintsud üleni paljad ja pikad voogavad suled soengusse pistetud. Kohe algab
keset seda mistraga vooderdatud kolossaalset kuubikut varietee-etendus. Ma
katsun, et ma enne siit oma kandamiga läbi pääsen. Keegi ei märka mind, ehkki
ma seda kardan. <o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Pääsen kõrvaluksest välja
koridori. Astun lifti ja sõidan kuhugi. Kui liftiuksed avanevad, seisab mu ees
koridoris mu surnud saksa keele õpetaja ja vaatab mind tõsiselt läbi suurte
nõukaprillide. „Also, Jüri, gehen wir jetzt?“ on ta ikka sama konkreetne kui
kooli ajal. Hästi, lähme siis, mõtlen ma, asin prügikoti paremini selga ja me
astume mööda hämarat ühegi aknata nõukakoridori edasi. Mõlemal pool on
hotellitubade uksed. Õpetaja sammub mu ees, seljas tumetürkiissinine naistepintsak,
niisugune nagu õpsid armastasid 1990 ikka kanda. Ta kõlistab pika pintsaku
sügavas küljetaskus klassiruumivõtmetega, peatub ühe numbritoa ukse ees, pistab
klassivõtme võtmeauku ja avab ukse. Mul on tunne nagu valguks minu eel, kahelt
poolt mind hooga klassituppa kümned mu kaasõpilased, aga ma ei näe neid, ainult
tunnen, kuidas nad trügivad kahel pool mind, et klassi pääseda ja haarata endale
õppeaasta algul klassiruumis parimad istekohad. <o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ma seisan, suur must kilekott
tuhandedollarilistega seljas, ukse ees, kahel pool mind tõmbab klassikaaslaste viirastusetuul.
Õpetaja seisab paar sammu uksest seespool, ümbritsetuna pimedusest. Ruumis pole
midagi ega kedagi näha, ainult mu saksa keele õpetaja. „Komm rein!“ käsib ta
konkreetselt. Okei, astun üle läve. Ukseaugu hämaras valguses näen ruumi
sisemuses vaid üht koolipinki, sellist kandilisest rauast kokkukeevitatud
lauda, puidust plaadiga. „Pane see siia,“ läheb ta millegi pärast eesti keelele
üle. Asin prügikoti seljast koolipingile. „Jaga ära,“ ütleb ta konkreetselt.
Mismoodi, jagan ära, mõtlen ma. „Jaga ära ja kõik,“ ütleb ta, justkui oleks ta
mu mõtteid kuulnud, ja astub klassiruumi pimedusse. Vaatan talle järele. Ta
peatub korraks, valguse ja pimeduse piiril ja küsib: „Kuidas Marje ja Jaan
elavad?“ Marje ja Jaan, meie kooli huvijuht ja direktor, on mu parimaid sõpru.
Kehitan õlgu ja vaikin. „Vii tervisi,“ ütleb saksa keele õpetaja endise
tõsiduse ja konkreetsusega. Ukseaugu hämar valgus läigib ta suurtel
nõukaprillidel. Ta pöördub ringi ja kaob toa sisemuse pimedusse. <o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ma seisan avatud ukse hämaras
valguses klassipingi juures ja märkan, et pingi kõrval on tool, samasugusest
kandilisest metalltorust kokku keevitatud konstruktsiooni ja puidust
plaatidega. Toolil vedeleb tühi lilleline sukk. Või kott. Ma ei saagi aru. Suka
jaoks oleks nagu liiga jäme. Koti jaoks oleks nagu liiga piklik. Aga ilus
värviline on. Jaga ära, no okei, ma katsun siis ühe osa näiteks siia sisse
panna ja selle kellelegi viia. Nii, dollaripakid mahuvad kenasti selle
kummalise lillelise vibaliku sisse. Kena täidetud lilleline sukk. Või sokk.
Jah, jõuluvana moodi tunne on jälle. Okei, ma panen ühe paki igaks juhuks omale
tagataskusse ka.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
„Nii, lähme nüüd!“ ütleb õpetaja
valjult pimedusest jälle välja astudes ja mind uksest koridori suunates. Ma
ehmun. Astun ruttu välja. Suur must prügikott jääb klassiruumhotellituppa.
Õpetaja paneb ukse kiirelt mu seljataga kinni. „Los!“ tõukab ta mind enda ees.
Mul on suur lilleline sukk seljas, see läheb aina suuremaks. Nüüd on juba
jõuluvanakoti suurune. Okei, okei, ma lähen. „Schneller!“ kostab nüüd juba
Saksa ohvitseri kärkimist. Ja ma tunnen püssikaba tõuget oma õlal. Mind
surutakse raske lillelise suka all pooljoostes hämara nõukakoridori otsaukse
suunas. Või on see nüüd juba Prora. Ma koperdan prahi ja klaasikildude vahel.
„Los!“ kamandab ohvitser uuesti. Ja ma kukun läbi pimeda koridori otsaukse
valgusküllasesse lasteaiatuppa. Mu suur lilleline sukk lendab inertsiga aegluubis
üle mu õla rühmatoa keskele ja plahvatab. Dollarid lendavad kõikjale. Lapsed
kilkavad ja juubeldavad, püüavad õhust dollareid. Rahasadu muudkui kestab. Nüüd
juba kõik tantsivad dollarisajus, lapsed ja kasvatajad.<o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ma olen asendis, kuhu kukkusin,
kõhuli rühmatoa seina ääres. Ajan ennast tasakesi püsti, vaatan selja taha,
seal ei ole ust, on ainult heleroheline sein, millele on maalitud naksitrallid.
Lapsed ja kasvatajad tantsivad konstantses dollarisajus. Päike paistab kõigist
külgedest läbi suurte maast laeni akende, valgustab kõik läbi. Ülevalt sajab
muudkui raha. Ja valgus paistab läbi rahasaju. Ja mul on jube piinlik, et ma
ühe paki endale tagataskusse panin. Ma tahaksin selle taskust välja võtta ja
visata ka õhku lendama, aga ma ei julge, sest ma kardan, et keegi näeb. <o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Hiilin mööda seina ühe
valgusküllase akna juurde, komistan ja kukun läbi akna alla kiiskavasse
laotusse. Kukkudes koban oma tagataskut ja tunnen, kuidas tuhandedollarilised sääl
pungitavad. Ma tahaks sellest pakitsusest lahti saada, aga ma ei julge kätt
sinna panna ega raha välja võtta, sest ma kardan, et keegi näeb, et ma tahtsin
osa raha endale jätta. Isegi siin lõputus kiiskavas laotuses, kus ma kukun
täiesti ihuüksinda, kardan ma seda rahapakki enda tagataskus, ma ei julge seda
puudutada. Jah, eriti siin kardan ma, et mind nähakse, siin olen ma üleni välja
joonistatud, läbi valgustatud. Ja ma ei saa midagi teha, ma ei suuda midagi
teha, ei julge. Ainult kukun.<o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kuni ma maandun lartsakaga Lossi
tänava ülemisel otsal Inglisilla ligidal. „Inglid püüdsid su kinni“ ütleb hääl
taevas. Vaatan Inglisilda, see on tohutusuur sujuv ja hele kaar, mis algab
lõputus päikselises laotuses ja lõpeb samasuguses kiiskavuses. Ja Toomemägi on
hele ja paljas ja mõõtmatult suur libe klaasmuna. Ja allpool paistab otsatult
ilus vana linn oma tornide ja väljakutega. Ma olen väga kõrgel linna kohal
kiiskaval klaasmunal helendava ülipika Inglisilla serva all ja vaatan kogu seda
ilu täielikus hämmingus. Katused säravad punaselt ja hooned meenutavad mulle
Hispaaniat. <o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
„See on maailma kõige pikem
tänav,“ teatab hääl taevast pidulikult, kui silmitsen alla sügavusse kulgevat
Lossi tänavat. „Siit on kaks kilomeetrit konstantset tänavat kuni merepinnani!
Ja see, ja see-ja see oooonn....“ tõstab hääl pinget. Ma vahin ringi, ei oska
arvata, miks selline pidulikkus ja pingetõstmine. „See on, kõikide lemmik,
suursugune ja üllas, lõputult lahke ja poolehoidu väärt, söör, kõrgeausus ja
hiilgus, härrraaaaaa Grand Grant!“ hüüab hääl taevast ja samal hetkel
prantsatab minu ette Inglisilla ligi tohutusuur ja läikiv must limusiin, Union
Jack reipalt vardas prink. Ühest limusiini kõrvaluksest pistab pea välja
seesama pikk härra kaubanduskeskusest ja hüüab lõbusalt: „Hop on, hop off, whatever!
Enjoy!“ Samal hetkel klõmpsab limusiini päraluuk lahti ja minu ees avaneb auto punase
plüüsiga vooderdatud mugavussisu. Härra Grand Grant vedeleb eespool diivanil ja
viipab mind sisse. Ma vaatan kahtlevalt ringi. Ma ei märka ülipikal lõputusse
sügavusse suunduval Lossi tänaval ühtki hingelist, ka Inglisillal ega munajal
Toomel. Auto sisu on nii kutsuvalt mõnus ja härra nii lahke, et mu keha hakkab
tasakesi autopärast sisse ronima, ehkki mu silmad on imestusest pungis ja mõte
veel tõrgub. Jah, aga ma olen tegelikult ju nii väsinud kogu sellest jamast,
totaalselt ületöötanud, ma võin ju seda endale lubada, lasen mõtte ka kehale
järele ja tunnen, kuidas mu lõhkistest gümnasistiteksastest paljastatud
karvased põlved puutuvad auto plüüssisuga. „Otium reficit vires!“ hõikab härra
Grand Grant. „Close the door, lets drive!“ Ma tõmban mõnusa sopsuga auto suure päraluugi
kinni ja sohver laseb limusiini sussi ringi. Auto rebib kohalt, tõmbab külje
ette ja ma lendan ülipehme plüüsdiivani embusesse. „Lets do it! Lets kick their
asses!“ huilgab härra Grand Grant auto sisemuses, kui me sööstame mööda lõputut
Lossi tänavat alla. <o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Auto tõmbab teistpidi külje ette
ja ma lendan teises seinas olevate punaste diivanite kaissu. Turvavöösid
muidugi ei ole. Korraga virutab autojuht masina keset tänavat pöörlema.
Limusiin siseneb totaalsesse piruetti. Mu sisikond tahaks ennast mööda klaasi
laiali määrida, ma klammerdun diivani seljatoe külge ja surun jalad vastu teist
diivanit. „Lets daaannce“ hõiskab pikk härra, kes meenutab mulle üha enam
prints Philipit. Ou, duke of Edinburgh, his royal highness, katsun ma tiitleid
meenutada. „No reason to worry! No reason to overthink! Let it go!“ huilgab
härra ja pikk auto hakkab keset kolossaalset Lossi tänavat, keset piruetti
paisuma. Autojuht naerab laginal ja riivib vastu tänavat palistavaid hooneid maha
auto nina ja pära. Ma värisen üle keha ja minu pilk asetub väljapoole mind ja
jõllitab kuskilt auto lae alt mu diivaneisse klammerdunud keha. Me sööstame
aina paisudes Lossi pidi alla. Autost on järel võibolla ainult pool. Härrad
eespool naeravad ja nende totaalne ürgne homeeriline naer hakkab autot ka seest
poolt sulatama. Väljapoolt sulab metall värvilistesse, totaalselt ilusa ülipika
Lossi tänava majadesse ja seestpoolt painutab ja paisutab autot härrade naer.
Ja siis vajutab sohver järsult pidurit ja juhib auto paremat külgepidi majaseintesse,
pühkides hetkega minema auto külje. See on nüüd lõpp, mõtleb mu teadvusepunkt,
mis on end ankurdanud autolakke, masina keskmisse punkti, mis tundus piruettide
ajal olevat kõige turvalisem paik Universumis. <o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Aga mu kartustel ei ole alust. Auto
haihtub ja me kõik naerame üleni rahuldunult ja vabanenult põlvedele toetudes,
kõhud kõveras, Lossi tänava õppehoone ees. „Lets go in,“ ütleb härra Grant, kui
saab juba naeru vahel veidi enam hingata. Astume mõnusasti naeru pugistades meie
vanasse heasse Lossi majja. Aga see võtab samal hetkel, kui fuajeeukse avan,
täiesti enneolematu kiiruse, inimeste sagin tiheneb läbimatuks olluseks ja on
ühtaegu täiesti tühi, õhkhõre <span style="mso-spacerun: yes;"> </span>ja vaikne.
Ma kukun jälle kuhugi arheoloogide keldritesse, pikkadesse hämaratesse maa-alustesse
koridoridesse, kuskil nurgas hiilgavad müüriorvas brokaatimähitud keskaegse kassi
luud. Hoidlate tuhandetes pappkarpides krõbisevad aastatuhandete
keraamikakillud, oksüdeerunud sõlgedel niheleb inimnahk. Kellud ja kühvlid ja
labidad ja kultuurkihipannid kolisevad, kõikidest leiupesukraanidest sahiseb
vesi alla ürgsügavustesse, katseklaasid klirisevad, piiritus nõrgub tasakesi
dissertatsioonide vahelt alla ürgsügavusse. Riidehoiutädi mäletab mind, on just
ulatamas mulle numbrit A8, kui kogu Lossi hoone teeb pahvaki ja viskab akende
kaudu välja kõik paberid, mis aastatega auditooriumidesse ja kabinettidesse ja
raamatukogudesse on kogunenud. Kõik ta seinad ja laed paistavad korraga läbi.
Milli ja Aasa ja Ene tipivad justkui õhus rahulikult oma arvutitel, ehkki seinu-lagesid
põrandaid nende ümber ei ole. Kauri ja Valtri ja Aini tubakasuits kandub läbi haihtunud
põrandate üles ja seguneb Lossi katuse all ühtlaseks vineks, mille vahel
vaatavad mind ainitisel pilgul ajaloolaste pööningule kogutud vanad ikoonid.
Siit saab katustele tantsima, tean ja mäletan. Hopsti, peahoone üks korsten,
hopsti, teine. See on nii lihtne. Pikkade sujuvate paraboolidega põrkan ühelt
katuselt teisele. Raekoja viilule, uuesti Lossile, peahoonele. Oh, ma armastan
seda linna. Jaani kiriku all koobastes noogutavad mungad.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kuulge, kas te teate, kus Lau ja
Ingliste raamatud on, küsin taluköögis teistelt. „Mine vaata suurde tuppa, Taat
vist loeb neid,“ vastab keegi. Lähen suurde tuppa ja näen kušeti päitsis palju
raamatuid, teiste seas Ingliste ja Lau. Taat külitab säälsamas. „Kas ma võin
neid laenata? Meil on võrdlusmaterjaliks vaja,“ küsin Taadilt. „Jaa, muidugi,
ma niikuinii loen neid õhtuti, unejutuks.“ Võtan Lau ja Ingliste kaasa, lähen
taas läbi rahvarohke köögi rehetuppa ja rehetoast rõiale. <o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Laes ripuvad meie lapsepõlve
paksud ämblikuvõrgud. Seinte ääres on kõikvõimalikku vana talukoli, vanad
nikerdatud kapid ja heinapakid. Lakka viib libedaks käidud ilus puuredel.
Redeli ligi seina ääres on meie lapsepõlve vana esiisade puutööpink puust
kruustangide ja kandiliste augukestega, üleni igasugust koli ja vanu tööriistu
täis. Seintele on samamoodi kuhjatud vana koli. Meie esiisade tööpingile sodi
ja koli vahele oleme teinud natuke lagedama koha inkunaabli jaoks, mille härra
Grant kaasa tõi ja meile uurimiseks andis. Lappame Villemi ja Björniga köidet ja
imetleme värvilisi gravüüre, initsiaalide suletööd. Asetan Lau ja Ingliste
inkunaabli kõrvale. „Hei, poisid, kas hakkate nüüd kopeerima!?“ hõikab härra
Grant järsku üle rehetoa ukse sulaselges eesti keeles. „Jaa, muidugi,“ vastan,
„küünlavalgust on piisavalt.“ Võtame hanesuled, teritame ja teeme esimesed
katsed majuskleid ja minuskleid täpselt järele maalida. „Aga vaadake siis, et
te tõesti kõik kopeeriksite, kuni lõpuni,“ lisab Grant ukse vahel, „ma lähen
seni tuppa ja ajan Taadi ja te vanematega juttu.“ <o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Päris lõpuni, muidugi päris
lõpuni, arutame poistega ja sirvime inkunaabli lõpuni. Avastame, et selle
viimaseid seni tühjaks jäänud lehekülgi on härra Grant oma teksti ja piltidega
edasi täitnud. Ta on sinna kleepinud kehvakvaliteedilisi uduseid
seebikarbifotosid meie 1980ndate mänguloomadest ja igale pildile keskaegse
käekirja ja tindiga juurde kirjutanud, mis pildil näha on. Näiteks minu pehme
eesli juurde on ta maalinud „Eesu“. Aga sääl on ka meie emade lapsepõlve mänguasjad,
murenevast nõukakummist piiksuauguga kutsud, oravad ja pardid, ka kenad
piklikud helerohelisest pleekinud plastmassist nõukakrokodillid. Ja kõige
viimane pilt, mille härra Grant sinna on just kleepinud, on meie rehielamu ukse
eest, kus just neil päevil tuli vana trepi lammutamisel betooni seest välja
suur lapik lävekivi ja selle kõrval väike suure kausikujulise lohuga ravikivi. Härra
Grant on selle juurde maalinud „Ohbri kiwwi“. Udusele seebikarbifotole on jäänud
ka veidi sõnnikune Taadi kaloss, põhukõrred talla alt turritamas. <o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Jah, eks me siis kopeerime tõesti
kõik kenasti lõpuni, mõtlen ma ja me hakkame poistega tööle. Võtame värske
köite ja värskelt teritatud suled, kastame tindipotti ja maalime esimesed
tähed. Taevas hakkavad inglid laulma ja meie lapsepõlve metsas seisavad suured tumedad
kuused täies rahus. Küünlad põlevad esiisade tööpingil ja meie teeme erialast
tööd. Härra Grant vestleb kollases lambivalguses ovaalse talulaua taga Taadi ja
meie vanematega.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Pärast töö valmimist on kõik kutsutud
Ülikooli Senati saali suurele austamisõhtule. Senati saal on sisustatud 19.
sajandi kappide ja kirjutuspultide ja laualampidega. Nurgas on suur valge
kahhelahi. Professorid seisavad tihedalt kirjutuspultide vahel justkui silgud
pütis, frakid seljas, prillid ninadel. Esireas on professor Rosenberg. Hoone
sisemusest on kuulda, kuidas anfilaadiuksed löövad klõps ja klõps järjestikku
lahti ja kuidas läbi saalide lähenevad sammud. See on härra Grand Grant, söör,
kõrgeausus ja hiilgus, kõikide lemmik, suursugune ja üllas, lõputult lahke ja
poolehoidu väärt. Professorid ootavad frakkides tiheda kimbuna mööbli tõttu
liiga kitsas senati saalis härra Granti lähenemist, täielikus vaikuses ja
täpses tähelepanus. Korraga löövad saali pruunid nikerdustega puituksed valla
ja samal hetkel vallandub kõigi professorite andunud aplaus. Kõlavad braavo-hüüded.
Üle linna tõusevad vanadel pargipuudel hakiparved rõkates lendu. <o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Siin ta on! Ovatsioonid aina
kestavad. Härra Grant naeratab ja kätleb serva peal ja esireas seisvate
professoritega. Ja astub siis väikese väljapaneku juurde. Professorid ainult
aplodeerivad ja hõiskavad. Väljapanek koosneb kahest postamendist, mille otsas
on ülitähtis eksponaat. Esimese otsas on härra Granti inkunaabel, teise otsas
on meie käsitsi tehtud värske koopia. Mõlemad on avatud viimaselt leheküljelt,
millel on pilt Taadi kalossi ja trepi seest päevavalgele tulnud ravikiviga.<o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
„All right, ladies, enough now!“
hüüab härra Grant üle ikka veel kestva aplausi, mis seguneb hakikisaga ühtlaseks
kõikjale linna ulatuvaks plaginaks. Ta vaatab kavalalt naeratades ehmunud
professoreid, teeb mulle silma ja astub pruunide kappide vahel läbi seina.
Senati saali kogunenud professorid valguvad kõnekõmas ajapikku laiali. <o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Jään üksinda. Eksponaadid seisavad
postamentide otsas. Vitriinidelt ja raamatukappide klaasustelt peegeldub
kahkjas õuevalgus. Kõik on vaikne. Õhk lõhnab peahoone armsa põrandavaha,
krohvi ja puudetailide järgi, 19. sajandi hiilguse järgi. Astun läbi maja, kõik
on tühi ja vaikne. Jõudes välja, näen, et ka tänavatel ei ole kedagi. <o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Lähen Lossi juurde. Pirogovi
pargi servas seisab väike värviline Wolksvageni hipibuss. Selle kõrval teeb
suitsu lahe vana daam, kes mind märgates kohe mulle avalalt lehvitab. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Samal hetkel avastan, et mu tagataskus
pungitab ju ikka veel see dollaripakk, mille pärast mul oli piinlik. Astun
mõtlikult edasi, kui märkan, et hipibussi tagan astub välja härra Grant, kes on
just bussi remontimisega mäele jõudnud.<o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
„Oh, sir, excuse me!“ astun
kiirelt lähemale. „I almost forgot this,“ ütlen lahedasti naeratavale ja otsa
eest higi pühkivale härra Grantile. Ma ulatan talle tagataskust
tuhandedollariliste paki.<o:p></o:p><br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
„Haaa,“ naerab härra Grant. „Don´t
worry! Keep the change!“. Nad hüppavad suitsetava daamiga bussi esiistmetele.
Härra Grant lööb hipibussile hääled sisse, pistab pea juhiaknast välja ja hüüab:
„Show must go on!“. Ta lehvitab mulle ja nad veerevad roosa raekoja nurga taha.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
4. veeburaril 2020<span style="mso-tab-count: 1;"> </span>Tartus <span style="mso-tab-count: 1;"> </span>Hernes<span style="mso-tab-count: 2;"> </span>22:07<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<br /></div>
Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-70354050215325575662020-01-09T02:43:00.000+02:002020-01-10T00:09:27.955+02:00Chi gong<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<span style="text-align: justify;">Paesest platoost kerkivad varase suvehommiku
päikesevalgusse üheksakorruselised valged paneelmajad, suunduvad rahulikult
taevasse, tihenevad süsteemideks, labürintideks, mille vahele valguvad tänavad,
kõnniteed, jalgrajad, autod, inimesed, lapsevankritega neiud, koerad ja kassid.
Mööda tänavaid liikudes ümbritsevad mind kõikjal hoonete heledad seinad, kruusamummuliseks
krohvitud küljed, igas suunas kuhu vaatan, on korterite uksed ja aknad ja
hõngub 1980ndate lapsepõlve trepikodade ja liftide veidrat vanamutilõhna ja
midagi toidujäätmetest ja värskest krohvist, betoonist; just, niiskest, veel
päris lõpuni kuivamata betoonist, mis on millegi pärast juba võtnud ligi
vanamutilõhna. Kõik see väljub hämaratest trepikodadest minu maapoisi ninna,
mis on harjunud heinamaade ja metsade ja suitsutubade ja lautade ausate,
segamata lõhnadega. Siinsetele paepealsetele rohumaadele on korraga kerkinud
kõik see, mis pole minu, mis pole meie. Ja ometi, ometi on see nüüd ka minu.
Kuskil siin on minu korter. Aga kus? Ja miks? Kas ma pärisin selle tädi
Lindalt? Ühelt neist vanamuttidest, ühelt radikaalsemalt neist. Tädi Lindalt,
kes tassis oma ühetoalisse korterisse kokku kõikvõimaliku turunodi ja
prügikastide kõrvalt leitud jama, kuhjas elutuppa kõik kokku, sõda näinud
inimesena, taluta jäänud inimesena, niiviisi, et kaltsuhunnikute vahelt pääses
rõdu ja voodi juurde vaid kitsaid käike pidi. Rääkimata tuvidest, kes ta rõdul ja
köögis elasid ja kõik täis sittusid. Nüüd on ta, õndsakene, Taevas. Issand teeb
kõik puhtaks. Ja ta korter on kuskil siin. Ma ei tea täpselt kus, sest ma olen
maapoiss ja ei orienteeru siin. Aga ma tean, et see korter siin kuskil on. Ma
olen ju siin käinud, korduvalt, põhiliselt unes. Esimest korda, kui siia
sattusin, olin nii pisikene, et arvasin, et olen sattunud põhjamaale. Kõik oli
nii kõle ja suur ja kandiline, rohelust ei olnud üldse ja imelik, kõhe teletorn
oli oma punased tuled justsama ülestikku sättinud, justkui minu
ligimeelitamiseks. Nüüd olen harjunud siin käima, see keskkond on mulle
põhimõtteliselt tuttav. Ometi ei orienteeru ma siin. Lihtsalt usaldan. Et
küllap ma kuhugi jõuan. Kas siis oma korterisse või tädi Linda korterisse või
Mihkel Metslaiu juurde.</span><br />
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Just, Mihklil on ju siin ka
kuskil esimesel korrusel korter. Ma tõukan ennast laste mänguautol istudes
mööda kõnniteid mõningate madalamate kortermajade vahele, kus on mänguväljak.
Õigupoolest on majad külg-külje kõrval lõputus reas, iga pika maja vahel
mänguväljak liivakasti, nõukatorudest kokkuväänatud igavate redelite ja liumägedega,
kõik roostes ja rohtukasvanud, suvekuumas koltunud kulunuustikute vahel. Igal
mänguväljakul harjutavad noored heledad mehed tai chid, teevad parasjagu kõik
sünkroonis, kõigil mänguväljakutel korraga chi gongi aeglaseid ja sujuvaid liigutusi.
Ja iga mänguväljaku ääres iga trepikoja ukse juures pingil istuvad mammid ja
vaatavad neid vaikides. Ja iga maja iga mammi juures on mõned igavlevad jõmmid
ja iga jõmmikamba juures pargivad mõned bemmid. Millegipärast jõmmid vaikivad.
Ja siis haihtuvad. Jäävad vaid mammid ja bemmid. Samal hetkel ilmub suur majade
kõrgune helekollane Mihkel Metslaid ja möödub rahulikult kõigist hoovidest,
silmitsedes mänguväljakutel ülitäpses sünkroonsuses harjutavaid
samahelekollaseid noormehi. Mihkel on rahul, ehkki tema näol ei väljenda seda
ükski peenlihas. Tema rahulolu lihtsalt kumab temast, paistab läbi hoonete ja
ulatub lagedatele paeväljadele. Tervitame Mihkliga üksteist vaevumärgatavalt
kummardades, vaevumärgatavalt üksteisele naeratades ja astume ühe mänguväljaku
ääres ühe mammipingi juures pärastlõunapäikeses küpsevate kulunuustikute vahelt
jahedasse vanamutilõhnalisse trepikotta.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
„Oskad Sa aimata, kus on mu
korter,“ küsin Mihklilt trepikoja kajades. Mihkel vaikib. Astume esimesel
korrusel olevasse korterisse sisse. Mihkel kaob kohe kõrvaltuppa.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br />
„Oi, nii kena, et Sa tulid!“
hüüab köögist kookide juurest vanemas keskeas naine.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br />
„Sa ei tea, kui kaua ma olen sind
oodanud. Näe koogid on ka valmis. Nii mitu korda olen teinud kooke ja lootnud,
et Sa tuled.“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Istume elutoas lopsakate toataimedega
üle kuhjatud akna alla väikese ümmarguse laua äärde. Taimelopsakuse vahelt ja
pitskardinate aukude kaudu on näha helekollast õue ja endises rahus, sujuvuses
ja sünkroonsuses chi gongi tantsivaid helekollaseid noori mehi. Ma ei saa neid
kaua vaadata, sest tumerohelised toataimed, pitskardin ja tundmatu proua ei
võimalda.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
„Näe, joome teed ka. Oh, kui kaua
ma olen sind oodanud! Vaata, siin on kõik albumid, mis ma Sinu jaoks valmis panin.
Näe, siin on kõik need pehmed mänguloomad, millega ta mängis, ja siin on
koolivihikud: loovtööd, etteütlused, lugemispäevik...“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Naine kuhjab lauale üha rohkem
minu lapsepõlve aegset koli, mänguloomi, karvaseid, vahtkummist, plastmassist,
täispuhutavaid, nõukakonstruktoreid, täitesulepäid, kuivatuspaberit, liikuva
aabitsa vahel pudiseb kamaluga nii ladina tähti kui girillitsat. Ajab aga käe
nõukaranitsasse ja kaevab sealt välja veel ja veel kõikvõimalikku 1980ndatest,
sikutab välja ümmarguse kettakujulise „keerutaja“, spordivahendi, mille peal
meie küll ainult nalja pärast keerutasime, kuni pea käis ringi ja silme eest
virvendas, nii polnud võimalik isegi keerutaja pealt lugeda teksti „altius,
fortius, citius“. Oh, ta tirib välja plastmassist Ded Morozi ja Leopoldi
kummist telefoni. Siis tõmbab lahti kogu seina katva pruuni ja läikiva sekstiooni
baarikapiukse, kust väljub pahinaga kosk nõukaaegseid laste joonistusi
rakettide, näärivanade, kremli kellade, Vigride ja Miškadega. Kõik see on mulle
tuttav, aga ma olen täiesti kindel, et need ei ole minu mänguloomad ega minu
konstruktorid ega minu kummist telefon, nii palju ma juba oma asju tunnen.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
„Kõik need on tema asjad ja ma
olen neid hoidnud,“ ütleb naine üle kolihunniku kiigates, silmis kummaline helk.
„Ja tule, ma näitan Sulle tuba ka!“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Läheme läbi hämara koridori, kus
on tunda spordipoiste lõhna, sellist spetsiifilist klassivenna kodu lõhna, kus
kuskil kappides on palju trenniriideid ja spordivahendeid ja mis pole selline
tüdrukute ja memmepoja kodu nagu meil, parfüümide, seepide, juukselakkide,
alati puhta ja triigitud pesu ja värskelt pestud parketi ja lillede järele lõhnav
kodu. Naine astub minu ees läbi hämara spordipoiste järgi lõhnava koridori, ja
teeb selle lõpus lahti ukse.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
„Siin see on,“ ütleb ta
poolsosinal ja vaimustunult.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Vaatan tuppa. See on tühi.
Seintel ei ole tapeeti. Põrandal pole parketti. Betoon on värske, lohakalt
täidetud vuugid pole veel päriselt kuivanud. Tuppa paistab hele suvevalgus.
Vaatan naist, ta naeratab mulle tähendusrikkal ilmel. Vaatan teda, ei ütle
midagi ja astun spordipoistelõhnalise koridori hämarusse. Köögist väljub
samamoodi vaikiv Mihkel Metslaid. Me vahetame pika pilgu ja kõnnime korterist
välja. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
„Ma ei tea, kus su korter on,“ ütleb
Mihkel, kui vanamutipinkide vahelt õue päikesesse astume, ja läheb
mänguväljakule, kus täpselt sama heledad noormehed täpses sünkroonsuses ja
sujuvuses chi gongi tantsivad. Mihkel läheb nende hulka ja sulandub samal
hetkel chi gongi, samasse liikumisse teiste heledate meestega, nii et ta ei ole
enam teiste seas üldse eristatav. Ükskõik milline neist võiks olla Mihkel. Jah,
nad ongi kõik täpselt sama helekollased, sama blondid, sama saledad, sama heas
vormis, sama nägu, samas sünkroonsuses, samas tantsus, kõikidel nendel
lõpututel mänguväljakutel nende lõputute kortermajade vahel lõputute vanamuttide
lõputult vaikivas vaatamises.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ta ei tea, kus mu korter on... Põlvitan
oma ammu väikeseks jäänud plastmassist Volgale, tõukan kätega hoo sisse, nii et
tema plastmassist kõhu all hakkavad mu lapsepõlve pedaalid kiiresti edasi
tagasi sõtkuma. Tõukan end mänguväljaku äärest kortermajade vahelt välja,
suuremale sõiduteele, mis on ümbritsetud heledatest tornmajadest. Ma katsun oma
plastmassist Volgaga ukerdada niiviisi, et ma ei segaks neid ülesmukitud brünette,
lapsekärudega neiusid, kes igalt poolt välja ilmuvad, teid ületavad ja kõnniteedel
mulle vastu tulevad. Nad paljundavad ennast. Süstemaatiliselt. Ja nad on
süstemaatiliselt minu maitse. Ja nad kasutavad minu lapsepõlve punast küünelakki
ehk siis ema küünelakki, millega ma armastasin ka enda küüsi lakkida. Nii hea,
et ema alati lubas. Ja nende süstemaatiliselt minu maitse järele neiude titekärud
on kõik süstemaatiliselt pruunist kangast ja läikima kroomitud metallosadega ja
vanamoodsate ratastega. Ja nad tulevad mulle muudkui vastu ja ma katsun, et ma
nendega oma plastmassist Volgal põlvitades kokku ei põrka. Ja nad kõik
vaikivad. Mitte ühtki sõna nende punaseks mukitud huulte vahelt. Ainult kõrged
kontsad kõpsivad, tiksuvad kõik samas rütmis, nagu minu bioloogiline kell,
kiiresti, kõikide ülesmukitud minu maitse järgi lapsekärudega neiude kontsad
tiksuvad korraga, kõpsuvad korraga, kopsivad samas rütmis üha tugevamalt mu
oimukohtades. Ja kõikide nende ülesmukitud üleni minu maitse järele olevate
neiude vanamoodsad titevankrid on tühjad. Ja kõrgel kõige selle kohal, kõikide
kortermajade ja harjutusväljakute ja vanamuttide ja kõpsivate neiude kohal
sujuvad suvetaevas heledad pilveribad. Ja tai chi poiste liigutused on pilvedega
samad. Ma lükkan oma Volgale uue hoo sisse. Tornmajade ja siredate üleni minu
maitse järele neiude säärte vahelt avaneb vaade merele. Neiude jalad ja tornmajad
taanduvad kulissidena kahele poole. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meri.</div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Sätendav.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Suvine.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Rahulik.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meri.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Vaatan teda siit kõrgelt
paekaldalt, selja taga tornmajade heledad kimbud. Hingan teda. Kuni minus
kerkib taas küsimus: Kus on mu kodu? Kus on mu korter?<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Küsimuse peale nihkuvad
kortermajad sujuvalt mööda paeplatood mulle ja kaldaastangule lähemale, pakkudes
kõik ennast. Nüüd juba tungivad liiga lähedale. Kipuvad kaljuservale. Kipuvad
piirama merevaadet. Neid takistab aga vana tsaariaegne suvilaosmik, lääpavajunud,
poolpehastunud, roostes katuseplekiga, siin-seal puupits ripakil, ümbritsetud
kõrge, sama vana plankaiaga. Naturaalse huvi ja poolehoiuga astun lahtisest väravakohast
aeda sisse. Vana maja ümber sahiseb sümpaatne õunapuusalu, mis kutsub mind oma
sügavustesse. Õunad küpsevad, rohi on puudevilus lopsakas. Plangupraost paistab
meri, rändrahnud, kaldast lahti murdunud paekivilahmakad. Silmapiiril seisavad
valves paar värskelt värvitud tsaariaegset majakat. Eemal, lahe teisel kaldal on
näha keskaegne linn oma taevasse osutavate tornidega. Sümpaatne, jah, see on
õige sõna. Võtan silmnäo planguvahest välja ja vaatan uuesti üleval küpsevaid
õunu. Korraga näen, et õunade ja lehestike taustal jookseb tume tross. Eemalt
paistab teine. Paremal kolmas, vasakul neljas. Kogu õunaaia lehestik on
selliseid trosse täis. Ja iga trossi ümber on rõngas ja iga rõnga küljes kett,
mis jookseb alla ja paindub õunasaluvilus poolpehastunud kuudini, kuudi
hämarast avausest sisse, kuni kinnitub kuudis uinuja kaelarihmal.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Nii, väga tasakesi, olematult.
Mind ei ole praegu. Mind pole. Teid on palju. Lõputult palju. Õunaaed on suur
ja sügav. Ma olen tulnud väga sügavale. Planguvahe on minu õllekõhu jaoks liiga
kitsas. Mind pole. Õllekõhtu pole. Teid on palju. Nüüd ma nihkun siia. Nüüd
siia. Igas järgmises kuudis tundub kohekohe keegi ärkavat. Iga kuudisuu juures tõuseb
mind läbi une nuhutama järgmine koon ja vajub siis taas tolmuks tallatud
mullale. Iga kuudi ja iga trossi ümber joonistuvad perimeetrid, mida mööda on
lõrisedes kihutatud. Ja kõik perimeetrid ulatuvad üksteiseni, nende
kurvivõtuvallid puutuvad üksteisesse. Mind pole. Teid on palju. Nihkun. Nihkun.
Nuhutab. Nuhutab. Nuhutab. Värav. Peaaegu. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kaks pöörast verekoera kargab
kahelt poolt väravaauku minu suunas. Samal hetkel ärkavad kõik teised,
õunapuuvõrad värisevad veel valmimata viljad pudisevad podinal maha, lehed
pudenevad kõikjal. Möire on totaalne, lõrin on kõikeläbiv. Minu suunas lendab
koeralõustaila, selle pritsmed pidurduvad õhus ja tarduvad hetkel, kui pööran
ringi. Kõik mu ümber jääb seisma.<br />
<br />
Kukkuvad õunad seisavad õhus. Allasadavad lehed
püsivad paigal, kõigi koerte tatt on tardunud. Kõik on üleni vaikne. Ainult
mina saan liigutada, kõike seda vaadata. Ma vaatan paremal grimassis püsiva
verekoeraga tõtt. Ma vaatan vasakul grimassis püsiva verekoeraga tõtt. Ma
tõstan sujuvalt mõlemad käed, parema käe paremal grimassis püsiva verekoera
tardunud tati suunas ja vasaku käe vasakul grimassis püsiva verekoera tardunud
tati suunas. Ma sisenen chi gongi. Ma sisenen tantsu. Sujuvalt aeglustan end tardunud
ümbruse suunas ja ühtlasi lasen tardunud ümbrusel kiirendada sujuvalt enda
suunas, kuni meie tempod kohtuvad, kuni meie ajad kohtuvad, kuni meie jõud
kohtuvad. Mu peopesad on ilaste ja lõrisevate verekoerakoonudega kohakuti. Nad tungivad aeglaselt mu peopesadesse. Lasen ennast sujuvalt veidi tagasi suruda ja siis lükkan nad sama sujuvalt endast eemale, tantsus, pehmelt, kindlalt. Hoian nende
koonusid oma peopesades, tajun nende jõudu endale kerget ümarat vastupanu
osutamas, lasen nende jõul oma peopesi ja sõrmi masseerida, mängin nende
vastupanuga, pööran peopesi, käekeskmeid, sõrmi nende koonude ümaruste ümber ja
lasen osal nende jõust oma käsivarte kaudu joosta endasse, laheneda endasse,
enda küljeluudesse.<br />
<br />
Kõik koerad taltuvad korraga. Kiirused on nüüd tavalised.
All lahel liiguvad normaalsel tempol värvilised reisilaevad. Koerad põrnitsevad
mind tõsise pilguga, neisse võib veel vastupanu uuesti siseneda. „Istu!“ ütlen
paremal väravaservas mind põrnitsevale koerale. Ta istub aeglaselt. Ta
seljataga istub pool õunaaiatäit verekoeri. „Istu!“ käsin vasemat. Aga ta ei
istu. Ei istu ka pool aiatäit. „Sidet!“. Ja istub.<span style="mso-spacerun: yes;"> </span>Istuvad aias ka. Kõik istuvad, aga
põrnitsevad nii, et tegelikult tahaks veel vastupanu osutada. „Lama!“ No hea
küll, mõtlevad parempoolsed kõik sünkroonis ja lamavad. „Ležat!“ Lamavad
vasakpoolsed, sünkroonis.<br />
<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Vahetan koertega pika pilgu,
pööran ümber ja kõnnin loopealse heinakõrte pehmes suveõhtumängus koju.<o:p></o:p></div>
<br /></div>
Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-83144030572776845532019-11-02T19:43:00.000+02:002019-11-02T19:43:31.774+02:00<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br />
<div class="MsoNormal">
näen unes<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
et soojustan lendorava pesa<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
pistan käe puuõõnsusesse<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja korjan välja vana sodi<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ema ja taat vaatavad pealt<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
sodi on palju<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja käsi ulatub üha sügavamale<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ära nii sügavalt võta<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ütleb ema<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
aitab küll<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
nad saavad ise ka hakkama<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
hää küll, rohkem ei võta<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ehkki sõrmede all on tunda<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kellegi väikeseid luid<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
jah, ongi õige<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
et rohkem ei võta<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
nad saavad ise ka hakkama<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
vooderdan õõnsuseava<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
paraja värske kanepivillaga<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
ja täna, kui jõuan üle hulga aja maale<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
et sättida õue ja maja<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
talvele<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
korjan õue pealt kokku rohtukasvand kreissae juhtmeid<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
isal oleks see muidugi ammu juba tehtud<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
aga mina olen mina<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja teen asju omal ajal<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja omamoodi<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
kui, juhtmelasu kaenlas, tuppa astun<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
märkan kohe<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
et keegi on taadi uhiuutesse saabastesse prahti toppind<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
no mis mõttes!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kilekotid ja majapidamispaber, kes niimoodi teeb!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
ja näen, et saapasäärtes on veelgi sodi<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
võtan saapa kätte<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
see on raske<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
no nii <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
taadi pärandusest voolab põrandale <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
fusille<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
läätsi<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
tatart<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kanepivilla<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
teisest saapast ka<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
minu säärikutest ka<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
nüüd on selge<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
need on lendoravad<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
me hingeloomad<o:p></o:p></div>
<br /><br />
<br />
28.10.2019 Vanajaanil<br />
<br />
<br /></div>
Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-11392140080876164382019-11-02T18:59:00.000+02:002019-11-02T18:59:41.163+02:00<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br />
<div class="MsoNormal">
jah, nüüd määrame meie mälestistele piire<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
nüüd on see meie ülesanne<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
seada kaitsevöönd<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kus voolab muistne läte<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
läbi meie käte<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
hoiavad esiisade käed<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
nüüd sedasama maad<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kõike, mis meil siin on<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
lendoravate kuused<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kodukakkude elupaik<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kuni meiegi oleme tolm<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja meie luud<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
hiilgavad meie laste ja lastelaste randmetes<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja käsivartes<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja me võime kukkuda kaugele alla<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
läbi luustike tagasi<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
sügavale aegade taha<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
otsida esimest keha<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
söösta sinna, kust kõik tuli<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kuni kiirenduses kustub suund<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja soov ja huvi<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
jääb vaid<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
see, kes on<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kes igavesti oli<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
23.10.19<span style="mso-tab-count: 1;"> </span>Koikse
teeristis Jalase lähedal<o:p></o:p></div>
<br /></div>
Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-87905123224781400012019-11-02T18:57:00.002+02:002019-11-02T18:57:54.360+02:00<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br />
<div class="MsoNormal">
issand<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ma palun oma luuletustele järge<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
hoia ise järge<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ütles isa<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
meie viimaseks jäänud intervjuu lõpus<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
nüüd<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
on <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
issand<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
isa<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
üks<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
meie isa<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
23.10.2019<span style="mso-tab-count: 1;"> </span>Raplas<o:p></o:p></div>
<br /></div>
Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-46078699275086807392019-11-02T18:56:00.001+02:002019-11-02T18:56:42.151+02:00<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div style="background-color: white; color: #1c1e21; font-family: Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 14px; margin-bottom: 6px;">
kõik on ikka veel siin<br />lauad ja toolid<br />ja mälestus lapsepõlvest vanaisa talus<br />ja see talu isegi<br />ja mu ülestegemata voodi<span class="text_exposed_show" style="display: inline; font-family: inherit;"><br />on ikka veel siin<br />mu süda<br />mu keha<br />mu silmad<br />on siin<br />mu c-vitamiin<br />mu meepott</span></div>
<div class="text_exposed_show" style="background-color: white; color: #1c1e21; display: inline; font-family: Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 14px;">
<div style="font-family: inherit; margin-bottom: 6px;">
korraga<br />on<br />raske<br />ja<br />kerge</div>
<div style="font-family: inherit; margin-bottom: 6px;">
<br /></div>
<div style="font-family: inherit; margin-bottom: 6px;">
</div>
<div class="MsoNormal">
22.10.19<span style="mso-tab-count: 1;"> </span>Raplas<o:p></o:p></div>
<br /></div>
</div>
Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-35707069317227333762019-10-22T21:57:00.000+03:002019-10-22T21:57:27.314+03:00<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br />
<div class="MsoNormal">
kõik see pühitakse ära<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kõik hauptbahnhofid ja roma termini<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
tsitadellid<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
citta del vaticano<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
nemad teavad veel kõige paremini<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kõik see pühitakse ära<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
puhutakse ära kõik palatinumid<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
tsivilisatsioonid on vaid silmapilk<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kosmose lõputus suuruses<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja seepärast<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
targad jäävad vait<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
aga mulle pakub mu arvuti<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
jälle puhta lehe asemel <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ankeeti<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kus pean 5 lausega kirjeldama<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
mida ma nägin<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
silmaallikal<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja ümbruses<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
pikajalamäe vallidepealsel<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
linnusel numbriga 10167<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
aga kõik see pühitakse ka ära<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
suur sügistuul<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
puhub<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
läbi hiietammede võrade<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
lehed pudisevad<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
hubisevad<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja pudisevad<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
halli päeva õhtul<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
tormavast taevarannast<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
üllatusena valla paiskund<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
loojakukirkuses<o:p></o:p></div>
<br /></div>
Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-13962379242329440862019-01-26T18:40:00.005+02:002019-01-26T18:57:29.346+02:00<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div class="MsoNormal">
<br />
<br />
Oh, nii ilus vaade! Las ma pildistan! Vau, peenete puutüvede
tagant paistab lainjas silmapiir õhtuses päikeses. Oot, ma katsun teha
panoraami! See tüvede vertikaal ja maa lainjas horisontaal suhtlevad nii hästi,
nii püsivalt ja pikalt ja avaralt. Just, teengi panoraami. Oot, fotokas, tahad
et liiguksin vasakult paremale, ok. Nii. Oot, mis see on, oot-oot, ei ole
rekka! Kust see siia sai! Kamoon, see varjab ju mu ilusa panoraami servast ära!
Vajub juba vaate keskalasse!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Jah, nüüd on terve mu vaateväli täis suurt järelhaagisega
veoautot, küljel värvilised reklaamkirjad. Katsun piki autot liikudes asendit
vahetada ja uuesti pildistada, aga auto tagant avaneb mingi transpordiettevõtte
tagahoov, kõikvõimaliku tehnilise koli ja romudega. Jalgealune on porine. Mis
ma nüüd teen? Katsuks äkki neile seletada, et ma ei tunginud meelega nende
territooriumile. „Entschuldigen Sie bitte. Ich wusste nicht, dass ich hier
komme. Ich möchtete nur ein paar nette Photos machen, Panoramas. Ich habe
nichts gegen Euch. Ich gehe sofort weg. Ich wünche Ihnen alles gute. Ich
wirklich habe nichts gegen Eure Aktiengesellschaft, Eure Unternehmen, Kompanie,
Betrieb...“ Huh, mu saksa keel on ju nii halb. Mis ma neile ütlen...<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Katsun rekkade vahelt mööda pori sellelt platsilt
võimalikult ruttu ja tähelepanu äratamata lahkuda, korrates ise muudkui mõttes
oma saksakeelset pöördumist, mida saaks kellegagi kokku sattudes vajadusel kohe
kasutada. Veoautode vahele on värskelt kaevatud piklik auk, justkui
remondikanal, aga betoneerimata, lihtsalt pudisevate muldservadega piklik
porine auk. Tuterdan rekka ja sügava poriaugu vahel, selle kaldal aegajal
kergelt libastudes ja porikamakaid alla kukutades. Jõudes auto ja augu vahelt
läbi, avaneb mu ees tohutu pori- ja solgiväli, mida paitab helekollane päike.
Vaatan selja taha, rekkad ja autoplats on korraga jäänud eemale. Vaatan jalge
ette ja näen, et seisan mingil servadest tasakesi solgi sisse laiali valguval
porikünkal. Kohekohe pole mul enam kuskil seista. Vaatan kiiruga ringi, õnneks
näen enda ees üht heleroheliste vetikate ja samblikega kaetud suurt puunotti
hulpimas. Küünitan tasakesi noti suunas ja mul õnnestub end sellele tõugata.
Samal ajal vajub poriküngas mu selja taga mulinaga kobrutava solgi sisse.
Katsun tüve peal tasakaalu hoida. See hakkab aga ka vajuma. Solk läheneb kahelt
poolt. Õnneks on ligidal päikesepaistuses teine samasugune heleda liblelise
rohelusega nott. Hüppan sellele. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Kui kogukas tüvi mu hüppe järel taas stabiliseerub, näen
korraga, et minu ees istub noti otsas väike must kass. „San Miguel! Sina!“
hüüatan. „Kuidas Sina siin oled!?“ Kass vaatab mind rahuliku ja targa pilguga,
pöörab end ümber ja silmitseb suunda, kuhu koos puunotiga seilame. Ümber on
ikka seesama lõputu solgiväli, üleni vetikate ja rämpsuga kaetud. Siin-seal
hulbib veel puunotte, mis aegajalt mullitades alla vajuvad. Mina ja San Miguel
aga triivime tasakesi edasi. Kass on vana rahu ise. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Korraga tunnen, et vool kiireneb. Ühtlasi näen, et vesi on
puhastunud, solki pole enam. On vaid tohutu hoovus, mis liigub üha kiirenedes
edasi. Ja meie nott hakkab vajuma. Nüüd juba ujumegi kahekesi. San Miguel ees
ja mina järel. Vool aina kiireneb. Eespool mitmed tugevad hoovused kohtuvad ja kanduvad
laialt edasi. Korraga märkan, et kaugemal on näha midagi vana veskitammi
laadset, kus kogu suur vesi alla kihutab, otseselt vahutamata, aga tugevalt lainetades
ja langedes, nõnda et mul hakkab hirm, ma vaatan enda ümber ringi, et millestki
haarata. Paremal näen vanu nõukaaegseid laste ronimisredeleid veest välja
turritamas, haaran ühest kinni ja ronin veest välja. San Miguel aga ujub
vapralt edasi üha kiirenevas laias hoovuses suure avara vee suunas. Tema väike
nina on ilusti veepeal. Vees on veel palju selliseid väikeseid olendeid, kes
kõik nina vee peal hoiavad ja lasevad end kanda.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Lasteronikaid pidi pääsen üles tornidesse. Korraga olen
roninud väga kõrgele. Alla vaadates hakkab mul pöörane hirm. Kuidas ma siit ära
pääsen!? See jurakas ju kõigub tuules. Metalltorudest sõrestik tõesti vaarub
tasakesi. Klammerdun madala rinnatise külge. Järgmisel hetkel puudutab mu hirmul
sõrmi rinnatise tagant ilmuv väike pehme must kassikäpp. Ta mängib minuga. Nii
nagu kassid ikka mängivad, ise kuhugi taha peitu pugedes ja siis käpaga
sipsides. San Miguel! Sina! Siin! Jaa, see on tema. Me hakkame täiega mürama.
Ta ronib üles ja trallitab minuga koliseva masti tipus, kuskil taevas. Lõpuks
tuleb sülle kerra ja nurrub nii mõnusasti. Ma paitan tema ülipuhast ja pehmet
musta karva.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Avan silmad, San Miguel on mu kaisus. Me magame mu
lapsepõlve tagatoas vanaisa talus, kogu toa suuruses voodis, kus on koos terve meie
pere. San Miguel on minu kaisus. Kõik teised magavad. Mul pole tekki peal. Ja
millegi pärast on mul pusa naiste rinnahoidjaid jalalabade ümber. Katsun need
lahti harutada. San Miguel jälgib mind rahulikult. Marju ärkab ja vaatab ka
vaikides, kuidas ma end lahti harutan. Aken on kolm korda tavalisest kõrgem.
Jaanuaripäike kumab läbi jäätunud klaaside. Akna taga seisab keegi, kes on
tavalisest inimesest kolm korda pikem ja koputab tumedalt kolm korda klaasile.
Ma imbun läbi klaasi tema juurde. Mu ees suures lennukiangaaris on
konveierilint, mida mööda lähenevad mulle lihvitud jääkuubikud, iga
jääkuubiku peale on graveeritud daatumid: sünni- ja surmaaeg. Ma võtan ühe
jääkuubiku kätte. Vaatan surmaaega: 2019. Vajutan oma kuuma sõrme aastaarvule
ja see sulab üles. San Miguel nurrub mu kõrval.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<o:p> </o:p> </div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: center;">
*</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvmqFQZK6AQDMj7_wEmt4cE7c2B1vsEd47P4GZnH0R38KzYADsrKFw68PcrGiaie0nSvtkam86WGXhtF0CTxBlLUZO2At0znfy7vzJwe3rZHTOEjB-HFQoo5frCTuoxZPmkjyjH2nyyEY/s1600/DSC_1831.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="900" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvmqFQZK6AQDMj7_wEmt4cE7c2B1vsEd47P4GZnH0R38KzYADsrKFw68PcrGiaie0nSvtkam86WGXhtF0CTxBlLUZO2At0znfy7vzJwe3rZHTOEjB-HFQoo5frCTuoxZPmkjyjH2nyyEY/s320/DSC_1831.JPG" width="180" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhUSreCD0_qOLVMxo0q7kBNz97lrFtLODxEw69oiWIKtKVUzJKzz2kN4OhI_Tv5EW5X_Jjl3KNj8dJcJ_l9cPOp7KunASUTPuXRFTf97W61k92QNiCzXJEMy34eyHnUJbxDct2cMx7eXH0/s1600/DSC_1832.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="900" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhUSreCD0_qOLVMxo0q7kBNz97lrFtLODxEw69oiWIKtKVUzJKzz2kN4OhI_Tv5EW5X_Jjl3KNj8dJcJ_l9cPOp7KunASUTPuXRFTf97W61k92QNiCzXJEMy34eyHnUJbxDct2cMx7eXH0/s320/DSC_1832.JPG" width="180" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi3oUkzSmGEW4eo5rTpA_U8MuHvSqn3gN8-bEkBQ_jLlH6LV3F1eQ_dUnvfkunJhu3abGUYP1ZIF1MhO_GTE2IG476WKQn02lm4H11jmTvaALOYPbvBCKysAQh55VvkBJLeRFu4qKDUJP0/s1600/DSC_1836.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="900" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi3oUkzSmGEW4eo5rTpA_U8MuHvSqn3gN8-bEkBQ_jLlH6LV3F1eQ_dUnvfkunJhu3abGUYP1ZIF1MhO_GTE2IG476WKQn02lm4H11jmTvaALOYPbvBCKysAQh55VvkBJLeRFu4qKDUJP0/s320/DSC_1836.JPG" width="180" /></a></div>
<br /></div>
Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-85528645191760640092018-02-27T01:10:00.000+02:002018-02-27T01:10:27.575+02:00Kiri Ulludele 21. jaanuaril 2018<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Tere!<br />
<br />
Kirjutan teile nüüd ühe kirja. Facebooki chati aken on ikka kuidagi kribu ja kohmakas kerida. Teema, mida teiega nüüd jagada soovin, vajab aga veidi avaramat keskkonda.<br />
<br />
*<br />
<br />
Meie kirjatööd. Meie vaated olnule. Olevale.<br />
<br />
Kui Krista Mägi mulle suve hakul kirjutas ja küsis mälestusi kooliajast, tundsin kohe, et ma soovin kirjutada, et nüüd on aeg selleks küps. Veel 2008. aastal, kui oli õhus võimalus sarnase raamatu ilmumine, ma veel ei tihanud, tundsin, et kõik on kuidagi veel värske ja väga tundlik ja, peamiselt nägin, et ma lihtsalt ei suuda kõike seda sõnastada. Ja loobusin. Nüüd aga oli kohe tunne selge ja rahulik: ma kirjutan.<br />
<br />
Vastasin siis Kristale, et osalen, kuid selleks on aega pärast suurt suve. Ühtlasi küsisin konkreetseid mahuraame ja ütlesin, et tunnen juba ennast ja tean, et kirjutan pikalt. Krista vastas seepeale, et ma kirjutaksin nii pikalt kui tahan, sest kui ma kirjutan pikalt, kirjutan ma hästi. Ja sellest ma lähtusingi.<br />
<br />
Alustasin täpselt 30 aastat pärast oma esimest koolipäeva. Hakkasin süvenema. Süvenemine avardus ja ühel hetkel ma märkasin, et osa teabeallikaid tuleb jätta kasutamata, sest muidu see kirjatöö ei valmigi. Kasutamata jäid SenSuSe numbrid, kooli kroonikakladed, osa videosid, meie paberkirjavahetus, kõik helisalvestused, märkmed, kirjandid. Tekkis ka tunne, et tervikliku pildi jaoks oleks vaja teisi ajastukaaslasi küsitleda, kuid ka intervjuud jäid tegemata...<br />
<br />
Ühesõnaga ma hakkasin nägema, et kuudepikkuseks avarduva kirjatöö puhul tegutsen juba loomuldasa ajaloolasena, ja tõmbasin sellele pidurit. Ma ei tahtnud, et sellest tööst saaks päris ajaloouurimus. See pole selle töö mõte. Lubasin endal ennekõike ikka rännata mööda mälupilte ja tundmusi, mis neist aegadest on meeles. Natuke siis toetasin mõningate allikatega. Vaatasin koolivihkusid, õpilaspäevikuid, klassipäevikuid, fotosid, mõningaid videosid ja<br />
lugesin oma ülestähendusi.<br />
<br />
<br />
*<br />
<br />
Kogu protsessi juures oli mul kohe väga selge tunne, et ma olen selles üksinda, mina, mu mälestused, mõningad mu enda andmekandjad. Teadsin, et ümber on veel paljud kirjutamas, kuid hoidsin end teadlikult sel ajal eemale, et olla otseühenduses oma mälestustega. Alles siis, kui mu kirjatöö oli valmis, lugesin teiste artikleid.<br />
<br />
Juba meie õhtusöögil ilmnes, et osa asju ja inimesi me mäletame üsna erinevalt. Saidlat näiteks. Sama moodi paistab ka teiste, nii õpetajate kui õpilaste artiklitest, et kõigil on Vesiroosile oma unikaalne vaade, kõik on erinevad. Osalt on kirjutised isegi diametraalselt vastanduvad. See ongi loomulik ja see teebki raamatu paremaks, et ta on polüfooniline, et siin on erinevaid palasid, erineva<br />
rütmiga, erinevate värvidega, erineva tunnetusega. Ja ühtlasi räägivad nad kõik ikka samast Vesiroosist, meie koolist, meie ajast, meie inimestest.<br />
<br />
Näen, et minu loo positsioon selles tervikus on justkui tasakaalustada kõigi teiste suhteliselt nappe, kompaktseid lugusid pikema rännakuga. Raamatus on ka palju suhteliselt kuiva kronoloogiat, fakte, mõned artiklid tunduvad kuidagi justkui aruanded. On muidugi ka värvikamaid ja emotsionaalsemaid lühikesi lugusid. Kõiki pole ma tõttöelda jõudnud lugedagi, kõiki mul polegi ja osa lugesin diagonaalis. Sellegi poolest on mul tunne, et mu kummaliselt pikk ja avameelsem lugu sobib sesse tervikusse päris hästi.<br />
<br />
<br />
*<br />
<br />
Miks ma nüüd teile kõike seda siis kirjutan? Kohe selgitan.<br />
<br />
Lugesin huviga teie kirjatööd. Kohe alguses, liblika-kujundi juures, taipasin, miks mu intuitsioon ütles mulle, et ma lausa ei tohi teiega selle kirjatöö ajal suhelda, miks mul oli vaja olla omaette, süveneda endasse. Mul oleks tekkinud tunne, et ma ei tohi kirjutada, ei tohi puutuda. Ja ma oleksin kuuletunud.<br />
<br />
Te olete selle poisi jaoks, kes teiega 20 ja enam aastat tagasi kohtus, suured autoriteedid ja võibolla ise tahtmatagi oleksite teda heidutanud.<br />
<br />
Mul oli vaja aga minna selle poisi juurde ja vaadata natuke koos temaga, kohati sõbralikult õlale patsutades, mõistes, tunnustades, lohutades, leevendades. Kohati oli väga naljakas näha, mida kõike ma omal ajal tõsiselt võtsin, mis paistab praegu lihtsalt arengufaas, teismelise üübertundlikkus jne. Mõningad suhtlusprotsessid joonistusid praegu distantsilt hoopis uut moodi välja. Hakkasin nägema seda, mida ma tollal ei näinud.<br />
<br />
Ja nii ma kirjutasin, liikusin koos tollases tunderuumis ja vaatasin, mida ma saan läbi tuua.<br />
On väga palju, mida ma jätsin kirjutamata. Katsusin paika sättida tunnetusliku piiri, kustmaalt ma selles raamatus kõnelen. Samas ma annan endale aru, et see piir on võrreldes teistega erinevas kohas. Ma olen oma lugudes tõenäoliselt avameelsem kui enamik raamatus kirjutajaid. Samas mu enda jaoks on see avameelsus ikkagi päris hästi läbitunnetatud.<br />
<br />
Ma võiksin muidugi kirjutada ka nö salaprotokollid.<br />
<br />
Praegu aga on jah ühe tundliku poisi armumise lugu. Ja te ju teate seda juba enne ka, et ma sellest kirjutan. Ma katsusin sellest kõneldes hoida nii ennast kui teid, olla ühtaegu täpne tollaste tunnete edasiandmisel ja samas tulla distantsile kerge huumori ja sõbralikkusega.<br />
<br />
Mu enda jaoks on meist kõnelev selle kirjatöö parim osa. Ma kartsin kohutavalt, kui mu lugu jälle Krista Mägi käes toimetada oli. Need olid minu jaoks väga pingelised päevad. Ja kui siis lugu tagasi tuli, siit ja sealt tugevalt lühendatult, ja kui siis mu kõige tundlikuma ja kallima osa puhul nägin,<br />
et ta on selle terviklikult alles jätnud, siis tekitas see tohutu meeleliigutuse, õnnejoovastuse. Tõesti. Ja siis läks lugu ju veel teist korda tema käest läbi ja ma ootasin jälle väga pinevil. Ja tõesti, ka teise kärpimise järel jäi see terviklikult alles! Kolmandal korral samamoodi. Siis ma lihtsalt naersin suurelt ja tänulikult.<br />
<br />
Nõnda et see üsna avameelne, samas nii mõnestki asjast vaikiv lugu on läinud läbi ka Krista Mägi väga rangest filtrist.<br />
<br />
Kõige enam olen ma aga nüüd hakanud pelgama teie suhtumist sellesse kirjatöösse. Ühelt poolt ma mõistan väga hästi teid, et te pole tahtnud minna väga sügavale, pole tahtnud puutuda, sest kõik see<br />
oli/on väga eriline. Samas ma kuidagi nagu ehmusin, kui lugesin seda, kuidas te ennast üsna rangelt piirate. Seal on mingit kibedust, mis on mulle võõras. Mulle tundus ka kummaline, et te ei nimeta ennast oma loos kordagi Ulludeks.<br />
<br />
Aga veelkord, ma täielikult respekteerin teie tunnetust, teie otsust olla napim.<br />
<br />
Nüüd on lihtsalt käes see hetk, kui kohekohe saate lugeda minu kirjatööd ja teil on võimalus mulle anda oma peegeldus.<br />
<br />
<br />
*<br />
<br />
Ma olen ka tundnud, et miski minus, vist see sama 10. klassi üleni armunud poiss, tahaks enne loo avaldamist saada teilt nö dabroo. Ja samas ma näen, et see ei ole vajalik. Minu lugu on minu lugu, minus läbitunnetatud vormis. See kõneleb ka teist. Aga võibolla pigem minust, sest see on minu vaade, minu tollane ja praegune tõlgendus, osa suurest polüfoonilisest teosest.<br />
<br />
Nõnda et ma olen nõus küll seda lugu nüüd teile andma lugeda, kui juba väga kibelete enne raamatut teda näha, aga ta ilmub just sellisel kujul nagu ta praegu on.<br />
<br />
<br />
*<br />
<br />
Ühtaegu on praegune protsess ka minu kui autori läbikatsumine. Esiteks: leida endas, oma tekstis tasakaal, piirid, pikkused, rütmid. Ja teiseks: olla valmis publiku, ka sõprade ja lähedaste, retseptsiooniks. Alati tuleb arvestada sellega, et kellelegi miski ei meeldi, et kedagi miski võib koguni häirida. Ma olen jätnud sellesse raamatusse nii mõnegi kriitilise aspekti, nii mõnegi avameelse ja otsekohese asja, mida nii mõnigi võibolla tsenseeriks. Mu meelest muudaks see kirjatöö aga kuidagi hambutuks, kui ma ainult sellele mõtleks, mis kellelegi meeldida või mittemeelida<br />
võiks.<br />
<br />
Nii et mul on vaja nüüd olla valmis, et on inimesi, kellele mu töö ei meeldi. Ja et need inimesed võite olla ka teie.<br />
<br />
See on omamoodi autori iseseisvumise protsess.<br />
<br />
<br />
*<br />
<br />
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et ma olen üldiselt olnud sõnastamise suhtes üsna skeptiline, jätnud tihti endale kõige olulisematest kogemustest ja elamustest pigem kirjutamata, kuid alati olen tundnud suurt vajadust kirjutada, just jagada, olla ühenduses lugude ja lugejatega, olla ühenduses enda sisudega. Sest see on ilus. Pigem ma valin nüüd selle pideva sõnaskepsise asemel usalduse ja järgin oma sisetunnet ja kirjutan. Ja olen valmis reaktsioonideks. See on ka omamoodi ilus. Omamoodi läbikatsumine ja areng.<br />
<br />
Olen kuulnud, et Islandil on komme, et inimesed kirjutavad oma esimesed memuaarid 40-aastaselt. Meie läheneme sellele eale ja ma tunnen, et aeg on tõesti küps. Väga palju ununueb, juba on ununenud, aga väga palju on veel olemas, eriti kui süveneda.<br />
<br />
Ja Vesiroos tervikuna on minu meelest seda väärt, et temast ilmub võimalikult erinevaid lugusid just nüüd, kooli 30. sünnipäeval, nüüd, kui gümnaasium lõpetab oma füüsilise eksistentsi. Ja seda enam, et ta jääb püsima meis ja meie vaimus, oleks ju hää paotada ust ka nendele, kes on eemal, nooremad, elavad ka näiteks 100 aastat pärast meid.<br />
<br />
Võib alati küsida, miks üldse, miks kirjutada, kui kõik niikuinii kaob, kui sõnad tunduvad pigem segavat, on mannetud jne. Nii võiks küsida, miks üldse elada või suhelda või olla füüsiline või ajalik olend. Kõike võib kahtluse alla seada. Ja taas, ma pigem oleks optimistlik, avatud ka neis protsessides.<br />
<br />
Nõnda et ma usun ikkagi kirjutamisse ja sellesse, et väetite sõnade taga ja sees on sissepääsud.<br />
<br />
<br />
*<br />
<br />
See kirjatöö on minu jaoks andnud väga ilusa kogemuse. Ma olen näinud tollase iseenda silmadega uuesti kõiki neid aastaid. Tekkinud on hämmastav ajatu taju, ma olen korraga kohal kõigis neis aegades. See on reaalselt tunda.<br />
<br />
Ma ei tea, kas see on nii, et säärast tunneb vaid see, kes on ise pool aastat süvenenud ja kirjutanud või paistab see natukenegi ka tekstist välja, aga ma tõesti olen tundnud selle kirjatöö käigus suurt avardumise, ühendatuse, vabanemise, kergenemise tunnet.<br />
<br />
Võibolla see kirjatöö on ikkagi väärtuslik põhiliselt mulle endale, just selle protsess tõttu, mille ma läbi tegin. Seetõttu, et ma omamoodi nagu tervendasin kõik need ajad, millega olen ühenduses. Ma vaatasin kõik selle uuesti läbi ja olen nüüd kuidagi justkui vaba kõigest sellest ja samas kõik see justkui on nüüd palju enam olemas. Ma ei tea, võibolla see jutt läheb siin liiga diibiks...<br />
<br />
Igatahes mulle paistab, kuigi ma vahepeal rääkisin, et mu loomal on hästi suured tiivad ja tohutult soomuseid vms, siis mul ei olegi loom või liblikas või lind või liikumine või laine, mul on lihtsalt helendav lõputult avar ruum. Muud polegi. Ja tegelt pole seda ka. Ja nii on praegu väga hea olla.<br />
<br />
Mis need kõrvalsaadused on, või milliseid ühendusi või liikumisi nüüd kontsentrilised lained teevad, ma ei tea.<br />
<br />
Aga ma olen olemas.<br />
<br />
Ja tänulik kogu ilu eest!<br />
<br />
Ja avatud teie peegeldustele ja suhtlusele.<br />
<br />
*<br />
<br />
Tervisi teile!<br />
<br />
J.<br />
<br />
<br /></div>
Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-29800104365591955712018-02-27T00:48:00.002+02:002018-02-27T00:48:46.353+02:00Metamärkmeid Vesiroosist kirjutades<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br />
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kooliaeg on hilisemate kihtide
all. Süvenemine on nagu arheoloogia! Hilisemaid kihte on juba hulgaliselt ja
isiksus kujunenud, avardunud, muutunud terviklikumaks. Samas, jah, nii
kummaline: see seal olen ka mina! Märkan aja kontinuiteeti, identiteedi
kontinuiteeti. Kummaline, vaatan algklasside pilte ja täiskasvanud vaatavad
vastu. Kui aga teen intervjuusid tänaste memmede-taatidega, siis näen lapsi.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Võtan ükskõik millise vihu:
täiesti tuttav sodimine, nagu oleks just hetk tagasi joonistanud – hämmastav
efekt!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Lappan vanu päevikuid ja korraga
on kõik nii lähedal ja ikkagi nii kaugel...<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Mälus on väga vähe otseselt
õpetatust. Samas ehk ma ei suuda seda lihtsalt eristada igapäevaselt kasutusel
olevatest oskustest ja teadmistest. Näiteks keel, väljendus, kirjutamine – see
on aastatega selgeks drillitud ja lihvitud ja see on palju tööd ja vaeva
nõudnud, kõigilt osapooltelt.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kõike oleks saanud üldiselt palju
mängulisemalt ja elulisemalt teha. Samas ma ei tea ka. Ehk mul poleks praegu
üldse nii lahe elu, kui mind poleks niimoodi treenitud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Tohutu drillimine on käinud.
Mõnes mõttes on tegu olnud ikka omalaadi kinnipidamisasutusega, kus on vaja
lihtsalt seda seltskonda paigal hoida ja ohjeldada, et nad ühiskonnale sobivaks
kujuneksid. Sisuliselt saaks mu meelest samad asjad ikka palju rutem selgeks
või siis mõningaid asju polegi vaja selgeks tuupida, kui see inimesele ei sobi.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kodune elu on kooliga koos, neid ei
saa tegelikult lahutada, samas katsun siin ikka koolile keskenduda. Palju
tollasest elust jääb siit seega välja.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Vihud läbi aja: kord ja
püüdlikkus vahelduvad lohakuse, väsimuse ja sotapotaga. On see loomulik
lainetus? Mulle omane duaalsus?<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Loobumismõtted, kahtlused. Aga
kui seda poolikut, fragmentset kirjatööd poleks, polekski midagi kirjas. Kui
mitte nüüd, siis millal veel? Kool saab 30, gümnaasium lõpetatakse. Nii et
kirjutan. Jaan Kaplinski: „Kirjutamine on mulle alati vaevaline“, kõneldes Mati
Undist, filmis.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Vihikutes on palju head infot
kirjas. Enamjaolt kõik see ununeb. Püsivalt jäävad meelde inimeste olekud,
suhted, suurelt jaolt nö „klassiväline“, vestlused omavahel ja õpetajatega.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Vesiroosi väärtus:
mitmeplaaniline vaade maailmale; õpetajatega otsene ja lahe suhtlus; isiksuse
arengu toetamine; samas rangus ja kvaliteet neis asjades, kus vaja.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Loen 11. klassi päevikukausta:
Märkan, kuidas poiss laperdab, otsib ennast, leiab üha enam kindlust, siis
kahtleb, vahepeal kaebab tuimust, siis ülemäärast tundlikkust; igaljuhul on
näha isiksuse arengut; on tagasilööke, on edenemist. Kõige rängem on olnud
ikkagi riigieksamiteks tuupimine, eksamišokk, seejärel sisseastumiseks tuupimine
ja ülikooli astumine. Kui gümna ajal on olnud tundlikkust ja armumist ja
kõrkust ja madalat enesehinnangut ja väärikust ja rõõmu ja kõike, siis
põhiliselt ikka on näha, et poiss on arenenud, ülikoolis tuli aga väga tugev
tagasilöök. Tunnetus on väga suuresti muutunud ülikooli algusaja päevikutes
(neid lugesin hiljuti niisama: RVG viimased kuud ja ülikooli algus). Aga eks
see ülikooli algusaja kukkumine ja sellest väljatulek, avardumine, on mind veel
enam arendanud. Samas ega ma praegu ka päris õnnelik ja täisväärtuslik ei ole
ju... Heh... Aga väga huvitav ekskurss enda sügavustesse on ikka see kooliloo
ettevalmistus, mis võibolla ei jõuagi mingi artiklini, võibolla annab vaid
pudemeid, aga on juba protsessina väärtuslik.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Tark poiss on olnud, kirjutan
päevikupidamisest: „Taolisel kirjutamisel on tegelikult väga suur roll. Nimelt
see kasvatab heal juhul järjepidevust ja aitab end paremini mõista“. Just seda
ma siin tunnengi, ma mõistan end ka praegu paremini, kui loen neid noore enda,
ohsa, mida!? 20 aasta taguse enda, uskumatu!, ridu... Uhh, 20 aastat! Apikene!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kõiki allikaid kasutades kerkib
sügavuti tollane elu. Ehkki märkmeid on üsna hõredalt, on neid ikkagi
piisavalt. Näen nüüd sisemisi skeeme, dünaamikat palju paremini kui tollal. See
on olnud noore inimese eneseotsingute aeg. On olnud mõningad jooned, mis on siiani
minus. Kõik see laiskuse ja püüdlikkuse, boheemluse-pedantsuse, seksuaalsuse-platoonilisuse,
vabameelsuse ja enesepiiramise dihhotoomia kõlab kõigest läbi. Ja heitlused
nende kahe pooluse vahel. Ja nukrus, et ei oska elada. Ja üksikud õnnehetked,
väga lihtsatest kogemustest. Kõik see kokku annab mulle praegu, 20 aastat
hiljem tunde, et sellest võiks vabalt kirjutada romaani, luua filmi. Aga see on
päris suur väljakutse. Ja ma tõenäoliselt ei vali seda. Katsun sellesse koolile
kingitavasse kirjatöösse püüda üldiseid jooni, mõne pildikese.<o:p></o:p></div>
<br /></div>
Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-12453508282516868022018-02-27T00:40:00.000+02:002018-02-27T00:40:05.133+02:00Mälestusi Vesiroosist: Gümnaasium<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Erinevus eelneva õppeastmega on
selgelt tunda. Õpetajate suhtumine meisse on kuidagi tõsisem, mõni õpetaja
isegi hakkab meid teietama. Asume õppima koos suure hulga uute kaaslastega.
Meie klassis õpib nüüd põhikooliajast 10 õpilast, juurde tuleb 20. Uued on
Rapla maakonna väiksematest koolidest. Esialgu on uus kooslus väga harjumatu,
tunda on, et just juurde tulijatel on tarvis kohaneda. Meil vanade olijatena on
palju lihtsam. Septembris korraldatakse võimlas mitu tutvumisringi, kus
kõigepealt igaüks ütleb oma nime ja siis mängitakse mitmesuguseid mänge. Kohe
selgub, et meie klassis on kolm Katrinit. Andreste, Kaerama ja Oraste. Kõik
väga lahedad naisolevused.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meie klassis õpivad nüüd: Aigi
Kallaste, Merit Kerner, Veiko Luikoja, Jüri Metssalu, Marina Peganova, Anniki
Saluste, Marek Tiidrus, Kaarel Tuuga, Jürgen Utt, Taavi Võsa, Katrin Andreste,
Lilia Drjomova, Martin Ellermaa, Vilve Ervin, Andero Haas, Katrin Kaerama,
Svetlana Kamzarova, Jaan Kessel, Argo Kästik, Veiko Mahlakas, Marju Merilo,
Iti-Mai Meinberg, Kaidi Michalski, Heleri Näär (10. klassi lõpuni), Katrin
Oraste, Anti Peever, Maiu Piisang, Lea Randmaa, Lii Tein (10. klassi lõpuni),
Janika Vaerand. 11. klassi tuleb Maili Kodu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Esimene suurem trall, millest
kõik koos läbi läheme, on muidugi vesirottide ristimine. Teame juba ette, et
see ristimine on tegelikult „retsimine“ ja paneme endale targu vanad dressid
selga. Meid veetakse takistusradadel mööda koolimaja, sunnitase sööma ja jooma
jälke asju, põrandal püherdama jne. Kõige hullem on minu meelest
nõukaodekolonni ja kilusoolvee seguga pritsimine. See hais jääb mitmeks päevaks
külge. Dressid vajavad ka mitu korda pesu. See kummaline maguskibe rõveodöör annab
aga sellele sügisele kuidagi omamoodi erilise hõngu, isegi jah, teatud mõttes
pühaliku, parasjagu pungilt uude eluetappi pühitsetud tunde.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Õpetajad<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kogu gümnaasiumiaja akadeemilist,
sisukat, väärikat ja kvaliteetset õppetööd jääb enamiku jaoks meist
sümboliseerima Siri Jehe (Siri Põllu). Tema klassiruum on mu gümnaasiumitunnetuses
meie koduklass, see on koht, kus tajun sügavuti ühendust oma kooli, õpetaja,
kaaslastega. Edaspidi klassikaaslasi meenutades ilmuvad nad mu vaimusilma ette
ikka Siri klassi pinkides.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Siri õpetab meile eesti keelt,
kirjandust, kirjandiõpetust, väljendusõpetust, kultuurilugu, väitlust,
ajakirjandust. See on nii kummaline, et Sirist kirjutada püüdes olen ma päris
sõnatu, ehkki just suuresti tänu temale oskan end üldjuhul keeleliselt
küllaltki hästi väljendada. Iga kord, kui teda näen, temaga vestlen või teda
kunagistelt salvestustelt kuulan, tõden, et ta on üleni täpne õpetaja, ta oskab
koolitunni või vabakujulise vestluse tempereerida täpselt niiviisi, et see on
ühtaegu veenev ja sisuliselt läbitunnetatud. Igal tema sõnal on kaal, sügavam
sisu. Kui temaga kõnelda, siis on ühtaegu pidevalt tunda, kuidas ta tegelikult
mõndagi jätab ütlemata, et on olemas suurem ja avaram
sotsiaalselt-kultuuriliselt tundliku inimese kogemusruum, lugemusruum,
teadmiste taust, mida meie, nii õpilastena kui ka hiljem kolleegide-sõpradena,
tegelikult päriselt ei hoomagi. Sirist või tema tundidest kirjutades pole seega
mõtet peatuda üksikutel meeldejäävatel teemadel või koos loetud raamatutel,
sest nii tuleks kirjutada omaette raamat.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Siri tunnid on üles ehitatud
minutitäpsuste tsüklite ja blokkidena, metoodiliselt komponeeritud niiviisi, et
õpilastel ei hakka kunagi igav, et õpilased on alati kaasatud, et meie meel on
alati ärkvel ülesannete lahendamisel, tekstide lugemisel ja reflekteerimisel. Mul
on nii silma ees, kuidas Siri vaatab kella ja ütleb, et rühmatöö
ettevalmistamiseks on 5 minutit.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Väga suur osa Vesiroosi vaimsusest
ja meie inimesekskasvamisest avaneb Siri tundides ja tema juhendatud
huvitegevuses. Ta inspireerib meid tohutult, innustab arutlema ja
argumenteerima, juhib meidki peenema ja täpsema tunnetuse juurde. Ma saan aru
küll, et minu sõnad on siin ehk liiga pateetilised ja ikkagi tömbid teda ja
tema tunde kirjeldama... Ja nii ongi mul natukene see tunne, kui vaatan teda
meile 12. klassi viimastes tundides videosalvestusel kõnelemas, et need notsud
pole küll pärlipüüdjad. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Samas ei saa olla ka enda suhtes
liialt kriitiline. Eks me kasvame ja avaneme ikka omas rütmis, oma võimete ja
taustade kaudu. Ja eks me omamoodi lihtsalt hingame sisse seda õhustikku, mida
tema loob, ja veel parimad õpetajate hulgas. Sarnaselt ülikooliga oleme me lihtsalt
Vesiroosi vaimsusest igapäevaselt ümbritsetud ja see nö absorbeerub meisse, on
suur osa meie olemisest. Siiski on Siri aegajalt väga irooniline ja mu meelest
ka päris nukker. Jääb meelde, et ta lubab meie kooliaja lõpul üsna varsti
õpetajaameti maha panna. Õnneks on ta tänagi RVG õpetaja. Kahel lennul kolmest
järjestikkusest on õnn õppida Siriga. See on omamoodi tüüpküsimus
koolikaaslastega Vesiroosi-jutte alustades, mälestuste-heietustega peale
hakates, et kas õppisid Siri juures. Kui õppisid, siis on kohe sõnadetagi selge,
millest on vestluskaaslased osa saanud ja lihtsalt noogutatakse äraseletatud
pilgul. Kui ei õppinud, siis tuleb varjata kaaslase suhtes peavangutust ja
kaastunnet. Mu õde Marju paraku ei õppinud Siri juures ja seepärast ta ei
teagi, millest me siin kõik räägime. Eks tema teab jälle oma õpetajat, nii nagu
kõik teised õpilased maailmas, ega see nüüd mingi traagika ka ei ole. Aga
ikkagi, Siri juures õppinud on nagu pühendatud omamoodi vennaskonda, ordusse,
mille liikmetel on oma saladus. Võibolla on see see saladus, millest Siri meile
kunagi ei rääkinud, mis lihtsalt kandus sõnadetaguses ruumis meisse.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Samas on oluline märkida, et Siri
on tegelikult ka väga range õpetaja, kohati täiesti kompromissitu, printsipiaalne.
Tema tunnis on kord majas. Õpe on ühtaegu loomulik, ladus, hästi voolav,
täpselt häälestatud, tunneme ennast vestlustes-arueludes vabalt ja
inspireeritult, samas teavad kõik täpselt, kus on piirid, millised on reeglid.
Näiteks 10. klassi kultuuriloo viimase hinde saan Sirilt ühe, sest mul on vaja
kuskil miskit sebimas olla. Siri on alati toetanud meie klassivälist tegevust
ja lubanud meil ka vahel puududa, kui puudumine on selgelt argumenteeritud. Seekord
mul selget luba pole ja niimoodi saan oma lemmikõpetajalt ühes mu lemmikaines kõigi
eelnevate viite järel ainsa ühe, poolaasta kokku nelja ja seepärast ka
aastahinde nelja, nii et see neli jõuab ka mu lõputunnistusele, mis on ühtpidi
väga piinlik ja kummaline, teisalt jääb aga minu jaoks alati sümboliseerima Siri
õpetus- ja hindamislaadi selgust ja ausust. See ei loe, et ma olen olnud kõigis
ainetes väga hea õpilane ja kaastööline. Kui eksin, on reaktsioon
proportsionaalne ja mind koheldakse teistega täiesti võrdsena.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Sarnase kvaliteedi ja rangusega
õpetab meid edasi Heli. Temaga oleme tuttavad juba põhikoolist. Kui 9. klassis
kirjutasin Heli Heinaste juhendamisel nn Mamma uurimuse, siis 10. klassis
valmib mul üleminekueksamina suurem sugupuu-uurimus. 11. ja 12. klassis on Heli
ka meie filosoofia õpetaja. Nagu tunniarutelud ja tunnivälised vestlused
Siriga, on samamoodi Heli filosoofiatunnid ülimalt huvitavad ja haaravad.
Temaga arutame tihti ka poliitilistel teemadel. Heli lähiajaloo tunnid algavad
igal nädalal eelmise nädala meediaülevaatega, mille tunni algul esitab igal
korral uus õpilane. Ka mina loen sel eesmärgil usinasti terve nädala jooksul
kõiki Eesti päevalehti. Heliga on meil ka ühine ajalooteemaliste filmide huvi.
Lindistan neid meie pere VHS-makil, misjärel vaatame neid koos tunnis.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Nii Siri kui Heli on aastail 2009-2013
RVGs mu lähimad kolleegid. Nad annavad mulle nõu tundide ülesehitamisel ja õpilastega
töötamisel. 2011. aastal ilmub meie kiires koostöös Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate
Seltsi sarjas Rapla maakonna kultuuriloo õpik. Minu suure koostöörõõmu ja
pühendumusega pöördvõrdeline on paraku raamatu tehniline teostus: pehmed
kaaned, spiraalköide ja mustvalge trükk kehval paberil. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Siri ja Heli korraldavad meile
kultuuriloolisi reise. Käime näiteks 10. klassi sügisel Lääne-Harjumaal, 11.
klassi kevadel Lääne-Virumaal, 12. klassi kevadel Läänemaal. Õpetajad panevad
meid kenasti vaatamisväärsuste juures ettekandeid pidama. Ma tutvustan Padise
kloostrit, loen Palmse mõisa juures rüütelkonna peamehe Dellingshauseni mälestusi,
kõnelen Ridala kiriku arhitektuurist. Ülikoolis jätkuvad Ajalooringi ekskursioonid
samas vaimus: ühiste lahedate kooliväliste väljasõitudena, millel esinevad
ettekannetega nii tudengid kui õppejõud. Meie Läänemaa reisil võtavad Siri ja
Heli isegi üles mõned ülikooliaegsed laulud, mis saavad mulle lähemalt
tuttavaks just Ajaloolirngi vaimustavatel ekskursioonidel. 12. klassi sügisel
suunab Heli mind ja klassiõde Vilve Ervinit Eesti Noorsoo Algatuskeskuse
liivlasteteemalisele ekskursioonile Lätti, kus kohtun teiste noorte
koduloolaste ja noorgiidide hulgas ka oma tulevaste ülikoolikaaslaste Kaarel
Vanamöldri, Priit Lätti ja Tõnis Türnaga.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kaks väga olulist õpetajat
gümnaasiumis on Silja ja Eha-Mai, mõlemad tuttavad juba põhikooli ajast, kuid
tõelisteks sõpradeks kujunevad nad meile just gümnaasiumi ajal. Eha-Mai annab
meile 10. klassis veel geograafiat ja Silja hakkab alates 11. klassist taas
õpetama bioloogiat. Eha-Mai on endiselt lahe ja viskab nalja. Näiteks, kui
Tuuga näitab kaardil Austria pealinna, kordab Eha-Mai: „Ikka Viin, Viin, Viin,
jah? Õige!“ <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Silja kõneleb bioloogiast erilise
noore õpetaja vaimustusega ja inspireerib niiviisi meidki. Ta õpetab meile ka
geneetikat, mis on uus, väga põnev ja kiiresti arenev valdkond. Tean, et
bioloogia, nii nagu ükski teine reaalala, pole minu prioriteet ja ma ei pane ka
bio õppimisele erilist rõhku, kuid loodusõpetus on mulle tegelikult lapsest
saati hästi meeldinud ja mul läheb bioloogias kuidagi lihtsalt ja hästi. Silja
õpetab nii huvitavalt, et kodus peaaegu õppima ei pea. Kõige hämmastavam on
see, et kui mul Tartu Ülikooli ajalukku astumiseks on valitud lõpueksamiteks
saksa keel, kirjand ja ajalugu, ja kui neljas eksamihinne tuleb äriplaanist,
siis viiendaks kohustuslikuks eksamiks valin Silja bioloogia ja saan väga hea
tulemuse. Kui kolme ülikooli jaoks tarviliku aine jaoks pingutan tõsiselt, käin
koguni Tallinnas ettevalmistuskursustel, siis bioloogia eksamiks ma ei õpi.
Eelneval õhtul tulevad sõbrad mulle külla, ajame meie Võsa tänava maja trepil
pikalt juttu. Seejärel lappan paar-kolm tundi bioloogia õpikut, loen
kordamisküsimusi ja lähen niiviisi eksamile. Pole vaja pingutada, pole vaja
midagi saavutada, samas on Silja inspireeriva õpetuse kaudu mulle enamik ainest
nii hästi meelde jäänud, et mu eksamitöö hinnatakse 90-le punktile! See on
tõesti hämmastav, sest ained, milles ma tõsiselt pingutasin on 9 (kirjand), 88 (ajalugu)
ja 89 (saksa keel) punkti! See näitab õpetaja töö kohta mõndagi. Samas oleks ma
ehk saanud ka teistes ainetes ilma suure pingutuseta enamvähem sama taseme
hinded? Võibolla poleks punnitamist üldse tarvis olnudki? Ehk on ülemäärane
pingutus hoopis pärissiv? Seda ma ei tea ega saagi teada. Kindel on aga see, et
Silja on Vesiroosi õpetajatest ses mõttes minu jaoks kõige tõhusam ja
tulemuslikum, et ta õpetus lihtsalt jääb meelde.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Silja ütleb hiljem mulle, et ta
mäletab nii selgesti hetki, kui õpetamise käigus tekkisid tal endal suured
taipamised, kui ta meile midagi tahvlile joonistades ka ise sügavuti õpetatavat
tabas. „See on eriline tunne, kui kriit jääb tahvlil seisma ja sa saad päriselt
aru, kuidas see, mida õpetad, toimib!“ Just sellise vaimustuse ja sisemise
särava taipamisega õpetab meid Silja.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Tema puhul joonistub aegajalt
kuidagi selgemalt välja esoteeriline tunnetus (mis tegelikult on küll olemas
meie kõigil humanitaarala lemmikõpetajatel). Näiteks aitab ta meie lennu puule
pendliga kohta otsida, kõneleb meile vaimudest, soovitab häid raamatuid.
Näiteks tema soovitusel loen gümnaasiumi ajal Carlos Castaneda „Teekonda
Ixtlani“. Ülikooli ajal soovitab ta mulle James Redfieldi „Jumalikku
ettekuulutust“, mõlemad raamatud kõnetavad mind käesoleval eluperioodil väga.
Silja ilmub ka minu ülikooliaegsetes koolimajaunedes tihti ainsa teadveloleva
inimesena. Kui teised kõik ei näe mind, kõnnivad une-minust mööda, või on
lihtsalt apaatsed unekotid-kujud, siis Siljaga on meil kooli koridorides
silmside. Me noogutame üksteisele ja lendame edasi.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Sarnaselt Sirile, Helile,
Siljale, Eha-Maile, on gümnaasiumis minu jaoks olulised Vesiroosi vaimsuse
loojad Kersti, Aime ja Marje. Kesti Saadlo on meie paralleelklassijuhataja ja
muusikaõpetaja. Mussa tunnid on väga lahedad, me kuulame rocki ja bluesi ja
dzässi ja laulame ägedaid folklugusid. Teen Kerstile referaadi Queenist, mida
tädipoegade ja õdedega usinasti sellal kuulame. Kersti õpetab meile elus
esimest korda regilaulu niiviisi, et see mulle meeldib. Me ei aja enam taga
ainult algriimi ja värsimõõtu, vaid lihtsalt laulame. Eks Viljandi folk ja
üheslaulmised Veljo Tormise ja teistega on juba ka sissepääse avanud. Mul on
olemas koguni Tormise regilaulik. Igaljuhul Kersti tunnis teeme me ka ise
regilaulu. Mina kirjutan selle 20. sajandi sõdadest, Hemingwayst ja
ajalootundidest lähtudes, kujuneb väga valus laul. Sujuv ja kandev on Kersti
tunnis õpitud „Tee ilu“ ehk „Lähme hellad, käime kullad“. Seda laulu eest
võttes viin ühe Koolifolgi festivali ajal rahva riburadapidi kätest hoides
koolimajast staadionile, kus süütame suure lõkke, laulame ringis ümber tule ja
siis heidame kõik selili lumme, et „jätta endast jälg“.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kersti osaleb aktiivselt ka meie
sündmuste korraldamises. Näiteks õpetab ta meile keskaegseid tantse ja annab
mulle koraalidega kasseti, kui valmistume 12. klassi keskel jõulumüsteeriumiks
„Valguse sünd“. Või siis mängib ta abituuriumi pulma ajal süntesaatoril orelihelidega
pulmamarssi. Kersti on ka hämmastav boheemlane ja udupea. Korduvalt suudab ta
ära kaotada saali võtme, rahakoti, koduvõtmed. Levinud on nali: „Saadlo kaotas
süntesaatori ära.“ Seejuures on ta aga väga südamlik ja hea klassijuhataja. Temaga
on väga lahe sügavuti ja tõsiselt kõnelda. Tihti kuulab ta A klassi juhatajana
mind peaaegu mu oma klassijuhatajana, sest oleme paralleelklassiga tihti
sarnastes situatsioonides ja mu oma klassijuhatajaga on suhted omajagu
keerulised. 12. klassis on mul vahepeal konkreetne plaan paluda end Kersti
klassi üle viia. See siiski mõne aja jooksul vaibub. Pärast kooli lõpetamist
kutsub Kersti mind korduvalt kooli, nii nagu Heligi, kas õpilastele kõnelema
või siis mõnes olulises arutelus osalema.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meie kunstaõps on gümnaasiumi
ajal Aime Peever, Arksi ja veel terve rea poiste ema, meie perekonnatuttava ja
jõuluvana Arge Peeveri abikaasa, äärmiselt sümpaatne inimene, malbekene ja
armas, samas üsna täpselt nõudlik. Kui ikka on sümbolistliku pildi asemel
joonistatud abstraktsionistlik, siis selle eest hinnet ei saa. Aimega õpime
kunstiajalugu ja loome taieseid vaheldumisi. Mulle ikka väga meeldib
arhitektuurilugu. „Kunstiraamat noortele“ on mul põhikooli ajast peaaegu peas.
Tädipojad narrivad mind isegi „Sammasportikuseks“, sest ma olen muudkui
vaimustuses Hõreda klassitsistlikust häärberist. Aimega käime niisiis läbi
mulle väga sobivat ala. Ülikooliski õpin eesti ajaloo ja arheoloogia kõrval
kunstiajalugu. Joonestamine mulle hästi ei sobi, selleks on vaja rohkelt
täpsust ja püsi. Mulle meeldivad väga vabad loominguaktid, milleks Aime meile
võimalusi annab. Ma teen näiteks savist küünlaümbrise, mis kujutab endast
tumerohelist lõhkenud kuuli, mille lahti rebenenud küljeaukudest paistab punane
sisu ja küünlavalgus. Või siis moodustan savist arhitektuuriliste vormidega
konglomeraadi, mille võõpan üleni mustaks. Või siis teen akvarellidega papitüki
laiguliseks, rebin servad ära ja pärast kuivamist kirjutan üleni täis üht pikka
luuletust. Kord mässime kogu koolimaja keskmise trepigalerii punasesse niiti,
veame seda käsipuult käsipuule, treppide kohalt läbi, nii et terve vahetunni
jooksul pole sellest püstakust võimalik kolmandale korrusele liikuda. See on
meie performance ja assamblaaž ühtaegu. Aime on ise ka väga loov. Unustamatud on
tema rõõmsad lapitekid koolimaja koridoriseintel, tema maalitud lahedad
kõverikud tänavad, majad ja tornid kunstaklassi seinal või siis ka Peeverite
korteri uks, mis on äratuntavalt lapitehnikas polstriga kaunistatud.
Hilisematel aastatel kohtan Aimet ikka vahel, kui Arksi juures Purila maakodus
külas käin. Muigame siis tervituseks üksteisele mõnusasti, kõike seda
kooliaegset loomelusti mäletades.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Gümnaasiumi ajal käin aegajalt ka
Haidi Ratase juures saviringis. Tema töökoda asub keldris maanteepoolse tiiva
alevipoolses küljes. Seal on ka suur keraamikaahi. Ma lähen savitama tavaliselt
siis, kui lihtsat tunne tuleb. Regulaarselt ma seal ei käi. Ükskord teen koolile
kingituseks savist kolm laulvat Edgar Valteri stiilis pokut, istumas küünlajala
ümber. Kui papsile ükskord miski olulise teene eest antakse võimalus õpilaste
taieste hulgast valida, siis isa valib just minu laulva kolmiku, teadmata, et
see on minu tehtud ja olles autorist kuuldes rõõmsalt üllatunud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*</div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Võõrkeeltest jätkan saksa
keelega. Meie saksa keele õpetajaks gümnaasiumis on Tiina Veerde, kes elab Võsa
tänaval kortermajas meie maja lähedal. Veerde on parasjagu range, iroonilise
huumoriga õpetaja. Samas toetab ta õpilasi kõigiti. Kui saksa keele
riigieksamiks valmistun, siis ta teab, et õpin öösel, sest meie majas öösel
tuled põlevad. Suulise eksami lähenedes helistab õpilastele ja annab edasi
eksamiteemad, mis kuskilt õpetajate ringkonda on lekkinud. Kuigi saan teemad
teada eksamile eelneval õhtul ja järele jäänud ajaga suurt enam midagi juurde
õppida ju ei anna, on eksamile ikkagi kergem minna. Suuline eksam jääb mulle ja
Veerdele endalegi hästi meelde. Kasutan Ühisgümnaasiumist meie kooli esimesele
korrusele algklasside õpetajate puhkeruumi eksamit vastu võtma tulnud õpetaja
veenmiseks erilist strateegiat. Nimelt, nii nagu Veerde ikka ütleb: „Juba ukse
tagant on kuulda, kuidas Metssalu tervitab viisakalt.“ Ma tõesti astun
eksamiruumi ja puistan õpsid kohe üle kenade sissejuhatavate tervituste ja
viisakate tähelepanekutega. Ja kui ma oma pileti alusel vastan, siis moodustan
lauseid eksamineerija kõrvale pruuni tugitooli seljatoetekstiilile vaimusilmas
Veerde klassi käänetetabeleid projitseerides. Saan suulise eksami eest
maksimaalsed 20 punkti.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
On tähelepanuväärne, et täpselt
sel päeval, kui Tiina Veerde siit maailmast teele asub, näen teda esimest ja
viimast korda unes. Ta istub koolimajas teise korruse õpetajate toas ja vaatab
ainiti ruumis liikujaid.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
10. klassis hakkan ometi kordi
inglise keelt õppima. Tiina Nurme juures. Tean, et teda kiidavad paljud, ja mul
on hea meel, et just tema meid õpetama hakkab. Aine on arvestuslik ja seltskond
hõreneb üsna ruttu, kuid saan Nurmelt tugeva aluse, millelt ülikooli ajal Inga
Koppeli tunnis edasi liikuda. Nurm õpetab väga metoodiliselt ja tõhusalt. Ja ta
soovitab alati positiivselt mõelda, sisendab meile optimismi. 11. klassis käime
Nurme juures tihtilugu Ats Jannoga vaid meie kahekesi.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Vene keel jätkub loomulikult ka.
Põhiliselt käin Roosmaa rühmas. Õpin endiselt oma naljakaid tehnikaid
kasutades. Näiteks moodustan kõigist a-mitmusega sõnadest ühe pildi. Nii ilmuvadki
alati vene keelt purssides korraga mu silme ette kokad, majad, direktorid jne.
Kõige rohkem meeldib mulle vene keele puhul luule, Blok, Jessenin, Ahmatova.
Õpin Roosmaa tunni jaoks pähe Bloki luuletuse <i>Ночь, улица, фонарь, аптека...</i> See on edaspidi aastaid peas. Vene
keel on ainuke aine, mille puhul gümna ajal kodus abi vajan, õpin seda koos
isaga. Paps viskab minu toas voodisse, tukub, ja mina küsin aegajalt temalt
nõu. Niiviisi ongi päris naljakas, kuidas vahel on isa läbi une mulle
huvitavaid vorme ja sõnu pakkunud ja kuidas siis Roosmaa neile reageerib.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Roosmaa on ka gümnaasiumis meie
klassijuhataja. Kuidas seda siis nüüd öeldagi... jah, meil on temaga keeruline.
Ja temal meiega. A klass on tuntud palju rahulikuma ja parema klassina, meiega
pole lihtne. Ma vaidlen Roosmaaga pidevalt põhjuseta puudumiste teemal, olles
veendunud, et kui mul on hinded korras, siis ei pea ma pidevalt tunnis käima ja
võin tegelda kõigi oma huvialade ja kooliväliste ülesannetega. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ühtaegu väidab Roosmaa pidevalt,
et ma „ahistan“ teda. Kõige enam häirivad teda minu lõhkised teksad. Nende
pärast helistab ta kord mu isale. Isa küsib vastu, kas poisi õppeedukuse osas on
pretensioone. Roosmaa peab tõdema, et Metssalu õpib hästi. „Kuni õppimine on
korras, võib ta riides käia nii nagu tahab,“ ütleb isa ja asi on paigas.
Meenutame seda seika peres ikka naljaga. Võibolla võtab Roosmaa ise ka kogu
seda jagelemist Metssaluga omamoodi naljana. Vähemasti mõnelt üksikult
videosalvestuselt, mis on säilinud, jääb mulje, et kogu see õiendamine on hoopis
teatud laadi sõbralik lõõp. Samas on minu kui tundliku noore jaoks see ikkagi
kuidagi labane ja tüütu. 12. klassi märtsis kirjutan: „Roosmaa ei pannud mu
sünnipäeva meelega tähele – nõudis Metssalult vaid laulu rahvusvahelise
naistepäeva puhul.“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Pidev mõttetu nääklemine viib
mind absurdsete reaktsioonideni. Ühegi teise õpetaja puhul ei tuleks kõne alla
selline käitumine, Roosmaa puhul on see aga tõsi, nagu nähtub näiteks mu
päevikusissekandest 27. novembril 1998: „Täna käisin vene keele tunni ajal
aknast väljas söökla katusel tantsimas.“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Eks Roosmaa teeb meiega ka
olulisi ja sisulisi asju. Näiteks käib ta meiega 10. klassi sügisel Peterburis.
See on seni mu ainus Peterburi-reis. Olen ajaloolisest suurlinnast vaimustuses.
Eriti ehedalt jääb meelde tunne hotellitoas, kus uinudes mõtlen, et siin linnas
elab miljoneid inimesi. See tunne on ühtaegu kõhe ja lahe. Hotellis on meil
õhtul klassikaaslastega ka vahva istumine. Ermitaaži sisenedes käsivad Palukas
ja Roosmaa meil olla täiesti vait ja teeselda kurttummasid. Palukas laseb siis vurinal
<i>native speaker</i>´i veenvusega piletimüüjale,
et antagu aga meile venemaalastele ettenähtud soodustusega piletid. Ja
antaksegi!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
10. ja 11. klassis on meil
programmis ka psühholoogia, mida õpetab Mare Tuisk, hästi lahe ja päikseline
naine. Kõik Maslow püramiidid ja temperamendid ja mis kõik me selgeks saame.
Eriti õppima ei pea, sest kõik on nii huvitav ja loomulik. Mare Tuisul on ka
ilus maakodu Kastna rannas, kus majutume Silja ja Eha-Maiga Keskkonnaklubi
projektide ajal.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Täiesti uus nähtus on riigikaitse
tund. Seda annab meile kehalise kasvatuse õpetaja Elmo Meius. Tunnid toimuvad
keldris kekaõpside kambris, savikate pool otsas linna pool küljes. Läbime nii
teooria kui ka praktika. Mulle on väga vastumeelne mõelda inimese
tulistamisest. Meelde jääb, et arvestada tuleb ka tuule suuna ja tugevusega, et
sihtmärgile pihta saada. Võtame Kalašnikovi automaati juppideks ja paneme
kokku. Õues on rivistused, moodustatakse rühmad, on rühmaülemad. Õpime
marssimist, mis Eesti Kaitseväes on väga lihtne ja loomulik. Mõnel korral tuleb
meil mängurelvadega saviaukude vahel joosta. Relvad on üsna rasked. Tegelikult on kogu asi mitmes mõttes kurb ja kummaline. Kas
sõjaline õpe üldhariduskoolis on ikka vajalik? Ei tea, hea
meelega elaks ilma sõjata ja relvadeta. Ülikooli ajal on õnnekombel meie
aastakäik just selline, keda ei kutsutagi Kaitseväkke. Aasta nooremad juba
peavad hakkama arstitõendeid või asendusteenistusi välja rääkima. Meie klassist
on aga tulnud kaks ohvitseri, majorid Tiidrus ja Kessel. Marek on olnud seejuures
ka Kõrgema Sõjakooli ülem, Jaan töötab soomuskooli ülemana. Kessel valiti hiljuti
ka aasta ohvitseriks.</div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Reaalainetes kütavad Kallekas ja
Toomet põhikoolis alanud hooga edasi. Neist kirjutasingi põhikooliosas. Uus
mataõps on Reet Masing. Ta jääb meelde erakordselt suure matemaatikafännina,
mata tundub tema jaoks olevat midagi religioonisarnast. Õpetab ta hästi. Ma
saan päris kenasti aru, mida ta räägib, ainult mind lihtsalt paraku ei huvita
see üldse. Mata on mulle lihtsalt väga tüütu, ma katsun selles aines
võimalikult kergelt ja vähese vaevaga nelja peale välja vedada. Masingule see
aga ei sobi, tema meelest on mul võimeid enamaks ja ta isegi ütleb, et ainult
matemaatika teeks mind tõeliselt õnnelikuks. Selline vaade tundub mulle täiesti
jabur. Käin tema juures 12. klassis põhirühmas ehk siis selles rühmas, kus
õpivad matas kehvemad õpilased. Masa aga sunnib meid kõiki riigieksami tasemel võimlema.
Esialgu ma ignoreerin seda. Istume Andres Läänega esimeses pingis, sodime
vihikuid, kirjutame luuletusi, ja mis eriti lahe, teeme ohjeldamatult loomade
hääli. Me konkreetselt segame tundi. Abiturientidena. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Andrese jaoks on lahendus
õhtukool. Ma olen jube nukker, kui ta läheb. Ma näen, et see mees on teadlik ja
vaba, teda ei piira enam kooli repressiivsus. Ma kirjutan Masa tunnis Andrese
mineku puhul isegi ühe mõtliku luuletuse. Riigieksami ülesandeid ma aga
lahendada ei kavatse ja pöördun probleemiga direktsiooni. Mul on selleks ka
täielik õigus. Seejärel toimub Masa klassis mu kooliaja teine skandaalikene. Tahvli
ees on üleni närvis Masing, tänitav Roosmaa, valju-valuliku pilguga Saidla ja
malbe Jaan, kes katsub kõike selgitada ja kompromissile suunata. Lahenduseks on
minu deporteerimine matemaatika süvarühma Saidla hoole alla. See on minu jaoks
tõeline vabanemine. Ma vedelen viimase trimestri Saidla juures. Klass on
vaikne, kõik pühenduvad riigieksamiainele. Saidla õpetab selgelt ja kindlalt.
Vean veerandi toredasti kolme peale, aasta saan kokku eelnevate neljade alusel
kenasti nelja. Käitumise hinne tõmmatakse mul aga keskkooli lõpuks sarnaselt
omaaegse Paluka-jamaga rahuldavaks. Kokku seegi ikka hea.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Masing on muidu täitsa lahe
inimene. Meelde jääb, kuidas ta räägib muudkui oma „isiklikust tütrest“ ja
„isiklikust mehest“. Kui RVG-s õpetan, siis tervitame alati rõõmsasti ja Reet
räägib mulle enda koduümbruse muististest. Taas on üks kooliaegne peamiselt
ülepingest ja riigieksamifrustratsioonist tingitud episood lihtsalt unustatud
ja suhtlus vaba. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ainult Roosmaad igatsen millegi
pärast näha. Me pole pärast meie kooli lõppu kohtunud. Teiste õpetajatega olen
üsna tihti näinud, eriti kolmel aastal, kui koolis õpetasin. Roosmaa oli
vahepeal Tenerifel giidiks. Vanemad kohtusid temaga seal kord juhuslikult ja ta
saatis mulle tervisi. Ta tütart Lianat olen vist vahepeal korra näinud. Nüüd on
ta siseministeeriumis ametis, Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi lektor
ja doktorant. Meie põhikooliaegne Mann valiti just Siseministeeriumi aasta
tegijaks.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ullud</div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Gümnaasiumiaja uutmoodi olekute kujunedes
avaneb mu elus 10. klassi sügisel üsnagi ootamatult ja samas päris loomuliku
arenguna suhtlus Ulludega. Tean seda, minust 2 aastat vanemate loominguliste ja
alternatiivsete noorte seltskonda enda põhikooliajast, 8.-9. klassist. See on
aeg, mil nad liiguvad koolimajas selgesti eristuva rühmitusena. Nad kannavad
hipilikke pikkade varrukatega lohvakaid kampsuneid, lõhkiseid pükse, pikki
salle, kõikvõimalikke kummalisi ehteid, osa riideid on nad ise disaininud,
maalinud, rebinud. Koolikoti asemel toovad nad raamatud tundi vahelduseks
näiteks plekkämbris. Kogu see seltskond sukeldub kooliellu üliaktiivselt ja
korraldab paljusid sündmusi omas sürrealistlikus laadis. Rahvas hakkab neid
kutsuma nende punkliku käitumise tõttu hulludeks, nad võtavad selle nime omaks,
sättides selle armsasti Ulludeks (palataliseerimata). Ullud tähendab täiesti
selgesti eritastavat vaimu meie kooliruumis, see tähendab olekut, tunnetust. Ja
see tähendab eluviisi, kus on ühendatud loomingulisus, pühendumine õppetööle ja
kooli sündmuste korraldamisele ehk sebimisele nagu Ullud armastavad öelda.
Mulle imponeerib selline elutunne väga, sest ma olen ise samast puust, olen
ühtaegu tubli ja võimekas õpilane ja samas tajun endas suurt loovat vaimu,
stiihilist ja alternatiivset, natuke protesteerivatki. Niisiis jälgin Ulle
põhikooli ajal suure poolehoiuga, kuid ei suhtle nendega otse. See on ka aeg,
kui mulle on ülioluline lõpetada põhikool hästi ja pääseda gümnaasiumisse.
Nõnda et mu tähelepanu on tollal suuresti õpingutel. Samas märkan Ulle ja nad
meeldivad mulle väga.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Nõnda siis olen ma 1996. aasta
sügisel värske gümnasist, teinud läbi vesirottide ristimise ja immutatud pühast
silgusoolveeodekolonni odöörist, sisse seadnud oma esimesed gümnaasiumivihud,
ahmimas kõike mida pakuvad Siri ja Heli ja Kersti ja Aime, mu lemmikainete
õpetajad. Ja siis, selles kilulõhnalises sügises, toimub plahvatus, tohutu
avanemine ja erutav kohtumine. Nimelt armastavad Ullud tähistada iga 13 ja
reedet, see on omamoodi punk pidu, alternatiivne püha. Minu 10. klassi sügisel
on nad ehitanud koolimaja esimese korruse saviaukude poolsesse algklasside
koridoritaskusse rituaaliruumi kalavõrkude, küünalde ja remondiredeliga, mille
juurde lasevad nad Enya muusikat, löövad trummi ja tantsivad. Neil on seljas
ühtmoodi rohelised kollaste triipude ja numbritega dressid, kombineeritud ullusärkidega.
Ja nad meeldivad mulle nii tohutult. Tantsude ja etteastete teemaks on massi
sulandumine. Nad liiguvad Enya „Pax Deorumi“ saatel ühtmoodi liigutusi tehes,
lähtudes liikumises ühest endi seas, keda jäljendatakse. Kõik see mõjub väga
rituaalsena. Ma vaatan nende etteastet, suu ammuli, ja lihtsalt armun üleni. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Pärast sündmust kõnnin kooli
fuajees trepimademel, hakkan alla garderoobide juurde astuma, kui korraga on
Ullud minu ümber, haaravad mu oma kampa, sakutavad, nö „peksavad“, mis on
selline sõbralik togimine. Nad võtavad mul käest ja me kulgeme koos Huviruumi,
Marje ruumi. Ma olen hämmingus, kuidas nad küll niimoodi mind korraga enda
hulka võtavad!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Loodus läheb ümber värviliseks,
kilu ikka lõhnab, ma kannan halli velvetist kaabut ja diplomaadikohvrit,
sõidame Lääne-Harjusse kultuuriloolisele reisile. Ja nemad on kaasas. Ma istun
bussis nende ligi ja muudkui vahin. Ma olen korraga neile lähemal kui kunagi
varem, ma olen nüüd ka gümnaasiumis. Türisalu panga ääres on meil reisi
lõunatunnil etteasted. Ullud laulavad Viljandi paadimeest omatehtud viisiga,
väga armsalt. See laul läheb mulle nii hinge, nad on nii erilised, laulavad
seda mulle lapsepõlvest Mamma juurest tuntud laulu nüüd nii uut moodi, nii
sügavalt mind puudutades. Samas on nad mängulised, vigurdavad, veidi isegi
lõõbivad. Neil on oma suhtluslaad, võiks öelda, et isegi oma keel. Ja mina
muudkui vahin ja ahmin. Meie klassist on reisil kolm inimest: mina, Kaidi ja
Jürka. Meie laulame, oot, mida me siis laulamegi... Hmm, miskit minu
paberilehekese pealt. Ja Pille Hillep A klassist tantsib oma klassiga miskit
indiaani suguharu tantsu, mida ta kutsub (vist) Nina hõimu tantsuks. Ulludele
see väga meeldib ja nad õpivad selle kohe kuskil Vabaõhumuuseumis bussi kõrval
selgeks ja sellest saab edaspidi Ullude seltskonna kummaline rituaaltants. Ja
mina muudkui vahin. Kuni selle reisi lõpuni. Ja ei räägi nendega. Ei julge veel
väga. Olen lihtsalt üleni armunud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ullude hulka kuuluvad Rika Ilves,
Triin Reinsalu, Kelly Koor, Grete Nootre, Cätlin Jaago, Maris Palmi, Olavi
Laurimaa ja Janno Metsallik. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Võiks ütleda, et ulluse eelkajaks
meie koolis on Kummiakna seltskonna performenslik elulaad. Meelde on jäänud,
kuidas Kummiaken paneb kooli laval ämbritäie sodi põlema või kuidas Sirli
Serman ja veel üks Kummiakna tšikk püheravad kooli staadioni kõrval, praeguse
Sadolini spordihoone parkla kohal kummist jooksurajalintide hunnikus. Sellist
rituaalset-performenslikku-sümbolistlikku-alternatiivset olekut toetavad mõned
õpetajad ja eriti kooli direktor Jaan Kurm, kes osaleb mõnes etteastes ka ise
ja avab oma muusikasalongide kaudu kummalisi sügavaid ja obskuurseid helimaailmu.
Ja selles vaimus ripuvad korraga kooli väikese aulalava laetorude küljes Ullud,
oma sürri etendusega. Teisel korrusel paikneva huviruumi ja saali vahelisse
seina on hiljaaegu rajatud uus piklik ja kitsas valge uks, mille kaudu saab vaadata
saalis toimuvat ja mida Ullud kohe väga loovalt kasutavad. Näiteks viskab Kelly
Rapuntselina sealt kord alla oma tohutud juuksed, sellesama rituaalse
kalavõrgu. Ja Janno ronib mööda seda
üles. Kummiakna, Ullude ja Kurmiga samas vaimus pungivad mõned meie õpsid. Minu
jaoks üle aegade võimsad on Ullude-aegsed sündmused, milles võtavad hooga osa
ka meie lemmikõpetajad. Näiderdamisel ehk kooli teatrikonkursil on laval ka
Siri, Heli, Silja jt. Unustamatu on Sittuja Silja ja lenduriprillide ja
lepatriinutiibadega Siri. Pärast etteastet jagavad õpetajad saalisolijaile
pisikesed paberirullikesed, millele on kirjutatud: „Kunst ei ole kunsti teha,
kunst on kunstis kunsti näha.“ Täiesti pöörane on sama seltskonna tants
kevadisel koolinõia konkursil. On hämmastavalt lahe, vabastav ja ühendav näha
oma lemmikõpetajaid kooli laval hommikumantlite ja seejärel trikoodega Los del
Rio Macarena järgi nõiatantsu tegemas.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Nõnda siis sukeldun 10. klassi
sügisel ullulikku sfääri, kus on ühendatud intensiivne ja läbitunnetatud
õppetöö loova osalusega kooli sündmuste korraldamises ja mitmesuguses huvitegevuses.
Ja kõike seda kannab enneolematu ühisvaim, kummalised praktikad ja eriline esteetika.
<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ullud armastavad koolimajas
liikuda koos, kobarate, paaride, kolmikutena, tihti käestkinni, kaelakuti. Nad
on nagu üks vaim, mis manifesteerub, materialiseerub selle ühtse seltskonnana.
Samas on igaüks neist täiesti eriline isiksus, unikaalne universum. Niiviisi
haaravad nad mind enda hulka ühelt poolt hulgakesi mind lihtsalt jälle ja jälle
korraga ümbritsedes ja endaga kutsudes ja teisalt üksühele üha avardavamate ja
sügavamate vestluste kaudu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Võiks ütleda, et Ullud on kõik
kunstnikud, igaüks omamoodi. Grete, Cäta ja Maris tulid RVGsse Märjamaalt ja on
lõpetanud Märjamaa kunstikooli, Rika on sündinud kunstnik. Nende
sümbolistlikud, abstraktsed maalid kaunistavad koolimaja kolmanda korruse
maanteepoolse koridori seinu ja lummavad mind väga. Huviruumis on kõikjal nende
taieseid, seintele on kleebitud papitükke igaühe joonistuste ja sõnumitega,
siin-seal leidub erinevate kooli sündmuste omaloodud plakateid ja rekvisiite.
Kõik need saavad mulle väga armsaks. Huviruumi otsaseinas on ka suur Jaak
Kadariku fotomaal Ullude tanksaabastega jalgadest ja trummist Koolifolgil.
Huviruumis on nurgas kuhjas ka Ullude suur võrk, millega on mängitud
kõikvõimalikes etteastetes. Rika disainitud sündmuste kutsed ja piletid on
unustamatud. Ullude käekirjad on hämmastavalt lummavad, nende kaardid ja
ümbrikud omaette kunstiteosed. Ka kehadele joonistatakse, kirjutatakse,
kõikvõimalikke sümboleid, tindipliiatsi, markeriga. Noh, kõigesse sellesse ma
armun totaalselt.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ullud moodustavad koridorides ja
diivanitel inimkuhjasid. Olen seitsmendas taevas, kui mind sellistesse
kuhjadesse kaasatakse. Hämmastavalt ilusad ja sügavad on meie kogunemised kooli
koridoripõrandatel suure küünla ümber. Moodustame pimedas koridoris ümber
küünlavalguse lamades ringi, üksteisele toetudes. Sellistesse ringidesse küünla
ümber koguneme ka kolmanda korruse pikkade koridoride otstes, nii saviaukude
pool kui maantee pool. Kogu koolimaja on pime, vaid tänavalambid heidavad läbi
akende kollast kuma, all saalis on miski pidu ja meie oleme kogunenud oma
seltskonnaga üles koridorilõppu ümber valguse.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Koos Ulludega koolimaja
põrandatel istudes ja lamaskledes, ka näiteks kobaras saalis klaveri all
ööbides, kujuneb mu suhe koolimajaga veel isiklikumaks, veel tundlikumaks.
Seesama koolimaja, kuhu ma lapsena 1988. aasta septembris sisenesin, kus toimus
too värvilõhnane ruumitajuplahvatus ja kus ma olen kõik need aastad õppinud,
ringi jooksnud ja lollusi teinud, on nüüd mulle korraga justkui
transtsendentseks templiks, omamoodi müstiliseks struktuuriks, mille sees
toimub mu vaimne avardumine ja millega on mul ühtlasi üha tihedam füüsiline
ühendus. Ma sõna otseses mõttes armastan oma koolimaja radiaatoreid ja torusid
ja linoleumpõrandaid ja pragunevaid seinu ja pikki tänavalaternavalguses
koridore, kus nii kambakesi kui üksinda uidelda ja huigelda. Ma jään alati
tundma huviruumi esise trepikoja kummalist mädanevate õunte lõhna, mis immitseb
üles all saali lavaukse juures olevatest silinderjatest prüginõudest. See
kummaline veidi kibe, veidi magus lõhn, segatuna püha kiluodekolonni odööri,
sügislehtede kõdu ja kunstitarvete lõhnadega moodustab koos armastusega meie
maja ja mind ümbritsevate olendite suhtes ühe unustamatu terviku. Ja see kummaline
valgus, mis avaneb tühjas ja vaikses aulas, kui teha lahti huviruumi piklik
saaliuks. Nii segunevad kahelt poolt tulevad valgused, huviruumi mädaõunalõhn
ja saali parketi ja ikka veel üsna uue ja väärika musta tiibklaveri sisulõhn.
See on mu gümnaaja sünesteesia, mis kumab minus alati ja on detailideni tajutav
taas ja taas ilmuvates kooliunedes. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ohh, ja koolimaja katused.
Huviruumist (selle koha peal asub praegu lihtsalt koridor kunstiklassi kõrval)
avaneb vaade üle fuajee ja administratsioonikorpuse mustaks pigitatud
katusetasandite, mida rütmistavad kasvuhooneid meenutavate laeakende
viilkatused. Vahetundide ajal huviruumis olles on üle katuste näha, mis
õppekorpuse akendel toimub. Õhtuste pidude ajal on õppehoone akendel vahel mõni
paarike. Vahel tundub, et seal on mõni vaim, seisab korra ja siis kaob. Ja sel
majadevahelisel katusel käime akna kaudu kõndimas. Ükskord 10. klassi sügisel
tantsivad Ullud seal indiaanihõimutantsu, mina valgustan neid diaprojektoriga
ja teen videosalvestusi. Aula katusel rüübatakse aga vahel pidude ajal õlut,
sealt avaneb kena vaade.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Selles keskkonnas, nii sotsiaalses-vaimses
kui füüsilises ruumis osalen nüüd koos Ulludega aktiivselt nö huvitegevuses ja
kõikvõimalike sündmuste korraldamisel. Ühtlasi kasvavad mu juuksed pikaks, mu
kampsunikäised venivad sõrmeotsteni, kaela ilmuvad takunööriga jubinad,
randmete ümber takunöörist käepaelad. Kaabu laele joonistan suure ratasristi ja
külgedele inimfiguurid, metsad, mered, laevad ja loomad, kaljujoonistest
inspireeritult. Kaabu tagaküljele kinnitan kahele poole patsi
kõlisevad-krõbisevad kardinarõngad, halbade vaimude peletamiseks, a la
soomeugri rahvarõivad, ehk siis ruumi puhastamiseks, sageduse tõstmiseks. Kõik
kanname kaelas pudelikorke, mida hoiame aegajalt lõuge vahel, harjutamaks
kooliteatri tarvis diktsiooni.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Näitlemine ongi üks huvialadest,
mis mind Ulludega ühendab. Nad on eelnevatel aastatel mänginud Lea Purga
juhendamisel Alu mõisas keskaegses stiilise etenduses ja etendanud ka Muru Miku
meelehaigust. Nüüd teeme koos Bernard Kangro luulekava ja esitame seda Rapla
raamatukogus ja Alu rahvaõpistus. Ma olen üleni õnnelik, et saan koos Ulludega
raamatukogu põrandal aeleda ja rullida. Käime luulekavaga ka Jõgeval Betti
Alveri luulepäevadel mängimas. See on nii eriline. Ööbime sääl koos Ulludega
ümber suure küünla. Limpsime natukene õlut ka. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Mitmed ulludest on aktiivsed ka
väitluses ja kooliehe juures. Koolilehe peatoimetaja on mu 10. klassi ajal
Kelly. Kuivõrd SenSuS on vaja õigel ajal valmis saada, paneme teda koos
Ulludega tihti kokku just öösiti ja see meeldib mulle väga. On olemas lausa
selline termin nagu „SenSuSe öö“, see tähendab intensiivset lehetegu läbi öö,
pluss ühine ööbitamine koolimajas. Just ühe SenSuSe öö ajal me magame
koolimajas klaveri all. Kogu alternatiivsuse ja sürrealismi ja rituaaluse ja
pöörasuse ja pungi juures on meil õpetajate ja juhtkonnaga nii hea ja usaldav
klapp, et meile usaldatakse koolimaja võti. Mul on kogu gümnaasiumi aja ka
isiklik saalivõti. Käime SenSuSt tegemas ka Nädalise toimetuses praeguse Autoapteegi
ja loomapoe maja pööningul. See on nii sürr koht ja kogemus.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ullud on aktiivsed ka
kõikvõimalike kooli sündmuste korraldamisel. Meenub näiteks, kuidas me koos
taas midagi saalis ette valmistame, mingeid dekoratsioone seintele kleebime ja
kuidas ma õpin Ulludelt suurt kleeplinti kääride asemel hammastega pooleks
raksama. See komme on mul sestsaadik kaasas. Ja nii meenuvad nemad ja meie
sebimine koolimajas mulle alati, kui teipi hammustan.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ulludega koostoimine on
ekstaatiline, samas kujuneb üsna kohe minu jaoks rida probleeme, mis
tagantjärele vaadates paistavad tõttöelda pseudoprobleemidena, kuid
teismeliseeas pole ma lihtsalt osanud ennast ja teisi niiviisi näha nagu
praegu, 20 aastat hiljem. Põhiline pinge ja ärevus tekib minus 10. klassi
avanemiste kontekstis seetõttu, et Ullude jaoks on see viimane aasta meie
koolis. Nad on selleks ajaks oma kõige intensiivsema perioodi Vesiroosis juba
läbi teinud, nüüd on nad küll veel aktiivsed, kuid mõtlevad üha enam edasisele
elule, nad on abituriendid. Ja mulle mõjub see justkui ma oleks kuhugi hiljaks
jäänud, millestki olulisest ilma jäänud. Nii tekibki minus kummaline
kombinatsioon suurest vaimustusest hetkes toimuvast ja hirm, et see saab kohe
otsa, et see ei kesta kaua, lõpeb juba kevadel. Ühtlasi ma, noorekene, tunnen
suurt kuuluvusvajadust ja pole ikka päris kindel, kas ma kuulun nende hulka,
pigemini kipun arvama, et ikka päriselt ei kuulu, ehkki toimetan paljus koos
nendega. Samal ajal olen esimestest kokkupuudetest saati Ulludesse
kollektiivselt armunud ja ei oska selle tundega midagi peale hakata. Ma esialgu
isegi ei tea seda armumiseks nimetada, tunnen lihtsalt korraga midagi suurt ja
uut ja ülevat, kusjuures, tõesti, kõigi nende suhtes. Järkjärgult hakkan seda
tunnet enda sees nimetama armastuseks, kuid ei julge seda neile väljendada.
Põen tohutult, peidan ennast vahel nende eest ära, näiteks garderoobi, et nad
mind üles otsiks ja teen muid lollusi. Kõige selle juures on Ullud minuga
hämmastavalt leebed ja oskuslikud, vahel ka karmid, päris põhjendatult.
Igatahes vaevab mind kuni 10. klassi kevadeni küsimus, kuidas küll neile väljendada,
et ma neid armastan. Ühtlasi kardan kohtutavalt seda hetke, kui neid enam meie
koolis ei ole ja ma jään nö üksinda.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Juunis jõuab see hetk kätte, on
ullude lõpuaktus. Siri ütleb mulle läbi pisarate: „Noh, Jüri, ära ole kurb,
paari aasta pärast nutame jälle.“ Olen teinud Ulludele miskid pisikesed
mälestuskingitused ja nüüd juba täiesti äraloksutatuna, nagu läbi poolune lähen
ja ütlen osale neist Marje toas, et ma neid armastan. See kukub muidugi väga
narrilt välja, sest ka nemad on väga suurt üle elamas ja ujedad ja kummalises
seisus. Nad võtavad mu kingid kenasti vastu ja me läheme laiali. Rika tunnustab
mind mu julguse pärast ja teeb mulle patsi ja punub sinna puuhelme, mida oli
enne pikalt kandnud. Hoian seda kaua. Kirjutan päevikus: „Rika patsi kannan
niikaua kui jõuan ja see veel püsib.“ Rika kingib mulle ka ühe oma punastest
patsilehvidest, seon selle ümber käe ja kannan ka kaua.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Triiniga kõnelen tol päeval
eraldi. Triin on üldse Ulludest mõnevõrra teistsugune, ka esteetikalt. Kui
teised kõik on hipilikult riides ja kannavad kõikvõimalikke kilinaid-kolinaid
kaelas ja mujal, siis Triin käib riides, võiks isegi öelda, korrektselt.
Sisemiselt kuulub ta aga Ullude hulka. Triinile siis kõnelen hiljem oma
armastusest.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Erinevalt mu kartusest jääme aga
Ulludega üsna tihedalt suhtlema ka pärast nende koolilõppu. Oleme
kirjavahetuses. Osalen nendega suve hakul Kumma küla jaaniööl ja see on väga
ilus. Käime koos Viljandi folgil. Suve lõpul koguneme koolimaja välisukse ette
trepile suure küünla ümber ja ööbime seal magamiskottides. See öö sümboliseerib
mu meelest eriti ilmekalt seda, mismoodi me oma kooli ja ühist olemist
armastame.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
1997. aasta sügisel käivad Ullud
tihti Vesiroosis ja osalevad meiega Tohisoo mõisas Vesiroosi visioonilaagris.
Väitlusturniiri ajal on nad taas koolimajas ja me ööbime Triini, Cäta ja
Kellyga üksteise kaisus direktori kabineti põrandal.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kogu selle füüsilise läheduse ja
inimkuhjade ja pideva kallistamise kontekstis on minu suhe Ulludega
hämmastavalt platooniline. Ma olen neisse armunud ennekõike vaimselt,
maailmavaateliselt, tunnetuslikult ja kollektiivselt. Seejuures on mu
tollastest päevikutest näha kui süstemaatiliselt hoian ma endas lahus selle
suure kollektiivse armastuse ja seksuaalsuse. Millegi pärast kujuneb minus
tendents seksuaalsust alla suruda ja keskenduda vaimsusele, kusjuures see
vaimsus sisaldab palju füüsilist lähedust. See on kummaline kombinatsioon, mis
ilmestab minu puberteediiga ja on tõttöelda kujundanud ka mu hilisemat elu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Suhe Ulludega muutub
aasta-aastalt muidugi üha vabamaks ja lahedamaks. Esialgu, gümnaasiumi ajal,
suhtleme-kirjutame-kohtume üsna tihedalt. Ülikooli algusaastatel käime näiteks
Rika maakodus Lau külas jõulusid tähistamas. Edaspidi oleme, tihti Marje
initsiatiivil, kohtunud Rika ja Gretega, neil kohtumistel on osalenud ka Cäta
ja Sirli. Marist, Jannot, Olbat pole ma väga pikka aega näinud. Janno otsustas
üldse seltskonnast kindlameelselt eemalduda juba 12. klassi ajal. Marist olen
märganud Facebookis, Olbaga vahetame uusaastatervitusi. Väga rõõmustav on, et
neil päevil olen taas tihedamalt suhtlemas Triini ja Kellyga. Nõnda võib
ütelda, et paljude aastate järel ühendab meid eriline sõprus. Kui me polegi
kaua näinud, on väga lihtne taas olla ühel lainel ja üksteist inspireerida.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Marje<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ulludega kuulub ühte tervikusse
meie gümnaasiumiaegne huvijuht Marje Reimund. Marje ja Jaan tulevad meie kooli
Kaiust, kus nad elasid suures kortermajas ja kus mõlemad töötasid Kaiu koolis.
Meie gümnaasiumisse astudes, on seega RVGs toimunud olulised uuendused: meil on
uus ja väga hea direktor ja meil on uus ja kirjeldamatult omane huvijuht. Marje
tuli kooli aastakese enne Jaani. Tema kabinet ehk Huviruum ehk Marje tuba on
kooli vabameelse ja loova vaimu kese. Siia on aktiivsed noored alati
teretulnud, siin toimuvad õpilasomavalitsuse koosolekud, siin valmistatakse
ette mitmesuguseid kooli sündmusi. Mis aga kõige olulisem, siin kogunetakse
vaba aega veetma ja Marjega vestlema. Huviruumis on Marje kirjutuslaud, mille
taga istudes ta meid kuulab ja meile alati hüva nõu annab. Ja Marje toas on ka
suured pruunid nõukogudeaegsed diivanid, millel on ülihea lebaskleda ja
inimkuhjasid moodustada. Siit avaneb kitsas valge uks saali lae alla ja siin on
pikk rida aknaid, mille kaudu pääseb garderoobide peale katusele ja kust avaneb
vaade kogu õppekorpuse alevipoolsetele akendele. Nii veedan ma siin Ullude ja
veel paljude sõpradega enamiku oma gümnaasiumiaegsetest vahetundidest. Marje
tuba on kolmeks aastaks meile justkui teine kodu. Ja Marje meile justkui teine
ema. Nii oleme me huviruumis tihtilugu pikalt ka pärast koolitunde, rääkimata
koolipidudest ja muudest sündmustest. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Marje tuppa pääseb kahelt poolt,
nii garderoobide suunalt saali uste juurest läbi minnes ehk siis praeguse
koolimaja auditooriumiukse juurest vasakule liikudes või siis tulles õuest,
meie põhikooliaegse nelja ruudu palliplatsi ja Viljandi maantee poolt läbi
väikese varuukse. Minu tavapärane tee koolimajja kulgebki läbi selle väikese
kõrvalukse, hommikul otse Marje tuppa. Kõigepealt sptetsiifiliselt ja
üliarmsalt mädaõunte järgi lõhnavate prügitünnide juurest läbi ja siis kohe
treppi mööda üles teisele korrusele, kus Marje toa klaasuste juures koguka
betoonprügikasti plekist sisuämbri all on kollase lipspaelaga Marje toa võti.
See on nii eriline ja hea tunne, et me kõik võime selle võtme võtta ja minna
kohe hommikul oma lemmikkohta koolimajas. Talvehommikuti on maja veel hämar ja
veidi jahe, uni on veel kergelt silmas, kohe algavad tunnid, aga enne käin
Marje toast läbi ja viskan oma jope sinna. Ullud ja veel avaram sõpruskond
hoiab oma riideid Marje toas. Siin on ka paljude isiklikke ja tähenduslikke
esemeid. Mina olen Marje ruumi toonud näiteks oma kallid müstilised
klaaspudelid, mille ma vanaisa keldriaugust tädipojaga välja kaevasin ja mida
mul ka kodus suuremal hulgal kõikjal leidub. Ullude taiestest Marje toa seintel
oli juba juttu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ja selle koolimaja kõige
hingelähedasema ruumi perenaine on kõige lahkem ja lahedam inimene, keda ma
tean. Kõigi nende 3 aasta jooksul, mis ma gümnaasiumis õpin, kõigi nende
emotsionaalsete üleelamiste ja skandaalikeste ajal, ka pingelise korraldustöö
kontekstis, on Marje alati toetav, naerune, muhedasti naljatlev, ülimalt
empaatiline ja seejuures ka väga asjalik, sisuliselt ülipädev. Mu
gümnaasiumiaegsetes päevikutes on korduvalt kirjas, et olukordades, kus olen
omadega taas puntras, kus mu enesehinnang ja emotsioonid kõiguvad ja suhted on
keerulised, kuulab Marje mind taas ja taas pikalt ja toetab jäägitult. Marje
ütleb ikka: „Jüri, ole, nagu Sa oled, see on hea. Sina oled ikka see, kes Sa
oled.“ Marjele võib usaldada väga palju ja ta hoiab meie usaldust. Ta võib meid
tundide viisi kuulata ja lohutada. Ja me teeme koos väga palju, korraldame
kõiki kooli sündmusi, Folgiklubi, Koolifolki, Vesiroosi laagreid, käime koos
koguni esinemas. Marje mängib hästi kitarri ja õpetab meile laule. Näiteks
Tepandi „Sisaliku tee“, Tuksami „Meil on elu keset metsa“ või Johansonide „Ma
tuhat korda tänan Sind“ on sest ajast alati peas. Marje korraldatud
Koolifolkidel olen üleni liigutatud seal esinevatest muusikutest. Jäääär, Rein
Rannap, Tõnis Mägi, need on olnud väga kvaliteetsed ja tundlikud hetked. Ja
kõik see on kokku kõlanud mu gümnaasiumitunnetuse kui tervikuga.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Koolipidude ajal, kui kõik
sebimised on sebitud ja õhtu jõudnud tantsufaasi, istub Marje kantseleis
sekretäri (tollal oli sekretäriks Raini) laua taga ja ajab meiega juttu. See
ongi klassika, et mina RVG pidudel tantsimas ei käi. Mulle on oluline kogu
kultuurikorralduslik pool ja eelnevad etteasted ja sündmuste sisuline osa,
mitte disko. Ka A-klassi poiste raskema muusika pidudel ma ei tansti, ehkki
olen kohal, pigem seltskonna ja suhtluse pärast. Mõni üksik bänd paneb meid
lava ees hüppama ja pikkade juustega „moššima“. Muusika mõjul hüplemine kuulub
tollal minu jaoks rohkem Viljandi folgi konteksti. Igatahes on sellistel
õhtutel vahel väga lahe Marjega kantseleis istuda ja muljetada. Ükskord
taipame, et on eriline hetk, et Marje on minust täpselt kaks korda vanem ja
mina temast täpselt kaks korda noorem, ma olen 16 ja tema 32. Huh, 32! Ma olen
praegu 4 aastat juba tollasest Marjest vanem! Hämmastav. Me oleme mõlemad
kalade tähtkujust ka ja kuidagi mõistame üksteist väga hästi. Marjel on eriline
sünnipäev, 29. veebruar.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kui juba kooli ajal käisime vahel
Reimundite juures Folgiklubi asju jm arutamas, siis edaspidi, pärast kooli
lõppu, kutsub Marje igal aastal mind ja mõnd Ullu endale külla ja me koguneme
taas Reimundite elutoas ülimuhedaks õhtuks, millega ühineb ka ülimuhe Jaan. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kui Siri ja Heliga 2011. aastal
ajalooõpetajate seltsile Rapla maakonna kultuuriloo õpikut koostame, siis käime
Marje ja Heliga koos mitmel pool maakonna huviväärsusi pildistamas. See on väga
meeleolukas matk, me oleme nagu teismelised, ajame mulajuttu ja sööme Kernu
kadaka juures ilusaid punaseid maasikaid.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Oi, ja Marje korraldab ju ükskord
pärast mu gümnaasiumiaega, millalgi ülikooli algusaastail Paka mäel
meeliülendava laulurännaku. Ta kaasab ettevalmistustesse ka mind. Ma valmistan
laulusõnade, -viiside ja matkamarsruudiga joonistused, mille jagame teekonna
algul Raikküla mõisa juurde kokku tulnud rahvale. Marje on kutsunud laulma
mind, õde Mailit, tema klassiõde Ettelit ja veel paljusid sõpru. Johansoni Jaak
ja Silja on kohal. Metsas ühineb meiega Marje suur sõber Ilse Rahkemaa. Mina
laulan Paka mäel, tollase mälestisetahvli kohal Kaitseliidu lagendiku ligi
kivikülvi juures Rapla kihelkonna sõjalaulu ja mu ees avaneb maa ja üles
paiskub tohutu võimas ja toetav hoovus. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Nii olen tänase päevani alati
ülimalt rõõmus, kui Marjega kohtun. Meie vestlused on alati naljakad ja sisukad.
Marje osa Vesiroosi vaimsuse ja elutunde kujunemisel on olnud mu jaoks väga
oluline. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Majahoidjad, söökla, õpetajate
tuba, uus arvutiklass<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kui meie Marjega kantseleis juttu
ajame, siis vihub garderoobides ja koridorides suure harja ja lapiga majaperenaine
Ly Suiste. Temagi on üks eriline naine. Temaga saab alati nalja. Kui juba juttu
alustada, siis on Lyl selline nägu, et kohe tuleb mingi vimka. Samas hoiab Ly
õhtuse valvurina pidude ajal ja meie alatise majas viibimise puhul rangelt
korda. Garderoobide uksed on korralikult lukuks, klasside uksed samuti. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Osa kooli ruumide võtmetest
seisavad majandusjuhataja Raivo Rebase kabinetis meie algklasside
garderoobibokside ligi, kunagises hambaarstitoas. Kohe ukse kõrval on suur
tahvel, millel konksukeste otsas ripuvad suurte puust silinderjate
võtmehoidjatega võtmed. Iga kabineti number on võtmehoidja otsale graveeritud
põletusaparaadiga. Samasugune võtmetega tahvel on teise korra piklikus
õpetajate toas, kus seisavad klassiruumide võtmed ja samuti puust põletatud
numbritega võtmehoidjad. Õhtusel ajal jagab neilt võtmehoidjatahvleilt meile
võtmeid just maja hoidev Ly. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Raivo Rebase kabinetis on aga
hoiul veel kõikvõimalikku huvitavat ja kultuuritegevuseks vajalikku kraami.
Näiteks pikendusjuhtmed, CD-mängijatega makid, võimendid, kõlarid, prožektorid,
videomakk jne. Nii käime Rebase juures üsna tihti vajalikku laenamas. Raivo on
meiega lahke ja naerune, samas taas muidugi piisavalt range, et kõik ikka
korras seisaks. Eriti kannab ta hoolt selle eest, et me koolimaja seintele
tugeva kleeplindiga kaunistusi ja plakateid kinnitades liiga hoogu ei läheks.
Maja krohvitud ja värivitud nõukaseintelt kipub värv pärast meie kleeplintidea
koos maha tulema või jäävad lintidest seinale koledad jäljed. Sama kehtib kõikjal
kasutatava nätsu ehk voolitava kinnitusmaterjali kohta.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Niisiis on üldjoontes meie
loometegevus ja kooli kord kuskilt maalt alati enamvähem tasakaalus. Kõige
dramaatilisem vastuolu korrahoidjatega leiab aset 12. klassi eelsel suvel, mil Ly
kraamib huviruumi meie kultuurkihtidest puhtaks. See puudutab mind väga, teeb
haiget. Väldin seepärast mõnda aega huviruumi ja olen Ly peale väga solvunud. Huviruumi
lagedus mõjub mulle abituriendina kõleda foonina, justkui oleks korraga kadunud
mu armsatest mälestustest tulvil kodu, turvaline ja armas pesa koolimajas. Nii tekkinud
pidetusetundega liitub ka ärevus riigieksamite pärast, ülikooli pärast,
tuleviku pärast. Solvumus Ly suhtes muidugi tasakesi lahtub ja ma harjun lageda
huviruumiga. Nii on meie suhe Lyga ka edaspidi usalduslik ja me võime
põhimõtteliselt pääseda kõikidesse kooli ruumidesse, kuhu aga vaja on minna.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Päevane majahoidja on Asta
Veiserik ehk lihtsalt tädi Asta. Tunneme teda juba lapsepõlvest, sest ta elab
Võsa tänaval üle tee meie maja vastas suures majas. Tädi Astal on valge kass,
kes istub tema korteri aknal ja kunagi õues ei käi. Tädi Asta poeg on Indrek,
kes õpib ka meie koolis. Huvitav, praegu märkan, et meie tänaval elavad üldse
päris mitmed me kooli inimesed. Pikas nn PKV ridamajas, kõige alevipoolsemas
otsas on algklasside ajal õpetaja Kuuse kodu. Ka temal on poeg, mu mäletamist
mööda Karel, ka meist vanem. Õpetaja Kuusk käib ikka oma suurt ilusat
kollikoera mööda Võsa tänavat jalutamas. Nende koeral on kõige esimesena uhke
lääne päritolu rullitõmbuv jalutusrihm. Selliseid ei ole tollal, 1980ndate
lõpul kellelgi muul kui meie kõige parema klassijuhataja üliilusal koeral. Meie
tänaval üle tee suurtes majades on ka õpetaja Veerde kodu. Üsna pea kolib meie
tänavale klaveriõpetaja Margit Sarri, teise klaveriõpetaja Hille Porosoni kodu
lähistele. Rääkimata kõigist neist klassikaaslastest, kes elavad meie tänaval
või naabertänavates. Ja Ly elab meie tänavaga paralleelsel Salu tänaval. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Tädi Asta on niisiis ka meie
tänava inimene. Kui me lapsed olime, siis käis ta ikka meie perelt kanamune
toomas, andes alati vastu eelmise satsi munakoored. Mõelda, me pidasime Rapla
linnas kanu ja sigu! See oli 1980nate lõpul ja 1990ndate algul aga üsna
tavaline. Naabri aias nosis näiteks mõnda aega õunapuude vahel võililli suur ja
rahulik lehm.</div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Tädi Astaga saan ma ka hästi
läbi, me kutsume teda kellatädiks, sest kõik need pikad kooliaastad on ta
teisele korrusele viivate treppide all väikese lauakese taga istunud ja meile
tundide algusest ja lõpust suure plärinaga märku andnud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Oh ja meie koolis on ju veel
terve hulk väga armsaid inimesi tööl. Kokad! Kokkadega saame me väga hästi
läbi! Eriti hea jutuga on meie klassi Jaanika Tuuri ema Tiia. Alati me tõukame
head lõõpi omavahel, kui jälle lähen toitu juurde küsima või kui olen sööklas
toimkonnas. Toimkonnas käigud on üldse lahedad, saab tunnist natuke varem ära,
sööklasse laudu katma ja toitu laiali tassima. Söökla on nagu tollane nõukaaja
lõpu söökla ikka. Suurte tumekollaste läikima lakitud laminaatplaatide ja
kandiliste torujalgadega laudade ääres on samasuguses stiilis pikad pingid, mis
tõstetakse pärast koolipäeva üles lauaplaatide alla torude vahele, et põrandat
saaks pesta. Põrand on aga nagu ikka ruudukujulistest hallidest
nõukaplaatidest. Seinad on helerohelised. Laes, nagu kogu koolimajas,
Estoplasti lambid. Õpside laud on eraldi, kokkadebloki seina ääres. Samal
seinal on kummaline maal, miskid ristid ja tankitõrje ja üks tääk, mille otsas
on õun. See on väga kummaline maal, siin sööklas, iga päev meie lõunatundide
ajal vaadata. Põhikoolisuvedel on aga sööklas jäätisekohvik. See on
kooperatiivide ja esimeste firmade aeg. Jäätist tuuakse suurte kandiliste
anumatega ja see on väga odav ja roosa ja heleroheline ja hernekommi maitsega
ja me käime seda tihti ostmas. Üldse käime suvise kooli juures tihti, sest
elame lähedal. Sõidame jalgratastega ümber maja ja staadionil ja kiigume
raudtorudest kiikedel, sõidame samasugustel rauast kokkukeevitatud
karussellidel. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Söökla puhul meenub veel, et
aegajalt satun ma sinna unedes. Ja need uned on väga joogalikud. Ükskord annan
ma hulgale naistele tühjas sööklas heledatel patjadel joogatundi. Teinekord aga
lendan koos ühe neiuga läbi seinte jaama poole. Tihti ilmub mulle RVG sööklas
Mooji. Praegu on söökla kohal raamatukogu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Raamatukoguhoidja on kogu me
kooliaja Ene Saldu. Ta on väga sõbralik ja lahke ja korralik. Raamatukogu asub
meie ajal kolmandal korrusel trepigalerii vastas linna pool küljes piklikus
ruumis. Raamatukokku pääseb kahest uksest, mõlemast hoonetiivast. Raamatukogu
lõhnab väga hästi, ja muidugi raamatute järele. Seal asuvad samasugused pruunid
nõukadiivanid nagu huviruumis ja algklasside õpside toas. Neil diivanitel me
loeme ja õpime, samamoodi aknaalusel pikal laual.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Tegelikult on samasugused pruunid
diivaniks kokku tõstetavad tugitoolid ka suures teise korruse õpetajate toas,
jaama pool küljes, Viljandi maantee poolses tiivas, trepigalerii ligi. See on
suur tuba, ümbritsetud diivanitega, keskel kohvilaud, selle ümber ka needsamad
pruunid pehmed tugitoolid. Seinal on väga ilus romantiline maal heledasse tekki
mähitud titega. Vasakul nurgas on kraanikauss ja kohviatribuutika. See
õpetajate tuba on püha koht. Sinna ei tohi keegi kuni põhikooli lõpuni minna.
Gümnaasiumi ajal kutsutakse meid aga sinna üha sagedamini midagi arutama. On
koguni koolipidusid, kus me veedame õpetajate toas päris pikalt aega, sööme
miski konkursi võidutorti. Õpetajate toas käivad tihti koos ka žüriid, kes
valivad parima nõia või näiderdaja või laulja Vesiroosivisioonil.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kooli personalist meenub veel
Karla, töömees, kes on alati vaikne ja toimetab omaette ja kellega meil ei ole
väga palju kokkupuudet. Samamoodi on vaikne ja seisab pikalt omaette koolimaja
välistrepil Olaf Allikof. Mu hämmastus on suur, kui 2009. aastal selle mehe
Juuru kohapärimuse projekti ajal Rapla rahvamajas ära tunnen ja kui ta mulle
tohutult värvikalt ja ammendamatult pajatama asub. Ma plaanin temaga teha ka
teise intervjuu, kuid paraku läheb ta enne teele.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kes meil siis sääl RVGs veel on.
Oo, Tarmo Rahuoja, meie uue arvutiklassi juhataja. Nimelt 1998. aasta sügisel,
kui läheme 12. klassi, toimub meie koolis väga oluline kvaliteeditõus, tõeline
tiigrihüpe: kolmandal korrusel savikate poolses otsas ja alevi pool küljes
sisustatakse suur arvutiklass kõige uuema tehnikaga. Kahes pikas rivis arvutid on
ühendatud internetiga ja me asuma seda võimalust kõik hooga kasutama. Meile
antakse nimelised ja numbrilised vesiroosidega kaunistatud arvutiklassi
kasutajakaardid. Ma teen endale elu esimese meiliaadressi ja see on:
kaabu.sahver@mail.ee. Sedasama kardinarõngaste ja sümboljoonistustega mulle
veidi väikest kaabut kannan ma kogu gümnaasiumiaja ja sahvrid ilmuvad millegi
pärast mu luuletustes. Niisiis, kaabu.sahver. Asun hooga püsivasse kirjavahetusse
tädipoeg Villemiga. Tollane korrespondents on siiani säilinud ja ülihuvitav
lugemine, mida küll siinse kirjatöö jaoks pole olnud aega kasutada. Tarmo
Rahuoja on aga pigem vaikne ja napisõnaline, teenindab meid arvutiklassi
kasutajatena väga korrektselt. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Huvitegevus<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kogu gümnaasiumiaega täidab
intensiivse õppetööga samaaegselt üks suur sebimine, nagu Ullud armastavad
öelda, ehk siis osalen pidevalt ja üsna aktiivselt kõikvõimalikes nö
klassivälistes tegevustes, mitmesuguste kooli sündmuste korraldamises.
Näitlemine, koolileht, Folgiklubi ja Keskkonnaklubi on püsivad huvialad, samas
aitan kaasa ka nõiakonkursi, Näiderdamise, aktuste jm korraldamisel. Ka
linnavalitsus kaasab meid tihtilugu oma ettevõtmistesse. Näiteks olen kord
linnapea Jaan Urveti assistendiks traditsioonilisel linnapea skulptuuri pesul
ja viin samal õhtul läbi linnaisade õlledegustatsiooni. Või siis juhime koos
A-klassiõe Pille Hillepiga Rapla laululaste kontserti Kaevu hoovis ehk praeguse
Konsumi kohal. Kooli aktustel ja pidudel olen tihtilugu konferansjee. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
11. klassi 1. septembri aktus
jääb eriti meelde. Mõni päev tagasi oleme Ulludega samas kooli välistrepil
suure küünla ümber ööbinud ja nüüd on nad kõik ülikoolides mööda maad laiali ja
meie läheme RVGs edasi ilma nendeta. Ma olen nukker ja õrn, samas mõjub osalus
aktusel kuidagi kirkalt ja lootustandvalt. Laulame Marjega, mina ehitan oma
armsatest apteegipudelitest ja puuoksast instrumendi, millega laulu juurde
meeleolukalt kõlistan. Oh, Marjega esineme me mitmel pool. Näiteks käime Paides
turismimessil Rapla maakonda esindamas. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Klassivend Jürgeniga kanname 1997.
aastal laulupeorongkäigus RVG logo. 1998. aasta jõulude ajal olen aga
Vabaõhumuuseumi jõulumaal jõulusokk, 1998. aasta emakeelepäeval aga
Kristjan-Jaak Peterson jne. Igalhul oleme tollal põhilise huvitegevusega
samaaegselt ja sellest kantult pidevalt kõikvõimalikesse uutesse etteastetesse
angažeeritud. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kooliteater<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Püsivaks ja neid hüppeid
mitmetele lavadele ja erinevatesse sündmustesse toetavaks tegevuseks on mul ja
paljudel mu sõpradel näitlemine. Meie esimene teatritund jääb mulle alatiseks
meelde. Lea Purga, meie juhendaja, annab meile mitmeid lahedaid ülesandeid, mis
toovad meid hetke kohale, aitavad meil avaneda. Pärast esimest teatritundi on
mul pisarad silmi tõusmas, niiväga meeldib mulle see olemisviis, nii hästi
sobib mulle ennast väljendada, teistega koos uusi mängulisi olukordi luua,
kujustada vaimusilmas tegelasi ja neid siis kehastada. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kooliteatris teen kaasa kogu ihu
ja hingega. Algul, esimesel aastal on meil Ulludega Bernard Kangro luulekava,
millega esineme Jõgeval Betti Alveri luulepäevadel. Edaspidi õpime selgeks
eesti algupärandi, Juhan Kunderi jantliku „Muru Miku meelehaiguse“. Kaasa
teevad: A-klassist Pille Hillep ja Grete Oll, meie klassist Jürgen Utt, Jaan
Kessel, ma, vanemate hulgast Kadri Väljaots ja Liis Krusell, nooremate hulgast
Martin Utt. Enne meid on Muru Mikku mänginud Ullud. See on tõesti naljakas
näidend. Ma naudime ikka hää hooga. Mina olen muidugi Muru Mikk. Saaremaal saan
kooliteatrite konkursil eripreemia „eriti orgaanilise ja julge lavalise meeltesegaduse
eest“. See mõjub mulle ühtaegu tunnustavalt ja samas kuidagi alavääristavalt,
sest muid preemiad me ei saa. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ühisgümnaasiumi omad korjavad
Krista Oleski juhtimisel aga muudkui hulgaliselt auhindu. Me oleks kuidagi nagu
teisejärgulised. Ja ma ei saa tegelikult sellest aru, miks, sest meile tõesti
meeldib mängida. Esitame Muru Mikku ikka mitmel pool, Rapla laululaval, ka
maakonna kooliteatrite päevadel, vist ka tollal toimunud alternatiivsel
teatrifestivalil Mitteteater.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Mitteteater on üldse tollal
Raplas üks eriline nähtus. Kord toimub festival Alus, kord Raikkülas. Me
osaleme suurima heameelega. Tegu on absurdihõngulise alternatiivfestivaliga,
mida korraldavad Lea Purga ja Valter Uusberg ja vist ka omaaegsed Kummiteatri
tegelased. Ühel aastal on festivali motoks „Anda on parem kui saada“ ja
kavalehel peksasaanud inimnägu. Mitteteatrile koguneb üle Eesti erinevaid absurdi
armastavaid kampasid. Ühel aastal algab talvine festival tollase Rapla
linnavalitsuse ees, kus avapauguks on linna jõulukuuse langetamine saemootori
mürinal. Sellele järgneb kohe helkurvestides jalgsimatk Alusse. Mitteteatri
vaim on väga lahe ja me oleme alati Leal ja Valtril abis ka korraldamisel.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
1998. aasta Mitteteatri ajal
Raikküla klubis on väga vahva oma trupikaaslaste ja uute Tartu sõpradega õhtut
veeta. Teeme fuajeesse diivanitest suure ühise voodi ja magame kõik seal koos,
magamiskottides. See on väga ilus öö. Vestleme pikalt ja sügavuti. Ma tutvun
Kati Valguga, kes räägib mulle, et tema isa on arheoloog. Lepime kokku, et ta
annab mulle teada, kui tekib võimalus kaevamistel osaleda. Suvel korraldabki
Kati mulle ja mu tädipojale Villemile osaluse Andres Tvauri kaevamistel
Põltsamaa lossi väravahoones. Katist ja ta isast Heikist kujunevad mu head
sõbrad, kellega suhtlen üsna tihedalt tänaseni.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Muru Miku järel on meil üks
näitemäng veel, sellest ei jää mulle edasisteks aastateks suurt midagi meelde.
Tegu on luulekavaga, kus mina seisan kogu aja keset lava ja olen „majakas“.
Sõnalist osa on mul jube vähe. Teised liiguvad ja esitavad omi palasid. Selle
etenduse pärast on mul isegi natuke piinlik, ma ei saa hästi aru, miks me seda
teeme. See peaks olema tõsine ja sügav, aga mõjub mulle kuidagi välispidiselt
ja ei veena. Aga teeme ta läbi ja käime taas Saaremaal festivalil. Samas palju
olulisem kui etenduse sisu on mulle tollal teatrifestivalide vaimsus,
seltskond, ühised ettevõtmised. Näiteks Saaremaal ajame Saaremaa
Ühisgümnaasiumi koridoris öö otsa juttu Ave Alavainuga, kes mõjub ühtaegu
pungilt ja väärikalt ja kõneleb nii lahedalt noorte kui omasugustega. Kuressaares-käigud
on üldse väga meeleolukad. Läheme seltskonnaga salamahti linna peale veini
rüüpama, ajan koolitrepil punkaritega juttu, näppan sööklast klassiruumi mõne
lusika, taevas püsib imelik Hale-Bobbi komeet.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ühe Saaremaa etenduse järel tuleb
aplausi ajal lava äärde väike Uku Uusberg ja ulatab mulle suhkrusaia, sellise
väikese kringli. See on ainuke kingitus, mis me selle etenduse järel saame.
Pärast jääme veel bussist maha ja seikleme praami peale, kus siis
Ühisgümnaasiumi omadega kohtume ja nad meid Raplasse kaasa viivad. Istun siis
juhtumisi Uku kõrval ja ta räägib mulle pikalt oma muusikamaitsest ja
kassettidest. Bussi tagaosas aga juubeldatakse terve tee, Ega Vist on võitnud
järjekordse preemia.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kooliteatriga tihedalt ühendatud
on meie tegevus Rapla Teatritegemise Seltsis. 10. klassi kevadel kutsub Lea
Purga meid uude keskajateemalisse etendusse „Rapla Brüsseliks“. Näidendi on
spetsiaalselt Rapla ja Raplamaa jaoks kirjutanud Ander Ehin. Lugu räägib
ajarännust tänapäeva Euroliidust vastristitud Eesti alale, meie esivanemate
juurde. Andres on ajarändurina kirjutanud teksti sisse Mikk Sarve, kes peakski
ennast kehastama, kuid millegi pärast loobub. Seega tekib meil Leaga hea mõte,
et ajarännule läheb noor ajaloohuviline gümnasist Jüri Metssalu. Niisiis
kehastan etenduses ennast. Sätime Andrese teksti minule sobivaks. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Projekt ise on grandioosne. Juba
eelmisel aastal on Alu mõisas toimunud suur keskajateemaline etendus, kuhu olid
kaasatud ka Ullud. Tollase etenduse nimi oli „Harju-Viru viimsed päevad“. See
sai Ullude juttude järgi kohe legendaarseks. Nii asume me samas traditsioonis nüüd
õhinaga sarnases suurprojektis osalema. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meie koolist mängivad Alu mõisas
Marek Saumann, Jürgen Utt, Martin Utt, ma, õed Maili ja Marju Metssalu, Maili
klassiõed Ettel Poobus ja Mari Tammar, Etteli õde Kaitel, õpetaja Gaida Kabral,
meie paps Jaan Metssalu. Kaasa teevad veel väga paljud Rapla ja Rapla maakonna
inimesed, kellega tutvungi just selle etenduse proovide ajal. Kogu protsess on
minu jaoks väga nauditav. Sõidan proovi Raplast Alusse õe Marju uue kollase
jalgrattaga. Alu pargis, tiikide kallastel, saarekesel, mõisaterrassil,
mõisahoone luitunud ja lagunevates siseruumides oleme koos äärmiselt
loomingulise ja laheda seltskonnaga. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Minu jaoks on väga eriline tutvumine
Toomas Tõnissoniga. Tunnen, et teen etenduses ajarännaku läbi ka tegelikult,
kohtungi oma kauge muistse esivanema Manatark Mõminaga, keda kehastab Toomas.
Ta mõmiseb ja sülitab mu mängutelefoni peale, millega siis muistsest hiiekohast
helistan Rapla maavanemale Kalle Talvistele ja kõnelen, mida aegade taga kogen.
Toomas on minu jaoks sest saati muistse esivanema kuju. Ta kannab endast
tavaeluski muistset maatunnetust, olemisviisi. Kui temaga kohtun, siis kõneleme
ikka siinsetest pühapaikadest ja loodusest, inimese ja maa suhetest. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Nii on minu kogukonnatunde
oluliseks osaks sõprus Toomasega ja veel väga paljudega, keda tean just Alu
etenduse ajast. Tavo Kikas näiteks mängib dominikaani munka, Peeter Olli
kehastab toredat õuenarri ja kõrtsilist, Janek Kadarik noort rüütlit, Maris
Ojamuru tema kaasat, Margus Maripuu on üks muistsetest jne. Ühisgümnaasiumist
on noore tsistertslase rollis Krisjan Kaljund. Kaasa teevad ka meie ammused
perekonnatuttavad Etteli ema Viivi Lants ja Mari isa Ants Tammar. Muusikaliselt
ilmestavad flöötidel ja tamburiinidel Rapla Muusikakooli õpilased Heidi Plakso
ja Angela Katkosilti juhtimisel. Alu etendus on kui ühe suure ja laheda perekonna
või hõimkonna ühislooming ja kooskulgemine.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Hämmastaval ja ootamatul moel
mängime etendust „Rapla Brüsseliks“ kolmel aastal järjest, etendused toimuvad
ka Tallinnas tänavateatrite festivalil Neitsitorni juures ja Hiiumaal
Suuremõisa häärberi terrassil. Neisse etendusepaikadesse kanname kaasa ka kõik
rekvisiidid, muuhulas kolossaalsed pappfiguurid, mis kujutavad Rapla maavanemat
Kalle Talvistet, patendiameti peadirektorit Mati Pätsi ja maavalitsuse ja
leiutaja Jaan Kurmi. Teiste seas mängin nukkudega ka mina, esitades enda
isikliku teksti kõrval ka kujutatavate härrade osi. Kolme aastaga väsivad need
nukud üsna ära, kuid mõjuvad ikka väga naljakalt, ehtsalt kunstnik Valter
Uusbergi laadis.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Etenduse alguses kehastan aga
peapaela ja pikkade juustega rahvusromantikut, kelle groteskne tekst jääb mulle
eluks ajaks meelde. Vahel armastan ikka nalja pärast kuulutada: „Meie muistsed
esivanemad olivad kõige rahumeelsem rahvas maamunapeal. Sinililleke pihus
kuulasivad nemad metsamüha ja kosekohinat. Loodushäältest ammutasivad nemad
äraarvamata suurt vaimuvalgust ja tulevikutundmist. Oma hingejõul ja vaimuväel
lendasivad nemad kõrgele kosmosesse teiste planeetide juurde ja kaugele Islandi
mudavulkaane kaema. Oma kosmosereise nimetasivad nemad maksamerel käimiseks!“
Nende geniaalsete sõnade autor Andres Ehin sõidab etenduserahvaga ikka kaasas
ja esitab vahel bussis mõne uue luuletuse. Meie noorte luulehuvilistena kuulame
ja ahmime tema sürreaalset tunnetust enesesse ja nii on Andres meile luules
suureks eeskujuks.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kooliteatri seltskonnaga käime ka
Peipsi ääres Ranna laagris. See on üks väga lahe kogemus. Meile õpetatakse
etüüde, kõnetehnikat, improviseerimist. Õpetajateks on näiteks Tõnu Tepandi ja
Tiit Sukk. Ranna laagris on suur telkla, kus ka meie ööbime. Meelde jääb, et
klassivend Jaan Kessel ütleb mulle: „Mina pededega ühes telgis ei maga.“ Ma
olen sedalaadi kommentaaridega tegelikult harjunud, aga millegi pärast jääb
just see meelde. Tõesti, ma ei ole tavaline macho-mees, ma hoidun kekast jne,
aga see ei tähenda ju veel, et mind peaks niimoodi sõimama. Või tegi ta nalja,
ei tea. Telgist jääb aga meelde hoopis see, kuidas me Sven Pauluse ja Kristjan
Kaljundiga Ühisgümnaasiumist istume eeskojas ja luuletame, ohjeldamatult. Me
kirjutame nn ajuridasid ehk siis laseme paberile lihtsalt kõik, mis voolab.
Tulemus on väga lahe ja sürr.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Omaette suur suvine kogemus,
millesse kooliteater meid kannab, on Mahtra sõja 140. aastapäevale pühendatud
etendus 1998. aasta. See on võimas harrastusteatrite suurprojekt, kus meie
kooliteatrist osaleme mina ja Marek Saumann. Aare Laanemets on lavastaja,
Peeter Oja õpetab võitluskunsti, Siiri Sisask laulab unustamatuid laule Peeter
Volklonski sõnadele. See on taas noore inimese jaoks ülioluline kogemus, nii
proovide, näitlejatöö mõttes kui ka seltsielu poolest. Tutvume Viljandi
Kultuurikolledži esmakursuslastega, veedame palju koos aega. Ööbimine Juuru
koolimajas on üliilus, suure oranži päikesetõusuga. Etendusel aga nutavad
naised päriselt, kui mehi peksule viiakse. See lavastus on eriline meie kui
osaliste jaoks ja saab tähenduslikuks ka laiemalt, eriti tuntud on Siiri laul
„Mis maa see on?“. Etenduse lõpupeol Juuru rahvamaja tagatrepil laulame
lavastaja Aare Laanemetsale suurelt ja vaimustunult „Meie elu on siin ilmas...“.
Aare seisab meie keskel, me tõstame klaasid ja mitmel on pisarad silmis. See
jääbki viimaseks korraks Laanemetsa näha...<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ka Lea Purga läks teele liiga
ruttu. Kohtun temaga veel ülikooligi ajal. Katsume koos Mitteteatri
traditsiooni edasi viia. Lea ütleb minu kohta, et on inimesi, kes hästi mujale
ei sobi kui lavale või kantslisse. Ja see on minu puhul üsna tõelähedane: siiani
küsin, miks ma küll ei läinud näitlemist õppima, ja kogu oma ajaloolase tee
jooksul, tegeldes ajalikuga, tajun üha selgemalt ühendust ajatuga...<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Väitlemine<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Väitlusõpetus on teatud määral
kohustuslik kõigile gümnasistidele. Meile õpetab väitlust Siri. Mulle see
tegevus sobib, sest arendab meis oskust süstemaatiliselt mõelda, selgelt
väljenduda ja asetada end mitmete päevakajaliste probleemide suhtes
erinevatesse positsioonidesse. Samas olen kooliteatri, ajalehe ja kõikvõimalike
spontaansemat sorti tegevustega juba nii hõivatud, et väljaspool kooli ma
väitlusvõistlustel ei käi. Samas on meie hulgas palju häid väitlejaid, Ulludest
mu mäletamist mööda Rika ja Kelly, meie klassist vist Kaeramaa, A klassist vist
Grete Oll (mälu pole neis asjus enam eriti kindel). Minu kontakt pühendunud
väitlejatega seisneb aga selles, et ma toetan neid ja nende juhendajat õpetaja
Katrin Viru väitlusturniiride korraldamisel.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Eriti hästi jääb meelde 1998.
sügisel RVGs toimunud turniir, mille aitan kujundada originaalses, RVG-le
omaselt sürreaalses laadis. Näiteks me rütmistame laagri niiviisi, et igal
täistunnil toome ülevalt koolimajast sõjaväekanderaamil alla aulasse ühe
kilesse pakendatud saiapätsi, mina kõige ees suurt orkestritrummi tagudes ja
poisid kanderaami ja saiaga järel. Trumm, mida ikka sündmustel kasutame,
pärineb Kersti Saadlo muusikaklassi seinakapist, kus olid aastateks uinuma
jäänud ka väiksemad trummid ja puhkpillid, mida nüüd ikka sürrivõtmes või
koguni pühalikult siin-seal kõlada laseme. Vanad vaskpuhkpillid ja trummid
kaunistavad koos legendaarse kalavõrgu ja nõiaatribuutikaga ka huviruumi.
Väitluslaagri ajal on niisiis trumm taas kasutuses ja me tuleme sellega suurelt
ja vägevalt kõmistades ülevalt treppidest alla, olgu väitluses paus või toimugu
just tuline argumenteerimine, meie siseneme ikka täpselt täistunnil uue saiaga
saali ja riputame selle lakke, eelnevate saiadele sabasse, nii et turniiri
lõpuks ripub laest alla tohutupikk saiarodu, mille me kingime turniiri
võitjale! <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Osaleme ka miskis
televisioonisaates, kus toimub koolidevaheline võistlus ja väitlus. Üks raund
on tõsine ja teine on nn pilaväitlus. Ja just sellesse pilaväitlusse kutsutakse
ka mind. Me võistleme (vist) Tallina Inglise Kolledžiga, kelle huumoritaju on
hoopis teistsugune. TIKi omadel on klounininad ees, meie kütame absurdi,
kontakti ei teki. Kogu saate me muidugi kaotame. Jälle on piinlik ja
alaväärne...<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Eliitkoolid on tollel ajal üldse
uus ja kuidagi eriti võõristust tekitav nähtus. Ühtaegu kõik imetlevad neid ja
teisalt on neist koolidest meile õhkuv kuidagi kõhe, jah, just võõras. Samas me
muidugi kuskilt pidi ikkagi vaatame neile alt üles ja tajume, et oleme
teisejärgulised. Tehakse ju igasuguseid koolide edetabeleid jne. Raplaski
peetakse Ühisgümnaasiumit ikka paremaks ja elitaarseks. Ühka omad on ka ise
väga eneseteadliku ja väärika olekuga, endas kindlad ja paistab, et see
enesekindlus, mida nende kool neisse sisendab, kannab ka vilja. Meie Ühka
omadega aga peaaegu ei suhtle. Näiteks ei käi ma mitte kunagi Ühisgümnaasiumi
pidudel, moešõud ja mis neil seal on. Puutun RÜGi õpilastega kokku pigem
huvitegevuse kaudu ja Rapla linna kultuurisündmustel. See on aeg, kui Krista
Oleski Ega Vistis möllavad Priit Võigemast ja Märt Avandi, tegutseb Thea
Paluoja vokaalansambel Segased. Nad olevat omale nime pannud Ullude mõjul, nii
vähemalt räägitakse.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kokkupuuteid esimese kooli
inimestega niisiis on, ehkki need on vähesed. Mina satun suhtlema põhiliselt
Andero Uusbergi, Märt Tiru, Kirstjan Kaljundi, Sven Paulusega. Sveniga ehk
kõige enam, sest ta käib palju meie kooli pidudel ja kooliteatrite sündmustel.
Svenist õhkub lahedat vabameelset vaibi, ta käib reividel, luuletab. Anderoga
istume koos Rapla linna kultuurinõukogus gümnasistide esindajatena. Mina neil
koosolekutel kordagi suud lahti teha ei julge, mis on tagant järele mõeldes
ikka päris kummaline, sest edasises elus olen sarnases kontekstis ikka üsna
aktiivne ja avatud. Ka see imetletud Ega Vist on tegelikult väga lahe
seltskond, kes hilisemal ajal mulle väga hästi sobiks. Aastaid hiljem saangi
tuttavaks Tarsi talu pererahvaga, osalen Krista Oleski laagrites ja tema
tunnetus on väga lahe ja klapib minuga kenasti. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Eks see eliitkoolide ja edukate
kultuuritegijate jumaldamine on lihtsalt omaette arengufaas, mis on tarvis
läbida. Samas selle kummalise teisejärgulisusetunde juures oleme me üsna
teadlikud oma kooli väärtustest ja vaimsusest. Need on aga kuskilt pidi rohkem
sissepoole, meile endale teada ja tuntud, väljaspool oleme millegi pärast
arakesed, vähemasti mulle paistab nii, vähemasti 1990ndate lõpul on see RVGs
nii. Hariduse kvaliteet, nii humanitaar- kui reaalainetes on mitme meie õpetaja
puhul ka minu tänasel hinnangul väga kõrge. Tollased eliitkoolid suudavad ehk
lihtsalt pakkuda ühtlaselt kõrget taset, korjavad kokku helgemad pead ja
võimaldavad ka paremini spetsialiseeruda. Näiteks tädipoegade kaudu tean üsna
hästi Tallinna 21. kooli elu, kus mina oleksin kindlalt valinud
humanitaarsuuna. Eks mulle 9. klassi lõpus 21. kooli ka soovitati, aga ma ei
kujutaks ennast ja oma arengut ilma RVG ja Rapla kogukonnata ette, nii et eks
kõik kogemused me elus on ikkagi väga täpselt häälestatud ja tänuväärsed, kui neid
osata vaadata tervikpildis.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Üks nähtus, milles on meie kool
küll hääl tasemel, on kindlasti ajakirjandusõpe ja meie koolileht SenSuS. Mina
ühinen toimetusega 10. klassi sügisel. Lehelugude kirjutamist õpetab meile väga
metoodiliselt ja hästi Siri Jehe. Esimesel aastal on toimetuses veel ka Ullud.
Põhiliseks SenSuSe aastaks jääbki 10. klass, viimane number ilmub 1998. aasta
veebruaris. Mu esimene lugu on meie Peterburi-reisist. Meelde jääb see, et ma
ei ole rahul oma käsitsi kirjutatud nimega, mis skaneeritakse artikli lõppu,
see satub sinna kuidagi liiga kiiruga ja läbitunnetamata kujul. Lehenumbrite
kokkupanek on aga väga eriline kogemus. Veedame pikki õhtuid ja öid koos vanas
praguneva seinaga arvutiklassis või Nädalise toimetuses vana apteegimaja pööningul.
SenSuSt teevad ka Ullud ja seda enam on see minu jaoks meeliülendav.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Pärast Ullude minekut tegelikult
leht nö vajub tasakesi ära. Me katsume küll teda esialgu turgutada. Korraldame
näiteks 25. novembril 1997 SenSuSe sünnipäeva, kuhu kutsume ka vanad olijad.
Viimane number aga ilmub ESTERi järgi (lehti pole mul praegu käepärast) 1998.
aasta veebruaris. Mina kuulun ka mingi aja koos Tuuga ja Tiidrusega SenSuSe
reklaamitoimetusse. Säilinud on kolme allkirjadega paberike, millel seisab, et
reklaamitoimetus läheb nüüd laiali. 25. septembril 1998 on päevikus märge
„SenSuSe lõpetamine“. Koguneme sel puhul Siri juures tema Koidu tänava
korteris, kus ta pakub meile elutoa põrandal lõunasööki. Meelde jäävad
viinamarjad, mida tollal väga tihti ei saa, ja Siri ilusad sinisest klaasist
anumad, ja meie nukrus lehe pärast. Samas on see üldse aeg, mil on vaja
huvitegevus tasakesi koomale tõmmata ja keskenduda õppimisele, sest
riigieksamid lähenevad ja ülikoolipääsemise olen enda jaoks mõelnud
ülioluliseks.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Keskkonnaklubi<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Mitmete muude huvitegevuste
kõrval osalen ma ka Keskkonnaklubis, mida veavad Silja ja Eha-Mai.
Keskkonnaklubi arendab ühtaegu sügavamat loodustunnetust ja on lihtsalt üks
lahe koosolemise vorm. Sama oluline kui taimede määramine ja referaatide koostamine
on Keskkonnaklubis just see kooliväline klubiline suhtlus õpetajate ja teiste
õpilastega. Silja ja Eha-Mai on esimesed õpetajad, kes selgelt lasevad meil
endale öelda sina. Neist saavad meie sõbrad. Ja on nii vahva, kuidas nad
vaimustuvad nii oma ainest kui ka meist, klubilistest. Keskkonnaklubis osalevad
mitmed kutid, kes muidu justkui väga suured loodusesõbrad mu meelest pole, kuid
just Silja ja Eha-Mai loodud laheda suhtluskeskkonna ja matkade-reiside pärast
osalevad nad Keskkonnaklubis. Ja see meeldib meie õpetajatele. Klubi tegevuses
on kogu aeg elevust nii looduse imede kui ka klubi liikmete
naljade-käitumise-suhete pärast.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Keskkonnaklubi nostalgiamatkal
ütleb Silja, et nime Keskkonnaklubi olevat andnud meie tegevusele mina. Ma ise
seda millegi pärast ei mäletagi. Ju ma siis juba olemas oleva Folgiklubi
eeskujul pakkusin sellise nime.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Keskkonnaklubi matkad viivad
meid, nagu juba põhikoolis traditsiooniks, Rapla maakonna paikadesse, aga ka
kaugemale. Meil on vaimustavad välitööprojektid õpetaja Mare Tuisu suvila
ümbruses Kastna poolsaarel ja Hiiumaa kaguranniku laidudel, Saarnakil ja
Hanikatsil, paadimatk Soomaal. Kogume ja määrame hulgaliselt taimi, matkame maastikel.
Silja õpetab suurte puudega suhtlemist. Mehed pidavat panema puu vastu selja,
naised kõhu. Edasises elus olen avastanud, et mulle sobib mõlemat pidi.
Saarnaki jääb meelde ülilummavate õitsevate rannaniitudega. Pikutan Saanraki
juulipäikeses tohutus siniste kellukate meres. Saare südames on vägev kivikülv
iidsete puudega. Poen ühe suure kivi külje alla ja tajun koha olemust.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Oleme Saarnakil koos sõpruskooli
õpilastega Saksamaalt Meisenheimi gümnaasiumist. Saksa tšikkidega käib kogu aeg
paras lõõp, eriti hoos on Andero, kes oskab hästi saksa keelt. Ööbime saare
keskel talus. Käib jutt, et saartel kummitab. Oleme sellest väga elevil ja
räägime kummitusest ka sakslastele. Nii kujunebki kummituse koondnimeks Alte
Frau. Öösel istume küünlavalgel Saarnaki majas, räägime juttu, kui korraga
jälle keegi karjatab: „Alte Frau!“ ja kõik tüdrukud kiljuvad.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Hanikatsi on ka väga lummav.
Hanikatsi majas on pitsiliste kardinate ja erilise valgusega tagatuba, seintel
tapeediks valge paber. Selle paiga ilus ja salapärane tunne jõuab ka ühte mu
luuletusse. Saarte ümber liiguvad soojas suveõhus suured heledad pilverüngad,
moodustuvad uued äikesepilved, sajavad siin-seal lagedasse ja siledasse merre,
jättes saared meie kohaloleku ajal alati puutumata. Pilvede mäng on
hämmastavalt ilus. Teen palju videoülesvõtteid, ka sõitudest paadiga Hiiumaalt
laidudele ja tagasi. Silja ja Andero hüppavad keset merd peegelsiledasse sooja
vette ja ujuvad. Siis aga kihutab paat vett kahte lehte ajades edasi. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Minul juhtub Saarnakil selline
jama, et ma hõõrun tennisega kanna ära ja vill läheb millegi pärast hapuks.
Loputan jalga küll soolases merevees, kuid paistetus aina suureneb. Hiiumaal
käime esimeseks kohe arsti juures. Jalg tehakse puhtaks ja seotakse kinni,
keelatakse käia. Sellest hetkest alates kannavad kaaslased mind kätel, sõna
otseses mõttes võtavad nad mind aegajalt kahevahel kätele ja kannavad. Võis
siis ma lonkan neile toetudes. Kui jõuame oma Hiiumaa ekskursiooniga Soera
talumuuseumisse, ostab Silja mulle kadakapuust jalutuskepi. Käin siis sellele
toetudes. Hiljem seisab see Raplas minu voodi jalutsiposti ja madratsi vahale
pistetult erilise mälestusesemena, meenutades laidude projekti lummavaid
looduselamusi ja meie sõbralikku, toetavat ühisvaimu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Soera talumuuseumis pakutakse
meile ka ehtsat hiiu õlut, kahe suure puust kapaga. Meeleolu on ülev. Silja
annetab vaimustusega osa õlut Maaemale. Filmime. Mina oma kehva jalaga õlut
juua ei saa, ainult veidi mekkida, nuusutada. Teen kogu laidude projekti
videosalvestustest Magnus Suitso juhendamisel väga laheda montaaži. Looduse
avaraid iluvaateid panen toetama meditatiivse-merelise muusika, minu
talutamisele ja õlletseremooniatele kombineerin aga tõva kurgulaulu ja muid
hoogsaid-naljakaid hõimupalasid. Paraku pole see salvestus enam säilinud. Ühes
oma päevikus kirjutan, et salvestus on Silja käes. Silja aga ütleb, et temal
seda kindlasti ei ole, sest tema elab nii väheste asjadega, mis mahuvad auto
pagasiruumi. Igatahes on laidudest ja tollasest videost väga ilusad ja kirkad
mälestused.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ülimalt oluline on meile
Keskkonnaklubi reis Saksamaale ja Hollandisse 11. klassi sügisel. See on üldse
mu esimene suurem-pikem välisreis. Seni olen käinud
Rootsis-Soomes-Lätis-Leedus. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Sõidame kõigepealt bussiga
Meisenheimi. Ööbime bussis. Mul õnnestub magada bussi vahekäigus. Jõudes
Saksamaa pinnale oleme eufoorias, teeme uduste väljade taustal pilti.
Meisenheimis võtab meid vastu bioloogiaõpetaja Herr Günter Wrusch, kes osaleb
järgmisel suvel oma õpilastega laidude projektis. Oleme algul mõne päeva
Meisenheimis, käime Paul Schneideri gümnaasiumis tundides. Günter näitab meile
observatooriumit, töötame mikroskoopidega. Hämmastab see, et vahetundide ajal
on kooliesine suitsetavaid õpilasi täis. Saksa õpilased on muidu hästi lahedad.
Üks tüdruk on selline vahva boheemlane, teda kutsutakse Öko-Anna. Meie elame
Andrus Korbiga Söreni-nimelise poisi
juures Meisenheimi äärelinnas mäekülje lähedal. Sören mängib kitarri, tema isa
on füüsika õpetaja. Maja on kolmekorruseline ja lõhnab väga hästi. Meid
majutatakse teisel korrusel. Eriline see, et pidevalt mängib elutoas tasane
muusika, olenemata sellest, kas keegi on kodus või mitte. Mulle see nii
meeldib, otsustan tulevikus oma kodus ka nii teha. Käime külas ka Günteri
kodus. Seal on suur avar elutuba, kus meile pakutakse uhke õhtusöök fondüüga.
Günteri juurest avaneb ilus vaade Meisenheimile ja kirikule. Linna ääres, meie
koduteel on aga maisipõld, kust vahel paar tõlvikut närimiseks võtan. See on
üldse mu elu esimene maisipõld. Eestis pole maisi sellal (taas) kasvatama
hakatud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meisenheimi ümbruse loodus
meeldib mulle väga. Ülimuhedad lauged mäekesed, nõlvadel viinamarjaistandused,
orgudes pisikesed linnad-külad-kirikud. Teeme neil maastikel õhtuti mitu
spontaanset matka. Käime koguni viinamarjaraksus. Ühel õhtul jõuame ka Öko-Anna
koju ühes naaberasulas. See on ehtne saksa vahhvärkhoone, olen lummatud. Seal
on ka suur must pianiino, Beethoveni büst kaane peal. Mängin sääl siis paar
palakest Enyalt. Tagasiteel kõnnime mööda mahajäetud ja rohtukasvanud raudteed.
Ilm on septembri lõpu kohta hämmastavalt soe, ka õhtuti.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ühel õhtul viib meid üks kohalik
kutt naaberkülla diskole. Keset diskosaali on kaks suurt ovaalset baariletti,
kus õlut lausa loobitakse. Klaaskanne läigatatakse mööda õllemärga letti edasi
ja tagasi. Meie selle mäsuga kuidagi ei oska suhestuda, passime siis hoopis
õues ja ootame tagasisõitu. Öösel läheb ka jahedaks. Hüppame ja vehime siis
parklas, et sooja saada. Head tüübid ikka, oleks võinud ju sees tantsu vihtuda.
<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Väga meeldib mulle matk
Disibodenbergi. Ronime üles kloostrisse, kus elas kuulus Hildegard. Uurime
varemeid, käime läbi liivaga maale joonistatud ümmarguse labürindi, toetume
vastu suuri puid. Ma tajun väga erilist sügavat ilutunnet, olen üleni heldinud,
tunnetan raidkiviplaatide juures ajalugu. Siis ütlevad sakslased, et see koht
on tuntud oma erilise energia poolest. Mulle paistab, et ma oleks pidanud seda
kohe teadma, et ennast juba algul õigesti häälestada. Tegelikult ma lihtsalt ei
oska veel usaldada enda sisetunnet. Nii jooksebki mul juhe kokku ja ma lähen
seda Siljale rääkima. Meie vestlus on aga rabe, ma pigem häirin Siljat ja mu
valu „õige“ tunnetuse pärast aina suureneb, mulle tõuseb nutt kurku ja ma lähen
omaette jalutama. Korraga avastan, et olen kloostrivaremetes täiesti üksinda.
Kiirendan sammu, vaatan siia ja sinna, kuskil kedagi pole, ühegi vareme nurga
taga, ka alla viivates teeotstes. Minus segunevad see kummaline hell ja ilus
kohataju ning imelik ärevus, tunne, et olen midagi valesti teinud, et ma ei
oska õigesti olla. Nii seisan järsku selles erilises paigas täiesti üksinda.
Vaatan ümbrust ja imelisel kombel rahunen, lihtsalt olen, mul on enda ja selle
kohaga lihtne, ilus ja vaikne. Saan aru, et mul ei olegi vaja kellegi
tunnustust või niiöelda õiget eelhäälestust. Ma võin lihtsalt olla. Kõnnin siis
soojas sügisõhtus mööda mäekülge alla. Varsti näen teisi ühe nõlva servas.
Nendega taas ühinedes olen omamoodi vaikses ja õrnas olekus, paigavaimust üleni
uhutud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Käime ka Reini ääres Bingenis,
kus Hildegard hiljem elas. Tõuseme köisraudteel üles Niederwaldi mälestusmärgi
juurde, mis püstitati Saksa-Prantsuse sõja ja Saksamaa ühendamise mälestuseks.
Järgneb mõtlik laevasõit jõel. Kõneleme õpetajatega elust ja suhetest.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Järgnevalt sõidame koos
sakslastega Hollandisse padumere äärde tõusu ja mõõna jälgima, vee elustikku
uurima, austreid korjama. Jõuame rannikul paiknevasse puhkekülakesse. Meid
paigutatakse väikestesse majakestesse. Meie oleme Andero ja Andruse ja Tanel
Küttise ja Veiko Mahlakaga ühes majakeses. Poisid lõõbivad kõik see aeg, mulle
on see stiil harjumatu. Käime ka jalgratastega lähedal linnakeses õlut ostmas.
Istume siis pidulikult õhtusöögilauas ja rüüpame õlut. Poisid norivad mind
Juliaga. Julia on üks saksa tšikk, kes on hakanud mulle tähelepanu pöörama. Ma
olen olnud Juliaga viisakas, suhelnud, õpetanud talle tema soovil eesti keelt.
Julia kirjutab mulle kirju ja tahab kogu aeg minuga koos olla. Kõnnib minuga
mere ääres vihmas mööda tammi serva, kui teised kõik on kuskil mujal. Ma olen
kohmetu, ei oska selle olukorraga midagi peale hakata. Poisid norivad aga
muudkui ja õpetavad, kuidas suudlemine käib, lakuvad oma käsivarsi ja
soovitavad niimoodi harjutada. Mina aga ei hooli sellest. Mulle meeldivad
hoopis Hollandi udused tasandikud ja linnakeste õdusad kaminasoojad poekesed,
kus endale ja kodustele nunnusid meeneid valin: portselanist puukingad, tuulikupildiga
saviplaadikesed, sõrmkübarad, miniatuursed sepised ja mis kõik. Ühel hetkel
jätab Julia mind rahule ja siis on korraga näha, et ta kõnnib hoopis Andrusega.
Mul on kohe lihtsam.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Reisi lõpul käime Veere linnas,
näeme ehtsat töökorras Hollandi tuulikut. Tagasiteel on meil kaasas suur
riidest koti täis valgeid viinamarju, mis kipuvad pika bussisõidu käigus
mahlaks ja edasi juba veiniks muutuma.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
11. detsembril 1996 on meie
koolis traditsiooniline päkapikupäev. Ma sööstan seda värkse gümnasisti ja
üleni armununa kohe korraldama kõige ullulikumas stiilis. Kuivõrd olen ühtaegu
armunud ka takunööri ja kotiriidesse, siis suudan klassikaaslasi veenda, et
päkapikukostüümid, mida sel päeval kanname, teeme kotiriidest. Sõna otseses
mõttes suurest pruunist suhkrukotist teeb endale kehakatte kunstnike poeg
Kaarel Tuuga. Tema rüüd kaunistavad suhkrukotile trükitud tekstid. Sarnaselt
minu igapäevastele takunöörist kaelaehetele ja randmepaeladele mässib Tuuga
kunsipäraselt liialdades endale käe ümber terve pusa takunööri ja paneb pähe
beeži kamuflaažilaigulise nokatsilodu. Hää sõber Merit tuleb ka minu
aktsiooniga kaasa, temal on seljas kena kotiriidest hõlst ja peas päkapikumüts,
nii nagu ma soovitasin. Sama dresskoodi järgib klassiõde Kaidi. Luik ja Võss on
aga selga pannud hallid-valged linasest päkapikuriided, Marinal ja Leal on
helesinised pontšo moodi ürbid. Minul on muidugi ümber narmendavate servadega
kartulikott, kaelas ullujubinad, kooliteatri diktsioonikork, valge auguga meres
uhutud paekivi, kaenlas must diplomaadikohver. Sedasi me oleme ja esitame
hommikul kooliperele fuajees trepimademel miski päkapikustseeni.
Lavakujunduseks on muidugi Ullude suur võrk, trummid, kotiriideräbalad. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Sama seltskonnaga täidame Aime
Peeveri antud ülesande luua kooli koridori üks jõulukaunistus. Iga klass saab
sellise ülesande. Meie muidugi taas minu initsiatiivil lahendame ülesande nii,
et tšikid teevad käsitöötunnis väikesed nunnud päkapikud ja meie poistega (ja
mõne sõbralikuma tüdrukuga) valmistame ajalehepaberist ja kleeplindist
koonused, mille kleebime koridori akende vahele seinale. Seina juurde asetame
aga koolipingi, katame selle üleni ajalehepaberitega ja sätime sinna teise
hulga ajalehest koonuseid, mis kujutavad kuuski. Kuuskede vahele aga paneme
tüdrukute tehtud päkapikud. Kaunistus ongi valmis! Aime jääb rahule, sest
tehnika on järjekindel ja kontseptsioon kenasti seletatud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Üldse meeldib mulle kotiriide,
takunööri ja Ullude võrgu kõrval väga kujutada selliseid kummalisi koonuseid,
vaadatagu neid siis puudena või lihtsalt sürreaalsete elementidena maastikul.
Kord teen sellise koonuse lumest vanaisa õuele Mahtras, mitmel korral voolin
neid savist. Väga palju meeldib mulle joonistada nende kummaliste koonustega
maastikke. On lagendik, on perspektiivis kaugemal üha väiksemad
piklikud-porgandjad koonused, tipud taeva poole, on tähtede ja kuuga taevas ja
taamal sakiline kuusemetsaserv. Koonustel on muidugi ka varjud. See on minu 10.
klassi fantaasiamaastik, millel aina ja aina uitan. Hiljuti sattus mu kätte
Lennart Meri „Hõbevalgem“, mille kaanepilt mind tollal tõenäoliselt
inspireerinud ongi, ehkki ma seda ei mäleta.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Niisiis toimub 10. klassis, nagu
tunde- ja vaimueluski, esteetiline plahvatus. See kogub hoogu 8.-9. klassis,
kui asun koju oma tuppa tassima kõikvõimalikku vana koli, metalli, kive. 10.
klassi eel kehastame tädipoeg Villemiga Mahtras korraga keset suve heast peast
Vigalaid ehk siis Vigala Sasse ehk siis omamoodi šamaane-nõidasid, kandes
kaelas omatehtud puujubinaid, lambanahast ripatseid ja kõrvas rõngaid ning
jaurates metsas lõkke ümber suurte kolisevate jauramitega. Kohtudes Ulludega
saab see hoovus minus tohutult hoogu juurde ja ma julgen oma jubinaid ka koolis
kaelas kanda. Ehete ja riietuse kõrval ilmestavad 10. klassi ja edasi kogu
gümnaasiumiaega ka omalaadi illustratsioonid-kritseldused mu kaustades ja
päevikutes. Esialgu on mu tindipliiatsijoonistused üsna palju mõjutatud Ullude,
eriti Rika väljenduslaadist, edaspidi aga kujunevad päris omanäolised figuurid
ja mustrid. Nõnda siis leidub tollastes päevikutes-vihkudes koolikunsti ehedaid
näiteid. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Päris välja ma muidugi oma stiili
ei arenda, ei kujutavas kunstis ega ka riietuses. Ma olen selleks liiga hajus,
väga hõivatud mitmete asjatoimetuste, kujutluste, tunnete ja suhete, ka
õpingute sfäärides, nii et ma ei märka olla päris stiilne. Tagantjärele on
vahel paistnud, et ma olen kohati olnud isegi lausa kole, samas kui
klassikaaslased on üldiselt kenakesed, mõni kuidagi eriti hea maitsega. Aga
takunööride ja kotiriidearmastus on olnud väga ehe ja südamlik. Vahepeal õmblen
endale ju isegi kartulikottidest seljakoti, millega mõnda aega ka koolis käin.
Ühel Koolifolgil kirjutab mind oma karismaatilise mänguga lummanud Rein Rannap
sellele markeriga autogrammi. Kott aga laguneb üsna ruttu, sest õpikute teravad
nurgad vajuvad lõdvast lõimest lihtsalt läbi.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Luule<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kogu gümnaasiumiaja, eriti aga
10.-11. klassis kirjutame koos mitme sõbraga spontaanselt luuletusi. Meie
suureks eeskujuks on muidugi Andres Ehin ja seega on meie kirjatööd tihtilugu
sürrealistliku tooniga. Sürr on muidugi üldiselt RVG-le tunnuslik. Luuletame
tihti just koos, istume huviruumis või näiteks Tuuga sünnipäeval keldris ja
igaüks kirjutab midagi. Seejärel loeme üksteisele ette. Luuletajate hulgas on
Jürka, Marek Saumann, Jürgeni vend Martin Utt ehk Matu, nemad me luulehuviga
ühenduses põhiliselt meenuvadki. Eks luulehuvilisi on tegelikult veelgi. Vahel
kohtume ka Sven Paulusega, kes inspireerib meid ka väga innukalt kirjutama.
Ükskord satun kõnniteel Kristiina Ehiniga kokku, ta vaatab mind pikalt vaikides
ja siis küsib, mis märgid mul kaabu servas on. Ma vastan, et need on inimesed
ja loomad. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Koos Kristiina, Sveni, Kristjan
Kaljundi ja Jürkaga korraldame 1997. aasta suvel vanas ja lagunenud Rapla
leivatehases luuleõhtu. Publikut koguneb täitsa hea hulk. Maalime seintele
punase värviga kaljujooniseid meenutavaid figuure ja loeme räämas ja hämara hoone
kõmisevates ruumides küünlavalgel oma tekste. Iga luuletuse, mis ette on
kantud, heidame aga suures plekkvannis põlevasse lõkkesse. See on erilise
hingusega sündmus, mis jääb kauaks meelde. Ühtlasi on väga hea meel, et meist
vanemad Ühisgümnaasiumi noored luuletajad meid enda hulka kutsusid. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Osa me tekste ilmuvad ka 1998.
aastal kooli 10. sünnipäeva almanahhis. Mina oma publitseeritud tekstidega
päris rahul pole, sest neid toimetatakse nii nagu mulle ei sobi. Näiteks mulle
on ikka oluline, et taevas <i>uugab</i>,
mitte ei huuga nagu toimetatud variandis trükiti. Tollased tekstid aga tervikuna,
kirjutatud mustadesse märkmikesse, päevikutesse, koolivihkudesse, ülestähenduste
hulka, kõrvuti kõikvõimalike joonistuste ja sirgeldustega annavad üsna hästi edasi
tolle aja tundlikku ja sürreaalset vaimu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Muusikasalongid ja Queen<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
RVG-s toimuvad 1990ndate teisel
poolel muusikasalongid. See tundub olevat Jaan Kurmi loodud formaat. Kurm mängib
meile mõnel õhtul kuskil koridoris või aulas läbi suurte kõlarite nn
industriaali. See avardab mu muusikataju oluliselt. Üks Kurmi
muusikasalongidest on sessamas esimese korruse algklasside koridoritaskus, kus
Ullud 13 ja reedet tähistasid, ükskord mängib ta aga saalis. Siis olen mina ka
juba korraldajate hulgas ja me kuhjame aula savikate poolse seina juurde
kõigist saali toolidest tohutu stiihilise konglomeraadi, mille valgustame seest
prožektoritega.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Väga oluliseks sündmuseks minu
jaoks on muusikasalong, mille korraldan koos tädipoegade Villemi ja Björniga.
Kokku moodustame me nn lapsepõlveagentuuri VBJ. Kuivõrd me oleme Villemi
eestvõttel kõik suured Queeni fännid, siis pakun koolis välja, et võiksime
muusikasalongis Queeni tutvustada. 1997. aasta 24. oktoobril sündmus toimubki.
Teeme VBJiga mu elu esimese A3 formaadis plakati, millele suure Queeni logo
juurde kirjutame: „24. oktoobril RVG muusikasalongis: Queen. Queen on
vaieldamatult üks maailma parimaid bände. Queen, see on kurioosum. Queeni
fonosalves sorib VBJ. Let me welcome you ladies and gentlemen, I would like to
say hello, Are you ready for some entertainment, Are you ready for a SHOW.“ <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Toome saali lava ette suured kõrgushüppematid,
sätime lavale plaadikogud ja helitehnika, paneme valmis tohutu hulga küünlaid
Freddie Mercury mälestuseks. Meie kuulutus aga kutsub kohale ka Ühisgümnaasiumi
rahvast, Andero Uusbergi ja Sven Pauluse teiste seas. Kohal on ka Ullud. Me
rockime täiega. Kõige pöörasemate lugude ajal viskume lavalt
kõrgushüppemattidele rahva sekka möllama. Pärastpoole, taas rahulikumate,
eepilisemate teoste ajal vedelen Ulludega mattidel ja olen üleni õnnelik. Õhtu
lõpuks paneme saali põrandale Freddie mälestuseks küünlad põlema. See on üks
ilusamaid ja tervikumaid RVG sündmusi, mida korraldan.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Abituriendina annan endale aru,
et tarvis on üha enam keskenduda õppetööle, et saavutada riigieksamitel
piisavalt head tulemused ülikooli pääsemiseks. Seepärast püüan kohe õppeaasta
algul huvitegevust koomale tõmmata. Loobun näitlemisest, Keskkonnaklubist,
ajaleht tundub ka osalt seetõttu lõpetavat, et meie lennule olulist järelkasvu
ei paista tulevat. Sellegi poolest kandun ka 12. klassis muudkui sebima ehk
kooliüritusi korraldama. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kohe 12. klassi alguses on meie
püha kohustus ja privileeg uute kümnendike vesirotiks löömine. Juba aastaid
kestab diskussioon, kas uusi gümnasiste ikka on vaja niimoodi retsida, ehk
saaks ka kuidagi väärikamalt. Siiski jäädakse aasta-aastalt ikka mäkerdamise ja
takistusradade juurde. Ka mina lähen selle mänguga kaasa, katsun masse kuidagi
suunata. Klassikaaslased on kümnendike jaoks kõikvõimalike ülesannete väljamõtlemisel
väga hoos. Kõigil uutel gümnasistidel seotakse silmad sallidega kinni ja nad
talutatakse läbi koolimaja. Küll peavad nad seinale kleebitud tapeedile
huulepulgaga määritult musu andma ja pimesi oma nime kirjutama, küll pannakse
nad õhupallile istuma ja soditakse nende nägusid, taas söödetakse-joodetakse neile
hulle asju, taas pritsitakse mingit löga jne jne. Koolimaja koridorid on märjad
ja pühade talituste käigus kasutatud ainetest laigulised. Üks retsitavatest on
mu õde Marju. Pärast katsumuste rada viiakse kõik noored vesirotid aulasse, kus
peame Grete Olliga laval neile kõne ja loeme ette vesiroti vande, mida siis
kõik see läbisolgutatud seltskond ühest suust järele hüüab. Lõpuks kastan mina
ühest kenast siltideta sihvakast veinipudelist kõigepealt endale pihku valades
iga uut gümnasisti saviauguveega ja surun kinnituseks kätt. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Samal sügisel on meie kui abiturientide korraldada ka
õpetajate päev. On ammune traditsioon, et sel päeval annavad abituriendid
õpetajate asemel tunde. Minul õnnestub endale kaubelda Maaja Toometi roll. Ma
tõmban selga valge kitli, tupeerin oma pikad juuksed suurde pahmakasse, panen
ette vanaema päranduse hulgast leitud vanaaegsed ümmargused prillid, pistan
taskusse turritama molekulimudeli, täidan paar ümarkolbi guašiveega, võtan
kaasa ka hapukurgipurgi ja kurkide purgist urgitsemiseks miskid keemikutangid
ning etendan kogu kooliperele fuajees trepimademel hullu keemikut. See etteaste
meeldib paljudele. Pildid sellest on aga paraku üsna kehvakesed ja ei filmita
üldse. Tunnid on väga lustilised, me ikka põhiliselt lollitame, ehkki ka
ettenähtud ülesanded saab jagatud. Tuleb tunnistada, et klassiõdedel on minu
keemia tunnis kaasas ka viinapudel, millest siis täidetakse üks kolvikene ja
lastakse ringi käima. Noh, olgu pealegi, kui juba siis juba, natuke võib
punkida ka, me oleme ometi abituriendid ja meil seisavad suured katsumused ees,
ja on ju vaid üks päev, kui sedaviisi meil lollitada lubatakse. Samas mulle
jääb pikaks ajaks see viinapudel kuidagi meelde, sest mina päris niisugust
tempu poleks teinud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
12. klassi jõulu ajal korraldame
Kersti Saadlo juhendamisel koos Pille Hillepi ja veel paljude klassikaaslastega
jõulupidu. Me valmistame peo jaoks keskaegses stiilis etenduse ja nimetame selle
müsteeriumiks „Valguse Sünd“. Kersti õpetab meile rea keskaegseid tantse, mina
kehastan preestrit, kes kogu müstilise etteaste avab. Ma õpin selleks puhuks
pähe ladinakeelse koraali, mis jääb mulle kauaks meelde: „Collaudemus,
collaudemus Christum regem, qui natus est in Betlehem; Quem laudat sol, quem
laudat sol atque luna, universa creatura; Ad quem reges, ad quem reges
ambulabant, aurum thus myrrham portabant; Cui sit laus, cui sit laus et gloria,
per saeculorum saecula“. Asja point on see, et soovime juhtida tähelepanu
jõulusõnumi sügavamale sisule, Kristuse sünnile, Valguse sünnile. Kummalisel
kombel tundub mulle hea idee kasutada plakati kujunduses Notke surmatantsu.
Kopeerin selle kunstiajaloo raamatust ka sündmuse kutsetele. Minu jaoks on see
tol hetkel kõige keskaegsem tantsukompositsioon, mille oskan välja mõelda. Üsna
varsti taipan, et palju sobilikum oleks olnud kuulutusel näidata mõnd madonnat
lapsega. Samas surmatants viitab sisemiselt ju kõigi võrdsusele surmas ja seega
ka kõigi jaoks ühtsele Valgusele igaveses elus.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Noorem seltskond (teiste seas
jääb meelde Raili Tunnel) siis tantsib keskaegseid tantse, mina laskun
treppidest alla suures mustas kapuutsiga mungarüüs ja laulan ladina keeles.
Küünlad põlevad, Kersti mängib tantsude juurde plaadi pealt keskaegset
muusikat. Pärast Valguse Sündi tuleb aga jõuluvana ja toob õpetajatele
kingitusi. Jõuluvana olen muidugi jälle mina. Jään pärast seda jõulupidu aga
kuidagi kurvaks, sest Siri, Heli, Silja ja Roosmaa ei tulnud vaatama. Oleksin
väga tahtnud, et nad näeksid meie suurt pingutust uue ja erilise jõulupeo
korraldamisel.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Veel üks meeldejääv sündmus,
mille korraldamisse jõuan 12. klassis suure õppimise kõrvalt sukelduda, on nn
abituuriumi pulm. Ma ei tea, kuskohast selline idee pärineb, aga ühel hetkel
hakkavad klassikaaslased küsima, kas abituuriumi pulma ka teeme. Esialgu ei
oska ma nagu sellest midagi arvata, siis aga lähen teistega kaasa ja korraldame
selle 1. aprillil 1999. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Mina olen muidugi jälle preester.
Sellessamas mustas kapuutsiga mungarüüs. Pruutpaariks on Anti ja Marina meie
klassist. Kõik on pulmapäeval pidulikult riides, eriti uhke on muidugi pruut. Kogu
etendus avaneb taas üleval trepimademel. Kersti mängib süntesaatoril
pulmamarssi, Tiidrus toob pruudi üles peigmehe ja altari juurde. Hetkeks on
paus. Siis hakkab järsku kõlama bammbababammbaba, dängdängdäng ja The Marcelsi
hoogsa Blue Mooni saatel lippan mina pikkade juuste lehvides mungarüüs ülevalt
treppidest alla, kõhul ja tagumikul nööridega tolgendamas suured lapikud
punasest vahtkummist südamed ja üleskääritud rüü all paljad sääred välkumas. Ma
loobin fuajeesse publiku ette mõned samasugused vahtkummist südamed. Siis
korraga taipan, et mul on vaja olla tõsises preestri rollis. Teen kätega keelavaid
liigutusi ja sunnin muusika vait. Lasen rüü säärtele, tõmban kapuutsi pähe,
teen väga tõsise näo ja asun pruutpaari ette altarilauakese juurde. Võtan kätte
meie klassipäeviku ja alustan tseremooniat: „Täna on Rapla Vesiroosi
Gümnaasiumis väga oluline päev. Täna on sisuliselt perekonnaõpetuse praktikum.
Kaks noort abiturienti on täna teineteist leidnud. See armastus aga liitku seda
abituuriumit. Pruut Marina ning peig Anti heidetagu siin ja praegu ühte! Nii,
armastuses ja teineteisemõistmises, toetuses ja ühtekuuluvuses, riigieksamite
eel ja lõpu saabudes heidetagu siin ja praegu ühte kogu abituurium! Kas on meie
keskel keski, kes mitte sel üllal liidul ja üheskulgemisel ei taha sündida
lasta?“ Sel hetkel heliseb mu mungarüü sügavas taskus mobiiltelefon. Helistab Госпожа
Роосмаa, kellega ma algul vene keeli kõnelen, siis aga lähen eesti keelele üle:
„Ahaa, põhjuseta puudumised! Üle viie põhjuseta puudumise!? Või nii...
Mõlemal!? Ühesõnaga, mina leian, et see asi annab parandada.“ Võtan
demonstratiivselt puudumiste päeviku, sodin sinna midagi sulepead imedes ja
teatan: „Korras!“ Siis algab taas pühalik süntesaatorioreli muusika ja ma loen mängufilmist
„Suvi“ tuntud laulatussõnadest inspireeritult: „Kas Sina, Anti Peever, tahad
selle oma pruudi oma abikaasaks ja kaelaks vastu võtta, teda muutumatu
truudusega armastada ja austada ja tema sõna kuulata? Kui see on Sinu südame
kindel meel ja tõsine nõu, siis kinnita seda, üteldes selgesti „jah“.“ Anti
kostab läbi naeru mikrofoni „jaa“.
Jätkan: „Kas Sina, Marina Peganova, tahad selle oma peiu oma abikaasaks
ja peaks vastu võtta, teda muutumatu truudusega armastada, austada ja tema sõna
kuulata? Kui see on Sinu südame kindel meel ja tõsine nõu, siis kinnita seda,
üteldes selgesti „jah“. Marinalt saame kah, jah-sõna kätte. Seejärel pöördun
abituuriumi poole: „Kas Sina, abituurium, Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi 11. lend,
tahad võtta vastu selle kohustuse lõpetada see kool muutumatu truudusega, oma
kaaslasi armastada ja austada ja autoriteetide sõna kuulata? Kui see on Sinu
südame kindel meel ja tõsine nõu, siis kinnitagu sinu liikmed seda üteldes
selgesti „jah“.“ Ja siis me hüüame kõik koos „jah!“. Veiko Mahlakas annab seejärel
pruutpaari lõpusõrmused, asetame need klassipäeviku peale. Siis lükkame igaüks
pühalikult oma lõpusõrmused endale ise sõrme, kaasaarvatud mina preestrina
kõige ees. Kui olen öelnud sõnad: „Pruutpaar ja abituurium võivad teineteist
emmata“, kallistame kõik üksteist armsasti. Siis kõlab jälle hoogne Blue Moon
ja ma lippan taas säärte välkudes ja südamete hüpeldes treppidest üles. Rahvas
plaksutab muusika rütmis. Tundub, inimestele meeldib. Pruutpaar kõnnib pulmamarsi saatel alla,
klassikaaslased loobivad neile heledaid helbekesi. Koolimaja trepi juures ootab
hiljuti juhiloa saanud Tuuga oma valge porise autoga, mille uksele on sõrmega kirjutatud
„JUST DO IT!“ ja mille sabas on paela otsas hunnik plekkpurke. Anti ja Marina
istuvad autosse, Marje annab neile ukse vahelt kingi ja nad sõidavad
plekkpurkide kolisedes minema. Õhtul järgneb rahvarohke pidu klassiõde Sveta
Kamzarova juures Rõue külas. Saunamajas on meil pikk pulmalaud, A-klassiõde
Pille Hillep korraldab meile hulga naljamänge, laulame palju. Ja napsu on ka
hea hulk. Eks enamik meist on selleks hetkeks ka juba täisealised.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Gümnaasiumiaegsete päevikute
järgi on mu meelelaad väga tundlik, elan suhtlust õpetajate, kaaslaste ja
vanematega väga läbi. Kohati olen üsna pessimistlik, traagilinegi, sestsamast
jälle üliõnnelik ja eufooriline. Sedalaadi kõikuvus, võiks isegi öelda et
peaaegu bipolaarsus on mulle tunnuslik tänaseni. Samuti olen väga tihti
kirjeldanud, kuidas ma kogu aeg suure laiskusega võitlen. Ma olen end
gümnaasiumi ajal ikka pidevalt usinusele piitsutanud, et hinded oleksid korras
ja et ma ikka kindlasti ülikooli pääseksin. Ülikool on justkui kinnisidee.
Mulle tundub siis, et ilma kõrgkooli pääsemata oleksin täiesti läbikukkunud ja
mõttetu. Sedalaadi äärmusliku vaate tõttu teen endale aga kohati liiga. Eriti
12. klassis tekib õppetöös omamoodi ärevus, mis tegelikult ei võimalda näha erinevaid
potentsiaale ja perspektiive, nii endas kui ümber. Samas ma pole ka päris
kindel, kas minusugune väga hajus ja muudkui mitmetes tegevustes aktiivne tüüp
üldse kuhugi oleks jõudnud, kui ma poleks ennast niiviisi sundinud ja väga
konkreetset eesmärki seadnud. Ega seda ei saagi nüüd enam tagantjärele teada,
milliseks oleks mu elu kujunenud, kui oleksin endale gümnaasiumi ajal väheke
enam hõlpu andnud ja kui oleksin ehk enne edasisi otsuseid katsunud end
sügavuti tundma õppida, näiteks võttes enne edasiõppimist vaba aasta. See
küsimus jääb ikka üles: Milliseks oleks mu elu siis kujunenud, kui oleksin enda
olemust gümnaasiumi ajal paremini tundma õppinud? Milline oleksin praegu, kui
ma oleksin gümnaasiumi lõpus otsustanud endas arendada loomingulist, poeetilist
poolt?<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Niisiis mulle paistab praegu, et
gümnaasiumis olen küll väga aktiivne ja tubli ja edasipüüdlik ja lahe, aga
tegelikult ma ennast veel ei tunne, teen oma otsused pigem välise süsteemi
survel, kartes muidu niiöelda rongist maha jääda. Ma olen vahel oma päevikutes ka
konkreetselt väljendanud, et mul on sest tuimast edasirühkimisest mõõt täis ja
ma soovin süsteemist lihtsalt väljuda, maha astuda, minna oma teed, jalutada
mööda maastikke, pikk mantel seljas, tajumaks ennast, keskkondi, aegasid ja
inimesi vabakujuliselt, voolavalt ja loovalt. Ehk siis mul on gümnaasiumi ajal
oma loomingulise poolega küll päris hea kontakt olemas, kuid ma ei usalda seda,
mulle tundub kindlam järgida tubli poissi endas ja rassida ülikooli suunas.
Samamoodi tundub päevikute ja ka mu mälestuste järgi minu akadeemilist poolt
toetavat ema. Mulle jääb meelde, et ta koguni ütleb korra, et „loomeinimese tee
on libe tee.“ Praegu ta seda muidugi ei mäleta. Samas olen ma hilisemas elus
seda justkui talle kippunud ette heitma, et ta mind niipidi suunas, ehkki meie peres
on justkui alati lapsi kõiges toetatud, ükskõik, mida me soovime teha. Nüüd aga
näen, et ehk ka ema lihtsalt usaldas minu korrektset, süstemaatilist,
edasipüüdlikku poolt enam ja toetas seda. Tegelikult muidugi need kaks nö
poolust ei välista teineteist. Loomeinimeselgi on vaja olla distsiplineeritud
ja avardada süsteemselt silmaringi ning teadlasetöös on intuitsioon ja
loomingulisus sama olulised kui metoodiline ja täpne analüüsioskus.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Aeg ruttab aga 12. klassis
halastamatult edasi ja meil pole lihtsalt võimalik niiviisi sügavalt ja
rahulikult enesesse vaadata. Pigem on meil tarvis kuidagi ellu jääda üha
suureneva kohustustekoormuse juures. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
12. klassis käib enamik meist ju
kõige muu kõrval ka autokoolis, millele pühendame ka olulise osa energiast. Autoõpetajad
on aga õnneks väga lahedad. Paljude sõiduõpetaja on Tõnu Prey, kelle
väljenduslaad on väga armas. Näiteks ütleb ta, et gaasi on vaja anda hästi
õrnalt ehk „väikese sõrme ja sabaotsaga“. Kui siis tasakesi gaasi vajutame,
kordab ta kiirelt tõusvas tempos ja tasakesi valjeneva häälega
„gaasi-gaasi-gaasi-gaasi“ ja põrutab siis järsku: „mitte nii palju gaasi!“. See
kordub pidevalt ja on tohutult naljakas. Jääme seda veel aastateks koos Martin
Ellermaaga meenutama.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Njah, nii et gaasi anname me 12.
klassis kõik kõvasti. Võibolla peaks keegi ka koolimajas ütlema: „mitte nii
palju gaasi“. Eks tegelikult õpetajad, eriti Siri ja Heli toetavad meid
kõigiti. Tihti on vaja meid lihtsalt ära kuulata ja öelda mõni tunnustav sõna.
Marje on sel perioodil ka väga suureks toeks.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Paljude klassikaaslastega aga me
mu meelest peaaegu ei tunnegi üksteist. Ma tegelikult ei teagi, kuidas
kaaslased mind üldse tajuvad. Veiderdaja, boheemlane, ülipüüdlik edasipürgija,
põhjendamatult privilegeeritud egoist, kõik kokku, veel midagi? Klassiõde Lea
igaljuhul ütleb mulle mind 8. märtsil 1999 õnnitledes, et ma oleksin veel
kompromissitum. Mõned aga mainivad, et ma kasutan liigselt ära oma
eelisseisundit, privileege, mille olen pälvinud aktiivse õpilasena. Eks ma
vaidlen põhjuseta puudumiste vastu üsna intensiivselt ja mängin pidevalt lubatu
ja lubamatu piirimail. Ja selle suure tundlikkuse ja ülepinge puhul muutun
kohati ka irooniliseks, kõrgikski. Saan sellest tegelikult ise ka aru. Eks see on
omamoodi kaitsereaktsioon. Suurelt jaolt olen aga suhetes klassiga ikka
ennekõike ühtaegu lihtsalt kloun, veiderdaja, ja samas üliaktiivne organisaator
ja ka püüdlik õpilane. Lihtsam oleks muidugi mitte pidevalt orgunnida, targem keskenduda
enam oma huvialadele, lihtsam oleks ehk ka mitte pidevalt teistele esineda, kuid
pole midagi teha, sedalaadi intensiivsus on mu loomuses. Tihtilugu tundub mulle
klassiga suheldes, et nad on kuidagi loiud ja ei tule mu algatustega piisavalt
kaasa. Samas on ikka mitmeid kooli sündmusi, kus nad on kenasti osalenud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Sellegi poolest jääb 12. klassi
lõpuks tunne, et tegelikult me ei tunnegi üksteist, eriti 10. klassis juurde
tulnuid. Olen gümnaasiumi alguses suurelt ja pühendunult Ulludesse armunud ja
mu tähelepanu on seega suunatud ennekõike väljapoole klassi. Ullude kõrval
suhtlen nii 10. klassis kui ka edaspidi ennekõike kooliteatri rahvaga ja
tädipoegadega Tallinnas. Meil on huviruumis oma seltskond, kuhu kuuluvad Ullud,
kooliteatri omad ja 10. klassis ka Vaiko Eplik. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Vaikoga oleme tollal päris head
sõbrad. Ta jääb mulle meelde kui erakordselt suure lugemusega noormees. Väga
armastab ta Oscar Wilde´i. Ta on üsna küüniline, soovitab näiteks end ja teisi
petta seni, kuni vale muutub tõeks. Samas on ta tundlik ja tark, vabandab, kui
saab aru, et on haiget teinud. Käin mitu korda tal talus külas, teeme minu pool
ja TREVi majade vahel koos pöörase lühifilmi „Verine laudanum“, millest saab
klassika. Ta ärib mult oma kogusse hinnalise vanaonu kitarri, ühe Aerosmithi CD
eest. Vaiko soovitab ka muudkui tüdrukutega flirtida, ise käib ta neil päevil
Ullude hulgast Marisega. Nad mõlemad püüavad mind lahedasti lähisuhete rajale
suunata, aga ma olen endiselt samasugune idealistlik udu nagu alati.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Silja ütleb mulle 1997. aasta
juunis, kui Ullude järele õhkan: „Ära talla liblikat püüdes ära lilli, kes
tahaksid, et sa neid korjaksid.“ Kokkuvõtteks kolme aasta kohta gümnaasiumis teatab
mulle aga klassiõde Katrin Kaerama, et kõik meie klassi tüdrukud olevat olnud mingil
ajal minusse armunud. Ma muidugi ei usu teda, pean seda ilmseks liialduseks.
Mingi tõetera ses lauses muidugi võis ka olla. Mina lihtsalt ei märganud
midagi.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Sedasi on siis juba 12. klassi
kevad käes ja ma alles nagu hakkan oma klassikaaslasi enda ümber nägema. Meil
alles justkui hakkab tekkima lahe ühiselu. Väga jääb meelde üks spontaanne
külaskäik Alusse A-klassiõe Krislin Riisalu juurde, kus terve valge juuniöö
pikalt elutoas ringis istume ja sügavuti vestleme. Samas on just välja tulnud
uus õllesort „Saku on ICE“, mida siis üheskoos maitseme ja mille ennenägematud
korgirõngad ümber väikese sõrme paneme, justkui sõrmused omamoodi uue
kokkukuuluvuse, saatusekaasluse sümboliks. Üsna pea aga läheme mööda maad
laiali, igaüks oma teed.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kooli lõpuks tekib hea klapp ka A-klassi
poistega. Heikki Viiart, Ats Janno ja Andres Lääne moodustavad justkui omaette
üksuse. Nad käivad jõusaalis, korraldavad raskema muusika pidusid, toimetavad
kooli helisüsteemidega. Imekombel õnnestub neil jõusaali meelitada ka mind.
Mõnel korral käingi seal, lunastan aga Elmo Meiuse käest pileti ja käin
agregaate sikutamas. Ühtaegu on hää poistega filosofeerida. Ats Jääb meelde ka
kui ülihea joonistaja. Ta istub saksa keele tunnis minu kõrval ja kujutab
ajaviiteks vihikus atleetlikke inimkehasid.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meie klassis on väga hea käega
Martin Ellermaa. Ka temaga tiheneb sõprus just viimasel kooliaastal. Istume
mitmes tunnis kõrvuti, oleme mõlemad suured ajaloosõbrad. Martini
pastapliiatsijoonistused on hämmastavad šaržid õpetajatest ja ajaloolistest
isikutest. Martinile on kooli ajal tunnuslik see, et ta on tunnis väga vaikne,
nokitseb tasakesi oma joonistusega ja äkitselt turtsatab naerda, jäädes pärast pikalt
omaette muigama. Pärast gümnaasiumit läheb ta Tartu Kunstikooli maalimist
õppima. Sel ajal meie suhtlus väheneb. Aasta hiljem astub Martin samuti Tartu
Ülikkooli ajalukku. Tal on aga oma seltskond ja minul oma, kuni ülikooli
lõpuaastail justkui tutvume taas ja kujuneb tohutuintensiivne sõprus. Martin
ühineb meie rahvamuusikaansambliga Sinimaniseele, laulame koos palju vanu
rahvalaule, teeme Viljandi folgil regilaulupesasid, asutame koos
meestelauluansambli Tsõdsõpujaleelo, reisime palju ja üle kõige naerame
pööraselt. Meil on Martiniga väga sarnane elutaju ja maailmatunnetus. Vahel
tahaks ütelda, et oleme koos veetnud ilusamad aastad. Nüüdseks on suhtlus taas
hõrenenud, Martin on tõmbunud omaette.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
A-klassi poistega kohtun ka
pärast kooli. Käime mõnda aega Atsi juures koos, saunaõhtutel. Tasapisi vaibub
ka see formaat.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Viimasteks tundideks valime Siri,
Heli ja Kersti tunni. Siri kõneleb meile tunni algul. Klassis on täielik
vaikus. Kõik kuulavad. Siri märgib tõsiselt, et kolme aastaga on ta meile kõik
öelnud. Ta tänab meid, sest ei saa olla õpetajat, kui pole õpilasi. „Teie töö
on olnud see, et olete mind kasvatanud virgaks õpetajaks,“ ütleb ta ja jätkab:
„Ma olen sunnitud tunde ette valmistama ja see võtab mul õhtuti aega. Kui ma
olen nad halvasti ette valmistanud, siis ma pean endale veel õpilasi võtma, et
paremaks õpetajaks saada.“ Siis küsib ta, mis on see tutipidu, mille jaoks kõik
lapse moodi riidesse oleme pannud. Ta viitab vanadele ühiskondadele, kus on
olemas kindlakujulised siirdetalitused, ja küsib, ehk vajame meiegi initsiatsiooniriitust:
„Ma tahaksin, et te mõtleksite, mis teie sees praegu on. Ma arvan, et ilmselt
seal on mingi veider segadus ja veider olukord. Mis muidu ajab suured inimesed
tagasi lapsepõlve. Kuidagi peaks ju sellest olukorrast välja tulema. Või ajab
vett pritsima või midagi niisugust pöörast tegema. Seda ärge uskuge, et elus
teil ei ole võimalust laps olla ja lolli mängida. Seda jõuate elu lõpuni.
Sellepärast ei pea seda ühte päeva selle jaoks kulutama, et lapsepõlve tagasi
minna. Aga kui te tahate ja teil sealt midagi puudu jäi, eks te peate selle
siis tagasi võtma tänase päevaga. Ilmselt on imelik, ilmselt te ei usu, et te
viimast korda siin selles pingis istute, aga tund on nüüd selles mõttes küll
läbi ja midagi tarka enam juhtuma õpetaja poolt ei hakka.“ Pikk paus, klass on
täiesti hiirvaikne. „Ju ma mõtlen teie peale,“ ütleb siis Siri tõsiselt. Ülejäänud
tunni sisustan muidugi mina, seega viimase hetkeni koolis muudkui orgunnin.
Lõikame kääridega papist välja erinevaid loomakujusid, kirjutame igaüks looma
küljele mõne soovi ja jätame loomad Siri klassi mälestuseks.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Saadlo ütleb meile, et mõned meie
klassi inimesed on talle palju lähedasemad kui ta oma klass ja et on tohutult
kahju, et nad ära lähevad. „Aga teid kui klassi kokku saada on ikka täiesti
ilmvõimatu,“ muigab ta. „Mina ei tea, kuidas te kõik ühte klassi sattusite.“ Siis
räägib ta meile, et 10. klassi eel jagati kõik uued õpilased tema ja Roosmaa
vahel nimekirja alusel üle ühe. Tulemuseks kujunes kaks väga erinevat klassi. A
klass on tuntud üsna ühtse ja tublina, meie aga kaootilise ja probleemsena. Laulame
siis tiigrikutsu laulu. Katrin Oraste peab kõne ja tänab Saadlot. „Sügisest
alates olete te mu lemmikklass“ viskab Kersti lõpetuseks nalja.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kõige viimane tund on Helilt. Ta
teeb meiega mängu, kus igaüks kõneleb veidi endast. Siis annab ta meile
ristsõnad mõistetega ajaloo ja filosoofia tunnist. Iga rühm kirjutab vastuse
tahvlile, kokku tuleb lause: „Ärgem kaotagem ühtki juhust, et olla õnnelikud.“
Seejärel kõneleb meile Heli, et igal sammul on võimalusi olla õnnelik, meil on
tarvis need vaid ära tunda. Ta tsiteerib Maurice Maeterlincki „Sinilindu“: „Ja
kõigest hoolimata oleksid nad ikkagi rändama läinud. Sest ka kõige kindlamad
tõed ei rahulda meid, kui me pole neid ise järele proovinud. Kõik maailma
tarkused võib lapsele silmapilgu jooksul ette kanda, aga kogu meie elu pole
küllalt pikk, et aidata neid meil mõista, sest oma kogemus on meie ainus
valgus. Igaüks meist peab endale ise õnne otsima. Ta peab nägema lõputut vaeva
ja kannatama palju pettumusi, enne kui ta õpib õnnelik olema, hinnates lihtsaid
ja täiuslikke rõõme, mis on tema südamele ja vaimule alati kergesti
kättesaadavad.“ Prohvetlikud sõnad. Ja ta lisab: „Ilmselt nüüd saabki täis see
12 aastat, kus teile on niiviisi neid tarkusi ette lükatud ja saabub see aeg,
kus tuleb minna ja tõepoolest proovida, kas need teadmised on ka vettpidavad
igapäevaelus. Nagu siin on öeldud, on tegelikult mõnikord hästi vähe vaja
selleks, et olla õnnelik.“ Tasapisi on see tarkus elu jooksul tõesti ka kohale
jõudnud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Siis läheme ja tantsime a kassi
rahvaga veel Saadlo klassis rütmika palakese järgi ja algabki trepiaktus, kus
meile mudilased ja nooremad õpilased laulavad. Eha-Mai kõneleb Keskkonnaklubist
ja ütleb, et see oli avatud kõigile, kes tahtsid sinna astuda. Ta tõdeb, et õnneks
on ka 12. klassi õpilaste hulgas neid, kes võtsid kutse vastu ja astusid avatud
uksest sisse, et koos lahedasti suhelda looduse ja teiste klubilistega. „Aitäh,
et te avasite enda ukse ja meie ukse, et me saime kokku ja moodustasime uue
keskkonna.“ Silja loeb tänukaardilt „sõnumi elavalt klassikult“: „Looduses saab
inimene aru, kui lähedal või kaugel ta olulisetele asjadele on.“ See klassik olen
mina. Olen kunagi kuskil niimoodi öelnud või kirjutanud. Selle sõnumiga kaardid
ja ägedad ELFi piklikud kleepsud saavad Maiu Piisang, Jüri Metssalu, Tuuli
Aule, Veiko Mahlakas, Katrin Jair, Anniki Saluste, Pille Hillep, Andero Haas. Seejärel
tänab Marje aktiivsemaid huvitegevuses osalejaid, öeldes: „Teie ettevõtmised on
olnud eriliselt suursugused. See iseloomustab teie üritusi.“ Ta mainib näiteks
jõulumüsteerium ja õpetajate päeva, millega me pannud koolis elu kihama. Pärast
aktust istutame kooli juurde praeguse jalgrattaparkla lähedale tamme. Seejärel
on Paka mäel naljamängudega lõkkeõhtu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ja ongi käes aeg riigieksamiteks.
Olen juba 11. klassi keskel võtnud suuna ajaloole. 12. klassis mõtlen korra ka
kirjandusest ja näitlemisest, kuid need mõtted vaibuvad peagi ja taanduvad
ammuse paleuse ees. Näitlemise puhul on argument ka see, et 1999. aasta kevadel
lavakasse katseid ei ole. Viljandi võimalusest ei oska ma midagi arvata. Heli
mainib mulle ka Eesti Humanitaarinstituuti ja semiootikat. EHI on aga tasuline
ja ei tundu selle pärast sobivat ja semiootika sügavamat tähendust ma lihtsalt
siis veel ei mõista. Ehk siis kindlameelselt ajalugu ja Tartu Ülikool.<a href="file:///C:/Users/J%C3%BCri/Documents/RVG_raamat_uusim/RVG_le_synnip2evaks_POOLELI_28_12_2017_PEAAEGU_VALMIS.docx#_ftn1" name="_ftnref1" title=""><span class="MsoFootnoteReference"><!--[if !supportFootnotes]--><span class="MsoFootnoteReference"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; line-height: 107%; mso-ansi-language: ET; mso-bidi-font-size: 11.0pt; mso-bidi-language: AR-SA; mso-bidi-theme-font: minor-bidi; mso-fareast-font-family: Calibri; mso-fareast-language: EN-US; mso-fareast-theme-font: minor-latin;">[1]</span></span><!--[endif]--></span></a><o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Mu ajalooarmastus pärineb lapsepõlvest,
perest, maakodust, suhtlusest ajalugu õppinud onu ja vanemate sugulastega.
Põhikoolis hakkab mu ajaloohuvi selgemat kuju võtma, paljuski tänu Jaan Kurmi
väga elavatele tundidele ja Heli süstemaatilisele ja innustavale tööle nii
kooliprogrammi läbimisel kui ka uurimistööde juhendamisel. Gümnaasiumis
avarduvad tundmused ja tajud uute õpetajate ja sõprade kaudu veelgi. Ma
kirjutan oma päevikus muudkui „äratundmistest“ ja õnnehetkedest ja kogu elu
ilusast poeesiast ja seostan kõike muudkui ajalooga. Kaugem ajalugu on minu
jaoks võlumaailm, imeline ilm, kus avanevad pildid ja tajuelamused, erilised
kogemusruumid.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
1999. aastal võetakse Tartus
ajaloo erialale võõrkeele ja ajaloo eksami, kirjandi ja sisseastumiseksami
alusel. Seega just need riigieksamid valingi. Üks eksamihinne tuleb äriplaanist
ja kuivõrd üks eksam on vaja veel valida, siis teen selle bioloogias kui Silja
hästi lahedalt ja meeldejäävalt antud aines. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ajaloo riigieksami pärast olen
ikka päris närvis. Meil on tädipoegadega kolmekesi plaan Tartusse ajalugu
õppima minna ja kui kuulen, et tädipoeg Björn käib Tallinnas
Pedagoogikaülikoolis ettevalmistuskursustel, siis hakkan tõsiselt kartma, et
äkki minu pingutustest gümnaasiumis ikkagi ei piisa. On majanduslikult üsna
keeruline aeg ja see lisab tasulise kursuse teemale veel lisapinget. Isa aga
muidugi toetab mind taas ja ma ühinen Tallinnas Vello Kuldna kursusega. See on
omaette kummaline kogemus, mis jääb juba gümnaasiumielust väljapoole. Kohtun
kursusel nii Björni kui ka juba Liivimaa reisist tuttavate Kadrioru Saksa Gümnaasiumi
õpilaste Kaarel Vanamöldri ja Priit Lättiga. Etteruttavalt võib öelda, et
kõigist meist saavad varsti kursavennad. Siis aga ajab mind see ettevalmistuskursus
veel enam närvi ja paigast ära. Kogu kursuse vaim on mulle võõras, Peda hoone
võõras ja kõhe, Tallinna tüübid demonstreerivad väga eneseteadlikult oma
tohutuid faktiteadmisi, nii ajaloos kui ka kõikvõimalikes muudes valdkondades.
Kaarel näiteks vuristab peast kõigi Vennaskonna albumite nimed. Ma pole millegi
niisugusega üldse harjunud. Ja see on tegelikult veel algus. Ülikoolis satun
keskkonda, millega tuleb pikalt kohaneda ja millega ma päriselt lõpuni ei
kohanegi. Aga ruttasin taas ajast ette. Enne veel on riigieksamid ja
gümnaasiumilõpp.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Igaljuhul olen ma ajaloo eksami
pärast ikka täiesti endast ära, kardan. Heli toetab mind kõigiti, annab
igasuguseid raamatuid lugeda. Mul aga on eksami ajaks juba juhe nii koos, et ma
ei saa enam hästi aru, mida minult tahetakse või mida ma ise tahan. Nagu
pooluimasena lähen ma siis ajaloo riigieksamile. See toimub 4. juunil, mis on
ühtlasi Eesti lipu päev ja kalli boheemlasest sõbra Argo Peeveri sünnipäev.
Eksam viiakse läbi kooli võimlas! See on veel üks ebameeldiv asjaolu. Võimla on
minu jaoks kõige võõram koht koolis ja korraga ma pean siin ajaloos eksamitööd
kirjutama. Teen siis eksami nagu unes ära, analüüsin ajalooallikat ja täidan
teste. Pärast on tunne, et olen omadega täiesti läbi kukkunud. Lähen, nagu puuga
pähe saanud, Arksi juurde, et teda sünnipäeval õnnitleda. Kõnnime siis Arksiga
Sulupere taha heinamaadele ja huilgame seal nagu pöörased, elame end välja.
Tagasiteel räägime budismist, istume suure puu all, ja meie sõprus süveneb
veelgi.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Eksamikirjandiks valmistudes
valin Siri soovitusel ühe kirjaniku strateegia. Mu lemmikkirjanik on Herman
Hesse ja ma loen läbi kõik tema eesti keeles ilmunud teosed, välja arvatud
Klaaspärlimägu, sest see tundub mulle ühtaegu väga aukartustäratav ja lihtsalt ka
liiga paks raamat. Uurin Hesse kohta veel juurdegi, tutvun Carl Gustav Jungi
psühholoogiaga. Siri on kolme aasta jooksul meid ka väga metoodiliselt
õpetanud. Tema kommentaarid kirjandite juures on alati väga tunnustavad,
julgustavad ja samas sisuliselt täpsustavad, suunavad. Ühe mu kirjandi küsib ta
koguni endale. Oleme temaga ka mitu korda klassis eksamikirjandit harjutanud,
ta on meid hinnanud 10 palli süsteemis. Nii on meie ettevalmistus kindlasti
väga hea.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kui aga kirjandipäev käes on, olen
ma lihtsalt niivõrd ärevil, et kõigepealt ei suuda sobivat teemat valida. Siis
ikkagi valin teema, kirjutan pea pool meile antud ajast sel teemal, kuid siis
otsustan ikkagi ümber, tõmban kõik maha, kortsutan paberi ja valin uue teema. Olen
selleks hetkeks üleni närvis. Istun keset aulat pingis, näoga saviaukude poole.
Saali tagaseina ääres komisjonilaua kõrval seisab Siri. Me vaatame üksteist ja
mõlema silmad lähevad märjaks. See on täielik šokk. Ma tunnen, et mul on nii
palju öelda, aga ma ei suuda öelda nii hästi kui ma tahan, ma ei suuda öelda
nii lühikese ajaga ja ühtki ortograafiaviga tegemata.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Võtan siis ennast lihtsalt kokku
ja katsun kirjutada vähemalt miinimumi. Kirjutangi siis Hessest ja Jungist
täpselt 2,5 lehekülge. Rahunen. Samas tundub kõik kuidagi minust kaugel, nagu
läbi une paistvat. Kirjutan inimese kujunemisest, inimese olemusest, meie
sisemistest figuuridest, embrüonaalsetest faasidest. Saan puhtandi valmis
täpselt siis, kui kell kukub. Annan töö ära ja olen šokis. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Saksa keele eksam läheb
kergemini. Peale Ühisgümnaasiumi õpetaja viisakustega võlumise suulise eksami
ajal sellest suurt midagi meelde ei jäägi. Nagu öeldud, bioloogia eksamiks ma
peaaegu ei õpi ja teen selle lihtsasti ja lahedasti ära, sest hinne ei ole
mulle tähtis.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Pärast eksameid arvan, et tulemused
on nii kehvad, et ma kindlasti ülikooli ei pääse, või kui pääsen, siis
tasulisele kohale. Seepärast asun kiirelt endale tööd otsima. Tiiu Laurimaa
pakub mulle võimaluse töötada tema filmiprojektis „Raplamaa rõõmud ja mured.“
Raha ma selle töö eest väga palju ei saa, aga see-eest on see väga huvitav.
Sõidame kogu maakonna läbi, ma filmin maastikke, asutusi ja olulisi paiku,
intervjueerime vallavanemaid. Järgneb montaaž RaSati kontoris kõrvuti Mikk
Sarve ja Magnus Suitsoga. Õpin kiirelt montaaži uuel Maci arvutil. Kõneleme
Mikuga ajaloost ja külakabelitest. Magnusega olen juba Alu etenduse aegadest ja
Rapla Televisioonist tuttav. Oh, see on ju ka veel üks olulisi meie seltskonna
huvitegevusi. Andsime koolikaaslastega Rapla satelliidivõrgu kaudu päris hea
hulga saateid eetrisse. Monteerisime vanasse Rapla Autobaasi varjendisse
improviseeritud stuudios. Tegime linna peal intervjuusid, filmisime sündmusi,
Margus Mikomägi luges tekste. Kuhu kõikjale ma siis ikka jõudsin.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Igaljuhul arvan ma 1999. aasta
juunis, et mu eksamihinded on väga kehvad. Suur on mu rõõm ja imestus, kui
kirjandihinne on 9, ajalugu 88, saksa keel 87 ja bioloogia 90. Kirjand pidi
siis olema ikka sisukas ja kontrollijat veenma, ehkki oli vaid 2,5 lehe
pikkune. Ajaloouni võimlas läks ka õnneks, sama saksaga. Eriti naljakas ja lahe
on ikka bioloogia tulemus! Ilma õppimata ja 90! <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Aktus on kenake. Tunnistus
kenake. Õue on üles pandud Aime Peeveri kujundatud värvilised lapitehnikas
tekstiilid, mille taustal perede, sõprade ja õpetajatega pildistame. Maie Kuusk
on tulnud meid tervitama. Teeme temaga koos pilti. Ullud ja veel mitmed sõbrad
on kohal. Tohutult on lilli. Teeme kahe klassi peale ka ühe poiste pildi. Seejärel
on saalis bankett. Kingime Roosmaale külalisteraamatu ja koolile suure seinakella.
<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Lõpureis toimub meil Taevaskotta,
oma autodega. Valdavalt on see väljasõit aga lihtsalt üks suur joomapidu.
Eraldume A klassi poistega ja sõidame Munamäele. Tõuseme torni. Paneme niiviisi
gümnaasiumile punkti.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Gümnaasiumi lõpetasid: Aigi
Kallaste, Veiko Luikoja, Jüri Metssalu, Anniki Saluste, Marek Tiidrus, Kaarel
Tuuga, Taavi Võsa, Jürgen Utt, Marina Peganova, Katrin Andreste, Lilia
Drjomova, Martin Ellermaa, Vilve Ervin, Andero Haas, Katrin Kaerama, Svetlana
Kamzarova, Jaan Kessel, Argo Kästik, Veiko Mahlakas, Marju Merilo, Iti-Mai
Meinberg, Kaidi Michalski, Katrin Oraste, Anti Peever, Maiu Piisang, Lea
Randmaa, Janika Vaerand, Maili Kodu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Pärast gümnaasiumi lõpetamist
järgneb järjekordne üliärev tuupimisralli ülikooli pääsemiseks. Kõik, mis jäi
ajaloo riigieksami programmist välja, kuulub Tartu Ülikooli ajaloo stuudiumi
sisseastumiseksamisse. Ma lähen sellestki kogemusest läbi, kusjuures punkte
saan täpselt sama palju kui riigieksamil – 88! Ühtlasi oleme viimane kursus,
kelle puhul rakendatakse sisseastumiseksamit. Edaspidi ajaloo riigieksami hinne
lihtsalt korrutatakse kahega, et anda sellele koguhindes suurem kaal. Nii et
minu puhul polekski vahet, kas tegin sisseastumiseksami või mitte.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Igaljuhul ma pääsen Tartu
Ülikooli ajalugu õppima. See on aga juba omaette pikk lugu. Sissejuhatavalt
võiks vihjamisi öelda, et kuigi juba põhikooli lõpus näitasid psühholoogilised
testid minu puhul puhtalt loomeinimest, siis minu kinnisidee oli millegi pärast
järjekindlalt ajalugu. Kogu gümnaasiumi jooksul ei saa ma sügavuti aru, et olen
loomult kunstnik. Seega saan ülikooli astudes tõsise paugu. Korraga selgub, et
ajalooõpingud ja ajalooteadus ei ole üldse see, mida ma arvasin. Palju rohkem
on rutiinset tuupimist, palju rohkem poliitilist ajalugu kui mulle vaimuelamusi
pakkuvat ilu. Samas on ajalooõpingutes ikka palju ka sellist, mis mulle
meeldib, mis mind hoiab, vaimustab ja kõnetab. Nõnda et mu põhikoolis alguse
saanud erialavalik ei ole ka totaalselt vale, siin on mõndagi ilusat, omad
voolavad vaimuallikad. Hiljuti terve puhkuse Kreekas-Roomas veetes sain taas
aru, kuidas ma lihtsalt armastan vaadata aja kulgu, kultuuride, ühiskondade ja
ruumide muutumist, kui ilus ja eriline on ette kujutada kunagi olnut. Minu
jaoks on ajalooallikate tõlgendamine alati ka tajuelamus. Ma hakkan tundma
lõhnu ja värve ja nägema ruume ja inimesi, mida otseselt vastavas ajalooallikas
ei pruugi mainitud ollagi. Niisiis ka ajaloolasena kaldun ma tegelikult ikkagi
kujutluste ja loomingu sfääri ja olen ka õppejõu ja õpetajana ühelt poolt
püsinud akadeemilistes raamides ja samas ka aegajalt täiesti teadlikult lubanud
endale ja kuulajatele vabasid ekskursse vaimumaailma, tunnetuslikku,
esoteerilisse.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Pärast gümnaasiumi lõpetamist,
ülikooli ajal, näen väga tihti unes, et olen taas Vesiroosis. Ühtlasi ma tean,
et olen kooli lõpetanud ja käin ülikoolis. Mulle on lihtsalt antud võimalus
vabalt osaleda gümnaasiumi tundides ja kuulata neid aineid, mida soovin. Samamoodi
võin ma teha kontrolltöid ja eksameid ainetes, mis mind huvitavad. Ikka ja
jälle näen, kuidas koolis on kõik uued õpilased ja mina lähen üle hulga aja
mõnda tundi, tunnen suurt huvi ja samas ka piinlikkust, et pole saanud vahepeal
käia ja olen taas õppetöös maha jäänud. Ma tean kogu aeg, et ma võin kontrolltöid
teha, aga ei pea, võin käia koolis, aga ei pea, sest mul on tunnistus käes,
kool tegelikult lõpetatud. Need ained, kus niimoodi unes käin, on muudkui saksa
keel, ajalugu, eesti keel ja kirjandus, vene keel – kõik humanitaarained. Tihti
istun ma kontrolltöö ees ja ei oska mitte midagi, ja samas ei peagi oskama,
sest keegi ei sunni mind selleks, mul on kõik omal ajal läbitud, tunnistus
käes, mul on lihtsalt võimalus taas siin käia ja osaleda ja ma lihtsalt tahan
siin veel olla ja uuesti kõike seda teha. Mitmel korral mõtlen unes, et peaks
selle jama ära lõpetama, kaua ma käin siin muudkui aastast aastasse aegajalt
natukene kaasa tegemas, kuigi midagi ei oska, kuigi olen kõik ära unustanud. Ja
muudkui küsin endalt, miks ma seda teen, miks ma jälle siin olen, kuigi keegi ei
sunni mind. Samas on mul alati lahkelt võimalus olemas. Sellised uned kestavad
aastaid. See on justkui üks osa minu alateadvusest, mis on aegajalt nähtav.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kooli 20. sünnipäeval, mis on
väga meeleolukas ja meeldejääv, istume lähemate sõprade ja õpetajatega pikalt
Siri klassis ja kõneleme terve öö. Ühtlasi räägin ma enda kooliunedest ja meil
tekib Toomas Kilgiga mõte, et võiksime paluda tõesti Sirilt võimalust tunnis
käia. Siri lubabki meid oma järgmisesse kirjanduse tundi. Istume pingis, Siri
küsib, kas Voltaire´i Mikromegast mäletame. Täielik auk, mitte midagi ei ole
meeles. Jube piinlik on. Samas on muidugi väga armas, et Siri meile niimoodi
vastu tuli ja tõesti oma tundi kutsus, et võiksime unenäosarnast tunnet siin
reaalsuses katsetada. Nüüd näen 10. klassi päevikust, et olen Mikromegase ajal
koolist puudunud. Täpselt siis. Nii et mul ei jää muud üle kui püüda ikka
unesid kaudu uuesti ja uuesti kooliaegseid lünki täita.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Olles Rapla ümbruses teinud
mitmeid välitöid, tundes siinseid pärimuspaiku, tekib mul aegajalt Vesiroosist
mööda sõites mõte, et väga tore oleks enda erialast siin õpilastele
süsteemsemalt kõnelda ja ehk mõnd vabaainetki anda. Lasen sel mõttel aga
lihtsalt olla, kellelegi sellest ei räägi, kuni ühel hetkel kutsuvadki Jaan
Reimund ja Marike Uusjärv mind kooli uude pärimuse õppesuunda õpetajaks. See
rõõmustab mind väga, sest on nii hästi kooskõlas mu unistusega. 2009. aasta
sügisel alustangi RVGs kohapärimuse kursusega, mille ainekava ja metoodika võin
vabalt oma tunnetuse järgi kujundada. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Õpetan kohapärimust Vesiroosis
kolmel aastal: 2009-10. aastal 10. klassis ja 2011-13. aastal 11. klassis. Õpilastega
tekib hea kontakt. Käime kõigil aastatel koos ka Rapla kihelkonna maastikul
sügisekskursioonil. Kursus lõpeb välitööde ja ettekandega. Paar õpilast teevad
mulle ka üleminekueksamina põhjalikumad uurimustööd. Uurimustöö juhendamine on
mulle paras katsumus, sest keeruline on tajuda õpilase võimeid, talle piisava
keerukusega ülesandeid jagada. Kõik muu on aga õppetöö juures väga meeldiv. Õpin
e-kooli kasutama, teen Jaan Kurmi meenutades naljakate valikvastustega teste,
katsun olla õpilastega võimalikult lahe, neid reedeti viimase tunni ajal
säästa. Näiteks kui nad on väga väsinud, siis lasen neil õppevahendid kotti
panna, pea mugavalt lauale kätele asetada, silmad sulgeda ja kutsun neid spontaansele
meelerännule nende sisemaailmades. Õpilastele meeldivad need praktikad sedavõrd,
et 2012. aasta kevade 11. klass kutsub mind koguni lõkkeõhtule süvendatud
meelerändu läbi viima. Sama kutset kordavad nad ka järgmisel aastal, nii et
oleme paaril õhtul Kaia Kuusmanni aias püstkojas lõkke ääres istunud,
mediteerinud ja meelerännul käinud. Ka meie matkadel olen pärimuse tutvustamise
kõrval õpetanud paiku igaühel oma sisemise tajuga uurima. Näiteks vaatame, mis
meile silme ette kerkib, kui puudutame Paka metsas suurt kivi. Niiviisi on minu
aines ühendatud akadeemiline vaade isikliku tunnetusega.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Hämmastaval kombel vaibuvad mu
korduvad kooliluned Vesiroosis õpetama asudes silmapilkselt. Tõenäoliselt oli
mul vaja asuda uude rolli, seista tegelikult klassi ees, teisel pool õpetaja
lauda, et minu teadvuses toimuks vajalik muutus. Klassi ees seistes katsun aga
alati meenutada, missugune õpetuslaad minule oleks meeldinud. Esialgu annan ka
puudumised täiesti vabaks, nii nagu ise gümnaasiumi ajal soovisin. Üsna pea
saan selgeks, et gümnasistid ikka tervenisti oma tegevuse eest vastutust ei
suuda kanda ja kehtestan eneselegi üllatuseks rangema korra. Hinded on
kohapärimuse õpilastel täitsa kenakesed. Enamvähem normaaljaotuses. Elan neile kontrolltöid
parandades väga kaasa, alati katsun hinde paindlikumalt hinnatava arutluseosa
jagu kõrgemaks kirjutada. Samas ma liiga ka ei hellita, nii et olen üsna
kindel, et minu antud hinded vastavad üsna hästi õpilase tegelikule panusele.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Eriti meeliülendav on mu oma
õpetajate hulgas õpetajana töötada. Õpetajate toas kujunevad, nii nagu ka mu
enda kooliajal, sügavad ja sisukad vestlused. Siri ja Heliga paneme kokku ka
Eesti kultuuriloo õpiku Raplamaa osa. Heli teeb minuga veel sellise triki, et
ütleb mulle tegelikust varasema tähtaja, nii et mina oma õpilaseajast sisse
jäänud püüdlikkusega kirjutangi selleks ajaks enda osa kenasti valmis. Nii
oleme me kolmekesi Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi õpikusarja
tegijate hulgas esimesed, kes tööga mäele saavad, ja nii kannab Raplamaa õpik
esimest numbrit. Raamat ise on aga paraku tehniliselt kehva kvaliteediga,
spiraalköites, pehmete kaantega ja nirul paberil. Ka teadsin ma millegi pärast
tegelikust väiksemat tähemärkide piirarvu, nii et minu artiklid on valdavalt
üsna lühikesed, fotod päris suured. Ülesannete osa on aga üsna õnnestunud. Oleme
Siri ja Heliga selle õpiku avaldamise puhul koguni maakonnalehe esikaanele. Vesiroosi
kohapärimuse ainest kujuneb aga edasi juba ülikoolikursus Viljandi
Kultuuriakadeemias ja Eesti Kohapärimuse Keskuse süvakursus kõigile
huvilistele.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
RVGs õpetades, õpetajate ja
õpilastega suheldes, tajun ka üha selgemalt, et kool on ühtaegu nii õppeasutus
kui ka kogukonna sotsiaalne ja kultuuriline keskus. Kooli kaudu liigub väga
palju kogukonna jaoks olulist informatsiooni. Kool ühendab suurt hulka inimesi,
kes Raplas ja ümbruskonnas elavad. Nõnda tunnen, et juba väga ootan meie 30.
sünnipäeva, et taas kõiki neid ühtsesse kogemusruumi kuuluvaid kalleid inimesi
näha ja suhtlust taas uuendada.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kui Vesiroosis õpetan, on
koolimaja juba üleni renoveeritud. Osaliselt on aga majas ikka vana kooli
tunnet, sest aknad on samadel kohtadel, vaated on samad, õpetajad on suurelt
jaolt samad. Palju on ka muutunud. Meie kõige kallimat huviruumi ei ole üldse
enam, sel kohal on koridor, saalist on saanud auditoorium ja saali ülaosast kunstiklass,
võimlast aula, sööklast raamatukogu, kogu kelder on aga nüüd hubane ja
valgusküllane. Enne remonti aga filmime Ott Tiigirannaga kogu vana maja seest
ja väljast detailideni üles. Käime ka sellistes kambrites, kuhu kunagi varem
pole sattunud, näiteks keldris pisikeses kooli arhiivis, kus hoitakse muuhulgas
kõiki vanu klassipäevikuid. Filmilindid loodame mõnda mäluasutusse hoiule anda,
nõnda et huvi korral on võimalik kõigil meie mälestuste vana koolimajaga tutvuda.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
See kirjatöö on olnud mulle
vajalikuks peegelduseks. Ma olen aasta-aastalt enda kujunemist vaadeldes
hakanud paremini mõistma tänast ennast. Ka on mälestustega, fotode ja vanade
ülestähendustega tegelemine lihtsalt ilmutuslik kogemus: tekib aegadeülene
taju, meeleseisund, kus kõik ajad on korraga olemas, kus ma olen kõigis neis
aegades praegu ka kohal. See on olnud ilus kogemus.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Nii näen kui suur osa minu
olemusest on Vesiroosist, me õpetajatelt, koolikaaslastelt, sama moodi nagu
vanematelt, kodust. Kuskilt maalt me olemegi oma vanemad, õpetajad kaaslased.
Nad on alati meiega, meis, nii nagu oleme meie nendega, neis. Olen väga tänulik
selle ühesolemise ja ühesloomise eest! <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Seejuures on oluline, et
Vesiroosis on hoitud päris hästi tasakaalu vabameelse ja distsiplineeriva
vahel. Meile on antud palju mänguruumi, vabadust isiksustena kujuneda ja samas
on meid õpetatud süsteemselt ja kvaliteetselt. Meid on inspireeritud julgelt
arutlema ja vaatama maailma avaralt ja avatud meeltega. Just vestlused ja
arutlused, nii tunnis kui tunniväliselt, on mu meelest meid kõige enam
avardanud. Vesiroosile mõeldes tundub tänaseni ehk kõige olulisem see, et
õpetajad pühendusid meile kui võrdsetele vestluspartneritele, et nad võtsid
meid oma maailma, olid meie suhtes päriselt avatud. Niiviisi kujunes
õpetajatega sügav ühendus ja kooskõla, mis on olemas tänaseni. Nii on Vesiroos
täna minu jaoks suur vaimne kogukond, kellega füüsiliselt kohtun ehk üsna
harva, kuid kellega tunnen sisemist ühendust pidevalt. See on omamoodi
Vesiroosi tunne, kui ma mõnd oma koolikaaslast näen. Me oleme kõik koos loonud
ühe väga ilusa terviku. <o:p></o:p></div>
<br />
<div>
<!--[if !supportFootnotes]--><br clear="all" />
<hr align="left" size="1" width="33%" />
<!--[endif]-->
<div id="ftn1">
<div class="MsoFootnoteText">
<a href="file:///C:/Users/J%C3%BCri/Documents/RVG_raamat_uusim/RVG_le_synnip2evaks_POOLELI_28_12_2017_PEAAEGU_VALMIS.docx#_ftnref1" name="_ftn1" title=""><span class="MsoFootnoteReference"><!--[if !supportFootnotes]--><span class="MsoFootnoteReference"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 10.0pt; line-height: 107%; mso-ansi-language: ET; mso-bidi-language: AR-SA; mso-bidi-theme-font: minor-bidi; mso-fareast-font-family: Calibri; mso-fareast-language: EN-US; mso-fareast-theme-font: minor-latin;">[1]</span></span><!--[endif]--></span></a> <span lang="EN-GB">Huvitaval kombel avastan praegu, et pärast
ajaloostuudiumit kujuneb mu erialaks kohapärimus, mis sisuliselt ühendab kõik
mu gümnaasiumiaegsed lemmikained ajaloo, eesti keele-kirjanduse,
bioloogia-geograafia ja näitlemise. Näitlemine tuleb mängu ses plaanis, et
minust on kujunenud rändlektor ja esinen inimestele päris palju.<o:p></o:p></span></div>
</div>
</div>
</div>
Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-79397139948469217922018-02-26T23:53:00.000+02:002018-02-26T23:55:35.597+02:00Mälestusi Vesiroosist: Põhikool<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Viies klass. Uus algus. Pääseme nüüd
vabalt terve maja peale jooksma ja oleme suures koolimelus täielikult sees!
Nüüd on siin ka meie klassiruumid ja suurte õpetajad ei aja meid enam ära. Meil
on uus klassijuhataja: Ivi Roosmaa. Ta on Gruusias õppinud ja üsna noor, tal on
blondeeritud juuksed ja väike tütar Leana, keda ta kutsub Manniks. Manni nimi
tuleb õpetaja Roosmaa jutu järgi sellest, et kui Leana oli titt, siis oli tal
tekk ümber justkui vanamemme rätik ja ta tundus nagu üks ehtne talu-Mann. Varsti
kutsume meie ka Manni Manniks. Mann käib alati meie klassi ekskursioonidel ja
klassiõhtutel ja pidudel. Mul on Manniga väga hea klapp. Ta on hästi naerune ja
naljakas tüdruk. Kui Hiiumaale õpetaja Roosmaa sugulaste juurde telkima
sõidame, siis me lollitame Manniga praamil ja ma panen talle oma uue rohelise
nokatsi pähe. Tuul on päris tugev ja kui me mütsiga jageleme, siis pillame
selle kahepeale merre. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Hiiumaa reis jääb meelde ka kui
eriline telkimiskogemus. Oleme poistega minu vanemate poola telgis, millel on
uhke eeskoda suurte kileakendega. Telkides on juba päris vaikseks jäänud, kui
korraga hüüab keegi: „Vaadake UFO!“ Järsku on kõikidest telkidest lapsed
väljas. Vahime tähistaevasse, ise vaid aluspükste väel. Terve heinamaa on meie
klassi lapsi täis, kõigil on väga põnev. Ja külm, sest öö on jahe. Taevas on
tähine, aga ühtki lendavat taldrikut me ei näe. Kuigi kuulda on, et keegi oli
näinud. Tagasi telgis olles, lõdiseme ja oleme üleni ärkvel, sest nii põnev on.
Jutustame veel pikalt enne kui oma niisketes nõukamagamiskottides
nõukakummimadratsitel uinume.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Osaleme terve klassiga, see
tähendab ikka, et meie, õpetaja Roosmaa ja Mann, kooli kadrikarnevalil. Meile
on antud ülesanne end naisteks ehk kadrideks riietada. Soovituslik on valge,
aga võib kanda ka muud. Mina olen veendunud, et olen sel õhtul vanamemm. Mu
vanaema on hiljuti surnud ja temast on jäänud meile kõik tema vanamemme asjad
ja veel ka mitme enne teda surnud vana sugulase asjad, mille hulgast valin nüüd
endale mustade kandiliste raamidega prillid, kena lillelise pearätiku ja
villase pleedi. Ema annab juurde veel ka rahvariidepõlle ja
triibuseelikukangast kotikese. Võtan kaasa ka vanaema kepi, mille lainjast
plastmasskäepidemest jääb mu peopessa tunne, mida tajun tollele ajale mõeldes veel
veerand sajandit hiljemgi, nii selgesti nagu see oleks olnud eile. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Koolimaja fuajee on täis
valdavalt valgesse rõivastatud väikeseid kadrisid. Enda suureks hämmastuseks ei
tunne ma esimese hooga mõnd oma klassikaaslast äragi. Üks punapõskne ja
tumedate kulmudega lõbus vanamemm osutub näiteks Veiko Veinbergiks. Oleme
Veikoga sel õhtul ainsad klassikalised vanamemmed, rätiku ja kepiga. Kõik
teised on kõige hämmastavamad prouad ja preilid. Luikoja ja Raims on lindiga
kaunistatud kübarates, Raimsil lausa üle õlgade langevad pikad juuksed. Eriti
lahe on Tiidrus, suurte pärlite, käevõrude ja nahkkinnastega. Uus poiss Rivo on
üleni valges, suurte punaste põskede, turris juuste ja päikeseprillidega.
Tüdrukud on aga enamjaolt ikka nagu tüdrukud, peamine nali on ikka poistega.
Esineme siis kõik laval koos Roosmaaga ja laulame kadrilaulu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Viiendas klassis otsustan hakata
lahedaks. Olen täiesti veendunud, et nüüd on aeg olla natuke pätt, teha koos
teiste poistega lollusi, mis seni jäänud
viisakusest ja püüdlikkusest tegemata. See on otsus, olla lahe, sest nüüd on
põhikool, algklassid on läbi. Esimene lahe asi, mida ma teen, on see, et hakkan
tüdrukuid taga ajama. Eriti meeldib mulle joosta Anniki ja Marina järel.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Roosmaa mu päevikus: „Jüri ei
oska käituda, tormab mööda koridore.“ – ehk käib see minu laheolemise kohta.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Teine lollus, mis pikalt meelde
jääb, on see, et sodin koolimaja maanteepoolsele otsaseinale kriidiga suure
lainelise soenguga kriipsujuku. See jääb sinna aastateks, isegi gümnaasiumi
ajal on seda seal hea tahtmise korral võimalik eristada. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kolmas ja eriti ohtlik lollus, on
õpetajate jälitamine. Me ei jälita mitte ükskõik milliseid õpetajaid, vaid
neid, kes suitsetavad! Me teame, et osa õpse suitsetab, seda on lõhna järgi
tunda. Ja me teame, et neil on kuskil oma salajane suitsetamise koht. Nii
otsustamegi selle välja uurida: jälitamise teel. Vahetunnis valime välja
suitsetava õpetaja ja hiilime talle järele. Üsna ruttu selgub, et õpetajatel on
keldris oma suitsutuba. Oleme nad paljastanud! See teeb meile võidurõõmu!
Õpilastel on rangelt suitsetamine keelatud, aga õpetajad ise suitsetavad!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Koolimaja maanteepoolses küljes,
direktori kabineti akende all, saalibloki ja õppehoone vahel on plats, kus
mängime nelja ruutu. Suuremad kooliraadiopoisid on saalibloki tagaukse kohale
teise korruse akendele pannud suure kõlari, mis vahetunni ajal mängib
poplugusid. Nii lahe on ilusate ilmadega, sügisel või kevadel seal muusika
saatel palli taguda. Eemal on näha Mare Kalle ja Edvig Saidla kandilisi
moskvitše, need on ainsad autod, mis koolimaja juurde on pargitud, üks on oranž
ja teine punane<a href="file:///C:/Users/J%C3%BCri/Documents/RVG_raamat_uusim/RVG_le_synnip2evaks_POOLELI_28_12_2017_PEAAEGU_VALMIS.docx#_ftn1" name="_ftnref1" title=""><span class="MsoFootnoteReference"><!--[if !supportFootnotes]--><span class="MsoFootnoteReference"><span style="font-family: "times new roman" , serif; font-size: 12.0pt; line-height: 107%;">[1]</span></span><!--[endif]--></span></a>.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kooli kempsude hais on väga hull.
Ülemistel korrustel on vahel kempsus isegi suitsulõhna tunda. Eks need on
suured poisid, kes seal suitsevad. Nüüd ma ikka käin juba kempsus ka, aga teen
alati nii ruttu kui saan. Eelistan esialgu algklasside kempsusid.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Põhikooli ajal avaneb meile
lisaks mitmetele uutele klassiruumidele ka koolimaja kelder. Keldris on pikk ja
pime koridor, mis jookseb ühest maja otsast teise. Keldris on alati natuke kõhe
ka. Seal on lasketiir, kus ma kunagi laskmist ei ole näinud, aga mida niimoodi
nimetatakse, ja kus vist ikkagi on lastud ka, sest maja maanteepoolse otsa
seinas on augulised märklauad ja sügav kanal, mille põhjas on vesi. Sinna
kanalisse on loobitud igasugust sodi ja sealt õhkub niiskust, mis annab kogu
lasketiirule omamoodi lõhna. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Lasketiirus käime kehalise
kasvatuse tundides. Me peame seal põhiliselt jooksma ja võimlema. Keldris ütleb
mulle õpetaja Liivandi: „Ära soiu!“ Saan teada sõna soiguma ja ühtlasi
võõrandun kehalisest kasvatusest veelgi. Juba lasteaias hoidis ema mind kekast
eemal, sest mul oli olnud paar tõsist operatsiooni. Edaspidi, kui ehk muidu
isegi oleks potentsiaali teistega koos mängida ja liikuda, rikuvad mu suhte
füüsilise tegevusega kekaõpsid üsna pikaks ajaks. Pole midagi teha, nii see on.
Suur osa meie kekaõpsidest, eriti algklasside ja põhikooli ajal, tunduvad mulle
kalgid, robustsed, ülbe sõnakasutusega. Väiksemana annan endast kõik, et mitte
kehalise kasvatuse tundides käia.<a href="file:///C:/Users/J%C3%BCri/Documents/RVG_raamat_uusim/RVG_le_synnip2evaks_POOLELI_28_12_2017_PEAAEGU_VALMIS.docx#_ftn2" name="_ftnref2" title=""><span class="MsoFootnoteReference"><!--[if !supportFootnotes]--><span class="MsoFootnoteReference"><span style="font-family: "times new roman" , serif; font-size: 12.0pt; line-height: 107%;">[2]</span></span><!--[endif]--></span></a>
Olen vahepeal pikemalt vabastatud, istun siis koos mõne teise vabastatud
lapsega võimla võrkakna ääres aknalaual ja vaatan pealt, mis teised teevad. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Võimla aknalauale kogunevad ühes
mu ülikooliaegses unenäos vaimulikud mitmetest maadest ja aegadest. Terve Rapla
II Keskkooli lömmilöödud võrkakendega võimla aknalaud on tihedalt erinevate
traditsioonide preestritega täidetud. Vaimulikke tuleb suures protsessioonis
aina juurde, teiste seas mina. Istun ka tohutupikale võimla aknalauale, Toomas
Pauli kõrvale. Igal vaimulikul on sau, rüü ja ümmargusele medalikesele
graveeritud number. Seal, kus muidu ripuvad köied, saviaukude pool otsas, on ca
korvpallirõnga kohal kogu saali otsa varjav eesriie. Eesriide taga on Tema.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Õnneks on gümnaasiumi ajal Ütsa
kekatunnid lahedamad ja mõistlikumad ja ma teen isegi kaasa. Pesapall on täitsa
äge. Jalgpallis töllerdan niisama, segan rohkem teisi. Jooksmas käin, ehkki,
tuleb tunnistada, enamik meist lõikab raja oluliselt sirgemaks. Jookseme nii
staadionil, ümber koolimaja kui ka saviaukude vahel. Just savikate vahel on võimalus
ühe koha peal võssa põigata ja rada niiviisi lühemaks teha. Hilisemal ajal
muudetakse meie jooksurajad tundmatuseni. Unenägudes on need aga ikka omal
kohal ja viivad kaugemal peegelsiledatesse avarustesse ja imelistele
maastikele.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kui juba kekast räägin, siis
tuleb mainida ka seda, ühel 7. klassi lõunatunnil otsustan kekas kõvasti
pingutada. Õhk on jahe, jooksen, endast kõike andes, pärast spurti hingeldan
tohutult ja tunnen rinnus valu. Järgmisel päeval olen haige ja kohe
diagnoositakse ka kopsupõletik. Edaspidi ma enam ei pinguta, lasen lihtsalt nii
lõdvalt kui vähegi saab. Gümnaasiumi ajal panen näiteks spordipäevaks selga õe
öösärgi ja jooksen sellega staadionil ringi ennast ja teisi lõbustades. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Oh, ja need lõputud
ülesrivistused, mina alati pikkuselt teine-kolmas, Tiidruse ja Ärmpalu järel.
„Paariks loe!“ </div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Põhikooli algusaastatel käib läbi
klassi mitu hoogu, mis kannavad kodudest kooli teatud tüüpi mänguasju. Need on
kõikihaaravad lained. Järsku on populaarsed tennisepallid, siis mudelautod,
siis plögapallid, siis yoyod. Plögapallid muuseas varieeruvad. Ühe lainega
tulevad suured plögapallid, mida saab vastu seina visata ja mis siis tasakesi
alla lödisevad. Need lendavad siis klassis tagant ette vastu tahvlit ja vastu
ust, rääkimata koridoriseintest. Järgmine tase on pika plögasabaga väiksemad
plögapallid. Neid saab sabast hoides keerutada ja siis hooga visata, nii et
kõigepealt plögapalli plögasaba venib hästi pikaks ja siis kui ta lahti lasta,
on lahe vaadata, kuidas plögapall näiteks vastu õpetaja Roosamaa klassi ust
lendab ja tema järel sajab ka pikk plögasaba iga kord uues asendis vastu ust.
Kui plögapalle kaua loopida, siis nad väsivad ära, muutuvad tolmuseks ja
sodiseks ja hakkavad pragunema ja nende sabad lähevad juppideks. Oo! Ja
põrkepallid, sellised väikesed ja eriti hästi hüppavad, värvilised ja
läbipaistvad! Jaa, ja jalgpallinätsu kleepsud ja autokaardid ja! Vau, oi, seda
kraami on ikka väga palju, mida on kooli kaasa veetud. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Aga kust kõik see kraam pärit?
Tennisepalli ma saan õnnekombel „abist“ ehk siis humanitaarabist, mida neil
päevil ikka hulgakaupa siin ja seal jagatakse. Meie paps toob mitu korda suure
veoautoga Saksamaalt abi. Üks veoauto on isegi nii suur, et sellesse mahub traktor
Ants Taulile. Nänni saadetakse nii palju, et seda pole kuhugi panna. Nii seisab
osa abi enne laialijagamist mõnda aega meie majas valmisehitamata toas. Seal on
siis hea käia humanitaarabikuhjades kaevamas ja avastada uusi, tegelikult
välismaa laste jaoks vanu ja kulunud, aga meile niiväga huvitavaid asju. Nii
leian ma siis sellest suurest abikuhjast mitu asja, mis saavad koolis väga
popiks. Näiteks mu uhke pikk paagiauto, ehtne mudelauto, korralikust metallist.
See seisab mul nagu koduloom, nagu truu sõber nädalaid järjest koolilauaserval
ja jälgib, kuidas ma õpin. Samamoodi seisavad poiste tennisepallid ja
plögapallid truisti lauaserval, kuni heliseb kell ja alata võib möll. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Plögapalle ja põrkepalle saab
muuseas põhiliselt kahest kohast: haldushoonest pilapoest ja Raivo Rebase
letist kolmandalt korruselt. Pilapood on väike poekene haldushoone külje sees.
Sealt ostan endale ka peerukoti. Ega neid väga kellelgi rohkem ei ole. Me
paneme peerukoti Roosmaale tooli sisse. Toolil on riidekate servast katki, sealt
vahelt saab ilusti peerukoti riide alla panna, nii et õpetaja ei näe. Ja käibki
ilge plärakas! Roosmaa tuleb meiega toime muidugi. „Korjake ära oma nätsud ja
plätsud!“ kamandab ta.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Raivo Rebase lett asub kolmanda
korruse koridoris, saviaukude poolses taskus. Seal on igasuguseid nätse ja värke.
Raivo Rebane on meie majandusjuhataja ja ta toob meile väga ägedaid värvilisi
komme, mis on pikka rivisse pakendatud kuulikesed. Oo! Ja seal on ju ka
pulgakommid nüüd! Chupachups! Enne Rebase letti käisime üle Viljandi maantee kõnnitee
ääres putkas, seal müüs mu teada see vene pere, kes elab meie lähedal Salu
tänaval. Edaspidi on kooli „putka“ söökla sissepääsu juures endises Jaan Kurmi
toakeses ja sealt saab juba burksi ka.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kus ma nüüd jutuga olengi, ashoo,
plögapallid, mudelautod, tennisepallid. Hea, et me aknaid ära ei lõhu,
tennisepall on päris suur, katsume seda ikka hoolega visata. Väikesed pallid
põrkavad aga lahedalt siia ja sinna. Kõik need on poiste asjad, tüdrukute asju
nagu ei näegi. Kuigi jaa, väga erilised on Marit Fuchsi lumivalged roosade
kaunistustega tossud. Need jäävad eluks ajaks meelde. Selliseid ei ole kellelgi
teisel.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Põhikoolis on õpilaste läbivool
meie klassis päris suur. Meie hulka tuleb mitmeid, kes pikemalt pidama ei jää.
Osa vanadest sõpradest langeb ka välja. Jaanus näiteks (pärast 7. klassi).
Jaanus on selline kirglik tegelane, väliselt ehk vahel äkiline, aga tegelikult väga
heasüdamlik poiss. Tema jutud on toredad. Kord, kui sõidame klassiga
Tallinnasse, näeme, et Tallinna suurelt sinise tausta ja valgete tähtedega sildilt
on Leniniga ordenid kuhugi kadunud, jäänud on vaid kaks väikest auku sinisel
taustal. Seda märgates teatab Jaanus veendunult: „Neid pestakse! Need on viidud
pessu ja varsti tuuakse tagasi“ Lenin on seega siiani pesus! Jaanuse järgi
pestakse ka kopikaid. Käime vahel pärast kooli üle tee Estoplasti sööklas
söömas. See on klassikaline nõukasöökla ruudukujuliste ja kohati logisevate
hallide põrandaplaatide, värviliste plastkandikute, robustse kassaaparaadi ja
kokatädidega. Kui seinal menüüd vaadates oma kopikaid näpime, ütleb Jaanus
tähtsalt: „Neid kopikaid pestakse! Ma tean! Ja kui nad pesust tagasi tulevad,
siis on neil teised aastanumbrid kui enne!“ Ma ei taha seda hästi uskuda.
Jaanus aga osutab läbi lahtise vaheukse söökla suurele auravale
nõudepesumasinale ja kinnitab veendunult: „Ikka pestakse! Näe, täpselt sellises
masinas! Ja siis aastanumbrid muutuvad!“ Ma ei vaidle enam temaga, vaid me
läheme ja küsime endale kogukalt tordikarpi meenutava peakattega tädilt Moskva
saia ja limonaadi.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meilt käib läbi veel palju
poisse, kes on sellised natuke pätid. Mulle tunduvad nad ikka kasimata ja ropud.
Nad saavad järjepanu kahtesid ja „käsasid“. Nad küsivad muudkui üksteiselt:
„Mitu käsa sul juba on?“ või nendivad: „Varsti lendad.“ Tegelikult on nad tagantjärele
vaadates kõik muhedad sellid. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Põhikooli teises pooles on meil
mitu poissi, kes on vanemad ja elukogenumad. Näiteks Tarmo Kast ja Mihkel Ital.
Istun kord sööklas nende kõrval, lõpetame lõunat, kui Kast küsib: „Noh, kas
tobi teeme?!“ ja vaatab naerdes minu otsa. Mina muidugi tobi ei tee, terve
kooliaja. Kuigi, jah, korra ma Mahtras ikkagi proovin, vanaisa Priimat. See
paneb kogu ilma niiviisi kõikuma ja ajab südame nii pahaks, et pikka aega pole
enam huvi. Esimesed regulaarsemad suitsud tulevad ülikooli ajal, aga needki
pigem peomeeleolus. Koolis aga suitsetab mõnigi. Poisid käivad koolimaja otste
juures. Peamiselt savikate pool. Keegi neid sealt ära ei aja. Vahel käin minagi
seal, lihtsalt juttu puhumas.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Põhikoolis ühineb meiega ka mitu
head sõpra. Viiendas klassis tuleb Kaarel Tuuga (hüüdnimi Tuugaš). Ta on
algusest saati eriti lahe tegelane. Istume mitmes tunnis kõrvuti. Tuuga toob
endaga kaasa kunstnike pere vaimsust. Käime vahel tema juures külas. Nad elavad
Koidu tänaval. Seal on kaks maja, üks on helehall ja teine on helepruun,
kahekordsed majad. Ühes elavad Tuugad ja teises meie gümnaasiumiaegne õpetaja
Siri Jehe. Tuugade korter on nii eriline. Näiteks neil ei ole ühtegi laelampi,
neil on ainult seina- ja põrandalambid. Või siis: neil on valge antiikse kujuga
telefon. Kaarli vanemad on kunstnikud. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Põhikooli hilisematel aastatel
toob Tuuga oma papsi firmast meile igasuguseid lahedaid kleepse. Nad kolivad ka
uude majja Märjamaa teel, kus gümnaasiumi ajal peame mõnegi meeleoluka
sünnipäevapeo. Ükskord, kui Kaarel mulle uut kleepsu pakub, küsib ta: „Kumba sa
tahad: Kas matt või märg asfalt!?“ Esimest korda kuulen sõna „matt“. Ja „märg
asfalt“ tähendab sellist musta tooni, mis kergelt sätendab justkui vihmast
pärlendav asfalttee. Tuugal on ükspäev koolis kaasas värvilised hästilõhnavad välismaa
teepakikesed, ühe kingib ta mulle. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
See on üldse igasuguse välismaa
nänni austamise aeg. Käib tohutu purkide ja kõikvõimalike pakendite kogumine.
See tegevus, nii nagu ka numismaatilised diilid jäävad põhiliselt väljapoole
kooli. Kuigi: 29. jaanuari kohal 1993 seisab päevikus „Löwenbräu Kaarlile
(sirge)“. Igatahes on kõigi poiste kodudes riiulid täis tühjasid purke, neist
laotakse erineva kujuga torne. Mul saab kuskil 7. klassi kandis purkidest ja
papp-pakenditest mõõt täis, taban ära, et kõik see on ju vaid sodi ja teen toa
puhtaks. Päris ära ei raatsi aga ma oma purgikogu visata, nii ma riputan oma
purgid kilekottides aastateks vanematekodu kõrvalhoone laka alla, kus nad
meenuvad siis, kui Maarjamäel Ajaloomuuseum riigi 90. sünnipäevaks uut näitust
„Iseolemise tahe“ koostamas on ja ma oma purgid sinna 1990ndate noore tuba
sisustama annan, koos sinimustvalgete ja kolmelõviliste kleepsudega, muuhulgas
ka vist mõni Rapla II KK kleepekas, Kaarli isa Ado kujundatud. Kaarel käib
meiega gümnaasiumi lõpuni, olles mitmes tunnis mu pinginaaber.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Uus, 5. klassis meie klassi
õppima asuv poiss, on ka Veiko Veinberg, toosama kaasvanamemm kadripäevalt,
oligi meiega vaid 5. klassi. 5. klassis tuli ka Rivo Tõniste ja oli samuti vaid
5. klassi lõpuni. Uus tüdruk on 5. klassis Kaisa Rumm (meiega 7. klassi lõpuni).
Kaisa kirjutab ühes etteütluses „Kana muneb muna“ asemel „Kana pnepna“ või
midagi sellelaadset ja niiviisi hakkab klass teda Kana-Pnepnaaks kutsuma. Päris
karm ikka. No mina olin algklassides Memmepoeg. Kaisale pannakse aga nimeks
Kana-Pnepnaa või lühidalt lihtsalt Kana. Eks see juhtum oli naljakas, aga mul
on kogu aeg piinlik, kui klassikaaslased teda nii kutsuvad. Samamoodi ei meeldi
mulle, kui Kristit millegi pärast Kristi Koniks lõõbitakse. Neil oli vist tšikkidega
mingi suitsukoni teema kunagi.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
6. klassis tulevad uued poisid
Mario Kaalep, Janis Mägi ja Heigo Erm. Mario läheb poole aasta pealt ära, Janis
on 7. klassi lõpuni, Erm jääb 9. klassi lõpuni. Uus tüdruk 6. klassis on Liina
Sõsojeva (meiega 7. klassi lõpuni). 7. klassis on uus poiss Raul Kähar (meiega
7. klassi lõpuni). 8. klassis tulevad meie klassi Annika Kilgi (läheb pärast 8.
klassi lõppu), Heli Neljas (9. klassist õhtukooli), Jaanika Tuur, Evely
Telliskivi (läheb kohe ära), Margus Viidemann (Vide, meiega 8. klassi lõpuni),
Tanel Sinijärv (8. klassi lõpuni), Heinar Aas (läheb kohe) ja Taavi Kõrgla (9.
klassi lõpust õhtukooli). Korraks on 8. klassi nimekirjas ka Egert Kilter. 9.-sse
klassi tulevad Mihkel Ital, Tarmo Kast, Jürgen Utt, Merit Kerner, lühiajaliselt
ka Merli Siimar.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Uue poisi Taavi Kõrgla ehk Kõraga
joonistame 9. klassis suurepärase karikatuuri „Suveülikonnad vanapaaridele“,
mille seletuskirjas seisab: „Mehe kostüüm: Taavi Kõrglalt. Naise kostüüm: Jüri
Metssalult. Lavakujundus: Taavi Kõrglalt. Makeup: Jüri Metssalult. Modellid:
Juhan Märjamaa ja Mare Kalle.“ Lisaks karrikatuuridele on kogu põhikooli ajal
kombeks vihikutesse-päevikutesse kõikvõimalikele välismaa firmade logosid
joonistada. Näiteks 6. klassi eesti keele harjutuste vihikus on suurelt
„ERICSSON“, päeviku peal CHEVROLET ja MAN ja veel rodu autode väikeseid
logosid. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Uus tüdruk Jaanika Tuur on meie
kooli koka tütar. Uus tüdruk on ka Annika Kilgi, kes on väga hea õpilane. Istun
Palusaare vene keele tunnis tema kõrval. Millegi pärast jääb mulle tunne, et
kui ta pärast 8. klassi meilt lahkub, siis on selle taga meie klassi üldine ebasobiv
mentaalsus. Täpsemalt ma seda ei tea. Annikast saab edaspidi edukas
keeleteadlane, tõenäoliselt meie klassi esimene ja seni ainuke doktor uue
perenimega Annika Viht.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Heigo Erm jääb meelde erilise
vigurdajana. Õppida ta väga ei viitsi, sporti teeb hästi, meeldib väga
tüdrukutele. Satun korra pealt kuulma, kuidas kaks klassiõde räägivad, et Heigo
Ermil on ilusad silmad, eriti ripsmed! Roosmaal on pidevalt Ermiga (nagu ka
minuga) seletamist. „No ei huvita meid, kes on Ermi isa!“ Roosmaad häirivad selgelt
Ermi, Metssalu ja Tuuga vanemate positsioonid. Või häirib teda pigem see, et
meile kipub oluline olema, kes on kellegi vanemad. Meie üleminekuaja maailmas
tundub ikka tähtis see, kas keegi on firma omanik. Või siis: kellel on kodus
nõudepesumasin! Me oleme Tuugaga veendunud, et Rapla esimesed nõudepesumasinad
on Tuugadel ja Metssaludel. Kuigi tegelikult me ei tea. Meile vaid tundub nii, sest
meie Rapla piirdub meie klassi ja tutvuskonnaga. No vähemasti meie klassis siis
on kaks esimest nõudepesumasinat Tuugadel ja Metssaluldel. Marek Saumann käib
veel vaatamaski, kuidas me isaga nõudekat üles sätime. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Aga jah, Erm, Erm on tüdrukute
lemmik ja suur jutupaunik. Minu käest küsib ta ühes tööõpetuse tunnis treipingi
juures äkitselt: „Onad ka?“ – „Mida?“ – „Onad noh. Ona paned?“ Ma ei oska selle
peale midagi kosta. Erm teeb rõõmsalt käega vastavat liigutust. Ma olen vait ja
trein oma küünlajalga edasi. Alles mõni aeg hiljem sugeneb Villemi kaudu
Tallinnast meie sõnavarasse pikem versioon „onaneerima“ ja ka naljakas „käsikiimlus“.
Igatahes on Erm esimene, kes sellele asjale niiviisi avalikult tähelepanu
juhib. Ja tuleb tunnistada, et tööõpetuse tundides liigub juba esimestel
aastatel laua all õpetaja pilgu eest peidetult pornograafilisi pilte, eks ikka
istumajäänud kuttide initsiatiivil. Nii kujuneb paraku mu pilt seksist ja
seksuaalsusest esmalt roppude klassivendade vahendusel ja alles seejärel isa
selgitusel ja omade avastuste kaudu. Pikka aega kannab seksi teema minu jaoks
roppude klassivendade maailma ebameeldivat kõrvalmõju. Läheb pikki aastaid enne
kui sellest päriselt priiks saan. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Põhikooliaegsete klassivendade,
eriti juurde tulnud poiste maailm on üldse keskeltläbi mulle mõnevõrra võõras.
Kekas käin ma võimalikult vähe, see on nende mängumaa, mida ma ei tunne. Poiste
riietusruum on minu jaoks väga võõristav ja eemaletõukav koht. Sunnin ennast
vahel seal kiirelt riideid vahetama. Poiste riietusruum on paksult täis
roppuseid, lõõpimist, mingit kummalist domineerimist, millest ma aru ei saa ja
millest ma lihtsalt eemale hoian. Ma ei käi kogu kooli jooksul mitte kordagi
poiste riietusruumis dušši all. Kui ma kekas higistan, siis pühin higi särki
ära või siis maksimaalselt loputan korra kraani all, seda juhtub enam
gümnaasiumi ajal, aga dušši alla ma ei lähe kunagi. Alles ülikooli ajal taipan
kui oluline on ennast liigutada, tasakaaluks vaimutööle. Alles ülikooli ajal
käin ma esimesi kordi pärast trenni koos teiste poistega dušši all. Olen
mõelnud, et võibolla just selle põhikooliaegse roppude poiste võõristuse tõttu
olengi kujunenud nö tavalistest meestest erinevaks. Teised poisid katsuvad
põhikooli ajal alati omavahel sõbralikult jõudu, togivad üksteist. Minule paistab
see aga brutaalse ja madala vägivallana, millest lihtsalt hoidun. Alles hiljem
hakkan nägema, et selline sõbralik müramine käib selgelt mehekskasvamise
juurde. Eks ülikooliajal tasakaalustavad stiihilised ja ekstaatilised Peko
praasnikud Supilinna katusekambreis ja hoovides need kooliajal vajaka jäänud tühikud.
See on siis aga muidugi juba hoopis uus kvaliteet.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Põhikoolis on ka tunda, kuidas
tüdrukutel tekib oma maailm, millesse poisid ei puutu. Üha enam on kuulda, et
neil on kuskil koolist väljaspool huvitavaid tegemisi, millest sosistatakse
omaette ja millest poistega pigem ei räägita. Kord satun kuulma, kuidas Kadi ja
Reena räägivad meestest. Kõige paremad olevat ikka vähemalt 20-aastased. Mulle
tundub see ulme. Mismõttes! 20-aastased, need on ju suured mehed! <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Njah, seega on meie oma tüdrukud
huvitatud palju vanematest, ehkki nad meeldivad meile ka. Mulle meeldib
endiselt Anniki. Anniki Saluste, Helen Rekkor ja Triin Eller on minu kõige
esimesed sümpaatiad. Nad ilmuvad kõik väga varakult. Kuskil eredas lapsepõlve
päikeses. Anniki sõidab kohale kolmerattalisega, oma ema järel mööda päikselist
Võsa tänavat meie maja ees. Meil pole veel hekki, kogu õu on lage. Ja Anniki
tuleb koos emaga. Tal on väga ilus kleit, kleidi peal on tasku ja tasku peal on
part. Annikil on üleni heledad juuksed ja säravad päikese käes. Ja mina
lihtsalt vahin. Ja Anniki peatab oma kolmerattalise, oma ema jalgade juures.
Mina seisan oma ema jalgade juures. Emad räägivad hoogsalt ja meie vaatame
Annikiga üksteist vaikides. Sealt see algas. Edaspidi on millegi pärast
Annikiga kogu aeg seesama lapsepõlve lummus kaasas. Põhikooli lõpuaastatel
tekib mul veendumus, et kui selline lummus on, siis peaks äkki seda kuidagi
tõsisemalt võtma. Püüan oma mõtteid selles suunas ka sättida. Ühel hetkel
selgub, et samas suunas sätib oma mõtteid ka klassivend ja pinginaaber Raimo.
Natuke on tunda konkurentsitunnet. Aga sest pole suurt midagi, sest minu puhul
piirdubki kõik vaid mõtete ja selle lapsepõlvest saati hiilgava lummusega.
Peaaegu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Raimoga oleme aga sellest kergest
konkurentsist hoolimata väga head sõbrad. Me oleme ühes klassis käinud
Naksitrallide lasteaiamajast saati ja vähemasti põhikooli lõpuaastatel oleme
kindlad pinginaabrid. Raims on erakordselt heasüdamlik ja lahe tegelane. Tema
naljad on pöörased ja väga sütitavad. Me võime tunde järjest ajada sellist jama
ja jaburust, et lihtsalt hirnume lakkamatult ja õppetükid, milleks ühe või
teise koju oleme kogunenud, lihtsalt ununevad. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Raimo on ühtaegu tugev
tehnikamees, tal on mu sõpruskonnast ainsana võrr, mida ta osavalt oma Mahlamäe
tänava koduõuel putitab. Tema vend on politseinik, kes elab koolimaja külje all
Viljandi maantee ääres. Väga meeldejäävad on Raimo sünnipäevad ja meie ühised
õppimised tema või minu vanemate majas. Kummalisel kombel käin ülikooliaastatel
korduvalt unes tema majas, vaatan köögi ukse vahelt sisse, tavaliselt pole
kedagi kodus. Millegi pärast sulavad mu unedes Raimo maja ja Ehinite maja
omavahel kokku. Vahel ma ei saagi täpselt aru, kummas ma nüüd olen. Eks nad on
oma suuruselt ja asendilt natuke sarnased ka.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
9. klassis on meil Raimoga
kombeks üksteise päevikutesse ja vihkudesse kirjutada-joonistada. Raimo joonistab
näiteks minu päevikusse sinise pastapliiatsiga naljakaid jõulupäkapikke ja
küünlaid.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Vihikutes ja päevikutes leidub ka
hulgaliselt meie omavahelisi lepinguid. Näiteks 9. klassi päevikus seisab Raimo
käekirjaga: „Leping. Meie, Raimo Sukles ja Jüri Metssalu oleme üksteisele ühe
pilvelõhkuja võlgu ehk 1 000 000 000 EEKi. Allkirjad“ 9. klassi talvel sõlmime
Raimsiga geograafia vihiku tagakaane siseküljel lepingu, kuhu kirjutan: „Mina,
Jüri Metssalu, luban Raimo Suklest aidata mata KT-s ja aja KT-s, sel juhul, kui
saan tema pealt keemia maha teha (ülesanded 14.02.´96).“ Sellele lisab Raimo:
„Juhul, kui ei täida, sööb ära matemaatika raamatu, leht lehe haaval.“ Uhked
allkirjad all. Tunnistajaks on Luikoja. 1995/1996 on just see aeg, kui mõtlen
endale välja uue barokse allkirja, mida veel ülikooli sisse astudeski vastuvõtulauas
imetletakse. Emakeele harjutusvara tiitlile pakun sama ägedad graffitilaadsed allkirjad
välja ka Raimsile ja Veiksile.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Muusikaõpetuse noodivihiku esikaane
pöördel areneb Raimoga aga järgmine dialoog:<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Mina: A ja C, Raimo: B<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
„A: Confucius isiklikult. Mida te
soovite?<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
B: Sooviksin ära minna.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
A: Sekretär... Preili Ambroosius!
Saatke see härra seltsimajast välja.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
B: Ei, palun ei. Ma sooviksin
hoopis vetsu minna!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
A: Ambroosius, kutsuge sanitar
Pärtelpoeg... Preili Pärtelpoeg, palun rahuldage selle härra vajadus.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
C: Kohe, härra, toon siibri!“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Confucius on minu hüüdnimi
põhikooli lõpuklassides, eriti üheksandas. Ma ei tea täpselt, kuidas see nimi
kujuneb, ju ma kuskilt Kongfuzist loen või kuulen ja Confucius kõlab lihtsalt
nii ilusasti, et hakkan seda siin-sael naljalatamisi kasutama ja teised võtavad
selle ka kohe hooga ja laialdaselt omaks, ilma et me muidugi Confuciuse õpetust
tegelikult tunneme. Meie jaoks tähendab see eelkõige õpetatud ja austusväärset
ja ka natuke naljakalt kummardatavat isikut, kes on ülimalt tähtis ja keda kõik
peavad kuulama. Confuciuse ümber käib pidev tsirkus ja sisuliselt viitab see
muidugi minu tohutule edasipüüdlikkusele koolitöödes. 8. ja 9. klassis võtan
õppimist eriti tõsiselt, sest kindel eesmärk on gümnaasiumisse pääseda. 9.
klassi lõpus ongi mul kõik aastahinded ja eksamid 5-d, välja arvatud
matemaatika, mille eksamihinne on 4. Huvitaval kombel suudan ma end tõesti just
kooliastmete lõpus terviklikult kokku võtta ja ilusate tulemustega lõpetada.
Neljanda klassi lõpetasin ka kõigi viitega ja gümnaasiumi lõpuski on enamik
ainetest viied. Nõnda siis tähistab Confucius meie jaoks ühelt poolt erakordselt
edukat õppijat ja teisalt toimib omamoodi ventiilina, mille kaudu vabastame nalja
visates pinget, mis meis põhikooli lõpu lähenedes koguneb. Seega on Confucius
ühtaegu uhke ja naljakas olla. Kirjutan oma uue suure markeriga enda
süntesaatorikastile „Confucius Musicus“ ja koolimajas on mõnes salakohas
Confuciuse logo. Näiteks Krista Mägi klassis tahvli kriidihoidja all. Koolimaja
remondi käigus läheb ta muidugi kõigi teiste kritseldustega oma teed. Vihkudel
ja päevikus on Confuciuse uhke märk aga tänagi näha ja meenutab seda kummalist
ühtaegu uhket ja samas jaburat tunnet. Loodan, et suur Kongqiu andestab mulle
selle lapsuse ja Tao kõik tasakaalustab. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Raims aga, hää sõber, kirjutab
mulle 9. klassi lõpus päevikusse mitu pühendust, mis väljendavad tolle aja
muutuseid. Oli ju meil selge, et Raimo läheb tehnikamehena oma eriala õppima ja
mina gümnaasiumisse. Edaspidi kujuneb Raimsist edukas ettevõtja. Ta loob oma
firma OÜ Külmaline ja tegeleb autokonditsioneeride ja õhksoojuspumpade müügi ja
paigaldusega. Ka meie pere autode konditsioneere on ta parandanud ja mu papsi ettevõtte
õhksoojuspumbad on kõik Raimolt.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
„Jüri<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Olgu su elu edaspidigi rõõmus ja
lilleline ja popirohke. Et sa mõnigi kord teostaksid plaani x ja ninapidi kõiki
veaks. Ja et Sul teinegi kord kastepiisk pähe kukuks ja sa kilpkonna otsa ka
teinekord komistaksid.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Su kurvastav pinginaaber Raimo.“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
„Jüri<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ole tubli ja lõpeta gümnaasium ja
astu ülikooli. Edu sulle su edaspidises elus ka.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Su pinginaaber ja sõber,<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
kellega sai mõnikord veits<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
pulligi<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Raimo<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
/allkiri/“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
„Jüri Metssalu<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Head gümnaasiumisse astumist
sulle ja head edasijõudmist sulle, Jüri.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Pinginaaber ja hea sõber Raimo
Sukles.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
/allkiri/“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Raimo, Veiko ja Marek Saumanniga
liigume tihti koos, aitame üksteist õppimisel. Ühel pärastlõunal oleme taas
Võsa tänaval minu toas, kordame keemia mõisteid ja korraga tekib meil hoopis
idee luua oma salaorganisatsioon. Kohe saab selgeks, et selleks on Püha Sarve
Selts. Igal seltsi liikmel on oma vapp ja lipp seltsi sümboolikaga, milleks on
uhke sõjasarv. Liikmete vappe ja lippe eristavad initsiaalid ja sõjasarvede
arv. Püha Sarve Seltsi tegevus tegelikult selle pärastlõunaga piirdubki, kuigi mõnes
mõttes jääb ta alatiseks sümboliseerima nende koolivendade sõprust.</div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meie neliku hulka kuuluvad lisaks
mulle ja Raimsile ka Luikoja ehk Luik ehk Luigens ehk Elvis ja Saumann ehk
Saunamann. Veiko Luikoja jääb meelde väga naljalisena. (Heh, kõik klassivennad
on mul muudkui naljalised, naerused, heasüdamlikud! Aga nii nad tõesti mulle
meelde jäävad!) Luikoja naerupurtsatused on mul ka praegu selgelt kõrvus kuulda.
Veikoga oleme juba ühes lasteaiarühmas. Tema ema Leena on meie kasvataja. Veiks
on ühtaegu üks esimesi, kellel on prillid. Mina saan prillid 11. klassi algul. Veiko
on eriline ka oma väga ilusa jänesepildiga kampsuni poolest, sellega ta käib
ikka pikalt. Kampsuni taust on oranž ja roheline ja jänes on valge. Jänesel on
suured valged kandilised hambad. Ja tuleb tunnistada, et meil on erinevalt
sellest jänesest Veiksiga põhikooli algul mõlemal esihammaste keskel auk, mida
kooli hambaarst siis kohe usinasti asub parandama. Veiko elab mu esimese Jõe
tänava kodu lähedal tuletõrje maja kõrval puude varjus kahekorruselises kortermajas
ja edaspidi Mahlamäel roosas majas, nagu ta ise armastab naeru pugistades
öelda, kui temalt aadressi küsitakse. „Veiko, kus sina elad?“ – „Mahlamäel,
roosas majas!“ Vahepeal on Veiksil väga äge soeng, selline, mis hoopis
oluliselt hiljem laiemalt populaarseks saab. Põhimõtteliselt on see <i>undercut</i> ja kuivõrd Veiksil on lokid,
siis eriti uhke <i>undercut</i>.
Klassikaaslased muidugi hakkavad teda seepeale Tuttpütiks kutsuma. Ja mulle
tundub, et tema hüüdnimi Elvis on ka kuidagi uhke soenguga seotud. Veiksil on
ka gümnaasiumi ajal kõrvarõngas. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meie klassis on kõrvarõngad ka
Jürkal, Kastil, Anti Peeveril, A-klassist näiteks Atsil. Ausalt öeldes igatsen
salamisi endale ka kõrvarõngast, nii põhikoolis kui gümnaasiumis, aga ei julge
seda lihtsalt teha. Kord näen isegi unes, kuidas seisan Raplas nõukaaegse
jäätiseputka ees, seal Tallinna maantee ja Hariduse tänava ristmikul
kultuurimaja vastas üle tee, seisan seal järjekorras ja äkki näen, et minu taga
seisab Freddie Mercury. Freddie ütleb mulle soojalt silma vaadates: „Tee endale
see kõrvauk, kui sa tahad. Ole julge.“ Ja kogu unenägu. Ma muidugi ei võta teda
kuulda, siiani ei ole võtnud, ehkki see salajane soov on tegelikult ikka veel
alles. Ega Freddiel endal ka ei olnud kõrvarõngast. Mind ta muidugi lihtsalt
julgustas olema see, kes olen, tegema seda, mida tahan. Veiksil aga jah on
julgust olla see, kes ta on ja nii ta kannab gümnaasiumis kõigist kõige
suuremat kõrvarõngast. Edaspidi läheb ta õppima kokaks ja nii palju kui ma teda
veel Raplas näen, jääb alati stiilseks.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meie Püha Sarve nelikusse kuulub
ka Marek Saumann, erakordselt tundliku ja loomingulise hingega inimene, samas
paras vigurdaja ja kohati täiesti parandamatu vedelvorst. Selle kirjatöö jaoks
kooli arhiivis vanu klassipäevikuid uurides leian täiesti juhuslikult
kõrvalriiulis paberipaki pealmiselt lehelt ammuse psühholoogilise testi
tulemused. Nimelt viiendas klassis on haridusameti psühholoogid teinud meiega
intellektuaalse võimekuse testi. Testi tulemusel jagunevad õpilased
erinevatesse astmetesse. Esimene aste on „intellektuaalselt kõrgelt arenenud“
ja sellesse kuulub meie klassis kaks inimest, arvake ära, kes! Jüri Metssalu ja
Marek Saumann! See kinnitab minu aastatepikkust veendumust, et Saumann on helge
pea ja tal on potentsiaali palju enamaks kui elu on võimaldanud. Muuhulgas loob
Marek näiteks oma salakeele, loeb indiaaniromaane, kirjutab raamatud „Salomoni
silm“ ja „Salomoni kõrv“. Ta näeb hämmastavalt ilusaid unenägusid. Erakordselt
vaimukad ja armsad on Saumann ja Luikoja 9. klassis minu toas filmitud
„Teadussaates“, kus nad kõnelevad loodusest ja loomadest ning filosoofeerivad
lähtudes mu kogusse kuuluvast munakivist. Marek on suure pere laps, nad elavad
sellesama jäätiseputka juures vana puumaja teisel korrusel kambakesi koos.
Käime vahel seal Marekil külas, korterini jõudmiseks tuleb läbida pime
pööningukäik, mis on omamoodi müstiline. Marekil on aprillis sünnipäev. Tema
sünnipäevadest ta kodus ja alevi peal jääb meelde eriline kevadetunne. See on
aeg, kui päike on juba päris soe, õhtud on pikemad ja valgemad ja asfalt
kuivab. Ühel Mareki sünnipäeval jalutame pikalt alevi vahel, ajame juttu, päike
loojub ja Jürka suitsetab.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Suhtlen Saumanniga ka kogu
gümnaasiumiaja, mil tema õpib meist klass nooremate hulgas. Me osaleme koos
kooliteatris, käime festivalidel. Me asutame mõlemad mustade märkmike
traditsiooni. Need on Kohila paberivabriku ruudulised märkmikud, mida hakkame
paralleelselt koolipäevikutega kalendritena kasutama, eriti suvel. Neisse
märkmikesse kirjutame ka ülestähendusi ja luuletusi. Mul on need mustad
märkmikud tänaseni kasutuses. Taipasin õigel ajal poest neid aastakümneteks
ette osta. Tänaseks neid enam ei toodeta ega müüda. Nüüd on poes peaaegu
samasugused Moleskine klassikalised märkmikud tohutu kõrge hinnaga. Mul on aga
õnneks veel hulk vanu Kohila märkmikke alles. Vahel, kui Marekiga kohtume, siis
vaatame mõnda köidet oma märkmikutornist, loeme mõne palakese või luuletuse ja
meenutame vanu aegu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Osaleme 1998. aasta suvel
Marekiga koos ka Mahtra sõja etendusel. Ühel etendusejärgsel õhtul käime
Mahtras mu vanaisa maja juures vanas veskikeres parmupilli mängimas. Meil on
mõlemal parmupillid ja nii me istume ses suveöises ümmarguse katuseavaga
varemes ja mängime parmupilli. See annab meie lapsepõlve mängukohale veel ühe
tähenduse juurde. Marek ütleb, et see veskikere on tema jaoks püha koht. Kõigil
neil aastatel, mis me pärast kooli suhelnud oleme, meenutab Marek muudkui meie
parmupillimängu Mahtra veskikeres ja soovib sinna uuesti minna. Küllap ükspäev
me lähemegi. Ehkki ma isegi ei tea, kus mu parmupillid on. Nii nagu ma ei
tea täpselt, kus mu torupill on. Neist
noorusaja huvidest on nii palju aega möödunud. Igaljuhul jääme pärast kooli
Marekiga suhtlema. Mingi kummaline ühendus püsib temaga. Kui kõigi teiste
klassikaaslastega suhtlen aja pikku üha vähem, siis Marekiga näeme ikka vahel. Katsun
teda muudkui innustada õhtukoolis keskkooli lõpetama, mingil määral ta isegi
edeneb, kuid nagu ma juba ütlesin, on ta parandamatu laiskvorst. Ja ses plaanis
minust täiesti erinev. Mina olen aga ehk liigagi palju pingutanud, käinud läbi
kõik need tuupimisest pungil ülikooliaastad, saanud järjekordse kiituse
osaliseks, aga kuskilt maalt ei tähenda see midagi. Me oleme sarnaselt
tundlikud, luuletajad, kes vajavad tähelepanu ja sõprust. Nii olengi ma
Marekiga suheldes keskendunud tema sisemistele kvaliteetidele, mitte sellele,
kuidas tal on õnnestunud ühiskondlikus süsteemis edasi liikuda. Samas teeb
tegelikult praegu suurt rõõmu see, et pärast kõikvõimalikke juhuslikke tööotsi
on ta leidnud stabiilse töö Raikküla koolis, kus töötab ka meie ammune sõber
Marje Reimund.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Marekiga on meil muidugi olnud ka
keerulisemaid hetki. Pikalt meenutab Marek algklassides toimunud intsidenti,
kus mina organiseerinud kiusamisakti tema suhtes. Ma mäletan küll, et ühel vahetunnil
suures müramishoos me nabisime Mareki kinni, panime laua peale ja mina tegin
talle joonlauaga mängult operatsiooni. Markeerisin kirurgi lõikeliigutusi,
haiget kindlasti ei teinud. Nimetasin haiguse, mida Marekil oli vaja ravida, <i>põiepõrinaks</i>. Põiepõrin tähendas seda,
et pimesool oli hakanud vastu põit trummeldama ja see oli häiriv ja vajas
kirurgilist sekkumist. Minu jaoks oli see nali, aga Marek jääb seda pikaks
ajaks mäletama ja heidab seda mulle aegajalt ette. Ma olen püüdnud alati
selgitada, et ma ei tahtnud halba, ei teinud ju tegelikult haiget, ja et see
oli nali. Marek võttis selle aga väga hinge. Mulle endale ei jää koolikiusamine
peaaegu üldse meelde. Ma isegi ei tea täpselt, kes need olid, kes mu salli ükskord
ära võtsid või kes mu raamatud kapi taha viskasid või kes minu ranitsa niimoodi
akna vahele õue poole rippuma panid, et akent avades see alla kukkus. Uduselt
meenuvad justkui Ardo ja Tiidrus ja Jaanus, aga ei rohkem. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Praegu hakkan mõtlema, et see
pimesoole teema oli mulle ju lapsena endale ka traumaatiline. Mul oli ju väga
väiksena pimesool lõhkenud ja mind opereeriti Rapla haiglas. Nõnda et ma võisin
omamoodi enda traumast lähtudes teisele ikkagi hingeliselt haiget teha. Vabandan
Mareki ees hiljem korduvalt, aga ta toob selle teema ikka ja jälle uuesti üles.
Mulle tundub, et see on ühtaegu natuke nagu tähelepanu pälvimiseks. Viimastel
aastatel on aga see põiepõrinajutt vaibunud, sest meil on muustki kõnelda. Kui
mul vahel tööst juhe täiesti koos on, siis on väga lahe vahepeal Marekiga linna
peal jalutada või teha üks väljasõit mõnda ajaloolisse või looduskaunisse
kohta. Marekil on hea huumorimeel, ta ajab mind tihti lõbusalt naerma. Marek käib
ka mu kohapärimuse kursusel, mille käigus uurib oma lapsepõlvemaad Laukna
kandis. Marekile, nagu ka mulle, on arheoloogilised maastikud väga lähedased.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meiega käib esimesest klassist
kuni gümnaasiumi lõpuni veel kaks poissi: Taavi Võsa ehk Võss ja Marek Tiidrus
ehk Tiidrus, ühtlasi meie klassi kõige lühem ja kõige pikem poiss. Võss on
hästi kiire jutuga, väga terane ja abivalmis. Terve kooliaja aitab ta minul kui
humanitaaril reaalaineid paremini mõista. Istun füüsikas ja keemias Taavi
kõrval ja tuleb tunnistada, et ka kontrolltööde puhul on temast vahel palju
abi. Taavi isa on 8. ja 9. klassis meie töpa õps, väga sümpaatne õpetaja. Taavi
jääb meelde ka oma toidueelistuse poolest. Kord on alglasside ajal jälle
kellegi sünnipäev ja sünnipäevalaps pakub klassikaaslastele kommi. Kui järg
Taavini jõuab, teeb Taavi kiirelt „Mmkmm“ ja keeldub kommist. Õpetaja Kuusk
küsib: „Noh, kas Sina kommi ei tahagi“ – „Ei“ – „No, mida Sa siis tahaksid?“ –
„Kiluvõileiba“, kõlab vastus. Sest päevast saati meenutab õpetaja Kuusk ikka
sünnipäevadel, et Taavi sööb ju kommi asemel kiluvõileiba. Taavi on peaaegu
kogu kooliaja hästi väike, nõnda et vahel teevad suuremad klassivennad temaga
trikke, tõstavad ta mängleva kergusega ülesse, keerutavad pea kohal jne. Võss
väikeseks aga ei jää. Toosikannu klassikokkutulekul on ta täismees, endiselt
vahvalt jutukas. Võsa tegeleb edaspidi mu mäletamist mööda tee-ehituse ja
transpordiga.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Tiidrus on pikim, alati kekas rea
esimene (gümnaasiumi ajal, põhikoolis on pikim Ardo). Tal on koolis hea lihtne
käia, sest tema kodu asub otse üle Viljandi maantee. Aegajalt lippab ta vahetunni
ajal korraks koju. Marek on hea reaalainete tundja. Temast saab kõrvuti klassivend
Jaan Kesseliga Tartu Kõrgemas Sõjakoolis ohvitser. Omamoodi tõsine, võibolla
isegi sõjamehelik olek on tema puhul märgatavad juba üsna varakult.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Lisaks neljale poisile käib
meiega lasteaiast gümnaasiumi lõpuni ühist kooliteed kaks tüdrukut: Anniki ehk
Ann nagu teda gümnaasiumi ajal kutsutakse ja Marina Peganova ehk lühidalt Peka.
Anniki jääb enda heleda kuma ja laheda jutuga kooli lõpuni mu heaks sõbraks.
Edaspidi töötab ta laevadel ja on suurepärane pereema. Tänu Facebookile on teda
ikka vahel näha. Marina on politseinike laps. See on väga eriline ja aukartust
äratav. Marina perel on Kehtnas maja ja tal on vend Edgar. Marina on selline
temperamentne tegelane, üsna otsekohese ütlemisega. Ülikoolis õpib ta koos
hulga noormeestega põllumajanduse mehhaniseerimist. Saame Tartus isegi
klassikaaslastega paar korda kokku, siis Marina pajatab hooga, kuidas ta
traktorite ja kombainide juppe pähe ajab. Nüüd elab Marina perega Soomes.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Esimesest klassist kuni
gümnaasiumi lõpuni on mu klassiõeks ka Aigi Kallaste ehk Aix. Ta elab meie
lähedal, läheme tihti koos koju. Aigi kuulab Depech Mode´i, istun mõnes tunnis
tema kõrval, naerame palju koos. Ta on tark, humoorikas, edaspidi maailmarändur
ja kunstnik.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Põhikooli lõpuni käivad meiega
esimesest klassist alates veel Ardo Ärmpalu, Regina Suiste, Marit Fuchs, Annika
Vassil, Kadi Pahkla ja Reena Rootsimaa. Ardo ehk millegi pärast Oslik on meie
tänava poiss, tohutult pikk, edaspidi korvpallur Eesti koondises, 1998 ja 2006
Kalev/Cramo meeskonnas Eesti meister. Ülikoolis käib Ardo USAs, kuhu asub seejärel
ka elama. Regina ehk Reku on aga klassi pikim tüdruk, ta elab ka meie lähedal,
Salu tänaval ehk meie jaoks nn Taga tänavas. Annika Vassil elab ka meie lähedal
Männi tänava tornmajas. Koos oma vendade Jaanuse ja Meelisega on nad lapsest
saati meie mängukaaslased. Kõik see TREVi majade ümbrus on üheskoos läbi
joostud ja meie tagaõues kodu mängitud ja mis kõik. Marit on mu papsi sõbra
Fuchsi Vampsi ehk Vambola Fuchsi vennatütar. Aastaid hiljem kohtume Jaak
Kadariku fotonäitusel ja ma meenutan tema ilusaid valgeid tosse. Ta on nõus, et
need olidki tollal klassis kõige ilusamad. Kadi Pahkla ja Reena Rootsimaa on
meeles oma meestejuttude poolest. Reena õpib juuksuriks ja töötab Raplas. Kadi
elab edaspidi Iirimaal, kus käis ka ülikoolis.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
9. klassis ühinevad meiega mu
head sõbrad Jürgen Utt ja Merit Kerner. Jürgen istub ees pingis, on vaikne,
kirjutab omaette, siis nõjatub aknaaluse radiaatori vastu, vaatab klassi ja
muigab, kuidagi teadlikult ja distantsilt, veidi irooniliselt, veidi
valulikult. Koos Jürgeniga osaleme gümnaasiumi ajal kooliteatris ja kirjutame
luuletusi. Meritist kujuneb mu väga hea sõber. Ta jääb mulle meelde väga ausa
ja rõõmsameelse inimesena. Vahel ütleb ta mulle asju, mis ei ole mugavad, kuid
mis on kindlasti avardavad. Meritiga on meil pikad filosoofilised vestlused
koolimaja koridorides põrandal istudes. Korra käin Meriti juures Kehtnas külas.
Ta õpetab mulle pendli keerutamist. Veedame terve öö pendliga igasuguseid
põnevaid küsimusi küsides. Merit mängib klaverit ja koos oleme aktiivsed kooli
pidudel klassi esindamas. Ühel peol kooli saalis mängib Merit minu
süntesaatorit, võtab hoogsalt laulu eest ja meie joriseme järele. Jõulupeol
„Linnapea juures“ vihume tantsu, sellest säilib ka paar fotot. Ma olen väga
kurb, kui saan 11. klassis teada, et Merit läheb meie koolist ära. Pikki
aastaid ei kuule ma temast peaaegu midagi, kuni kohtume klassi kokkutulekul
2014. aastal Toosikannul. Korraga on meil taas nii palju rääkida. Tervest ööst
ei piisa, et vahepealsetel aastatel rääkimata jutud kõneldud saaks, jõuame
kuhugi ülikooliaja esimestesse aastatesse. Edaspidi on püsivam suhtlus
taastunud tänu Facebookile, kus jälgin huviga Meriti laste sirgumist ja tema
pere toimetamist maamajas. Merit teeb hämmastavaid torte ja postitab neist
isuäratavaid pilte!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Põhikoolis on meie eesti keele ja
kirjanduse õpetajateks Maie Kuusk, Reet Reier ja Krista Mägi. Maie Kuusk õpetab
meid 5. klassis. See on ühtlasi üleminekuaeg algklassidest põhikooli ja on väga
hea, et kontakt eelmise väga hea klassijuhatajaga sel ajal säilib. Õpime hooga
võõrsõnu, raske on, aga saavad selgeks. Õpetaja Kuusele kirjutan klassikirjandi
teemal „Kui mina sain sakkida“. Kirjaviis muutmata: „Üks kord enne jõulu juhtus
selline lug. Mina ja mu sõber Villem läksime metsa, et tuu ilma luba küsimatta
sealt kuusk. Mets oli lumine, kuid suutsime kuuse leida. Võtsin kirve ja
raiiusin kuuse maha ja tulime siis tulema. Isa vanaisa ja Villu isa olid
seatapmiseajal laudas ja meie tõime lumise kuuse kiiruga tuppa ja panime ta
kööki porandale. ise läksime rutuga ehteid otsima ja siis jooksin lauta.
Vanaisa käest kuuse jalga tooma vanaisa ei lubanud aga mina võtsin. Tuppa
jõudes siis nägin, et Villem venitab tilkuvat kuuske ukse vahelt elu tuppa,
köök ujutas nii, et vanaisa korvi vitsad ujusid pliidi ees ringi. Siis hakas
küll süda valutama, et kui Villu ema linnast tuleb siis saame riielda. Paari
tunni pärast oli kusk ehitud kuid köök ujutas siis hakkasime pühkima kuid siis
tuli Villu ema ja saime riielda.“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
6. klassis õpetab meile eesti
keelt ja kirjandust Reet Reier, väga meeldiv, soojalt ja päikseliselt muigav
õpetaja. Ta on ühtaegu õppealajuhataja. Alustuseks kirjutame talle kirja, et
end tutvustada. Kirjutan, et elan Võsa tänaval ja mul on kaks õde Marju ja
Maili ja et Maili käib Kodukoolis, kus õpetajaks on ema ja kus minagi vahel
tunde annan. Ühe Kodukooli õppeaine nimi on „noolühendid“ – kunst seisneb
võimalikul paljude erinevate noolte võimalikult kunstipärases kujutamises ja
üksteisega ühendamises.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Loeme Tom Sawyerit, see on vaevaline.
Vahepeal loeb ema mulle kodus ette ja mina kuulan. Kirjutan vihku Tomi omadusi:
näiteks: ta oli ebausklik, sest (kirjaviis muutmata) „uskus, et kärvand kassiga
saab soolatüükaid peletada ja et indjaani Joe vaim on koopas ja, et vana maja
kummitab.“ Truudusetu oli Tom minu jaoks seepärast „et ta pettis tädit kogu
aeg.“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Peame õppima muistendit ja
muinasjuttu, edaspidi veel korduvalt, aga need žanriseletused tunduvad mulle
nii tüütud ja nad ei jää mulle sisuliselt meelde, tuubin lihtsalt kontrolltöö
jaoks pähe. Aastate pärast töötan Eesti Rahvaluule Arhiivis ja räägin oma
tudengitele neist samadest žanritest! Kõnekäänu teemal kirjutan vihikusse „Leiba
luusse laskma“ ja joonistan juurde revolvri, millest lendab välja suur must
päts ja põrkub kohe veel suurema sinise kondiga.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Eesti keeles õpime hooga
käändeid. Ühe etteütluse saan 2, sest ei oska kirjutada näiteks plekk-karp,
maa-ala, vennatütar, nägemishäired ja peapööritus. Kolmekordse tähega sõnad
kütan kõik ilma kriipsuta kokku või jätan lihtsalt lahku, vennatütre, häired ja
pööritused kirjutan aga järjekindlalt lahku. Tuleb tunnistada, et nii mõnedki
sõnad, mida keelereeglite järgi peame kokku kirjutama, on tegelikult kõnekeeles
just lahku, ka kohanimed öeldakse vähemalt meie kandis, mida uurin, pidevalt
lahku: Ussi mägi, Vatla allikas, Õrde allikas jne.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Jack Londoni „Ürgset kutset“ loen
Mahtras, täiesti iseseisvalt, sest on huvitav. Raamatu lõpus nutan, vanaisa
elutoas suur punase narmalise vaiba peal. Ema ei tea seda, teeb üle ukse köögis
süüa. Õues on talvine keskpäevavalgus.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
7. – 9. klassini on meie eesti
keele ja kirjanduse õpetajaks Krista Mägi. Ta on väga tugev õpetaja, tema
tundides on kord majas ja me õpime hoolega. Ausalt öeldes ma pelgan teda algul
natuke, sest ta tundub väga range, ja saan esimesel veerandil mõlemas aines
kokku nelja. Üsna varsti aga näen, et ta on tegelikult päris lahe ja humoorikas,
harjun tema metoodikaga ja mu eesti keele ja kirjanduse veerandihinded on
edaspidi läbivalt viied (ühe erandiga 9. klassi algul). <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Oh, jälle õpime me rahvaluule
žanre! Regilaul tundub mulle jube igav, alles gümnaasiumi ajal pääsen sellesse
maailma esimest korda sisse. Ülikooli ajal avaneb regilauluruum minu jaoks
sügavuti ja avaralt, laulame sõpruskonnas palju, meil on ka
rahvamuusikaansambel Sinimaniseele. Jälle on meil vaja selgeks teha need tüütud
muinasjutt ja muistend, käekiri on aga kirjanduse vihus väga kena, poiss võtab
asja tõsiselt. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kirjandeid kirjutan osaliselt ema
abiga. Olen lihtsalt vahel õhtuti omadega nii läbi, et jääksin kohe magama, kui
ema mind koolitöö juures ei turgutaks. Kirjandites kõnelen tihtilugu koertest,
sest olen suur koerasõber. Kirjand „Mõtlematu tegu“ on väga lahe. Räägin selles
loo, kuidas me Villemiga peetide rohimise juurest metsa läksime ja suure
traktorikummi põletama panime. Kumm läks paukudes põlema ja metsa kohale kerkis
suitsusammas. Taat, kes oli parasjagu poes, kuulis ka pauke, ja küsis meilt, kas
meie ka kuulsime. Vastasime, et ei kuulnud. Pärast nägime, et metsas oli
lõkkeplats üleni põlenud kummiribasid täis. Loo lõpus on looduskaitseline
moraal.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kütame muudkui võõrsõnu õppida.
Hästi jääb meelde uus sõna „epiteet“. Mulle väga meeldib, et pärast etteütlusi
laseb Krista Mägi meil vahel ise oma vigu parandada ja endale ka ise hinde
panna. See on täiesti uus ja väga lahe kogemus, paras aususe proovilepanek
ühtlasi. Ma saan õnneks endalt viie. Ühes kontrolltöös kirjutan aga kindla
kõneviisi oleviku 1. pöördeks „möön“!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Loeme hooga raamatuid. 7. klassis
on näiteks „Pal tänava poisid“, millest jääb meelde eriline õhustik, botaanikaaias
luuramine, kiti närimine jne. 8 klassis tekitab Juhan Liiv „Vari“ väga tugeva
ja traagilise tunde, ahastuse, vaesuse, viletsuse, ebaõigluse tunde, mida
mäletan kaua. Hästi jääb meelde ka J. Verne´i „Kaheksakümne päevaga ümber
maakera“, eriti algus: peategelane oli just teenija välja vahetanud, sest
eelmine ei toonud õige temperatuuriga habemeajamisvett. Alustan selle raamatuga
Mahtras Taadi toas põrandal lebades ja sest ajast saati kuuluvad raamatus
kirjeldatud seiklused kokku mu vanaisa sooja talumehetoa hõnguga.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Krista Mägi korraldab meile
raamatute põhjal ka dispuute, mis on gümnaasiumiaegse väitluse eelkäijaks.
Pärast diskuteerimist analüüsime ennast ja paneme kirja, mis läks hästi, mis
kehvasti, mida dispuudist õppida. Üks dispuut on näiteks Jüri Tuuliku Varese
põhjal. Väiteks on „Mardu on halb poiss“.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
9. klassis loeme „Mahtra sõda“,
see raamat on minu jaoks väga huvitav ja ühtaegu ka lihtne lugemine, sest
lapsest saati tean Mahtra sündmustest palju. Kirjutan ka Hans Tertsiusest
referaadi. „Nimed Marmortahvlil“ on ka väga tugev ja meeldejääv raamat.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kirjandid on 8. klassis mul juba
päris kenakesed. Näiteks „Unelmate kuningriik“ on lahe tripp rahvapärasesse
kuldmaailma: lähen koeraga metsa, leian väikese hüti, selle sees avanevad sügavustes
kuldsed saalid ja imelised keskkonnad muusika ja purskkaevude ja rikkustega,
kuld ja kalliskivid, paradiis, viljapuuaed, heledad olendid, headuse
kuningriik. Olin onnikeses magama jäänud, koer äratas. Hea kirjand on ka „Oma
toa võlu“, kus muuhulgas kirjutan oma suurest kivikogust, mis mu toas siin-seal
kuhjadena kõrgub.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kirjandusteose ülesehituse skeem
jääb meelde just Krista Mägi tunnist. Õpin selgeks sõna „kulminatsioon“. Krista
Mägi on meiega üsna range: 2 veaga saan etteütluse nelja ja kirjutan pärast
juurde: „Eriti range hindamine!“ Selle ranguse tulemuseks on aga nii 8. kui 9.
klassi eesti keele eksamihinded, mis on mõlemad viied. Saan Maie Kuuselt, Reet
Reierilt, eriti aga Krista Mägilt tugeva eesti keele põhja, millelt on hea
gümnaasiumis edasi töötada. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Vene keelt õpetatakse meile
rühmades, mina käin põhiliselt Roosmaa rühmas, 8. klassis ka Palusaare juures.
Roosmaa klass asub teisel korrusel maanteepoolses tiivas ja jaamapoolses küljes
peatrepikoja lähedal. See on põhimõtteliselt meie koduklass, kus toimuvad ka
klassijuhataja tunnid. Roosmaa klassi tagaseinas kapiriiulites on hunnikute
viisi ajakirja „Eho Planetõ“ numbreid, mida vahetunnis aegajalt igavusest
sirvime. Mul ei lähe kunagi meelest, et ühes neist ajakirjadest on artikkel
holokaustist ja pilt ahjust, mille ukse vahelt paistab randmeni ära põlenud
inimkäsi. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Vene keel ei ole paraku eriti
populaarne, me õpime seda üsna vastumeelselt. Samas on mu hinded üldjuhul
ikkagi korras. Kuigi tuleb tunnistada, et Roosmaa paneb mulle ikka vahel mõne
ühe ka: „Tegemata töö on üks!“. Eks neid ühtesid saab siis parandatud või end
sedavõrd kokku võetud, et veerandi hinne ja aastahinded on ikkagi kenad.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
5. klassis kipun muudkui vene
keeles ladina tähtedega kirjutama. 6. klassis jäävad ühel ilusal päeval vene
keeles kodus õppida „kääned“. 7. klassis ilmub mu päeviku teadete lahtrisse: „Jüri kisab vene keele tunni ajal. Tiidrus.“
8. klassis õpetab meile vene keelt Tatjana Palusaar, kes on väga kena õpetaja. Tema
klass on ka väga ilus, tahvli kõrval seinal asub Romanovite dünastia sugupuu
tsaaride tsarinnade värviliste piltidega. Kui Roosmaa kutsub mind Metssaluks,
siis Palukas ütleb nii toredasti Juura, millest meie klassi tüdrukud arendavad
edasi Juurotška ja mind tihtilugu sedasi kutsuvadki.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Palusaarega toimub üks mu
kooliaja kahest suurest skandaalist. Nimelt 1995. aasta 15. veebruariks on
meile planeeritud kolmes aines töö. Seda teades, küsin Palusaarelt tunnis, kas
me võime sel päeval vene keelde mitte minna, et nendeks kolmeks tööks õppida.
Palukas vastab lõmpsimisi, et no minge siis, kui tahate, ise teate. Mina võtan
seda sõnasõnalt ja innustan ka teisi raamatukogus töödeks õppima ja mitte vene
keelde minema. Enamik tuleb minuga kaasa ja me tõesti õpime raamatukogus.
Paluka juurde lähevad vaid Kadi ja Reena. Sellest minu korraldatud
kollektiivsest puudumisest tuleb aga suur skandaal klassijuhataja, Paluka ja
õppealajuhatajaga. Mina muidugi argumenteerin, et meil oli luba ja põhjus
puudumiseks. Vaidlus on pikk ja kirglik. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Põhjusega ja põhjuseta puudumised
on edaspidi üha tulisem teema. Gümnaasiumi ajal olen koolielus mitmes
valdkonnas väga aktiivne ja nii on mul tihtilugu selgeid põhjuseid, miks
tundidest puududa. Hoian oma hinded korras ja ei näe vajadust kõigis tundides
käia. Soovin omamoodi idealistlikul moel üldhariduskooli ülikooli süsteemi.
Võitlen selle eest ka õpilasomavalitsuse kaudu. Aastaid hiljem Vesiroosis
õpetades näen sama küsimust õpetaja positsioonist hoopis teisiti: Luban oma
esimesel kohapärimust õppival klassil käia tunnis siis, kui nad tahavad, sel
tingimusel, et kõik kontrolltööd on korralikult tehtud. Üsna peagi selgub, et tundides
käivad vähesed ja esimese kontrolltöö tulemused on nigelad. Nii kehtestan
edaspidi minagi oma tundides ikka sama süsteemi, mille vastu omal ajal
õpilasena võitlesin. Gümnaasiumis ei ole paraku õpilased veel piisavalt
vastutustundlikud, et lasta neil endal otsustada, millal tunnis käia. Nii et 8.
klassi kolmanda veerandi käitumine oli mul asjaeest rahuldav. Kuigi... aga noh,
hea küll...<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Palusaarega on suhted pärastpoole
ikkagi üsna head. Gümnaasiumi lõpus ütleb ta mulle legendaarsed sõnad ja
omamoodi üllatab mind nendega: „Jüri, praegu oled sa nagu üks väga pikk,
peenikene ja õrn keldris kasvanud idu, kes on sirutunud vähese aknast paistva valguse
poole. Ma soovin, et sinust kasvab päikese käes suur ja tugev taim.“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Saksa keel. Saksa keel! Ma hakkan
õppima saksa keelt! See on nii huvitav ja eriline. 6. klassi algul on meil vaja
valida teine võõrkeel ja ma valin saksa keele. Inglise keelega on mul
teadupärast kummaline vastumeelne kogemus hääldusmärkide pärast. Saksa keele
hääldus tundub palju lihtsam. Jaan Kurm ütleb mulle ka, et saksa keel on väga
hea valik, sest Eesti ajalugu õppides on saksa keelt kindlasti vaja.<b><o:p></o:p></b></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Õpetajaks on Jaani abikaasa Kaidi
Kurm. Väga kena inimene. Ehk natukene liigagi kena ja malbekene meiesuguste
jaoks. Meelde jääb tema püüdlikkus olla meiega range, ennast kehtestada. Vahel,
kui keegi väga lolli mängib, jääb ta lihtsalt tahvli ees vait, on väga tõsine
ja punastab. Siis võtab ennast kokku ja paneb õpilase paika. Oh, ma tean nüüd
ju omast käest, mida tunnis korra kehtestamine tähendab. Ehkki algul on mu
hoiak väga lahe ja ladna, siis ühel ketkel jõuab tagapingi jaburdamine teatud piirini
ja ma tõstan häält. Nii et ma mõistan tagantjärele kõiki neid kenasid noori
õpetajaid, kellel on meiega olnud keeruline.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
7. klassis hakkan õppima soome
keelt. Kuigi Raplas kõik üle tee suurte majade lapsed vaatasid juba ammu Soome
televisiooni ja nende keeleoskus kujunes sedakaudu, polnud meie peres Soome
blokki ja meie niiviisi soome keelt selgeks ei saanud. Soome suhtes on aga
1990ndatel suur huvi kõigil ja nõnda lähen ma hea meelega Marika Latiku juurde
tundi. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kevadel 1994 tuleb meile külalisõpetajaks
Ulla Nikki Niitymaa Helsinkist. Ta on erakordselt lahe õpetaja. Ta õpetab läbi
nalja ja naeru, jagab meile hulganisti paljundusmasinal kopeeritud lehti
laulude, lugude ja ülesannetega. Ta kingib meile ka kenad spiraalköites kaustad
ja markerid ja viltpliiatsid ja liimipulgad ja kõik see mõjub suure rikkusena
ja me õpime seda usinamalt. Selliseid spiraalköiteid näeme üldse esimest korda
elus. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ulla õpetab meile näiteks
laulukesed „Ukko Nooa, Ukko Nooa oli kunnon mies“ ja „Letkujumppa“, mis jäävad
alatiseks meelde. Ta kutsub meid toredate hüüdnimedega. Veikole ütleb ta
muudkui Veikko-Peikko. Peikko on soome keeles troll. Tänu heale koostööle
Ullaga, käime 7. klassi kevadel Soomes. 8. klassis on Ulla taas Raplas ja
õpetab meid sama lahedasti. Meie paps aitab teda veel transpordiga. Sõidan koos
isa ja Ullaga sadamasse ja see on mulle suur au. Teel lobiseme lahedasti
eesti-soome segakeeles.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Viiendas klassis õpetab meile
ajalugu Roosmaa. Sellest ajast jääb meelde üldine aimdus ajalooperioodidest,
põhiliselt tegeleme ümberkirjutamise ja tuupimisega. Ümera lahing jääb meelde,
teeme sellest skeemi. Hea, et Roosmaa lubab mul Haapsalust kahurikuuli bussi
kaasa tassida.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Uus ajastu ja maailmataju avaneb,
kui meid hakkab 6. klassis õpetama Jaan Kurm. Tema suhtumine õpilastesse on
ühtaegu lahe, sõbramehelik ja asjalik. Tunneme esimesest tunnist alates, et
teda ennast inspireerivad need teemad, mida ta meiega jagab. Ta väljendusviis
on nii omapärane, et ainuüksi seetõttu jääb suur osa ainest meelde juba tunnis,
ilma et oleks vaja kodus korrata. Kui ta joonistab meile tahvlile Araabia
poolsaare, siis ta ütleb, et see on vilt, ja märgib kohe sellele vildile Meka
ja Medina ja räägib, kuidas Muhamed läks Mekast Medinasse. Paljud mõisted
saavad erilises kurmilikus säras selgeks ja kinnistuvad kogu eluks: feodaalne
hierarhia, senjöör, vasall, beduiinid, imaam, minarett, tsunftid, basiilika, feodaalne
killustatus, Bütsants, nirvaana. Pärast ajaloo tundi jääme poistega tihti
klassi temaga juttu ajama. Ta istub siis esimese rea lauale ja räägib meile
aatomi ehitusest ja füüsikast. Koputab laua peale ja ütleb, et tegelikult käib
siin laua sees tohutukiire osakeste siblimine, nii kiire, et laud tundub meile kõva.
Me kuulame poistega, suud ammuli.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ka innustab ta meid niiviisi, et
koostab teadmiste kontrolliks teste, mille tulemustest koostab oma arvutil
diagramme. Neid on väga huvitavad vaadata ja meil tekib poistega võistlusmoment,
kellel on Kurmi eriti ägeda uue arvuti ekraanil kõrgem torn. Kui oleme taas
testi teinud, hiilime varsti direktori kabinetti ja küsime, kas tulemused on juba
olemas. Ja tihti näitabki Kurm meile tulemusi kõigepealt oma kabinetis
arvutiekraanilt. See on nii lahe ja auväärne ühtaegu: me oleme direktori sõbrad,
võime käia tema hästi lõhnavas heledas kabinetis, kus on kooli kõige uuem arvuti.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kurmi ajalootunnid meeldivad
mulle niiväga, et mu ajaloovihikud on üliilusad. Näiteks märtsis 1993 on mu
vihik perfektne. Istun Mahtras vanaisa talu kollase valgusega soojas tagatoas
kirjutuslaua ääres, kirjutan püüdlikult hellenismist ja Vanast Roomast, joonistan
Pharose tuletorni, liktori kirve. Saan muidugi viie. Tuleb tunnistada, et
vahepeal väsin ka Kurmi ajaloos ja lasen vihiku lohakaks, õpetaja reaktsioon on
proportsionaalne: 3+. Kurmi antud hinded ei jää aga üldse meelde. Kustumatu
mälestuse jätab Jaan Kurm meile ennekõike oma laheda, õpilasi võrdväärsete
partneritena kohtleva ja vaimustava õpetusviisiga. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ükskord põhikooli ajal on kuskil
koolimaja poiste kempsus suur veeuputus, sest keegi on mitu rullitäit paberit
pottidesse toppinud ja vee peale jooksma pannud vms. Et uputuse korraldajaid
välja selgitada, laseb Kurm kõik põhi- ja keskkooli poisid (või ehk kogu kooli
poisid?) võimlasse kamandada. Seisame pikkades rivides keset saali ja Kurm räägib
meile, et me kõik vastutame selle teo eest seni, kuni pole välja selgitatud teo
tegelik toimepanija. Mulle ei jää paraku meelde, kas süüdlane selgub. Igaljuhul
mina ja mu sõbrad seda jama ei korraldanud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kurm osaleb ka kõikvõimalikes
õpetajate ja keskkooliõpilaste ühistes performance´ites. Meie 9. klassi ajal
seisab ta kooli sünnipäevapeol ühe sellise etteaste ajal üleval treppidel ja
Ullud toimetavad tema ümber suure nöörist võrguga. Vaatan seda kunstiakti
omamoodi kummalise poolehoiuga, teadmata, et varsti kuulun samasse seltskonda.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Jaan Kurm on ka suur muusikafänn.
Ta korraldab koolis muusikasalonge, kus mängib näiteks industriaali. Tal on
kodus tohutu plaadikogu, mida ülikooli ajal käin vahel koos Tavo Kikasega
kuulamas. Jaan Kurm on tõeline multitalent. Näiteks on ta ka hea maalija. Tema
maalitud akt kaunistab koolimaja keskset trepigaleriid kogu mu gümnaasiumiaja.
See meeldib mulle, sest on omajagu punk, et ühes koolimajas selline teos üleval
on. Tean, et osa õpetajaid on sellest häiritud. Kurm tegeleb ka fotograafiaga,
on aktiivne Rapla Fotoklubis. Vahepeal töötab ta Maavalitsuses euroinfo
keskuses. Tal on üleval neljandal korrusel treppide lähedal oma uus klaaskabinet,
kus käin vahel CD-sid kopeerimas. Meil on Jaani ja Tavoga omamoodi muusikajagamise
süsteem. Kui keegi jälle mõne teisi huvitava plaadi ostab, siis teised
kopeerivad selle endalegi. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Viimast korda kõneleme Jaan
Kurmiga 2011. aasta juulis Ingliste külapäeva õhtul Ingliste mõisaaida
katuseterrassil. Ta räägib mulle, et võiks programmeerida mobiiltelefonidele
äpi, millega saab maastikul pärimuspaiku pildistada ja kaardistada ja mille
kaudu oleks võimalik ka pärimust koguda ja kaardiga ühendada. Tollal tundub see
mõte väga novaatorlik. Tänaseks on sedalaadi kaardirakendus olemas ja äpi
loominegi on päevakorral.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Tol õhtul selsamal katuseterrassil
räägib Lau küla põllumees Haggi Rein mulle ja Jaanile südamlikult oma talust ja
pojast. Seejärel ütleb Jaan Reinule: „Tead, Sa oled väga ilus inimene.“ Olen
taas Jaani sõnastusest hämmingus ja näen, et ta on ise ka väga ilus inimene.
Üsna kohe tõuseb ta lauast ja läheb koju. Oktoobris kirjutan tema Facebooki
lehele:<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
„Raske on harjuda... väga paljud
jäävad Sinust suurt puudust tundma. Aitäh Sulle kõige eest, mis andsid oma
õpilastele ja kolleegidele, meie koolile. Kui nüüd omakorda klassi ees seisan,
on mu õpetusviis selgelt Sinult. Oled mul alati meeles, kui klassis esimesele
lauale istun ja seal Sinu moodi avatult kõnelen. Ja kontrolltöid välja mõeldes
kerkib ikka silme ette pilt direktori kabinetti värskeima arvuti taha õhinal
ajalootesti tulemusi uurima kogunenud põhikoolipoiste kambast. Sinu vaba ja
loov vaim elab nüüd nende poiste ja paljude teiste kaudu edasi. Head teed!“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meie perelt ilmub maakonnalehes: „Jääme tänuga mäletama <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="margin-left: 141.6pt; text-align: justify; text-indent: 35.4pt;">
koolijuhti, õpetajat ja sõpra<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="margin-left: 141.6pt; text-align: justify; text-indent: 35.4pt;">
JAAN KURMI.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="margin-left: 141.6pt; text-align: justify; text-indent: 35.4pt;">
Südamlik kaastunne lähedastele. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="margin-left: 141.6pt; text-align: justify; text-indent: 35.4pt;">
Perekond Metssalu.“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Jaan Kurmi järel mõjub 8. klassis
ülimalt kontrastselt ajalooõpetaja Juhan Märjamaa. Sel ajal, kui me tema
dikteeritud kuivi konstruktsioone vihikutesse ümber peame kirjutama, võiksime
teha midagi vähekenegi kasulikumat või loovamat. Paraku tuleb tunnistada, et
meie kooli kõige vanema õpetajahärra metoodika on täiesti ajast ja arust. Saame
kohe selgeks, et täpselt seda, mida ta meile ette dikteerib, ootab ta meilt ka
kontrolltöödes. Seejuures on kordamisküsimused 100 % alati tööde A ja B
varianti paigutatud üle ühe, paaris ja paaritute järjekorranumbritega. Ainuke
pääsetee selles jaburuses on nii 8. klassi ajaloos kui ka 9. ja 12. klassi
kodanikuõpetuses totaalne spikerdamine. Õigemini ei saa seda ka spikerdamiseks
lugeda. Nimelt on Märjamaal tööde jaoks alati suur hunnik piklikke pruunikaid
nõukapabereid kaasas. Need on tal alati ühesugused. Nii me võtame siis neid
tööde kirjutamise ajal endale hulgim, noh nii, varuks, sest pole ju teada, kui
pikalt me kirjutame. Kuivõrd alati on täpselt teada, millest koosnevad esimese
ja teise rea kontrolltööküsimused, siis me lihtsalt kirjutame kodus
kordamisküsimuste alusel nendele kakapaberitele valmis nii paaris kui paritute
järjekorranumbritega vastusevariandid ja töö algul läheme ja võtame õpetajalt
tühjasid pabereid tuleviku tarvis juurde, terve tunni lihtsalt sodime, teeme
näo, nagu kirjutaks vastuseid, tegelikult igavleme, ja vahetult enne tunni
lõppu vahetame sipsti soditud paberi kodus ettevalmistatud paberi vastu. Ja
tõesti, see süsteem töötab meil kõigil neil aastatel kooli lõpuni. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ma ikka veel imestan, kuidas
selline õpetaja sai meil üldse ametis olla. Samas, no ega Tartu Ülikooli
ajaloostuudium ei olnud ka kohati midagi muud kui õppejõu ettemämmutatud faktipuru
lausväljutus eksamil. Vahe oli vaid selles, et kui Märjamaa jaoks kirjutasime
me kodus töö valmis, siis ülikoolis tegin ma konspektist konspekti ja lugesin
seda siis õhtul enne eksamit nii mitu korda, et eksamil olid mul loetud
leheküljed lihtsalt silma ees. Olen naljatamisi öelnud, et tegelikult ma
spikerdasin kogu ülikooli ajal: ma lihtsalt vaatasin enda ette õhku, sirvisin
vaimusilmas meelde jäetud lehekülgi ja kirjutasin vajalikust kohast maha. Kas
see on haridus? Ma olen veendunud, et ei ole. Vähemasti pole see hariduse tuum.
Teatud ajugümnastikat ja distsipliini aitab selline tuupimine küll edendada,
kuid tegelik haridus kujuneb pigem vestlustest õpetajate-õppejõududega,
ühistest väljasõitudest, koosviibimistest ja eriti praktilisest uurimistööst ja
uurimistulemuste vormistamisest. Mu poolest võiks suure osa sest tuupimisest
haridusest välja jätta ja õppuritega lihtsalt rohkem Kurmi moodi vestelda ja
siis põhikontseptsioonidest arusaamist testida. Õnneks on nii RVGs kui
ülikoolis ka palju neid õpetajaid, kes arendavad meis faktiteadmiste kõrval
muidki oskuseid. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Aga Rahu Juhan Märjamaale. Kõigil
on siin ilmas oma kogemused ja unikaalne tee.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
9. klassis hakkab ajalugu õpetama
Heli Heinaste ja see on nagu pahvakas värsket õhku. Tunda on juba gümnaasiumi
vaimu. Muidugi on vaja palju ka meelde jätta ja pähe õppida, aga väga suur osa
on nüüd ka ajalooallikate analüüsil, ideoloogiate võrdlusel, aruteludel jne. Õpetaja
Heinaste juurde jääme ka tihti pärast tundi vestlema. Ta on ühtaegu range ja
lahe, tema rangus ja lahedus on hästi tasakaalus. Ta kasutab toredasti
inglisekeelseid väljendeid nagu „really?“, „never!“, „never ever!“, „indeed“„
jt. Õpetaja Heinaste juhendab ka minu uurimistööd vanavanaemast ehk Mammast.
See on väga oluline minu kui uurija kujunemisel. Oma esimesed süstemaatilised
intervjuud teen ma õpetaja Heinastele uurimustööd ettevalmistades. Käin koos
isaga Järlepas Mammat küsitlemas. Olen esialgu arakene, aga tasapisi muutun
julgemaks. Uurimus „Minu vanavanaema ja tema aeg“ on elulugu ja samas ülevaade
ajastust, mil Mamma elas. Uurimus on ühtaegu üheks mu 9. klassi lõpueksamiks.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
10. klassis kirjutan Heinaste
juhendamisel veel avarama uurimuse oma esivanematest. Kui kõigile on klassis
kohustuslik koostada teatud mahus sugupuu, siis mina teen taas mahukama eksamitöö,
mille aluseks on süstemaatilised intervjuud vanemate sugulastega. Sõidame isaga
taas mitmele poole küsitlema. Helikassetid, mis ma neilt käikudelt kaasa toon,
on väga väärtuslikud, sest varsti lähevad vanad sugulased teele ja need on
ainsad salvestused, mis neist meile jäävad. Olen Heli Heinastele väga tänulik,
et ta minu huvi vanade sugulaste mälestuste suhtes märkas ja toetas. Tema
juhendamisel läbi viidud uuringud on alguseks mu aastatepikkusele kogumistööle
ja kuuluvad kõigi järgnevate uurimiskogemustega samasse tervikusse.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Gümnaasiumis õpetab Heli meile ka
filosoofiat ja see on väga-väga huvitav. Olen kõneks olevatest teemadest
pidevalt vaimustuses, arutlused haaravad mind sügavuti. Ka pärast filosoofia
tunde jään tihti klassi Heliga vestlema. Väga jääb meelde meie mõtisklus
budismi teemal. Kui Heli käib Iisraelis reisil, siis esimest päeva taas koolis
olles, jagab ta pärast tunde meile pikalt oma reisimuljeid. Ta ütleb, et tajus
reisil kõikjal kui sügav ja rikas on teda ümbritsev kultuurkiht. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
12. klassis valmistume koos
ajaloo riigieksamiks. Selleks on olemas ka spetsiaalne lisatund. Ükskord
minestab Grete Oll lisaajaloos ära. Kukub, kopsti pingist alla. Selline asi
jääb meelde. Ja ükskord ütleb Heli 12. klassi kevadel tavalise ajaloo tunni keskel:
„Nüüd ometi peab olema eelis ka neil, kes ajaloo riigieksamit ei tee. Te võite
koju minna. Riigieksami tegijad jäävad tundi.“ Massid väljuvad. Me Martin
Ellermaaga naerame lõbusasti.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meie koostöö Heli Heinastega on
tulemuslik, saan ajaloo riigieksami 88 punkti. Samas on see suure pingutuse
vili, mistõttu on mu tollased päevikusissekanded kohati väga dramaatilised,
traagilisedki. Erialavalik on mu jaoks tegelikult siiani müsteerium, millest ma
päris lõpuni aru pole saanud. Mu suur ajalooarmastus on tegelikult olnud midagi
muud kui igatsus puhta ajalooteaduse järele. Ajalugu tähendab gümnaasiumis minu
jaoks omamoodi võluteadust, sissepääse sfääridesse, ilu juurde. Tegelik
ajaloostuudium kujuneb palju proosalisemaks. Oma parematel hetkedel olen aga
ikkagi erialavalikuga rahul ja õnnelik, sest ta pakub mulle tõesti
diakroonilisi sügavuselamusi ja toob mind tegelikult ajaliku kaudu ikka ja
jälle ajatusse, igavesse. Tundes muutlikku, tunned ka püsivat. See on teaduse
ja teadlikkuse ilu: märgata nii püsitut kui püsivat. Ega Heli niisama meile
pärast tundi budismist ei rääkinud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Erinevalt ajaloost, mis on alati
olnud mu lemmikaineid, pole mu suhe matemaatikaga kuigi lilleline. Algklassides
on see veel talutav, aga aasta-aastalt muutub minu jaoks üha suuremaks
tüütuseks. Ma olen küll võimeline kõik vajaliku pähe ajama ja graafikuid ja
geomeetrilisi kujundeid joonistama, aga kõik see jääb minu jaoks muudkui
kuidagi kaugeks ja igavaks. Alles aastaid hiljem, ülikooli ajal, olen hakanud
taipama matemaatika ilu. Olen väga tänulik neile mata õpsidele, kes ei ole mind
väga survestanud, kes on aru saanud, et ma olen humanitaar.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
5. klassis õpetab matemaatikat
Imbi Kõiv. Mul on päris piinlik seda tunnistada, aga põhiline, mis mulle
sellest meelde on jäänud, on üks meie lollus. Nimelt me parafraseerime Juhan
Aaviku Talvehommikut järgmiselt:<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Aknast õue vaatab Mati,<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
oi, kuis kõik on imelik,<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
maa on täis kui valget tatti,<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kõiv on kärnas habemik.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
No sellised vaimukused on meie
meelest head.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Esindan siin praegu ikka 5.
klassi ennast ja poisse, kellega selle laulukese kokku panime, mitte niivõrd praegust
end, kellel on piinlik. Kohtun Imbi Kõivuga üle väga pika aja RVG
keskkonnaklubi vilistlaste nostalgiamatkal ja meie vestlus on tore ja sisukas. Samal
ajal mõtlen endamisi, et küll Imbil võiks olla meiesuguste nagamannidega
keeruline. Mul endal oleks ka, arvan. See on ju selline iga. Mu sõber
Jaak-Albert on praegu noor loodusainete õpetaja ja temagi, julge ja sõnakas
mees, on põhikooli poistega pidevalt hädas. Ehk siis lühidalt: praegu ma
tunnen, et tahaksin justkui vabandada nende õpetajate ees, keda me narrisime ja
kellel me nende tööd ei lasknud teha. Võiks tegelikult kõigi nende ees korraga
vabandada. Edaspidigi tuleb siin kirjatöös veel mõni selline episood jutuks,
mis kuulub samasse rubriiki. Aga küllap õpetajad on tegelikult tugevamad ja
kogenumad kui ennasttäis poisikluttidele tundub ja meelde jääb. Nii et ega vast
ka selle lolli laulu pärast väga põdema pea.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
6. klassis tuleb Saidla,
heasüdamlik, mõistev, asjalik ja toredasti muigav õpetaja. Meie jaburused
ajavad ta tihti muigama. Natukese muigamise järel on ta aga taas väga tõsine ja
selgitab ainet pühendunult. Ta annab meile matat ka 8.-9 klassis ja
gümnaasiumis. Meelde jääb see, kuidas ta käib pingist pinki ja vaatab, kuidas
kellelgi harjutus kulgeb, vajadusel kaasa aidates. Ta on gümnaasiumis ka meie
õppealajuhataja. Kui on mõni probleem, siis võib tunduda, et ta isegi kärgib,
aga mina näen selle kärkimise taga alati heasoovlikku ja pühendunud inimest.
See on omamoodi huvitav, et ma õpilasena niimoodi näen. Mõne õpsi õiendamine
tundubki ainult õiendamine ja sellel pole minu jaoks mingit tähendust. Kui
Saidla asju paika paneb, siis see tundub mulle alati õiglase ja asjakohasena.
Pärast skandaali Masinguga võtab ta 12. klassi lõpus mind oma hoole alla,
süvamatemaatika klassi, kus ma oma viimase veerandi kolme peale ja aasta
neljale välja vean.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Aastaid enne 7. klassi liigub
õpilaste seas pärimusi legendaarsest kõigi õpilaste hirmust Kallekast. Ma isegi
ei tea, milline see Kallekas välja näeb, aga tõenäoliselt on ta ikka väga
hirmus, sest kõik kardavad teda. Kui 7. klassi algul saame teada, et meile
hakkab matemaatikat õpetama Mare Kalle, siis ma algul isegi ei saa aru, kellega
on tegu. Siis aga ütlevad teised, et Mare Kalle ongi ju Kallekas! Ja ma hakkan
ka kohe kartma. Esimeses tunnis oleme kõik hiirvaiksed. Samm-sammult saan aru,
et ei ole see Kallekas nii hirmus midagi. 7. klassi mata on täitsa mõnus. Saan
Kallekalt palju viisi ja vahele mõne kahe. Olen temaga algusest saati püüdlik,
kohati lihtsalt komistan.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ülle Suitso on 7. klassis meie
esimene terviseõpetuse õpetaja ja ta meeldib meile väga. Ta on noor ja lahe,
võtab meid kui omasuguseid, pigem vestleb meiega kui õpetab. Me kuulame teda
suure huviga, sest muuhulgas pakub ta meile kamaluga seksivärki. Näitab
kondoome ja räägib suguelunditest ja suguhaigustest. Väga hariv on kuulda ka
alkoholi ja tubaka mõjust organismile. Kindlasti ka tänu Üllele hoian
võimalikult kaua suitsetamisest eemale. Saame teadlikuks ka passiivse
suitsetamise ohust. Tema tunnist jäävad meelde sellised loomad nagu gonokokk ja
herpes, jälitamisluul ja deliirium ehk äge joomahullus. Eks nii mõnigi asi teeb
meile ses tunnis omajagu nalja ja mõne asja pärast on piinlik, aga kõik jääb
olulisuse tõttu ja tänu õpetaja ladnale esitusele väga lihtsasti meelde. Edaspidi
on Ülle Suitso Ülle Rüüson/Laasner suur terviseedendaja ja meil on olnud kord
kerge kokkupõrge Paluküla Hiiemäe teemal, mis on ka meie positsioone ja
taustasid arvestades arusaadav. Facebookist tunnen teda aga ennekõike kui ausa
ja otsese väljendusega ühiskondlikult aktiivset inimest.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
7. klassi terviseõpetuse vihu
sisekaanel seisab: Yes! Wow! Jeah! Haddaway I Miss You... (kirjaviis muutmata).
<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
8. ja 9. klassis meil terviseõpetuse
tundi ei ole. 10. klassis annab meile terviseõpetust ehk inimeseõpetust kooli
uus direktor Jaan Reimund. Tunnid toimuvad kunstaklassis. Käime jälle kõik
olulised teemad läbi. Mõne intiimsema teema puhul on meil kõigil kergelt
piinlik, aga Jaan on väga vapper ja annab kõik olulised teadmised meile kenasti
edasi. Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas Jaan meile kunstaklassi tahvlile
joonistab graafiku mehe ja naise orgasmist. Mõlemat tähistavad vasakult
paremale liikuvad jooned. Mehe joon tõuseb püsivas tempos, jõuab tippu ja siis
sajab kohe kiiresti alla. Naise joon aga tõuseb aeglasemalt üles-alla
lainetades, saavutab siis kõrghetke ja siis tuleb taas lainetades alla. On
ideaalne, kui kõrghetked on sünkroonis. Tuleb tunnistada, et see Jaani graafik
meenub mulle mu lähisuhetes väga tihti. Ja tõttöelda on sellest õpetusest
kindlasti ka abi olnud. Ehkki kuskilt maalt on ikka seks üleni stiihiline
kehaline-vaimne kogemus, mis hea sobivuse korral avardub mõõtmatutesse
sügavustesse ja kõrgustesse ning mis koolitahvlile kindlasti ei mahu. Samas
hakatuseks on sest skeemist tõesti palju abi olnud!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ennekõike on aga Jaan muidugi
meie direktor, väga vastutulelik, mõistev, tasakaalukas. Ta oskab väga hästi
tajuda õpilaste pööraseid ideid ja suunata siis need niiviisi, et kõik
osapooled, nii õpetajad, õpilased kui ka kooli tugipersonal on superrahul. Jaan
on väga hea direktor ja seda kinnitan ka õpetajana. Tal on omalaadne huumor.
Iga kohtumise eel poetab ta ikka mõne naljapalakese, mida siis hakatuseks
mõnusasti naerame.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meie kool võtab üsna varakult
majandussuuna. 9. klassis õpetab meile majandust Epp Vodja, kes jääb meelde
väga laheda õpetajana. Tema organisatsioon Junior Achievement toimib
tänapäevani. Vodja annab majandust ka 10. ja 11. klassis. 12. klassis on
majanduse õpetajaks Tarmo Peterson, ka väga lahe tegelane, naerune. Majandust
on mul lihtne õppida, sest need teemad on valdavalt kodus isaga ettevõtlusest
kõneldes juba enne läbi käidud. 12. klassi lõpus teeme Petersonile ka
äriplaani, mis annab ühe meie eksamihinnetest. Minu äriplaan on inspireeritud
meie pere laste igasuvisest tegevusest Mahtras vanaisa juures. Nimelt me teeme
suviti Tallinna Loomaaia elevantidele Mahtra uudismaakraavidel pajuvihtasid,
mille eest teenime korraliku taskuraha. Mu äriplaan annab sellele tegevusele
suurema mastaabi. Planeerin kasutada tehnikat, võsalõikajaid jne. Äriplaan
hinnatakse väga heaks. Õpilasfirmat ma otseselt ei tee. Firmadega tegelevad
mõned mu sõpradest, näiteks Pille Hillep A-klassist.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
8. klassile eelneval suvel olen
oma elu esimesel palgalisel tööl. Nimelt annab mu paps minule ja Raimole suvel
tegevust autobaasi ehk AS Rapla Veod territooriumil. Me tassime silikaatkive ja
laome ühte vanasse garaaži riita. Pärastpoole sorteerin üksinda töökojas
õliseid kuullaagreid. Raimoga siis kive vedades ja ladudes räägime ka
eelseisvast kooliajast ja Raims ütleb, et nüüd algavad meil ju füüsika ja
keemia ja need on vägaväga huvitavad.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Noh, Kallekas on juba tuttav ja
ema ütleb, et Maaja Toomet on olnud ka tema õpetaja, nii et midagi ega kedagi
karta pole. Ja füüsika ja keemia osutuvad tõesti väga huvitavateks aineteks.
Minu jaoks eriti füüsika. Mul tekib füüsikat õppides kogu aeg filosoofilisi
küsimusi ja mõtteid. Jagan neid ka klassis. Kallekas üldiselt toetab minu
tähelepanelikkust, aga eks see läheb mingil hetkel juba üle teatud piiri ja ma
mäletan, et tihti ütleb ta: „Metssalu ei küsi!“ või „Metssalu ei vasta!“ Ehk
siis, kui mingi teema on üleval ja õpetaja tahab kuulda klassist arvamusi, siis
ta ütleb kohe alustuseks, et Metssalu ei vasta. Ja see teeb mulle natuke ka
nalja. Mu meelest on Kallekas ise ka päris humoorikas ja mu meelest ta täitsa
naudib oma ainet, talle meeldib päriselt füüsika. Teised räägivad, et Kallekas
teeb poistel ja tüdrukutel vahet ja hoiab rohkem poisse. Mina sellest aru ei
saa. Siis aga oskan ka niimoodi vaadata ja näen, et tšikid tõesti kannatavad.
Ükskord lajatab Kallekas kellelegi, et „muud ei oskagi teha, kui peeglisse
vaadata ja ennast kammida!“ Eks Kalleka-kartusel on tegelikult ikkagi alust
küll, sest vahel ta on päris maruline, virutab joonlauaga laksudes vastu lauda,
loobib vihikuid ja pliiatseid, virutab hooga ühtesid-kahtesid sisse. Aga ma
tunnistan, et ma kuidagi oskan sellega kohaneda ja see pigemini ikkagi kutsub
meid korrale ja distsiplineerib ja on lõppeks ikkagi kasuks. Ehkki alati pole
see väga ilus. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Füüsika ja keemia klassis on
erilised suured õpetajalauad kõrgemal poodiumil. Kui Kallekas küsib, siis istub
ta aga akna all suure lauaga risti väiksema laua ääres ja pommitab meid sealt,
kutsub enda juurde, vaatab meie vihikutesse ja kui midagi valesti on, siis
tõmbab hooga punase juti üle arvutuskäigu ja laob kiire käekirjaga õige vastuse
asemele, ehkki õpilasel võib olla pool arvutust õigesti. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kord on meil kontrolltöö ja mina,
vana udu, unustan osa vastustega lehti tühjade paberitega koos enda kätte.
Kallekas saab niimoodi ainult pooled mu vastustest. Järgmises tunnis avastan,
et pool tööd on minu käes ja olen täiesti nördinud, et kuidas ma küll nii
tegin. Ja ühtlasi on mul tohutu hirm minna Kalleka juurde ja öelda, et ma
leidsin pool tööd oma kohvrist. Ta ju ei usuks. Võtan end ikkagi kokku ja lähen
vahetunnis ta kabineti ukse juurde. Seal aga näen, kuidas ta on täiesti marus
ja väänab kellelegi parasjagu hinnet sisse. Õpilased väljuvad šokeeritud ilmel.
Ma taganen ja ei lähe oma leiust talle rääkima.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Aga tõesti, ka selle aegajalt
kerkiva maru ja vihahoogude juures jääb Kallekas mulle meelde väga ägeda ja hea
õpsina. Temaga on tõesti vahel lahe filosofeerida ja asjade olemust arutada.
Ehkki ma ei ole reaalainetes eriti tugev, on mu veerandihinded alati neljad,
vahel viiedki, 9. ja 12. klassi lõpus on koguni mul füüsika kokku 5. Seega olen
ma füssas ikka mõnevõrra parem kui kemmas. Ma saan füüsikast lihtsalt
keskeltläbi paremini aru, ehkki valemeid pähe tuupida on kohati jabur. Samas
jäävad mulle mõlgutused füüsikast hästi meelde. Alati, kui käin Raplas meie
lapsepõlve metsas jooksmas, kohtun ma metsarajal oma gümnaasiumiaegsete
füüsikamõtetega.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Samamoodi uus on 8. klassis
keemia ja keemia õpetaja Maaja Toomet. Ta on väga eriline õpetaja. Tal on väga
meeldejääv kõrge, kergelt kimeda kõlaga hääl, mida ta kasutab väga väljendusrikkalt,
võiks isegi öelda, et barokselt. Tema leksikas on toredaid arhaisme ja võro
sõnu. Ta on ka väga range ja tema tunnis on kord majas. Spikerdamine on täiesti
võimatu, sest ta kõnnib töö ajal klassis ringi või jälgib klassi tagumises
otsas paiknevate kappide klaasustelt meie peegeldusi. Vähemasti me arvame, et
ta kasutab uste peegeldust, sest tema silmad tunduvad ulatuvat kõikjale. Mulle
meeldib rohkem orgaaniline keemia, seda on mul lausa lihtne õppida. Samas pole
reaalained mu prioriteet ja ma login üsna ruttu lahti Toometi hindamissüsteemi:
kui teoreetiline osa on perfektselt vastatud ja ülesanne on lahendamata, saan
kindlasti kena nelja. Nii siis kirjutab Toomet mulle aeg-ajalt sinna nelja
juurde: „Jüri, sa võiksid ju natukenegi püüda“ vms.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
8.-9. klassis kutsume Toometit
omakeskis seebiooperi tegelasest lähtudes Tomaassa-Memmeks. 9. klassis kirjutan
mõne Tomaassa-Memme laheda üteluse ka oma vihkudesse. Näiteks:<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Eriti reljeefselt, ilmekalt,
paisutuste ja kõrge häälega:<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* „See hiir on jälle mu ahvileivapuu
kallal käinud!“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* Kellegi ülesande tulemuse
kohta: „Kohe voolab meil siit rauda, jah! Metalliärikad on kohe meil siin ukse
taga!“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* „Ära pidutse, Jüri!“, “Jüri,
Jüri, pidu ei ole veel alanud!“. „Ärmpalu on kah elevil!“ <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* „Prootonid ei saa ää minna, nad
peavad kodu hoidma!“, „Kaltsium vasakul – vaba härra.“ „Üks prooton jalutab,
kaks klimpi jääb järgi. Võta vesinik jalutama!“, <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* „Üle noatera kolm, õpetajal
roosad prillid ees!“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
9. klassi päevikus on korduvalt
kirjas: „happed pähe“, „happed pähe“!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Iga kord, kui panen kraanikausi
kohal nõudepesunuustikule pesuvahendit, meenuvad mulle Maaja Toometi sõnad, et nõudepesuvahendites
on tohutult ühendeid, mida tuleks pärast pesu korduvalt anumatelt loputada, et nõud
päriselt puhtad oleksid.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
5. klassis õpetab meile
loodusõpetust Imbi Kõiv. Mulle lota meeldib, klorofüll ja idulehed. Viktor
Masingu „Sinasõprus tammega“ on lapsest saati lemmikraamat.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kirjutan Kõivule tunnis väga laheda
looduskaitsejutu, selle lõpuosa kõlab (muutmata kirjaviisiga) nii: „Kõiki looma
sorte peab hoidma mis siis, et mesilane nõelab või rebane viib kanu hoidma peab
neid ikkagi. Näiteks kui Sa siga ei sööda sureb ta ära ja sina ei saa ka süüa
kuid kui kõik sead maha lüüd siis ei saa sead enam paljuneda ja see liik sureb
välja. samuti ka taimedega kui kõik taimed ühest liigist hävitada jääb neid
vaheseks ja neid peab loodus kaitse alla panema siis nimetatakse seda taime
loodus kaitse all olevaks taimeks. Neid on eestis ka. Minu lemmikum tund koolis
on loodus õpetuse tund seal saab teada palju loodusest ja kõigest toredast mis
maal kasvab ja elab. Minu lemmikum puu on looduskaitse all olev pu Tamm ja
lemikum loom on koer õnneks ei ole teda veel nii vähe, et teda looduskaitse
alla panna ültse peab loodust väga hoidma ja kaitsma. Sest ta on meie
igapäevane kaaslane!!“ Eks lota tunnis võib lahedamalt kirjutada, ei pea õigekirjale
mõtlema. Tunda on isegi sellist kirjutamise lusti.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
6. klassis õpetab meile bioloogiat
ja geograafiat Reet Ojavee. Ta on Margit Sarri ema ja samamoodi väga temperamentne
ja lahe tegelane. Väga hästi jäävad meelde tema õuesõppetunnid. Käime puude ja
põõsaste lehti vaatamas, tihti ka tema koduaias Viljandi maanteel. Tema maja ja
aed on hämmastavalt kenad ja korras, kuni tänase päevani. Reet Ojavee viib meid
ka meie kodumaja lähedasse nn Keki metsa ehk meie metsa, kus me lastega ehime
ühe väikese kuusepuu metsloomade jaoks. Paneme kuusele küünlakesed ja natuke
karda ja puu alla lumme loomadele toitu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ojavee ajast jääb väga hästi
meelde puutüve ehitus (korp, niin, kambium, puit, säsi) ning sõbrad risoom ja
osmoos.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Mulle meeldib väga koos emaga geograafiat
õppida. Küsime üksteiselt, kus see või teine jõgi või järv asub, millised on
poolsaarte ja kõrgustike nimed jne. Geograafiahuvi on meil emaga mõlemal suur,
armastame ka reisida ja palju kaarte uurida. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ojaveele vormistan kenasti ilmavaatluste
tulemused 11. aprillist 1993: joonistan temperatuuri graafiku ja kirjutan
juurde tähelepanekud loomade ja lindude kohta. Ilmavaatluse eest saan viie, aga
paberi tagaküljele kirjutatud „MADE IN JÜRI METSSALU SERVICE“ juurde paneb
õpetaja küsimärgi.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
7. klassist alates on meie
bioloogia õpetaja Silja Medar. Ta meeldib mulle algusest saadik väga. Näiteks ükskord
lubab ta mul hamstri ja merisea tundi kaasa võtta. Merisiga siis järab mu
vihikute lehti nii lõbusasti. Mul on loomad kaasas purkidega. Siljal seisab aga
kabineti tagaruumis kaks väikest kasutuseta akvaariumit. Paneme hamstri ja
merisea nendesse. Pärast lubab Silja mul need akvaariumid koju viia, sest
koolis pole neid aastaid kasutatud. Edaspidi elavad meie pere hamstrid neis
kenades klaasmajades ja ma tean alati, et need on kooli omad ja olen valmis
neid vajadusel kooli tagasi viima. Seni pole vajadust tekkinud ja akvaariumid
on meil ikka veel kenasti alles.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Mu bioloogia vihik on ilus, teeme
palju kleepimistööd, meelde jäävad kõikvõimalikud molluskid. Kirjutan koostöös
emaga „Ühe kodukaku eluloo“, mis lõpeb sõnadega: „Praegu elab ta seal oma
abikaasaga tänapäevani ja tekitab oma eriliste huigetega inimestes kahtlusi, et
egas seal vana lossi koha peal mõni vaimu taoline olend ringi ei kolla.“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kui 8. klassi lõpus saan, teada,
et Silja läheb meilt ära, tõusevad mulle pisarad silma. Õnneks tuleb ta
gümnaasiumi ajal uuesti.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
9. klassis õpetab bioloogiat Heli
Luhtmaa, kes on ühtaegu kooli arst. Sisuliselt on tegemist taas inimeseõpetusega.
Õpime veelkord suguelundeid. Kooli arst on väga tore. Tal on savikate pool alevi
pool küljes koridori lõpus oma väike kabinet, kus käime vahel korralisel
ülevaatusel ja vahel tundidest vabastust küsimas. Ta võtab meid alati mõnusa
muigega vastu ja on meiega väga lahe.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
7. klassis hakkab meile
geograafiat õpetama Eha-Mai Karu. Ta on heasüdamlik õpetaja, koolivälisel ajal
omamoodi mõnusalt lõõpiv-naljatav. Meie klass on aga temaga vahel üsna julm ja distsiplineerimatu.
Asi läheb ükskord sinnamaani, et Eha-Mai lihtsalt seisab klassi ees ja on vait,
kui klass lällab. Siis läheb ta klassist välja ja tuleb direktoriga tagasi,
misjärel on jälle mõneks ajaks kord majas. Samas tunnistan, et me kirjutame
geograafias päris palju maha. Tehnika on selline, et enne kontrolltööd paneme
kiirelt kollaste kleeplipikutega spikud atlastesse, mida võib tööde ajal
abimaterjalina kasutada. Suuliselt vastates see tehnika muidugi ei aita, siis
on vaja riike, pealinnu, jõgesid ja järvi jne teada peast. Seisame ikka tahvli
ees suure allarullitud kaardi juures ja näitame kaardikepiga, mida Eha-Mai
meilt küsib. Meelde jääb üks video, mille ma 10. klassis teen: Tuuga seisab
kaardi juures ja otsib sealt küsitud kohti. Kaardikeppi tuleb hoida õiges käes
ja mitte ise kaardi ees seista. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Eha-Mai korraldab meile põhikooli
ajal väljasõite Raplamaa huvitavatesse paikadesse. Tuttavamaks saame temaga
gümnaasiumi ajal Keskkonnaklubi tegevuse kaudu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Nagu eesti keele ja kirjandusegi
puhul jätkab 5. klassis muusikaõpetusega algklassidest tuttav õpetaja, Tiiu
Laurimaa. 6. klassis on mussa õps Kersti Saadlo, kes jääb põhiliselt meelde
gümnaasiumi ajast. 7.-9. klassini kütab klaveri taga Heli Lehtmaa. Minu jaoks
on muusikaõpetus põhikoolis väga rutiinne, sest laulud on mulle lihtsad ja kõik
muu on teada juba muusikakoolist, kus käin alates 5. klassist.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
5. klass, päevik: „Laul isast ja
kingitus emale pähe!“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
7. klass, päevik: „Jõulu meeleolu
pähe!“ „Pella pimba pähe!“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Muusikakooli lähen ikka üle kooli
staadioni ja siis staadioni tagumises savikatepoolses nurgas võrkaiaaugust
betoonposti kõrvalt läbi. Sama augu kaudu jookseme keka tundides savikate
vahelt staadionile. Edasi kulgeb mu teekond mööda kitsast ja porist jalgrada
tihedas lepikus ja üle väikese kraavi, millel asuvad mõned roikad-latid
ülekäiguks. Hiljem ehitatakse selle võsa kohale miski autodega tegelev
ettevõte, kus seisab hulk rekkasid. Rada jõuab Jõe tänava otsani, kust edasi on
juba lihtne muusikakoolini kõndida. Muusikakool asub sel ajal veel Jõe tänaval
väikeses kortermajas. Kohe kõrval on mu esimene kodu, onu Haini maja, kust
vahel pärast mussakooli ka läbi käime. Muusikakool ja onu Haini korter on
omaette maailmad, millest kirjutan ehk kunagi edaspidi.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Vahel, kui aeg klapib, lähen
muusikakooli ka bussiga Estoplasti (hilisemast Vesiroosi) peatusest. Ükskord
jõuan tundi ja avastan, et mu noodimapp on kuhugi kadunud. Pärast leian selle
koolimaja juurest bussipeatusest pingilt. Kedagi polnud need noodid huvitanud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
5. klassis on meie esimene
tööõpetuse õpetaja Andres Ainsar. Kirjutan esimese hooga ta nime endale
päevikusse kujul Ain Saar. Tema ajal on tunnid põhiliselt alevipoolses klassis,
kus on tahvel ja õpilaste lauad kruustangidega. Seal need pornopildid roppude
poiste käes laua varjus ringi liiguvadki. Tööõpetus on meie jaoks põhiliselt
praktiline ja see tõesti meeldib mulle, teeme igasuguseid puust ja metallist
vigureid. Hästi jääb meelde laeva õõnestamine ühest puutükist.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ükskord viib Andres Ainsar meid
alevisse Tallinna maanteel asuva rohelise maja juurde, kus tassime töpa tunni
ajal mingit trääni hunnikusse. Eks see oli ka töö. See roheline maja jääb mulle
edaspidi hästi meelde. Seda hoonet hoitakse hästi ja ta säilib kuni tänase
päevani autentsena. See ilus roheline maja asub aadressil Tallinna mnt 35.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
8. ja 9. klassis annab meile
tööõpetust Taavi isa Jaak Võsa. Ta on väga lahe ja asjalik õpetaja, ta lubab
vahel mõnd huvitavat ülesannet ka pikemalt töökotta tegema jääda. Tema ajal
hakkame ka treima, mis mulle vägaväga meeldib. Teen hulga küünlajalgu. Tema
juhendamisel valmivad mul ka väga ilusad köögitarvikud: lõikelaud ja leivakorv.
Seejuures pole tegu tavalise lõikelauaga vaid kahest osast koosneva pudikoguva
lõikelauaga, mille ülemisel osal leiba lõigates läheb pudi läbi resti pragude
alusele. Leivakorv on aga peenikestest treitud pulkadest. See lõikelaud on
tänapäevani me vanematekodu köögis kastutuses ja samamoodi truisti teenib
leivakorv vanaisa majas Mahtras.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*</div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kunstiõpetust õpetab meile
põhikoolis Krista Urvet. Vaid 6. klassis on Terje Kuusik, kelle nime avastan
klassipäevikust ja kes mulle paraku üldse meelde ei jää. Krista on väga
päikseline ja loominguline inimene. Kunsta mulle endiselt väga meeldib ja ma
käin jõudu mööda ka Urveti juures Metsapargi tänava keldris kunstkoolis. Oi! Ja
mis siis ükskord juhtub! Tihti ma sõidan sinna jalgrattaga. Ükskord tuleb
Mahlamäe tänaval mulle paar sõpra ka ratastega vastu ja me vahetame üksteisest
möödudes paar sõna, ma vaatan tagasi, ise samal ajal edasi vändates. Ja käib
pauk! Ma põrkan kokku memmekesega. Me lendame kummuli ja tema toidukorvist
paiskuvad leivad-saiad asfaldile. Me oleme mõlemad väga ehmunud, aga kumbki ei
saa viga. Ma korjan memme asjad kokku ja vabandan. Me isegi naerame selle
olukorra üle ja sõidame edasi.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
9. klassis õpetab Urvet meile
värvusõpetust ja muuhulgas ka Goethe käsitlust värvidest. Tund on väga
inspireeriv ja kodus improviseerin ma sel teemal väikese õega Kunstisaate,
mille võtame videosse. See on väga naljakas! „Suur värvusõpetlane Goethe ise on
öelnud...!“ improviseerin ma Lauri Leesit meenutava intonatsiooniga.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Joonistused ja kirjutised
põhikooliaegsetes päevikutes näitavad ilmekalt, mis meile tollal oluline on. Näiteks
5. klassis olen vabariigi aastapäevale joonistanud Eesti vapi ja lipu ja Pika Hermanni
ja kirjutanud juurde „eestlane olen“. Meie rahvuslus on tollal nii loomulik,
siiras ja õige asi. Selline tunnetus on püsinud tegelikult kuni viimaste
aastateni üsna samas vaimus. Nüüd on paremäärmuslased meie rahvustundeid
rikkuma hakanud ja see on väga kurb. Oma riiki ja rahvuskultuuri saab
väärtustada ka olles sotsiaaldemokraat, olles eurooplane, seistes inimõiguste
eest jne. On olemas tasakaalukas rahvuslus.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
5. klass: Suurel reedel on
päevikus üleni värviliselt: „vaba, vaba, vaba, vaba!!!“ Selliseid värvipurskeid
on päevikutes vaheaegade algul ja pühadel läbi kooliaja. 6. klass: Vaheaeg on
taas totaalne värvipauk!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
6. klassis joonistan jõulu ajal
päevikusse advendiküünlad. Roosmaa kirjutab mu kuldsete jõulukellade ja
advendiküünalde juurde: „Palun ära sodi! Kord!“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
7. klass: Väga ägedad
vihikupaberid! Läikivatel välismaa stiilis paberitel, mille Tallinnast
koolilaadalt ostame, on dollarid, Campbelli purk, „Rock´n Roll“, „Dance“,
palmid, autod, nätsud jne. Vihkutes on tundide pealkirjad ülikenasti viltpliiatsiga
maalitud ja tindipliiatsiga lisatud tähtedele varjud. Endiselt on välismaa
sõnad ja logod väga tähtsad: näiteks matemaatika vihiku tagumistele lehtedele
ilmuvad „Super snacks“, „Nike“ ja „U.S.A – United States of Ameri<u>k</u>a“
Inglise keelt ma ei õpi, aga inglisekeelsed sõnad pressivad ennast kõikjalt me
teadvusse. 7. klassi päevik on mul üsna kenake ja korralik. Taas joonistan roosad
advendiküünlad. Advendivärki võtan väga tõsiselt. Veebruaris superkena vapp ja
lipp. Vaheaeg taas tohutu värvipauk!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
8. klassis läheb käekiri
kursiivi. Vihikutele paneb paps klantspaberiga ajalehed ümber. Eriti meeldib
mulle Eesti Ekspress. Veenan isa, et ta seda ikka telliks ja mina saaksin
reklaamidega leheküljed enda vihkudele ümber. Keset Coca Cola pildiga mata
vihikut seisab oktoobris 1994 suurelt ja ahastavalt „Ma tahan vaheaega!“.
Absoluutselt kõikidesse vihkudesse kirjutan aga jaanuari algul: „Uuel aastal
uue hooga!“ Motiveerin ennast niimoodi, tõmban pärast vaheaega justkui uuesti
käima. Spikrid sisenevad päevikusse.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
8. klassi II veerandi
hinnetelehel on päevikus minu initsiatiivil lisandunud ained: „jõulustamine“,
„El. küü. par.“ mis mõistagi tähendab
elektriküünalde parandamist (olin suur „laternate“ fänn lapsest saati, ka veel
tollal on mul oma toas väike „lühtritega“ kuusk.), aine nimega „WC“ ning kellegi
klassikaaslase käekirjaga „pepu pühkimine“.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
9. klassi päevik on omaette väärtus,
sellesse paiskub loominguline vabadus, päeviku kord ei ole enam tähtis. Roosmaa
paneb küll allkirja, kuid enam ei kommenteeri. Poole aasta pärast läheb möll
nii suureks, et teen Roosmaa jaoks topelt päeviku. See on väga lakooniline ja
korrektne. Oma pärispäevikus mõtlen hinnetelehel välja igasugused hüper-, super-
mega- ja giga-ained, üks uhkem kui teine ja Raims kirjutab ka paar rida, mis on
mu meelest eriti head: „Pumbatants“, „Hüppaja polka“ ja „Kargaja jalatants“. Olen
kõigis neis ainetes saanud hulga viisi.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Sõpsid sodivad üksteise
päevikuid. Rubriik „Õpetajad teatavad...“, lõpeb ühel real kellegi
klassikaaslase sõnadega: „ ...et Jüri on Tšeburaška“.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Merit kirjutab: „Jüri, me kõik
teame, et sina armastad kuulata ainult looduse hääli. Näiteks vaala laulu ja
muidugi meeldivad sulle indiaani suguharude laulud. Väga hea maitse.“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Keegi, ilmselt poiss, viskab kiirelt
ja suurelt: „Jüri on pauk ja hullustus!“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Keegi joonistab suurelt
meesgenitaalid ja kirjutab juurde „Looduskaitse all olev suguelund, meestel. Autori
nimi, mille juurde kirjutan, soditakse korduvalt ära, kuni lehe sees on augud
ja keegi ei saagi edaspidi selle teose loojat teada.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Aigi kirjutab: „Algul sinu suured
kõrvad tegid nalja minule. Pärast sinu sinisilmad võitsid minu südame.“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
9. klassi uude päevikusse
kirjutab Võss: „Tänasel tähtsal päeval oli viimane koolikell ja tutipäev. Jüri,
ole ikka hää mies ja jõua ka gümnaasiumi. Kuule Jüri, ära põe, ära sa tänase
veesõja pärast haigeks jää. No õpi siis hästi klaverit ja sünti mängima ja et
suve jooksul nende pillide noote ja hääli ära ei unusta. No loomulikult, mingu
sul hästi ka eksamitel ja et ei oleks ebameeldivusi. No mis ikka, ega me ei saa
ju niisama vesistada, me oleme ju ikkagi mehed. Ole meheks!“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Tuuga kirjutab: „Confucius
teatab: Jüri on loll ja Võsa keerab talle käkki.“ Lisan: „Selle kirjutas Kaarel
Tuuga. Tal ei ole õigust Confuciuse nimel kirjutada.“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Reena Rootsimaa 16.05.96: „Jüri!
Mõtlesin, et kirjutan Sulle mõne luuletuse.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Elagu nukrus, <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
elagu mure,<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
igasugu Jüride pärast<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
me veel ei sure.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Pilku otsib pilk,<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
hiilgab kastetilk.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Öö ei kesta kauem<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
kui üksainus silmapilk.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Las mööduvad aastad,<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
las halliks läeb pea.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kui tagasi vaatad, on hingel nii
hea.“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Tõsi ta on.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Põhikooliajal käime päris palju
kõikvõimalikel väljasõitudel. Roosmaa viib meid ikka teatrisse. 5. klassi lõpus
toimub see legendaarne reis Haapsalusse ja Hiiumaale, kus ma leian kahurikuuli
ja kus keegi UFOt nägi. Täidan reisieelsel nädalal päeviku väga ilusti ja olen reisile
minekust täiesti eufoorias, on väga eriline tunne, päikseline, soe, koolist
saab lahti, saab minna reisimaaaa!!! Joonistan 28. mai kohale Haapsalu lossi.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meelde jääb ka, et Roosmaa tahab
meid viia vaatama „naitse kätši“ ja me keegi ei tea, misasi see on, aga vanemad
ütlevad, et see pole küll sobiv. Mina igaljuhul naitse kätši vaatama ei lähe,
ma ei tea, kas teised käisid või ei.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Mu esimene välisreis on 7. klassi
sügisel Rootsi. Sama aasta suvel on isa ja õde Marju käinud Taanis Bornholmi
saarel. Olin algul veidi solvunud, et õde, kes on minust kaks ja pool aastat
noorem, saab enne mind välismaale. Olen väga rahul, kui mõne kuu pärast avaneb
ka minul esimest korda võimalus välismaad näha. Sõidame RVG esindusega
Ankarsrumi kooli. Seltskonnas on isa, Marju, ma, Tiiu Laurimaa, Urvetid poeg
Mariusega, rohkem ei mäletagi hetkel. Igaljuhul on terve hulk meie kooli lapsi
ja õpetajaid. Me õpime enne Rootsi sõitu kooli fuajees tantse ja laule. Üks
laul, mida Rootsis laulame algab sõnadega: „Vem kan segla förutan vind, vem kan
ro utan åror“. Tuubime selle pähe. Eestikeelsetest lauludest jääb meelde „Õitse
ja haljenda eestlaste maa.“ Meil on terve kava laulude-tantsudega
ettevalmistatud. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meresõit „Estonial“ on uus ja
ülihuvitav. Uurin hoolega päästepaate ja mõtlen, kui suur ja lai ja pime on see
meri meie ümber. Aasta hiljem seesama laev hukkub. Oleksin nagu seda aimanud
neid päästepaate ja evakuatsiooniskeeme uurides. Laeval on muidugi meie jaoks
veel palju huvitavat. Tohutud välismaa nänni täis poed ja mänguautomaadid. Meil
õnnestub isegi mõni peotäis Rootsi kroone võita. Ööbime laeva üldises toolidega
saalis, kuhu teeme kõik omale riiete ja magamiskottide sisse pesad. Urvetid
ööbivad kuskil kajutis.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Stockholmi linn on tohutu ja ma
vahin kõike, suu ammuli. Käime kuningalossi juures ja hästi kitsal tänaval ja
Eesti majas. Meiega ühineb üks väliseesti tädi, kes kogu aeg räägib väga hooga
ja tutvustab kõike, mis me bussiaknast näeme. Sõidame Ankarsrumi kooli, kus
kohtume meid majutavate peredega. Meie elame rootsisoome peres. Pereisa nimi on
Jouko ja me saame enamvähem üksteisest aru. Nende maja on avar, suure
keldrikorrusega. Mind hämmastavad segistid, mida näen köögis ja vannitoas
esimest korda. Olen ka väga üllatunud, kui saan teada, et majas on kaks WC-d.
Keldrikorrusel, kus meie elame, on üks neist täiesti meie jaoks. Pererahvas on
meiega väga lahke. Hommikuks pakutakse aga putru, mis tundub mulle nii
kummaline, ei ole üldse välismaa moodi, täitsa samasugune kaerahelbepuder nagu
meil. Mahlad ja juustud ja vorstid on küll väga head. Ja piimapakil on tore klõpsuga
kaas. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meid võõrustaval perel on all
järve ääres oma mootorpaat, millega käime sõitmas. Pereisa sõidutab meid ka oma
Volvoga hommikuti kooli. Volvo sõidab väga sujuvalt ja vaikselt, ehkki kiirus
on üle 120. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ankarsrumis näeme ka sellist
imet: Meie Rootsis oleku aja jooksul ehk siis mõne päevaga ehitatakse ühel
tänavanurgal maja valmis: tõstetakse moodulid kokku ja ongi maja. Tänapäeval
tehakse selliseid maju mu isa ettevõtte töökojas. Tollal on see aga tõeline
huviväärsus.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Koolis osaleme tundides, kus
õpilased võivad vabalt ringi jalutada ja kus on kaks õpetajat. Õhtul esineme
suure kontserdiga, laulame sedasama rootsikeelset laulu, tantsime, esitame ka eesti
rahvuslikke laule ja Marju mängib kannelt.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ühel õhtul viiakse meid
Västervikist paadiga kuhugi saarele pikniku pidama. Sõidu ajal ma vist vaatan
ühte Rootsi õpilast liiga pikalt. Seepeale ütleb keegi meie vanematest
õpilastest sellele minust vanemale rootsi neiule, et ma olen temasse armunud.
Ja siis see rootsi neiu teeb mu põsele armsasti pai. Mina muidugi olen piinlikkusest
läbi laeva põhja vajumas. Üks rootsi kutt joonistab laeva kohvikulaual paberitükile
köiega kinni seotud figuuri. Proovin pärast seda oma vihikus järele aimata.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Käime ka Vimmerbys Pipi Pikksuka
maal. See on väga tore. Majad on seal nii nunnud. Poseerime mitmes liivaste
põrandatega majas isale, kes meid pildistab.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ühel õhtul läheme peretütrega
välja jalutama. Pime on juba. Pereema annab tütrele 100 rootsi krooni, et ta
meile midagi ostaks. Teel seisab kesk pimedust suur seest valgustatud
plastmassist kloun. Ja selle klouni juurest kioskist ostab peretütar meile
jäätis. Ma mõtlen, et selle 100 rootsi krooni eest oleks ju midagi suuremat
saanud osta.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Viimasel päeval esineme veel
lauludega ka meie perele. Marju mängib kannelt. Pereisa filmib meie etteaste
üles ja annab VHS-kassetil meile kaasa. Viin koju ka igasuguseid
reklaambrošüüre ja linnakaarte, mille panen oma toa seinale kui imelised
välismaa trofeed.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Tagasisõidul jään sadamas kuskil
liiga kaua passima, linna ja laevu vaatama, ja Jaan Urvet jookseb minu juurde
ja riidleb minuga, et ma juba teistega koos laevas ei ole. Jaan on ühtlasi oma
pojale Mariusele ostnud McDonaldsist toitu ja toiduga on kaasa pandud
mänguasju. Saan elus esimest korda kuulda, et on olemas McDonalds, aga ma ei
saa veel aru, kas see on toidu või mänguasjade pood, pigem vist mänguasjade.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kui meie Rootsi reis oli väga
tihedalt planeeritud ja meid suunati kogu aeg uutele tegevustele, siis 7.
klassi kevadel on Soomes võimalus ka omapead Helsinki linnas ringi kolada ja
see on tõeline ekstaas, käia Raimsiga mööda poode, vaadata, mida kõike müüakse.
Ühes poes on näiteks hästi suur pehme
mängukoer, kellest teen pilti. Käime, kõhukotid vööl, miami päikeseprillid
ninal, nokatsid peas, teksatagid seljas, poest poodi ja katsume leida, mida
endale osta. Teen lõpuks otsuse ja ostan väikese Livali lambi, mille saab
klambriga näiteks riiuli külge panna. Olen oma ostuga väga rahul. Hulgume ka
tänavatel ja hingame sisse kõikjal levivat magusat välismaa lõhna.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Soome saame tänu sellele, et
oleme õppinud Ulla juures soome keelt. Meiega on kaasas ka õpetajad Roosmaa ja
Palusaar. Helsinki äärelinnas asub Pitäjänmäen peruskoulu, kus kohtume Ulla ja meid
võõrustavate õpetajate ja õpilastega. Mind majutab oma kodus Jyri Malmström.
Tema juures on väga huvitav. Juba teekond sinna on äge. Sõidame liinibussiga,
bussi tagumises otsas. Bussil on sees iga pool punased lülitid, mida tuleb siis
vajutada, kui on soov maha minna. Mulle jäävad meelde ka paralleelselt soome ja
rootsi keeles kirjutatud liiklusmärgitekstid, näiteks <i>Ei mopoille</i>/<i>Ej för mopeder</i>.
Pärast bussisõitu läheme mööda Kyläkirkontied ja siis pöörame väikesele
Joulutähdentiele, kus Malmströmid elavadki. Neil on ühekordne elamu. Eeskoja
põrandal turnime üle tohutu jalanõudelasu, põhiliselt botased. Edasi avaneb
elutuba, kus tutvun Jyri vanematega. Tulen soome keelega täitsa hästi toime.
Ema küsib minult: „Oliko koulussa kivaa?“ – „Joooo, kyllä!“ vastan mina. Mulle
tutvustatakse väikest nariga tuba, kus ma ööbin. Akna ees on kena ruloo, mille
õhtuti alla tõmban. Tahaks endale ka sellist rulood. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Järgnevatel päevadel käime koolis
soome lastega koos tundides. Ühes tunnis õpetatakse inglise keelt. Parasjagu on
käsil verbide põhivormid ja ma ahmin need kõik täielikult endasse, sest mu janu
inglise keele suhtes on aina suurem, kuivõrd inglise keelt pakutakse mulle RVGs
uuesti alles gümnaasiumis. Õpilased võivad jälle, nii nagu Rootsiski, tunni
ajal rahulikult välja minna, kui tahavad, üldse on meeleolu tundides väga lahe.
Poistel on tunnis nokamütsid peas, mis on meil täiesti mõeldamatu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kooli söökla jätab väga meeldiva
mulje: suur, avar, puhas, toit tohutult maitsev ja kvaliteetne. Õpilased
tulevad oma kandikutega mööda letti ja võtavad-küsivad endale meelepärast. Ma
joon tohutult Soome hääd jahedat Valio-piima. No ja kõik need kornfleiksid ja
värgid on ikka väga head. Meie söökla on samal ajal ikka täielik nõuka, alates
nõudest ja lõpetades sisustusega. Kuigi, toit on mu meelest meie koolis alati
üsna hea. Välja arvatud muidugi see pekitükkidega ühepajatoidu moodi löga, mida
vahel pakutakse. See on hämmastavalt vastik. Teised toidud mulle meil väga
meeldivad. Soomes aga ei tule sellise löga võimalikkus üldse mõttessegi. Nüüdseks
on RVG muidugi ammu juba põhjanaabritele järele võtnud, nagu kogu Eesti. Ja
sellest on suur heameel.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kooli staadionil on väga ilusad
soome tüdrukud, jooksevad ja mängivad. Kooli seinale ilmub aga ühe ööga suur
graffiti, miski pikk arusaamatu sirgeldus. Järgmiseks hommikuks on sein aga
juba puhtaks pestud. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ühel päeval käime Heureka
keskuses. See on suur elamus. Meid lastakse pikaks ajaks suurde ekspositsiooni
omapead uudistama. Me liigume põhiliselt Raimsi ja Luigega kolmekesi. Üks
atraktsioon on näiteks ehtne vangikong, kuhu saab lasta ennast kinni panna.
Millegi pärast süüvib see kogemus mulle sügavale teadvusse, nii et teatud
mõtteradasid mõlgutades seisan ma vaimusilmas ikka aegajalt selle Heureka vangla
paksust rauast ukse juures või õigemini vaatan seda justkui kuskilt
metatasandilt küljepealt, nähes korraga nii vangikambrisse kui ka avarasse
näitusesaali. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Heureka keskuses on ka väga
veidraid asju. Näiteks üks siga, kes on poolestsaati lehm, juurde on kirjutatud
<i>sikanauta.</i> Ma ei saa selle eksponaadi
mõttest aru. Väga kaua vaatame punkari hauda. See mõjub mulle ülitugevalt.
Siiani hakkab mul seda meenutades imelik. Ma ei saa soome keelest täpselt aru,
igaljuhul on elusuuruses punkari kuju juures klaasvitriin, kus on sees luud ja punkari
riietusest järele jäänud needid ja muud raudvidinad. Vahin seda moreenile
laotatud luustikku ja roostes jubinaid pikalt ja ma ei saa aru, mis toimub. Kas
punkar punkis nii kõvasti, et ta tapeti ära ja maeti maha? Või oli tema surm
protest? Ja miks ta siis pärast välja kaevati ja siia üles sätiti? Kas see on
siis ilus? Ma ei tea siiani täpselt selle eksponaadi tähendust. Võibolla taheti
sellega lastele näitlikustada, mis inimkehast pärast lagunemist maa sees järele
jääb, missuguseid asju võivad tuleviku arheoloogid meie juurest leida? Millegi
pärast meenuvad mulle seda punkarit vaadates Konstantin Pätsi tennised Buraševos
ja mul hakkab ikka väga halb ja ma lähen selle vitriini juurest ruttu ära,
jäädes seda tunnet edaspidi ikkagi alati tundma, kui tollele Heureka-külastusele
mõtlen.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Koolimajas toimub ka üks
kohtumisõhtu soome õpetajate ja õpilastega. Me laulame koos laulukesi ja teeme
läbi jaburaid mänge. Näiteks peame paari kaupa võidu plastkausis ujuvaid õunu
sööma, käed selja taga ja siis pärast kohe märja näoga jahu seest mingi kommi
välja nuhkima ja ära sööma, samamoodi käed selja taga. Naerdakse palju, aga mul
on tegelikult piinlik, mulle ei meeldi sellised mängud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Käime koos õpetajatega ka
Helsinkis turul, kus müüakse igasugust vana nänni. Mulle tundub see <i>kirpputori</i> ikka väga veider. Miks siin
VÄLISMAAL niimoodi vana koli alles hoitakse ja müüakse!? Pärast turgu tõuseme
toomkiriku treppidest üles. Mulle see koht väga meeldib. Olen suurtest
sammastest vaimustuses. Kiriku sisemus on ka väga ilus. Teeme tsaari monumendi
juures ka paar ühispilti.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Hüvastijätt koolimaja ees on
südamlik. Ulla on meiega nii tore. Soome tüdrukud meeldivad mulle ikka.
Staadionil on neid jälle ringi hüppamas. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Tagasisõidul laeval kuskil mänguautomaatide
juures räägib minu ja Raimsi ja Veiksiga üks soome onu ja annab meile lahkesti
suure kupüüri soome markasid (vist 100 marka?) ja ütleb, et me ostaks endale
jäätist. Me oleme hullult rahul ja läheme kohe rõõmuga õpsidele seda teatama.
Õpsid võtavad raha enda kätte ja kui me Tallinnasse jõuame, siis ostame
igaühele kolm jäätis, kusjuures kolm jäätist saavad ka minu õed, kes on koos
papsi firma bussiga meile vastu tulnud. Isa teeb sellest Balti jaama juures
tornide väljaku ligi ka ühe grupipildi, kus kõik bussi taustal oma kolme
jäätist demonstreerivad. Teel Raplasse selgub, et osa ei jõua oma jäätiseid ära
süüa ja mina söön vist mingi 5-6 jäätist ja mõtlen omaette, et oleks olnud ehk
targem see raha poistega vaikselt enda kätte jätta ja omavahel ära jagada ja
midagi korralikumat osta. Aga jagamisrõõm on muidugi ikka suurem.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
1994. aasta sügisel ehk siis meie
8. klassi hakul on soome õpilased meil omakorda külas. Nad on üks väga lahe
kamp, kannavad suuri lohvakaid pükse ja jopesid, vedelevad igal pool kooli
koridorides kobaras põrandal, käivad kaelakuti. Meie tundides on neil nokatsid
peas, seda lubatakse neile. Meie peres ööbib kolm soome poissi: Jüri Malmström,
kellel on vahepeal kasvanud pikemad juuksed, mida ta üle pea kammib, ja veel
kaks kutti, ühel roosad juuksed ja teisel äge potisoeng, mida mulle ema ikka
veel ei ole nõustunud lõikama (soengute alal allun ikka veel täielikult ema kui
professionaalse juuksuri tahtele). Poisid söövad meie elutoas isukalt. Katsume
neile pakkuda samasuguseid toite nagu Helsinkis sõime: näkileivad ja võided,
mahlad, piimad, banaanid, maisihelbed, moosid ja värgid. Käime poistega ka
korra väljas söömas. Paps viib meid kultuurimaja kohvikusse, kus praeguse
rahvamaja väikese küljesaali kohal on kergete vaheseintega boksideks jaotatud
restoran. Istume siis seal ühes boksis ja valime menüüst sööki. Ma pakun, et
võiksime <i>kokat</i> ka võtta. Mõtlen Coca
Colat. Soomlaste silmad lähevad seepeale suureks. Mismõttes, kokat?! Siis nad selgitavad,
et <i>koka</i> tähendab nende jaoks kokaiini.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Välismaiste sõprussuhete kõrval
on meil sõpruskool ka Türil. Käime 8. klassis neil korra külas. Toimub kooli
ekskursioon ja seejärel disko. See disko on eriti igav. Me lihtsalt istume
saali servas toolidel ja mõni julgem meist kommenteerib Türi tüdrukuid. Üksikud
kohalikud ja need meie julgemad lähevad tantsima ka, aga mina istun ainult
saali servas või käin koridoris lonkimas. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Tagasiteel Türilt, õigemini juba
meie koolimaja juures, küsib Annika Vassil minu käest laenu, 100 krooni. Annan.
9. klassi keskel läheb Annika meie klassist ära ja jääb selle 100 krooni mulle
võlgu. Mina jään aga seda mäletama ja selle 100 krooni väärtus väheneb muudkui
aasta-aastalt vastavalt inflatsioonile. Nüüdseks on sellest alles jäänud 6,50.
Noh, ühe lõunasöögi ikka saaks. Kohvi enam juurde vist välja ei venitaks.
Ühtlasi pole ma kunagi, ka 8.-9. klassis, seda 100 krooni Annikale meenutanud.
Ma pole seda lihtsalt viisakaks pidanud, sest mu meelest peaks laenu küsija
ikka ise kenasti oma laenu meeles pidama, eriti kui tegu on sõbraga. Annika on
nüüd minu Facebooki sõber ja aegajalt märkan teda. Muidugi ei meenuta ma talle
ka nüüd seda sotat.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p> </o:p> </div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Pärast 8. klassi käin
koolikaaslaste ja õpetaja Maaja Toometiga Leedu reisil. Meie klassist on kaasas
Tuuga, Tiidrus, Marit, Annika Kilgi. Valdavalt on seltskond meist vanem, teiste
seas näiteks Grete Saldu, Hille Ojala, Lembi Sepp, Lauri Jalukse, Siim Krusell,
Indrek Tiidrus, Mihkel Ütt, Argo Peever.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Öömajal oleme Raseiniai
sõpruskooli võimlas. Hämaruses liiguvad ringi õllepudelid. Meil tekib Argo
Peeveriga hää vestlus ja sellest reisist alates olemegi Arksiga sõbrad.
Seltskond on Leedu tuuril üldse väga lahe. Istume Tuugaga bussi tagumises osas,
kus on meeleolu pidevalt täiesti eufooriline. Ma olen ka eriti hoos, tajun
kuidas minu lollitamine tšikkidele meeldib, ka neile vanematele, ja lähen aina
enam hoogu. Samas saan sisemiselt aru, et kuskile on vaja selle veiderdamisega
ka piir panna. „Rigas Juuras litsis!“ loeme me kaardilt ja hirnume! Ka vanem
seltskond on täiesti pöördes, nad korraldavad tagasisõidul improviseeritud
pulma, kus kuskil metsapeatuse ajal toimub ka pruutpaari õnnitlemine
kõikvõimalike maantee äärest kiiruga korjatud õistaimedega.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Reisiseltskonnas on ka
arvutifriigina tuntud Mihkel Ütt, kes jääb meelde sellega, et tal on kaasas
igaks elujuhtumiks tarvilikud vahendid. Näiteks, kui kellelgi rebeneb kuskilt
rõivas, siis on tal kohe teksatagi taskust võtta niit ja nõel.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Käime läbi kõik olulisemad Leedu linnad
ja vaatamisväärsused. Olen ammu igatsenud näha Trakai linnust, see on mulle
suur elamus. Ka Gediminase torni tõusmine jätab ägeda mulje. Vilniuse linnus on
muidugi tollal üleni roheluses. Praeguseks on kõik nõlvad lagedad ja vaated
sedavõrd avaramad ja algupärasemad.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kui Soome reisi ajal olid veel
viimast otsa meie hulgas popid miami prillid, siis aasta hiljem Leedus kanname
uhkusega ümmargusi päikeseprille, mis on vahel ka peegelklaasiga. Mul on olemas
nii tavalise kui ka peegelklaasiga ümmargused prillid. Olen ka väga rahul oma
uue rohelise-halli-triibulise Reeboki T-särgiga ja arvan üldse, et olen väga
lahe. Aga sandaalides kannan järjepidevalt sokke, nagu üks idaeurooplane
kunagi. (Seda märkan muidugi alles pärast pilte vaadates, tollal olid sokid ja
sandaalid täiesti okei, vist.)<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Sama 1995. aasta suve järgmine
eufooriline elamus on Meisenheimi sõpruskooli sakslased meil külas. Meie pere
majutab kaht neidu: Monikat ja Yvonnet. Monika on brünett, õbluke ja
tagasihoidlik. Yvonne on blondiin, tugevama kondiga ja väga avatud suhtleja.
Mina räägingi põhiliselt Yvonnega. Saksa keeles. Kui ühel päeval mööda Võsa
tänavat meie kodu poole jalutame, siis korraga ütleb Yvonne mulle: „Kuule, sa
räägid väga armsasti, aga sa kasutad kogu aeg väga vanapäraseid ja viisakaid
väljendeid.“ Eks ma teietasin neid usinasti ja kasutasin õpikust meelde jäetud
korrektseid fraase. Sakslastega suhtlemisel on meil kodus onu Hain abiks. Ta
räägib nendega inglise keeles. Mina jälle kuulan kõrval, suu ammuli ja õpin spontaanselt
igatsetud inglist. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Sakslased ööbivad, nagu
soomlasedki, minu uues esimese korruse toas, kus on suur roheluse ja kosega
pilttapeet ja pruunist laminaadist mööbel, mis mulle tegelikult ei meeldi, sest
on liiga nõukalik. Tutvustan Monikale ja Yvonnele tuba, näitan tühja kappi,
kuhu nad saavad oma asjad panna, ja voodeid. Ühe voodi oleme selleks ajaks minu
tuppa juurde toonud. Tüdrukud kolivad sisse ja on päris suure osa ajast toas
omaette ja meile tundub, et muuseas söövad nad seal Saksamaalt kaasa võetud toitu.
Nimelt on teistest peredest kuulda, et sakslased ei julge väga meie toitu süüa,
on viisakad, keelduvad ja söövad salaja kaasavõetut. Korra tundub, et nii on
meilgi. Onu Hain ja ema teevad väga häid roogasid ja pingutavad väga, et
sakslastele me toit sobiks. Tasakesi hakkavad nad ka rohkem sööma. Kas siis oma
toit sai otsa, või lihtsalt on usaldus tekkinud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Onu Hain viib meid koos Yvonne ja
Monikaga ekskursioonile. Käime muuhulgas ka Mahtra muuseumis ja Eeru kõrtsis.
Eeru kõrtsis kohtume Arvi Paidlaga, kellega ka ajaloohuvilisena natuke vestlen.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Sakslastega toimub ka mitu
suuremat Eesti tuuri: Saaremaale, Virumaale, Narva, Tartusse, Põltsamaale.
Saaremaa tripp on ülimeeleolukas. Me peatume Mändjala kämpingus. Õhtul on koos
saksa ja meie õpsidega kõrtsis pidu. Mulle jääb millegi pärast meelde, et
minuga ühe laua ääres istuvad Silja ja Eha-Mai ja me rüüpame koos rõõmsasti
õlut. Keskkonnaklubi nostalgiamatkal seda meenutades, on nad aga mu mälestusest
väga üllatunud ja ütlevad, et nemad pole minuga Saaremaal õlut joonud, ega
üldse sakslastega Saaremaal käinudki, et Saares käinud hoopis Kaidi Kurm. See
on nii kummaline, kuidas mälestused võivad ajapikku muutuda. Igatahes istub sel
suveõhtul üks kena õpetajanna minu vasakul käel ja me joome koos sakslastega paar-kolm
heledat õlut ja kui ma meeleoluka peo järel püsti tõusen, löön pea vastu kõrtsi
kroonlühtrit. Naerame kõik lahedasti.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Tagasiteel kämpingusse tunnen, et
tuigun kergelt. See on esimene kord elus, kui ma olen purjus. Väga naljakas on.
Järgmisel päeval taas bussi tagaosas sõpside keskel istudes on mul veidi kehv
olla, väike peapööritus ja iiveldus. Soo, see on siis pohmakas, tere! Aga paari
tunnikesega läheb see üle ja meeleolu on jälle laes. Minu lähedal istuvad
Katrin Jair ja Jane Ukuhe A klassist. Meil on taas hästi naljakas. Ja Katrin
Jair meeldib mulle päris tõsiselt, ehkki ma väga ei julge seda endale
tunnistada, rääkimata siis selle tunde selgemast väljendamisest.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Eesti-tuuride järel on meil koos
õpside ja sakslastega Nõmme kõrtsis suur lõpuõhtu. Sel peol joovad kõik saksa
õpilased ja õpetajad hooga džinni ja suitsetavad nagu korstnad. Meie hoiame
madalat profiili, meie jaoks on kõik see ikka üks enneolematult suur
vabameelsus, millega veidikene, poolriskantselt ühineme. Eks samamoodi oli see
Mändjala pidu ennekõike sakslaste vaba alkokultuuriga kaasaminek. Muuseas,
unustasin ma nende õllede mõjul Saaremaale, sinna Mändjala kämpingumajja, oma
ilusa oranži-violetse laulupeonokatsi. Mul oleks põhikoolis nagu mingi teema
nende Lääne-Eesti saarte ja nokkmütsidega.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Nõmme kõrtsi peol mängitakse taas
sama lollakaid mänge nagu eelmisel aastal Soomes. On vaja näiteks huulte külge
imetud suitsupakki üksteisele üle anda. Või siis joogikõrrega suus samamoodi
üksteisele sõrmust ulatada. Mina neis seksuaalse alatooniga mängudes teadlikult
ei osale. Aga sakslased mängivad suure hoo ja lustiga. Nad on üldse väga
lahedad, kõik nad. Mulle meeldivad jälle saksa poiste soengud, küll tahaks ise
ka nii ägedat soengut, aga noh, ema ei lõika sellist. Sügisel õnnestub mul ema
lõpuks ikkagi veenda, et ta mulle midagi sarnast ikkagi võimaldab, nimetatagu
seda siis potisoenguks või milleks iganes. Siis on see aga juba üsna hilja,
sest 9. klassi kevadeks tekib hoopis huvi juuksed pikaks kasvatada.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Teeme Yvonne ja Monikaga meie
maja juures toreda perepildi, naabrinaine Lilka pildistab. Enne ärasõitu
Tallinnasse koguneme ka kooli ette suurele ühispildile. Foto kvaliteet on
muidugi 1990ndate keskpaigale kohaselt ülikehv. Hüvastijätufoto teen saksa
neiudega ka lennujaamas. Kingin neile toredad loomapildikestega tassid. Yvonne
on väga rõõmus ja tänulik, Monika on ikka häbelik. Yvonnega jääme veel pikaks
ajaks kirju ja kaarte vahetama. Seekaudu areneb mu saksa keel omajagu. Ühtlasi annan
Yvonne auks oma uuele meriseale nimeks Yvonne.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Samasse suvesse jääb ka
arvutikursus Jaan Kurmiga kooli arvutiklassis. Jaan räägib meile arvutite
olemusest, erinevate protsessorite võimustest, nullidest ja ühtedest,
Windowsist. Õpime kasutama Wordi, teeme endale visiitkaardid ja uksesildid.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Arvutiklass asub kolmandal korrusel
maantee poolse tiiva keskpaigas jaamapoolses küljes. Arvutiklassi kohal on
koolimaja seinas suur pragu, mis läheb aasta-aastalt aina laiemaks. Ühel hetkel
pannakse see pragu suure kipsplaadiga kinni. Eks koolimaja vajub tasakesi,
soos, kuhu ta ehitati. Ei tea, kas nüüdseks on see kerge vajumine juba peatunud
ka.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
9. klassi sügisel käime Eha-Mai
ja Siljaga ning Heli Lehtma ja Marina Allikofiga Rapla maakonnas matkal. Alustame
Paka mäe, Raikküla mõisa ja Uku Masingu taluga. Eks neis kohtades on ennegi
kooliga käidud. Ausalt öeldes läheb mul tollal küll õpside jutt suurelt jaolt
kõrvust mööda, sest meil on omakeskis nii palju lobiseda ja naljatada. Mulle ei
jõua näiteks üldse kohale, kes on Uku Masing. Temast saan teadlikuks gümnaasiumi
ajal, ehkki kogu põhikooli korratakse meile tema nime. Kummaline on jah see
põhikooliõpilase keskendumisvõime ja see, mis üldse meelde jääb. Mingeid asju
võib õpilasele korrata palju tahes, aga kui pole sisulist sügavamat kogemust,
siis ei saa ta sellest aru ja ei jäta meelde. Pikka aega ma ajasin üldse Uku ja
Viktor Masingu segamini, õigemini arvasin, et tegu on ühe inimesega.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Paka mäel teen pilti seenerivist
ja Eha-Maist ja tema väikesest pojast Priidust. Naljatame veel koos, et pildil
on Karu ja Karupoeg. Pildistan sel reisil üldse üsna palju.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Külastame ka Sillaotsa Talumuuseumi,
Märjamaa kirikut ja Varbola linnust. Sillaotsal oleme käinud ka juba korduvalt
lapsest saati. Kõrvuti Mahtra muuseumiga inspireeris sealne ekspositsioon mind
ja mu tädipoega Villemit Mahtrasse vanaisa tallu oma väikest muuseumit rajama.
Varbola linnus on samamoodi varasemast ajast suur lemmik, kus oleme käinud nii
õpetajate kui perega. Mäletan, et esimest korda, kui õpetaja Kuusega Varbolasse
läksime, siis arvasin algul, et see on koht, kus kasvavad maa seest välja
suured varbad. Nüüd, 9. klassi algul on linnuseõues meie reisi lõpuõhtu. Teeme
lõket ja õpetajad korraldavad meile mitmesuguseid lõbusaid mänge. Lõpupilt on maantee
ääres suurel ohvrikivil.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
9. klassi kevadel on meil
samasugune maakonnamatk Hagudis, Purilas, Mahtras, Kuimetsas, Kaius. Mahtras
pean ka ettekande. Pildistan mitmel pool mõisates ja varemetes. Ühtaegu mu suur
armastus ajalooliselt ja looduslikult oluliste paikade suhtes muudkui suureneb.
See on just see aeg, kui hakkan maastikul üha sagedamini tajuma erilist
hingust, mis loob mu meeltes mitmesuguseid kujutelmi, mida mulle meeldib
kogeda. Esimesi kordi tajun seda maastikuhingust millalgi varasema põhikooli
ajal, kui oleme Silja ja Eha-Maiga Kostivere karstialal ja Saha kabeli juures.
Saha kabelist kujuneb seejärel mu suur lemmik. Kui pärast 12. klassi töötan
Tiiu Laurimaa Raplamaa filmi tehes stuudios kõrvuti Mikk Sarvega, innustab ta
mind uurima ka Rapla ümbruse kabelikohti. Nii kirjutan oma esimese kursuse
seminaritöö ajaloolise Harjumaa katolikuaegsetest kabelikohtadest just
sellesama põhikooli ajal avarduma hakanud maastikutaju toel. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
9. klassi kevadreisi olen nimetanud
ka Vana-Kaiu reisiks, sest reisi lõpus külastame Vana-Kaiu mõisa, mis jätab
väga erilise elamuse. Me hulgume mööda laguneva peahoone korruseid, leiame vana
katteplaatideta klaveri, mille kummalise kõlaga keeltel ja klahvidel
improviseerin. Mõisa keldris tutvustab Jaan Reimund meile oma suurt
šampinjonikasvatust. Vana-Kaiu peahoonest leian ka roostes vikati, mille võtan
koju kaasa. Alanud on aeg, mil tassin kõikvõimalikest varemetest ja
kummalistest kohtadest koli endale koju. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ühtlasi hakkan 9. klassis käima
diplomaadikohvriga, mille isa Saksamaalt tõi. Algselt sisaldas see nugade ja
kahvlite komplekti, mille me asetasime koos kohvris olnud sametalustega meie
uute köögikappide sahtlitesse. Seejärel sai kohver mulle. Nii käin ma selle
diplomaadikohvriga terve gümnaasiumiaja, see kulub ajapikku ära, praguneb
servadest ja ma sodin sellele tindipliiatsi ja pastakaga igasuguseid vigureid.
Lõpuks vajab ta ka kleeplindiga parandust. Sel Vana-Kaiu reisil on see
diplomaadikohver aga veel täiesti uus ja puhas.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Too kevadreis on jälle väga
meeleolukas. Ma katsun taas plikside ees vigurdamisega ikka kuskilt maalt piiri
pidada, aga kogu aeg on pidurdamatult naljakas. Ühtlasi on tunda, kuidas hakkab
tekkima oma hää seltskond, kellega on soov koos gümnaasiumisse edasi minna. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Üks omaette fenomen
põhikooliajast on klassiõhtud. Need toimuvad meil põhikooli lõpu poole
tavaliselt Ööbiku saunas. Mitmed (Anniki, Marit, Võss, Jürka) me klassist
elavad Öpsas ja siis on hea seda sauna kasutada. Pidudel käib vähemasti
algusosas ka Roosmaa. 9. klassist jääb meelde üks klassiõhtu Ööbiku saunas, kus
eesruumis on kõik ontlik, kenad koogikesed ja morss. Pesuruumis rüüpavad
klassivennad õlut ja džinni. Leiliruumis on aga laval viinad. Selle
gradatsiooni esimeses otsas on Roosmaa ja teises vanemate klassivendade
viinavise. Õnneks Roosmaa pesuruumi ei lähe.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Nagu öeldud olen elus esimest
korda jokkis suvel pärast 8. klassi. 9. klassis sugenevad tasakesi ka meie
poistekamba sünnipäevadele džinnid ja vahel ka kangemad napsud. Mina maitsen
džinni, kangemat ei võta. Džinn on naljaka maitsega jook, eriti ei meeldi
mulle, aga noh, natuke võib ju rüübata. Purju ma neil sünnipäevadel küll ei
jää, see on rohkem selline naljategemine. Aga jah, Raimsi ja Veiksi ja Saumanni
sünnadel on ikka väiksed napsud. Ja kus siis minagi teisiti saan. 8. märtsil on
mu pere Võsa tänava maja minu ja mu sõprade päralt. Põhiliselt teeme päris
lapsemeelset nalja, improviseerime süntesaatoriga, sammume poistega rivis, ühel
sünt marsimuusikaga kaenlas, mööda koridori, paneme siis mussi mürtsuga seisma,
peatume kõik korraga jalga vastu maad lüües ja hüüame „Tervist härra
president!“, siis käivitame taas muusika ja marsime edasi. Tohutult naljakas
on. Rivis on kindlasti Tiidrus, Raims, Võss, ma. Teeme sellest ka video. Hoh,
seda oleks praegu lahe major Tiidrusega jagada! (Need videod võiks ikka üles
otsida.)<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Igaljuhul on meie pidu ikka
täiesti süütukene. A-klassi pliksid on ka kutsutud, itsitavad elutoas kambas.
Naabri Margo oskab nendega mesijuttu ajada ja diskotantsu tantsida. Meie
marsime poistega seni ringi. Korraga tuleb meil ikkagi mõte leida kuskilt
natuke alksi. Ma tean, et elutoa baarikapp on mu sünnipäevapeo jaoks papsil
targu tühjaks tehtud ja pudelid teisele korrusele viidud. Ühisest hoost kantuna
lippan siis üles ja toon ühe pudeli valget veini Blue Nun. Oi, selle pudeliga
saab kõvasti nalja! Räägitakse nunna avamisest, otsitakse selleks vahendeid.
Lõpuks leiame korraliku korgitseri ja Raims kui kogenum tegelane võtab asja
enda kätte. Teeb pudeli lahti ja me jagame selle enam kui kümne klassikaaslase
vahel väikestes morsiklaasides. Selle ühe pudeliga mu sünnipäeva napsunali
piirdubki. Kõigil on aga sellest lonksust valgest veinist veel suurem hoog sees
ja me teeme köögis naljavideosid kõrvitsate ja elutoapatjadega. Raims on eriti
hoos. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Alkoholi osas on oluline märkida,
et sellal, kui olen 15-16-17, on meie peres väga selge kokkulepe, et
sünnipäevadel ja pidudel antakse soovi korral ka mulle pool pokaalikest.
Vanemad ütlevad korduvalt, et nende meelest on parem täiseale lähenevaid lapsi
sujuvalt alkoholikultuuriga tutvustada, selle asemel, et lapsed kuskil nurga
taga teadmata koguses omapäi tarbima hakkavad. Olen oma vanematele selle targa vaate
eest väga tänulik.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
9. klassi lõpus käime kahe
klassiga koos pidulikul kruiisil Soomes. Vaid kruiisile sõita ja seda veel ülikondades
tundub mulle väga jabur. Tegelikult tahaksime lahedalt mitmepäevast reisi. Aga
midagi pole teha, see on klassijuhatajate otsus. Sõidame siis kõik pidulikult
riietatult Tallinnast välja, uitame laeval, kuhjame rootsi lauast taldrikud
head-paremat täis, mõni mängib automaatidega, vaatame osavõtmatult karaoket ja
vanapaaride tantsu. Helsinkis käime korra ka üleval tekil pildistamas. Teeme
taas ühe üliuduse grupipildi. Veider on olla, ühelt poolt uhke ja rõõmus, et 9.
klass on lõpetatud, teisalt kuidagi nadi. Kaks aastat tagasi olime siin linnas mitu
päeva, nüüd käime lihtsalt laeva peal söömas ja Helsinki panoraami vaatamas.
Jube igav.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Tutipidu ehk viimane koolikell on
kena. Ma võtan kooli oma algklassideaegse ranitsa. Sõbrad kirjutavad sellele minu
Confuciuse-markeriga oma nimed. Roosmaa kirjutab läbivate suurtähtedega ÕP.IVI.
Mul on ranitsas algklasside vihkusid, päevik ja mänguasju põhikooliajast. Mu
kallis kaisukoer Terrukutsu on ka sel päeval minuga koolis.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Teen eksamid eesti keeles ja
matemaatikas, ühe eksamihinde saan Mamma uurimuse eest. Eksamiteks valmistume tõsiselt.
Oleme juba üsna ammu vaimu valmis pannud. Käime konsultatsioonides. Üldse on
põhikooli lõpus, nii 8. kui 9. klassis üldine hoiak üsna hoolas.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meie klassis lõpetab põhikooli 8 tüdrukut
ja 11 poissi: Heigo Erm, Marit Fuchs, Mihkel Ital, Aigi Kallaste, Tarmo Kast,
Merit Kerner, Veiko Luikoja, Jüri Metssalu, Kadi Pahkla, Reena Rootsimaa,
Anniki Saluste, Regina Suiste, Raimo Sukles, Marek Tiirdrus, Kaarel Tuuga,
Jaanika Tuur, Jürgen Utt, Taavi Võsa, Ardo Ärmpalu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Aktus on kena. Laulame miskit „Ei
ole enam väikesed“ laulukest. Kurm annab meile tunnistused. Emale ja isale
antakse ka tänukiri, minu tõhusa kasvatamise eest. Maja ees toimub klassikaline
pildistamine. Teeme pilte ka pere ja lähemate klassikaaslastega. Eriti meeldib
mulle pilt Raimsiga. Foto servades on näha meie perede tollased autod: Raimsi
venna tumeroheline Žiguli ja Meie Opel Ascona. Selle Ascona saan ülikooliajal
endale. Taamal kooli trepi juures vaatab sel hetkel meid uhkust tundev ja rahulolev
Jaan Kurm.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Põhikooli lõpupidu toimub aktusepäeva
õhtul meie Võsa tänava majas ja aias. Olen väga rõõmus, et ema ja isa seda
lubavad. Nad jätavad kogu maja ja aia selleks õhtuks meile. Ise sõidavad
õdedega maale. Anniki ja Merit ja teised tüdrukud korraldavad meile toidud, tehakse
ise suur pütitäis šašlõkki ja mitu kaussi salateid-pirukaid. Toome papsiga
kuskilt Salu tänava tuttava juurest suure šašlõkivanni. Paneme lõkkeplatsile ka
lauad ja toolid. Riputan aeda kaunistama valged jõulupuutulukesed.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Rahvas koguneb. Elutoa aknal
mängib mu suurte kõlaritega kassettmakk. Saabub Roosmaa ja toob meile värviliste
lindikestega kaunistatud lastešampuse. Meil on aga selleks hetkeks laual juba
neli Sovetskojet! Roosmaa pööritab silmi, aga sellega asi piirdubki. Natuke
aega on Roosmaa meiega, teeme lastešampuse lahti ja jagame sõbralikult. Istume korralikult
laua ääres ja vestleme. Samal ajal orgunnivad Kast ja Erm ja teised Ardo vanema
venna, täisealiseks saanud Tarmo Ärmpalu abiga Remast kaks kilekotitäit alksi.
Suunan nad targu teisele poole maja. Kui Roosmaa ära läheb ja maja esikülje
nurga taha kaob, ilmuvad sünkroonis maja tagumise nurga tagant välja Kast ja
teised suurte alksikottidega, näod laia naeru täis. Pidu läheb käima!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Väga hoogne on. Hämardub. Muss
mängib. Kõik möllavad. Meie Ermiga joome liivakastis viskit. Vahepeal käime
toas torti söömas. Jama on see, et järkjärgult imbub meie õuele ka võõrast
rahvast, sõprade sõpru. Üks kutt läheb väga äksi täis ja lõhub šašlõkivardaga ära
ühe meie aia värsketest ilupõõsastest. Ma olen jokkis. Õnneks tuleb peo selles
faasis isa asja kontrollima. Kui ta auto kahe maja vahele pargib ja tagumisest
väravast õue astub, siis ma tulen parasjagu maja nurga tagant välja ja hõiskan
talle „Tere, issi!“, täpselt samas vaimus nagu Kiir „Kevade“ filmis purjus
peaga: „Papa!“. Isa muheleb ja annab mulle Villemi perelt 9. klassi lõpetamise
puhul kingitud raamatud. Mul on hetkeks piinlik. Paps läheb aeda korda looma,
mina aga oma tuppa, kus natuke klassiõdedega jauran ja siis magama heidan.
Öösel on mul väga halb olla ja ma oksendan oma uue vaiba täis.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ärkan hommikul väga kehvas
seisus, paps on ka kodus. Olen madalam kui muru, vabandan ette ja taha. Paps on
minuga konkreetne, aga olukorda arvestades väga leebe. Koristame koos maja ja
aeda. Esmalt aga pesen vannis puhtaks vaiba, mille öösel ära rikkusin. Aed on
väga kurvas seisus. Toidulaua ümber on rahvas tallanud muru poriseks. Väike
ilupõõsas on ära lõhutud. Pudelid on heki all laiali. Varsti ilmub üle tee majast
Ardo ja ütleb, et tal ei läinud hommikul mannapuder sisse. Ta aitab meil
papsiga koristada. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Isa räägib, et öö oli väga
meeleolukas. Kui ta saabus, siis asus ta kohe rahvast sujuvalt kodudesse suunama.
Tuuga olnud väga jutukas, kui isa ta autoga linna teise otsa sõidutas. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Pärastlõunal tulid tüdrukud ka ja
aitasid nõusid pesta. Üheskoos sõime veel järele jäänud salatit ja kooke.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Olen papsile ülitänulik, et ta
ikka õigel ajal koju tuli.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Järgmiseks käin Rapla
raamatukogus maavanem Kalle Talviste vastuvõtul. Meie klassist on kohal ka
Marek Tiidrus. Ühtlasi näeme seal esimest korda oma tulevasi klassivendi Argo
Kästikut ja Veiko Mahlakat, ka paralleelklassi õppima asuvat Ivar Lauri.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
* <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
„Poisid avanevad hiljem“
räägitakse meile põhikooliajal muudkui. Aga millal see avanemine toimub? Kas ma
juba avanen? Ühel 9. klassi varakevadisel õhtul heidan oma toas voodisse, sulen
silmad ja korraga näen, vahetult enne uinumist, et mu silme ees keerleb petrooleumilamp,
ja ma kuulen häält, mis ütleb: „Su ülesandeks on hoida ja tutvustada vana eesti
kultuuri ja vaimuvara.“ Mõtlen, et äkki nüüd ma avanengi.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Põhikooli lõpuklassides kogen endas
omamoodi gümnaasiumiperioodi eelkaja. Ma tajun maastikke ja loodust ja ajalugu
kuidagi senisest veelgi tundlikuma ja peenema meelega. Need on kummaliselt
ilusad ja hingeliigutavad kogemused, meelerännud ajas ja ruumis, millega
ühenduses ilmub see kummaline lamp ja sõnum minu ülesandega. Gümnaasiumis
avarduvad tundmused ja tajud uute õpetajate ja sõprade kaudu veelgi. Ma
kirjutan oma päevikus muudkui „äratundmistest“ ja õnnehetkedest ja kogu elu
ilusast poeesiast ja seostan kõike muudkui ajalooga. Kaugem ajalugu on minu
jaoks võlumaailm, imeline ilm, kus avanevad pildid ja tajuelamused, erilised
kogemusruumid. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kui 9. klassi lõpus teen vaimsete
eelduste testi, siis mulle soovitatavad erialad on: arhitektuur, kirjandus,
kunst, graafika, ruumikujundus, fotograafia, film. Mina aga vaatan neist
soovitustest mööda ja küsin psühholoogilt, kas ajalugu ka sobib. Ta vastab, et
küllap sobib, ja ma kirjutan oma testitulemuste erialasoovituste punktiga
lõpetatud reale otsa veel: „ajalugu“. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Paber testi tulemustega on mu
elukäigu puhul väga sümboolne:<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
"Tähelepanu: 121, väga hea tulemus<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Loovus: 161, väga hea tulemus<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Keeleõpe: 93, keskmine<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Arvutusoskus: 103, üle keskmise<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Matemaatiline loogika: 95,
keskmine<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Sõnavara: 116, üle keskmise<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Käeline liikuvus: 133, väga hea
tulemus.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Arhitektuur, kirjandus, kunst,
graafika, ruumikujundus, fotograafia, film. Ajalugu,“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
See test näitab ju puhtalt
loomeinimest! Ja minu kinnisidee on ajalugu, veel kogu gümnaasiumi jooksul ei
saa ma aru, et olen loomult kunstnik. Ülikooli astudes saan tõsise paugu.
Korraga selgub, et ajalooõpingud ja ajalooteadus ei ole üldse see, mida ma
arvasin. Palju rohkem on rutiinset tuupimist, palju rohkem poliitilist ajalugu
kui mulle vaimuelamusi pakkuvat ilu. Samas on ajalooõpingutes ikka palju ka
sellist, mis mulle meeldib, mis mind hoiab, vaimustab ja kõnetab. Nõnda et mu
põhikoolis alguse saanud erialavalik ei ole ka totaalselt vale, siin on mõndagi
ilusat, omad voolavad vaimuallikad. Hiljuti terve puhkuse Kreekas-Roomas veetes
sain taas aru, kuidas ma lihtsalt armastan vaadata aja kulgu, kultuuride, ühiskondade
ja ruumide muutumist, kui ilus ja eriline on ette kujutada kunagi olnut. Minu
jaoks on ajalooallikate tõlgendamine alati ka tajuelamus. Ma hakkan tundma
lõhnu ja värve ja nägema ruume ja inimesi, mida otseselt vastavas ajalooallikas
ei pruugi mainitud ollagi. Niisiis ka ajaloolasena kaldun ma tegelikult ikkagi
kujutluste ja loomingu sfääri ja olen ka õppejõu ja õpetajana ühelt poolt
püsinud akadeemilistes raamides ja samas ka aegajalt täiesti teadlikult lubanud
endale ja kuulajatele vabasid ekskursse vaimumaailma, tunnetuslikku,
esoteerilisse.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Niisiis jah, ajalooarmastus
tugevneb põhikoolis. Algimpulsid on muidugi veel varasemaski lapsepõlves,
peres, maakodus, suhtluses onu Haini ja vanemate sugulastega. Põhikoolis
lihtsalt hakkab mu ajaloohuvi selgemat kuju võtma, ka tänu Jaan Kurmi väga elavatele
tundidele ja Heli süstemaatilisele ja innustavale tööle nii kooliprogrammi
läbimisel kui ka uurimistööde juhendamisel.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
9. klassi lõpus, kui eksamid on
edukalt sooritatud, tunnistus väga ilus, annavad mulle edasiõppimise teemal nõu
psühholoog Koidula Takk, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Krista Mägi ja
kunstiõpetaja Krista Urvet. Psühholoog soovitab neid ülalmainitud loomealasid
ja pakub, et võiksin edasi õppida Tallinna 21. või 64. Keskkoolis või Prantsuse
Lütseumis. Ta kutsub mind ka Rapla Ühisgümnaasiumisse, kuid kui ütlen, et me
oleme harjunud vabameelsema kooliga, siis leiab, et RVG on ikka parem.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Krista Mägiga räägin pikalt teise
korruse piklikus õpetajate toas tunniplaani juures. Ta ütleb mulle, et ma olen
harjunud kõike kõige paremini tegema, tahan olla alati kõige parem. Seepärast
soovitab ta mul vahepeal proovida midagi, mida ma üldse ei oska, mis mul hästi
välja ei tule, ja leppida sellega. Perfektsionist-maksimalist olen ma paraku
siiani ja tean, et see ei ole väga tervislik. No kas on vaja oma koolimälestusi
nii põhjalikult ja süsteemselt kirja panna?! Kas selline detailsus üldse kedagi
kõnetab? Või mõjub jälle nii nagu põhikooli algusaegade klassiõhtule saabuv
Metssalu: nagu kaamel kõikvõimalike toidukorvide, kassettmaki, viktoriinimapi,
joogipudelite ja mänguasjadega – lihtsalt öeldes: ülepingutavalt. Saumann
meenutab mulle vahel siiani, kui mind järjekordse kohapärimuse kursusepäeva
järel ületöötanuna näeb, et miski ei ole muutunud, Jüri rühib ikka püüdlikult
nagu Punamütsike oma suure klassiõhtutoidukorviga. Aga ma ei oska teisiti.
Tõttöelda pole minu meelest ka need ülepingutused tegelikult piisavad, alati
saaks ja tahaks veel paremini. Teine variant oleks üldse mitte neid asju teha.
Kuidagi keskpäraselt nagu ei oska. Ehkki ma ei tea, kas see mälestustekogu siin
ikka on midagi muud kui üks keskpärane heietus...<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Igatahes soovitab Krista Mägi mul
olla teadlik oma perfektsionismist. Hää soovitus. Ka pakub ta välja, et mulle
võiks sobida haldusjuhtimine. Ma ei tea sellest midagi, aga kõlab väärikalt. Ju
ta näeb mu isikuomadusi: pikk, hea suhtleja, õpib hästi jne.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Krista Urvetiga kõneleme
kunstiklassis elust-olust ja tulevikust. Ta soovitab mul jääda Vesiroosi, sest
see on oma kool, hea kool, laheda õpikeskkonnaga, kodu ligidal. Ta ütleb, et
kui tarvis, siis ta toetab mind gümnaasiumi ajal igati.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Nii otsustangi jääda RVG-sse.
Õigupoolest polegi mul midagi muud väga mõttesse tulnud. Psühholoogi pakutud
teised koolid tunduvad väga kauged ja võõrad. RVGsse sisseastumiseks pole mul
vaja ka eraldi eksameid teha, mind võetakse mu väga hea tunnistusega otse meie
kooli 10. klassi.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Paljudel on aga vaja käia
sisseastumiskatsetel. On nii kummaline ja samas ka huvitav sel päeval koolis
olla ja vanade ning potentsiaalsete uute klassikaaslastega suhelda. Istume
garderoobis ja ootame tulemusi. Meie klassist jätkavad gümnaasiumis: Aigi Kallaste,
Merit Kerner (11. klassi lõpuni), Veiko Luikoja, Jüri Metssalu, Anniki Saluste,
Marek Tiirdrus, Kaarel Tuuga, Taavi Võsa, Jürgen Utt ja 6.-9. klassini mujal Kehtnas
õppinud Marina Peganova. Nõnda on enamik meie klassikaaslastest 10. klassi
algul uued.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kokkuvõttes võib öelda, et põhikool
on väga oluline aeg, ta annabki sõna otseses mõttes põhja. Ses suhtes polegi
nii kurb, et Vesiroosist jääb koolireformi käigus järele põhikool. Kindlasti on
see väga hea põhikool ja kindlasti säilib siin oluline osa Vesiroosi
vaimsusest, sest see on ikka väga oluline osa haridusteest, mis käiakse
põhikoolis. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<br />
<div>
<!--[if !supportFootnotes]--><br clear="all" />
<hr align="left" size="1" width="33%" />
<!--[endif]-->
<br />
<div id="ftn1">
<div class="MsoFootnoteText">
<a href="file:///C:/Users/J%C3%BCri/Documents/RVG_raamat_uusim/RVG_le_synnip2evaks_POOLELI_28_12_2017_PEAAEGU_VALMIS.docx#_ftnref1" name="_ftn1" title=""><span class="MsoFootnoteReference"><!--[if !supportFootnotes]--><span class="MsoFootnoteReference"><span style="font-family: "times new roman" , serif; font-size: 10.0pt; line-height: 107%;">[1]</span></span><!--[endif]--></span></a> <span lang="EN-GB">Krista Mägi järgi oli üks neist autodest hoopis
Ruve Šanki oma ja seega kuulub too pilt tegelikult hoopis algklasside aega,
sest 5. klassis oli meil direktoriks Jaanus Soo.<o:p></o:p></span></div>
</div>
<div id="ftn2">
<div class="MsoFootnoteText">
<a href="file:///C:/Users/J%C3%BCri/Documents/RVG_raamat_uusim/RVG_le_synnip2evaks_POOLELI_28_12_2017_PEAAEGU_VALMIS.docx#_ftnref2" name="_ftn2" title=""><span class="MsoFootnoteReference"><!--[if !supportFootnotes]--><span class="MsoFootnoteReference"><span style="font-family: "times new roman" , serif; font-size: 10.0pt; line-height: 107%;">[2]</span></span><!--[endif]--></span></a> <span lang="EN-GB">Üllataval kombel on mu kehalise kasvatuse
aastahinded kuni 5. klassini (incl) valdavalt viied. Õpetajateks on siis Elmo
Meius (2. kl) ja Maire Liivandi (3.-5. kl). Alates 6. klassist (õpetaja Aarne
Sillamaa) olen vabastatud. 9. klassist, kui meie kekaõps on Risto Ütsmüts,
osalen “ettevalmistusgrupis”, mis tähendab, et käin küll tundides, kuid mulle
ei panda hindeid, vaid loetakse mu tulemus lihtsalt arvestatuks.<o:p></o:p></span></div>
</div>
</div>
</div>
Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-10610932903616271542018-02-26T22:56:00.000+02:002018-02-26T22:56:12.259+02:00Mälestusi Vesiroosist: Algklassid<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<span style="font-size: 16.0pt; line-height: 107%; mso-bidi-font-size: 11.0pt;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Täna täpselt kolmkümmend aastat
tagasi läksin ma esimesse klassi. RVG 30. sünnipäeva puhul viin ennast nüüd
uuesti sellesse päeva ja vaatan, kuidas mälupildid hakkavad avanema. Teen läbi
omamoodi meelerännu, kus ilmuv on kindlasti väga subjektiivne ja mõneski mõttes
juhuslik. Olen küll erialalt ajaloolane, kuid jätan siinkohal teadlikult
kirjalikud jm infoallikad kasutamata, sest kui seda teeksin, oleks väga
tõenäoline, et siinset kirjatööd ei sünniks. RVG lugu on lihtsalt nii suur ja
mitmeplaaniline. Olgu seega siinne koolile sünnipäevakingiks, õpetajatele ja mu
vanematele tänutäheks, mu õpingukaaslastele lahedaks meenutamiseks just
sellisena nagu ta on – spontaanse ja pigem põgusa mälupildireana, mõningate
hetkedena, kogemustena, mis meeles.<a href="file:///C:/Users/J%C3%BCri/Documents/RVG_raamat_uusim/RVG_le_synnip2evaks_POOLELI_28_12_2017_PEAAEGU_VALMIS.docx#_ftn1" name="_ftnref1" title=""><span class="MsoFootnoteReference"><span class="MsoFootnoteReference"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; line-height: 107%; mso-ansi-language: ET; mso-bidi-font-size: 11.0pt; mso-bidi-language: AR-SA; mso-bidi-theme-font: minor-bidi; mso-fareast-font-family: Calibri; mso-fareast-language: EN-US; mso-fareast-theme-font: minor-latin;">[1]</span></span></span></a></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
1. september 1987. Ma lähen
kooli. Kooli! Ma olen nüüd suur! Käisime hiljaaegu ema ja isaga Rapla univermaagis
mulle koolivormi ostmas. Selleks, et saada see just õige mõõduga, viis müüja
meid tagaruumi ja me lappasime seal tumesiniseid jäigapoolsest tekstiilist
taskukestega lapseülikondi. See tundus veel kuidagi kummaline, et tagaruumi
pidi minema. Praegu on sama koha peal, kus me mulle koolivormi otsisime,
mööblipoe riidenagide ja peeglite väljapanek. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ja koolimüts! Mul on nüüd ju ka
koolimüts! Seda on väga vaja hoida! Edaspidi saab selgeks, et tõesti, hoida on
teda mõtet, sest klassivendade mütsid muutuvad ajapikku tuhmiks, nii mõnegi
nokk murdub või väänutatakse praguliseks. Esimesel koolipäeval on aga meie
kõigi tumesinised mütsid uued ja mustad lakitud nokad läigivad rõõmsalt.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Me koguneme Rapla Keskkooli
algklasside majas. Ma olen natuke segaduses, sest ma ei tea, mis ma tegema
pean. Ema ja isa on siin lähedal, aga ma pean oma lasteaiakaaslaste ja veel
mitme lapsega, keda näen esimest korda elus, seisma tihedalt koos järjekorras
ja hoidma käest kinni väga suurtel tüdrukutel, kellel on kohevad juuksed. Need
on abituriendid, on meile öeldud. Nad on peaaegu nagu lihtsalt ühed võõrad
tädid, aga ju siis ikka on abituriendid. Kuidagi väga kitsas ja natuke nagu
kõhe on olla ses koridoris teiste vahel. Aga ema ja isa on lähedal ja see
rahustab.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kohevate soengutega
tädid-abituriendid viivad meid suurde võimlasse. Akendel on võrgud ees ja õhk
lõhnab sporditegemise järgi. Istume saali vasakpoolses servas. Ma näen enda
lasteaiakaaslasi ja see tekitab hea tunde. Kuskil kaugel ees räägib keegi tädi,
ma ei tea, mis ta räägib ja ei saa millestki aru. Ma vaatan oma
lasteaiakaaslasi ja mõtlen, et see on ikka hea, et nemad ka siin on. Meil on
esimese koolipäeva puhul valged pluusid. Ühel poisil on aga naljakas õhuline ja
kergelt roosakas pluus.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Hakatakse lapsi ette kutsuma.
Korraga kutsutakse mind ka ja ma lähen sinna kõige ette, kus ma saan onude ja
tädide käest ENSV pitsatiga õpilaspileti. Siis viiakse meid kõiki õue ja
tehakse koolimaja juures pargis hästi suur ühispilt. Mu õel Marjul on ilus kollane
jope.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meie esimene klassituba asub hiljuti
valminud Naksitrallide lasteaia teisel korrusel Võsa tänava poolses otsas. Me
oleme esimesed, kes seal õppima hakkavad. Ruumijaotuselt on kõik samasugune
nagu lasteaiarühmades: teisel korrusel trepikojast sisenedes on uksest paremal
ikka piklike kappidega riietusruum, otsas aken, ja vasakul uks, mis viib hoone
jaama poolses küljes asuvasse klassituppa ja kraanikausside, köögitädi ruumide
ja kempsude juurde. Klassi kõrval paremal ehk alevi pool on klaasustega
eraldatav mängutuba, kus lasteaias tehti ka lõunatudu, kapist välja
tõmmatavates voodites. Meie aga kooli ajal lõunatudu tegema ei pea, sest me
oleme juba suured.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kõik see pidulikes pluusides lilledega
seltskond valgub nüüd uude klassituppa. Huvitav on, sest meie hulgas on uusi. Uued
poisid on Marek Saumann, Raimo Sukles ja Rein Kohv. Uued tüdrukud on Kaire
Pohla (meiega 7. klassi lõpuni), Airi Arulaane (meiega 6. klassi lõpuni), Aigi
Kallaste, Kairi Saaremets (1. klassi lõpuni), Ragne Kuusksalu (3. klassi
lõpuni), Maarja Randmaa (1. klassi lõpuni). Suurem hulk on aga juba meie oma
lasteaialapsed: Eva Ainsoo (1. klassi lõpuni), Marit Fuchs, Veiko Luikoja, Kadi
Pahkla, Risto Paimets (2. klassi lõpuni), Marina Peganova, Reena Rootsimaa,
Anniki Saluste, Regina Suiste, Marek Tiidrus, Annika Vassil (läheb 9. klassi
keskpaigas), Jaanus Vassil (7. klassi lõpuni), Taavi Võsa, Ardo Ärmpalu. Teises
klassist alates on meie hulgas Airi vend Aivar Arulaane (kuni 5. klassi
lõpuni), keset kolmandat klassi tuleb Kristi Meikar (meiega kuni 7. klassi
lõpuni).<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Reinust jääb meelde, et ta isa on
kiirabiauto juht ja see on eriti äge. Lasteaiast saati olen sõber Ristoga, kes
elab meie tänaval ja kes käib meiega kuni teise klassini. Risto ehk Ristämblik on
suur vigurdaja. Vahel jääb ta aga pikalt, suu lahti, mõtlema, vaatab suurte
silmadega ainiti õhku ja on justkui kuskil teises maailmas. Siis vigurdab jälle
edasi. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Istume laudadesse. Mina istun
tagareas vasakul akna all, Ardo Ärmpalu kõrval. Õpetaja Kuusk annab meile uued
aabitsad. Esimestel lehekülgedel on punaste lilledega lapsed ja Lenin. Õpetaja
Kuusk ütleb, et praegu on aasta 1987. See on esimene kord, kui teadvustan
käesoleva aasta numbri. Ahhaa, et siis 1987. Ja siis tuleb 1988. Üsna varsti
saan selgeks, et see aasta, kui Mahtras nääriõhtul meie juttu kassettmaki peale
lindistati, oli 1985.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Koolis on väga lihtne käia.
Lasteaiamaja asub meie kodust paarisaja meetri kaugusel üle tänava, nii et iga
päev näen ma klassiaknast kodu. Samamoodi nägime me kodu siinse lasteaia
rühmatubadest, lasteaia saalist ja õuest. Selle maja ehituski on mul hästi
meeles. Kui meie maja lähistele teedevalitsuse majade juurde suuri ehitusplokke
veeti, teadsin, et meile ehitatakse uut lasteaeda. Käisin enne Kellukese
lasteaias, mis oli väga kaugel. Nüüd käime õega mõlemad kodu lähedal
Naksitrallides. Naksitrallide lõpupeo ajal istutasime oma rühma laste ja
kasvatajatega õuele meie maja poolse nurga ja mängulaeva (mis oli muuseas päris
kalamehepaat) lähedale kasepuu. Me kõik laulsime puu ümber ja jätsime
lasteaiapõlvega hüvasti. Kõigi isad tegid laste õhupallide jaoks pulgad, mis me
pärast laulu puu ümber muru sisse õhupallidega püsti panime. Ma olin veel nii
uhke oma isa tehtud pulga pärast. Ta tegi seda erilise hoolega, lihvis ja
lakkis ära ka. Minu pulk oli mu meelest kõigist kõige ilusam. No midagi ei ole
teha, nii ma mõtlesin. Teistel olid tavalised, kellel kandiline, kellel kõver,
kellel lihtsalt puuoks. Minu oma oli issi eriti ilusa teinud. Pärast me tulime
nende õhupallidega koju ja ausalt öeldes on see pulk mu isiklikus arhiivis vanade
vihikute ja päevikute juures tänaseni alles.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Nõnda siis, käin ma nüüd esimeses
klassis. Sellesama meie rühma kasepuu ja oma kodu lähedal. Siinsamas majas käib
lasteaias ka mu õde Marju, minust kaks ja pool aastat noorem. Vahetundidel
saame ikka trepikojas või õues kokku. Vahel läheme koos koju ka. Lasteaia värav
on erakordselt kõrge, nii et ma vaevu ulatun selle kikivarvul lahti upitama.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ühe koolipäeva lõppedes teeme
poistega nalja ja sõidame riietusruumis ukse kõrval laua peal aabitsale surudes
edasi-tagasi. Kui avastame, et aabitsate kaaned on sellest täiesti ära
kraabitud, on mul korraga väga piinlik. Kuidas ma aru ei saanud, et raamatut
niiviisi lapiti vastu lauda nühkides rikun ma kaane ära. Luban endale, et ma ei
nühi enam kunagi elus raamatut vastu lauda. Ja ma tõesti ei ole seda kõigi
nende kolmekümne aasta jooksul teinud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meie aabitsad on ilusad. Ülle
Meistri piltidega. Lugemisülesanded lähevad kogu aeg raskemaks. Meelde jääb üks
lugemispala, kus lapselaps istub vanaisa süles ja küsib, miks aasta on nii pikk
ja vanaisa vastab „Pai päkapikk, aastad lendavad linnutiivul“ See kinnistub
mällu alatiseks. Ja tõesti, nii on, aeg on suhteline, avaneb ja avardub ja
venib ja ruttab ja seisab ja haihtub...<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Me peame joonistama sõnade juurde
erineva suurusega kaste, et tähistada, kui pikad on vokaalid. Miski on lühike,
miski on pikk ja miski on ülipikk. See ülesanne tundub väga tüütu, aga peab
tegema, kui nii on ette nähtud. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Vene keelt õpime: kukla, mõška, jolka.
Õpime laulukesi: „Mõška naruška i žaitšik trušiška“, „Totška, totška, vot
klaza, nos, i rot i galavaa“. Vene keel on päris lahe. Õpetaja Kuusk annab seda
hästi mõnusalt, paneb tahvli peale lapiku papist nuku ja hiire ja kuusepuu ja
siis ütleb juurde, mis see vene keeles on.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Esimene klass on tegelikult üsna
lasteaia moodi. Lihtsalt lõunatudu ei pea tegema, nagu öeldud. Seda ei väsi ma
kordamast, sest see on suur erinevus, annab tunda, et oleme nüüd suured. Toit
on ikka nagu lasteaiatoit. Ikka kaevan ma kõigepealt moosisilma ümbert kiiruga
põhilise osa putru ruttu suhu, et siis lõpuks moosi rahulikult nautida. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ükspäev istun ma seal enda kohal
tagaseinakappide juures akna all Ardo kõrval ja meil on parasjagu miski
kleepimisülesanne käsil. Ma katsun plastmassist PVA purgist liimi välja
pressida, aga liim on kinni kuivanud. Otsustan siis liimipotskat konkreetselt
jõuga püstiasendis pigistada. Surun seda kahe käe vahel, kuni liimil lendab
kork pealt ära ja kogu mu nägu ja pluus ja seljatagune kapp ja laud on PVA
valget löga ja pritsmeid täis. See on suur ehmatus mulle ja klassikaaslastele.
Samas teeb see meile kohe ka palju nalja. Ja ma saavutan mõneks nädalaks niiviisi
omamoodi kuulsuse ja kangelasoreooli. Seda liimipauku tuletatakse ikka ja jälle
meelde ja naerdakse laginal.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ühel koolipäeval värvime
näärivanasid. Viltpliiatsitega. Ehk siis vildikatega. See, et vildikas tähendab
just VILTpliiatsit ja vilt tähendab materjali, millest tehakse näärvanadele
vilte, saan ma muidugi alles hiljem aru. Niisiis, värvin vildikatega näärivana
vilti ja ei ole selles väga püsiv, tahan ruttu valmis saada ja sodin rutuga
ühte ja teist pidi jalanõu piirjooned täis. Minu kõrval istub Taavi Võsa ja on
üleni keskendunud. Tema viltpliiatsiliigutused on korrapärased, tema värvid
täidavad näärivana vildid ja kuue ja mütsi ühtlaselt ja ma olen seda nähes
täiesti üllatunud. Kas tõesti saab nii ilusasti!? Taavi vaatab minu sodi, ei
ütle midagi ja jätkab sama keskendunult oma värvitööd. Ma katsun ka siis
rahulikumalt ja ühtlasemalt. Jälle jääb see eluks ajaks meelde. Kui midagi teha
keskendunult ja rahulikult, on tulemus ilus.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Jah, ja muidugi, kirjatehnika,
see nõuab ka samasugust Taavi Võsa moodi täpsust ja püsivust. Neid kriipse ja
ringe annab ikka maalida. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ühel päeval on lasteaia saalis
suur kogunemine. Rääkima on tulnud direktor! Esimest korda elus fikseerin sõna
direktor! No see on ikka üübertähtis mees. Samas on ta ka hästi viisakas ja
tore ja väga pikk mees. See on Ruve Šank. Nii erilise nimega. Ja väga eriline on
ka see, millest ta räägib. Ta ütleb, et kui me oleme seni oma lasteaias asuva
esimese klassiga kuulunud Rapla Keskkooli, siis nüüd on valmimas uus kool,
Rapla II Keskkool ja meie hakkame selles koolis õppima.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Uue kooli ehitus paistab meie vanaema
Viljandi maantee äärse maja õuele hästi. Vanemad ja vanaema räägivad, et kool
ehitatakse saviaukude kõrvale märjale maale ja et hoone jaoks lüüakse betoonist
vaiad maa sisse. Kõigepealt kerkib maantee äärde roheluse taustale valgete
postide salu ja seejärel juba sõrestik. Vanaema aias mängides on ikka näha,
kuidas tohutusuur kollane kraana koolimaja ehituse kohal liigub. Millegi pärast
on meeles kraana peal tähed AUM. (Lahe, ehk ilmub mulle niiviisi juba siis meie
kooli avar vaim kõikehõlmava püha silbina.) Seega õnnestub meil näha oma kodu
lähedal nii uue lasteaia kui ka uue koolimaja kerkimist. Ja nii nagu olime
lasteaias esimesteks uutes rühmatubades ja klassiruumis, on ka Vesiroosi maja
meie jaoks täiesti värske.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Vahepeal on suur lapsepõlve suvi.
Mõõtmatult pikk ja päikseline. Käime onu Hainiga suurel Mulgimaa tuuril.
Juulikuus sünnib meile õde Maili. Sinimustvalged lipud ilmuvad kõikjale. Septembris
lähen teise klassi, uude suurde koolimajja.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Vana koolimaja juurest suundub
uude majja pikk rongkäik. Jälle on näha abituriente. Suurtel poistel on pikad
juuksed. Ja nüüd on kõige väiksemad, keda abituriendid käe kõrval viivad, juba
uued lapsed. Alevis annab päevale pidulikkust juurde see, et esimese septembri
puhul põlevad kõigi autode tuled. Muidu neid päevasel ajal põletama ei pea. Rongkäigulised
kogunevad uue kooli trepi ees. Staadioni otsa kohal on suur veeloik. Kool on
just napilt valmis saanud. Õpetaja Kuuse mees Martin Kuusk annab uue koolimaja
võtme direktor Ruve Šangile<a href="file:///C:/Users/J%C3%BCri/Documents/RVG_raamat_uusim/RVG_le_synnip2evaks_POOLELI_28_12_2017_PEAAEGU_VALMIS.docx#_ftn2" name="_ftnref2" title=""><span class="MsoFootnoteReference"><!--[if !supportFootnotes]--><span class="MsoFootnoteReference"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; line-height: 107%; mso-ansi-language: ET; mso-bidi-font-size: 11.0pt; mso-bidi-language: AR-SA; mso-bidi-theme-font: minor-bidi; mso-fareast-font-family: Calibri; mso-fareast-language: EN-US; mso-fareast-theme-font: minor-latin;">[2]</span></span><!--[endif]--></span></a>.
See suur ilus võti meeldib mulle väga. Seda hoitakse edaspidi direktori
kabinetis, mis on omamoodi kooli pühamu. Ruve Šank kõneleb. Nüüd tean teda juba
hästi, ta käis ju meile rääkimas. Siis sammuvad abituriendid esimese klassi
lastega trepist üles läbi kollaste puituste koolimajja. Ja seejärel meie.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Uus fuajee on minu jaoks esialgu
täielik ulme. See keskkond on nagu plahvatus mu teadvuses. Kõik avaneb korraga
ja väga kiiresti. Näen suurt avarat kandilist ruumi, ülevalt tuleb valgust,
kõikjal on värvilõhn, meid viiakse järgmisest trepist üles. Trepi käsipuud on
täiesti enneolematult rohelised ja metallist. Trepi kõrval on suured valged
kivist kastid ja nende sees sõnajalad. Täiesti hämmastav, millised suured
rohelised sõnajalad ja milline tohutu värvi lõhn. Me pöörame paremale. Seal on
ruudulised, erilised peeglid. Ma vahin, suu ammuli, ja lasen ennast edasi
vedada. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Õpetaja Kuusk juhib meid klassi.
See on koolimaja maanteepoolses tiivas vasakut kätt teine klassiruum. Meie
klassi uksel on rohelise ruudustiku sees hiireherned. Nende hiireherneste järgi
tunneme edaspidi oma klassi ära. Enne meie klassi vasakul on õpetaja Laurimaa
klass, kuuseoksad uksel, seal on suured ja natuke kardetavad lapsed. Pärast
meie klassi vasakul on õpetaja Tähevälja klass, kuldkingadega. Varsti selgub,
et õpetaja Tähevälja lapsed on sama vanad kui meie ja et nad on meie
paralleelklass ehk a klass ja meie oleme b klass.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kodus võetakse mind vastu kui
aukülalist. Ma astun elutuppa, uus sinine paar numbrit suurem jope seljas, lilled
käes ja nägu naerul. Minust tehakse pilti. Vanaema ja onu Hain on meil. Me
oleme kõik rõõmsad. Köögis annab onu Hain mulle suure punaste kõvade kaantega
õpilaspäeviku. Selle kaanele on kuldsete tähtedega kirjutatud. Ma ei tea, mis
asi see on, aga see on väga tähtis ja ilus asi ja see on kooli asi ja ma hakkan
sinna kirjutama.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Järgmisel päeval viib isa mind
autoga kooli. Meil ongi süsteem kõigil neil aastatel niisugune, et kui läheme
esimeseks tunniks ehk 8:15ks, siis viib isa meid autoga. Esialgu saab sõita
koguni kooli treppi ja edasi alevipoolset teed pidi Viljandi maanteele.
Seejärel jäetakse alevipoolne teeharu vaid jalakäijatele ja paps teeb ringi
ümber koolimaja ja sõidab siis tööle. Kui aga läheme teiseks tunniks ehk
9:05ks, siis kõnnime jalgsi: kas pikemalt Võsa tänavat mööda ning Tiidruste
maja ja garaažide vahelt või siis mööda Võsa, Männi ja Lepa tänavat ning läbi
vanaema õue või siis teedevalitsuse korterelamu ja lasteaia vahelt, lasteaia
õuemaja seina tagant ning Männi tänava kollase tornmaja juurest läbi ja
pikemalt Viljandi maantee äärset kõnniteed pidi. Väga tihti mõtlen, raske
ranits seljas, jalgsi koolist koju rühkides, et Viljandi maantee äärsel
kõnniteel võiks olla laste jaoks toolid ja kõnnitee võiks olla lindina liikuv.
See soov tuleb mulle edaspidi alati meelde, kui maailma suurtes lennujaamades
just sellist laadi liikuvaid kõnniteid pidi käin. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Koolist koju minnes lähen alati
vanaema juurest läbi. Vahel jään tema juurde pikemaks. Vanaema väike suure
õunaaiaga maja on meie isa sünnikodu, kus oleme palju mänginud ja kust on hea
lähedal oma Võsa tänava majja minna. Vanaema juures on alati tuba soe. Ta pakub
süüa ja lõikab suure kääru leiba kõrvale. Leiba lõigates paneb ta pätsi
toredasti vastu rinda. Vanaema teeb ka väga head kiluvõileiba. Vanaema maja on
omaette maailm, mis väärib eraldi pikemat kirjeldamist. Igatahes on vanaema,
meie suur armastusest pakatav sõber alati kooliteel ootamas ja peatused tema
pool meie jalavaeva vähendamas.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Väga meeldib mulle millegi pärast
kuni gümnaasiumi lõpuni just koolist koju liikudes minna läbi Männi tänava
tornmaja õue ja lasteaia hoovimaja külje alt. Näen seda ruumi edaspidi millegi
pärast ka palju unes. Sel teel asub ka veetrasside sõlmpunkt, selline
silikaatkividest kuubik, pealt puust kokku klopsitud plaadiga kinni pandud. Lasteaia
päevil kõõlusime siin võrkaia vastas, kuni võrk tasakesi alt hakkas lahti
minema ja julgemad pääsesid torusõlmeni. Ükskord võtsime me trassikaevult kaane
maha ja leidsime sealt seest surnud kassi pealuu. See oli ühtaegu kõhe ja ilus.
Edaspidi on see kassi kena helevalge kolp mul alati meeles, kui sellest kohast
läbi kõnnin. Aastatega kasvavad lasteaia õuemajaseina äärde kõrged puud ja
jalgrada rohtub. Mulle meeldib seal astuda mööda suuremaid kruusakive, tajudes,
kuidas kivi surub vastu tallakumerust. Vahel on mul koolist koju kõndides
jalatalla all korraks terav kuum valu, arvan, et kapillaar lõhkes, selle sõna
õppisin koolis. Sellistel puhkudel on eriti kosutav astuda valuliku tallaga
lasteaia lähedal olevatele suurematele kumeratele kruusakividele kassi pealuu
lähistel. Viljandi maantee pool seda rada on all madalamal üks majapidamine,
mille vürkaed on jalgraja kõrval ja mille juures jookseb ikka suur hundikoer. RVG
keskkonnaklubi nostalgiamatka järel saan teada, et see maja on meie kooli
vilistlase Romet Vaino kodu ja see oli ka nende koer.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meie klassituba on väga mõnus
koht. Pinkide taga on mänguala vaibaga. Seal on suured kollased augulised klotsid,
mis meenutavad hiiglaslikke juustutükke. Neid vineerist klotse ja samasuguseid silindreid
saab üksteise otsa laduda ja ka kollaste pulkadega ühendada. Tahvel on helepruun.
Koridoripoolses seinas on suured pruunide laminaatuste ja plastmassist
punavalgete nuppudega seinakapid, mis on vahvalt seina sisse ehitatud. Ukse
kõrval on kraanikauss kriidilõhnalise tahvlilapiga. Ees on õpetaja laud. Meil
on koolipingid, kus istume kahekesi. Ja toolid, need kandilisest metalltorust
sõrestikuga toolid, mida kogu kooliaja jooksul julgemad meist omasoodu
koloreerivad ja graafiliselt disainivad. Algklassides on meie väikesed toolid
tähistatud rohelise täpiga toru küljel. Suuremad toolid on sinise täpiga ja
päris suured tumepunasega. Humanitaarabi aastatel hakkab koolimajja imbuma ka
vanu ühekohalisi klapi ja klapialuse panipaigaga vanu koolipinke välismaalt.
Esimesed sellised saab endale kunstiklass.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Mulle meeldib tüdrukute kõrval
istuda. Meil on plastmassist kaantega liikuvad aabitsad, kuhu laome sõnu kokku,
ka vene keeles. Ja meil on igasugused töövihikud ja õpikud, millele ema ja isa
kodus paberid ja kiled ümber on pannud. Ja õpikutele kirjutame alati tagumisele
lehele oma nime ja aasta. Ja vihikutele peame joonlaua ja hariliku pliiatsiga
tõmbama äärejoone. Ja meil on päevikud, kuhu õpetajad kirjutavad punasega
kiituseid ja märkuseid. Eriti ilusad on koera, jänese ja kassiga punased
templid õpetaja Kuuselt, mille ta paneb päevikusse avaldades kiitust näiteks
klassi kaunistamise või kooliümbruse koristamise eest. Õpetaja Laurimaal on
väga uhke allkiri ja hinded nii suured, et ulatuvad hooga teiste ainete
ridadele. Ema aitab mul vahel päevikuid ja vihikuid täita, kui ma õppimise ajal
väga uniseks jään. Suvevaheaeg on 4. klassi päevikus totaalne värviplahvatus.
Sarnased värvipursked ja igatsused ilmuvad vaheaegade saabudes mu päevikutesse
kuni gümnaasiumi lõpuni.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Õpetaja Kuusk on meie
klassijuhataja ja ta õpetab algklassides meile enamikku ainetest. Ta on väga
hea õpetaja. Sõbralik ja soe, samas vajadusel piisavalt nõudlik. Mulle jääb
meelde, et eesti keele tunnis ütleb ta tihti, et „Jüri unustab tähtede täpid“. Enne
aga kui üldse kirjutama hakkame, tuleb kütta järjest kirjatehnika vihikuid
täita. See on omamoodi meeleelamus: ühtaegu distsiplineerib kriipsude vedamine,
sõlmede ja p-de, d-de, g-de, h-de ja teiste „lontide“ maalimine; teisalt on
kirjatehnika vihiku kujundus mu jaoks enam kui <i>creepy.</i> Kõik need paksu värviga trükitud laste näod ja liigutused,
kummalised kõverikud kehad ja nõukanukulikud silmad pigem häirivad kui aitavad
keskenduda. Kui kirjutamine juba kuiskiviisi sujub, teeme etteütlusi. Nende
jaoks on meil pisikesed poolikud vihikud, ka neile on ema-isa kenasti paberid
ümber pannud. Teeme muudkui vigade parandusi, et ikka kõik õigesti meelde
jääks. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Loen õpetaja Kuusele „tundmatuid
tekste“, saan neljasid ja viisi, täidan emaga koos „klassivälise lugemise“ järel
lugemispäevikut. See koosneb põhiliselt viltpliiatsipiltidest loetu ainetel,
pluss mõni kokkuvõttev lause või tarkusetera raamatust. Mu teadmised
raamatutest avarduvad tohutult emakeele nädalal, mil on meil koridoris vanade
raamatute näitus, millele viin isa pere vanu köiteid. Teadvustan vanad
trükitähed, need lummavad mind väga. 1988. aasta novembris teen aga ema abiga
ise raamatu. See kõneleb mu vanaisa koertest ja kannab pealkirja „Taadi
koerad“. Raamat algab Taadi lapsepõlve koera „Täpi“ hauakivi juurest ja liigub
ajas edasi kuni mu enda suurte sõpradeni. Ema jutustab mulle oma lapsepõlve
koertest, kellest me ka koos raamatus kirjutame. Koertel on toredad nimed:
Täpi, Poiss, Palli, Terry, Muri, Opi ja Raki, Päta I ja Päta II, Krässu. Poiss
oli näiteks selline koer, kes valvas pererahva asju väga truisti. Kord läks
vanavanaema, keda me kutsusime Vana, üle kraavi ja jättis oma jalutuskepi
kraavi kaldale. Tagasi läks ta aga teist teed pidi ja koju jõudes polnud
millegi pärast Poiss enam temaga. Mõne aja pärast läks Vana uuesti sama teed
üle kraavi ja leidis, et Poiss valvab tema keppi. Koerte pildid aitab muidugi
ema joonistada. Ta joonistab väga hästi. Raamatu kirjutan ma trükitähtedega ja
loen kooli saalis ette. Mu hääl väriseb natuke, pabistan, aga tulen kenasti
toime. Õpetaja Kuusk kiidab mind päevikus nii vanade raamatute kui „Taadi
koerte“ eest üliilusate koerakujuliste templitega. „Taadi koerad“ on mulle väga
kallis kirjatöö, see väljendab minu ja mu ema väga lähedast suhet koerte ja
maakoduga.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Õpetaja Kuusk annab meile ka vene
keelt. Mul kujuneb vene keele õppimisel oma mnemotehnika. Nimelt jätan ma
venekeelsed sõnad meelde nende sarnasuse järgi eesti sõnadega. Näiteks <i>resinka</i> meenutab mulle alguse <i>re- </i>tõttu eesti reha ja niimoodi jääb
mulle eluks ajaks meelde mälupilt mehest meie Mahtra heinamaal, reha käes ja
kustutuskumm taskus.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Vene keel on muuseas kuni 6. klassini
mu ainsaks võõrkeeleks, sest 4. klassis Imbi Kõivu vabatahtlikus inglise keele
tunnis käivad hääldusmärgid mul üle mõistuse ja ma jätan õppimise pooleli. Ma
ei saa aru, miks me nende konksude ja koolonitega kirjutama peame. Siiski
jäävad mõned inglise sõnad mulle esialgu meelde just hääldusmärkidega
kirjutatud kujul ja ma lisan neid sedasi oma joonistustelegi, nii et hiljem on
mul väga piinlik, kui mu enda välja mõeldud kangelane Super Siga ehk <i>Super Pig</i> on mu joonistusel kirjutatud
kooloniga.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Matat annab ka õpetaja Kuusk.
Meil on koolis kaasas arvutuspulgad ja numbrikaardid. Mata töövihikud lähevad
aina keerulisemaks, aga algklassides on kõik mulle kenasti jõukohane<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Õpetaja Kuusk õpetab meile ka
kodulugu. 4. klassis teen koos emaga koduloo tunni jaoks Mahtra küla kaardi ja
saan kiita. Õpetaja Kuusk kirjutab mulle päevikusse: „Aitäh Jürile ja emale
suure kodu-uurimusliku töö eest. Saime seda tunnis kasutada.“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Õpetaja Kuusk lavastab meiega ühe
näidendi. Mina mängin vana õpetajahärrat. Olen rahul, et mulle selline
austusväärne roll pakuti, kuid mulle tundub selle härra kõnepruuk väga imelik
ja ma nagu hästi ei taha niimoodi kogu aeg „Vaats“ ja „Vaats“ öelda. Pealegi ei
saa ma aru, mis see vaats on. Siis saan selgeks, et see tähendab „Vaata siis“,
lühemalt. Aga ikkagi on imelik öelda. Saan etenduse jaoks kodust musta
pintsaku, selle käised on mulle liiga pikad, käärime üles ja ma kõnnin tähtsalt
mööda kooli lava „Vaats“ ja „Vaats“, vanaonu kandilised prilliraamid ninal.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Teeme algklassides ka väljasõite,
käime näiteks kinos ja teatris. Ühel kenal päeval oleme Juuru rahvamajas
lastetendusel. Näitleja hõikab lavalt midagi ja mina hõiskan kohe publiku
hulgast vastu. Õpetaja Kuusk kutsub mind korrale, teeb kurja nägu, käsib tasa
olla. See on ainuke kord, kui ta on minuga päris karm. Alati kui edaspidi
tunnen, et mind surutakse kuidagi alla, et ma ei saa olla päris see, kes ma
olen, meenub mulle millegi pärast see intsident.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Algklassides käime igal sügisel
kolhoosides kartuleid võtmas või õunu-marju korjamas. Ühel sügisel oleme
näiteks Pae külas mõisasüdame lähedal kartulipõllul, kord Valtu aiandis veski
juures õunu ja arooniaid korjamas. Koduseid sügisande viime aga koolimajja
näitusele. 3. klassis viin näiteks koridori näituselaudadele meie pere kõige
suurema peedi ja kapsa ja kaalika ja porgandi. Tädipoeg Villem ütleb millegi
pärast sügisandide näituse kohta „nunnunäitus.“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Suvevaheaja algul kingib õpetaja
Kuusk mulle ilusa värvilise kaardi, millele on ta kirjutanud: „Suvi, päike, õhk
ja vesi, need me sõbrad neljakesi.“ Jälle jääb salmike eluks ajaks meelde ja
soojemate suveilmade saabudes loen seda omaette tõesti igal aastal.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Õpetaja Laurimaa on meie
lauluõpetaja ja õppealajuhataja ja rahvatantsujuht. Õpetaja Laurimaa klassi
lapsed on meist palju suuremad ja neid ma kardan. Seal on suured poisid. Õpetaja
Tähevälja omad on lihtsalt meie omadega võrreldes kuidagi teistsugused ja ega
me väga palju nendega kokku ei puutu. Ühel päeval peame aga küll õpetaja
Tähevälja juures olema, sest õpetaja Kuusk ei saa meid millegi pärast õpetada.
Ja kõik on nii teistmoodi, me peame kogu aeg ütlema „tsipljaata!“ Õpetaja
Täheväli ütleb ees: „Paftariite: tsipljaata,“ ja siis meie kõik koos kooris
„tsipljaata!“ Õpetaja Kuusk ei lase meil kunagi kooris sõnu hüüda, me ikka
vastame ükshaaval.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Uus maja avab ennast mulle
järkjärgult. Koridor on lahe, vahetunni mängumaa. Heleroheline. Otsauste juures
on suur pruun vaip, kus me hullame ja mürame. Vaiba juures seinal on ilus Olev
Soansi graafiline leht kultuuriloolise Eesti sarjast. Ma imestan, et see sealt
meie hullamisega kunagi koos klaasi ja raamiga alla ei saja. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Sama koridori peal on ka kempsud,
kus ma kunagi ei käi. Ma lihtsalt kardan seal käia. Seal on need Laurimaa
suured poisid ja need kiusavad. Ühel päeval on mul kõva kakahäda, aga ma
lihtsalt ei julge kempsu minna. Kannatan, hoian terve viimase tunni häda kinni.
Siis jooksen koolist ära, ruttu vanaema juurde. Teepeal aga tuleb mul kaka
püksi. Vanaema väga lahkesti peseb mu oma köögis suures kausis sooja veega
puhtaks. Õde Marju seisab samas uksel ja vaatab tõsiselt ja sõnatult seda protseduuri
pealt. Ja minul on nii tohutult piinlik. Kempsudes julgen käima hakata tasapisi
vist alles kuskil põhikooli ajal. Eks vast algklassides ikka pissil vahel julgen
käia, aga kauemaks ja just sinna kappi ei julge kunagi jääda.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Esimesel korrusel maanteepoolses
tiivas on koridori lõpus veel ka kodundusklass ja mu mäletamist mööda ka
algklassiõpetajate tuba. Seal on ka üles teisele ja kolmandale korrusele ja
keldrisse viiv kõrvalpüstak. Püstaku seintel on väga lahe paneeliservadel kuni
akendeni ronida ja siis trepimademele hüpata. Algklassilastena me keldris ega
ka kõrgematel korrustel ei käi. Seal on suured ja neist on tark eemale hoida.
Ja seal on ka võõrad ja kurjad õpetajad. Aga teisel pool tiivas, saviaukude
pool, esimesel korrusel käime me ikka vahel, nalja pärast, teisi vaatamas ja
nii. Seal on õpetaja Kommsaare klass ja õpetaja Meiuse klass ja. Päris taga
otsas on poiste tööõpetuse klass, aga sinna me ka ei lähe, seal on suured, nagu
ka kodundusklassis.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Garderoobid on väga ägedad. Mulle
väga meeldivad need lahedad silikaadist seinad millegi pärast ja rohelist värvi
võrk on ka lahe. Meie garderoob on peauksest sisse tulles fuajeest esimesele
korrusele tõusva trepi kõrval paremat kätt teine. Seal kaob mul ühel päeval ära
mu roheline ilus ranits. Esimeses klassis oli mul valge ja pruuniga kandiline
ranits, edaspidi meie roheliste akende ja käsipuude ja garderoobidega
koolimajas on mul ka roheline kandiline rantis. Ja see kaob mul ühel hommikul
garderoobis ära. Ma lähen üles õpetaja juurde ja räägin, mis juhtus. Õpetaja
Kuusk ja Õpetaja Laurimaa tegelevad mõlemad asjaga, juba minnakse ka direktori
juurde. Ma olen väga mures. Õpetajad küsivad korduvalt, et kas ma mitte ei jätnud
oma kotti koju. Ja mina olen täiesti veendunud, et ei jätnud, et ma võtsin ta
garderoobis seljast, nagu igal hommikul, ja kui ma jopet seljast võtsin, siis
selle ajaga kadus kott ära. Lõpuks ikkagi helistab keegi õpetajatest meile koju
ja selgub, et ma olen koti ikkagi koju jätnud. Jälle on jube piinlik, et ma
selline udupea olen. Õpetaja Kuuskki ütleb ju koguaeg, et Jüri õpib väga hästi,
ainult, et lihtsalt unustab kogu aeg tähtedele täppe panna.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meie garderoobi lähedal on
hambaarsti kabinet. Hambaarstiga on mul suhted head, ta ei tee mulle haiget.
Riistad on seal küll koledad. Kui hambaarsti kabinet hiljem kinni pannakse,
siis vedelevad need riistad siin-seal koolimaja peal ja mõni pätim vist isegi saab
mõne neist endale näpatud. Aga hambaarsti suhtes ei teki mul küll mingeid
jubedaid nõukalugusid valust ja puuridest.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Sealt edasi saali poole on
kantselei ja direktori kabinet, kus ma algklasside ajal ei käinud. Ja siis,
saali pool, õpetajate garderoob. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Saal on väga eriline koht. Saali
nimetatakse aulaks ja see tundub mulle pikki aastaid väga imelik sõna. Miks
ütleb mõni õpetaja lühidal aula ja mõni jällegi auula. Ja mida see ikkagi
tähendab? Ju ikka seda, et see on austusväärne koht, auväärsete sündmuste koht,
koht kus, antakse au, aula. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Aulal on kaks ust, algul
kasutatakse peauksepoolset, siis aga millegi pärast müüritakse see kinni ja
kasutusse jääb üks lai uks. Saalis on mu suur lemmik, uhiuus must Estonia
tiibklaver. Klaver lõhnab laki ja värske puidu ja vase ja vildi järele.
Klaverikaane pikk sihvakas võti asub õpetaja Laurimaa valduses. Meie koolis
tegutseb ka muusikaklass, mille õpilasena on mul suur au käia õpetaja Laurimaa
juures meie uhke klaveri võtme järel, et siis tühjas parketihõngulises saalis üksinda
uhiuut lõhnavat klaverit harjutada. Saalis klaveriga suhtlemine on kõigi mu
Vesiroosi-aastate ilusamaid mälestusi. Sellest klaverist kujuneb mu suur sõber.
Olen teda lapsest saati väga austanud ja hoidnud. Ühel hetkel enam kaas lukus
ei käi ja võtit küsima ei pea ja nüüdseks ma ei teagi, mis temast on saanud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Saalis toimuvad mu
muusikastuudiumi kahe esimese aasta õpingud. Õpetajaks on Margit Sarri, väga
temperamentne ja eriline inimene. Tema õpetusstiil ja lahedad ütlused jäävad
kauaks meelde. „Järgmine kord oled kohal nagu viis kopikat!“ Muusikaklassi
solfedžotunnid toimuvad üleval teisel korrusel saviaukude ja alevi pool muusikaklassis,
mis on jälle lapse jaoks üks eriline koht: klassiruum tõuseb taga kõrgemale ja
tagaseinale on maalitud suured klaveriklahvid. Muusika klassis käib terve hulk vanemaid
ja nooremaid lapsi, kes õpivad erinevaid pille. Mu õde Marju õpib näiteks Aivar
Araku juures kannelt. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Õpetaja Sarri muusikaklassi
päevikus: „Etüüd – ära mängi peast!“ „Etüüd – lõpuni koos kätega, PÖIAL
KÕRGEKS!“ „Do mažoor, heliredel üles, alla, keskele, lahku, kokku, üles,
keskele, lahku, kokku, alla. Akordid, pikk kolmkõla.“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Peauksest saviaukude pool on
võimla, hilisem aula. See on minu jaoks mõnevõrra võõras ja kõhe maailm. See on
spordipoiste ja kekaõpside maailm, mis mulle väga ei sobi. Igal võimalusel
püüan kekatundidest vabastuse küsida. Võimlas käib pidevalt üks suur jamamine
raskete ja tüütute vatti täis topitud pallidega, rõngaste, kitsede, pukkide,
köitega. Sinna köite otsa pole ma kunagi roninud. Rohkem olen ma istunud akna
peal ja vaadanud, mis teised teevad. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Erinevalt võimlast on mu suur
lemmik kunstiklass. Sealsetele seintele on õpetaja Aime Peever maalinud lahedad
kõverikud tornidega majad ja tänavad. Ja seal klassis on eriline välismaist
päritolu vändaga pliiatsiteritaja. Ja kõik need kunstiklassi lõhnad, mille
loomisele ma kõik pidevalt kaasa aitame: paber, papp, guašš, tušš, tilgatrükk
ja vahakriibe! Papjeemaššee! Meie õpetajateks on algklassides nii Aime Peever
kui Krista Urveti ja nende kunstitunnid meeldivad mulle väga. Käin Krista
Urveti juures ka kunstiringis, algul natuke Mini Anima ruumides, siis aga juba
Maghira Kunstikoolis Metsapargi tänaval. Kunstitunnis teen näiteks hiire, kelle
keha on lõngakeradest ja hallist riidest ning kelle käed ja jalad (just, käed
ja jalad) on välja lõigatud nahast, silmadeks nööbid. Just see nahast käte ja
jalgade väljalõikamine meeldib mulle eriti, sest see nahk lõhnab nii eriliselt.
Saba ka. See hiir jääb veel aastateks niiviisi hästi lõhnama. Maalimisel
kasutan tädi Vilma õmmeldud pruuni põlle ja kätiseid. Muuhulgas valmib mul ka
maal kahest päkapikust, mis lähetatakse rahvusvahelisele võistlusele „Maakera
on meie kodu“. Mul on natuke piinlik, et see töö saadetakse, sest see ei ole
minu meelest üks mu paremaid.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<o:p><br /></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Algklasside olmes on kesksel
kohal sulepea, mida on vaja tindipurgist täita. Sulepeaga seltsivad
kuivatuslapp ja kuivatuspaber. Kuivatuslapp on selline nunnu ümmargustest
üksteise otsa laotud ja nööbiga kinnitatud flanell-lappidest koosnev kihiline
padjake, mille sisse saab vajadusel sulepead kuivatada. See on tõeline revolutsioon,
kui onu Peeter Saksamaalt mulle uue pinali toob. Sellist pinalit ei ole mitte
kellelgi teisel, see on äärmiselt uhke asi. Ja väga ilus asi. Pinal koosneb
kolmest nö lehest, mille külge kinnituvad viltpliiatsid, tindipliiats ehk <i>tintenpenn</i> ehk <i>tintekas, </i>mõne jaoks ka <i>tintenkas</i>,
tindiballoonid, kustutuskumm, pliiatsid, erilised udupeened läbipaistvad välismaa
joonlauad ja mis kõik veel, pliiatsiteritaja. Pinal on väliskülgedelt pehme ja
mõnus, käib punaste tõmblukkudega kokku, külgedel mustal taustal on heledad ja
väga sümpaatsed elevandid ja palmikesed. Ja mis lõhn sellel pinalil on!
Ennekogematu välismaa lõhn! Ma lihtsalt ei väsi oma pinalit nuusutamast! Ja vahel
ma annan teistele lastele ka teda nuusutada. Ja vahel ma annan teistele ka oma tintekat
proovida. Elu muutub välismaise tindipliiatsi ilmudes ikka väga palju
lihtsamaks, ei ole enam tarvis tindipurgiga lökerdada ega kuivatuspaberi ja
kuivatuslapiga jamada. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ühel päeval me teeme selle uue
pinaliga pätti ka. Me võtame, vist Jaanuse ja Raini ja kellega ühe täiteballooni,
paneme Viljandi maantee ääres kõrgepingeliinide all veeloigul jääle ja siis ma
hüppan selle kannaga puruks, nii et tinti lendab.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Välismaa asju imbub meie
teadvusse muidugi aasta-aastalt üha enam. Eriline ekstaas valdab meid, kui
kooli saabub Rootsist abi korras hunnik neoonvärvides joonlaudu, mille külge on
kinnitatud harilikud pliiatsid ja kustutuskummid. Neid taas eriliselt lõhnavaid
joonlaudu ei saa aga mitte kõik lapsed, vaid neid jagatakse eriliste teenete
eest: näiteks on selline Lääne ime veerandi parima õpilase preemiaks või saavad
need endale tantsulapsed esinemise eest rootslastele. Joonlaudade jagamisega
tegeleb põhiliselt Tiiu Laurimaa. Mul on neid mitu tükki, nõnda et ühel hetkel
need juba omamoodi devalveeruvad.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Eeskujulikele õpilastele
jagatakse ka kiitusekirju ja kleepse, millel on meie kooli sümboolika. Selline
naljakas number kaks, mis on ühtaegu R ja mille on kujundanud Ado Tuuga. Meil
on selline kooli sümboliga lips ja rinnanõel ja igasuguseid kleepse ja
tänukirju ja kiitusekirju hea hulk. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Eks selle eeskujuliku õpilase
eluga kaasneb ka omajagu jama. Kõigile klassikaaslastele ei sobi see, et ma
õpin hästi ja et mulle meeldib jääda pärast tundi õpetajaga kõnelema. Nii
hakkavad nad mind memmepojaks kutsuma. Eks igaühel on hüüdnimesid, mõni nõmedam
kui teine, aga ikkagi ei meeldi mulle üldse see memmepojatamine. Sellega
püütakse mind ju solvata, näidata, et ma olen oma püüdlikkuses ja huvis
tegelikult teiste mõõdupuude järgi hoopis nõrk ja otsin lihtsalt täiskasvanute
toetust. Eks kiusamist tuleb vist enam ette põhikoolis, aga ka algklassidesse
jäävad mõned äärmuslikumad seigad. Üsna selgelt on silma ees Jaanus Vassil, kes
on haaranud koolipingi ja ründab sellega mind. Jaanus jääb mulle tegelikult
meelde üsna muheda ja sõbraliku tegelasena, vahel läks ta lihtsalt ägedaks.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Igas klassis on väike
plastmassist raadiokrapp. Selle kaudu on vahetundidel kuulda kooliraadiot, meie
sellest suurt ei hooli, sest me ei saa hästi aru, mis seal räägitakse. Keerame
tavaliselt selle lihtsalt kinni, kui muusika asemel on jutt.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Koridorides on kraanikausid,
millel on tagurpidi kraanid, ots ülespoole. Nendest saab vett juua. Mina
nendest kunagi ei joo, sest et rumalad poisid sülitavad sinna sisse ja
reostavad neid kraane.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Selle eest, et lapsed koridoris
ja klassis vahetunni ajal pättust ei teeks, vastutavad korrapidajad. On olemas
korrapidajad-õpilased ja korrapidaja-õpetaja. Korrapidajatel-õpilastel on
rinnas plekist punased ümmargused Normas toodetud märgid suure musta K-tähega.
Korrapidajatel-õpetajatel on rinnas samasugune kollase taustaga märk. Ühe
korruse peale on üks korrapidaja-õpetaja ja igas klassis kaks
korrapidajat-õpilast. Kui oled korrapidaja, siis sinu ülesandeks on muidugi
vaadata, et keegi pättust ei teeks, ja siis ka kenasti tahvlit pesta ja sodi
üles korjata. Korrapidaja olla on mu meelest täitsa uhke. Need õpilased, kes on
korrapidajad, on kohe teises staatuses, ei mängi ja ei jookse ringi, vaid
käivad rahulikult ja väärikalt ringi ja vaatavad, et kõik oleks korras.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
See ei jää mulle täpselt meelde,
millal me peame kellanuppu vajutama. Igaljuhul on meie koolielus periood, kui
kõik õpilased käivad järgemööda koolikellanupu juures lauas istumas ja kella
helistamas. Hommikul on juba vaja sinna istuma minna ja olla sel postil kuni
päeva lõpuni. Direktor on ka kohe hommikul garderoobist üles õppehoonesse
suunduvate treppide otsa juures, sealsamas kellanupu ligi ja ütleb kõigile kenasti
tere. Samas muidugi kontrollib ta, kas kõigil on vahetusjalanõud olemas.
Suurtel keskkooli poistel on naljakad suured sussid, nagu meie Taadi sussid.
Neil on ka diplomaadikohvrid, pikad juuksed ja ülikonnad. Suurtel keskkooli
tüdrukutel on violetsete ja siniste ruutudega pikad seelikud. Nad on ikka väga
suured ja teistmoodi.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Garderoobide juures on jõulu ajal
aga väga ilusad suured kuused. Need ulatuvad üles katuseakendeni ja on
rõõmsasti tuledes. Mulle jõulud väga meeldivad. Nüüd räägitakse ikka jõuludest
ja peetakse neid avalikult. Vanasti rääkis vanaema mulle jõuludest salaja ja
sosinal ja näitas oma kummutisahtlis vanu kolme lõviga münte ja ütles, et kui
ta ära sureb, siis on need mündid mulle päranduseks. Vanaema räägib ka Piiblist
ja Kristusest. Vanaema tegi Mahtras aastavahetuse ajal ka söögipalve. Kõik need
on nüüd uued asjad, ehkki samas on need vanad asjad. Nüüd käime me terve
klassiga alati jõulu ajal kirikus. Läheme pika lastevooriga jalgsi alevisse ja
kuulame siis kirikus pastorit. Suurt midagi muidugi aru ei saa, aga kirik on
nii ilus ja jõululaulud mulle niiväga meeldivad: „Kui he-e-e-e-eeee-lee-daim
vääälk!“ Kirik meeldib mulle üldse lapsest saati oma salapära, pühalikkuse ja
vaimsusega. Me käime kooli kõrvalt ka pühapäevakoolis, meile kingitakse laste
piiblilood ilusate piltidega ja me kuulame pühapäevakooli õpetajat kiriku
kõrval väikeses puumajas, mis hiljem ära laguneb ja mille kohal on edaspidi
lihtsalt muruplats. Pühapäevakoolis on imelik lõhn, nagu ka muusikakoolis ja
huvikoolis ja kunstikoolis. Kõigis neis nö kõrvalkoolides on omamoodi kummaline
lõhn. Pühapäevakoolist antakse meile eriti uhked papist ruumilised
jõulukalendrid, selliseid ei tule enam edaspidi, need on täiesti ainulaadsed.
Kiriku kaudu saabub kodudesse ka hulganisti šokolaadi ja muud nänni.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Koolimaja juures õues on jõulu
ajal ka üks suur kuusk ilusate suurte värviliste tuledega ehitud. See puu asub
Estoplasti pool koolimaja juurest Viljandi maanteele viiva jalakäijate tee
ääres. See meeldib mulle väga. Hiljem enam seda puud ei ehita ja ta võetakse
üldse maha. Jõuluajal saame koolis alati erilist jõulutoitu: viinereid ja
hapukapsast. Söökla aurab üleni hapukapsakaussidest ja see lõhn levib kaugele
koridoridessegi. Kui sööma koguneme, siis ootame suures rivis söökla ukse taga.
Enne peame sealsamas suurtes nõukakraanikaussides käsi pesema. Mulle jääb väga
meelde, kuidas üks õpetaja mind söökla ukse taga rivisse kõndides õlast lükates
suunab ja kuidas see mulle üldse ei meeldi. Sellist õlast kerget edasi nügimist
on veel ja küllap seda tehakse ka teistele õpilastele, aga see mõjub mulle
kuidagi eriti isiklikult ja alandavalt. Nagu ma ise ei oskaks kõndida ja nagu
ma ei teaks, kus söökla on. Nii head toidulõhna tuleb ju sealt!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Algklassides käin usinasti
rahvatantsus. Ma ei teagi täpselt, miks. Tõenäoliselt on oma osa õpetaja
Laurimaa karismaatilises mõjus. Aga eks rahvatants on tore ka. Käime ju igal
pool huvitavates kohtades esinemas. Näiteks ükskord oleme rahvapeol Kuusiku
metsamajandis Iira külas. Seal koguneb hulk pensionäre ja meie esineme neile.
Pärast on vaba tantsupidu ja mina tantsin oma õe Marjuga padespaani. Oi, kuidas
mulle see tants meeldib. See on mu lemmiktants, nii väärikas ja ilus. Ja õega
on seda väga vahva tantsida. Veel meeldib mulle väga oige ja vasemba. Konnatants
on naljakas ja suured koerad-väiksed koerad. Meie oleme väiksed koerad ja
keskkooli rahvatantsijad on suured koerad. See on poiste tants. Keskkooli
poisid on nii suured. Üks on Pettai. Tema teeb kogu aeg palju nalja ja vigurdab
ja õpetaja Laurimaa lõõbib temaga. Oi, ja suurte rahvatantsijate hulgas on ka
üks eriti ilus brünett, kes mulle väga meeldib. See on üks mu elu esimesi
armumisi, Anniki Saluste, Helen Rekkori ja Triin Elleri järel. Eks ma oskan
armumiseks seda muidugi alles aastate pärast nimetada, aga see see kindlasti
on. Ma muudkui vaatan seda ilusat naist, ei saa teistmoodi, tahaks temaga
rääkida, aga ei julge. Tema naeratab mulle. Ma isegi ei tea ta nime.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meie rahvatantsuproovid on aulas.
Seal esineme ka väga tihti. Igasugustel Ullo Toomi sünnipäevadel ja muudel Tiiu
Laurimaa korraldatud ilusatel rahvuslikel pidudel. Laurimaa paneb ükskord ühel
peol ilusa küünla põlema. Küünla juures on kimbuke kuuseokste ja käbidega.
Laurimaa peod on üldse alati väga nunnult dekoreeritud. See on kohe omaette
esteetika, mida ta viljeleb. Ka tema klass on väga kena. Ja kui siis Laurimaa
paneb küünla põlema, siis tehakse sellest pilti. Ja kui siis pärast on võimalik
peopiltide hulgast valida, siis mina valin lisaks oma klaverietteaste piltidele
ka selle Tiiu Laurimaa küünlasüütamise pildi, sest see meeldib mulle. Üks
ulakas poiss ütleb siis, et Laurimaa tõmbas kanna alt tuld, ja näitab ise
häälitsedes, kuidas see käib. See kommentaar jääb edaspidi alati seda nunnut
kuuseokste, käbide, küünla ja Laurimaaga pilti saatma.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Tantsuproovides peame vahel rivis
seisma ja ootama. Ükskord rivis olles on äkki väga valus. Nimelt minu selja
taga seisev Kristjan Mets näpistab mind millegi pärast tagumikust. Kui ma
üllatunult tema poole pöördun, siis ta lihtsalt naerab. Mul on piinlik, ma
lähen näost punaseks, pööran tagasi ja ei ütle midagi. Siis on aga kohe meie
kord ja me läheme teeme lava ees poistega konnahüppeid.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meil on ka ülevaatused. Need on
väga tähtsad, sest meid hindavad ülevaatustel teised tantsuõpetajad ja otsustavad,
kas me saame tantsupeole. Tantsime siis eriti püüdlikult, hoiame oige ja
vasemba ajal ilusat hoiakut, suunaga ringist välja, ja oleme kindlad, et me
meeldime vaatajatele. Me oleme ometi Tiiu Laurimaa tantsulapsed. Ja meid
valitaksegi tantsupeole. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Mina käin tantsupeol kahel
korral, 1990. aasta üldpeol ja 1993. aasta koolinoorte peol. Väga eriliselt
jääb meelde esimene pidu. Me teeme proove Sõle tänava koolimaja staadionil ja
veel ühel staadionil, mille asukohta ma ei tea. Tohutult kuumad ilmad on. Muru
on kuivanud ja terve plats tolmab. Päike lõõskab. Me tantsime murule kinnitatud
papitükkide järgi. Kõik muu on lihtne ja selge, vaja on vaid üldised liikumised
selgeks saada. Üks tädi lõugab mögafoniga üle platsi ja meie teeme, mis ta
tahab. Vahepeal tuuakse meile kohukesi ja limpsi ja jäätist ja need on
totaalsed õnnehetked. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ööbin vanatädi Laine korteris
Kolde puiestee hruštšovkas koos onu Hainiga. Õhtuti vannitoas pestes nuuskan
ninast kilode kaupa sinna päeva jooksul kogunenud staadionitolmu. Pole midagi
sellist elus enne kogenud. Siis vaatame elutoas diivanil lesides Soome
televisioonist multikaid. Olen eriti liigutatud ühest Snoopy-nimelisest
koerast. Hommikuti teeme tädi Laine pisikeses köögis toredaid ja ülimaitsvaid
võileibu tomati ja kurgiga ja siis viib onu Hain mind Karl Marksi ehk Sõle
tänava koolimajja, kus kõik teised ööbivad. Õhtuti olen vahel seal teistega
koos. Käime lähedal asuvas poes näksimist ostmas ja longime niisama nõukaaegselt
lõhnava kooli peal. Väga eredalt jääb meelde meie tantsurühmast Pelle Sarri, mu
klaveriõpetaja Margit Sarri poeg. Ta on kõige popim poiss, väga lahe, meeldib
kõigile tüdrukutele, on tõmmunahaline ja ilus, kannab meist kõige esimesena miami
päikeseprille, kuulab kaasaskantavat suurt kandilist kassettmakki. Pelle makist
ööbimisklassi koolimööblikuhjade vahel üürgav Patty Smithi „Because The Night“
jääb mulle eluks ajaks meelde ja tähendab pikka aega erilist ülivarateismelise
magusvalusat meeleseisundit, kus on tunda, et keegi ja miski on nii äge ja
tahaks ise ka nii äge olla, aga ei oska ja siis lihtsalt longid kuskil selle
ägeduse ligiduses ja naudid seda omamoodi. Ei teagi, mis Pellest edasi saab.
Üks hetk ta igatahes meie koolis enam ei õpi. Ma mäletan, et üks tema
väljenditest oli „tai pohh“ ja ma arvasin, et see on roppus. Alles hiljem
taipan, et Pelle hüüdis Issandat appi. Igatahes on ta nii õpilaste kui ka
õpetaja Tiiu Laurimaa lemmik. Alati, kui läheme tantsulastega kuhugi esinema ja
mõnele õpilasele on vaja anda eriline ülesanne, siis saab selle Pelle. Näiteks
hoiab just tema seda ilusat suurt küünlaga kringlit, mille me kultuurimajas
(alles hiljem taas rahvamaja) Urvetitele kingime.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kui tolmused ja palavad
proovipäevad on staadionitel selja taga, koguneme rongkäiguks. Kui marssima
hakkame, tekib mul Annikiga millegi pärast väga tõsine konflikt. Me läheme
täiesti kaklema, nii et minu vasksed kuuenööbid ja tema patsipaelad lendavad.
See on päris karm rüselus, aga nagu elus ikka, ei jää halvad asjad väga meelde
ja rohkem sellest kähmlusest teada polegi. Jõuame laululavale ja seal ripub
kaare all tohutuilus valge lüüra. Meil on samasuguste lüüradega sinised kiletaskuga
kaelakaardid. Lippame peoplatsil ringi, sööme igasugust üleminekuaja nänni,
kuulame ilusaid isamaalisi laule. Järgmisel päeval on tantsuetendus. Tantsime
samasuguste papitükkide järgi Kalevi staadionil. Nüüd aga mitte
proovirõivastes, milleks olid meil kõigil ühtemoodi kirjud välimaiste tekstide ja
piltidega püksid-seelikud-pluusid, vaid rahvarõivas.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Rahvariided on omaette ooper.
Kuivõrd ma kasvan kiiresti, siis on neid vaja pidevalt kas pikemaks õmmelda või
hoopis välja vahetada. Meie rühma poistel on üleni sinised kuued ja püksid.
Väga korrektne Lõuna-Harju kostüüm, aga mulle endale tundub, et meie riided on
kuidagi igavad. Vasksed nööbid ja säärepaelad on küll kenad, aga meil ei ole
selliseid vahvaid murumütse nagu mõnel teisel rühmal või siis selliseid
värvilisi veste. Üldiselt on aga rahvariided ikka omamoodi pühad ja pidulikud. 2007.
aastal presidendi vastuvõtuks lasen endale õmmelda just samamoodi tumesinised
püksid ja kuue, ikka kenade vasksete nööpidega. Nüüd on aga mul vaba voli
uurida välja, milline oli Juuru mehe pikk-kuub ja milline vest. Need on uhked,
kuuel kena plisseer tagumiku peal ja vest ilus lilleline, võrkvöö ja kindad ja
eriti kenad sukapaelad. Nii et ma omamoodi kompenseerin presidendipeoks
valmistudes lapsepõlvest saati hinge jäänud kerge puudujäägi rahvariite osas.
Paraku tuleb tunnistada, et ega ma seda üliuhket komplekti väga palju kandnud
ei ole: presidendi juures, Mahtra muuseumi direktori Tiia-Helle Schmitte
sünnipäeval Atla mõisas ja siis ka Eeru kõrtsis Vilde „Mahtra sõja“
ettelugemisel. Pärast neid sündmusi jäi mu rahvarõivakomplekt Raplsse Võsa
tänavale seisma ja kippus kergesti koitama (üleni kvaliteetne villane riie ju).
Ühtaegu oli Juuru vallavalitsuse töötajad seda minult üha sagedamini laenama
hakanud. Nii tegingi ükshetk otsuse, et deponeerin komplekti Juuru vallamajja
ja seal ta nüüd kenasti kogukonda teenibki.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Oh, selle ilusa keskkooli
rahvatantsunaisele mõeldes meenuvad veel suured trummitšikid, kellel on meie
kooli algaastatel suur trummiorkester, millega nad ka rongkäikudes marsivad ja
kooli pidudel esinevad. Omaette groteskne vaatepilt.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
24. aprill 1989: „Jüri! Kevadlill
Sulle tubli tantsimise eest kevadõhtul. Tiiu Laurimaa“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
15. jaanuar 1990: „Rahvatantsija
Jüri! Lilleke Sulle – ilusa esinemise eest! Tiiu Laurimaa“ – tempel vildikatega
koloreeritud.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
*<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Igatahes on Rapla II Keskkooli
avamine tohutuks värskeks pahvakaks ühtaegu minu lapseteadvuses-ruumitajus kui
ka Rapla kogukonnas tervikuna. Eesti vabanemine, meie uus kool, uus elu selles
uues erilises majas on üks tervik. Lastena tunneme, et meie õpetajad ja vanemad
on omamoodi õhinas kõigest, mis koolielus ja ühiskonnas toimub. Meie koolis on
alati lehvinud sinimustvalge lipp. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Ühtlasi oleme meie teise klassi
õpilastena uue värskelt avatud maja kõige nooremad, sest esimesed klassid
õpivad endiselt lasteaedades. Nõnda oleme me 12. klassi lõpuks 1999. aastal ka
esimesed, kes on selles majas tolle aja kontekstis õppinud kõik kooliaastad.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Algaastate vaimsusest jääb meelde
ka kooli sinine vimpel, mis kantakse aktustele nn tunnusmuusika saatel ja
heisatakse kooli ette lipuvardasse Vinteri-Vetemaa Põhjamaad lauldes. Mõtlen
igal korral, kui see ilus lugu kõlab, et küll on ilus, aga meie koolil võiks
ikka päris oma hümn olla, millega vimplit heisata. Tegelikult on koolil oma
laul küll, aga see jääb meelde pigem kui revolutsiooniline protestilaul, mille
sõnad on minu lapsetaju jaoks ülemäära keerulised. Meelde jäävad „fosforiit“ ja
„autostraat“. Laul on hoogne ja äge, Ly Ehini sõnadel.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Meil räägitakse üha, et me asume
suure maantee ääres, kõrgepingeliinide ja saviaukude lähedal ja see annab meile
erilise oleku. Ja tõesti nii ongi. Kõrgepingeliinid mõjuvad kooli juures
kummaliselt, nad liigendavad kooli jaamapoolsetest akendest avanevat vaadet
omamoodi modernistlike installatsioonidena. Taeva pilvedemäng ja aastaaegade
kaupa vahelduvad looduse lopsakad vormid on ses vaates kõrgepingemastide kandiliste
struktuuride ja liinitrossidega tasakaalukas ja üksteist väljajoonistavas suhtluses.
Seda vaadet jõuan pigem just aknapoolses pingireas istudes vaadata lõputult.
Mööda neid elekriliine, saviaukude äärset maastikku, piki MEKi ehk
tellisetehase sihvakat korstnat, Männi tänava tornmaja, vanaema katuseviilu ja
maanteed liigub mu mõtlik õpilasepilk aastast aastasse. Kord tõuseb aeglaselt
taeva suunas uus PKV mast. Õpetaja lubab meil tunni ajal seda imelugu akendele
vaatama minna.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Nõnda et kõrgepingeliinidest
oleme pidevalt teadlikud ja ühtaegu justkui ka uhked nende pärast. Laste hulgas
liigub arvamus, et kõrgepingeliinide mõjul oleme me väga erilised, et liinidest
kiirguv elektriline väli ergutab ja arendab meid ning kujundab meist erilise
vaimuga inimesed. Samamoodi kummalised on saviaugud, mida ka just iga koolimaja
juures pole. Saviaugud ulatuvad keerulise veesüsteemina kaugele võsasse, kuhu
me kooli ajal kunagi ei lähe. See on ala, kus isa kunagi lapsepõlves
alevinaiste ja lehmadega karjas käis. Meie vanaisa unistus oli, et saviaukude
ümbrus tehakse korda. Nüüdseks on see saanud tõeks ja Rapla promenaad ulatubki
neisse meile ligipääsmatuks jäänud kaugematesse soppidesse. Saviaukudel
õitsevad igal aastal vesiroosid, meie kooli sümbollilled.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
Kooli sünnipäeva 23. veebruaril
tähistatakse alati väga pidulikult ja ilusti trepiaktusega. Terve kool koguneb
treppidele, koridoriotstesse ja fuajeesse garderoobide vahele. Tunnusmuusika,
vimpel, gümnaasiumi ajal kooli lipp, Eesti hümn, kõned, etteasted. Ma olen
alati väga rõõmus, kui kooli sünnipäeval isa kõneleb, lastevanemate komitee ja
edaspidi hoolekogu esimehena. Tal on suur lillekorv käes ja ta räägib nii
armsasti ja peast. Ma elan talle alati väga kaasa. Ma tean, et ta on eelmisel
õhtul kodus kõne kirjutanud ja selle meelde jätnud. Meie pere pärimuses on ka üks
palake: Kord, kui isa on taas järgmise päeva kõnele keskendunud ja sätime
perega magama, ütleb väike kolme-nelja-aastane Maili oma kaisuolenditele: „Tupsununnu
ja päkapikk, ruttu magama, homme on kooli sünnipäev!“ Tupsununnu on selline
värviline mitmejalaline naljakas karvane uss ja päkapikk on päkapikk, selline
eriti kvaliteetne ülipeenest titele sobilikust sametjast kangast tilgakujuline
päkapikk, ülipika tumepunase koonusja mütsi ja helesinise kehaga. Päkapikul on
suur lai armas naeratus. Need kaks kaisulooma mu väikese õe pulgavoodi foonil
kuuluvad minu jaoks sestsaati alati kokku kooli sünnipäevaga, kandes endas
ühtaegu ikka sedasama uue ja hea aja vaimu.<o:p></o:p></div>
<br />
<div>
<!--[if !supportFootnotes]--><br clear="all" />
<hr align="left" size="1" width="33%" />
<!--[endif]-->
<div id="ftn1">
<div class="MsoFootnoteText">
<a href="file:///C:/Users/J%C3%BCri/Documents/RVG_raamat_uusim/RVG_le_synnip2evaks_POOLELI_28_12_2017_PEAAEGU_VALMIS.docx#_ftnref1" name="_ftn1" title=""><span class="MsoFootnoteReference"><!--[if !supportFootnotes]--><span class="MsoFootnoteReference"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 10.0pt; line-height: 107%; mso-ansi-language: ET; mso-bidi-language: AR-SA; mso-bidi-theme-font: minor-bidi; mso-fareast-font-family: Calibri; mso-fareast-language: EN-US; mso-fareast-theme-font: minor-latin;">[1]</span></span><!--[endif]--></span></a> Kirjutamise käigus veenis
mu ajaloolaseloomus mind ikkagi vaatama ka fotosid-videosid, koolivihikuid,
õpilaspäevikuid ja klassipäevikuid ning lugema gümnaasiumiaegseid
ülestähendusi. Sellegi poolest on enamik siinses kirjatöös paberile pandud
mälupiltide järgi, mida olen siin-seal veidi eeltoodud allikate toel
täpsustanud-avardanud. Täiesti kasutamata jäid paberkirjavahetus, e-kirjad 12. klassist,
osa videosid (osa on kadunud), kõik helisalvestused, SenSuSe artiklid,
alleshoitud kontrolltööd, kirjandid, kooli kroonika ja koos Ott Tiigirannaga
detailideni üles filmitud vaated vanast koolimajast.<span lang="EN-GB"><o:p></o:p></span></div>
</div>
<div id="ftn2">
<div class="MsoFootnoteText">
<a href="file:///C:/Users/J%C3%BCri/Documents/RVG_raamat_uusim/RVG_le_synnip2evaks_POOLELI_28_12_2017_PEAAEGU_VALMIS.docx#_ftnref2" name="_ftn2" title=""><span class="MsoFootnoteReference"><!--[if !supportFootnotes]--><span class="MsoFootnoteReference"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 10.0pt; line-height: 107%; mso-ansi-language: ET; mso-bidi-language: AR-SA; mso-bidi-theme-font: minor-bidi; mso-fareast-font-family: Calibri; mso-fareast-language: EN-US; mso-fareast-theme-font: minor-latin;">[2]</span></span><!--[endif]--></span></a> <span lang="EN-GB">Nii on mul meeles. Hiljem selgub avamisvideot
vaadates, et võtme andis üle keegi ehitajatest.<o:p></o:p></span></div>
</div>
</div>
</div>
Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-13393862226443153972017-11-13T22:52:00.001+02:002017-11-13T22:52:15.682+02:00<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br />
käin dušši all<br />
et siis minna forum romanumile<br />
enne aga<br />
võtan vatipulga<br />
ja puhastan duššiniiskeid kõrvu<br />
vatipulk krudiseb kõrvas<br />
ja muudkui kordab:<br />
<br />
let the politicians home<br />
let the politicians home<br />
let the politicians home!<br />
<br />
<br />
15.07.2017 Rooma<br />
<br />
<br />
<br /></div>
Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-79933901684638821512017-10-05T01:20:00.000+03:002017-10-05T01:20:15.688+03:00Pastor Annika Laats Armastusega kooseluseadusest<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div style="background-color: white; color: #1d2129; font-family: Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 14px; margin-bottom: 6px;">
Suur tänu, pastor Annika Laats! Ometi kord väljendab vaimulik rahvale kooseluseaduse küsimuses selgelt Armastuse sõnumit. Kristuse Evangeeliumi põhisisu on Armastus ja Tervenemine, nii inimese ja Jumala suhetes kui ka inimestevahelistes suhetes.</div>
<div style="background-color: white; color: #1d2129; font-family: Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 14px; margin-bottom: 6px; margin-top: 6px;">
Mis puudutab aga seksuaalsuse osa vaimses elus, siis on see üks suur ja tegelikult ülioluline teema ja selles on heterosuhted ja kõik alternatiivsed suhted võrdsed, sest seksuaalsus on seksuaalsus ja selles on tohutult potentsiaale, mida pole üldse võimalik tundma õppida ega rakendada, kui me ennast lihtsalt kultuuriliselt konstrueeritud hoiakutega blokeerime.</div>
<div style="background-color: white; color: #1d2129; font-family: Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 14px; margin-bottom: 6px; margin-top: 6px;">
Kurb on see, et kõrgesti haritud ja juhtivad vaimulikud ajavad segamini Vaimu suuruse, Tema kingitud potentsiaalid inimtsivilisatsiooni muutuvate ja tihtilugu takistavate nähtustega. Sügava ja Igavese Jumala Sõnaga läbisegi on ka Piiblis inimlikke interpretatsioone, tollaste ühiskondade kultuurilisi, poliitilisi ja kokkuvõttes kaduvaid/muutuvaid nähtuseid. Kramplikult neist iganevatest struktuuridest kinnihoidmine pärsib vaid meie arengut, nii ühiskonnana kui üksikisikutena.</div>
<div style="background-color: white; color: #1d2129; font-family: Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 14px; margin-bottom: 6px; margin-top: 6px;">
Seejuures ei taha ma väita, et kõik, mis pärineb ajaloost või pärimusest või inimkultuurist tuleks hüljata. Kaugel sellest. Meil tuleb lihtsalt teha valik: võtta see, mis toetab meie arengut ja terviklikku elu, ja vabastada kõik, mida me enam ei vaja. Tõustes teadvele, mõistes ajaloolisi, kultuurilisi ja vaimseid struktuure, saame aru ka oma vastutusest ühiskonda koos hoida, arendada ja tervendada. Seejuures tuleb kindlasti tugineda kõige olulisematele inimväärtustele, mis on aegadeülesed.</div>
<div style="background-color: white; color: #1d2129; font-family: Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 14px; margin-bottom: 6px; margin-top: 6px;">
Siin kõlavad mu meelest kokku kõigi maailmareligioonide sügavaim sisu ja tänapäevased püüded anda kõigile võrdsed inimõigused, vaadata inimesi nende erinevuses võrdsetena.</div>
<div style="background-color: white; color: #1d2129; display: inline; font-family: Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 14px; margin-top: 6px;">
Kogu see küsimustik on suur ja kompleksne ja ma olen vältinud neil teemadel kaasa rääkimast, sest väga kerge on sattuda sildistamise ohvriks, väga innukalt tahetakse tänases Eestis mind ühte või teise leeri tõmmata, ehkki ma pole oma vaadetelt kummaski äärmuses. Täna õhtul aga Annika Laatsi nähes olen lihtsalt nii liigutatud ja rõõmus, et väljendan siin suurt tänu julgele ja südamlikule inimesele! </div>
<div>
<div style="background-color: white; color: #1d2129; display: inline; font-family: Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 14px; margin-top: 6px;">
<br /></div>
</div>
<div>
<div style="background-color: white; color: #1d2129; display: inline; font-family: Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 14px; margin-top: 6px;">
Kes väga soovib, võime all pool edasi diskuteerida, aga ennemini katsuks rahulikult ja üksteist austades edasi elada.</div>
</div>
</div>
Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-52885938130116942562017-09-24T20:24:00.000+03:002017-09-24T20:24:05.770+03:00Suur porgand<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div class="MsoNormal">
kõige suurem porgand on veel järada<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
söön ikka palju porknaid sel sügisel<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
keha vajab<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
niisiis on kõige suurem sest kotitäiest järada<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ta on nii suur<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
et otsustan ta pikuti pooleks lõigata<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
enne aga <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
lõikan lopsti pealmise jupi maha<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
see lendab kõrge kaarega kirjutuslaua juurest mu voodi
äärele <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
maandub mu magamislina servale<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja hakkab kohe vohama<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
voolab igas suunas laiali<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
oranžid porgandiojad valguvad üle mu voodi<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja moodustavad porgandiojadelta<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
nad voolavad seinani<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja ronivad üles<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kleepuvad mööda anknaid üles<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ajavad narmasjuured klaveri keelte vahele<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
täidavad ahju õõnsuse kuni korstnani<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kust pahvatab välja suur ja kähar porganipealseseen<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
alles värske õhu käes porgand rahuneb<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
võtab hoo maha<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
tema pealsed moodustavad nüüd tasakesi peenemaid struktuure<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
mis lasevad end õrnal tuulehool liigutada<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
porgandi tung laheneb selgesse sügistaevasse<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
õrnad tiivulised haldjad võtavad porgandipealsetel istet<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
asustavad rohelise puhma mu korstna otsas<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
mina istun all keset oranši juurestikku<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
mis on põimunud mu kirjutuslaua jalgade ümber<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja hoidub vaid päris lauale ronimast<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
sest siin on nuga<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja siin on minu heledad hambad<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
noaga võin ropsti lõigata pooleks porgandimaja<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ja hammaste all purustada kogu köögivilja vohava keha<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
aga ma ei tee seda<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
sest ma olen haldjate sõber<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
las nad itsitavad seal üleval<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<br />
<div class="MsoNormal">
24.09.17 20:18 Trt
Hernes<o:p></o:p></div>
</div>
Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7130728478533081902.post-85910118461976461642017-06-20T14:06:00.001+03:002017-06-20T15:59:20.588+03:00Tänaste kogukondade pühapaigad on sama olulised kui ajaloolised pühakohad<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div class="MsoNormal">
Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühma liikmed on
juhtinud tähelepanu, et Haabersti hõberemmelgas on tänaseks kujunenud looduslikuks
pühapaigaks. „Looduspühadust austavad inimesed on määratlenud Haabersti hõberemmelga
kui loodusliku pühapaiga,“ seisab toetusrühma pöördumises. Sel puhul oleks väga
lihtne öelda, et see puu ei ole ajalooline pühapaik ja seda teemat ei peaks käsitlema
pärimuse alusel määratletud pühapaikade uurijad.</div>
<div class="MsoNormal">
<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Samas puudutab tegelikult see küsimus vägagi ka meid, pärimuslike pühapaikade uurijaid. Ennekõike
seetõttu, et looduse ja teatud paikade tajumine pühana, kaitset vajavana on
aegadeülene. See toimus ammuses minevikus ja toimub täna, siin ja praegu,
praegu elavate inimeste ja kogukondade ruumitunnetuses – on siis tegu juba aastasadu
pühapaigana hoitud kohaga või nö uue pühakohaga. Nii vanade kui uute pühapaikade
puhul loome me oma suhte pühapaigaga täna elavate inimestena. Seega kuuluvad vanad
ja hiljaaegu pühadena tajutud kohad samasse tervikusse.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Ühtlasi on praegu elavatele inimestele olulised ennekõike
need kohad, kus on loodus terviklik/säilinud/kõnekas. Kuivõrd paljud
ajaloolised/pärimuslikud pühapaigad on hävinud ja keegi peale väheste ekspertide
neid ei tea, siis sageli on meile lähedased just nö uued kohad.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Ja ühtaegu on ju meie inimeste loodusetaju, vajadus teatud
paiku pühana hoida nii üldinimlik ja ka praktiliselt vajalik, et seda tuleks
kindlasti toetada ka vanade paikade uurijatel. Eriti teades, et selline taju on
ühenduses vanema pühapaigapärimuse ja ajalooliste pühapaikadega, millega meie
tegeleme. Tunnustades tänaste inimeste loodusetunnetust, inimeste suhet neile
pühade paikadega, väärtustame ja mõistame paremini ka oma uurimisalal ehk
ajaloolistes pühapaikades ja vanas pühapaigapärimuses avanevat. Sügavuti vaadates
on see taju sama, alati üks, olenemata ajalistest, kultuurilistest, ruumilistest
jm varieeruvustest.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Hõberemmelga juhtumi kaudu kerkivad küsimused on seega
tegelikult palju laiemad kui lihtsalt küsimus paiga ajaloolisest ja
pärimuslikust väärtusest: Kas meie inimestel, kogukondadel on tegelikult ka
õigus, eriti avalikus ruumis, mõnda paika pühana tajuda ja kaitsta? Olenemata
paiga ajaloolisest tähtsusest? Kas riik, ametid, poliitikud, uurijad toetavad
neid? Või sõidetakse neist lihtsalt juriidiliste vahenditega üle? Sest see pole
justkui lubatud ega nö normaalne, et tänapäeval järsku on kuskil üks hulk
inimesi, kes nimetab üht puud pühaks, tajub seda siin ja praegu pühana ja
soovib tõsimeeli otsustajatelt mõistvust?<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Olen aastaid ajaloolisi pühapaiku uurinud ja ühtaegu teinud
ka kohapärimuse alaseid välitöid rahvusparkides. Seejuures olen üha tajunud, et
minugi jaoks on loodus tervikuna püha, ilusates ja hästi säilinud/hoitud
looduslikes kohtades avaneb minu jaoks ühendus Pühaga, Sisemisega, sellega, mis
meid seesmiselt toetab ja tervendab. Ja ma olen sageli mõelnud, et minu jaoks
on küll olulised pärimuslikud pühapaigad nii vaimses kui materiaalses plaanis,
kuid pigem taustsüsteemina, milles avaneb meie igapäevane suhe loodusega, paikadega.
Samas on muidugi hästisäilinud ja ammustest aegadest pühana hoitud paik väga
võimas ja toetav, kuid minu jaoks isiklikult, minu loodusesuhte jaoks, mu
pühataju jaoks ei ole määrav paiga ajaloolisus ja pärimuslikkus. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Seega leian, et ajalooliste looduslike pühapaikade uurijatel
ja poliitikutel, ametnikel oleks vaja mõista ja toetada tänaste Eesti elanike
tegelikku ühendust loodusega/keskkonnaga, inimestele tegelikult tähtsate
kohtadega.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Loomulikult ma mõistan, et ei ole võimalik öelda, et Haabersti
hõberemmelgas on ajalooline ja pärimuslik pühakoht ega hakata riiklikult kaitsma
kõiki inimestele isiklikult tähtsaid kohti, kuid küsimus on põhimõtteline: Kas
me väärtustame loodushoidlikku vaadet, kas me toetame laiemas mõttes inimeste
pühadusetaju looduses või mitte? Ka oleks vaja enam tähelepanu pöörata sellele,
millised on tegelikult tänaste kogukondade õigused ja võimalused avalikus ruumis
kohtade pühaduse avamisel ja hoidmisel. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Küsimus tänastele inimestele ja kogukondadele oluliste ja
pühade paikade hoidmisest on laiemalt looduskaitsealane ja johtub üldisest
ühiskondlikust olukorrast, kus loodust, metsi, ka kaitsealasid survestatakse üha
enam ja kus kaitseta on väga palju kaitset väärivaid kohti. Ka ses kontekstis
oleks ajalooliste pühapaikade uurijatel vaja kindlameelselt toetada looduse
kaitsjaid ja inimeste/kogukondade pühataju looduses.</div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
</div>
Jüri Metssaluhttp://www.blogger.com/profile/00659914338873922209noreply@blogger.com1