Öised käigud

Seisan paljajalu keset hange ja vaatan üles. Öine ja sompus taevas viiekordsete paneelmajade kohal on tänavalaternate kumast kollane. Ilm on sulale läinud. Hakkan ruttu astuma, sest mul on külm. Kesklinna lähedal jõuan kõrvaltänavale, kus mingisuguse kultuurimaja kõrval suurte maast laeni ulatuvate saaliakende kumas sumiseb hulk inimesi. Kaugemalt vaadates näen ainult nende siluette. Nad hoiavad käes õlletopse, aegajalt viskub mõni hõige kaugemale, nõnda et saan sõnadest aru. Imbun vaikselt nende hulka. Keegi ei pane tähele, et olen paljajalu. Vaatan aknast sisse ja näen, et ühes saali otsas kütab kümmekond eestlast väikekanneldel, teiselpool aga vihuvad poola rahvatantsijad, väga värvilistes kostüümides ja temperamentsed. Keskel laulavad eestlased ja ungarlased võidu.

Jõllitan seda klaasitagust mäsu ja lasen helidesegul ennast matta, kuni järsku keegi oma käe mulle õlale paneb. Pööran ringi ja näen, et see on üks tüdruk ülikooliajast, tantsust üleni leemendav, millegipärast ka punarohemustas poola rahvarõivas ja paljajalu nagu mina. "Tule!" kisub ta mind endaga kaasa. "Ma ei taha."

Kui ärkan, on mu nina ees plastmassist põrandaliist. Avastan, et olen pika pesu väel, ikka paljajalu, ennast mingi klubi nurka kerra tõmmanud. "Meil on 500 krooni öö, makske kohe ära," kõpsib silmnähtavalt pahur administraator läbi saali. Kooberdan ennast jalgele. Seinad õhkavad siin higi ja alkoholi. Diskokera tolkneb kurvalt. Lähen kuhugi taharuumi, kus peseb üks naine nõusid. "Sinna poole palun jah," näitab ta mulle ning pühib kummikindas randmega otsaesist. Lähen läbi köögi ja jõuan väiksesse nõukogudeaegsesse elutuppa, kus on kollane laminaatmööbel. Selles ruumis valitseb päikseline ja veidi tolmune pärastlõunavaikus. Lüheldane onkel vaatab mind leebel ja kaastundlikul pilgul ja ulatab mulle riiuliservalt roheliste väävlitega tikkudest tehtud kuubiku. Siis võtab ta aeglaselt ja õrnalt intarsiakarbikese ja annab ka selle mulle. Panen tikutopsikuubi lauale ja avan karbi. Selles on tükk merevaiku, mille sisse on kivistunud sääsk.

Trepikoja ukse ees seisavad vuntside ja mantlitega mehed ning võrdlevad omavahel eneste merevaigutükke. Kõigi merevaigutükkide sisse on kivistunud sääsk. Annan enda oma ka neile ja lähen ära.


***

Kantsel on pisike. Käik, mis viib üles on kitsas nagu jäneseurg. Pealegi võib kogu kupatus kohe kokku kukkuda. Surun ennast tasakesi mööda kägisevaid ja längukulutatud astmeid edasi, kuni jõuan kohale, kus on tunne nagu Naksitrallide harakapesas või Hamburgi Peetri kiriku tronikiivri tipukambris: kõrge ja kõhe, aga samas väga hubane.

Pingiread on täis. Alustan jutlusega. "Issand, Sa tule ja..." Ma ei saa kirjakohta alustadagi, kui rahvas mult järje üle võtab ja hakkab hoogsalt laulma Tõnis Mägi laulu "Sa tule nüüd, käega kõigel löö, mis sind kinni peab, hoiab sind kaugel. Vaata, siin ongi paradiis, millest oled sa unistan'd kaua, näed nüüd!" Kõik tõusevad pinkidest püsti ja jämmivad laulurütmis. Tagapool lööb üks kaitseliidu mundris mees taldrikuid kokku. Ühineb ka orel. Väljastpoolt hoonet kostab valjult loo originaalversioon. Ma lasen end oma pesas poolkülitsi istukile, panen lõua vääriäärele ja muhelen.

"Ei keegi meid saa segada,
sest kahekesi me;
vaid valge liiv ja männipuud
on peale meie siin.
Sa kuula vaid
mere vaikset viit,
laulab kaasa liiv,
naeratav päike
hüüab sind:
Tule, usu mind,
siin on õnnemaa
sellist ei leia mujalt!"

"Kallid kaimud! Siin, nende võlvide all..." Vaatan üles ja näen hoopis valgeks võõbatud nõukogudeaegse töökoja lage, milles jooksevad tõstukisiinid. "Siin, selle lae all..." Rahvas kuulab mu jutluse ära, ehkki pälvin vaid poole tähelepanust, sest kõik näpivad oma merevaigukuupe ja uurivad nende sisse kivistunud sääski.

Orel. Mõtlen, et ei tea, kas pääsen nüüd kantslist alla tagasi. Hakkan end taas mööda jänesekäiku suruma. Ackermanni pulgad nõgisevad üsna kriitiliselt. Tõmban pärale jõudes ühe spiraali kohalt lahti ja katsun seda siis ettevaatlikult tagasi toppida. Kui lõpuks nikerduse taas paika saan, märkan, et kirik-kontserdisaal-töökoda on inimtühi.

***

Kolossaalne haakristilipp on keset lagedaid välju pooles vardas. Kolmas Reich leinab. Sest kaotati palju. Eemalt avaruse servast läheneb üha valjeneva mürina saatel kolonn punaseid ja tolmuseid Niva-kombaine. Lipu juures tallavad nad enese alla põlluvaheteel vedeleva raudteksti "Arbeit macht frei". Seisan koos õega eemal ja vaatan, kuidas kombainid aeglaselt lähenevad ning meie ees järjepanu täisnurga all vasakule keeravad. Kombainid muudkui tulevad, igaüks ikka mu lapsepõlve järele lõhnates, ja muudkui keeravad. Taamal on pooles vardas haakristilipp ja minu peas lahvatab mürtsuma tohutu sõjaväeorkester, esitades Nõukogude Liidu hümni. Ma hakkan nutma.

***


Kõik mehed tõmbavad endale numbrid. Siis lastakse nad suures spordisaalis uitlevate naiste sekka. Igaüks peab selgeks tegema, milline naine vastab tema numbrile. Paljud paarduvad üsna ruttu. Vaatan oma sedelit ja siis vaatan teises saali otsas seisvat naist. Tema vaatab mind. Kahtlen, kahtlen, kahtlen, kahtlen mitu elu, kuni näen, et number kaheksa valgub mu sedelilt alla asfaldile, läheb keskelt lahti, moodustab hubiseva ovaali ja hakkab tantsima. Tohutuilus vigur. Ta moodustab erinevaid kujundeid: yinyangilikult edasi-tagasi pöörlev küünlaleek, skepter, kuusk, peenis, mandorla, rohkem ei jää mulle meelde. Üks naishääl kordab selle vitaalse kujunditantsu saateks sosinal ja üliseksuaalselt: "Flamboyante, flamboyante..."



29.01.2010 Hernes 03:59

:)

maailm on tautoloogiline

ja mitte ainult

!

:)

Ukuga

Talu magas. Tagatoas meie pere. Eestoas linnamehed. Taat oma toas. Sellel varasel suvehommikutunnil olid ärkvel vaid Uku Masing ja mina. Istusime köögi põrandal, ligi puudekorv, pliit ja veeämbrid.

Mina: "Ütle palun, kuidas Sa ühendasid kristluse ja budismi?"

Uku Masing: "Ma ei saa kaks korda üht ja sama rääkida."


24.01.2010 Rpl

lahendame

tumepruuni käega mees annab mulle tere
tema peopesa on männikoorene
ja ranne rannakadakast

kas lahendame induktsiooniprobleemi?
küsib ta rõõmsalt
silmad samblast
ja hambad haavapuust


pühapäeval pimedas
rehealla rehasid viin ja
näen: nurgas noobel kooljas
kelmil ilmel
lähemale viipleb
küsib:
kas lahendame induktsiooniprobleemi?


kas lahendame induktsiooniprobleemi?
pärib pastlais pärisori
päise päeva ajal
bussis naaberpingilt


jah, muidugi!
pole kahtlustki!


20. 01. 2010 Rpl

olime emaga kirikutornis
pildistasime alevit ja puusilda
siis läksime alla laulatusele
vana ja võõras pastor juhatas pruutpaari portaalini
osutas siis vasktahvlile seinal
seal seisid tema sünni- ja surmadaatumid
"jätka nüüd ise" ütles ta mulle
ja tõmbas meie selja taga uksed kinni

pruutpaari soovil viisin pulmalised vabadussõja ausamba juurde
sammas murenes
pidage meeles
aga ärge kõige tähtsamaks pidage
ütlesin
pulmalised läksid laiali

siis otsisin pool õhtut enda uut särava ninaga volkswagenit
põõsaid pidi taga


19.01.2010 Rpl 15:20

Tööpäev

Tänane päev on kulgenud sedaviisi:

Öösel läksin esimest korda pärast haigust kõrvalhoonesse magama. Vaatasin õues tohutusuuri jääpurikaid, mis on kasvanud sauna katuseakende alla ja ulatuvad peaaegu maani. Vägev talv on.

Sees kükitasin kempsus. Siis keerasin end Marju naaberasemel suure lambavillateki sisse ja jäin mauh unele. Jõudsin vaid mõlgutada, et varasemate aastakümnete reaalsus on füüsiliselt meie ümber ja elab edasi, järk-järgult tasakesi vähenedes. Näiteks kui olin laps, siis lõhnasid ümberringi veel üsna selgesti kuue- ja seitsmekümnendad. Mahtra magamistoa kollase seitsmekümnendate tapeedi peale oli hiljuti kinnitatud kaks helesinist plakatit Moskva olümpiamängude Tallinna regatist. Ma veel arvasin, et ühel lennukilt pildistatud fotol asuv purjespordikeskus on tohutusuur lapik laev.

Praegu ei ole neid nii selgeid seitsmekümnendate värve ja lõhnasid seal enam. Sest me tegime 1990ndate keskel korraliku remondi. Vahel harva aga, kui viimasel ajal Mahtras ööbinud olen, tajun seal tagatoas tugevalt kui oluline see koht minu elus on, et see on sama paik, kus lapsena aastaid ärkasin, kus olin koos ema, isa ja õdedega. Kus põles meie väike riidest kattega kollane öölamp. Oh, see jutt läheks siin liiga hellaks, kui jätkaksin.

Äratuskell helises kell 11, sest magama läksin kl 3. Ei hoolinud ma temast, magasin kella poole üheni. Siis kiiresti väiksed ringutused ja pesukene ja riidesse. Tihkasin paar minutit taga hoovis pakase käes seista. Päike kiiskas. Vaatasin ringi. Aiamaja katusel on tohutu hang. Ema ja isa on lindudele lume sisse teinud söögiplatsid.

Toas igahommikune koerte nunnutamine. Siis väikesed võileivad ja mahl. Ja siis kohe enese tuppa teadusfilosoofia kallale. Hakkasin aga otsast järama. Materjal on mahukas. Palju on vaja üle lugeda. Üldjoontes on mõttekäigud mulle täiesti hoomatavad.

Tänane sünkroonsus on see, et parasjagu siis, kui olin Feyerabendi juures, leidsin postkastist Erki kirja, kus ta andis teada ühe meediumi kaudu jõudnud sõnumist. Ta oli selle riputanud oma blogisse, kus oli ka kirje Feyerabendist. Võiksin tema töödega enam tutvuda.

Keset teadusfilsoofiat märkasin ühel hetkel, et Malla on koju tulnud. Ta seisis mu akna taga ja viipas muhedalt. Siis tuli tuppa ja kallistas. Tal on praegu Krahlis proovid. Esilagu me pikemalt ei vestelnud. Ta läks Maria juurde kostüümi õmblema ja mina töötasin kuni ca kella 21ni veel konspektide kallal. Sõime siis neljakesi (Marju läks hommikul linna) ema firmarooga - ülimaitsvat köögiviljahautist, mis koosneb tavaliselt suvikõrvitsatest või baklažaanidest, tomatist, porrulaugust, õuntest... Millest veel? Igaljuhul seal ei ole kartulit ega liha. Juustu on aga küll. Jah, ja muna ka. See on selline alati veidi varieeruv roog. Ülitervislik, ainult kergelt aurutatud. Sõime siis seda. Pärast arutasime, miks meie pere lastel kellelgi kaasat ei ole. Saime ehk mõningad asjad taas grammike selgemaks. Igaljuhul kindel on see, et meie pere on meile väga kallis ja et siinsed tingimused on väga soodsad, et kasvada terviklikeks ja õnnelikeks. Küsimus kaasadest ja lastest polegi esialgu primaarne. Kuigi see küsimus on siiski õhus ja parasjagu kripeldav.

Täna nägin läbi lumiste võrade teravpeenikest noorkuud. Ütlesin talle tere!

19. 01. 2010 kl 01:52

Taevane tants

Meie maja kohal tihedas udus on üks õhupööris, mis üleval pool koondub sambaks. See pöörleb ja loobib igasse ilmakaarde vanaema suuri plastmassnuppudega sukavardaid. Katsun, et varrastega pihta ei saa ja ronin mööda pöörlevat sammast üles. Samba ots ulatub pealepoole pilvi, kus näen eemal heledat taevast linna. Linna servas kitsa tänava ääres on teiste õhtuste hoonete seas väike räästaste ja viilkatuseta kuubikujuline maja ja selle aknas tuli. Astun mööda valget kivitreppi üles ja näen, et uksel on kiri "Koputa ja Sulle avatakse". Kas ma nüüd tõesti kohtungi Jeesusega? Silmast silma? Ta ju ongi seal toas, istub toolil. Aga enne kui jõuan koputada, hakkab trepimademel lebav vaip nihelema, kisub end mu jalge alt välja, keerab rulli ja lendab vorstina mööda tänavat suunas, kust olin tulnud. Kõhklen hetkeks, aga järgin sisetunnet ja lähen vaibavorstile järele ning küsin:

"Vaip! Lendav vaip! Kuidas tervendada südant?!"

Vaip rullib ennast lahti, ma istun tema peale ja me tõuseme üles. Seal ilmub vaiba teisele otsale turbanis Väike Muk mu lapsepõlve muinasjuturaamatust. Ta on vahepeal suureks kasvanud ja eriti osavaks muutunud. Ta tõmbab nähtavale kaks saablit ja hakkab nendega vehkima ja vigurdama: siuh ja säuh! Pöördun oma küsimusega ka tema poole: "Väike Muk, ole hea, ütle, kuidas tervendada südant." Seepeale heidab ta saablid kõrvale ja ulatab mulle väikeste kuldsete kellukestega võru. Panen selle endale ümber kere ja hakkan lendava vaiba peal tantsima. Kellukate kilinas ilmub taevatäis värvilisi tantsijaid ja pillimängijaid, kõik lendavatel vaipadel. Tuleb ka klassivend Martin, kes asub koos meiega tantsu lööma. Kõik ümber kordab meile üht ja sama: "Liigu! Tantsi! Ja su süda terveneb!"

Tore on see, et kodus tagasi olles räägib mulle õde, et ka tema käis täna nendesamade kellukatega taevas tantsimas.

***

me tantsisime
kuldsed kellukad puusadel
tuhandete pillide paistel
taevas


28. 12. 2009 Raplas

Härjasilm

Mul on taas abi vaja. Lähen pimedasse õue ja seisan talude vahel lagendikul, kuni märkan eemal õhus midagi liikuvat ja helendavat. Need on ringiratast kihutavad hiired. Nad kihutavad umbes mu silme kõrgusel sedavõrd kiiresti, et moodustavad tulise rõnga. Kui lähemale lähen, näen, et see rõngas on suure allilma härja vesiselt läikivas ninas. Härg on oluliselt kõrgem kui mina, seisab rahulikult ja laseb ennast katsuda. Ta on soe. Vaatan allilmahärja suurt punnis silma ja tihedat musta karva. Sellal, kui teda silmitsen, hakkab loom sittuma. Ta situb maha poolkuukujulise kontuuri, millest tekib pinnasesse luuk, mille kaudu on võimalik alla minna. Kui avausest läbi astun, löövad selle sõnnikused servad õitsema.

Peagi jõuan maaalusesse kambrisse, kus seisab kõrge seljatoega heledast puust tool, millel istub tohutupikkade valgete juuste ja habemega ilma näota taat. Kui ligi astun, annab ta mulle väiksest puust õõnestatud tassist mingit maitsetut vedelikku. Iga kord, kui tassist rüüpan, käib hele laks ja vanamees muutub hetkeks suureks punaseks õhupalliks. Õigemini laksatuse ajal muutub ta justkui nähtamatuks ja tema seest paistab korraks see õhupall.

Siis märkan, et nurgas on valge ahi, selline vene tüüpi. Ahju niššis on pliit, pliidil pann. Pannile on just muna lahti löödud. See säriseb ja põksub esialgu, kuni kargab serva peale üles ja hakkab tantsima. Näen, et see on munapoiss. Ta lehvitab mulle oma juba hüübinud valgete servadega ja muudkui tantsib laperdades. Härjasilm, apikene, ongi härjasilm, muidugi! Härjasilm on tema kõhu peal punnis ja läigib nii nagu ennegi talude vahel väljal. Lähen taas lähemale ja vaatan uuesti silma sisse. Selle klaasja kumeruse taga on ruumi, seal saab olla, mõnusasti hulpida. Seal avardub terve rebutäis taevast. Taevas aga lendavad sulepealinnud, kehaks vana täitesulepea ja tiibadeks paberilehed. Lehtedel liiguvad tähed ja sõnad ridamisi edasi ja tagasi. Püüan tekste lugeda, aga ei mõista, tähed nihkuvad eest ära. Istun siis ühele sulepealinnule selga. Nüüd moodustub vasakule tiivale kaks tähte OM ja paremale kujuneb rist. Kohe hakkab sulepealind nokaga midagi enese ees heljuvale kolmandale paberile kirjutama. Ma ei saa taas sõnadest aru. Teksti valmis kirjutanud, pitseerib lind selle, keerab rulli, seob punase paelaga kinni ja ulatab mulle. Panen selle rullikese südame juurde pintsaku põuetaskusse.

28. 12. 2009 Raplas

Pühapäev

Sündisin pühapäeval. Nagu ka mu mõlemad õed. Nii on ilus sündida siiagi pühapäeval.

***

Tänane on olnud selline: Ema äratas mind kell üks. Kusagil keskhommikul olid esikus koerad mürinal haukuma pannud - isa ja Marju tulid saunast ööbimast. Sain hiljem teada, et nad käisid seejärel tööjuures arhiivituppa riiuleid üles panemas. Mina aga magasin ja nägin unes, et olen Võrtsjärve kaldal. Lämbe juuliilm, niisked pajupõõsaalused. Klassivend Jürgen kutsus mind ujuma. Olin põlvedeni vette jõudnud, kui ta eemalt hüüdis, et siin on jõesuue, kus läheb järsku väga sügavaks. Tulin tasakesi tagasi välja. Pärast mõtlesin, et seni väga hästi toiminud uneennete järgi tegin hästi, et ülekere vette ei läinud: vältisin nii kindlat haigestumist ehk siis tagasihaigestumist, kuivõrd olen just väljumas nädalasest kõrge palavikuga tõvest.

Praegu seda Võrtsu-und mainides, kargas mulle meelde, mis ma täna õpilastele konspekti ette valmistades Paulsoni raamatust lugesin:

Vana rahvas kõnõlõva, et egäl kalasugul oma valitseja om. Valguta vallan Rannakolgan Virtsjärve veeren elas üits kalapüidja, kes oma pääd kalapüidmisest toit. Ütel õdangul tulli vanamees kodu. Süda olli täl valu täis ja väsimus suur. Ta kütt sanna ärä, viht oma väsinuid konte ja läits sanna pääle magama. Arvata poole öö aigu virgus vanamees üles. Ta kuult oma sanna ümbre kõnõlõmist, ajas kõrvad kikki ja kullõl: mehed tõtsiva vihtma. Üits küsse tõisõlt: "Purika-vana, kohe sa täämbä purikad kinni pannid?" - "Ma pannin nad Raudja oja suhu," olli vastus. Sudaku-vana ütel sudakud Pikassilla jõõ suhu kinni panõma ja latika-vana ütõl latikad keset järvõ panõva. Seda juttu kuultõn karas vanamees maast üles, tõmmas tõisõd kalamehed perrä, läitsivä järvõ päälõ ja heidiva nooda sissõ. Kalaloomus olli peaaigu nii suur, kui Peetrusõlgi omal ajal olli, nii et need kalamehed teda valla es jõvva tõmmata ja üits randa abi läits otsma. Abiotsmisõ ajal tulliva vihtjad sannast ja ütekõrraga kakkõs keids ja kalarneestõ puskar läit nurja.

H II 30, 419/20 (2)

Kalapüüdja läks sauna järve veeres. "Kaläjezä" (s.t. kalaisa, teinekord ütles kalakarjus) läks kah sauna mehele järele, arvas, et keegi ei püüa nüüd kalu. Aga abimehed tulid joostes sauna kalapüüdjat välja kutsuma vaatama, et niipalju kalu pole ilmaski saanud. Kalaisa ka kargas seda kuuldes mürinal välja, aga midagi ei saanud enam teha: kalad olid juba välja tõmmatud.

Lutsi 1929

Paulson on need tekstid Looritsa Endis-Eesti elu-olust võtt.

Jah, juba ennist mõtlesin, et näe, säärased seosed on koguaeg nähtaval. Tänane jõesuudmega Võrtsu-uni, eriti suvine ja hingeliigutav siin hangede keskel, siis just juhtumisi täna hakkasin kohapärimuse aine jaoks vetepärimuse tundi ette valmistama ja just praegu toimub Tallinnas kahepäevane veeteemaline konverents, kuhu Erki mind kutsus. Oleksin täitsa läinud, kui haigus poleks vahele tuld. Seal räägitakse mitmesuguste muude teemade hulgas ka sellest, kuidas veepelgusest üle saada. Mul oleks tarvis sellega tegelda. Tarvis oleks ometi ükskord ujuma õppida.

:)

Kui veteteemalisest konspektitreimisest väsima kippusin, otsustasin, et kirjutan ülejäänud osad tuleva nädala jooksul teadusfilosoofia eksamiks valmistumise kõrvalt. Läksin kööki sööma. Korraks käis Malla, sõitis kohe edasi, neil on praegu etenduseproovid. Pärast lugesin natuke Cutleri vestlusi dalai-laamaga. Sain ühtlasi vastuse Lauri Vahtrele ja, kui mu mälu ei peta, siis ka Tanel Kuttile, kes mõlemad kipuvad väitma, et inimene on loomuldasa vägivaldne ja et seda vägivalda on alati olnud ja on ka edaspidi vaja kuhugi suunata, näiteks sõjapidamisse. Ilmselt on vägivaldsus ikka pigem sotsiaalselt tingitud nähtus. Mulle väga meeldivad vägivallatu suhtlemise ideed ja praktika: kõik on võimalik selgeks rääkida kellelegi haiget tegemata ning ühtlasi lahendusi leides, süvenedes probleemide tuumani nii, et hädades ei süüdistata kedagi, et rõhuasetus on mõistmisel, empaatial.

Ema tõi mulle kirjutuslauale taldriku tooreste porgandipulkadega - nii nagu lapsepõlvest saati, ikka väikseks tervislikuks ootekrõmpsutuseks enne perekondlikku õhtusööki.

Rpl 17. 01. 2010 19:28