Arheoloogia ja soovide täitumine

Meenutus uurimistöödest Juuru kirikaia lõunavärava ümbruses

Tänavu suvel, kui mul algas puhkus, märkasin ma mõne päeva möödudes, et ma ei oska puhata: leidsin end ikka ja jälle taas kirjutuslaua tagant või inertsete arhiivitöömõtete juurest. Kui püüdsin talus toimetada, nägin üsna kohe, et minust pole praegu enesele sellist peremeest, kes oskaks lõõgastavaid maatöid sedavõrd järjepidevalt eest võtta, et neist tõesti abi oleks. Nõnda olin selle suve hakul kuidagi eriti hajameelne ja ei osanud puhkuselainele täielikult ümber lülituda.

Nii unistasingi, et võiks leiduda üks töö, mis paneks mind pikemalt ja järjepidevalt füüsiliselt tegutsema. Ühtlasi olin ka mõlgutanud, et sel suvel võiks üle pika aja taas kaevamistel käia ja värskendada arheoloogiataju. Kui need soovid hinges sedavõrd selgeks olid saanud, ilmus imelisel moel mu sisemistele igatsustele kohe konkreetne ja reaalne vastus. Nimelt pöördusid üks teise järel mu poole nii Muinsuskaitseameti inspektorid Armin Rudi ja Mikk Mutso kui meie koguduse juhatuse esimees Joel Põld. Kõik nad kõnelesid sellest, et peagi jätkab OÜ Rändmeister Juuru kirikaia lõunavärava restaureerimist, ja meenutasid mulle, et olin maakonna muinsuskaitseinspektor Karen Klandorfile kunagi lubanud, et kui lõunavärava vundamenti hakatakse parandama, olen nõus seejuures arheoloogilist järelvalvet teostama. Ausalt öeldes oli see lubadus mul juba peaaegu ununud ja tõttöelda ei teadnud ma ka üldse, et renoveerimistööd just sel suvel taas algavad. See meeldetuletus rõõmustas mind aga väga, sest taipasin, et tegu ongi mu soovide täitumisega: kaevetööd ühendavad endas nii järjepideva füüsilise töö kui ka igatsetud arheoloogiataju.

22. juulil kell 2 pärastlõunal kogunesime Juurus lõunavärava juures. Ehitusmeister Mirgo Pruunsild oli hommikupoolikul avanud väravahoone kirdepoolse nurga ümbruses pinnase kuni 30 cm sügavuselt. See asjaolu ehmatas mind mõnevõrra, sest korrektne olnuks töid alustada läbiräägitud metoodika alusel. Samas kinnitas ehitusmeister mulle, et vundamendikraavist tuli välja vaid segatud pinnas mõningate luutükkidega ja ühtki tähelepanuväärset eset ta ei märganud. Kui muinsuskaitseinspektorid läksid koos Joel Põllu ja OÜ Rändmeister juhi kunstiajaloolase Juhan Kilumetsaga kirikut ja tornikella vaatama, võtsin kühvli ja otsustasin seni avatud kaevandi põhja korralikult välja puhastada, et saada aru, mis täpselt toimub.

Kui tööd alustasin, mõtlesin endamisi, et värava ümbrus tuleks ikka mõõdistada ja tikkudega tähistada, koostada vastavad uuringuala plaanid ning igaks juhuks kasutada ka sõela. Sedasi endamisi põhjalikumast metoodikast mõlgutades alustasin kaevandipõhja puhastamist ja esimeste kühvlitõmmete järel ilmus päevavalgele ilus 16. sajandi ripatsmünt – augu ja rõngakesega Poola-Leedu kuninga Sigismund II Augusti pool krossi 1563. aastast. Rõõmustasin väga. Ühtlasi sain kinnitust, et põhjalikum metoodika on vajalik.

Otsustasin kasutada sõela. Eelmisel päeval olin enda ülikooliaegse juhendaja ja sõbra Heiki Valgu käest saanud telefonitsi arheoloogilistel välitöödel kasutatava sõela mõõtmed ja kirjelduse ning hommikul enne Juuru tulekut heledatest saunalavalaudadest ja 6 millimeetrise silmaga võrgust endale uue tööriista valmis teinud. Nüüd saagisime Kristjan Pajuga kogudusemaja tagahoovis kirikumetsast pärit kuuskedest parajad postid ja seadsime need kirikuaeda lõunavärava lähedale üles. Mulle väga meeldivad kolmest tugipostist tekkivad sõelapüstkojad, mis annavad kaevamistele omalaadset muistset hõngu. Nüüd kerkis selline sõelumispüstkoda ka siia. Kui oma uhiuue sõela olin üles riputanud ja sellele esimese ämbritäie mulda valanud, ilmus sõeluma hakates kohe veel üks 16. sajandi münt! Sedakorda 1581. aastal vermitud pool ööri kuningas Johan III ajast. Mu uus sõel sai niiviisi sisse õnnistatud.

Järgnes 7 päeva mõnusat füüsilist tööd kuuma päikese paistuses. Järjepidev sõelumine andis hea koormuse, nõnda et hakkasin tundma, et mul on olemas teatud lihased! Udupeeneks sõelutud mulla hunnik sõelapüstkojas muudkui kasvas, seisin jalgupidi mullas ja harjutasin sõelalt kivikeste hulgast leide otsides kohalolu ja keskendumist. Taas sain kinnitust, et arheoloogilised välitööd on minu jaoks müstiline praktika. On reeglipärane, et kui sõeludes mõelda pühendunud ja heatahtlikke mõtteid, siis annab Suur Tervik ilusaid leide. Ka on saanud selgeks, et kui liialt tahta leida, siis ei leia kunagi. Kui aga anda leiusoov vabaks, lasta töö lihtsalt kulgemisse, samas ise püsivalt tähelepanelikuks jäädes, ilmub taas sõelalt sünkroonsust kinnitavaid pisikesi iludusi.

Lõunavärava vundamendiümbruse arheoloogilistel uuringutel olid mulle abiks rändmeistrid Mirgo Pruunsild ja Raido Tõnson, kes on ühed äraütlemata muhedad mehed ja kelle seltskonnas edeneb töö ladusalt. Et kaevamiste viimastel päevadel kippus töö plaanitust pikemaks, pakkus ennast appi Kalev Kask meie kogudusest. Kui Kalev uuringute viimasel õhtul pärast teiste meeste lahkumist kaevandisse tuli, siis soovisin südamest, et Kalevi kaevatud mullast midagi ilusat ilmuks. Ja ilmuski! Kalevi esimesest ämbrist tuli kena keskaegses Tallinnas vermitud münt. Nn Kalevi kaevandist leidsime veel paar muinas- või keskaegset pronksspiraalikest ja ümmarguse naastu, ilusa ilmselt Taani päritolu tulekivi, portselanpiibu torutükid ja kaha.

Kokku leidsime Juuru kirikaia lõunavärava vundamendi ümbert 5 kesk- ja varauusaegset münti (üks neist 15. sajandi Tallinna brakteaat). Olulisemateks leidudeks on veel lillornamendiga naastud, vanad nööpnõelad, kuljusekatked, must helmes ja 8-kujuline ehtekatke. Värava rajamise käigus segatud pinnasest tuli päevavalgele ka inimluid ja peamiselt vast hoone puitosadest pärit naelu. Luude analüüsimine seisab veel ees. Pärast uuringuid paneme need Jumalasõnaga mulda tagasi.

Leitud mündid on olnud ilmselt kas hauapanused või ohvriannid, võimalik on ka see, et need on lihtsalt maha pudenenud nii nagu purunenud piip ja ilus valgust läbi kumav tulekivi. Ehtekatketest on vast huvitavamad pronksspiraalid, mille puhul võib oletada, et tegu võib olla Juuru kiriku ümbruses asuva muinasaja lõpuperioodi ehk 12.-13. sajandi kalmistust pärit leidudega. Sellist interpretatsiooni võiksid kinnitada kirikust põhja poolt vana bussipaviljoni rajamisel 1958. aastal leitud luustike juures olnud hilisrauaajale iseloomulikud ehted.

Kogu Juurust sel suvel ilmunud valdavalt üsna väikesemõõduline leiuaines näitab, et sõela kasutamine oli kindlasti vajalik ja andis märkimisväärseid tulemusi. Lisaks konkreetsetele Juuru ajaloopilti lisanduvatele killukestele (näiteks ehtemünti kandev naine või portselanpiipu popsutav mees) andsid need kaevamised ka väärt elamusi: aitasid harjutada kohalolu ja pühendumist, pakkusid kehale turgutavat koormust ja tugevdasid kodukohatunnet. Seejuures tutvusin nende kaevamistööde käigus ka mitme Juuru väärika elanikuga, keda seni olin tundnud tudengite 2009. aasta välitöösalvestuste kaudu. Nii olengi kokkuvõttes väga tänulik ja rõõmus, et soovid täituvad ja et mulle sai osaks tõeliselt põnev ja päikseline puhkus Juurus.

*

Juuru kirikuaia lõunavärav arheoloogilise uuringu ajal. 25. juuli 2014. 

Foto: Jüri Metssalu

Kalev Kask Juuru kirikuaia lõunavärava ümbruse kaevamistel. 30. juuli 2014

Foto: Jüri Metssalu

*

Juuru kirikuaia lõunavärava ümbruse arheoloogilistel uuringutel leitud

kesk- ja varauusaegsed mündid:

Rootsi kuninga Johan III aegne pool ööri aastast 1581.
Foto: Jüri Metssalu

Poola-Leedu kuninga Sigismund II Augusti aegne pool krossi aastast 1563.
Foto: Jüri Metssalu

15. sajandi Tallinna brakteaat. Foto: Jüri Metssalu

Keskaegses Tallinnas vermitud killing või penn.
Läbimõõt ca 12 mm. Foto: Jüri Metssalu

Keskaegses Tallinnas vermitud killing või penn.
Läbimõõt ca 12 mm. Foto: Jüri Metssalu

Juuru kirikuaia lõunavärava ümbrusest leitud pronksspiraalid, naastud, tulekivi ja helmes. 

Foto: Jüri Metssalu

Juuru kirikaia lõunavärava ümbrusest leitud portselanpiibu tükid. Foto: Jüri Metssalu


*

Leidsin ühe aastataguse loo

Oleme Heiki ja Ajalooringiga kusagil ekskursioonil. Jõuame vana püha puu juurde. Selle all on kohalikud pruunide pearättidega memmekesed, kes räägivad meile puust ja ütlevad, et siia on aastasadu pandud ande. Üks memm osutab puuga peaaegu kokku kasvanud kastile. Selle kaas on lahti. Memm astub lähemale ja songib kepiga kasti kõduses sisus. "Näete, siia on alati münte antud. Vaadake aga julgesti." Astun kasti juurde ja näen, et memm on mõned hõbedased 19. sajandi lõpu tsaarirahad välja sonkinud. Korjan need leheprügi ja kõdu seest välja. Siis kaabin ka sügavamal, sealt ilmub veel samasuguseid münte. Edasi juba 18. sajandi paksud vääringud. "Oo, need on ju nagu mõnes mu unenäos, nii suured ja paksud!" mõtlen omaette kaevamisele indu juurde saades. Lükkan aga läbiotsitud mulda kõrvale ja kaevan edasi. Päris põhja pealt ilmub üks Püha Jüri kujutisega keskaegne münt. "Oo, vaata!" ütlen selja taha pöördudes Heikile. Heiki vaatab ja ei ütle midagi. Siis valan korjatud peotäie münte Heikile pihku ja kaabin kasti teises servas edasi, sealt ilmub muudkui lisa. Ise mõtlen, et ei tea, kas me ikka talitame õigesti, kui siin niimoodi urgitseme. Aga memmed ju ise ka sonkisid kepiga ja kutsusid julgelt ligi ning nüüd vaatavad huviga pealt. Kui järgmise peotäiega Heiki poole pöördun, märkan, et ta on kummardunud esimese peotäie kohale ja mõmiseb rahadele väga lähedal: "Suur Jummal, Taevane Isa, hoia meid, kaitse meid, anna meile andeks meie võlad, nii nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! Olgu need annid ja meie tegevus pühitsetud Kuningas!" Vaatan Heikile pikalt otsa. "Jüri, sa läksid liiga hoogu! – "Ma tean. Aga kõik saab ju korda" – "Jah! Läheme paneme kasti sisu nüüd ilusti kõik tagasi". Astume puu juurest eemale kirjutuslaua äärde, asetame kasti sellele ja pikime mündid justkui seemned kobestatud mulda. "Aga käsikirjad?" küsin. "Käsikirjad ikka ka," vastab Heiki. Korjame kirjutuslaualt paberid kokku. Paistab, et need on mõne kohaliku koduloolase tumekollaseks tõmbunud ja roostes kirjaklambritega köidetud väljakirjutused ja ülestähendused. "Oot, pane ikka 1980ndate postkaardid pärast 1970ndaid!" õpetab Heiki. Tõstan kaheksakümnendate näärikaardid kastist tagasi välja ja asetan seitsmekümnendate omad asemele ja alles siis kaheksakümnendad. Näärikaardid ongi viimane kiht. Nüüd on kõik korras. Viime kasti tagasi puu juurde. Puu küljes avaneb kapiuks mu lapsepõlve maakodu puhvetkapist, kus oli igal emal oma panipaik. Seal hoiti veel seepe ja. Ja vanu armastuskirju ja. Uste sisekülgedele oli kleebitud lemmiklauljate ja –filmide pilte. Lükkame Heikiga kasti ettevaatlikult sellisesse seebilõhnalisse puutüves avanevasse kappi, sulgeme ukse, keerame selle lukku ja anname võtme pruuni pearätiga memmele. Terve bussitäis Ajalooringi liikmeid, tudengeid ja õppejõude on kõik selle aja meie tegevust vaikides ja huviga pealt vaadanud. Oleme sügisekskursiooni graafikust täiesti maha jäänud.


29. märts 2013