Oleme Heiki ja Ajalooringiga kusagil ekskursioonil. Jõuame vana püha puu juurde. Selle all on kohalikud pruunide pearättidega memmekesed, kes räägivad meile puust ja ütlevad, et siia on aastasadu pandud ande. Üks memm osutab puuga peaaegu kokku kasvanud kastile. Selle kaas on lahti. Memm astub lähemale ja songib kepiga kasti kõduses sisus. "Näete, siia on alati münte antud. Vaadake aga julgesti." Astun kasti juurde ja näen, et memm on mõned hõbedased 19. sajandi lõpu tsaarirahad välja sonkinud. Korjan need leheprügi ja kõdu seest välja. Siis kaabin ka sügavamal, sealt ilmub veel samasuguseid münte. Edasi juba 18. sajandi paksud vääringud. "Oo, need on ju nagu mõnes mu unenäos, nii suured ja paksud!" mõtlen omaette kaevamisele indu juurde saades. Lükkan aga läbiotsitud mulda kõrvale ja kaevan edasi. Päris põhja pealt ilmub üks Püha Jüri kujutisega keskaegne münt. "Oo, vaata!" ütlen selja taha pöördudes Heikile. Heiki vaatab ja ei ütle midagi. Siis valan korjatud peotäie münte Heikile pihku ja kaabin kasti teises servas edasi, sealt ilmub muudkui lisa. Ise mõtlen, et ei tea, kas me ikka talitame õigesti, kui siin niimoodi urgitseme. Aga memmed ju ise ka sonkisid kepiga ja kutsusid julgelt ligi ning nüüd vaatavad huviga pealt. Kui järgmise peotäiega Heiki poole pöördun, märkan, et ta on kummardunud esimese peotäie kohale ja mõmiseb rahadele väga lähedal: "Suur Jummal, Taevane Isa, hoia meid, kaitse meid, anna meile andeks meie võlad, nii nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! Olgu need annid ja meie tegevus pühitsetud Kuningas!" Vaatan Heikile pikalt otsa. "Jüri, sa läksid liiga hoogu! – "Ma tean. Aga kõik saab ju korda" – "Jah! Läheme paneme kasti sisu nüüd ilusti kõik tagasi". Astume puu juurest eemale kirjutuslaua äärde, asetame kasti sellele ja pikime mündid justkui seemned kobestatud mulda. "Aga käsikirjad?" küsin. "Käsikirjad ikka ka," vastab Heiki. Korjame kirjutuslaualt paberid kokku. Paistab, et need on mõne kohaliku koduloolase tumekollaseks tõmbunud ja roostes kirjaklambritega köidetud väljakirjutused ja ülestähendused. "Oot, pane ikka 1980ndate postkaardid pärast 1970ndaid!" õpetab Heiki. Tõstan kaheksakümnendate näärikaardid kastist tagasi välja ja asetan seitsmekümnendate omad asemele ja alles siis kaheksakümnendad. Näärikaardid ongi viimane kiht. Nüüd on kõik korras. Viime kasti tagasi puu juurde. Puu küljes avaneb kapiuks mu lapsepõlve maakodu puhvetkapist, kus oli igal emal oma panipaik. Seal hoiti veel seepe ja. Ja vanu armastuskirju ja. Uste sisekülgedele oli kleebitud lemmiklauljate ja –filmide pilte. Lükkame Heikiga kasti ettevaatlikult sellisesse seebilõhnalisse puutüves avanevasse kappi, sulgeme ukse, keerame selle lukku ja anname võtme pruuni pearätiga memmele. Terve bussitäis Ajalooringi liikmeid, tudengeid ja õppejõude on kõik selle aja meie tegevust vaikides ja huviga pealt vaadanud. Oleme sügisekskursiooni graafikust täiesti maha jäänud.
29. märts 2013
29. märts 2013
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar