Oh, nii ilus vaade! Las ma pildistan! Vau, peenete puutüvede
tagant paistab lainjas silmapiir õhtuses päikeses. Oot, ma katsun teha
panoraami! See tüvede vertikaal ja maa lainjas horisontaal suhtlevad nii hästi,
nii püsivalt ja pikalt ja avaralt. Just, teengi panoraami. Oot, fotokas, tahad
et liiguksin vasakult paremale, ok. Nii. Oot, mis see on, oot-oot, ei ole
rekka! Kust see siia sai! Kamoon, see varjab ju mu ilusa panoraami servast ära!
Vajub juba vaate keskalasse!
Jah, nüüd on terve mu vaateväli täis suurt järelhaagisega
veoautot, küljel värvilised reklaamkirjad. Katsun piki autot liikudes asendit
vahetada ja uuesti pildistada, aga auto tagant avaneb mingi transpordiettevõtte
tagahoov, kõikvõimaliku tehnilise koli ja romudega. Jalgealune on porine. Mis
ma nüüd teen? Katsuks äkki neile seletada, et ma ei tunginud meelega nende
territooriumile. „Entschuldigen Sie bitte. Ich wusste nicht, dass ich hier
komme. Ich möchtete nur ein paar nette Photos machen, Panoramas. Ich habe
nichts gegen Euch. Ich gehe sofort weg. Ich wünche Ihnen alles gute. Ich
wirklich habe nichts gegen Eure Aktiengesellschaft, Eure Unternehmen, Kompanie,
Betrieb...“ Huh, mu saksa keel on ju nii halb. Mis ma neile ütlen...
Katsun rekkade vahelt mööda pori sellelt platsilt
võimalikult ruttu ja tähelepanu äratamata lahkuda, korrates ise muudkui mõttes
oma saksakeelset pöördumist, mida saaks kellegagi kokku sattudes vajadusel kohe
kasutada. Veoautode vahele on värskelt kaevatud piklik auk, justkui
remondikanal, aga betoneerimata, lihtsalt pudisevate muldservadega piklik
porine auk. Tuterdan rekka ja sügava poriaugu vahel, selle kaldal aegajal
kergelt libastudes ja porikamakaid alla kukutades. Jõudes auto ja augu vahelt
läbi, avaneb mu ees tohutu pori- ja solgiväli, mida paitab helekollane päike.
Vaatan selja taha, rekkad ja autoplats on korraga jäänud eemale. Vaatan jalge
ette ja näen, et seisan mingil servadest tasakesi solgi sisse laiali valguval
porikünkal. Kohekohe pole mul enam kuskil seista. Vaatan kiiruga ringi, õnneks
näen enda ees üht heleroheliste vetikate ja samblikega kaetud suurt puunotti
hulpimas. Küünitan tasakesi noti suunas ja mul õnnestub end sellele tõugata.
Samal ajal vajub poriküngas mu selja taga mulinaga kobrutava solgi sisse.
Katsun tüve peal tasakaalu hoida. See hakkab aga ka vajuma. Solk läheneb kahelt
poolt. Õnneks on ligidal päikesepaistuses teine samasugune heleda liblelise
rohelusega nott. Hüppan sellele.
Kui kogukas tüvi mu hüppe järel taas stabiliseerub, näen
korraga, et minu ees istub noti otsas väike must kass. „San Miguel! Sina!“
hüüatan. „Kuidas Sina siin oled!?“ Kass vaatab mind rahuliku ja targa pilguga,
pöörab end ümber ja silmitseb suunda, kuhu koos puunotiga seilame. Ümber on
ikka seesama lõputu solgiväli, üleni vetikate ja rämpsuga kaetud. Siin-seal
hulbib veel puunotte, mis aegajalt mullitades alla vajuvad. Mina ja San Miguel
aga triivime tasakesi edasi. Kass on vana rahu ise.
Korraga tunnen, et vool kiireneb. Ühtlasi näen, et vesi on
puhastunud, solki pole enam. On vaid tohutu hoovus, mis liigub üha kiirenedes
edasi. Ja meie nott hakkab vajuma. Nüüd juba ujumegi kahekesi. San Miguel ees
ja mina järel. Vool aina kiireneb. Eespool mitmed tugevad hoovused kohtuvad ja kanduvad
laialt edasi. Korraga märkan, et kaugemal on näha midagi vana veskitammi
laadset, kus kogu suur vesi alla kihutab, otseselt vahutamata, aga tugevalt lainetades
ja langedes, nõnda et mul hakkab hirm, ma vaatan enda ümber ringi, et millestki
haarata. Paremal näen vanu nõukaaegseid laste ronimisredeleid veest välja
turritamas, haaran ühest kinni ja ronin veest välja. San Miguel aga ujub
vapralt edasi üha kiirenevas laias hoovuses suure avara vee suunas. Tema väike
nina on ilusti veepeal. Vees on veel palju selliseid väikeseid olendeid, kes
kõik nina vee peal hoiavad ja lasevad end kanda.
Lasteronikaid pidi pääsen üles tornidesse. Korraga olen
roninud väga kõrgele. Alla vaadates hakkab mul pöörane hirm. Kuidas ma siit ära
pääsen!? See jurakas ju kõigub tuules. Metalltorudest sõrestik tõesti vaarub
tasakesi. Klammerdun madala rinnatise külge. Järgmisel hetkel puudutab mu hirmul
sõrmi rinnatise tagant ilmuv väike pehme must kassikäpp. Ta mängib minuga. Nii
nagu kassid ikka mängivad, ise kuhugi taha peitu pugedes ja siis käpaga
sipsides. San Miguel! Sina! Siin! Jaa, see on tema. Me hakkame täiega mürama.
Ta ronib üles ja trallitab minuga koliseva masti tipus, kuskil taevas. Lõpuks
tuleb sülle kerra ja nurrub nii mõnusasti. Ma paitan tema ülipuhast ja pehmet
musta karva.
Avan silmad, San Miguel on mu kaisus. Me magame mu
lapsepõlve tagatoas vanaisa talus, kogu toa suuruses voodis, kus on koos terve meie
pere. San Miguel on minu kaisus. Kõik teised magavad. Mul pole tekki peal. Ja
millegi pärast on mul pusa naiste rinnahoidjaid jalalabade ümber. Katsun need
lahti harutada. San Miguel jälgib mind rahulikult. Marju ärkab ja vaatab ka
vaikides, kuidas ma end lahti harutan. Aken on kolm korda tavalisest kõrgem.
Jaanuaripäike kumab läbi jäätunud klaaside. Akna taga seisab keegi, kes on
tavalisest inimesest kolm korda pikem ja koputab tumedalt kolm korda klaasile.
Ma imbun läbi klaasi tema juurde. Mu ees suures lennukiangaaris on
konveierilint, mida mööda lähenevad mulle lihvitud jääkuubikud, iga
jääkuubiku peale on graveeritud daatumid: sünni- ja surmaaeg. Ma võtan ühe
jääkuubiku kätte. Vaatan surmaaega: 2019. Vajutan oma kuuma sõrme aastaarvule
ja see sulab üles. San Miguel nurrub mu kõrval.
*
