Český Krumlovis

Pühapäev, 22. juuli 2012. Täna sõitsime Prahast lõunasse. Hommikupoolikul olime B korteris. Ma kirjutasin reisikirja, B uuris ööbimiskohti ja planeeris reisi. Kella poole nelja ajal sõitsime välja Český Krumlovi suunas, mis on hästi säilinud kesk- ja varauusaegne linn Vltava käänulisel ülemjooksul. Kella poole kuue ajal jõudsime kohale. B on siin mitu korda käinud. Sel linnal üsna tihedad suhted Eesti ja eestlastega. Näiteks 2002. aastal oli siin suur üleujutus ja Eesti andis Český Krumlovile miljon krooni abi. 2005. aastal korraldas saatkond siinses Egon Schiele keskuses Eesti ekspressionistide näituse. Kuuldavasti olevat ka ühel Eesti näitlejate seltskonnal tava igal aastal Krumlovis justkui palverännakul käia.

Kui linnasüdame serva jõudsime, parkisime seal auto ja tulime jalgsi hotelli suunas, kuhu olime öömaja broneerinud. Vedasin krobinal enda kohvrit mööda käänulise tänava sillutisekive, B kõndis seljakotiga. Linn avanes kohe enda ilus, läksime üle jõe ja jõudsime raeplatsile. Raekoda meenutab siin Tallinna oma – siin on sarnase suurusega kaaristu, ehk natuke lühem, torni aga ei ole. Edasi liikusime kitsale tänavale, kust avanes vaade linnuse kellatornile ning kus mängisid tänavamuusikud. Peatusin, et teha muusikutega pisike videoülesvõte. B kõndis edasi ja jäi muusikute juurde seisma. Kohe selgus, et meie hotell asubki sealsamas. Lõbusa jämmi saatel astusime retseptsioonilaua juurde. Meile pakuti kaht tuba, valisime suurema. Siit avaneb vaade sisehoovi ja osale linnusest. Käisin kohe dušši all, oli hästi kosutav.

Siis läksime alla restorani sööma. Seal saime kasutada öömajalistena 10-protsendilist sooduskaarti. Õhtusöögi taustaks mängisid pidevalt tänavamuusikud. Katsusin neist teha ka toredaid ülesvõtteid, aga kogu aeg jäi perfektsest jäädvustusest midagi puudu – kord polnud ma arvestanud objektiivi vaatenurga ulatusega, kui muusikute juurest menüüd sirviva B-ni zoomisin, kord astus kelner kaadrisse, kord jälle seisis keegi muusikute ette. Samas oli peamine see, et saime meeleolukalt õhtustada. Tellisin kitsejuustusalati, üsna hää. Eilne salat oli aga natuke parem.

Pärast sööki läksime õue. Muusikud olid parasjagu jämmi lõpetanud. Panin nende praepannile 50 krooni, nad tänasid rõõmsalt. Siis kõndisime üles linnusesse, mis on suuruselt Praha järel teine Tšehhis. Sealsetes eesõuedes avanesid kenad renessanssfassaadid, edaspidi ka vaated linnale. Katsusime taas natuke abitult pildistada, filmida. Mõne kena võtte ehk ikka kaasa viisime. Lossi sisemusse muidugi enam ei pääsenud, ka mitte kuulsasse barokkteatrisse, kus on säilinud originaalne lavatehnika. Lossi aias oli parasjagu algamas kontsert, kuhu liikus hulganisti inimesi. Sestap me aiani ei kõndinud vaid jalutasime tagasi. Tagasiteel pildistasime natuke rahulikumalt. B katsetas oma kaameraga pikemaid säriaegu, mina poseerisin.

Siis võtsime veel ühes väikses restoranis väikse õlle ja seejärel tulime siia ööbimiskohta. Katsume nimelt homme natuke varem üles tulla ja liikuma saada. Kirjutasin enda Müncheni sõbrale arhitekt Paul Ottlile ehk Deepamile, et jõuame umbes lõuna ajal. Talle see aeg kohtumiseks sobis, nõnda et oleks kena siis ka kohal olla.

Homme ehk satun esimest korda elus ka Austria territooriumile. Sõidame Passau poole, mille lähistel kohtuvad Tšehhi, Saksa ja Austria piirid. Münchenisse on siit ca 300 km. Ja õhtuks on meil broneeritud öömaja Alpides! Päris pikk matk seisab ees. Aga teel olla on ka hästi tore. Saab juttu ajada ja ümbrust vaadata. Nüüd ruttu tuttu.

 
22. juuli 2012             kl 11:26                                  Český Krumlov,  u Maleho Vitka


.

 

Looduse imed, provintsi võlud ja hullud uned

Laupäev, 21. juuli 2012. Hommikul magasime pikalt. Siis sõime - B praadis muna ja sinki. Tegime ühtlasi ka reisiplaane. B otsis netist natuke infot ja otsustasime sõita põhja suunas. Seejärel läks ta tööjuurde autot tooma. Ma kirjutasin reisikirja. Kella kolme ajal asusime teele. Ütlesin B-le, et nii just ongi mõnus, kui saame liikuda rahulikult omas tempos ja kui saan siin korteris ka parasjagu aega veeta - olen ju Prahas eelkõige B-l külas, mitte vaatamisväärsusi ohjeldamatult konsumeerimas.

Sõitsime kirdesse Libereci poole, Mlada Boleslavist keerasime kiirteelt Jičíni suunas, et minna vaatama Böömi Paradiisiks (Český ráj) kutsutavat looduskaitseala ja tulla õhtuks Prahasse tagasi. Ühel hetkel märkasime vasakut kätt silmapiiril mäetipus kaht looduslikku sammast - ilmselt lähenesime kaitsealale. Jičíni külje alt näitas silt: "Prachovské skály 5 km". Väike alevivahetee käändus mäe külge mööda üles. Peagi jõudsime parkimisplatsile, kus seisis hulk autosid. Ümber oli näha jalgsimatkajaid ja rattureid. Suveniiriputkade juures, kust tahtsime matkaraja kaarti osta, selgus, et olime unustanud sularaha kaasa võtta. Eile olin oma tuhandese U Flekůs letti löönud ja uut ei olnud veel võtnud. Samas olime taas õnnistatud: Björni taskus leidus täpselt niipalju münte, et saime osta matkaraja skeemi. Siiski ei olnud probleemid sellega veel lahendatud - nimelt tuleb matkarajale pääsemiseks samuti maksta. Käisime siis raja alguses putka juures uurimas, palju pilet maksab ja kaua nad siin üldse pileteid müüvad. Selgus, et rada on avatud kuni kella poole kuueni, pärast seda pileteid ei müüda. Lähim pangaautomaat asub aga Jičínis. B tänas viisakalt klaasi taga istuvat naist selgituste eest ja me lonkisime putka juurest alla tagasi.

Tundus väga kummaline, et looduskaitsealale matkama pääsuks on vaja raha maksta. Eestis sellist asja ei kohta - matkaradadele pääseb tasuta ja igal ajal. Siin aga on loodus inimese jaoks avatud õhtul kella poole kuueni. Pärast seda kellaaega on teel tõkkepalk ees. See tundus ikka väga hämmastav. Meile ei mahtunud pähe, et me peame nüüd selle pärast, et meil pole sularaha, tagasi pöörduma. Otsustasime siis pisut pättust teha ja putkast natuke allpool okaspuumetsa varjus mäkke ronida ning siis väikese tiiruga putkast mööduda. Jabur oli loodusesse pääsemiseks tunda end justkui vargana. Süda valutas parasjagu. Et aga linna raha järele sõita ja siis pärast värava sulgemist ikkagi ilma maksmata palgi alt läbi ronida oleks teinud sama välja, siis luurasime mööda hämarat metsaalust üksikute suurte kivirahnude vahel ja jõudsime kaarega matkarajale tagasi. Putkat ei paistnud enam. Ikka veel mõnevõrra ärritunud ja pahased, istusime esimesele pingile ja tegime ettevaatlikult suitsu. Ümber vedeles veel hulk konisid, ehkki suitsetamine olevat B sõnutsi kaitsealal keelatud - ta märganud vastavat silti, mis mul kahe silma vahele jäi.

See suitsupaus oli ka viimane torisemishetk, sest kohe pingi lähistelt käänas matkarada mööda treppe alla hämarusse, kus leidsime ennast vägevate kaljude vahelisest tumerohelisest ja niiskest ruumist. Võtsime kohe instinktiivselt fotokaamerad välja ja hakkasime pildistama. Siis kõndisime edasi ja kaljulinn muutus üha vägevamaks - siin on kõrgeid püstiseid kiviplokke, madalaid käike, kitsaid lõhesid, kaljudevahelisi saale, väikeseid koopaid. Trepid ja rajad liiguvad tumeroheliste, sambla, sõnajalgade ja teiste taimedega kaetud liivakivikaljude vahel. Kunagi oli selles kohas suure jõe suudmeala, kus vete uhtumistöö tulemusel selline maastik tekkis.

Kaljude keskel asuvad ruumid ja erinevad kivised vormid muudkui vaheldusid ja meie muudkui ronisime oma väljaväänatud jalgadega treppidest üles ja alla. Ühe koha peal viis trepp kaljunuki otsa, kust avanes kena vaade orule, Jičínile ja mägedele. Edasi liikudes märkasin ühel kaljuseinal päikeseratast ja teisi sümboleid. Need on ilmselt hilised, kuid samas pole välistatud et ka päris varased: kivi- või pronksiaegsed. On ju selge kogu see kaljudevaheline maailm on aastatuhandeid avaldanud muljet siinsetel aladel elanud inimestele. Ilmselt on tegu ka väga rikkaliku pärimusmaastikuga ja arvatavasti ka püha ruumiga. Katsusin mõne koha peal natuke ka seisatada ja vaadata, kes siin elavad. Nägi väikeseid valgeid olendeid, kes katsid kiviseinu - justkui pisikesed läbipaistvad liblikad või eosed või miskit sellist - igaljuhul hästi elusad ja nad liikusid püstiseid seinu pidi üles-alla. Mõtlesin, et küll oleks hää sellises kohas pikemalt istuda ja vaadata.

Meie õnnekombel ostetud kaart näitas, et oleme läbi käinud alles ühe väikse osa kogu tervikust. Vantsisime siis edasi, aegajalt muudkui pildistades ja filmides. Ühel hetkel otsustasime, et rohkem ei jäädvusta, sest ei jaksa lihtsalt, vahelduvad maastikuvormid on küll lummavad, kui teatud osas hakkavad juba korduma. Ütlesin, et võtan kaamerad välja, kui miski tõesti üllatab. Natukese aja pärast tõusime taas kaljunuki otsa rajatud vaateplatvormile, kus olingi taas täiesti lummatud - sealt avanes vaade kuusiku keskel kõrguvatele heledeatele kaljusammastele. Ronisin kohe julgelt piirdetorude alt läbi, et vaadet veel paremini näha. Filmisime ja pildistasime taas ja muudkui ahhetasime. Tõdesime mõlemad, et kogu see maastik suutis meid täielikult üllatada. Kusagilt postkaartidelt või turismibrošüüridest leitavad fotod jäävad ikka lahjaks selle kogemuse kõrval.

Üleval heleda kalju tipus oli kivide vahel mõnus natukeseks pesastuda ja ümbrust vaadata. Tegime taas suitsu. Ütlesin, et see on üks mu elu ilusamaid suitsetamispaiku. Siis vaatasin, et ühe samba otsas on helesinine päkapikk. Tal oli käes sinine helekristall, mis heitis pikkade vihkudena igas suunas ümberringi valgust. See päkapikk seisis seal kivisamba otsas rahuliku majakamehena. kohe sai selgeks, et tema saadetud valgust näevad ka inglid.

Rääkisin rahulikult B-le, mida näen ja seletasin, kuidas selline nägemine käima on läinud: algul sissejuhatavad šamaanilaagrid ja meelerännupraktikad erinevate abivahenditega nagu laul ja tants ja trummimäng, edasi võimalus vaadata ka juba ilma abivahenditeta, oskus enda sisemine silm lihtsalt tööle lülitada. Kõige selle juures on alguses väga oluline mitte karta nägemusi niiöelda välja mõelda - seda toonitas Mikk Sarv kogu aeg. Oma praktikas ma olen ka selgelt taibanud, et kui nägemus ilmub ja mulle mõistuslikult tundub, et ma olen ta välja mõelnud, siis tuleb mõistus kohe vaigistada ja usaldada pilti, mis hakkab siis elama oma elu ja kannab meile vajalikku informatsiooni. Kui aga lasta mõistusel sekkuda ja kriitikaga lammutada, siis variseb nägemus kokku. Selliseid asju on vahel oluline inimestele selgitada, sest muidu võib neile tunduda jutt päkapikkudest täiesti arusaamatu. Samas jätan ma neile ka täieliku vabaduse nimetada kõiki oma nägemusi väljamõeldisteks, fantaasia viljaks, muinasjutuks või koguni hullumeelsuseks. Seejuures soovitan aga meeles pidada, kui palju olulisi teadmisi ja elukogemust annavad meile edasi muinasjutud või ka näiteks tänapäevane fantaasiakirjandus ja filmid - kõik see nö väljamõeldud kraam kuulub kokku inimeseks olemisega, inimkultuuriga, kandes tähendusi meie enda jaoks, pannes meid mingis suunas liikuma, toetades ja arendades meis teatud hingelisi kvaliteete.

Jätsin siis sinise päkapikuga hüvasti ja liikusime edasi. Rada muudkui kerkis ja langes taas, liikus uuesti alla tumerohelistesse kivisaalidesse. Ühel hetkel leidsime ennast uuelt vaateplatvormilt. Seal haarasime jälle kaamerad välja, sest vaade oli uudne - nüüd paistsid eemal kõrgemad mäed ja needsamad kaks kummalist kivisammast, mida olime maanteelt vilksamisi märganud. Teises suunas avanes vaade sügavasse kanjonilaadsesse ruumi kõrgete püstloodis kaljusammaste vahel. Inimesed kanjoni keskel liivaradade kohtumispaigas tundusid pisikeste putukatena.

Siis liikusime platvormilt alla. Ühes kohas oli kaljulõhe nii kitsas, et kergem oli liikuda külg ees. Trapiastmed olid seal ka parasjagu kulunud, nõnda et lombakatel meestel oli allapääsuga parasjagu tegu. All kanjonilaadses ruumis (ei tea täpseid geoloogilisi termineid) avanesid vaated üles, kus kasvavate kidurate puude vahel kriiskasid miskid linnud.

Me jalad olid juba üsna läbi ja kõhud tühjad, aga hing hästi rõõmus ja kerge. Ronisime siis veel üles ja alla ja nägime veel mõnd uhket kaljut. Seejärel saime aru, et oleme jõudnud enamvähem sellesse piirkonda, kust pärast putkajuurest mööda hiilimist liikuma olime hakanud. Olime enne läinud alt poolt, nüüd tulime tagasi ülemist rada mööda. Spontaanne suund, mille valisime, oli imehästi töötanud: algul hakkasid avanema väiksemad hämarad kaljuruumid, siis üha suuremad ja vormiküllasemad, kuni lõpuks vaatasime maastikku mitmest kohast ka ülevalt.

Olles näinud raiesmikuvahelisel teel üht hirve ja üht oravat - nad olid täpselt ühte värvi - jõudsimegi putka ligidusse. Vaigistasime häält ja aeglustasime sammu. B kõndis alt poolt, sest talle tundus, et putka on juba kinni, aga palki ei ole värava peale ette tõstetud. Ma läksin aga igaks juhuks taas ümbert. Seejuures nägin, et tegu ongi täiesti sissekäidud rajaga, mida pidi tollipunktist mööduda - ilmselt kohalike tee. On tõenäoline, et maksupunkt on siin sisse seatud pigem välisturistide ja suurte gruppide jaoks. Kui matka algul olime nördinud, et kuidas saab loodusesse pääsemise eest raha võtta, siis tagasi olles hakkas ikka piinlik, sest kõik need rajad vajavad ju ka korrashoidu - käsipuud tahavad parandamist ja trepiastmed sättimist-kinnitamist. Leppisime B-ga kokku, et kui ta siia perega tagasi tuleb, siis ta maksab meie nüüdse käigu eest samuti. Lubasin talle selleks ekstra oma osa maksta (ehkki kassa on meil siin kogu aeg ühine, maksame korda mööda ühiste söömaaegade eest jne).

Nõnda jõudsimegi korraliku füüsilise treeningu ning hingekosutava kogemuse eest tänulikena uuesti parklasse. Et kõhud olid väga tühjad, siis otsustasime minna Jičínisse toidukohta otsima. Parkisime auto seal peatänava lähistele. Algul märkasime üht pitsat ja pannkooke pakkuvat kiirtoidumoega söögikohta. Ma tundsin üsna kindlalt, et ma pitsat ega pannkooke ega pastat ega knöödlit täna ei taha. B märkas aga kohe eemal välikohvikutulesid, mille suunas siis liikusimegi. Jõudes lähemale, nägime, et hooned muutusid seal pool uhkemaks - oli mitu kena historitsistlikku maja. Ühes neis asus Grand Hotel Praha, mille eest kohvikutuled paistsidki. Lasime end juhatada restorani poolele. Korraks tundus, et ehk on meiesuguste matkajate jaoks see koht liiga peen, aga maha istudes, sain aru, et see on kõige õigem koht, kus sel õhtul keha kinnitada. Tellisin Šopský salati ja hautatud brokkolid juustuga, kõrvale vesi. Toidud maistseid ülihead, puhtad, kerged. Selles kohas aega veetes tekkis eriline provintslinna lummus. Kui mööda tänavaid tulime, olid need peaaegu inimtühjad, ka peatänav. Jõudsime siis soojalt valgustatud juugendhotelli, kus mängis mõnus jazz ja võttis vastu lahke neiu. Hinnad olid seal Prahaga võrreldes 2 korda soodsamad, kuid ma julgeks öelda, et isegi maitsvamad. Ma olin muidugi sel korral valikuga ka väga ettevaatlik. Itaalia söögikohas mõjus risotto mulle raskelt, rääkimata siis u Fleku knöödlihunnikust, millest pool tuli järele jätta.

Nõnda et olen kogu sellest õhtupoolikust täiesti lummatud - algul kosutav matk keset looduse imesid ja seejärel õdus õhtusöök provintsilinna veidi unises kuid kõrgetasemelises restoranis. Tegin hotellist ja peatänavast veel mõned ööpildid, ühele jäi ka Jan Husi skulptuur.

Tagasisõit Prahasse oli B-le paras katsumus, sest vihma hakkas sadama ja eriti kiirteel nõelusid täiesti hullumeelsed Bemarid ja Borsched ja mis nad seal kõik olid. Öiseid sõite raskendab see, et täistulesid ei saa liikluse tiheduse tõttu kasutada ja teetähised on siin Eestiga võrreldes kuidagi tuhmid - näiteks telgjoont või piirjooni ei ole kohati peaaegu üldse näha. Sõidul läbi vihma taipasime ka seda, et ilm oli meid jalgsimatka ajal väga hoidnud, vihma oli tulnud vaid mõni üksik piisk. Üldiselt on aga siin praegu B sõnutsi vihmade hooaeg. Koju tagasi jõudes oli ilm üsna jahe. Termomeeter näitas 12,5 kraadi.

Otsustasin kohe magama minna ja mitte reisikirja jätkata, sest keha oli matka järel üsna väsinud ja uni tundus hea tulevat. Öösel aga hakkas kammajjaa peale. Kõigepealt nägin, et Mahtra muuseum on laienenud umbes terve Juuru suuruseks hoonete ja obskuursete kabinettide konglomeraadiks. Ma liikusin seal mingi lasteprogrammiga seoses ringi. Otsisime Raidiga kostüüme, et etendada koolipapasid või midagi. Sattusin mingitesse kummalisesse muuseumi tagatubadesse, kus ma ei olnud kunagi käinud. Ühes kambrs nägin tumepunast nõukogudeaegset mööblit ja mõisaaegseid musti kappe, seintel olid piklikud juugendstiilis pildid muuseumi endistest direktoritest. Tiia pilt oli kõige viimane. Seda tuba ei olnud keegi pärast Tiia minekut puutunud. Teistes ruumides käis aga kõva ümberehitamine, lauad ja toolid olid üksteise otsa tõstetud, osa seinu maha lõhutud, leivasõtkuja mannekeen lamas selili kapi otsas, rusikad püsti. Otsisin ruumidest oma koolipapa ümmargusi prille, otsisin ja otsisin, käisin kõik need imelikud toad läbi, vahepeal sattusin kokku Liiviga, kes pühkis 20 aastat vanadelt arvutikuvaritelt tolmu. Lõpuks kandusin oma prilliotsingutega kuhugi Tallinna vanalinna müüridele. Seal on minu unenägudes tavaliselt alati imelikud hämarad kohvikud, mille kaudu saab linnamüüri sisse liikuda, käikudesse, mis toovad hoopis teises kohas hoopis teise kohviku tagaruumide kaudu jälle tänavale või teise kohta müüridel. Seal siis kusagil kohtusin Raidiga, tal oli ka koolipapa kuub seljas, ta ütles, et meil on vaja kohe programmiga liituda. Ta tuhises ees minema, ma katsusin järele jõuda, aga kaotasin ta kusagil kohvikus silmist, astusin siis välja ja leidsin ennast Tartu Ülikooli aulast, kus oli presidendi vastuvõtt. See aula on mu unedes natuke teistmoodi, ta on esimesel korrusel, mitte teisel, aula ees on suur fuajee. Aula ise mõjub pigem kollasena kui helevalgena - valgustatud küünalde, mitte elektriga. Fuajee kõrval on garderoobid. Kui aulasse sisse astusin ja presidendile kätt andsin, siis märkasin korraga, et mul on seljas küll mu uus sametülikond, aga olen paljajalu. Vabandasin ja läksin garderoobi. Seal tuhnisin enda reisikohvris, leidsin küll triibulised sokid ja heledad sokid, aga musti, mis siia sobiks, ei olnud, olid vaid ühed auklikud mustad sokid. Läksin siis hädaga ikkagi paljajalu. Vastuvõtt oli aga selleks ajaks juba läbi saanud. Aitasin siis aulatädil uksi ja aknaluuke kinni panna.

Kui aulas olid küünlad kustutatud, läksin uuesti garderoobi, panin oma triibulised sokid jalga ja vedasin ratastega kohvri õue. Õues oli hämar üksikute 19. sajand gaasilaternatega valgustatud tänav. Hakkasin liikuma. Ühel hetkel haaras aga mind enda embusse ei tea kust välja karanud ultraihar blondiin, kes sosistas mulle muudkui, et tahab minuga seksida. Ma tõrjusin teda ja liikusin tänavat mööda edasi. Siis ta jooksis must ette, tõstis ühe kivist jämeda ümaraotsalise tänavapiirdeposti juures (teate küll sellised umbes kõrvatropikujuga graniitpostid, mille külge on vahel kinnitatud ka lainjalt rippuvad ketid) oma pitsilise kleidi üles ja ronis postile katsiratsi otsa. Ma jäin hämmastusest seisma, sest ta konkreetselt seksis selle piirdepostiga. Ta venis nii suureks. Mul hakkas halb. Pöörasin ringi. Aga teisel pool oli järgmise posti otsas nikkumas samasugune ultraihar blondinka, ta oli ennast paljundanud iga piirdeposti otsa, terve tänav oli teda täis, ta väändus ümber kõikide piklike vormide, mida linnas nägin: hoonete klassitsitlikud sambad, tänavalaternad, hilise jalutaja spatsiirstokk etc etc. Samal ajal oli ta minu ümber, ta oli igal pool. Ja järsku ma sain aru, et ka mina olen igal pool. Et ma olen ka see kivist piirdepost, et ma olen kõik need kivist postid ja piklikud vormid, mille otsas ta ennast hööritab. Panin jooksu, nii kiiersti kui jalad võtsid, kihutasin öisele maanteele, ei näinud enam midagi, ei kuulnud enam muud kui kõrvus tuhisev tuul ja südamekloppimine. Järsku moondus mu jooks kiireks autosõiduks, mis hakkas märgatavalt raugema. Auto ähkis ja vusises mahakäivalt. Samas oli tal veel pärs suur hoog sees. Katsusin pidurdada, aga ei saanud, sest ma istusin ainsa reisijana auto tagaistmel. Katsusin üle tühja juhitooli piduripedaalini küünitada, aga ei ulatunud. Ronisin siis üle esiistmete. Samal ajal nägin, et mu tuledeta auto kihutab hämaral teel lonkivate noorte suunas. Sain napilt enne nendele otsasõitmist auto kinni pidada. Lõin tagurpidi käigu sisse ja tuled põlema. Noored, kellele oleksin valgustamata autoga ääre pealt otsa sõitnud, said minu peale maruvihaseks, nad haarasid tühjad viinapudelid ja pesapallikurikad, kui ma parasjagu aru sain, et mu autol ei ole enam üldse jaksu, et ta vusiseb ja ähib. Nägin tagasi vaadates, et neid noori on siin terve sajapealine kari, et nad lähenevad mu autole ka tagant. Lõin paaniliselt esimese käigu sisse ja katsusin eestpoolt ründajate vahelt läbi sõita, aga auto ei jõudnud enam kuhugi ja suri välja. Kurikate ja viinapudelitega noored kobardusin mu auto ümber nagu rotid Naksitrallide Muhviauto ümber. Nad karjusid nagu ürgsed kriiskavad dinosaurused. Kui esimene kurikas üles tõsteti ja see mulle esiklaasi sadas, ärkasin plaksti üles. Olin korraga täiesti ärkvel. Mäletasin kõiki unenäo detaile. Katsusin uuesti magama jääda, aga ei saanud, sest ma muudkui mõtlesin, et mis selle osaga minust, mis jäi unemaailma, seal autos edasi juhtus. Nad ju ilmselt tampisid mind liha ja klaasikildude pudruks. Ma ei saanudki kuni hommikuni korralikult und tagasi. Kella poole kümne ajal otsustasin üles tulla, sest pigem selge ilmsiolek kui turnimine uneilma mudasemate sfääride kallastel.

Kummaline on see, vahel on nii, et kui argielus on olek hästi helge ja kerge ja kindel - nii nagu eile pärast matka - siis ebastabiilne, destruktiivne ja painajalik surutakse mulksti unede sfääri. Vahel on aga vastupidi - on olnud mitmeid järjestikusedi öid, kui uned on hästi kirkad, kerged ja jumalikud ning nendega vahelduvad päevad hallid ja hirmused. Eesmärk oleks end niiviisi terveks teha, et blokeeringud ja pained laheneksid tervikuna.

Kell saab pool üks. On pühapäev. B ärkas ka tunnike tagasi, tegi süüa ja luges, nüüd läks korraks välja. Söön ka ja siis arutame meie tänast sõitu.

22. juuli 2012 12:25 Praha

Kolmas päev Prahas

Reede, 20. juuli 2012. Ärkasin taas võrdlemisi hilja, nii poole 11 ajal. Välja sain sel korral kell neli. Hradcanskast helistasin B-le, et küsida, kus asub too soovitatud taimetoidurestoran. B juhatas mind Tyni kiriku juurde. Sõitsingi siis Stare Mestosse ja uitlesin ilma kaarti vaatamata mälu järgi raeplatsi suunas. Sattusin seejuures Josefovi servast läbi jalutama ja märkasin eelmisest aastast tuttavat juudi surnuaeda. Raeplatsile jõudes hakkas vihma sadama ja ma lippasin Tyni aia lähedale kangi alla. Helistasin uuesti B-le. Ta juhatas mu nüüd täpsemalt kohale. Seejuures kippusime taas pikemalt kui hädapärast lobisema. Ma ei tea üldse, mis see maksma võib minna, kui ma siit Eesti numbrilt kohalikule helistan, aga see ei olegi nii tähtis, sest palju sa ikka reisidel oled.

Astusin siis sisse taimetoidurestorani nimega Beans. Seal pakuti indiapäraseid toite. Ka nõud olid Indiast tuttavad - metallist sektoritega taldrikud ja topsid. Taustaks mängis gayatri mantra, mida võis Indias iga nurga peal kuulda, iseäranis jalga tatsuma paneva kiire viisiga. Täpselt sama viis kõlas ka siin. Nii et tundsin ennast ses paigas kohe väga koduselt. Toitu oli ka lihtne valida - kusagil ei olnud vaja mõelda, kas on lihalik või mitte. Ma muidu lähtun praegu Tooma evangeeliumist meelde jäänud kirjakohast, kus on öeldud, et kui teile kusagil võõrsil süüa pakutakse, siis võtke see vastu ja tervendage haigeid - mida võiks mõista nii, et unustage paast ja tehke imesid - selliseks oli see kirjakoht minu mälus ja igapäevases käibes muutunud. Aegajalt on lihaliudade juures imesid sündinudki, aga see kehtib ennekõike ikkagi olukordades, kus toidu ostja, valmistaja, pakkuja ei ole ma ise. Ma pole ise küll juba miski kuus-seitse aastat poest toiduvalmistamiseks liha ostnud. Selles seisus olen aga aegajalt ikka, et kõht on jube tühi, aga restoranis ei ole ühtki lihavaba toitu - siis tuleb jälle teha kompromiss. Mõnele ortodokssele vegetariaanile kõlan ma ilmselt üsna kahekeelselt ja mõnele peekonilaikijale arusaamatult enesele ja teistele tüli tegevana. Kõige lihtsam on aga öelda, et tegelikult tunnevad keha ja hing tasakaalukoha ise ära. Neid tuleb vaid osata kuulata.

Ladusin endale sääl siis suure hulga toitu ette, võtsin juurde mango lassi. Jalg tatsus muudkui mantrate järgi ja kerge muie oli suul. Toitu jäi natuke üle, pakkisin selle siis endale kaasa. Pakend anti kenasti tasuta. Et vihma veel sadas, otsustasin natuke LP sirvida. Ühtlasi oli silm peale jäänud leti taga kohvi rüüpavale kenale neiule. Kui sisse astus üks hindu, kes tundis huvi restorani lahtiolekuaegade, toitude valmistamise ja paiga omaniku vastu, siis kandus neiu leti tagant sujuvalt tema lauda ja jäi sinna toredasti pikalt vestlema.

Kui välja astusin, tibas ikka vihma. Kell oli saanud viis, just oli Tyni Maarja kirik kinni pandud. Olin korraks jälle enda peale pahane, et jäin oma käiguga nii õhtusse. Siis aga otsustasin, et jalutan lihtsalt ringi. Pilte palju ei teinud, sest vihmutas üsna pidevalt. Tõmbasin fotokotile kile peale ja uitlesin niisama. Leidsin ennast püssirohutorni juurest ja rahvusväljakult, aegajalt sattusin ringi tiirutades muudkui Jakobi kiriku juures fassaadil mõnd detaili märkama ja pildistama. Selliset suurte hoonete puhul ongi tore vahel koju kaasa viia vaid mõni detail.

Kui kell oli kuus läbi saanud, läksin vana-uue sünagoogi juurde. Turiste oli seal selleks ajaks piisavalt hõredalt, et sain rahulikult sünagoogi idaotsa juures treppidele istuda ja esimest korda selle reisi jooksul natuke ka sisemise silmaga ringi vaadata. Kui hoone juurde jõudsin, siis tundsin kohe teatud täidetuse või laetuse või õhulisuse tunnet, justkui sünagoogi ja selle lähema ümbruse ruum paisuks, avarduks, sünkroonis minuga. Tajusin täitsa füüsiliselt, et mul on selle kohaga ikka mingi teema. Mis täpselt, pole ikka veel selge. Eelmisel aastal istusin sünagoogis sees miski tund aega, turistid muudkui vahetusid, mõni istus ka natuke, üldiselt peeti end tasaselt ülal, sellist voorimist ja hullamist nagu märkasin Pariisi Jumalaema katedraalis siin ma ei täheldanud. Samas oli kõigil ikka oluliselt kiirem rütm kui minul. Tookord istusin läänepoolses servas pingil ja vaatasin, mis ruumis toimub. Tollase vaimumöllu kirjeldus on mul vanas märkmikus olemas. Vahepealse aasta jooksul olen meelerännus korduvalt sinna sünagoogi tagasi kandunud. Viimati nägin, et minu peamine häda, mille pärast rännakul olin, on seotud vanade juudi kirjarullidega. Minu haige osa oli nendesse kirjarullidesse mähitud. Teine kiht selles nägemuses oli suur Piibel, mille lehti puhus tugev tuul. Nüüd, kui seal sünagoogi nurga juures istusin, läks ruum kiiresti lahti, kogu pühakoda hiilgas valguses, maad ja taevast ühendas hele valgusesammas. Sain aru, et see koht on targalt valitud või on ta lihtsalt niiviisi pühitsetud, et töötab siiamaani. Ümber valgusesamba ja avatud ruumi lõid liikuma kodarjad horisontaalsed valgused, mis ulatusid kaugele üle linna. Kõike seda on natuke keeruline kirjeldada, sest sõnu ei jätku. Igaljuhul selle protsessi kestel nägin ühel hetkel taas, et olen üks nendest lühikeseks pöetud peaga kõrbeerakutest, kes moodustavad vennaskonna, mis aegajalt kokku tuleb. Kohe kui see kõrbemees oli vilksatanud, nägin ennast vana habemikuna siin linnas. Seejärel ilmusid kirjarullid ja mähkisid mind endasse, justkui kümned lahtirulluvad kempsupaberid. Tundus, et tegemist on miski kirjatundjate pärandiga, mis vajab tervendamist. Olgu eelmiste eludega, kuidas on, aga selge on see, et siin ja praegu, tänases ruumis ja tänases elus on vaja harmoniseerida ja tervendada kõike, mis seda vajab - nii endas kui enda ümber. Nõnda siis keskendusingi sisemistele liigutustele, mida sellises olukorras teha saab.

Ühel hetkel märkasin, et mul on kõik selle aja, mis ma seal treppidel istusin ja väliselt tavalise turistina katsusin näida, reisijuht tagurpidi käes olnud! Keerasin siis raamatu õigeks ja istusin veel natuke aega. Üks rahulik habemik kõndis mööda müüri. Läksin talle järele, libistasin hüvastijätuks kätt mööda pühamu siledat seina ja kõndisin raeplatsi suunas, kus mind ümbritses taas turistide vool.

Keset inimmerd helises telefon - B helistas ja ütles, et tal algas nüüd puhkus. Leppisime kokku, et kohtume sillal. Klementinumi juures ülekäigurajal inimesi ja ümbrust filmides jäi ka B kenasti teisel pool teed kaadrisse. Ta tegi ettepaneku minna mõnda klassikalisse Tšehhi õllekeldrisse. Ta teadis paari kohta, mille suunas siis jalgsi teele asusime. Kõndisime Václavi väljaku otsast läbi. Ühel hetkel soovitasin vaadata igaks juhuks LP kaarti. Selgus, et otsitav kõrts nimega U Fleků asub hoopis teises suunas. Otsustasime sinna ikkagi jalgsi minna, ehkki mu jalad olid päevasest vantsimisest üsna väsinud. Tegime teel ühe purskkaevu juures väikese suitsupeatuse. Seal istusid ka mongolivälimusega ümarik mees koos oma kaasaga. Kui nad lahkusid, küsis mees meie käest soome keeles: "Kumb on parem, kas vana Tallinn või Vana Praha?" Meie muidugi naersime vastu, et ikka vana Tallinn.

Varsti leidsime U Fleků üles. Seal juhatati meid läbi pikkade käänduvate kordoride kabareesaali, kus võlvide all istusid juba mõned seltskonnad. Kui mööda koridori liikusime, nihkus meie ees väga aeglaste maadligi sammudega helehall akordeoniga vanamees. Saali jõudnud, hakkas see vana seltskondadele vastavalt nende rahvustele laulukesi mängima. Osa inimestest läks päris pöördesse. Meie kõrval istusid mustanahalised naised, kelle tuju too vanamees samuti silmnähtavalt tõstis.

Õlu, mida U Fleků pakkus, oli tume. Et tegu on vana õllekojaga, siis neil ongi valikus vaid üks mark, nende oma majaõlu. Tellisime ka toitu. Võtsin knöödleid ehk knedlikuid ja liha, sest lihata toite seal ei olnudki. Kui toidud lauda toodi ja õlle kõrvale ka pits Becherovkat juurde pisteti, siis B ütels, et enam tšehhilikumaks minna ei saa. Sõime kõhud tugevasti täis, knöödleid tuli muidugi järele jätta, nad on lihtsalt nii rammusad - sellised aurutatud saiad, mida serveeritakse lahtilõigatuna liha ja kastme kõrval üsna suures koguses.

Kui arve võtsime, saime aru, et tegu on ikka turistilõksuga. B ei olnud seal ise enne käinud. Külastajate hulgas ei olnud üldse tšehhe ja arve oli päris krõbe. Edasi liikusime veel kahte baari. Baaris 23 veetsime pikemalt aega. Sinna sisse astudes avastasime, et meil on kahepeale täpselt 72 krooni ja et selle summa eest saab täpselt 2 õlut. Taas väga kena kokkukõla. Ajasime seal siis õlut rüübates ja suitsetades juttu, vaatasime inimesi. Õhtu lõpetasime kõrtsis nimega Shadows. Tagasi koju sõitsime taksoga.

Uned olid väga ilusad ja kosutavad. Nägin imelisi kergeid ja heledatoonilisi mustreid, mida sain enda vaimuga liigutada. Siis olin koos kahe oma sõbraga: üks neist oli Kalju Paldis ja teine üks vanem hallipäine nõid. Meie ülesandeks oli erinevates ettevõtetes demonstreerida magnetismi. Enne kui ühte kauplusse sisse astusime, palusin Kaljul korra minu peal näidata, kuidas magnetism toimib. Olime parasjagu poe klaasukse juures, tema juba sees, mina veel väljaspool klaasi. Tõstsin siis käe üles ja Kalju samamoodi teisel pool klaasi. Väga huvitav oli tunda, kuidas miski surus mu käelaba väljast poolt käeseljalt tugevasti klaasi ja Kalju suunas. "Töötab küll!" ütlesin rõõmsalt. Siis läksime sisse ja demonstreerisime kaupluse juhatajale ja personalile, kuidas inimmagnetismiga saab triikraudu õhku tõsta. Nii tore oli vaadata ühus heljuvaid triikmasinaid. Mehed ujutasid justkui laevukesi. Avaldasime igaljuhul poodnikele muljet.

Olen enne ka unes sellist magnetvoolu tundnud. Ükskord oli meil Mahtras elutoas magnetdušš, mille all seistes sai oma keha laadida ja pärast saadud laenguga ringi liikuda.

Järgmine inimene, kellele läksime magnetismi demonstreerima, oli onu Peeter. Olime ülikoolis tema kabinetis ja ta jälgis huviga, kuidas kirjutuslaualt kümmekond erinevat kirjapulka õhku tõstsime ja tantsima panime. Igaks juhuks näitasime trikki veel ka ühe poest kingituseks kaasa saadud triikrauaga. Peeter tunnustas nõidade tööd ning lubas rektoraadis meie eest seista.

Õhtulauas hakkasid mehed veel vigureid näitama. Ühel hetkel suunas too teine näuh! sõrmed Kalju poole ja saatis magnetlaine, mille peale Kalju kiirelt reageeris ja keeras oma lained tema omade ümber - tekkis seis - pinge - ma ütlesin meestele, et kuulge, te olete mõlemad minu sõbrad ja teil tuleb ühte seltskonda rahulikult mahtuda, kui tahame ühise magnetismiprojektiga edasi minna.

.

Käik Vysehradis

Eile nokitsesin kuni kella viieni toas. Valisin fotosid, kirjutasin päevikut, võimlesin natuke. Kella viie ajal sain teele. Kõndisin mööda tänavat trammipeatuse poole, hingasin sooja suveõhku ja sain korraga aru, et kõigel sellel ei peagi olema mingit mõtet. Oma olemasolu ja liikumist ei ole vaja pidevalt ratsionaalselt argumenteerida. Kui taas selle lihtsa asjani jõudsin, sain jälle aru, kui lihtne on ennast lülitada õnnelikkuse lainele. Lihtsalt kõndida, vaadata tänavaäärseid puid, eramute aedadedes kasvavaid põõsaid ja lilli, libistada pilk üle mõne naljaka müüririnnatisel või garaažikatusel lamava valge kassiskulptuuri, teha mõned fotod ja lihtsalt jälle kõndida.

Kulgesin mööda väikesest I maailmasõja monumendist, mille linnaosa rahvas on langenud lähedaste mälestuseks püstitanud. Taamal märkasin ühe eramusse rajatud kõrtsi väraval vikerkaarevärvilist lippu. See tõstis tuju. Samas sinna sisse astuda küll ei julgeks. Värava ümbrus oli täis õllereklaame ja tundus kuidagi kahtlane. Kõndisin edasi trammipeatusse, seal avastasin, et selles peatuses ei ole piletiautomaati. Mõtlesin siis, et jalutan lihtsalt kesklinna suunas edasi. Leidsin ühe mahajäetud moega trepi, pildistasin kaldaserval graffitiga kaetud müürijuppi all paistva linna taustal. Siis avastasin, et olen telefoni tuppa jätnud. Ma ei lasknud meeleolul langeda, ütlesin endale, et see on nüüd lihtsalt trenn ja vantsisin koju tagasi.

Ühes telefoniga suundusin nüüd otse sellesse kaugemasse peatusse, kus olime eelmisel päeval piletid ostnud. Mu taskus leidus täpselt 23 krooni, millega sain kenasti ühe pileti. Istusin siis esimese ettejuhtuva trammi peale, sest mulle tundus, et kõik trammid sõidavad sellest peatusest Hradčanskásse, aga see oli nr 2, mis keeras hoopis vasakule stalinistliku arhitektuuriga Dejvice linnaossa. Tegin siis selgeks, et see liin ei olegi kuigi pikk ja otsustasin lõpp-peatusse sõita. Seal aga kamandati mind kõlarite kaudu inglise keeles trammist välja. Jalutasin siis eelmisse peatusse ja ootasin seal, kuni tramm ümberpöörukohast jälle liikuma hakkas. Kõik see tegi mulle parasjagu nalja. Peatuses vaatasin jälle neid inimesi, kellel on pisikesed koerad. Tihti näeb siin just selliste väikeste koerakestega jalutavaid mehi.

Sõitsin siis metroopeatusse ja sukeldusin maa alla. Seal oli tipptunnilikult palju rahvast ja natuke närviline õhkkond. Vahetasin liini ja jõudsin varsti Vyšehradi peatusse. Seal tuleb metroorong maapeale. Väljudes leidsin ennast kummalisest kohast – ümber olid natuke vanunud välimusega suured konverentsikeskuse hooned, lähedal asub üle oru ulatuv kõrge viadukt. Istusin siis peaaegu inimtühjas konverentsikeskuse pargis pingile ja uurisin enda Lonely Planetit. Sain, aru et Vyšehrad on natuke eemal ja sammusin sinna.

Lonely Planeti sõnutsi asub Vyšehradis Praha kõige vanem säilinud hoone ehk Püha Martini rotund. Selle kena pühamu juures tegin paar pilti. Uks oli suletud, sest oli juba õhtu – üsna tüüpiline minu kohta – päeval ma molutan ja kirjutan päevikut jne ning õhtul lähen liikvele, kui kõik muuseumid ja huviväärsused on suletud. Täna loodan kuhugi ka veel sisse pääseda.

Tõusin siis kindluse rinnatisele ja pildistasin avanevaid vaateid. All koksiti tennist. Rinnatisel poseerisid neiukesed üksteise fotoaparaatidele. Päev hakkas loojuma. Rullisin endale ühe suitsu ja jalutasin edasi. Jõudsin vanemana tunduva müürijupi juurde, tegin sellest pilti. Müürijupi taga etendati parasjagu miskit suvelavastust – vaatasin üle müüri ja nägin, et laval kõneles valges särgis ja mustades viigipükstes mees telefoniga, milleks oli naise punane king.

Jalusasin siis Peetri ja Pauli kiriku juurde, mille esisel platsil veetsin päris pikalt aega. Mulle meeldivad selle kiriku portaalide helesiniste, roosade ja õhtupäikest tagasi peegeldavate kuldsete toonidega ilmutuslikud mosaiigid. Pikalt pildistasin ka kiriku kõrval asuva surnuaia nurgas asuvaid riste, mis on kõik pea täpselt ühesugused – igal haual on musta risti ja kuldse Kristusega krutsifiks. Esmapilgul mõjus see Jeesuste kaskaad jaburalt, neid oleks justkui ühe šablooni järgi igale inimesele valmis vorbitud. Mõtlesin, et foto pealkirjaks sobiks „Your own personal Jesus“. Pildistades hakkasin aga sügavuti mõtlema, et tegelikult ongi Jeesus ju seesmiselt igale ühele üks ja sama. Tema õpetuse tuum on sama, olenemata erinevatest tõlgendustest, mida inimesed aastasadade jooksul on loonud.

Olin B-ga ennist telefonitsi kokku leppinud, et hakkan Vyšehradist vaikselt kesklinna poole jalutama, et siis koos sööma minna. Kõht oli küll juba väga tühi, aga kummalisel kombel kadus nälg jalutades ära. Kõndisin mööda ilusat treppi alla tänavani ja läksin sealt jõe äärde. Treppide ülemise otsa juures terrassil norutas üks kurb mustanahaline mees. Olin teda juba kiriku ees seismas näinud. Tegin alt üles ühe kiire pildi, katsudes jäädvustada kummalist situatsiooni Euroopa kindluses norutava musta mehega.

Kõndisin siis piki kallast kesklinna. Teel nägin mitut esinemaseadvat jatsupunti. Kaldapealse Vyšehradi poolses osas oli meeleolu kuidagi lahedam ja kohalikke oli enam näha. Mida lähemale kesklinnale, seda turistlikumaks läks meeleolu. Kaldakindlustuste kohal üleval tänava ääres jooksis pidev historitsistlike tortide lint. See jättis mind nüüd juba kuidagi ükskõikseks. On küll uhke ja on küll meeleolukas ja vormiderohke jne, aga kaua sa ikka sellisest kraamist muudkui vaimustud ja kõike aparaati katsud püüda. Lasin majadereal lihtsalt mööda voolata, ujusin ise üha tihenevas inimmeres edasi. Kui kaldapealne ära lõppes, juhtides jalutajad üles tänavale, siis tegin paar lohakavõitu pilti ka.

Rahvusooperi juurde jõudes oli juba nii hämar, et laternad pandi põlema. Teatud kindlates kohtades jõe kaldal võis näha tervet hunnikut turiste, kes kõik katsusid kehvemate või paremate kaameratega päikeseloojangus linnust pildistada. Mammid lasid seebikarbivälkudel sähvida, samas kui tõsiste nägudega jaapani noormehed enda profikaameratega statiividelt kaadreid sättisid. Mina jäin enda EOS 600D-ga sinna kuhugi vahepeale ja tegin taas ühe pisut tüdinenud pildi.

Kui olin Karli silla otsa juurde jõudnud, helistas mulle B ja ütles, et on tööga valmis saanud. Ma vastu, et olen ka parasjagu kohale jõudmas. Tulin siis läbi suveniirinodist kiiskava passaaži, liikusin kiiresti sillaotsas väravatorni alt läbi. Sillal suutsid mind turistide hordid taas hämmastada. Mulle oli eelmisest aastast meelde jäänud pigem Karli silla inimtühi öine olek, kus võis ämblikuvõrkudes tumedate skulptuuridega rahulikult tõtt vaadata. Nüüd inimmassi jõudes, võtsin uuesti fotoka välja, sest vaatepilt oli seda väärt. Hoolimata rahvarohkusest oli silla vaim siiski tugevalt tunda – tume, kummaline, justkui salapäraselt sosistav, natuke valulik... Nepomuki kukkumiskohas olid parasjagu Jaapani noored. Üks pani käe kuldsetele tähtedele ja keskendus. Siis tegi seda järgmine. Huvitav oli neid vaadata. Algul nad naersid. Siis, kui panid käe tähtedele, jäid aga vaikseks.

Lippasin trepist alla saatkonna juurde. Tegin paar pilti. B võttsis mind auto peale ja me sõitsime hilist õhtusööki sööma. Käisime kusagil Vinohrady kandis Itaalia restoranis, kuhu ma oleks oma tehnikakoti ja mütsi maha unustanud, kui mitte kelner meid tagasi sisse poleks hõiganud.

Uni tuli hää. Unenägudest mäletan ainult üht episoodi. Inimesed istusid kirikus. Pingid olid seljaga altari poole. Oodati mingi olulise sündmuse algust, sosistati, nohistati. Vaimulikud kõndisid viimaseid ettevalmistusi tehes ringi. Minu kõrval istus Evald Saag ja luges natuke kõvema häälega palvet. Teisel pool istus üks vaimulik, kes küsis Evaldi palvetamise peale minult: „Ega see teid ei häiri?“ Ma raputasin õrnalt pead, „Mkmm“. Teritasin kõrva ja kuulatasin, mis Evald ütleb. Ainus, mis mulle tema sõnadest meelde jäi, on: „Seda videot olen ma korduvalt vaadanud.“

20. juuli 2012 14: 09 Praha