Öised katkendid

Raplas Haldushoone fuajees oli etendus, kus osalesid kõikvõimalikud maakonna taidlejad. Haldushoone fuajee oli kuidagi laiem ja mingil imelikul moel kokku sulanud rahvamaja fuajee ja saaliga. Ühest pääses teise ilma õue minemata ja maanteed ületamata. Ruumides oli soe valgus, kaetud olid lauad, kust oli juba üks hoog inimesi üle käinud, kõikjale oli paigutatud pikki võimlapinke, kusagilt kostis rahvatantsumuusikat. Täpselt ma ei teadnudki, kus etendus käib, seda ei olnud otse näha, küll aga tundusid kõik peale minu teadvat, mis toimub. Ma töllerdasin niisama ringi, näppisin laudadelt viinamarju ja tahtsin ära minna, aga ei saanud, sest kusagil oli pere ja sugulased ja kusagil olid siin ka mu Tartu sõbrad, keda millegi pärast kohalike taidlejate etendus huvitas.

Järgmisest katkendist on meelde jäänud, et isa leidis minu spermapaberid.

Siis nägin, kuidas Tallinna raekoja platsil marssisid erinevad Savisaare üksused, Mupo ja Savisaare noorkotkad ja Savisaare gaidid ja Ühisteenuste kolonn ja veel igasuguseid ametkondi, kõigil oma mundrid ja embleemid ja tuttidega narmasservalised lipud. Kui iga järgmine Viru tänava poolt diagonaalis üle raeplatsi marssiv kolonn umbes vaekoja aseme kohal paikneva Savisaare pärgadega ehitud poodiumini jõudis, siis langetati üksuse lipp ja selle liikmed viskasid Savisaarele näppu. Igal üksusel oli auavaldamiseks oma näpuviskamisviis, mõned tõstsid masinlikult rusikas käe ja siis lõid sõrmed harali, mõned jälle viskasid v-märki, mõned lainetasid sõrmedega, mõned näitasid OK, mõned aga viskasid justkui natsid käe Savisaare suunas, selle erinevusega, et välja oli sirutatud väid üks näpp, nad justkui osutasid oma juhi suunas.

Seejärel leidsin end Saksamaalt kiirrongist. Järsku muutusid maastikud ja linnad meie ümber täielikult, hooned olid hoobilt lagunenud ja kõikjalt koorus värvi, mingid jubedad korstnad suitsesid ja inimesed käisid läkiläkide ja puhvaikadega. "Valper! Me sisenesime Ida sektorisse!" hüüdsin ja otsisin oma ICE-istme alt märkmikku, et tähelepanekud kirja panna.

13. märts Trt

Taat on taas indiaanlane

On suur messihall ja selles indiaanitelk. Telgi uksel seiab Taat sulgedega peakattes ja kutsub mind sisse. Sees on pingid ja seinal balti parunite perekonnavapid. Ma istun pingile ja nihutan pilguga ajaviiteks seinal olevaid vappe. Paigutan nad paremini. Siis hakatakse lugema Meie Isa palvet. Loen kaasa. Lõpuks lööme risti ette. Märkan, et Kati istub minu kõrval. Siis läheme telgist välja, et messi mööda edasi kõndida.

10. märts 2013    Kärgulas

Tulen ülevalt.

Tulen ülevalt. Algul näen ennast oranžide tiibadega langevarjuga. Liuglen ülemistes heledates hõredamates kihtides. Siis aga hakkan allpool nägema suurt linna, tänavateruudustikku, pilvelõhkujaid. Mind võtab vastu helikopter, kust mind filmitakse. All ootab rahvas. Laskun rahulikult ja sujuvalt. Jõuan pilvelõhkujate vahele. Nad on erakordselt kõrged. Katsun mitte klaasseina vastu lennata. Helikopter laskub nüüd minu all kiiremini kui mina. Suur rahvahulk katsub spontaanselt aimata, kuhu helikopter võiks maanduda ja hakkab inimeste keskele lagedat platsi moodustama. Kui lapergune plats justkui helikopteri tiivikutuulest laiali puhutud inimeste keskel kuju võtab, siis nihkub see sinna-tänna nagu mesilassülem, ehkki moodustub puuduvatest inimputukatest ehk siis on nö pahempidi mesilassülem või inimparv negatiivis. Kui lõpuks spontaanselt kopteri maandumispaika aimata püüdev inimtühi laik ja kopter kokku puutuvad, siis jooksevad inimesed kopteri juurde ja hoiavad seda täiest jõust kinni, tursked mehed viskuvad üle lennumasina jalaste, osa mehi üle saba, naised suruvad rinnad vastu külgi. Nad suudavad masina paigal hoida, ehkki see kastub ikka uuesti lendu tõusta. Justkui surmavalt haavata saanud ja agoonias jahiloom katsub kopter veel viimased jõuvarud kasutusele võtta, et põgeneda, annab siis aga inimmassile alla ja ei rabele enam. Rahvas juubeldab. Nagu muistse mammuti oleks nad kätte saanud. Siis pöörduvad kõigi pilgud minu suunas. Liuglen sujuvalt väljaku poole. Inimesed tõmbuvad eemale.

Järsku on linnaväljaku asemel tohutu päikeses kiiskav lumeväli. Kihutan pea ees alla, nüüd ei ole mul enam langevarju ega mingit muud abivahendit, olen puhtalt mina omas kehas. Mulle meenub, et ma ju oskangi lennata ja et see on nüüd see koht, kus saan tahtega suunda muuta. Vahetult enne lumevälja teen kaare ja tuhisen uuesti üles, lennates seejärel mööda lumist maastikku edasi. Liuglen metsade kohal. Meenuvad metsapäkapikud, kellele tahaks külla minna. Otsustan kiirendada. Vahetan justkui teadvuse režiimi ja lülitan käima tohutu energiavoo, mis tuhiseb minu keskmes piki keha. Kiirendus on vägev, lumised laaned kihutavad all, reaktiivtuli pahiseb minu keskel. Mulle tundub nagu mu keha seisaks ühe koha peal paigal, ja samuti teadvus, kõik muu aga liiguks tohutu kiirusega mu all ja ümber. Samas tean et kihutan hoopis mina. Ühtlasi tunnen, kuidas see tuhisemine mu keha puhastab ja tervendab.

Järgmisel hetkel ärkan lapsepõlve kollastes ja pruunides toonides magamistoas oma voodis. Laman. Lai energiavoog pahiseb ikka veel keset mind. Voodi kõrval on ema. Või on see õde? Ta läheb kööki mulle midagi tooma. Otsustan, et nüüd aitab ja tulen pahisemisest välja. Vaatan natuke toas ringi ja mõtlen oma kehaasendile. Siis ärkan siia Tartu Supilinna koju oma voodisse ja olen üleni õnnelik.



8. märts 2013 Trt