13. november 2017


käin dušši all
et siis minna forum romanumile
enne aga
võtan vatipulga
ja puhastan duššiniiskeid kõrvu
vatipulk krudiseb kõrvas
ja muudkui kordab:

let the politicians home
let the politicians home
let the politicians home!


15.07.2017 Rooma



5. oktoober 2017

Pastor Annika Laats Armastusega kooseluseadusest

Suur tänu, pastor Annika Laats! Ometi kord väljendab vaimulik rahvale kooseluseaduse küsimuses selgelt Armastuse sõnumit. Kristuse Evangeeliumi põhisisu on Armastus ja Tervenemine, nii inimese ja Jumala suhetes kui ka inimestevahelistes suhetes.
Mis puudutab aga seksuaalsuse osa vaimses elus, siis on see üks suur ja tegelikult ülioluline teema ja selles on heterosuhted ja kõik alternatiivsed suhted võrdsed, sest seksuaalsus on seksuaalsus ja selles on tohutult potentsiaale, mida pole üldse võimalik tundma õppida ega rakendada, kui me ennast lihtsalt kultuuriliselt konstrueeritud hoiakutega blokeerime.
Kurb on see, et kõrgesti haritud ja juhtivad vaimulikud ajavad segamini Vaimu suuruse, Tema kingitud potentsiaalid inimtsivilisatsiooni muutuvate ja tihtilugu takistavate nähtustega. Sügava ja Igavese Jumala Sõnaga läbisegi on ka Piiblis inimlikke interpretatsioone, tollaste ühiskondade kultuurilisi, poliitilisi ja kokkuvõttes kaduvaid/muutuvaid nähtuseid. Kramplikult neist iganevatest struktuuridest kinnihoidmine pärsib vaid meie arengut, nii ühiskonnana kui üksikisikutena.
Seejuures ei taha ma väita, et kõik, mis pärineb ajaloost või pärimusest või inimkultuurist tuleks hüljata. Kaugel sellest. Meil tuleb lihtsalt teha valik: võtta see, mis toetab meie arengut ja terviklikku elu, ja vabastada kõik, mida me enam ei vaja. Tõustes teadvele, mõistes ajaloolisi, kultuurilisi ja vaimseid struktuure, saame aru ka oma vastutusest ühiskonda koos hoida, arendada ja tervendada. Seejuures tuleb kindlasti tugineda kõige olulisematele inimväärtustele, mis on aegadeülesed.
Siin kõlavad mu meelest kokku kõigi maailmareligioonide sügavaim sisu ja tänapäevased püüded anda kõigile võrdsed inimõigused, vaadata inimesi nende erinevuses võrdsetena.
Kogu see küsimustik on suur ja kompleksne ja ma olen vältinud neil teemadel kaasa rääkimast, sest väga kerge on sattuda sildistamise ohvriks, väga innukalt tahetakse tänases Eestis mind ühte või teise leeri tõmmata, ehkki ma pole oma vaadetelt kummaski äärmuses. Täna õhtul aga Annika Laatsi nähes olen lihtsalt nii liigutatud ja rõõmus, et väljendan siin suurt tänu julgele ja südamlikule inimesele! 

Kes väga soovib, võime all pool edasi diskuteerida, aga ennemini katsuks rahulikult ja üksteist austades edasi elada.

24. september 2017

Suur porgand

kõige suurem porgand on veel järada
söön ikka palju porknaid sel sügisel
keha vajab
niisiis on kõige suurem sest kotitäiest järada
ta on nii suur
et otsustan ta pikuti pooleks lõigata
enne aga
lõikan lopsti pealmise jupi maha
see lendab kõrge kaarega kirjutuslaua juurest mu voodi äärele
maandub mu magamislina servale
ja hakkab kohe vohama
voolab igas suunas laiali
oranžid porgandiojad valguvad üle mu voodi
ja moodustavad porgandiojadelta
nad voolavad seinani
ja ronivad üles
kleepuvad mööda anknaid üles
ajavad narmasjuured klaveri keelte vahele
täidavad ahju õõnsuse kuni korstnani
kust pahvatab välja suur ja kähar porganipealseseen
alles värske õhu käes porgand rahuneb
võtab hoo maha
tema pealsed moodustavad nüüd tasakesi peenemaid struktuure
mis lasevad end õrnal tuulehool liigutada
porgandi tung laheneb selgesse sügistaevasse
õrnad tiivulised haldjad võtavad porgandipealsetel istet
asustavad rohelise puhma mu korstna otsas
mina istun all keset oranši juurestikku
mis on põimunud mu kirjutuslaua jalgade ümber
ja hoidub vaid päris lauale ronimast
sest siin on nuga
ja siin on minu heledad hambad
noaga võin ropsti lõigata pooleks porgandimaja
ja hammaste all purustada kogu köögivilja vohava keha
aga ma ei tee seda
sest ma olen haldjate sõber
las nad itsitavad seal üleval


24.09.17 20:18  Trt Hernes

20. juuni 2017

Tänaste kogukondade pühapaigad on sama olulised kui ajaloolised pühakohad

Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühma liikmed on juhtinud tähelepanu, et Haabersti hõberemmelgas on tänaseks kujunenud looduslikuks pühapaigaks. „Looduspühadust austavad inimesed on määratlenud Haabersti hõberemmelga kui loodusliku pühapaiga,“ seisab toetusrühma pöördumises. Sel puhul oleks väga lihtne öelda, et see puu ei ole ajalooline pühapaik ja seda teemat ei peaks käsitlema pärimuse alusel määratletud pühapaikade uurijad.

Samas puudutab tegelikult see küsimus vägagi ka meid, pärimuslike pühapaikade uurijaid. Ennekõike seetõttu, et looduse ja teatud paikade tajumine pühana, kaitset vajavana on aegadeülene. See toimus ammuses minevikus ja toimub täna, siin ja praegu, praegu elavate inimeste ja kogukondade ruumitunnetuses – on siis tegu juba aastasadu pühapaigana hoitud kohaga või nö uue pühakohaga. Nii vanade kui uute pühapaikade puhul loome me oma suhte pühapaigaga täna elavate inimestena. Seega kuuluvad vanad ja hiljaaegu pühadena tajutud kohad samasse tervikusse.

Ühtlasi on praegu elavatele inimestele olulised ennekõike need kohad, kus on loodus terviklik/säilinud/kõnekas. Kuivõrd paljud ajaloolised/pärimuslikud pühapaigad on hävinud ja keegi peale väheste ekspertide neid ei tea, siis sageli on meile lähedased just nö uued kohad.

Ja ühtaegu on ju meie inimeste loodusetaju, vajadus teatud paiku pühana hoida nii üldinimlik ja ka praktiliselt vajalik, et seda tuleks kindlasti toetada ka vanade paikade uurijatel. Eriti teades, et selline taju on ühenduses vanema pühapaigapärimuse ja ajalooliste pühapaikadega, millega meie tegeleme. Tunnustades tänaste inimeste loodusetunnetust, inimeste suhet neile pühade paikadega, väärtustame ja mõistame paremini ka oma uurimisalal ehk ajaloolistes pühapaikades ja vanas pühapaigapärimuses avanevat. Sügavuti vaadates on see taju sama, alati üks, olenemata ajalistest, kultuurilistest, ruumilistest jm varieeruvustest.

Hõberemmelga juhtumi kaudu kerkivad küsimused on seega tegelikult palju laiemad kui lihtsalt küsimus paiga ajaloolisest ja pärimuslikust väärtusest: Kas meie inimestel, kogukondadel on tegelikult ka õigus, eriti avalikus ruumis, mõnda paika pühana tajuda ja kaitsta? Olenemata paiga ajaloolisest tähtsusest? Kas riik, ametid, poliitikud, uurijad toetavad neid? Või sõidetakse neist lihtsalt juriidiliste vahenditega üle? Sest see pole justkui lubatud ega nö normaalne, et tänapäeval järsku on kuskil üks hulk inimesi, kes nimetab üht puud pühaks, tajub seda siin ja praegu pühana ja soovib tõsimeeli otsustajatelt mõistvust?

Olen aastaid ajaloolisi pühapaiku uurinud ja ühtaegu teinud ka kohapärimuse alaseid välitöid rahvusparkides. Seejuures olen üha tajunud, et minugi jaoks on loodus tervikuna püha, ilusates ja hästi säilinud/hoitud looduslikes kohtades avaneb minu jaoks ühendus Pühaga, Sisemisega, sellega, mis meid seesmiselt toetab ja tervendab. Ja ma olen sageli mõelnud, et minu jaoks on küll olulised pärimuslikud pühapaigad nii vaimses kui materiaalses plaanis, kuid pigem taustsüsteemina, milles avaneb meie igapäevane suhe loodusega, paikadega. Samas on muidugi hästisäilinud ja ammustest aegadest pühana hoitud paik väga võimas ja toetav, kuid minu jaoks isiklikult, minu loodusesuhte jaoks, mu pühataju jaoks ei ole määrav paiga ajaloolisus ja pärimuslikkus.

Seega leian, et ajalooliste looduslike pühapaikade uurijatel ja poliitikutel, ametnikel oleks vaja mõista ja toetada tänaste Eesti elanike tegelikku ühendust loodusega/keskkonnaga, inimestele tegelikult tähtsate kohtadega.

Loomulikult ma mõistan, et ei ole võimalik öelda, et Haabersti hõberemmelgas on ajalooline ja pärimuslik pühakoht ega hakata riiklikult kaitsma kõiki inimestele isiklikult tähtsaid kohti, kuid küsimus on põhimõtteline: Kas me väärtustame loodushoidlikku vaadet, kas me toetame laiemas mõttes inimeste pühadusetaju looduses või mitte? Ka oleks vaja enam tähelepanu pöörata sellele, millised on tegelikult tänaste kogukondade õigused ja võimalused avalikus ruumis kohtade pühaduse avamisel ja hoidmisel.

Küsimus tänastele inimestele ja kogukondadele oluliste ja pühade paikade hoidmisest on laiemalt looduskaitsealane ja johtub üldisest ühiskondlikust olukorrast, kus loodust, metsi, ka kaitsealasid survestatakse üha enam ja kus kaitseta on väga palju kaitset väärivaid kohti. Ka ses kontekstis oleks ajalooliste pühapaikade uurijatel vaja kindlameelselt toetada looduse kaitsjaid ja inimeste/kogukondade pühataju looduses.

8. oktoober 2015

Tõusmine



Puumaja aknalaual on väikesed karbikesed, ümarad ja läikivad vääriskivid, küünlad, helmed. Vaatan avatud laekakest, selle sees on kirju kuhi dražeed. „Sa võid neid võtta,“ kõlab mu selja tagant naisehääl. Surun sõrmed värvilisse kommikuhja ja võtan peotäie. Söön ära. Krõmsputan. Justkui hapukas. Pöördun ümber. Toa hämaruses ahju lähedal seisab keskealine tumedapäine naine. Minust oluliselt vanem. Me kallistame. Ta astub minuga akna juurde. Vaatan teda ja ta tundub mulle kohutavalt kurb. Hoian teda õlgadest ja vaatan ta tõsist nägu. Tunnen, kuidas midagi mu sisemuses hakkab avanema, kehatunne muutub, tunnen, kuidas mind justkui laetakse ja kergendatakse ühtaegu, seest poolt väljapoole. Minu keskel on miski, mis muudab mind. Vaatan naist. Tema pea ümber ilmuvad helesinised valgusekiired, peast väljuvad justkui tihedad ja pahisevad tuleleegid, algul lühemad, siis üha pikenevad. Aga see ei ole tuli, sest see on peenem kui tuli. Vaatan naist ja minu sisemuses avarduv uus keharuumitunne voolab sõrme- ja varbaotsteni, naine hakkab üleni helesiniselt hiilgama, tuba läheb eredat valgust täis. Astun sammu tast eemale. Seisan keset helendavat tuba ja tean, et võin nüüd tõusta, minna läbi lagede. Ja sööstangi kohe südame väel läbi katuse. Tunne on ekstaatiline. On nii hea olla jälle lennus ja osata lennata, juhtida oma keha täies väes.

Laotus on pime. Asetan ennast horisontaalselt ja kihutan. All aimduvad tumedad metsad. Tean, et saan muuta enda kiirust, suunda ja metsi enda all. Teen nad heledamaks – kevadine päikseline kasemets – hästi hää üle tuhiseda. Siis värviliste tulukestega õhtune tammik. Aga uuesti kuused, tumedad, hämarad. Sügisene vahtramets! Puuliike ja toone vahetades, hakkan üha selgemini tajuma, et ma ühtaegu lendan nende metsade kohal ja olen need metsad. Ma liigutan neid, muudan neid, seest poolt. Korraga taipan, et kogu maa mu all on osa mu olemusest ja ma saan teda liigutada. See tunne on nii tuttav, et tean kohe, mida teha – ma tõstan kogu maa sagedust, kõik mu all hakkab hiilgama. Ma kergenen koos maaga ja siis eraldun temast. Ma tõusen üles. Mu väikesest inimkehast suure hiilguse sees on alles vaid kontuurid, ja ma tõusen. Üleval on väga hele valgus. Korraga olen justkui tohutusuures kanalis, ümbritsetud väga heledast valgusest. Ja minus kasvab õnnetunne. Kõik, mis minus on, kõik mis ma olen, soovib liikuda ülevalt lähtuvale valgusele veel lähemale, olla üleni selles valguses. Ja siis täidab mind tervenisti teadmine, et see valgus seal üleval olen mina! Et see valgus lähtub minust! Et ma tõusen endasse. Ja tõustes olen ma juba ümbritsetud endast ja täidetud endast ja ma kihutan endasse ja ma saan endaks, täielikult, ja see on mu suurim soov ja kirg ja ühtaegu on see kõige lihtsam ja loomulikum asi.

Kehatunne on täielikult valgusesse sulanud, üleskihutamine jätkub, kõik pahiseb, tõstab mind minusse endasse ja on ühtaegu kuidagi naljakas – nii toredasti teen. Ja ma olen üliõnnelik ja tänulik ja kerge! Ja mulle aimdub, et see on alles „algus“, et seal üleval on veel väga suur ja avar. Samas ma tean, et ma juba olen seal ja see, kuhu ma liigun.

Korraga käib tume põnts. Ma avan silmad enda pimedas kambris. Dima magab mu kõrval peno peale tehtud asemel. Minu uinudes oli ta jäänud enda homset ettekannet klõbima, äratades mind aegajalt köhatuste, kohvitassi klaverikaanekolksu (ta töötas mu klaveri taga, mina kirjutuslaual enda loenguga) või toolinihutusega. See äratuste punktiir tõstis mind pidevalt teadvustamatu sügavusest une ja ilmsi piirimaile, kus tekkis selline pidevus, milles sain hakata vaatama loodu ilu ja ehitust. Hakkasin nägema asjade keskel olevaid valguseid, värvilisi valgusringe, kuhu kõik siseneb ja kust kõik väljub. Nüüd põntsakaga alla tulles on see pidevus mus alles. Ühtaegu tean, et olin endasse teadlikult paigutanud selle põntsaka, et alla tulla, sest muidu oleks ma siit kehast läinud. Samas huvitab mind väga, kes on see naine seal puumajas. Seega sulgen uuesti silmad, istutan end liminaalsesse pidevusse ja olen taas valguserataste juures, ja siis, hopsti, naise juures puumajakorteris. Kõikjal seintel ja ahjul ja naise näol ja kehal nõrgub spermaniresid. Ma armastan teda üleni, kogu oma kehaga, ma olen temaga koos patune, soe ja hea.

*

Andsin täna usuteaduskonnas teise loengu. Tegin selle nimel mitu päeva tööd, et ta saaks natukenegi parem kui mu eelmise nädala pohmakaloeng, mis mulle üllatuseks ka ülikooli televisiooni salvestati. Loeng kippus taas liiga tihedaks ja pikaks ja kavatsesin sellest pühapaigatunnetuse osa välja jätta, kuid pärast öist kogemust, olin kindel, et vaja on tudengitele avada enda vaadet Pühale. Nii toetas see kogemus mind täna.

1. august 2015

***

Olen varemgi tähele pannud, et une- ja ilmsielu on vahel kummalisel kombel tundetoonilt täiesti vastupidised. Kui ilmsi on rahulik ja rõõmus ja lahe, on äkki unes kohutavad ja painajalikud kogemused. Ja vastupidi: kui ilmsi on raske, kehv, umbes, siis ilmuvad unes kirkad ja toetavad olekud. See on huvitav tähelepanek, mida võiks uurida psühhoanalüütikute töödest, ehk on seda mujalgi märgatud. Alati see ei ole nii, ainult vahel, ja siis eriti kontrastselt. Ka näiteks une-eelsete meditatsioonide-palvete puhul olen vahel näinud, et siis, kui enne und on väga kirkad ja võimsad sisekogemused, tulevad sageli tuhmid uned või polegi unesid. Samas, kui vahel viskan pikali kuidagi lohakalt, tujutult, siis kerkib uneilmast ilusat. Või on selle asjaga nii, et ma lihtsalt panen spetsiaalselt just seda tähele, kui ilmnevad sellised vastuolud, ja ei märka, kui une- ja ilmsielu on sünkroonis. Ehk nad on valdavalt ikka kooskõlas ja ma lihtsalt panen seda eriti tähele, kui joonistuvad kontrastid.

Igatahes on täna üks selliseid päevi, mil olen läbi teinud nö kangema kraadiga hullu unenäotripi, mis ärgates mõjus veel ca tund aega nõnda, et mul oli vaja end rahustada ja öelda, et see elu siin on hää ja helge ja päris, ja see, mis seal oli, ei ole tõeline, see oli uni. Oli vaja end tuua tasakesi siinsesse sfääri, sest sealne oli nii intensiivne ja teadvust täielikult haarav, et mõjus täiesti reaalsena, nii reaalsen, et üles ärgates tundus siinne algul nii õrn, justkui uni. Ja pärast selliseid kogemusi jääb ülesse kõhe küsimus, et mis siis on reaalne või mis on reaalsem. Budistid ütlevad, et miski ei ole reaalne, et kõik on ühtmoodi uni, ka siinne. Ja kõhedust tekitab ka see, et minu teadvuse hämaramates kihtides on sellist kraami. No muidugi, ma olen rahulikus meditatsiooniolekus vaadanud läbi igasugust kohutavat, mis ilmub silme ette küll jõuliste ja värviliste ja liikuvate hoovustena, kuid pole ikkagi niiviisi kehateadvust haarav – neil meditatsioonipuhkudel olen ma selgelt vaatleja positsioonis. Unes aga olen toimuvasse haaratud, pean seda ainsaks reaalsuseks ja kannatan, elan toimuvat läbi kogu oma unekehaga.

Nüüd on nii, et ma siin kahtlesin ja kaalusin, kas mul on ikka vaja tänaöist kraami paberile panna, sest see on kohati ikka üsna jälk. Samas ma teen seda siiski, sest kavatsen nüüd taas mõnevõrra süstemaatilisemalt enda unesid üles tähendama hakata. Olgu siis lihtsalt siia kinnitatud, et mu ilmsielu on praegu lahe ja rõõmus, et meie peres toimuvad küll suured muutused, kuid tänu Taevale oskame neid suurelt jaolt läbi teha meeleselguse ja kohaloluga. Mul on väga hää meel meie perest ja sellest, kuidas me üksteist armastame ja toetame. Mul on hää meel meie kooskõlast.

***

Ent nüüd siis uni:

Oleme Heiki ja Mari-Annega mingisuguses kehvas puumajakorteris, mida on lohakalt värvitud pruuni ja tumerohelisega. Siin on vana lainelise plekiga kandiline must ahi, võidunud kandilised diivanid ja diivanilaud, läbuplekiline mistravaip. Näha on, et siin on palju joomapidusid peetud, ruumis on sedalaadi lõhn. Seda kohta pakutakse meile öömajaks. Kas tõesti peaksime siin siis ööbima. Keegi meist ei taha. Läheme õue. Õues on väikene hoovimaja, kus elab üks vanamees. Hoovis seisab ka vana GAZ 52. Läheme vaatame vanamehe majja. Ta tuleb meile väikeses eeskojas vastu ja liigub sõnatult meie ees hoone sisemusse. Seal tõuseb peenetest ümarpalkidest põrand justkui mõnes linnuserekonstruktsioonis tagumiste ruumide suunas. Esialgu hämar käik valgeneb meie edasi liikudes. Kahel pool on püstistest ümarpalkidest varbseinad, liigume mööda lainetava põrandaga käiku muudkui edasi kuni oleme päikselisel rannal. Tuul mängib rannarohuga ja eemalt üle peegelsileda vee paistab kõrgete liivakallastega väikene saar männitukaga. Istume paati ja liigume saare suunas. Kas see on Harilaid, mõtlen. Aga Harilaid on ju suure saarega kokku kasvanud. See ikka ei ole Harilaid, kuigi ta näeb välja nagu hari, järsud liivakaldad ja männitukk on nagu hari noh, ei ole nagu kukehari ega punkarihari, aga jah, võib-olla nagu lainehari, ainult hästi suur ja liivast ja püsib paigal, keset peegelsiledat vett.

Nõnda siis liigume selle väikese saare suunas. Kõrgest liivakaldast üles roninuna jõuame heledatest palkidest majakese juurde. Selle sees elab üks ümarik ja väike vanamees. Ta tuleb meile õuemurul vastu. Mul on, nagu ikka salvestaja alla poole suunatult käes, ripakil, justkui ma veel ei salvestaks, ehkki tegelikult juba teen seda, et siis kohe luba küsida ja diktofon kenasti kikki ajada ja küsitlema hakata. Vanamees aga ütleb kohe esimeseks asjaks, et ta ei soovi linti rääkida. Hakkame teda siis veenma, et see on ikka nii vajalik noorematele põlvedele ja Mälumaastike kaardirakenduse jaoks ja et temasuguseid ei ole enam palju, kes tunnevad siinset ümbrust ja kes kõnelevad siinset keelt. Seepeale lausub see vanamees midagi, mis on korraga nii paradoksaalne, irooniline, meie salvestuskavatsust ja kogu meie tegevust tühistav ja mõistuseülene, et kaotan teadvuse.

Järgmisel hetkel leian ennast uuesti puumajade juurest hoovist. On suvine pärastlõuna, väljas tänaval on tolmune ja kuum. Hoovis suurte puude vilus on veidi lahedam. No ei jää me siia ööbima. Paneme parem autole hääled sisse ja sõidame Tartusse. Tõstame asjad autokasti. Ma olen kohe valmis rooli istuma. Mari ja Heiki soovivad aga käia veel Pihkva turul, et Tartusse midagi toredat kaasa osta. Ma mõtlen, et miks mitte, ma võin neid oodata, jalutan natukene niisama ringi ja vaatan linna.
Kõnnin siis tänavale, ületan liivase sillutiseta uulitsa ja lähen hruštšovkade vahelt läbi, järgmise paralleeltänava äärde, see on suurem ja laiem asfaldi ja kõnniteedega, sõiduridade vahel kasvab varjuline puuderida. Puud kasvavad ka kõnniteede ääres. Olles ka sellest tänavast üle läinud, seisatan teisel pool tänavat oleva kõnnitee ääres, sest see käitub imelikult. Kõnnitee lainetab ja lokib. Seisan ja vaatan ja ootan, et kõnnitee rahuneks ja saaksin ka temast üle minna. Aga ta ei kavatsegi rahuneda vaid võtab aina suuremad lained üles. Korraga ilmuvad paremalt poolt silmapiirilt kõnnitee otsast mustad orgid, mis kohutava kiirusega piki lainetava kõnnitee serva kihutavad minu suunas. Astun sammu tagasi, autoteele. Õnneks saan seal seista, sest ühtegi autot ei ole. Tegelikult pole ma ses ümbruskonnas peale Heiki, Mari ja selle hoovimaja vanamehe kedagi näinud, ka ühtegi autot mitte. Linn on vaikne, tühi ja tolmune. Mustade taeva poole püstiste orkide, justkui sõjaodade lõputu rivi kihutab mööda mässava kõnnitee serva minu suunas. Taganen. Orkide rivi kihutab mu silme eest läbi, kuni on mõne sekundiga möödunud ja kaob vasakul silmapiiril kõnniteega ühisesse perspektiivipunkti. Kõnnitee ise rahuneb maha, lained vaibuvad ja ma saan üle astuda. Lähen tsaariaegsete pudisevate tellishoonete vahelt läbi ja jõuan väljakule, mis on rahvarohke. Seal on kirik ja poed ja trammid ja kordnikud ja kõik, mis ühele linnaväljakule iseloomulik. Mõtlen, et vaataks natuke siin ringi, kuni Mari ja Heiki turult tagasi jõuavad ja me saame sõitma hakata.

Üle väljaku kõndides seltsivad minuga kaks peaaegu identse välimusega noort tumedajuukselist daami. Üks küsib: „Kas tahaksid näha suurt paleed!?“ – „Ja kõige luksuslikumat kaubamaja?“ lisab teine. Ma mõtlen, et miks mitte. Ma võin ju minna vaatama, mis neil siin näidata on. Astume väljaku servas mööda laia treppi üles omamoodi terrassile, mis on ühtaegu nagu taas tänav, siin kasvavad puud ja siin liiguvad ka inimesed, on üks leierkastimees, kuigi ma ei kuule tema mängu. Lapsed söövad suhkruvatti. Terrasstänavalt avaneb uhke vaade väljakule ja väljaku ümber asuvale linnale. Meie aga liigume rahva vahelt terrassi servas seisvate tohutusuurte tumepunasest graniidist kandiliste sammaste juurde. Need sambad moodustavad hiiglasliku portaali. Astun neiude järel nende suurte läikima poleeritud kivimürakate vahele, portaali sisemuses on hämar ja seal on samasugustest punastest massiivsetest graniitplokkidest pöördvärav, mis liigub aeglaselt ja mille hõlmade vahele võib astuda vaid üks inimene korraga. Tundub, et see on justkui omamoodi jahvataja. Ei saa päris kindel olla, et need liikuvad kivimassiivid üldse kedagi läbiminejatest ellu jätavad, et nad kõiki sodiks ei pressi. Punane graniit läigib aga puhtalt ja turvaliselt, inimesed astuvad ükshaaval muudkui pöörlevate kiviplokkide vahele ja lähevad läbi. Minu eest astuvad graniidi vahele need kaks neiut ja tõmbavad minu ka endaga kaasa. Tuleb välja, et siia mahub ka kolmekesi astuma. Kiviblokkide vahel on täiesti pime, selja taga ahenev pilu vajutab väljakult kiiskava päikesetriibu niitpeeneks, kuni see kaob. Tunnen vaid, kuidas jalge all nihkuvad kiviplaadid kannavad mind kerge kaarega vasakule, neiud viiakse aga otse edasi. Siis aga liigub minu ja neiude vahele jahe kivisein ja portaali graniitlõuad lükkavad mu tagasi päikselisele väljakule. Portaali kõrval seinal plingib närviliselt punane lamp. Taipan kohe, et mind ei lasta millegi pärast sisse. Ahjaa, see… Ma panen käe püksitaskule ja tunnen, et seal on väike revolver, hästi väike, selline, millega filmides naised tulistavad. Mis nüüd siis saab. Punane tuli vilgub. Seisan Lenini mausoleumi seinu meenutava tohutusuure ja kõrge graniitvärava ees, seina peal vilgub punane tuli. Samas on klaasputka militsionääriga. Paar valgetes suvesärkides kordnikku kõnnivad minu suunas, takseerivad vaikides mind, kõnnivad mu ümber, aga ei ütle ühtegi sõna ega tee ka mulle midagi, longivad mööda ülemist tänavat piki väljakuserva edasi. Seisan veel mõne hetke nagu soolasammas seal portaali ees. Imelikud identsed tšikid on kadunud oma glamuurkaubamajadesse teisel pool väravat. Okei, ma lähen siis lihtsalt mööda väljakut edasi.

Korraga on kõikjal mu ümber Narva. Aga ma ei orienteeru hästi. Kus ma täpselt olen? Hunnik hruštšovkasid ainult. Siis näen raekoja roosat räbala värviga seina, aga sellel seinal ei ole aknaid ega pole hoonel ka talle tunnuslikku torni. Ekslen edasi, kuni näen Hermani kindlust. Lähen lähemale, satun piiritsooni. Siin on just avatud uus piiripunkt. Ei, Venemaale ma ei lähe ju nüüd, kui ma juba siin olen. Lähen ikka Eestisse. Pöördun Eesti poole, seal on aga ka täpselt samasugune uus piiripunkt, ehkki ma olen selgelt siin pool jõge. Vaatan uuesti Vene poole, ikka sama uus vastselt valminud piiripunkt. Ma olen nagu kahe üksteist peegeldava piiripunkti vahel ja kummassegi neist ei taha ma minna, sest mul ei ole vaja piiri ületada, ma olen Eestis. Kahel küljel kõrguvad aga bastioniseinad, mis tunduvad mulle tasakesi lähenevat. Vaatan mööda bastionimüüri üles – Hermanni torn, vaatan teisele poole, ka Hermanni torn. Vaatan Vene poole uue piiripunkti suunas, selle tagant paistab kolm Hermanni torni ja nende tagan mitukümmend Ivangorodi torni. Vaatan Eesti poole, seal on täpselt samasugune peegeldus. Ja kõik see läheneb mulle. Torne kasvab üha juurde. Lõpuks kaardub kümnete Hermanni tornide tagant lugematute Ivangorodi tornide kiht üles kuni katab taeva ja langeb mulle peale. Samal hetkel saavad bastionid ja peegelduvad piiripunktid tohutu kiirenduse ja kõik kollapseerub keset mind.

Avan silmad. Ma olen väikeses heledas üksikpalatis. Uks läheb lahti ja sisse astub arstikitlis Jaak-Albert. „Oh, Jaak! Jumal tänatud! See kõik on nii kohutav! Mul on nii hea, meel, et Sa siin oled!“ – „Mis? Kellest te räägite,“ jääb doktor jahedaks. „Jaak! Kas Sa siis ei mäleta! Kas Sa siis ei mäleta meie eelmist elu?! Me oleme eelmises elus koos olnud! Jaak! Mäletad Melonit!? Me elasime Supilinnas koos! Jõge mäletad!?“ – „No nii, nüüd jätkate seni, kuni tahaksite, et ma teid puudutaksin. Seda ei juhtu. See on keelatud.“ – „Jaak! Jaak!“ Aga tema näos ei liigu ükski lihas, ta jääb sama jahedaks, ta ei tunne mind. Vakatan korraks. Siis asun innukalt reaalsuse kontrollile: „Nii, ma räägin teiegea eksole?! Olete nõus, et me kõneleme üksteisega?“ – „Jah.“ – „Nii, see keel, milles me räägime, on eesti keel, eksole?!“ – „Jah.“ „Nii, ja me oleme haiglas, eks?!“ – „Jah.“ – Esimest korda kumab ta häälest kaastunne. Vajun tõsiseks: „Ja see on riiklik haigla või era?“ – „Erahaigla“ vastab ta nüüd ohates ja langetab pea. Paistab, et ka tema on sundolukorras, tal ei ole lubatud minuga olla inimlik. Samal hetkel avaneb palati uks ja sisse sõidutatakse kaks ratastooli, milles istuvad kaks üleni sidemetes inimkuju. Kujude peade kohal on suured pruunist papist lakoonilised maskid. Sanitarid võtavad need maskid ära. Maskide alt avanevad suured kummist maskid, sellised, mida müüakse lõbustustarvete poes, need maskid kujutavad veriseid kaelasid, millelt on pead ära raiutud. Needki maskid tõmmatakse maha. Nende alt avanevad kaks verist seapead. Jälle maskid. Need tõmmatakse maha. Nüüd tulevad välja kaks üleni verist ja põlenud pead, millel on mõned harvad juuksekarvad. Parempoolne pea hakkab kohe, sel hetkel, kui mask maha võetakse, kohtavalt intensiivselt karjuma. See hääl on hüsteerilise vene naise hääl. Intelligentsustasemelt väga madala ja bravuurse naise hääl. Ta hakkab mind süüdistama. Süüdistuste vool on esialgu nii intensiivne, et ma ei saa millestki aru. Siis aga hakkab paistma, et ta on selle urka omanik, kuhu me ööbima jääda ei tahtnud. Verine pea kisab: „Ja te ei jäänud ööbima! Vaid sõitsite ära! Ja mida te meie vanamehega tegite! Te hävitasite ta! Te olete ära teeninud kõige raskema karistuse! Ja mida te tegite meie tüdrukutega! Te hävitasite nad! Ja mis te mõtlete, et võib lihtsalt niisama minna Pihkva turule! Lihtsalt kaduda ära! Ja mis te arvate, et võib lihtsalt niisama panna GAZile hääled sisse ja sõita Eestisse! See ei ole nii lihtne! Siin need asjad nii ei käi! Ei ole lihtsalt nii, et lähed ja tutvustad tüdrukutele kaubamajasid! Ja kuhu need sinu kaastöölised kadusid!? Nemad väärivad samamoodi kõige raskemat karistust!“ See on kohutav lakkamatu süüdistuste vool. Arstikitlis Jaak-Albert jälgib koos teiste uksele kogunenud arstidega minu reaktsiooni. Mulle tõuseb teadvusse, et mind on siin haiglas hoitud juba pikemat aega ja see on lihtsalt esimene kord, kui ma ärkvele tulen ja nüüd nad katsuvad saada olukorda selgust, lastes osapooled kokku ja vaadeldes minu reaktsiooni. Vähemalt ma loodan, et see on nii. Ma loodan, et Jaak ometi aitab mind sellest olukorrast välja, et siin ei toimu lihtsalt piinamine ja laussüüdistamine milleski, mida ma ei ole teinud, millest ma midagi ei tea. Kõiki neid mõtteid mõtlen ma justkui eemalt, olen palatis enda kehast välja tõusnud, näen toimuvat kõrvalt, justkui teadvusepunktina, nägijana, kes lihtalt vaatab. Samal ajal on ruum täis verise pea karjumist. Teine verine pea on vait. Ja ma kuulen ka väga jubetat häält, mis on selline kiire ja rütmiline monotoonne oigamine, kõrgema naisehäälega. Ja ma tean, et see jube oigamine väljub minust, et see on minu oigamine, sest mind piinatakse, sest mingi suur graniitraske kandiline jõud piinab mind, tahab teha mulle süüks midagi, milles ma kindlasti süüdi ei ole.

Süüdistuste laviin ja oigamine kõlavad mu kõrvus veel pikalt, kui silmad avan ja näen, et on suvehommik Raplas, sauna teise korruse katuse all. Samal hetkel lahmab katusele tohutu valing vihma, mis sajab ja sajab, kuni ma moodustun konkreetsemalt taas siinses elus. Jäädes küsima väga mitmeid küsimusi. Muuhulgas ka seda, miks mul siis oli taskus see väike püstol. Ja kuhu kadusid Heiki ja Mari. Ja kes olid need imelikud identsed neiud. Kas nad saadeti minuga manipuleerima. Ma mäletan ühest varasemast korrast justkui neid. Nad nimetasid ennast veel arstideks ja panid minusse, mu paremasse poolde, meespoolde mingid mustad seemned. Jah, nad ongi süüdistajad, süü istutajad, inkrimineerijad. Ehkki nad esinevad tervendajatena või ekskursioonijuhtidena, kutsudes glamuuri. Neid mõtteid heietades vajun uuesti sinnapoole.

Moodustun kõrghoones suure vihmamärja akna taga. Sadu on suur ja lai. Allpool fassaadil lehvib suur Eesti lipp. See on Eesti saatkond. All tänaval veavad venelased erikonvoiga mingit ultrasalajast uut silindrikujulist sõjariista. Autodel selles konvois puuduvad numbrimärgid. Minu kõrval seisavad Heiki, Mari-Ann ja Marina Kaljurand. Marina ütleb: „Siin on meil kindel. See on Eesti riigi territoorium.“


Kirjutatud 1. augusti pärastlõunal kl 15:00 – 16:38 Vanajaanil. Õues on vihm üle jäänud. Päike paistab.

27. august 2014

Arheoloogia ja soovide täitumine

Meenutus uurimistöödest Juuru kirikaia lõunavärava ümbruses

Tänavu suvel, kui mul algas puhkus, märkasin ma mõne päeva möödudes, et ma ei oska puhata: leidsin end ikka ja jälle taas kirjutuslaua tagant või inertsete arhiivitöömõtete juurest. Kui püüdsin talus toimetada, nägin üsna kohe, et minust pole praegu enesele sellist peremeest, kes oskaks lõõgastavaid maatöid sedavõrd järjepidevalt eest võtta, et neist tõesti abi oleks. Nõnda olin selle suve hakul kuidagi eriti hajameelne ja ei osanud puhkuselainele täielikult ümber lülituda.

Nii unistasingi, et võiks leiduda üks töö, mis paneks mind pikemalt ja järjepidevalt füüsiliselt tegutsema. Ühtlasi olin ka mõlgutanud, et sel suvel võiks üle pika aja taas kaevamistel käia ja värskendada arheoloogiataju. Kui need soovid hinges sedavõrd selgeks olid saanud, ilmus imelisel moel mu sisemistele igatsustele kohe konkreetne ja reaalne vastus. Nimelt pöördusid üks teise järel mu poole nii Muinsuskaitseameti inspektorid Armin Rudi ja Mikk Mutso kui meie koguduse juhatuse esimees Joel Põld. Kõik nad kõnelesid sellest, et peagi jätkab OÜ Rändmeister Juuru kirikaia lõunavärava restaureerimist, ja meenutasid mulle, et olin maakonna muinsuskaitseinspektor Karen Klandorfile kunagi lubanud, et kui lõunavärava vundamenti hakatakse parandama, olen nõus seejuures arheoloogilist järelvalvet teostama. Ausalt öeldes oli see lubadus mul juba peaaegu ununud ja tõttöelda ei teadnud ma ka üldse, et renoveerimistööd just sel suvel taas algavad. See meeldetuletus rõõmustas mind aga väga, sest taipasin, et tegu ongi mu soovide täitumisega: kaevetööd ühendavad endas nii järjepideva füüsilise töö kui ka igatsetud arheoloogiataju.

22. juulil kell 2 pärastlõunal kogunesime Juurus lõunavärava juures. Ehitusmeister Mirgo Pruunsild oli hommikupoolikul avanud väravahoone kirdepoolse nurga ümbruses pinnase kuni 30 cm sügavuselt. See asjaolu ehmatas mind mõnevõrra, sest korrektne olnuks töid alustada läbiräägitud metoodika alusel. Samas kinnitas ehitusmeister mulle, et vundamendikraavist tuli välja vaid segatud pinnas mõningate luutükkidega ja ühtki tähelepanuväärset eset ta ei märganud. Kui muinsuskaitseinspektorid läksid koos Joel Põllu ja OÜ Rändmeister juhi kunstiajaloolase Juhan Kilumetsaga kirikut ja tornikella vaatama, võtsin kühvli ja otsustasin seni avatud kaevandi põhja korralikult välja puhastada, et saada aru, mis täpselt toimub.

Kui tööd alustasin, mõtlesin endamisi, et värava ümbrus tuleks ikka mõõdistada ja tikkudega tähistada, koostada vastavad uuringuala plaanid ning igaks juhuks kasutada ka sõela. Sedasi endamisi põhjalikumast metoodikast mõlgutades alustasin kaevandipõhja puhastamist ja esimeste kühvlitõmmete järel ilmus päevavalgele ilus 16. sajandi ripatsmünt – augu ja rõngakesega Poola-Leedu kuninga Sigismund II Augusti pool krossi 1563. aastast. Rõõmustasin väga. Ühtlasi sain kinnitust, et põhjalikum metoodika on vajalik.

Otsustasin kasutada sõela. Eelmisel päeval olin enda ülikooliaegse juhendaja ja sõbra Heiki Valgu käest saanud telefonitsi arheoloogilistel välitöödel kasutatava sõela mõõtmed ja kirjelduse ning hommikul enne Juuru tulekut heledatest saunalavalaudadest ja 6 millimeetrise silmaga võrgust endale uue tööriista valmis teinud. Nüüd saagisime Kristjan Pajuga kogudusemaja tagahoovis kirikumetsast pärit kuuskedest parajad postid ja seadsime need kirikuaeda lõunavärava lähedale üles. Mulle väga meeldivad kolmest tugipostist tekkivad sõelapüstkojad, mis annavad kaevamistele omalaadset muistset hõngu. Nüüd kerkis selline sõelumispüstkoda ka siia. Kui oma uhiuue sõela olin üles riputanud ja sellele esimese ämbritäie mulda valanud, ilmus sõeluma hakates kohe veel üks 16. sajandi münt! Sedakorda 1581. aastal vermitud pool ööri kuningas Johan III ajast. Mu uus sõel sai niiviisi sisse õnnistatud.

Järgnes 7 päeva mõnusat füüsilist tööd kuuma päikese paistuses. Järjepidev sõelumine andis hea koormuse, nõnda et hakkasin tundma, et mul on olemas teatud lihased! Udupeeneks sõelutud mulla hunnik sõelapüstkojas muudkui kasvas, seisin jalgupidi mullas ja harjutasin sõelalt kivikeste hulgast leide otsides kohalolu ja keskendumist. Taas sain kinnitust, et arheoloogilised välitööd on minu jaoks müstiline praktika. On reeglipärane, et kui sõeludes mõelda pühendunud ja heatahtlikke mõtteid, siis annab Suur Tervik ilusaid leide. Ka on saanud selgeks, et kui liialt tahta leida, siis ei leia kunagi. Kui aga anda leiusoov vabaks, lasta töö lihtsalt kulgemisse, samas ise püsivalt tähelepanelikuks jäädes, ilmub taas sõelalt sünkroonsust kinnitavaid pisikesi iludusi.

Lõunavärava vundamendiümbruse arheoloogilistel uuringutel olid mulle abiks rändmeistrid Mirgo Pruunsild ja Raido Tõnson, kes on ühed äraütlemata muhedad mehed ja kelle seltskonnas edeneb töö ladusalt. Et kaevamiste viimastel päevadel kippus töö plaanitust pikemaks, pakkus ennast appi Kalev Kask meie kogudusest. Kui Kalev uuringute viimasel õhtul pärast teiste meeste lahkumist kaevandisse tuli, siis soovisin südamest, et Kalevi kaevatud mullast midagi ilusat ilmuks. Ja ilmuski! Kalevi esimesest ämbrist tuli kena keskaegses Tallinnas vermitud münt. Nn Kalevi kaevandist leidsime veel paar muinas- või keskaegset pronksspiraalikest ja ümmarguse naastu, ilusa ilmselt Taani päritolu tulekivi, portselanpiibu torutükid ja kaha.

Kokku leidsime Juuru kirikaia lõunavärava vundamendi ümbert 5 kesk- ja varauusaegset münti (üks neist 15. sajandi Tallinna brakteaat). Olulisemateks leidudeks on veel lillornamendiga naastud, vanad nööpnõelad, kuljusekatked, must helmes ja 8-kujuline ehtekatke. Värava rajamise käigus segatud pinnasest tuli päevavalgele ka inimluid ja peamiselt vast hoone puitosadest pärit naelu. Luude analüüsimine seisab veel ees. Pärast uuringuid paneme need Jumalasõnaga mulda tagasi.

Leitud mündid on olnud ilmselt kas hauapanused või ohvriannid, võimalik on ka see, et need on lihtsalt maha pudenenud nii nagu purunenud piip ja ilus valgust läbi kumav tulekivi. Ehtekatketest on vast huvitavamad pronksspiraalid, mille puhul võib oletada, et tegu võib olla Juuru kiriku ümbruses asuva muinasaja lõpuperioodi ehk 12.-13. sajandi kalmistust pärit leidudega. Sellist interpretatsiooni võiksid kinnitada kirikust põhja poolt vana bussipaviljoni rajamisel 1958. aastal leitud luustike juures olnud hilisrauaajale iseloomulikud ehted.

Kogu Juurust sel suvel ilmunud valdavalt üsna väikesemõõduline leiuaines näitab, et sõela kasutamine oli kindlasti vajalik ja andis märkimisväärseid tulemusi. Lisaks konkreetsetele Juuru ajaloopilti lisanduvatele killukestele (näiteks ehtemünti kandev naine või portselanpiipu popsutav mees) andsid need kaevamised ka väärt elamusi: aitasid harjutada kohalolu ja pühendumist, pakkusid kehale turgutavat koormust ja tugevdasid kodukohatunnet. Seejuures tutvusin nende kaevamistööde käigus ka mitme Juuru väärika elanikuga, keda seni olin tundnud tudengite 2009. aasta välitöösalvestuste kaudu. Nii olengi kokkuvõttes väga tänulik ja rõõmus, et soovid täituvad ja et mulle sai osaks tõeliselt põnev ja päikseline puhkus Juurus.

*



Juuru kirikuaia lõunavärav arheoloogilise uuringu ajal. 25. juuli 2014. 


Foto: Jüri Metssalu



Kalev Kask Juuru kirikuaia lõunavärava ümbruse kaevamistel. 30. juuli 2014
Foto: Jüri Metssalu


*

Juuru kirikuaia lõunavärava ümbruse arheoloogilistel uuringutel leitud
kesk- ja varauusaegsed mündid:



Rootsi kuninga Johan III aegne pool ööri aastast 1581.
Foto: Jüri Metssalu




Poola-Leedu kuninga Sigismund II Augusti aegne pool krossi aastast 1563.
Foto: Jüri Metssalu




15. sajandi Tallinna brakteaat. Foto: Jüri Metssalu





Keskaegses Tallinnas vermitud killing või penn.
Läbimõõt ca 12 mm. Foto: Jüri Metssalu





Keskaegses Tallinnas vermitud killing või penn.
Läbimõõt ca 12 mm. Foto: Jüri Metssalu




Juuru kirikuaia lõunavärava ümbrusest leitud pronksspiraalid, naastud, tulekivi ja helmes. 
Foto: Jüri Metssalu




Juuru kirikaia lõunavärava ümbrusest leitud portselanpiibu tükid. Foto: Jüri Metssalu


*


7. mai 2014

Leidsin ühe aastataguse loo

Oleme Heiki ja Ajalooringiga kusagil ekskursioonil. Jõuame vana püha puu juurde. Selle all on kohalikud pruunide pearättidega memmekesed, kes räägivad meile puust ja ütlevad, et siia on aastasadu pandud ande. Üks memm osutab puuga peaaegu kokku kasvanud kastile. Selle kaas on lahti. Memm astub lähemale ja songib kepiga kasti kõduses sisus. "Näete, siia on alati münte antud. Vaadake aga julgesti." Astun kasti juurde ja näen, et memm on mõned hõbedased 19. sajandi lõpu tsaarirahad välja sonkinud. Korjan need leheprügi ja kõdu seest välja. Siis kaabin ka sügavamal, sealt ilmub veel samasuguseid münte. Edasi juba 18. sajandi paksud vääringud. "Oo, need on ju nagu mõnes mu unenäos, nii suured ja paksud!" mõtlen omaette kaevamisele indu juurde saades. Lükkan aga läbiotsitud mulda kõrvale ja kaevan edasi. Päris põhja pealt ilmub üks Püha Jüri kujutisega keskaegne münt. "Oo, vaata!" ütlen selja taha pöördudes Heikile. Heiki vaatab ja ei ütle midagi. Siis valan korjatud peotäie münte Heikile pihku ja kaabin kasti teises servas edasi, sealt ilmub muudkui lisa. Ise mõtlen, et ei tea, kas me ikka talitame õigesti, kui siin niimoodi urgitseme. Aga memmed ju ise ka sonkisid kepiga ja kutsusid julgelt ligi ning nüüd vaatavad huviga pealt. Kui järgmise peotäiega Heiki poole pöördun, märkan, et ta on kummardunud esimese peotäie kohale ja mõmiseb rahadele väga lähedal: "Suur Jummal, Taevane Isa, hoia meid, kaitse meid, anna meile andeks meie võlad, nii nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! Olgu need annid ja meie tegevus pühitsetud Kuningas!" Vaatan Heikile pikalt otsa. "Jüri, sa läksid liiga hoogu! – "Ma tean. Aga kõik saab ju korda" – "Jah! Läheme paneme kasti sisu nüüd ilusti kõik tagasi". Astume puu juurest eemale kirjutuslaua äärde, asetame kasti sellele ja pikime mündid justkui seemned kobestatud mulda. "Aga käsikirjad?" küsin. "Käsikirjad ikka ka," vastab Heiki. Korjame kirjutuslaualt paberid kokku. Paistab, et need on mõne kohaliku koduloolase tumekollaseks tõmbunud ja roostes kirjaklambritega köidetud väljakirjutused ja ülestähendused. "Oot, pane ikka 1980ndate postkaardid pärast 1970ndaid!" õpetab Heiki. Tõstan kaheksakümnendate näärikaardid kastist tagasi välja ja asetan seitsmekümnendate omad asemele ja alles siis kaheksakümnendad. Näärikaardid ongi viimane kiht. Nüüd on kõik korras. Viime kasti tagasi puu juurde. Puu küljes avaneb kapiuks mu lapsepõlve maakodu puhvetkapist, kus oli igal emal oma panipaik. Seal hoiti veel seepe ja. Ja vanu armastuskirju ja. Uste sisekülgedele oli kleebitud lemmiklauljate ja –filmide pilte. Lükkame Heikiga kasti ettevaatlikult sellisesse seebilõhnalisse puutüves avanevasse kappi, sulgeme ukse, keerame selle lukku ja anname võtme pruuni pearätiga memmele. Terve bussitäis Ajalooringi liikmeid, tudengeid ja õppejõude on kõik selle aja meie tegevust vaikides ja huviga pealt vaadanud. Oleme sügisekskursiooni graafikust täiesti maha jäänud.


29. märts 2013

25. november 2013

Vetel

Tartu, Emajõel on noor jää. Minuga koos lippab üks poisike, jookseb jääle. Ma hüüan, et ta kohe ära tuleks, sest jää on väga nõrk, aga ta ei kuula ja lidub mööda jõge edasi. Jää tiniseb ta taldade all, on üleni pinges, kohe purunemas. Kandun kuidagi teisele kaldale. Otseselt jääl ei kõnni. Olen lihtsalt korraga teisel kaldal kivi peal. (Eile olin ka unes rannal suure kivi peal ja vaatasin, kuidas hädised vanamehed astuvad vaevaliselt siin-seal madalas vees.) Eemal roostiku juures jää murdub ja väike poiss sulpsatab vette. Ma ei saa aru, mis toimub, kas ta tegi seda meelega või on see nüüd õnnetus. Üks mu sõber ja töökaaslane Valdo Valper, vana Liinatsura, on ka järsku üle jää kivi juurde kandunud. Me vaatame murelikult üksteisele otsa. Siis märkame, et kalda ääres läbipaistva noore jää all on naise pea. Me lööme jää katki ja kisume külmunud naise välja. Temaga koos ronib veest jää peale ka väike poiss. Raputab end kuivaks nagu koer ja jääb tõsise näoga meid ja veest välja kistud külma naist vaatama. Poisi ilmest paistab, et tema on nüüd oma töö teinud. Mul on hea meel, et poiss elus on. Samal hetkel avab naine oma siniseks külmunud huuled ja kostab: "Ohh, hea, et appi tulite. Villido käis ka juba." Aitame naise püsti. Ta on alasti, jääkülm, aga elus.

Järgmisel hetkel kõnnin lodumetsas põlvist saati selges ja päikesest sätendavas vees. Läheme koos sõbraga. On see nüüd Oliver või keegi teine, pole päris selge. Igaljuhul on meeles varasemadki käigud veteväljadel. Ikka oleme midagi kandnud, kuhugi viinud, hinged kummaliselt kerged. Ükskord oli suur üleujutus, vesi oli rinnuni, me kõndisime Valpriga kahel pool vanapärast lootsikut, millele oli kuhjatud virn Eesti Entsüklopeediaid. Lükkasime tasakesi lootsikut edasi, ise rinnuni vees, ja vaikisime. Siin-seal möödusime veest välja ulatuvatest piimapukkidest, millele oli laotud vettinud raamatuid. Nüüd liigume sõbraga kusagil Rapla taga lodumetsas põlvini vees ja kanname pea kohal mingeid sõidukeid, millega saaks avaramal veel lahedasti edasi minna. Metsa servas roostikus on kalamees, ta ütleb: "Ärge siin sisse minge, vat seal vasakul silla juures on hea koht" Kanname siis oma sõidukeid ikka pea kohal edasi, liigume piki kallast roostiku vahel kuni üleujutatud käsipuudeta jalakäijatesillani, mille veidi paigalt nihkunud massiivsed betoonplaadid paistavad mõnekümne sentimeetri sügavusel päikesekullas sätendavas vees. Kohe hüppame silla kohal kõhuli vette ja hakkame rõõmsalt ujuma. Sõidukid, mida kandsime, haihtuvad. Me oleme nüüd ise enda sõidukid. Vesi on karge. On ju kevad. Puudki ei ole veel lehes, alles punguvad. Päike paistab suurelt ja meie ujume külmas vees ja kõik see ajab naerma.

Teisel kaldal on heleroheline üleujutatud poolsaar, mille keskel on väike suvemaja, ujume selle uksest sisse. Pliidi ja voodi vahel on eriti tore piklik bassein ja karastav vesi. Lebame seal kõhuli. Ruumid on päikesevalged. Korraga lüüakse kusagil uks lahti ja sisse vajub lärmakas kamp. "Misasja teie siin teete?!" põrkab üks mulle peale. Ajan ennast veest sorisedes püsti ja vastan vabandavalt: "Andestust, me ei teadnud, kelle maja see on, uks oli lahti. Mõtlesime siin ainult natukene end värskendada ja siis veidi magada." Küsija ei tee mu vastusest väljagi, vaid virutab pliidi peale suure nõukaaegse praepanni ja valab sellele lohakalt pannkoogitainast. See hakkab kohe särisema. Siis lurtsutab ta üle taigna ketšupit, nii et osa sellest lendab jugadena üle panni serva pliidile ja soemüürile. Ülejäänud seltskond jaurab kusagil kõrvalruumis, avatakse õllepurke. Mul on korraga nii kahju, et meie helge pärastlõuna niimoodi pooleks lõigati. Me tõesti tahtsime natuke värskendada ja siis koos sealsamas nõukaaegsel kuššetil päikeselaigus magada. Aga mis seal ikka. Katsun majast väljapääsu otsida, astun siin-seal mööda purjakil paaridest, lõpuks leian väljapääsu. 

Õues avaneb seesama hele veteväli. Näen eemal jõe ääres üht ümmargust platvormi, justkui veest välja ulatuvat karussellialust või paadisilda. Sellel istub Heiki koos konverentsikülalistega. Vaatame Heikiga üksteist vaikides. Mõlemad ei saa aru, kuidas teine siia sattus. "Võtame ehk ühe veini," ütleb siis Heiki ja ajab käe oma legendaarsesse musta üleõlakotti. Mina aga kandun eemale, Heiki jääb kolleegidega veini rüüpama. Ma märkan, et see imelik jõgi ja veteväli on mu lapsepõlvekodu lähedal alevimajade ja metsa vahellisel alal ja et saan siit lühikese ajaga koju kõndida. Kodus leian end seisvat krundi piiril plankaia ääres. Naabri Margo seisab teisel pool tara oma aias ja hoiab üles tõstetud kätel aia kohal imearmsat kutsikat. Päike muudkui paistab. Me seisame kahel pool aeda, Margo hoiab koera aia kohal ja me naerame.

Korraga seisan suure musta Šiva lingami juures, vaatan selle otsa ja imestan, et see on kokku sulatatud Tsaari-Venemaalt pärit kirikukellaga. Kell on võtnud lingami otsa kuju. Aga samas on ta säilitanud enda pinnatöötluse, kirja 1806, Piibli tsitaadid, meistrimärgid.

25.11.13 Rpl


.

1. november 2013





paar veepiiska pärlendavad vana koera ninal
viirpuupunane maa
ja soe sügispäike
toetavad meid
me jõuame koju


31.10.13 Raplas






.