26. jaanuar 2019



Oh, nii ilus vaade! Las ma pildistan! Vau, peenete puutüvede tagant paistab lainjas silmapiir õhtuses päikeses. Oot, ma katsun teha panoraami! See tüvede vertikaal ja maa lainjas horisontaal suhtlevad nii hästi, nii püsivalt ja pikalt ja avaralt. Just, teengi panoraami. Oot, fotokas, tahad et liiguksin vasakult paremale, ok. Nii. Oot, mis see on, oot-oot, ei ole rekka! Kust see siia sai! Kamoon, see varjab ju mu ilusa panoraami servast ära! Vajub juba vaate keskalasse!

Jah, nüüd on terve mu vaateväli täis suurt järelhaagisega veoautot, küljel värvilised reklaamkirjad. Katsun piki autot liikudes asendit vahetada ja uuesti pildistada, aga auto tagant avaneb mingi transpordiettevõtte tagahoov, kõikvõimaliku tehnilise koli ja romudega. Jalgealune on porine. Mis ma nüüd teen? Katsuks äkki neile seletada, et ma ei tunginud meelega nende territooriumile. „Entschuldigen Sie bitte. Ich wusste nicht, dass ich hier komme. Ich möchtete nur ein paar nette Photos machen, Panoramas. Ich habe nichts gegen Euch. Ich gehe sofort weg. Ich wünche Ihnen alles gute. Ich wirklich habe nichts gegen Eure Aktiengesellschaft, Eure Unternehmen, Kompanie, Betrieb...“ Huh, mu saksa keel on ju nii halb. Mis ma neile ütlen...

Katsun rekkade vahelt mööda pori sellelt platsilt võimalikult ruttu ja tähelepanu äratamata lahkuda, korrates ise muudkui mõttes oma saksakeelset pöördumist, mida saaks kellegagi kokku sattudes vajadusel kohe kasutada. Veoautode vahele on värskelt kaevatud piklik auk, justkui remondikanal, aga betoneerimata, lihtsalt pudisevate muldservadega piklik porine auk. Tuterdan rekka ja sügava poriaugu vahel, selle kaldal aegajal kergelt libastudes ja porikamakaid alla kukutades. Jõudes auto ja augu vahelt läbi, avaneb mu ees tohutu pori- ja solgiväli, mida paitab helekollane päike. Vaatan selja taha, rekkad ja autoplats on korraga jäänud eemale. Vaatan jalge ette ja näen, et seisan mingil servadest tasakesi solgi sisse laiali valguval porikünkal. Kohekohe pole mul enam kuskil seista. Vaatan kiiruga ringi, õnneks näen enda ees üht heleroheliste vetikate ja samblikega kaetud suurt puunotti hulpimas. Küünitan tasakesi noti suunas ja mul õnnestub end sellele tõugata. Samal ajal vajub poriküngas mu selja taga mulinaga kobrutava solgi sisse. Katsun tüve peal tasakaalu hoida. See hakkab aga ka vajuma. Solk läheneb kahelt poolt. Õnneks on ligidal päikesepaistuses teine samasugune heleda liblelise rohelusega nott. Hüppan sellele.

Kui kogukas tüvi mu hüppe järel taas stabiliseerub, näen korraga, et minu ees istub noti otsas väike must kass. „San Miguel! Sina!“ hüüatan. „Kuidas Sina siin oled!?“ Kass vaatab mind rahuliku ja targa pilguga, pöörab end ümber ja silmitseb suunda, kuhu koos puunotiga seilame. Ümber on ikka seesama lõputu solgiväli, üleni vetikate ja rämpsuga kaetud. Siin-seal hulbib veel puunotte, mis aegajalt mullitades alla vajuvad. Mina ja San Miguel aga triivime tasakesi edasi. Kass on vana rahu ise.

Korraga tunnen, et vool kiireneb. Ühtlasi näen, et vesi on puhastunud, solki pole enam. On vaid tohutu hoovus, mis liigub üha kiirenedes edasi. Ja meie nott hakkab vajuma. Nüüd juba ujumegi kahekesi. San Miguel ees ja mina järel. Vool aina kiireneb. Eespool mitmed tugevad hoovused kohtuvad ja kanduvad laialt edasi. Korraga märkan, et kaugemal on näha midagi vana veskitammi laadset, kus kogu suur vesi alla kihutab, otseselt vahutamata, aga tugevalt lainetades ja langedes, nõnda et mul hakkab hirm, ma vaatan enda ümber ringi, et millestki haarata. Paremal näen vanu nõukaaegseid laste ronimisredeleid veest välja turritamas, haaran ühest kinni ja ronin veest välja. San Miguel aga ujub vapralt edasi üha kiirenevas laias hoovuses suure avara vee suunas. Tema väike nina on ilusti veepeal. Vees on veel palju selliseid väikeseid olendeid, kes kõik nina vee peal hoiavad ja lasevad end kanda.

Lasteronikaid pidi pääsen üles tornidesse. Korraga olen roninud väga kõrgele. Alla vaadates hakkab mul pöörane hirm. Kuidas ma siit ära pääsen!? See jurakas ju kõigub tuules. Metalltorudest sõrestik tõesti vaarub tasakesi. Klammerdun madala rinnatise külge. Järgmisel hetkel puudutab mu hirmul sõrmi rinnatise tagant ilmuv väike pehme must kassikäpp. Ta mängib minuga. Nii nagu kassid ikka mängivad, ise kuhugi taha peitu pugedes ja siis käpaga sipsides. San Miguel! Sina! Siin! Jaa, see on tema. Me hakkame täiega mürama. Ta ronib üles ja trallitab minuga koliseva masti tipus, kuskil taevas. Lõpuks tuleb sülle kerra ja nurrub nii mõnusasti. Ma paitan tema ülipuhast ja pehmet musta karva.

Avan silmad, San Miguel on mu kaisus. Me magame mu lapsepõlve tagatoas vanaisa talus, kogu toa suuruses voodis, kus on koos terve meie pere. San Miguel on minu kaisus. Kõik teised magavad. Mul pole tekki peal. Ja millegi pärast on mul pusa naiste rinnahoidjaid jalalabade ümber. Katsun need lahti harutada. San Miguel jälgib mind rahulikult. Marju ärkab ja vaatab ka vaikides, kuidas ma end lahti harutan. Aken on kolm korda tavalisest kõrgem. Jaanuaripäike kumab läbi jäätunud klaaside. Akna taga seisab keegi, kes on tavalisest inimesest kolm korda pikem ja koputab tumedalt kolm korda klaasile. Ma imbun läbi klaasi tema juurde. Mu ees suures lennukiangaaris on konveierilint, mida mööda lähenevad mulle lihvitud jääkuubikud, iga jääkuubiku peale on graveeritud daatumid: sünni- ja surmaaeg. Ma võtan ühe jääkuubiku kätte. Vaatan surmaaega: 2019. Vajutan oma kuuma sõrme aastaarvule ja see sulab üles. San Miguel nurrub mu kõrval.
  
*




27. veebruar 2018

Kiri Ulludele 21. jaanuaril 2018

Tere!

Kirjutan teile nüüd ühe kirja. Facebooki chati aken on ikka kuidagi kribu ja kohmakas kerida. Teema, mida teiega nüüd jagada soovin, vajab aga veidi avaramat keskkonda.

*

Meie kirjatööd. Meie vaated olnule. Olevale.

Kui Krista Mägi mulle suve hakul kirjutas ja küsis mälestusi kooliajast, tundsin kohe, et ma soovin kirjutada, et nüüd on aeg selleks küps. Veel 2008. aastal, kui oli õhus võimalus sarnase raamatu ilmumine, ma veel ei tihanud, tundsin, et kõik on kuidagi veel värske ja väga tundlik ja, peamiselt nägin, et ma lihtsalt ei suuda kõike seda sõnastada. Ja loobusin. Nüüd aga oli kohe tunne selge ja rahulik: ma kirjutan.

Vastasin siis Kristale, et osalen, kuid selleks on aega pärast suurt suve. Ühtlasi küsisin konkreetseid mahuraame ja ütlesin, et tunnen juba ennast ja tean, et kirjutan pikalt. Krista vastas seepeale, et ma kirjutaksin nii pikalt kui tahan, sest kui ma kirjutan pikalt, kirjutan ma hästi. Ja sellest ma lähtusingi.

Alustasin täpselt 30 aastat pärast oma esimest koolipäeva. Hakkasin süvenema. Süvenemine avardus ja ühel hetkel ma märkasin, et osa teabeallikaid tuleb jätta kasutamata, sest muidu see kirjatöö ei valmigi. Kasutamata jäid SenSuSe numbrid, kooli kroonikakladed, osa videosid, meie paberkirjavahetus, kõik helisalvestused, märkmed, kirjandid. Tekkis ka tunne, et tervikliku pildi jaoks oleks vaja teisi ajastukaaslasi küsitleda, kuid ka intervjuud jäid tegemata...

Ühesõnaga ma hakkasin nägema, et kuudepikkuseks avarduva kirjatöö puhul tegutsen juba loomuldasa ajaloolasena, ja tõmbasin sellele pidurit. Ma ei tahtnud, et sellest tööst saaks päris ajaloouurimus. See pole selle töö mõte. Lubasin endal ennekõike ikka rännata mööda mälupilte ja tundmusi, mis neist aegadest on meeles. Natuke siis toetasin mõningate allikatega. Vaatasin koolivihkusid, õpilaspäevikuid, klassipäevikuid, fotosid, mõningaid videosid ja
lugesin oma ülestähendusi.


*

Kogu protsessi juures oli mul kohe väga selge tunne, et ma olen selles üksinda, mina, mu mälestused, mõningad mu enda andmekandjad. Teadsin, et ümber on veel paljud kirjutamas, kuid hoidsin end teadlikult sel ajal eemale, et olla otseühenduses oma mälestustega. Alles siis, kui mu kirjatöö oli valmis, lugesin teiste artikleid.

Juba meie õhtusöögil ilmnes, et osa asju ja inimesi me mäletame üsna erinevalt. Saidlat näiteks. Sama moodi paistab ka teiste, nii õpetajate kui õpilaste artiklitest, et kõigil on Vesiroosile oma unikaalne vaade, kõik on erinevad. Osalt on kirjutised isegi diametraalselt vastanduvad. See ongi loomulik ja see teebki raamatu paremaks, et ta on polüfooniline, et siin on erinevaid palasid, erineva
rütmiga, erinevate värvidega, erineva tunnetusega. Ja ühtlasi räägivad nad kõik ikka samast Vesiroosist, meie koolist, meie ajast, meie inimestest.

Näen, et minu loo positsioon selles tervikus on justkui tasakaalustada kõigi teiste suhteliselt nappe, kompaktseid lugusid pikema rännakuga. Raamatus on ka palju suhteliselt kuiva kronoloogiat, fakte, mõned artiklid tunduvad kuidagi justkui aruanded. On muidugi ka värvikamaid ja emotsionaalsemaid lühikesi lugusid. Kõiki pole ma tõttöelda jõudnud lugedagi, kõiki mul polegi ja osa lugesin diagonaalis. Sellegi poolest on mul tunne, et mu kummaliselt pikk ja avameelsem lugu sobib sesse tervikusse päris hästi.


*

Miks ma nüüd teile kõike seda siis kirjutan? Kohe selgitan.

Lugesin huviga teie kirjatööd. Kohe alguses, liblika-kujundi juures, taipasin, miks mu intuitsioon ütles mulle, et ma lausa ei tohi teiega selle kirjatöö ajal suhelda, miks mul oli vaja olla omaette, süveneda endasse. Mul oleks tekkinud tunne, et ma ei tohi kirjutada, ei tohi puutuda. Ja ma oleksin kuuletunud.

Te olete selle poisi jaoks, kes teiega 20 ja enam aastat tagasi kohtus, suured autoriteedid ja võibolla ise tahtmatagi oleksite teda heidutanud.

Mul oli vaja aga minna selle poisi juurde ja vaadata natuke koos temaga, kohati sõbralikult õlale patsutades, mõistes, tunnustades, lohutades, leevendades. Kohati oli väga naljakas näha, mida kõike ma omal ajal tõsiselt võtsin, mis paistab praegu lihtsalt arengufaas, teismelise üübertundlikkus jne. Mõningad suhtlusprotsessid joonistusid praegu distantsilt hoopis uut moodi välja. Hakkasin nägema seda, mida ma tollal ei näinud.

Ja nii ma kirjutasin, liikusin koos tollases tunderuumis ja vaatasin, mida ma saan läbi tuua.
On väga palju, mida ma jätsin kirjutamata. Katsusin paika sättida tunnetusliku piiri, kustmaalt ma selles raamatus kõnelen. Samas ma annan endale aru, et see piir on võrreldes teistega erinevas kohas. Ma olen oma lugudes tõenäoliselt avameelsem kui enamik raamatus kirjutajaid. Samas mu enda jaoks on see avameelsus ikkagi päris hästi läbitunnetatud.

Ma võiksin muidugi kirjutada ka nö salaprotokollid.

Praegu aga on jah ühe tundliku poisi armumise lugu. Ja te ju teate seda juba enne ka, et ma sellest kirjutan. Ma katsusin sellest kõneldes hoida nii ennast kui teid, olla ühtaegu täpne tollaste tunnete edasiandmisel ja samas tulla distantsile kerge huumori ja sõbralikkusega.

Mu enda jaoks on meist kõnelev selle kirjatöö parim osa. Ma kartsin kohutavalt, kui mu lugu jälle Krista Mägi käes toimetada oli. Need olid minu jaoks väga pingelised päevad. Ja kui siis lugu tagasi tuli, siit ja sealt tugevalt lühendatult, ja kui siis mu kõige tundlikuma ja kallima osa puhul nägin,
et ta on selle terviklikult alles jätnud, siis tekitas see tohutu meeleliigutuse, õnnejoovastuse. Tõesti. Ja siis läks lugu ju veel teist korda tema käest läbi ja ma ootasin jälle väga pinevil. Ja tõesti, ka teise kärpimise järel jäi see terviklikult alles! Kolmandal korral samamoodi. Siis ma lihtsalt naersin suurelt ja tänulikult.

Nõnda et see üsna avameelne, samas nii mõnestki asjast vaikiv lugu on läinud läbi ka Krista Mägi väga rangest filtrist.

Kõige enam olen ma aga nüüd hakanud pelgama teie suhtumist sellesse kirjatöösse. Ühelt poolt ma mõistan väga hästi teid, et te pole tahtnud minna väga sügavale, pole tahtnud puutuda, sest kõik see
oli/on väga eriline. Samas ma kuidagi nagu ehmusin, kui lugesin seda, kuidas te ennast üsna rangelt piirate. Seal on mingit kibedust, mis on mulle võõras. Mulle tundus ka kummaline, et te ei nimeta ennast oma loos kordagi Ulludeks.

Aga veelkord, ma täielikult respekteerin teie tunnetust, teie otsust olla napim.

Nüüd on lihtsalt käes see hetk, kui kohekohe saate lugeda minu kirjatööd ja teil on võimalus mulle anda oma peegeldus.


*

Ma olen ka tundnud, et miski minus, vist see sama 10. klassi üleni armunud poiss, tahaks enne loo avaldamist saada teilt nö dabroo. Ja samas ma näen, et see ei ole vajalik. Minu lugu on minu lugu, minus läbitunnetatud vormis. See kõneleb ka teist. Aga võibolla pigem minust, sest see on minu vaade, minu tollane ja praegune tõlgendus, osa suurest polüfoonilisest teosest.

Nõnda et ma olen nõus küll seda lugu nüüd teile andma lugeda, kui juba väga kibelete enne raamatut teda näha, aga ta ilmub just sellisel kujul nagu ta praegu on.


*

Ühtaegu on praegune protsess ka minu kui autori läbikatsumine. Esiteks: leida endas, oma tekstis tasakaal, piirid, pikkused, rütmid. Ja teiseks: olla valmis publiku, ka sõprade ja lähedaste, retseptsiooniks. Alati tuleb arvestada sellega, et kellelegi miski ei meeldi, et kedagi miski võib koguni häirida. Ma olen jätnud sellesse raamatusse nii mõnegi kriitilise aspekti, nii mõnegi avameelse ja otsekohese asja, mida nii mõnigi võibolla tsenseeriks. Mu meelest muudaks see kirjatöö aga kuidagi hambutuks, kui ma ainult sellele mõtleks, mis kellelegi meeldida või mittemeelida
võiks.

Nii et mul on vaja nüüd olla valmis, et on inimesi, kellele mu töö ei meeldi. Ja et need inimesed võite olla ka teie.

See on omamoodi autori iseseisvumise protsess.


*

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et ma olen üldiselt olnud sõnastamise suhtes üsna skeptiline, jätnud tihti endale kõige olulisematest kogemustest ja elamustest pigem kirjutamata, kuid alati olen tundnud suurt vajadust kirjutada, just jagada, olla ühenduses lugude ja lugejatega, olla ühenduses enda sisudega. Sest see on ilus. Pigem ma valin nüüd selle pideva sõnaskepsise asemel usalduse ja järgin oma sisetunnet ja kirjutan. Ja olen valmis reaktsioonideks. See on ka omamoodi ilus. Omamoodi läbikatsumine ja areng.

Olen kuulnud, et Islandil on komme, et inimesed kirjutavad oma esimesed memuaarid 40-aastaselt. Meie läheneme sellele eale ja ma tunnen, et aeg on tõesti küps. Väga palju ununueb, juba on ununenud, aga väga palju on veel olemas, eriti kui süveneda.

Ja Vesiroos tervikuna on minu meelest seda väärt, et temast ilmub võimalikult erinevaid lugusid just nüüd, kooli 30. sünnipäeval, nüüd, kui gümnaasium lõpetab oma füüsilise eksistentsi. Ja seda enam, et ta jääb püsima meis ja meie vaimus, oleks ju hää paotada ust ka nendele, kes on eemal, nooremad, elavad ka näiteks 100 aastat pärast meid.

Võib alati küsida, miks üldse, miks kirjutada, kui kõik niikuinii kaob, kui sõnad tunduvad pigem segavat, on mannetud jne. Nii võiks küsida, miks üldse elada või suhelda või olla füüsiline või ajalik olend. Kõike võib kahtluse alla seada. Ja taas, ma pigem oleks optimistlik, avatud ka neis protsessides.

Nõnda et ma usun ikkagi kirjutamisse ja sellesse, et väetite sõnade taga ja sees on sissepääsud.


*

See kirjatöö on minu jaoks andnud väga ilusa kogemuse. Ma olen näinud tollase iseenda silmadega uuesti kõiki neid aastaid. Tekkinud on hämmastav ajatu taju, ma olen korraga kohal kõigis neis aegades. See on reaalselt tunda.

Ma ei tea, kas see on nii, et säärast tunneb vaid see, kes on ise pool aastat süvenenud ja kirjutanud või paistab see natukenegi ka tekstist välja, aga ma tõesti olen tundnud selle kirjatöö käigus suurt avardumise, ühendatuse, vabanemise, kergenemise tunnet.

Võibolla see kirjatöö on ikkagi väärtuslik põhiliselt mulle endale, just selle protsess tõttu, mille ma läbi tegin. Seetõttu, et ma omamoodi nagu tervendasin kõik need ajad, millega olen ühenduses. Ma vaatasin kõik selle uuesti läbi ja olen nüüd kuidagi justkui vaba kõigest sellest ja samas kõik see justkui on nüüd palju enam olemas. Ma ei tea, võibolla see jutt läheb siin liiga diibiks...

Igatahes mulle paistab, kuigi ma vahepeal rääkisin, et mu loomal on hästi suured tiivad ja tohutult soomuseid vms, siis mul ei olegi loom või liblikas või lind või liikumine või laine, mul on lihtsalt helendav lõputult avar ruum. Muud polegi. Ja tegelt pole seda ka. Ja nii on praegu väga hea olla.

Mis need kõrvalsaadused on, või milliseid ühendusi või liikumisi nüüd kontsentrilised lained teevad, ma ei tea.

Aga ma olen olemas.

Ja tänulik kogu ilu eest!

Ja avatud teie peegeldustele ja suhtlusele.

*

Tervisi teile!

J.


Metamärkmeid Vesiroosist kirjutades



Kooliaeg on hilisemate kihtide all. Süvenemine on nagu arheoloogia! Hilisemaid kihte on juba hulgaliselt ja isiksus kujunenud, avardunud, muutunud terviklikumaks. Samas, jah, nii kummaline: see seal olen ka mina! Märkan aja kontinuiteeti, identiteedi kontinuiteeti. Kummaline, vaatan algklasside pilte ja täiskasvanud vaatavad vastu. Kui aga teen intervjuusid tänaste memmede-taatidega, siis näen lapsi.

Võtan ükskõik millise vihu: täiesti tuttav sodimine, nagu oleks just hetk tagasi joonistanud – hämmastav efekt!

Lappan vanu päevikuid ja korraga on kõik nii lähedal ja ikkagi nii kaugel...

Mälus on väga vähe otseselt õpetatust. Samas ehk ma ei suuda seda lihtsalt eristada igapäevaselt kasutusel olevatest oskustest ja teadmistest. Näiteks keel, väljendus, kirjutamine – see on aastatega selgeks drillitud ja lihvitud ja see on palju tööd ja vaeva nõudnud, kõigilt osapooltelt.

Kõike oleks saanud üldiselt palju mängulisemalt ja elulisemalt teha. Samas ma ei tea ka. Ehk mul poleks praegu üldse nii lahe elu, kui mind poleks niimoodi treenitud.

Tohutu drillimine on käinud. Mõnes mõttes on tegu olnud ikka omalaadi kinnipidamisasutusega, kus on vaja lihtsalt seda seltskonda paigal hoida ja ohjeldada, et nad ühiskonnale sobivaks kujuneksid. Sisuliselt saaks mu meelest samad asjad ikka palju rutem selgeks või siis mõningaid asju polegi vaja selgeks tuupida, kui see inimesele ei sobi.

Kodune elu on kooliga koos, neid ei saa tegelikult lahutada, samas katsun siin ikka koolile keskenduda. Palju tollasest elust jääb siit seega välja.

Vihud läbi aja: kord ja püüdlikkus vahelduvad lohakuse, väsimuse ja sotapotaga. On see loomulik lainetus? Mulle omane duaalsus?

Loobumismõtted, kahtlused. Aga kui seda poolikut, fragmentset kirjatööd poleks, polekski midagi kirjas. Kui mitte nüüd, siis millal veel? Kool saab 30, gümnaasium lõpetatakse. Nii et kirjutan. Jaan Kaplinski: „Kirjutamine on mulle alati vaevaline“, kõneldes Mati Undist, filmis.

Vihikutes on palju head infot kirjas. Enamjaolt kõik see ununeb. Püsivalt jäävad meelde inimeste olekud, suhted, suurelt jaolt nö „klassiväline“, vestlused omavahel ja õpetajatega.

Vesiroosi väärtus: mitmeplaaniline vaade maailmale; õpetajatega otsene ja lahe suhtlus; isiksuse arengu toetamine; samas rangus ja kvaliteet neis asjades, kus vaja.

Loen 11. klassi päevikukausta: Märkan, kuidas poiss laperdab, otsib ennast, leiab üha enam kindlust, siis kahtleb, vahepeal kaebab tuimust, siis ülemäärast tundlikkust; igaljuhul on näha isiksuse arengut; on tagasilööke, on edenemist. Kõige rängem on olnud ikkagi riigieksamiteks tuupimine, eksamišokk, seejärel sisseastumiseks tuupimine ja ülikooli astumine. Kui gümna ajal on olnud tundlikkust ja armumist ja kõrkust ja madalat enesehinnangut ja väärikust ja rõõmu ja kõike, siis põhiliselt ikka on näha, et poiss on arenenud, ülikoolis tuli aga väga tugev tagasilöök. Tunnetus on väga suuresti muutunud ülikooli algusaja päevikutes (neid lugesin hiljuti niisama: RVG viimased kuud ja ülikooli algus). Aga eks see ülikooli algusaja kukkumine ja sellest väljatulek, avardumine, on mind veel enam arendanud. Samas ega ma praegu ka päris õnnelik ja täisväärtuslik ei ole ju... Heh... Aga väga huvitav ekskurss enda sügavustesse on ikka see kooliloo ettevalmistus, mis võibolla ei jõuagi mingi artiklini, võibolla annab vaid pudemeid, aga on juba protsessina väärtuslik.

Tark poiss on olnud, kirjutan päevikupidamisest: „Taolisel kirjutamisel on tegelikult väga suur roll. Nimelt see kasvatab heal juhul järjepidevust ja aitab end paremini mõista“. Just seda ma siin tunnengi, ma mõistan end ka praegu paremini, kui loen neid noore enda, ohsa, mida!? 20 aasta taguse enda, uskumatu!, ridu... Uhh, 20 aastat! Apikene!

Kõiki allikaid kasutades kerkib sügavuti tollane elu. Ehkki märkmeid on üsna hõredalt, on neid ikkagi piisavalt. Näen nüüd sisemisi skeeme, dünaamikat palju paremini kui tollal. See on olnud noore inimese eneseotsingute aeg. On olnud mõningad jooned, mis on siiani minus. Kõik see laiskuse ja püüdlikkuse, boheemluse-pedantsuse, seksuaalsuse-platoonilisuse, vabameelsuse ja enesepiiramise dihhotoomia kõlab kõigest läbi. Ja heitlused nende kahe pooluse vahel. Ja nukrus, et ei oska elada. Ja üksikud õnnehetked, väga lihtsatest kogemustest. Kõik see kokku annab mulle praegu, 20 aastat hiljem tunde, et sellest võiks vabalt kirjutada romaani, luua filmi. Aga see on päris suur väljakutse. Ja ma tõenäoliselt ei vali seda. Katsun sellesse koolile kingitavasse kirjatöösse püüda üldiseid jooni, mõne pildikese.

Mälestusi Vesiroosist: Gümnaasium


Erinevus eelneva õppeastmega on selgelt tunda. Õpetajate suhtumine meisse on kuidagi tõsisem, mõni õpetaja isegi hakkab meid teietama. Asume õppima koos suure hulga uute kaaslastega. Meie klassis õpib nüüd põhikooliajast 10 õpilast, juurde tuleb 20. Uued on Rapla maakonna väiksematest koolidest. Esialgu on uus kooslus väga harjumatu, tunda on, et just juurde tulijatel on tarvis kohaneda. Meil vanade olijatena on palju lihtsam. Septembris korraldatakse võimlas mitu tutvumisringi, kus kõigepealt igaüks ütleb oma nime ja siis mängitakse mitmesuguseid mänge. Kohe selgub, et meie klassis on kolm Katrinit. Andreste, Kaerama ja Oraste. Kõik väga lahedad naisolevused.

Meie klassis õpivad nüüd: Aigi Kallaste, Merit Kerner, Veiko Luikoja, Jüri Metssalu, Marina Peganova, Anniki Saluste, Marek Tiidrus, Kaarel Tuuga, Jürgen Utt, Taavi Võsa, Katrin Andreste, Lilia Drjomova, Martin Ellermaa, Vilve Ervin, Andero Haas, Katrin Kaerama, Svetlana Kamzarova, Jaan Kessel, Argo Kästik, Veiko Mahlakas, Marju Merilo, Iti-Mai Meinberg, Kaidi Michalski, Heleri Näär (10. klassi lõpuni), Katrin Oraste, Anti Peever, Maiu Piisang, Lea Randmaa, Lii Tein (10. klassi lõpuni), Janika Vaerand. 11. klassi tuleb Maili Kodu.

Esimene suurem trall, millest kõik koos läbi läheme, on muidugi vesirottide ristimine. Teame juba ette, et see ristimine on tegelikult „retsimine“ ja paneme endale targu vanad dressid selga. Meid veetakse takistusradadel mööda koolimaja, sunnitase sööma ja jooma jälke asju, põrandal püherdama jne. Kõige hullem on minu meelest nõukaodekolonni ja kilusoolvee seguga pritsimine. See hais jääb mitmeks päevaks külge. Dressid vajavad ka mitu korda pesu. See kummaline maguskibe rõveodöör annab aga sellele sügisele kuidagi omamoodi erilise hõngu, isegi jah, teatud mõttes pühaliku, parasjagu pungilt uude eluetappi pühitsetud tunde.


Õpetajad

Kogu gümnaasiumiaja akadeemilist, sisukat, väärikat ja kvaliteetset õppetööd jääb enamiku jaoks meist sümboliseerima Siri Jehe (Siri Põllu). Tema klassiruum on mu gümnaasiumitunnetuses meie koduklass, see on koht, kus tajun sügavuti ühendust oma kooli, õpetaja, kaaslastega. Edaspidi klassikaaslasi meenutades ilmuvad nad mu vaimusilma ette ikka Siri klassi pinkides.

Siri õpetab meile eesti keelt, kirjandust, kirjandiõpetust, väljendusõpetust, kultuurilugu, väitlust, ajakirjandust. See on nii kummaline, et Sirist kirjutada püüdes olen ma päris sõnatu, ehkki just suuresti tänu temale oskan end üldjuhul keeleliselt küllaltki hästi väljendada. Iga kord, kui teda näen, temaga vestlen või teda kunagistelt salvestustelt kuulan, tõden, et ta on üleni täpne õpetaja, ta oskab koolitunni või vabakujulise vestluse tempereerida täpselt niiviisi, et see on ühtaegu veenev ja sisuliselt läbitunnetatud. Igal tema sõnal on kaal, sügavam sisu. Kui temaga kõnelda, siis on ühtaegu pidevalt tunda, kuidas ta tegelikult mõndagi jätab ütlemata, et on olemas suurem ja avaram sotsiaalselt-kultuuriliselt tundliku inimese kogemusruum, lugemusruum, teadmiste taust, mida meie, nii õpilastena kui ka hiljem kolleegide-sõpradena, tegelikult päriselt ei hoomagi. Sirist või tema tundidest kirjutades pole seega mõtet peatuda üksikutel meeldejäävatel teemadel või koos loetud raamatutel, sest nii tuleks kirjutada omaette raamat.

Siri tunnid on üles ehitatud minutitäpsuste tsüklite ja blokkidena, metoodiliselt komponeeritud niiviisi, et õpilastel ei hakka kunagi igav, et õpilased on alati kaasatud, et meie meel on alati ärkvel ülesannete lahendamisel, tekstide lugemisel ja reflekteerimisel. Mul on nii silma ees, kuidas Siri vaatab kella ja ütleb, et rühmatöö ettevalmistamiseks on 5 minutit.

Väga suur osa Vesiroosi vaimsusest ja meie inimesekskasvamisest avaneb Siri tundides ja tema juhendatud huvitegevuses. Ta inspireerib meid tohutult, innustab arutlema ja argumenteerima, juhib meidki peenema ja täpsema tunnetuse juurde. Ma saan aru küll, et minu sõnad on siin ehk liiga pateetilised ja ikkagi tömbid teda ja tema tunde kirjeldama... Ja nii ongi mul natukene see tunne, kui vaatan teda meile 12. klassi viimastes tundides videosalvestusel kõnelemas, et need notsud pole küll pärlipüüdjad.

Samas ei saa olla ka enda suhtes liialt kriitiline. Eks me kasvame ja avaneme ikka omas rütmis, oma võimete ja taustade kaudu. Ja eks me omamoodi lihtsalt hingame sisse seda õhustikku, mida tema loob, ja veel parimad õpetajate hulgas. Sarnaselt ülikooliga oleme me lihtsalt Vesiroosi vaimsusest igapäevaselt ümbritsetud ja see nö absorbeerub meisse, on suur osa meie olemisest. Siiski on Siri aegajalt väga irooniline ja mu meelest ka päris nukker. Jääb meelde, et ta lubab meie kooliaja lõpul üsna varsti õpetajaameti maha panna. Õnneks on ta tänagi RVG õpetaja. Kahel lennul kolmest järjestikkusest on õnn õppida Siriga. See on omamoodi tüüpküsimus koolikaaslastega Vesiroosi-jutte alustades, mälestuste-heietustega peale hakates, et kas õppisid Siri juures. Kui õppisid, siis on kohe sõnadetagi selge, millest on vestluskaaslased osa saanud ja lihtsalt noogutatakse äraseletatud pilgul. Kui ei õppinud, siis tuleb varjata kaaslase suhtes peavangutust ja kaastunnet. Mu õde Marju paraku ei õppinud Siri juures ja seepärast ta ei teagi, millest me siin kõik räägime. Eks tema teab jälle oma õpetajat, nii nagu kõik teised õpilased maailmas, ega see nüüd mingi traagika ka ei ole. Aga ikkagi, Siri juures õppinud on nagu pühendatud omamoodi vennaskonda, ordusse, mille liikmetel on oma saladus. Võibolla on see see saladus, millest Siri meile kunagi ei rääkinud, mis lihtsalt kandus sõnadetaguses ruumis meisse.

Samas on oluline märkida, et Siri on tegelikult ka väga range õpetaja, kohati täiesti kompromissitu, printsipiaalne. Tema tunnis on kord majas. Õpe on ühtaegu loomulik, ladus, hästi voolav, täpselt häälestatud, tunneme ennast vestlustes-arueludes vabalt ja inspireeritult, samas teavad kõik täpselt, kus on piirid, millised on reeglid. Näiteks 10. klassi kultuuriloo viimase hinde saan Sirilt ühe, sest mul on vaja kuskil miskit sebimas olla. Siri on alati toetanud meie klassivälist tegevust ja lubanud meil ka vahel puududa, kui puudumine on selgelt argumenteeritud. Seekord mul selget luba pole ja niimoodi saan oma lemmikõpetajalt ühes mu lemmikaines kõigi eelnevate viite järel ainsa ühe, poolaasta kokku nelja ja seepärast ka aastahinde nelja, nii et see neli jõuab ka mu lõputunnistusele, mis on ühtpidi väga piinlik ja kummaline, teisalt jääb aga minu jaoks alati sümboliseerima Siri õpetus- ja hindamislaadi selgust ja ausust. See ei loe, et ma olen olnud kõigis ainetes väga hea õpilane ja kaastööline. Kui eksin, on reaktsioon proportsionaalne ja mind koheldakse teistega täiesti võrdsena.

Sarnase kvaliteedi ja rangusega õpetab meid edasi Heli. Temaga oleme tuttavad juba põhikoolist. Kui 9. klassis kirjutasin Heli Heinaste juhendamisel nn Mamma uurimuse, siis 10. klassis valmib mul üleminekueksamina suurem sugupuu-uurimus. 11. ja 12. klassis on Heli ka meie filosoofia õpetaja. Nagu tunniarutelud ja tunnivälised vestlused Siriga, on samamoodi Heli filosoofiatunnid ülimalt huvitavad ja haaravad. Temaga arutame tihti ka poliitilistel teemadel. Heli lähiajaloo tunnid algavad igal nädalal eelmise nädala meediaülevaatega, mille tunni algul esitab igal korral uus õpilane. Ka mina loen sel eesmärgil usinasti terve nädala jooksul kõiki Eesti päevalehti. Heliga on meil ka ühine ajalooteemaliste filmide huvi. Lindistan neid meie pere VHS-makil, misjärel vaatame neid koos tunnis.

Nii Siri kui Heli on aastail 2009-2013 RVGs mu lähimad kolleegid. Nad annavad mulle nõu tundide ülesehitamisel ja õpilastega töötamisel. 2011. aastal ilmub meie kiires koostöös Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi sarjas Rapla maakonna kultuuriloo õpik. Minu suure koostöörõõmu ja pühendumusega pöördvõrdeline on paraku raamatu tehniline teostus: pehmed kaaned, spiraalköide ja mustvalge trükk kehval paberil.

Siri ja Heli korraldavad meile kultuuriloolisi reise. Käime näiteks 10. klassi sügisel Lääne-Harjumaal, 11. klassi kevadel Lääne-Virumaal, 12. klassi kevadel Läänemaal. Õpetajad panevad meid kenasti vaatamisväärsuste juures ettekandeid pidama. Ma tutvustan Padise kloostrit, loen Palmse mõisa juures rüütelkonna peamehe Dellingshauseni mälestusi, kõnelen Ridala kiriku arhitektuurist. Ülikoolis jätkuvad Ajalooringi ekskursioonid samas vaimus: ühiste lahedate kooliväliste väljasõitudena, millel esinevad ettekannetega nii tudengid kui õppejõud. Meie Läänemaa reisil võtavad Siri ja Heli isegi üles mõned ülikooliaegsed laulud, mis saavad mulle lähemalt tuttavaks just Ajaloolirngi vaimustavatel ekskursioonidel. 12. klassi sügisel suunab Heli mind ja klassiõde Vilve Ervinit Eesti Noorsoo Algatuskeskuse liivlasteteemalisele ekskursioonile Lätti, kus kohtun teiste noorte koduloolaste ja noorgiidide hulgas ka oma tulevaste ülikoolikaaslaste Kaarel Vanamöldri, Priit Lätti ja Tõnis Türnaga.


*

Kaks väga olulist õpetajat gümnaasiumis on Silja ja Eha-Mai, mõlemad tuttavad juba põhikooli ajast, kuid tõelisteks sõpradeks kujunevad nad meile just gümnaasiumi ajal. Eha-Mai annab meile 10. klassis veel geograafiat ja Silja hakkab alates 11. klassist taas õpetama bioloogiat. Eha-Mai on endiselt lahe ja viskab nalja. Näiteks, kui Tuuga näitab kaardil Austria pealinna, kordab Eha-Mai: „Ikka Viin, Viin, Viin, jah? Õige!“

Silja kõneleb bioloogiast erilise noore õpetaja vaimustusega ja inspireerib niiviisi meidki. Ta õpetab meile ka geneetikat, mis on uus, väga põnev ja kiiresti arenev valdkond. Tean, et bioloogia, nii nagu ükski teine reaalala, pole minu prioriteet ja ma ei pane ka bio õppimisele erilist rõhku, kuid loodusõpetus on mulle tegelikult lapsest saati hästi meeldinud ja mul läheb bioloogias kuidagi lihtsalt ja hästi. Silja õpetab nii huvitavalt, et kodus peaaegu õppima ei pea. Kõige hämmastavam on see, et kui mul Tartu Ülikooli ajalukku astumiseks on valitud lõpueksamiteks saksa keel, kirjand ja ajalugu, ja kui neljas eksamihinne tuleb äriplaanist, siis viiendaks kohustuslikuks eksamiks valin Silja bioloogia ja saan väga hea tulemuse. Kui kolme ülikooli jaoks tarviliku aine jaoks pingutan tõsiselt, käin koguni Tallinnas ettevalmistuskursustel, siis bioloogia eksamiks ma ei õpi. Eelneval õhtul tulevad sõbrad mulle külla, ajame meie Võsa tänava maja trepil pikalt juttu. Seejärel lappan paar-kolm tundi bioloogia õpikut, loen kordamisküsimusi ja lähen niiviisi eksamile. Pole vaja pingutada, pole vaja midagi saavutada, samas on Silja inspireeriva õpetuse kaudu mulle enamik ainest nii hästi meelde jäänud, et mu eksamitöö hinnatakse 90-le punktile! See on tõesti hämmastav, sest ained, milles ma tõsiselt pingutasin on 9 (kirjand), 88 (ajalugu) ja 89 (saksa keel) punkti! See näitab õpetaja töö kohta mõndagi. Samas oleks ma ehk saanud ka teistes ainetes ilma suure pingutuseta enamvähem sama taseme hinded? Võibolla poleks punnitamist üldse tarvis olnudki? Ehk on ülemäärane pingutus hoopis pärissiv? Seda ma ei tea ega saagi teada. Kindel on aga see, et Silja on Vesiroosi õpetajatest ses mõttes minu jaoks kõige tõhusam ja tulemuslikum, et ta õpetus lihtsalt jääb meelde.

Silja ütleb hiljem mulle, et ta mäletab nii selgesti hetki, kui õpetamise käigus tekkisid tal endal suured taipamised, kui ta meile midagi tahvlile joonistades ka ise sügavuti õpetatavat tabas. „See on eriline tunne, kui kriit jääb tahvlil seisma ja sa saad päriselt aru, kuidas see, mida õpetad, toimib!“ Just sellise vaimustuse ja sisemise särava taipamisega õpetab meid Silja.

Tema puhul joonistub aegajalt kuidagi selgemalt välja esoteeriline tunnetus (mis tegelikult on küll olemas meie kõigil humanitaarala lemmikõpetajatel). Näiteks aitab ta meie lennu puule pendliga kohta otsida, kõneleb meile vaimudest, soovitab häid raamatuid. Näiteks tema soovitusel loen gümnaasiumi ajal Carlos Castaneda „Teekonda Ixtlani“. Ülikooli ajal soovitab ta mulle James Redfieldi „Jumalikku ettekuulutust“, mõlemad raamatud kõnetavad mind käesoleval eluperioodil väga. Silja ilmub ka minu ülikooliaegsetes koolimajaunedes tihti ainsa teadveloleva inimesena. Kui teised kõik ei näe mind, kõnnivad une-minust mööda, või on lihtsalt apaatsed unekotid-kujud, siis Siljaga on meil kooli koridorides silmside. Me noogutame üksteisele ja lendame edasi.


*

Sarnaselt Sirile, Helile, Siljale, Eha-Maile, on gümnaasiumis minu jaoks olulised Vesiroosi vaimsuse loojad Kersti, Aime ja Marje. Kesti Saadlo on meie paralleelklassijuhataja ja muusikaõpetaja. Mussa tunnid on väga lahedad, me kuulame rocki ja bluesi ja dzässi ja laulame ägedaid folklugusid. Teen Kerstile referaadi Queenist, mida tädipoegade ja õdedega usinasti sellal kuulame. Kersti õpetab meile elus esimest korda regilaulu niiviisi, et see mulle meeldib. Me ei aja enam taga ainult algriimi ja värsimõõtu, vaid lihtsalt laulame. Eks Viljandi folk ja üheslaulmised Veljo Tormise ja teistega on juba ka sissepääse avanud. Mul on olemas koguni Tormise regilaulik. Igaljuhul Kersti tunnis teeme me ka ise regilaulu. Mina kirjutan selle 20. sajandi sõdadest, Hemingwayst ja ajalootundidest lähtudes, kujuneb väga valus laul. Sujuv ja kandev on Kersti tunnis õpitud „Tee ilu“ ehk „Lähme hellad, käime kullad“. Seda laulu eest võttes viin ühe Koolifolgi festivali ajal rahva riburadapidi kätest hoides koolimajast staadionile, kus süütame suure lõkke, laulame ringis ümber tule ja siis heidame kõik selili lumme, et „jätta endast jälg“.

Kersti osaleb aktiivselt ka meie sündmuste korraldamises. Näiteks õpetab ta meile keskaegseid tantse ja annab mulle koraalidega kasseti, kui valmistume 12. klassi keskel jõulumüsteeriumiks „Valguse sünd“. Või siis mängib ta abituuriumi pulma ajal süntesaatoril orelihelidega pulmamarssi. Kersti on ka hämmastav boheemlane ja udupea. Korduvalt suudab ta ära kaotada saali võtme, rahakoti, koduvõtmed. Levinud on nali: „Saadlo kaotas süntesaatori ära.“ Seejuures on ta aga väga südamlik ja hea klassijuhataja. Temaga on väga lahe sügavuti ja tõsiselt kõnelda. Tihti kuulab ta A klassi juhatajana mind peaaegu mu oma klassijuhatajana, sest oleme paralleelklassiga tihti sarnastes situatsioonides ja mu oma klassijuhatajaga on suhted omajagu keerulised. 12. klassis on mul vahepeal konkreetne plaan paluda end Kersti klassi üle viia. See siiski mõne aja jooksul vaibub. Pärast kooli lõpetamist kutsub Kersti mind korduvalt kooli, nii nagu Heligi, kas õpilastele kõnelema või siis mõnes olulises arutelus osalema.

Meie kunstaõps on gümnaasiumi ajal Aime Peever, Arksi ja veel terve rea poiste ema, meie perekonnatuttava ja jõuluvana Arge Peeveri abikaasa, äärmiselt sümpaatne inimene, malbekene ja armas, samas üsna täpselt nõudlik. Kui ikka on sümbolistliku pildi asemel joonistatud abstraktsionistlik, siis selle eest hinnet ei saa. Aimega õpime kunstiajalugu ja loome taieseid vaheldumisi. Mulle ikka väga meeldib arhitektuurilugu. „Kunstiraamat noortele“ on mul põhikooli ajast peaaegu peas. Tädipojad narrivad mind isegi „Sammasportikuseks“, sest ma olen muudkui vaimustuses Hõreda klassitsistlikust häärberist. Aimega käime niisiis läbi mulle väga sobivat ala. Ülikooliski õpin eesti ajaloo ja arheoloogia kõrval kunstiajalugu. Joonestamine mulle hästi ei sobi, selleks on vaja rohkelt täpsust ja püsi. Mulle meeldivad väga vabad loominguaktid, milleks Aime meile võimalusi annab. Ma teen näiteks savist küünlaümbrise, mis kujutab endast tumerohelist lõhkenud kuuli, mille lahti rebenenud küljeaukudest paistab punane sisu ja küünlavalgus. Või siis moodustan savist arhitektuuriliste vormidega konglomeraadi, mille võõpan üleni mustaks. Või siis teen akvarellidega papitüki laiguliseks, rebin servad ära ja pärast kuivamist kirjutan üleni täis üht pikka luuletust. Kord mässime kogu koolimaja keskmise trepigalerii punasesse niiti, veame seda käsipuult käsipuule, treppide kohalt läbi, nii et terve vahetunni jooksul pole sellest püstakust võimalik kolmandale korrusele liikuda. See on meie performance ja assamblaaž ühtaegu. Aime on ise ka väga loov. Unustamatud on tema rõõmsad lapitekid koolimaja koridoriseintel, tema maalitud lahedad kõverikud tänavad, majad ja tornid kunstaklassi seinal või siis ka Peeverite korteri uks, mis on äratuntavalt lapitehnikas polstriga kaunistatud. Hilisematel aastatel kohtan Aimet ikka vahel, kui Arksi juures Purila maakodus külas käin. Muigame siis tervituseks üksteisele mõnusasti, kõike seda kooliaegset loomelusti mäletades.

Gümnaasiumi ajal käin aegajalt ka Haidi Ratase juures saviringis. Tema töökoda asub keldris maanteepoolse tiiva alevipoolses küljes. Seal on ka suur keraamikaahi. Ma lähen savitama tavaliselt siis, kui lihtsat tunne tuleb. Regulaarselt ma seal ei käi. Ükskord teen koolile kingituseks savist kolm laulvat Edgar Valteri stiilis pokut, istumas küünlajala ümber. Kui papsile ükskord miski olulise teene eest antakse võimalus õpilaste taieste hulgast valida, siis isa valib just minu laulva kolmiku, teadmata, et see on minu tehtud ja olles autorist kuuldes rõõmsalt üllatunud.


*

Võõrkeeltest jätkan saksa keelega. Meie saksa keele õpetajaks gümnaasiumis on Tiina Veerde, kes elab Võsa tänaval kortermajas meie maja lähedal. Veerde on parasjagu range, iroonilise huumoriga õpetaja. Samas toetab ta õpilasi kõigiti. Kui saksa keele riigieksamiks valmistun, siis ta teab, et õpin öösel, sest meie majas öösel tuled põlevad. Suulise eksami lähenedes helistab õpilastele ja annab edasi eksamiteemad, mis kuskilt õpetajate ringkonda on lekkinud. Kuigi saan teemad teada eksamile eelneval õhtul ja järele jäänud ajaga suurt enam midagi juurde õppida ju ei anna, on eksamile ikkagi kergem minna. Suuline eksam jääb mulle ja Veerdele endalegi hästi meelde. Kasutan Ühisgümnaasiumist meie kooli esimesele korrusele algklasside õpetajate puhkeruumi eksamit vastu võtma tulnud õpetaja veenmiseks erilist strateegiat. Nimelt, nii nagu Veerde ikka ütleb: „Juba ukse tagant on kuulda, kuidas Metssalu tervitab viisakalt.“ Ma tõesti astun eksamiruumi ja puistan õpsid kohe üle kenade sissejuhatavate tervituste ja viisakate tähelepanekutega. Ja kui ma oma pileti alusel vastan, siis moodustan lauseid eksamineerija kõrvale pruuni tugitooli seljatoetekstiilile vaimusilmas Veerde klassi käänetetabeleid projitseerides. Saan suulise eksami eest maksimaalsed 20 punkti.

On tähelepanuväärne, et täpselt sel päeval, kui Tiina Veerde siit maailmast teele asub, näen teda esimest ja viimast korda unes. Ta istub koolimajas teise korruse õpetajate toas ja vaatab ainiti ruumis liikujaid.

10. klassis hakkan ometi kordi inglise keelt õppima. Tiina Nurme juures. Tean, et teda kiidavad paljud, ja mul on hea meel, et just tema meid õpetama hakkab. Aine on arvestuslik ja seltskond hõreneb üsna ruttu, kuid saan Nurmelt tugeva aluse, millelt ülikooli ajal Inga Koppeli tunnis edasi liikuda. Nurm õpetab väga metoodiliselt ja tõhusalt. Ja ta soovitab alati positiivselt mõelda, sisendab meile optimismi. 11. klassis käime Nurme juures tihtilugu Ats Jannoga vaid meie kahekesi.

Vene keel jätkub loomulikult ka. Põhiliselt käin Roosmaa rühmas. Õpin endiselt oma naljakaid tehnikaid kasutades. Näiteks moodustan kõigist a-mitmusega sõnadest ühe pildi. Nii ilmuvadki alati vene keelt purssides korraga mu silme ette kokad, majad, direktorid jne. Kõige rohkem meeldib mulle vene keele puhul luule, Blok, Jessenin, Ahmatova. Õpin Roosmaa tunni jaoks pähe Bloki luuletuse Ночь, улица, фонарь, аптека... See on edaspidi aastaid peas. Vene keel on ainuke aine, mille puhul gümna ajal kodus abi vajan, õpin seda koos isaga. Paps viskab minu toas voodisse, tukub, ja mina küsin aegajalt temalt nõu. Niiviisi ongi päris naljakas, kuidas vahel on isa läbi une mulle huvitavaid vorme ja sõnu pakkunud ja kuidas siis Roosmaa neile reageerib.

Roosmaa on ka gümnaasiumis meie klassijuhataja. Kuidas seda siis nüüd öeldagi... jah, meil on temaga keeruline. Ja temal meiega. A klass on tuntud palju rahulikuma ja parema klassina, meiega pole lihtne. Ma vaidlen Roosmaaga pidevalt põhjuseta puudumiste teemal, olles veendunud, et kui mul on hinded korras, siis ei pea ma pidevalt tunnis käima ja võin tegelda kõigi oma huvialade ja kooliväliste ülesannetega.

Ühtaegu väidab Roosmaa pidevalt, et ma „ahistan“ teda. Kõige enam häirivad teda minu lõhkised teksad. Nende pärast helistab ta kord mu isale. Isa küsib vastu, kas poisi õppeedukuse osas on pretensioone. Roosmaa peab tõdema, et Metssalu õpib hästi. „Kuni õppimine on korras, võib ta riides käia nii nagu tahab,“ ütleb isa ja asi on paigas. Meenutame seda seika peres ikka naljaga. Võibolla võtab Roosmaa ise ka kogu seda jagelemist Metssaluga omamoodi naljana. Vähemasti mõnelt üksikult videosalvestuselt, mis on säilinud, jääb mulje, et kogu see õiendamine on hoopis teatud laadi sõbralik lõõp. Samas on minu kui tundliku noore jaoks see ikkagi kuidagi labane ja tüütu. 12. klassi märtsis kirjutan: „Roosmaa ei pannud mu sünnipäeva meelega tähele – nõudis Metssalult vaid laulu rahvusvahelise naistepäeva puhul.“

Pidev mõttetu nääklemine viib mind absurdsete reaktsioonideni. Ühegi teise õpetaja puhul ei tuleks kõne alla selline käitumine, Roosmaa puhul on see aga tõsi, nagu nähtub näiteks mu päevikusissekandest 27. novembril 1998: „Täna käisin vene keele tunni ajal aknast väljas söökla katusel tantsimas.“

Eks Roosmaa teeb meiega ka olulisi ja sisulisi asju. Näiteks käib ta meiega 10. klassi sügisel Peterburis. See on seni mu ainus Peterburi-reis. Olen ajaloolisest suurlinnast vaimustuses. Eriti ehedalt jääb meelde tunne hotellitoas, kus uinudes mõtlen, et siin linnas elab miljoneid inimesi. See tunne on ühtaegu kõhe ja lahe. Hotellis on meil õhtul klassikaaslastega ka vahva istumine. Ermitaaži sisenedes käsivad Palukas ja Roosmaa meil olla täiesti vait ja teeselda kurttummasid. Palukas laseb siis vurinal native speaker´i veenvusega piletimüüjale, et antagu aga meile venemaalastele ettenähtud soodustusega piletid. Ja antaksegi!


*

10. ja 11. klassis on meil programmis ka psühholoogia, mida õpetab Mare Tuisk, hästi lahe ja päikseline naine. Kõik Maslow püramiidid ja temperamendid ja mis kõik me selgeks saame. Eriti õppima ei pea, sest kõik on nii huvitav ja loomulik. Mare Tuisul on ka ilus maakodu Kastna rannas, kus majutume Silja ja Eha-Maiga Keskkonnaklubi projektide ajal.

Täiesti uus nähtus on riigikaitse tund. Seda annab meile kehalise kasvatuse õpetaja Elmo Meius. Tunnid toimuvad keldris kekaõpside kambris, savikate pool otsas linna pool küljes. Läbime nii teooria kui ka praktika. Mulle on väga vastumeelne mõelda inimese tulistamisest. Meelde jääb, et arvestada tuleb ka tuule suuna ja tugevusega, et sihtmärgile pihta saada. Võtame Kalašnikovi automaati juppideks ja paneme kokku. Õues on rivistused, moodustatakse rühmad, on rühmaülemad. Õpime marssimist, mis Eesti Kaitseväes on väga lihtne ja loomulik. Mõnel korral tuleb meil mängurelvadega saviaukude vahel joosta. Relvad on üsna rasked. Tegelikult on kogu asi mitmes mõttes kurb ja kummaline. Kas sõjaline õpe üldhariduskoolis on ikka vajalik? Ei tea, hea meelega elaks ilma sõjata ja relvadeta. Ülikooli ajal on õnnekombel meie aastakäik just selline, keda ei kutsutagi Kaitseväkke. Aasta nooremad juba peavad hakkama arstitõendeid või asendusteenistusi välja rääkima. Meie klassist on aga tulnud kaks ohvitseri, majorid Tiidrus ja Kessel. Marek on olnud seejuures ka Kõrgema Sõjakooli ülem, Jaan töötab soomuskooli ülemana. Kessel valiti hiljuti ka aasta ohvitseriks.

Reaalainetes kütavad Kallekas ja Toomet põhikoolis alanud hooga edasi. Neist kirjutasingi põhikooliosas. Uus mataõps on Reet Masing. Ta jääb meelde erakordselt suure matemaatikafännina, mata tundub tema jaoks olevat midagi religioonisarnast. Õpetab ta hästi. Ma saan päris kenasti aru, mida ta räägib, ainult mind lihtsalt paraku ei huvita see üldse. Mata on mulle lihtsalt väga tüütu, ma katsun selles aines võimalikult kergelt ja vähese vaevaga nelja peale välja vedada. Masingule see aga ei sobi, tema meelest on mul võimeid enamaks ja ta isegi ütleb, et ainult matemaatika teeks mind tõeliselt õnnelikuks. Selline vaade tundub mulle täiesti jabur. Käin tema juures 12. klassis põhirühmas ehk siis selles rühmas, kus õpivad matas kehvemad õpilased. Masa aga sunnib meid kõiki riigieksami tasemel võimlema. Esialgu ma ignoreerin seda. Istume Andres Läänega esimeses pingis, sodime vihikuid, kirjutame luuletusi, ja mis eriti lahe, teeme ohjeldamatult loomade hääli. Me konkreetselt segame tundi. Abiturientidena.

Andrese jaoks on lahendus õhtukool. Ma olen jube nukker, kui ta läheb. Ma näen, et see mees on teadlik ja vaba, teda ei piira enam kooli repressiivsus. Ma kirjutan Masa tunnis Andrese mineku puhul isegi ühe mõtliku luuletuse. Riigieksami ülesandeid ma aga lahendada ei kavatse ja pöördun probleemiga direktsiooni. Mul on selleks ka täielik õigus. Seejärel toimub Masa klassis mu kooliaja teine skandaalikene. Tahvli ees on üleni närvis Masing, tänitav Roosmaa, valju-valuliku pilguga Saidla ja malbe Jaan, kes katsub kõike selgitada ja kompromissile suunata. Lahenduseks on minu deporteerimine matemaatika süvarühma Saidla hoole alla. See on minu jaoks tõeline vabanemine. Ma vedelen viimase trimestri Saidla juures. Klass on vaikne, kõik pühenduvad riigieksamiainele. Saidla õpetab selgelt ja kindlalt. Vean veerandi toredasti kolme peale, aasta saan kokku eelnevate neljade alusel kenasti nelja. Käitumise hinne tõmmatakse mul aga keskkooli lõpuks sarnaselt omaaegse Paluka-jamaga rahuldavaks. Kokku seegi ikka hea.

Masing on muidu täitsa lahe inimene. Meelde jääb, kuidas ta räägib muudkui oma „isiklikust tütrest“ ja „isiklikust mehest“. Kui RVG-s õpetan, siis tervitame alati rõõmsasti ja Reet räägib mulle enda koduümbruse muististest. Taas on üks kooliaegne peamiselt ülepingest ja riigieksamifrustratsioonist tingitud episood lihtsalt unustatud ja suhtlus vaba.

Ainult Roosmaad igatsen millegi pärast näha. Me pole pärast meie kooli lõppu kohtunud. Teiste õpetajatega olen üsna tihti näinud, eriti kolmel aastal, kui koolis õpetasin. Roosmaa oli vahepeal Tenerifel giidiks. Vanemad kohtusid temaga seal kord juhuslikult ja ta saatis mulle tervisi. Ta tütart Lianat olen vist vahepeal korra näinud. Nüüd on ta siseministeeriumis ametis, Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi lektor ja doktorant. Meie põhikooliaegne Mann valiti just Siseministeeriumi aasta tegijaks.


Ullud

Gümnaasiumiaja uutmoodi olekute kujunedes avaneb mu elus 10. klassi sügisel üsnagi ootamatult ja samas päris loomuliku arenguna suhtlus Ulludega. Tean seda, minust 2 aastat vanemate loominguliste ja alternatiivsete noorte seltskonda enda põhikooliajast, 8.-9. klassist. See on aeg, mil nad liiguvad koolimajas selgesti eristuva rühmitusena. Nad kannavad hipilikke pikkade varrukatega lohvakaid kampsuneid, lõhkiseid pükse, pikki salle, kõikvõimalikke kummalisi ehteid, osa riideid on nad ise disaininud, maalinud, rebinud. Koolikoti asemel toovad nad raamatud tundi vahelduseks näiteks plekkämbris. Kogu see seltskond sukeldub kooliellu üliaktiivselt ja korraldab paljusid sündmusi omas sürrealistlikus laadis. Rahvas hakkab neid kutsuma nende punkliku käitumise tõttu hulludeks, nad võtavad selle nime omaks, sättides selle armsasti Ulludeks (palataliseerimata). Ullud tähendab täiesti selgesti eritastavat vaimu meie kooliruumis, see tähendab olekut, tunnetust. Ja see tähendab eluviisi, kus on ühendatud loomingulisus, pühendumine õppetööle ja kooli sündmuste korraldamisele ehk sebimisele nagu Ullud armastavad öelda. Mulle imponeerib selline elutunne väga, sest ma olen ise samast puust, olen ühtaegu tubli ja võimekas õpilane ja samas tajun endas suurt loovat vaimu, stiihilist ja alternatiivset, natuke protesteerivatki. Niisiis jälgin Ulle põhikooli ajal suure poolehoiuga, kuid ei suhtle nendega otse. See on ka aeg, kui mulle on ülioluline lõpetada põhikool hästi ja pääseda gümnaasiumisse. Nõnda et mu tähelepanu on tollal suuresti õpingutel. Samas märkan Ulle ja nad meeldivad mulle väga.

Nõnda siis olen ma 1996. aasta sügisel värske gümnasist, teinud läbi vesirottide ristimise ja immutatud pühast silgusoolveeodekolonni odöörist, sisse seadnud oma esimesed gümnaasiumivihud, ahmimas kõike mida pakuvad Siri ja Heli ja Kersti ja Aime, mu lemmikainete õpetajad. Ja siis, selles kilulõhnalises sügises, toimub plahvatus, tohutu avanemine ja erutav kohtumine. Nimelt armastavad Ullud tähistada iga 13 ja reedet, see on omamoodi punk pidu, alternatiivne püha. Minu 10. klassi sügisel on nad ehitanud koolimaja esimese korruse saviaukude poolsesse algklasside koridoritaskusse rituaaliruumi kalavõrkude, küünalde ja remondiredeliga, mille juurde lasevad nad Enya muusikat, löövad trummi ja tantsivad. Neil on seljas ühtmoodi rohelised kollaste triipude ja numbritega dressid, kombineeritud ullusärkidega. Ja nad meeldivad mulle nii tohutult. Tantsude ja etteastete teemaks on massi sulandumine. Nad liiguvad Enya „Pax Deorumi“ saatel ühtmoodi liigutusi tehes, lähtudes liikumises ühest endi seas, keda jäljendatakse. Kõik see mõjub väga rituaalsena. Ma vaatan nende etteastet, suu ammuli, ja lihtsalt armun üleni.

Pärast sündmust kõnnin kooli fuajees trepimademel, hakkan alla garderoobide juurde astuma, kui korraga on Ullud minu ümber, haaravad mu oma kampa, sakutavad, nö „peksavad“, mis on selline sõbralik togimine. Nad võtavad mul käest ja me kulgeme koos Huviruumi, Marje ruumi. Ma olen hämmingus, kuidas nad küll niimoodi mind korraga enda hulka võtavad!

Loodus läheb ümber värviliseks, kilu ikka lõhnab, ma kannan halli velvetist kaabut ja diplomaadikohvrit, sõidame Lääne-Harjusse kultuuriloolisele reisile. Ja nemad on kaasas. Ma istun bussis nende ligi ja muudkui vahin. Ma olen korraga neile lähemal kui kunagi varem, ma olen nüüd ka gümnaasiumis. Türisalu panga ääres on meil reisi lõunatunnil etteasted. Ullud laulavad Viljandi paadimeest omatehtud viisiga, väga armsalt. See laul läheb mulle nii hinge, nad on nii erilised, laulavad seda mulle lapsepõlvest Mamma juurest tuntud laulu nüüd nii uut moodi, nii sügavalt mind puudutades. Samas on nad mängulised, vigurdavad, veidi isegi lõõbivad. Neil on oma suhtluslaad, võiks öelda, et isegi oma keel. Ja mina muudkui vahin ja ahmin. Meie klassist on reisil kolm inimest: mina, Kaidi ja Jürka. Meie laulame, oot, mida me siis laulamegi... Hmm, miskit minu paberilehekese pealt. Ja Pille Hillep A klassist tantsib oma klassiga miskit indiaani suguharu tantsu, mida ta kutsub (vist) Nina hõimu tantsuks. Ulludele see väga meeldib ja nad õpivad selle kohe kuskil Vabaõhumuuseumis bussi kõrval selgeks ja sellest saab edaspidi Ullude seltskonna kummaline rituaaltants. Ja mina muudkui vahin. Kuni selle reisi lõpuni. Ja ei räägi nendega. Ei julge veel väga. Olen lihtsalt üleni armunud.

Ullude hulka kuuluvad Rika Ilves, Triin Reinsalu, Kelly Koor, Grete Nootre, Cätlin Jaago, Maris Palmi, Olavi Laurimaa ja Janno Metsallik.

Võiks ütleda, et ulluse eelkajaks meie koolis on Kummiakna seltskonna performenslik elulaad. Meelde on jäänud, kuidas Kummiaken paneb kooli laval ämbritäie sodi põlema või kuidas Sirli Serman ja veel üks Kummiakna tšikk püheravad kooli staadioni kõrval, praeguse Sadolini spordihoone parkla kohal kummist jooksurajalintide hunnikus. Sellist rituaalset-performenslikku-sümbolistlikku-alternatiivset olekut toetavad mõned õpetajad ja eriti kooli direktor Jaan Kurm, kes osaleb mõnes etteastes ka ise ja avab oma muusikasalongide kaudu kummalisi sügavaid ja obskuurseid helimaailmu. Ja selles vaimus ripuvad korraga kooli väikese aulalava laetorude küljes Ullud, oma sürri etendusega. Teisel korrusel paikneva huviruumi ja saali vahelisse seina on hiljaaegu rajatud uus piklik ja kitsas valge uks, mille kaudu saab vaadata saalis toimuvat ja mida Ullud kohe väga loovalt kasutavad. Näiteks viskab Kelly Rapuntselina sealt kord alla oma tohutud juuksed, sellesama rituaalse kalavõrgu. Ja Janno  ronib mööda seda üles. Kummiakna, Ullude ja Kurmiga samas vaimus pungivad mõned meie õpsid. Minu jaoks üle aegade võimsad on Ullude-aegsed sündmused, milles võtavad hooga osa ka meie lemmikõpetajad. Näiderdamisel ehk kooli teatrikonkursil on laval ka Siri, Heli, Silja jt. Unustamatu on Sittuja Silja ja lenduriprillide ja lepatriinutiibadega Siri. Pärast etteastet jagavad õpetajad saalisolijaile pisikesed paberirullikesed, millele on kirjutatud: „Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha.“ Täiesti pöörane on sama seltskonna tants kevadisel koolinõia konkursil. On hämmastavalt lahe, vabastav ja ühendav näha oma lemmikõpetajaid kooli laval hommikumantlite ja seejärel trikoodega Los del Rio Macarena järgi nõiatantsu tegemas.


*

Nõnda siis sukeldun 10. klassi sügisel ullulikku sfääri, kus on ühendatud intensiivne ja läbitunnetatud õppetöö loova osalusega kooli sündmuste korraldamises ja mitmesuguses huvitegevuses. Ja kõike seda kannab enneolematu ühisvaim, kummalised praktikad ja eriline esteetika.

Ullud armastavad koolimajas liikuda koos, kobarate, paaride, kolmikutena, tihti käestkinni, kaelakuti. Nad on nagu üks vaim, mis manifesteerub, materialiseerub selle ühtse seltskonnana. Samas on igaüks neist täiesti eriline isiksus, unikaalne universum. Niiviisi haaravad nad mind enda hulka ühelt poolt hulgakesi mind lihtsalt jälle ja jälle korraga ümbritsedes ja endaga kutsudes ja teisalt üksühele üha avardavamate ja sügavamate vestluste kaudu.

Võiks ütleda, et Ullud on kõik kunstnikud, igaüks omamoodi. Grete, Cäta ja Maris tulid RVGsse Märjamaalt ja on lõpetanud Märjamaa kunstikooli, Rika on sündinud kunstnik. Nende sümbolistlikud, abstraktsed maalid kaunistavad koolimaja kolmanda korruse maanteepoolse koridori seinu ja lummavad mind väga. Huviruumis on kõikjal nende taieseid, seintele on kleebitud papitükke igaühe joonistuste ja sõnumitega, siin-seal leidub erinevate kooli sündmuste omaloodud plakateid ja rekvisiite. Kõik need saavad mulle väga armsaks. Huviruumi otsaseinas on ka suur Jaak Kadariku fotomaal Ullude tanksaabastega jalgadest ja trummist Koolifolgil. Huviruumis on nurgas kuhjas ka Ullude suur võrk, millega on mängitud kõikvõimalikes etteastetes. Rika disainitud sündmuste kutsed ja piletid on unustamatud. Ullude käekirjad on hämmastavalt lummavad, nende kaardid ja ümbrikud omaette kunstiteosed. Ka kehadele joonistatakse, kirjutatakse, kõikvõimalikke sümboleid, tindipliiatsi, markeriga. Noh, kõigesse sellesse ma armun totaalselt.

Ullud moodustavad koridorides ja diivanitel inimkuhjasid. Olen seitsmendas taevas, kui mind sellistesse kuhjadesse kaasatakse. Hämmastavalt ilusad ja sügavad on meie kogunemised kooli koridoripõrandatel suure küünla ümber. Moodustame pimedas koridoris ümber küünlavalguse lamades ringi, üksteisele toetudes. Sellistesse ringidesse küünla ümber koguneme ka kolmanda korruse pikkade koridoride otstes, nii saviaukude pool kui maantee pool. Kogu koolimaja on pime, vaid tänavalambid heidavad läbi akende kollast kuma, all saalis on miski pidu ja meie oleme kogunenud oma seltskonnaga üles koridorilõppu ümber valguse.

Koos Ulludega koolimaja põrandatel istudes ja lamaskledes, ka näiteks kobaras saalis klaveri all ööbides, kujuneb mu suhe koolimajaga veel isiklikumaks, veel tundlikumaks. Seesama koolimaja, kuhu ma lapsena 1988. aasta septembris sisenesin, kus toimus too värvilõhnane ruumitajuplahvatus ja kus ma olen kõik need aastad õppinud, ringi jooksnud ja lollusi teinud, on nüüd mulle korraga justkui transtsendentseks templiks, omamoodi müstiliseks struktuuriks, mille sees toimub mu vaimne avardumine ja millega on mul ühtlasi üha tihedam füüsiline ühendus. Ma sõna otseses mõttes armastan oma koolimaja radiaatoreid ja torusid ja linoleumpõrandaid ja pragunevaid seinu ja pikki tänavalaternavalguses koridore, kus nii kambakesi kui üksinda uidelda ja huigelda. Ma jään alati tundma huviruumi esise trepikoja kummalist mädanevate õunte lõhna, mis immitseb üles all saali lavaukse juures olevatest silinderjatest prüginõudest. See kummaline veidi kibe, veidi magus lõhn, segatuna püha kiluodekolonni odööri, sügislehtede kõdu ja kunstitarvete lõhnadega moodustab koos armastusega meie maja ja mind ümbritsevate olendite suhtes ühe unustamatu terviku. Ja see kummaline valgus, mis avaneb tühjas ja vaikses aulas, kui teha lahti huviruumi piklik saaliuks. Nii segunevad kahelt poolt tulevad valgused, huviruumi mädaõunalõhn ja saali parketi ja ikka veel üsna uue ja väärika musta tiibklaveri sisulõhn. See on mu gümnaaja sünesteesia, mis kumab minus alati ja on detailideni tajutav taas ja taas ilmuvates kooliunedes.

Ohh, ja koolimaja katused. Huviruumist (selle koha peal asub praegu lihtsalt koridor kunstiklassi kõrval) avaneb vaade üle fuajee ja administratsioonikorpuse mustaks pigitatud katusetasandite, mida rütmistavad kasvuhooneid meenutavate laeakende viilkatused. Vahetundide ajal huviruumis olles on üle katuste näha, mis õppekorpuse akendel toimub. Õhtuste pidude ajal on õppehoone akendel vahel mõni paarike. Vahel tundub, et seal on mõni vaim, seisab korra ja siis kaob. Ja sel majadevahelisel katusel käime akna kaudu kõndimas. Ükskord 10. klassi sügisel tantsivad Ullud seal indiaanihõimutantsu, mina valgustan neid diaprojektoriga ja teen videosalvestusi. Aula katusel rüübatakse aga vahel pidude ajal õlut, sealt avaneb kena vaade.

Selles keskkonnas, nii sotsiaalses-vaimses kui füüsilises ruumis osalen nüüd koos Ulludega aktiivselt nö huvitegevuses ja kõikvõimalike sündmuste korraldamisel. Ühtlasi kasvavad mu juuksed pikaks, mu kampsunikäised venivad sõrmeotsteni, kaela ilmuvad takunööriga jubinad, randmete ümber takunöörist käepaelad. Kaabu laele joonistan suure ratasristi ja külgedele inimfiguurid, metsad, mered, laevad ja loomad, kaljujoonistest inspireeritult. Kaabu tagaküljele kinnitan kahele poole patsi kõlisevad-krõbisevad kardinarõngad, halbade vaimude peletamiseks, a la soomeugri rahvarõivad, ehk siis ruumi puhastamiseks, sageduse tõstmiseks. Kõik kanname kaelas pudelikorke, mida hoiame aegajalt lõuge vahel, harjutamaks kooliteatri tarvis diktsiooni.

Näitlemine ongi üks huvialadest, mis mind Ulludega ühendab. Nad on eelnevatel aastatel mänginud Lea Purga juhendamisel Alu mõisas keskaegses stiilise etenduses ja etendanud ka Muru Miku meelehaigust. Nüüd teeme koos Bernard Kangro luulekava ja esitame seda Rapla raamatukogus ja Alu rahvaõpistus. Ma olen üleni õnnelik, et saan koos Ulludega raamatukogu põrandal aeleda ja rullida. Käime luulekavaga ka Jõgeval Betti Alveri luulepäevadel mängimas. See on nii eriline. Ööbime sääl koos Ulludega ümber suure küünla. Limpsime natukene õlut ka.

Mitmed ulludest on aktiivsed ka väitluses ja kooliehe juures. Koolilehe peatoimetaja on mu 10. klassi ajal Kelly. Kuivõrd SenSuS on vaja õigel ajal valmis saada, paneme teda koos Ulludega tihti kokku just öösiti ja see meeldib mulle väga. On olemas lausa selline termin nagu „SenSuSe öö“, see tähendab intensiivset lehetegu läbi öö, pluss ühine ööbitamine koolimajas. Just ühe SenSuSe öö ajal me magame koolimajas klaveri all. Kogu alternatiivsuse ja sürrealismi ja rituaaluse ja pöörasuse ja pungi juures on meil õpetajate ja juhtkonnaga nii hea ja usaldav klapp, et meile usaldatakse koolimaja võti. Mul on kogu gümnaasiumi aja ka isiklik saalivõti. Käime SenSuSt tegemas ka Nädalise toimetuses praeguse Autoapteegi ja loomapoe maja pööningul. See on nii sürr koht ja kogemus.

Ullud on aktiivsed ka kõikvõimalike kooli sündmuste korraldamisel. Meenub näiteks, kuidas me koos taas midagi saalis ette valmistame, mingeid dekoratsioone seintele kleebime ja kuidas ma õpin Ulludelt suurt kleeplinti kääride asemel hammastega pooleks raksama. See komme on mul sestsaadik kaasas. Ja nii meenuvad nemad ja meie sebimine koolimajas mulle alati, kui teipi hammustan.


*

Ulludega koostoimine on ekstaatiline, samas kujuneb üsna kohe minu jaoks rida probleeme, mis tagantjärele vaadates paistavad tõttöelda pseudoprobleemidena, kuid teismeliseeas pole ma lihtsalt osanud ennast ja teisi niiviisi näha nagu praegu, 20 aastat hiljem. Põhiline pinge ja ärevus tekib minus 10. klassi avanemiste kontekstis seetõttu, et Ullude jaoks on see viimane aasta meie koolis. Nad on selleks ajaks oma kõige intensiivsema perioodi Vesiroosis juba läbi teinud, nüüd on nad küll veel aktiivsed, kuid mõtlevad üha enam edasisele elule, nad on abituriendid. Ja mulle mõjub see justkui ma oleks kuhugi hiljaks jäänud, millestki olulisest ilma jäänud. Nii tekibki minus kummaline kombinatsioon suurest vaimustusest hetkes toimuvast ja hirm, et see saab kohe otsa, et see ei kesta kaua, lõpeb juba kevadel. Ühtlasi ma, noorekene, tunnen suurt kuuluvusvajadust ja pole ikka päris kindel, kas ma kuulun nende hulka, pigemini kipun arvama, et ikka päriselt ei kuulu, ehkki toimetan paljus koos nendega. Samal ajal olen esimestest kokkupuudetest saati Ulludesse kollektiivselt armunud ja ei oska selle tundega midagi peale hakata. Ma esialgu isegi ei tea seda armumiseks nimetada, tunnen lihtsalt korraga midagi suurt ja uut ja ülevat, kusjuures, tõesti, kõigi nende suhtes. Järkjärgult hakkan seda tunnet enda sees nimetama armastuseks, kuid ei julge seda neile väljendada. Põen tohutult, peidan ennast vahel nende eest ära, näiteks garderoobi, et nad mind üles otsiks ja teen muid lollusi. Kõige selle juures on Ullud minuga hämmastavalt leebed ja oskuslikud, vahel ka karmid, päris põhjendatult. Igatahes vaevab mind kuni 10. klassi kevadeni küsimus, kuidas küll neile väljendada, et ma neid armastan. Ühtlasi kardan kohtutavalt seda hetke, kui neid enam meie koolis ei ole ja ma jään nö üksinda.

Juunis jõuab see hetk kätte, on ullude lõpuaktus. Siri ütleb mulle läbi pisarate: „Noh, Jüri, ära ole kurb, paari aasta pärast nutame jälle.“ Olen teinud Ulludele miskid pisikesed mälestuskingitused ja nüüd juba täiesti äraloksutatuna, nagu läbi poolune lähen ja ütlen osale neist Marje toas, et ma neid armastan. See kukub muidugi väga narrilt välja, sest ka nemad on väga suurt üle elamas ja ujedad ja kummalises seisus. Nad võtavad mu kingid kenasti vastu ja me läheme laiali. Rika tunnustab mind mu julguse pärast ja teeb mulle patsi ja punub sinna puuhelme, mida oli enne pikalt kandnud. Hoian seda kaua. Kirjutan päevikus: „Rika patsi kannan niikaua kui jõuan ja see veel püsib.“ Rika kingib mulle ka ühe oma punastest patsilehvidest, seon selle ümber käe ja kannan ka kaua.

Triiniga kõnelen tol päeval eraldi. Triin on üldse Ulludest mõnevõrra teistsugune, ka esteetikalt. Kui teised kõik on hipilikult riides ja kannavad kõikvõimalikke kilinaid-kolinaid kaelas ja mujal, siis Triin käib riides, võiks isegi öelda, korrektselt. Sisemiselt kuulub ta aga Ullude hulka. Triinile siis kõnelen hiljem oma armastusest.

Erinevalt mu kartusest jääme aga Ulludega üsna tihedalt suhtlema ka pärast nende koolilõppu. Oleme kirjavahetuses. Osalen nendega suve hakul Kumma küla jaaniööl ja see on väga ilus. Käime koos Viljandi folgil. Suve lõpul koguneme koolimaja välisukse ette trepile suure küünla ümber ja ööbime seal magamiskottides. See öö sümboliseerib mu meelest eriti ilmekalt seda, mismoodi me oma kooli ja ühist olemist armastame.

1997. aasta sügisel käivad Ullud tihti Vesiroosis ja osalevad meiega Tohisoo mõisas Vesiroosi visioonilaagris. Väitlusturniiri ajal on nad taas koolimajas ja me ööbime Triini, Cäta ja Kellyga üksteise kaisus direktori kabineti põrandal.

Kogu selle füüsilise läheduse ja inimkuhjade ja pideva kallistamise kontekstis on minu suhe Ulludega hämmastavalt platooniline. Ma olen neisse armunud ennekõike vaimselt, maailmavaateliselt, tunnetuslikult ja kollektiivselt. Seejuures on mu tollastest päevikutest näha kui süstemaatiliselt hoian ma endas lahus selle suure kollektiivse armastuse ja seksuaalsuse. Millegi pärast kujuneb minus tendents seksuaalsust alla suruda ja keskenduda vaimsusele, kusjuures see vaimsus sisaldab palju füüsilist lähedust. See on kummaline kombinatsioon, mis ilmestab minu puberteediiga ja on tõttöelda kujundanud ka mu hilisemat elu.

Suhe Ulludega muutub aasta-aastalt muidugi üha vabamaks ja lahedamaks. Esialgu, gümnaasiumi ajal, suhtleme-kirjutame-kohtume üsna tihedalt. Ülikooli algusaastatel käime näiteks Rika maakodus Lau külas jõulusid tähistamas. Edaspidi oleme, tihti Marje initsiatiivil, kohtunud Rika ja Gretega, neil kohtumistel on osalenud ka Cäta ja Sirli. Marist, Jannot, Olbat pole ma väga pikka aega näinud. Janno otsustas üldse seltskonnast kindlameelselt eemalduda juba 12. klassi ajal. Marist olen märganud Facebookis, Olbaga vahetame uusaastatervitusi. Väga rõõmustav on, et neil päevil olen taas tihedamalt suhtlemas Triini ja Kellyga. Nõnda võib ütelda, et paljude aastate järel ühendab meid eriline sõprus. Kui me polegi kaua näinud, on väga lihtne taas olla ühel lainel ja üksteist inspireerida.


Marje

Ulludega kuulub ühte tervikusse meie gümnaasiumiaegne huvijuht Marje Reimund. Marje ja Jaan tulevad meie kooli Kaiust, kus nad elasid suures kortermajas ja kus mõlemad töötasid Kaiu koolis. Meie gümnaasiumisse astudes, on seega RVGs toimunud olulised uuendused: meil on uus ja väga hea direktor ja meil on uus ja kirjeldamatult omane huvijuht. Marje tuli kooli aastakese enne Jaani. Tema kabinet ehk Huviruum ehk Marje tuba on kooli vabameelse ja loova vaimu kese. Siia on aktiivsed noored alati teretulnud, siin toimuvad õpilasomavalitsuse koosolekud, siin valmistatakse ette mitmesuguseid kooli sündmusi. Mis aga kõige olulisem, siin kogunetakse vaba aega veetma ja Marjega vestlema. Huviruumis on Marje kirjutuslaud, mille taga istudes ta meid kuulab ja meile alati hüva nõu annab. Ja Marje toas on ka suured pruunid nõukogudeaegsed diivanid, millel on ülihea lebaskleda ja inimkuhjasid moodustada. Siit avaneb kitsas valge uks saali lae alla ja siin on pikk rida aknaid, mille kaudu pääseb garderoobide peale katusele ja kust avaneb vaade kogu õppekorpuse alevipoolsetele akendele. Nii veedan ma siin Ullude ja veel paljude sõpradega enamiku oma gümnaasiumiaegsetest vahetundidest. Marje tuba on kolmeks aastaks meile justkui teine kodu. Ja Marje meile justkui teine ema. Nii oleme me huviruumis tihtilugu pikalt ka pärast koolitunde, rääkimata koolipidudest ja muudest sündmustest.

Marje tuppa pääseb kahelt poolt, nii garderoobide suunalt saali uste juurest läbi minnes ehk siis praeguse koolimaja auditooriumiukse juurest vasakule liikudes või siis tulles õuest, meie põhikooliaegse nelja ruudu palliplatsi ja Viljandi maantee poolt läbi väikese varuukse. Minu tavapärane tee koolimajja kulgebki läbi selle väikese kõrvalukse, hommikul otse Marje tuppa. Kõigepealt sptetsiifiliselt ja üliarmsalt mädaõunte järgi lõhnavate prügitünnide juurest läbi ja siis kohe treppi mööda üles teisele korrusele, kus Marje toa klaasuste juures koguka betoonprügikasti plekist sisuämbri all on kollase lipspaelaga Marje toa võti. See on nii eriline ja hea tunne, et me kõik võime selle võtme võtta ja minna kohe hommikul oma lemmikkohta koolimajas. Talvehommikuti on maja veel hämar ja veidi jahe, uni on veel kergelt silmas, kohe algavad tunnid, aga enne käin Marje toast läbi ja viskan oma jope sinna. Ullud ja veel avaram sõpruskond hoiab oma riideid Marje toas. Siin on ka paljude isiklikke ja tähenduslikke esemeid. Mina olen Marje ruumi toonud näiteks oma kallid müstilised klaaspudelid, mille ma vanaisa keldriaugust tädipojaga välja kaevasin ja mida mul ka kodus suuremal hulgal kõikjal leidub. Ullude taiestest Marje toa seintel oli juba juttu.

Ja selle koolimaja kõige hingelähedasema ruumi perenaine on kõige lahkem ja lahedam inimene, keda ma tean. Kõigi nende 3 aasta jooksul, mis ma gümnaasiumis õpin, kõigi nende emotsionaalsete üleelamiste ja skandaalikeste ajal, ka pingelise korraldustöö kontekstis, on Marje alati toetav, naerune, muhedasti naljatlev, ülimalt empaatiline ja seejuures ka väga asjalik, sisuliselt ülipädev. Mu gümnaasiumiaegsetes päevikutes on korduvalt kirjas, et olukordades, kus olen omadega taas puntras, kus mu enesehinnang ja emotsioonid kõiguvad ja suhted on keerulised, kuulab Marje mind taas ja taas pikalt ja toetab jäägitult. Marje ütleb ikka: „Jüri, ole, nagu Sa oled, see on hea. Sina oled ikka see, kes Sa oled.“ Marjele võib usaldada väga palju ja ta hoiab meie usaldust. Ta võib meid tundide viisi kuulata ja lohutada. Ja me teeme koos väga palju, korraldame kõiki kooli sündmusi, Folgiklubi, Koolifolki, Vesiroosi laagreid, käime koos koguni esinemas. Marje mängib hästi kitarri ja õpetab meile laule. Näiteks Tepandi „Sisaliku tee“, Tuksami „Meil on elu keset metsa“ või Johansonide „Ma tuhat korda tänan Sind“ on sest ajast alati peas. Marje korraldatud Koolifolkidel olen üleni liigutatud seal esinevatest muusikutest. Jäääär, Rein Rannap, Tõnis Mägi, need on olnud väga kvaliteetsed ja tundlikud hetked. Ja kõik see on kokku kõlanud mu gümnaasiumitunnetuse kui tervikuga.

Koolipidude ajal, kui kõik sebimised on sebitud ja õhtu jõudnud tantsufaasi, istub Marje kantseleis sekretäri (tollal oli sekretäriks Raini) laua taga ja ajab meiega juttu. See ongi klassika, et mina RVG pidudel tantsimas ei käi. Mulle on oluline kogu kultuurikorralduslik pool ja eelnevad etteasted ja sündmuste sisuline osa, mitte disko. Ka A-klassi poiste raskema muusika pidudel ma ei tansti, ehkki olen kohal, pigem seltskonna ja suhtluse pärast. Mõni üksik bänd paneb meid lava ees hüppama ja pikkade juustega „moššima“. Muusika mõjul hüplemine kuulub tollal minu jaoks rohkem Viljandi folgi konteksti. Igatahes on sellistel õhtutel vahel väga lahe Marjega kantseleis istuda ja muljetada. Ükskord taipame, et on eriline hetk, et Marje on minust täpselt kaks korda vanem ja mina temast täpselt kaks korda noorem, ma olen 16 ja tema 32. Huh, 32! Ma olen praegu 4 aastat juba tollasest Marjest vanem! Hämmastav. Me oleme mõlemad kalade tähtkujust ka ja kuidagi mõistame üksteist väga hästi. Marjel on eriline sünnipäev, 29. veebruar.

Kui juba kooli ajal käisime vahel Reimundite juures Folgiklubi asju jm arutamas, siis edaspidi, pärast kooli lõppu, kutsub Marje igal aastal mind ja mõnd Ullu endale külla ja me koguneme taas Reimundite elutoas ülimuhedaks õhtuks, millega ühineb ka ülimuhe Jaan.

Kui Siri ja Heliga 2011. aastal ajalooõpetajate seltsile Rapla maakonna kultuuriloo õpikut koostame, siis käime Marje ja Heliga koos mitmel pool maakonna huviväärsusi pildistamas. See on väga meeleolukas matk, me oleme nagu teismelised, ajame mulajuttu ja sööme Kernu kadaka juures ilusaid punaseid maasikaid.

Oi, ja Marje korraldab ju ükskord pärast mu gümnaasiumiaega, millalgi ülikooli algusaastail Paka mäel meeliülendava laulurännaku. Ta kaasab ettevalmistustesse ka mind. Ma valmistan laulusõnade, -viiside ja matkamarsruudiga joonistused, mille jagame teekonna algul Raikküla mõisa juurde kokku tulnud rahvale. Marje on kutsunud laulma mind, õde Mailit, tema klassiõde Ettelit ja veel paljusid sõpru. Johansoni Jaak ja Silja on kohal. Metsas ühineb meiega Marje suur sõber Ilse Rahkemaa. Mina laulan Paka mäel, tollase mälestisetahvli kohal Kaitseliidu lagendiku ligi kivikülvi juures Rapla kihelkonna sõjalaulu ja mu ees avaneb maa ja üles paiskub tohutu võimas ja toetav hoovus.

Nii olen tänase päevani alati ülimalt rõõmus, kui Marjega kohtun. Meie vestlused on alati naljakad ja sisukad. Marje osa Vesiroosi vaimsuse ja elutunde kujunemisel on olnud mu jaoks väga oluline.


Majahoidjad, söökla, õpetajate tuba, uus arvutiklass

Kui meie Marjega kantseleis juttu ajame, siis vihub garderoobides ja koridorides suure harja ja lapiga majaperenaine Ly Suiste. Temagi on üks eriline naine. Temaga saab alati nalja. Kui juba juttu alustada, siis on Lyl selline nägu, et kohe tuleb mingi vimka. Samas hoiab Ly õhtuse valvurina pidude ajal ja meie alatise majas viibimise puhul rangelt korda. Garderoobide uksed on korralikult lukuks, klasside uksed samuti.

Osa kooli ruumide võtmetest seisavad majandusjuhataja Raivo Rebase kabinetis meie algklasside garderoobibokside ligi, kunagises hambaarstitoas. Kohe ukse kõrval on suur tahvel, millel konksukeste otsas ripuvad suurte puust silinderjate võtmehoidjatega võtmed. Iga kabineti number on võtmehoidja otsale graveeritud põletusaparaadiga. Samasugune võtmetega tahvel on teise korra piklikus õpetajate toas, kus seisavad klassiruumide võtmed ja samuti puust põletatud numbritega võtmehoidjad. Õhtusel ajal jagab neilt võtmehoidjatahvleilt meile võtmeid just maja hoidev Ly.

Raivo Rebase kabinetis on aga hoiul veel kõikvõimalikku huvitavat ja kultuuritegevuseks vajalikku kraami. Näiteks pikendusjuhtmed, CD-mängijatega makid, võimendid, kõlarid, prožektorid, videomakk jne. Nii käime Rebase juures üsna tihti vajalikku laenamas. Raivo on meiega lahke ja naerune, samas taas muidugi piisavalt range, et kõik ikka korras seisaks. Eriti kannab ta hoolt selle eest, et me koolimaja seintele tugeva kleeplindiga kaunistusi ja plakateid kinnitades liiga hoogu ei läheks. Maja krohvitud ja värivitud nõukaseintelt kipub värv pärast meie kleeplintidea koos maha tulema või jäävad lintidest seinale koledad jäljed. Sama kehtib kõikjal kasutatava nätsu ehk voolitava kinnitusmaterjali kohta.

Niisiis on üldjoontes meie loometegevus ja kooli kord kuskilt maalt alati enamvähem tasakaalus. Kõige dramaatilisem vastuolu korrahoidjatega leiab aset 12. klassi eelsel suvel, mil Ly kraamib huviruumi meie kultuurkihtidest puhtaks. See puudutab mind väga, teeb haiget. Väldin seepärast mõnda aega huviruumi ja olen Ly peale väga solvunud. Huviruumi lagedus mõjub mulle abituriendina kõleda foonina, justkui oleks korraga kadunud mu armsatest mälestustest tulvil kodu, turvaline ja armas pesa koolimajas. Nii tekkinud pidetusetundega liitub ka ärevus riigieksamite pärast, ülikooli pärast, tuleviku pärast. Solvumus Ly suhtes muidugi tasakesi lahtub ja ma harjun lageda huviruumiga. Nii on meie suhe Lyga ka edaspidi usalduslik ja me võime põhimõtteliselt pääseda kõikidesse kooli ruumidesse, kuhu aga vaja on minna.

Päevane majahoidja on Asta Veiserik ehk lihtsalt tädi Asta. Tunneme teda juba lapsepõlvest, sest ta elab Võsa tänaval üle tee meie maja vastas suures majas. Tädi Astal on valge kass, kes istub tema korteri aknal ja kunagi õues ei käi. Tädi Asta poeg on Indrek, kes õpib ka meie koolis. Huvitav, praegu märkan, et meie tänaval elavad üldse päris mitmed me kooli inimesed. Pikas nn PKV ridamajas, kõige alevipoolsemas otsas on algklasside ajal õpetaja Kuuse kodu. Ka temal on poeg, mu mäletamist mööda Karel, ka meist vanem. Õpetaja Kuusk käib ikka oma suurt ilusat kollikoera mööda Võsa tänavat jalutamas. Nende koeral on kõige esimesena uhke lääne päritolu rullitõmbuv jalutusrihm. Selliseid ei ole tollal, 1980ndate lõpul kellelgi muul kui meie kõige parema klassijuhataja üliilusal koeral. Meie tänaval üle tee suurtes majades on ka õpetaja Veerde kodu. Üsna pea kolib meie tänavale klaveriõpetaja Margit Sarri, teise klaveriõpetaja Hille Porosoni kodu lähistele. Rääkimata kõigist neist klassikaaslastest, kes elavad meie tänaval või naabertänavates. Ja Ly elab meie tänavaga paralleelsel Salu tänaval.

Tädi Asta on niisiis ka meie tänava inimene. Kui me lapsed olime, siis käis ta ikka meie perelt kanamune toomas, andes alati vastu eelmise satsi munakoored. Mõelda, me pidasime Rapla linnas kanu ja sigu! See oli 1980nate lõpul ja 1990ndate algul aga üsna tavaline. Naabri aias nosis näiteks mõnda aega õunapuude vahel võililli suur ja rahulik lehm.

Tädi Astaga saan ma ka hästi läbi, me kutsume teda kellatädiks, sest kõik need pikad kooliaastad on ta teisele korrusele viivate treppide all väikese lauakese taga istunud ja meile tundide algusest ja lõpust suure plärinaga märku andnud.

Oh ja meie koolis on ju veel terve hulk väga armsaid inimesi tööl. Kokad! Kokkadega saame me väga hästi läbi! Eriti hea jutuga on meie klassi Jaanika Tuuri ema Tiia. Alati me tõukame head lõõpi omavahel, kui jälle lähen toitu juurde küsima või kui olen sööklas toimkonnas. Toimkonnas käigud on üldse lahedad, saab tunnist natuke varem ära, sööklasse laudu katma ja toitu laiali tassima. Söökla on nagu tollane nõukaaja lõpu söökla ikka. Suurte tumekollaste läikima lakitud laminaatplaatide ja kandiliste torujalgadega laudade ääres on samasuguses stiilis pikad pingid, mis tõstetakse pärast koolipäeva üles lauaplaatide alla torude vahele, et põrandat saaks pesta. Põrand on aga nagu ikka ruudukujulistest hallidest nõukaplaatidest. Seinad on helerohelised. Laes, nagu kogu koolimajas, Estoplasti lambid. Õpside laud on eraldi, kokkadebloki seina ääres. Samal seinal on kummaline maal, miskid ristid ja tankitõrje ja üks tääk, mille otsas on õun. See on väga kummaline maal, siin sööklas, iga päev meie lõunatundide ajal vaadata. Põhikoolisuvedel on aga sööklas jäätisekohvik. See on kooperatiivide ja esimeste firmade aeg. Jäätist tuuakse suurte kandiliste anumatega ja see on väga odav ja roosa ja heleroheline ja hernekommi maitsega ja me käime seda tihti ostmas. Üldse käime suvise kooli juures tihti, sest elame lähedal. Sõidame jalgratastega ümber maja ja staadionil ja kiigume raudtorudest kiikedel, sõidame samasugustel rauast kokkukeevitatud karussellidel.

Söökla puhul meenub veel, et aegajalt satun ma sinna unedes. Ja need uned on väga joogalikud. Ükskord annan ma hulgale naistele tühjas sööklas heledatel patjadel joogatundi. Teinekord aga lendan koos ühe neiuga läbi seinte jaama poole. Tihti ilmub mulle RVG sööklas Mooji. Praegu on söökla kohal raamatukogu.

Raamatukoguhoidja on kogu me kooliaja Ene Saldu. Ta on väga sõbralik ja lahke ja korralik. Raamatukogu asub meie ajal kolmandal korrusel trepigalerii vastas linna pool küljes piklikus ruumis. Raamatukokku pääseb kahest uksest, mõlemast hoonetiivast. Raamatukogu lõhnab väga hästi, ja muidugi raamatute järele. Seal asuvad samasugused pruunid nõukadiivanid nagu huviruumis ja algklasside õpside toas. Neil diivanitel me loeme ja õpime, samamoodi aknaalusel pikal laual.

Tegelikult on samasugused pruunid diivaniks kokku tõstetavad tugitoolid ka suures teise korruse õpetajate toas, jaama pool küljes, Viljandi maantee poolses tiivas, trepigalerii ligi. See on suur tuba, ümbritsetud diivanitega, keskel kohvilaud, selle ümber ka needsamad pruunid pehmed tugitoolid. Seinal on väga ilus romantiline maal heledasse tekki mähitud titega. Vasakul nurgas on kraanikauss ja kohviatribuutika. See õpetajate tuba on püha koht. Sinna ei tohi keegi kuni põhikooli lõpuni minna. Gümnaasiumi ajal kutsutakse meid aga sinna üha sagedamini midagi arutama. On koguni koolipidusid, kus me veedame õpetajate toas päris pikalt aega, sööme miski konkursi võidutorti. Õpetajate toas käivad tihti koos ka žüriid, kes valivad parima nõia või näiderdaja või laulja Vesiroosivisioonil.

Kooli personalist meenub veel Karla, töömees, kes on alati vaikne ja toimetab omaette ja kellega meil ei ole väga palju kokkupuudet. Samamoodi on vaikne ja seisab pikalt omaette koolimaja välistrepil Olaf Allikof. Mu hämmastus on suur, kui 2009. aastal selle mehe Juuru kohapärimuse projekti ajal Rapla rahvamajas ära tunnen ja kui ta mulle tohutult värvikalt ja ammendamatult pajatama asub. Ma plaanin temaga teha ka teise intervjuu, kuid paraku läheb ta enne teele.

Kes meil siis sääl RVGs veel on. Oo, Tarmo Rahuoja, meie uue arvutiklassi juhataja. Nimelt 1998. aasta sügisel, kui läheme 12. klassi, toimub meie koolis väga oluline kvaliteeditõus, tõeline tiigrihüpe: kolmandal korrusel savikate poolses otsas ja alevi pool küljes sisustatakse suur arvutiklass kõige uuema tehnikaga. Kahes pikas rivis arvutid on ühendatud internetiga ja me asuma seda võimalust kõik hooga kasutama. Meile antakse nimelised ja numbrilised vesiroosidega kaunistatud arvutiklassi kasutajakaardid. Ma teen endale elu esimese meiliaadressi ja see on: kaabu.sahver@mail.ee. Sedasama kardinarõngaste ja sümboljoonistustega mulle veidi väikest kaabut kannan ma kogu gümnaasiumiaja ja sahvrid ilmuvad millegi pärast mu luuletustes. Niisiis, kaabu.sahver. Asun hooga püsivasse kirjavahetusse tädipoeg Villemiga. Tollane korrespondents on siiani säilinud ja ülihuvitav lugemine, mida küll siinse kirjatöö jaoks pole olnud aega kasutada. Tarmo Rahuoja on aga pigem vaikne ja napisõnaline, teenindab meid arvutiklassi kasutajatena väga korrektselt.


Huvitegevus

Kogu gümnaasiumiaega täidab intensiivse õppetööga samaaegselt üks suur sebimine, nagu Ullud armastavad öelda, ehk siis osalen pidevalt ja üsna aktiivselt kõikvõimalikes nö klassivälistes tegevustes, mitmesuguste kooli sündmuste korraldamises. Näitlemine, koolileht, Folgiklubi ja Keskkonnaklubi on püsivad huvialad, samas aitan kaasa ka nõiakonkursi, Näiderdamise, aktuste jm korraldamisel. Ka linnavalitsus kaasab meid tihtilugu oma ettevõtmistesse. Näiteks olen kord linnapea Jaan Urveti assistendiks traditsioonilisel linnapea skulptuuri pesul ja viin samal õhtul läbi linnaisade õlledegustatsiooni. Või siis juhime koos A-klassiõe Pille Hillepiga Rapla laululaste kontserti Kaevu hoovis ehk praeguse Konsumi kohal. Kooli aktustel ja pidudel olen tihtilugu konferansjee.

11. klassi 1. septembri aktus jääb eriti meelde. Mõni päev tagasi oleme Ulludega samas kooli välistrepil suure küünla ümber ööbinud ja nüüd on nad kõik ülikoolides mööda maad laiali ja meie läheme RVGs edasi ilma nendeta. Ma olen nukker ja õrn, samas mõjub osalus aktusel kuidagi kirkalt ja lootustandvalt. Laulame Marjega, mina ehitan oma armsatest apteegipudelitest ja puuoksast instrumendi, millega laulu juurde meeleolukalt kõlistan. Oh, Marjega esineme me mitmel pool. Näiteks käime Paides turismimessil Rapla maakonda esindamas.

Klassivend Jürgeniga kanname 1997. aastal laulupeorongkäigus RVG logo. 1998. aasta jõulude ajal olen aga Vabaõhumuuseumi jõulumaal jõulusokk, 1998. aasta emakeelepäeval aga Kristjan-Jaak Peterson jne. Igalhul oleme tollal põhilise huvitegevusega samaaegselt ja sellest kantult pidevalt kõikvõimalikesse uutesse etteastetesse angažeeritud.


Kooliteater

Püsivaks ja neid hüppeid mitmetele lavadele ja erinevatesse sündmustesse toetavaks tegevuseks on mul ja paljudel mu sõpradel näitlemine. Meie esimene teatritund jääb mulle alatiseks meelde. Lea Purga, meie juhendaja, annab meile mitmeid lahedaid ülesandeid, mis toovad meid hetke kohale, aitavad meil avaneda. Pärast esimest teatritundi on mul pisarad silmi tõusmas, niiväga meeldib mulle see olemisviis, nii hästi sobib mulle ennast väljendada, teistega koos uusi mängulisi olukordi luua, kujustada vaimusilmas tegelasi ja neid siis kehastada.

Kooliteatris teen kaasa kogu ihu ja hingega. Algul, esimesel aastal on meil Ulludega Bernard Kangro luulekava, millega esineme Jõgeval Betti Alveri luulepäevadel. Edaspidi õpime selgeks eesti algupärandi, Juhan Kunderi jantliku „Muru Miku meelehaiguse“. Kaasa teevad: A-klassist Pille Hillep ja Grete Oll, meie klassist Jürgen Utt, Jaan Kessel, ma, vanemate hulgast Kadri Väljaots ja Liis Krusell, nooremate hulgast Martin Utt. Enne meid on Muru Mikku mänginud Ullud. See on tõesti naljakas näidend. Ma naudime ikka hää hooga. Mina olen muidugi Muru Mikk. Saaremaal saan kooliteatrite konkursil eripreemia „eriti orgaanilise ja julge lavalise meeltesegaduse eest“. See mõjub mulle ühtaegu tunnustavalt ja samas kuidagi alavääristavalt, sest muid preemiad me ei saa.

Ühisgümnaasiumi omad korjavad Krista Oleski juhtimisel aga muudkui hulgaliselt auhindu. Me oleks kuidagi nagu teisejärgulised. Ja ma ei saa tegelikult sellest aru, miks, sest meile tõesti meeldib mängida. Esitame Muru Mikku ikka mitmel pool, Rapla laululaval, ka maakonna kooliteatrite päevadel, vist ka tollal toimunud alternatiivsel teatrifestivalil Mitteteater.

Mitteteater on üldse tollal Raplas üks eriline nähtus. Kord toimub festival Alus, kord Raikkülas. Me osaleme suurima heameelega. Tegu on absurdihõngulise alternatiivfestivaliga, mida korraldavad Lea Purga ja Valter Uusberg ja vist ka omaaegsed Kummiteatri tegelased. Ühel aastal on festivali motoks „Anda on parem kui saada“ ja kavalehel peksasaanud inimnägu. Mitteteatrile koguneb üle Eesti erinevaid absurdi armastavaid kampasid. Ühel aastal algab talvine festival tollase Rapla linnavalitsuse ees, kus avapauguks on linna jõulukuuse langetamine saemootori mürinal. Sellele järgneb kohe helkurvestides jalgsimatk Alusse. Mitteteatri vaim on väga lahe ja me oleme alati Leal ja Valtril abis ka korraldamisel.

1998. aasta Mitteteatri ajal Raikküla klubis on väga vahva oma trupikaaslaste ja uute Tartu sõpradega õhtut veeta. Teeme fuajeesse diivanitest suure ühise voodi ja magame kõik seal koos, magamiskottides. See on väga ilus öö. Vestleme pikalt ja sügavuti. Ma tutvun Kati Valguga, kes räägib mulle, et tema isa on arheoloog. Lepime kokku, et ta annab mulle teada, kui tekib võimalus kaevamistel osaleda. Suvel korraldabki Kati mulle ja mu tädipojale Villemile osaluse Andres Tvauri kaevamistel Põltsamaa lossi väravahoones. Katist ja ta isast Heikist kujunevad mu head sõbrad, kellega suhtlen üsna tihedalt tänaseni.

Muru Miku järel on meil üks näitemäng veel, sellest ei jää mulle edasisteks aastateks suurt midagi meelde. Tegu on luulekavaga, kus mina seisan kogu aja keset lava ja olen „majakas“. Sõnalist osa on mul jube vähe. Teised liiguvad ja esitavad omi palasid. Selle etenduse pärast on mul isegi natuke piinlik, ma ei saa hästi aru, miks me seda teeme. See peaks olema tõsine ja sügav, aga mõjub mulle kuidagi välispidiselt ja ei veena. Aga teeme ta läbi ja käime taas Saaremaal festivalil. Samas palju olulisem kui etenduse sisu on mulle tollal teatrifestivalide vaimsus, seltskond, ühised ettevõtmised. Näiteks Saaremaal ajame Saaremaa Ühisgümnaasiumi koridoris öö otsa juttu Ave Alavainuga, kes mõjub ühtaegu pungilt ja väärikalt ja kõneleb nii lahedalt noorte kui omasugustega. Kuressaares-käigud on üldse väga meeleolukad. Läheme seltskonnaga salamahti linna peale veini rüüpama, ajan koolitrepil punkaritega juttu, näppan sööklast klassiruumi mõne lusika, taevas püsib imelik Hale-Bobbi komeet.

Ühe Saaremaa etenduse järel tuleb aplausi ajal lava äärde väike Uku Uusberg ja ulatab mulle suhkrusaia, sellise väikese kringli. See on ainuke kingitus, mis me selle etenduse järel saame. Pärast jääme veel bussist maha ja seikleme praami peale, kus siis Ühisgümnaasiumi omadega kohtume ja nad meid Raplasse kaasa viivad. Istun siis juhtumisi Uku kõrval ja ta räägib mulle pikalt oma muusikamaitsest ja kassettidest. Bussi tagaosas aga juubeldatakse terve tee, Ega Vist on võitnud järjekordse preemia.


*

Kooliteatriga tihedalt ühendatud on meie tegevus Rapla Teatritegemise Seltsis. 10. klassi kevadel kutsub Lea Purga meid uude keskajateemalisse etendusse „Rapla Brüsseliks“. Näidendi on spetsiaalselt Rapla ja Raplamaa jaoks kirjutanud Ander Ehin. Lugu räägib ajarännust tänapäeva Euroliidust vastristitud Eesti alale, meie esivanemate juurde. Andres on ajarändurina kirjutanud teksti sisse Mikk Sarve, kes peakski ennast kehastama, kuid millegi pärast loobub. Seega tekib meil Leaga hea mõte, et ajarännule läheb noor ajaloohuviline gümnasist Jüri Metssalu. Niisiis kehastan etenduses ennast. Sätime Andrese teksti minule sobivaks.

Projekt ise on grandioosne. Juba eelmisel aastal on Alu mõisas toimunud suur keskajateemaline etendus, kuhu olid kaasatud ka Ullud. Tollase etenduse nimi oli „Harju-Viru viimsed päevad“. See sai Ullude juttude järgi kohe legendaarseks. Nii asume me samas traditsioonis nüüd õhinaga sarnases suurprojektis osalema.

Meie koolist mängivad Alu mõisas Marek Saumann, Jürgen Utt, Martin Utt, ma, õed Maili ja Marju Metssalu, Maili klassiõed Ettel Poobus ja Mari Tammar, Etteli õde Kaitel, õpetaja Gaida Kabral, meie paps Jaan Metssalu. Kaasa teevad veel väga paljud Rapla ja Rapla maakonna inimesed, kellega tutvungi just selle etenduse proovide ajal. Kogu protsess on minu jaoks väga nauditav. Sõidan proovi Raplast Alusse õe Marju uue kollase jalgrattaga. Alu pargis, tiikide kallastel, saarekesel, mõisaterrassil, mõisahoone luitunud ja lagunevates siseruumides oleme koos äärmiselt loomingulise ja laheda seltskonnaga.

Minu jaoks on väga eriline tutvumine Toomas Tõnissoniga. Tunnen, et teen etenduses ajarännaku läbi ka tegelikult, kohtungi oma kauge muistse esivanema Manatark Mõminaga, keda kehastab Toomas. Ta mõmiseb ja sülitab mu mängutelefoni peale, millega siis muistsest hiiekohast helistan Rapla maavanemale Kalle Talvistele ja kõnelen, mida aegade taga kogen. Toomas on minu jaoks sest saati muistse esivanema kuju. Ta kannab endast tavaeluski muistset maatunnetust, olemisviisi. Kui temaga kohtun, siis kõneleme ikka siinsetest pühapaikadest ja loodusest, inimese ja maa suhetest.

Nii on minu kogukonnatunde oluliseks osaks sõprus Toomasega ja veel väga paljudega, keda tean just Alu etenduse ajast. Tavo Kikas näiteks mängib dominikaani munka, Peeter Olli kehastab toredat õuenarri ja kõrtsilist, Janek Kadarik noort rüütlit, Maris Ojamuru tema kaasat, Margus Maripuu on üks muistsetest jne. Ühisgümnaasiumist on noore tsistertslase rollis Krisjan Kaljund. Kaasa teevad ka meie ammused perekonnatuttavad Etteli ema Viivi Lants ja Mari isa Ants Tammar. Muusikaliselt ilmestavad flöötidel ja tamburiinidel Rapla Muusikakooli õpilased Heidi Plakso ja Angela Katkosilti juhtimisel. Alu etendus on kui ühe suure ja laheda perekonna või hõimkonna ühislooming ja kooskulgemine.

Hämmastaval ja ootamatul moel mängime etendust „Rapla Brüsseliks“ kolmel aastal järjest, etendused toimuvad ka Tallinnas tänavateatrite festivalil Neitsitorni juures ja Hiiumaal Suuremõisa häärberi terrassil. Neisse etendusepaikadesse kanname kaasa ka kõik rekvisiidid, muuhulas kolossaalsed pappfiguurid, mis kujutavad Rapla maavanemat Kalle Talvistet, patendiameti peadirektorit Mati Pätsi ja maavalitsuse ja leiutaja Jaan Kurmi. Teiste seas mängin nukkudega ka mina, esitades enda isikliku teksti kõrval ka kujutatavate härrade osi. Kolme aastaga väsivad need nukud üsna ära, kuid mõjuvad ikka väga naljakalt, ehtsalt kunstnik Valter Uusbergi laadis.

Etenduse alguses kehastan aga peapaela ja pikkade juustega rahvusromantikut, kelle groteskne tekst jääb mulle eluks ajaks meelde. Vahel armastan ikka nalja pärast kuulutada: „Meie muistsed esivanemad olivad kõige rahumeelsem rahvas maamunapeal. Sinililleke pihus kuulasivad nemad metsamüha ja kosekohinat. Loodushäältest ammutasivad nemad äraarvamata suurt vaimuvalgust ja tulevikutundmist. Oma hingejõul ja vaimuväel lendasivad nemad kõrgele kosmosesse teiste planeetide juurde ja kaugele Islandi mudavulkaane kaema. Oma kosmosereise nimetasivad nemad maksamerel käimiseks!“ Nende geniaalsete sõnade autor Andres Ehin sõidab etenduserahvaga ikka kaasas ja esitab vahel bussis mõne uue luuletuse. Meie noorte luulehuvilistena kuulame ja ahmime tema sürreaalset tunnetust enesesse ja nii on Andres meile luules suureks eeskujuks.


*

Kooliteatri seltskonnaga käime ka Peipsi ääres Ranna laagris. See on üks väga lahe kogemus. Meile õpetatakse etüüde, kõnetehnikat, improviseerimist. Õpetajateks on näiteks Tõnu Tepandi ja Tiit Sukk. Ranna laagris on suur telkla, kus ka meie ööbime. Meelde jääb, et klassivend Jaan Kessel ütleb mulle: „Mina pededega ühes telgis ei maga.“ Ma olen sedalaadi kommentaaridega tegelikult harjunud, aga millegi pärast jääb just see meelde. Tõesti, ma ei ole tavaline macho-mees, ma hoidun kekast jne, aga see ei tähenda ju veel, et mind peaks niimoodi sõimama. Või tegi ta nalja, ei tea. Telgist jääb aga meelde hoopis see, kuidas me Sven Pauluse ja Kristjan Kaljundiga Ühisgümnaasiumist istume eeskojas ja luuletame, ohjeldamatult. Me kirjutame nn ajuridasid ehk siis laseme paberile lihtsalt kõik, mis voolab. Tulemus on väga lahe ja sürr.

Omaette suur suvine kogemus, millesse kooliteater meid kannab, on Mahtra sõja 140. aastapäevale pühendatud etendus 1998. aasta. See on võimas harrastusteatrite suurprojekt, kus meie kooliteatrist osaleme mina ja Marek Saumann. Aare Laanemets on lavastaja, Peeter Oja õpetab võitluskunsti, Siiri Sisask laulab unustamatuid laule Peeter Volklonski sõnadele. See on taas noore inimese jaoks ülioluline kogemus, nii proovide, näitlejatöö mõttes kui ka seltsielu poolest. Tutvume Viljandi Kultuurikolledži esmakursuslastega, veedame palju koos aega. Ööbimine Juuru koolimajas on üliilus, suure oranži päikesetõusuga. Etendusel aga nutavad naised päriselt, kui mehi peksule viiakse. See lavastus on eriline meie kui osaliste jaoks ja saab tähenduslikuks ka laiemalt, eriti tuntud on Siiri laul „Mis maa see on?“. Etenduse lõpupeol Juuru rahvamaja tagatrepil laulame lavastaja Aare Laanemetsale suurelt ja vaimustunult „Meie elu on siin ilmas...“. Aare seisab meie keskel, me tõstame klaasid ja mitmel on pisarad silmis. See jääbki viimaseks korraks Laanemetsa näha...

Ka Lea Purga läks teele liiga ruttu. Kohtun temaga veel ülikooligi ajal. Katsume koos Mitteteatri traditsiooni edasi viia. Lea ütleb minu kohta, et on inimesi, kes hästi mujale ei sobi kui lavale või kantslisse. Ja see on minu puhul üsna tõelähedane: siiani küsin, miks ma küll ei läinud näitlemist õppima, ja kogu oma ajaloolase tee jooksul, tegeldes ajalikuga, tajun üha selgemalt ühendust ajatuga...


Väitlemine

Väitlusõpetus on teatud määral kohustuslik kõigile gümnasistidele. Meile õpetab väitlust Siri. Mulle see tegevus sobib, sest arendab meis oskust süstemaatiliselt mõelda, selgelt väljenduda ja asetada end mitmete päevakajaliste probleemide suhtes erinevatesse positsioonidesse. Samas olen kooliteatri, ajalehe ja kõikvõimalike spontaansemat sorti tegevustega juba nii hõivatud, et väljaspool kooli ma väitlusvõistlustel ei käi. Samas on meie hulgas palju häid väitlejaid, Ulludest mu mäletamist mööda Rika ja Kelly, meie klassist vist Kaeramaa, A klassist vist Grete Oll (mälu pole neis asjus enam eriti kindel). Minu kontakt pühendunud väitlejatega seisneb aga selles, et ma toetan neid ja nende juhendajat õpetaja Katrin Viru väitlusturniiride korraldamisel.

Eriti hästi jääb meelde 1998. sügisel RVGs toimunud turniir, mille aitan kujundada originaalses, RVG-le omaselt sürreaalses laadis. Näiteks me rütmistame laagri niiviisi, et igal täistunnil toome ülevalt koolimajast sõjaväekanderaamil alla aulasse ühe kilesse pakendatud saiapätsi, mina kõige ees suurt orkestritrummi tagudes ja poisid kanderaami ja saiaga järel. Trumm, mida ikka sündmustel kasutame, pärineb Kersti Saadlo muusikaklassi seinakapist, kus olid aastateks uinuma jäänud ka väiksemad trummid ja puhkpillid, mida nüüd ikka sürrivõtmes või koguni pühalikult siin-seal kõlada laseme. Vanad vaskpuhkpillid ja trummid kaunistavad koos legendaarse kalavõrgu ja nõiaatribuutikaga ka huviruumi. Väitluslaagri ajal on niisiis trumm taas kasutuses ja me tuleme sellega suurelt ja vägevalt kõmistades ülevalt treppidest alla, olgu väitluses paus või toimugu just tuline argumenteerimine, meie siseneme ikka täpselt täistunnil uue saiaga saali ja riputame selle lakke, eelnevate saiadele sabasse, nii et turniiri lõpuks ripub laest alla tohutupikk saiarodu, mille me kingime turniiri võitjale!

Osaleme ka miskis televisioonisaates, kus toimub koolidevaheline võistlus ja väitlus. Üks raund on tõsine ja teine on nn pilaväitlus. Ja just sellesse pilaväitlusse kutsutakse ka mind. Me võistleme (vist) Tallina Inglise Kolledžiga, kelle huumoritaju on hoopis teistsugune. TIKi omadel on klounininad ees, meie kütame absurdi, kontakti ei teki. Kogu saate me muidugi kaotame. Jälle on piinlik ja alaväärne...
Eliitkoolid on tollel ajal üldse uus ja kuidagi eriti võõristust tekitav nähtus. Ühtaegu kõik imetlevad neid ja teisalt on neist koolidest meile õhkuv kuidagi kõhe, jah, just võõras. Samas me muidugi kuskilt pidi ikkagi vaatame neile alt üles ja tajume, et oleme teisejärgulised. Tehakse ju igasuguseid koolide edetabeleid jne. Raplaski peetakse Ühisgümnaasiumit ikka paremaks ja elitaarseks. Ühka omad on ka ise väga eneseteadliku ja väärika olekuga, endas kindlad ja paistab, et see enesekindlus, mida nende kool neisse sisendab, kannab ka vilja. Meie Ühka omadega aga peaaegu ei suhtle. Näiteks ei käi ma mitte kunagi Ühisgümnaasiumi pidudel, moešõud ja mis neil seal on. Puutun RÜGi õpilastega kokku pigem huvitegevuse kaudu ja Rapla linna kultuurisündmustel. See on aeg, kui Krista Oleski Ega Vistis möllavad Priit Võigemast ja Märt Avandi, tegutseb Thea Paluoja vokaalansambel Segased. Nad olevat omale nime pannud Ullude mõjul, nii vähemalt räägitakse.

Kokkupuuteid esimese kooli inimestega niisiis on, ehkki need on vähesed. Mina satun suhtlema põhiliselt Andero Uusbergi, Märt Tiru, Kirstjan Kaljundi, Sven Paulusega. Sveniga ehk kõige enam, sest ta käib palju meie kooli pidudel ja kooliteatrite sündmustel. Svenist õhkub lahedat vabameelset vaibi, ta käib reividel, luuletab. Anderoga istume koos Rapla linna kultuurinõukogus gümnasistide esindajatena. Mina neil koosolekutel kordagi suud lahti teha ei julge, mis on tagant järele mõeldes ikka päris kummaline, sest edasises elus olen sarnases kontekstis ikka üsna aktiivne ja avatud. Ka see imetletud Ega Vist on tegelikult väga lahe seltskond, kes hilisemal ajal mulle väga hästi sobiks. Aastaid hiljem saangi tuttavaks Tarsi talu pererahvaga, osalen Krista Oleski laagrites ja tema tunnetus on väga lahe ja klapib minuga kenasti.

Eks see eliitkoolide ja edukate kultuuritegijate jumaldamine on lihtsalt omaette arengufaas, mis on tarvis läbida. Samas selle kummalise teisejärgulisusetunde juures oleme me üsna teadlikud oma kooli väärtustest ja vaimsusest. Need on aga kuskilt pidi rohkem sissepoole, meile endale teada ja tuntud, väljaspool oleme millegi pärast arakesed, vähemasti mulle paistab nii, vähemasti 1990ndate lõpul on see RVGs nii. Hariduse kvaliteet, nii humanitaar- kui reaalainetes on mitme meie õpetaja puhul ka minu tänasel hinnangul väga kõrge. Tollased eliitkoolid suudavad ehk lihtsalt pakkuda ühtlaselt kõrget taset, korjavad kokku helgemad pead ja võimaldavad ka paremini spetsialiseeruda. Näiteks tädipoegade kaudu tean üsna hästi Tallinna 21. kooli elu, kus mina oleksin kindlalt valinud humanitaarsuuna. Eks mulle 9. klassi lõpus 21. kooli ka soovitati, aga ma ei kujutaks ennast ja oma arengut ilma RVG ja Rapla kogukonnata ette, nii et eks kõik kogemused me elus on ikkagi väga täpselt häälestatud ja tänuväärsed, kui neid osata vaadata tervikpildis.


*

Üks nähtus, milles on meie kool küll hääl tasemel, on kindlasti ajakirjandusõpe ja meie koolileht SenSuS. Mina ühinen toimetusega 10. klassi sügisel. Lehelugude kirjutamist õpetab meile väga metoodiliselt ja hästi Siri Jehe. Esimesel aastal on toimetuses veel ka Ullud. Põhiliseks SenSuSe aastaks jääbki 10. klass, viimane number ilmub 1998. aasta veebruaris. Mu esimene lugu on meie Peterburi-reisist. Meelde jääb see, et ma ei ole rahul oma käsitsi kirjutatud nimega, mis skaneeritakse artikli lõppu, see satub sinna kuidagi liiga kiiruga ja läbitunnetamata kujul. Lehenumbrite kokkupanek on aga väga eriline kogemus. Veedame pikki õhtuid ja öid koos vanas praguneva seinaga arvutiklassis või Nädalise toimetuses vana apteegimaja pööningul. SenSuSt teevad ka Ullud ja seda enam on see minu jaoks meeliülendav.

Pärast Ullude minekut tegelikult leht nö vajub tasakesi ära. Me katsume küll teda esialgu turgutada. Korraldame näiteks 25. novembril 1997 SenSuSe sünnipäeva, kuhu kutsume ka vanad olijad. Viimane number aga ilmub ESTERi järgi (lehti pole mul praegu käepärast) 1998. aasta veebruaris. Mina kuulun ka mingi aja koos Tuuga ja Tiidrusega SenSuSe reklaamitoimetusse. Säilinud on kolme allkirjadega paberike, millel seisab, et reklaamitoimetus läheb nüüd laiali. 25. septembril 1998 on päevikus märge „SenSuSe lõpetamine“. Koguneme sel puhul Siri juures tema Koidu tänava korteris, kus ta pakub meile elutoa põrandal lõunasööki. Meelde jäävad viinamarjad, mida tollal väga tihti ei saa, ja Siri ilusad sinisest klaasist anumad, ja meie nukrus lehe pärast. Samas on see üldse aeg, mil on vaja huvitegevus tasakesi koomale tõmmata ja keskenduda õppimisele, sest riigieksamid lähenevad ja ülikoolipääsemise olen enda jaoks mõelnud ülioluliseks.


Keskkonnaklubi

Mitmete muude huvitegevuste kõrval osalen ma ka Keskkonnaklubis, mida veavad Silja ja Eha-Mai. Keskkonnaklubi arendab ühtaegu sügavamat loodustunnetust ja on lihtsalt üks lahe koosolemise vorm. Sama oluline kui taimede määramine ja referaatide koostamine on Keskkonnaklubis just see kooliväline klubiline suhtlus õpetajate ja teiste õpilastega. Silja ja Eha-Mai on esimesed õpetajad, kes selgelt lasevad meil endale öelda sina. Neist saavad meie sõbrad. Ja on nii vahva, kuidas nad vaimustuvad nii oma ainest kui ka meist, klubilistest. Keskkonnaklubis osalevad mitmed kutid, kes muidu justkui väga suured loodusesõbrad mu meelest pole, kuid just Silja ja Eha-Mai loodud laheda suhtluskeskkonna ja matkade-reiside pärast osalevad nad Keskkonnaklubis. Ja see meeldib meie õpetajatele. Klubi tegevuses on kogu aeg elevust nii looduse imede kui ka klubi liikmete naljade-käitumise-suhete pärast.

Keskkonnaklubi nostalgiamatkal ütleb Silja, et nime Keskkonnaklubi olevat andnud meie tegevusele mina. Ma ise seda millegi pärast ei mäletagi. Ju ma siis juba olemas oleva Folgiklubi eeskujul pakkusin sellise nime.

Keskkonnaklubi matkad viivad meid, nagu juba põhikoolis traditsiooniks, Rapla maakonna paikadesse, aga ka kaugemale. Meil on vaimustavad välitööprojektid õpetaja Mare Tuisu suvila ümbruses Kastna poolsaarel ja Hiiumaa kaguranniku laidudel, Saarnakil ja Hanikatsil, paadimatk Soomaal. Kogume ja määrame hulgaliselt taimi, matkame maastikel. Silja õpetab suurte puudega suhtlemist. Mehed pidavat panema puu vastu selja, naised kõhu. Edasises elus olen avastanud, et mulle sobib mõlemat pidi. Saarnaki jääb meelde ülilummavate õitsevate rannaniitudega. Pikutan Saanraki juulipäikeses tohutus siniste kellukate meres. Saare südames on vägev kivikülv iidsete puudega. Poen ühe suure kivi külje alla ja tajun koha olemust.

Oleme Saarnakil koos sõpruskooli õpilastega Saksamaalt Meisenheimi gümnaasiumist. Saksa tšikkidega käib kogu aeg paras lõõp, eriti hoos on Andero, kes oskab hästi saksa keelt. Ööbime saare keskel talus. Käib jutt, et saartel kummitab. Oleme sellest väga elevil ja räägime kummitusest ka sakslastele. Nii kujunebki kummituse koondnimeks Alte Frau. Öösel istume küünlavalgel Saarnaki majas, räägime juttu, kui korraga jälle keegi karjatab: „Alte Frau!“ ja kõik tüdrukud kiljuvad.

Hanikatsi on ka väga lummav. Hanikatsi majas on pitsiliste kardinate ja erilise valgusega tagatuba, seintel tapeediks valge paber. Selle paiga ilus ja salapärane tunne jõuab ka ühte mu luuletusse. Saarte ümber liiguvad soojas suveõhus suured heledad pilverüngad, moodustuvad uued äikesepilved, sajavad siin-seal lagedasse ja siledasse merre, jättes saared meie kohaloleku ajal alati puutumata. Pilvede mäng on hämmastavalt ilus. Teen palju videoülesvõtteid, ka sõitudest paadiga Hiiumaalt laidudele ja tagasi. Silja ja Andero hüppavad keset merd peegelsiledasse sooja vette ja ujuvad. Siis aga kihutab paat vett kahte lehte ajades edasi.

Minul juhtub Saarnakil selline jama, et ma hõõrun tennisega kanna ära ja vill läheb millegi pärast hapuks. Loputan jalga küll soolases merevees, kuid paistetus aina suureneb. Hiiumaal käime esimeseks kohe arsti juures. Jalg tehakse puhtaks ja seotakse kinni, keelatakse käia. Sellest hetkest alates kannavad kaaslased mind kätel, sõna otseses mõttes võtavad nad mind aegajalt kahevahel kätele ja kannavad. Võis siis ma lonkan neile toetudes. Kui jõuame oma Hiiumaa ekskursiooniga Soera talumuuseumisse, ostab Silja mulle kadakapuust jalutuskepi. Käin siis sellele toetudes. Hiljem seisab see Raplas minu voodi jalutsiposti ja madratsi vahale pistetult erilise mälestusesemena, meenutades laidude projekti lummavaid looduselamusi ja meie sõbralikku, toetavat ühisvaimu.

Soera talumuuseumis pakutakse meile ka ehtsat hiiu õlut, kahe suure puust kapaga. Meeleolu on ülev. Silja annetab vaimustusega osa õlut Maaemale. Filmime. Mina oma kehva jalaga õlut juua ei saa, ainult veidi mekkida, nuusutada. Teen kogu laidude projekti videosalvestustest Magnus Suitso juhendamisel väga laheda montaaži. Looduse avaraid iluvaateid panen toetama meditatiivse-merelise muusika, minu talutamisele ja õlletseremooniatele kombineerin aga tõva kurgulaulu ja muid hoogsaid-naljakaid hõimupalasid. Paraku pole see salvestus enam säilinud. Ühes oma päevikus kirjutan, et salvestus on Silja käes. Silja aga ütleb, et temal seda kindlasti ei ole, sest tema elab nii väheste asjadega, mis mahuvad auto pagasiruumi. Igatahes on laidudest ja tollasest videost väga ilusad ja kirkad mälestused.


*

Ülimalt oluline on meile Keskkonnaklubi reis Saksamaale ja Hollandisse 11. klassi sügisel. See on üldse mu esimene suurem-pikem välisreis. Seni olen käinud Rootsis-Soomes-Lätis-Leedus.

Sõidame kõigepealt bussiga Meisenheimi. Ööbime bussis. Mul õnnestub magada bussi vahekäigus. Jõudes Saksamaa pinnale oleme eufoorias, teeme uduste väljade taustal pilti. Meisenheimis võtab meid vastu bioloogiaõpetaja Herr Günter Wrusch, kes osaleb järgmisel suvel oma õpilastega laidude projektis. Oleme algul mõne päeva Meisenheimis, käime Paul Schneideri gümnaasiumis tundides. Günter näitab meile observatooriumit, töötame mikroskoopidega. Hämmastab see, et vahetundide ajal on kooliesine suitsetavaid õpilasi täis. Saksa õpilased on muidu hästi lahedad. Üks tüdruk on selline vahva boheemlane, teda kutsutakse Öko-Anna. Meie elame Andrus Korbiga Söreni-nimelise  poisi juures Meisenheimi äärelinnas mäekülje lähedal. Sören mängib kitarri, tema isa on füüsika õpetaja. Maja on kolmekorruseline ja lõhnab väga hästi. Meid majutatakse teisel korrusel. Eriline see, et pidevalt mängib elutoas tasane muusika, olenemata sellest, kas keegi on kodus või mitte. Mulle see nii meeldib, otsustan tulevikus oma kodus ka nii teha. Käime külas ka Günteri kodus. Seal on suur avar elutuba, kus meile pakutakse uhke õhtusöök fondüüga. Günteri juurest avaneb ilus vaade Meisenheimile ja kirikule. Linna ääres, meie koduteel on aga maisipõld, kust vahel paar tõlvikut närimiseks võtan. See on üldse mu elu esimene maisipõld. Eestis pole maisi sellal (taas) kasvatama hakatud.

Meisenheimi ümbruse loodus meeldib mulle väga. Ülimuhedad lauged mäekesed, nõlvadel viinamarjaistandused, orgudes pisikesed linnad-külad-kirikud. Teeme neil maastikel õhtuti mitu spontaanset matka. Käime koguni viinamarjaraksus. Ühel õhtul jõuame ka Öko-Anna koju ühes naaberasulas. See on ehtne saksa vahhvärkhoone, olen lummatud. Seal on ka suur must pianiino, Beethoveni büst kaane peal. Mängin sääl siis paar palakest Enyalt. Tagasiteel kõnnime mööda mahajäetud ja rohtukasvanud raudteed. Ilm on septembri lõpu kohta hämmastavalt soe, ka õhtuti.
Ühel õhtul viib meid üks kohalik kutt naaberkülla diskole. Keset diskosaali on kaks suurt ovaalset baariletti, kus õlut lausa loobitakse. Klaaskanne läigatatakse mööda õllemärga letti edasi ja tagasi. Meie selle mäsuga kuidagi ei oska suhestuda, passime siis hoopis õues ja ootame tagasisõitu. Öösel läheb ka jahedaks. Hüppame ja vehime siis parklas, et sooja saada. Head tüübid ikka, oleks võinud ju sees tantsu vihtuda.

Väga meeldib mulle matk Disibodenbergi. Ronime üles kloostrisse, kus elas kuulus Hildegard. Uurime varemeid, käime läbi liivaga maale joonistatud ümmarguse labürindi, toetume vastu suuri puid. Ma tajun väga erilist sügavat ilutunnet, olen üleni heldinud, tunnetan raidkiviplaatide juures ajalugu. Siis ütlevad sakslased, et see koht on tuntud oma erilise energia poolest. Mulle paistab, et ma oleks pidanud seda kohe teadma, et ennast juba algul õigesti häälestada. Tegelikult ma lihtsalt ei oska veel usaldada enda sisetunnet. Nii jooksebki mul juhe kokku ja ma lähen seda Siljale rääkima. Meie vestlus on aga rabe, ma pigem häirin Siljat ja mu valu „õige“ tunnetuse pärast aina suureneb, mulle tõuseb nutt kurku ja ma lähen omaette jalutama. Korraga avastan, et olen kloostrivaremetes täiesti üksinda. Kiirendan sammu, vaatan siia ja sinna, kuskil kedagi pole, ühegi vareme nurga taga, ka alla viivates teeotstes. Minus segunevad see kummaline hell ja ilus kohataju ning imelik ärevus, tunne, et olen midagi valesti teinud, et ma ei oska õigesti olla. Nii seisan järsku selles erilises paigas täiesti üksinda. Vaatan ümbrust ja imelisel kombel rahunen, lihtsalt olen, mul on enda ja selle kohaga lihtne, ilus ja vaikne. Saan aru, et mul ei olegi vaja kellegi tunnustust või niiöelda õiget eelhäälestust. Ma võin lihtsalt olla. Kõnnin siis soojas sügisõhtus mööda mäekülge alla. Varsti näen teisi ühe nõlva servas. Nendega taas ühinedes olen omamoodi vaikses ja õrnas olekus, paigavaimust üleni uhutud.
Käime ka Reini ääres Bingenis, kus Hildegard hiljem elas. Tõuseme köisraudteel üles Niederwaldi mälestusmärgi juurde, mis püstitati Saksa-Prantsuse sõja ja Saksamaa ühendamise mälestuseks. Järgneb mõtlik laevasõit jõel. Kõneleme õpetajatega elust ja suhetest.

Järgnevalt sõidame koos sakslastega Hollandisse padumere äärde tõusu ja mõõna jälgima, vee elustikku uurima, austreid korjama. Jõuame rannikul paiknevasse puhkekülakesse. Meid paigutatakse väikestesse majakestesse. Meie oleme Andero ja Andruse ja Tanel Küttise ja Veiko Mahlakaga ühes majakeses. Poisid lõõbivad kõik see aeg, mulle on see stiil harjumatu. Käime ka jalgratastega lähedal linnakeses õlut ostmas. Istume siis pidulikult õhtusöögilauas ja rüüpame õlut. Poisid norivad mind Juliaga. Julia on üks saksa tšikk, kes on hakanud mulle tähelepanu pöörama. Ma olen olnud Juliaga viisakas, suhelnud, õpetanud talle tema soovil eesti keelt. Julia kirjutab mulle kirju ja tahab kogu aeg minuga koos olla. Kõnnib minuga mere ääres vihmas mööda tammi serva, kui teised kõik on kuskil mujal. Ma olen kohmetu, ei oska selle olukorraga midagi peale hakata. Poisid norivad aga muudkui ja õpetavad, kuidas suudlemine käib, lakuvad oma käsivarsi ja soovitavad niimoodi harjutada. Mina aga ei hooli sellest. Mulle meeldivad hoopis Hollandi udused tasandikud ja linnakeste õdusad kaminasoojad poekesed, kus endale ja kodustele nunnusid meeneid valin: portselanist puukingad, tuulikupildiga saviplaadikesed, sõrmkübarad, miniatuursed sepised ja mis kõik. Ühel hetkel jätab Julia mind rahule ja siis on korraga näha, et ta kõnnib hoopis Andrusega. Mul on kohe lihtsam.

Reisi lõpul käime Veere linnas, näeme ehtsat töökorras Hollandi tuulikut. Tagasiteel on meil kaasas suur riidest koti täis valgeid viinamarju, mis kipuvad pika bussisõidu käigus mahlaks ja edasi juba veiniks muutuma.


*

11. detsembril 1996 on meie koolis traditsiooniline päkapikupäev. Ma sööstan seda värkse gümnasisti ja üleni armununa kohe korraldama kõige ullulikumas stiilis. Kuivõrd olen ühtaegu armunud ka takunööri ja kotiriidesse, siis suudan klassikaaslasi veenda, et päkapikukostüümid, mida sel päeval kanname, teeme kotiriidest. Sõna otseses mõttes suurest pruunist suhkrukotist teeb endale kehakatte kunstnike poeg Kaarel Tuuga. Tema rüüd kaunistavad suhkrukotile trükitud tekstid. Sarnaselt minu igapäevastele takunöörist kaelaehetele ja randmepaeladele mässib Tuuga kunsipäraselt liialdades endale käe ümber terve pusa takunööri ja paneb pähe beeži kamuflaažilaigulise nokatsilodu. Hää sõber Merit tuleb ka minu aktsiooniga kaasa, temal on seljas kena kotiriidest hõlst ja peas päkapikumüts, nii nagu ma soovitasin. Sama dresskoodi järgib klassiõde Kaidi. Luik ja Võss on aga selga pannud hallid-valged linasest päkapikuriided, Marinal ja Leal on helesinised pontšo moodi ürbid. Minul on muidugi ümber narmendavate servadega kartulikott, kaelas ullujubinad, kooliteatri diktsioonikork, valge auguga meres uhutud paekivi, kaenlas must diplomaadikohver. Sedasi me oleme ja esitame hommikul kooliperele fuajees trepimademel miski päkapikustseeni. Lavakujunduseks on muidugi Ullude suur võrk, trummid, kotiriideräbalad.

Sama seltskonnaga täidame Aime Peeveri antud ülesande luua kooli koridori üks jõulukaunistus. Iga klass saab sellise ülesande. Meie muidugi taas minu initsiatiivil lahendame ülesande nii, et tšikid teevad käsitöötunnis väikesed nunnud päkapikud ja meie poistega (ja mõne sõbralikuma tüdrukuga) valmistame ajalehepaberist ja kleeplindist koonused, mille kleebime koridori akende vahele seinale. Seina juurde asetame aga koolipingi, katame selle üleni ajalehepaberitega ja sätime sinna teise hulga ajalehest koonuseid, mis kujutavad kuuski. Kuuskede vahele aga paneme tüdrukute tehtud päkapikud. Kaunistus ongi valmis! Aime jääb rahule, sest tehnika on järjekindel ja kontseptsioon kenasti seletatud.

Üldse meeldib mulle kotiriide, takunööri ja Ullude võrgu kõrval väga kujutada selliseid kummalisi koonuseid, vaadatagu neid siis puudena või lihtsalt sürreaalsete elementidena maastikul. Kord teen sellise koonuse lumest vanaisa õuele Mahtras, mitmel korral voolin neid savist. Väga palju meeldib mulle joonistada nende kummaliste koonustega maastikke. On lagendik, on perspektiivis kaugemal üha väiksemad piklikud-porgandjad koonused, tipud taeva poole, on tähtede ja kuuga taevas ja taamal sakiline kuusemetsaserv. Koonustel on muidugi ka varjud. See on minu 10. klassi fantaasiamaastik, millel aina ja aina uitan. Hiljuti sattus mu kätte Lennart Meri „Hõbevalgem“, mille kaanepilt mind tollal tõenäoliselt inspireerinud ongi, ehkki ma seda ei mäleta.

Niisiis toimub 10. klassis, nagu tunde- ja vaimueluski, esteetiline plahvatus. See kogub hoogu 8.-9. klassis, kui asun koju oma tuppa tassima kõikvõimalikku vana koli, metalli, kive. 10. klassi eel kehastame tädipoeg Villemiga Mahtras korraga keset suve heast peast Vigalaid ehk siis Vigala Sasse ehk siis omamoodi šamaane-nõidasid, kandes kaelas omatehtud puujubinaid, lambanahast ripatseid ja kõrvas rõngaid ning jaurates metsas lõkke ümber suurte kolisevate jauramitega. Kohtudes Ulludega saab see hoovus minus tohutult hoogu juurde ja ma julgen oma jubinaid ka koolis kaelas kanda. Ehete ja riietuse kõrval ilmestavad 10. klassi ja edasi kogu gümnaasiumiaega ka omalaadi illustratsioonid-kritseldused mu kaustades ja päevikutes. Esialgu on mu tindipliiatsijoonistused üsna palju mõjutatud Ullude, eriti Rika väljenduslaadist, edaspidi aga kujunevad päris omanäolised figuurid ja mustrid. Nõnda siis leidub tollastes päevikutes-vihkudes koolikunsti ehedaid näiteid.

Päris välja ma muidugi oma stiili ei arenda, ei kujutavas kunstis ega ka riietuses. Ma olen selleks liiga hajus, väga hõivatud mitmete asjatoimetuste, kujutluste, tunnete ja suhete, ka õpingute sfäärides, nii et ma ei märka olla päris stiilne. Tagantjärele on vahel paistnud, et ma olen kohati olnud isegi lausa kole, samas kui klassikaaslased on üldiselt kenakesed, mõni kuidagi eriti hea maitsega. Aga takunööride ja kotiriidearmastus on olnud väga ehe ja südamlik. Vahepeal õmblen endale ju isegi kartulikottidest seljakoti, millega mõnda aega ka koolis käin. Ühel Koolifolgil kirjutab mind oma karismaatilise mänguga lummanud Rein Rannap sellele markeriga autogrammi. Kott aga laguneb üsna ruttu, sest õpikute teravad nurgad vajuvad lõdvast lõimest lihtsalt läbi.


Luule

Kogu gümnaasiumiaja, eriti aga 10.-11. klassis kirjutame koos mitme sõbraga spontaanselt luuletusi. Meie suureks eeskujuks on muidugi Andres Ehin ja seega on meie kirjatööd tihtilugu sürrealistliku tooniga. Sürr on muidugi üldiselt RVG-le tunnuslik. Luuletame tihti just koos, istume huviruumis või näiteks Tuuga sünnipäeval keldris ja igaüks kirjutab midagi. Seejärel loeme üksteisele ette. Luuletajate hulgas on Jürka, Marek Saumann, Jürgeni vend Martin Utt ehk Matu, nemad me luulehuviga ühenduses põhiliselt meenuvadki. Eks luulehuvilisi on tegelikult veelgi. Vahel kohtume ka Sven Paulusega, kes inspireerib meid ka väga innukalt kirjutama. Ükskord satun kõnniteel Kristiina Ehiniga kokku, ta vaatab mind pikalt vaikides ja siis küsib, mis märgid mul kaabu servas on. Ma vastan, et need on inimesed ja loomad.

Koos Kristiina, Sveni, Kristjan Kaljundi ja Jürkaga korraldame 1997. aasta suvel vanas ja lagunenud Rapla leivatehases luuleõhtu. Publikut koguneb täitsa hea hulk. Maalime seintele punase värviga kaljujooniseid meenutavaid figuure ja loeme räämas ja hämara hoone kõmisevates ruumides küünlavalgel oma tekste. Iga luuletuse, mis ette on kantud, heidame aga suures plekkvannis põlevasse lõkkesse. See on erilise hingusega sündmus, mis jääb kauaks meelde. Ühtlasi on väga hea meel, et meist vanemad Ühisgümnaasiumi noored luuletajad meid enda hulka kutsusid.

Osa me tekste ilmuvad ka 1998. aastal kooli 10. sünnipäeva almanahhis. Mina oma publitseeritud tekstidega päris rahul pole, sest neid toimetatakse nii nagu mulle ei sobi. Näiteks mulle on ikka oluline, et taevas uugab, mitte ei huuga nagu toimetatud variandis trükiti. Tollased tekstid aga tervikuna, kirjutatud mustadesse märkmikesse, päevikutesse, koolivihkudesse, ülestähenduste hulka, kõrvuti kõikvõimalike joonistuste ja sirgeldustega annavad üsna hästi edasi tolle aja tundlikku ja sürreaalset vaimu.


Muusikasalongid ja Queen

RVG-s toimuvad 1990ndate teisel poolel muusikasalongid. See tundub olevat Jaan Kurmi loodud formaat. Kurm mängib meile mõnel õhtul kuskil koridoris või aulas läbi suurte kõlarite nn industriaali. See avardab mu muusikataju oluliselt. Üks Kurmi muusikasalongidest on sessamas esimese korruse algklasside koridoritaskus, kus Ullud 13 ja reedet tähistasid, ükskord mängib ta aga saalis. Siis olen mina ka juba korraldajate hulgas ja me kuhjame aula savikate poolse seina juurde kõigist saali toolidest tohutu stiihilise konglomeraadi, mille valgustame seest prožektoritega.

Väga oluliseks sündmuseks minu jaoks on muusikasalong, mille korraldan koos tädipoegade Villemi ja Björniga. Kokku moodustame me nn lapsepõlveagentuuri VBJ. Kuivõrd me oleme Villemi eestvõttel kõik suured Queeni fännid, siis pakun koolis välja, et võiksime muusikasalongis Queeni tutvustada. 1997. aasta 24. oktoobril sündmus toimubki. Teeme VBJiga mu elu esimese A3 formaadis plakati, millele suure Queeni logo juurde kirjutame: „24. oktoobril RVG muusikasalongis: Queen. Queen on vaieldamatult üks maailma parimaid bände. Queen, see on kurioosum. Queeni fonosalves sorib VBJ. Let me welcome you ladies and gentlemen, I would like to say hello, Are you ready for some entertainment, Are you ready for a SHOW.“

Toome saali lava ette suured kõrgushüppematid, sätime lavale plaadikogud ja helitehnika, paneme valmis tohutu hulga küünlaid Freddie Mercury mälestuseks. Meie kuulutus aga kutsub kohale ka Ühisgümnaasiumi rahvast, Andero Uusbergi ja Sven Pauluse teiste seas. Kohal on ka Ullud. Me rockime täiega. Kõige pöörasemate lugude ajal viskume lavalt kõrgushüppemattidele rahva sekka möllama. Pärastpoole, taas rahulikumate, eepilisemate teoste ajal vedelen Ulludega mattidel ja olen üleni õnnelik. Õhtu lõpuks paneme saali põrandale Freddie mälestuseks küünlad põlema. See on üks ilusamaid ja tervikumaid RVG sündmusi, mida korraldan.


*

Abituriendina annan endale aru, et tarvis on üha enam keskenduda õppetööle, et saavutada riigieksamitel piisavalt head tulemused ülikooli pääsemiseks. Seepärast püüan kohe õppeaasta algul huvitegevust koomale tõmmata. Loobun näitlemisest, Keskkonnaklubist, ajaleht tundub ka osalt seetõttu lõpetavat, et meie lennule olulist järelkasvu ei paista tulevat. Sellegi poolest kandun ka 12. klassis muudkui sebima ehk kooliüritusi korraldama.

Kohe 12. klassi alguses on meie püha kohustus ja privileeg uute kümnendike vesirotiks löömine. Juba aastaid kestab diskussioon, kas uusi gümnasiste ikka on vaja niimoodi retsida, ehk saaks ka kuidagi väärikamalt. Siiski jäädakse aasta-aastalt ikka mäkerdamise ja takistusradade juurde. Ka mina lähen selle mänguga kaasa, katsun masse kuidagi suunata. Klassikaaslased on kümnendike jaoks kõikvõimalike ülesannete väljamõtlemisel väga hoos. Kõigil uutel gümnasistidel seotakse silmad sallidega kinni ja nad talutatakse läbi koolimaja. Küll peavad nad seinale kleebitud tapeedile huulepulgaga määritult musu andma ja pimesi oma nime kirjutama, küll pannakse nad õhupallile istuma ja soditakse nende nägusid, taas söödetakse-joodetakse neile hulle asju, taas pritsitakse mingit löga jne jne. Koolimaja koridorid on märjad ja pühade talituste käigus kasutatud ainetest laigulised. Üks retsitavatest on mu õde Marju. Pärast katsumuste rada viiakse kõik noored vesirotid aulasse, kus peame Grete Olliga laval neile kõne ja loeme ette vesiroti vande, mida siis kõik see läbisolgutatud seltskond ühest suust järele hüüab. Lõpuks kastan mina ühest kenast siltideta sihvakast veinipudelist kõigepealt endale pihku valades iga uut gümnasisti saviauguveega ja surun kinnituseks kätt.

Samal sügisel on  meie kui abiturientide korraldada ka õpetajate päev. On ammune traditsioon, et sel päeval annavad abituriendid õpetajate asemel tunde. Minul õnnestub endale kaubelda Maaja Toometi roll. Ma tõmban selga valge kitli, tupeerin oma pikad juuksed suurde pahmakasse, panen ette vanaema päranduse hulgast leitud vanaaegsed ümmargused prillid, pistan taskusse turritama molekulimudeli, täidan paar ümarkolbi guašiveega, võtan kaasa ka hapukurgipurgi ja kurkide purgist urgitsemiseks miskid keemikutangid ning etendan kogu kooliperele fuajees trepimademel hullu keemikut. See etteaste meeldib paljudele. Pildid sellest on aga paraku üsna kehvakesed ja ei filmita üldse. Tunnid on väga lustilised, me ikka põhiliselt lollitame, ehkki ka ettenähtud ülesanded saab jagatud. Tuleb tunnistada, et klassiõdedel on minu keemia tunnis kaasas ka viinapudel, millest siis täidetakse üks kolvikene ja lastakse ringi käima. Noh, olgu pealegi, kui juba siis juba, natuke võib punkida ka, me oleme ometi abituriendid ja meil seisavad suured katsumused ees, ja on ju vaid üks päev, kui sedaviisi meil lollitada lubatakse. Samas mulle jääb pikaks ajaks see viinapudel kuidagi meelde, sest mina päris niisugust tempu poleks teinud.

12. klassi jõulu ajal korraldame Kersti Saadlo juhendamisel koos Pille Hillepi ja veel paljude klassikaaslastega jõulupidu. Me valmistame peo jaoks keskaegses stiilis etenduse ja nimetame selle müsteeriumiks „Valguse Sünd“. Kersti õpetab meile rea keskaegseid tantse, mina kehastan preestrit, kes kogu müstilise etteaste avab. Ma õpin selleks puhuks pähe ladinakeelse koraali, mis jääb mulle kauaks meelde: „Collaudemus, collaudemus Christum regem, qui natus est in Betlehem; Quem laudat sol, quem laudat sol atque luna, universa creatura; Ad quem reges, ad quem reges ambulabant, aurum thus myrrham portabant; Cui sit laus, cui sit laus et gloria, per saeculorum saecula“. Asja point on see, et soovime juhtida tähelepanu jõulusõnumi sügavamale sisule, Kristuse sünnile, Valguse sünnile. Kummalisel kombel tundub mulle hea idee kasutada plakati kujunduses Notke surmatantsu. Kopeerin selle kunstiajaloo raamatust ka sündmuse kutsetele. Minu jaoks on see tol hetkel kõige keskaegsem tantsukompositsioon, mille oskan välja mõelda. Üsna varsti taipan, et palju sobilikum oleks olnud kuulutusel näidata mõnd madonnat lapsega. Samas surmatants viitab sisemiselt ju kõigi võrdsusele surmas ja seega ka kõigi jaoks ühtsele Valgusele igaveses elus.

Noorem seltskond (teiste seas jääb meelde Raili Tunnel) siis tantsib keskaegseid tantse, mina laskun treppidest alla suures mustas kapuutsiga mungarüüs ja laulan ladina keeles. Küünlad põlevad, Kersti mängib tantsude juurde plaadi pealt keskaegset muusikat. Pärast Valguse Sündi tuleb aga jõuluvana ja toob õpetajatele kingitusi. Jõuluvana olen muidugi jälle mina. Jään pärast seda jõulupidu aga kuidagi kurvaks, sest Siri, Heli, Silja ja Roosmaa ei tulnud vaatama. Oleksin väga tahtnud, et nad näeksid meie suurt pingutust uue ja erilise jõulupeo korraldamisel.

Veel üks meeldejääv sündmus, mille korraldamisse jõuan 12. klassis suure õppimise kõrvalt sukelduda, on nn abituuriumi pulm. Ma ei tea, kuskohast selline idee pärineb, aga ühel hetkel hakkavad klassikaaslased küsima, kas abituuriumi pulma ka teeme. Esialgu ei oska ma nagu sellest midagi arvata, siis aga lähen teistega kaasa ja korraldame selle 1. aprillil 1999.

Mina olen muidugi jälle preester. Sellessamas mustas kapuutsiga mungarüüs. Pruutpaariks on Anti ja Marina meie klassist. Kõik on pulmapäeval pidulikult riides, eriti uhke on muidugi pruut. Kogu etendus avaneb taas üleval trepimademel. Kersti mängib süntesaatoril pulmamarssi, Tiidrus toob pruudi üles peigmehe ja altari juurde. Hetkeks on paus. Siis hakkab järsku kõlama bammbababammbaba, dängdängdäng ja The Marcelsi hoogsa Blue Mooni saatel lippan mina pikkade juuste lehvides mungarüüs ülevalt treppidest alla, kõhul ja tagumikul nööridega tolgendamas suured lapikud punasest vahtkummist südamed ja üleskääritud rüü all paljad sääred välkumas. Ma loobin fuajeesse publiku ette mõned samasugused vahtkummist südamed. Siis korraga taipan, et mul on vaja olla tõsises preestri rollis. Teen kätega keelavaid liigutusi ja sunnin muusika vait. Lasen rüü säärtele, tõmban kapuutsi pähe, teen väga tõsise näo ja asun pruutpaari ette altarilauakese juurde. Võtan kätte meie klassipäeviku ja alustan tseremooniat: „Täna on Rapla Vesiroosi Gümnaasiumis väga oluline päev. Täna on sisuliselt perekonnaõpetuse praktikum. Kaks noort abiturienti on täna teineteist leidnud. See armastus aga liitku seda abituuriumit. Pruut Marina ning peig Anti heidetagu siin ja praegu ühte! Nii, armastuses ja teineteisemõistmises, toetuses ja ühtekuuluvuses, riigieksamite eel ja lõpu saabudes heidetagu siin ja praegu ühte kogu abituurium! Kas on meie keskel keski, kes mitte sel üllal liidul ja üheskulgemisel ei taha sündida lasta?“ Sel hetkel heliseb mu mungarüü sügavas taskus mobiiltelefon. Helistab Госпожа Роосмаa, kellega ma algul vene keeli kõnelen, siis aga lähen eesti keelele üle: „Ahaa, põhjuseta puudumised! Üle viie põhjuseta puudumise!? Või nii... Mõlemal!? Ühesõnaga, mina leian, et see asi annab parandada.“ Võtan demonstratiivselt puudumiste päeviku, sodin sinna midagi sulepead imedes ja teatan: „Korras!“ Siis algab taas pühalik süntesaatorioreli muusika ja ma loen mängufilmist „Suvi“ tuntud laulatussõnadest inspireeritult: „Kas Sina, Anti Peever, tahad selle oma pruudi oma abikaasaks ja kaelaks vastu võtta, teda muutumatu truudusega armastada ja austada ja tema sõna kuulata? Kui see on Sinu südame kindel meel ja tõsine nõu, siis kinnita seda, üteldes selgesti „jah“.“ Anti kostab läbi naeru mikrofoni „jaa“.  Jätkan: „Kas Sina, Marina Peganova, tahad selle oma peiu oma abikaasaks ja peaks vastu võtta, teda muutumatu truudusega armastada, austada ja tema sõna kuulata? Kui see on Sinu südame kindel meel ja tõsine nõu, siis kinnita seda, üteldes selgesti „jah“. Marinalt saame kah, jah-sõna kätte. Seejärel pöördun abituuriumi poole: „Kas Sina, abituurium, Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi 11. lend, tahad võtta vastu selle kohustuse lõpetada see kool muutumatu truudusega, oma kaaslasi armastada ja austada ja autoriteetide sõna kuulata? Kui see on Sinu südame kindel meel ja tõsine nõu, siis kinnitagu sinu liikmed seda üteldes selgesti „jah“.“ Ja siis me hüüame kõik koos „jah!“. Veiko Mahlakas annab seejärel pruutpaari lõpusõrmused, asetame need klassipäeviku peale. Siis lükkame igaüks pühalikult oma lõpusõrmused endale ise sõrme, kaasaarvatud mina preestrina kõige ees. Kui olen öelnud sõnad: „Pruutpaar ja abituurium võivad teineteist emmata“, kallistame kõik üksteist armsasti. Siis kõlab jälle hoogne Blue Moon ja ma lippan taas säärte välkudes ja südamete hüpeldes treppidest üles. Rahvas plaksutab muusika rütmis. Tundub, inimestele meeldib.  Pruutpaar kõnnib pulmamarsi saatel alla, klassikaaslased loobivad neile heledaid helbekesi. Koolimaja trepi juures ootab hiljuti juhiloa saanud Tuuga oma valge porise autoga, mille uksele on sõrmega kirjutatud „JUST DO IT!“ ja mille sabas on paela otsas hunnik plekkpurke. Anti ja Marina istuvad autosse, Marje annab neile ukse vahelt kingi ja nad sõidavad plekkpurkide kolisedes minema. Õhtul järgneb rahvarohke pidu klassiõde Sveta Kamzarova juures Rõue külas. Saunamajas on meil pikk pulmalaud, A-klassiõde Pille Hillep korraldab meile hulga naljamänge, laulame palju. Ja napsu on ka hea hulk. Eks enamik meist on selleks hetkeks ka juba täisealised.


*

Gümnaasiumiaegsete päevikute järgi on mu meelelaad väga tundlik, elan suhtlust õpetajate, kaaslaste ja vanematega väga läbi. Kohati olen üsna pessimistlik, traagilinegi, sestsamast jälle üliõnnelik ja eufooriline. Sedalaadi kõikuvus, võiks isegi öelda et peaaegu bipolaarsus on mulle tunnuslik tänaseni. Samuti olen väga tihti kirjeldanud, kuidas ma kogu aeg suure laiskusega võitlen. Ma olen end gümnaasiumi ajal ikka pidevalt usinusele piitsutanud, et hinded oleksid korras ja et ma ikka kindlasti ülikooli pääseksin. Ülikool on justkui kinnisidee. Mulle tundub siis, et ilma kõrgkooli pääsemata oleksin täiesti läbikukkunud ja mõttetu. Sedalaadi äärmusliku vaate tõttu teen endale aga kohati liiga. Eriti 12. klassis tekib õppetöös omamoodi ärevus, mis tegelikult ei võimalda näha erinevaid potentsiaale ja perspektiive, nii endas kui ümber. Samas ma pole ka päris kindel, kas minusugune väga hajus ja muudkui mitmetes tegevustes aktiivne tüüp üldse kuhugi oleks jõudnud, kui ma poleks ennast niiviisi sundinud ja väga konkreetset eesmärki seadnud. Ega seda ei saagi nüüd enam tagantjärele teada, milliseks oleks mu elu kujunenud, kui oleksin endale gümnaasiumi ajal väheke enam hõlpu andnud ja kui oleksin ehk enne edasisi otsuseid katsunud end sügavuti tundma õppida, näiteks võttes enne edasiõppimist vaba aasta. See küsimus jääb ikka üles: Milliseks oleks mu elu siis kujunenud, kui oleksin enda olemust gümnaasiumi ajal paremini tundma õppinud? Milline oleksin praegu, kui ma oleksin gümnaasiumi lõpus otsustanud endas arendada loomingulist, poeetilist poolt?
Niisiis mulle paistab praegu, et gümnaasiumis olen küll väga aktiivne ja tubli ja edasipüüdlik ja lahe, aga tegelikult ma ennast veel ei tunne, teen oma otsused pigem välise süsteemi survel, kartes muidu niiöelda rongist maha jääda. Ma olen vahel oma päevikutes ka konkreetselt väljendanud, et mul on sest tuimast edasirühkimisest mõõt täis ja ma soovin süsteemist lihtsalt väljuda, maha astuda, minna oma teed, jalutada mööda maastikke, pikk mantel seljas, tajumaks ennast, keskkondi, aegasid ja inimesi vabakujuliselt, voolavalt ja loovalt. Ehk siis mul on gümnaasiumi ajal oma loomingulise poolega küll päris hea kontakt olemas, kuid ma ei usalda seda, mulle tundub kindlam järgida tubli poissi endas ja rassida ülikooli suunas. Samamoodi tundub päevikute ja ka mu mälestuste järgi minu akadeemilist poolt toetavat ema. Mulle jääb meelde, et ta koguni ütleb korra, et „loomeinimese tee on libe tee.“ Praegu ta seda muidugi ei mäleta. Samas olen ma hilisemas elus seda justkui talle kippunud ette heitma, et ta mind niipidi suunas, ehkki meie peres on justkui alati lapsi kõiges toetatud, ükskõik, mida me soovime teha. Nüüd aga näen, et ehk ka ema lihtsalt usaldas minu korrektset, süstemaatilist, edasipüüdlikku poolt enam ja toetas seda. Tegelikult muidugi need kaks nö poolust ei välista teineteist. Loomeinimeselgi on vaja olla distsiplineeritud ja avardada süsteemselt silmaringi ning teadlasetöös on intuitsioon ja loomingulisus sama olulised kui metoodiline ja täpne analüüsioskus.
Aeg ruttab aga 12. klassis halastamatult edasi ja meil pole lihtsalt võimalik niiviisi sügavalt ja rahulikult enesesse vaadata. Pigem on meil tarvis kuidagi ellu jääda üha suureneva kohustustekoormuse juures.

12. klassis käib enamik meist ju kõige muu kõrval ka autokoolis, millele pühendame ka olulise osa energiast. Autoõpetajad on aga õnneks väga lahedad. Paljude sõiduõpetaja on Tõnu Prey, kelle väljenduslaad on väga armas. Näiteks ütleb ta, et gaasi on vaja anda hästi õrnalt ehk „väikese sõrme ja sabaotsaga“. Kui siis tasakesi gaasi vajutame, kordab ta kiirelt tõusvas tempos ja tasakesi valjeneva häälega „gaasi-gaasi-gaasi-gaasi“ ja põrutab siis järsku: „mitte nii palju gaasi!“. See kordub pidevalt ja on tohutult naljakas. Jääme seda veel aastateks koos Martin Ellermaaga meenutama.

Njah, nii et gaasi anname me 12. klassis kõik kõvasti. Võibolla peaks keegi ka koolimajas ütlema: „mitte nii palju gaasi“. Eks tegelikult õpetajad, eriti Siri ja Heli toetavad meid kõigiti. Tihti on vaja meid lihtsalt ära kuulata ja öelda mõni tunnustav sõna. Marje on sel perioodil ka väga suureks toeks.
Paljude klassikaaslastega aga me mu meelest peaaegu ei tunnegi üksteist. Ma tegelikult ei teagi, kuidas kaaslased mind üldse tajuvad. Veiderdaja, boheemlane, ülipüüdlik edasipürgija, põhjendamatult privilegeeritud egoist, kõik kokku, veel midagi? Klassiõde Lea igaljuhul ütleb mulle mind 8. märtsil 1999 õnnitledes, et ma oleksin veel kompromissitum. Mõned aga mainivad, et ma kasutan liigselt ära oma eelisseisundit, privileege, mille olen pälvinud aktiivse õpilasena. Eks ma vaidlen põhjuseta puudumiste vastu üsna intensiivselt ja mängin pidevalt lubatu ja lubamatu piirimail. Ja selle suure tundlikkuse ja ülepinge puhul muutun kohati ka irooniliseks, kõrgikski. Saan sellest tegelikult ise ka aru. Eks see on omamoodi kaitsereaktsioon. Suurelt jaolt olen aga suhetes klassiga ikka ennekõike ühtaegu lihtsalt kloun, veiderdaja, ja samas üliaktiivne organisaator ja ka püüdlik õpilane. Lihtsam oleks muidugi mitte pidevalt orgunnida, targem keskenduda enam oma huvialadele, lihtsam oleks ehk ka mitte pidevalt teistele esineda, kuid pole midagi teha, sedalaadi intensiivsus on mu loomuses. Tihtilugu tundub mulle klassiga suheldes, et nad on kuidagi loiud ja ei tule mu algatustega piisavalt kaasa. Samas on ikka mitmeid kooli sündmusi, kus nad on kenasti osalenud.

Sellegi poolest jääb 12. klassi lõpuks tunne, et tegelikult me ei tunnegi üksteist, eriti 10. klassis juurde tulnuid. Olen gümnaasiumi alguses suurelt ja pühendunult Ulludesse armunud ja mu tähelepanu on seega suunatud ennekõike väljapoole klassi. Ullude kõrval suhtlen nii 10. klassis kui ka edaspidi ennekõike kooliteatri rahvaga ja tädipoegadega Tallinnas. Meil on huviruumis oma seltskond, kuhu kuuluvad Ullud, kooliteatri omad ja 10. klassis ka Vaiko Eplik.

Vaikoga oleme tollal päris head sõbrad. Ta jääb mulle meelde kui erakordselt suure lugemusega noormees. Väga armastab ta Oscar Wilde´i. Ta on üsna küüniline, soovitab näiteks end ja teisi petta seni, kuni vale muutub tõeks. Samas on ta tundlik ja tark, vabandab, kui saab aru, et on haiget teinud. Käin mitu korda tal talus külas, teeme minu pool ja TREVi majade vahel koos pöörase lühifilmi „Verine laudanum“, millest saab klassika. Ta ärib mult oma kogusse hinnalise vanaonu kitarri, ühe Aerosmithi CD eest. Vaiko soovitab ka muudkui tüdrukutega flirtida, ise käib ta neil päevil Ullude hulgast Marisega. Nad mõlemad püüavad mind lahedasti lähisuhete rajale suunata, aga ma olen endiselt samasugune idealistlik udu nagu alati.

Silja ütleb mulle 1997. aasta juunis, kui Ullude järele õhkan: „Ära talla liblikat püüdes ära lilli, kes tahaksid, et sa neid korjaksid.“ Kokkuvõtteks kolme aasta kohta gümnaasiumis teatab mulle aga klassiõde Katrin Kaerama, et kõik meie klassi tüdrukud olevat olnud mingil ajal minusse armunud. Ma muidugi ei usu teda, pean seda ilmseks liialduseks. Mingi tõetera ses lauses muidugi võis ka olla. Mina lihtsalt ei märganud midagi.

Sedasi on siis juba 12. klassi kevad käes ja ma alles nagu hakkan oma klassikaaslasi enda ümber nägema. Meil alles justkui hakkab tekkima lahe ühiselu. Väga jääb meelde üks spontaanne külaskäik Alusse A-klassiõe Krislin Riisalu juurde, kus terve valge juuniöö pikalt elutoas ringis istume ja sügavuti vestleme. Samas on just välja tulnud uus õllesort „Saku on ICE“, mida siis üheskoos maitseme ja mille ennenägematud korgirõngad ümber väikese sõrme paneme, justkui sõrmused omamoodi uue kokkukuuluvuse, saatusekaasluse sümboliks. Üsna pea aga läheme mööda maad laiali, igaüks oma teed.

Kooli lõpuks tekib hea klapp ka A-klassi poistega. Heikki Viiart, Ats Janno ja Andres Lääne moodustavad justkui omaette üksuse. Nad käivad jõusaalis, korraldavad raskema muusika pidusid, toimetavad kooli helisüsteemidega. Imekombel õnnestub neil jõusaali meelitada ka mind. Mõnel korral käingi seal, lunastan aga Elmo Meiuse käest pileti ja käin agregaate sikutamas. Ühtaegu on hää poistega filosofeerida. Ats Jääb meelde ka kui ülihea joonistaja. Ta istub saksa keele tunnis minu kõrval ja kujutab ajaviiteks vihikus atleetlikke inimkehasid.

Meie klassis on väga hea käega Martin Ellermaa. Ka temaga tiheneb sõprus just viimasel kooliaastal. Istume mitmes tunnis kõrvuti, oleme mõlemad suured ajaloosõbrad. Martini pastapliiatsijoonistused on hämmastavad šaržid õpetajatest ja ajaloolistest isikutest. Martinile on kooli ajal tunnuslik see, et ta on tunnis väga vaikne, nokitseb tasakesi oma joonistusega ja äkitselt turtsatab naerda, jäädes pärast pikalt omaette muigama. Pärast gümnaasiumit läheb ta Tartu Kunstikooli maalimist õppima. Sel ajal meie suhtlus väheneb. Aasta hiljem astub Martin samuti Tartu Ülikkooli ajalukku. Tal on aga oma seltskond ja minul oma, kuni ülikooli lõpuaastail justkui tutvume taas ja kujuneb tohutuintensiivne sõprus. Martin ühineb meie rahvamuusikaansambliga Sinimaniseele, laulame koos palju vanu rahvalaule, teeme Viljandi folgil regilaulupesasid, asutame koos meestelauluansambli Tsõdsõpujaleelo, reisime palju ja üle kõige naerame pööraselt. Meil on Martiniga väga sarnane elutaju ja maailmatunnetus. Vahel tahaks ütelda, et oleme koos veetnud ilusamad aastad. Nüüdseks on suhtlus taas hõrenenud, Martin on tõmbunud omaette.

A-klassi poistega kohtun ka pärast kooli. Käime mõnda aega Atsi juures koos, saunaõhtutel. Tasapisi vaibub ka see formaat.


*

Viimasteks tundideks valime Siri, Heli ja Kersti tunni. Siri kõneleb meile tunni algul. Klassis on täielik vaikus. Kõik kuulavad. Siri märgib tõsiselt, et kolme aastaga on ta meile kõik öelnud. Ta tänab meid, sest ei saa olla õpetajat, kui pole õpilasi. „Teie töö on olnud see, et olete mind kasvatanud virgaks õpetajaks,“ ütleb ta ja jätkab: „Ma olen sunnitud tunde ette valmistama ja see võtab mul õhtuti aega. Kui ma olen nad halvasti ette valmistanud, siis ma pean endale veel õpilasi võtma, et paremaks õpetajaks saada.“ Siis küsib ta, mis on see tutipidu, mille jaoks kõik lapse moodi riidesse oleme pannud. Ta viitab vanadele ühiskondadele, kus on olemas kindlakujulised siirdetalitused, ja küsib, ehk vajame meiegi initsiatsiooniriitust: „Ma tahaksin, et te mõtleksite, mis teie sees praegu on. Ma arvan, et ilmselt seal on mingi veider segadus ja veider olukord. Mis muidu ajab suured inimesed tagasi lapsepõlve. Kuidagi peaks ju sellest olukorrast välja tulema. Või ajab vett pritsima või midagi niisugust pöörast tegema. Seda ärge uskuge, et elus teil ei ole võimalust laps olla ja lolli mängida. Seda jõuate elu lõpuni. Sellepärast ei pea seda ühte päeva selle jaoks kulutama, et lapsepõlve tagasi minna. Aga kui te tahate ja teil sealt midagi puudu jäi, eks te peate selle siis tagasi võtma tänase päevaga. Ilmselt on imelik, ilmselt te ei usu, et te viimast korda siin selles pingis istute, aga tund on nüüd selles mõttes küll läbi ja midagi tarka enam juhtuma õpetaja poolt ei hakka.“ Pikk paus, klass on täiesti hiirvaikne. „Ju ma mõtlen teie peale,“ ütleb siis Siri tõsiselt. Ülejäänud tunni sisustan muidugi mina, seega viimase hetkeni koolis muudkui orgunnin. Lõikame kääridega papist välja erinevaid loomakujusid, kirjutame igaüks looma küljele mõne soovi ja jätame loomad Siri klassi mälestuseks.
Saadlo ütleb meile, et mõned meie klassi inimesed on talle palju lähedasemad kui ta oma klass ja et on tohutult kahju, et nad ära lähevad. „Aga teid kui klassi kokku saada on ikka täiesti ilmvõimatu,“ muigab ta. „Mina ei tea, kuidas te kõik ühte klassi sattusite.“ Siis räägib ta meile, et 10. klassi eel jagati kõik uued õpilased tema ja Roosmaa vahel nimekirja alusel üle ühe. Tulemuseks kujunes kaks väga erinevat klassi. A klass on tuntud üsna ühtse ja tublina, meie aga kaootilise ja probleemsena. Laulame siis tiigrikutsu laulu. Katrin Oraste peab kõne ja tänab Saadlot. „Sügisest alates olete te mu lemmikklass“ viskab Kersti lõpetuseks nalja.

Kõige viimane tund on Helilt. Ta teeb meiega mängu, kus igaüks kõneleb veidi endast. Siis annab ta meile ristsõnad mõistetega ajaloo ja filosoofia tunnist. Iga rühm kirjutab vastuse tahvlile, kokku tuleb lause: „Ärgem kaotagem ühtki juhust, et olla õnnelikud.“ Seejärel kõneleb meile Heli, et igal sammul on võimalusi olla õnnelik, meil on tarvis need vaid ära tunda. Ta tsiteerib Maurice Maeterlincki „Sinilindu“: „Ja kõigest hoolimata oleksid nad ikkagi rändama läinud. Sest ka kõige kindlamad tõed ei rahulda meid, kui me pole neid ise järele proovinud. Kõik maailma tarkused võib lapsele silmapilgu jooksul ette kanda, aga kogu meie elu pole küllalt pikk, et aidata neid meil mõista, sest oma kogemus on meie ainus valgus. Igaüks meist peab endale ise õnne otsima. Ta peab nägema lõputut vaeva ja kannatama palju pettumusi, enne kui ta õpib õnnelik olema, hinnates lihtsaid ja täiuslikke rõõme, mis on tema südamele ja vaimule alati kergesti kättesaadavad.“ Prohvetlikud sõnad. Ja ta lisab: „Ilmselt nüüd saabki täis see 12 aastat, kus teile on niiviisi neid tarkusi ette lükatud ja saabub see aeg, kus tuleb minna ja tõepoolest proovida, kas need teadmised on ka vettpidavad igapäevaelus. Nagu siin on öeldud, on tegelikult mõnikord hästi vähe vaja selleks, et olla õnnelik.“ Tasapisi on see tarkus elu jooksul tõesti ka kohale jõudnud.

Siis läheme ja tantsime a kassi rahvaga veel Saadlo klassis rütmika palakese järgi ja algabki trepiaktus, kus meile mudilased ja nooremad õpilased laulavad. Eha-Mai kõneleb Keskkonnaklubist ja ütleb, et see oli avatud kõigile, kes tahtsid sinna astuda. Ta tõdeb, et õnneks on ka 12. klassi õpilaste hulgas neid, kes võtsid kutse vastu ja astusid avatud uksest sisse, et koos lahedasti suhelda looduse ja teiste klubilistega. „Aitäh, et te avasite enda ukse ja meie ukse, et me saime kokku ja moodustasime uue keskkonna.“ Silja loeb tänukaardilt „sõnumi elavalt klassikult“: „Looduses saab inimene aru, kui lähedal või kaugel ta olulisetele asjadele on.“ See klassik olen mina. Olen kunagi kuskil niimoodi öelnud või kirjutanud. Selle sõnumiga kaardid ja ägedad ELFi piklikud kleepsud saavad Maiu Piisang, Jüri Metssalu, Tuuli Aule, Veiko Mahlakas, Katrin Jair, Anniki Saluste, Pille Hillep, Andero Haas. Seejärel tänab Marje aktiivsemaid huvitegevuses osalejaid, öeldes: „Teie ettevõtmised on olnud eriliselt suursugused. See iseloomustab teie üritusi.“ Ta mainib näiteks jõulumüsteerium ja õpetajate päeva, millega me pannud koolis elu kihama. Pärast aktust istutame kooli juurde praeguse jalgrattaparkla lähedale tamme. Seejärel on Paka mäel naljamängudega lõkkeõhtu.


*

Ja ongi käes aeg riigieksamiteks. Olen juba 11. klassi keskel võtnud suuna ajaloole. 12. klassis mõtlen korra ka kirjandusest ja näitlemisest, kuid need mõtted vaibuvad peagi ja taanduvad ammuse paleuse ees. Näitlemise puhul on argument ka see, et 1999. aasta kevadel lavakasse katseid ei ole. Viljandi võimalusest ei oska ma midagi arvata. Heli mainib mulle ka Eesti Humanitaarinstituuti ja semiootikat. EHI on aga tasuline ja ei tundu selle pärast sobivat ja semiootika sügavamat tähendust ma lihtsalt siis veel ei mõista. Ehk siis kindlameelselt ajalugu ja Tartu Ülikool.[1]

Mu ajalooarmastus pärineb lapsepõlvest, perest, maakodust, suhtlusest ajalugu õppinud onu ja vanemate sugulastega. Põhikoolis hakkab mu ajaloohuvi selgemat kuju võtma, paljuski tänu Jaan Kurmi väga elavatele tundidele ja Heli süstemaatilisele ja innustavale tööle nii kooliprogrammi läbimisel kui ka uurimistööde juhendamisel. Gümnaasiumis avarduvad tundmused ja tajud uute õpetajate ja sõprade kaudu veelgi. Ma kirjutan oma päevikus muudkui „äratundmistest“ ja õnnehetkedest ja kogu elu ilusast poeesiast ja seostan kõike muudkui ajalooga. Kaugem ajalugu on minu jaoks võlumaailm, imeline ilm, kus avanevad pildid ja tajuelamused, erilised kogemusruumid.
1999. aastal võetakse Tartus ajaloo erialale võõrkeele ja ajaloo eksami, kirjandi ja sisseastumiseksami alusel. Seega just need riigieksamid valingi. Üks eksamihinne tuleb äriplaanist ja kuivõrd üks eksam on vaja veel valida, siis teen selle bioloogias kui Silja hästi lahedalt ja meeldejäävalt antud aines.

Ajaloo riigieksami pärast olen ikka päris närvis. Meil on tädipoegadega kolmekesi plaan Tartusse ajalugu õppima minna ja kui kuulen, et tädipoeg Björn käib Tallinnas Pedagoogikaülikoolis ettevalmistuskursustel, siis hakkan tõsiselt kartma, et äkki minu pingutustest gümnaasiumis ikkagi ei piisa. On majanduslikult üsna keeruline aeg ja see lisab tasulise kursuse teemale veel lisapinget. Isa aga muidugi toetab mind taas ja ma ühinen Tallinnas Vello Kuldna kursusega. See on omaette kummaline kogemus, mis jääb juba gümnaasiumielust väljapoole. Kohtun kursusel nii Björni kui ka juba Liivimaa reisist tuttavate Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpilaste Kaarel Vanamöldri ja Priit Lättiga. Etteruttavalt võib öelda, et kõigist meist saavad varsti kursavennad. Siis aga ajab mind see ettevalmistuskursus veel enam närvi ja paigast ära. Kogu kursuse vaim on mulle võõras, Peda hoone võõras ja kõhe, Tallinna tüübid demonstreerivad väga eneseteadlikult oma tohutuid faktiteadmisi, nii ajaloos kui ka kõikvõimalikes muudes valdkondades. Kaarel näiteks vuristab peast kõigi Vennaskonna albumite nimed. Ma pole millegi niisugusega üldse harjunud. Ja see on tegelikult veel algus. Ülikoolis satun keskkonda, millega tuleb pikalt kohaneda ja millega ma päriselt lõpuni ei kohanegi. Aga ruttasin taas ajast ette. Enne veel on riigieksamid ja gümnaasiumilõpp.

Igaljuhul olen ma ajaloo eksami pärast ikka täiesti endast ära, kardan. Heli toetab mind kõigiti, annab igasuguseid raamatuid lugeda. Mul aga on eksami ajaks juba juhe nii koos, et ma ei saa enam hästi aru, mida minult tahetakse või mida ma ise tahan. Nagu pooluimasena lähen ma siis ajaloo riigieksamile. See toimub 4. juunil, mis on ühtlasi Eesti lipu päev ja kalli boheemlasest sõbra Argo Peeveri sünnipäev. Eksam viiakse läbi kooli võimlas! See on veel üks ebameeldiv asjaolu. Võimla on minu jaoks kõige võõram koht koolis ja korraga ma pean siin ajaloos eksamitööd kirjutama. Teen siis eksami nagu unes ära, analüüsin ajalooallikat ja täidan teste. Pärast on tunne, et olen omadega täiesti läbi kukkunud. Lähen, nagu puuga pähe saanud, Arksi juurde, et teda sünnipäeval õnnitleda. Kõnnime siis Arksiga Sulupere taha heinamaadele ja huilgame seal nagu pöörased, elame end välja. Tagasiteel räägime budismist, istume suure puu all, ja meie sõprus süveneb veelgi.

Eksamikirjandiks valmistudes valin Siri soovitusel ühe kirjaniku strateegia. Mu lemmikkirjanik on Herman Hesse ja ma loen läbi kõik tema eesti keeles ilmunud teosed, välja arvatud Klaaspärlimägu, sest see tundub mulle ühtaegu väga aukartustäratav ja lihtsalt ka liiga paks raamat. Uurin Hesse kohta veel juurdegi, tutvun Carl Gustav Jungi psühholoogiaga. Siri on kolme aasta jooksul meid ka väga metoodiliselt õpetanud. Tema kommentaarid kirjandite juures on alati väga tunnustavad, julgustavad ja samas sisuliselt täpsustavad, suunavad. Ühe mu kirjandi küsib ta koguni endale. Oleme temaga ka mitu korda klassis eksamikirjandit harjutanud, ta on meid hinnanud 10 palli süsteemis. Nii on meie ettevalmistus kindlasti väga hea.

Kui aga kirjandipäev käes on, olen ma lihtsalt niivõrd ärevil, et kõigepealt ei suuda sobivat teemat valida. Siis ikkagi valin teema, kirjutan pea pool meile antud ajast sel teemal, kuid siis otsustan ikkagi ümber, tõmban kõik maha, kortsutan paberi ja valin uue teema. Olen selleks hetkeks üleni närvis. Istun keset aulat pingis, näoga saviaukude poole. Saali tagaseina ääres komisjonilaua kõrval seisab Siri. Me vaatame üksteist ja mõlema silmad lähevad märjaks. See on täielik šokk. Ma tunnen, et mul on nii palju öelda, aga ma ei suuda öelda nii hästi kui ma tahan, ma ei suuda öelda nii lühikese ajaga ja ühtki ortograafiaviga tegemata.

Võtan siis ennast lihtsalt kokku ja katsun kirjutada vähemalt miinimumi. Kirjutangi siis Hessest ja Jungist täpselt 2,5 lehekülge. Rahunen. Samas tundub kõik kuidagi minust kaugel, nagu läbi une paistvat. Kirjutan inimese kujunemisest, inimese olemusest, meie sisemistest figuuridest, embrüonaalsetest faasidest. Saan puhtandi valmis täpselt siis, kui kell kukub. Annan töö ära ja olen šokis.

Saksa keele eksam läheb kergemini. Peale Ühisgümnaasiumi õpetaja viisakustega võlumise suulise eksami ajal sellest suurt midagi meelde ei jäägi. Nagu öeldud, bioloogia eksamiks ma peaaegu ei õpi ja teen selle lihtsasti ja lahedasti ära, sest hinne ei ole mulle tähtis.

Pärast eksameid arvan, et tulemused on nii kehvad, et ma kindlasti ülikooli ei pääse, või kui pääsen, siis tasulisele kohale. Seepärast asun kiirelt endale tööd otsima. Tiiu Laurimaa pakub mulle võimaluse töötada tema filmiprojektis „Raplamaa rõõmud ja mured.“ Raha ma selle töö eest väga palju ei saa, aga see-eest on see väga huvitav. Sõidame kogu maakonna läbi, ma filmin maastikke, asutusi ja olulisi paiku, intervjueerime vallavanemaid. Järgneb montaaž RaSati kontoris kõrvuti Mikk Sarve ja Magnus Suitsoga. Õpin kiirelt montaaži uuel Maci arvutil. Kõneleme Mikuga ajaloost ja külakabelitest. Magnusega olen juba Alu etenduse aegadest ja Rapla Televisioonist tuttav. Oh, see on ju ka veel üks olulisi meie seltskonna huvitegevusi. Andsime koolikaaslastega Rapla satelliidivõrgu kaudu päris hea hulga saateid eetrisse. Monteerisime vanasse Rapla Autobaasi varjendisse improviseeritud stuudios. Tegime linna peal intervjuusid, filmisime sündmusi, Margus Mikomägi luges tekste. Kuhu kõikjale ma siis ikka jõudsin.

Igaljuhul arvan ma 1999. aasta juunis, et mu eksamihinded on väga kehvad. Suur on mu rõõm ja imestus, kui kirjandihinne on 9, ajalugu 88, saksa keel 87 ja bioloogia 90. Kirjand pidi siis olema ikka sisukas ja kontrollijat veenma, ehkki oli vaid 2,5 lehe pikkune. Ajaloouni võimlas läks ka õnneks, sama saksaga. Eriti naljakas ja lahe on ikka bioloogia tulemus! Ilma õppimata ja 90!

Aktus on kenake. Tunnistus kenake. Õue on üles pandud Aime Peeveri kujundatud värvilised lapitehnikas tekstiilid, mille taustal perede, sõprade ja õpetajatega pildistame. Maie Kuusk on tulnud meid tervitama. Teeme temaga koos pilti. Ullud ja veel mitmed sõbrad on kohal. Tohutult on lilli. Teeme kahe klassi peale ka ühe poiste pildi. Seejärel on saalis bankett. Kingime Roosmaale külalisteraamatu ja koolile suure seinakella.

Lõpureis toimub meil Taevaskotta, oma autodega. Valdavalt on see väljasõit aga lihtsalt üks suur joomapidu. Eraldume A klassi poistega ja sõidame Munamäele. Tõuseme torni. Paneme niiviisi gümnaasiumile punkti.

Gümnaasiumi lõpetasid: Aigi Kallaste, Veiko Luikoja, Jüri Metssalu, Anniki Saluste, Marek Tiidrus, Kaarel Tuuga, Taavi Võsa, Jürgen Utt, Marina Peganova, Katrin Andreste, Lilia Drjomova, Martin Ellermaa, Vilve Ervin, Andero Haas, Katrin Kaerama, Svetlana Kamzarova, Jaan Kessel, Argo Kästik, Veiko Mahlakas, Marju Merilo, Iti-Mai Meinberg, Kaidi Michalski, Katrin Oraste, Anti Peever, Maiu Piisang, Lea Randmaa, Janika Vaerand, Maili Kodu.


*

Pärast gümnaasiumi lõpetamist järgneb järjekordne üliärev tuupimisralli ülikooli pääsemiseks. Kõik, mis jäi ajaloo riigieksami programmist välja, kuulub Tartu Ülikooli ajaloo stuudiumi sisseastumiseksamisse. Ma lähen sellestki kogemusest läbi, kusjuures punkte saan täpselt sama palju kui riigieksamil – 88! Ühtlasi oleme viimane kursus, kelle puhul rakendatakse sisseastumiseksamit. Edaspidi ajaloo riigieksami hinne lihtsalt korrutatakse kahega, et anda sellele koguhindes suurem kaal. Nii et minu puhul polekski vahet, kas tegin sisseastumiseksami või mitte.

Igaljuhul ma pääsen Tartu Ülikooli ajalugu õppima. See on aga juba omaette pikk lugu. Sissejuhatavalt võiks vihjamisi öelda, et kuigi juba põhikooli lõpus näitasid psühholoogilised testid minu puhul puhtalt loomeinimest, siis minu kinnisidee oli millegi pärast järjekindlalt ajalugu. Kogu gümnaasiumi jooksul ei saa ma sügavuti aru, et olen loomult kunstnik. Seega saan ülikooli astudes tõsise paugu. Korraga selgub, et ajalooõpingud ja ajalooteadus ei ole üldse see, mida ma arvasin. Palju rohkem on rutiinset tuupimist, palju rohkem poliitilist ajalugu kui mulle vaimuelamusi pakkuvat ilu. Samas on ajalooõpingutes ikka palju ka sellist, mis mulle meeldib, mis mind hoiab, vaimustab ja kõnetab. Nõnda et mu põhikoolis alguse saanud erialavalik ei ole ka totaalselt vale, siin on mõndagi ilusat, omad voolavad vaimuallikad. Hiljuti terve puhkuse Kreekas-Roomas veetes sain taas aru, kuidas ma lihtsalt armastan vaadata aja kulgu, kultuuride, ühiskondade ja ruumide muutumist, kui ilus ja eriline on ette kujutada kunagi olnut. Minu jaoks on ajalooallikate tõlgendamine alati ka tajuelamus. Ma hakkan tundma lõhnu ja värve ja nägema ruume ja inimesi, mida otseselt vastavas ajalooallikas ei pruugi mainitud ollagi. Niisiis ka ajaloolasena kaldun ma tegelikult ikkagi kujutluste ja loomingu sfääri ja olen ka õppejõu ja õpetajana ühelt poolt püsinud akadeemilistes raamides ja samas ka aegajalt täiesti teadlikult lubanud endale ja kuulajatele vabasid ekskursse vaimumaailma, tunnetuslikku, esoteerilisse.


*

Pärast gümnaasiumi lõpetamist, ülikooli ajal, näen väga tihti unes, et olen taas Vesiroosis. Ühtlasi ma tean, et olen kooli lõpetanud ja käin ülikoolis. Mulle on lihtsalt antud võimalus vabalt osaleda gümnaasiumi tundides ja kuulata neid aineid, mida soovin. Samamoodi võin ma teha kontrolltöid ja eksameid ainetes, mis mind huvitavad. Ikka ja jälle näen, kuidas koolis on kõik uued õpilased ja mina lähen üle hulga aja mõnda tundi, tunnen suurt huvi ja samas ka piinlikkust, et pole saanud vahepeal käia ja olen taas õppetöös maha jäänud. Ma tean kogu aeg, et ma võin kontrolltöid teha, aga ei pea, võin käia koolis, aga ei pea, sest mul on tunnistus käes, kool tegelikult lõpetatud. Need ained, kus niimoodi unes käin, on muudkui saksa keel, ajalugu, eesti keel ja kirjandus, vene keel – kõik humanitaarained. Tihti istun ma kontrolltöö ees ja ei oska mitte midagi, ja samas ei peagi oskama, sest keegi ei sunni mind selleks, mul on kõik omal ajal läbitud, tunnistus käes, mul on lihtsalt võimalus taas siin käia ja osaleda ja ma lihtsalt tahan siin veel olla ja uuesti kõike seda teha. Mitmel korral mõtlen unes, et peaks selle jama ära lõpetama, kaua ma käin siin muudkui aastast aastasse aegajalt natukene kaasa tegemas, kuigi midagi ei oska, kuigi olen kõik ära unustanud. Ja muudkui küsin endalt, miks ma seda teen, miks ma jälle siin olen, kuigi keegi ei sunni mind. Samas on mul alati lahkelt võimalus olemas. Sellised uned kestavad aastaid. See on justkui üks osa minu alateadvusest, mis on aegajalt nähtav.

Kooli 20. sünnipäeval, mis on väga meeleolukas ja meeldejääv, istume lähemate sõprade ja õpetajatega pikalt Siri klassis ja kõneleme terve öö. Ühtlasi räägin ma enda kooliunedest ja meil tekib Toomas Kilgiga mõte, et võiksime paluda tõesti Sirilt võimalust tunnis käia. Siri lubabki meid oma järgmisesse kirjanduse tundi. Istume pingis, Siri küsib, kas Voltaire´i Mikromegast mäletame. Täielik auk, mitte midagi ei ole meeles. Jube piinlik on. Samas on muidugi väga armas, et Siri meile niimoodi vastu tuli ja tõesti oma tundi kutsus, et võiksime unenäosarnast tunnet siin reaalsuses katsetada. Nüüd näen 10. klassi päevikust, et olen Mikromegase ajal koolist puudunud. Täpselt siis. Nii et mul ei jää muud üle kui püüda ikka unesid kaudu uuesti ja uuesti kooliaegseid lünki täita.


*

Olles Rapla ümbruses teinud mitmeid välitöid, tundes siinseid pärimuspaiku, tekib mul aegajalt Vesiroosist mööda sõites mõte, et väga tore oleks enda erialast siin õpilastele süsteemsemalt kõnelda ja ehk mõnd vabaainetki anda. Lasen sel mõttel aga lihtsalt olla, kellelegi sellest ei räägi, kuni ühel hetkel kutsuvadki Jaan Reimund ja Marike Uusjärv mind kooli uude pärimuse õppesuunda õpetajaks. See rõõmustab mind väga, sest on nii hästi kooskõlas mu unistusega. 2009. aasta sügisel alustangi RVGs kohapärimuse kursusega, mille ainekava ja metoodika võin vabalt oma tunnetuse järgi kujundada.

Õpetan kohapärimust Vesiroosis kolmel aastal: 2009-10. aastal 10. klassis ja 2011-13. aastal 11. klassis. Õpilastega tekib hea kontakt. Käime kõigil aastatel koos ka Rapla kihelkonna maastikul sügisekskursioonil. Kursus lõpeb välitööde ja ettekandega. Paar õpilast teevad mulle ka üleminekueksamina põhjalikumad uurimustööd. Uurimustöö juhendamine on mulle paras katsumus, sest keeruline on tajuda õpilase võimeid, talle piisava keerukusega ülesandeid jagada. Kõik muu on aga õppetöö juures väga meeldiv. Õpin e-kooli kasutama, teen Jaan Kurmi meenutades naljakate valikvastustega teste, katsun olla õpilastega võimalikult lahe, neid reedeti viimase tunni ajal säästa. Näiteks kui nad on väga väsinud, siis lasen neil õppevahendid kotti panna, pea mugavalt lauale kätele asetada, silmad sulgeda ja kutsun neid spontaansele meelerännule nende sisemaailmades. Õpilastele meeldivad need praktikad sedavõrd, et 2012. aasta kevade 11. klass kutsub mind koguni lõkkeõhtule süvendatud meelerändu läbi viima. Sama kutset kordavad nad ka järgmisel aastal, nii et oleme paaril õhtul Kaia Kuusmanni aias püstkojas lõkke ääres istunud, mediteerinud ja meelerännul käinud. Ka meie matkadel olen pärimuse tutvustamise kõrval õpetanud paiku igaühel oma sisemise tajuga uurima. Näiteks vaatame, mis meile silme ette kerkib, kui puudutame Paka metsas suurt kivi. Niiviisi on minu aines ühendatud akadeemiline vaade isikliku tunnetusega.

Hämmastaval kombel vaibuvad mu korduvad kooliluned Vesiroosis õpetama asudes silmapilkselt. Tõenäoliselt oli mul vaja asuda uude rolli, seista tegelikult klassi ees, teisel pool õpetaja lauda, et minu teadvuses toimuks vajalik muutus. Klassi ees seistes katsun aga alati meenutada, missugune õpetuslaad minule oleks meeldinud. Esialgu annan ka puudumised täiesti vabaks, nii nagu ise gümnaasiumi ajal soovisin. Üsna pea saan selgeks, et gümnasistid ikka tervenisti oma tegevuse eest vastutust ei suuda kanda ja kehtestan eneselegi üllatuseks rangema korra. Hinded on kohapärimuse õpilastel täitsa kenakesed. Enamvähem normaaljaotuses. Elan neile kontrolltöid parandades väga kaasa, alati katsun hinde paindlikumalt hinnatava arutluseosa jagu kõrgemaks kirjutada. Samas ma liiga ka ei hellita, nii et olen üsna kindel, et minu antud hinded vastavad üsna hästi õpilase tegelikule panusele.

Eriti meeliülendav on mu oma õpetajate hulgas õpetajana töötada. Õpetajate toas kujunevad, nii nagu ka mu enda kooliajal, sügavad ja sisukad vestlused. Siri ja Heliga paneme kokku ka Eesti kultuuriloo õpiku Raplamaa osa. Heli teeb minuga veel sellise triki, et ütleb mulle tegelikust varasema tähtaja, nii et mina oma õpilaseajast sisse jäänud püüdlikkusega kirjutangi selleks ajaks enda osa kenasti valmis. Nii oleme me kolmekesi Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi õpikusarja tegijate hulgas esimesed, kes tööga mäele saavad, ja nii kannab Raplamaa õpik esimest numbrit. Raamat ise on aga paraku tehniliselt kehva kvaliteediga, spiraalköites, pehmete kaantega ja nirul paberil. Ka teadsin ma millegi pärast tegelikust väiksemat tähemärkide piirarvu, nii et minu artiklid on valdavalt üsna lühikesed, fotod päris suured. Ülesannete osa on aga üsna õnnestunud. Oleme Siri ja Heliga selle õpiku avaldamise puhul koguni maakonnalehe esikaanele. Vesiroosi kohapärimuse ainest kujuneb aga edasi juba ülikoolikursus Viljandi Kultuuriakadeemias ja Eesti Kohapärimuse Keskuse süvakursus kõigile huvilistele.

RVGs õpetades, õpetajate ja õpilastega suheldes, tajun ka üha selgemalt, et kool on ühtaegu nii õppeasutus kui ka kogukonna sotsiaalne ja kultuuriline keskus. Kooli kaudu liigub väga palju kogukonna jaoks olulist informatsiooni. Kool ühendab suurt hulka inimesi, kes Raplas ja ümbruskonnas elavad. Nõnda tunnen, et juba väga ootan meie 30. sünnipäeva, et taas kõiki neid ühtsesse kogemusruumi kuuluvaid kalleid inimesi näha ja suhtlust taas uuendada.


*

Kui Vesiroosis õpetan, on koolimaja juba üleni renoveeritud. Osaliselt on aga majas ikka vana kooli tunnet, sest aknad on samadel kohtadel, vaated on samad, õpetajad on suurelt jaolt samad. Palju on ka muutunud. Meie kõige kallimat huviruumi ei ole üldse enam, sel kohal on koridor, saalist on saanud auditoorium ja saali ülaosast kunstiklass, võimlast aula, sööklast raamatukogu, kogu kelder on aga nüüd hubane ja valgusküllane. Enne remonti aga filmime Ott Tiigirannaga kogu vana maja seest ja väljast detailideni üles. Käime ka sellistes kambrites, kuhu kunagi varem pole sattunud, näiteks keldris pisikeses kooli arhiivis, kus hoitakse muuhulgas kõiki vanu klassipäevikuid. Filmilindid loodame mõnda mäluasutusse hoiule anda, nõnda et huvi korral on võimalik kõigil meie mälestuste vana koolimajaga tutvuda.


*

See kirjatöö on olnud mulle vajalikuks peegelduseks. Ma olen aasta-aastalt enda kujunemist vaadeldes hakanud paremini mõistma tänast ennast. Ka on mälestustega, fotode ja vanade ülestähendustega tegelemine lihtsalt ilmutuslik kogemus: tekib aegadeülene taju, meeleseisund, kus kõik ajad on korraga olemas, kus ma olen kõigis neis aegades praegu ka kohal. See on olnud ilus kogemus.

Nii näen kui suur osa minu olemusest on Vesiroosist, me õpetajatelt, koolikaaslastelt, sama moodi nagu vanematelt, kodust. Kuskilt maalt me olemegi oma vanemad, õpetajad kaaslased. Nad on alati meiega, meis, nii nagu oleme meie nendega, neis. Olen väga tänulik selle ühesolemise ja ühesloomise eest!

Seejuures on oluline, et Vesiroosis on hoitud päris hästi tasakaalu vabameelse ja distsiplineeriva vahel. Meile on antud palju mänguruumi, vabadust isiksustena kujuneda ja samas on meid õpetatud süsteemselt ja kvaliteetselt. Meid on inspireeritud julgelt arutlema ja vaatama maailma avaralt ja avatud meeltega. Just vestlused ja arutlused, nii tunnis kui tunniväliselt, on mu meelest meid kõige enam avardanud. Vesiroosile mõeldes tundub tänaseni ehk kõige olulisem see, et õpetajad pühendusid meile kui võrdsetele vestluspartneritele, et nad võtsid meid oma maailma, olid meie suhtes päriselt avatud. Niiviisi kujunes õpetajatega sügav ühendus ja kooskõla, mis on olemas tänaseni. Nii on Vesiroos täna minu jaoks suur vaimne kogukond, kellega füüsiliselt kohtun ehk üsna harva, kuid kellega tunnen sisemist ühendust pidevalt. See on omamoodi Vesiroosi tunne, kui ma mõnd oma koolikaaslast näen. Me oleme kõik koos loonud ühe väga ilusa terviku.



[1] Huvitaval kombel avastan praegu, et pärast ajaloostuudiumit kujuneb mu erialaks kohapärimus, mis sisuliselt ühendab kõik mu gümnaasiumiaegsed lemmikained ajaloo, eesti keele-kirjanduse, bioloogia-geograafia ja näitlemise. Näitlemine tuleb mängu ses plaanis, et minust on kujunenud rändlektor ja esinen inimestele päris palju.