26. oktoober 2022

 

Kirik põleb. Ma jooksen ümber koori aiast välja. Joostes püüan valida tuletõrje numbrit. Telefoni ekraan on üleni tolmune, paksu halli aastasadade tolmu all ja ei reageeri mu närvilisele pühkimisele. Jooksen ja hüüan inimestele: „Kutsuge tuletõrje! Kutsuge tuletõrje!“ Ja samal ajal mõtlen, et ei tea palju juba põleb ja palju põleda jõuab, enne kui tuletõrje kohale jõuab. Torn vist juba põleb. Ja pööning ka. Jooksen kogudusemaja poole. Vahepeale venib mets, alatine unenäomets, mis ümbritseb kirikut. Jooksen pimedas metsas ja muudkui karjun: „Kutsuge tuletõrje!“ Mulle jooksevad vastu üleni hirmunud nägudega kogukonnaliikmed. Läbi metsa kumab nende ehmunud palgeil tulekuma. Ma jooksen ja jooksen ja mets muudkui kestab ja kogukonnaliikmed venivad mulle vastu. Ja ma muudkui karjun. Ja mõtlen, huvitav, palju põleda jõuab, enne kui tuletõrje kohale jõuab.

Pidurdan põrandapõrmu tolmavat loha jättes kogudusemaja tööriistakuuris suure kolihunniku sisse ja hakkan otsima seda imelikku konksu, millega keskaegse koori kolmakna luuke lahti tehakse. Koguduse juhatuse esimees on unine ja ei saa aru, mida ma otsin. Ma olen sõnatu, ei suuda midagi öelda, muudkui otsin neid imelikke konkse akende avamiseks. Tõmban vanade kangastelgede raskete puitraamide tagant välja järgmise ja järgmise pikast kasutamisest libeda tööriistavarre, mille otsas loodan olevat neid akende avamise konkse, aga iga tööriist, mille ma välja tõmban on ahjuroop. Varrest haarates võiks olla ka reha või hang või koot või hark või akna avamise konks, aga ma tõmban kangastelgede tagant välja muudkui ahjuroope, suuremaid ja väiksemaid.

Koguduse juhatuse esimees vaatab mind nüüd, kulm kortsus, ja ma kuulen ta mõtteid: „Kadunud poeg, mida sa teed?“

Mida ma teen, mida ma teen, ma otsin keskaegse koori kolmakna avamise konksu, aga saan siit ainult ahjuroope, millega segatakse hõõguvaid tukke ja süsi.

Viskan siis viimase ahjuroobi maha ja minust paiskub kogu kolikambrisse lööklaine, mis kõik läbi raputab, ma lasen pööraseid tireleid mööda puusepapinke ja lääbakil vedelevaid vanu häärberiuksi, raputan seda koli veidi.

„Mida sa teed, kadunud hing,“ kuulen ma taas kogudusevanemat, kellest on jäänud ruumi keskele hõljuma vaid suur kortsuskulmuline pilk.

Hüppan siis ühe vana laudaukse servalt alla ja jooksen uuesti kiriku poole, läbi metsa, mille kõik tüved lõkendavad kiriku tulekahjus.

Mulle kõnnib metsarajal vastu mu pastor, motomehe ülikonnas, habemega, üleni higine, üleni kurb, pisarad silmis, pilk minu lähenedes sunnitult maas, longib loobunult kogudusemaja poole. Ta sõitis siia suure tulekuma ja hädakellade peale mootorrattaga kohale naaberkihelkonnast, kus nüüd teenib. Me möödume üksteisest sõnatult. Tema mind ei vaata. Mina vaatan teda.

Kirik põleb. Keset metsa. Kõik kogukonnaliikmed on kohal ja päästavad, mis päästa annab. „Maalid, dokumendid! Maalid, dokumendid! Maalid, dokumendid!“ kordavad kõik monotoonselt ja tassivad käärkambrist ja eeskojast kraami välja. Jaa, muidugi, just, maalid ja dokumendid, need on vaja välja tuua.

Kirik on pime nagu koobas, inimesed voorivad sisse ja välja. Katus on üleni leekides ja õu tulevalge, sisu on aga süsimust, nagu oleks juba ammu läbi põlenud, ära söestunud, nagu poleks siit midagi enam välja tuua. Ometi, maalid ja dokumendid! Kõik muudkui kordavad: maalid ja dokumendid! ja voorivad hoone süsimustadest avaustest sisse ja välja. Aga kellelgi pole midagi käes, kõik ainult kordavad „Maalid ja dokumendid!“ ja sahmivad edasi ja tagasi.

Pressin ennast rütmiliselt justkui mingit loitsu korrutava rahva vahelt läbi torni alla eeskotta. Kõik on ümber niiske ja must, söestunud, taimede juured kasvavad läbi tukkide. Paganate eeskojas seisab mu pastor, kirjutab oma nime söestunud kaante ja mustade lehtedega registreerimisraamatusse, järjekorranumbriga 204 (see on meie kabineti number Kirjandusmuuseumis), musta pliiatsiga, üleni mustas motomeherõivas ja pomiseb mind märgates vihaselt ja allasurutult habemesse: „Nonii, võllapuu on juba üleval.“ Ma saan kohe aru, et see on minu jaoks, ja näen läbi sajanditevanuste paksude müüride kiriku ees suurt musta võllast valmispandult. See on minu jaoks, kiriku põlemapanija ülespoomiseks. Astun õue, sääl vaatab mind nutetud silmadega muuseumi teadur, tema kõrval seisab üks armas koguduseõde ja ütleb: „Ma sain lambad kätte! Lambad ma tõin välja! Nad olid täiesti pundunud.“ Näen pundunud lammaste rümpasid. Koguduseõel on ükskõik, ta ei süüdista mind, vaatab armsate ja hääsoovlike silmadega.

Aga mina hakkan mõtlema, et mida ma siis tegin ja miks ma seda tegin. Ja seisan korraga härraste matuseplatsil kirikaia nurgas, suurte mustade kiviristide juures, kuhu on kuhjatud suur sügislehtede kuhi. Lehehunnik on just põlema pandud ja suits tõuseb aeglaselt üles ja kandub tasakesi kirikuhoone poole. Ma vaatan suitsu ja mõtlen, et kirik võib ju niimoodi põlema minna. Ja et kui see nüüd juhtuks, siis kui ruttu tuletõrje jõuaks ja kui palju enne ära põleks ja mida jõuaks välja tuua. Ainult mõlgutan niimoodi, olles ennast justkui unustanud sinna lõkke juurde härraste kalmudel. Teised talgulised riisuvad ümber kiriku rahulikult lehti ja teevad uusi lehekuhjasid.

Ja korraga läheb taevas üleni mustaks, järsk öö kukub kõige peale, härraste mustad ristid värisevad ja iga risti ees õhus tiliseb kullast kelluke, härrade luukered löövad haudades kiiresti vurrkanni nagu vokivärtnad ja minu suitsuga kirikuräästani kandunud mõlgutus paneb kiriku põlema. Ja ma olen täiesti üksinda. Seisan nagu lollakas härrade hauaplatsil lõkke juures ja vaatan kuidas sädemed räästasse kanduvad ja kirik põlema läheb. Ümber on pime mets ja mitte ühtki hingelist, ainult mina, haudades vibreerivad härrade skeletid ja kirik süttib.

Vahin nagu lollakas ja mõtlen, kas ma siis tahtsin seda, kas minu mõte nüüd tegi seda. Ja kus kõik teised on, miks ma siin üksinda olen? Mida ma siin üldse teen?

Jah, mina tegin seda, mina panin meie kiriku põlema. Minu mõte pani kiriku põlema. Ma olen üleni süüdi. Aga kui juba niimoodi, siis on ju natuke huvitav ka. Vaadata, kui palju jõuab enne ära põleda, kui tuletõrje kohale jõuab. Ja ma seisan natuke aega härrade kalmudel ja nüüd pole ma enam lollakas, vaid ma irvitan kõige selle üle. Ja härrad irvitavad. Ja kurat irvitab, kuldsed hambad välkumas. Ümber on pilkane pime, paks mets, alev ja inimesed on hoomamatus kauguses, kas neid üldse on, ei tea. Ainult põlev kirik, irvitavad härrad, irvitav kurat, mustad hauad, mustad ristid ja särav kuldhammas.

Ma hakkan ennast sellest pildist välja kiskuma. Kasutan jõudu. Sikutan ennast tossava lehehunniku ja ristide juurest lahti. Kirikuaianurk venib selle käigus välja ja laseb mu siis lartsuga lahti. See on natuke valus. Või pigem ebamugav. Nagu tuimestuse all tehtaks operatsiooni, nagu midagi lõigataks keha küljest lahti niiviisi, et selle tegelikku valu pole tunda, aga ma tean, mis toimub ja tunnen tuimalt. Härrad ja kurat lasevad mu lahti, aga ma olen täiesti teadlik sellest, et ma olen üleni süüdi. Haaran telefoni ja püüan kohe tuletõrje kutsuda. Telefon on aga paksu sajandite tolmu ja tuha all ja ei reageeri mu närvilisele pühkimisele mitte kuidagi. Torman ümber koori ja jooksen kirikuaiast välja, metsa.

Metsas heliseb mu telefon kirkalt ja värviliselt ja puhtalt. Vaatan, Taat helistab. „Oo, tere Taat!“ – „Tere, Jüri! Kuule, ma olen reisil, Mallorcal! Siin on nii soe ja lahe ja värviline. Mul on indiaanisuled peas ja narmastega püksid! Kuule, ole hea, mine vaata, kas talus on ikka kõik korras. Noh, kas lihtsalt kõik on korras ja hästi.“

Ja ma saan Taadi kõnest sellise tohutu kiirenduse, et tema sõnade käigus kihutan maale ja olen parasjagu talu teeotsas, kui ütlen: „Jaa, muidugi! Lähen vaatan.“

„Hästi, siis ma saan rahulikult olla!“

„Jaa, muidugi! Kuule, siin on hästi. Värava ees on ilusad hallid hobused, söövad rohtu!“

„Siis on hästi! Päeva-päeva!“

„Päeva-päeva, Taat!“

Huvitav, mis ilusad hallid hobused need on siin. Need oleks nagu minu unistuste hallikesed. Lähen läbi raudvärava, näen õuel sugulaste autosid. Rehielamu köögis istub tädipoeg akna all laua otsas ja on imestunud, kui ütlen, et Taat helistas Mallorcalt: „Kas ta siis reisib või?“ – „Nojah, nii nagu vanasti, kui ta Maalehe auhinna võitis või laeval õnneloosiga Kanaaridele sai.“

Märkan, et olen laua ääres vanaisa kohal, aga sääl ei ole tooli ja ma kükitan ja mul on jalas ainult aluspüksid. Aga ma olen siin ju ainult korraks, ma olen Taadi sõnumitooja, mul polegi tooli vaja, ma lähen kohe edasi. Vaja oli lihtsalt vaadata, kas kõik on korras. Teises laua otsas istub mu tädi, 18-aastaselt, tal on pikad mustad juuksed, suured alt laienevad lillelised hipipüksid ja kõige moodsam nutikell. Ta on väga tõsine.

„Aga ma lähen siis ja ütlen Taadile, et kõik on korras!“ Ja juba lendan rehielamu uksest välja, üle päikselise lapsepõlvemaastiku, tõusen läbi pilvede, annan kiirenduse ja kukun kohe Supilinna jahekasse sügishommikusse, oma voodisse.

 

26.10.2022      Tartus              Hernes            isa sünniaastapäeval

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar