Teisipäev

Teispäeval võtsime päikest juba kolm tundi. Ikka kordamööda pool tundi ühele küljele ja pool teisele. Sekka lugesin Stadnikovi kergemat reisiraamatut. Vahepeal käisime meres. Seekord sai igaüks ka ujumismaski kasutada. Elamus oli võimas. Iga päevaga avastasime uusi kalaliike: mitut värvi triibulisi, helekollaseid, süsimusti, elektrisiniseid, täpilisi, suuri, väikseid jne. Mulle meenus mu luuletus kaladest. Neist korrallidel ujuvatest oleks saanud uue kirjutada. Üldse kogu reisi jooksul ilmus luulevõimalusi, ent ma kuidagi ei söandanud. Väga hea oli niisama sulada ja imestada. Iga kord kui ujumast tulime ja mööda treppe päevitusterrassile tõusime, siis muudkui õhkasime, et küll on tore olla. Esimestel päevadel tabaski mind ikka ja jälle üllatus sellest, kus kohas, millise sooja keskel me ikkagi oleme.

Pärastlõunase kambrislebotuse ja õhtusöögi järel sõitsime Hadaba-nimelisse paika tantsuetendusele. Väikse jalutuskäigu järel piki hotellist välja viivat palmialleed küsisime keskmist väravat valvavalt mehelt, kui kaugelt lähevad väikesed bussid. Selle peale haaras tema kohe telefonitoru ja orgunnis meile kiiresti omaette väikebussi, mis oli tegelikult ikkagi takso, mitte see odav kahenaelane, millega sõidavad enamasti kohalikud. Seekordne taksojuht sõitis kõigepealt välimisse väravasse, peatas siis masina, läks välja, ronis siis meie juurde salongi ja tahtis, et me koos pilti teeksime. Tegimegi, mitu tükki. Marju ütles pärast, et "käsi käiks kohe vilksti tissi peal ära!" Eks tal oli tore niiviisi aega parajaks teha, kuni ei tea kust ilmus masinasse veel kaks inimest, kohalikud. Sõitsime siis taas ülihoogsal moel signaali andes ja tuledega vilgutades läbi linna. Sõit oli pikem kui Naamasse, seega 50 naela eest kolme peale me meelest täitsa okei. Taksojuht küsis, kas jääb meid ootama, meie vastu, et aitäh, pole tarvis.

Hadaba on palju rahulikum koht kui Naama Bay. Keegi ei tulnud meid tülitama. Lõbustuskeskuse ees lamas üks kaamel ja ta peremees ei teinud meist väljagi. Sel päeval oli alanud Mallal kõhuhäda. Ostsime talle üle tee asuvast apteegist kohalikku superrohtu Drotazide. Apteegi ees mängisid mehed lauamängu, mille nime ma ei tea. Seni kui tüdrukud apteegis olid, salvestasin ma öiseid tirtsusid.

Fantasia Alf Leila Wa Leila nime kandva taas legomaailma meenutava keskuse väravas otsiti seljakotid läbi, seejuures olid politseinikud väga sõbralikud. Järgmises väravas pileteid müüv poiss oli ilmselgelt tülpinud ja meie küsimus, kas ikka dervišeid näeb, oli talle liig. Ta raius muudkui "belly dancers, belly dancers". Et me kindlasti vaid belly dancersitega poleks leppinud, läksime tagasi sõbralike politseinike juurde ja küsisime, mida meile siis näidatakse. Saime selgust, et nii kõhutantsu, seelikukeerutusi kui ka mustanahaliste hõimude tantse. Ostsime seepeale piletid ja läksime sisse.

See paik kubiseb kitšist. Voolav vesi, saksofonimuusika ja valgused on küll lummavad, aga mingis osas ajas kõik ka muigama. Külastajateks olid enamjaolt kohalikud perekonnad, kes siin-seal enese fotode jaoks poseerisid. Nalja pärast poseerisime meiegi üksteisele.

Kui jõudsime igast küljest vaadeldava ümara lava ümber ringiratast asuvasse poodide ja söögikohtadega palistatud suurde õue, püüdis uitlevate pilkudega eestlased kohe krapsti kinni üks üliilus üleni pikka valgesse rüüsse riietatud noormees, kes pakkus meile võimalust reserveerida parim vaatekoht, mille eest tuleks talle maksta 50 naela. Ta näitas meile kohti päris lava servas pehmetel diivanitel väikese lauakese ääres, millele olid asetatud joogipudelid ja -kaardid. Ta ütles, et kohekohe on siin massiliselt rahvast ja me ei pruugi enam häid istepaiku saada. Tundus loogiline. Maksime raha ja läksime poode uudistama. Algul paistis, et ümberringi teises reas ja kaugemal end sisse seadvad kohalike perekonnad vaatasid meid, et küll on lollid, aga pärast etenduse ajal oli ikka äge esireas rikaste araablaste kõrval vaatemängu nautida.

Me ei jõudnud poodidele päris lähedalegi, kui üks mees meid oma poodi kutsus, et midagi talle eesti keeles mälestuseks kirjutaksime. Selline võte on siin üsna tüüpiline, aga meie kogesime seda esimest korda. Läksime sisse. Tegemist oli üsna määrdunud ja igatpidi kleepja parfüümipoega. Meid pandi tagumises ruumis diivanile istuma ja küsiti, mis me juua soovime, ja öeldi, et joogid on tasuta. Olin kusagilt lugenud, et tasuta ei ole Egiptuses midagi, et kui tasuta pakkumine vastu võtta, siis tuleb kindlasti midagi ka juurde osta. Olin just seda mehele ütlemas, kui välja ilmus eriti libeda olemisega roosa triiksärgiga poiss, kes kogu poega sobivat kleepuvat juttu hakkas ajama. Kui olin mitu korda püüdnud väljendada, et me ei soovi jooke, sest me ei taha midagi osta, siis jooke ei toodud ja piirduti vaid pildistamisega. Õed ütlesid, et pildi ajal käisid tüübi käed ikka tüdrukute tagumike peal ära. Mis seal ikka, saime sealt õnneks tulema. Kohati oli meil ikka raske kauplejate moosivast haardest vabaneda. No ei ole meile iseloomulik see, et kõigile tuleb pidevalt ei öelda, et enda ja ümbritseva vahele tuleb pidevalt müür või klaas mõelda, et pilke tuleb vältida. Kõik see aga on vajalik, et end kaitsta. Samas on muidugi võimalik ka ilma barrikaadideta, aga siis tuleb olla ise samuti sujuv ja konkreetne, ärkvel, et mitte end sisse mässida lasta.

Samas tuleb kogu reisi kohta tunnistada, et kohalike hulgas on igasuguseid inimesi. On neid, kellega kauplemine on ebameeldiv, ja on neid, kellega on see lausa mõnus. Viimast tüüpi inimeseks osutus too kuum noormees, kes meile istekoha reserveeris. Ta oli meiega endistviisi sõbralik, kuigi me alkoholi ei tellinud ja piirdusime vaid vee ja vesipiibuga. See poiss liikus mööda lava ümbritseva rattakujulise basseini ja vaatajate vahel olevat barjääri eriti nõtkelt ja vilkalt ja meenutas mulle oma nobeda ja pehme kõnnaku, tähelepaneliku ja terase oleku ning valge rüüga mõnd lõunamaist muinasjututegelast. Näha oli, et see mees nautis oma tööd.

Niisiis olime lasknud enesele tuua vett ja vesipiibu. Piipu imesime rohkem mina ja Maili aga kõige rohkem vast mina, sest keset etendust tellisin veel ühe koguse. Piipu teenindas teine väga toreda olemisega poiss. Meie kõrvallaudades lamasklesid rikkad araablased koos perekondadega. Nad lasid endale kuhjade viisi toitu ja jooke ette kanda, tegid samuti vesipiipu ja elasid väga siiralt ja rõõmsalt laval toimuvale kaasa. Panin tähele, et mõnigi isa õpetas oma ca 10-aastast poega laval kõhtu ja rindu võdistavaid naisi vaatama. Poisid häbenesid armsasti. Pärastpoole aga vahtisid seestunud pilgul ja mõni neist jäi ka magama. Emad ja õed olid aga ikka normikohaselt sissemähitud, kuid aplodeerisid laval pea alasti olevatele sookaaslastele selge lustiga. Niisugune vastuoluline kultuur siis.

Laval käisid lisaks kõhuvõdistajatele ka tõesti meisterlikud seelikukeerutajad. Ma ei oska neid teisiti nimetada, sest säärast tantsu algselt praktiseerivad dervišid/sufid on ikkagi religioosne liikumine ja olen neid tavaliselt näinud kandmas valget ja piirdumas keerutamisega. Siinsed aga olid kirjud ja tegid igasuguseid lisatrikke: näiteks keerutasid koos mitme tamburiinimoodi trummiga, heitsid järkjärgult seelikuid minema, keerutasid üht kihti ka lahtiselt peakohal jne. Samas on ilmselt traditsiooniline põhi ikkagi sama. Kõige elamuslikum oligi minu jaoks nende etteaste. Nad tulid keerlevate varjude all ka meie kohale. Saime sest hetkest päris häid pilte.

Väga meeleolukas ja professionaalne oli ka üks väikest kasvu pigem kõhnema olekuga eriti meelas androgüünne poiss, kes tantsis kesksel kohal naiskõhutantsijate seas ja oli nõtkem ja sensuaalsemgi kui naised. Kohati läksid üksinda laval olevad kõhtu võdistavad naised mu jaoks ikka täiesti igavaks, ehkki mõni tantsis otse mulle ja ma ei saa öelda, et see elevust ei tekitanud.

Kõige naljakamad olid hobusekostüümis tantsijad. No kohe väga naljakad. Siuksed suured ja kohmakad ja natuke totrad. Samas kuidagi müstilised ka. Sain ühe naljaka jõllissilmse hobuse pildi.

Natuke nukra tunde jätsid mustanahalised poisid, kes grupiviisi mitu tantsu järjest laval peaaegu et tavalist diskosammu tantsisid, kergete tribal-elementidega. Neist oli ikka kahju. Eriti sest väga kõhnast sulgedega ehitud poisist. Terveks järgnevaks reisiks saime ühest nende mustade poiste tantsust (miski Dr. Albani cover) endale parooli: "Hello Afrika, tell me how you're doin'", "Hello motherland, tell me how you're doin'" Kui Kairosse sõitsime sobis see lauluke meile imehästi. Ja ka Eestisse naastes!

Maili oli etenduse lõpuosas hakanud kempsu vahet lippama. Marju käis temaga kaasas. Sestap olin päris lõpuks lava ette meie diivanile üksi jäänud, vahtisin üht pooleuroopaliku välimusega krussisjuukselist tädi, kes ikka üsna pikalt veel etenduse lõppu täitis. Ta oli täitsa tore, nautis end. Programmi lõppedes tuli muinasjutuline noormees taas mu juurde ja ma küsisin, palju me võlgneme. Ta ütles summe ja lisas kavalalt naerdes "But without my cratuity!" Kordasin summat ja ta kordas rõõmsalt, et ootab ka jootraha. Siis ta ütles, et võin natukese aja pärast ka maksta ja lippas minema. Andsin talle 20 % kogu summalt (kaasaarvatud reservatsioon), sest ta oli tõesti sümpaatne. Tema oli teine inimene, kelle puhul tekkis tunne, et kohtame teda kindlasti veelkord, ehkki on täiesti loogiline, et me ei näe teda enam mitte kunagi.

Kokkuvõttes oli kindlasti hea mõte omal käel etendusel käia. Firma pakkus seda samuti nime all "1001 ööd", aga koos jookide, vesipiibu ja reservatsiooniga saime me ikkagi odavamalt kui firma kaudu. Kui jõudsime tänavale, siis ootas meid seal juba seesama minibussijuht, kellega olime saabunud. Väga tore üllatus. Ju ta teadis, mis kell etendus lõpeb. Ehkki Mallat tabas kõhutõbi ja minu nahk näitas üles esimesi ärritusemärke, oli see üks väga vahva õhtu.

28.02.10 16:37 Hernes

Muhu päevikust 2008

Täna nägin ma unes, et kõik kogujad kõndisid piki laia jõe kallast. Edasi ja tagasi. Ja ühel hetkel ma märkasin, et nii põlvekõrgusesse kaldaastangusse oli kaevatud ridamisi hauaauke, milles lebasid surnud. Hauaaugud olid kaetud hõredate käsivarrejämeduste kaselattidega, mille vahelt paistsid surnute näod. Meie, kogujad, olime sunnitud kõndima üle surnute, kes jäid rajale jõe ja tihniku vahel. Me astusime mööda vetruvaid kaselatte ja koguaeg oli tunne, et kohekohe murdub mõni neist kaigastest ja keegi meist kukub jalgupidi hauda, surnule otsa. Need surnud vaatasid meid sealt alt hämarast ja olid samuti teadlikud, et kohe võib keegi meist läbi kukkuda. Siiski see ei juhtunud ja meie muudkui kõndisime mööda kallast edasi ja tagasi ja surnud muudkui vaatasid ja vaikisid.

Esmaspäev

Eile ei olnud mul võimalik kirjutada, sest olin nii nõrk, et jaksasin käia vaid arsti juures, kes tegi vereanalüüsi, mõõtis vererõhku, lasi nurgas seista ja kinnisilmi nina katsuda, kikivarvul kõndida, ent ei leidnud midagi, mille järgi öelda, mis mul viga. Kirjutas rahustavaid tilkasid. Hehe, poiss, psühhosomaatik oled... Pärast linnast tulekut kukkusin voodisse, magasin kella neljast kaheksani. Siis oimitsesin veel ja läksin uuesti magama. Unes nägin jälle ujumist ja seda, et hoiame õdedega käest kinni ja kusagilt kellegi käest hoiab ka see imelik tuhmkollast värvi kõhn naisolek, kes kisub meid ikka alla. Rohkem ei saagi temast aru kui et ta on justkui noolja taimelehe kujuga, naine, kõrbekarva ja väga rahutu.

Unes nägin ka Mammat, kes laulis mulle mitu regilaulu salvestaja peale, läbi tänapäeva mürade ja rütmide. Nüüd loen sakslase Schneiderfrankeni isatsevat õpetust, et suur osa unekujusid ja spirituaalseid kogemusi, ka enese lähedastest, on hoopis pettus või vormid, mille võtavad kurjad elujõudu imevad olendid. Jälle üks hirmuõpetus, mille kuskilt maalt välja naeran, aga kuskilt maalt ei saa salata, et ta mõjub minusse, õõnestab mind. On mu meelest väga silmakirjalik kirjutada ühelt poolt, et tuleb kõike ja kõiki armastada ja teiselt poolt pidevalt vahet teha, kes on hea, kes on halb, kes on sisemistes vaimuriikides, kes välistes, kes on ülal ja kes on all, kellel on ligipääs ja kellel ei ole, kes on kutsutud ja seatud ja kes ei ole. Kui sedaviisi hierarhiatesse ja hirmudesse sulgumisi uskuda, siis need hierarhiad ja hirmud uskuja enese kütkesse võtavadki. Igaüks elab enda loodud tõekspidamiste mõjusfääris. Ka nimetatud autor. Võibolla on mu usk intuitsiooni, südamesse ja kõige kaudu toimivasse otseühendusse lihtsake, aga ainult nii näen võimalust olla. Siinkohal jätan selle arutelu pooleli, sest hetkel pole mu ülesandeks seda teemat avada, vaid kirjutada esmaspäevast Egiptuses.


Ärkasime kenasti kell 8. Käisime söömas. Siis kogunesime retseptsioonisaali merepoolses osas eenduvasse kõrgete akende ja mõnusate diivanitega ruumi, kus Estour`i esindaja Riina meile peamiselt firma poolt pakutavatest lisaekskursioonidest-matkadest kõneles. Maksime esialgu käigu eest Siinai mäele. Kairo jätsime igaks juhuks veel lahtiseks, sest olime hotellikaaslastelt kuulnud, et kohalikke reise on võimalik osta "tänavalt" palju parema hinnaga, kusjuures sisulist vahet ei ole.

Väljas oli tõesti palav. Läksime hotellituppa ja võidsime end hoolega päikesekreemidesse. Mina panin faktor nelja, tüdrukud aga kahe. :)

Olin ühest raamatukesest lugenud, et esimesel päeval tasub piirduda 2 tunni päevitusega ja võtsimegi selle reegliks. Maili ja Marju imestasid, kuidas ma küll rannas higistades nii hästi vastu pean. Mul oli pigem selline tunne, et päike ei ole päris sisse veel jõudnudki, et vaja on sulatada.

Reisisaatja oli öelnud, et rannas jagatakse ka tasuta jooke. Läksin siis ka leti juurde, kus inimesed reas seisid ja kust igaühele plasttopsidesse värvilist ja kleepjat läigatati. Mulle öeldi, et üks poolikuke tops maksab 2 dollarit. Olin imestunud, läksin tüdrukute juurde seda ütlema. Siis pöördusin taas leti taga seisjate poole, kes määrasid nüüd hinnaks 3 dollarit. Seejärel tehti mulle selgeks, et see on Inter Plaza joogilett, et Continentali oma on teisel pool. Läksin ja leidsin teise leti üles, kus minu üle sõbralikult naerdi ja joogid kätte anti. Õhtupoole samas letis uuesti koos tüdrukutega käies, lõõbiti veel, et kas ma ikka olen Continentalist, ja oldi ülemäära sõbralikud. Küsimused, kust me pärit oleme, mis on meie nimed, kõlasid siin kohalike poolt esimest korda, hiljem muutus see täiesti tavaliseks. Kui nimed ja päritolu selge, järgneb üldjuhul teenuste pakkumine. Ka joogileti ääres kutsus üks kahest mind lähemale ja ütles poolsosinal, et võib meiega õhtul kaasa tulla ja linna näidata. Tajusin, et see on liiga pealetükkiv, tänasin ja läksime minema. Paar järgmist päeva vältisime nende letti.

Pärast päevitust käisime ujumas ja nägime esimest korda siinseid ilukalu, kes meie jalge ümber ujusid. Taipasime, et ujumismask on rohkem kui vajalik. Õhtul läksimegi hotelli juures asuvasse poodi ja ostsime endale korrallisussid ja toruga maski. Kauplemine oli tore. Saime hinda alla ka. Algul öeldi maksumuseks miljon dollarit, mille peale teatas Malla, et see hind sobib meile.

Siis järgnes lõunatudu, mis oli kogu reisi jooksul üsna tavaline praktika. Õhtul seadsime end Naama Bay turule. Hotelli väravast saime hopsti kohe takso. Olin väga ettevaatlik, leppisin sihtkoha, hinna ja inimeste arvu osas kokku juba väljaspool autot. Juht oli armas, nurus 30 asemel ikka 35 naela, aga andis ilusti vahetusraha tagasi. Naama Bay taksopeatuses on palju politseinikke, seal pidavat taksojuhid end ka korralikumalt üleval. See esimene taksosõit ise oli meie jaoks võimas elamus, sest me ei olnud varem sealsesse liiklusse sel moel sukeldunud. Liiklus on seal tõeline kaos. Sõidetakse ilma tuledeta. Kui mööda tahetakse minna, siis vilgutatakse või antakse signaali, suunatulesid üldjuhul ei kasutata, kahest sõidureast moodustatakse kolm või neli, kiirused küünivad ka linnas 130-140 juurde. Kõikjal tekitavad omajagu segadust ka politsei- ja sõjaväekontrollpunktid, kus osa sõidukeid takerduvad. Enamjaolt lastakse aga kõik kontrollpunktidest sujuvalt läbi.

Ümberringi voolas värvikirev tuledemeri: hotellid, kasiinod, kaubakeskused, ehitud palmid ja aiad, rohelises valgustuses mošeed. Kui Naama Baysse jõudsime, mattis meid enesesse veel suurem värvikirevus ja saime muidugi ka esimese kogemuse massiliselt peale tükkivatest kaubitsejatest ja kõiksugustest teistest teenuste pakkujatest. Olime muidugi valmis igas suunas tänan ei ütlema, aga ühel hetkel me lihtsalt ei jaksanud ja meid võeti siin ja seal ikka vahele ka. Siis tuli teises järgus lahti rabelda.

Ikka hullumeelne möll käis seal. Lisaks sadadele värvikirevatele poodidele leidus kõikjal lampide ja taimedega kaunistatud õuekohvikuid, kus külalised patjadel vedelesid ja vesipiipu imesid ja kus tantsisid sulgedega ehitud mustanahalised või dervišilaadsed seelikukeerutajad. Samal ajal kostsid igast suunast meelitused mu õdede aadressil. Mulle öeldi ikka siit ja sealt "lucky man, two women!" Kahlasime kõige selle vahelt läbi. Jõudnud turuala sisemusse, suurde kaubakeskusse, muutus pealetükkivus natuke rahulikumaks. Saime rohkem ringi vaadata. Ühest kohast ostsime jäätist. Meist eelnevatele anti 2 dollari eest jäätis koos vahvliga, meile vaid plasttopsis. Tüssata saada on seal kõikjal väga lihtne. Aga jäätis oli mõnus. Istusime miskite põõsaste ligi betoonrinnatisel. Põõsad lõhnasid kui piparmünt.

Sel õhtul oli meie eesmärgiks turult osta kõige vajalikumaid asju. Mailil oli tarvis päikeseprille ja kotti, mul mütsikest. Mütsikestega kauplevast mehest jäi hea tunne, ehkki ta surus mulle pähe ka neid eksemplare, mis ilmselgelt väiksed olid. Oste tehes võtsin endale eesmärgiks saada selline hind, millega ma oleksin nõus vastava asja Eestis ostma. Miks peaks olema mu eesmärgiks kohalikke nöörida? Olgugi et nemad on muidugi meie nöörimise peal täiega väljas, pole mu meelest eetiline ise samaga vastata, sest enamik neist on seal ikka puruvaesed.

Turule sisenedes oli üks mees turismifirmaletist Marju kinni pidanud ja pakkunud reisi Kairosse. Marju oli võtnud hinnapakkumise. Tagasi tulles peatusime selle leti juures uuesti ja tegime kaupa, sest hind oli 1500 Eesti krooni per nase väiksem kui meie firma oleks päevase lennureisi eest küsinud. Meiega suhtles väga tore, kuskilt maalt kindlasti slaavi verd kohalikest veidi heledanahalisem Radik. Meil ei olnud temale kohe kogu raha maksta. Järgmisel päeval tuli ta hotelli ette, kutsus mind autosse, sest ta "ei taha pahandusi" ja lõime käed. Naljakas on see, et meie lepingut kinnitas väike nõukogudeaegset teatripiletit meenutav lipikuke, mille peal oli Radik ettemaksu ja jäägi osad ümber sodinud ja mis kandis ka firma nime "Ciao Carlo". Raidk oli esimene kohalik inimene, kellega tekkis see tunne, et küllap me kohtume veel. Selline omainimese tunne.

27.02. 2010 12:19 Hernes

.

Esimene päev

Lennukist viis meid buss ootesaali, kus nägime esimest korda, kuidas masside juhtimise nimel kohalikud asjamehed hõiklesid. Üks mees hüüdis pidevalt "Woucher number 4!" Hoidsime oma lennukitäiega ühte ja saimegi niiviisi kenasti viisa passi sisse. Tore oli see, et kui ametlikest passikontrolliaukudest väheseks jäi, siis improviseeriti kiirelt üks juurde. Kaks meest lihtsalt hakkasid inimesi ootesaali seina ääres lauakesel läbi hekseldama. Nad loopisid dokumente niiviisi, et minul jäi esialgu see imelik tervisekaardike andmata. Läksin seetõttu tagasi ja õdedest lahku. Pärast passide kontrollimist tuli käia kõigil ühe konkreetse mehe juurest läbi, kes veelkord vaatas, kas viisad on passis ja pitseeritud. See mees võttis minul õrnalt ja võiks öelda isegi et kuumalt peopesaga ümber küünarnuki, suunas edasi ja ütles "Welcome". Maili ütles, et sama mees oli tal pehmesti rannet silitanud ning pikalt ja sügavalt silma vaadanud. Ta lihtsalt juhatas sisse päevikestnud miilustamise.

Siinkohal tuleb mul meelde, mil õppisin ära sõna "welcome". Me olime vast miski 7-aastased, kui tegime Mahtras taas "jaanipäeva ettevalmistusi", mis tähendas, et mõtlesime jaaniõhtuks mänge, panime kokku eeskava ja koristasime-kaunistasime jõudumööda Ussimäel keset metsa asuvat lõkkeplatsi. Tol korral siis olid taas ettevalmistused käsil, kui Villem kirjutas põletusaparaadiga ühele õhukesele puuhalule "Welcome!" ja me seadsime selle lõkkeplasti väravasse kaika otsa üles. Villem õppis inglise keelt, ma mitte, jätsin vabaaine õpingud kohe alguses pooleli, sest mulle ei meeldinud inglise keele õpetaja, kes oligi tõeline kuivik, hääldada ei osanud ja alustas hääldusmärkidega nii et mulle tundus, et inglise keelt kirjutataksegi koolonitega. Igaljuhul õpetas sõna welcome mulle Villem. Aitüma Sulle! :)

Pagas käes, liikusime firma esindaja järel busside suunas, ise ilmast ikka täiesti ära tehtud. Ümber tundus kõik nii naljakas. Näiteks putkakesed, mis on pikitud lennujaama ja maantee vahele mururibale palmide alla ja kus sees mustamundrimehed magavad. Esmapilgul paistis ka hämmastav see, et prügimägedega kaetud kõrbealad lähevad järsku üle palmialleedeks, parkideks, hottelliaedadeks. On üsna ilmne, et kogu kuurort on rajatud kunstlikul moel kõrbe. Taimed kasvavad seal vaid irrigatsioonisüsteemi toel. Kastmiseks pidavat kasutatama mitte kõige paremini puhastatud hottellide reovett.

Jõudsime Continentali hotelli väravasse, kus meile teatati, et ka meie jääme sellesse hotelli. Põhjust ei öeldud. Seda aga küll, et me olevat saanud parema paiga kui esialgu lubatud Inter Plaza. Retseptsioonis võeti meilt kiiresti kohvrid ära, nii et me ei saanud a-d ega õ-d öelda. Esialgu oli see natuke imelik. Olime arvestanud, et liigume koos toapoisi ja pagasiga oma numbrisse. Meid saadeti aga kiiremas korras sööma.

Söökla, mida siin kutsuti peenelt restoraniks, paiknes kuursaali meenutavas ruumis ja oli kaugeltvaadates kena, aga lähemale jõudes ikka kohati üsna kulunud ja läbuline. Istmekatted olid siinseal räbaldunud, lauad ja põrandad toiduprügised, teenindajad jooksid ringi ja peaaegu et loopisid nuge-kahvleid. Sellest sööklast käis iga päev hulkade kaupa rahvast läbi. Seal töötab iselaadne konveier, mille juures oskavad ettekandjad-kokad jääda ikka enamjaolt naljatlevateks, aasivateks, naiste suhtes ülitähelepanelikeks. Samas oli ka tülpinud nägusid. Ja oli ka hordide kaupa venelasi, kelle teelt tasub pigem kõrvale astuda, sest nad võivad su lihtsalt alla tallata. Toitudesse suhtusin esialgu suure huviga. Sortiment paistis lai ja värvikirev. Lõpus kujunes aga nii, et sõin peamiselt kurki ja tomatit, fetajuustu, kohlikku lapikut valget leiba, puuvilju, vahel ka läätsesid-ubasid ja hautatud köögivilja. Liha ega makarone ma ei söönud. Kala tundus rasvane ja raske. Samuti praemuna. Koogid olid küll eri kuju ja värviga, aga maitselt peaaegu samasugused. Ühesõnaga, esialgu tundus söömine tore, aga viimastel päevadel ma sealset toitu enam ei talunud. Kõik oli ikka pidevalt mingis osas sama maitsega. Hämmastas see, kuidas rättidesse mähitud kogukad moslemi naised kahe suu poolega õgisid. Malla ütles, et ju ikka sellepärast, et belly dance kenamini võdiseks!

Retseptsioonist saime kenad kollased käepaelad ja üks leti taga töötavatest härradest viis meid ise edasi. Avas välisukse, näitas suuna, ütles, et teine korrus, number 5218 ja "sea view, don´t forget it!" Hotelli õues kulgevale sillale astudes ümbritses meid selline leitsak, et sattusime taas eufooriasse. Meiega samas hotellis olnud eestlased (kaks pikka kasvu kena naist, ema ja tütar) ütlesid, et ilmad olevat hetkel isegi mõnevõrra soojemad kui tavaliselt. Tõesti, ka öösiti oli sooja üle 20 kraadi, nii et sai t-särgi väel käia. Päevast temperatuuri ma ei uurinudki. See oli lihtsalt kogu aeg piisavalt palav et mõnusasti üles sulada.

Hotellitoast avanes tõesti kena vaade merele, kus kihutasid kaatrid, ja seisid valged supellaevad. Mõni kaater vedas värvilisi langevarjusid, mõni enese järel nn banaani seljas kiljuvaid inimesi. Laevad andsid signaali. Ja üle kuurorti laskusid pidevalt uued ja uued lennukid, täis samasuguseid puhkajaid nagu meie. Tore on tajuda, et enne meie sealolekut ja pärast, praegusel hetkel ka, toimub seal endiselt nonstop suvemõnude nautimine.

Tuba kena ja puhas, rõdul lauad natuke liivased. Neid ära ei koristatudki. Samas olid rõdul mõnusad patjadega asemed, kus sai päeval vilus ja öösel sooja õhu käes pikutada. Kohe saime tuttavaks ka oma vaiksemapoolse toapoisiga, kelle nimi on Ahmed. Ta tõi mulle õdede voodite kõrvale lisavoodi. Teadsin, et ühel hetkel tuleks jootraha anda. Pärast vooditoomist andsingi kaks dollarit ja tundsin pärast natuke piinlikkust. See oli algul harjumatu. Olime end ette valmistanud, et kõikjal oodatakse jootraha, aga kui retseptsiooni mehed meid teenindasid ja kohvrid kohale tõid, siis nende olek ja hoiak olid küll sellised, et mingit tippi nad ei oodanud. Hiljem õppisimegi inimeste kehakeelest ja positsioonist hierarhias aru saama, kellele anda lisaraha ja kellele mitte. Paljudele seda anda vaja ei ole. Ahmedile jätsime edaspidi dollari kapiservale või voodile. Ta käis esimestel päevadel mitu korda meie juures, vaatas, kas tass on külmpkapi peal olemas, kontrollis, kas vesi kraanides ja loputuskastides voolab, tegi algul minust ja Mailist oma moblaga pilti. Siis aga lasi mitmel päeval ka ennast ja Mailit samuti enese telefoniga pildistada. Kui ta Maili kõrval seisis, siis ta pani oma pea natuke Maili juuste taha ja oli sellise armsa, natuke alandliku ja kurva, aga samas sügavalt lõunamaise pilguga. Olin kusagilt lugenud, et kui sääraseid pilte teha lasta, tuleb olla valmis, et aparaadi omanik esitleb fotol olevaid enese sõprade või naiste puhul koguni kaasadena. Meil polnud selle vastu midagi.

Igaljuhul käis Ahmed meie juures tihti ja oli ikka väga armas. Ühel hetkel aga oli meil vaja hakata kasutama lingisildikest, kus kirjas mitmes eri keeles "Nicht stören". (Heh, olin täna öösel Berliini Toomkiriku kupli kohal poes, kus müüd ilusaid teekannusid, mida ma osta ei jaksanud. Poe põrandas avanes kupli ülemine osa, mis oli ümbritsetud õblukese taraga. Selleks, et portselaniriiulite ees liikuda, tuli turnida selle tara servas. Mina pidasin paremaks roomata, sest vahemaa riiulite ja alla kirikusisemusse haigutava augu vahel oli umbes pool meetrit.) Palusime end mitte segada peamiselt seetõttu, et meil oli mõnel hommikul vaja magada ja oli päevi, mil mul või Mailil oli nii halb olla, et me ei saanud kedagi võõrast tuppa lasta. Mailil nimelt oli ühel päeval kõhuhäda ja minul päikeseärritus.

Pärast majutumist läksime alla randa. Selleks tuli natuke laskuda mööda helevalgete öömajade vahelisi treppe. Aiataimed, liblikad, õhtupäike, palmid, kõik ümber lummas meid ikka väga. Jõudsime randa, kus küsisime endale plastikkaartide eest päevitusrätikud. Mees rätiletis oli imestunud, et me tema poole nii hilja õhtul pöördume. Siis aga, kui ta sai selgeks, et oleme siin esimest õhtut, siis ta naeris ja andis meile kolm suurt oranži saunalina. Läksime randa. Pärastpoole selgus, et see rannaosa kuulubki hotellile, mille olime Eestis välja valinud ja kust meid naabrusse ümber majutati. Päike hakkas loojaku poole vajuma. Vesi oli soe. Üksikud suplejad veel sulistasid. Olime natuke aega jalgupidi vees, uurisime rannakaljusse kivistunud loomakesi, viskasime siis lamamistoolidele pikali ja hingasime loojakut. Esimesel õhtul tundsin eriti selgelt, kui eriline on sealne õhk - kõigepealt muidugi soe, aga ka kuidagi magusalt lõhnav. Vedelesin ja tõmbasin hinge. Tundsin, et vajan sellist puhkust väga, et sulada üles, nii nagu Eestis möödunud suvel. Päike loojus ja lennukid muudkui saabusid. Keegi hakkas paadisillalt inimesi ära vilistama. Panime meiegi asjad kokku ja jalutasime mööda randa tagasi. Jõudsime loojakupoolse naaberhotelli müürini. Sealt tõusime mööda asfaltteed üles, kus avanes ilus vaade kiiresti pimenevale lahele, süttinud tuledele, palmirikastele randadele. Teel kohtasime sisalikke. Ritsikad (ilmselt ikka ritsikad-tirtsud, mitte mingid linnud) rullisid lahti oma filmidest tuttava Eestist erineva heliteki. Ja me laulsime "Tahan naist, kes on kuum nagu lõunamaa öö". Üldse kogu reisi jooksul kerkis esile veidraid Eesti laulujupikesi, mis kohati ka kummitama jäid.

Läksime tol õhtul vara, ca kl 21 magama, sest eelmine öö oli napiks jäänud. Hotell oli öösel väga vaikne. Vahel harva kostis üksikute venelaste ja hiljem ka sakslaste-prantslaste hääli. Mõni idanaaber lasi ka kuuldavale rahvuslikke laulukesi. Aga jah, üldiselt oli hotellis mõnus ja vaikne ja ma ei pidanudki Herne korteris kullahinnas olevaid kõrvatroppe kasutama. Järgmisel hommikul ärkasime juba kl 8. Selline tore režiim on ka siin sisse jäänud. Täna tõusin ka kell 8. Varsti kirjutan edasi.

Tervitades,

Jüri

:)

Nõudmiseni,

Muhv

11:17 Hernes

Reisi algus

Jõudsin laupäeva pärastlõunal Rapla bussijaama. Isa tuli vastu. Hanged on ka Raplas väga kõrged. Kodus kohtusin ka ema ja Marjuga, ja muidugi kutsude ja kassidega! :)

Sõime õhtust: taas ema valmistatud ülihea värske ja lihavaba köögiviljadest vormiroog juustuga. Uhh, tahaks seda praegu ka. Lükkasin kogu õhtu jooksul kontrolltöö kordamisküsimuste kirjutamise ikka edasi, sest selge reisiujedus oli sisse tulnud. Lugesin hoopis Piiblist II Moosese raamatut. Lõpuks ikka kirjuasin kiiresti ka küsimused valmis ja saatsin ära. Magama läksin ma miskine pool üks ja ärkasin kusagil kl 3. Igatahes ärgates oli selline tunne, et mis mõttes ma nüüd üles pean tõusma, mitte ei taha, las see reis olla... Aga siis tuli ikka mõistus pähe ja ajasin end üles. Kogu sõit linna ja sealt Tabasallu Marju asjade järele ja siis vanalinna oli väga unenäoline. Tukkusin aegajalt. Sürr oli Mailiga Vene tänaval kohtuda: möödusime Levikast, kus rahvas jämmis, ja võtsime õe autosse ka üsna jämmivas olekus. Tal oli nimelt Krahlis Kuningas Leari viimase etenduse järgne pidu parasjagu käimas. Eks me kõik tegime endale selle reisi jaoks vaba nädala üsna napilt. Mul järges ju kohe pärast naasmist ekskursioon.

Olime lennujaama tulnud millegi pärast tunni jagu varem kui reisifirma esindaja unisena saabus. Jätsime vanematega nägemiseni, läksime läbi kontrolltorude ja seadsime end kohvikus sisse, et süüa ja täita ära miskisugused lehekesed Egiptuse tervishoiuministeeriumi jaoks. Nende täpsest otstarbest me aru ei saanudki.

Lennukiks Bulgaaria firma. Istusin akna all. Lennata endiselt väga meeldib, ehkki kohati käivad läbi ka kõhedad hood. Jälgisin maastikku. Alates ilmselt Ukrainast oli taevas poolestsaati pilvitu. Kuni Musta mereni leidus üle maa lund. Nägin palju järvi ja jõgesid. Türgis olid lumised vaid mäetipud. Vahemeri on silmatorkavalt türkiissinine. Ja siis tuli kõrbeline rannik ja natuke arusaamatult Suessi kanali lõunaots. Me lendasime justkui kaarega üle Egiptuse põhiosa. Kui aega saan, uurin rahvusvaheliste lennukoridoride asendit. Siinai poolsaare mäed olid samuti kenasti jälgitavad.

Tore oli hetk, kus tänasin meid meeldivalt teenindanud ja üllatuslikult ka toredasti toitnud stjuardesse ja unustasin ära, kuhu ma astun: seda mõjusam oli esimene kuum tuulepahvak, mis mulle uksel vastu nägu käis. See soojus täitis meid lapseliku rõõmuga. Esimese paari päeva jooksul tabasin end ikka aegajalt kummaliselt ümbrusest ikka veel üllatununa. Samas umbes kolmandast päevast alates harjusime kliimaga täielikult ja tagasi Eestis olles tundus esialgu Lõuna kuumus palju enesestmõistetavam ja sobivam kui siinsed lumekuhjad. Korra isegi mõtlesin trotslikult, et küll on ikka jaburad rahvad, kes taluvad selliseid ilmasid. Miks üldse sellises keskkonnas elada kui võib hoopis soojemalt ja sujuvamalt? Hehe, ketserlik, ah? Muidugi armastan ma väga Eesti aastaaegu, aga ei saa samas ka salata, et säärane mõte peast läbi käis.

Nõnda, olen nüüd jälle ühe reisikirjaga algust teinud. Ei tea, kas lõpule jõuan. Täna rohkem ei kirjuta, sest hakkan vaikselt sättima südaöisele aastapäevapeole Kristiina juures.

24.02.10 kl 21:50 Herne tänaval Tartus

Aklimatiseerunud

Terve teisipäev ehk eilne möödus Tartus aklimatiseerudes. Ärkasin muidugi enne kella, sest režiim oli Lõunas kenasti paika läinud, uneaeg lühenenud. Läksin Jesse seminari, kus olime sel korral vaid kolmekesi: Jesse, Viire, ma. Kõneks kultuuride uurimine ja analüüs. Pärast endistviisi vahvat ja sisukat seminari rääkisime Jessega kahekesi pikemalt välitööde kursusest ning magistritööst. Teema ei ole mul veel paigas, ehkki mõtted liiguvad. Paistab, et ideede paberilepanekuks on vajalik pühendada mõni terviklik päev. Pärast seminari rääkisin Mallaga. Ta oli Viljandis kohe kursuse kokku kutsunud ja pakkunud kõigile Egiptusest kaasa toodud teed. Mul on samuti kavas sarnane fotode ja teega koosolek korraldada. Ühtteist püüaks aga edasi anda ka juba siin.

Enne aga rõhutaksin veel, et eile oli tõeline kohanemispäev. Hommikupoolikul tegid hanged ja külm parasjagu tuska, värisesin pidevalt. Pugesin kohe pärast koolimajast väljumist instinktiivselt Margiti raamatupoodi ega lahkunud sealt mitu tundi. Poes nagu ikka võluv kergelt jõudeeluline meeleolu. Üsna tihti tundsin sel korral, et tahaksin pildistada: Margitit, tema sõpru ja kliente repliike vahetamas, teed valamas ja rüüpamas, pakkude otsas raamatuvirnade vahel itsitamas. Margiti pood on kodulinna uuesti sisseelamiseks ideaalne koht. Mind esialgu vallanud mõningane pidetus kadus. Tegin suurest rõõmust koos Margiti ja Jašekiga koguni ühe sigareti, õues näkku tuiskav lumi tundus nüüd juba naljakas. Sel suitsuminutil mõtlesin korra, et nüüd võiks veel Mesoni-mees ka tulla ja panna i-le täpi peale. Läks pool tundi ja ta oli kohal. "Siin on neid täna kuus tükki. Ma panen siia kõigi jaoks, eks ise jagate. Ameerika keskpank on aktiviseerunud. Ma olin pikka aega lindrpii. Mõni kutsub mind siiani nii, aga ärge uskuge neid. Ma olen universumi valitseja." Kuulan teda alati tähelepanelikult.

Helistasin vahepeal Annikale. Ta tuli ka poodi. Käisime saarlaste pitsakohvikus söömas (mina muidugi pitsat ei söö, seal on väga head supid ja potiroad.) Saime rääkida. See vestlus aitas taas paremini tagasi häälestuda. Siis uuesti poodi. Vahepeal olid tulnud isand Jassa ja maadleja Maarja. Teema keris kohe ülipõnevaks: pea kõigil oli varuks mõni seik lähisuhtest oluliselt noorema inimesega, kaasaarvatud mul. Tegin hiljuti sisseseatud külalisteraamatusse veel ühe märkme ja läksime Kaspariga teele. Pidin kella kuueks Vanemuise ülemises Narva kolledži bussijuhilt Kaarli võtmed võtma, et saaksin Kaarli ja Saskia korteris kontrollida, kas nende radiaator on sisse ununenud. Buss hilines rohkem kui pool tundi. Et raamatukogu oli kinni, töllerdasin niisama ringi: kõigepealt kirjanike majas, kus oli parasjagu algamas Veljesto aastapäevapidu. Fuajees vahetasin mõne sõna Mari Sarve ja Kadri Tüüriga. Trepil nägin Mari Tarandit ja Marju Lauristini. Nad läksid hangede vahelt läbi Vanemuise mäest alla, ise muhedasti juteldes. Kõndisin neile järele, et Kaubahallis aega parajaks teha. Vahtisin Seppäläs pusasid, ikkagi neil pruuni ilma piltideta kapuutsikat ei ole. Siis käisin apteegis. Ostsin huulepalsamit ja hematogeeni, mille kohe ära sõin. Siis hakkas kahest tahvlist härjaverest natuke paha ja ostsin endale pudeli vett. Etc.

Kui Kaarli võtme lõpuks umbkeelselt bussijuhilt ümbrikuga kätte olin saanud, avastasin suure rõõmuga, et ilm on läinud sulale. Kohe palju kergem hakkas olla. Ka Taevataat toetab mu mõnevõrra vaevalist aklimatiseerumist. Kui FP maja juurest mõõda astusin, viskasin niisama pilgu üles akendele ja nägin seal Mari Lauku, kellel paistis väike laps süles olevat. (Pärast selgus, et last tal füüsiliselt süles ei olnud, küll aga oli ta vahepeal saanud tütre, kes koos isaga tuli hiljem.) Viipasin, Mari viipas vastu. Me polnud väga ammu näinud. 2007. aastal läksin ju Tartust Mahtrasse tööle ja sest saati trennis ei käinud. Nüüd olin just mõne päeva jooksul mõelnud, et mul on tarvis paari konkreetse asja osas Marilt nõu küsida: kuidas vältida kliimavahetuse puhul külmatunnet ja kuidas tugevdada südant. Läksin üles. Mari ootas parasjagu külalisi. Ruumid on kenasti KehaMeeleKooli laadis sisustatud. Mari ütles, et nüüd on neil oma paik. Vaatasin ta raamatuid ja leidsin Bo Yin Ra töö suremise kunstist. Haagib päris hästi. Kui Mari oli külalistega vestelnud ja mina natuke aega lugenud, rääkisime. Kõigile mu probleemidele pakkus ta lahenduseks auratransformatsiooni. Jutajamise jooksul nägin taas selgesti, et lahendused on ikka mus eneses, et väljastpoolt võib ja tuleb küsida, aga sisemised lahendused käigu ikka enese kaudu. Välise transformeerimise vajaduses ei ole ma küll kuidagi veendunud. See tundub mulle väga võõras. Kui üldse kasutada kasvamise kujundit, siis toimub see ikka seesmise protsessina. Kuigi jah, kuskilt maalt ei ole välisel ja sisemisel vahet. Sõnastagem siis nii, et tajun, et mina praegu säärast abi ei vaja. Kui Marile raamatuid tagasi lähen viima, siis loodan nii lihtsasti talle ka öelda. Esialgu valutasin sellise olukorra pärast parasjagu: algul imepärane etteplaanimata kohtumine ja siis selge arusaam, et see ei ole minu tee, sealt edasi enesesüüdistused jne. Täna päeval kodu koristades ja nüüd Liisuga Crepis õhtustamas käies saavutasin taas tasakaalu ja kontakti enesega. Ma ei heieta siin nüüd sel teemal enam edasi, sest see läheks liialt pikale. Igaljuhul arvan õige olevat ka avalikumalt kirjutada, millistes valdkondades mu mõte liigub: akadeemiliste kõrval ka nõndanimetet kõssamõssa vallas. Heh, kõigest ma muidugi ei saagi kirjutada. Eks ka see ole loomulik.

Igaljuhul pärast Mariga kohtumist läksin koju. Nägin teel Jaaku. Vahepeal oli helistanud Taavi. Kujunes sedasi, et ostsin mõned õlled ja läksin Taavi ja Mari poole. Algul kavatsesin ülakorrusel ka Kaarli ahju kütta, aga tuli välja, et radiaator oli tõesti sisse ununenud ja toad oli sedavõrd soojad, et kütta polnud vajagi.

Viisin Taavile ja Marile tüki Siinai mäest. Õhtu edenedes võttis Taavi Jeesuse sõitu ja hoidis samal ajal kivi käes, laul töötas tõesti ehk võimsamalt kui muidu. Tulnud oli ka Valper, kes viis läbi keemilised katsed sinise ja mustaga ehk siis lahjendas sinist jooki, et see salmiaagi peale tõuseks ja võimaldaks järgmisel õhtul sinimustvalget napsu valmistada. Katse õnnestus.

Laulu, pillimängu ja niisama lobaga täidetud õhtu aitas mul veelgi paremini koju jõuda. Järgnes paratamatu käik Zuzizevazze. Seal, nagu viimasel ajal väga tihti, kuidagi eriti mõttetu. Ehkki Annika ja Reet olid päris hoos, ei haakinud sel õhtul ka nende üliarmsate sõbrakestega ja tulin lihtsalt tulema. Nii on väga õige talitada, sest kui jääda rahutult ikka midagi ootama ja otsima, võib rabedus hoopis kasvada ja päädida mingite tahtmatute ja osalt ka piinlike avantüüridega.

Täna olen päev otsa koristanud ja reisikraami lahti pakkind. Panin ühe inimese elukäiku kujutava puu ja lindudega papüürusetüki ka seinale. Ta sobib siia hästi.

Nüüd olen pärast kohvikujutte Liisuga pidanud tunnikese hoopis niisama päevikut ega olegi reisimuljeteni jõudnud. Teen algust järmises postituses.

24.02.10 kl 21:21 Tartus Herne tänaval.

Tagasi

Sõbrakesed!

Me oleme tgasi. Eile jõudsime. Vanemad olid armasasti lennujaamas vastas, emal kõigile kolmele kollased tulbikimbud käes. Üliarmas. Läksime kohe kõik koos jälle alumise korruse liftide taha koridorinurka, kus ilmusid me silme ette sellised unustatud imeloomad nagu villasokid ja kasukad ja kõik muu. Hanged õues ja külm ei ole siiani päris lõpuni kohale jõudnud. Paistab, et nüüd läheb jälle mõni päev aega, nii nagu Lõunaski, et muutunud ilmaoludega sügavuti harjuda. Mul käib pea ringi ja süda on kergelt paha. Samas pole ma veel päris korralikult välja magada saanudki, sest Marju juures Tabasalus peetud väikse fotodega illustreeritud õhtusöögi järel jõudsime Raplasse alles pärast südaööd ja ärkama pidin enne kaheksat, sest kell 8.45 tuli mul olla juba koolimaja juures, kust algas kohapärimuse valikaine ekskursioon Tartusse (Kirmus rõhuga ERAl, Ajalooarhiiv, ülikooli arheoloogia kabinet; väike Toomel käik ka hulgas). Nüüd on just ekskursioon läbi saanud, olen mingis imelikus lummolekus läbi linna ujunud, enne seda koos Liina Pärnamäega ülikooli kohvikus tassikese teed joonud, seestunud pilgul Herne poodi astunud, kuuriukse lahti kaevanud ja mõned juustuvõilevad söönud. Väheke sain hinge tõmmata tunnil, mille andsin õpilastele vabaks uitlemiseks. Usun, et vähemasti üldhariduslikus mõttes oli säärasest reisit tolku nagu kogu mu ainestki.

Mu imaginaarne lugeja on vast juba aimanud, et reisi ajal ma netile ligi ei pääsenud. Hotellis oli selleks küll võimalus olemas, kuid teenuse eest küsiti totralt kõrget hinda ja õed ei olnud muga nõus kulusid jagama. Nõnda lihtsalt loobusingi, ehkki iga päev oli elamustest tulvil.

Ega ma nüüdki ei tea, kas ma jaksan siia üldse midagi asjakohast kirjutada. Olen selleks hetkel lihtsalt liialt väsinud. Edaspidi langevad aga ehk juba taas õlule kõik need lõbusad asjatoimetused, mis olen enesele valinud - olemata ikkagi päris lõpuni kindel, kas talitan õigesti... Just pärast reisi on selline küsimus jälle tugevasti õhus. Aga ma ei hakka sel teemal taas jaurama. Homme on Jesse seminar, mis on olenemata mu kõhklustest alati nauditav.

Tuba on jahe. Ahju kütta ei jaksa, sest kerin kohe põhku, olgugi et kell on alles 9.

Aknalaud paistab määrdunud, sest mu tundlikkus mustuse suhtes on Egiptuses oluliselt kasvanud. Mu enese mantel, mida ema juba aasta-paar tungivalt soovitab uue vastu vahetada, paistab nüüd järsku mulle endalegi liialt topiline ja viledakskulunud. Asi paistab lihtsalt selles olevat, et turistina olime Egiptuse üldiselt räpasest keskkonnast steriilselt eraldatud - asusime pidevalt mingis eristaatuses. Me muidugi puutusime ka kokku eluga väljaspool hotelli turvatsoone, kuid alati jäi meile võimalus neisse tagasi pöörduda. Nüüd on mu jaoks räpane mu enda üürikorteri aknalaud, mida ma pole viitsinud pesta, sest olen siin ajutine. Ka uksemati alune on liivane, raamatud riiulis lohakil, kirjutuslaud igasugust koli täis. Ja üldse, kus on siin vann? Ja merevaade? Ja toapoiss?

Samas on imearmas tabada, kuidas mu hinge liigutab üksiku Supilinna koera õhtune haukumine kusagil kõrvalkvartalis - see on midagi, mida ma reisi jooksul kordagi ei kuulnud, see on lihtsalt nii kodune. Ja neid koduseid asju on veel palju, millest on siin rõõm.

Teel

Sõidan Tartust bussiga Raplasse. Olen kella ühest kolmeni kribanud õpilastele konspektijuppe ja kontrolltöö kordamisküsimusi. Internet bussis on tõeline kingitus! Eelnimetet tööde jaoks olin planeerinud aja eilseks, kuid just eile jõudis ilmselt reisituhin kohale - ma lihtsalt ei teinud midagi muud kui pakkisin kohvrit, lugesin Lonely Planetit jne. Nõnda et auto asemel valitud bussisõit aitab mul kenasti mäele tulla enne kui koos õdedega homme varahommikul Egiptusesse põrutan.

Olen Google Earthi ja Lonely Planeti kaudu peamiselt Siinai poolsaare maastikesse üsna sisse elanud ja selt taustalt, teadmisega, kust juba homme samal ajal end leiame, on iseäralik sõita kesk Eesti lumiseid ja tasaseid väljasid. Tajun lund ja meie maad juba praegu taas uue nurga alt, rääkimata siis sellest, missugune võib kõik tunduda naastes.

Oleme mitu aastat õdedega ikka aegajalt arutuanud, et ükskord tuleks kesk pimedat talve võtta ette klassikaline päikesereis ja rannasvedelemine. Seni on need plaanid jututasandile jäänud. Nüüd aga haaras Marju härjal sarvist ja korraldas kõik ära. Mul ja Mailil on vaja vaid kaasa astuda.

(Hehee, bussijuht on imemees, märkab suure pooleteistmeetrikõrguse hange tagant peatuses seisva inimese peanuppu! Lelle.)

Akukene hakkab ära väsima. Sestap praegu lõpetan. Igaljuhul on tulemas üks põnev käik. Me palju ette ei planeeri. Teame, et suure osa ajast vedeleme päikse käes. Samas oleme rääkinud, et mõningaid vaatamise väärseid paiku võiks ikka ka külastada. Mind tõmbab Siinai mägi isegi rohkem kui püramiidid. Aga äkki jõuame mõlemale poole.

Peatseni!

Mina ja naised

Mina: Ma petan end ex officio.

Naised: Sa petad end ex officiooo-oh-oh-ohoooooo!