Kui isa oli haiglas, märtsis-aprillis 2019, siis ma pingutasin tõsiselt, et me jõuaksime teha võimalikult palju intervjuusid. Kodus olin eelnenud sügisel ja talvel isa intervjueerinud kümneid tunde. Ta istus ikka elutoas, kuhu olin intervjuu jaoks üles seadnud terve stuudio lampide ja kaameraga, parketile märkinud tehnika ja mööbli asukohad, et järgmisel korral oleks lihtsam jätkata. Isa oli väga vastutulelik. Kõnelesime pikalt, vahel ka lühemalt, kui tervis ei võimaldanud. Jõudsime rääkida esivanematest ja sugulastest, lapsepõlvest, kooliajast, tehnikumist, sõjaväest, autobaasi algusaegadest. Püüdsin anda endast parima, et kingsepp ei käiks paljajalu, et pärimuse koguja ei jätaks kogumata oma pere pärimust.
Jõulude ajal oli isal parem ja ma tegin intervjuudesse pausi, viisin suure kaamera Tartusse arhiivi ja olin ka aasta alguses rohkem Tartus. Emakeelepäeval andsin Väätsal loenguid, kaamera taas kaasas ja plaanisin õhtul issiga edasi filmida, kuid sain kodust kõne, et vaja on hoopis taas Mustamäele sõita. Mul on nii meeles see jahe ja tuim jõnksatus, mis mu kehast läbi käis, kui pärast loengut sääl ilusa mõisahoone saalis avaral aknal seisin ja seda kuulsin. Ma jään hiljaks, ütles mulle alateadvus ja ma tõrjusin selle mõtte kohe: Ma lähen appi, me sõidame taas linna, nad vahetavad need torud ja värgid välja ja isal on parem ja isa saab ju terveks.
Aga isa viidi üsna kohe Rapla haiglasse. Ta oli pikalt ilusas päiksepoolses palatis väga hästi hoitud ja toetatud. Olime perega kogu aeg kohal. Sain arstidelt loa haigla seminaritoas intervjuusid jätkata, nüüd juba vaid helisalvestajaga, sest visuaal oli nii nukker. Kõnelesime ralliaegadest. Kiiruga valmistasin ma ette issi hämmastavalt suure fotokogu ühist läbivaatamist. Vanemad fotod olid juba kodus vaadatud, kommenteeritud ja allkirjastatud, uuemad, alates issi enda lapsepõlvest, vaatamata. Ma pingutasin päevad ja ööd, leidsin suure hulga vanu filmirulle, mida puhastasin, süstematiseerisin, skaneerisin, arhiveerisin ja mille hulgast valisin kiiruga välja mõned pildid, mille kohta isalt küsida.
Mitmel päeval ma enam intervjuud teha ei saanud, paps oli väga nõrk või väga unine. Õnneks ta sai palju magada. Ma jäin selle pingutamise keskel ise ka haigeks. Mäletan, kuidas mul oli Ruila kooli õuel väga kehv olla, kui olin just mitu tundi intervjueerinud Thuve von Bremenit, suurepärast kõnelejat, Ruila härrade järeltulijat. Tegin selle intervjuu enda jaoks ekstreemsetes oludes. Õhtul sõitsin PERHi, kus mulle pandi samamoodi voolik sisse ja kilekotike vöö külge nagu issilgi. Nii ma siis istusin Raplas Võsa tänaval ja püüdsin paaniliselt meie pere kolossaalsest fotokogust valida pilte meie lapsepõlvest, et issiga neist ka rääkida.
Issi viidi aga põhjapoolsesse palatisse, mis oli hämar. Sääl tegin temaga viimase intervjuu, just nende lapsepõlve piltide kohta küsides, mille olin hiljuti skaneerinud. Isal oli nüüd juba raske vastata. Esimest korda ühmas ta mu järjekordse püüdliku küsimuse peale kergelt ärritunult, et ähh, ma ei tea ju. See oli pühapäev, 14. aprill. Pärast seda lõunatundi isaga haiglas läksin enda kontorisse. Istusin pikalt vaikuses ja puhkesin korraga üleni nutma. Mulle jõudis sügavuti kohale, et sellisesse olukorda ei kuulu enam pärimuse kogumine, mälestuste salvestamine. Ma tundsin kogu oma olemusega, et loobun nüüd salvestamisest, sest loendamatud põlvkonnad enne meid on pidanud niimoodi loobuma oma lähedastest, andes nendega kaasa kõik nende teadmised ja lood, mida nad ei ole osanud küsida.
Sain korraga aru, et me kõik läheme sellest läbi, et ma ei ole selles üksi. Seda on kogetud ammustest aegadest enne mind, kogetakse praegu ja kogetakse ka edaspidi. Aastatuhandeid pole olnud inimestel salvestustehnikat, aastatuhandeid on lähedastest lahti lastud. See taipamine andis mulle jõudu samamoodi lahti lasta, täielikult.
Järgmisel päeval isa enam ei rääkinud. Suhtles, lõpuni. See on see päev, millest ma veel niimoodi kirjutada ei saa. Olen mõnes luuletuses natukene seda kogemust avanud.
Kui isa läks, siis jäi mu kontoris aeg seisma. Kõik mu auditooriumi lauad olid vist ca kaks aastat täis meie intervjuude pabereid, fotosid, filmirulle. Siin seisis paksu tolmu all ka see särk mis mul sel päeval haiglas seljas oli. Ma ei suutnud kõike seda lihtsalt puudutada. Tasakesi hakkasin ühel hetkel korda sättima ja puhastama.
Ilus on see, et viimased pildid, millest isaga rääkisime, on tema lapsepõlvest, Rapla majast, maja ümbrusest, kus ei olnud siis veel teisi maju, kus oli õunaaed, heinamaa, mets. Need on poiste enda tehtud pildid, paljud korralikus ülesäris. Mõjuvad ilmutuslikult. Säält me paps tuli ja nüüd läks uuesti valgusesse.
Üsna varsti pärast isa surma hakkasin spontaanselt kujutlema, et need kõige varasemad fotod, mille poisid isa venna Kalju aparaadiga tegid, on PVC-plaadikestele trükitult näha isa lapsepõlve õunaaia võrades ja tüvedel. Hakkasin kujutlema näitust pealkirjaga „Metssalu poiste maailm“. Nendel piltidel avaneb seesama keskkond 1950ndate aastate lõpus, need samad õunapuud kasvavad praegugi Männi tn 1 maja ees üle tee. Vahepeal koguni mõtlesin Kulkalt selle näituse jaoks raha küsida, kuid suvel, kui oli taotlemise aeg, tajusin, et ei jaksa, las olla. Ja nüüd mõtlesin, et jagan siis neid pilte Facebookis isa 70. sünniaastapäeva puhul.
Neil poiste enda tehtud jäädvustustel on näha issi lapsepõlve kodu ja koduümbrus, ka isaisaisa talu Aespa külas Tagasaunal. Fotovalik võiks tegelikult olla parem, sest pilte on rohkem. Tegemist on valikuga just nendest samadest piltidest, mille olin haigla jaoks tohutusuurtest skaneeringutest välja croppinud. Praegu käib taas üle jõu kogu materjaliga tegelema hakata ja esinduslikumat valikut otsida.
Nii nagu pole ma valmis kirjutama issist pikemalt, miskisugust tagasivaadet või elulugu või vähegi piisavat tänuavaldust. See on võimatu, sest tänutunne ja armastus on lihtsalt nii suured. Isa toetus ja kohalolu on meil kogu aeg tunda ja samas on pärast tema minekut elu väga palju muutunud, oleme pidanud nüüd päriselt iseseisvuma, võtma kanda uued rollid, ehkki mõnes mõttes ei saagi kunagi täiesti iseseisvuda, sest meil on nii palju kaasas oma vanematelt, me tugineme pidevalt oma vanemate pärandile. Ja samas on võimalik olla ka pärandit hoides vaba ja elada ja areneda ja see on hää.
Nüüd siis, papsi mälestuseks, siin ühed korralikult ülesäris armsad kadreeringud. Olen nad meelega jätnud täpselt nii nagu nad on, defektide ja suvaliste servadega, nii nagu nad haiglas meil vaadata olid. Ja siin on ka korduseid, sest kogu pildistik mõjub natuke ka filmina.
Need pildid annavad aimu tollastest oludest, nõukareaalsusest ja sellest vaesest ja kehvast keskkonnast, millest issi pärit on. Samas on neis piltides nii palju mängulisust ja elurõõmu.
Jättes kõrvale kõik teised pildid issi elust, ka meie pere aegadest, mille osas ei jõudnudki ma teda süsteemselt küsitleda ega fotosid vaadata (rääkimata Rapla kogukonna teemadest), osutavad need lapsepõlvefotod ka isa püsivale püüule oma pere elujärge parandada. Isa pidi lapsena vennaga kommi pooleks tegema ja tal olid väga pikka aega ainult ühed püksid, meile võimaldas ta aga kõik, mis üldse oli mõeldav ja vajalik õnnelike laste kasvamisel ja eluteel.
Lipake nüüd, poisid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar