Kolmas päev Prahas

Reede, 20. juuli 2012. Ärkasin taas võrdlemisi hilja, nii poole 11 ajal. Välja sain sel korral kell neli. Hradcanskast helistasin B-le, et küsida, kus asub too soovitatud taimetoidurestoran. B juhatas mind Tyni kiriku juurde. Sõitsingi siis Stare Mestosse ja uitlesin ilma kaarti vaatamata mälu järgi raeplatsi suunas. Sattusin seejuures Josefovi servast läbi jalutama ja märkasin eelmisest aastast tuttavat juudi surnuaeda. Raeplatsile jõudes hakkas vihma sadama ja ma lippasin Tyni aia lähedale kangi alla. Helistasin uuesti B-le. Ta juhatas mu nüüd täpsemalt kohale. Seejuures kippusime taas pikemalt kui hädapärast lobisema. Ma ei tea üldse, mis see maksma võib minna, kui ma siit Eesti numbrilt kohalikule helistan, aga see ei olegi nii tähtis, sest palju sa ikka reisidel oled.

Astusin siis sisse taimetoidurestorani nimega Beans. Seal pakuti indiapäraseid toite. Ka nõud olid Indiast tuttavad - metallist sektoritega taldrikud ja topsid. Taustaks mängis gayatri mantra, mida võis Indias iga nurga peal kuulda, iseäranis jalga tatsuma paneva kiire viisiga. Täpselt sama viis kõlas ka siin. Nii et tundsin ennast ses paigas kohe väga koduselt. Toitu oli ka lihtne valida - kusagil ei olnud vaja mõelda, kas on lihalik või mitte. Ma muidu lähtun praegu Tooma evangeeliumist meelde jäänud kirjakohast, kus on öeldud, et kui teile kusagil võõrsil süüa pakutakse, siis võtke see vastu ja tervendage haigeid - mida võiks mõista nii, et unustage paast ja tehke imesid - selliseks oli see kirjakoht minu mälus ja igapäevases käibes muutunud. Aegajalt on lihaliudade juures imesid sündinudki, aga see kehtib ennekõike ikkagi olukordades, kus toidu ostja, valmistaja, pakkuja ei ole ma ise. Ma pole ise küll juba miski kuus-seitse aastat poest toiduvalmistamiseks liha ostnud. Selles seisus olen aga aegajalt ikka, et kõht on jube tühi, aga restoranis ei ole ühtki lihavaba toitu - siis tuleb jälle teha kompromiss. Mõnele ortodokssele vegetariaanile kõlan ma ilmselt üsna kahekeelselt ja mõnele peekonilaikijale arusaamatult enesele ja teistele tüli tegevana. Kõige lihtsam on aga öelda, et tegelikult tunnevad keha ja hing tasakaalukoha ise ära. Neid tuleb vaid osata kuulata.

Ladusin endale sääl siis suure hulga toitu ette, võtsin juurde mango lassi. Jalg tatsus muudkui mantrate järgi ja kerge muie oli suul. Toitu jäi natuke üle, pakkisin selle siis endale kaasa. Pakend anti kenasti tasuta. Et vihma veel sadas, otsustasin natuke LP sirvida. Ühtlasi oli silm peale jäänud leti taga kohvi rüüpavale kenale neiule. Kui sisse astus üks hindu, kes tundis huvi restorani lahtiolekuaegade, toitude valmistamise ja paiga omaniku vastu, siis kandus neiu leti tagant sujuvalt tema lauda ja jäi sinna toredasti pikalt vestlema.

Kui välja astusin, tibas ikka vihma. Kell oli saanud viis, just oli Tyni Maarja kirik kinni pandud. Olin korraks jälle enda peale pahane, et jäin oma käiguga nii õhtusse. Siis aga otsustasin, et jalutan lihtsalt ringi. Pilte palju ei teinud, sest vihmutas üsna pidevalt. Tõmbasin fotokotile kile peale ja uitlesin niisama. Leidsin ennast püssirohutorni juurest ja rahvusväljakult, aegajalt sattusin ringi tiirutades muudkui Jakobi kiriku juures fassaadil mõnd detaili märkama ja pildistama. Selliset suurte hoonete puhul ongi tore vahel koju kaasa viia vaid mõni detail.

Kui kell oli kuus läbi saanud, läksin vana-uue sünagoogi juurde. Turiste oli seal selleks ajaks piisavalt hõredalt, et sain rahulikult sünagoogi idaotsa juures treppidele istuda ja esimest korda selle reisi jooksul natuke ka sisemise silmaga ringi vaadata. Kui hoone juurde jõudsin, siis tundsin kohe teatud täidetuse või laetuse või õhulisuse tunnet, justkui sünagoogi ja selle lähema ümbruse ruum paisuks, avarduks, sünkroonis minuga. Tajusin täitsa füüsiliselt, et mul on selle kohaga ikka mingi teema. Mis täpselt, pole ikka veel selge. Eelmisel aastal istusin sünagoogis sees miski tund aega, turistid muudkui vahetusid, mõni istus ka natuke, üldiselt peeti end tasaselt ülal, sellist voorimist ja hullamist nagu märkasin Pariisi Jumalaema katedraalis siin ma ei täheldanud. Samas oli kõigil ikka oluliselt kiirem rütm kui minul. Tookord istusin läänepoolses servas pingil ja vaatasin, mis ruumis toimub. Tollase vaimumöllu kirjeldus on mul vanas märkmikus olemas. Vahepealse aasta jooksul olen meelerännus korduvalt sinna sünagoogi tagasi kandunud. Viimati nägin, et minu peamine häda, mille pärast rännakul olin, on seotud vanade juudi kirjarullidega. Minu haige osa oli nendesse kirjarullidesse mähitud. Teine kiht selles nägemuses oli suur Piibel, mille lehti puhus tugev tuul. Nüüd, kui seal sünagoogi nurga juures istusin, läks ruum kiiresti lahti, kogu pühakoda hiilgas valguses, maad ja taevast ühendas hele valgusesammas. Sain aru, et see koht on targalt valitud või on ta lihtsalt niiviisi pühitsetud, et töötab siiamaani. Ümber valgusesamba ja avatud ruumi lõid liikuma kodarjad horisontaalsed valgused, mis ulatusid kaugele üle linna. Kõike seda on natuke keeruline kirjeldada, sest sõnu ei jätku. Igaljuhul selle protsessi kestel nägin ühel hetkel taas, et olen üks nendest lühikeseks pöetud peaga kõrbeerakutest, kes moodustavad vennaskonna, mis aegajalt kokku tuleb. Kohe kui see kõrbemees oli vilksatanud, nägin ennast vana habemikuna siin linnas. Seejärel ilmusid kirjarullid ja mähkisid mind endasse, justkui kümned lahtirulluvad kempsupaberid. Tundus, et tegemist on miski kirjatundjate pärandiga, mis vajab tervendamist. Olgu eelmiste eludega, kuidas on, aga selge on see, et siin ja praegu, tänases ruumis ja tänases elus on vaja harmoniseerida ja tervendada kõike, mis seda vajab - nii endas kui enda ümber. Nõnda siis keskendusingi sisemistele liigutustele, mida sellises olukorras teha saab.

Ühel hetkel märkasin, et mul on kõik selle aja, mis ma seal treppidel istusin ja väliselt tavalise turistina katsusin näida, reisijuht tagurpidi käes olnud! Keerasin siis raamatu õigeks ja istusin veel natuke aega. Üks rahulik habemik kõndis mööda müüri. Läksin talle järele, libistasin hüvastijätuks kätt mööda pühamu siledat seina ja kõndisin raeplatsi suunas, kus mind ümbritses taas turistide vool.

Keset inimmerd helises telefon - B helistas ja ütles, et tal algas nüüd puhkus. Leppisime kokku, et kohtume sillal. Klementinumi juures ülekäigurajal inimesi ja ümbrust filmides jäi ka B kenasti teisel pool teed kaadrisse. Ta tegi ettepaneku minna mõnda klassikalisse Tšehhi õllekeldrisse. Ta teadis paari kohta, mille suunas siis jalgsi teele asusime. Kõndisime Václavi väljaku otsast läbi. Ühel hetkel soovitasin vaadata igaks juhuks LP kaarti. Selgus, et otsitav kõrts nimega U Fleků asub hoopis teises suunas. Otsustasime sinna ikkagi jalgsi minna, ehkki mu jalad olid päevasest vantsimisest üsna väsinud. Tegime teel ühe purskkaevu juures väikese suitsupeatuse. Seal istusid ka mongolivälimusega ümarik mees koos oma kaasaga. Kui nad lahkusid, küsis mees meie käest soome keeles: "Kumb on parem, kas vana Tallinn või Vana Praha?" Meie muidugi naersime vastu, et ikka vana Tallinn.

Varsti leidsime U Fleků üles. Seal juhatati meid läbi pikkade käänduvate kordoride kabareesaali, kus võlvide all istusid juba mõned seltskonnad. Kui mööda koridori liikusime, nihkus meie ees väga aeglaste maadligi sammudega helehall akordeoniga vanamees. Saali jõudnud, hakkas see vana seltskondadele vastavalt nende rahvustele laulukesi mängima. Osa inimestest läks päris pöördesse. Meie kõrval istusid mustanahalised naised, kelle tuju too vanamees samuti silmnähtavalt tõstis.

Õlu, mida U Fleků pakkus, oli tume. Et tegu on vana õllekojaga, siis neil ongi valikus vaid üks mark, nende oma majaõlu. Tellisime ka toitu. Võtsin knöödleid ehk knedlikuid ja liha, sest lihata toite seal ei olnudki. Kui toidud lauda toodi ja õlle kõrvale ka pits Becherovkat juurde pisteti, siis B ütels, et enam tšehhilikumaks minna ei saa. Sõime kõhud tugevasti täis, knöödleid tuli muidugi järele jätta, nad on lihtsalt nii rammusad - sellised aurutatud saiad, mida serveeritakse lahtilõigatuna liha ja kastme kõrval üsna suures koguses.

Kui arve võtsime, saime aru, et tegu on ikka turistilõksuga. B ei olnud seal ise enne käinud. Külastajate hulgas ei olnud üldse tšehhe ja arve oli päris krõbe. Edasi liikusime veel kahte baari. Baaris 23 veetsime pikemalt aega. Sinna sisse astudes avastasime, et meil on kahepeale täpselt 72 krooni ja et selle summa eest saab täpselt 2 õlut. Taas väga kena kokkukõla. Ajasime seal siis õlut rüübates ja suitsetades juttu, vaatasime inimesi. Õhtu lõpetasime kõrtsis nimega Shadows. Tagasi koju sõitsime taksoga.

Uned olid väga ilusad ja kosutavad. Nägin imelisi kergeid ja heledatoonilisi mustreid, mida sain enda vaimuga liigutada. Siis olin koos kahe oma sõbraga: üks neist oli Kalju Paldis ja teine üks vanem hallipäine nõid. Meie ülesandeks oli erinevates ettevõtetes demonstreerida magnetismi. Enne kui ühte kauplusse sisse astusime, palusin Kaljul korra minu peal näidata, kuidas magnetism toimib. Olime parasjagu poe klaasukse juures, tema juba sees, mina veel väljaspool klaasi. Tõstsin siis käe üles ja Kalju samamoodi teisel pool klaasi. Väga huvitav oli tunda, kuidas miski surus mu käelaba väljast poolt käeseljalt tugevasti klaasi ja Kalju suunas. "Töötab küll!" ütlesin rõõmsalt. Siis läksime sisse ja demonstreerisime kaupluse juhatajale ja personalile, kuidas inimmagnetismiga saab triikraudu õhku tõsta. Nii tore oli vaadata ühus heljuvaid triikmasinaid. Mehed ujutasid justkui laevukesi. Avaldasime igaljuhul poodnikele muljet.

Olen enne ka unes sellist magnetvoolu tundnud. Ükskord oli meil Mahtras elutoas magnetdušš, mille all seistes sai oma keha laadida ja pärast saadud laenguga ringi liikuda.

Järgmine inimene, kellele läksime magnetismi demonstreerima, oli onu Peeter. Olime ülikoolis tema kabinetis ja ta jälgis huviga, kuidas kirjutuslaualt kümmekond erinevat kirjapulka õhku tõstsime ja tantsima panime. Igaks juhuks näitasime trikki veel ka ühe poest kingituseks kaasa saadud triikrauaga. Peeter tunnustas nõidade tööd ning lubas rektoraadis meie eest seista.

Õhtulauas hakkasid mehed veel vigureid näitama. Ühel hetkel suunas too teine näuh! sõrmed Kalju poole ja saatis magnetlaine, mille peale Kalju kiirelt reageeris ja keeras oma lained tema omade ümber - tekkis seis - pinge - ma ütlesin meestele, et kuulge, te olete mõlemad minu sõbrad ja teil tuleb ühte seltskonda rahulikult mahtuda, kui tahame ühise magnetismiprojektiga edasi minna.

.