Jüri Metssalu

Oh, nii ilus vaade! Las ma pildistan! Vau, peenete puutüvede tagant paistab lainjas silmapiir õhtuses päikeses. Oot, ma katsun teha panoraami! See tüvede vertikaal ja maa lainjas horisontaal suhtlevad nii hästi, nii püsivalt ja pikalt ja avaralt. Just, teengi panoraami. Oot, fotokas, tahad et liiguksin vasakult paremale, ok. Nii. Oot, mis see on, oot-oot, ei ole rekka! Kust see siia sai! Kamoon, see varjab ju mu ilusa panoraami servast ära! Vajub juba vaate keskalasse!

Jah, nüüd on terve mu vaateväli täis suurt järelhaagisega veoautot, küljel värvilised reklaamkirjad. Katsun piki autot liikudes asendit vahetada ja uuesti pildistada, aga auto tagant avaneb mingi transpordiettevõtte tagahoov, kõikvõimaliku tehnilise koli ja romudega. Jalgealune on porine. Mis ma nüüd teen? Katsuks äkki neile seletada, et ma ei tunginud meelega nende territooriumile. „Entschuldigen Sie bitte. Ich wusste nicht, dass ich hier komme. Ich möchtete nur ein paar nette Photos machen, Panoramas. Ich habe nichts gegen Euch. Ich gehe sofort weg. Ich wünche Ihnen alles gute. Ich wirklich habe nichts gegen Eure Aktiengesellschaft, Eure Unternehmen, Kompanie, Betrieb...“ Huh, mu saksa keel on ju nii halb. Mis ma neile ütlen...

Katsun rekkade vahelt mööda pori sellelt platsilt võimalikult ruttu ja tähelepanu äratamata lahkuda, korrates ise muudkui mõttes oma saksakeelset pöördumist, mida saaks kellegagi kokku sattudes vajadusel kohe kasutada. Veoautode vahele on värskelt kaevatud piklik auk, justkui remondikanal, aga betoneerimata, lihtsalt pudisevate muldservadega piklik porine auk. Tuterdan rekka ja sügava poriaugu vahel, selle kaldal aegajal kergelt libastudes ja porikamakaid alla kukutades. Jõudes auto ja augu vahelt läbi, avaneb mu ees tohutu pori- ja solgiväli, mida paitab helekollane päike. Vaatan selja taha, rekkad ja autoplats on korraga jäänud eemale. Vaatan jalge ette ja näen, et seisan mingil servadest tasakesi solgi sisse laiali valguval porikünkal. Kohekohe pole mul enam kuskil seista. Vaatan kiiruga ringi, õnneks näen enda ees üht heleroheliste vetikate ja samblikega kaetud suurt puunotti hulpimas. Küünitan tasakesi noti suunas ja mul õnnestub end sellele tõugata. Samal ajal vajub poriküngas mu selja taga mulinaga kobrutava solgi sisse. Katsun tüve peal tasakaalu hoida. See hakkab aga ka vajuma. Solk läheneb kahelt poolt. Õnneks on ligidal päikesepaistuses teine samasugune heleda liblelise rohelusega nott. Hüppan sellele.

Kui kogukas tüvi mu hüppe järel taas stabiliseerub, näen korraga, et minu ees istub noti otsas väike must kass. „San Miguel! Sina!“ hüüatan. „Kuidas Sina siin oled!?“ Kass vaatab mind rahuliku ja targa pilguga, pöörab end ümber ja silmitseb suunda, kuhu koos puunotiga seilame. Ümber on ikka seesama lõputu solgiväli, üleni vetikate ja rämpsuga kaetud. Siin-seal hulbib veel puunotte, mis aegajalt mullitades alla vajuvad. Mina ja San Miguel aga triivime tasakesi edasi. Kass on vana rahu ise.

Korraga tunnen, et vool kiireneb. Ühtlasi näen, et vesi on puhastunud, solki pole enam. On vaid tohutu hoovus, mis liigub üha kiirenedes edasi. Ja meie nott hakkab vajuma. Nüüd juba ujumegi kahekesi. San Miguel ees ja mina järel. Vool aina kiireneb. Eespool mitmed tugevad hoovused kohtuvad ja kanduvad laialt edasi. Korraga märkan, et kaugemal on näha midagi vana veskitammi laadset, kus kogu suur vesi alla kihutab, otseselt vahutamata, aga tugevalt lainetades ja langedes, nõnda et mul hakkab hirm, ma vaatan enda ümber ringi, et millestki haarata. Paremal näen vanu nõukaaegseid laste ronimisredeleid veest välja turritamas, haaran ühest kinni ja ronin veest välja. San Miguel aga ujub vapralt edasi üha kiirenevas laias hoovuses suure avara vee suunas. Tema väike nina on ilusti veepeal. Vees on veel palju selliseid väikeseid olendeid, kes kõik nina vee peal hoiavad ja lasevad end kanda.

Lasteronikaid pidi pääsen üles tornidesse. Korraga olen roninud väga kõrgele. Alla vaadates hakkab mul pöörane hirm. Kuidas ma siit ära pääsen!? See jurakas ju kõigub tuules. Metalltorudest sõrestik tõesti vaarub tasakesi. Klammerdun madala rinnatise külge. Järgmisel hetkel puudutab mu hirmul sõrmi rinnatise tagant ilmuv väike pehme must kassikäpp. Ta mängib minuga. Nii nagu kassid ikka mängivad, ise kuhugi taha peitu pugedes ja siis käpaga sipsides. San Miguel! Sina! Siin! Jaa, see on tema. Me hakkame täiega mürama. Ta ronib üles ja trallitab minuga koliseva masti tipus, kuskil taevas. Lõpuks tuleb sülle kerra ja nurrub nii mõnusasti. Ma paitan tema ülipuhast ja pehmet musta karva.

Avan silmad, San Miguel on mu kaisus. Me magame mu lapsepõlve tagatoas vanaisa talus, kogu toa suuruses voodis, kus on koos terve meie pere. San Miguel on minu kaisus. Kõik teised magavad. Mul pole tekki peal. Ja millegi pärast on mul pusa naiste rinnahoidjaid jalalabade ümber. Katsun need lahti harutada. San Miguel jälgib mind rahulikult. Marju ärkab ja vaatab ka vaikides, kuidas ma end lahti harutan. Aken on kolm korda tavalisest kõrgem. Jaanuaripäike kumab läbi jäätunud klaaside. Akna taga seisab keegi, kes on tavalisest inimesest kolm korda pikem ja koputab tumedalt kolm korda klaasile. Ma imbun läbi klaasi tema juurde. Mu ees suures lennukiangaaris on konveierilint, mida mööda lähenevad mulle lihvitud jääkuubikud, iga jääkuubiku peale on graveeritud daatumid: sünni- ja surmaaeg. Ma võtan ühe jääkuubiku kätte. Vaatan surmaaega: 2019. Vajutan oma kuuma sõrme aastaarvule ja see sulab üles. San Miguel nurrub mu kõrval.

  

*