Tere!
Kirjutan teile nüüd ühe kirja. Facebooki chati aken on ikka kuidagi kribu ja kohmakas kerida. Teema, mida teiega nüüd jagada soovin, vajab aga veidi avaramat keskkonda.
*
Meie kirjatööd. Meie vaated olnule. Olevale.
Kui Krista Mägi mulle suve hakul kirjutas ja küsis mälestusi kooliajast, tundsin kohe, et ma soovin kirjutada, et nüüd on aeg selleks küps. Veel 2008. aastal, kui oli õhus võimalus sarnase raamatu ilmumine, ma veel ei tihanud, tundsin, et kõik on kuidagi veel värske ja väga tundlik ja, peamiselt nägin, et ma lihtsalt ei suuda kõike seda sõnastada. Ja loobusin. Nüüd aga oli kohe tunne selge ja rahulik: ma kirjutan.
Vastasin siis Kristale, et osalen, kuid selleks on aega pärast suurt suve. Ühtlasi küsisin konkreetseid mahuraame ja ütlesin, et tunnen juba ennast ja tean, et kirjutan pikalt. Krista vastas seepeale, et ma kirjutaksin nii pikalt kui tahan, sest kui ma kirjutan pikalt, kirjutan ma hästi. Ja sellest ma lähtusingi.
Alustasin täpselt 30 aastat pärast oma esimest koolipäeva. Hakkasin süvenema. Süvenemine avardus ja ühel hetkel ma märkasin, et osa teabeallikaid tuleb jätta kasutamata, sest muidu see kirjatöö ei valmigi. Kasutamata jäid SenSuSe numbrid, kooli kroonikakladed, osa videosid, meie paberkirjavahetus, kõik helisalvestused, märkmed, kirjandid. Tekkis ka tunne, et tervikliku pildi jaoks oleks vaja teisi ajastukaaslasi küsitleda, kuid ka intervjuud jäid tegemata...
Ühesõnaga ma hakkasin nägema, et kuudepikkuseks avarduva kirjatöö puhul tegutsen juba loomuldasa ajaloolasena, ja tõmbasin sellele pidurit. Ma ei tahtnud, et sellest tööst saaks päris ajaloouurimus. See pole selle töö mõte. Lubasin endal ennekõike ikka rännata mööda mälupilte ja tundmusi, mis neist aegadest on meeles. Natuke siis toetasin mõningate allikatega. Vaatasin koolivihkusid, õpilaspäevikuid, klassipäevikuid, fotosid, mõningaid videosid ja
lugesin oma ülestähendusi.
*
Kogu protsessi juures oli mul kohe väga selge tunne, et ma olen selles üksinda, mina, mu mälestused, mõningad mu enda andmekandjad. Teadsin, et ümber on veel paljud kirjutamas, kuid hoidsin end teadlikult sel ajal eemale, et olla otseühenduses oma mälestustega. Alles siis, kui mu kirjatöö oli valmis, lugesin teiste artikleid.
Juba meie õhtusöögil ilmnes, et osa asju ja inimesi me mäletame üsna erinevalt. Saidlat näiteks. Sama moodi paistab ka teiste, nii õpetajate kui õpilaste artiklitest, et kõigil on Vesiroosile oma unikaalne vaade, kõik on erinevad. Osalt on kirjutised isegi diametraalselt vastanduvad. See ongi loomulik ja see teebki raamatu paremaks, et ta on polüfooniline, et siin on erinevaid palasid, erineva
rütmiga, erinevate värvidega, erineva tunnetusega. Ja ühtlasi räägivad nad kõik ikka samast Vesiroosist, meie koolist, meie ajast, meie inimestest.
Näen, et minu loo positsioon selles tervikus on justkui tasakaalustada kõigi teiste suhteliselt nappe, kompaktseid lugusid pikema rännakuga. Raamatus on ka palju suhteliselt kuiva kronoloogiat, fakte, mõned artiklid tunduvad kuidagi justkui aruanded. On muidugi ka värvikamaid ja emotsionaalsemaid lühikesi lugusid. Kõiki pole ma tõttöelda jõudnud lugedagi, kõiki mul polegi ja osa lugesin diagonaalis. Sellegi poolest on mul tunne, et mu kummaliselt pikk ja avameelsem lugu sobib sesse tervikusse päris hästi.
*
Miks ma nüüd teile kõike seda siis kirjutan? Kohe selgitan.
Lugesin huviga teie kirjatööd. Kohe alguses, liblika-kujundi juures, taipasin, miks mu intuitsioon ütles mulle, et ma lausa ei tohi teiega selle kirjatöö ajal suhelda, miks mul oli vaja olla omaette, süveneda endasse. Mul oleks tekkinud tunne, et ma ei tohi kirjutada, ei tohi puutuda. Ja ma oleksin kuuletunud.
Te olete selle poisi jaoks, kes teiega 20 ja enam aastat tagasi kohtus, suured autoriteedid ja võibolla ise tahtmatagi oleksite teda heidutanud.
Mul oli vaja aga minna selle poisi juurde ja vaadata natuke koos temaga, kohati sõbralikult õlale patsutades, mõistes, tunnustades, lohutades, leevendades. Kohati oli väga naljakas näha, mida kõike ma omal ajal tõsiselt võtsin, mis paistab praegu lihtsalt arengufaas, teismelise üübertundlikkus jne. Mõningad suhtlusprotsessid joonistusid praegu distantsilt hoopis uut moodi välja. Hakkasin nägema seda, mida ma tollal ei näinud.
Ja nii ma kirjutasin, liikusin koos tollases tunderuumis ja vaatasin, mida ma saan läbi tuua.
On väga palju, mida ma jätsin kirjutamata. Katsusin paika sättida tunnetusliku piiri, kustmaalt ma selles raamatus kõnelen. Samas ma annan endale aru, et see piir on võrreldes teistega erinevas kohas. Ma olen oma lugudes tõenäoliselt avameelsem kui enamik raamatus kirjutajaid. Samas mu enda jaoks on see avameelsus ikkagi päris hästi läbitunnetatud.
Ma võiksin muidugi kirjutada ka nö salaprotokollid.
Praegu aga on jah ühe tundliku poisi armumise lugu. Ja te ju teate seda juba enne ka, et ma sellest kirjutan. Ma katsusin sellest kõneldes hoida nii ennast kui teid, olla ühtaegu täpne tollaste tunnete edasiandmisel ja samas tulla distantsile kerge huumori ja sõbralikkusega.
Mu enda jaoks on meist kõnelev selle kirjatöö parim osa. Ma kartsin kohutavalt, kui mu lugu jälle Krista Mägi käes toimetada oli. Need olid minu jaoks väga pingelised päevad. Ja kui siis lugu tagasi tuli, siit ja sealt tugevalt lühendatult, ja kui siis mu kõige tundlikuma ja kallima osa puhul nägin,
et ta on selle terviklikult alles jätnud, siis tekitas see tohutu meeleliigutuse, õnnejoovastuse. Tõesti. Ja siis läks lugu ju veel teist korda tema käest läbi ja ma ootasin jälle väga pinevil. Ja tõesti, ka teise kärpimise järel jäi see terviklikult alles! Kolmandal korral samamoodi. Siis ma lihtsalt naersin suurelt ja tänulikult.
Nõnda et see üsna avameelne, samas nii mõnestki asjast vaikiv lugu on läinud läbi ka Krista Mägi väga rangest filtrist.
Kõige enam olen ma aga nüüd hakanud pelgama teie suhtumist sellesse kirjatöösse. Ühelt poolt ma mõistan väga hästi teid, et te pole tahtnud minna väga sügavale, pole tahtnud puutuda, sest kõik see
oli/on väga eriline. Samas ma kuidagi nagu ehmusin, kui lugesin seda, kuidas te ennast üsna rangelt piirate. Seal on mingit kibedust, mis on mulle võõras. Mulle tundus ka kummaline, et te ei nimeta ennast oma loos kordagi Ulludeks.
Aga veelkord, ma täielikult respekteerin teie tunnetust, teie otsust olla napim.
Nüüd on lihtsalt käes see hetk, kui kohekohe saate lugeda minu kirjatööd ja teil on võimalus mulle anda oma peegeldus.
*
Ma olen ka tundnud, et miski minus, vist see sama 10. klassi üleni armunud poiss, tahaks enne loo avaldamist saada teilt nö dabroo. Ja samas ma näen, et see ei ole vajalik. Minu lugu on minu lugu, minus läbitunnetatud vormis. See kõneleb ka teist. Aga võibolla pigem minust, sest see on minu vaade, minu tollane ja praegune tõlgendus, osa suurest polüfoonilisest teosest.
Nõnda et ma olen nõus küll seda lugu nüüd teile andma lugeda, kui juba väga kibelete enne raamatut teda näha, aga ta ilmub just sellisel kujul nagu ta praegu on.
*
Ühtaegu on praegune protsess ka minu kui autori läbikatsumine. Esiteks: leida endas, oma tekstis tasakaal, piirid, pikkused, rütmid. Ja teiseks: olla valmis publiku, ka sõprade ja lähedaste, retseptsiooniks. Alati tuleb arvestada sellega, et kellelegi miski ei meeldi, et kedagi miski võib koguni häirida. Ma olen jätnud sellesse raamatusse nii mõnegi kriitilise aspekti, nii mõnegi avameelse ja otsekohese asja, mida nii mõnigi võibolla tsenseeriks. Mu meelest muudaks see kirjatöö aga kuidagi hambutuks, kui ma ainult sellele mõtleks, mis kellelegi meeldida või mittemeelida
võiks.
Nii et mul on vaja nüüd olla valmis, et on inimesi, kellele mu töö ei meeldi. Ja et need inimesed võite olla ka teie.
See on omamoodi autori iseseisvumise protsess.
*
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et ma olen üldiselt olnud sõnastamise suhtes üsna skeptiline, jätnud tihti endale kõige olulisematest kogemustest ja elamustest pigem kirjutamata, kuid alati olen tundnud suurt vajadust kirjutada, just jagada, olla ühenduses lugude ja lugejatega, olla ühenduses enda sisudega. Sest see on ilus. Pigem ma valin nüüd selle pideva sõnaskepsise asemel usalduse ja järgin oma sisetunnet ja kirjutan. Ja olen valmis reaktsioonideks. See on ka omamoodi ilus. Omamoodi läbikatsumine ja areng.
Olen kuulnud, et Islandil on komme, et inimesed kirjutavad oma esimesed memuaarid 40-aastaselt. Meie läheneme sellele eale ja ma tunnen, et aeg on tõesti küps. Väga palju ununueb, juba on ununenud, aga väga palju on veel olemas, eriti kui süveneda.
Ja Vesiroos tervikuna on minu meelest seda väärt, et temast ilmub võimalikult erinevaid lugusid just nüüd, kooli 30. sünnipäeval, nüüd, kui gümnaasium lõpetab oma füüsilise eksistentsi. Ja seda enam, et ta jääb püsima meis ja meie vaimus, oleks ju hää paotada ust ka nendele, kes on eemal, nooremad, elavad ka näiteks 100 aastat pärast meid.
Võib alati küsida, miks üldse, miks kirjutada, kui kõik niikuinii kaob, kui sõnad tunduvad pigem segavat, on mannetud jne. Nii võiks küsida, miks üldse elada või suhelda või olla füüsiline või ajalik olend. Kõike võib kahtluse alla seada. Ja taas, ma pigem oleks optimistlik, avatud ka neis protsessides.
Nõnda et ma usun ikkagi kirjutamisse ja sellesse, et väetite sõnade taga ja sees on sissepääsud.
*
See kirjatöö on minu jaoks andnud väga ilusa kogemuse. Ma olen näinud tollase iseenda silmadega uuesti kõiki neid aastaid. Tekkinud on hämmastav ajatu taju, ma olen korraga kohal kõigis neis aegades. See on reaalselt tunda.
Ma ei tea, kas see on nii, et säärast tunneb vaid see, kes on ise pool aastat süvenenud ja kirjutanud või paistab see natukenegi ka tekstist välja, aga ma tõesti olen tundnud selle kirjatöö käigus suurt avardumise, ühendatuse, vabanemise, kergenemise tunnet.
Võibolla see kirjatöö on ikkagi väärtuslik põhiliselt mulle endale, just selle protsess tõttu, mille ma läbi tegin. Seetõttu, et ma omamoodi nagu tervendasin kõik need ajad, millega olen ühenduses. Ma vaatasin kõik selle uuesti läbi ja olen nüüd kuidagi justkui vaba kõigest sellest ja samas kõik see justkui on nüüd palju enam olemas. Ma ei tea, võibolla see jutt läheb siin liiga diibiks...
Igatahes mulle paistab, kuigi ma vahepeal rääkisin, et mu loomal on hästi suured tiivad ja tohutult soomuseid vms, siis mul ei olegi loom või liblikas või lind või liikumine või laine, mul on lihtsalt helendav lõputult avar ruum. Muud polegi. Ja tegelt pole seda ka. Ja nii on praegu väga hea olla.
Mis need kõrvalsaadused on, või milliseid ühendusi või liikumisi nüüd kontsentrilised lained teevad, ma ei tea.
Aga ma olen olemas.
Ja tänulik kogu ilu eest!
Ja avatud teie peegeldustele ja suhtlusele.
*
Tervisi teile!
J.
Kirjutan teile nüüd ühe kirja. Facebooki chati aken on ikka kuidagi kribu ja kohmakas kerida. Teema, mida teiega nüüd jagada soovin, vajab aga veidi avaramat keskkonda.
*
Meie kirjatööd. Meie vaated olnule. Olevale.
Kui Krista Mägi mulle suve hakul kirjutas ja küsis mälestusi kooliajast, tundsin kohe, et ma soovin kirjutada, et nüüd on aeg selleks küps. Veel 2008. aastal, kui oli õhus võimalus sarnase raamatu ilmumine, ma veel ei tihanud, tundsin, et kõik on kuidagi veel värske ja väga tundlik ja, peamiselt nägin, et ma lihtsalt ei suuda kõike seda sõnastada. Ja loobusin. Nüüd aga oli kohe tunne selge ja rahulik: ma kirjutan.
Vastasin siis Kristale, et osalen, kuid selleks on aega pärast suurt suve. Ühtlasi küsisin konkreetseid mahuraame ja ütlesin, et tunnen juba ennast ja tean, et kirjutan pikalt. Krista vastas seepeale, et ma kirjutaksin nii pikalt kui tahan, sest kui ma kirjutan pikalt, kirjutan ma hästi. Ja sellest ma lähtusingi.
Alustasin täpselt 30 aastat pärast oma esimest koolipäeva. Hakkasin süvenema. Süvenemine avardus ja ühel hetkel ma märkasin, et osa teabeallikaid tuleb jätta kasutamata, sest muidu see kirjatöö ei valmigi. Kasutamata jäid SenSuSe numbrid, kooli kroonikakladed, osa videosid, meie paberkirjavahetus, kõik helisalvestused, märkmed, kirjandid. Tekkis ka tunne, et tervikliku pildi jaoks oleks vaja teisi ajastukaaslasi küsitleda, kuid ka intervjuud jäid tegemata...
Ühesõnaga ma hakkasin nägema, et kuudepikkuseks avarduva kirjatöö puhul tegutsen juba loomuldasa ajaloolasena, ja tõmbasin sellele pidurit. Ma ei tahtnud, et sellest tööst saaks päris ajaloouurimus. See pole selle töö mõte. Lubasin endal ennekõike ikka rännata mööda mälupilte ja tundmusi, mis neist aegadest on meeles. Natuke siis toetasin mõningate allikatega. Vaatasin koolivihkusid, õpilaspäevikuid, klassipäevikuid, fotosid, mõningaid videosid ja
lugesin oma ülestähendusi.
*
Kogu protsessi juures oli mul kohe väga selge tunne, et ma olen selles üksinda, mina, mu mälestused, mõningad mu enda andmekandjad. Teadsin, et ümber on veel paljud kirjutamas, kuid hoidsin end teadlikult sel ajal eemale, et olla otseühenduses oma mälestustega. Alles siis, kui mu kirjatöö oli valmis, lugesin teiste artikleid.
Juba meie õhtusöögil ilmnes, et osa asju ja inimesi me mäletame üsna erinevalt. Saidlat näiteks. Sama moodi paistab ka teiste, nii õpetajate kui õpilaste artiklitest, et kõigil on Vesiroosile oma unikaalne vaade, kõik on erinevad. Osalt on kirjutised isegi diametraalselt vastanduvad. See ongi loomulik ja see teebki raamatu paremaks, et ta on polüfooniline, et siin on erinevaid palasid, erineva
rütmiga, erinevate värvidega, erineva tunnetusega. Ja ühtlasi räägivad nad kõik ikka samast Vesiroosist, meie koolist, meie ajast, meie inimestest.
Näen, et minu loo positsioon selles tervikus on justkui tasakaalustada kõigi teiste suhteliselt nappe, kompaktseid lugusid pikema rännakuga. Raamatus on ka palju suhteliselt kuiva kronoloogiat, fakte, mõned artiklid tunduvad kuidagi justkui aruanded. On muidugi ka värvikamaid ja emotsionaalsemaid lühikesi lugusid. Kõiki pole ma tõttöelda jõudnud lugedagi, kõiki mul polegi ja osa lugesin diagonaalis. Sellegi poolest on mul tunne, et mu kummaliselt pikk ja avameelsem lugu sobib sesse tervikusse päris hästi.
*
Miks ma nüüd teile kõike seda siis kirjutan? Kohe selgitan.
Lugesin huviga teie kirjatööd. Kohe alguses, liblika-kujundi juures, taipasin, miks mu intuitsioon ütles mulle, et ma lausa ei tohi teiega selle kirjatöö ajal suhelda, miks mul oli vaja olla omaette, süveneda endasse. Mul oleks tekkinud tunne, et ma ei tohi kirjutada, ei tohi puutuda. Ja ma oleksin kuuletunud.
Te olete selle poisi jaoks, kes teiega 20 ja enam aastat tagasi kohtus, suured autoriteedid ja võibolla ise tahtmatagi oleksite teda heidutanud.
Mul oli vaja aga minna selle poisi juurde ja vaadata natuke koos temaga, kohati sõbralikult õlale patsutades, mõistes, tunnustades, lohutades, leevendades. Kohati oli väga naljakas näha, mida kõike ma omal ajal tõsiselt võtsin, mis paistab praegu lihtsalt arengufaas, teismelise üübertundlikkus jne. Mõningad suhtlusprotsessid joonistusid praegu distantsilt hoopis uut moodi välja. Hakkasin nägema seda, mida ma tollal ei näinud.
Ja nii ma kirjutasin, liikusin koos tollases tunderuumis ja vaatasin, mida ma saan läbi tuua.
On väga palju, mida ma jätsin kirjutamata. Katsusin paika sättida tunnetusliku piiri, kustmaalt ma selles raamatus kõnelen. Samas ma annan endale aru, et see piir on võrreldes teistega erinevas kohas. Ma olen oma lugudes tõenäoliselt avameelsem kui enamik raamatus kirjutajaid. Samas mu enda jaoks on see avameelsus ikkagi päris hästi läbitunnetatud.
Ma võiksin muidugi kirjutada ka nö salaprotokollid.
Praegu aga on jah ühe tundliku poisi armumise lugu. Ja te ju teate seda juba enne ka, et ma sellest kirjutan. Ma katsusin sellest kõneldes hoida nii ennast kui teid, olla ühtaegu täpne tollaste tunnete edasiandmisel ja samas tulla distantsile kerge huumori ja sõbralikkusega.
Mu enda jaoks on meist kõnelev selle kirjatöö parim osa. Ma kartsin kohutavalt, kui mu lugu jälle Krista Mägi käes toimetada oli. Need olid minu jaoks väga pingelised päevad. Ja kui siis lugu tagasi tuli, siit ja sealt tugevalt lühendatult, ja kui siis mu kõige tundlikuma ja kallima osa puhul nägin,
et ta on selle terviklikult alles jätnud, siis tekitas see tohutu meeleliigutuse, õnnejoovastuse. Tõesti. Ja siis läks lugu ju veel teist korda tema käest läbi ja ma ootasin jälle väga pinevil. Ja tõesti, ka teise kärpimise järel jäi see terviklikult alles! Kolmandal korral samamoodi. Siis ma lihtsalt naersin suurelt ja tänulikult.
Nõnda et see üsna avameelne, samas nii mõnestki asjast vaikiv lugu on läinud läbi ka Krista Mägi väga rangest filtrist.
Kõige enam olen ma aga nüüd hakanud pelgama teie suhtumist sellesse kirjatöösse. Ühelt poolt ma mõistan väga hästi teid, et te pole tahtnud minna väga sügavale, pole tahtnud puutuda, sest kõik see
oli/on väga eriline. Samas ma kuidagi nagu ehmusin, kui lugesin seda, kuidas te ennast üsna rangelt piirate. Seal on mingit kibedust, mis on mulle võõras. Mulle tundus ka kummaline, et te ei nimeta ennast oma loos kordagi Ulludeks.
Aga veelkord, ma täielikult respekteerin teie tunnetust, teie otsust olla napim.
Nüüd on lihtsalt käes see hetk, kui kohekohe saate lugeda minu kirjatööd ja teil on võimalus mulle anda oma peegeldus.
*
Ma olen ka tundnud, et miski minus, vist see sama 10. klassi üleni armunud poiss, tahaks enne loo avaldamist saada teilt nö dabroo. Ja samas ma näen, et see ei ole vajalik. Minu lugu on minu lugu, minus läbitunnetatud vormis. See kõneleb ka teist. Aga võibolla pigem minust, sest see on minu vaade, minu tollane ja praegune tõlgendus, osa suurest polüfoonilisest teosest.
Nõnda et ma olen nõus küll seda lugu nüüd teile andma lugeda, kui juba väga kibelete enne raamatut teda näha, aga ta ilmub just sellisel kujul nagu ta praegu on.
*
Ühtaegu on praegune protsess ka minu kui autori läbikatsumine. Esiteks: leida endas, oma tekstis tasakaal, piirid, pikkused, rütmid. Ja teiseks: olla valmis publiku, ka sõprade ja lähedaste, retseptsiooniks. Alati tuleb arvestada sellega, et kellelegi miski ei meeldi, et kedagi miski võib koguni häirida. Ma olen jätnud sellesse raamatusse nii mõnegi kriitilise aspekti, nii mõnegi avameelse ja otsekohese asja, mida nii mõnigi võibolla tsenseeriks. Mu meelest muudaks see kirjatöö aga kuidagi hambutuks, kui ma ainult sellele mõtleks, mis kellelegi meeldida või mittemeelida
võiks.
Nii et mul on vaja nüüd olla valmis, et on inimesi, kellele mu töö ei meeldi. Ja et need inimesed võite olla ka teie.
See on omamoodi autori iseseisvumise protsess.
*
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et ma olen üldiselt olnud sõnastamise suhtes üsna skeptiline, jätnud tihti endale kõige olulisematest kogemustest ja elamustest pigem kirjutamata, kuid alati olen tundnud suurt vajadust kirjutada, just jagada, olla ühenduses lugude ja lugejatega, olla ühenduses enda sisudega. Sest see on ilus. Pigem ma valin nüüd selle pideva sõnaskepsise asemel usalduse ja järgin oma sisetunnet ja kirjutan. Ja olen valmis reaktsioonideks. See on ka omamoodi ilus. Omamoodi läbikatsumine ja areng.
Olen kuulnud, et Islandil on komme, et inimesed kirjutavad oma esimesed memuaarid 40-aastaselt. Meie läheneme sellele eale ja ma tunnen, et aeg on tõesti küps. Väga palju ununueb, juba on ununenud, aga väga palju on veel olemas, eriti kui süveneda.
Ja Vesiroos tervikuna on minu meelest seda väärt, et temast ilmub võimalikult erinevaid lugusid just nüüd, kooli 30. sünnipäeval, nüüd, kui gümnaasium lõpetab oma füüsilise eksistentsi. Ja seda enam, et ta jääb püsima meis ja meie vaimus, oleks ju hää paotada ust ka nendele, kes on eemal, nooremad, elavad ka näiteks 100 aastat pärast meid.
Võib alati küsida, miks üldse, miks kirjutada, kui kõik niikuinii kaob, kui sõnad tunduvad pigem segavat, on mannetud jne. Nii võiks küsida, miks üldse elada või suhelda või olla füüsiline või ajalik olend. Kõike võib kahtluse alla seada. Ja taas, ma pigem oleks optimistlik, avatud ka neis protsessides.
Nõnda et ma usun ikkagi kirjutamisse ja sellesse, et väetite sõnade taga ja sees on sissepääsud.
*
See kirjatöö on minu jaoks andnud väga ilusa kogemuse. Ma olen näinud tollase iseenda silmadega uuesti kõiki neid aastaid. Tekkinud on hämmastav ajatu taju, ma olen korraga kohal kõigis neis aegades. See on reaalselt tunda.
Ma ei tea, kas see on nii, et säärast tunneb vaid see, kes on ise pool aastat süvenenud ja kirjutanud või paistab see natukenegi ka tekstist välja, aga ma tõesti olen tundnud selle kirjatöö käigus suurt avardumise, ühendatuse, vabanemise, kergenemise tunnet.
Võibolla see kirjatöö on ikkagi väärtuslik põhiliselt mulle endale, just selle protsess tõttu, mille ma läbi tegin. Seetõttu, et ma omamoodi nagu tervendasin kõik need ajad, millega olen ühenduses. Ma vaatasin kõik selle uuesti läbi ja olen nüüd kuidagi justkui vaba kõigest sellest ja samas kõik see justkui on nüüd palju enam olemas. Ma ei tea, võibolla see jutt läheb siin liiga diibiks...
Igatahes mulle paistab, kuigi ma vahepeal rääkisin, et mu loomal on hästi suured tiivad ja tohutult soomuseid vms, siis mul ei olegi loom või liblikas või lind või liikumine või laine, mul on lihtsalt helendav lõputult avar ruum. Muud polegi. Ja tegelt pole seda ka. Ja nii on praegu väga hea olla.
Mis need kõrvalsaadused on, või milliseid ühendusi või liikumisi nüüd kontsentrilised lained teevad, ma ei tea.
Aga ma olen olemas.
Ja tänulik kogu ilu eest!
Ja avatud teie peegeldustele ja suhtlusele.
*
Tervisi teile!
J.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar