Mälestusi Vesiroosist: Algklassid

Täna täpselt kolmkümmend aastat tagasi läksin ma esimesse klassi. RVG 30. sünnipäeva puhul viin ennast nüüd uuesti sellesse päeva ja vaatan, kuidas mälupildid hakkavad avanema. Teen läbi omamoodi meelerännu, kus ilmuv on kindlasti väga subjektiivne ja mõneski mõttes juhuslik. Olen küll erialalt ajaloolane, kuid jätan siinkohal teadlikult kirjalikud jm infoallikad kasutamata, sest kui seda teeksin, oleks väga tõenäoline, et siinset kirjatööd ei sünniks. RVG lugu on lihtsalt nii suur ja mitmeplaaniline. Olgu seega siinne koolile sünnipäevakingiks, õpetajatele ja mu vanematele tänutäheks, mu õpingukaaslastele lahedaks meenutamiseks just sellisena nagu ta on – spontaanse ja pigem põgusa mälupildireana, mõningate hetkedena, kogemustena, mis meeles.[1]

*

1. september 1987. Ma lähen kooli. Kooli! Ma olen nüüd suur! Käisime hiljaaegu ema ja isaga Rapla univermaagis mulle koolivormi ostmas. Selleks, et saada see just õige mõõduga, viis müüja meid tagaruumi ja me lappasime seal tumesiniseid jäigapoolsest tekstiilist taskukestega lapseülikondi. See tundus veel kuidagi kummaline, et tagaruumi pidi minema. Praegu on sama koha peal, kus me mulle koolivormi otsisime, mööblipoe riidenagide ja peeglite väljapanek.

Ja koolimüts! Mul on nüüd ju ka koolimüts! Seda on väga vaja hoida! Edaspidi saab selgeks, et tõesti, hoida on teda mõtet, sest klassivendade mütsid muutuvad ajapikku tuhmiks, nii mõnegi nokk murdub või väänutatakse praguliseks. Esimesel koolipäeval on aga meie kõigi tumesinised mütsid uued ja mustad lakitud nokad läigivad rõõmsalt.

Me koguneme Rapla Keskkooli algklasside majas. Ma olen natuke segaduses, sest ma ei tea, mis ma tegema pean. Ema ja isa on siin lähedal, aga ma pean oma lasteaiakaaslaste ja veel mitme lapsega, keda näen esimest korda elus, seisma tihedalt koos järjekorras ja hoidma käest kinni väga suurtel tüdrukutel, kellel on kohevad juuksed. Need on abituriendid, on meile öeldud. Nad on peaaegu nagu lihtsalt ühed võõrad tädid, aga ju siis ikka on abituriendid. Kuidagi väga kitsas ja natuke nagu kõhe on olla ses koridoris teiste vahel. Aga ema ja isa on lähedal ja see rahustab.

Kohevate soengutega tädid-abituriendid viivad meid suurde võimlasse. Akendel on võrgud ees ja õhk lõhnab sporditegemise järgi. Istume saali vasakpoolses servas. Ma näen enda lasteaiakaaslasi ja see tekitab hea tunde. Kuskil kaugel ees räägib keegi tädi, ma ei tea, mis ta räägib ja ei saa millestki aru. Ma vaatan oma lasteaiakaaslasi ja mõtlen, et see on ikka hea, et nemad ka siin on. Meil on esimese koolipäeva puhul valged pluusid. Ühel poisil on aga naljakas õhuline ja kergelt roosakas pluus.

Hakatakse lapsi ette kutsuma. Korraga kutsutakse mind ka ja ma lähen sinna kõige ette, kus ma saan onude ja tädide käest ENSV pitsatiga õpilaspileti. Siis viiakse meid kõiki õue ja tehakse koolimaja juures pargis hästi suur ühispilt. Mu õel Marjul on ilus kollane jope.

Meie esimene klassituba asub hiljuti valminud Naksitrallide lasteaia teisel korrusel Võsa tänava poolses otsas. Me oleme esimesed, kes seal õppima hakkavad. Ruumijaotuselt on kõik samasugune nagu lasteaiarühmades: teisel korrusel trepikojast sisenedes on uksest paremal ikka piklike kappidega riietusruum, otsas aken, ja vasakul uks, mis viib hoone jaama poolses küljes asuvasse klassituppa ja kraanikausside, köögitädi ruumide ja kempsude juurde. Klassi kõrval paremal ehk alevi pool on klaasustega eraldatav mängutuba, kus lasteaias tehti ka lõunatudu, kapist välja tõmmatavates voodites. Meie aga kooli ajal lõunatudu tegema ei pea, sest me oleme juba suured.

Kõik see pidulikes pluusides lilledega seltskond valgub nüüd uude klassituppa. Huvitav on, sest meie hulgas on uusi. Uued poisid on Marek Saumann, Raimo Sukles ja Rein Kohv. Uued tüdrukud on Kaire Pohla (meiega 7. klassi lõpuni), Airi Arulaane (meiega 6. klassi lõpuni), Aigi Kallaste, Kairi Saaremets (1. klassi lõpuni), Ragne Kuusksalu (3. klassi lõpuni), Maarja Randmaa (1. klassi lõpuni). Suurem hulk on aga juba meie oma lasteaialapsed: Eva Ainsoo (1. klassi lõpuni), Marit Fuchs, Veiko Luikoja, Kadi Pahkla, Risto Paimets (2. klassi lõpuni), Marina Peganova, Reena Rootsimaa, Anniki Saluste, Regina Suiste, Marek Tiidrus, Annika Vassil (läheb 9. klassi keskpaigas), Jaanus Vassil (7. klassi lõpuni), Taavi Võsa, Ardo Ärmpalu. Teises klassist alates on meie hulgas Airi vend Aivar Arulaane (kuni 5. klassi lõpuni), keset kolmandat klassi tuleb Kristi Meikar (meiega kuni 7. klassi lõpuni).

Reinust jääb meelde, et ta isa on kiirabiauto juht ja see on eriti äge. Lasteaiast saati olen sõber Ristoga, kes elab meie tänaval ja kes käib meiega kuni teise klassini. Risto ehk Ristämblik on suur vigurdaja. Vahel jääb ta aga pikalt, suu lahti, mõtlema, vaatab suurte silmadega ainiti õhku ja on justkui kuskil teises maailmas. Siis vigurdab jälle edasi.

Istume laudadesse. Mina istun tagareas vasakul akna all, Ardo Ärmpalu kõrval. Õpetaja Kuusk annab meile uued aabitsad. Esimestel lehekülgedel on punaste lilledega lapsed ja Lenin. Õpetaja Kuusk ütleb, et praegu on aasta 1987. See on esimene kord, kui teadvustan käesoleva aasta numbri. Ahhaa, et siis 1987. Ja siis tuleb 1988. Üsna varsti saan selgeks, et see aasta, kui Mahtras nääriõhtul meie juttu kassettmaki peale lindistati, oli 1985.

Koolis on väga lihtne käia. Lasteaiamaja asub meie kodust paarisaja meetri kaugusel üle tänava, nii et iga päev näen ma klassiaknast kodu. Samamoodi nägime me kodu siinse lasteaia rühmatubadest, lasteaia saalist ja õuest. Selle maja ehituski on mul hästi meeles. Kui meie maja lähistele teedevalitsuse majade juurde suuri ehitusplokke veeti, teadsin, et meile ehitatakse uut lasteaeda. Käisin enne Kellukese lasteaias, mis oli väga kaugel. Nüüd käime õega mõlemad kodu lähedal Naksitrallides. Naksitrallide lõpupeo ajal istutasime oma rühma laste ja kasvatajatega õuele meie maja poolse nurga ja mängulaeva (mis oli muuseas päris kalamehepaat) lähedale kasepuu. Me kõik laulsime puu ümber ja jätsime lasteaiapõlvega hüvasti. Kõigi isad tegid laste õhupallide jaoks pulgad, mis me pärast laulu puu ümber muru sisse õhupallidega püsti panime. Ma olin veel nii uhke oma isa tehtud pulga pärast. Ta tegi seda erilise hoolega, lihvis ja lakkis ära ka. Minu pulk oli mu meelest kõigist kõige ilusam. No midagi ei ole teha, nii ma mõtlesin. Teistel olid tavalised, kellel kandiline, kellel kõver, kellel lihtsalt puuoks. Minu oma oli issi eriti ilusa teinud. Pärast me tulime nende õhupallidega koju ja ausalt öeldes on see pulk mu isiklikus arhiivis vanade vihikute ja päevikute juures tänaseni alles.

Nõnda siis, käin ma nüüd esimeses klassis. Sellesama meie rühma kasepuu ja oma kodu lähedal. Siinsamas majas käib lasteaias ka mu õde Marju, minust kaks ja pool aastat noorem. Vahetundidel saame ikka trepikojas või õues kokku. Vahel läheme koos koju ka. Lasteaia värav on erakordselt kõrge, nii et ma vaevu ulatun selle kikivarvul lahti upitama.

Ühe koolipäeva lõppedes teeme poistega nalja ja sõidame riietusruumis ukse kõrval laua peal aabitsale surudes edasi-tagasi. Kui avastame, et aabitsate kaaned on sellest täiesti ära kraabitud, on mul korraga väga piinlik. Kuidas ma aru ei saanud, et raamatut niiviisi lapiti vastu lauda nühkides rikun ma kaane ära. Luban endale, et ma ei nühi enam kunagi elus raamatut vastu lauda. Ja ma tõesti ei ole seda kõigi nende kolmekümne aasta jooksul teinud.

Meie aabitsad on ilusad. Ülle Meistri piltidega. Lugemisülesanded lähevad kogu aeg raskemaks. Meelde jääb üks lugemispala, kus lapselaps istub vanaisa süles ja küsib, miks aasta on nii pikk ja vanaisa vastab „Pai päkapikk, aastad lendavad linnutiivul“ See kinnistub mällu alatiseks. Ja tõesti, nii on, aeg on suhteline, avaneb ja avardub ja venib ja ruttab ja seisab ja haihtub...

Me peame joonistama sõnade juurde erineva suurusega kaste, et tähistada, kui pikad on vokaalid. Miski on lühike, miski on pikk ja miski on ülipikk. See ülesanne tundub väga tüütu, aga peab tegema, kui nii on ette nähtud.

Vene keelt õpime: kukla, mõška, jolka. Õpime laulukesi: „Mõška naruška i žaitšik trušiška“, „Totška, totška, vot klaza, nos, i rot i galavaa“. Vene keel on päris lahe. Õpetaja Kuusk annab seda hästi mõnusalt, paneb tahvli peale lapiku papist nuku ja hiire ja kuusepuu ja siis ütleb juurde, mis see vene keeles on.

Esimene klass on tegelikult üsna lasteaia moodi. Lihtsalt lõunatudu ei pea tegema, nagu öeldud. Seda ei väsi ma kordamast, sest see on suur erinevus, annab tunda, et oleme nüüd suured. Toit on ikka nagu lasteaiatoit. Ikka kaevan ma kõigepealt moosisilma ümbert kiiruga põhilise osa putru ruttu suhu, et siis lõpuks moosi rahulikult nautida.

Ükspäev istun ma seal enda kohal tagaseinakappide juures akna all Ardo kõrval ja meil on parasjagu miski kleepimisülesanne käsil. Ma katsun plastmassist PVA purgist liimi välja pressida, aga liim on kinni kuivanud. Otsustan siis liimipotskat konkreetselt jõuga püstiasendis pigistada. Surun seda kahe käe vahel, kuni liimil lendab kork pealt ära ja kogu mu nägu ja pluus ja seljatagune kapp ja laud on PVA valget löga ja pritsmeid täis. See on suur ehmatus mulle ja klassikaaslastele. Samas teeb see meile kohe ka palju nalja. Ja ma saavutan mõneks nädalaks niiviisi omamoodi kuulsuse ja kangelasoreooli. Seda liimipauku tuletatakse ikka ja jälle meelde ja naerdakse laginal.

Ühel koolipäeval värvime näärivanasid. Viltpliiatsitega. Ehk siis vildikatega. See, et vildikas tähendab just VILTpliiatsit ja vilt tähendab materjali, millest tehakse näärvanadele vilte, saan ma muidugi alles hiljem aru. Niisiis, värvin vildikatega näärivana vilti ja ei ole selles väga püsiv, tahan ruttu valmis saada ja sodin rutuga ühte ja teist pidi jalanõu piirjooned täis. Minu kõrval istub Taavi Võsa ja on üleni keskendunud. Tema viltpliiatsiliigutused on korrapärased, tema värvid täidavad näärivana vildid ja kuue ja mütsi ühtlaselt ja ma olen seda nähes täiesti üllatunud. Kas tõesti saab nii ilusasti!? Taavi vaatab minu sodi, ei ütle midagi ja jätkab sama keskendunult oma värvitööd. Ma katsun ka siis rahulikumalt ja ühtlasemalt. Jälle jääb see eluks ajaks meelde. Kui midagi teha keskendunult ja rahulikult, on tulemus ilus.

Jah, ja muidugi, kirjatehnika, see nõuab ka samasugust Taavi Võsa moodi täpsust ja püsivust. Neid kriipse ja ringe annab ikka maalida.

Ühel päeval on lasteaia saalis suur kogunemine. Rääkima on tulnud direktor! Esimest korda elus fikseerin sõna direktor! No see on ikka üübertähtis mees. Samas on ta ka hästi viisakas ja tore ja väga pikk mees. See on Ruve Šank. Nii erilise nimega. Ja väga eriline on ka see, millest ta räägib. Ta ütleb, et kui me oleme seni oma lasteaias asuva esimese klassiga kuulunud Rapla Keskkooli, siis nüüd on valmimas uus kool, Rapla II Keskkool ja meie hakkame selles koolis õppima.

Uue kooli ehitus paistab meie vanaema Viljandi maantee äärse maja õuele hästi. Vanemad ja vanaema räägivad, et kool ehitatakse saviaukude kõrvale märjale maale ja et hoone jaoks lüüakse betoonist vaiad maa sisse. Kõigepealt kerkib maantee äärde roheluse taustale valgete postide salu ja seejärel juba sõrestik. Vanaema aias mängides on ikka näha, kuidas tohutusuur kollane kraana koolimaja ehituse kohal liigub. Millegi pärast on meeles kraana peal tähed AUM. (Lahe, ehk ilmub mulle niiviisi juba siis meie kooli avar vaim kõikehõlmava püha silbina.) Seega õnnestub meil näha oma kodu lähedal nii uue lasteaia kui ka uue koolimaja kerkimist. Ja nii nagu olime lasteaias esimesteks uutes rühmatubades ja klassiruumis, on ka Vesiroosi maja meie jaoks täiesti värske.

Vahepeal on suur lapsepõlve suvi. Mõõtmatult pikk ja päikseline. Käime onu Hainiga suurel Mulgimaa tuuril. Juulikuus sünnib meile õde Maili. Sinimustvalged lipud ilmuvad kõikjale. Septembris lähen teise klassi, uude suurde koolimajja.

Vana koolimaja juurest suundub uude majja pikk rongkäik. Jälle on näha abituriente. Suurtel poistel on pikad juuksed. Ja nüüd on kõige väiksemad, keda abituriendid käe kõrval viivad, juba uued lapsed. Alevis annab päevale pidulikkust juurde see, et esimese septembri puhul põlevad kõigi autode tuled. Muidu neid päevasel ajal põletama ei pea. Rongkäigulised kogunevad uue kooli trepi ees. Staadioni otsa kohal on suur veeloik. Kool on just napilt valmis saanud. Õpetaja Kuuse mees Martin Kuusk annab uue koolimaja võtme direktor Ruve Šangile[2]. See suur ilus võti meeldib mulle väga. Seda hoitakse edaspidi direktori kabinetis, mis on omamoodi kooli pühamu. Ruve Šank kõneleb. Nüüd tean teda juba hästi, ta käis ju meile rääkimas. Siis sammuvad abituriendid esimese klassi lastega trepist üles läbi kollaste puituste koolimajja. Ja seejärel meie.

Uus fuajee on minu jaoks esialgu täielik ulme. See keskkond on nagu plahvatus mu teadvuses. Kõik avaneb korraga ja väga kiiresti. Näen suurt avarat kandilist ruumi, ülevalt tuleb valgust, kõikjal on värvilõhn, meid viiakse järgmisest trepist üles. Trepi käsipuud on täiesti enneolematult rohelised ja metallist. Trepi kõrval on suured valged kivist kastid ja nende sees sõnajalad. Täiesti hämmastav, millised suured rohelised sõnajalad ja milline tohutu värvi lõhn. Me pöörame paremale. Seal on ruudulised, erilised peeglid. Ma vahin, suu ammuli, ja lasen ennast edasi vedada.

Õpetaja Kuusk juhib meid klassi. See on koolimaja maanteepoolses tiivas vasakut kätt teine klassiruum. Meie klassi uksel on rohelise ruudustiku sees hiireherned. Nende hiireherneste järgi tunneme edaspidi oma klassi ära. Enne meie klassi vasakul on õpetaja Laurimaa klass, kuuseoksad uksel, seal on suured ja natuke kardetavad lapsed. Pärast meie klassi vasakul on õpetaja Tähevälja klass, kuldkingadega. Varsti selgub, et õpetaja Tähevälja lapsed on sama vanad kui meie ja et nad on meie paralleelklass ehk a klass ja meie oleme b klass.

Kodus võetakse mind vastu kui aukülalist. Ma astun elutuppa, uus sinine paar numbrit suurem jope seljas, lilled käes ja nägu naerul. Minust tehakse pilti. Vanaema ja onu Hain on meil. Me oleme kõik rõõmsad. Köögis annab onu Hain mulle suure punaste kõvade kaantega õpilaspäeviku. Selle kaanele on kuldsete tähtedega kirjutatud. Ma ei tea, mis asi see on, aga see on väga tähtis ja ilus asi ja see on kooli asi ja ma hakkan sinna kirjutama.

Järgmisel päeval viib isa mind autoga kooli. Meil ongi süsteem kõigil neil aastatel niisugune, et kui läheme esimeseks tunniks ehk 8:15ks, siis viib isa meid autoga. Esialgu saab sõita koguni kooli treppi ja edasi alevipoolset teed pidi Viljandi maanteele. Seejärel jäetakse alevipoolne teeharu vaid jalakäijatele ja paps teeb ringi ümber koolimaja ja sõidab siis tööle. Kui aga läheme teiseks tunniks ehk 9:05ks, siis kõnnime jalgsi: kas pikemalt Võsa tänavat mööda ning Tiidruste maja ja garaažide vahelt või siis mööda Võsa, Männi ja Lepa tänavat ning läbi vanaema õue või siis teedevalitsuse korterelamu ja lasteaia vahelt, lasteaia õuemaja seina tagant ning Männi tänava kollase tornmaja juurest läbi ja pikemalt Viljandi maantee äärset kõnniteed pidi. Väga tihti mõtlen, raske ranits seljas, jalgsi koolist koju rühkides, et Viljandi maantee äärsel kõnniteel võiks olla laste jaoks toolid ja kõnnitee võiks olla lindina liikuv. See soov tuleb mulle edaspidi alati meelde, kui maailma suurtes lennujaamades just sellist laadi liikuvaid kõnniteid pidi käin.

Koolist koju minnes lähen alati vanaema juurest läbi. Vahel jään tema juurde pikemaks. Vanaema väike suure õunaaiaga maja on meie isa sünnikodu, kus oleme palju mänginud ja kust on hea lähedal oma Võsa tänava majja minna. Vanaema juures on alati tuba soe. Ta pakub süüa ja lõikab suure kääru leiba kõrvale. Leiba lõigates paneb ta pätsi toredasti vastu rinda. Vanaema teeb ka väga head kiluvõileiba. Vanaema maja on omaette maailm, mis väärib eraldi pikemat kirjeldamist. Igatahes on vanaema, meie suur armastusest pakatav sõber alati kooliteel ootamas ja peatused tema pool meie jalavaeva vähendamas.

Väga meeldib mulle millegi pärast kuni gümnaasiumi lõpuni just koolist koju liikudes minna läbi Männi tänava tornmaja õue ja lasteaia hoovimaja külje alt. Näen seda ruumi edaspidi millegi pärast ka palju unes. Sel teel asub ka veetrasside sõlmpunkt, selline silikaatkividest kuubik, pealt puust kokku klopsitud plaadiga kinni pandud. Lasteaia päevil kõõlusime siin võrkaia vastas, kuni võrk tasakesi alt hakkas lahti minema ja julgemad pääsesid torusõlmeni. Ükskord võtsime me trassikaevult kaane maha ja leidsime sealt seest surnud kassi pealuu. See oli ühtaegu kõhe ja ilus. Edaspidi on see kassi kena helevalge kolp mul alati meeles, kui sellest kohast läbi kõnnin. Aastatega kasvavad lasteaia õuemajaseina äärde kõrged puud ja jalgrada rohtub. Mulle meeldib seal astuda mööda suuremaid kruusakive, tajudes, kuidas kivi surub vastu tallakumerust. Vahel on mul koolist koju kõndides jalatalla all korraks terav kuum valu, arvan, et kapillaar lõhkes, selle sõna õppisin koolis. Sellistel puhkudel on eriti kosutav astuda valuliku tallaga lasteaia lähedal olevatele suurematele kumeratele kruusakividele kassi pealuu lähistel. Viljandi maantee pool seda rada on all madalamal üks majapidamine, mille vürkaed on jalgraja kõrval ja mille juures jookseb ikka suur hundikoer. RVG keskkonnaklubi nostalgiamatka järel saan teada, et see maja on meie kooli vilistlase Romet Vaino kodu ja see oli ka nende koer.

*

Meie klassituba on väga mõnus koht. Pinkide taga on mänguala vaibaga. Seal on suured kollased augulised klotsid, mis meenutavad hiiglaslikke juustutükke. Neid vineerist klotse ja samasuguseid silindreid saab üksteise otsa laduda ja ka kollaste pulkadega ühendada. Tahvel on helepruun. Koridoripoolses seinas on suured pruunide laminaatuste ja plastmassist punavalgete nuppudega seinakapid, mis on vahvalt seina sisse ehitatud. Ukse kõrval on kraanikauss kriidilõhnalise tahvlilapiga. Ees on õpetaja laud. Meil on koolipingid, kus istume kahekesi. Ja toolid, need kandilisest metalltorust sõrestikuga toolid, mida kogu kooliaja jooksul julgemad meist omasoodu koloreerivad ja graafiliselt disainivad. Algklassides on meie väikesed toolid tähistatud rohelise täpiga toru küljel. Suuremad toolid on sinise täpiga ja päris suured tumepunasega. Humanitaarabi aastatel hakkab koolimajja imbuma ka vanu ühekohalisi klapi ja klapialuse panipaigaga vanu koolipinke välismaalt. Esimesed sellised saab endale kunstiklass.

Mulle meeldib tüdrukute kõrval istuda. Meil on plastmassist kaantega liikuvad aabitsad, kuhu laome sõnu kokku, ka vene keeles. Ja meil on igasugused töövihikud ja õpikud, millele ema ja isa kodus paberid ja kiled ümber on pannud. Ja õpikutele kirjutame alati tagumisele lehele oma nime ja aasta. Ja vihikutele peame joonlaua ja hariliku pliiatsiga tõmbama äärejoone. Ja meil on päevikud, kuhu õpetajad kirjutavad punasega kiituseid ja märkuseid. Eriti ilusad on koera, jänese ja kassiga punased templid õpetaja Kuuselt, mille ta paneb päevikusse avaldades kiitust näiteks klassi kaunistamise või kooliümbruse koristamise eest. Õpetaja Laurimaal on väga uhke allkiri ja hinded nii suured, et ulatuvad hooga teiste ainete ridadele. Ema aitab mul vahel päevikuid ja vihikuid täita, kui ma õppimise ajal väga uniseks jään. Suvevaheaeg on 4. klassi päevikus totaalne värviplahvatus. Sarnased värvipursked ja igatsused ilmuvad vaheaegade saabudes mu päevikutesse kuni gümnaasiumi lõpuni.

Õpetaja Kuusk on meie klassijuhataja ja ta õpetab algklassides meile enamikku ainetest. Ta on väga hea õpetaja. Sõbralik ja soe, samas vajadusel piisavalt nõudlik. Mulle jääb meelde, et eesti keele tunnis ütleb ta tihti, et „Jüri unustab tähtede täpid“. Enne aga kui üldse kirjutama hakkame, tuleb kütta järjest kirjatehnika vihikuid täita. See on omamoodi meeleelamus: ühtaegu distsiplineerib kriipsude vedamine, sõlmede ja p-de, d-de, g-de, h-de ja teiste „lontide“ maalimine; teisalt on kirjatehnika vihiku kujundus mu jaoks enam kui creepy. Kõik need paksu värviga trükitud laste näod ja liigutused, kummalised kõverikud kehad ja nõukanukulikud silmad pigem häirivad kui aitavad keskenduda. Kui kirjutamine juba kuiskiviisi sujub, teeme etteütlusi. Nende jaoks on meil pisikesed poolikud vihikud, ka neile on ema-isa kenasti paberid ümber pannud. Teeme muudkui vigade parandusi, et ikka kõik õigesti meelde jääks.

Loen õpetaja Kuusele „tundmatuid tekste“, saan neljasid ja viisi, täidan emaga koos „klassivälise lugemise“ järel lugemispäevikut. See koosneb põhiliselt viltpliiatsipiltidest loetu ainetel, pluss mõni kokkuvõttev lause või tarkusetera raamatust. Mu teadmised raamatutest avarduvad tohutult emakeele nädalal, mil on meil koridoris vanade raamatute näitus, millele viin isa pere vanu köiteid. Teadvustan vanad trükitähed, need lummavad mind väga. 1988. aasta novembris teen aga ema abiga ise raamatu. See kõneleb mu vanaisa koertest ja kannab pealkirja „Taadi koerad“. Raamat algab Taadi lapsepõlve koera „Täpi“ hauakivi juurest ja liigub ajas edasi kuni mu enda suurte sõpradeni. Ema jutustab mulle oma lapsepõlve koertest, kellest me ka koos raamatus kirjutame. Koertel on toredad nimed: Täpi, Poiss, Palli, Terry, Muri, Opi ja Raki, Päta I ja Päta II, Krässu. Poiss oli näiteks selline koer, kes valvas pererahva asju väga truisti. Kord läks vanavanaema, keda me kutsusime Vana, üle kraavi ja jättis oma jalutuskepi kraavi kaldale. Tagasi läks ta aga teist teed pidi ja koju jõudes polnud millegi pärast Poiss enam temaga. Mõne aja pärast läks Vana uuesti sama teed üle kraavi ja leidis, et Poiss valvab tema keppi. Koerte pildid aitab muidugi ema joonistada. Ta joonistab väga hästi. Raamatu kirjutan ma trükitähtedega ja loen kooli saalis ette. Mu hääl väriseb natuke, pabistan, aga tulen kenasti toime. Õpetaja Kuusk kiidab mind päevikus nii vanade raamatute kui „Taadi koerte“ eest üliilusate koerakujuliste templitega. „Taadi koerad“ on mulle väga kallis kirjatöö, see väljendab minu ja mu ema väga lähedast suhet koerte ja maakoduga.

Õpetaja Kuusk annab meile ka vene keelt. Mul kujuneb vene keele õppimisel oma mnemotehnika. Nimelt jätan ma venekeelsed sõnad meelde nende sarnasuse järgi eesti sõnadega. Näiteks resinka meenutab mulle alguse re- tõttu eesti reha ja niimoodi jääb mulle eluks ajaks meelde mälupilt mehest meie Mahtra heinamaal, reha käes ja kustutuskumm taskus.

Vene keel on muuseas kuni 6. klassini mu ainsaks võõrkeeleks, sest 4. klassis Imbi Kõivu vabatahtlikus inglise keele tunnis käivad hääldusmärgid mul üle mõistuse ja ma jätan õppimise pooleli. Ma ei saa aru, miks me nende konksude ja koolonitega kirjutama peame. Siiski jäävad mõned inglise sõnad mulle esialgu meelde just hääldusmärkidega kirjutatud kujul ja ma lisan neid sedasi oma joonistustelegi, nii et hiljem on mul väga piinlik, kui mu enda välja mõeldud kangelane Super Siga ehk Super Pig on mu joonistusel kirjutatud kooloniga.

Matat annab ka õpetaja Kuusk. Meil on koolis kaasas arvutuspulgad ja numbrikaardid. Mata töövihikud lähevad aina keerulisemaks, aga algklassides on kõik mulle kenasti jõukohane

Õpetaja Kuusk õpetab meile ka kodulugu. 4. klassis teen koos emaga koduloo tunni jaoks Mahtra küla kaardi ja saan kiita. Õpetaja Kuusk kirjutab mulle päevikusse: „Aitäh Jürile ja emale suure kodu-uurimusliku töö eest. Saime seda tunnis kasutada.“

Õpetaja Kuusk lavastab meiega ühe näidendi. Mina mängin vana õpetajahärrat. Olen rahul, et mulle selline austusväärne roll pakuti, kuid mulle tundub selle härra kõnepruuk väga imelik ja ma nagu hästi ei taha niimoodi kogu aeg „Vaats“ ja „Vaats“ öelda. Pealegi ei saa ma aru, mis see vaats on. Siis saan selgeks, et see tähendab „Vaata siis“, lühemalt. Aga ikkagi on imelik öelda. Saan etenduse jaoks kodust musta pintsaku, selle käised on mulle liiga pikad, käärime üles ja ma kõnnin tähtsalt mööda kooli lava „Vaats“ ja „Vaats“, vanaonu kandilised prilliraamid ninal.

Teeme algklassides ka väljasõite, käime näiteks kinos ja teatris. Ühel kenal päeval oleme Juuru rahvamajas lastetendusel. Näitleja hõikab lavalt midagi ja mina hõiskan kohe publiku hulgast vastu. Õpetaja Kuusk kutsub mind korrale, teeb kurja nägu, käsib tasa olla. See on ainuke kord, kui ta on minuga päris karm. Alati kui edaspidi tunnen, et mind surutakse kuidagi alla, et ma ei saa olla päris see, kes ma olen, meenub mulle millegi pärast see intsident.

Algklassides käime igal sügisel kolhoosides kartuleid võtmas või õunu-marju korjamas. Ühel sügisel oleme näiteks Pae külas mõisasüdame lähedal kartulipõllul, kord Valtu aiandis veski juures õunu ja arooniaid korjamas. Koduseid sügisande viime aga koolimajja näitusele. 3. klassis viin näiteks koridori näituselaudadele meie pere kõige suurema peedi ja kapsa ja kaalika ja porgandi. Tädipoeg Villem ütleb millegi pärast sügisandide näituse kohta „nunnunäitus.“

Suvevaheaja algul kingib õpetaja Kuusk mulle ilusa värvilise kaardi, millele on ta kirjutanud: „Suvi, päike, õhk ja vesi, need me sõbrad neljakesi.“ Jälle jääb salmike eluks ajaks meelde ja soojemate suveilmade saabudes loen seda omaette tõesti igal aastal.

Õpetaja Laurimaa on meie lauluõpetaja ja õppealajuhataja ja rahvatantsujuht. Õpetaja Laurimaa klassi lapsed on meist palju suuremad ja neid ma kardan. Seal on suured poisid. Õpetaja Tähevälja omad on lihtsalt meie omadega võrreldes kuidagi teistsugused ja ega me väga palju nendega kokku ei puutu. Ühel päeval peame aga küll õpetaja Tähevälja juures olema, sest õpetaja Kuusk ei saa meid millegi pärast õpetada. Ja kõik on nii teistmoodi, me peame kogu aeg ütlema „tsipljaata!“ Õpetaja Täheväli ütleb ees: „Paftariite: tsipljaata,“ ja siis meie kõik koos kooris „tsipljaata!“ Õpetaja Kuusk ei lase meil kunagi kooris sõnu hüüda, me ikka vastame ükshaaval.

*

Uus maja avab ennast mulle järkjärgult. Koridor on lahe, vahetunni mängumaa. Heleroheline. Otsauste juures on suur pruun vaip, kus me hullame ja mürame. Vaiba juures seinal on ilus Olev Soansi graafiline leht kultuuriloolise Eesti sarjast. Ma imestan, et see sealt meie hullamisega kunagi koos klaasi ja raamiga alla ei saja.

Sama koridori peal on ka kempsud, kus ma kunagi ei käi. Ma lihtsalt kardan seal käia. Seal on need Laurimaa suured poisid ja need kiusavad. Ühel päeval on mul kõva kakahäda, aga ma lihtsalt ei julge kempsu minna. Kannatan, hoian terve viimase tunni häda kinni. Siis jooksen koolist ära, ruttu vanaema juurde. Teepeal aga tuleb mul kaka püksi. Vanaema väga lahkesti peseb mu oma köögis suures kausis sooja veega puhtaks. Õde Marju seisab samas uksel ja vaatab tõsiselt ja sõnatult seda protseduuri pealt. Ja minul on nii tohutult piinlik. Kempsudes julgen käima hakata tasapisi vist alles kuskil põhikooli ajal. Eks vast algklassides ikka pissil vahel julgen käia, aga kauemaks ja just sinna kappi ei julge kunagi jääda.

Esimesel korrusel maanteepoolses tiivas on koridori lõpus veel ka kodundusklass ja mu mäletamist mööda ka algklassiõpetajate tuba. Seal on ka üles teisele ja kolmandale korrusele ja keldrisse viiv kõrvalpüstak. Püstaku seintel on väga lahe paneeliservadel kuni akendeni ronida ja siis trepimademele hüpata. Algklassilastena me keldris ega ka kõrgematel korrustel ei käi. Seal on suured ja neist on tark eemale hoida. Ja seal on ka võõrad ja kurjad õpetajad. Aga teisel pool tiivas, saviaukude pool, esimesel korrusel käime me ikka vahel, nalja pärast, teisi vaatamas ja nii. Seal on õpetaja Kommsaare klass ja õpetaja Meiuse klass ja. Päris taga otsas on poiste tööõpetuse klass, aga sinna me ka ei lähe, seal on suured, nagu ka kodundusklassis.

Garderoobid on väga ägedad. Mulle väga meeldivad need lahedad silikaadist seinad millegi pärast ja rohelist värvi võrk on ka lahe. Meie garderoob on peauksest sisse tulles fuajeest esimesele korrusele tõusva trepi kõrval paremat kätt teine. Seal kaob mul ühel päeval ära mu roheline ilus ranits. Esimeses klassis oli mul valge ja pruuniga kandiline ranits, edaspidi meie roheliste akende ja käsipuude ja garderoobidega koolimajas on mul ka roheline kandiline rantis. Ja see kaob mul ühel hommikul garderoobis ära. Ma lähen üles õpetaja juurde ja räägin, mis juhtus. Õpetaja Kuusk ja Õpetaja Laurimaa tegelevad mõlemad asjaga, juba minnakse ka direktori juurde. Ma olen väga mures. Õpetajad küsivad korduvalt, et kas ma mitte ei jätnud oma kotti koju. Ja mina olen täiesti veendunud, et ei jätnud, et ma võtsin ta garderoobis seljast, nagu igal hommikul, ja kui ma jopet seljast võtsin, siis selle ajaga kadus kott ära. Lõpuks ikkagi helistab keegi õpetajatest meile koju ja selgub, et ma olen koti ikkagi koju jätnud. Jälle on jube piinlik, et ma selline udupea olen. Õpetaja Kuuskki ütleb ju koguaeg, et Jüri õpib väga hästi, ainult, et lihtsalt unustab kogu aeg tähtedele täppe panna.

Meie garderoobi lähedal on hambaarsti kabinet. Hambaarstiga on mul suhted head, ta ei tee mulle haiget. Riistad on seal küll koledad. Kui hambaarsti kabinet hiljem kinni pannakse, siis vedelevad need riistad siin-seal koolimaja peal ja mõni pätim vist isegi saab mõne neist endale näpatud. Aga hambaarsti suhtes ei teki mul küll mingeid jubedaid nõukalugusid valust ja puuridest.

Sealt edasi saali poole on kantselei ja direktori kabinet, kus ma algklasside ajal ei käinud. Ja siis, saali pool, õpetajate garderoob.

Saal on väga eriline koht. Saali nimetatakse aulaks ja see tundub mulle pikki aastaid väga imelik sõna. Miks ütleb mõni õpetaja lühidal aula ja mõni jällegi auula. Ja mida see ikkagi tähendab? Ju ikka seda, et see on austusväärne koht, auväärsete sündmuste koht, koht kus, antakse au, aula.

Aulal on kaks ust, algul kasutatakse peauksepoolset, siis aga millegi pärast müüritakse see kinni ja kasutusse jääb üks lai uks. Saalis on mu suur lemmik, uhiuus must Estonia tiibklaver. Klaver lõhnab laki ja värske puidu ja vase ja vildi järele. Klaverikaane pikk sihvakas võti asub õpetaja Laurimaa valduses. Meie koolis tegutseb ka muusikaklass, mille õpilasena on mul suur au käia õpetaja Laurimaa juures meie uhke klaveri võtme järel, et siis tühjas parketihõngulises saalis üksinda uhiuut lõhnavat klaverit harjutada. Saalis klaveriga suhtlemine on kõigi mu Vesiroosi-aastate ilusamaid mälestusi. Sellest klaverist kujuneb mu suur sõber. Olen teda lapsest saati väga austanud ja hoidnud. Ühel hetkel enam kaas lukus ei käi ja võtit küsima ei pea ja nüüdseks ma ei teagi, mis temast on saanud.

Saalis toimuvad mu muusikastuudiumi kahe esimese aasta õpingud. Õpetajaks on Margit Sarri, väga temperamentne ja eriline inimene. Tema õpetusstiil ja lahedad ütlused jäävad kauaks meelde. „Järgmine kord oled kohal nagu viis kopikat!“ Muusikaklassi solfedžotunnid toimuvad üleval teisel korrusel saviaukude ja alevi pool muusikaklassis, mis on jälle lapse jaoks üks eriline koht: klassiruum tõuseb taga kõrgemale ja tagaseinale on maalitud suured klaveriklahvid. Muusika klassis käib terve hulk vanemaid ja nooremaid lapsi, kes õpivad erinevaid pille. Mu õde Marju õpib näiteks Aivar Araku juures kannelt.

Õpetaja Sarri muusikaklassi päevikus: „Etüüd – ära mängi peast!“ „Etüüd – lõpuni koos kätega, PÖIAL KÕRGEKS!“ „Do mažoor, heliredel üles, alla, keskele, lahku, kokku, üles, keskele, lahku, kokku, alla. Akordid, pikk kolmkõla.“

Peauksest saviaukude pool on võimla, hilisem aula. See on minu jaoks mõnevõrra võõras ja kõhe maailm. See on spordipoiste ja kekaõpside maailm, mis mulle väga ei sobi. Igal võimalusel püüan kekatundidest vabastuse küsida. Võimlas käib pidevalt üks suur jamamine raskete ja tüütute vatti täis topitud pallidega, rõngaste, kitsede, pukkide, köitega. Sinna köite otsa pole ma kunagi roninud. Rohkem olen ma istunud akna peal ja vaadanud, mis teised teevad.

Erinevalt võimlast on mu suur lemmik kunstiklass. Sealsetele seintele on õpetaja Aime Peever maalinud lahedad kõverikud tornidega majad ja tänavad. Ja seal klassis on eriline välismaist päritolu vändaga pliiatsiteritaja. Ja kõik need kunstiklassi lõhnad, mille loomisele ma kõik pidevalt kaasa aitame: paber, papp, guašš, tušš, tilgatrükk ja vahakriibe! Papjeemaššee! Meie õpetajateks on algklassides nii Aime Peever kui Krista Urveti ja nende kunstitunnid meeldivad mulle väga. Käin Krista Urveti juures ka kunstiringis, algul natuke Mini Anima ruumides, siis aga juba Maghira Kunstikoolis Metsapargi tänaval. Kunstitunnis teen näiteks hiire, kelle keha on lõngakeradest ja hallist riidest ning kelle käed ja jalad (just, käed ja jalad) on välja lõigatud nahast, silmadeks nööbid. Just see nahast käte ja jalgade väljalõikamine meeldib mulle eriti, sest see nahk lõhnab nii eriliselt. Saba ka. See hiir jääb veel aastateks niiviisi hästi lõhnama. Maalimisel kasutan tädi Vilma õmmeldud pruuni põlle ja kätiseid. Muuhulgas valmib mul ka maal kahest päkapikust, mis lähetatakse rahvusvahelisele võistlusele „Maakera on meie kodu“. Mul on natuke piinlik, et see töö saadetakse, sest see ei ole minu meelest üks mu paremaid.

*

Algklasside olmes on kesksel kohal sulepea, mida on vaja tindipurgist täita. Sulepeaga seltsivad kuivatuslapp ja kuivatuspaber. Kuivatuslapp on selline nunnu ümmargustest üksteise otsa laotud ja nööbiga kinnitatud flanell-lappidest koosnev kihiline padjake, mille sisse saab vajadusel sulepead kuivatada. See on tõeline revolutsioon, kui onu Peeter Saksamaalt mulle uue pinali toob. Sellist pinalit ei ole mitte kellelgi teisel, see on äärmiselt uhke asi. Ja väga ilus asi. Pinal koosneb kolmest nö lehest, mille külge kinnituvad viltpliiatsid, tindipliiats ehk tintenpenn ehk tintekas, mõne jaoks ka tintenkas, tindiballoonid, kustutuskumm, pliiatsid, erilised udupeened läbipaistvad välismaa joonlauad ja mis kõik veel, pliiatsiteritaja. Pinal on väliskülgedelt pehme ja mõnus, käib punaste tõmblukkudega kokku, külgedel mustal taustal on heledad ja väga sümpaatsed elevandid ja palmikesed. Ja mis lõhn sellel pinalil on! Ennekogematu välismaa lõhn! Ma lihtsalt ei väsi oma pinalit nuusutamast! Ja vahel ma annan teistele lastele ka teda nuusutada. Ja vahel ma annan teistele ka oma tintekat proovida. Elu muutub välismaise tindipliiatsi ilmudes ikka väga palju lihtsamaks, ei ole enam tarvis tindipurgiga lökerdada ega kuivatuspaberi ja kuivatuslapiga jamada.

Ühel päeval me teeme selle uue pinaliga pätti ka. Me võtame, vist Jaanuse ja Raini ja kellega ühe täiteballooni, paneme Viljandi maantee ääres kõrgepingeliinide all veeloigul jääle ja siis ma hüppan selle kannaga puruks, nii et tinti lendab.

Välismaa asju imbub meie teadvusse muidugi aasta-aastalt üha enam. Eriline ekstaas valdab meid, kui kooli saabub Rootsist abi korras hunnik neoonvärvides joonlaudu, mille külge on kinnitatud harilikud pliiatsid ja kustutuskummid. Neid taas eriliselt lõhnavaid joonlaudu ei saa aga mitte kõik lapsed, vaid neid jagatakse eriliste teenete eest: näiteks on selline Lääne ime veerandi parima õpilase preemiaks või saavad need endale tantsulapsed esinemise eest rootslastele. Joonlaudade jagamisega tegeleb põhiliselt Tiiu Laurimaa. Mul on neid mitu tükki, nõnda et ühel hetkel need juba omamoodi devalveeruvad.

Eeskujulikele õpilastele jagatakse ka kiitusekirju ja kleepse, millel on meie kooli sümboolika. Selline naljakas number kaks, mis on ühtaegu R ja mille on kujundanud Ado Tuuga. Meil on selline kooli sümboliga lips ja rinnanõel ja igasuguseid kleepse ja tänukirju ja kiitusekirju hea hulk.

Eks selle eeskujuliku õpilase eluga kaasneb ka omajagu jama. Kõigile klassikaaslastele ei sobi see, et ma õpin hästi ja et mulle meeldib jääda pärast tundi õpetajaga kõnelema. Nii hakkavad nad mind memmepojaks kutsuma. Eks igaühel on hüüdnimesid, mõni nõmedam kui teine, aga ikkagi ei meeldi mulle üldse see memmepojatamine. Sellega püütakse mind ju solvata, näidata, et ma olen oma püüdlikkuses ja huvis tegelikult teiste mõõdupuude järgi hoopis nõrk ja otsin lihtsalt täiskasvanute toetust. Eks kiusamist tuleb vist enam ette põhikoolis, aga ka algklassidesse jäävad mõned äärmuslikumad seigad. Üsna selgelt on silma ees Jaanus Vassil, kes on haaranud koolipingi ja ründab sellega mind. Jaanus jääb mulle tegelikult meelde üsna muheda ja sõbraliku tegelasena, vahel läks ta lihtsalt ägedaks.

Igas klassis on väike plastmassist raadiokrapp. Selle kaudu on vahetundidel kuulda kooliraadiot, meie sellest suurt ei hooli, sest me ei saa hästi aru, mis seal räägitakse. Keerame tavaliselt selle lihtsalt kinni, kui muusika asemel on jutt.

Koridorides on kraanikausid, millel on tagurpidi kraanid, ots ülespoole. Nendest saab vett juua. Mina nendest kunagi ei joo, sest et rumalad poisid sülitavad sinna sisse ja reostavad neid kraane.

Selle eest, et lapsed koridoris ja klassis vahetunni ajal pättust ei teeks, vastutavad korrapidajad. On olemas korrapidajad-õpilased ja korrapidaja-õpetaja. Korrapidajatel-õpilastel on rinnas plekist punased ümmargused Normas toodetud märgid suure musta K-tähega. Korrapidajatel-õpetajatel on rinnas samasugune kollase taustaga märk. Ühe korruse peale on üks korrapidaja-õpetaja ja igas klassis kaks korrapidajat-õpilast. Kui oled korrapidaja, siis sinu ülesandeks on muidugi vaadata, et keegi pättust ei teeks, ja siis ka kenasti tahvlit pesta ja sodi üles korjata. Korrapidaja olla on mu meelest täitsa uhke. Need õpilased, kes on korrapidajad, on kohe teises staatuses, ei mängi ja ei jookse ringi, vaid käivad rahulikult ja väärikalt ringi ja vaatavad, et kõik oleks korras.

See ei jää mulle täpselt meelde, millal me peame kellanuppu vajutama. Igaljuhul on meie koolielus periood, kui kõik õpilased käivad järgemööda koolikellanupu juures lauas istumas ja kella helistamas. Hommikul on juba vaja sinna istuma minna ja olla sel postil kuni päeva lõpuni. Direktor on ka kohe hommikul garderoobist üles õppehoonesse suunduvate treppide otsa juures, sealsamas kellanupu ligi ja ütleb kõigile kenasti tere. Samas muidugi kontrollib ta, kas kõigil on vahetusjalanõud olemas. Suurtel keskkooli poistel on naljakad suured sussid, nagu meie Taadi sussid. Neil on ka diplomaadikohvrid, pikad juuksed ja ülikonnad. Suurtel keskkooli tüdrukutel on violetsete ja siniste ruutudega pikad seelikud. Nad on ikka väga suured ja teistmoodi.

Garderoobide juures on jõulu ajal aga väga ilusad suured kuused. Need ulatuvad üles katuseakendeni ja on rõõmsasti tuledes. Mulle jõulud väga meeldivad. Nüüd räägitakse ikka jõuludest ja peetakse neid avalikult. Vanasti rääkis vanaema mulle jõuludest salaja ja sosinal ja näitas oma kummutisahtlis vanu kolme lõviga münte ja ütles, et kui ta ära sureb, siis on need mündid mulle päranduseks. Vanaema räägib ka Piiblist ja Kristusest. Vanaema tegi Mahtras aastavahetuse ajal ka söögipalve. Kõik need on nüüd uued asjad, ehkki samas on need vanad asjad. Nüüd käime me terve klassiga alati jõulu ajal kirikus. Läheme pika lastevooriga jalgsi alevisse ja kuulame siis kirikus pastorit. Suurt midagi muidugi aru ei saa, aga kirik on nii ilus ja jõululaulud mulle niiväga meeldivad: „Kui he-e-e-e-eeee-lee-daim vääälk!“ Kirik meeldib mulle üldse lapsest saati oma salapära, pühalikkuse ja vaimsusega. Me käime kooli kõrvalt ka pühapäevakoolis, meile kingitakse laste piiblilood ilusate piltidega ja me kuulame pühapäevakooli õpetajat kiriku kõrval väikeses puumajas, mis hiljem ära laguneb ja mille kohal on edaspidi lihtsalt muruplats. Pühapäevakoolis on imelik lõhn, nagu ka muusikakoolis ja huvikoolis ja kunstikoolis. Kõigis neis nö kõrvalkoolides on omamoodi kummaline lõhn. Pühapäevakoolist antakse meile eriti uhked papist ruumilised jõulukalendrid, selliseid ei tule enam edaspidi, need on täiesti ainulaadsed. Kiriku kaudu saabub kodudesse ka hulganisti šokolaadi ja muud nänni.

Koolimaja juures õues on jõulu ajal ka üks suur kuusk ilusate suurte värviliste tuledega ehitud. See puu asub Estoplasti pool koolimaja juurest Viljandi maanteele viiva jalakäijate tee ääres. See meeldib mulle väga. Hiljem enam seda puud ei ehita ja ta võetakse üldse maha. Jõuluajal saame koolis alati erilist jõulutoitu: viinereid ja hapukapsast. Söökla aurab üleni hapukapsakaussidest ja see lõhn levib kaugele koridoridessegi. Kui sööma koguneme, siis ootame suures rivis söökla ukse taga. Enne peame sealsamas suurtes nõukakraanikaussides käsi pesema. Mulle jääb väga meelde, kuidas üks õpetaja mind söökla ukse taga rivisse kõndides õlast lükates suunab ja kuidas see mulle üldse ei meeldi. Sellist õlast kerget edasi nügimist on veel ja küllap seda tehakse ka teistele õpilastele, aga see mõjub mulle kuidagi eriti isiklikult ja alandavalt. Nagu ma ise ei oskaks kõndida ja nagu ma ei teaks, kus söökla on. Nii head toidulõhna tuleb ju sealt!

*

Algklassides käin usinasti rahvatantsus. Ma ei teagi täpselt, miks. Tõenäoliselt on oma osa õpetaja Laurimaa karismaatilises mõjus. Aga eks rahvatants on tore ka. Käime ju igal pool huvitavates kohtades esinemas. Näiteks ükskord oleme rahvapeol Kuusiku metsamajandis Iira külas. Seal koguneb hulk pensionäre ja meie esineme neile. Pärast on vaba tantsupidu ja mina tantsin oma õe Marjuga padespaani. Oi, kuidas mulle see tants meeldib. See on mu lemmiktants, nii väärikas ja ilus. Ja õega on seda väga vahva tantsida. Veel meeldib mulle väga oige ja vasemba. Konnatants on naljakas ja suured koerad-väiksed koerad. Meie oleme väiksed koerad ja keskkooli rahvatantsijad on suured koerad. See on poiste tants. Keskkooli poisid on nii suured. Üks on Pettai. Tema teeb kogu aeg palju nalja ja vigurdab ja õpetaja Laurimaa lõõbib temaga. Oi, ja suurte rahvatantsijate hulgas on ka üks eriti ilus brünett, kes mulle väga meeldib. See on üks mu elu esimesi armumisi, Anniki Saluste, Helen Rekkori ja Triin Elleri järel. Eks ma oskan armumiseks seda muidugi alles aastate pärast nimetada, aga see see kindlasti on. Ma muudkui vaatan seda ilusat naist, ei saa teistmoodi, tahaks temaga rääkida, aga ei julge. Tema naeratab mulle. Ma isegi ei tea ta nime.

Meie rahvatantsuproovid on aulas. Seal esineme ka väga tihti. Igasugustel Ullo Toomi sünnipäevadel ja muudel Tiiu Laurimaa korraldatud ilusatel rahvuslikel pidudel. Laurimaa paneb ükskord ühel peol ilusa küünla põlema. Küünla juures on kimbuke kuuseokste ja käbidega. Laurimaa peod on üldse alati väga nunnult dekoreeritud. See on kohe omaette esteetika, mida ta viljeleb. Ka tema klass on väga kena. Ja kui siis Laurimaa paneb küünla põlema, siis tehakse sellest pilti. Ja kui siis pärast on võimalik peopiltide hulgast valida, siis mina valin lisaks oma klaverietteaste piltidele ka selle Tiiu Laurimaa küünlasüütamise pildi, sest see meeldib mulle. Üks ulakas poiss ütleb siis, et Laurimaa tõmbas kanna alt tuld, ja näitab ise häälitsedes, kuidas see käib. See kommentaar jääb edaspidi alati seda nunnut kuuseokste, käbide, küünla ja Laurimaaga pilti saatma.

Tantsuproovides peame vahel rivis seisma ja ootama. Ükskord rivis olles on äkki väga valus. Nimelt minu selja taga seisev Kristjan Mets näpistab mind millegi pärast tagumikust. Kui ma üllatunult tema poole pöördun, siis ta lihtsalt naerab. Mul on piinlik, ma lähen näost punaseks, pööran tagasi ja ei ütle midagi. Siis on aga kohe meie kord ja me läheme teeme lava ees poistega konnahüppeid.

Meil on ka ülevaatused. Need on väga tähtsad, sest meid hindavad ülevaatustel teised tantsuõpetajad ja otsustavad, kas me saame tantsupeole. Tantsime siis eriti püüdlikult, hoiame oige ja vasemba ajal ilusat hoiakut, suunaga ringist välja, ja oleme kindlad, et me meeldime vaatajatele. Me oleme ometi Tiiu Laurimaa tantsulapsed. Ja meid valitaksegi tantsupeole.

Mina käin tantsupeol kahel korral, 1990. aasta üldpeol ja 1993. aasta koolinoorte peol. Väga eriliselt jääb meelde esimene pidu. Me teeme proove Sõle tänava koolimaja staadionil ja veel ühel staadionil, mille asukohta ma ei tea. Tohutult kuumad ilmad on. Muru on kuivanud ja terve plats tolmab. Päike lõõskab. Me tantsime murule kinnitatud papitükkide järgi. Kõik muu on lihtne ja selge, vaja on vaid üldised liikumised selgeks saada. Üks tädi lõugab mögafoniga üle platsi ja meie teeme, mis ta tahab. Vahepeal tuuakse meile kohukesi ja limpsi ja jäätist ja need on totaalsed õnnehetked.

Ööbin vanatädi Laine korteris Kolde puiestee hruštšovkas koos onu Hainiga. Õhtuti vannitoas pestes nuuskan ninast kilode kaupa sinna päeva jooksul kogunenud staadionitolmu. Pole midagi sellist elus enne kogenud. Siis vaatame elutoas diivanil lesides Soome televisioonist multikaid. Olen eriti liigutatud ühest Snoopy-nimelisest koerast. Hommikuti teeme tädi Laine pisikeses köögis toredaid ja ülimaitsvaid võileibu tomati ja kurgiga ja siis viib onu Hain mind Karl Marksi ehk Sõle tänava koolimajja, kus kõik teised ööbivad. Õhtuti olen vahel seal teistega koos. Käime lähedal asuvas poes näksimist ostmas ja longime niisama nõukaaegselt lõhnava kooli peal. Väga eredalt jääb meelde meie tantsurühmast Pelle Sarri, mu klaveriõpetaja Margit Sarri poeg. Ta on kõige popim poiss, väga lahe, meeldib kõigile tüdrukutele, on tõmmunahaline ja ilus, kannab meist kõige esimesena miami päikeseprille, kuulab kaasaskantavat suurt kandilist kassettmakki. Pelle makist ööbimisklassi koolimööblikuhjade vahel üürgav Patty Smithi „Because The Night“ jääb mulle eluks ajaks meelde ja tähendab pikka aega erilist ülivarateismelise magusvalusat meeleseisundit, kus on tunda, et keegi ja miski on nii äge ja tahaks ise ka nii äge olla, aga ei oska ja siis lihtsalt longid kuskil selle ägeduse ligiduses ja naudid seda omamoodi. Ei teagi, mis Pellest edasi saab. Üks hetk ta igatahes meie koolis enam ei õpi. Ma mäletan, et üks tema väljenditest oli „tai pohh“ ja ma arvasin, et see on roppus. Alles hiljem taipan, et Pelle hüüdis Issandat appi. Igatahes on ta nii õpilaste kui ka õpetaja Tiiu Laurimaa lemmik. Alati, kui läheme tantsulastega kuhugi esinema ja mõnele õpilasele on vaja anda eriline ülesanne, siis saab selle Pelle. Näiteks hoiab just tema seda ilusat suurt küünlaga kringlit, mille me kultuurimajas (alles hiljem taas rahvamaja) Urvetitele kingime.

Kui tolmused ja palavad proovipäevad on staadionitel selja taga, koguneme rongkäiguks. Kui marssima hakkame, tekib mul Annikiga millegi pärast väga tõsine konflikt. Me läheme täiesti kaklema, nii et minu vasksed kuuenööbid ja tema patsipaelad lendavad. See on päris karm rüselus, aga nagu elus ikka, ei jää halvad asjad väga meelde ja rohkem sellest kähmlusest teada polegi. Jõuame laululavale ja seal ripub kaare all tohutuilus valge lüüra. Meil on samasuguste lüüradega sinised kiletaskuga kaelakaardid. Lippame peoplatsil ringi, sööme igasugust üleminekuaja nänni, kuulame ilusaid isamaalisi laule. Järgmisel päeval on tantsuetendus. Tantsime samasuguste papitükkide järgi Kalevi staadionil. Nüüd aga mitte proovirõivastes, milleks olid meil kõigil ühtemoodi kirjud välimaiste tekstide ja piltidega püksid-seelikud-pluusid, vaid rahvarõivas.

Rahvariided on omaette ooper. Kuivõrd ma kasvan kiiresti, siis on neid vaja pidevalt kas pikemaks õmmelda või hoopis välja vahetada. Meie rühma poistel on üleni sinised kuued ja püksid. Väga korrektne Lõuna-Harju kostüüm, aga mulle endale tundub, et meie riided on kuidagi igavad. Vasksed nööbid ja säärepaelad on küll kenad, aga meil ei ole selliseid vahvaid murumütse nagu mõnel teisel rühmal või siis selliseid värvilisi veste. Üldiselt on aga rahvariided ikka omamoodi pühad ja pidulikud. 2007. aastal presidendi vastuvõtuks lasen endale õmmelda just samamoodi tumesinised püksid ja kuue, ikka kenade vasksete nööpidega. Nüüd on aga mul vaba voli uurida välja, milline oli Juuru mehe pikk-kuub ja milline vest. Need on uhked, kuuel kena plisseer tagumiku peal ja vest ilus lilleline, võrkvöö ja kindad ja eriti kenad sukapaelad. Nii et ma omamoodi kompenseerin presidendipeoks valmistudes lapsepõlvest saati hinge jäänud kerge puudujäägi rahvariite osas. Paraku tuleb tunnistada, et ega ma seda üliuhket komplekti väga palju kandnud ei ole: presidendi juures, Mahtra muuseumi direktori Tiia-Helle Schmitte sünnipäeval Atla mõisas ja siis ka Eeru kõrtsis Vilde „Mahtra sõja“ ettelugemisel. Pärast neid sündmusi jäi mu rahvarõivakomplekt Raplsse Võsa tänavale seisma ja kippus kergesti koitama (üleni kvaliteetne villane riie ju). Ühtaegu oli Juuru vallavalitsuse töötajad seda minult üha sagedamini laenama hakanud. Nii tegingi ükshetk otsuse, et deponeerin komplekti Juuru vallamajja ja seal ta nüüd kenasti kogukonda teenibki.

Oh, selle ilusa keskkooli rahvatantsunaisele mõeldes meenuvad veel suured trummitšikid, kellel on meie kooli algaastatel suur trummiorkester, millega nad ka rongkäikudes marsivad ja kooli pidudel esinevad. Omaette groteskne vaatepilt.

24. aprill 1989: „Jüri! Kevadlill Sulle tubli tantsimise eest kevadõhtul. Tiiu Laurimaa“

15. jaanuar 1990: „Rahvatantsija Jüri! Lilleke Sulle – ilusa esinemise eest! Tiiu Laurimaa“ – tempel vildikatega koloreeritud.

*

Igatahes on Rapla II Keskkooli avamine tohutuks värskeks pahvakaks ühtaegu minu lapseteadvuses-ruumitajus kui ka Rapla kogukonnas tervikuna. Eesti vabanemine, meie uus kool, uus elu selles uues erilises majas on üks tervik. Lastena tunneme, et meie õpetajad ja vanemad on omamoodi õhinas kõigest, mis koolielus ja ühiskonnas toimub. Meie koolis on alati lehvinud sinimustvalge lipp.

Ühtlasi oleme meie teise klassi õpilastena uue värskelt avatud maja kõige nooremad, sest esimesed klassid õpivad endiselt lasteaedades. Nõnda oleme me 12. klassi lõpuks 1999. aastal ka esimesed, kes on selles majas tolle aja kontekstis õppinud kõik kooliaastad.

Algaastate vaimsusest jääb meelde ka kooli sinine vimpel, mis kantakse aktustele nn tunnusmuusika saatel ja heisatakse kooli ette lipuvardasse Vinteri-Vetemaa Põhjamaad lauldes. Mõtlen igal korral, kui see ilus lugu kõlab, et küll on ilus, aga meie koolil võiks ikka päris oma hümn olla, millega vimplit heisata. Tegelikult on koolil oma laul küll, aga see jääb meelde pigem kui revolutsiooniline protestilaul, mille sõnad on minu lapsetaju jaoks ülemäära keerulised. Meelde jäävad „fosforiit“ ja „autostraat“. Laul on hoogne ja äge, Ly Ehini sõnadel.

Meil räägitakse üha, et me asume suure maantee ääres, kõrgepingeliinide ja saviaukude lähedal ja see annab meile erilise oleku. Ja tõesti nii ongi. Kõrgepingeliinid mõjuvad kooli juures kummaliselt, nad liigendavad kooli jaamapoolsetest akendest avanevat vaadet omamoodi modernistlike installatsioonidena. Taeva pilvedemäng ja aastaaegade kaupa vahelduvad looduse lopsakad vormid on ses vaates kõrgepingemastide kandiliste struktuuride ja liinitrossidega tasakaalukas ja üksteist väljajoonistavas suhtluses. Seda vaadet jõuan pigem just aknapoolses pingireas istudes vaadata lõputult. Mööda neid elekriliine, saviaukude äärset maastikku, piki MEKi ehk tellisetehase sihvakat korstnat, Männi tänava tornmaja, vanaema katuseviilu ja maanteed liigub mu mõtlik õpilasepilk aastast aastasse. Kord tõuseb aeglaselt taeva suunas uus PKV mast. Õpetaja lubab meil tunni ajal seda imelugu akendele vaatama minna.

Nõnda et kõrgepingeliinidest oleme pidevalt teadlikud ja ühtaegu justkui ka uhked nende pärast. Laste hulgas liigub arvamus, et kõrgepingeliinide mõjul oleme me väga erilised, et liinidest kiirguv elektriline väli ergutab ja arendab meid ning kujundab meist erilise vaimuga inimesed. Samamoodi kummalised on saviaugud, mida ka just iga koolimaja juures pole. Saviaugud ulatuvad keerulise veesüsteemina kaugele võsasse, kuhu me kooli ajal kunagi ei lähe. See on ala, kus isa kunagi lapsepõlves alevinaiste ja lehmadega karjas käis. Meie vanaisa unistus oli, et saviaukude ümbrus tehakse korda. Nüüdseks on see saanud tõeks ja Rapla promenaad ulatubki neisse meile ligipääsmatuks jäänud kaugematesse soppidesse. Saviaukudel õitsevad igal aastal vesiroosid, meie kooli sümbollilled.

Kooli sünnipäeva 23. veebruaril tähistatakse alati väga pidulikult ja ilusti trepiaktusega. Terve kool koguneb treppidele, koridoriotstesse ja fuajeesse garderoobide vahele. Tunnusmuusika, vimpel, gümnaasiumi ajal kooli lipp, Eesti hümn, kõned, etteasted. Ma olen alati väga rõõmus, kui kooli sünnipäeval isa kõneleb, lastevanemate komitee ja edaspidi hoolekogu esimehena. Tal on suur lillekorv käes ja ta räägib nii armsasti ja peast. Ma elan talle alati väga kaasa. Ma tean, et ta on eelmisel õhtul kodus kõne kirjutanud ja selle meelde jätnud. Meie pere pärimuses on ka üks palake: Kord, kui isa on taas järgmise päeva kõnele keskendunud ja sätime perega magama, ütleb väike kolme-nelja-aastane Maili oma kaisuolenditele: „Tupsununnu ja päkapikk, ruttu magama, homme on kooli sünnipäev!“ Tupsununnu on selline värviline mitmejalaline naljakas karvane uss ja päkapikk on päkapikk, selline eriti kvaliteetne ülipeenest titele sobilikust sametjast kangast tilgakujuline päkapikk, ülipika tumepunase koonusja mütsi ja helesinise kehaga. Päkapikul on suur lai armas naeratus. Need kaks kaisulooma mu väikese õe pulgavoodi foonil kuuluvad minu jaoks sestsaati alati kokku kooli sünnipäevaga, kandes endas ühtaegu ikka sedasama uue ja hea aja vaimu.

---

[1] Kirjutamise käigus veenis mu ajaloolaseloomus mind ikkagi vaatama ka fotosid-videosid, koolivihikuid, õpilaspäevikuid ja klassipäevikuid ning lugema gümnaasiumiaegseid ülestähendusi. Sellegi poolest on enamik siinses kirjatöös paberile pandud mälupiltide järgi, mida olen siin-seal veidi eeltoodud allikate toel täpsustanud-avardanud. Täiesti kasutamata jäid paberkirjavahetus, e-kirjad 12. klassist, osa videosid (osa on kadunud), kõik helisalvestused, SenSuSe artiklid, alleshoitud kontrolltööd, kirjandid, kooli kroonika ja koos Ott Tiigirannaga detailideni üles filmitud vaated vanast koolimajast.

[2] Nii on mul meeles. Hiljem selgub avamisvideot vaadates, et võtme andis üle keegi ehitajatest.