Metamärkmeid Vesiroosist kirjutades

Kooliaeg on hilisemate kihtide all. Süvenemine on nagu arheoloogia! Hilisemaid kihte on juba hulgaliselt ja isiksus kujunenud, avardunud, muutunud terviklikumaks. Samas, jah, nii kummaline: see seal olen ka mina! Märkan aja kontinuiteeti, identiteedi kontinuiteeti. Kummaline, vaatan algklasside pilte ja täiskasvanud vaatavad vastu. Kui aga teen intervjuusid tänaste memmede-taatidega, siis näen lapsi.

Võtan ükskõik millise vihu: täiesti tuttav sodimine, nagu oleks just hetk tagasi joonistanud – hämmastav efekt!

Lappan vanu päevikuid ja korraga on kõik nii lähedal ja ikkagi nii kaugel...

Mälus on väga vähe otseselt õpetatust. Samas ehk ma ei suuda seda lihtsalt eristada igapäevaselt kasutusel olevatest oskustest ja teadmistest. Näiteks keel, väljendus, kirjutamine – see on aastatega selgeks drillitud ja lihvitud ja see on palju tööd ja vaeva nõudnud, kõigilt osapooltelt.

Kõike oleks saanud üldiselt palju mängulisemalt ja elulisemalt teha. Samas ma ei tea ka. Ehk mul poleks praegu üldse nii lahe elu, kui mind poleks niimoodi treenitud.

Tohutu drillimine on käinud. Mõnes mõttes on tegu olnud ikka omalaadi kinnipidamisasutusega, kus on vaja lihtsalt seda seltskonda paigal hoida ja ohjeldada, et nad ühiskonnale sobivaks kujuneksid. Sisuliselt saaks mu meelest samad asjad ikka palju rutem selgeks või siis mõningaid asju polegi vaja selgeks tuupida, kui see inimesele ei sobi.

Kodune elu on kooliga koos, neid ei saa tegelikult lahutada, samas katsun siin ikka koolile keskenduda. Palju tollasest elust jääb siit seega välja.

Vihud läbi aja: kord ja püüdlikkus vahelduvad lohakuse, väsimuse ja sotapotaga. On see loomulik lainetus? Mulle omane duaalsus?

Loobumismõtted, kahtlused. Aga kui seda poolikut, fragmentset kirjatööd poleks, polekski midagi kirjas. Kui mitte nüüd, siis millal veel? Kool saab 30, gümnaasium lõpetatakse. Nii et kirjutan. Jaan Kaplinski: „Kirjutamine on mulle alati vaevaline“, kõneldes Mati Undist, filmis.

Vihikutes on palju head infot kirjas. Enamjaolt kõik see ununeb. Püsivalt jäävad meelde inimeste olekud, suhted, suurelt jaolt nö „klassiväline“, vestlused omavahel ja õpetajatega.

Vesiroosi väärtus: mitmeplaaniline vaade maailmale; õpetajatega otsene ja lahe suhtlus; isiksuse arengu toetamine; samas rangus ja kvaliteet neis asjades, kus vaja.

Loen 11. klassi päevikukausta: Märkan, kuidas poiss laperdab, otsib ennast, leiab üha enam kindlust, siis kahtleb, vahepeal kaebab tuimust, siis ülemäärast tundlikkust; igaljuhul on näha isiksuse arengut; on tagasilööke, on edenemist. Kõige rängem on olnud ikkagi riigieksamiteks tuupimine, eksamišokk, seejärel sisseastumiseks tuupimine ja ülikooli astumine. Kui gümna ajal on olnud tundlikkust ja armumist ja kõrkust ja madalat enesehinnangut ja väärikust ja rõõmu ja kõike, siis põhiliselt ikka on näha, et poiss on arenenud, ülikoolis tuli aga väga tugev tagasilöök. Tunnetus on väga suuresti muutunud ülikooli algusaja päevikutes (neid lugesin hiljuti niisama: RVG viimased kuud ja ülikooli algus). Aga eks see ülikooli algusaja kukkumine ja sellest väljatulek, avardumine, on mind veel enam arendanud. Samas ega ma praegu ka päris õnnelik ja täisväärtuslik ei ole ju... Heh... Aga väga huvitav ekskurss enda sügavustesse on ikka see kooliloo ettevalmistus, mis võibolla ei jõuagi mingi artiklini, võibolla annab vaid pudemeid, aga on juba protsessina väärtuslik.

Tark poiss on olnud, kirjutan päevikupidamisest: „Taolisel kirjutamisel on tegelikult väga suur roll. Nimelt see kasvatab heal juhul järjepidevust ja aitab end paremini mõista“. Just seda ma siin tunnengi, ma mõistan end ka praegu paremini, kui loen neid noore enda, ohsa, mida!? 20 aasta taguse enda, uskumatu!, ridu... Uhh, 20 aastat! Apikene!

Kõiki allikaid kasutades kerkib sügavuti tollane elu. Ehkki märkmeid on üsna hõredalt, on neid ikkagi piisavalt. Näen nüüd sisemisi skeeme, dünaamikat palju paremini kui tollal. See on olnud noore inimese eneseotsingute aeg. On olnud mõningad jooned, mis on siiani minus. Kõik see laiskuse ja püüdlikkuse, boheemluse-pedantsuse, seksuaalsuse-platoonilisuse, vabameelsuse ja enesepiiramise dihhotoomia kõlab kõigest läbi. Ja heitlused nende kahe pooluse vahel. Ja nukrus, et ei oska elada. Ja üksikud õnnehetked, väga lihtsatest kogemustest. Kõik see kokku annab mulle praegu, 20 aastat hiljem tunde, et sellest võiks vabalt kirjutada romaani, luua filmi. Aga see on päris suur väljakutse. Ja ma tõenäoliselt ei vali seda. Katsun sellesse koolile kingitavasse kirjatöösse püüda üldiseid jooni, mõne pildikese.