Tartu, Emajõel on noor jää. Minuga koos lippab üks poisike, jookseb jääle. Ma hüüan, et ta kohe ära tuleks, sest jää on väga nõrk, aga ta ei kuula ja lidub mööda jõge edasi. Jää tiniseb ta taldade all, on üleni pinges, kohe purunemas. Kandun kuidagi teisele kaldale. Otseselt jääl ei kõnni. Olen lihtsalt korraga teisel kaldal kivi peal. (Eile olin ka unes rannal suure kivi peal ja vaatasin, kuidas hädised vanamehed astuvad vaevaliselt siin-seal madalas vees.) Eemal roostiku juures jää murdub ja väike poiss sulpsatab vette. Ma ei saa aru, mis toimub, kas ta tegi seda meelega või on see nüüd õnnetus. Üks mu sõber ja töökaaslane Valdo Valper, vana Liinatsura, on ka järsku üle jää kivi juurde kandunud. Me vaatame murelikult üksteisele otsa. Siis märkame, et kalda ääres läbipaistva noore jää all on naise pea. Me lööme jää katki ja kisume külmunud naise välja. Temaga koos ronib veest jää peale ka väike poiss. Raputab end kuivaks nagu koer ja jääb tõsise näoga meid ja veest välja kistud külma naist vaatama. Poisi ilmest paistab, et tema on nüüd oma töö teinud. Mul on hea meel, et poiss elus on. Samal hetkel avab naine oma siniseks külmunud huuled ja kostab: "Ohh, hea, et appi tulite. Villido käis ka juba." Aitame naise püsti. Ta on alasti, jääkülm, aga elus.
Järgmisel hetkel kõnnin lodumetsas põlvist saati selges ja päikesest sätendavas vees. Läheme koos sõbraga. On see nüüd Oliver või keegi teine, pole päris selge. Igaljuhul on meeles varasemadki käigud veteväljadel. Ikka oleme midagi kandnud, kuhugi viinud, hinged kummaliselt kerged. Ükskord oli suur üleujutus, vesi oli rinnuni, me kõndisime Valpriga kahel pool vanapärast lootsikut, millele oli kuhjatud virn Eesti Entsüklopeediaid. Lükkasime tasakesi lootsikut edasi, ise rinnuni vees, ja vaikisime. Siin-seal möödusime veest välja ulatuvatest piimapukkidest, millele oli laotud vettinud raamatuid. Nüüd liigume sõbraga kusagil Rapla taga lodumetsas põlvini vees ja kanname pea kohal mingeid sõidukeid, millega saaks avaramal veel lahedasti edasi minna. Metsa servas roostikus on kalamees, ta ütleb: "Ärge siin sisse minge, vat seal vasakul silla juures on hea koht" Kanname siis oma sõidukeid ikka pea kohal edasi, liigume piki kallast roostiku vahel kuni üleujutatud käsipuudeta jalakäijatesillani, mille veidi paigalt nihkunud massiivsed betoonplaadid paistavad mõnekümne sentimeetri sügavusel päikesekullas sätendavas vees. Kohe hüppame silla kohal kõhuli vette ja hakkame rõõmsalt ujuma. Sõidukid, mida kandsime, haihtuvad. Me oleme nüüd ise enda sõidukid. Vesi on karge. On ju kevad. Puudki ei ole veel lehes, alles punguvad. Päike paistab suurelt ja meie ujume külmas vees ja kõik see ajab naerma.
Järgmisel hetkel kõnnin lodumetsas põlvist saati selges ja päikesest sätendavas vees. Läheme koos sõbraga. On see nüüd Oliver või keegi teine, pole päris selge. Igaljuhul on meeles varasemadki käigud veteväljadel. Ikka oleme midagi kandnud, kuhugi viinud, hinged kummaliselt kerged. Ükskord oli suur üleujutus, vesi oli rinnuni, me kõndisime Valpriga kahel pool vanapärast lootsikut, millele oli kuhjatud virn Eesti Entsüklopeediaid. Lükkasime tasakesi lootsikut edasi, ise rinnuni vees, ja vaikisime. Siin-seal möödusime veest välja ulatuvatest piimapukkidest, millele oli laotud vettinud raamatuid. Nüüd liigume sõbraga kusagil Rapla taga lodumetsas põlvini vees ja kanname pea kohal mingeid sõidukeid, millega saaks avaramal veel lahedasti edasi minna. Metsa servas roostikus on kalamees, ta ütleb: "Ärge siin sisse minge, vat seal vasakul silla juures on hea koht" Kanname siis oma sõidukeid ikka pea kohal edasi, liigume piki kallast roostiku vahel kuni üleujutatud käsipuudeta jalakäijatesillani, mille veidi paigalt nihkunud massiivsed betoonplaadid paistavad mõnekümne sentimeetri sügavusel päikesekullas sätendavas vees. Kohe hüppame silla kohal kõhuli vette ja hakkame rõõmsalt ujuma. Sõidukid, mida kandsime, haihtuvad. Me oleme nüüd ise enda sõidukid. Vesi on karge. On ju kevad. Puudki ei ole veel lehes, alles punguvad. Päike paistab suurelt ja meie ujume külmas vees ja kõik see ajab naerma.
Teisel kaldal on heleroheline üleujutatud poolsaar, mille keskel on väike suvemaja, ujume selle uksest sisse. Pliidi ja voodi vahel on eriti tore piklik bassein ja karastav vesi. Lebame seal kõhuli. Ruumid on päikesevalged. Korraga lüüakse kusagil uks lahti ja sisse vajub lärmakas kamp. "Misasja teie siin teete?!" põrkab üks mulle peale. Ajan ennast veest sorisedes püsti ja vastan vabandavalt: "Andestust, me ei teadnud, kelle maja see on, uks oli lahti. Mõtlesime siin ainult natukene end värskendada ja siis veidi magada." Küsija ei tee mu vastusest väljagi, vaid virutab pliidi peale suure nõukaaegse praepanni ja valab sellele lohakalt pannkoogitainast. See hakkab kohe särisema. Siis lurtsutab ta üle taigna ketšupit, nii et osa sellest lendab jugadena üle panni serva pliidile ja soemüürile. Ülejäänud seltskond jaurab kusagil kõrvalruumis, avatakse õllepurke. Mul on korraga nii kahju, et meie helge pärastlõuna niimoodi pooleks lõigati. Me tõesti tahtsime natuke värskendada ja siis koos sealsamas nõukaaegsel kuššetil päikeselaigus magada. Aga mis seal ikka. Katsun majast väljapääsu otsida, astun siin-seal mööda purjakil paaridest, lõpuks leian väljapääsu.
Õues avaneb seesama hele veteväli. Näen eemal jõe ääres üht ümmargust platvormi, justkui veest välja ulatuvat karussellialust või paadisilda. Sellel istub Heiki koos konverentsikülalistega. Vaatame Heikiga üksteist vaikides. Mõlemad ei saa aru, kuidas teine siia sattus. "Võtame ehk ühe veini," ütleb siis Heiki ja ajab käe oma legendaarsesse musta üleõlakotti. Mina aga kandun eemale, Heiki jääb kolleegidega veini rüüpama. Ma märkan, et see imelik jõgi ja veteväli on mu lapsepõlvekodu lähedal alevimajade ja metsa vahellisel alal ja et saan siit lühikese ajaga koju kõndida. Kodus leian end seisvat krundi piiril plankaia ääres. Naabri Margo seisab teisel pool tara oma aias ja hoiab üles tõstetud kätel aia kohal imearmsat kutsikat. Päike muudkui paistab. Me seisame kahel pool aeda, Margo hoiab koera aia kohal ja me naerame.
Korraga seisan suure musta Šiva lingami juures, vaatan selle otsa ja imestan, et see on kokku sulatatud Tsaari-Venemaalt pärit kirikukellaga. Kell on võtnud lingami otsa kuju. Aga samas on ta säilitanud enda pinnatöötluse, kirja 1806, Piibli tsitaadid, meistrimärgid.
Korraga seisan suure musta Šiva lingami juures, vaatan selle otsa ja imestan, et see on kokku sulatatud Tsaari-Venemaalt pärit kirikukellaga. Kell on võtnud lingami otsa kuju. Aga samas on ta säilitanud enda pinnatöötluse, kirja 1806, Piibli tsitaadid, meistrimärgid.
25.11.13 Rpl
.
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar