burdoon jukerdab. mängija topib selle kinni, teeb teise bassitoru lahti ja laseb kuuldavale hoopis midagi muud kui tal algul plaanis oli. lugu lihtsalt voolab tema kaudu välja, voolab kuulajatesse ja paneb igas südames kasvama oma puu - kellel kumava kuuse, kellel punase vahtra, kellel värviliste tuledega tumerohelise tamme ja kellel õunapuu. mina lähen kohe enda vanemate istutatud noore kase juurde. tean, kuidas ta on, mismoodi ta taeva ja maaga suhtleb, missugune on tema elavhõbedane sisu. vajutan oma samasugusest voolavast hõbedast lauba vastu ta tüve, sulan temaga kokku ja paiskun üles pilkase ja tuulise novembritaeva poole. üleval näen, kuidas kase kaudu tuiskab maa seest tuld nagu tordi peale pandud ilutulestikust. kohe märkan, et torupilli jõnksulises rütmis liiguvad puu ümber tumedad kogud - ma ei tea, kes need on - kas muistsed esivanemad või paigavaimud või lihtsalt ühed sõbralikud ümmarguste silmade, naervate suude ja pikkade justkui sukkpüksist tehtud kõverike totuponukoonudega loomad. jah, igaljuhul on nad minu sõbrad ja nad tantsivad täies hoos ümber mu vanemate istutatud noore heledasti kumava kase. tants kogub sedavõrd tuure, et kõik koonulised muutuvad valguseks. tegelikult on see üks huvitav asi: tantsitakse justkui üsna inimvõimete piires hüpates ja kehad on hoomatavad, samas kasvatab ring kuidagi seestpidi kiirust ja läbi tantsijate hakkab paistma väga kiiresti liikuv valgus - tantsuring hakkab vihisema nagu keerutataks pimedas hõõguvat tukki, ainult heledamalt. valgusjuga ja sabatantsu hüppavad kujud on korraga, on üks ja sama.
me tantsime kase juurest õuele, teeme ringi ümber maja, kus just nüüd sai valmis uus pottidest pliit soemüüriga. siis liigume tamme juurde, tantsime ümber tamme. siis alla sepipajani, millele teeme samuti ringi ümber. sepipaja juurest kargleme metsa. seal suurte kuuskede ja toomingate vahel teeme mitu tiiru. hämara ja niiske metsa alla jääb meist helendav jälg. ilmuvad kevadised jänesekapsad ja ülased. tuleme vana võsastunud karjatänava kohal metsast välja ja tantsime vahepeal millegi pärast nii kümne meetri kõrgusel õhus, justkui mingisugusest nähtamatust mäest üles ja alla. sääse talu rehielamu juures maandume uuesti, tantsime läbi terve õue, teeme tiiru ümber kaheharulise vana pärna ja hooneasemete, tõuseme veelkord ilmselt teist nõlva pidi nähtamatule mäele ja liigume siis kiiresti jaanituleplatsini, kus meie lähenedes löövad korraga lõkkele kõikide aegade jaanituled ja tantsivad kaasa kõikide jaaniõhtute tantsijad. edasi hüpleme väljamäge mööda üles vana tuuleveskikohani, kääname sealt mööda talupiire ja põldusid tagasi. väravani jõudes hüüame üles kõik siin kobaras koos olnud kadunud talude kaevud. neli valgusesammast paiskub kaevudest tuulise taeva poole. hüpleme helendama ka reheahjuvareme ja rõialuse, teeme veel ühe tiiru ümber siin vanas sumbkülakeses ainsana katuse all oleva elumaja ja tema värske kolde ning tuiskame kase juurde tagasi. puu tõstab meie tantsuringi üles. kerkime umbes 50 meetri jagu. seal kaetakse suur u-kujuline pidulaud. valgete linadega laua ääres seisab hele kuldse krooniga naine ja jagab oma südamest tantsijatele valgeid pätse. see on püha kadri õhtusöömaaeg.
*
2007. aasta kadripäevaks sai täiesti planeerimata moel valmis meie pere Rapla saun - üks helge koosolemise paik. 2008. aasta kadripäeva eel nägin unes, et Rapla vanaema maja kõikide aegade koerad on tulnud õunaaeda tasakesi kokku. Tänavu valmis samuti täiesti ettekavatsematult täpselt kadripäevaks Vanajaani pliit. Päevake-paar enne seda nägin unes, kuidas Mahtrasse Taadi õuele on kogunenud kõik selle talu koerad - lihtsalt olid seal kõik, istusid rahulikult. Lapsele teeb selline asi suurt heameelt. Nii nagu tantski - möödunud reedel ehk kadrilaupäeval löödi ERA uurijate toas Kadri sünnipäeva pidades spontaanselt tantsu - viimati oli seal niisuguseid pidusid vanal Eesti ajal. Ja täna siis säärane torupillirännak, mille lõpus tundsin ta ära - selliseid tegusid teeb Kadri.
29. novembri öösel 2011 kell 01:41 Raplas oma toas
.
29. november 2011
2. november 2011
Kaunauni
Siri ja Heli hakkavad just koolimajast minema. Heli küsib minult, kas nad jõuavad bussi peale. Vastan, et ma ei tea, ehk jõuavad. Astume koolimaja uksest välja, kõnnime treppidest alla. Mu kolleegid libisevad pilves sügistaeva all mööda pikka asfaltteed bussipeatuse poole. Nad lähevad koos, aga samas nagu täiesti eraldi. Liiguvad ühe kiirusega, ühes suunas, aga mõnekümnesammulise vahega. Räägivad omavahel ja ei räägi ka. Lasen neil rahulikult libiseda. Siril on pikk helehall ja kergest kangast mantel. Mõtlen, et mul on ju taimi tarvis, aga olen paljajalu ja metsas on praegu üsna sopane. Lähen aga ikkagi. Luban endale, et puutun oma kooliaja saviaukude ja suvilatega unenäometsa vaid servast, et käin vaid taimede järel ja ei jää pikemaks uitama, ehkki kõik avab ennast kohe, kõik kutsub voolama ja uudistama. Pärast koolimajas tagasi olles kuulen häält: "Las lähevad need kaks - see särav ja see paljasjalgne." Rahva hulgast käib kahin läbi ja ma ei saa algul aru, et ka mind mõeldakse. "Jaa, sina jah, sa oled välja valitud," ütleb suur hääl, mis kostab justkui lae alt, seinte ja ka kõigi inimeste seest korraga. "Ainult paljasjalgsed võivad läbi minna".
Loen kuulutustelehe "Soov" paberversiooni ja näen, et Rika on sinna pannud lühikese kuulutuse: "Kohtume taas Vanajaanil. Tervitan ja kallistan". Selles Austraaliast Eesti netilehe kaudu trükki lastud sõnumis on kindlasti midagi veel. Muidugi on seal meie sõprus ja sarnased teed, seda niikuinii, aga seal on nüüd midagi veel, midagi uut, või vana, midagi, mis hakkab nüüd taas meelde kerkima, esile tulema. Hoian kuulutust enda silme ees, see on korraga nii suur - umbes kolme minu kõrgune ja kahe laiune. Loen teda veelkord ja siis ta hajub. Seisan koolimaja väravas, puude all, mis Viljandi maantee ehitusel maha raiuti, siin aga veel või ikka alles on. Ajalehekuulutuse hajudes, näen, et seal puutüvede juures on minu kõrval Rika ja Martin. Me vaatame üksteist ja see uus või ürgvana, mis hakkas just esile kerkima, teadvusse tõusma, on kohal - valgused on selged ja sügavad - ümber peade kumavad rubiinpunased ja tumerohelised, sõrmeotstest samamoodi, ümbritsevast loodusest ka. Rõõmustame ja saame taas aru, et see ei ole mingi suvaline koolimaja (kas üldse on olemas suvalisi koolimajasid), teame, et see, et meie siit koos kasvasime, on selgelt nii säätud, on olnud vajalik ja kannab meid veel kaua, ja on tegelikult kandnud juba kaua-kaua enne, enne kui üldse siia kooli tulime, enne kui üldse sündisime. Me kuulume kokku. Me oleme sarnased. Ehkki me ei kohtu enam tihti. Sestap on vägaväga armas, Rika, et Sa selle kuulutuse teele panid.
Kuidas nad selliseid väljakuid küll teevad. See on nii suur ja lai ja tervenisti kaetud tumepruunide lihvitud graniitplaatide ja tumepruuni terrakotadekooriga. Plaate on siin suuremaid ja väiksemaid, nad moodustavad lisaks sillutisele keset väljakut laia ja lameda basseinidest ja hauaplaatidest koosneva memoriaali. Siin on kunagi töötanud purskkaevud, aga praegu on kõik basseinid kuivad. Nende tohutulaiade aga mitte sügavate, nii ühe jala sügavuste süngete basseinide servades on sadu väikeseid pruune mälestustahvleid ja hauakivisid. Nende ehisraamid näevad välja nagu nad oleks tehtud Domino küpsistest, ainult valget kreemi ei ole kasutatud - kõik on aina pruun ja osalt läikima löödud. Lihvitud graniitpindadelt peegeldub üksikuid kollaseid tulesid ja justkui ka öötaevas väljaku kohal, ja öötaevas nende noorte meeste nägudes keda plaatidel kujutatakse. Kui neid kivisse paigutatud portreid lähemalt jälgin, märkan, et kõik need on tegelikult ühte nägu - kõigilt vaatab vastu noormees Franz Kafka. Ümber portreede on muudkui läikivad tekstid, õigeusuristid (mitte taaveti tähed) ja murenev pruun küpsiseladu. Et see paik tundub oma pompöössusest hoolimata üsna mahajäetud, aga pakub mulle siirast huvi, siis korjan seal ringi lonkides mõned ilusa profiiliga pruunid küpsisetükid oma pruuni kuue pruunidesse taskutesse. Kui taskud on just täis saanud ja ma ühe haua plaadi juurest püsti tõusen, märkan järksu, et ümber basseinmemoriaali on kogunenud tohutu hulk rahvast. Terve väljak on täidetud paksult vattidesse mähitud mammidest, kelle hulka on sattunud peotäis kõhetuid habemesse kasvanud ja musta riietatud mehi. Samal hetkel kui tõusen, hakkavad pruuni väljaku ääres tohutu mürinaga lööma suure pruuni õigeusukiriku kellad. See kirik oleks nagu sekundiga siia kohale lennanud. Keerasin ennast jalamaid kiriku poole. Märkasin, et seisan keset platsi ja kõik näevad mind ja mu küpsisetükkidest punnis taskuid. Üle taeva kõmises "Otche nash, izhe esi na nebesi!" Mulle tundus nagu see oleks tulnud mu ema lapsepõlvest pärit suure plastmassist ded morosi paksude vuntside vahelt. Vattidesse mähitud eided vaatasid mind ja mu taskuid. Või ei vaadanud. Või ma ainult arvasin, et vaatavad. Või oli neil tegelikult täiesti ükskõik. Ükskõik sellest murenevast platsist ja sadadest noormeestest või siis sellest ühest noormehest, keda see plats kujutas. Kas neid mammisid üldse oli, võibolla ma mõtlesin nad sel öötunnil lihtsalt välja ja olin pruunil väljakul täiesti üksinda - niisama üksinda nagu see Kafka-näoline noormees. Ei, siin on palju rahvast, kiriku treppidel seisavad lippudega vaimulikud ja nende lähemad sõbrad. Mul on vaja võimalikult vaikselt eemalduda, ehkki jah, eitedest ma enam niipalju ei hooli, nad on samasugune pruun ollus nagu kogu see väljak. Teravamad ja tähelepanelikumad on eitede vahel kõhetud mehed, Kafka tuhandekorde pilk ja need üksikud lippudega seal trepil, kes vaatavad rahvast, väljakut ja mind. Nad on küll teravamad ja tähelepanelikud, ent samas tundub mulle, et ka neil on ükskõik. Ükskõik samal ajal kui nad näevad selgesti, kuidas minuga on. Liigun sellest aimdusest kuidagi rahu saades treppide suunas ja märkan, et nad kõik poseerivad pildi jaoks. Kellelegi, kes vaatab kusagilt eemalt, kelle kaameratoru ulatub üle rahvamassi peade ja kellel on maailma kõige võimsam zoomobjektiiv. Märkan pildil seisjate seas mõnda oma sõpra. Tim hoiab üht lippudest. Annika on tema kõrval pildi serva peal roosa rätikuga.
Kui need trepid oleks Kölni katedraali peaportaali kohal, siis ma oleks liikunud edasi Rooma-Germaani muuseumi juurde, mis on samuti suur ja pruun asi - sisemuses tuhandeid provintsilinna pudinaid, jälle hauakive ja päris põhjas hästisäilinud mosaiikpõrandad. Aga see ei ole Köln ja see ei ole Rooma-Germaani muuseum, sest ma lähen arsti juurde. Igatsen arsti ülevaatust samasuguse kirega nagu himustasid Põhjalas roomlaste pudi meie tarandkalmeid ehitavad eellased. Õnneks oli arst kohal. Ei, see ikka on Köln ka, arsti kabineti seintel klaasvitriinides on ju igasugused õlilambikesed ja pintsetid ja mängunupud ja sõled ja... ja taamal läbi mitmekordsete vitriinide paistab Roncalliplatz. Arst paneb mind lamama. "Mitu korda teil on seda juba juhtunud?" küsib ta kõigepealt. "Palun mõõtke mu vererõhku," vastan. Arst läheb ühe vitriini juurde, võtab veinikulbikeste vahelt oma aparaadi ja ütleb "Seadke end mugavalt sisse, peaasi, et pea oleks üleval ja samuti jalad, tagumik võib all pool olla. Vat siia nupule vajutades on võimalik peatsit kergitada ja siit jalutsit." Ma tahan maale. Ma tahan rehevaremete taha metsa, kus on niiske ja vaikne ja tumeroheline sammal. Ma ei taha olla siin võõra arsti käes. "Te olete haige," äratab ta mind mu unelusest. "Teil on eriline veri. Aga mina ei saa teid aidata. Ma olen sakslane." Kui hoonest välja astun, näen, et soomusrongi poisid heiskavad Rooma-Germaani muuseumi katusele Eesti lipu. Taeva all hakkab mürtsuma "Jää vabaks eesti VEERI jää vabaks eesti RIND!"
Liigume vaikides üle lumise välja. Jaanuaripäike kiiskab. Hanged on sügavad. Kui möödume ühest põõsast, osutab meie teejuht keset põõsast olevale kitsele ja ütleb: "See on puuhaldja hing". Ja me liigume edasi. Kohtame veel mõnd sellist põõsast ja märkame nende keskel seisvaid kitsesid, kes meile ainiti otsa vaatavad. Või ei vaata nad jälle kuhugi, ma ei tea. Päike aina kiiskab ja peened jääniidid sajavad sädeledes läbi õhu. Heiki ütleb: "Ole mureta. Meil on ikka oma arvamus." Villem sõnab selle peale: "Aga teate, kuidas mulle meeldib Rotterdam! Rotterdam on täiesti erinev kui vaadata näiteks Tallinnast või Tartust või Mahtrast. Tallinna Rotterdam on ikka hoopis midagi muud kui Tartu Rotterdam. Teate, Rotterdamis elab üks rikas mees, kes lasi kesklinnas taastada ühe raba! Lasi majad ära lammutada ja terve koosluse taastada - jõhvikateni välja! Mulle nii meeldib see mees!" Annika naerab vaikselt. Ta pearätik on ikka roosa. Ainult vist krõbedale talvele kohaselt mõnest soojemast materjalist.
Hingedepäeval 2011 Tallinnas Marju korteris Kauna tänaval kell 12:03
*
Loen kuulutustelehe "Soov" paberversiooni ja näen, et Rika on sinna pannud lühikese kuulutuse: "Kohtume taas Vanajaanil. Tervitan ja kallistan". Selles Austraaliast Eesti netilehe kaudu trükki lastud sõnumis on kindlasti midagi veel. Muidugi on seal meie sõprus ja sarnased teed, seda niikuinii, aga seal on nüüd midagi veel, midagi uut, või vana, midagi, mis hakkab nüüd taas meelde kerkima, esile tulema. Hoian kuulutust enda silme ees, see on korraga nii suur - umbes kolme minu kõrgune ja kahe laiune. Loen teda veelkord ja siis ta hajub. Seisan koolimaja väravas, puude all, mis Viljandi maantee ehitusel maha raiuti, siin aga veel või ikka alles on. Ajalehekuulutuse hajudes, näen, et seal puutüvede juures on minu kõrval Rika ja Martin. Me vaatame üksteist ja see uus või ürgvana, mis hakkas just esile kerkima, teadvusse tõusma, on kohal - valgused on selged ja sügavad - ümber peade kumavad rubiinpunased ja tumerohelised, sõrmeotstest samamoodi, ümbritsevast loodusest ka. Rõõmustame ja saame taas aru, et see ei ole mingi suvaline koolimaja (kas üldse on olemas suvalisi koolimajasid), teame, et see, et meie siit koos kasvasime, on selgelt nii säätud, on olnud vajalik ja kannab meid veel kaua, ja on tegelikult kandnud juba kaua-kaua enne, enne kui üldse siia kooli tulime, enne kui üldse sündisime. Me kuulume kokku. Me oleme sarnased. Ehkki me ei kohtu enam tihti. Sestap on vägaväga armas, Rika, et Sa selle kuulutuse teele panid.
Kuidas nad selliseid väljakuid küll teevad. See on nii suur ja lai ja tervenisti kaetud tumepruunide lihvitud graniitplaatide ja tumepruuni terrakotadekooriga. Plaate on siin suuremaid ja väiksemaid, nad moodustavad lisaks sillutisele keset väljakut laia ja lameda basseinidest ja hauaplaatidest koosneva memoriaali. Siin on kunagi töötanud purskkaevud, aga praegu on kõik basseinid kuivad. Nende tohutulaiade aga mitte sügavate, nii ühe jala sügavuste süngete basseinide servades on sadu väikeseid pruune mälestustahvleid ja hauakivisid. Nende ehisraamid näevad välja nagu nad oleks tehtud Domino küpsistest, ainult valget kreemi ei ole kasutatud - kõik on aina pruun ja osalt läikima löödud. Lihvitud graniitpindadelt peegeldub üksikuid kollaseid tulesid ja justkui ka öötaevas väljaku kohal, ja öötaevas nende noorte meeste nägudes keda plaatidel kujutatakse. Kui neid kivisse paigutatud portreid lähemalt jälgin, märkan, et kõik need on tegelikult ühte nägu - kõigilt vaatab vastu noormees Franz Kafka. Ümber portreede on muudkui läikivad tekstid, õigeusuristid (mitte taaveti tähed) ja murenev pruun küpsiseladu. Et see paik tundub oma pompöössusest hoolimata üsna mahajäetud, aga pakub mulle siirast huvi, siis korjan seal ringi lonkides mõned ilusa profiiliga pruunid küpsisetükid oma pruuni kuue pruunidesse taskutesse. Kui taskud on just täis saanud ja ma ühe haua plaadi juurest püsti tõusen, märkan järksu, et ümber basseinmemoriaali on kogunenud tohutu hulk rahvast. Terve väljak on täidetud paksult vattidesse mähitud mammidest, kelle hulka on sattunud peotäis kõhetuid habemesse kasvanud ja musta riietatud mehi. Samal hetkel kui tõusen, hakkavad pruuni väljaku ääres tohutu mürinaga lööma suure pruuni õigeusukiriku kellad. See kirik oleks nagu sekundiga siia kohale lennanud. Keerasin ennast jalamaid kiriku poole. Märkasin, et seisan keset platsi ja kõik näevad mind ja mu küpsisetükkidest punnis taskuid. Üle taeva kõmises "Otche nash, izhe esi na nebesi!" Mulle tundus nagu see oleks tulnud mu ema lapsepõlvest pärit suure plastmassist ded morosi paksude vuntside vahelt. Vattidesse mähitud eided vaatasid mind ja mu taskuid. Või ei vaadanud. Või ma ainult arvasin, et vaatavad. Või oli neil tegelikult täiesti ükskõik. Ükskõik sellest murenevast platsist ja sadadest noormeestest või siis sellest ühest noormehest, keda see plats kujutas. Kas neid mammisid üldse oli, võibolla ma mõtlesin nad sel öötunnil lihtsalt välja ja olin pruunil väljakul täiesti üksinda - niisama üksinda nagu see Kafka-näoline noormees. Ei, siin on palju rahvast, kiriku treppidel seisavad lippudega vaimulikud ja nende lähemad sõbrad. Mul on vaja võimalikult vaikselt eemalduda, ehkki jah, eitedest ma enam niipalju ei hooli, nad on samasugune pruun ollus nagu kogu see väljak. Teravamad ja tähelepanelikumad on eitede vahel kõhetud mehed, Kafka tuhandekorde pilk ja need üksikud lippudega seal trepil, kes vaatavad rahvast, väljakut ja mind. Nad on küll teravamad ja tähelepanelikud, ent samas tundub mulle, et ka neil on ükskõik. Ükskõik samal ajal kui nad näevad selgesti, kuidas minuga on. Liigun sellest aimdusest kuidagi rahu saades treppide suunas ja märkan, et nad kõik poseerivad pildi jaoks. Kellelegi, kes vaatab kusagilt eemalt, kelle kaameratoru ulatub üle rahvamassi peade ja kellel on maailma kõige võimsam zoomobjektiiv. Märkan pildil seisjate seas mõnda oma sõpra. Tim hoiab üht lippudest. Annika on tema kõrval pildi serva peal roosa rätikuga.
Kui need trepid oleks Kölni katedraali peaportaali kohal, siis ma oleks liikunud edasi Rooma-Germaani muuseumi juurde, mis on samuti suur ja pruun asi - sisemuses tuhandeid provintsilinna pudinaid, jälle hauakive ja päris põhjas hästisäilinud mosaiikpõrandad. Aga see ei ole Köln ja see ei ole Rooma-Germaani muuseum, sest ma lähen arsti juurde. Igatsen arsti ülevaatust samasuguse kirega nagu himustasid Põhjalas roomlaste pudi meie tarandkalmeid ehitavad eellased. Õnneks oli arst kohal. Ei, see ikka on Köln ka, arsti kabineti seintel klaasvitriinides on ju igasugused õlilambikesed ja pintsetid ja mängunupud ja sõled ja... ja taamal läbi mitmekordsete vitriinide paistab Roncalliplatz. Arst paneb mind lamama. "Mitu korda teil on seda juba juhtunud?" küsib ta kõigepealt. "Palun mõõtke mu vererõhku," vastan. Arst läheb ühe vitriini juurde, võtab veinikulbikeste vahelt oma aparaadi ja ütleb "Seadke end mugavalt sisse, peaasi, et pea oleks üleval ja samuti jalad, tagumik võib all pool olla. Vat siia nupule vajutades on võimalik peatsit kergitada ja siit jalutsit." Ma tahan maale. Ma tahan rehevaremete taha metsa, kus on niiske ja vaikne ja tumeroheline sammal. Ma ei taha olla siin võõra arsti käes. "Te olete haige," äratab ta mind mu unelusest. "Teil on eriline veri. Aga mina ei saa teid aidata. Ma olen sakslane." Kui hoonest välja astun, näen, et soomusrongi poisid heiskavad Rooma-Germaani muuseumi katusele Eesti lipu. Taeva all hakkab mürtsuma "Jää vabaks eesti VEERI jää vabaks eesti RIND!"
Liigume vaikides üle lumise välja. Jaanuaripäike kiiskab. Hanged on sügavad. Kui möödume ühest põõsast, osutab meie teejuht keset põõsast olevale kitsele ja ütleb: "See on puuhaldja hing". Ja me liigume edasi. Kohtame veel mõnd sellist põõsast ja märkame nende keskel seisvaid kitsesid, kes meile ainiti otsa vaatavad. Või ei vaata nad jälle kuhugi, ma ei tea. Päike aina kiiskab ja peened jääniidid sajavad sädeledes läbi õhu. Heiki ütleb: "Ole mureta. Meil on ikka oma arvamus." Villem sõnab selle peale: "Aga teate, kuidas mulle meeldib Rotterdam! Rotterdam on täiesti erinev kui vaadata näiteks Tallinnast või Tartust või Mahtrast. Tallinna Rotterdam on ikka hoopis midagi muud kui Tartu Rotterdam. Teate, Rotterdamis elab üks rikas mees, kes lasi kesklinnas taastada ühe raba! Lasi majad ära lammutada ja terve koosluse taastada - jõhvikateni välja! Mulle nii meeldib see mees!" Annika naerab vaikselt. Ta pearätik on ikka roosa. Ainult vist krõbedale talvele kohaselt mõnest soojemast materjalist.
Hingedepäeval 2011 Tallinnas Marju korteris Kauna tänaval kell 12:03
*
7. september 2011
Jooksmas
käin metsas jooksmas
sellessamas metsas
kus meid kooli ajal sunniti
suusatama ja spurtima
ja teineteisele ära tegema
ja kus on meie lapsepõlve mägi
seal lasime punaste kelkudega liugu
kui meid veel millekski ei sunnitud
talveõhtud muudkui pimenesid
ja meie lasime liugu ja naersime
mõni lumine laps vajus veel kaugele
hämarasse tumedate tüvede vahele
värskete kitsejälgede ligi
käin nüüd siin jooksmas
ja õpin
kuidas pingutusse lõdvestuda
kuidas põlvest põlve päritud sundidest terveneda
kuidas ennast puude ja päikesega ühte sulatada
kuidas tajuda enda tõelist keha
võtke, närige, see on minu ihu
tehke seda minu mälestuseks
mulle hakkab tasakesi meenuma
ehkki siin pole midagi meenutada
husqvarna mees järab teeääres noori tüvesid
puusüdamed säravad
ka okstest lahutatuna
saemehe autoraadio räägib
eesti on konkurentsivõimelt 33. riik maailmas
ja koputab maailma liidrite uksele
koputuskirves vedeleb jooksuraja kõrval rohus
7. september 2011 15:28 Raplas
*
sellessamas metsas
kus meid kooli ajal sunniti
suusatama ja spurtima
ja teineteisele ära tegema
ja kus on meie lapsepõlve mägi
seal lasime punaste kelkudega liugu
kui meid veel millekski ei sunnitud
talveõhtud muudkui pimenesid
ja meie lasime liugu ja naersime
mõni lumine laps vajus veel kaugele
hämarasse tumedate tüvede vahele
värskete kitsejälgede ligi
käin nüüd siin jooksmas
ja õpin
kuidas pingutusse lõdvestuda
kuidas põlvest põlve päritud sundidest terveneda
kuidas ennast puude ja päikesega ühte sulatada
kuidas tajuda enda tõelist keha
võtke, närige, see on minu ihu
tehke seda minu mälestuseks
mulle hakkab tasakesi meenuma
ehkki siin pole midagi meenutada
husqvarna mees järab teeääres noori tüvesid
puusüdamed säravad
ka okstest lahutatuna
saemehe autoraadio räägib
eesti on konkurentsivõimelt 33. riik maailmas
ja koputab maailma liidrite uksele
koputuskirves vedeleb jooksuraja kõrval rohus
7. september 2011 15:28 Raplas
*
3. september 2011
Luhamajas
Täiskuu valgustab laia jõeluhta. Keset rohelust seisab üksik poolestsaati valmisehitatud korterelamu. Luhal, valmiva maja ümber ja selle heledates käsipuudeta trepikodades liiguvad inimesed, hoides värvilisi joogiklaase. Itsitatakse, sosistatakse ja jõmistatakse vaikselt. Keegi ei tõsta häält. Muusika ei mängi. Joogiklaasid on aga värvilised lambid. Need kumavad joojate ninaesiseid ja rindu. Mõni värviline täpp liigub kaugel hämaruses üksinda, mõned paariti, mõned valgusepallid on kobaras koos. Kui pidulised valgust joovad, hakkavad nad ka ise aegamööda tasakesi kumama.
Mina sel ööl palju ei joo. Longin niisama ringi. Vaatan inimeste helendavaid laupasid ja liigun edasi. Käin vahepeal majas. Selle ehitus on pooleli, aknaid ei ole ees ja soe suveöö ulatub tubadesse. Elanikud on aga juba sisse kolinud. Siia on toodud varasemate kodude mööblit. Veneaegsed läikiva laminaadiga sektsioonid, öökapid, samasugusest laminaadist peatsitega abieluvoodid. Tunnen korterites jalutades ära oma klassivenna kodu. Nad on uude majja ümber kolinud ka oma vana kodu lõhna. Seda leidub justkui pilvede või sfääridena mööbliesemete ümber. Uute heledate seintega pole lõhn veel tutvust teinud. Kõige ülemistes korterites märkan, et need avanevad tohutusuure heinamaaküüni sarikate alla. Seal ongi vaid iidsed ilma roovitise ja katteta sarikad. Nende vahelt paistab tähistaevas. Kosmos.
Ronin alla tagasi ja kõnnin piduliste vahelt läbi, jõe äärde. Jõgi on lai, tume ja voolab aeglaselt, kogub kuuvalget udu. Kui ümber pööran, märkan, et luhamaja põleb. Täiesti tuuletus öös pahiseb valge kuubiku kohal justkui tohutust leegiheitjast või naftatornist püstloodis taevasse majast paar korda kõrgem tulejuga.
Põlengule ligemale jõudes, näen, et mu õde veab koos jookidest kumavate pärimusmuusikutega maja sisemusse mingist tundmatust metallist ovaalse panni sees mingit tundmatut vedelikku. Anatoli jookseb kohale ja jääb heledas ülikonnas minu kõrvale lõõtsutades seisma. Ütlen talle mõtlikult tulelonti vaadates: "Mul jäi sinna läpakas". - "Mis mul sinna ei jäänud!?" virutab ta temperamentselt vastu.
Lähen õe ja muusikute järel sisse. Rahvas on trepikotta kogunenud. Liigun kustutustööde juhatajale lähedal seisva isikuna teistest kaugemale ja jään ühele trepimademetest vaatama, kuidas õde vedelikupanni selle koha peale toimetab, kust katusel ilmuv leek lähtub. See on tavaline betoonist koridorinurk. Seal ei ole midagi näha, on ainult teada, et leek lähtub sealt. Muusikud asetavad panni põrandale. Juss pühib kergendatud ohkega laubalt higi. Õde ütleb: "Seda on siin ennegi juhtunud, oleme juba harjunud". Inimesed hakkavad taas õdusalt sumisema ja valguvad hoonesse ja luhale laiali.
"Sa tundud üksik," - keegi kallistab mind hellalt seljatagant. Keegi väike ja soe. Tema soojus on korraga mu selja taga ja mu ees. Tasakesi valgub ta mu ümber. Ma keeran ennast ringi ja ei keera ka. Ma võin teda kohe otse enda ees vaadata, ehkki ta tuli selja tagant. Ma lihtsalt vaatan teda. Tal on tumedad silmad, süsimustad juuksed ja kuldpruun nahk, tema pilk on kuidagi kurb ja katki, öeldakse vist "varjutatud", aga käitumine ääretult veenev ja kindlameelne. "Ma tulen just sealt jõekääru tagant," alustab ta iseenesestmõistetavusega. "Tead, seal avastati kalda seest püriidi maardla. Üks ärikas taipas krundi õigel hetkel ära osta ja nüüd on ta sinna tehase rajanud. See on kinnine tsoon. Igaüht sinna ei lasta. Me käisime härradega paadisõidul ka." Kui ta räägib, siis me vaikselt õõtsume edasi tagasi. Ta on ühtaegu mu süles ja hoiab mind selja tagant. Istume niiviisi õõtsudes betoonist trepikojas vaid kahekesi. "Ma hakkan oma võnget tagasi saama," - need jäävad minu poolt meie koosoleku ainsateks sõnadeks. Me võngume üha tugevnevas rütmis nagu pendel, millele antakse hoogu juurde, kuni paiskume ühte laminaatpeatsiga voodisse.
Ma silitan tema kuldpruune reisi. Need on väga siidised. Vaatan uuesti talle silma. Seal on Kreekat, küpresse, põletavat päikest. Vaatan tema väikseid kõrvasid - need on pikergused nagu haldjakõrvad, ainult et mitte ühe tipuga, vaid kaheks hargenevad. Tegelikult päris otsas kõrvaribad ühinevad uuesti. Näib nagu need kõrvad oleks kunagi katki lõigatud ja seejärel paranenud või on neis kantud mingeid imelisi ehteid, roheliselt hiilgavaid. Kui mööda siidipõske tema huulteni jõuan, märkan, et nende kohalt on korralikult raseeritud. Lõua all on aga vahemeremeeste tume habemetüügas.
"Oota, teeme asja lihtsamaks. Niimoodi ei ole kõige mugavam," ütleb ta kiirelt, kargab üles, läheb vana luteri vabriku peegli juurde ja tõmbab ühe liigutusega helerohelise poolläbipaistva lühikese suvekleidi üle pea ja on hetkega alasti. Tema pruunil seljal paljastub tätoveeritud võõras sümbol ja üks loom. "Vat nii, nii on juba palju parem," ütleb ta leebelt ja tuleb oma hõõguva kehaga tagasi minu juurde. Tean, et ma ei saa, et ma ei tohi ju, sest Aliis ootab mind. Üks mõttekräbal suudab veel abitult küsida, kus on mu kondoomid, kuid juba me suudleme. "Kas sina oledki minu UFO?" küsib ta sosinal. "Kas sina oledki minu... muinasmesopotaamia jumal?" Tema viimased kaks sõna kõlavad juba väljaspool füüsist, sest ta keel siseneb samal ajal minusse. Need sõnad sulatavad mind lõplikult, ma ei osuta enam vastupanu. Tema keel muutub aina pikemaks. Ma imen seda ja liigun selle ümber edasi tagasi. Ja ma ei saa enam aru, kas tema on minu sees või mina tema sees. Kas see ebatavaliselt pikk ja tugev keel olen mina või on see tema. On ainult kirg, on ainult kõikehõlmav ühendav rütm. Ma haaran tema väikestest kuumadest rindadest, tema keha kuldsed ja tulised kumerused voolavad mu käte vahel, voolavad mu ümber, ma imen nad enesesse, kaon nendesse.
Kui oleme lõpetanud, tuleme üksteise seest välja, keeled kõige viimasena. Lasen oma pea ta sülle vajuda. Ta sasib mu juukseid. Ma märkan, et nõelatorge nõelatorke järel ilmub mu käerandme karvadeta küljele tekst: "Minu UFO, minu mesopotaamia jumal".
Mööbel meie ümber on paar aastakümmet ajas tagasi nihkunud. Kapid on nüüd heleda spooniga ja kergejalgsed. Voodi aga suisa tsaariaegne. Minu pikad valged sääred ulatuvad voodi raudvarbade vahelt läbi. Tema on pisike, kuum ja pruun, mahub mulle kenasti kaissu. Luhamaja hingab lahtistest aknaaukudest jahutavat hommikuudu. Kõik pidulised magavad.
***
miks ei kirjuta ma sinust
miks jätan sulle väljendumatu koha
kui oled tulnud mu ümber
kui oled kerge kui tuul
puhunud südame sillerdama
ja kivid kõnelema
miks ei kirjuta ma sinust
miks eelistan sulle kõiki kosmilisi trikitšikke
androgüünseid olendeid
tartu tagahoovides
või unenägude piimakastmes
miks ei kirjuta ma sinust
kui sina ütled mulle
pirnipuu
kodu
kass
koer
ahi
voodi
mees
naine
3. september 2011 Raplas
*
Mina sel ööl palju ei joo. Longin niisama ringi. Vaatan inimeste helendavaid laupasid ja liigun edasi. Käin vahepeal majas. Selle ehitus on pooleli, aknaid ei ole ees ja soe suveöö ulatub tubadesse. Elanikud on aga juba sisse kolinud. Siia on toodud varasemate kodude mööblit. Veneaegsed läikiva laminaadiga sektsioonid, öökapid, samasugusest laminaadist peatsitega abieluvoodid. Tunnen korterites jalutades ära oma klassivenna kodu. Nad on uude majja ümber kolinud ka oma vana kodu lõhna. Seda leidub justkui pilvede või sfääridena mööbliesemete ümber. Uute heledate seintega pole lõhn veel tutvust teinud. Kõige ülemistes korterites märkan, et need avanevad tohutusuure heinamaaküüni sarikate alla. Seal ongi vaid iidsed ilma roovitise ja katteta sarikad. Nende vahelt paistab tähistaevas. Kosmos.
Ronin alla tagasi ja kõnnin piduliste vahelt läbi, jõe äärde. Jõgi on lai, tume ja voolab aeglaselt, kogub kuuvalget udu. Kui ümber pööran, märkan, et luhamaja põleb. Täiesti tuuletus öös pahiseb valge kuubiku kohal justkui tohutust leegiheitjast või naftatornist püstloodis taevasse majast paar korda kõrgem tulejuga.
Põlengule ligemale jõudes, näen, et mu õde veab koos jookidest kumavate pärimusmuusikutega maja sisemusse mingist tundmatust metallist ovaalse panni sees mingit tundmatut vedelikku. Anatoli jookseb kohale ja jääb heledas ülikonnas minu kõrvale lõõtsutades seisma. Ütlen talle mõtlikult tulelonti vaadates: "Mul jäi sinna läpakas". - "Mis mul sinna ei jäänud!?" virutab ta temperamentselt vastu.
Lähen õe ja muusikute järel sisse. Rahvas on trepikotta kogunenud. Liigun kustutustööde juhatajale lähedal seisva isikuna teistest kaugemale ja jään ühele trepimademetest vaatama, kuidas õde vedelikupanni selle koha peale toimetab, kust katusel ilmuv leek lähtub. See on tavaline betoonist koridorinurk. Seal ei ole midagi näha, on ainult teada, et leek lähtub sealt. Muusikud asetavad panni põrandale. Juss pühib kergendatud ohkega laubalt higi. Õde ütleb: "Seda on siin ennegi juhtunud, oleme juba harjunud". Inimesed hakkavad taas õdusalt sumisema ja valguvad hoonesse ja luhale laiali.
"Sa tundud üksik," - keegi kallistab mind hellalt seljatagant. Keegi väike ja soe. Tema soojus on korraga mu selja taga ja mu ees. Tasakesi valgub ta mu ümber. Ma keeran ennast ringi ja ei keera ka. Ma võin teda kohe otse enda ees vaadata, ehkki ta tuli selja tagant. Ma lihtsalt vaatan teda. Tal on tumedad silmad, süsimustad juuksed ja kuldpruun nahk, tema pilk on kuidagi kurb ja katki, öeldakse vist "varjutatud", aga käitumine ääretult veenev ja kindlameelne. "Ma tulen just sealt jõekääru tagant," alustab ta iseenesestmõistetavusega. "Tead, seal avastati kalda seest püriidi maardla. Üks ärikas taipas krundi õigel hetkel ära osta ja nüüd on ta sinna tehase rajanud. See on kinnine tsoon. Igaüht sinna ei lasta. Me käisime härradega paadisõidul ka." Kui ta räägib, siis me vaikselt õõtsume edasi tagasi. Ta on ühtaegu mu süles ja hoiab mind selja tagant. Istume niiviisi õõtsudes betoonist trepikojas vaid kahekesi. "Ma hakkan oma võnget tagasi saama," - need jäävad minu poolt meie koosoleku ainsateks sõnadeks. Me võngume üha tugevnevas rütmis nagu pendel, millele antakse hoogu juurde, kuni paiskume ühte laminaatpeatsiga voodisse.
Ma silitan tema kuldpruune reisi. Need on väga siidised. Vaatan uuesti talle silma. Seal on Kreekat, küpresse, põletavat päikest. Vaatan tema väikseid kõrvasid - need on pikergused nagu haldjakõrvad, ainult et mitte ühe tipuga, vaid kaheks hargenevad. Tegelikult päris otsas kõrvaribad ühinevad uuesti. Näib nagu need kõrvad oleks kunagi katki lõigatud ja seejärel paranenud või on neis kantud mingeid imelisi ehteid, roheliselt hiilgavaid. Kui mööda siidipõske tema huulteni jõuan, märkan, et nende kohalt on korralikult raseeritud. Lõua all on aga vahemeremeeste tume habemetüügas.
"Oota, teeme asja lihtsamaks. Niimoodi ei ole kõige mugavam," ütleb ta kiirelt, kargab üles, läheb vana luteri vabriku peegli juurde ja tõmbab ühe liigutusega helerohelise poolläbipaistva lühikese suvekleidi üle pea ja on hetkega alasti. Tema pruunil seljal paljastub tätoveeritud võõras sümbol ja üks loom. "Vat nii, nii on juba palju parem," ütleb ta leebelt ja tuleb oma hõõguva kehaga tagasi minu juurde. Tean, et ma ei saa, et ma ei tohi ju, sest Aliis ootab mind. Üks mõttekräbal suudab veel abitult küsida, kus on mu kondoomid, kuid juba me suudleme. "Kas sina oledki minu UFO?" küsib ta sosinal. "Kas sina oledki minu... muinasmesopotaamia jumal?" Tema viimased kaks sõna kõlavad juba väljaspool füüsist, sest ta keel siseneb samal ajal minusse. Need sõnad sulatavad mind lõplikult, ma ei osuta enam vastupanu. Tema keel muutub aina pikemaks. Ma imen seda ja liigun selle ümber edasi tagasi. Ja ma ei saa enam aru, kas tema on minu sees või mina tema sees. Kas see ebatavaliselt pikk ja tugev keel olen mina või on see tema. On ainult kirg, on ainult kõikehõlmav ühendav rütm. Ma haaran tema väikestest kuumadest rindadest, tema keha kuldsed ja tulised kumerused voolavad mu käte vahel, voolavad mu ümber, ma imen nad enesesse, kaon nendesse.
Kui oleme lõpetanud, tuleme üksteise seest välja, keeled kõige viimasena. Lasen oma pea ta sülle vajuda. Ta sasib mu juukseid. Ma märkan, et nõelatorge nõelatorke järel ilmub mu käerandme karvadeta küljele tekst: "Minu UFO, minu mesopotaamia jumal".
Mööbel meie ümber on paar aastakümmet ajas tagasi nihkunud. Kapid on nüüd heleda spooniga ja kergejalgsed. Voodi aga suisa tsaariaegne. Minu pikad valged sääred ulatuvad voodi raudvarbade vahelt läbi. Tema on pisike, kuum ja pruun, mahub mulle kenasti kaissu. Luhamaja hingab lahtistest aknaaukudest jahutavat hommikuudu. Kõik pidulised magavad.
***
miks ei kirjuta ma sinust
miks jätan sulle väljendumatu koha
kui oled tulnud mu ümber
kui oled kerge kui tuul
puhunud südame sillerdama
ja kivid kõnelema
miks ei kirjuta ma sinust
miks eelistan sulle kõiki kosmilisi trikitšikke
androgüünseid olendeid
tartu tagahoovides
või unenägude piimakastmes
miks ei kirjuta ma sinust
kui sina ütled mulle
pirnipuu
kodu
kass
koer
ahi
voodi
mees
naine
3. september 2011 Raplas
*
10. august 2011
Keedetud kirst
keset meie talukööki
seisab suur riidekirst
ta on küüskirjadega kaunistatud
ja aurab
oleme teda päev otsa keetnud
ikka parajat tuld all hoidnud
aegajalt kägisevat kaant kergitanud
ja suure puulusikaga sisu seganud
tangud on kenasti pehmed
enne kui maitsen
pööran riidekirstu sisu veelkord lusikaga ümber
kaabin vastu põhjalaudu
lisan karbitäie võid
ja kutsun rahva ligi
ümber koguneb etnograafe ja arheolooge
ja häbelikke ent põnevil tudengineiusid
kes päev otsa
terve kirstukeetmise aja
on muuseumi andmebaasi vitsikuid sisestanud
mul on peremehe au võtta suur nuga
lõigata kirstu tahmasest servalauast lahti esimene suitsenud viil
ilmub kena roosavalgetriibuline läbikasvanud liha
hakkame minevikuteadlastega mõnusasti aastaringisinki sööma
ikka pekisemad ajad vintskematega vaheldumisi
10. august 2011 Raplas 16:41
seisab suur riidekirst
ta on küüskirjadega kaunistatud
ja aurab
oleme teda päev otsa keetnud
ikka parajat tuld all hoidnud
aegajalt kägisevat kaant kergitanud
ja suure puulusikaga sisu seganud
tangud on kenasti pehmed
enne kui maitsen
pööran riidekirstu sisu veelkord lusikaga ümber
kaabin vastu põhjalaudu
lisan karbitäie võid
ja kutsun rahva ligi
ümber koguneb etnograafe ja arheolooge
ja häbelikke ent põnevil tudengineiusid
kes päev otsa
terve kirstukeetmise aja
on muuseumi andmebaasi vitsikuid sisestanud
mul on peremehe au võtta suur nuga
lõigata kirstu tahmasest servalauast lahti esimene suitsenud viil
ilmub kena roosavalgetriibuline läbikasvanud liha
hakkame minevikuteadlastega mõnusasti aastaringisinki sööma
ikka pekisemad ajad vintskematega vaheldumisi
10. august 2011 Raplas 16:41
5. mai 2011
Trikimees
Hihiiii, Jumal on trikimees. Paradoksimees.
Ma pole miski ja ma olen kõik!
Hihiii!
Teeb ju nalja!
On ju ilus!
*
Ma pole miski ja ma olen kõik!
Hihiii!
Teeb ju nalja!
On ju ilus!
*
21. aprill 2011
Täiskuukuninganna
vanemad on madeiral
hoian üksinda suurt maja
toidan õhtuti koeri
kõnnin päeval mööda kollaseid tube
kastan lilli
valan kassidele vett
öösel vaatavad mu neljajalgsed sõbrad
mind veidi etteheitva pilguga
kui nad jälle pimedasse majja jätan
ja ise sauna magama poen
võttes kaasa värske raamatu
teemal LGBT
paekivitee viib üle õue
olen siin ihuüksi
täiskuukuninganna
piimjalt kumava laubaga
21. 04.11 kl 2 öösel Rpl-s
hoian üksinda suurt maja
toidan õhtuti koeri
kõnnin päeval mööda kollaseid tube
kastan lilli
valan kassidele vett
öösel vaatavad mu neljajalgsed sõbrad
mind veidi etteheitva pilguga
kui nad jälle pimedasse majja jätan
ja ise sauna magama poen
võttes kaasa värske raamatu
teemal LGBT
paekivitee viib üle õue
olen siin ihuüksi
täiskuukuninganna
piimjalt kumava laubaga
21. 04.11 kl 2 öösel Rpl-s
Vaimuseisund
vanematekodu maja ees
köndistab saemees mu lapsepõlve mändi
jätab pool puust kasvama
selle osa, mis autodele ette ei jää
kõrvalkvartalis pöörab ekskavaator
mu isa lapsepõlve heinamaal
varsti varjab vanaema tsaariaegset maja
plastik ja betoon
ma ei jõudnudki seal HD kvaliteediga filmida
paar vana kaske veel on püsti
nii nagu männiste meeli ja edgar elavad veel
on õblukeseks jäänud
aga hoiavad ikka oma iluaeda
ma ei ole jõudnudki neid küsitleda
ei ole jõudnud metsa-pihku estri juurde
ega petersoo tiitu kuulama
adra taat on surnud
teda kuulasin mitu päeva
tema eit elab veel
ingliste alleel nüsib järgmine saemees
aga mõisa restaureeritakse
värvitakse värskelt roosaks
maardu hiies möirgab mitu masinat
kümmekond pühapaika jõuan ehk sel kevadel kaitse alla anda
aga neid kohti on siin maal tuhandeid
mille ümber surevad taadid
ja trügivad traktorid
oma maamaja värvin kollaseks
voodrilauad on välja valitud
millise hiie tüvedest on need saetud, ei saa ma iialgi teada
palav aprillipäike valgustab mu südant
näitab mulle selgelt
et kõik see olen mina
et see iseennast õgiv ilm on lihtsalt minu vaimuseisund
mida saan muuta
***
põlgan plastikut rehielamute aknaaukudes
põlgan kolhoosiaegset koli
mis 20 aastat järjest vedeleb ümber majandivaremete
põlgan maainimeste pragmatismi
millega nad juurivad õitsvaid toomingaid traktoriteelt
põlgan seda põlist mammonailma
mille riidekirstude otsas istuvad jõllissilmsed ja täissöönd eided
vööl turritamas tosinkond aidavõtit
põlgan neid joodikuid, kes mu maamaja ümber on oma naisi peksnud
ja põlgan nende naiste valusat irvet laadapildil lohakalt seotud rätiku all
põlgan nende tütreid, kes küüned rusikasse suruvad ja vitunalju visates autobaasi tööle lähevad ja kõik oma metsad firmadele maha müüvad
põlgan püssipaugutajaid, kes siinsamas nendes samades mahamüüdud ja mahasaetud metsades loomi lasevad
põlgan rabasid pidi kräunuvaid atv-hulle ja nende umbusklikke ja ülbeid pilke
kui segaseks peetava eidega juba neljandat tundi külavahel ringi käin ja teda kuulan
palav aprillipäike valgustab mu südant
näitab mulle selgelt
et kõik see olen mina
et see iseennast õgiv ilm on lihtsalt minu vaimuseisund
mida saan muuta
21. aprill 2011 kell 14:41 Raplas oma toas
köndistab saemees mu lapsepõlve mändi
jätab pool puust kasvama
selle osa, mis autodele ette ei jää
kõrvalkvartalis pöörab ekskavaator
mu isa lapsepõlve heinamaal
varsti varjab vanaema tsaariaegset maja
plastik ja betoon
ma ei jõudnudki seal HD kvaliteediga filmida
paar vana kaske veel on püsti
nii nagu männiste meeli ja edgar elavad veel
on õblukeseks jäänud
aga hoiavad ikka oma iluaeda
ma ei ole jõudnudki neid küsitleda
ei ole jõudnud metsa-pihku estri juurde
ega petersoo tiitu kuulama
adra taat on surnud
teda kuulasin mitu päeva
tema eit elab veel
ingliste alleel nüsib järgmine saemees
aga mõisa restaureeritakse
värvitakse värskelt roosaks
maardu hiies möirgab mitu masinat
kümmekond pühapaika jõuan ehk sel kevadel kaitse alla anda
aga neid kohti on siin maal tuhandeid
mille ümber surevad taadid
ja trügivad traktorid
oma maamaja värvin kollaseks
voodrilauad on välja valitud
millise hiie tüvedest on need saetud, ei saa ma iialgi teada
palav aprillipäike valgustab mu südant
näitab mulle selgelt
et kõik see olen mina
et see iseennast õgiv ilm on lihtsalt minu vaimuseisund
mida saan muuta
***
põlgan plastikut rehielamute aknaaukudes
põlgan kolhoosiaegset koli
mis 20 aastat järjest vedeleb ümber majandivaremete
põlgan maainimeste pragmatismi
millega nad juurivad õitsvaid toomingaid traktoriteelt
põlgan seda põlist mammonailma
mille riidekirstude otsas istuvad jõllissilmsed ja täissöönd eided
vööl turritamas tosinkond aidavõtit
põlgan neid joodikuid, kes mu maamaja ümber on oma naisi peksnud
ja põlgan nende naiste valusat irvet laadapildil lohakalt seotud rätiku all
põlgan nende tütreid, kes küüned rusikasse suruvad ja vitunalju visates autobaasi tööle lähevad ja kõik oma metsad firmadele maha müüvad
põlgan püssipaugutajaid, kes siinsamas nendes samades mahamüüdud ja mahasaetud metsades loomi lasevad
põlgan rabasid pidi kräunuvaid atv-hulle ja nende umbusklikke ja ülbeid pilke
kui segaseks peetava eidega juba neljandat tundi külavahel ringi käin ja teda kuulan
palav aprillipäike valgustab mu südant
näitab mulle selgelt
et kõik see olen mina
et see iseennast õgiv ilm on lihtsalt minu vaimuseisund
mida saan muuta
21. aprill 2011 kell 14:41 Raplas oma toas
5. aprill 2011
Legoleegionid pööriöös
tuba on nii tasa
ja toa ümber maja
ja maja ümber linn
orus kuud kumava järvega
sinu poeg
istub põrandal
ja laob tinasõdureid
rivisse plastmassmeestega
terve armee
on kaltsuvaibal kolonnides
poiss nohiseb
ja tuba on tõesti nii tasa
et vaikuse taga on kuulda
tinast meeste hingetõmbekahinaid
ja plastikkahurite raginat
kuninga karge pilgu all
varjad end kardinaga
et pööriöökuu ei paistaks sind ära
ja su pappfaalanksite valitsejat
lendu koos legoleegionitega
21. III 2011 Vlj
.
ja toa ümber maja
ja maja ümber linn
orus kuud kumava järvega
sinu poeg
istub põrandal
ja laob tinasõdureid
rivisse plastmassmeestega
terve armee
on kaltsuvaibal kolonnides
poiss nohiseb
ja tuba on tõesti nii tasa
et vaikuse taga on kuulda
tinast meeste hingetõmbekahinaid
ja plastikkahurite raginat
kuninga karge pilgu all
varjad end kardinaga
et pööriöökuu ei paistaks sind ära
ja su pappfaalanksite valitsejat
lendu koos legoleegionitega
21. III 2011 Vlj
.
3. aprill 2011
Öine
mina
cum laudega pärjatud tuupur
võin vabalt nuusata prügikastist leitud salvrätikusse
nutta pudelikorjaja bolliwoodifilmide peale
võin liibuda kõigi kõrtside künnistel
see on minu vabadus
vaba tahe ja eneseväljendus
kui kusen kloostri tänaval
ihatud verandade suunas
mina
see olen mina
konstrueerige mida tahate
manifesteerige mis meeldib
mina luban
olen teie teenistuses
minu nutust võite kirjutada novelle
minu kopsude kummitustest
luua loorbereid lootuses jääda
jäädvustuda jäätunud tänavate
kujukesksete köösnerite
kindlust kummardavates unenägudes
minust võite ehitada ehteestlasliku
paeplaatidena praguneva pärandi
.
cum laudega pärjatud tuupur
võin vabalt nuusata prügikastist leitud salvrätikusse
nutta pudelikorjaja bolliwoodifilmide peale
võin liibuda kõigi kõrtside künnistel
see on minu vabadus
vaba tahe ja eneseväljendus
kui kusen kloostri tänaval
ihatud verandade suunas
mina
see olen mina
konstrueerige mida tahate
manifesteerige mis meeldib
mina luban
olen teie teenistuses
minu nutust võite kirjutada novelle
minu kopsude kummitustest
luua loorbereid lootuses jääda
jäädvustuda jäätunud tänavate
kujukesksete köösnerite
kindlust kummardavates unenägudes
minust võite ehitada ehteestlasliku
paeplaatidena praguneva pärandi
.
Tellimine:
Postitused (Atom)
