on hommikuvalgus
kella poole seitsme ajal
esimese märtsi roosal raekojal
ja läikivatel jäävallidel
helesinine päikesetõus
süleleb oranžide laternate ridu
mis soojendasid külma ööd
ümbritsesid sinu silmade tumedat kaevu
märkisid ära turvalisema kaldaala
*
1. märts 2011
19. veebruar 2011
Leid
Termomeeter näitab 26 kraadi külma. Supilinna valgustab ennenägematult suur ja sinine täiskuu. Paksud tänavalampidest oranžid tossud tõusevad laisalt sügavtumedasse taevasse. Minagi olen kütnud ahju kuumaks, keeranud radiaatori maksimumini. Poen magamiskotti ja tõmban peale neljaruutmeetrise lambavillateki, pähe kahekordse mütsi. Laman natuke aega niisama. Hingan siis sügavalt sisse ja välja ning lasen endal vajuda suurele ja kumerale kevadiselt äestatud põllule. Põld taheneb päikeses, lõokesed laulavad ja ma jooksen mööda ärkavat maad metsa suunas. Hõikan aegajalt üle õla kaaslasi, kes on kaugele maha jäänud ja jalutavad. Olles juba peaaegu põllu serva jõudnud, kargab mulle pähe, et oleks mõttekas ka jalge ette vaadata - ehk hakkab midagi silma. Ma peaaegu ei viitsi, sest see ei ole maastikuinspektsioon, see on lõbus lippamine, aga ikkagi viskan vahepeal pilgu jalge all vuhisevale maale. Kohe vilksatab midagi, aga ma torman tast üle, sest mul on hoog sees. Siis kerkib nähtu teadvusse ja ma pidurdan. Jooksen tagasi. Õnneks on mul täpselt meeles see üksiku põõsa lähedal natuke niiskemas lohus äestamata jäänud siiluke, kus künnikamakate ja turris kulukõrte vahel oleksin ma justkui kivikirvest märganud. Nüüd sinna tagasi joostes tunnen, kuidas lähenen justkui millelegi olulisele iseenda sees. Mu süda läheb sellele liginedes justkui suuremaks ja avaramaks, tekib õhku, rõõmu ja jõudu. Mind läbib sellistel hetkedel ikka mingi eriline jõnksatus, täidab iselaadne laeng. Liikudes avastuse suunas vallanduvad hoovused, mis paiskuvad välja ühtaegu minust ja mu leiust ja ühinevad hetkel, kui ma sirutan käe ja teda puudutan. Ma voolan leiuga kokku. Ma olen kivikives. Suur, enneolematult suur kivikirves. Ja ma olen poiss, kes seda poolestsaati mullaga kaetud muinaseset hakkab kohe innukalt maa seest välja kangutama, olles unustanud kogu ülikoolihariduse. Kirves on enam kui kolme vaksa pikkune ja pooleteise laiune maakivist lihvitud mürakas. Vormilt lihtne ja ovaalne ning arvatavasti pronksiaegne. Ümmargune varreauk on naljakalt pisike, täiesti ebaproportsionaalne võrreldes kirve suurusega. Tema päikese käes olnud pind on kuiv, mullatolmune ja soe, maa sees olnud osa aga niiske ja jahe.
Juhhuuu! Hõiskan ja hüppan oma leiu ümber. Vehin kätega ja hüüan teisi lähemale. "Tulge ruttu, vaadake, mis ma leidsin!" Ega nad eriti sammu ei lisa, aga on varsti ikkagi kohal. Kobarduvad ümber kirve. Mina lähen otsin majast mõõdulinti. Kõik on vahepeal ämblikuvõrkudesse kasvanud, nivellid ja labidad ja kühvlid ja mullapuurid ja kaevanditikukimbud paksu tolmu ja prügi alla mattunud. Ime et siin ükski asotsiaal pole vahepeal pesitsenud, kõik on oma koha peal, midagi pole ära varastatud. Leian lõpuks laia kollase mõõdulindirulli, kinnitan selle trepi peal ust piirava raudpulgakese otsa ja vean põllu ja põõsa suunas, et fikseerida leiu asukoht. Jõudes põõsa juures minu megakirve ümber kobardunud kolleegideni ja püüdes nende jalge vahelt tasakesi mõõdulinti läbi vedada, et täpselt leiuni ulatuda, ütleb keegi neist: "Oota, kõik on juba sisse mõõdetud, me võtame ta monoliidina välja, sest see pinnas siin ümber on väga oluline, seda tuleb laboris uurida." Ma tõusen püsti ja astun mõne sammu eemale. Seisan siis seal, mõõdulindi ots peos ja kuulen kuidas tööde juhataja teistele ütleb: "Nüüd pole muud kui kirjutan ruttu artikli kokku, sest infot on siin piisavalt, mida oma avastuse kohta maailmale öelda." Linti uuesti kokku kerides ja maja suunas lonkides hakkab mulle aimduma, et äkki see ei olegi tõesti minu leid, et äkki ma olengi siin ainult mõõdulindivedaja... ja... oot, need on lihtsalt ühed arheoloogilised kaevamised, mis peatuvad metsaservatalus ja mille uurimisobjekt paikneb siin lähedal.
Viin lindirulli esikusse labitate juurde ämbrisse ja astun uuesti õue. Kissitan silmi, aga ei näe enam kedagi. Mu kaaslased on kadunud. On ainult seesama suur ja kumer kevadine põld, jahedate ja niiskete metsaservadega. On see põõsas ja põõsa juures tipuga taeva suunas minu suur kirves. Mu süda liigahtab jälle ja ma jooksen tema juurde tagasi. Kirve terav ots on päikesekuum. Panen oma lapsekäed tema ümber ja ta täidab mind sellesama kergusega, millega olin siia lipanud. Ma vaatan üles, otse lõunatunnipäikesesse ja tõusen oma leiu ja enese südame toel lendu. Liuglen üle põldude ja metsade, üle märgade rabade ja ümber punaste kirikutornide. Mulle saab selgeks, miks vanarahvas usub, et mõned rändrahnud on taevast tulnud ja et põllult leitud neoliitilised tööriistad on piksejumalalt pärit.
19.02.11 16:16 Hernes
*
Juhhuuu! Hõiskan ja hüppan oma leiu ümber. Vehin kätega ja hüüan teisi lähemale. "Tulge ruttu, vaadake, mis ma leidsin!" Ega nad eriti sammu ei lisa, aga on varsti ikkagi kohal. Kobarduvad ümber kirve. Mina lähen otsin majast mõõdulinti. Kõik on vahepeal ämblikuvõrkudesse kasvanud, nivellid ja labidad ja kühvlid ja mullapuurid ja kaevanditikukimbud paksu tolmu ja prügi alla mattunud. Ime et siin ükski asotsiaal pole vahepeal pesitsenud, kõik on oma koha peal, midagi pole ära varastatud. Leian lõpuks laia kollase mõõdulindirulli, kinnitan selle trepi peal ust piirava raudpulgakese otsa ja vean põllu ja põõsa suunas, et fikseerida leiu asukoht. Jõudes põõsa juures minu megakirve ümber kobardunud kolleegideni ja püüdes nende jalge vahelt tasakesi mõõdulinti läbi vedada, et täpselt leiuni ulatuda, ütleb keegi neist: "Oota, kõik on juba sisse mõõdetud, me võtame ta monoliidina välja, sest see pinnas siin ümber on väga oluline, seda tuleb laboris uurida." Ma tõusen püsti ja astun mõne sammu eemale. Seisan siis seal, mõõdulindi ots peos ja kuulen kuidas tööde juhataja teistele ütleb: "Nüüd pole muud kui kirjutan ruttu artikli kokku, sest infot on siin piisavalt, mida oma avastuse kohta maailmale öelda." Linti uuesti kokku kerides ja maja suunas lonkides hakkab mulle aimduma, et äkki see ei olegi tõesti minu leid, et äkki ma olengi siin ainult mõõdulindivedaja... ja... oot, need on lihtsalt ühed arheoloogilised kaevamised, mis peatuvad metsaservatalus ja mille uurimisobjekt paikneb siin lähedal.
Viin lindirulli esikusse labitate juurde ämbrisse ja astun uuesti õue. Kissitan silmi, aga ei näe enam kedagi. Mu kaaslased on kadunud. On ainult seesama suur ja kumer kevadine põld, jahedate ja niiskete metsaservadega. On see põõsas ja põõsa juures tipuga taeva suunas minu suur kirves. Mu süda liigahtab jälle ja ma jooksen tema juurde tagasi. Kirve terav ots on päikesekuum. Panen oma lapsekäed tema ümber ja ta täidab mind sellesama kergusega, millega olin siia lipanud. Ma vaatan üles, otse lõunatunnipäikesesse ja tõusen oma leiu ja enese südame toel lendu. Liuglen üle põldude ja metsade, üle märgade rabade ja ümber punaste kirikutornide. Mulle saab selgeks, miks vanarahvas usub, et mõned rändrahnud on taevast tulnud ja et põllult leitud neoliitilised tööriistad on piksejumalalt pärit.
19.02.11 16:16 Hernes
*
30. jaanuar 2011
Kullakatal
Rahva seas liikus jutt, et nõiaallikas suur rahakatal raha täis olla, mida ainult päevapaiste ilmaga allika põhjast näha võivat. Küll käinud rikkad ja vaesed seda seal vaatamas ja abinõusid arvamas, kuidaviisi läikivat kullakatalt nõiaallika põhjast kätte saada, aga kõik katsed olnud asjata, kõik kullaotsijad pidanud tühjalt tagasi minema. Kullakatal olnud allika põhjas ja jäänud ka sinna.
Nõiaallika lähedal elanud üks kehv saunamees, kes vaevalt eluteenistuse läbi oma perekonnale elu sees jõudis hoida. Kui kord jälle suured puudused teda vaevasivad, siis mõtlenud ta ühel neljapäeva õhtul nõiaallika kullakatla peale, sest sellega oleks võinud ta oma perekonda põliseks rikkaks teha. Viimaks ei läinud enam kullakatal ööl ega päeval meelest ära.
Ühel õhtul kui saunik enda jälle kullakatla pärast liiga palju vaevanud, viskanud ta murest väsinud enda koiku sisse pikali ja uinunud ka raske unesse magama. Unes astunud üks vana hall mees tema juurte ja ütlenud: "Vaene saunik, kui sa rikkaks tahad saada, siis võta üks valge hobune ja pane selle selga nii rumal laps istuma, kes veel midagi kõnelda ei mõista, kes veel mitte kurjast ega heast midagi mõtelda ei tea. Siis mine neljapäeva õhtul, vii see hobune ja laps sellest allikast üle, selle järel tuleb siis rahakatal peale ja sa võid raha sealt seest ära võtta. Aga ära sa karda ega midagi head sealjuures mõtle."
Kui saunik hommiku unest ülesse ärganud, mõtlenud unenäo ilusaste järele, et sellest midagi meelest ära ei lähaks. Oodanud neljapäeva, siis läinud külasse, palunud ühe tuttava käest, kellel ta teadnud valge hobuse olevat, omale hobust, sest ta ütlenud enesel tarvis puurontisid metsast vedada olevat. Lahke mees ei keelanud ka sugugi, vaid lubanud sulasel hobust paariks päevaks, et küll sulane üheks päevaks palunud.Sulane saanud hobuse ja läinud. Kodu pannud ta oma pooleaastase lapse hobuse selga ja nüüd muud midagi kui allikale. Kõik juhtunud ka nii kuida mehel unes juhatadud. Ta ajanud ligi, võetud kotid kulda täis, tõstnud hobuse selga ja käristanud kodu. Nüüd olnud saunik rikas mees, kulda mis kuhjaga.
Tõisel päeval viinud ta valge hobuse külasse tagasi ja viinud ka hobuse andjal taskutäie kulda. See pannud imeks, kust sulanemees nii palju kulda saanud, et veel tõisele saanud tuua. Ta ei tahtnud seda sugugi vastu võtta. Kui sulane asjalugu ära jutustanud, siis võtnud hobuseandja kulla vastu ja tänanud südamest saunameest selle eest.
Muud midagi, sulasest saanud nüüd rikas mees muidugi.
E 16581/3 (1) < Halliste khk., Kaarli k. v. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895)
*
Nõiaallika lähedal elanud üks kehv saunamees, kes vaevalt eluteenistuse läbi oma perekonnale elu sees jõudis hoida. Kui kord jälle suured puudused teda vaevasivad, siis mõtlenud ta ühel neljapäeva õhtul nõiaallika kullakatla peale, sest sellega oleks võinud ta oma perekonda põliseks rikkaks teha. Viimaks ei läinud enam kullakatal ööl ega päeval meelest ära.
Ühel õhtul kui saunik enda jälle kullakatla pärast liiga palju vaevanud, viskanud ta murest väsinud enda koiku sisse pikali ja uinunud ka raske unesse magama. Unes astunud üks vana hall mees tema juurte ja ütlenud: "Vaene saunik, kui sa rikkaks tahad saada, siis võta üks valge hobune ja pane selle selga nii rumal laps istuma, kes veel midagi kõnelda ei mõista, kes veel mitte kurjast ega heast midagi mõtelda ei tea. Siis mine neljapäeva õhtul, vii see hobune ja laps sellest allikast üle, selle järel tuleb siis rahakatal peale ja sa võid raha sealt seest ära võtta. Aga ära sa karda ega midagi head sealjuures mõtle."
Kui saunik hommiku unest ülesse ärganud, mõtlenud unenäo ilusaste järele, et sellest midagi meelest ära ei lähaks. Oodanud neljapäeva, siis läinud külasse, palunud ühe tuttava käest, kellel ta teadnud valge hobuse olevat, omale hobust, sest ta ütlenud enesel tarvis puurontisid metsast vedada olevat. Lahke mees ei keelanud ka sugugi, vaid lubanud sulasel hobust paariks päevaks, et küll sulane üheks päevaks palunud.Sulane saanud hobuse ja läinud. Kodu pannud ta oma pooleaastase lapse hobuse selga ja nüüd muud midagi kui allikale. Kõik juhtunud ka nii kuida mehel unes juhatadud. Ta ajanud ligi, võetud kotid kulda täis, tõstnud hobuse selga ja käristanud kodu. Nüüd olnud saunik rikas mees, kulda mis kuhjaga.
Tõisel päeval viinud ta valge hobuse külasse tagasi ja viinud ka hobuse andjal taskutäie kulda. See pannud imeks, kust sulanemees nii palju kulda saanud, et veel tõisele saanud tuua. Ta ei tahtnud seda sugugi vastu võtta. Kui sulane asjalugu ära jutustanud, siis võtnud hobuseandja kulla vastu ja tänanud südamest saunameest selle eest.
Muud midagi, sulasest saanud nüüd rikas mees muidugi.
E 16581/3 (1) < Halliste khk., Kaarli k. v. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895)
*
29. jaanuar 2011
Järjekordne öö
ma tulen öösel kõrtsist
tuba on õnneks soe
sest läks sulale
kas te mäletate veel mind
mu saatjatarid
kevadise jõe kaldalt
mäletate, me astusime nii
et kumbki teist liiklusmärki ei riivand
mäletate, me astusime nii
ja kõik arvaks, et õnnelik mees
kaks naist käevangus
läheb õhtusel teel
tegelikult õnnelikum veel
hullumajani õnnelik
need olid inglid
keda teie ei näe
veel
***
rottisime uued suitsud
istusime üksteise vastu
tunglevatele paaridele jalgu
kõrvus ülakorruse tümps
vaatasime ainult silma
nägime küünlakandjaid
protsessioonis läksid nad
läbi läbulise peldikuseina
kadunud kiriku poole
***
mu peopesades
on nende mõlema lõhna
väikesed armsad naised
***
29.01.11 04:21
.
tuba on õnneks soe
sest läks sulale
kas te mäletate veel mind
mu saatjatarid
kevadise jõe kaldalt
mäletate, me astusime nii
et kumbki teist liiklusmärki ei riivand
mäletate, me astusime nii
ja kõik arvaks, et õnnelik mees
kaks naist käevangus
läheb õhtusel teel
tegelikult õnnelikum veel
hullumajani õnnelik
need olid inglid
keda teie ei näe
veel
***
rottisime uued suitsud
istusime üksteise vastu
tunglevatele paaridele jalgu
kõrvus ülakorruse tümps
vaatasime ainult silma
nägime küünlakandjaid
protsessioonis läksid nad
läbi läbulise peldikuseina
kadunud kiriku poole
***
mu peopesades
on nende mõlema lõhna
väikesed armsad naised
***
29.01.11 04:21
.
28. jaanuar 2011
Kirjatöö
ma kirjutan artikli
mu sõrmede vahel voolab mõduallika nääriöine neste
kibu ja kapaga tulevad nad
küürakad mustad 18. sajandi vanaeided
kaabivad müntidelt hõbedaterakesi
vahele kontroli, aldi, diliidi
*
mu sõrmede vahel voolab mõduallika nääriöine neste
kibu ja kapaga tulevad nad
küürakad mustad 18. sajandi vanaeided
kaabivad müntidelt hõbedaterakesi
vahele kontroli, aldi, diliidi
*
21. jaanuar 2011
Mul on kama
mul on kama
kas mu varbad on taas konksus
hirmust kaotada kallis
mul on kama
kas nad arvestavad uutes kupüürides
kustutan kõrtsiseinatahvlil tatiga kõik euromärgid
minu korteri kuumaksköetud raamaturiiulis
vaatab mind varasel hallil hommikutunnil
kõrgi pilguga karl ernst von baer
munarakukuningas
mina olen omarakukuningas
minu meenutused
mu meel ja meeldivused
dikteerivad mu rakulademeid
kui seisan
keset hamburgi skvothausihoovi
ja põletan plekktünnis koidulaid
kui seisan vanemuise tänaval
ja olen eesti rahvaluule arhiiv
pöörduge minu poole
ma ütlen teile täpselt
mitmel korral on kümnekroonise hurda kogus
mainitud nõidasid pühal allikal
.
kas mu varbad on taas konksus
hirmust kaotada kallis
mul on kama
kas nad arvestavad uutes kupüürides
kustutan kõrtsiseinatahvlil tatiga kõik euromärgid
minu korteri kuumaksköetud raamaturiiulis
vaatab mind varasel hallil hommikutunnil
kõrgi pilguga karl ernst von baer
munarakukuningas
mina olen omarakukuningas
minu meenutused
mu meel ja meeldivused
dikteerivad mu rakulademeid
kui seisan
keset hamburgi skvothausihoovi
ja põletan plekktünnis koidulaid
kui seisan vanemuise tänaval
ja olen eesti rahvaluule arhiiv
pöörduge minu poole
ma ütlen teile täpselt
mitmel korral on kümnekroonise hurda kogus
mainitud nõidasid pühal allikal
.
13. jaanuar 2011
Algavad kolimispäevad jt luuletusi :)
algavad kolimispäevad
laske ma kolin kõik ära
laske ma viin kõik minema
kuhu te aga iganes tahate
kuhu iganes viin teid kaasa
minu aju on meile kumavaks lambiks
punaseks kuuks ja teejuhiks
tooge nüüd kõik ilusasti oma apellatsioonid minu kätte ja ma ohverdan nad kõrgel kivil
ainult te ei saa iialgi teada, mida ma selle kõrge kivi juures kõnelen
sest te olete selleks hetkeks juba kohal
ja ma olen täiesti üksi oma kõrge kiviga
***
ma nägin ükskord unes punast tuba
kust vedasin välja narkouimas nohikuid
läksin neid alla oja äärde uputama
lombi veerde loputama
päevatõusuajal kerkisid nad koos päikesega järve kohale
ja naersid seal edasi
enda kollast hammaste vahelt välja vahutavat naeru
***
lasen aju lahti aju läheb ayurveda teed jooma
ayurveda tee härradele maitseb talle hea
lasen aju lahti aju läheb jõe äärde
seal on temasuguseid veel
lasen aju lahti aju astub katusele
katuseplekk on kuum
aju küpseb ära
lasen aju lahti ja aju asub asjale
situb end pahempidi
lasen aju lahti ja ajule meeldib kahhelahi
lasen aju jälle lahti ja aju läheb naistesse
naitub nalja pärast näärivanaga
lasen aju lahti ja aju läheb jäässe
talle meeldib jää
ta on vana tritsumees
lasen jälle aju lahti
aju läheb lammaste juurde
lasen ühe korra veel
ta ei viitsi rohkem
*
laske ma kolin kõik ära
laske ma viin kõik minema
kuhu te aga iganes tahate
kuhu iganes viin teid kaasa
minu aju on meile kumavaks lambiks
punaseks kuuks ja teejuhiks
tooge nüüd kõik ilusasti oma apellatsioonid minu kätte ja ma ohverdan nad kõrgel kivil
ainult te ei saa iialgi teada, mida ma selle kõrge kivi juures kõnelen
sest te olete selleks hetkeks juba kohal
ja ma olen täiesti üksi oma kõrge kiviga
***
ma nägin ükskord unes punast tuba
kust vedasin välja narkouimas nohikuid
läksin neid alla oja äärde uputama
lombi veerde loputama
päevatõusuajal kerkisid nad koos päikesega järve kohale
ja naersid seal edasi
enda kollast hammaste vahelt välja vahutavat naeru
***
lasen aju lahti aju läheb ayurveda teed jooma
ayurveda tee härradele maitseb talle hea
lasen aju lahti aju läheb jõe äärde
seal on temasuguseid veel
lasen aju lahti aju astub katusele
katuseplekk on kuum
aju küpseb ära
lasen aju lahti ja aju asub asjale
situb end pahempidi
lasen aju lahti ja ajule meeldib kahhelahi
lasen aju jälle lahti ja aju läheb naistesse
naitub nalja pärast näärivanaga
lasen aju lahti ja aju läheb jäässe
talle meeldib jää
ta on vana tritsumees
lasen jälle aju lahti
aju läheb lammaste juurde
lasen ühe korra veel
ta ei viitsi rohkem
*
8. jaanuar 2011
Tahan suudelda
olen laupäeva pärastlõunal ihuüksi rahvaluule arhiivis
istun väärikate kartoteegikappide vahel
ja sunnin end sedeleid sirvima
ise tahaks aga hoopis suudelda
sosistan endale: ma tahan naist
ja kohe ilmubki mälestus
neist öösiti meelitavatest häältest
kes mässivad mind nagu vanad laanevaimud
viinavinesse
lasevad mul enesega tantsida
öö otsa linade vahel väherda
rohelises valguses väänelda
kuni tuleb kirikuõpetaja
vaatama mis siin toimub
miks mehed koju ei saa
ja näeb tantsijate hulgas ammusurnud inimesi
õpetaja tervituse peale kaovad surnud ja viinavaimud
ainult paar külatäit mehi tuigerdab veel metsa all ringi
ja üks mõisahärra
08.01.11 pärastlõunal ERAs
.
istun väärikate kartoteegikappide vahel
ja sunnin end sedeleid sirvima
ise tahaks aga hoopis suudelda
sosistan endale: ma tahan naist
ja kohe ilmubki mälestus
neist öösiti meelitavatest häältest
kes mässivad mind nagu vanad laanevaimud
viinavinesse
lasevad mul enesega tantsida
öö otsa linade vahel väherda
rohelises valguses väänelda
kuni tuleb kirikuõpetaja
vaatama mis siin toimub
miks mehed koju ei saa
ja näeb tantsijate hulgas ammusurnud inimesi
õpetaja tervituse peale kaovad surnud ja viinavaimud
ainult paar külatäit mehi tuigerdab veel metsa all ringi
ja üks mõisahärra
08.01.11 pärastlõunal ERAs
.
Linnuses
öö otsa olen tundmatu linnuse vihmastes varemetes
korjan turistide jalgade vahel mudast väljasõtkutud potikilde
ja veneetsia peekrite värvilisti tükke
leian kummalisi kopikaid
ja neidsamu suuri unest unne korduvaid medalimoodi raudrublasid
nende peal on suured nõukogude vapid
maksim gorki ja leningrad
nad on paksud ja rasked
ja meeldivad mulle
mu lapsepõlve pärast
ja vanaema pärast
ja taadi pärast
ja tädi linda pärast
kes kinkisid meile ikka rublasid
tädi linda veel tuli ja laulis alati ukse taga
tal oli noorena kirikus kõige parem hääl
aga meie kartsime teda
ta imeliku rebasenahast talvemütsi pärast
ja selle laulu pärast
aga ta andis lastele kohukesi, komme ja rublasid
ja rublad lõhnasid
ja lõhnavad siin mu mudaste sõrmede vahel
ja turistid muudkui sõtkuvad
ja toovad lagedale üha uusi leide
uusi veneetsia peekrikilde ja vene kopikaid
väikese LED-lambi valgel leian ilusa profiili
kust vihm on muistse anumaserva tervena välja uhtunud
üks väliseesti vanamees seisab mu kõrval ja seletab
et tuleb muistse eesti demokraatlikku riigikorraldust meeles pidada
ma ei jaksa teda kuulata
lossiväravate vahel püüan ta endast poolviisakalt maha raputada
asin mustast kilest keraamikakoti selga
ja kiirustan ühele oma isa firma uhiuuele valgele bussile
08.01.11 Laupäeva lõuna ajal, mis on mulle hommik Hernes
korjan turistide jalgade vahel mudast väljasõtkutud potikilde
ja veneetsia peekrite värvilisti tükke
leian kummalisi kopikaid
ja neidsamu suuri unest unne korduvaid medalimoodi raudrublasid
nende peal on suured nõukogude vapid
maksim gorki ja leningrad
nad on paksud ja rasked
ja meeldivad mulle
mu lapsepõlve pärast
ja vanaema pärast
ja taadi pärast
ja tädi linda pärast
kes kinkisid meile ikka rublasid
tädi linda veel tuli ja laulis alati ukse taga
tal oli noorena kirikus kõige parem hääl
aga meie kartsime teda
ta imeliku rebasenahast talvemütsi pärast
ja selle laulu pärast
aga ta andis lastele kohukesi, komme ja rublasid
ja rublad lõhnasid
ja lõhnavad siin mu mudaste sõrmede vahel
ja turistid muudkui sõtkuvad
ja toovad lagedale üha uusi leide
uusi veneetsia peekrikilde ja vene kopikaid
väikese LED-lambi valgel leian ilusa profiili
kust vihm on muistse anumaserva tervena välja uhtunud
üks väliseesti vanamees seisab mu kõrval ja seletab
et tuleb muistse eesti demokraatlikku riigikorraldust meeles pidada
ma ei jaksa teda kuulata
lossiväravate vahel püüan ta endast poolviisakalt maha raputada
asin mustast kilest keraamikakoti selga
ja kiirustan ühele oma isa firma uhiuuele valgele bussile
08.01.11 Laupäeva lõuna ajal, mis on mulle hommik Hernes
Tellimine:
Postitused (Atom)
