Kaks rahutumat

Mu kallid lugejad!

Neil päevil siin on kerkinud luuletusi. Ehk tiheminigi kui muidu. Ja neil öil toimub palju. Igal hommikul ärkan tänutundega, et olen taas õppinud. Unesid on tohutult, enamikku ei jõua kuhugi kajastada. Huvitav on praeguste puhul see, et tajun väga palju erinevaid inimesi, kes minuga lihtsalt vestlevad, kusjuures need vestlused ja ka ühised argised tegevused, on väga õpetlikud ja rahustavad ja kindlustandvad. Hommikuti on selline sidus ja sisukas tunne. Mõtlesin täna, et ehk tekib selline hoovus sotsiaalteaduste filosoofiat tuhteerides, iga päev mõningate inimühiskonna ilmingute üle mõtiskledes. Samas on siin kindlasti seos ka pööriajaga. Ta mõjub alati võimsalt. Iseäranis paar nädalat enne jaani.

Ma olen viimasel ajal loobunud pikematest sissekannetest, sest elu voolab niisuguse mühinaga. Nii olengi lasknud luuletustel kõnelda. Oma olemuslikus põgususes, mille kaudu väljendub mõndagi. Samas näen üha, et minu luuletused kõnelevad tihtilugu vaid ühest sfäärist mu elukogemuses, et väga olulistel teemadel ma ei ole kirjutanud, ei ole end avanud. Näiteks enese naissuhetest ei ole ma pea üldse kirjutanud, kuigi need on olnud vägagi intensiivsed. Ma ei ole ka kirjutanud paljudest asjadest, mis mind häirivad. Mul on selline iseäralik luuletunne ja sellel olengi lasknud end kanda. Samas on sekka sattunud ka väga rahutuid tekste, mis on kohati isegi räiged. Ja kui ma sellistele siis otsa vaatan, siis mul tekib tunne, et ma ei tahaks, et nad üldse sündinud oleks. Aga et nad juba on paberile pandud, siis ei saa ma neid ka hävitada. Ma katsun kõike enda sees ja ümber jaatada. Ja siit hargneb tohutu avar küsimus sellest, kuhu tõmmata piiri enese ja maailma vahel, kui olen seestpidi ära tajunud, et kuulun kõige ja kõigiga kokku, et mõistan kõike ja kõiki. Ma jätan selle arutluse siin praegu pooleli, sest mul, vanal igavesel üliõpilasel, on tarvis nüüd homseks eksamiks õppima hakata.

Tänast sissekannet alustasin selle mõttega, et anda väike juhatus paari rahutuma teksti juurde, mille kavatsen siia üles panna. (Kõige rahutumaid ikka veel ei tihka.) Nene kahe teksti rahutus ei ole vast enam niivõrd lammutav, et neid lausa sahtlis pidada. Nad on lihtsalt valusamad. Mõlemas neist on juttu mustast august südames. See on koht, millega mul tegelikult varem või hiljem tuleb hakata hoolikamalt ja hoolivamalt tegelema, seda ei saa eirata. Kui juuni algul koos sõber Tarmoga natuke joogaharjutusi tegin, siis sain kogu keha üsna kergelt puhtaks, aga süda, nimetan teda südameks, ehkki kui väga täpne olla, siis parem kops, jäi pikalt mustaks ja valulikuks. Enne oli vaja veel häälitseda ja trummi lüüa ja tantsida, kuni ta lahti sulas. Ühelt poolt tajun, et see häda on seotud mu naissuhetega, nii kaaslase kui ka sugulaste plaanis. Teisalt tunnen, et südame avamine on ka laiem küsimus, ülesanne, mis on vajalik sujuvaks ja loomulikuks eluks. See must auk ei ole niisama, ta juhatab mu tähelepanu väga olulisele. Ükski jama siin ilmas ei ole niisama, kõik juhib tähelepanu asjadele, millega tuleb meil tegelda. Iga häda on võimalus armastuseks.

Nõnda olgugi siin need kaks rahutupoolset tektsi ja aidaku armastada.


***


me olime pühal allikakaldal
minul südames tume tomp
ma võtsin püksitaskust raha
et ennast ravida
ja ravida lasta
kui olin mündi südamele surund
kõrgete kuuskede vahel
kiiskavasse päiksesse kast
vilkuvasse vette visand
siis nägin, et rahal on inimkeha
da vinci proportsioonid
täiuslik ring
käed ja jalad
samal ööl pistsid sa oma jala
aidalakas minu tekiserva alla
ma olin imestund
ehkki ööbikud ei old
ja tallipoisid kes väljas tinistasid kandleid
ja allikas kes kõige selle taga

nüüd kui ööbikud on vaikind
kui ööd on väga valged
aga minu süda jällegi on must
kurvastan
et ma pole täisulik ring
et ma ikkagi ei väärinud sind


17.06.2010 23:46 Hernes



***


alt vanamees teeb vorstikastet
selle lõhn tungib läbi põrandapragude
ja ventilatsioonikäikude minu tuppa
nagu sellest vähe oleks
et ta kord päevas loomalikult karjub
üksi koju jäänult uksi paugutades röögib
sitt naine!
sitt naine!
sellel sajatusel on kindel sagedus
mida kuulen ka mujal
möödsõitvate autode mürinas
herne poe ees lällavas kambas
varesekraakses katusel
sitt naine!
sitt naine!

kõik ümber peegeldab mind ennast
nädal otsa istun üksinda toas
ja loen teadusfilosoofiat
ükski naine ei käi siin
ja mina ei külasta neid
ja mulle meeldib nii
aga kui vorstikaste
tungib mu lihastloobunud rinda
siis ärkavad üles kõik lapsepõlve
ja lasteialõhnad ja naised
kes neid keetsid
sitt naine!
sitt naine!
mu südames on üks suur must auk
kust kostavadki needsamad sõnad
ja ma ei tea, miks see nii on

kui vorstihais mind õue ajab
vihmasesse pööripäeva hinge tõmbama
näen trepil läbi kitsa köögiakna
et vanamees seisab pliidi ääres ja praeb
põll ees

sitt naine!
sitt naine!



21.06.2010 13:55 Hernes




*