12. juuli 2010

Arheoloogiline armastaja

meie luuledialoogi jätkuks, vaikust usaldades

kolisin täna päev otsa sõpru
ühest supilinna korterist teise
kuumalaine kandis raamatud
ja täpilised kuivainetopsid
ja seltsivenna sinimustvalged lindid
enese turjal avaramatesse tubadesse
ja meie pühkisime tema laubalt higi

õhtu on soojem kui suve tavapärane keskpäev
me läheme jõe äärde hinge tõmbama
võtame siidri ja siirdume sinna
kus piirpääsukesed teevad loojanguringe
olen väsind kui laps
mu keha on pehme kui laamabeebivill
mille sa mu võtmete ümber sidusid
ainult ühest kohast torgib
ja see koht on ikka mu süda
seesama südamesopp
mida sel kevadel ja suvel
oleme koos vaatlema hakanud
ja kui ma teritan taas pilku ja kuulatan teda
siis tajun taas vaikust

kas tead, et sa ilmusid minule vaikusest?
hetkel kui ma usaldasin vaikust
lubasin tal eneses ja enda elus olla
kui loobusin tahtmast
naist ja lapsi
akadeemilist edu
kodu veranda ja kõrgete lagedega
veel voolavamaid luuletusi
talu häärberi, metsa ja järvega
kui loobusin ka tahtest tahta
kui olin andnud end vaikusele
avanesid taas valguse väravad
kerkis kaunis kevad ja sulatav suvi
ja ilmusid sina
jalutades rihma pidi kaheksapäist draakonit
ja hoides käevangus nõtkeimat neitsit
kohe kirjutasid sa minugi oma muinasjuttu
ja mul oli selle sees hea
olla sulle isa või fanaatiline paan
või arheoloogiline armastaja
kes kihtkihilt öööölt avab ennast
kuni loodusliku aluspinnani
kus ei ole enam ühtki kultuurkihti
ühtki määratletavat hingedeterminanti
hetero- ega homosoolisi konstruktsioone
kus ei ole abielu, ei ole seotuid ega vabu
ainult siis, kui koorime kõik selle eneselt
ainult siis saan ma olla sinu mees
valada iga vihmahooga end sinusse
ja sa kannad igal suvel lõpmata hulgal vilju

seni aga vaatame me ennast läbi kultuurkihtide
ja sadade võretatud akende ja allalangenud looride
mis kohati on nii tihedad, et südamesopp tumeneb
ja sunnib unustama, et võrede vahelt paistev kuma
ühendab meid juba praegu





12. juulil kl 22:56 Hernes


.

4 kommentaari: