olen ashrami kõige ülemisel korrusel, mu toal on kolm akent, siit paistab natuke jõge, palju mägesid, vastaskalda ashramid, laksman jhulla, templitornid. mu akna taga on avar katuseterrass, kus käin päevitamas ja kus päevitab lisaks minule ka üks naine. teisi inimesi on seal harva näha. seega imeline olemine. päeval helisevad ukse kaudu tuppa templikellad, õhtul jõeäärse tseremoonia helid - siinset pujat või ganga aartit viib läbi selle sama ashrami baba, kus me elame, rituaal toimub igal õhtul päikese loojakul mu akna all.
vaateid mu elukohast:
Siin viib yks perekond omaette ganga aartit l2bi:
Siin on n2ha iga6htune tseremoonia, mille helid kostavad meie 88bimiskohast yle linna:
esimesel hommikul ärkasin väga vara ja ei saanud aru, mis mind üles ajas. arvasin, et kõrvaltoa inimesed on väga varased ja nende metalluks kolistas mu üles. tegelik põhjus selgus päeval, kui korrus allpool poiste tubade uste ees rõdul istusime ja nägime, kuidas üks suuremat sorti ahv, ilmselt isane, tormas minu elamise kohale ja hakkas plekkkatusel pööraselt hüppama. hüppas umbes kaks sekundit ja siis tormas jälle minema. umbes minuti pärast tegi ta seda uuesti. ja mitte ühelgi muul katusel, vaid konkreetselt minu elamise peal. ütlesin poistele, et see ahv on minu siseprotsessi peegeldus. täna hommikul käis ta ka. kõrvatroppidest on siin muidu väga abi, aga kui sul suur ahv pea kohal plekil hüppab, siis see tuleb ka läbi kõige paremate kõrvatroppide. kui täna pärast satsangi teada sain, et igal hommikul lauldakse shantimay aias ja et kella 9 ajal on maharaji hauaruum avatud, siis mõistsin, et mul tuleb igal hommikul siis ärgata, kui ahv elik emake loodus elik jumal tervikuna selleks märku annab.
ahve on muidu kõige enam näha jhulla juures. nad ronivad meisterlikult mööda rippsilla trosse, istuvad käsipuudel ja söövad, mis neile antakse. põhiliselt toidetakse neid spetsiaalsete krõbuskitega, mida tänavakaupmehed müüvad. rishikesh on huviväärne lääne inimeste kõrval ka hindude jaoks, päeval on sild paksult inimesi täis, peamiselt hindud perekonniti. ja siis need perekonnad toidavad ahvikesi ja lasevad tolmunud nikonitega sillafotograafidel endast pilti teha. pildid prinditakse sealsamas üleõlakotis asuvast printerist välja. sillal on üsna tihti näha ka üht lehma, kellel on üks sarv tagurpidi rippu. see lehm müksas mind üksäev selle rippuva sarvega. ei tea, kas ta tahab sellest sarvest lahti saada või. silla läänepoolse otsa juures istuvad babad ja teised kerjused. üks baba, kes mulle väga meeldis, on nüüd kadunud. ta oli täpselt mooji nägu. üks magusa naeratuse ja armsate silmadega baba kõnnib tihti meie tänaval - ta on mult mitu korda raha saanud ja sestap hüüab mind nähes alati eriti rõõmsalt "hari om!" ma iga kord ka ei anna. vahel. kerjuste teema paistab lahenenud olevat. laste ja naiste karja hulgas ei maksa hakata raha jagama. keset kaubatänava rahvavoolu vastutulevale babale metallanumasse annetada on aga lihtne ja keegi ei hakka järel jooksma, ehkki jah, see pikk söör on mõnelgi juba meeles.
poodlemishoog hakkab õnneks vaibuma. pildistamise ja filmimise vajadus kadus üsna algul. iga päev on siin muidugi nii palju näha, detailist panoraamini, aga palju mõnusam on kõike seda lihtsalt hingata, siin olla. otsustasin, et ükspäev teen spetsiaalse pildistamise ja filmimise tuuri.
poeskäikude kohta niipalju, et ka siin ei ole mul võimalik endale riideid leida, sest ma olen ikka pikk. õnneks on siin olemas võimalus lasta endale riided õmmelda - hind on sama, mis valmisriiet ostes. andsin eile teise pükste ja kurta tellimuse sisse. seekord suuremas kaupluses. selle omanik oli aga nii lai leht, et ma ei tea, kas ma rohkem ta juurde tahan minna. ta küll pani muga igati sõpsi, aga mingil hetkel hakkas see vastu, kui ta näiteks end kiitis: "mul on kõik värvid. mina olen värvide värv" ja endal ei olnud täpselt selliseid värve, mida ma tahtsin. ma muidugi ei hakanud seda talle ütlema. too õmmelusepood, kust esimesed püksid sain, on ikka armas - selle omanik on väga sõbralik, annab alati kätt. poiss, kes teenindab, särab kui tõeline päike, muudkui kiidab ja rõõmustab. mees õmblusmasina taga on aga tõsisem ja meistrinäoga. viisin eile ka erki sinna poodi ja nad lubasid erki jaoks tuua uue valge kanga ja talle kurta õmmelda. mõtlen, et küsin neilt varsti, kas nad saaks mulle ka vajalikke värve tuua ja ali baba püksid teha. saada 88 krooniga tellimustööna püksid on ju väga soodne. sestap tasub seda võimalust siin kasutada.
mis ma siis lisaks poodlemisele siin neil päevil olen teinud. reedel käisin shantimayd kuulamas. ta on selline mõneti ameerikalike väljendusviisidega naine, aga väga terane, tabab õhust, mis inimesed mõtlevad ja siis lajatab, nii, et kõik on pahviks löödud või hakkavad südamest naerma. nagu mu eelmise päeva jutukaaslane ütles, on shantimays peidus draakon. tol esimesel satsangil ta näiteks võttis tagant reast ühe inimese ette ja tulistas talle otse, mis see inimene mõtleb, millised on ta kahtlused ja miks ta on suletud. siis aga pehmendas ja väljendas austust ja armastust. ma olen nõus, et vahel on vaja raputada ja tuld pursata, selleks et inimesed avaneksid. seda tuleb muidugi väga oskuslikult teha ja mu meelest shantimay seda oskab. pärast satsangi lauldi havai palvet koos inglisekeelse osaga:
e malama i ka heiau
e malama i ka heiau
e malama pone i ka heiau
e
earth and sky
sea and stone
hold this land in sacredness
kui lauldi, siis kaks naist tantsisid kahel pool õpetajat imelisel moel - nagu pühad linnud. üks oli helevalgete lühikeste juustega eurooplane ja teine lühikeste hallide juustega indiaanlane. tantsuks oli kindlate sammudega indiaanlaste rituaalne tants, mille samme ja tähendust hiljem seletati.
kui me seal seda laulu laulsime ja need naised tantsisid, siis ma hakkasin jälle hingeliigutusest nutma. taas oli kojujõudmise tunne. ja taas taipasin sügavuti, kuidas see tunne on sama eesti kodutundega, eesti mere ja kivide tundega, eesti maa tundega, kuidas eesti kodutunne on sama maakera kodutundega.
shantimay satsangil oli ka üks pillimees, kes rääkis, et ta hakkas ühel rituaalil nutma ja seda kõneldes tulid pisarad talle taas silmi. tundsin selle mehega sarnasust.
pärast satsangi käisin jalutamas. kõndisin mööda läänekallast ülesvoolu, jõudsin kenade aedadega ashramite ja külalistemajadeni, edasi juba kohalike elanike miniatuursete majadeni. teerada muutus üha väiksemaks ja käändus siis kuhugi kodude vahele hoovidesse, kus oli lehmi ja lapsi ja pesu ja rollereid. pugesin sealt läbi ja jõudsin ülemise tee peale, mis kasvas taas suureks ja kärarikkaks kaubatänavaks ja liikus edasi juba mäekülge pidi kulgeva maanteena. palav oli ja ma ostsin muudkui juua. sain aru, et olen eksinud, aga rühkisin huvi pärast edasi. jõudsin sellisesse kohta, kust paistavad nii laksman jhulla kui ka ram jhulla. ülevalt avanesid imeilusad vaated. ükspäev laenan rolleri ja lähen neid vaateid pildistama. sattusin sel käigul kuhugi kaldahotelli, kust alla poole enam teed ei viinud. rühkisin üles tagasi ja võtsin riksha. kauplesin 100 pealt 80 peale, aga mees tüssutas mult ikkagi 100 välja, sest ei viinud mind päris selle platsi peale, kuhu tahtsin, vaid üksnes laksman jhulla lähedale, ülespoole. mul oli selle mehega seletamisest juba nii kõrini, et andsin talle 100. siin juhtub aegajalt nii.
reede õhtul käisime parmarth niketani ashramis swami chidanadaji maharajit kuulamas. pikema jalutuskäigu järel jõudsime ram jhulla kaubatänava ja silla juurde ja sealsesse suurde kompleksi, kus on palju ööbimiskohti, suured aiad puude, põõsaste, lillede ja marmorpinkidega. maharaj kõneles ühes õues varjualuses. meid juhatasid kohtadele teenrid, rullides lahti uued vaibad. maharaj istus ja vaikis, inimesed küsisid küsimusi ja üks naine vahendas maharaji vastuseid. mees ise vaatas kummaliste pungis silmadega ümbrust. ei saa salata, et see oli mõjus. ta meenutas mulle natuke tarmot. :)
tagasiteel kohtusime ühe britiga, kellel on üleval mägedes oma hostel ja kes töötab laste ja naiste kaitse programmi heaks. ta küsis meilt suitsu, sest parasjagu tegime metsa vahelt läbi viiva tee ääres väikest tubakarituaali. pärast kohtusime temaga samal teel uuesti. üks baba oli talle pakkunud santa mariat. baba tuli ka meie juurde laterna alla ja me maksime igaüks talle 100 ruupiat. britt ütles, et see baba on sadhu ja et mitte iga baba ei ole sadhu - sadhu ei küsi kunagi raha, ta annab, mis tal on. meie muidugi andsime talle tänutäheks rohkem kui ta oleks osanud oodata. "you made this baba very lucky man today," ütles britt korduvalt.
hilisema õhtu veetsime laksman jhulla kõrgeimal katuseterrassil, kus hill top restorani juures igal õhtul lõkke ümber lauldakse. sinna üles tuleb kitsast rada mööda ronida, aga see tasub vaeva ära, sest vaade on vägev ja laulud ka. lõkke ääres asusid tom ja erki kohe üht oma sõpra kallistama. hiljem selgus laua ääres, et see on koko-nimeline reikimeister, tomi vana tuttav. sain selle mehega ka jutu peale. ta meenutab mulle natuke kaarlit. hiljem selgus, et tema olemises on üsna palju ühist brembabaga - selline teatud väljapeetus, teadlik väärikus. kui mul vahepeal taas väga sõit sisse läks, siis ta aitas mul tasakaalustuda.
ehh, nüüd on see koht, kus võiks hakata enda siseprotsesse kirjeldama, aga neid on siin nii palju ja iga päevaga on midagi toimunud, et ma parem jätan. kõik, mis siin kogen ja õpin, kinnistub minusse, saab osaks minust. nii võin siin kogetut alati teistega otse jagada.
laupäeval käisin brembaba satsangil. nagu shantimay, nii on ka brembaba omamoodi väljendusviisidega. silma hakkas teatud pühamehe maneerlikkus, kui ta näole naeratuse manas või väärikalt noogutades ringi vaatas või austusavaldusi vastu võttis. samas on need maneerid mõlema õpetaja puhul selgelt välised, pindmised nähtused, mis teatud mõttes panevad kuulaja proovile - kas oskad sügavamalt näha ja tajuda või jääd mõningate väliste veidruste kütkesse. nõnda et tegelikult on ükskõik, kelle õpetusi kuulad, peaasi, et nad juhatavad keskmesse, meie tõelise olemuse juurde. nii nagu olen siin nägemustes näinud, kuidas ganesha juhatab mind jeesuse või maarja või buddha juurde ja nemad teevad ukse lahti jumala juurde. kõik erinevad jumalused ja õpetajad töötavad sama sisu nimel.
pärastlõunal kolisin sri sant sewasse. otsisin poodidest pikalt enda tuppa sobivaid pühapilte. poisid olid juba eestist kodutunde loomiseks seinakangad ja pildid kaasa võtnud ja ostsid ka siit juurde. nüüd hakkasin ma omakorda enese peatuspaika sisustama. käisin väga palju ganesha pilte läbi, kuni üks läks tööle. panin selle kanga enda voodi peatsisse seinale. seal kõrval on mul holograafiline ganesha. lauakesest tegin altari, altaririideks leidsin kena valge om-märkidega kanga. väsinud kapi katsin sinisetoonilise salliga. altaril on lisaks minu siinsele abilisele ganeshale ka taevaisa shiva koos kaaslase parmatiga. leidsin ka kena suitsuküünlaaluse. eile käisin sama vanamehe poes, kust küünlaaluse ostsin, ja tõin sealt 2000 ruupia eest elevante! algul sain aru, et maksavad vaid 200, aga kui selgus, et 2000, siis ma ei kahelnud ja ostsin kohe ära, sest need elevandid mulle ikka väga meeldivad. vanamees oli vist isegi üllatunud, et ma ei tinginud ja pani mitu korda raha südame juurde ja tänas. vanamehe lapselaps oli ka rõõmus. poodides on tore, et tihti koolitavad vanemad mehed endale järeltulijaid, lasevad neil raha vastu võtta ja kaupa näidata. tihti õpipoisid lauluvad toredasti.
kui natuke süveneda, saab aru, et poed on siin tegelikult üsna erinevad. osa on räpasemad, aga osa on eriti puhtad. näiteks tiibeti naiste pood on väga puhas, ka selle puuasju müüva vanamehe pood. poes valitsev meeleolu on ka tihtilugu erinev - näiteks üks tiibeti poodidest paistab silma selle poolest, et seda pidav vanamees jagab oma religioosseid teadmisi, diskuteerib, mõtiskleb - nõnda et ei ole üldse seda tunnet, et sa midagi ostma peaks. ma olen seal poes paar korda niisama rääkimas käinud. ostsin temalt kena võtmehoidja - tabalukule, mille panin enda kambri ukse ette. nimelt kauri soovitas mulle, et indias tasub toale oma taba ette panna, sest on olnud juhtumeid, kui on käidud asjade hulgas sorimas.
nõnda et seadsin ennast laupäeval siia mõnusasti siise. algul oli natuke võõrastav, aga kui sain aseme tehtud ja pildid ja kangad paika, siis hakkas mõnus. päeval on siin eriti paradiislik - linn ja mäed paistavad igast aknast, templikellad helisevad, käin akna taga päikest võtmas ja mõtisklemas.
siin lähedal töötab ka habemeajaja. käisin laupäeval tema juures ja lasin habeme ära ajada, et kogu nägu saaks kenasti päikest. habemeajaja on naljakas mees. natuke tarmo leinatamme moodi. väga peenelt vahutas mu sisse. lõigates võttis ta eriti kiirelt ja professionaalselt nahast kinni, lükkas pead sinna ja tänna. kui ajama hakkas, demonstreeris peenelt, et tema žilett on uus - tuleb pakist. vehepeal küsis, kas muusika meeldib. jaa, meelis, idamaine tilulilu. väga sürr oli olla - poolest kehast saati peeglilaua alla vajutatuna, hoides selga väikest kasvu klientide tagumikele mõeldud kohas ja pead seal, kus käib pea - selle protseduuri juures ongi kõige olulisem, et pea oleks õigel kohal, kuidas ülejäänud kehaga on, pole tähtis. lõpuks pritsis habemeajaja mind toredasti vee ja mingite lõhnavate ainetega ja siis hõõrus jäätükiga. 50 ruupiat! ütlesin talle, et mu ema on ka habemeajaja. "aaa! brother!" hõiskas mees.
öösel käisin üksi ganga ääres istumas. minuga tuli kaks koera. üks, see, kelle jäsemed tõmblevad, heitis minu selja taha betooni peale ja surus end vastu mind. teine läks kaldale ja hakkas haukuma. märkasin, et pimeduses istub mees koeraga. siis haukusid ja ulusid kõik koerad. ja meie mehega ja linn ja mäed ja jõgi vaikisime. mehe kohale tekkis tohutu energiakanal, mis tõmbas mind hooga enesesse. ma hakkasin pelgama ja läksin magama, ehkki oleks väga põnev olnud teada saada, mis selle mehe kaudu oleks avanenud. ilmselt ma ei olnud valmis. või ei olnud seda mulle vaja. mees oli venelane, sest ta ütles oma koerale "tiha, tiha". päeviti näen aga toda mustavalge kirjut lapilist armsakest tänaval. päikse käes tolmus. kõik käpad tõmblevad.
all hoovis kohtusin just ühe briti neiuga, kellega oli kutsikas. ma küsisin, kas ta reisibki koeraga. ta vastas, et enamvähem, et ta tahaks koera saata UKsse kuidagi, kui saaks. selgus, et see kutsikas lihtsalt hakkas tal järel käima ja nüüd ongi temaga. "ma tulin siia õppima, aga nüüd on mul laps," ütles tüdruk.
pühapäeval ma satsangil ei käinud, sest ei saanud hommikul hästi magada. õhtupoole tutvusime ühe shantimay õpilase savituri ehk thomasega (www.savitur.dk), jagasime suitsu ja läksime üles hotelli katusele lauludele. tom oli mulle vahepeal öeldnud, et ta ei taha enam minuga koos tseremooniaid teha, sest ma hakkan teda segama. tegin ettepaneku viimast korda katsetada - kui sel korral ka segan, siis rohkem õhtuti koos ei ole. ilmnes, et saan hoida tasemini küll. eks kohati natike nukker on, et ei saa täiega hõisata. samas paistab, et hakkan kuidagi ka paika loksuma või rahunema ja ei pea enam nii palju väljendama.
nii oli eile õhtul erki ja tomiga armsaid hetki. käisime erkiga metshaldjatega suhtlemas ja vaatasime tomiga taas tõtt. koko oli samuti meiega. kui ta erki või tomi või nende mõlemaga tegeleb, siis on mul vahel selline kõrvalejäetud tunne, aga see on selgelt üks mu siinsetest õppetundidest - leida oma tee, olla üksi rahus, hoida otsekontakti jumalaga, jagada tähelepanu ja armastust, mitte seda oodata.
kui täna hommikul shantimay satsangi järel ashrami aias istusin, siis hakkasin spontaanselt kõnelema ühe väga toreda heleda hollandi naisega, kes laulude ajal vahvaid liigutusi teeb, kellel on palju kulinaid ümber randmete ja kes kannab kaasas toredalt ehitud nõiakeppi. temaga rääkides sain aru, et ma leian siin omal käel ka inimesi, kellega kokku kõlada ja kelle kaudu teadmisi saada. naljakal kombel olen saanud hea kontakti juba kolme shantimay õpilasega. tom ütles, et võibolla sobibki mulle shantimay paremini. samas oli tom tema kohta öelnud "hull tädi". on iseloomulik, et shantimay ise ja too aias kohatud naine väljendavad omakorda teatud vastumeelsust brembaba õpilaste suhtes. ilmselt siin kerge konkurents käib. brembabal on iga päev sadu kuulajaid, suur saalitäis, shantimayl oluliselt vähem. aga nagu öeldud, on sedalaadi vastuolud vaid välise iseloomuga. ilmselt käin esialgu tunde järgi mõlemaid kuulamas.
tänane satsang keskendus pikale ravibuda mantrale. minu jaoks töötas see eriti hästi, sest olin temaga varem tuttav. olin kogenud ta tervendavat väge, kui heiki ja mari olid haigalas ja kui aado selle nende nimel facebooki üles pani. kuulasin nii pikka kui lühikest ravibuda mantrat sel ajal kodus sadu kordi, laulsin autos kõva häälega terve tee. nüüd, kui hommikul end natuke tõbisena tundsin ja kui satsangil veel turtsuvaid inimesi kuulda oli, siis otsustas shantimay spontaanselt, et on õige hetk laulda ravibuda mantrat. ühtlasi jagati meile tumesinised ja valged katad, et need üle maa kodukohtadesse viiksime ja seal lehvima paneksime. mantrate ajal keskendusime kõik inimestele, kes praegu meie lähikonnas haiged on ja abi vajavad. pärast satsangi oli väga kerge ja puhas tunne. hästi õhuline.
.
nõnda, tänaseks kõik. homme siis varakult ashramisse. isaahvide abiga. :)
12.03.2012 veidi enne südaööd
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar