Mõisapargis

Kolmes küljes ümber ümmarguse tiigi kasvab kolm suurt tamme. Kui puid eemalt vaadata, on näha, et nende olemus on erinev, nad teevad erinevat tööd, kannavad erinevaid kvaliteete. Samas on neil ka ühiseid tegevusi ja ülesandeid. Tiigi parempoolsel küljel kasvavat tamme tajusin tulisena - selle puu kohale kerkis suur oranž leek. Vasakpoolne, mõisahäärberile kõige lähemal asuv tamm aga kiirgab jahedat ja rahustavat helesinist, on justkui helesiniste klaasplaatidega ümbritsetud ja hoiab enda sees varjul helesinist kristalli. Kolmas tamm kasvab tiigi taga ja annab rohelist ja pehmet tooni, ilmuvad samblad ja päkapikulised, puu keskel roheline piklik kristall. Kui kolme puud korraga vaatasin, nägin, et nad koondasid kõik erineva kvaliteediga valgused keskele tiigi kohale. Valguste ühisväljas moodustus puude vahele suur helendav kuppel, mis avanes taevasse. Hakkasin aimama tohutut valgusesammast, mille kaudu saab üles.

Otsustasin minna kuuma puu juurde. Seal liikusid tulised päikesevankrid. Siis läksin sinise puu juurde. Selle puuga oli mul kohe väga hea klapp. Ta pani mulle tumesinistest lihvitud vääriskiviplaatidest rüü selga ja ütles: Hoia see rüü ümber, muidu Sa ei taluks ära seda, mida nüüd näha saad. Seisin sinise puu vastas näoga tiigi poole ja nägin, kuidas nii roheline, oranž kui sinine puu hakkasid kolmest suunast jämedate kettide abil tiigiveest midagi üles tõmbama. Algul kerkisid ketid poollõdvalt. Nende küljes rippusid mudased ja sorisevad taimed. Pinnale ilmunud, jooksid ketid tiigi keskele kokku, pinguldusid ja tõid päevavalgele suure musta ja mudase känkra. See koosnes lisaks veetaimedele ja mudale ka igasugustest sajandeid tiigipõhjas vettinud ja mustunud palkidest, vankriratastest, juurikatest ja kettidest. Mustade vettinud puujuppide ja vankrirataste külge oli väiksemate kettidega seotud valgeid alasti naisi. Puud hakkasid nüüd musta känkrat vette ja välja solgutama. Noored alasti neiud olid oimetud. Ümber tiigi aga kogunesid mustade torukübarate ja frakkidega härrad ja lõid tantsu. Neil olid käes roostetanud rauast hargid. Hoidsin puu tüvest kinni ja jälgisin pöörast vaatemängu, mis kogus aina tuure. Suure musta känkra alt tõusis tumeda vee pinnale tohutu vankriratas, mis kattis tiigi peaaegu terves ulatuses. See ratas hakkas ringi käima, mööda selle servi kihutasid pisikesed mustad tõllad. Tõldade akendes vilkusid mustade härrade kuldhambad. Üleval suure ratta kohal solgutati kettidega üles ja alla valgete oimetute neidudega veest sorisevat musta moodustist. Ühtlasi oli kuulda mingit imelikku vinguvat ja väänavat natuke lonkavat muusikat, midagi nagu leierkastilikku, midagi nagu orelilaadset, kindlasti ka trummid, müntide kõlin ja vasktaldrikud.

Ma ei saanud seda möllu väga pikalt niisama vaadata, sest tahtsin kohe hakata oimetuid naisi päästma. Suunasin tiigi keskele valguskiire. Härrad lasid kohe kõik jalga. Suur ratas vajus tiigivette tagasi. Selle järel ka must kängar. Valgustasin tiiki edasi, kuni veest ilmusid nähtavale ujuvate naiste pead. Lumivalged ja mudased naised roomasid aeglaselt mööda tiigikaldaid üles. Keerasin valgust veidi veel juurde. Naised hakkasid kohe kiiremini roomama ja kadusid siis kõik erinevatesse ilmakaartesse. Oli selge, et nad läksid oma kodudesse.

.