24. mai 2013

Näoli


öösel
kirjutan artiklit
muistsest maahõivest
ja esimesest põlluharijast
ja august, mille ta süvendas kivisse
ja eluasemest, mille ta rajas põlispõllu äärde
kus pereema käest pudenenud savinõu killud
on nüüd minu lauaserval reas
ootamas, et nad homme puhtaks pesen
pildistan ja uuesti kokku panen

täna enam ei jõua
otsustan magama minna
homme on ka päev

enne aga avan ajalehe ja sealt
vaatab mulle vastu verine poola mees
kes jäi kivipurustusmasina vahele
ja kellele tehti kiire näosiirdeoperatsioon

korraks kõlavad isa sõnad
ta õpetab mind
jooksen päikeseloojangus oma esimesed sammud
ja teen silmad lahti

olen näoli kirjutuslaua sahtlis
arheoloogiaprofessori artikkel on mu põsele vajutanud punase juti
raamatust "keskus, tagamaa, ääreala"
katsun hingata
leian end koera juures esikupõrandal
ta on osavõtlik, aga ei oska aidata
leian lainetavalt ekraanilt haigla valvetoa numbri
ta ei ole osavõtlik ega oska aidata

suunan end magama
suure õigeusukiriku küünlajala
ja bhutani meditatsioonikausi vahele
Jumal, Jumal
kus on mu kese, kus tagamaa, kus ääreala
ühe hetkega pühid Sa kõik potikillud mu lauaservalt
sulatad muistsete märkidega kivirahnud
ja võtad mult näo

see on minu sissetulemine

nii nagu on ka minu väljaminek
põlispõldudest saadik
äärealadele asumine
ajalik elupaik

aga tagamaa taga
on mets
ja Sinu Meelevald
ja suur hundikivi
nõukogudeaja kivipurustusmasinast

iga kadunud elementaarosake
asetub siin taas oma kohale
hundid istuvad kivile ja vihtlevad
luukambrites on tuul
Ruach

ja kõik saavad tagasi oma Näo
see poola mees
mina
viikingiaegsed koerad
ja need, kes koerte kõrval lamavad







24. mai 2013               12:06               Raplas            


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar