Oleme kuskil lasteaia või mõne waldorfkooli või kunstikooli õdusates ruumides. Parasjagu on vaheaeg. Osalejad on hajunud laiali mööda maja. Süüakse lõunat. Vaikselt vesteldakse. Meeleolu on pühalik ja rahulik ja rõõmus. Astun inimeste seas Õpetaja istekoha poole. Teel pika laua ääres seisab Kristiina Ehin lõunasupi taldrikuga. Tervitame üksteist rõõmsasti. Lähen oma istumiskohale. Mul on mõnus koht tagareas eenduva nurga juures. Rahvast pole väga palju, kõigil on oma mõnus koht kuulamiseks. Mul on hää selga toetada, tagumiku all on suur tumesinine ümmargune padi. Veidi meenutab ruumide asend psühhiaatriahaigla koridore, söögiala ja koridoritaskut, veidi mõnd kombinaatkoolimaja, aga kõige rohkem on see üks õdus koht, on kaltsuvaibad, värvilised padjakesed ja Õpetaja poodium patjade, vaipade, tekstiilide ja lilledega. See on tühi. Õpetaja kohalolu on aga tunda. Tasakesi kogunetakse.

*

Kõnnin pika valge linaga laua ääres. Laual on igasugused värvilised joogid ja söögid. Päike paistab. See on seesama pikk valgusküllane ruum, kus me eelnevalt lõunat sõime. Või ei ole ka, on natuke nagu mõne korporatsiooni konvendihoone saal, oleksin nagu mõnes sõbra pulmas EÜSis, ei, pigem kõrgel neljandal korrusel mõne Tallinna koolihoone avaras saalis. See polegi nii tähtis. Tähtis on see pikk laud, sest iga sellel laual asuv toit on värav erinavasse maailma. Iga joogi või söögi kaudu on võimalik liikuda vastavasse maailma. Ma ei tea, kas siis seda toitu süües, jooki juues. Keegi esialgu küll midagi ei söö ega joo. Astutakse rahulikult piki lauda ja kummardutakse väljapanekut uurima nagu mõnel seenenäitusel kuskil lillepaviljonis. 

Sveta ütleb kõrvalt: “Jüri, Sa pildista kõik üles, Sul on ju kaamera.” Jaa, mul on kaamera. Jään paari toitu vaatama. Ühes valges hõbeservadega vaagnas on roosakad, valged ja oranžid küütlevad kalad. Nad on nagu toit, mida võiks kohe laualt võtta ja suhu pista, aga samas nagu omamoodi elukeskkond, mida sööma küll ei tahaks hakata. Kalad elavad ja ujuvad tasakesi vaagnas. “Nende kaudu saab geide juurde” ütleb keegi kõrvalt. “Ja siin on ussid,” osutab ta kõrvalvaagnale. Tõesti ongi, terve vaagen on värvilisi madusid täis, miski geelja olluse sees. Vaatan neid kaht kõrvuti vaagnat. Lähedal seisab erksavärvilisi pudeleid ja kandellaabreid. 

Tajun, et kõigi lauanõude, kõigi laual olevate objektide juurest lähtub risti lauda värviline vaimumaantee, kiirendi, mis viib otse läbi pikliku saali seina ja akende hiilgavasse laotusse, mille taga on maailmad. Inimesed seisavadki selle pärast kõik ühel pool lauda ja vaatavad ja valivad, mille kaudu minna. On vaja end lihtsalt vaimumaanteele istutada ja tuiskadki minema, tegelt oledki samal hetkel juba järgmises reaalsuses.

*

“Tule, ma näitan Sulle kabelit”, ütleb üks noormees ja me lippame mööda tolmuseid mahajäetud tööstusrajooni tänavaid minema. Päike sirab, ühtegi inimest kusagil ei ole, ainult hallid kandilised erineva suurusega hooned igal pool. Korraga keerab noormees vasakule. Tõuseme mõne astme jagu mööda betoonist tumehalli laia treppi üles ja seisame suurte määrdunud ja roostes garaažiuste ees. Hoone on üsna väike, hall, kandiline, ühekorruselise elamu kõrgune. Näeb väljast natuke välja nagu mulaaž, justkui keegi oleks püüdlikult papile maalinud halli krohvitud seina tahmaste plekkide ja kühmudega, justkui oleks läheduses midagi põlenud. Roostes suurtele ustele on tõmmatud laia pintsli ja nõrguva värviga paar märki: väike kreeka rist ja o ehk ring. Värvitud on punase, rohelise ja valgega. 

Noormees teeb vinkelrauast põikpuu küljes suure tabaluku vilunult lahti ja tõstab põikpuu eest. Avaneb hall ja hämar ruum, mille kõrgust ega laiust kahel pool pole võimalik hoomata, seal on lihtsalt pimedus. Otse ees on altar. Astume sisse.

Ma löön kõigepealt risti ette, sest see on ju kabel, kuigi ma pole kindel, kas see on kristlik koht. Seejärel käib kõik kohe väga kiirelt, kõik saab nagu kiirenduse, justkui ammu sisseharjunud, teada-tuntud liigutustena. Mu olemus teab, mida siin teha. Laskun kiirelt põlvili. Kummardan. Tõusen paari halli astet mööda altari poole üles, põlvitan uuesti, panen lauba maha. Altar ongi ainult üks tumehall kivist astmestik, altari peal midagi ei ole. Panen lauba ülemise astme vastu. Viskan prillid eest. Samal hetkel püüab mu kõrval seisev noormees need pihku ja ütleme mõlemad: “Neid pole siin vaja.” Mu pea saab altarist tohutu laengu, avaneb, paisub. Liigun kiirelt selg ees, altariastmeid mööda alla ruumi keskele. “Nüüd pikali, kõhuli,” kõlab meie mõlemast suust täpselt korraga, nagu räägiks üks inimene läbi kahe inimese. Noormees seisab, mina heidan ruumi keskele kõhuli. Ja  kogu mu keha täidab samasugune laeng, avarus, paisumine.

“Nüüd põhikoht,” ütleb noormees, “sammas.” Ta astub paar sammu ukse suunas ja mina koos temaga. Ukseesisel, ukse valgusvihus tõuseb põrandast võimas jõud ja tõstab meid mõlemaid kergelt maast lahti.

“Kas keerutad mind?” küsin noormehelt ja ulatan talle käed. Katsun ta ümber end jalgupidi õhku visata, nii nagu lapsi täiskasvanud õhus enda ümer keerutavad. Aga noormees ei võta vedu. “Mul pole piisavalt pauerit” ütleb ta. 

Seisan siis ise keset sammast ja võtan noormehel kätest. Keerutan, ta lendab õhus mu ümber ja ma tõusen üles, maast lahti ja keerutan teda rõõmsalt ja suurelt, siis lasen ta rahulikult jalule maha ja jään ise õhku lendama, asetan end õhus horisontaali, kõhuli. “See on tase!” vaatab ta mind alt.

Lendan ruumis ringi, altari kohal ja kahel pool ja ukseavauses ja üleval, ca 10 meetrit põrandast. Hämaras kõrguses aimduvad kaljuseintes ürgvanad pühakujude tühjad niššid, aastatuhandete suitsudest tahmased. Ja samas oleks see nagu kellegi elutuba, on vaipasid ja puitu, kuskil all on nagu vaiade peale toetuv korrus. Aimdub ka raamatukogu, kõikjal ümber ja üleval on lõputult raamaturiiuleid vanade köidetega, üleval on kogu aeg lõputu pimedus. See sammas on samal ajal justkui mitmes kohas korraga: näen Esna mõisa pargi kabelit, Saha kabelit, Korykia koobast Parnassose nõlval, üht väikest kabelit ja üht budistlikku templit eludest, kus olen käinud. Kõik on üks koht ja samas erinevad. Ja kõik on kuidagi tuttavad. Kogu see info, kõik see, mida ma näen, on mu tajus korraga, hetkega, isegi sekund on liiga pikk selle taju kirjeldamiseks. Info on kohe kohal.

Ma lendan aeglaselt üleval ümber noormehe, veidi ta peast kõrgemal, tiirutan ja kõnelen temaga. 

“Kuule, tõmba numbreid,” ütleb ta korraga mulle, “vaatame, kes sa oled!”

Ma ausalt öeldes ei tea, kas see on vajalik, tundub veidi vastumeelne, aga moepärast, kui ta juba nii ütleb, siis võin ju tõmmata. Lendan üleval hämarate raamaturiiulite ligi ja mõtlen, et kuidas siis seda numbrit nüüd tõmmata, kuskohas need numbrid on, mida “tõmmata”, raamatute vahel või kus. Näha pole midagi. Siis lihtsalt mõtlen ühe numbri välja: “Näiteks 38!” hüüan ülevalt.

Noormees võtab põuest väikese raamatukese, sirvib seda ja hakkab numbri 38 tähendust ette vuristama. See ei kõla üldse minu moodi. Ma peaaegu ei kuulagi seda, tundub täiesti suvaline tekst. Ainsana meenub Martin. Jah, see ei ole mina. See on Martin. Laskun alla noormehe juurde. Ta paneb raamatukese põue.

Lendan vaikuses üleval ümber noormehe.

Ca kolme meetri kaugusele noormehest ilmub teine ca sama vana noormees, aga palju tõmmum, mustanahaline. Esimene noormees on latiino ja teine must. Must noormees vaatab ainiti pilguga latiinot. Siis kaob. Siis ilmub teisele poole ruumi küljele. Siis kaob. Nagu hologramm. Latiino ei näe teda.

“Kuule, siin on veel keegi” ütlen talle. Latiino vaatab ringi ja ei näe. Mustanahaline ilmub jätkuvalt siia ja sinna meie ümbruses ja vaatab ainiti latiinot.

“Keegi tahab Sinuga väga rääkida,” ütlen latiinole.

Korraldame kohe nende kohtumise. Vahendan neid omavahel, olen kanal nende vahel. Nende suhtlusest mulle midagi meelde ei jää.

Lähen vaatan välja. Kabeli uksest õue astudes on ümbrus täielikult muutunud, ma olen väga kõrgel, ümber on tohutu kirgas laotus, all sügaval on värvilised mäed ja orud, jõgede, järvede ja linnadega, kõik õitseb ja hiilgab. Kabel on justkui osa miskist kuskil ülikõrgel paiknevast linnast või värviliste hoonete kogumist, lõputute rõdude ja vaateplatvormidega. Mind täidab kohe tohutu tung siit suurde laotusesse ja sügavusse hüpata ja lendu minna. Korraks mõtken, kas julgen, pole kunagi nii suurde sügavusse hüpanud.

“Usaldan, kõik on Jumal” ja hüppan heledalt barokselt balustraadilt alla avarasse sügavuste kohale liuglema.

See on tohutu ekstaas. Kogu lõputu avar ja kirgas ruum täidab korraga mu keha ja ma saan oma südamega lennata. Ma saan südamega enda suunda ja kõrgust juhtida. See on kirjeldamatu. Ma liuglen pikalt.

Tasakesi hakkan maale lähenema, liuglen üha madalamalt. Laskun tugevalt lainetava tumeda mere kohale. Algul liuglen kiiremalt kõhuliasendis, siis teatud kõrgusel, pööran püstiasendisse ja hõljun mõnda aega püstiselt õhus. Ja mulle meenuvad Kristuse taevasse minekut kirjeldavad pildid. Sellises asendis olen, hõljun õhus ja vaatan kaugusse. Kauguses paistab rand. Rannal on suur hipilaager. Kõik näevad mind ja juubeldavad. Esireas vee piiril hõiskab Tom Valsberg.

Ma seisan õhus, lasen kõrgust veidi madalamale. Mõtlen, et Kristus läks ju niiviisi üles ja mina tulen millegi pärast alla. Siis püsin varbaga peaaegu laineid puudutades vahutavate vete kohal ja mu asend on täpselt nagu Botticelli Veenuse sündimisel. Ma olen nõtke ja sensuaalne, mu puusad on ilusad, jalad ja käed peened ja juuksed hõljuvad õhus. Taamal rannal rahvas juubeldab.

Ja plärtsti vette. Vesi on tume ja ma hakkan kohe hooga kroolima, et jõuda rahva juurde. 

Ujun pikalt, jõud hakkab kaduma. Katsun ennast tõsta, aga ei jaksa. Palun tõsta mind üles. Ehmatusega meenub, et see oli keegi teine, kes tõstis Jeesuse templi harjale ja lubas anda kogu maailma. Ei, ma ei taha seda, ma tahan rahva juurde pääseda lihtsalt. Neid mõtteid mõeldes ujun paksu musta vooliku alt läbi, see on veetud üle vete ja tundub väga ohtlik. 

Tundub, et ma ujun ühtlasi uudismaalagendikul nagu nad on muudkui olnud mu välitöödel, kus jälle ja jälle olen otsinud mõnd torusse aetud püha allikat. Paremal on võsariba kraaviga. Kõige enam kumab Kose kihelkonnas üks lagendik, kus käisin Arne Kivistikuga.

Rassin ujuda. Siis otsustan end ise tõsta. Nagu tavalisel otsusekindlal viisil seda olen teinud. Tõstan südame jõuga ennast vee kohale ja annan kehaga impulsi ja lähen lendu. Rahvas on lähemal. Kõik hõiskavad rõõmsalt ja lehvitavad.

*

Lendan lapsepõlvemaja kohal. See on täiesti maha jäetud, nagu ka kõik teised ümbruse eramud ja kortermajad. Kõikjal kasvab võsa, majadel pole aknaid, sisemusest paistab pimedus. Taevas on paksud madalad pilved, mis muudavad päevavalguse hämaraks. Lapsepõlvemaja on üleni tumehall, meie mänguõuedes kasvab võsa ja hein, siin pole tõesti ammu keegi käinud.

Maandun koerte aia võrgu ülaserva külge. Nüüd olen üsna väike. Üsna linnu moodi. Ma hoian ju alajäsemetega võrgu servast. Meie kõrvalhoone ja elumaja vahele astuvad hoogsalt mu noormehed, latiino ja must, näevad väga räsitud välja. Mõlemad on üleni räbalates, nende musta karva rõivad lipendavad, siit sealt paistab tahmunud ihu. Ise on nad aga üsna äksi täis. “Oo, kuule!” hõikavad nad minu ja koerte aia suunas “teeme natuke mambo-džambot siin!” Ja hakkavad meie kõrvalhoonest igasuguseid asju kahe maja vahele tirima. “Oot, olge ettevaatlikud! See on siin püha koht.” Kutid võtavad natuke rahulikumalt, näpivad niisama meie vanu jalgrattaid.

“Lähme vaatame, mis poolel raekoja platsil toimub” ütlen neile ja kutsun nad üle tee kortermajade suunas. Ise mõtlen veel, et mis see “poolel raekoja platsil” tähendab, aga lähme.

Tädi Eha maja taga, kus olid meie lapsepõlves ronikad, seal suurte kaskede ligi, millest osa on nüüdseks maha võetud, seal on põõsastega ümbritsetud platsike, kuhu on seesama laagriliste seltskond kogunenud. Taas on vaibakesed ja värvilised kangad ja lilled ja kortermaja pool servas ka ilus vanikutega õpetaja poodium, ja taas tühi.

Tüübid: “Mis me anniks viime? Me häbeneme…” - “Pole häbeneda midagi,” julgustan neid ja me läheme põõsaste vahelt läbi platsile. Kõik ootavad Õpetajat.

Lendan rahva kohal. 

Ega nad ometi mind ei oota, mõtlen korraga. See oleks egoistlik. Loodan, et ootame kõik Moojid.

Lendan rahva kohal ja me hakkame kõik laulma: “amrivaa, nahtigaa; amrivaa, nahtigaa” ja niimoodi hästi pikalt. Hästi ilus viis on, aga ma ei taipa seda salvestada.

Üleni valgetes riietes rahvas heidab pikali ja moodustab meie lapsepõlve suurte majade murule suure valge mandorla.

Ma võtan nad, kogu mandorla, oma suurte pikkade heledate tiibade kaissu ja me kõik laulame: “amrivaa, nahtigaa, amrivaa, nahtigaa”

*

Ärkan (või uinun?). 

Suur Jumal olgu kiidetud! Suur tänu! Suur tänu! Om! Om! Om! Mu palvet võeti kuulda!

*  

Olen olnud ca nädala väga sügavas depressioonis. Selle asjaolud ja sümptomid on eraldi teema. Ühel päeval, kui oli jälle väga ränk olla, palusin spontaanselt jõustavat ja inspireerivat unenägu. Kohe see ei tulnud. Olin palve unustanud. Ja nüüd selline kogemus. See kogu keha ja olemust täitev laetus, kergus ja täidetus ja tohutu lendamise kogemus püsivad siiani ja toetavad nüüd siin. Mul on olnud täna väga palju parem päev.

*

Huvitav on see, et need kaks tegelast on mul varem ka unedes olnud. Ma ei tea, kes nad on, aga nad nagu kuuluvad minuga kokku või on mu kaaslased või abilised või sõbrad. Mäletan, et ükskord, kui tulime Emalättelt ja lähenesime Tädi Luule maja keldris toimuvale suurele sugulaste kokkutulekule, siis nad olid kaks musta koera, kes hoidsid kahel pool mind õrnalt hammastega mu sõrmedest ja Mustamäe ülekäigurajal muutusid kaheks tõmmuks poisikeseks, kes hoidsid mul käest. Sääl keldripeol ütles Taat veel veendunult professor Piirimäele, kes korrutas “Mahtra sõda, Mahtra sõda” - “Mahtra rahu, Mahtra rahu.”

*

Amrivaa=amrita?

Nahtigaa= Nachtigall?

*

 

Kirik põleb. Ma jooksen ümber koori aiast välja. Joostes püüan valida tuletõrje numbrit. Telefoni ekraan on üleni tolmune, paksu halli aastasadade tolmu all ja ei reageeri mu närvilisele pühkimisele. Jooksen ja hüüan inimestele: „Kutsuge tuletõrje! Kutsuge tuletõrje!“ Ja samal ajal mõtlen, et ei tea palju juba põleb ja palju põleda jõuab, enne kui tuletõrje kohale jõuab. Torn vist juba põleb. Ja pööning ka. Jooksen kogudusemaja poole. Vahepeale venib mets, alatine unenäomets, mis ümbritseb kirikut. Jooksen pimedas metsas ja muudkui karjun: „Kutsuge tuletõrje!“ Mulle jooksevad vastu üleni hirmunud nägudega kogukonnaliikmed. Läbi metsa kumab nende ehmunud palgeil tulekuma. Ma jooksen ja jooksen ja mets muudkui kestab ja kogukonnaliikmed venivad mulle vastu. Ja ma muudkui karjun. Ja mõtlen, huvitav, palju põleda jõuab, enne kui tuletõrje kohale jõuab.

Pidurdan põrandapõrmu tolmavat loha jättes kogudusemaja tööriistakuuris suure kolihunniku sisse ja hakkan otsima seda imelikku konksu, millega keskaegse koori kolmakna luuke lahti tehakse. Koguduse juhatuse esimees on unine ja ei saa aru, mida ma otsin. Ma olen sõnatu, ei suuda midagi öelda, muudkui otsin neid imelikke konkse akende avamiseks. Tõmban vanade kangastelgede raskete puitraamide tagant välja järgmise ja järgmise pikast kasutamisest libeda tööriistavarre, mille otsas loodan olevat neid akende avamise konkse, aga iga tööriist, mille ma välja tõmban on ahjuroop. Varrest haarates võiks olla ka reha või hang või koot või hark või akna avamise konks, aga ma tõmban kangastelgede tagant välja muudkui ahjuroope, suuremaid ja väiksemaid.

Koguduse juhatuse esimees vaatab mind nüüd, kulm kortsus, ja ma kuulen ta mõtteid: „Kadunud poeg, mida sa teed?“

Mida ma teen, mida ma teen, ma otsin keskaegse koori kolmakna avamise konksu, aga saan siit ainult ahjuroope, millega segatakse hõõguvaid tukke ja süsi.

Viskan siis viimase ahjuroobi maha ja minust paiskub kogu kolikambrisse lööklaine, mis kõik läbi raputab, ma lasen pööraseid tireleid mööda puusepapinke ja lääbakil vedelevaid vanu häärberiuksi, raputan seda koli veidi.

„Mida sa teed, kadunud hing,“ kuulen ma taas kogudusevanemat, kellest on jäänud ruumi keskele hõljuma vaid suur kortsuskulmuline pilk.

Hüppan siis ühe vana laudaukse servalt alla ja jooksen uuesti kiriku poole, läbi metsa, mille kõik tüved lõkendavad kiriku tulekahjus.

Mulle kõnnib metsarajal vastu mu pastor, motomehe ülikonnas, habemega, üleni higine, üleni kurb, pisarad silmis, pilk minu lähenedes sunnitult maas, longib loobunult kogudusemaja poole. Ta sõitis siia suure tulekuma ja hädakellade peale mootorrattaga kohale naaberkihelkonnast, kus nüüd teenib. Me möödume üksteisest sõnatult. Tema mind ei vaata. Mina vaatan teda.

Kirik põleb. Keset metsa. Kõik kogukonnaliikmed on kohal ja päästavad, mis päästa annab. „Maalid, dokumendid! Maalid, dokumendid! Maalid, dokumendid!“ kordavad kõik monotoonselt ja tassivad käärkambrist ja eeskojast kraami välja. Jaa, muidugi, just, maalid ja dokumendid, need on vaja välja tuua.

Kirik on pime nagu koobas, inimesed voorivad sisse ja välja. Katus on üleni leekides ja õu tulevalge, sisu on aga süsimust, nagu oleks juba ammu läbi põlenud, ära söestunud, nagu poleks siit midagi enam välja tuua. Ometi, maalid ja dokumendid! Kõik muudkui kordavad: maalid ja dokumendid! ja voorivad hoone süsimustadest avaustest sisse ja välja. Aga kellelgi pole midagi käes, kõik ainult kordavad „Maalid ja dokumendid!“ ja sahmivad edasi ja tagasi.

Pressin ennast rütmiliselt justkui mingit loitsu korrutava rahva vahelt läbi torni alla eeskotta. Kõik on ümber niiske ja must, söestunud, taimede juured kasvavad läbi tukkide. Paganate eeskojas seisab mu pastor, kirjutab oma nime söestunud kaante ja mustade lehtedega registreerimisraamatusse, järjekorranumbriga 204 (see on meie kabineti number Kirjandusmuuseumis), musta pliiatsiga, üleni mustas motomeherõivas ja pomiseb mind märgates vihaselt ja allasurutult habemesse: „Nonii, võllapuu on juba üleval.“ Ma saan kohe aru, et see on minu jaoks, ja näen läbi sajanditevanuste paksude müüride kiriku ees suurt musta võllast valmispandult. See on minu jaoks, kiriku põlemapanija ülespoomiseks. Astun õue, sääl vaatab mind nutetud silmadega muuseumi teadur, tema kõrval seisab üks armas koguduseõde ja ütleb: „Ma sain lambad kätte! Lambad ma tõin välja! Nad olid täiesti pundunud.“ Näen pundunud lammaste rümpasid. Koguduseõel on ükskõik, ta ei süüdista mind, vaatab armsate ja hääsoovlike silmadega.

Aga mina hakkan mõtlema, et mida ma siis tegin ja miks ma seda tegin. Ja seisan korraga härraste matuseplatsil kirikaia nurgas, suurte mustade kiviristide juures, kuhu on kuhjatud suur sügislehtede kuhi. Lehehunnik on just põlema pandud ja suits tõuseb aeglaselt üles ja kandub tasakesi kirikuhoone poole. Ma vaatan suitsu ja mõtlen, et kirik võib ju niimoodi põlema minna. Ja et kui see nüüd juhtuks, siis kui ruttu tuletõrje jõuaks ja kui palju enne ära põleks ja mida jõuaks välja tuua. Ainult mõlgutan niimoodi, olles ennast justkui unustanud sinna lõkke juurde härraste kalmudel. Teised talgulised riisuvad ümber kiriku rahulikult lehti ja teevad uusi lehekuhjasid.

Ja korraga läheb taevas üleni mustaks, järsk öö kukub kõige peale, härraste mustad ristid värisevad ja iga risti ees õhus tiliseb kullast kelluke, härrade luukered löövad haudades kiiresti vurrkanni nagu vokivärtnad ja minu suitsuga kirikuräästani kandunud mõlgutus paneb kiriku põlema. Ja ma olen täiesti üksinda. Seisan nagu lollakas härrade hauaplatsil lõkke juures ja vaatan kuidas sädemed räästasse kanduvad ja kirik põlema läheb. Ümber on pime mets ja mitte ühtki hingelist, ainult mina, haudades vibreerivad härrade skeletid ja kirik süttib.

Vahin nagu lollakas ja mõtlen, kas ma siis tahtsin seda, kas minu mõte nüüd tegi seda. Ja kus kõik teised on, miks ma siin üksinda olen? Mida ma siin üldse teen?

Jah, mina tegin seda, mina panin meie kiriku põlema. Minu mõte pani kiriku põlema. Ma olen üleni süüdi. Aga kui juba niimoodi, siis on ju natuke huvitav ka. Vaadata, kui palju jõuab enne ära põleda, kui tuletõrje kohale jõuab. Ja ma seisan natuke aega härrade kalmudel ja nüüd pole ma enam lollakas, vaid ma irvitan kõige selle üle. Ja härrad irvitavad. Ja kurat irvitab, kuldsed hambad välkumas. Ümber on pilkane pime, paks mets, alev ja inimesed on hoomamatus kauguses, kas neid üldse on, ei tea. Ainult põlev kirik, irvitavad härrad, irvitav kurat, mustad hauad, mustad ristid ja särav kuldhammas.

Ma hakkan ennast sellest pildist välja kiskuma. Kasutan jõudu. Sikutan ennast tossava lehehunniku ja ristide juurest lahti. Kirikuaianurk venib selle käigus välja ja laseb mu siis lartsuga lahti. See on natuke valus. Või pigem ebamugav. Nagu tuimestuse all tehtaks operatsiooni, nagu midagi lõigataks keha küljest lahti niiviisi, et selle tegelikku valu pole tunda, aga ma tean, mis toimub ja tunnen tuimalt. Härrad ja kurat lasevad mu lahti, aga ma olen täiesti teadlik sellest, et ma olen üleni süüdi. Haaran telefoni ja püüan kohe tuletõrje kutsuda. Telefon on aga paksu sajandite tolmu ja tuha all ja ei reageeri mu närvilisele pühkimisele mitte kuidagi. Torman ümber koori ja jooksen kirikuaiast välja, metsa.

Metsas heliseb mu telefon kirkalt ja värviliselt ja puhtalt. Vaatan, Taat helistab. „Oo, tere Taat!“ – „Tere, Jüri! Kuule, ma olen reisil, Mallorcal! Siin on nii soe ja lahe ja värviline. Mul on indiaanisuled peas ja narmastega püksid! Kuule, ole hea, mine vaata, kas talus on ikka kõik korras. Noh, kas lihtsalt kõik on korras ja hästi.“

Ja ma saan Taadi kõnest sellise tohutu kiirenduse, et tema sõnade käigus kihutan maale ja olen parasjagu talu teeotsas, kui ütlen: „Jaa, muidugi! Lähen vaatan.“

„Hästi, siis ma saan rahulikult olla!“

„Jaa, muidugi! Kuule, siin on hästi. Värava ees on ilusad hallid hobused, söövad rohtu!“

„Siis on hästi! Päeva-päeva!“

„Päeva-päeva, Taat!“

Huvitav, mis ilusad hallid hobused need on siin. Need oleks nagu minu unistuste hallikesed. Lähen läbi raudvärava, näen õuel sugulaste autosid. Rehielamu köögis istub tädipoeg akna all laua otsas ja on imestunud, kui ütlen, et Taat helistas Mallorcalt: „Kas ta siis reisib või?“ – „Nojah, nii nagu vanasti, kui ta Maalehe auhinna võitis või laeval õnneloosiga Kanaaridele sai.“

Märkan, et olen laua ääres vanaisa kohal, aga sääl ei ole tooli ja ma kükitan ja mul on jalas ainult aluspüksid. Aga ma olen siin ju ainult korraks, ma olen Taadi sõnumitooja, mul polegi tooli vaja, ma lähen kohe edasi. Vaja oli lihtsalt vaadata, kas kõik on korras. Teises laua otsas istub mu tädi, 18-aastaselt, tal on pikad mustad juuksed, suured alt laienevad lillelised hipipüksid ja kõige moodsam nutikell. Ta on väga tõsine.

„Aga ma lähen siis ja ütlen Taadile, et kõik on korras!“ Ja juba lendan rehielamu uksest välja, üle päikselise lapsepõlvemaastiku, tõusen läbi pilvede, annan kiirenduse ja kukun kohe Supilinna jahekasse sügishommikusse, oma voodisse.

 

26.10.2022      Tartus              Hernes            isa sünniaastapäeval

 

Leban kellegi maamaja tohutusuure ja avara elutoa laiade laudadega põrandal akna all. Olen alasti. Kohe algab etendus. Publik juba koguneb. Nad istuvad suure paljaksvõetud palkseintega toa teise serva. Kõikjal põlevad pisikesed teeküünlad.

Ma tean, et mul ei ole suur osa. Ma lihtsalt laman.

Laetuli keeratakse hämaraks. Ma tõmban endale lambanaha niuetele, sest päris alasti ma vist ikka olema ei pea.

Ilma igasuguse sissejuhatuseta tormavad ruumi kolossaalsetesse nõiakostüümidesse riietatult Juhan Ulfsak, Ivo Uukkivi, Merle Jääger, Elina Reinold ja millegi pärast ka Karina Laurits. Nende näod paistavad tohutute puhmas ja karvaste kolliriiete keskelt, nende jäsemed on liibuvates sukkades ja nad jooksevad kõik karjudes minu juurde ja kargavad mulle kallale, rebivad ära lambanaha ja kisuvad mu kõhu lõhki ja sobravad kõik mu sisikonnas.

Publik vaatab rahulikult. Teeküünlad põlevad. Ma täidan oma osa.

Kõik nõiad on minu kohal, lärmavad ja puristavad ja naeravad ja möirgavad. Siis jäävad järsku vait ja sobravad mu sees veidi aeglasemalt. Siis juba nagu ootavad midagi. Mulle tundub, et publik ootab ka. Ja lavastaja, kes on vist taas mu õde. Mida nad ootavad, ma ei pea ju midagi ütlema, mul ei ole ju sel korral isegi vaja midagi öelda, sest tavaliselt ma unustan ära. Aga ikkagi tundub, et kõik ootavad minu fraasi. Mu pea on täiesti tühi. No ei ole mitte midagi, mul pole midagi öelda. Nõidade käed mu sisikonnas peatuvad. Vaikus on, aga isegi piinlik ei ole. Lihtsalt täiesti vaikne on. Kuni korraga ütleb Eilna Reinold: „Nojah, me oleme seda kõik õppinud.“ Ja nad hakkavad taas möirgama ja minu sees intensiivselt sobrama.

Aa, jaa, muidugi, mul oli ikkagi tekst, raisk, ma oleks pidanud ju ütlema „Te olete nii professionaalsed!“ aga ikkagi unustasin. No nüüd ei ole enam midagi teha.

Üks nõid tõstab mu rinnale armsa pruuni koera. Ma hakkan koeraga mängima. Samal ajal nõiad muudkui sobravad mu kõhus. Mulle meeldib kahe sõrmega koera hammastest hoida ja temaga jõudu katsuda. See on mulle väga kallis koer.

Korraga on koera tagumik otse mu kohal, juhtumisi, mängu käigus, mu silme ees. Nojah, koera tagumiku auk. Kohe sätivad kõik nõiad oma tagumikud minu kohale. Saali uksed lähevad mitmelt poolt plaksuga lahti, kauguses on aimata veel palju paljaks kooritud tubasid, see on pigem juba nagu puitmõis, ja sisse tormab veel terve hulk igasuguseid inimesi. Kõik tulevad ja panevad oma tagumikuaugud mulle silme ette. Ilusad trimmis tagumikud vahelduvad. Mõnel tagumikul on kaks auku. „Heh, kaheraudne,“ muigan vaikselt. Ühel tagumikul on kolm ilusat augukest. „Kelle oma see on?“ küsin. Ja mulle vastab üks mu armas ülikooliaegne naissõber: „Minu!“

See jant kestab nüüd juba liiga pikalt. Ma ei lubanud üldse siin nii kaua olla ju. Mul on Hannesega lend. Kipun juba hilinema. Okei, lõpetavad ära, kõik aplodeerivad. Ma panen midagi endale ümber. Õde ütleb: „Sa olid nii tubli! Väga hästi! Tubli oled!“

Mul ei ole aega jääda häärberi õdusale pööningule lambikeste ligi teistega kohvitama ja jutustama, sest ma pean enne lendu veel vanaraua ära korjama. Jooksen Võsa tänava aeda. Kallistan isa. Ta on täies elujõus, suur, soe ja armas. Kallistan onu Haini, ta on samamoodi suur ja soe ja kallis. Mul on tohutult hea meel. „Paps, ma lähen nüüd vanarauda korjama. Ja siis on lend.“ Isa ei ütle midagi, nagu ikka. Ema seisab samas ja osutab murule: „Vaata siia heki äärde mahub veel palju haudu. Siia võib matta inimesi või koeri või vanarauda.“

Läheme emaga tuppa. Ma näitan talle meie lapsepõlve tapeedile kinnitatud väikesel lapsevoodilinal ühte slaidi tema noorusest, meie lapsepõlvest. Slaid on helesinise tonaalsusega, justkui valgusest õhukeseks kulunud ja sellel naeratab ema. „Ma olen siin nii enesekindel,“ ütleb ta. „Ma näitangi sulle ainult seda slaidi täna,“ vastan ja lähen televiisori juurde.

Meie uhke tohutusuur lameekraan on sisse lülitatud. Ma hakkan sugulastele näitama meie kõige vanemat videot, õe 5. sünnipäevast. „Ma näitangi teile ainult seda. Tegelikult ma näitan teile sellest ainult seda kohta, kus me Villemi ja Björniga oleme varateismelised.“ Panen VHS kasseti masinasse, see neelab selle kenasti alla, aga ekraanil hüppavad ja venivad läbisegi kõik meie videod, Mamma sünnipäevad ja meie gümnaasiumiaegsed performance´id ja õdede tüdrukute õhtud ja onnide ehitamine ja. Lõpuks jääb vibreerima üks Mamma sünnipäeva kaader. Loobun, mu jõud ei käi sellest üle. Palun Björni appi. Ta proovib kassetti välja võtta, aga aparaat ei anna. Ta proovib kerida edasi või tagasi, aga aparaat keeldub. Ainult Mamma sünnipäev vibab ekraanil ja venitab rütmiliselt kõigi meie grupipildi nägusid, kõigi sugulaste nägusid. Ei, mu jõud ei käi sellest üle. Aitab. Ma pean Hannesega lendama. Ma pean jõudma lennujaama. Õigeks ajaks.

Aga enne veel vanaraud. Raisk, mida ma töllerdan siin palja persega mööda Ida-Berliini tänavaid ja korjan seda koli. Täiesti mõttetu.

Kuskil Kopli surnuaia servas, müüri ääres raugen. Topin prügukotti viimase surnulaterna, musta, plekist, mõttetult koliseva. Raugen. Ei jaksa rohkem. Vajun maha, külili prügikotile. Olen alasti. Miks ma kogu aeg olen alasti. Aa, õnneks on mul mu Calvin Kleini aluspüksid jalas. Aga ikkagi. Ikkagi on piinlik.

Isa seisab linnasilueti taga. Tohutu suur. Suurem kui hiiud. Suurem kui Kalevipoeg. Seisab rahulikult ja vaatab mind, kuidas ma olen kõveras seal kalmistumüüri ääres. Mul on selles prügikotis päris palju surnulaternaid.

 

10.09.22 Tartus

 

*

Olen lapsepõlvekodu kõrvalhoones. Otsin midagi isast jäänud tööriistade hulgast, kui korraga märkan, et pumbaruumis moosipurkide ligi on meie põhikooliaegne loodusainete õpetaja Imbi Kõiv.

„Oo! Ehk saad Sina mind aidata“, hüüatan kohe. „Sina ju töötad Keskkonnaametis?“

„Jaa“

„Siis ehk saad Sa mind aidata eksperthinnangu koostamisel Härgla lubjakivimaardla (registrikaardi nr 950) uuringuruumi alal ja sellest 1 km raadiuses asuvate ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektide kohta?“

Seda küsides jookseb mu silmade ees kõrvalhoone hämaruses töövõtulepingu tekst.

„Jaa, muidugi! vastab Imbi rõõmsalt ja asjalikult. „Kohe. Panen käima.“

„Oo, kas teil on igal pool droonid?“

„Jaa, igal pool maastikul on nad meil ootevalmis.“

Tõuseme drooniga üles Härgla metsa kohale. Imbi osutab siin ja seal hoonetele, metsale ja põldudele ja küsib: „Kas see ka? See jääb ka uuringualale?“. Ma vastan muudkui jaatavalt.

Mööda heledat kruusakiviteed kõnnib noor neiu, kleit soojas suvetuules lehvimas. Lendame tast üle ja kihutame metsa kohal kõrguva tuulegeneraatori suunas.

„Ettevaatust! Me sõidame sellele ju otsa!“

„Peabki ettevaatlik olema,“ ütleb Imbi rahulikult ja enesekindlalt kõrvalistmelt ja suunab lennumasina sujuvalt generaatori pea külge. Põkkume kenasti ja astume välja.

Üleval tuulegeneraatori pea sees on kena hele kambrike nõukogudeaegse kirjutuslaua ja vanapäraste mõõteriistadega. Laua ääres istub neiu ja jälgib ilma.

„See on praktikant,“ ütleb Imbi.

Ma vaatan kambri illuminaatorist välja, all paistab väike vanalinna väljak, kus on terve rida ilusaid pruune neiusid, söövad jäätist.

Kohe hakkab minu peas üks väga seksikas itaalia vanamees alla väljakule hüüdma:

„Bella! Bella! Buena! Buena!“

Ja nii järjest kümneid ja kümned kordi. Neiud lakuvad rahulikult jäätist edasi. Praktikant kribib nõukapastakaga kehvale paberile oma tähelepanekuid. Imbi istub ja muigab laua otsas. Ja pruun vanamees muudkui hüüab üle laotuse, ülevalt generaatori peast: „Bella! Bella! Bella! Buena!“

Siis irdub minust, kükitab minu kõrvale illuminaatori äärde, ajab pea mu kõrvalt aknaaugust välja ja muudkui jätkab samamoodi. Neiud limpsivad ja ei märka midagi.

Siis hüppab vanamees alla väljakule ja hakkab neiude ümber keerlema. Lakub neid oma tähelepanuga, nii nagu neiud lakuvad oma jäätiseid, konstantse püsivuse ja ükskõiksusega, peaaegu et motoorsete liigutustega ja ei tee vanamehest välja. Ja jäätised ei vähene, kuigi limpsimine kestab juba terve igaviku. Ja vanamees juubeldab terve igaviku: „Bella! Bella! Bella! Bella!“

Kui ta ainult teaks, kes ma olen, mõtlen endamisi. Vaatan korra hoolega kirjutavat praktikanti ja laua otsas istuvat eriüksuse mustas riietuses kuulivestiga Imbit, kes noogutab mulle tunnustavalt, ja hüppan aknast alla linnaväljakule.

Minu maandumisel pihustuvad limpsijad, nii neiud kui vanamees kõigis suundades laiali, algosakesteks. Seisatan korraks tühjal ja pärastlõunakuumal platsikesel ja hakkan suvalises suunas kõndima.

Astun mööda vanalinna, lähen läbi kitsastest müürivahekäikudest, sisenen mõnda kohvikusse, kus ikka käin, kus juba ammu tean, et pärast väikeste ümmarguste lauakestega külaliste ala tuleb leti taga köök ja köögist edasi, raske eesriide taga järgmine hämar käik, mis viib taas õue, päikselisse tagahoovi linnamüüritornide juurde.

Eemal kaugel üleval kõrgub kiiskavas valguses kolossaalne tuulegeneraator. Vanalinn on selle jalamil nagu lastemäng, legolinn. Kohe legolinna kõrval on ümber generaatori jämedat jalga Härgla mets nagu sammal.

Üleval generaatori peas hämardub. Poen praktikandi kirjutuslaua alla. Lappan laua all paksu vana eestiaja ajakirjade ladet. Ajakirjade värvilised pildid liigutavad ennast. Ilusate neiude siidisukkades sääred sätivad end fotograafi jaoks, üks jalg tõuseb üle teise põlve ja jääb püsima. Praktikandi jalad on paigal, kõrvuti, ei säti midagi. Läbi kirjutuslaua nõukalaminaadi kostab vaid pastapliiatsi kribinat ja neiu pühendunud nohisemist. Ta on kuidagi suuremaks läinud, on minust kuskil viis korda suurem. Kirjutuslaud on ka tavalisest viis korda suurem. Ja ajakirjad on ka väga suured. Ma lohistan kahe käega ühe lehe jälle paremalt vasakule ja järgmisel leheküljel avaneb taas pildistik vana eestiaja ilusast värvilisest ööelust. Art déco fassaadidest kumavad soojad valgused, kinode tulikirjade ja läikivate vaskkäepidemetega avarad klaasuksed liiguvad sujuvalt lahti ja kinni ja jälle lahti. Ja neist sisenevad ja väljuvad vana eestiaja kaunitarid, daamid ja härrad, väga peened härrad. Daamidel on pikad sigaretipitsid ja vesilaineis soengud. Nad liiguvad sujuvalt edasi ja tagasi. Sisse ja välja. Eemalt ajalehe sisemusest hakkab kostma muusikat. Jah, rütmikas sving. Natuke krõbisev, nagu grammofon mängiks. Punased ja kollased lambid vilguvad sumedalt. Peened daamid ja härrad vihuvad tantsu. Lähevad tasakesi higiseks. Kuum suvi on. Lehe serval on kirjas 1935.

„Björn! Tule vaata, mis ma leidsin!“ hüüan kõrvaltuppa. „Siin on täielik tehnoloogiaime! Ma ei teadnudki, et neil oli selline meedia juba kolmekümnendatel! Väga sarnane nutitelefonidega!“

„Kuuled vä?! Täiega äge! Tule vaata!“

Praktikant sügab jalga.

„Björn!“

Lähen vaatan teise tuppa. Björn on tühjas hämaras hruštšovkatoas 1980ndate diskomuusika käima pannud ja sätib parasjagu punast prožektorit seina ääres paika. Nurgas on vana kassettmakk.

„Björn!“

„Jaa, Björn kuuleb,“ vastab ta prožektoriga asjatades.

„Tule vaata, mis ma leidsin!“

Björn tuleb minuga kaasa.

„Oo, jaa, tõesti äge,“ ütleb ta tunnustavalt.

Kuulivesti ja pumppüssiga Imbi noogutab ja on rahul.

Hüppan aknast alla linnaplatsile. See on tühi.

Jalutan nüüd paremale poole. Jälle tänavad, kitsamad ja laiemad. Jälle müürivahekäigud ja fassaadid. Astun ühest klaasuksest sisse. Lift. Sees kirjad: palat nr 1, palat nr 2, palat nr 3, praksis nr 1, praksis nr 2, praksis nr 3. Üleval avaneb koridor, kus kuldsete jalgadega nahksetel diivanitel istuvad maailma kõige rikkamad prouad ja ootavad arsti vastuvõttu. Ehh, siin pole mul vist midagi teha. Sõidan alla tagasi. Fuajee on ka eriti noobel. Kõrged laed, disainmööbel. Uksehoidjaks on hall proua krunniga kuklas, ta kiirendab mind nähes sammu, astub mu juurde ja suunab mind sõnagi lausumata välja.

Vahetult enne, kui välja astun, meenub, et sama maja taga, sügavamal sisemuses on ju tuba, kus kunagi käsitöökraami, vaipade ja keskaegsete relvade vahel magasin ja kust sai alla saali lae alla ronida ja kust mind lastelaagri algul avastati, aga mõisteti ja ei pahandatud, lasti veel edaspidigi magada. Rahvakultuurinaised on väga mõistvad.

Raeplats. Käigud. Tänavad. Väike väljak väikese barokk-kiriku kõrval. Kirik on kuidagi baierlik, ovaalse põhiplaaniga. Kiriku ees seisab suur must ja läikiv sarkofaag, kaunistatud lilledega, pitsilise valge linaga alusraamil. Rahvas koguneb. Papid asjatavad siin-sääl, valged kaasulad puhanguti kõrgel selja taga purjes. On eriline hetk. Ta on just välja toodud või just maetakse, ei saa aru. Seisan ja löön risti ette. Hakkan laulma.

Naised tulevad ligi ja kuulavad, kuidas laulan. Papid pööravad päid.

Kirst on keset lauda, ümber söögid-joogid, süldid, viinad, kartulisalat, morss, hruštšovka kitsas elutuba. Ma laulan edasi. Mul pole pükse jalas. Teised hakkavad minuga koos laulma.

Lauldakse ja palvetatakse pikalt. Keegi midagi ei söö ega joo. Vajun mu paremal käel istuva proua sülle. Ei näe ta nägu. Ei tea ta vanust. Ei tea, kas on ilus. Aga las olla.

Laulame ja palvetame muudkui. Proua silitab mu põlve. Ja nüüd juba reit. Las olla. Kristlastel peab ka vahel tore olema.

Kõik nad ongi tegelt väga lahedad ja sõbralikud. Toomas Paul ka. Millegi pärast käib ta nendel kogunemistel.

Osa pappe on paljad.

Aga kõik keskenduvad laulmisele.

Vaatan enda ette lauluraamatusse, süldi ja morsi vahele. Laulusõnad sulavad ja vajuvad laiali. Viis sulab ja vajub laiali. Toit ja joogid vajuvad laual laiali ja voolavad ümber pühaku sarga. Nihutan ennast tasakesi naise sülest välja. Ta patsutab mulle põlvele ja laseb rahulikult lahti.

Eemal seisab taburetil üks noor sihvakas dragqueen. Väga ilus. Püüan teda telefoniga filmida.

Naised hüüavad samal ajal: „Filmi! Filmi!“

Aga ma ei saa filmida, sest telo mängib mulle muudkui eelmisi elamusi, itaalia meest ja muusikat ajakirjadest.

„Filmi! Filmi! Filmi! Filmi!“ skandeerivad naised.

„Bella! Bella! Bella! Buean! Buena! Buena!“ skandeerib itaalia vanamees.

Maie Abram astub korterisse. Käib kontrollival pilgul kõik toad läbi. Kõik on tühi: praktikandituba ja Björni tuba ja kristlaste tuba ja köök. Ainult linoleum on maas.

„Huvitav, miks siin põrand kleebib,“ ütleb Maie. „Nojah, meil ka ju kleebib,“ arutleb siis rahulikult edasi. „Nii kuum aeg on lihtsalt.“

 

09.07.22 Raplas

 

 

 

 

Jaan Metssalu 70: Metssalu poiste maailm

Kui isa oli haiglas, märtsis-aprillis 2019, siis ma pingutasin tõsiselt, et me jõuaksime teha võimalikult palju intervjuusid. Kodus olin eelnenud sügisel ja talvel isa intervjueerinud kümneid tunde. Ta istus ikka elutoas, kuhu olin intervjuu jaoks üles seadnud terve stuudio lampide ja kaameraga, parketile märkinud tehnika ja mööbli asukohad, et järgmisel korral oleks lihtsam jätkata. Isa oli väga vastutulelik. Kõnelesime pikalt, vahel ka lühemalt, kui tervis ei võimaldanud. Jõudsime rääkida esivanematest ja sugulastest, lapsepõlvest, kooliajast, tehnikumist, sõjaväest, autobaasi algusaegadest. Püüdsin anda endast parima, et kingsepp ei käiks paljajalu, et pärimuse koguja ei jätaks kogumata oma pere pärimust.

Jõulude ajal oli isal parem ja ma tegin intervjuudesse pausi, viisin suure kaamera Tartusse arhiivi ja olin ka aasta alguses rohkem Tartus. Emakeelepäeval andsin Väätsal loenguid, kaamera taas kaasas ja plaanisin õhtul issiga edasi filmida, kuid sain kodust kõne, et vaja on hoopis taas Mustamäele sõita. Mul on nii meeles see jahe ja tuim jõnksatus, mis mu kehast läbi käis, kui pärast loengut sääl ilusa mõisahoone saalis avaral aknal seisin ja seda kuulsin. Ma jään hiljaks, ütles mulle alateadvus ja ma tõrjusin selle mõtte kohe: Ma lähen appi, me sõidame taas linna, nad vahetavad need torud ja värgid välja ja isal on parem ja isa saab ju terveks.

Aga isa viidi üsna kohe Rapla haiglasse. Ta oli pikalt ilusas päiksepoolses palatis väga hästi hoitud ja toetatud. Olime perega kogu aeg kohal. Sain arstidelt loa haigla seminaritoas intervjuusid jätkata, nüüd juba vaid helisalvestajaga, sest visuaal oli nii nukker. Kõnelesime ralliaegadest. Kiiruga valmistasin ma ette issi hämmastavalt suure fotokogu ühist läbivaatamist. Vanemad fotod olid juba kodus vaadatud, kommenteeritud ja allkirjastatud, uuemad, alates issi enda lapsepõlvest, vaatamata. Ma pingutasin päevad ja ööd, leidsin suure hulga vanu filmirulle, mida puhastasin, süstematiseerisin, skaneerisin, arhiveerisin ja mille hulgast valisin kiiruga välja mõned pildid, mille kohta isalt küsida.

Mitmel päeval ma enam intervjuud teha ei saanud, paps oli väga nõrk või väga unine. Õnneks ta sai palju magada. Ma jäin selle pingutamise keskel ise ka haigeks. Mäletan, kuidas mul oli Ruila kooli õuel väga kehv olla, kui olin just mitu tundi intervjueerinud Thuve von Bremenit, suurepärast kõnelejat, Ruila härrade järeltulijat. Tegin selle intervjuu enda jaoks ekstreemsetes oludes. Õhtul sõitsin PERHi, kus mulle pandi samamoodi voolik sisse ja kilekotike vöö külge nagu issilgi. Nii ma siis istusin Raplas Võsa tänaval ja püüdsin paaniliselt meie pere kolossaalsest fotokogust valida pilte meie lapsepõlvest, et issiga neist ka rääkida.

Issi viidi aga põhjapoolsesse palatisse, mis oli hämar. Sääl tegin temaga viimase intervjuu, just nende lapsepõlve piltide kohta küsides, mille olin hiljuti skaneerinud. Isal oli nüüd juba raske vastata. Esimest korda ühmas ta mu järjekordse püüdliku küsimuse peale kergelt ärritunult, et ähh, ma ei tea ju. See oli pühapäev, 14. aprill. Pärast seda lõunatundi isaga haiglas läksin enda kontorisse. Istusin pikalt vaikuses ja puhkesin korraga üleni nutma. Mulle jõudis sügavuti kohale, et sellisesse olukorda ei kuulu enam pärimuse kogumine, mälestuste salvestamine. Ma tundsin kogu oma olemusega, et loobun nüüd salvestamisest, sest loendamatud põlvkonnad enne meid on pidanud niimoodi loobuma oma lähedastest, andes nendega kaasa kõik nende teadmised ja lood, mida nad ei ole osanud küsida.

Sain korraga aru, et me kõik läheme sellest läbi, et ma ei ole selles üksi. Seda on kogetud ammustest aegadest enne mind, kogetakse praegu ja kogetakse ka edaspidi. Aastatuhandeid pole olnud inimestel salvestustehnikat, aastatuhandeid on lähedastest lahti lastud. See taipamine andis mulle jõudu samamoodi lahti lasta, täielikult.

Järgmisel päeval isa enam ei rääkinud. Suhtles, lõpuni. See on see päev, millest ma veel niimoodi kirjutada ei saa. Olen mõnes luuletuses natukene seda kogemust avanud.

Kui isa läks, siis jäi mu kontoris aeg seisma. Kõik mu auditooriumi lauad olid vist ca kaks aastat täis meie intervjuude pabereid, fotosid, filmirulle. Siin seisis paksu tolmu all ka see särk mis mul sel päeval haiglas seljas oli. Ma ei suutnud kõike seda lihtsalt puudutada. Tasakesi hakkasin ühel hetkel korda sättima ja puhastama.

Ilus on see, et viimased pildid, millest isaga rääkisime, on tema lapsepõlvest, Rapla majast, maja ümbrusest, kus ei olnud siis veel teisi maju, kus oli õunaaed, heinamaa, mets. Need on poiste enda tehtud pildid, paljud korralikus ülesäris. Mõjuvad ilmutuslikult. Säält me paps tuli ja nüüd läks uuesti valgusesse.

Üsna varsti pärast isa surma hakkasin spontaanselt kujutlema, et need kõige varasemad fotod, mille poisid isa venna Kalju aparaadiga tegid, on PVC-plaadikestele trükitult näha isa lapsepõlve õunaaia võrades ja tüvedel. Hakkasin kujutlema näitust pealkirjaga „Metssalu poiste maailm“. Nendel piltidel avaneb seesama keskkond 1950ndate aastate lõpus, need samad õunapuud kasvavad praegugi Männi tn 1 maja ees üle tee. Vahepeal koguni mõtlesin Kulkalt selle näituse jaoks raha küsida, kuid suvel, kui oli taotlemise aeg, tajusin, et ei jaksa, las olla. Ja nüüd mõtlesin, et jagan siis neid pilte Facebookis isa 70. sünniaastapäeva puhul.

Neil poiste enda tehtud jäädvustustel on näha issi lapsepõlve kodu ja koduümbrus, ka isaisaisa talu Aespa külas Tagasaunal. Fotovalik võiks tegelikult olla parem, sest pilte on rohkem. Tegemist on valikuga just nendest samadest piltidest, mille olin haigla jaoks tohutusuurtest skaneeringutest välja croppinud. Praegu käib taas üle jõu kogu materjaliga tegelema hakata ja esinduslikumat valikut otsida.

Nii nagu pole ma valmis kirjutama issist pikemalt, miskisugust tagasivaadet või elulugu või vähegi piisavat tänuavaldust. See on võimatu, sest tänutunne ja armastus on lihtsalt nii suured. Isa toetus ja kohalolu on meil kogu aeg tunda ja samas on pärast tema minekut elu väga palju muutunud, oleme pidanud nüüd päriselt iseseisvuma, võtma kanda uued rollid, ehkki mõnes mõttes ei saagi kunagi täiesti iseseisvuda, sest meil on nii palju kaasas oma vanematelt, me tugineme pidevalt oma vanemate pärandile. Ja samas on võimalik olla ka pärandit hoides vaba ja elada ja areneda ja see on hää.

Nüüd siis, papsi mälestuseks, siin ühed korralikult ülesäris armsad kadreeringud. Olen nad meelega jätnud täpselt nii nagu nad on, defektide ja suvaliste servadega, nii nagu nad haiglas meil vaadata olid. Ja siin on ka korduseid, sest kogu pildistik mõjub natuke ka filmina.

Need pildid annavad aimu tollastest oludest, nõukareaalsusest ja sellest vaesest ja kehvast keskkonnast, millest issi pärit on. Samas on neis piltides nii palju mängulisust ja elurõõmu.

Jättes kõrvale kõik teised pildid issi elust, ka meie pere aegadest, mille osas ei jõudnudki ma teda süsteemselt küsitleda ega fotosid vaadata (rääkimata Rapla kogukonna teemadest), osutavad need lapsepõlvefotod ka isa püsivale püüule oma pere elujärge parandada. Isa pidi lapsena vennaga kommi pooleks tegema ja tal olid väga pikka aega ainult ühed püksid, meile võimaldas ta aga kõik, mis üldse oli mõeldav ja vajalik õnnelike laste kasvamisel ja eluteel.

Lipake nüüd, poisid!

 

Vaade isa lapsepõlvekodu õuest Viljandi maantee poole. Auto sõidab jaama suunas.

Taamal Viljandi maantee. Pildi paremast servast jääb napilt välja koht, kus seisab praegu 5-korruseline Männi 1 korterelamu.

Meie vanaema Liide.

Vasakult: Kalev Metssalu, Kalju Metssalu, Jaan Metssalu

Meie vanavanaisa ja vanavanaema Jüri Metssalu ja Anette Metssalu oma kodus Aespa külas Tagasauna talus.

Meie vanavanaisa ja vanavanaema Jüri Metssalu ja Anette Metssalu kodu Aespa küla Tagasauna talu.

Meie vanatädi Linda koeraga Aespa külas Tagasauna talus.

Tädi Linda, noor fotograaf ja üks kaksikonudest Ats või Jaan.

*