Tallinn>Helsinki>Delhi>Rishikesh

lennuajaamas kõlavad mu kodumaa hümni neli esimest nooti
vaatan vana vabariigi jaamahoonet
ja väikest poissi
kes uudistab propellerlinnukit
millega kohe koos üle lahe tõuseme
seisan laste mängunurga värvilisel vaibal
poisi ema pildistab lennukit ja poega
ja mina filmin neid
olen ise reisides ikka samasugune väike poiss
muudkui uudistan, pildistan ja filmin
vaatan aknast, kuidas kiirelt linnast eemale liigume
kuidas teletorn, seesama lapsepõlve aegne uudis
liigub otse mu all kui mänguasi
triibuline tikk võileivatordil
ja aegna ja naissaar on kenasti näha
ja loojuv päike valgustab lahte
ja teist kallast
katsun peopesaga soome kuusikute sametit
ja maitsen sõrmeotsaga järvede jääsuhkrut


...

sellise linnu kõhus ei ole ma kunagi olnud
siin võiks sõita terve väikevalla elanikkond
või gümnaasiumitäis õpilasi
või mitu maakogudust
praegu aga on lind hauganud suutäisi tervest põhjalast
kõige maitsvamad on rootsi pensionärid

...

ja tuledekullas tartu mahub mu peopessa
emajõgi jookseb mööda elujoont

...

Seljataha jäävad Moskva, Astrahan, Bakuu, akna taga on 50 kraadi külma, kõrgust on ca 11 km, sõita jääb ligi 3 tundi, oleme jõudnud Kaspia mere idakaldale. Natuke tuleb magada ka. Tore on see, et tutvusin Vaantaa lennujaamas Kauriga, kes sõidab Lõuna-Indiasse ja kes jagas mulle oma varasemaid India kogemusi. Meel sai kohe palju rahulikumaks. Hääd ööd!
...

Sain vaid korraks suigatada, kui salongis pandi tuled poolel tugevusel põlema ja stujardessid hakkasid jagama pintsettide vahel kuumi ja märgasid lapikesi. Kiskusin siis endal kõrvatropid ära ja küsisin selle tegevuse juures, mis sellega kuuma lapiga tehakse. "You may Wash your hands". Kõrval leedu noormees nühkiski innukalt käsi ja pani lapi ka kaenla alla. Ma olin nii hämmingus, mõtlesin, et saan 2 tundi magada, aga siin algas selline hommikumeeleolu, mida ma ei osanud oodata. Arvasin, et piirdutakse õhtusöögiga. Siin on nüüd kõik kohvid ja teed ja saiakesed ja värk. Eestis on kell 2 öösel. Võiksin kohe magama minna, aga nüüd on järsku hommik. Olin algul tõre ja nägin veel mõned painavad unekillud: "Andestamine on kuristik, millesse sa ei julge laskuda!", siis suur valge sein imelikku oranži ollust täis pritsitud, nagu see plöga, mis Flybe´i lennuki küljel millegipärast oli, siis isa ja ema otsimas mööda tube minu asju taga jne. Nüüd on aga toredalt jõudu. Meeskond suutis luua hommikumeeleolu ja eks oleme jõudnud ka India kohale. Hakatakse maandumiseks sättima. Delhis on kell 5:42, Eestis 2:12!

Erki andis mulle oma arvuti kaasa ja mul on hea meel, samas ajab see pill natuke ikka juhtme kokku, sest on üsna umbes, mälu hakkab otsa saama ja Word on millegi pärast ümberseadistamatu - automaatseid suurtähti jm sellist, mis mulle ei sobi, ei saa siin muuta. Nüüd kirjutan hoopis Notepadiga ja iga rea lõpus vajutan enterit. Tegelikult nii oli ka Kristiani väikse arvutiga Brandenburgundias. "Low Disk space!" Teen Erkile ettepaneku osa ta kraami mõnele mu mälukaardile tõsta, et arvuti saaks paremini hingata.

Nagu Lonely Planetis kirjutatakse, on India kõige suuremate kontrastide maa, alati üllatusi täis ja paneb ka kõige kogenuma reisija vahel proovile, rääkimata siis algajatest. Kauri ütles mu rahustuseks, et Rishikesh on esimest korda Indias olles väga hea koht alustamiseks. Ta tutvustas mulle ka sealseid söögikohti ja soovitas mõnd lähedal asuvat paika, kust avaneb ilusaid vaateid orule, jõele ja mägedele.
...

Oleme Rishikeshis. Siin on kodu, siin on tõesti maapealne paradiis...

Aga enne siia jõudmist oli päev Delhis, mis tundus nagu igavik. Selle päeva jooksul juhtus nii palju, oli nii palju kogemusi, aistinguid, meeleharjutusi... Ma olen juba praegu selle reisi eest väga tänulik. On tunne, et midagi rohkem ei ole isegi tarvis...

Delhi ilmus akna taha koos koiduga. Tohutusuur paksu sudu sisse mähitud harvade tuledega 12 miljoni elanikuga linn. Lennukist välja astudes oli kohe tunda seda kummaliselt lõhnavat õhku, mis on vist üsna saastunud. Lennujaama tohutus hoones tervitab saabujat tõepoolest kena värske vaip nagu Aado on kõnelnud. Liikuval kõnniteel võtsin kaamera ja filmisin natuke. Meenusid Aado kaadrid laes üle pea venivatest lampidest. Hoidsin kaamerat ja meenutasin Aado resisi-mõtteid: olen teeline, aga mis on mu eesmärk, kas mul üldse on eesmärki, kas mind üldse on, või olen vaid iseennast vaatleva suure teadvuse osa. See vaid kõlab ses lauses võõralt. Ma ei mäleta, kuidas täpselt Aado lause kõlas. Iseennast vaatleva kõikjal kohal viibiva teadvuse osa olla on ju jumalik. Meie mõistus keelab meil ainult vastu võtmast, et ei ole välistatud olla korraga ühes ja kõigis kehades, et on võimalik olla teadvel enese kohalolekust kõikjal ja selles, mida oleme harjunud nimetama endaks või minaks. Sügavuti pole üksiku ja kõikehõlmava ühesuses vastuolu. Ja Aado on seda kindlasti kogenud. Tema luuletused näiteks kõnelevad sellest. Samas on Aado ja olen mina ja enamik inimesi ikka sellest üksolemisest viisil või teisel eemaldunud – kui aga seda eemaldumist vaadata tervikust, keskmest, siis on see osa mängust, osa ilust, osa meie sügavaimast tahtest. Saada terveks on ülim õnn. Aga selleks on vaja olla enne haige. Selleks on vaja enne ravi igatseda.

Neid sõnu siin kirjutades tõmbab miski mu sees kergelt kokku - tajun, et see on seesama kirjutamise, väljendamise ja jäädvustamisega seotud probleem, minu pikaajaline kaaslane ja õpetaja - ma ei saa kirjutamata ja ühtlasi tundub kirjutamine aegajalt nii ebatarvilik. Olles Jumalas ei ole inimesel midagi vaja, ei ole midagi puudu ega midagi üle. Samas on kõik see siin väljendus, tohutute variatsioonidega mäng, looming, millest on igal olendil õigus osa võtta, mis on iga olendi pärisosa.

Tähtis on ainult olla ärkvel, jälgida, kas mu looming parasjagu sobib teistele ümber. Näiteks minu voolav väljendus ja kohatine kuulutus, mis kerkivad mõnikord tseremoniaalsetes olekutes (kaasaarvatud näiteks akadeemilised saunaõhtud) on väga kahe otsaga asi - osale seltskonnast see ei sobi ja osa on mind südamest tänanud, et minu kaudu on nende jaoks väga olulised asjad avanenud. Selge on see, et olen õpipoiss ja mul tuleb õppida ennast ja ümbritsevat ruumi tundma, väljavoolamise ja vaikuse vahel balanseerima...

Lennujaamas ajasin juttu enese taga istunud abielupaariga, kes sõitsid edasi lõunasse, elevantide pidustustele.

Valvasime üksteise asju, kui oli vaja kempsus käia, vahetasime koos raha. Lennujaama kurss ei ole kõige parem: 60,15. Tänavalt saime 65,00ga. Algul plaanisime koos metrooga sõita, aga automaadid ei võtnud suuremaid kupüüre vastu. Nii läksid mu uued tuttavad väiksemate rahatähtede saamiseks kohvi jooma. Mina olin vahetaja käest saanud ka 100-ruupiaseid ja läksin piletit ostma. Jätsin eestlastega hüvasti.
Piletileti juures juhatas mind politseinik õige luugi juurde, kuigi oleksin ka ise sinna läinud. Neiu leti taga aga vastas parasjagu telefonikõnele. Siis viis poltiseinik mind sama lahkelt ja naeratades automaadini, kus üks pisike naine, kes oli turvtöötaja, võttis minu raha, küsis, kuhu ma sõita tahan ja toimetas automaadiga minu eest. Namaste! Esimesed inimesed mõjusid kohe soojalt ja osavõtlikult. Sõitsin siis ülimoodsa peaaegu inimtühja metrooga New Delhi raudteejaama. Rong liikus algul maa all, tuli siis maa peale ja mulle avanes siinne tegelikkus: kiiresti vahelduvad stseeinid tööliste, sõjaväelaste, autovoogude, kõntsamägede, vaeste kolooniamajadega. Ilmusid ka esimesed puud - meenutavad koore poolest plataane. Kõike seda nähes heldisin. Kõik see ei vapustanud mind enam niivõrd, sest olin näinud Kairot.

Aga! Kairo oli valdavalt pisikese turismibussi akna taga ja siinne alles avanes. Kui astusin New Delhi metroojaamas õue, lõi mulle näkku kohutav kusehais. Sitahunnikud, raudteejaama seina ääres kusevad mehed, tohutult rahvast, osa väga kehvas seisus. Palju kandjaid ja kandamit. Surnud kutsikas. Naeratavad mehed, naised, lapsed. Roiskuvad ja käärivad toiduained. Ülikaunid rõivad ja ehted. Hallo, sir! Hallo, sir! Riksha? No, thank you, i am going to meet my friend over there. Ujusin sest kõigest läbi mingi kummalise rahu ja heldimusega. Samas ei saa ma salata, et väliselt hakkas kõik väga vastu ja mõne koha peal tekkis iiveldustunne, mõne koha peal kerkis minu sisemusest taeva poole kisendav palve: Issand, halasta!

Naljakas, kogu senise reisi ajal - lennukites ja Delhis, sõidul Rishikeshi - laulsin seespool luterlikke kirikulaule. Poiste ristimistalitus eelneva teenistusega oli minuga kaasas, nagu kogu mu sõpruskond ja mu kodu ja kodukirik, kõik nad aitasid mind siinsest järelekatsumisest läbi tulla. Need laulud ei olnud väga tugevalt esil, ei seganud, ei kummitanud, aga lihtsalt aegajalt avastasin, et kusagi all kõlavad tasakesi ja kannavad.

Erki oli mulle kirjutanud juhtnöörid, kuidas jõuda Main Bazaril asuvasse hostelisse Krown Plaza. Tuli minna rongijaamast vasakule, üle vasakpoolse jalakäijate silla. Ma algul leidsin vaid treppe sissepääsu keelava märgiga. Samal ajal pakuti mulle aegajalt küüti, millest viisakalt keeldusin. Üldiselt on siin teenuste ja kaupade pakkujad kuidagi tagasihoidlikumad kui Egiptuses. Eks mul on lihtsalt Egiptuse põhi all ka. Üldse olen mõenud, et see on väga hää, et esimest korda käisin eksootilisemal maal just turismireisiga Egiptuses. Olime seal toredasti nagu kalad akvaariumis, turvaliselt hotelli piiratud territooriumil või giidiga ekskursioonibussides, paadis, restoranides ja mujal, aeg ajalt tegime ka iseseisvaid käike turgudele. Nüüd on siinne liikumine täielikult iseseisev. Delhis kõndisin suuresti Tomi ja Erki tuules, Rishikeshi tulime kohalike juhatuste ja Tomi varasemate kogemuste toel. Üldse on siin hästi tore see, et kui on vaja kuhugi minna, siis saab kohalikelt kergesti abi.

Ka ametimehed on igal pool abivalmid ja inglise keele üldine oskus on väga mõnus. Natukese aja jooksul saab siin olija aru, et kogu see räpane ja lärmakas kaos toimib oma sisemiste reeglite järgi ja inimesed on omavahel võrgustikes, mis neid toetavad.
läksin jaamahoonesse. siin on jaamades turvakontrollid. ei tea küll kui tõhusad, sest võrreldes lennujaamadega on läbikatsumine siin kohati sümboolne.
jalakäijate sillal liikus tohutult inimesi, sildade all perroonidel kanti ja veeti kõikvõimalikku kaupa, nii loomate kui inimeste jõul. pilt siinsest olemisest avanes järkjärgult.

jõudsin siis räpasele kaubatänavale nagu erki juhtnöörides kirjutas. oli küll räpane. seal olid haisud veel tugevamad, kusjuures kõige peenemad ja hõrgumad aroomid vaheldusid iiveldamaajava jälkusega. nii nagu on siin inimesedki läbisegi - puhtad ja rikkad, puhtad ja vaesed, räpased ja vaesed, räpased ja rikkad. :)
tänaval avastasin, et tõmban kohati kulmu kortsu, pilgu valusaks. see reakstioon läks aga päeva jooksul mööda.

olin algul vale tänavat pidi kõndinud, politseinikud juhatasid Main Bazarile. läksin rahvamäsust läbi, jälgisin majade aadresse. kui eemalt hakkasid paistma tänavaäärsed puud, mis lõid rõõmsa tunde, siis tajusin, et kohe näen erkit ka ja hopsti, seal ta istus meie hosteli trepil. erki oli tundnud ka hetk enne, et me kohe kohtume. läksime tuppa. sees oli kõik märgatavalt puhtam kui tänaval. hingasin kergendatult. külm marmorpõrand jalge all jahutas mõnusalt kuumavaid taldu.

ühel hetkel ilmus tom. läksime tema hostelisse. ta pakkis asju. poisid rääkisid elust-olust ja armuasjadest, mina filmisin. siis käisime tänavatel, vahetasime raha, tom leppis kokku pakihoiu, käisime katuseterrassil söömas. olin eestist kaasa võtnud karjala porgandipirukaid ja šokolaadi, nõnda, et mul polnud kõht tühi, nokkisin natuke tomi kõrvalt. ülevalt avanes vaade tänavale ja hoonetele. sõime ja vestlesime lauakaaslastega, kelleks olid kaks hindu tudengit.

Olin vahepeal tunnikese hostelis ja magasin. mind äratas kõne retseptsioonist, kus istuv härra oliärritunud ja nõudis, et me kohe välja koliks või juurde maksaks. olin unesegane ja ei saanud algul talle korralikult selgeks tehtud, et erki kõrvalvoodis peatuv inglane jääb veel mõneks päevaks ja maksab edasi. käisin siis all talle seletamas. see intsident lõi mind keskmest välja. olin näinud imelikke unesid ja see kärkiv kõne oli ka algul unenäo osa. helistasin erkile ja poisid tulid hostelisse. Rääkisin neile intsidendist ja sellest, et mul on laeva või lennuki tunne, et pilt kergelt kõigub, ja et vahepeal on olnud kummalisi unesuigatusi. siis erki ütles, et ta ei jaksa seda kuulata ja et kõigil meil on sisemised protsessid, aga tema ja tom ei räägi nendest. on väga hea, et meil on erkiga selline aus suhe, kus alati kõik, mis häirib, välja räägitakse. ütlesin vastu, et mu meelest väljendavad nemad ka koguaeg oma tundeid. aga jah, eks see ole selline balanseerimise küsimus taas. ja eks erki ja tom on mõneski mõttes omavahel lähedasemad ja teineteisega harjunud. me oleme erkiga võibolla natuke teise nurga alt suhelnud või... seetõttu olen vahepeal tundnud end poiste juuresolekul natike üksi, kõndinud kaamera kaelas mööda metrootreppe neile aeglasemalt järele, et mitte tehnikaga komistada, samal ajal kui nemad võtavad kõrvuti kaks või kolm astet korraga. see kerge kolmanda tunne on aga hästi ajutine ja justkui pinnavirvendus. eriti just tseremoniaalsetes olekutes kaob see üksinduse või kõrvalejäetuse tunne ära, siis on inimesed mõnusalt sünkroonis. see kõrvale jäetud väike poiss lihtsalt vajab mu armastust.






ehhe, läpak ütleb, et 17 min saan veel kirjutada. millegi pärast ei läinud siin laelamp ja ventilaator tööle, lähen küsin alt. siis saan ehk ikka päeviku tänaseni kirjutatud, enne kui siinsesse ellu uuesti sukeldun. Nii, sain pistiku saina (:)), toimib.

Ostsime Erkiga endale samasugused vöökotid nagu on Tomil, hea mitme taskuga raha ja passi ja ka näiteks raamatu jaoks. Poisid ostsid endale ka kohalikud telefonid. Mina lasen EMTiga.

Sõitsime siis metrooga Central Secretariati juures asuvasse suurde parki, ma selle pargi nime ei mäleta, igaljuhul, kui suunda küsisime, siis kõlas muudkui C S. metroos nägin nüüd tõelist päevast inimmäsu. rongidesse sisenatakse toredates järjekordades, kuhu kogunetakse perroonil rongiuksi hoidva ametimehe juhatuse järgi. rahva vool üksteisest läbi toimib metroos samamoodi nagu tänaval rikšade, tuktukide, autode, jalakäijate, kandjate, müüate, kerjajate, koerte, lehmade, muulade ja muude vool - kedagi ei astuta laiaks. tänaval muidugi käib kõva signaali andmine, sellest on abi.

heh, ilmast ma ei olegi kirjutanud. mõnus. soe, nagu eesti palavaim suvepäev. park, kuhu läksime, oli tõeliselt suur. pargi ääres pikk kanalilaadne veekogu, teisel pool autotee, keskel jalutusrajad, lambid. puud on seal ka nummerdatud nagu berliinis, ainult numbrid ei ole puude küljes žetoonidena vaid värvitult. leidsime endale puu nr 196. istusime ringi ja keskendusime. pöördusime siinse maa ja jumalate poole, maaema ja teavaisa poole, stiihiate poole, nelja tuule poole. protsess läks kohe võimsalt käima. mu vastu maad asetatud käetest voolasid välja pikad valged sõrmed, justkui heledad juured. tundsin nende kaudu kogu parki ja siis üha kaugemale mööda maad kuni ühel hetkel adusin, et mu peopesadest lähtuv valgus ulatub ümber maakera. vägev. ühel hetkel oli näha ca paari meetri kõrgust üldist maa kiirgust, selline helesinine, natuke nagu udu moodi. ja siis jagati teadmisi. loojast, tema loomingust, meie võimalusest sellest sügavuti osa saada. korraga avanes mu ees kanal, mitte otseselt visuaalselt nähtav, vaid ruumisageduse muutusena tajutav – tohutu võimas kanal, mis ühendab mind mu naisega. teadsin, et kui seda südamest väljuvat kanalit pidi kohe minema hakkaksin ja seda tajus hoiaksin, kohtuksin enda naisega. kus ta täpselt on, polnud näha, aga suund oli tugevalt kätte juhatatud.

ühel hetkel nägin, et me oleme kodule väga lähedal, et ainult väike usalduslik samm ja me oleme täiesti kohal. sealt jooksis veel mitut, aga kõik ei ole meeles.
poisid hakkasid ka helendama - üks oli roosa ja teine helesinine. siis olime ühes aasanas, mida olen tai ji trennidest saati teinud ja mis on mulle väga meeldinud, aga mille nime ma ei tea (tüüpiline mina!:)). See on see, kui võtad istudes sirgete jalgade talla alt sõrmedega kinni. luuakse voolav ring. panime rahakotid ja fotoka meie kolme jalalabade vahele tekkinud väikese ringi keskele kui pessa ja keskendusime. võimas voogamine.

kogu me väikse tseremoonia jooksul, algusest saati, oli meie juures väike armas poiss, kes mängis auto purunenud kiilrihmaga. kaugemale kogunes ka inimesi, meid rahulikult ja julgelt vaatlema. poiss ronis eemal kõveriku puu otsa ja kallistas puud. selles, kuidas ta seda tegi, väljendus puhas armastus ja see liigutas mind väga. ma pildistasin tega eemalt. siis ta naeratas.

ta oli meie istumise jooksul aegajalt öelnud „50 rupis“ ja pärast poole “100 rupis“. Kui tõusime, andsin talle tänuga 100.







siis vaatasime vett. tema ilu. ja lasime ennast tasakaalustada. kogu ümbrus oli ainult armastus. kõntsa ja lärmi taga on puhas armastus. võib ka öelda, et nende vahel või sees, küsimus on vaid selles, kuidas, millisest seisundist vaadata.
sõitsime metrooga tagasi rama krišna jaama, kus on ka tempel. nüüd olid selle väravad avatud. astusime sisse. kogu aed ja pühamu on võrreldes tänavaga tohtult kontrastselt puhtad ja kaunid. lilled ja põõsad õitsevad, päike paistab, üksikud inimese astuvad templisse. tegin väraval ka toreda ülesäris pildi, kus erki vaatab naerdes üle õla ja eemalt paistab valgusküllane pühamu.

sees oli vaikne. täiesti vaikne. ja puhas.

jätsime jalanõud alla hoidja kätte ja astusime sisse. istusime intuitiivselt kerges diagonaalis ja keskendusime.

seal oli täielik kohalolu ja armastus. õpetaja pildist ja sarkofaagist lähtus algul tohtu jõud, väli. kui lasin sellel endasse tulla, siis avanes sügav rahu. rahutaju aitas tunnetada eemalt üle ašramiaedade kostva linna kära ja siinse sisemise vaikuse kontrast.

siin on saanud väga selgeks, et seesmine on olulisem kui väline, aga kui seesmisele keskenduda, saab kogu väline seesmise osks, rõõmsaks, kauniks väljenduseks, tantsuks, loominguks. kui vaadata väliste silmadega, pole seesmist näha, kui vaadata sisemiste silmadega, on näha nii sisemine kui väline terviklikus harmoonias.
läksime siis ja lubasime endale kallima õhtusöögi ühel katuseterrassil, kus teenindati meid meeldivalt ja toidud olid head. ajasime ka juttu, kuulasime üksteist ja kõlasime kokku. täiskuu tõusis taevasse, päike loojus, tänavatel pandi lambid põlema ja päevane voolamine jätkus. meie pakkisime asjad ja asutasime ennast kashmiri gate´i bussijaama, mis on siinne peabussijaam, sain nii aru. sõitsime sinna tuktukiga. sõit suurematel teedel meenutas egiptuse taksode kihutamist, kummaliselt seestpoolt korrastatud kaost. tuktukis sõites oli üsna tuuline. panin kõrge kraega kampsuni selga ja meenutasin muigega tommi pärastlõunast märkust, et kampsun on siin ebavajalik..

bussijaamas oli uus meeleharjutus. seal oli kõntsatase oluliselt kõrgem kui main bazari kandis. kangialustes ja treppidel voolasid kuseojad, ümber bussijaama olid rämpsulademed, bussijaama õu nägi välja nagu lahinguväli. lasime end ühel poisil juhatada turismifirmasse, kes müüs meile ööbussi piletid rishikeshi. mul polnud aimugi, mis asi see ööbuss on ja kuidas seal magatakse. tom küsis, kas võtame kolme peale 2 magamisruumi või on huvitav kellelgi meist kellegi võõraga tuttavaks saada. ma mõtlesin, et poleks häda midagi, kui võõraga jagada, ainult et tehnika pärast tekkis mure. et hind ei olnud väga suur, võtsime ikka kaks korda kaks magamisplatsi.








siis tegime aega parajaks, läksime bussijaama kõrval asuvale prügimäele, seal olid ka mõned bussid parkimas ja eemal üks lõke, mille juures keegi ennst soojendas. põõsastikuga varjatud ala nurgas kasvas prügimäe keskel suur puu. läksime puu alla ja tegime suitsu. seisime seal prügihunnikus ja võtsime siinsest olemisest taas ühe osa omaks. taevas paistis täiskuu, tegin tomist kuu ja lõkkega mõned udupildid.
siis istusime lihtsalt niisama ühes kiirtoidusööklas, kus oli puhas ja keegi ei ajanud meid ära. siis mõtlesime, et võtame reisile toitu kaasa, sest keegi ei tea ju, kui kaua see buss reaalselt sõidab. tellisime toidu ja veetsime aega peamiselt üksteist vaikidest ja naerdes jõllitades. eriti vinge kontakt tekkis seekord tomiga. varem olen sarnast kogenud erki ja svetaga – nägu hakkab teatud hetkel muutuma, läbi kumavad eelmised elud, paralleelolendid, kihid, kerge on tulema ühtesulamise, täieliku sünkroniseerumise efekt, inlakeshi kogemus, millest tavaliselt naeru saatel välja purtsatame, sest väga sügavale ei tihka minna. see on ülim reaalsus, kui näed, et kõikjalt vaatad sa endale ise vastu ja vaatajate vahel on nende looming, mäng, ilu. Inimese vastsas võib olle teiseks vaatajaks teine inimene või loom või taim või kivi või kogu ruum, effekt on sama.

kui bussini jõudsime, tuli mulle korra ärahellitatud poisikese tunne, miski mu sees ütles, et mina selle asjaga ei sõida. buss oli muidugi räpane ja väsinud, aga see ei olnudki kõige hullem - kui sisse läksime näidati mulle reisijate peade kohal asuvaid riiuleid ja poisid ütlesid, et paneksin koti sinna ja roniks ka ise üles. mu mõte tõrkus. käisin väljas bussipaviljoni kõrval teiste meeste hulgas kusel ja tulin siis hetkeks hinge tõmmanuna sisse tagasi. tõesti, tom ja erki ronisid minu koti juurde ja mina vinnasin ennast nende asjade juurde. algul istusin niisama. teised hakkasid õhtusööki nosima ja tõmbasid siis kardina ette. natukese aja pärast pistis erki nina kardina vahel välja ja küsis, kas mul on okei, kui nende kardin on kinni. oli küll okei, mul oli vaja ainult nüüd endaga toime tulla. hakkasin kõigepealt sööma - sõin ära toimetoiduburgerid (nore trükiviga!) ja kartulikoogid. siis hakkasin aset tegema. riiul, kus asusin, oli muidugi mõeldud magamiseks pisikestele hindudele, mitte põhjala hiidudele. :) lisaks meie asjadele oli minu asemel ka kellegi teise kunagine määrdunud veepudel. tegin poistele ettepaneku seljakotid ümber tõsta. sain enda koti enese juurde ja andsin nende väiksemad neile. mu juurde jäi ka veel tomi kitarr. panin fotokale ühe särgi ümber, et teda kaitsta. asetasin aparaadi pea juurde. rullisin enda magamiskoti lahti ja polsterdasin vahekäigu poolse külje, kus oleksin muidu pidevalt vastu püstiseid ja kandilisi piirdetorusid loksunud. võtsin enda suure seljakoti kaissu ja tõmbasin hinge. olin leppinud, et jalad on kõveriti ja väga tänulik, et olime võtnud kolme magamiskoha asemel neli. läksin juba unepiltidesse kui järsku käis kõva kopsakas koos veeplärtsatusega vastu mu akent. taipasin kohe, et osa asju said märjaks. mis juhtus, sellest veel ei saanud aru. korra mõtlesin, et meie veepudel plahvatas - unine inimene võib sellise asja peale tulla, eriti veel kaks päeva järjest ärkvel olnud inimene. vaatasin siis kiirelt asjad üle. põhiline osa veest oli lärtsatanud tomi kitarrikohvrile ja ka minu fotokas sai oma osa. fotoka järele haarasingi muidugi esimesena. õnneks oli särk kogu vee enda kanda võtnud. Siis mõistsin, et pudel oli vastu akent lennanud väljastpoolt ja ilmselt bussijuhi aknast, sest kui üks juhtidest nii minuti pärast minu kardinat kergitas, mind vaatas ja ma küsisin, mis juhtus, siis ta lihtsalt naeris ja läks ette tagasi. andsin alla, ei muretsenud rohkem, võtsin kaamera, rahatasku ja seljakoti kaissu, panin tropid kõrva ja jäin sügavalt magama.
korra tundsin, et on külm, tõmbasin siis magamiskoti välja ja uinusin uuesti. hetk hiljem kuulsin läbi kõrvatroppide enda nime hüütavat. oli veel pime, aga me olime juba kohal. me keegi ei saanud algul aru, mis kell on.

panin oma asjad ja terve ülihästi töötanud pesa ahvikiirusel kokku ja olingi juba väljas ja motorikšas mõnusa jaheda tuule käes.

siis istusime järgmisse bussi. see oli siis kõige tavalisem ja, tõesti, palju räpasem kui see räpane ööbuss. tom ütles, et meie öine sõit oli luksus! jah, ma olen nõus, ehkki mu esimene mõte magamisriiuleid nähes oli, et kas rishikeshist lennukiga ei saaks tagasi sõita. nüüd paneb see mõte muidugi vaid muigama.

tund aega kõikumist mägisematel teedel, tee ääres metsad ja putkaderohked külad, triibuliseks värvitud suuremad puud, pühamehi ja pühi reklaamivad pildid. all hakkas aimduma ganges. siis uus motorikša. kihutasime rõõmsalt ja tuuliselt mägiteid pidi üles ja alla, läbi magava linna. tom tegi vahepeal hulle hääli, sest ta tajus, kuhu hakkame jõudma.

olime jõudnud lakshman jhulla juurde. vaatasime jõge. ma mõtlesin, et pöördume sisemiselt jõe poole ja juba keskendusin, kui järsku märkasin, et see on hoopis pissipeatus. tom kuses kõrge kaarega alla. siis läks erki ka kohta ostima ja nende eeskujul ka mina. hehe.

tegime silla väravas tervitustubaka ja läksime üle jõe. taevas oli tähine, ümber tumendasid mäed. läksime kuhugi kitsastele hämaratele tänavatele. otsisime, kus olla. hostelite uksed olid valdavalt kinni. ronisime siis ühe ashrami katusele, kus oli ilus, aga tuuline. siis läksime korrus alla poole, aga sealt ajas meid üks mees ära. siis istusime hoopis allpool väikse templi katusealuses sammassaalis. seal oli tore, kuidas üks koer tuli ja võttis meid kohe omaks ja ajas teise koera järjekindlalt minema.

valgenes silmnähtavalt. üle jõe ashramis mängisid hommikused pillid. kõndisime siis kitsaid ja tasakesi ärkavaid tänavaid pidi ja leidsime kohe endale hosteli. peremees tuli särgiväel koos retseptsioonis istuva vanamehega meile voodeid tegema. puhtad linad, puhas tuba. helge. tõstsin vanamehe sandaalid enda koti serva alt tema juurde. ta vaatas mind väga sooja tänulikkusega. siukse väikse asja eest.
uni oli sügav. arvasin, et ei jaksa ikka veel üles tulla, siis ajasin aga ennast kiirelt jalule ja läksin poistele järele alla. tom juhatas meid läbi päikselise ja palava linna. siin lõhnab kõik puhtamalt ja maalähedeasemalt. näiteks pori lõhnab ehtsalt mulla järele. ja see on kosutav.







jõudsime ashramisse. väraval riietumisnõuded, mul aga põlvpüksid. tom ütles, et enamvähem okei. läksime siis ashramisse, kus oli mitusada inimest koos. ilus puhas ruum ventilaatoritest õitseva lae ja vitraažidega kaunistatud akendega. mulle oli see koht uus, ma täpselt ei teadnud, mis toimub. poisid istusid maha. ma leidsin endale ka koha. mulle pakuti kohe lahkelt ruumi juurde ja anti mimtest suunast padi. istusin ja keskendusin. algul oli rakse, sest keha ütles, et ma olen nii unine ja kloppida saanud ja tahan ainult magada. mulle tundus, et muusika mis õrnalt mängis ja millele vaikselt kaasa lauldakse tuleb maki pealt, sest seal olid suured kõlarid. siis hakkas õpetaja kõnelema, aga ma ei näinud teda. vaatasin, et ees, seal, kus tavaliselt satsangi ajal istub õpetaja, olid küll kõik lilled ja nii ja ühe pühamehe pilt, aga seda, kes kõneleb, ma ei näinud. arvasin, et ju tuleb maki pealt ja on niisugune hommikune variant, kus õpetajat asendab tema pilt ja makimuusika. jäin siis kuulama. osa sõnumist ei tulnud algul läbi, sest kõikusin veel unevajaduses, siis aga hakkasin kuulama ja mida enam ma kuulasin, seda selgemini kõneldu minus kõlas. juttu oli õpetaja ja õpilase kohtumisest ja nende mõlema olemusest selles suhtes. ta rääkis sellest, et teatud ajani on otsimine, aga siis saab otsijast õpilane, kes pühendub täielikult õpetajale. ta kasutas sõna guru. ja kogu aeg kui ta ütles guru, siis ma tajusin seda kui Jumal, kui inimeseks saanud Jumal. ja kui ta rääkis, et õpetaja võib õpilase juhtida erinevate kogemusteni ja erinevate õpetajateni, järgmiste õpetajateni, aga seesmiselt on ta kogu aeg sama, ka siis kui ta on füüsilisest kehast nö läinud. see on jälle seesama mõistusevastane asi, et üks saab olla igal pool. aga see on kõige olulisem asi.

ma kuulasin ja tulin kohale. kui pärast õpetaja kõnelust hakkasid laulud, siis need puudutasid mind niimoodi, et ma lihtsalt hakkasin nutma. kõik see kokku, õpetaja jutt, mu senised ja seesmised kogemused ja ümbritsev maastik ja inimesed ja linn, kõik kokku panid mind nutma. ma sulasin kojujõudmise rõõmus. minusse kerkis kevade tunne, just selline tõeline märtsitunne, mis on eestis, mis on lapsepõlves, kui lumi sulab ja linnud laulavad. seesama tunne on praegu siin, himaalaja mägedes. üleval sulab lumi ja palvelipud lehvivad. all voolavad ojad kokku suurde gangesesse. see on nii vägev, et ma sain aru, et siin on mu kodu, siin mägedes, siin kevades ja et see kevad ja see kodu on sama Eesti koduga, see ajab mind praegu jälle nutma...

see on kõik sama, inimesed on sama, ema ja isa on sama ja lapsepõlv ja sõbrad ja vanad sugulased ja loodus ja pühad kohad ja kõik on sama siinsega. selleks oli vaja siia tulla, et aru saada, et ma olen kogu aeg kohal olnud.

ma olen tänulik.

kui lauldi, märkasin ühe samba tagant, et eesringis on mikrofonid ja üks tumedat verd mees vaatab mind. ma mõtlesin, et aa, see ongi õpetaja. ja siis hakkaski kõik eriti vägevalt voolama, sest ma uskusin, et see on õpetaja, et ta on tõesti meie keskel, et ta ei tule lindilt. ja siis, kui laulud lõppesid, siis nägin, et kõneleb hoopis üks poiss hoopis teiselt poolt, altari juurest ja ma ei olnud enam kindel, kas see, kes oli mind vaadanud, on õpetaja. siis aga hakkasin naerma, sest muidugi on ta õpetaja, õpetaja on ju igalpool, kõikides kohal. muigama ajas ka see, et mu tunnetus avardus kohe, kui uskusin, et kõne ei tulnudki lindilt. tegelikult ei tea ma siiamaani, kust see tuli, ma ei tea, kuidas siin asjad korraldatud on. inimesi oli seal nii palju ja mina istusin taga reas ega näinud otse. igaljuhul see, mida kuulsime, töötas hästi, oli ta siis lindilt või kõneldud ühe mehe poolt seal ringis.
siis läksime välja. istusime marmortrepil. poisid ajasid ühe soomlasega juttu. üks valges hõlstis mees astus trepist üles, müksas mind pehmelt rusikaga vastu õlga, vastu mu paremat haiget poolt, ja vaatas naervate silmadega. see oli tervitus. ja ma mõtlesin, et oi, see oli nüüd see õpetaja. pärast, kui olin ashramis väikse tiiru teinud ja pildistamas käinud, läksime sööma ja selgus, et see naervate silmadega mees on hoopis siin köögiteenija. Kes tahab saada kõige suuremaks, tehku ennast kõige väiksemaks, kõige madalamaks.

Toitumine ashramis on omaette elamus. kõik istuvad pikkade, ütleks et ikka räpaste vaipade peal reas, võtavad endale metallist kandikud, mis on vaheseintega jagatud anumateks. laulu ja palvete saatel käivad mehed anumatega ringi ja läigatavad kõigile riisi ja kastmeid ning annavad leibu. süüakse sõrmedega. tegin ka ühe vana tiibeti näojoontega naise eeskujul endale riisist ja kastmest möksi ja sõin siis sõrmedega. naersime koos ühe lõunaameerika naisega.

siis istus minu juurde üks teismeline poiss ja hakkas rääkima sellises inglise keeles, millest oli võimalik aru saada umbes kolmandiku ulatuses. ta rääkis mulle mantratest ja jumalatest, küsis, milline on mu lemmik jumal. ma vaikisin natuke ja hakkasin naerma, siis ta naeris ka ja ütles, et ma olen ilus inimene. siis ta küsis mu perekonna, päritolu ja pruudi kohta. siis ütles, et mul on ilusad prillid. tore poiss oli. ma hakkasin õrnalt aimama, et tal on mingid merkantiilsed huvid. samas olin taga juba nii pikalt juttu teinud ja ta oli mind söögi lõpu juurest enda lummusse saanud, nii et töllerdasin temaga joonelt sinna poodi, mille heaks ta töötas. see oli muusika pool, õnneks. ma olin küll mõelnud, et ostaks siit muusikat kaasa, aga see pood tuli nüüd järsku. lasin endale siis mängida mantraid ja laule ja pillilugusid. tundsin ennast natuke nurkaaetuna, samas, hinnad ei olnud midagi hullu ja ma ostsin ravi shankari plaadi "chants of india".

nii tore on olla siin algaja. ja üldse, vahepal mõtlsein, et ma tean siinsest kultuurist tegelikult ju jube vähe, et ma ei ole süstemaatiliselt midagi uurinud, olen ainult kokku kõlanud. olen näiteks alati maailmafilmi ajal vaadanud tiibeti ja india filme. ilmselt ka seetõttu on inimesed mulle siin algusest saati täiesti omased. ma kuidagi isegi ei pane tähele, et mu ümber on just hindud. nagu oleks oma rahva hulgas, nagu oleks siin elanud. tore on ka ses mõttes algaja olla, et saada ikka parajates annustes õpetunde. sellest poisi juhtumist õppisin, et tuleb üsna alguses öelda, et kui mingi kauplemisjutt tuleb, siis mul ei ole vaja, olen juba poes käinud. teine õppetund, mille täna sain, olid kerjused. kui ma siia reisile ennast sättisin, siis ma algul mõtlesin, et võtan paar pakki kommi kaasa, lastele, kes kerjavad. siis aga lugesin soovitusi, et kerjustele ei tohi midagi anda, et selle peale lähevad teised hoogu ja nad ei jäta sind enam maha. kauri kinnitas seda vaantaas. nüüd, kui muusikapoest tulin ja alla silla juurde läksin, siis seal treppidel olid naised ja lapsed ja paar väikest võlusid mu ära ja ma andsin kummalegi 10 ruupiat. mille peale ilmus kohe välja veel kolm, ilmselt vanaema ja lapselapsed, näitasid suude peale, kohe tuli ka üks ema oma rinnalapsega.

siis ma seletasin, et mul ei ole enam väikseid kupüüre, aga vanaema lastega ei jätnud mind. üks lapselastest näitas oma paisega kätt, vana naine tõmbas särgi üles ja näitas kõhnunud kõhtu. siis ma käisin seal tänaval abitult edasi ja tagasi ja seletasin selle vana naisega. samal ajal hakati ilutulestikku laskma, kuuma päikselisse taevasse ja platsi pealt sõitsid läbi kolm lilledega ehitud valget autot. vana naise pilk oli kohati isegi vali, kohustav. ja ma tõesti oleks tahnud talle anda, aga mul ei olnud väikseid kupüüre. siis rääkisin talle, et mul on vaja riideid osta ja kui poes ära käin, võin anda raha. selle peale hakkas naine mulle kõiki tänava ääres olevaid poode tutvustama. kohe leidsingi riideäri. seal tegi kõigepealt üks poiss minuga kaupa. hinnad olid 350 rp ühe riideeseme eest. tingida ei andnud või ei osanud ma. ükski riideese ei olnud mulle päris paras. nägin aga, et nurgas on õmbleja ja küsisin palju maksaks õmblustöö. siis asus muga asju ajama poe omanik. rääkis head inglise keelt ja aitas mõõtusid võtta.

andsin sisse tellimuse pükstele ja särgile, mis läksid kokku maksma 700 rp, mis teeb 175 krooni. mees ütles, et muidu võtaks ta õmbluse eest ka tasu, aga et mina olen kena härra, siis ta ei võta. 175 krooniga saada kenad suverõivad on mu meelest okei. kui õmbleja vahepeal telefoniga rääkis, näitasin omanikule kaamerast eestis tehtud pilte - õdedest ja lumisest tallinnast ja kati üllatuspeost ja poiste ristimistalitusest. kui mõõdud said võetud, siis tahtsin ma rõõmsalt välja minna, olles unustanud, et mul on üks valge särk proovimisest selga jäänud. ostsin siis selle ka 350 ehk ca 90 krooniga.

ehkki olin poes pikalt, ootas mind tänaval vana naine, sõrm püsti. andsin talle 10 rp. ta tänas, aga pilk jäik ikkagi kuidagi valjuks. kõndisin siis veel poodides, lasin linnal enesesse voolata, ostsin mõned postkaardid ja märkmikud. kõndisin¬ üle silla. kuulasin templikellasid ja tulin siia hostelisse. vägev on see, et kõigis hostelites on meie tubade numbriks olnud 104.

olen nüüd kirjutanud 3 ja pool tundi. väljas on läinud pimedaks. ritsikad siristavad. kostab laulu ja trummimängu. tunnen, et on hää olla mõnda aega siin kohapeal. osaleda sündmustel ja siis vahepeal jälle rahulikult kirjutada. homme on mu sünnipäev. siin peetakse just sel päeval kevade tervitamise püha nimega holi. sel pühal loobitakse tänaval kõiki värviga. oi, see tuletab mulle meelde, et poisid läksid ju järgmisesse hostelisse, vaatega gangesele, ja kutsusid mind ka sinna elama, ma aga plaanisin täna ööseks siia üksi jääda ja kui nii teen, siis homme asjadega läbi linna minna pole vast võimalik, sest on oht saada väga värviseks. hehe, aga eks ma võin ka siinses hostelis ühe öö lisaks olla. hää koht on.

7. märts 2012, Rishikesh


.