Tõusmine

Puumaja aknalaual on väikesed karbikesed, ümarad ja läikivad vääriskivid, küünlad, helmed. Vaatan avatud laekakest, selle sees on kirju kuhi dražeed. „Sa võid neid võtta,“ kõlab mu selja tagant naisehääl. Surun sõrmed värvilisse kommikuhja ja võtan peotäie. Söön ära. Krõmsputan. Justkui hapukas. Pöördun ümber. Toa hämaruses ahju lähedal seisab keskealine tumedapäine naine. Minust oluliselt vanem. Me kallistame. Ta astub minuga akna juurde. Vaatan teda ja ta tundub mulle kohutavalt kurb. Hoian teda õlgadest ja vaatan ta tõsist nägu. Tunnen, kuidas midagi mu sisemuses hakkab avanema, kehatunne muutub, tunnen, kuidas mind justkui laetakse ja kergendatakse ühtaegu, seest poolt väljapoole. Minu keskel on miski, mis muudab mind. Vaatan naist. Tema pea ümber ilmuvad helesinised valgusekiired, peast väljuvad justkui tihedad ja pahisevad tuleleegid, algul lühemad, siis üha pikenevad. Aga see ei ole tuli, sest see on peenem kui tuli. Vaatan naist ja minu sisemuses avarduv uus keharuumitunne voolab sõrme- ja varbaotsteni, naine hakkab üleni helesiniselt hiilgama, tuba läheb eredat valgust täis. Astun sammu tast eemale. Seisan keset helendavat tuba ja tean, et võin nüüd tõusta, minna läbi lagede. Ja sööstangi kohe südame väel läbi katuse. Tunne on ekstaatiline. On nii hea olla jälle lennus ja osata lennata, juhtida oma keha täies väes.

Laotus on pime. Asetan ennast horisontaalselt ja kihutan. All aimduvad tumedad metsad. Tean, et saan muuta enda kiirust, suunda ja metsi enda all. Teen nad heledamaks – kevadine päikseline kasemets – hästi hää üle tuhiseda. Siis värviliste tulukestega õhtune tammik. Aga uuesti kuused, tumedad, hämarad. Sügisene vahtramets! Puuliike ja toone vahetades, hakkan üha selgemini tajuma, et ma ühtaegu lendan nende metsade kohal ja olen need metsad. Ma liigutan neid, muudan neid, seest poolt. Korraga taipan, et kogu maa mu all on osa mu olemusest ja ma saan teda liigutada. See tunne on nii tuttav, et tean kohe, mida teha – ma tõstan kogu maa sagedust, kõik mu all hakkab hiilgama. Ma kergenen koos maaga ja siis eraldun temast. Ma tõusen üles. Mu väikesest inimkehast suure hiilguse sees on alles vaid kontuurid, ja ma tõusen. Üleval on väga hele valgus. Korraga olen justkui tohutusuures kanalis, ümbritsetud väga heledast valgusest. Ja minus kasvab õnnetunne. Kõik, mis minus on, kõik mis ma olen, soovib liikuda ülevalt lähtuvale valgusele veel lähemale, olla üleni selles valguses. Ja siis täidab mind tervenisti teadmine, et see valgus seal üleval olen mina! Et see valgus lähtub minust! Et ma tõusen endasse. Ja tõustes olen ma juba ümbritsetud endast ja täidetud endast ja ma kihutan endasse ja ma saan endaks, täielikult, ja see on mu suurim soov ja kirg ja ühtaegu on see kõige lihtsam ja loomulikum asi.

Kehatunne on täielikult valgusesse sulanud, üleskihutamine jätkub, kõik pahiseb, tõstab mind minusse endasse ja on ühtaegu kuidagi naljakas – nii toredasti teen. Ja ma olen üliõnnelik ja tänulik ja kerge! Ja mulle aimdub, et see on alles „algus“, et seal üleval on veel väga suur ja avar. Samas ma tean, et ma juba olen seal ja see, kuhu ma liigun.

Korraga käib tume põnts. Ma avan silmad enda pimedas kambris. Dima magab mu kõrval peno peale tehtud asemel. Minu uinudes oli ta jäänud enda homset ettekannet klõbima, äratades mind aegajalt köhatuste, kohvitassi klaverikaanekolksu (ta töötas mu klaveri taga, mina kirjutuslaual enda loenguga) või toolinihutusega. See äratuste punktiir tõstis mind pidevalt teadvustamatu sügavusest une ja ilmsi piirimaile, kus tekkis selline pidevus, milles sain hakata vaatama loodu ilu ja ehitust. Hakkasin nägema asjade keskel olevaid valguseid, värvilisi valgusringe, kuhu kõik siseneb ja kust kõik väljub. Nüüd põntsakaga alla tulles on see pidevus mus alles. Ühtaegu tean, et olin endasse teadlikult paigutanud selle põntsaka, et alla tulla, sest muidu oleks ma siit kehast läinud. Samas huvitab mind väga, kes on see naine seal puumajas. Seega sulgen uuesti silmad, istutan end liminaalsesse pidevusse ja olen taas valguserataste juures, ja siis, hopsti, naise juures puumajakorteris. Kõikjal seintel ja ahjul ja naise näol ja kehal nõrgub spermaniresid. Ma armastan teda üleni, kogu oma kehaga, ma olen temaga koos patune, soe ja hea.

*

Andsin täna usuteaduskonnas teise loengu. Tegin selle nimel mitu päeva tööd, et ta saaks natukenegi parem kui mu eelmise nädala pohmakaloeng, mis mulle üllatuseks ka ülikooli televisiooni salvestati. Loeng kippus taas liiga tihedaks ja pikaks ja kavatsesin sellest pühapaigatunnetuse osa välja jätta, kuid pärast öist kogemust, olin kindel, et vaja on tudengitele avada enda vaadet Pühale. Nii toetas see kogemus mind täna.