Tänaste kogukondade pühapaigad on sama olulised kui ajaloolised pühakohad

Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühma liikmed on juhtinud tähelepanu, et Haabersti hõberemmelgas on tänaseks kujunenud looduslikuks pühapaigaks. „Looduspühadust austavad inimesed on määratlenud Haabersti hõberemmelga kui loodusliku pühapaiga,“ seisab toetusrühma pöördumises. Sel puhul oleks väga lihtne öelda, et see puu ei ole ajalooline pühapaik ja seda teemat ei peaks käsitlema pärimuse alusel määratletud pühapaikade uurijad.

Samas puudutab tegelikult see küsimus vägagi ka meid, pärimuslike pühapaikade uurijaid. Ennekõike seetõttu, et looduse ja teatud paikade tajumine pühana, kaitset vajavana on aegadeülene. See toimus ammuses minevikus ja toimub täna, siin ja praegu, praegu elavate inimeste ja kogukondade ruumitunnetuses – on siis tegu juba aastasadu pühapaigana hoitud kohaga või nö uue pühakohaga. Nii vanade kui uute pühapaikade puhul loome me oma suhte pühapaigaga täna elavate inimestena. Seega kuuluvad vanad ja hiljaaegu pühadena tajutud kohad samasse tervikusse.

Ühtlasi on praegu elavatele inimestele olulised ennekõike need kohad, kus on loodus terviklik/säilinud/kõnekas. Kuivõrd paljud ajaloolised/pärimuslikud pühapaigad on hävinud ja keegi peale väheste ekspertide neid ei tea, siis sageli on meile lähedased just nö uued kohad.

Ja ühtaegu on ju meie inimeste loodusetaju, vajadus teatud paiku pühana hoida nii üldinimlik ja ka praktiliselt vajalik, et seda tuleks kindlasti toetada ka vanade paikade uurijatel. Eriti teades, et selline taju on ühenduses vanema pühapaigapärimuse ja ajalooliste pühapaikadega, millega meie tegeleme. Tunnustades tänaste inimeste loodusetunnetust, inimeste suhet neile pühade paikadega, väärtustame ja mõistame paremini ka oma uurimisalal ehk ajaloolistes pühapaikades ja vanas pühapaigapärimuses avanevat. Sügavuti vaadates on see taju sama, alati üks, olenemata ajalistest, kultuurilistest, ruumilistest jm varieeruvustest.

Hõberemmelga juhtumi kaudu kerkivad küsimused on seega tegelikult palju laiemad kui lihtsalt küsimus paiga ajaloolisest ja pärimuslikust väärtusest: Kas meie inimestel, kogukondadel on tegelikult ka õigus, eriti avalikus ruumis, mõnda paika pühana tajuda ja kaitsta? Olenemata paiga ajaloolisest tähtsusest? Kas riik, ametid, poliitikud, uurijad toetavad neid? Või sõidetakse neist lihtsalt juriidiliste vahenditega üle? Sest see pole justkui lubatud ega nö normaalne, et tänapäeval järsku on kuskil üks hulk inimesi, kes nimetab üht puud pühaks, tajub seda siin ja praegu pühana ja soovib tõsimeeli otsustajatelt mõistvust?

Olen aastaid ajaloolisi pühapaiku uurinud ja ühtaegu teinud ka kohapärimuse alaseid välitöid rahvusparkides. Seejuures olen üha tajunud, et minugi jaoks on loodus tervikuna püha, ilusates ja hästi säilinud/hoitud looduslikes kohtades avaneb minu jaoks ühendus Pühaga, Sisemisega, sellega, mis meid seesmiselt toetab ja tervendab. Ja ma olen sageli mõelnud, et minu jaoks on küll olulised pärimuslikud pühapaigad nii vaimses kui materiaalses plaanis, kuid pigem taustsüsteemina, milles avaneb meie igapäevane suhe loodusega, paikadega. Samas on muidugi hästisäilinud ja ammustest aegadest pühana hoitud paik väga võimas ja toetav, kuid minu jaoks isiklikult, minu loodusesuhte jaoks, mu pühataju jaoks ei ole määrav paiga ajaloolisus ja pärimuslikkus.

Seega leian, et ajalooliste looduslike pühapaikade uurijatel ja poliitikutel, ametnikel oleks vaja mõista ja toetada tänaste Eesti elanike tegelikku ühendust loodusega/keskkonnaga, inimestele tegelikult tähtsate kohtadega.

Loomulikult ma mõistan, et ei ole võimalik öelda, et Haabersti hõberemmelgas on ajalooline ja pärimuslik pühakoht ega hakata riiklikult kaitsma kõiki inimestele isiklikult tähtsaid kohti, kuid küsimus on põhimõtteline: Kas me väärtustame loodushoidlikku vaadet, kas me toetame laiemas mõttes inimeste pühadusetaju looduses või mitte? Ka oleks vaja enam tähelepanu pöörata sellele, millised on tegelikult tänaste kogukondade õigused ja võimalused avalikus ruumis kohtade pühaduse avamisel ja hoidmisel.

Küsimus tänastele inimestele ja kogukondadele oluliste ja pühade paikade hoidmisest on laiemalt looduskaitsealane ja johtub üldisest ühiskondlikust olukorrast, kus loodust, metsi, ka kaitsealasid survestatakse üha enam ja kus kaitseta on väga palju kaitset väärivaid kohti. Ka ses kontekstis oleks ajalooliste pühapaikade uurijatel vaja kindlameelselt toetada looduse kaitsjaid ja inimeste/kogukondade pühataju looduses.