Chi gong

Paesest platoost kerkivad varase suvehommiku päikesevalgusse üheksakorruselised valged paneelmajad, suunduvad rahulikult taevasse, tihenevad süsteemideks, labürintideks, mille vahele valguvad tänavad, kõnniteed, jalgrajad, autod, inimesed, lapsevankritega neiud, koerad ja kassid. Mööda tänavaid liikudes ümbritsevad mind kõikjal hoonete heledad seinad, kruusamummuliseks krohvitud küljed, igas suunas kuhu vaatan, on korterite uksed ja aknad ja hõngub 1980ndate lapsepõlve trepikodade ja liftide veidrat vanamutilõhna ja midagi toidujäätmetest ja värskest krohvist, betoonist; just, niiskest, veel päris lõpuni kuivamata betoonist, mis on millegi pärast juba võtnud ligi vanamutilõhna. Kõik see väljub hämaratest trepikodadest minu maapoisi ninna, mis on harjunud heinamaade ja metsade ja suitsutubade ja lautade ausate, segamata lõhnadega. Siinsetele paepealsetele rohumaadele on korraga kerkinud kõik see, mis pole minu, mis pole meie. Ja ometi, ometi on see nüüd ka minu. Kuskil siin on minu korter. Aga kus? Ja miks? Kas ma pärisin selle tädi Lindalt? Ühelt neist vanamuttidest, ühelt radikaalsemalt neist. Tädi Lindalt, kes tassis oma ühetoalisse korterisse kokku kõikvõimaliku turunodi ja prügikastide kõrvalt leitud jama, kuhjas elutuppa kõik kokku, sõda näinud inimesena, taluta jäänud inimesena, niiviisi, et kaltsuhunnikute vahelt pääses rõdu ja voodi juurde vaid kitsaid käike pidi. Rääkimata tuvidest, kes ta rõdul ja köögis elasid ja kõik täis sittusid. Nüüd on ta, õndsakene, Taevas. Issand teeb kõik puhtaks. Ja ta korter on kuskil siin. Ma ei tea täpselt kus, sest ma olen maapoiss ja ei orienteeru siin. Aga ma tean, et see korter siin kuskil on. Ma olen ju siin käinud, korduvalt, põhiliselt unes. Esimest korda, kui siia sattusin, olin nii pisikene, et arvasin, et olen sattunud põhjamaale. Kõik oli nii kõle ja suur ja kandiline, rohelust ei olnud üldse ja imelik, kõhe teletorn oli oma punased tuled justsama ülestikku sättinud, justkui minu ligimeelitamiseks. Nüüd olen harjunud siin käima, see keskkond on mulle põhimõtteliselt tuttav. Ometi ei orienteeru ma siin. Lihtsalt usaldan. Et küllap ma kuhugi jõuan. Kas siis oma korterisse või tädi Linda korterisse või Mihkel Metslaiu juurde.

Just, Mihklil on ju siin ka kuskil esimesel korrusel korter. Ma tõukan ennast laste mänguautol istudes mööda kõnniteid mõningate madalamate kortermajade vahele, kus on mänguväljak. Õigupoolest on majad külg-külje kõrval lõputus reas, iga pika maja vahel mänguväljak liivakasti, nõukatorudest kokkuväänatud igavate redelite ja liumägedega, kõik roostes ja rohtukasvanud, suvekuumas koltunud kulunuustikute vahel. Igal mänguväljakul harjutavad noored heledad mehed tai chid, teevad parasjagu kõik sünkroonis, kõigil mänguväljakutel korraga chi gongi aeglaseid ja sujuvaid liigutusi. Ja iga mänguväljaku ääres iga trepikoja ukse juures pingil istuvad mammid ja vaatavad neid vaikides. Ja iga maja iga mammi juures on mõned igavlevad jõmmid ja iga jõmmikamba juures pargivad mõned bemmid. Millegipärast jõmmid vaikivad. Ja siis haihtuvad. Jäävad vaid mammid ja bemmid. Samal hetkel ilmub suur majade kõrgune helekollane Mihkel Metslaid ja möödub rahulikult kõigist hoovidest, silmitsedes mänguväljakutel ülitäpses sünkroonsuses harjutavaid samahelekollaseid noormehi. Mihkel on rahul, ehkki tema näol ei väljenda seda ükski peenlihas. Tema rahulolu lihtsalt kumab temast, paistab läbi hoonete ja ulatub lagedatele paeväljadele. Tervitame Mihkliga üksteist vaevumärgatavalt kummardades, vaevumärgatavalt üksteisele naeratades ja astume ühe mänguväljaku ääres ühe mammipingi juures pärastlõunapäikeses küpsevate kulunuustikute vahelt jahedasse vanamutilõhnalisse trepikotta.

„Oskad Sa aimata, kus on mu korter,“ küsin Mihklilt trepikoja kajades. Mihkel vaikib. Astume esimesel korrusel olevasse korterisse sisse. Mihkel kaob kohe kõrvaltuppa.

„Oi, nii kena, et Sa tulid!“ hüüab köögist kookide juurest vanemas keskeas naine.

„Sa ei tea, kui kaua ma olen sind oodanud. Näe koogid on ka valmis. Nii mitu korda olen teinud kooke ja lootnud, et Sa tuled.“

Istume elutoas lopsakate toataimedega üle kuhjatud akna alla väikese ümmarguse laua äärde. Taimelopsakuse vahelt ja pitskardinate aukude kaudu on näha helekollast õue ja endises rahus, sujuvuses ja sünkroonsuses chi gongi tantsivaid helekollaseid noori mehi. Ma ei saa neid kaua vaadata, sest tumerohelised toataimed, pitskardin ja tundmatu proua ei võimalda.

„Näe, joome teed ka. Oh, kui kaua ma olen sind oodanud! Vaata, siin on kõik albumid, mis ma Sinu jaoks valmis panin. Näe, siin on kõik need pehmed mänguloomad, millega ta mängis, ja siin on koolivihikud: loovtööd, etteütlused, lugemispäevik...“

Naine kuhjab lauale üha rohkem minu lapsepõlve aegset koli, mänguloomi, karvaseid, vahtkummist, plastmassist, täispuhutavaid, nõukakonstruktoreid, täitesulepäid, kuivatuspaberit, liikuva aabitsa vahel pudiseb kamaluga nii ladina tähti kui girillitsat. Ajab aga käe nõukaranitsasse ja kaevab sealt välja veel ja veel kõikvõimalikku 1980ndatest, sikutab välja ümmarguse kettakujulise „keerutaja“, spordivahendi, mille peal meie küll ainult nalja pärast keerutasime, kuni pea käis ringi ja silme eest virvendas, nii polnud võimalik isegi keerutaja pealt lugeda teksti „altius, fortius, citius“. Oh, ta tirib välja plastmassist Ded Morozi ja Leopoldi kummist telefoni. Siis tõmbab lahti kogu seina katva pruuni ja läikiva sekstiooni baarikapiukse, kust väljub pahinaga kosk nõukaaegseid laste joonistusi rakettide, näärivanade, kremli kellade, Vigride ja Miškadega. Kõik see on mulle tuttav, aga ma olen täiesti kindel, et need ei ole minu mänguloomad ega minu konstruktorid ega minu kummist telefon, nii palju ma juba oma asju tunnen.

„Kõik need on tema asjad ja ma olen neid hoidnud,“ ütleb naine üle kolihunniku kiigates, silmis kummaline helk. „Ja tule, ma näitan Sulle tuba ka!“

Läheme läbi hämara koridori, kus on tunda spordipoiste lõhna, sellist spetsiifilist klassivenna kodu lõhna, kus kuskil kappides on palju trenniriideid ja spordivahendeid ja mis pole selline tüdrukute ja memmepoja kodu nagu meil, parfüümide, seepide, juukselakkide, alati puhta ja triigitud pesu ja värskelt pestud parketi ja lillede järele lõhnav kodu. Naine astub minu ees läbi hämara spordipoiste järgi lõhnava koridori, ja teeb selle lõpus lahti ukse.

„Siin see on,“ ütleb ta poolsosinal ja vaimustunult.

Vaatan tuppa. See on tühi. Seintel ei ole tapeeti. Põrandal pole parketti. Betoon on värske, lohakalt täidetud vuugid pole veel päriselt kuivanud. Tuppa paistab hele suvevalgus. Vaatan naist, ta naeratab mulle tähendusrikkal ilmel. Vaatan teda, ei ütle midagi ja astun spordipoistelõhnalise koridori hämarusse. Köögist väljub samamoodi vaikiv Mihkel Metslaid. Me vahetame pika pilgu ja kõnnime korterist välja.

„Ma ei tea, kus su korter on,“ ütleb Mihkel, kui vanamutipinkide vahelt õue päikesesse astume, ja läheb mänguväljakule, kus täpselt sama heledad noormehed täpses sünkroonsuses ja sujuvuses chi gongi tantsivad. Mihkel läheb nende hulka ja sulandub samal hetkel chi gongi, samasse liikumisse teiste heledate meestega, nii et ta ei ole enam teiste seas üldse eristatav. Ükskõik milline neist võiks olla Mihkel. Jah, nad ongi kõik täpselt sama helekollased, sama blondid, sama saledad, sama heas vormis, sama nägu, samas sünkroonsuses, samas tantsus, kõikidel nendel lõpututel mänguväljakutel nende lõputute kortermajade vahel lõputute vanamuttide lõputult vaikivas vaatamises.

Ta ei tea, kus mu korter on... Põlvitan oma ammu väikeseks jäänud plastmassist Volgale, tõukan kätega hoo sisse, nii et tema plastmassist kõhu all hakkavad mu lapsepõlve pedaalid kiiresti edasi tagasi sõtkuma. Tõukan end mänguväljaku äärest kortermajade vahelt välja, suuremale sõiduteele, mis on ümbritsetud heledatest tornmajadest. Ma katsun oma plastmassist Volgaga ukerdada niiviisi, et ma ei segaks neid ülesmukitud brünette, lapsekärudega neiusid, kes igalt poolt välja ilmuvad, teid ületavad ja kõnniteedel mulle vastu tulevad. Nad paljundavad ennast. Süstemaatiliselt. Ja nad on süstemaatiliselt minu maitse. Ja nad kasutavad minu lapsepõlve punast küünelakki ehk siis ema küünelakki, millega ma armastasin ka enda küüsi lakkida. Nii hea, et ema alati lubas. Ja nende süstemaatiliselt minu maitse järele neiude titekärud on kõik süstemaatiliselt pruunist kangast ja läikima kroomitud metallosadega ja vanamoodsate ratastega. Ja nad tulevad mulle muudkui vastu ja ma katsun, et ma nendega oma plastmassist Volgal põlvitades kokku ei põrka. Ja nad kõik vaikivad. Mitte ühtki sõna nende punaseks mukitud huulte vahelt. Ainult kõrged kontsad kõpsivad, tiksuvad kõik samas rütmis, nagu minu bioloogiline kell, kiiresti, kõikide ülesmukitud minu maitse järgi lapsekärudega neiude kontsad tiksuvad korraga, kõpsuvad korraga, kopsivad samas rütmis üha tugevamalt mu oimukohtades. Ja kõikide nende ülesmukitud üleni minu maitse järele olevate neiude vanamoodsad titevankrid on tühjad. Ja kõrgel kõige selle kohal, kõikide kortermajade ja harjutusväljakute ja vanamuttide ja kõpsivate neiude kohal sujuvad suvetaevas heledad pilveribad. Ja tai chi poiste liigutused on pilvedega samad. Ma lükkan oma Volgale uue hoo sisse. Tornmajade ja siredate üleni minu maitse järele neiude säärte vahelt avaneb vaade merele. Neiude jalad ja tornmajad taanduvad kulissidena kahele poole.

Meri.

Sätendav.

Suvine.

Rahulik.

Meri.

Vaatan teda siit kõrgelt paekaldalt, selja taga tornmajade heledad kimbud. Hingan teda. Kuni minus kerkib taas küsimus: Kus on mu kodu? Kus on mu korter?

Küsimuse peale nihkuvad kortermajad sujuvalt mööda paeplatood mulle ja kaldaastangule lähemale, pakkudes kõik ennast. Nüüd juba tungivad liiga lähedale. Kipuvad kaljuservale. Kipuvad piirama merevaadet. Neid takistab aga vana tsaariaegne suvilaosmik, lääpavajunud, poolpehastunud, roostes katuseplekiga, siin-seal puupits ripakil, ümbritsetud kõrge, sama vana plankaiaga. Naturaalse huvi ja poolehoiuga astun lahtisest väravakohast aeda sisse. Vana maja ümber sahiseb sümpaatne õunapuusalu, mis kutsub mind oma sügavustesse. Õunad küpsevad, rohi on puudevilus lopsakas. Plangupraost paistab meri, rändrahnud, kaldast lahti murdunud paekivilahmakad. Silmapiiril seisavad valves paar värskelt värvitud tsaariaegset majakat. Eemal, lahe teisel kaldal on näha keskaegne linn oma taevasse osutavate tornidega. Sümpaatne, jah, see on õige sõna. Võtan silmnäo planguvahest välja ja vaatan uuesti üleval küpsevaid õunu. Korraga näen, et õunade ja lehestike taustal jookseb tume tross. Eemalt paistab teine. Paremal kolmas, vasakul neljas. Kogu õunaaia lehestik on selliseid trosse täis. Ja iga trossi ümber on rõngas ja iga rõnga küljes kett, mis jookseb alla ja paindub õunasaluvilus poolpehastunud kuudini, kuudi hämarast avausest sisse, kuni kinnitub kuudis uinuja kaelarihmal.

Nii, väga tasakesi, olematult. Mind ei ole praegu. Mind pole. Teid on palju. Lõputult palju. Õunaaed on suur ja sügav. Ma olen tulnud väga sügavale. Planguvahe on minu õllekõhu jaoks liiga kitsas. Mind pole. Õllekõhtu pole. Teid on palju. Nüüd ma nihkun siia. Nüüd siia. Igas järgmises kuudis tundub kohekohe keegi ärkavat. Iga kuudisuu juures tõuseb mind läbi une nuhutama järgmine koon ja vajub siis taas tolmuks tallatud mullale. Iga kuudi ja iga trossi ümber joonistuvad perimeetrid, mida mööda on lõrisedes kihutatud. Ja kõik perimeetrid ulatuvad üksteiseni, nende kurvivõtuvallid puutuvad üksteisesse. Mind pole. Teid on palju. Nihkun. Nihkun. Nuhutab. Nuhutab. Nuhutab. Värav. Peaaegu.

Kaks pöörast verekoera kargab kahelt poolt väravaauku minu suunas. Samal hetkel ärkavad kõik teised, õunapuuvõrad värisevad veel valmimata viljad pudisevad podinal maha, lehed pudenevad kõikjal. Möire on totaalne, lõrin on kõikeläbiv. Minu suunas lendab koeralõustaila, selle pritsmed pidurduvad õhus ja tarduvad hetkel, kui pööran ringi. Kõik mu ümber jääb seisma.

Kukkuvad õunad seisavad õhus. Allasadavad lehed püsivad paigal, kõigi koerte tatt on tardunud. Kõik on üleni vaikne. Ainult mina saan liigutada, kõike seda vaadata. Ma vaatan paremal grimassis püsiva verekoeraga tõtt. Ma vaatan vasakul grimassis püsiva verekoeraga tõtt. Ma tõstan sujuvalt mõlemad käed, parema käe paremal grimassis püsiva verekoera tardunud tati suunas ja vasaku käe vasakul grimassis püsiva verekoera tardunud tati suunas. Ma sisenen chi gongi. Ma sisenen tantsu. Sujuvalt aeglustan end tardunud ümbruse suunas ja ühtlasi lasen tardunud ümbrusel kiirendada sujuvalt enda suunas, kuni meie tempod kohtuvad, kuni meie ajad kohtuvad, kuni meie jõud kohtuvad. Mu peopesad on ilaste ja lõrisevate verekoerakoonudega kohakuti. Nad tungivad aeglaselt mu peopesadesse. Lasen ennast sujuvalt veidi tagasi suruda ja siis lükkan nad sama sujuvalt endast eemale, tantsus, pehmelt, kindlalt.  Hoian nende koonusid oma peopesades, tajun nende jõudu endale kerget ümarat vastupanu osutamas, lasen nende jõul oma peopesi ja sõrmi masseerida, mängin nende vastupanuga, pööran peopesi, käekeskmeid, sõrmi nende koonude ümaruste ümber ja lasen osal nende jõust oma käsivarte kaudu joosta endasse, laheneda endasse, enda küljeluudesse.

Kõik koerad taltuvad korraga. Kiirused on nüüd tavalised. All lahel liiguvad normaalsel tempol värvilised reisilaevad. Koerad põrnitsevad mind tõsise pilguga, neisse võib veel vastupanu uuesti siseneda. „Istu!“ ütlen paremal väravaservas mind põrnitsevale koerale. Ta istub aeglaselt. Ta seljataga istub pool õunaaiatäit verekoeri. „Istu!“ käsin vasemat. Aga ta ei istu. Ei istu ka pool aiatäit. „Sidet!“. Ja istub.  Istuvad aias ka. Kõik istuvad, aga põrnitsevad nii, et tegelikult tahaks veel vastupanu osutada. „Lama!“ No hea küll, mõtlevad parempoolsed kõik sünkroonis ja lamavad. „Ležat!“ Lamavad vasakpoolsed, sünkroonis.

Vahetan koertega pika pilgu, pööran ümber ja kõnnin loopealse heinakõrte pehmes suveõhtumängus koju.