Grand Grant

Kuskil äärelinnas toidupoe hallis fuajees on pangaautomaat ja lillepood. Inimesed trügivad tipptunnisaginas minust mööda, litsuvad oma halle sulejopesid üksteise vastu. Mina olen litsutud lillepoe tulbiväljapaneku ja pangaautomaadi vahele. Ma ootan, et see pikk härra oma toimingud lõpetaks ja ma pääseksin ka automaadi juurde. Tal läheb aega. Ta tõstab rahulikul ilmel automaadi lõugade vahelt tuhandedollariste pakke suurde musta prügikotti. Prügikott on suuremgi kui automaat, aga masin väljutab endise hooga rahapakke, mida pikk härra muudkui oma kilekotti tõstab. Ma jään toimuvat ainiti vaatama. Silmitsen rahapakke, härra pikki peenikesi sõrmi, ta pintsakunööpe ja ei mõtle midagi. Korraga märkab pikk härra, et ma teda jälgin. Ta vaatab mind täiesti emotsioonitult, üks rahapakk käes. Automaadi lõuge vahelt lõmpsab välja järjekordsed tuhandedollariliste pakke, need kukuvad sops ja sops 1990ndatel ehitatud äärelinna toidupoe fuajee väsinud põrandaplaatidele. Sops ja sops. Ja meie pika härraga muudkui vaatame üksteist, tal rahapakk käes, minul oma kõhn maksekaarditasku. Ja ma endiselt ei mõtle mitte midagi. Mulle tundub, et pikka härrat täidab samasugune meeletühjus. Ja raha muudkui sopsub põrandale hunnikusse.

Järsku viskab pikk härra pihku püsima jäänud rahapaki kilekotti ja kõnnib lihtsalt minema. Litsub ennast tunglevate palgapäevaliste ostlejate hallide sulejopede vahelt läbi ja tüürib peaukse suunas. Selle lõuad lähevad lahti ja härra kaob nende vahele. Samal hetkel, kui uksed härra selja taga kinni sõidavad, paneb rahaautomaat oma lõuad kinni. Ma silmitsen vaikset automaati, peaaegu dollaripakke täis topitud musta kilekotti ja rahahunnikut koti kõrval automaadi ees maas. Raha on samamoodi täiesti vaikne ja tühi nagu mina ja nagu see härra, kes just siit läks. Ja inimeste trügimine mu ümber on mähitud totaalsesse vaikusse. On ainult suur trügimine, tühi trügimine, rahahunnik, kilekott, vaikus ja mina.

Mitte keegi ei märka, kui ma tasakesi, justkui autopiloodil kummardun ja maas vedelevast hunnikust esimese paki kilekotti tõstan. Siis teise, kolmanda. Trügimine läheb korraks intensiivsemaks, nagu keegi ärritaks mesilassülemit, vaikus aga püsib. Ma panen koti kõrini raha täis, sakutan pakid tihedamalt kotti sisse ja sõlmin musta prügikoti suu korralikult kinni. Asin koti selga. Mu tiivanukkidele tundub, et ma olen taas jõuluvana ja astun kohe Järlepa Rataku-metsa niiskete tüvede vahelt lasteaialaste särasilmsesse vaatevälja. Ma juba nagu kuuleksin rõõmsat kilkamist. Aga ei, ma ei ole jõuluvana, ma olen lihtsalt mina, mul on seljas suur must prügikott, täis tuhandedollarilisi. Ma litsun ennast hallide sulejopede vahelt läbi. Pelgan, et ehk ei pea kilekott litsumisele vastu, aga kõik on korras. Ma kaon sama sujuvalt nagu pikk härra äärelinna toidupoe liuguste lõugade vahele.

Prügikott rahaga seljas, püüan ma orienteeruda selles lõputus akendeta kolossis, kus olen korduvalt varemgi käinud. On see spaa, on see midagi vana linnahallilaadset, mahajäetud kontserdimaja, hotell? Kõige rohkem justkui hotell, millel pole ühtki akent, millel on hulk lifte, koridore, tubasid, trepikodasid, ja mille keskosas on suur hämar nõukogudeaegse tumepunase mistravaibaga vooderdatud saal, tohutult suur ja kõrge pime kuubik, mille erinevatel tasanditel metallreelingute ääres paiknevad nõukabosside eksklusiivsed lauad kalamarja ja vodkaga. Põlevad hämarad vanatoomaselambid. Ringi liibuvad nomenklatuurile meelepärased tibid, kintsud üleni paljad ja pikad voogavad suled soengusse pistetud. Kohe algab keset seda mistraga vooderdatud kolossaalset kuubikut varietee-etendus. Ma katsun, et ma enne siit oma kandamiga läbi pääsen. Keegi ei märka mind, ehkki ma seda kardan.

Pääsen kõrvaluksest välja koridori. Astun lifti ja sõidan kuhugi. Kui liftiuksed avanevad, seisab mu ees koridoris mu surnud saksa keele õpetaja ja vaatab mind tõsiselt läbi suurte nõukaprillide. „Also, Jüri, gehen wir jetzt?“ on ta ikka sama konkreetne kui kooli ajal. Hästi, lähme siis, mõtlen ma, asin prügikoti paremini selga ja me astume mööda hämarat ühegi aknata nõukakoridori edasi. Mõlemal pool on hotellitubade uksed. Õpetaja sammub mu ees, seljas tumetürkiissinine naistepintsak, niisugune nagu õpsid armastasid 1990 ikka kanda. Ta kõlistab pika pintsaku sügavas küljetaskus klassiruumivõtmetega, peatub ühe numbritoa ukse ees, pistab klassivõtme võtmeauku ja avab ukse. Mul on tunne nagu valguks minu eel, kahelt poolt mind hooga klassituppa kümned mu kaasõpilased, aga ma ei näe neid, ainult tunnen, kuidas nad trügivad kahel pool mind, et klassi pääseda ja haarata endale õppeaasta algul klassiruumis parimad istekohad.

Ma seisan, suur must kilekott tuhandedollarilistega seljas, ukse ees, kahel pool mind tõmbab klassikaaslaste viirastusetuul. Õpetaja seisab paar sammu uksest seespool, ümbritsetuna pimedusest. Ruumis pole midagi ega kedagi näha, ainult mu saksa keele õpetaja. „Komm rein!“ käsib ta konkreetselt. Okei, astun üle läve. Ukseaugu hämaras valguses näen ruumi sisemuses vaid üht koolipinki, sellist kandilisest rauast kokkukeevitatud lauda, puidust plaadiga. „Pane see siia,“ läheb ta millegi pärast eesti keelele üle. Asin prügikoti seljast koolipingile. „Jaga ära,“ ütleb ta konkreetselt. Mismoodi, jagan ära, mõtlen ma. „Jaga ära ja kõik,“ ütleb ta, justkui oleks ta mu mõtteid kuulnud, ja astub klassiruumi pimedusse. Vaatan talle järele. Ta peatub korraks, valguse ja pimeduse piiril ja küsib: „Kuidas Marje ja Jaan elavad?“ Marje ja Jaan, meie kooli huvijuht ja direktor, on mu parimaid sõpru. Kehitan õlgu ja vaikin. „Vii tervisi,“ ütleb saksa keele õpetaja endise tõsiduse ja konkreetsusega. Ukseaugu hämar valgus läigib ta suurtel nõukaprillidel. Ta pöördub ringi ja kaob toa sisemuse pimedusse.

Ma seisan avatud ukse hämaras valguses klassipingi juures ja märkan, et pingi kõrval on tool, samasugusest kandilisest metalltorust kokku keevitatud konstruktsiooni ja puidust plaatidega. Toolil vedeleb tühi lilleline sukk. Või kott. Ma ei saagi aru. Suka jaoks oleks nagu liiga jäme. Koti jaoks oleks nagu liiga piklik. Aga ilus värviline on. Jaga ära, no okei, ma katsun siis ühe osa näiteks siia sisse panna ja selle kellelegi viia. Nii, dollaripakid mahuvad kenasti selle kummalise lillelise vibaliku sisse. Kena täidetud lilleline sukk. Või sokk. Jah, jõuluvana moodi tunne on jälle. Okei, ma panen ühe paki igaks juhuks omale tagataskusse ka.

„Nii, lähme nüüd!“ ütleb õpetaja valjult pimedusest jälle välja astudes ja mind uksest koridori suunates. Ma ehmun. Astun ruttu välja. Suur must prügikott jääb klassiruumhotellituppa. Õpetaja paneb ukse kiirelt mu seljataga kinni. „Los!“ tõukab ta mind enda ees. Mul on suur lilleline sukk seljas, see läheb aina suuremaks. Nüüd on juba jõuluvanakoti suurune. Okei, okei, ma lähen. „Schneller!“ kostab nüüd juba Saksa ohvitseri kärkimist. Ja ma tunnen püssikaba tõuget oma õlal. Mind surutakse raske lillelise suka all pooljoostes hämara nõukakoridori otsaukse suunas. Või on see nüüd juba Prora. Ma koperdan prahi ja klaasikildude vahel. „Los!“ kamandab ohvitser uuesti. Ja ma kukun läbi pimeda koridori otsaukse valgusküllasesse lasteaiatuppa. Mu suur lilleline sukk lendab inertsiga aegluubis üle mu õla rühmatoa keskele ja plahvatab. Dollarid lendavad kõikjale. Lapsed kilkavad ja juubeldavad, püüavad õhust dollareid. Rahasadu muudkui kestab. Nüüd juba kõik tantsivad dollarisajus, lapsed ja kasvatajad.

Ma olen asendis, kuhu kukkusin, kõhuli rühmatoa seina ääres. Ajan ennast tasakesi püsti, vaatan selja taha, seal ei ole ust, on ainult heleroheline sein, millele on maalitud naksitrallid. Lapsed ja kasvatajad tantsivad konstantses dollarisajus. Päike paistab kõigist külgedest läbi suurte maast laeni akende, valgustab kõik läbi. Ülevalt sajab muudkui raha. Ja valgus paistab läbi rahasaju. Ja mul on jube piinlik, et ma ühe paki endale tagataskusse panin. Ma tahaksin selle taskust välja võtta ja visata ka õhku lendama, aga ma ei julge, sest ma kardan, et keegi näeb.

Hiilin mööda seina ühe valgusküllase akna juurde, komistan ja kukun läbi akna alla kiiskavasse laotusse. Kukkudes koban oma tagataskut ja tunnen, kuidas tuhandedollarilised sääl pungitavad. Ma tahaks sellest pakitsusest lahti saada, aga ma ei julge kätt sinna panna ega raha välja võtta, sest ma kardan, et keegi näeb, et ma tahtsin osa raha endale jätta. Isegi siin lõputus kiiskavas laotuses, kus ma kukun täiesti ihuüksinda, kardan ma seda rahapakki enda tagataskus, ma ei julge seda puudutada. Jah, eriti siin kardan ma, et mind nähakse, siin olen ma üleni välja joonistatud, läbi valgustatud. Ja ma ei saa midagi teha, ma ei suuda midagi teha, ei julge. Ainult kukun.

Kuni ma maandun lartsakaga Lossi tänava ülemisel otsal Inglisilla ligidal. „Inglid püüdsid su kinni“ ütleb hääl taevas. Vaatan Inglisilda, see on tohutusuur sujuv ja hele kaar, mis algab lõputus päikselises laotuses ja lõpeb samasuguses kiiskavuses. Ja Toomemägi on hele ja paljas ja mõõtmatult suur libe klaasmuna. Ja allpool paistab otsatult ilus vana linn oma tornide ja väljakutega. Ma olen väga kõrgel linna kohal kiiskaval klaasmunal helendava ülipika Inglisilla serva all ja vaatan kogu seda ilu täielikus hämmingus. Katused säravad punaselt ja hooned meenutavad mulle Hispaaniat.

„See on maailma kõige pikem tänav,“ teatab hääl taevast pidulikult, kui silmitsen alla sügavusse kulgevat Lossi tänavat. „Siit on kaks kilomeetrit konstantset tänavat kuni merepinnani! Ja see, ja see-ja see oooonn....“ tõstab hääl pinget. Ma vahin ringi, ei oska arvata, miks selline pidulikkus ja pingetõstmine. „See on, kõikide lemmik, suursugune ja üllas, lõputult lahke ja poolehoidu väärt, söör, kõrgeausus ja hiilgus, härrraaaaaa Grand Grant!“ hüüab hääl taevast ja samal hetkel prantsatab minu ette Inglisilla ligi tohutusuur ja läikiv must limusiin, Union Jack reipalt vardas prink. Ühest limusiini kõrvaluksest pistab pea välja seesama pikk härra kaubanduskeskusest ja hüüab lõbusalt: „Hop on, hop off, whatever! Enjoy!“ Samal hetkel klõmpsab limusiini päraluuk lahti ja minu ees avaneb auto punase plüüsiga vooderdatud mugavussisu. Härra Grand Grant vedeleb eespool diivanil ja viipab mind sisse. Ma vaatan kahtlevalt ringi. Ma ei märka ülipikal lõputusse sügavusse suunduval Lossi tänaval ühtki hingelist, ka Inglisillal ega munajal Toomel. Auto sisu on nii kutsuvalt mõnus ja härra nii lahke, et mu keha hakkab tasakesi autopärast sisse ronima, ehkki mu silmad on imestusest pungis ja mõte veel tõrgub. Jah, aga ma olen tegelikult ju nii väsinud kogu sellest jamast, totaalselt ületöötanud, ma võin ju seda endale lubada, lasen mõtte ka kehale järele ja tunnen, kuidas mu lõhkistest gümnasistiteksastest paljastatud karvased põlved puutuvad auto plüüssisuga. „Otium reficit vires!“ hõikab härra Grand Grant. „Close the door, lets drive!“ Ma tõmban mõnusa sopsuga auto suure päraluugi kinni ja sohver laseb limusiini sussi ringi. Auto rebib kohalt, tõmbab külje ette ja ma lendan ülipehme plüüsdiivani embusesse. „Lets do it! Lets kick their asses!“ huilgab härra Grand Grant auto sisemuses, kui me sööstame mööda lõputut Lossi tänavat alla.

Auto tõmbab teistpidi külje ette ja ma lendan teises seinas olevate punaste diivanite kaissu. Turvavöösid muidugi ei ole. Korraga virutab autojuht masina keset tänavat pöörlema. Limusiin siseneb totaalsesse piruetti. Mu sisikond tahaks ennast mööda klaasi laiali määrida, ma klammerdun diivani seljatoe külge ja surun jalad vastu teist diivanit. „Lets daaannce“ hõiskab pikk härra, kes meenutab mulle üha enam prints Philipit. Ou, duke of Edinburgh, his royal highness, katsun ma tiitleid meenutada. „No reason to worry! No reason to overthink! Let it go!“ huilgab härra ja pikk auto hakkab keset kolossaalset Lossi tänavat, keset piruetti paisuma. Autojuht naerab laginal ja riivib vastu tänavat palistavaid hooneid maha auto nina ja pära. Ma värisen üle keha ja minu pilk asetub väljapoole mind ja jõllitab kuskilt auto lae alt mu diivaneisse klammerdunud keha. Me sööstame aina paisudes Lossi pidi alla. Autost on järel võibolla ainult pool. Härrad eespool naeravad ja nende totaalne ürgne homeeriline naer hakkab autot ka seest poolt sulatama. Väljapoolt sulab metall värvilistesse, totaalselt ilusa ülipika Lossi tänava majadesse ja seestpoolt painutab ja paisutab autot härrade naer. Ja siis vajutab sohver järsult pidurit ja juhib auto paremat külgepidi majaseintesse, pühkides hetkega minema auto külje. See on nüüd lõpp, mõtleb mu teadvusepunkt, mis on end ankurdanud autolakke, masina keskmisse punkti, mis tundus piruettide ajal olevat kõige turvalisem paik Universumis.

Aga mu kartustel ei ole alust. Auto haihtub ja me kõik naerame üleni rahuldunult ja vabanenult põlvedele toetudes, kõhud kõveras, Lossi tänava õppehoone ees. „Lets go in,“ ütleb härra Grant, kui saab juba naeru vahel veidi enam hingata. Astume mõnusasti naeru pugistades meie vanasse heasse Lossi majja. Aga see võtab samal hetkel, kui fuajeeukse avan, täiesti enneolematu kiiruse, inimeste sagin tiheneb läbimatuks olluseks ja on ühtaegu täiesti tühi, õhkhõre  ja vaikne. Ma kukun jälle kuhugi arheoloogide keldritesse, pikkadesse hämaratesse maa-alustesse koridoridesse, kuskil nurgas hiilgavad müüriorvas brokaatimähitud keskaegse kassi luud. Hoidlate tuhandetes pappkarpides krõbisevad aastatuhandete keraamikakillud, oksüdeerunud sõlgedel niheleb inimnahk. Kellud ja kühvlid ja labidad ja kultuurkihipannid kolisevad, kõikidest leiupesukraanidest sahiseb vesi alla ürgsügavustesse, katseklaasid klirisevad, piiritus nõrgub tasakesi dissertatsioonide vahelt alla ürgsügavusse. Riidehoiutädi mäletab mind, on just ulatamas mulle numbrit A8, kui kogu Lossi hoone teeb pahvaki ja viskab akende kaudu välja kõik paberid, mis aastatega auditooriumidesse ja kabinettidesse ja raamatukogudesse on kogunenud. Kõik ta seinad ja laed paistavad korraga läbi. Milli ja Aasa ja Ene tipivad justkui õhus rahulikult oma arvutitel, ehkki seinu-lagesid põrandaid nende ümber ei ole. Kauri ja Valtri ja Aini tubakasuits kandub läbi haihtunud põrandate üles ja seguneb Lossi katuse all ühtlaseks vineks, mille vahel vaatavad mind ainitisel pilgul ajaloolaste pööningule kogutud vanad ikoonid. Siit saab katustele tantsima, tean ja mäletan. Hopsti, peahoone üks korsten, hopsti, teine. See on nii lihtne. Pikkade sujuvate paraboolidega põrkan ühelt katuselt teisele. Raekoja viilule, uuesti Lossile, peahoonele. Oh, ma armastan seda linna. Jaani kiriku all koobastes noogutavad mungad.

Kuulge, kas te teate, kus Lau ja Ingliste raamatud on, küsin taluköögis teistelt. „Mine vaata suurde tuppa, Taat vist loeb neid,“ vastab keegi. Lähen suurde tuppa ja näen kušeti päitsis palju raamatuid, teiste seas Ingliste ja Lau. Taat külitab säälsamas. „Kas ma võin neid laenata? Meil on võrdlusmaterjaliks vaja,“ küsin Taadilt. „Jaa, muidugi, ma niikuinii loen neid õhtuti, unejutuks.“ Võtan Lau ja Ingliste kaasa, lähen taas läbi rahvarohke köögi rehetuppa ja rehetoast rõiale.

Laes ripuvad meie lapsepõlve paksud ämblikuvõrgud. Seinte ääres on kõikvõimalikku vana talukoli, vanad nikerdatud kapid ja heinapakid. Lakka viib libedaks käidud ilus puuredel. Redeli ligi seina ääres on meie lapsepõlve vana esiisade puutööpink puust kruustangide ja kandiliste augukestega, üleni igasugust koli ja vanu tööriistu täis. Seintele on samamoodi kuhjatud vana koli. Meie esiisade tööpingile sodi ja koli vahele oleme teinud natuke lagedama koha inkunaabli jaoks, mille härra Grant kaasa tõi ja meile uurimiseks andis. Lappame Villemi ja Björniga köidet ja imetleme värvilisi gravüüre, initsiaalide suletööd. Asetan Lau ja Ingliste inkunaabli kõrvale. „Hei, poisid, kas hakkate nüüd kopeerima!?“ hõikab härra Grant järsku üle rehetoa ukse sulaselges eesti keeles. „Jaa, muidugi,“ vastan, „küünlavalgust on piisavalt.“ Võtame hanesuled, teritame ja teeme esimesed katsed majuskleid ja minuskleid täpselt järele maalida. „Aga vaadake siis, et te tõesti kõik kopeeriksite, kuni lõpuni,“ lisab Grant ukse vahel, „ma lähen seni tuppa ja ajan Taadi ja te vanematega juttu.“

Päris lõpuni, muidugi päris lõpuni, arutame poistega ja sirvime inkunaabli lõpuni. Avastame, et selle viimaseid seni tühjaks jäänud lehekülgi on härra Grant oma teksti ja piltidega edasi täitnud. Ta on sinna kleepinud kehvakvaliteedilisi uduseid seebikarbifotosid meie 1980ndate mänguloomadest ja igale pildile keskaegse käekirja ja tindiga juurde kirjutanud, mis pildil näha on. Näiteks minu pehme eesli juurde on ta maalinud „Eesu“. Aga sääl on ka meie emade lapsepõlve mänguasjad, murenevast nõukakummist piiksuauguga kutsud, oravad ja pardid, ka kenad piklikud helerohelisest pleekinud plastmassist nõukakrokodillid. Ja kõige viimane pilt, mille härra Grant sinna on just kleepinud, on meie rehielamu ukse eest, kus just neil päevil tuli vana trepi lammutamisel betooni seest välja suur lapik lävekivi ja selle kõrval väike suure kausikujulise lohuga ravikivi. Härra Grant on selle juurde maalinud „Ohbri kiwwi“. Udusele seebikarbifotole on jäänud ka veidi sõnnikune Taadi kaloss, põhukõrred talla alt turritamas.

Jah, eks me siis kopeerime tõesti kõik kenasti lõpuni, mõtlen ma ja me hakkame poistega tööle. Võtame värske köite ja värskelt teritatud suled, kastame tindipotti ja maalime esimesed tähed. Taevas hakkavad inglid laulma ja meie lapsepõlve metsas seisavad suured tumedad kuused täies rahus. Küünlad põlevad esiisade tööpingil ja meie teeme erialast tööd. Härra Grant vestleb kollases lambivalguses ovaalse talulaua taga Taadi ja meie vanematega.

Pärast töö valmimist on kõik kutsutud Ülikooli Senati saali suurele austamisõhtule. Senati saal on sisustatud 19. sajandi kappide ja kirjutuspultide ja laualampidega. Nurgas on suur valge kahhelahi. Professorid seisavad tihedalt kirjutuspultide vahel justkui silgud pütis, frakid seljas, prillid ninadel. Esireas on professor Rosenberg. Hoone sisemusest on kuulda, kuidas anfilaadiuksed löövad klõps ja klõps järjestikku lahti ja kuidas läbi saalide lähenevad sammud. See on härra Grand Grant, söör, kõrgeausus ja hiilgus, kõikide lemmik, suursugune ja üllas, lõputult lahke ja poolehoidu väärt. Professorid ootavad frakkides tiheda kimbuna mööbli tõttu liiga kitsas senati saalis härra Granti lähenemist, täielikus vaikuses ja täpses tähelepanus. Korraga löövad saali pruunid nikerdustega puituksed valla ja samal hetkel vallandub kõigi professorite andunud aplaus. Kõlavad braavo-hüüded. Üle linna tõusevad vanadel pargipuudel hakiparved rõkates lendu.

Siin ta on! Ovatsioonid aina kestavad. Härra Grant naeratab ja kätleb serva peal ja esireas seisvate professoritega. Ja astub siis väikese väljapaneku juurde. Professorid ainult aplodeerivad ja hõiskavad. Väljapanek koosneb kahest postamendist, mille otsas on ülitähtis eksponaat. Esimese otsas on härra Granti inkunaabel, teise otsas on meie käsitsi tehtud värske koopia. Mõlemad on avatud viimaselt leheküljelt, millel on pilt Taadi kalossi ja trepi seest päevavalgele tulnud ravikiviga.

„All right, ladies, enough now!“ hüüab härra Grant üle ikka veel kestva aplausi, mis seguneb hakikisaga ühtlaseks kõikjale linna ulatuvaks plaginaks. Ta vaatab kavalalt naeratades ehmunud professoreid, teeb mulle silma ja astub pruunide kappide vahel läbi seina. Senati saali kogunenud professorid valguvad kõnekõmas ajapikku laiali.

Jään üksinda. Eksponaadid seisavad postamentide otsas. Vitriinidelt ja raamatukappide klaasustelt peegeldub kahkjas õuevalgus. Kõik on vaikne. Õhk lõhnab peahoone armsa põrandavaha, krohvi ja puudetailide järgi, 19. sajandi hiilguse järgi. Astun läbi maja, kõik on tühi ja vaikne. Jõudes välja, näen, et ka tänavatel ei ole kedagi.

Lähen Lossi juurde. Pirogovi pargi servas seisab väike värviline Wolksvageni hipibuss. Selle kõrval teeb suitsu lahe vana daam, kes mind märgates kohe mulle avalalt lehvitab.

Samal hetkel avastan, et mu tagataskus pungitab ju ikka veel see dollaripakk, mille pärast mul oli piinlik. Astun mõtlikult edasi, kui märkan, et hipibussi tagan astub välja härra Grant, kes on just bussi remontimisega mäele jõudnud.

„Oh, sir, excuse me!“ astun kiirelt lähemale. „I almost forgot this,“ ütlen lahedasti naeratavale ja otsa eest higi pühkivale härra Grantile. Ma ulatan talle tagataskust tuhandedollariliste paki.

„Haaa,“ naerab härra Grant. „Don´t worry! Keep the change!“. Nad hüppavad suitsetava daamiga bussi esiistmetele. Härra Grant lööb hipibussile hääled sisse, pistab pea juhiaknast välja ja hüüab: „Show must go on!“. Ta lehvitab mulle ja nad veerevad roosa raekoja nurga taha.

4. veeburaril 2020      Tartus Hernes            22:07