Sotsiaalne menüü minus ja väljaspool

"Libiido sotsialiseerimine, mille kallal töötab aktiivselt nii katoliiklik kirik kui teadusmaailm, viibki selleni, et inimene tunnetab diskrimineerivaid valikuid ettesöödetud sotsiaalses menüüs enda seest tulenevate tungidena."

Johannes Saare järelsõna Pierre Bourdieu "Praktilistele põhjustele" (Tänapäev, 2003).

Ehkki viimasel nädalal olen lugenud holismist ja fenomenoloogiast juba ühtteist, mõjus mulle see konkreetne sõnastus kuidagi eriti vabastavalt. Vastumeelsus doktorantuuri astumise suhtes oli selle lause lugemise hetkeks tõusnud pea talumatu piirini. Näen selgelt, et ka see valik on suuresti välise sotsiaalse välja (Bourdieu mõiste, vabalt võib kasutada ka Nekrassovi egregori) mõju minule. Kui nii kenasti sõnastada nagu Johannes Saar seda tegi, siis on raske niiöelda mitte üles ärgata. Et on üsna hiline tund, siis ei hakka ma siin pikemalt kõnelema enese heitlustest teemal kas tulla akadeemilisse tagasi või mitte. Ei ole mahti ka rääkida sellest, kuidas langetasin teadliku otsuse ja tulin. Ja kuidas järgenenud teoreetilise arengu käigus olen üha jõudnud lähemale sellele, et lõppeks on kõik looming, lõppeks on kõik voolavuses, mida saame juhtida enda valikute ja häälestusega - need valikud toimuvad muidugi ikka seltsamalt sotsiaalselt taldrikult, kuid need on teadlikumad - vastavad meie enda sisemistele vajadustele, hetkes. Nende valikute kaudu oleme teadlikult väljade/egregoridega sümbioosis.

Rääkisin just tund aega telefonitsi vanematega, et akadeemiline on meie jaoks justkui mingisugune paleus, mille poole suur osa talupoegadest ühel hetkel liduma pistis. Kas me jääme selle võidujooksu sees ellu? Kas me saame parema kontakti enesega? Mida me kaotame? Mida me võidame? Kas paigalejäämine oleks olnud lahendus? Ilmselt mitte. Kuid ilmselt pole ka arutu kaasajooksmine enam lahendus. Tuleb hakata selgemalt kuulama sisemist häält. Ehkki jah, olen arvanud, et kui seisan silmitsi nii tugeva tõmbega tagasi akadeemilisse, siis peab see olema minu jaoks märgiline, tulema mu seest... Hehe, sees ja väljas. Neil ei ole enam ju vahet. Ja sellisel imepärasel kombel lahendub see akadeemilise paine just akadeemilisel teel ehk siis lugedes teadusfilosoofilist-kultuuriteoreetilist-sotsioloogilist, kuidas iganes nimetatavat kirjandust. Teadusilma enda keskel avaneb jäika ja domineerivat, elitaarset paleust sulatav voog.

Nii on, et ka see, mis asi on akadeemiline või mis asi on teadus, sõltub sellest, kuidas me teda näeme, milline on meie rakurss, konkreetne isiklik suhe temaga. Ta sisaldab palju võimalusi, jäika ja voolavat mõlemat ja vahepealseid segusid. Ehk siis see, kuidas midagi näeme, sõltub meie teadvuse seisundist.

Kogu see tekst on siin muidugi hüplik ja katkendlik, kuid toimub üsna ilmselt see protsess, et akadeemilise kaudu ma vabanen sellesama akadeemilise painest. Sügisest saati on see sulamine toimunud, postamendid on langenud. Aegajalt aga satun alaväärsuse hoogudesse, võõristuselainetesse, kus tajun, et siin ei ole minu koht, sest võidujooks käib, konkurentsipinge püsib, narr trügimine, artiklite vägisivorpimine käib täie hooga ja inimesed kannatavad, ei ela. Ja mina olen selle süsteemi jaoks mingis plaanis ikka liiga hõre, liiga vähese lugemusega, liiga udupea. Ja täna sellises pessimismihoos siis sellised sõnad. Ja tõesti, ma ei pea sealt doktorantuuritaldrikult haarama, kui ma pole veendunud, kas ma üldse olen näljane. Kas mul üldse on vaja näiteks hakata jaurama ruumitunnetuse üle kui seda on nii paljud juba teinud. Praegu näen, et vajalik oleks Juuru jutud kenasti ära publitseerida, ilma pikema seletuseta, rahulikult endale ja lugejale aru andes, et analüüsigu igaüks nii nagu heaks arvab.

Aga mis edasi?

Olen ükskord juba säärases olekus olnud, kus rebisin struktuuri, kuhu kuulusin, tükkeks ja otsisin sisemist häält. Tollal, pärast arendusdirektori ametist vabanemist tõmbas mind Saksamaale ja Prantsusmaale rändama. Ma ei käinud seda rännakut päris lõpuni. Ja päris lõpuni ei usaldanud siis ka enda sisehäält. Plaaneerisin reisi ülemäära, pöördusin esimese tugevama takistuse ees tagasi, olin ikka kuidagi nagu vati sees. Ei avanud ennast oma teele täielikult. Ja olin juba vaiksed lubadused andnud ka sügisest pühapaikade keskuses tööle hakata.

Aga mis siis on see minu oma tee? Eks ta on olnud ikka täpselt seesama, mida olen siiani käinud. Ehkki vahel olen arvanud, et ta pole ikka päris see. Aga: ta on tervenisti päris, iga tolli jagu. Ka enda sotsiaalselt determineeritumates osades. Kõik on olnud õpetlik, väärt kogemist. Küsimus on selles, mis saab edasi. Mis nüüd minu seest hakkab kasvama? Ja ikkagi: kas loobun akadeemilisest? Ja kui loobun, siis milline osa minu olemusest ehk Tervikust siis ilmuma hakkab?

Pean kindlasti ajalugu ja arheoloogiat ning õpinguteaega kalliks. Ilma nendeta poleks ma see, kes olen. Ülikoolist olen saanud kaasa palju toredaid ehituskive või mosaiigikilde või mänguasju. Nüüd tahaks nendega mängida. Vabamalt. Mõnuga. Kui puhuks näiteks elu sisse neile koduussidele enda bakalaureusetööst?

Ükspäev siin tiheda lektüüri ja siblimise vahel meenus mulle mu lapsepõlve kummaline kujutelm, et minu magamisaseme kõrval voodiriiete kastis elavad maod. Rästikud. Ja emarästik. Kõik nad olid minu sõbrad. Ehkki teadsin, et nad on ka ohtlikud. Olin neid all heinamaal näinud ja vanemad olid mind hoiatanud. Aga siin minu soojas kapitaguses pesas olid need maod minu vastu väga lahked.

Mehis Heinsaar ütles ühes oma intervjuus, et proovinud üht ja teist sai ta lõpuks aru, et ei kõlba muuks kui kirjanikuks. Äkki minagi? Kirjutaks teile oma lapsenägemustest. Ja viiks lõpuni pooleli jäänud reisikirjad? Ja seaks kogusse luuletused? Vat, kui palju on radu.


Kell on 2:16 öösel. 06.04.10 Hernes





...