30. jaanuar 2011

Kullakatal

Rahva seas liikus jutt, et nõiaallikas suur rahakatal raha täis olla, mida ainult päevapaiste ilmaga allika põhjast näha võivat. Küll käinud rikkad ja vaesed seda seal vaatamas ja abinõusid arvamas, kuidaviisi läikivat kullakatalt nõiaallika põhjast kätte saada, aga kõik katsed olnud asjata, kõik kullaotsijad pidanud tühjalt tagasi minema. Kullakatal olnud allika põhjas ja jäänud ka sinna.

Nõiaallika lähedal elanud üks kehv saunamees, kes vaevalt eluteenistuse läbi oma perekonnale elu sees jõudis hoida. Kui kord jälle suured puudused teda vaevasivad, siis mõtlenud ta ühel neljapäeva õhtul nõiaallika kullakatla peale, sest sellega oleks võinud ta oma perekonda põliseks rikkaks teha. Viimaks ei läinud enam kullakatal ööl ega päeval meelest ära.

Ühel õhtul kui saunik enda jälle kullakatla pärast liiga palju vaevanud, viskanud ta murest väsinud enda koiku sisse pikali ja uinunud ka raske unesse magama. Unes astunud üks vana hall mees tema juurte ja ütlenud: "Vaene saunik, kui sa rikkaks tahad saada, siis võta üks valge hobune ja pane selle selga nii rumal laps istuma, kes veel midagi kõnelda ei mõista, kes veel mitte kurjast ega heast midagi mõtelda ei tea. Siis mine neljapäeva õhtul, vii see hobune ja laps sellest allikast üle, selle järel tuleb siis rahakatal peale ja sa võid raha sealt seest ära võtta. Aga ära sa karda ega midagi head sealjuures mõtle."

Kui saunik hommiku unest ülesse ärganud, mõtlenud unenäo ilusaste järele, et sellest midagi meelest ära ei lähaks. Oodanud neljapäeva, siis läinud külasse, palunud ühe tuttava käest, kellel ta teadnud valge hobuse olevat, omale hobust, sest ta ütlenud enesel tarvis puurontisid metsast vedada olevat. Lahke mees ei keelanud ka sugugi, vaid lubanud sulasel hobust paariks päevaks, et küll sulane üheks päevaks palunud.Sulane saanud hobuse ja läinud. Kodu pannud ta oma pooleaastase lapse hobuse selga ja nüüd muud midagi kui allikale. Kõik juhtunud ka nii kuida mehel unes juhatadud. Ta ajanud ligi, võetud kotid kulda täis, tõstnud hobuse selga ja käristanud kodu. Nüüd olnud saunik rikas mees, kulda mis kuhjaga.

Tõisel päeval viinud ta valge hobuse külasse tagasi ja viinud ka hobuse andjal taskutäie kulda. See pannud imeks, kust sulanemees nii palju kulda saanud, et veel tõisele saanud tuua. Ta ei tahtnud seda sugugi vastu võtta. Kui sulane asjalugu ära jutustanud, siis võtnud hobuseandja kulla vastu ja tänanud südamest saunameest selle eest.

Muud midagi, sulasest saanud nüüd rikas mees muidugi.



E 16581/3 (1) < Halliste khk., Kaarli k. v. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895)




*

29. jaanuar 2011

Järjekordne öö

ma tulen öösel kõrtsist
tuba on õnneks soe
sest läks sulale

kas te mäletate veel mind
mu saatjatarid
kevadise jõe kaldalt

mäletate, me astusime nii
et kumbki teist liiklusmärki ei riivand
mäletate, me astusime nii

ja kõik arvaks, et õnnelik mees
kaks naist käevangus
läheb õhtusel teel

tegelikult õnnelikum veel
hullumajani õnnelik
need olid inglid

keda teie ei näe

veel






***


rottisime uued suitsud
istusime üksteise vastu
tunglevatele paaridele jalgu
kõrvus ülakorruse tümps
vaatasime ainult silma
nägime küünlakandjaid
protsessioonis läksid nad
läbi läbulise peldikuseina
kadunud kiriku poole


***


mu peopesades
on nende mõlema lõhna
väikesed armsad naised




***

29.01.11 04:21



.

28. jaanuar 2011

Kirjatöö

ma kirjutan artikli
mu sõrmede vahel voolab mõduallika nääriöine neste
kibu ja kapaga tulevad nad
küürakad mustad 18. sajandi vanaeided
kaabivad müntidelt hõbedaterakesi
vahele kontroli, aldi, diliidi




*

21. jaanuar 2011

Eileöine mõte

ma usaldan teid kõiki
olen kõigi teie valik



.

Mul on kama

mul on kama
kas mu varbad on taas konksus
hirmust kaotada kallis
mul on kama
kas nad arvestavad uutes kupüürides
kustutan kõrtsiseinatahvlil tatiga kõik euromärgid
minu korteri kuumaksköetud raamaturiiulis
vaatab mind varasel hallil hommikutunnil
kõrgi pilguga karl ernst von baer
munarakukuningas
mina olen omarakukuningas
minu meenutused
mu meel ja meeldivused
dikteerivad mu rakulademeid
kui seisan
keset hamburgi skvothausihoovi
ja põletan plekktünnis koidulaid
kui seisan vanemuise tänaval
ja olen eesti rahvaluule arhiiv
pöörduge minu poole
ma ütlen teile täpselt
mitmel korral on kümnekroonise hurda kogus
mainitud nõidasid pühal allikal



.

13. jaanuar 2011

Algavad kolimispäevad jt luuletusi :)

algavad kolimispäevad
laske ma kolin kõik ära
laske ma viin kõik minema
kuhu te aga iganes tahate
kuhu iganes viin teid kaasa
minu aju on meile kumavaks lambiks
punaseks kuuks ja teejuhiks
tooge nüüd kõik ilusasti oma apellatsioonid minu kätte ja ma ohverdan nad kõrgel kivil
ainult te ei saa iialgi teada, mida ma selle kõrge kivi juures kõnelen
sest te olete selleks hetkeks juba kohal
ja ma olen täiesti üksi oma kõrge kiviga



***


ma nägin ükskord unes punast tuba
kust vedasin välja narkouimas nohikuid
läksin neid alla oja äärde uputama
lombi veerde loputama
päevatõusuajal kerkisid nad koos päikesega järve kohale
ja naersid seal edasi
enda kollast hammaste vahelt välja vahutavat naeru


***

lasen aju lahti aju läheb ayurveda teed jooma
ayurveda tee härradele maitseb talle hea

lasen aju lahti aju läheb jõe äärde
seal on temasuguseid veel

lasen aju lahti aju astub katusele
katuseplekk on kuum
aju küpseb ära

lasen aju lahti ja aju asub asjale
situb end pahempidi

lasen aju lahti ja ajule meeldib kahhelahi

lasen aju jälle lahti ja aju läheb naistesse
naitub nalja pärast näärivanaga

lasen aju lahti ja aju läheb jäässe
talle meeldib jää
ta on vana tritsumees

lasen jälle aju lahti
aju läheb lammaste juurde

lasen ühe korra veel
ta ei viitsi rohkem




*

8. jaanuar 2011

Tahan suudelda

olen laupäeva pärastlõunal ihuüksi rahvaluule arhiivis
istun väärikate kartoteegikappide vahel
ja sunnin end sedeleid sirvima
ise tahaks aga hoopis suudelda
sosistan endale: ma tahan naist
ja kohe ilmubki mälestus
neist öösiti meelitavatest häältest
kes mässivad mind nagu vanad laanevaimud
viinavinesse
lasevad mul enesega tantsida
öö otsa linade vahel väherda
rohelises valguses väänelda
kuni tuleb kirikuõpetaja
vaatama mis siin toimub
miks mehed koju ei saa
ja näeb tantsijate hulgas ammusurnud inimesi
õpetaja tervituse peale kaovad surnud ja viinavaimud
ainult paar külatäit mehi tuigerdab veel metsa all ringi
ja üks mõisahärra



08.01.11 pärastlõunal ERAs



.

Linnuses

öö otsa olen tundmatu linnuse vihmastes varemetes
korjan turistide jalgade vahel mudast väljasõtkutud potikilde
ja veneetsia peekrite värvilisti tükke
leian kummalisi kopikaid
ja neidsamu suuri unest unne korduvaid medalimoodi raudrublasid
nende peal on suured nõukogude vapid
maksim gorki ja leningrad
nad on paksud ja rasked
ja meeldivad mulle
mu lapsepõlve pärast
ja vanaema pärast
ja taadi pärast
ja tädi linda pärast
kes kinkisid meile ikka rublasid
tädi linda veel tuli ja laulis alati ukse taga
tal oli noorena kirikus kõige parem hääl
aga meie kartsime teda
ta imeliku rebasenahast talvemütsi pärast
ja selle laulu pärast
aga ta andis lastele kohukesi, komme ja rublasid
ja rublad lõhnasid
ja lõhnavad siin mu mudaste sõrmede vahel
ja turistid muudkui sõtkuvad
ja toovad lagedale üha uusi leide
uusi veneetsia peekrikilde ja vene kopikaid
väikese LED-lambi valgel leian ilusa profiili
kust vihm on muistse anumaserva tervena välja uhtunud
üks väliseesti vanamees seisab mu kõrval ja seletab
et tuleb muistse eesti demokraatlikku riigikorraldust meeles pidada
ma ei jaksa teda kuulata
lossiväravate vahel püüan ta endast poolviisakalt maha raputada
asin mustast kilest keraamikakoti selga
ja kiirustan ühele oma isa firma uhiuuele valgele bussile


08.01.11 Laupäeva lõuna ajal, mis on mulle hommik Hernes

4. jaanuar 2011

Kosmoses

Esimene asi, mida mäletan, on see, et istusin vikerkaarevärvilisel valgusvool ja kihutasin koos sellega mööda kerget kurvi. Siis jäin sujuvalt seisma, mispeale värvide voog lendas minu all sama kiiresti edasi nagu olin just koos sellega liikunud. Siis ujusin, selg ees, mööda voogu algul tasakesi, seejräel rutem tagasi. Vastavalt minu kasvavale tagurpidikiirusele muutus vikerkaarelindi kiirus minu suhtes veelgi suuremaks. Siis seisin uuesti ja lasin värvidel omasoodu voolata. Ja siis katsetasin ka edaspidi astmelist kiirusekasvu kuni liikusin taas valgusega koos. Selline mäng oli hästi mõnus. Ma kordasin seda trikki mitu korda ja liikusin ka valgusvoost eemale, kõrgemale selle kohale, muutsin vaatlusnurka. Ühel hetkel märkasin, et see kurv, mida jälgin, on osa hoopis suuremast moodustisest - tohutust pöörisest, mis meenutas galaktikat. Sel hetkel ilmus härra Mõistus ja ütles mulle, et kuule, see näeb küll väga kosmose moodi välja, aga tegemist võib olla ikkagi sinu une ja sinu enda ajusünnitusega. Ma surusin härra Mõistusel lugupidavalt kätt ja kutsusin ta endaga kaasa, et uurida, mida ma siis ikkagi nägemas olen.

Tohutu galaktika. Sõnulkirjeldamatult ilus. Väga värviline. Uitasin selle sisemuses ringi. Nägin tähti ja planeete ja udukogusid. Ühel hetkel pälvis mu tähelepanu ruum, kus oli pilkases pimeduses näha hulk värvilisi kerasid. Nimetasin need planeetideks. Mõtlesin, et mis oleks, kui prooviks ühele neist lähemale minna ja vaadata, mis seal toimub. Läksingi lähemale. Algul paistis siiruviiruline, jälle vikerkaarevärviline kera. Sellele lähenedes meenus mulle, et viisakas oleks küsida, kas tohin üldse tulla. Aga kuidas? Millises keeles rääkida? Viimasel ajal on mul pidevalt tegu keelega. On küll palju värve ja kujundeid, aga ei ole veel keelt. Tegelikult pole see probleem. Kui keeles kokku leppida. Aga siin ei paistnud algul kedagi, kellega kokku leppida. Samas tajusin ikkagi, et on vaja luba küsida. Lõpuks otsustasin, et kui ma vaikselt lähenen ja mind tagasi ei aeta ega mingit vastumeelsuse signaali ei tule, siis järelikult olen teretulnud. Sisuliselt ma ikkagi leppisin kokku. Ainult ma muidugi otse ei näinud, kellega.

Kui liginesin, kadusid vikerkaarevärvid. Need nagu olid üks kiht selle kera ümber. Kiht või sfäär. Selle alt ilmus nähtavale tohutu elavhõbeda moodi veikleva pinnaga täiuslik kera - see oli ühtaegu justkui tahke ja samas täiesti voolav. Peegeldav vedelikulaadne aine liikus arvatava planeedi pinnal. Kui peegelkihini jõudsin, siis ma millegi pärast ei taibanud vaadata, milline ma ise välja näen. Ilmselt keskendusin kihist läbiminekule.

Omamoodi lupsatuse või mulksuga olin korraga sees. Oli samasugune tunne nagu aastaid tagasi esimest korda lapsepõlvekodu pliidi ees hiireaugust läbi minnes. Niiviisi leidsin end järsku tohutul tribüünil, mis ümbritses kogu kera sisemust omamoodi amfiteatrina. Tribüün oli täidetud kõikvõimalike erinevate olenditega. Minu kõrval võbelesid helerohelised ja läbipaistvad amorfse olekuga väga sõbralikud tüübid. Edasi oli näha trobikond roosasid, aga ka helesiniseid ning punase-valge triibulisi kogusid, kauemale silm täpsemalt ei seletanud. Igaljuhul oli seltskond kirju ja väga rahvarohke. Seda massi vaadates hakkas kõrvus kohama jalgpallistaadioneid. Eeldada võiks, et ka siin lõuatakse, aga valitseb täielik vaikus. Samas on tunda justkui sedasama masside müha. See on selline teistmoodi hääl. Justkui silmadega nähtav või kõhuga tuntav hääl.

Vaatasin siis tohutu amfiteatri keskele ja nägin, et kera sügavusest tõuseb üles suur klaasjas sammas, mille kettakujulisel otsal on kuus-seitse olendit. Kui sammas jõudis umbes tribüünide kõrgusele, siis viskas see kerge ja täpse üles-alla liigutusega kettapealse seltskonna sopsti tribüünile teiste sekka. Kõhuga tajutav vaikiv müha pahvatas seepeale korraks rõõmsalt valjemaks. Siis liikus sammas jälle alla pimedasse sügavusse ja tõi sealt kohe uued olendid ja hüpitas uuesti tribüünidele. Paar korda käis sammas veel olendeid toomas. Siis enam üles ei tulnud.

Järgnevat on raske sõnadesse panna, sest see oli väga intensiivne ja ilus. Alanud vaatemängu või illustreeritud loengut võiks võrrelda võimsa laseršõuga. Samas see polnud ainult ühevärviliste laserkiirte mäng, seal oli ka klaasi meenutavaid läbipaistvaid ja värvilisi valguseid, mis tundusid justkui materjalina, aga ei olnud maises mõttes materjal. Mulle ei meeldi üleekspluateeritud sõna energia, aga seda võib tegelikult nähtu kirjeldamisel kasutada kuivõrd kõik kujundid voolasid kiirelt ja sujuvalt teineteiseks ümber justkui energiavoog. Samas olid liigutused täpsed ja õpetlikud. Paraku ei ole mul enamikku nähtust meeles. Tean, et seal olid erinevate ainete kristallvõred ja aatomid. Tean, et seal oli kindlasti ka näha DNA heelikseid. Olid ka mitmesugused kaunid ja säravad geomeetrilised kujundid. Neid kujundeid ja erinevaid keemilisi ja füüsikalisi mudeleid kombineeriti, võeti lahti, sünteesiti. Ja kõige sellega jagati õpetust.

Või tehti midagi veel, ma ei tea. Igaljuhul pärast seda päris pikalt kestnud ja hiljem kummaliselt vaid viivuna tunduvat vaatemängu leidsin ma ennast järksu keset hangedes Saaremaad. Mingit tagasirändu justkui nagu ei olnud. Olin ühtäkki keset lumist ja inimtühja külateed. Minu ees veeresid vaikselt kaks läbipaistvat umbes inimese kõrgust helendavat kera. Üks oli roosa ja teine helesinine. Nendega koos liikudes oli mul võime muuta lumiste kuuskede värve. Vat, selle siin teemegi roosaks! Hops ja väike üleni lumine kuusk sätendabki roosalt. Ja selle teeme neoonroheliseks jne. Hakkasin niimoodi mängima ja samal ajal tundus, et sellist värvide jagamist on ka nagu vaja. Et maailm, hetkel Saaremaa, vajab neid pehmeid erksate värvidega paitavaid võlulööke. Justkui suur maalritöö oleks jälle käimas. Suureks võib järgenut nimetadagi, sest hakkasin neid helendavaid täiuslikke kerasid paljundama ja mööda ilma laiali saatma. Viimased panin New Yorki Manhattanile tornmajade vahele veerema.




Kogetud 19. detsembri esimestel tundidel 2010 Mändjalas Annika vanematekodu teisel korrusel ülivärskete linade vahel. Kirja pandud 3. jaanuari hilisõhtul 2011 Hernes.



.