Linnuses

öö otsa olen tundmatu linnuse vihmastes varemetes
korjan turistide jalgade vahel mudast väljasõtkutud potikilde
ja veneetsia peekrite värvilisti tükke
leian kummalisi kopikaid
ja neidsamu suuri unest unne korduvaid medalimoodi raudrublasid
nende peal on suured nõukogude vapid
maksim gorki ja leningrad
nad on paksud ja rasked
ja meeldivad mulle
mu lapsepõlve pärast
ja vanaema pärast
ja taadi pärast
ja tädi linda pärast
kes kinkisid meile ikka rublasid
tädi linda veel tuli ja laulis alati ukse taga
tal oli noorena kirikus kõige parem hääl
aga meie kartsime teda
ta imeliku rebasenahast talvemütsi pärast
ja selle laulu pärast
aga ta andis lastele kohukesi, komme ja rublasid
ja rublad lõhnasid
ja lõhnavad siin mu mudaste sõrmede vahel
ja turistid muudkui sõtkuvad
ja toovad lagedale üha uusi leide
uusi veneetsia peekrikilde ja vene kopikaid
väikese LED-lambi valgel leian ilusa profiili
kust vihm on muistse anumaserva tervena välja uhtunud
üks väliseesti vanamees seisab mu kõrval ja seletab
et tuleb muistse eesti demokraatlikku riigikorraldust meeles pidada
ma ei jaksa teda kuulata
lossiväravate vahel püüan ta endast poolviisakalt maha raputada
asin mustast kilest keraamikakoti selga
ja kiirustan ühele oma isa firma uhiuuele valgele bussile


08.01.11 Laupäeva lõuna ajal, mis on mulle hommik Hernes