10. november 2020

Ulmuliste sügismatk


7. november 2020

 

2019. aasta märtsis on meil plaan jätkata oma kodukaitseala tundmaõppimist Kirivalla Seljamäelt ja jõuda Tamsi Kivisillani. Selgub aga, et vett on nii palju, et matk tuleb ära jätta. Nüüd tekib Leal ja Arnel väga spontaanselt mõte eelmise aasta plaan ellu kutsuda. See mõte meeldib mulle väga, ehkki tööd on nii palju ja aega vähe, et matka ei jõua enam hästi ette valmistada. Nõnda süvenengi eelmisel aastal kavandatud marsruuti alles matkale eelneval ööl: töötan läbi kõik selle ala digiteeritud mõisakaardid ja uurin enda eelmise aasta mobiilifotosid, mille tegin Tartus Rahvusarhiivis digiteerimata kaartidest.

Kohanimede ja pärimuse osas mõisakaartidele meie seekordne matk suurelt jaolt tuginebki. Jõuan veidi vaadata ka 2009. aasta intervjuusid, mille tegin Tamsi külas Aasa talus Ralf Tammega ja Raplas Tamsi Matsi talust pärit Olaf Allikofiga. Ralfiga püüdsime paika panna üht 1939. aasta kohamuistendite kogumisvõistluse aegset teksti Purimäest ja selle läheduses asuvast allikast. Olaf luges mulle aga ette terve rea rabasaarte nimesid, mis jäid mul paraku temaga kaardistamata, sest Olafi jutuand oli nii hää ja teadmised maastikust nii rikkalikud, et plaanisin teda uuesti intervjueerida, kuid varsti ta jäi raskelt haigeks ja suri. Nõnda olin pikka aega nukker, et ma ei saanud Olafi kohanimesid korralikult kaardistada. Nüüd aga oli rõõm seda suurem, kui vanade mõisakaartide toponüümid hakkasid järjest Olafi kõnelduga kokku kõlama ja Olafi teadmised täitma mõisakaartide lünki. Seejuures on väga huvitav jälgida, kuidas sajandist sajandisse on nimekujud mõnevõrra muutunud.

Niisiis pärimuse osa jõudsin veidi ette valmistada. Maastikul liikumise osas kutsusime appi Erki, kes tunneb kaitseala oma matkadelt väga hästi. Nõnda siis olen maastikulises plaanis rahulik ja usaldan täielikult Erki ja Arne vaistu.

Arne on juba ammu kõnelenud, et kaitsealal asub üks paik, kuhu teda ei lasta. Ta lihtsalt ei saa sinna minna. On juhtunud mitut laadi kogemusi, millest Arne võib ise teinekord pikemalt kõnelda/kirjutada, igaljuhul Arne sellesse kohta minna ei saa. Ei lubata. Seda enam on meid hakanud see paik huvitama. Kose kihelkonna pühapaikade ettekande jaoks 2018. aastal Arnet küsitledes uurin ka selle kummalise koha osas ja Arne näitab seda mulle kaardil. Nüüd mõisakaarte uurides näen, et seda ala nimetatakse Kõrgerabaks. Tegu on Kolgu rabaga sarnase ümmarguse kujuga rabakesega, mis on keskelt lage. Otsustame julgelt, et läheme seda nüüd uurima.

Ühtaegu on plaan jätkata kaitseala süstemaatilist tundmaõppimist päripäeva piki kaitseala idaserva lõunasse liikudes. Alustasime Ulmuliste asutamise aegu 2015. aasta oktoobris matkaga Nõrava külas, kus kulgesime Soojõeni ja edasi läbi Naisteraba. Teine sedalaadi matk oli meil ümber Leva järve 2016. aasta oktoobris ja kolmas 2018. aasta oktoobris kaitseala idapoolseimas ääres Kirivalla külas. Nüüd siis jõuame järjega Kose kihelkonnast Juuru kihelkonda, Habaja mõisa alalt Kuimetsa mõisa alale ja juhtumisi ka praeguselt Harjumaalt praegusesse Rapla maakonda. Ehk siis ees seisab igati oluline ja tähenduslik retk.

Hommikul tõuseb päike läbi imelise udu. Panen matkavarustust valmis ja avastan, et mu kummikud on jäänud autosse, mida ma ikkagi reede õhtul remondist kätte ei saanud. Lähen natuke närvi. Otsustan aga kohe käigu pealt Magaziinist uued osta. Oli plaan oma autoga sõita, ei saa, sõidan õe autoga. Oli plaan oma kummikutega minna, ei saa, ostan uued. Nii, hetkel, mil plaanin mõne ampsu süüa, heliseb telefon ja sääl on Arne, kes vannub oma autot ja ütleb, et auto jäi lihtsalt keset teed seisma ja et ta peab ta parandusse viima, sest järgmisel päeval on perel kindlasti autot vaja. Arutame, kas ehk keegi saaks Arnele järele minna või kuidagi auto kiiresti parandusse pukseerida ja siis Arnega koos ikkagi matkale jõuda, aga jah, ega vist ei mängi välja. Asi on ikka väga konkreetne, Arnet ei lastagi sellele alale.

Ja meil on muidugi mõnevõrra kõhe ilma Arneta minna. No kuidas sa lähed matkale ilma Arneta! Aga meil on Erki ja meil on vanu kohanimesid. Telefonikõne Arnega kestab aga piisavalt kaua, et ma ei jõua süüa ja pean kohe kihutama Magaziini. Poes on õnneks mulle meeldivad nr 47 kummikud kohe käepärast, ma võtan rutuga ühed jääkaruvillast (saare naiste nali) sokid ka ja ajan sokid-säärikud kohe säälsamas lettide vahel jalga. Viisakalt distantsi hoidvad maskides inimesed astuvad sammu tagasi, kui kassa juurde torman. Nähakse, et mul on reaalselt kiire. „Need on mul jalas,“ ütlen kassapidajale ja ulatan talle kaks kauba küljest ära kistud joonkoodiga lipikut. Ta on arusaaja inimene. Ei tee mu käitumise peale teist nägugi. „Elu on nii kiireks läinud,“ ütlen vabandades.

Kihutan Kuimetsa, päike paistab. Helistan Leale ja ütlen, et hilinen. Kuimetsa rahvamaja parklasse jõuan 5 minutit pärast 11. Kogunenud on 10 inimest. Arne on ka Leaga helistanud ja nüüd on selge, et ta tõesti ei saa osaleda. Teen sujuvalt sissejuhatuse just sest Arne maastikukogemusest kõneldes ja meenutades ka meie süsteemset kaitseala tundmaõppimise kava.

Enamikul matkalistest on seljas neoonkollased turvavestid, sest päev enne matka saime teada, et just täpselt samal ennelõunal on täpselt meie matka piirkonnas Kaiu ja Kuimetsa jahiseltsi ühine suur ajujaht. Algul mõtlesin, et tohoh, tõesti, sellele alale ei lastagi meid, nüüd on koguni püssimehed kohale korraldatud, et me sinna ei pääseks. Pakkusin siis välja, et me võime ju kanda helkurveste, et jahimehed meid kindlasti märkaks. Lea suhtles jahimeestega ja sai siiski kinnituse, et päris jahile jalgu me ei jää, kl 12ks, kui metsa saame, peaks olema kõik läbi. Helkurvestid on aga seljas. Igaks juhuks. Me läheme ju väga erilisele alale, keelatud alale. Tuleb olla ettevaatlik. Tuleb kasutada turvameetmeid.

Plaan on panna autod Kivisilla talu ligi ja siis mõne autoga Kirivalda sõita, et siis autodele pärast jälle järele minna. Selline kava tekkis 2019. aastal piirkonnas matka planeerides. Pole vist väga ratsionaalne, aga tunnetuslikult tundus just nii õige.

Erki sõidab ees, viib meid Tamsi Rinnamäe keldri juurest läbi. Tee on ilgelt sopane. Rinnamäe ligi on juba kaugelt näha jahimehi, nendel on neoonoranžid vestid ja hulk autosid. Kui me läbi sopa Kivisilla suunas venime, ilmub siin ja seal metsa vahelt välja üha enam noori ja keskmisi ja vanu mehi. Kõigil pilgud kuidagi äraseletatud. Jätame autod kivisilla ligi teele. Üks tähtsam jahimees ilmub ka metsast välja ja ütleb: „Nüüd võite minna, me ajasime kõik hundid ära. Karud jätsime.“ Naerame ja pakime end kahte autosse, et liikuda teisele poole raba.

Jõudes Nurga talu juures võsa vahelt Metsamaa põldude äärde avaneb põlluservas ootamatu vaatepilt: tohutu pahvakas jahimehi. Nad paiskuvad korraga vaatevälja ennenägematu neoonoranži konglomeraadina. Istun Lea auto tagaistmel ja vaatan ainiti paremast küljeaknast välja. Mu pilk kohtub kümnete meestega, vähemasti nii mulle tundub. Ma vaatan igaühega neist murdosa sekundist tõtt. Aeg jääb seisma. Ühega noogutan ja viipan, sest ma tunnen teda, ta on DJ. Ja kõik nad, need vanamehed ja poisid ja keskeas mehed, nad on kõik ju mu potentsiaalsed intervjueeritavad, eriti head maastikutundjad, tõelised informandid. Küll oleks huvitav kuulda, mismoodi nemad kõiki neid paiku nimetavad, mille kohta mõisakaartidelt uurisin ja mida kavatsen veel täpsemalt uurida ka EKI kohanimekartoteegi ja teiste allikate alusel. Oeh, ja nad kõik ajavad siin ju hoopis muud asja, nad on jahimehed. Ja neid on nii palju. Meid on kümme ja meie läheme matkale. Neid on võrreldamatult rohkem. Mõtlen, et nii kummaline, kuidas teatud tegevused ja organisatsioonid toovad metsa nii palju inimesi ja teatud tegevused jälle hoopis vähem. Aga noh, tegu on ju hoopis erinevate formaatidega ka. Ei kujutakski ette väga suurt matkaseltskonda.

Kui jahimehed mul aegluubis silme eest läbi venivad, igaühes omaette kosmos, siis on mul kehas veel kerge blokk, ma ei taha näha surnud põdrapulli, kelle nad meie autos olevate kohalike naiste teada täna maha lasid. Ma ei suudaks seda vaadata. Ükskord sattusin kuskil Ardu taga, Saueaugu Hiiemäelt tulles, nägema, kuidas jahimehed verist põtra auto kastist maha lohistasid. Ma tean, et jahimeestel on ka oma kombestik ja nad austavad loomi ja jaht tundub mulle igal juhul vastuvõetavam kui loomade pidamine kitsastes tingimustes, aga ikkagi ehmatan ma sellist asja nähes. Rohkem ei taha. Meenub ka Tartus läbi klaasi lillepoodi jooksnud põder, suures vereloigus, silmad agoonias netilehe avaartikli suurel pildil. Ei taha rohkem. Üldse ei taha, et nii. Aga ma ei näe ühtki surnud põtra, ainult jahimehed voolavad mu silme ees ja ma muudkui mõtlen, kuidas küll neid küsitleda. Kummaliselt sügav hetk.

Kulgeme üle Vilsamäe kiigekoha. Ma katsun oma banaanid ja värgid, mis ma kiirelt Jaama poest ostsin, kotti statiivi kõrvale ära mahutada, siis kaardid ja kohanimed ja ühe pärimusteksti enne rabasse sisenemist telefoni laadida, sest ei tea ju mis rabas levi teeb.

Jätame autod samasse kohta Metsanurga talu juurde, kus hoidsime neid ka eelmisel korral. Imelik on natuke, sest Arnet ei ole. Arne ju leppis eelmisel korral pererahvaga kokku. Nüüd on õuel vaid koer, kes haugub meile järele just sellise häälega, et miks te siis nüüd meile ei tule, kui te siia parkisite, miks te metsa lähete.

Aga metsa me läheme. Neoonkollaste helkurvestidega. Natuke kummaline on. Nagu oleks lasteaia rühm. Mõtlen, et kas ütlen naistele, et veste ei ole ju nüüd enam vaja. Jahimehed on kõik metsast väljas. Seisavad seal Nurga talu juures kosmilises rahus. Aga noh, mine tea, ehk on ikkagi vaja, kummaline piirkond ju.



Teel Seljamäele on mõned tüved kenasti meile väravaks. Nüüd siseneme. Meenub Mikk Sarv, kes õpetas meelerändusid tegema ka siin, keskmises ilmas, füüsilises ruumis. See on häälestuse küsimus, kas oskame end sättida ümbrust kuulama, kas oskame keskenduda või laseme mööda maad ringi lihtsalt pilla-palla oma mõtetest tulvil. Selline väravakoha äratundmine maastikus aitab keskenduda, aitab tulla kohale, aitab ümbruses enam märgata.



Lähen ka sammaldunud tüve alt läbi ja teen sisemise liigutuse, tervitan kaitseala, teistmoodi ruumi, millesse siseneme. Edasi kõndides tunnen, et olen ikkagi ärev. Mäletan eelmisest korrast, kuidas võttis algul aega, et linnalik müra maha rahuneks. Eelmisel korral oli nii selgelt tunda, kuidas loodus on kõik kohal, ainult mina ei ole, minul läheb aega, et kohale tulla, linnamüra peab minu sees justkui maha käima, vaibuma, maanduma. Eelmisel korral see õnnestus. Praegu aga on meel ärev. On erakordselt tihe tööaeg. Spontaanne matk oli vaja mahutada teiste tegevuste vahele, kusjuures just sellel nädalal tuli juurde veel mitu ootamatut tööd. Kõik see on mul peas. Kõik see on minuga siin ikkagi kaasas.

Jõuame Seljamäele. Vana hää tuttav koht. Siin me lesisklesime kuluheina sees, vaatasime taevast. Siin tekkis meil ehtne kõrtsu tunne. Jaa ja mul tekkis tunne, et siin võiks olla meie keskkonnaühenduse majake, vana talikõrtsi kohal. Siin on nii muhedad suured kuused, siin on nii vaikne ja rahulik. Ja nüüd avastasin suureks rõõmuks, et Seljamägi on koos ümbruskonnaga Mahtra looduskaitseala koosseisu arvatud. Eelmine kord siin käies tundus nii kummaline, et viibisime matka jooksul kaitseala piires tegelikult väga vähe, ehkki ümbrus on siin kõnekas ja kena. Nüüd on nii hää meel, et Seljamägi on kaitse all. Samas meenub mulle, et hoopis hiljem lugesin kuskilt, et Seljamäel toimusid Teise maailmasõja ajal või veidi hiljem karmid sündmused, keegi lasti maha. Ma ei tahtnud nüüd seda asja uuesti üles otsida. Rahvale aga korraks mainin ja tõden kohe ka, et kus selliseid asju ei oleks, neid on kõikjal Eestis. Kõigest lihtsalt ei teata, kõik pole aktiivses mälus. Sellised asjad on vaja andeks anda. Ja keskenduda kohalolule ja ilule. Samas kohas, samal maastikul on nii palju tervendavat ja hääd.



Näiteks on Seljamäel ka suurepärased noored kuused. Perfektsed jõulupuud. Lea mõtiskleb, et kui tahaks siin pärandkooslust hoida, siis oleks vaja neid puid raiuda. Mulle tegelt see mõte ei meeldi, sest need kuused on nii nunnud. Samas ma mõistan täielikult. Nii et kui siin tahetaks seda lagendikku hoida, siis võiks RMK selle platsi küll rahvale jõulupuude jaoks anda, nii oleks neist kuuskedest vähemasti rõõmu. Niisama hooga maha võtta ja hunnikusse ajada ja ära põletada küll ei tahaks. Aga noh, nagu matkalistega tõdeme, need nunnud kasvavad ühel hetkel suureks ja siis on siin paks kuusik. Aga paks kuusik on ka ju ilus. Ma ei raiuks siin eriti midagi. Kui riigilt selle koha oma keskkonnaühendusele küsime, siis võtame lambad ja need hoiavad siin platsi puhta, mõlgutame Leaga. Või noh, vähemasti heina hakkame siin tegema. Jaa, mägiveised!



Seljamägi on väga konkreetne mägi. Kahel pool on märgalad: loodes Habaja mõisa kaardi järgi Veike raba ja kagus Seljamäetagune heinamaa, mis kuulus Siuge küla taludele. Veike raba on siinses keeles Väike raba. Niisugusena ta võikski kaardil olla. Seejuures meenub mulle meie Vana ehk mu Mahtra vanaisa ema, meie vanavanaema, kes oli üleni Mahtra inimene, sügavuti siit pärit. Tema ütles mu õele Marjule alati „veike eit“. Ja ta ise oli Luige Anna, Mahtra Luige talust. Vana matuste ajal, see oli 1986. aastal, oli Mahtras talu suur tuba rahvast täis ja meie õega vaatasime täiskasvanute selja tagant, nende püksisäärte, käelabade, pintsakuservade ja mustade kleitide vahelt akna all seisvat Vana kirstu. Kui pastori kõnes kõlas Luige Anna, siis Marju, meie veike eit, hüüdis heleda häälega üle talutoa „Luige Anna!“ See on mul nii hästi meeles. Kummaline, kuidas sellised mälestused käivituvad lihtsalt üht vanapärast sõna lugedes. Veike raba. Veike eit. Luige Anna.

Seljamäe edelaservas on kalda pääl kena sarapik. Leiame Lyga korralikud loomarajad ja läheme neid pidi rabasse. Kohe avastame me end rikkalikelt jõhvikamätastelt. Unustume korjama ja sööma. Erakordselt suured ja hääd.



Siis liigume, on jändrikku männikut, on hõredat roogu. Ma vaatan kaarti, vaatan kella ja hakkan mõnevõrra pablama. Kontoris tundusid vahemaad kaardil palju väiksemad. Nüüd on korraga maastik kuidagi välja veninud ja kohutavalt lai. Ma ei saa aru, kui palju seda metsa veel on, enne kui jõuame Kõrgerabani. Ma tunnistan endale, et olen närvis. Ja tunnistan, et see on ju esimene kord Ulmuliste kaitseala tundmaõppimiseks mõeldud matkadel, kus olen vastutav matka kulgemise eest ja läbin plaanitud trajektoori ise ka esimest korda. Olen Ulmulistega käinud 2015. aasta sügisel ja 2018. aastal vabariigi aastapäeval Ulmu allikal, see maastik on mulle aga ammu hästi tuttav ja tean, kuidas ja millise ajaga liigume. Nüüd on korraga ärev ja hoomamatu. Erki liigub aga täie rahuga ees, neoonvestides matkalised ta järel. Meiega on ka kogenud matkaja Andres, kellel on korralik navigeerimisäpp. Mina aga olen lollilt ärevil. Mulle tundub, et meil läheb palju kauem aega kui plaanisime. Erkil on ju vaja kl 15 sõitu minna ja meie pole veel poolel teelgi.

Naised vaatavad aga täie lustiga põdrajälgi, söövad muudkui jõhvikaid. Ly korjab osa jõhvikaid pudelisse vee sisse ujuma, ütleb, et vesi on niiviisi väga hää. 

Unustan enda mõistuse ärevuse hetkel, kui mu ees avaneb kummaline hämar sisemiselt mühisev männik. Keskmist kasvu vonklevate tüvedega männid moodustavad ruumis justkui lõputu mitmemõõtmelise struktuuri, mis liigutab ja seisab korraga. Mul on tunne, et me läheme nüüd millestki läbi. Millestki, mis ei ole tavaline. See on justkui Arne jaoks keelatud ala ümbritsev sfäär. Mul on tunne, et just siin Arne ringi pööraski, siit ta ei saanud läbi. Ma pean seda muidugi talt üle küsima, aga selline tunne on. Omamoodi muinasjutumets. Keegi nagu vaataks või kuulaks või ümbritseks tähelepanuga.



Liigume vaikides sellest sfäärist läbi ja kohe tõusemegi Kõrgeraba lagendikule. Maastikukogemus on siin hoopis teistsugune, taamal paistavad rabasaared. Ahaa, siin, see on ju Soovõhmas ja see sääl on üks Habaja mõisa kaartidel nimeta mäekene kihelkondade piiri ääres, see sääl tõenäoliselt Olafi järgi Pärnamägi, mille kõrval on kohe Purimägi. Kõik on käe-jala juures. Võta aga ja pane ajama, jõuad kohe kohale. Hoopis teine tunne võrreldes selle kummalise hämara männimetsaga, kus ma ei saanud aru, kui kaua ja kuhu suunas me liigume.



Otsustame, et teeme Kõrgerabas grupipildi. Tõestuseks Arnele, et me tõesti oleme siin. Ja mälestuseks kõigile. Ühtlasi on rabas seltsilistega ühispilditegu meil juba hääks traditsiooniks. Ma asin kotist välja oma uhiuue väga korraliku Sirui statiivi ja avastan kohe, et fotoaparaadi küljes olev tald ei lähe lihtsalt statiivipea külge, keeldub. Olen täiesti hämmingus, kuidas see saab nüüd juhtuda? Teeme rahvaga nalja, et no näete siis, ongi imelik koht, isegi statiiv ei taha töötada. Lagedal rabal puhub tuul, õhus on uduvihma. Ly telefon paneb siin pildi taskusse, ehkki akut on veel omajagu. Matka järel Maa-ameti kaardirakenduses Kõrgeraba vaadates kaob mu kontoris internet. Ikkagi on kummaline.

Vaatame veidike veel ümbruse rabasaari ja katsume siis ruttu edasi liikuda, et mitte kaua tuule käes seista. Erki aitab naised üle älveste. Ma jään omapead. Vaatan rabasaari. Pildistan. Ja korraks keskendun. Vaatan kohta sisemise silmaga. Kohe kerkib Kõrgeraba kohale ülipeenest valgest valgusest ovaalne portaal. Ma olen neid hakanud portaalideks nimetama. Mind pole keegi kunagi sellistes asjades süsteemselt õpetanud. Ma olen küll käinud Miku šamaanikursustel ja õppinud sisemise silmaga vaatamise üldpõhimõtteid. Olen käinud ka mitmel indiaanitseremoonial. Keegi pole aga mulle õpetanud, mida kõik see tähendab, mida ma näen, mis see on, mida ma näen. Kuivõrd sellised peened teatud kohtades avanevad ovaalid on üksteisega sarnased ja kuivõrd neist taju läbi viies pääseb täiesti teistesse reaalsustesse ja kosmostesse ja täiesti teistsuguste olendite juurde, siis ma olen neid hakanud nimetama portaalideks. Ja veelkord, ma ei ole seda asja süsteemselt õppinud ja ma ei väida selle asja kohta midagi. Lihtsalt olen vahel julgem ja jagan. Ja üldiselt ma üldse niiviisi ei vaata, sest seda kraami on väga palju. Siinses reaalsuses on ka piisavalt huvitav ja ilus. Ja ma tunnistan, et kõik see võib toimuda vaid minu peas. Samas tõenäoliselt toimub samasuguseid asju ka teiste inimeste peades ja neis asjus võib olla fenomenoloogilisi sarnasusi ja seaduspärasid. Ja lõppeks, kas on üldse midagi mis ei oleks meie peas? Kas me mitte ei koge põhiliselt ennast? Kas mitte kõik see, mis me siin kogeme, kõigis kihistustes ja olekutes, kas mitte kõik pole meie enda projektsioon, miski millesse me lihtsalt usume, miski mida me kujutame ette?

Ma lebasin hiljuti Juuru kogudusemaja taga õues murul külma sügisvihma käes, leilist tulnult, rahunesin ja vaatasin, ja nägin taas, et ma olen tõesti kõik selle välja mõelnud. Ja see on tegelikult Jumala kogemus, see on jumalanäolisuse kogemus meis. Vaim on kõik välja mõelnud, kõik loonud. Ja see kogemus on nähtav vaid korraks, vaid teatud seisundis, ja juba olme me jälle oma väiksemas minas, inimlikes projektsioonides, kuid ka see on lihtsalt miski, mida Suur Vaim endaga teeb.

Ma ei plaaninud üldse ontoloogia alale liikuda. Lihtsalt see portaal, see tohutusuur püstine ovaal Kõrgeraba kohal, otsaga raba keskel, kahele poole üles painduvate peente valgustega, mis ulatuvad taevasse, nõnda et ovaali ülemist osa pole nähagi. See on lihtsalt nii suur. Sarnased portaalid on vahel kivide kohal, oluliselt väiksemad. See siin on aga väga suur. Ma vaatan seda vaid mõne sekundi. Ei saa kauem. Teised liiguvad eemale ja mina ei saa siia jääda vaatama. Nõnda on tavaliselt rabas käies minu sisemised kogemused vaid hetked, mida ma ei laienda või mida mul laiendada ei lasta. Loossalus näiteks, Keskkonnaklubi nostalgiamatkal, jäin ma ka korraks niiviisi teistest eemale ja nägin, kuidas rabasaarest väljus tohutu kiirendusega, konkreetne UFO-taldrik, selline tumedast hallist metallist ketas. Samal hetkel reaalsus taldriku väljumiskohas väreles ja venis ja võttis seejärel kohe taas „normaalse“ oleku. Jah, selliseid on näha rabasaarte sees. Vahel on nad helevalged ja hiilgavad.

Novot, kõik see on vaid vähene ja põgus reaalsustepiiri paotamine, millega ma üldiselt ei tegele, kuid mis minuga aegajalt lihtsalt juhtub ja mida ma üsna julgelt olen ka kogu oma akadeemilise elu jooksul rohkem või vähem avalikult tunnistanud. Ega ma päris hästi akadeemiasse ei sobi ka selle pärast. Samas on mu meelest aus teha nähtavaks oma maailmakogemuse mitmeplaanilisus. Ja kohapärimuse ja pärimuspaikade juurde naastes: kord ütles mulle Juuru rahvamaja juhataja Terje, et „Jüri, ma väga tahaks lugeda Su raamatut kohapärimusest, aga veel rohkem tahaks ma lugeda sellest, mida sina neis kohtades koged ja näed.“ See Terje lause on mulle meelde jäänud ja ma olen mõelnud, et hää kohapärimuse raamat julgustab kõigepealt igaüht ise minema loodusesse ja kogema kohti otse, ilma lugudeta, ja seejärel lugema vanu pärimustekste ja huvi korral autori tänaseid kogemusi. Sest pärimus ei ole ju tegelikult midagi muud kui tekstide üleskirjutamise aegsete inimeste maastikuinterpretatsioon, kogemuslood, mis on ühtaegu inspireeritud parasjagu kultuuris populaarsetest motiividest. See, mida teati ja tunti paikadega ühenduses 20. sajandi algul või 19. sajandi lõpul ehk rahvaluule kogumise ajal, on kindlasti oluliselt erinev sellest, mida kogeti näiteks 200 aastat varem või mida kogetakse praegu. Samas on olemas kindlasti ka teatud fenomenoloogilised järjepidevused, teatud sisemised seaduspärad, mehhanismid, funktsioonid, mis püsivad ajast aega. Just see püsivam osa inimkogemusest huvitab mind. Kas 200 aastat tagasi nägid inimesed neidsamu peeneid ovaale? Kuidas nemad neid nimetasid? Taevaväravateks?



Jah, ma ei saa kaua taevavärava ees seista, ma lähen ja hüppan ka üle älveste ja jõuan taas teiste järel sessesamasse tumepruuni struktuuri, mis ümbritseb sfäärina justkui kaitsetsoon lagedat Kõrgeraba. Teised ootavadki mind. Räägime, et oleme rabas kõik koroona ära unustanud. Nii hää on olla. Ja varsti paistabki juba Tammikumäe põhjapoolne ots, mis on üleni lagedaks raiutud, mõni seemnepuu siin-seal püsti.

Läheme üle kraavi. Rahvas istub kändudele ja pakib lahti toidukotid. Mina taipan, et ületasime just olulise kihelkondade, mõisate, külade ja tänaste maakondade piiri. Lähen teen seepeale kraavist pilti.



Tammikumäel pole tammesid. Küllap kunagi oli. Räägin oma lapsepõlve tammeloo, kuidas mu vanaisa isa, Mahtra Männiku Jaan tõi kord Hammassaarelt väikese tammekese oma talu õuele, see oli tõenäoliselt kuskil 1920ndate aastate lõpus ja kuidas siis mina väikesena 1980ndate algul korjasin selle tamme tõrusid, tõin meie Rapla majja ja panin lillepottidesse mulda. Issi aga vaatas, et laste mängumuld on trepi peal ja läks tühjendas potid lillepeenrasse. Varsti sirgusid sääl kenad tammed, kellest ühe istutasime me Rapla maja aiaväravasse. Teise istutasin Mahtrasse kiviaia äärde, kus on kõigil meie põlvkonna lastel oma puu. Ja nüüd kümmekond aastat või veidi enam tagasi korjasin meie Rapla tamme tõrusid, panin ema peenrasse sirguma ja kui nad olid juba parajad poisid, siis viisin maale Vanajaanile suure tamme ligi ja istutasin uue tammesalu. Kaitsesin tammesid kitsede ja jäneste eest võrkudega, isa ja ema käisid neid suvel kastmas, kui ma pikemalt kaugemal olin. Isa ütles veidi enne oma surma, et käis maal „Jüri tammikus“. See oligi viimane kord, kui ta maal käis. Ma olen ette kujutanud, kuidas ma kunagi vaimus lendan nende tammede latvade kohal ja tüvede vahel, kui nad on saja-aastased, kahesaja-aastased, suured vägevad puud. Sest minu eluaja jooksul jõuavad nad küll päris ilusasti kasvada, aga oma täieliku mõõtme saavutavad nad pärast minu surma. See on ju kindel. Ja ühtlasi on mu tammesalus jõudnud Hammassaarelt pärit tammesugu taas oma kodukanti, sest mu talule kuulub ka vana heinamaa meie looduskaitsealal Hammasaare raba ääres. Hammassaarest ja tammedest võin veel pikalt kõnelda, nende sisemisest olemusest, aga jäägu see selleks ajaks, kui matkadega kaitseala lõunaossa jõuame.

Tammikumägi on üsna trööstitu koht, suured puud on maha võetud, mitmed seemnepuuks jäetud puud on tuul ümber ajanud. Teen pilti. Teised kanduvad vanale taliteele. Lähen neile järele. Talitee on lõuna poole liikudes üha selgemalt näha. See on siin olnud tõenäoliselt ürgajast alates. Mulle meeldib öelda „ürgaeg“, see on nii vana, et keegi ei saagi aru kui vana, hoomamatult vana. Igaljuhul on see Tamsi küla Kivisillalt üle Tammikumäe põhja suunas viiv talitee samal kohal juba Rootsi ajal, olles märgitud Kuimetsa mõisa kaardile. Tõenäoliselt on ta aga palju vanem.



Rabast taliteele jõudes tekib täiesti moodne kiirtee tunne. Senise mätaste vahel sumpamise ja raiesmikus ragistamise järel annab ta hää kiirenduse, nii et matka lõpuosas on selge, et ega me väga palju plaanitust hiljem autodeni jõuagi.

Teeme taliteel metsa vahel peatuse ja ma tutvustan mõisakaartidelt leitud kohanimesid. Habaja mõisa alast on säilinud vaid mõned kontuurkaardid, millele on kantud kohanimesid üsna hõredalt. Kõrgerabast kagusse jääb kolme mõisa, Habaja, Harmi ja Kuimetsa ühine piiripunkt, napilt säälsamas on ka Saumetsa poolmõisa, Kuimetsa ja Habaja piiripunkt. Nii et kui arvestada sellega, et Habaja maa jookseb sinna põhjast-loodest kui ka idast-kagust, siis kokku kohtuvad ses piirkonnas viis maaüksust. Kohta nimetatakse Ristimännikuks, ka Ristimänniku heinamaaks, Ristimänniku aruks. Ühel vanal piirikaardil on mu mäletamist mööda ses kohas piiritähiseks ka suur puu. Ristimännikus olid Siuge küla heinamaad. Paraku pole Habaja mõisa meieni säilinud kaartidele märgitud enamiku Kirivalla turbamaardlast lõunasse ja edelasse jäävate soosaarte nimesid. Kirjas on vaid Suuresoo mägi ja selle lähedal Suur soo. Loodetavasti aitavad meid edaspidi nende osas teised kirjalikud allikad ja kohalikud teadjad.

Nii Habaja kui ka Kuimetsa mõisa maal asub peaaegu põhja-lõuna-suunaline piklik mägi, mida on 1795 aastal nimetatud Selleteese (?) mäeks, kui õigesti välja lugesin. Kas see tähendab, et mägi oli nii selle kui ka teese ehk teise mõisa, küla, kihelkonna maal? Keegi matkalistest täheldab, et „selle ja teise“ võis öelda mõlemat pidi, nii Habaja kui Kuimetsa pool olles. 1859. aastal on mägi kirjas kujul „Selletsi meggi“ ja Olaf Allikofi järgi on tegu Seliste mäega. Kavatsen kõiki neid nimekujusid veel täpsemalt kontrollida, Olafi puhul lisaks intervjuu kirjalikule kokkuvõttele ka helisalvestust kuulata.

Selleteese mäe kõrval Mahtra pool asub Punava soo ja soost idas Punava mägi. Kõrgerabast paistva Purimäe kohta on Eesti Rahvaluule Arhiivis üks õpilastöö, mille järgi elas Purimäel keegi kummaline mees, kes ilmutas ennast tulukesena, mis lähenedes kadus, kaugenedes aga süttis taas. Õpilase kaastöös on kirjeldatud ka soojõge, paksu metsa ja metsloomi ning Purimäe lähedal asuvat allikat, mille veega pestes muutusid juuksed ilusaks. Ralf Tamme abiga on Purimäe allikas enamvähem lokaliseeritud, vaja oleks ta veel ka maastikul üles leida. Allikas voolas Ralfi teatel väikest kraavi pidi suuremasse kraavi, mis omakorda voolab Soojõkke. Ralf ütles ka, et allikas asus Purimäest mõnevõrra eemal ja ta käis lapsepõlves säält heinaajal joogivett toomas. Õpilase kirja pandud pärimuse puhul on ühtlasi arusaadav, et orientiirid pole täpsed.

Tammikumäest kirdes asub Konnasoo, idas Kelkavehma (Kelguvõhma, pakub keegi), sellest lõunas-kagus Tõrvalauka mägi. Tõrvalaukamäe ja Tammikumäe vahel on Tammikumäe heinamaa, Tammikumäest läänes Marjasoo ja sellest edasi Miilivaru mets/mägi. Purimäest lõunas asub Puri soo. Muuseas, ma arvan hetkel, et Purimägi on saanud oma nime sellest, et see mägi on küllaltki kõrge, ca 5 m, ja konkreetne ja ma kujutan ette, et kui kunagi kasvas sellel ka salu, siis võis see mõjuda kui kõrge puri lageda soo servas.

Üks huvitavamaid kohanimesid Kuimetsa kohanimede poolest rikkalikel mõisakaartidel, on „Issandmeggi“. Seda võib lugeda ka Issandmägi ja see kõlab väga võimsalt. Samas hiljem on kohta nimetatud Isandsöödi mäeks. Isandsööt või Isandsöödi mägi asus Olaf Allikofi lapsepõlve talu Matsi heinamaal. Olaf rääkis, et kunagi oli keegi käinud Olafi isalt selle mäenime kohta seletust küsimas ja isa ei olnud midagi osanud vastata. Küsija oli aga pakkunud, et ju siis ses kohas üks isand kunagi sõi. Pigem on siin tegu söödiga ehk sööti jäetud kultuurmaaga. Mida sääl aga tähendab Isand või Issand, võime vaid mõlgutada.

Lähedal on olnud ka kaks Sandiristi-nimelist lagendikku. Mida siin tähendab sant ja mida rist? Kas kokku püha rist? Pühaku rist? Ehk on tegu katolikuaja kauge kajaga? Kuimetsa kuulus Tallinna naistsistertslaste ordule ja siin võis olla kloostrimõisa eestvõttel rohkem katoliikliku tähendusega kohti. Kohe meenub ka näiteks Nunnade kaev Kamara talu lähedal või esialgu ropuna kõlav Seamunni auk, mis võib vabalt olla ka Siimeoni auk. Ja mida siin kandis tähendavad need Neitsi-nimelised kohad, Neitsimägi, Neitsiauk, Näitsik? Kõige selle osas saame vaid mõlgutada. Ja minagi kandun praegu neist asjust kirjutama väga spontaanselt. Kogutud arhiiviteateid ja intervjuusid on palju ja selleks, et midagi süsteemset öelda, on need vaja koos EKI materjalidega korralikult läbi töötada.

Samamoodi jäävad edaspidiseks uurimiseks nii arhiivides kui maastikul terve rodu ilusaid rabasaari, mida Olaf kõiki järjest tundis ja kuhu loodetavasti varsti oma matkadega jõuame. Need on: Võhmamägi (ka Võhmasmägi, Võhmasmäe mägi!), Araksalumägi, Oovamägi (vanal kujul „Uwa meggi“), Raagemägi, Maalepalu mägi, Heinassalu mägi. Neist idas asub Suurraba, mida praegu nimetatakse ka Mahtra raba. Kivisilla talust läänes asub loogiliselt Kivisilla heinamaa. Talust edelas on Karra põlendik. Nurga talu juurest kagus on „Patemurra meggi“, tuntud ka Patermurru või Patemurru mäena. See on vana mõisaaegne paekivikarjäär, „patemurru“ tähendabki paemurdu. Sellised kohanimed jõudsin niisiis enne sügismatka mõisakaartidelt tänasele kaardile märkida. Suurt osa neist kohtadest loodame avastada järgnevate matkade käigus.

Oma väikese toponüümilise ettekande lõpuks jagan rahvaga mõtet kirjutada projekt, mille käigus kanname Kohapärimuse kaardirakendusse kõik meie kaitsealal teada olevad kohanimed. See oleks hää jõukohane sissejuhatus. Järgnevalt võiksime kaardistada juba pärimustekste.

Edasi liigume taliteed pidi mööda jahimeeste söödaplatsist, lakukivist. Nurga talu omanik on enda maa serva püstitanud aga jahikeelusildi. Olen temaga sügaval sisimas sama meelt. Olen ka oma talu maale mõelnud sedalaadi silte paigutada. Aga noh, see ajaks vist kümned mu potentsiaalsed informandid asjata närvi, nii et pigem loodan, et kütitakse ikka mõistlikult ja tasakaalukalt ja enamik loomi saab enamiku ajast rahus elada. Kummaline on muidugi jahikeelusilti lugeda just selles piirkonnas, kus sama päeva hommikul jahimehed hulgakesi möllasid.



Jõuame kohta, kus tee hargneb Kivisilla ja Nurga suunas. Kääname vasakule Nurga poole. Siin kulgeb õigupoolest metsasiht ja läbib Tammikumäest lõunas soist ala, kuhu on vist üks oskuslik jahimees kallutanud teetäiteks hunniku katkiseid ahjupotte. Selle vesise kohani jõudsingi 2019. aasta märtsis matka planeerides. Siis oli siin vesi nii kõrgel, et kippus üle säärikuserva.

Jõuame autode juurde. Täname üksteist. Erki kingib Leale ühe huvitava puust mängu. Palun inimestel kirjutada nimed märkmikku, et edaspidi teaksime kes täpselt osalesid: Lea Jalukse, Adres Org, Erki Toomet, Theia Helmoja, Reena Laur, Elen Helmoja, Saima Lubi, Aime Mahlapuu, Ly Renter, Jüri Metssalu. Need olid nüüd lõputiitrid. :)

*

Matk sai kuidagi järsku läbi. Olin just hakanud kohale tulema, häälestuma. Küllap jõuame edaspidi pikemalt. Eks novembripäev on ka üsna lühike. Ühtlasi on häämeel, et matk üldse pärast nii pikka pausi toimus. Meie teel oli ka palju kummalisi läbikatsumisi, millest läksime koos läbi ja mis kokkuvõtteks tegid päeva ka põnevaks. Ja vaid paaripäevase etteteatamisega kogunes nii tore seltskond. Aitüma kõigile! Hästi muhe oli! Järgmine kord siis läheme Kivisillalt siinseid ilusaid rabasaari vaatama.