10. november 2020

Ulmuliste sügismatk


7. november 2020

 

2019. aasta märtsis on meil plaan jätkata oma kodukaitseala tundmaõppimist Kirivalla Seljamäelt ja jõuda Tamsi Kivisillani. Selgub aga, et vett on nii palju, et matk tuleb ära jätta. Nüüd tekib Leal ja Arnel väga spontaanselt mõte eelmise aasta plaan ellu kutsuda. See mõte meeldib mulle väga, ehkki tööd on nii palju ja aega vähe, et matka ei jõua enam hästi ette valmistada. Nõnda süvenengi eelmisel aastal kavandatud marsruuti alles matkale eelneval ööl: töötan läbi kõik selle ala digiteeritud mõisakaardid ja uurin enda eelmise aasta mobiilifotosid, mille tegin Tartus Rahvusarhiivis digiteerimata kaartidest.

Kohanimede ja pärimuse osas mõisakaartidele meie seekordne matk suurelt jaolt tuginebki. Jõuan veidi vaadata ka 2009. aasta intervjuusid, mille tegin Tamsi külas Aasa talus Ralf Tammega ja Raplas Tamsi Matsi talust pärit Olaf Allikofiga. Ralfiga püüdsime paika panna üht 1939. aasta kohamuistendite kogumisvõistluse aegset teksti Purimäest ja selle läheduses asuvast allikast. Olaf luges mulle aga ette terve rea rabasaarte nimesid, mis jäid mul paraku temaga kaardistamata, sest Olafi jutuand oli nii hää ja teadmised maastikust nii rikkalikud, et plaanisin teda uuesti intervjueerida, kuid varsti ta jäi raskelt haigeks ja suri. Nõnda olin pikka aega nukker, et ma ei saanud Olafi kohanimesid korralikult kaardistada. Nüüd aga oli rõõm seda suurem, kui vanade mõisakaartide toponüümid hakkasid järjest Olafi kõnelduga kokku kõlama ja Olafi teadmised täitma mõisakaartide lünki. Seejuures on väga huvitav jälgida, kuidas sajandist sajandisse on nimekujud mõnevõrra muutunud.

Niisiis pärimuse osa jõudsin veidi ette valmistada. Maastikul liikumise osas kutsusime appi Erki, kes tunneb kaitseala oma matkadelt väga hästi. Nõnda siis olen maastikulises plaanis rahulik ja usaldan täielikult Erki ja Arne vaistu.

Arne on juba ammu kõnelenud, et kaitsealal asub üks paik, kuhu teda ei lasta. Ta lihtsalt ei saa sinna minna. On juhtunud mitut laadi kogemusi, millest Arne võib ise teinekord pikemalt kõnelda/kirjutada, igaljuhul Arne sellesse kohta minna ei saa. Ei lubata. Seda enam on meid hakanud see paik huvitama. Kose kihelkonna pühapaikade ettekande jaoks 2018. aastal Arnet küsitledes uurin ka selle kummalise koha osas ja Arne näitab seda mulle kaardil. Nüüd mõisakaarte uurides näen, et seda ala nimetatakse Kõrgerabaks. Tegu on Kolgu rabaga sarnase ümmarguse kujuga rabakesega, mis on keskelt lage. Otsustame julgelt, et läheme seda nüüd uurima.

Ühtaegu on plaan jätkata kaitseala süstemaatilist tundmaõppimist päripäeva piki kaitseala idaserva lõunasse liikudes. Alustasime Ulmuliste asutamise aegu 2015. aasta oktoobris matkaga Nõrava külas, kus kulgesime Soojõeni ja edasi läbi Naisteraba. Teine sedalaadi matk oli meil ümber Leva järve 2016. aasta oktoobris ja kolmas 2018. aasta oktoobris kaitseala idapoolseimas ääres Kirivalla külas. Nüüd siis jõuame järjega Kose kihelkonnast Juuru kihelkonda, Habaja mõisa alalt Kuimetsa mõisa alale ja juhtumisi ka praeguselt Harjumaalt praegusesse Rapla maakonda. Ehk siis ees seisab igati oluline ja tähenduslik retk.

Hommikul tõuseb päike läbi imelise udu. Panen matkavarustust valmis ja avastan, et mu kummikud on jäänud autosse, mida ma ikkagi reede õhtul remondist kätte ei saanud. Lähen natuke närvi. Otsustan aga kohe käigu pealt Magaziinist uued osta. Oli plaan oma autoga sõita, ei saa, sõidan õe autoga. Oli plaan oma kummikutega minna, ei saa, ostan uued. Nii, hetkel, mil plaanin mõne ampsu süüa, heliseb telefon ja sääl on Arne, kes vannub oma autot ja ütleb, et auto jäi lihtsalt keset teed seisma ja et ta peab ta parandusse viima, sest järgmisel päeval on perel kindlasti autot vaja. Arutame, kas ehk keegi saaks Arnele järele minna või kuidagi auto kiiresti parandusse pukseerida ja siis Arnega koos ikkagi matkale jõuda, aga jah, ega vist ei mängi välja. Asi on ikka väga konkreetne, Arnet ei lastagi sellele alale.

Ja meil on muidugi mõnevõrra kõhe ilma Arneta minna. No kuidas sa lähed matkale ilma Arneta! Aga meil on Erki ja meil on vanu kohanimesid. Telefonikõne Arnega kestab aga piisavalt kaua, et ma ei jõua süüa ja pean kohe kihutama Magaziini. Poes on õnneks mulle meeldivad nr 47 kummikud kohe käepärast, ma võtan rutuga ühed jääkaruvillast (saare naiste nali) sokid ka ja ajan sokid-säärikud kohe säälsamas lettide vahel jalga. Viisakalt distantsi hoidvad maskides inimesed astuvad sammu tagasi, kui kassa juurde torman. Nähakse, et mul on reaalselt kiire. „Need on mul jalas,“ ütlen kassapidajale ja ulatan talle kaks kauba küljest ära kistud joonkoodiga lipikut. Ta on arusaaja inimene. Ei tee mu käitumise peale teist nägugi. „Elu on nii kiireks läinud,“ ütlen vabandades.

Kihutan Kuimetsa, päike paistab. Helistan Leale ja ütlen, et hilinen. Kuimetsa rahvamaja parklasse jõuan 5 minutit pärast 11. Kogunenud on 10 inimest. Arne on ka Leaga helistanud ja nüüd on selge, et ta tõesti ei saa osaleda. Teen sujuvalt sissejuhatuse just sest Arne maastikukogemusest kõneldes ja meenutades ka meie süsteemset kaitseala tundmaõppimise kava.

Enamikul matkalistest on seljas neoonkollased turvavestid, sest päev enne matka saime teada, et just täpselt samal ennelõunal on täpselt meie matka piirkonnas Kaiu ja Kuimetsa jahiseltsi ühine suur ajujaht. Algul mõtlesin, et tohoh, tõesti, sellele alale ei lastagi meid, nüüd on koguni püssimehed kohale korraldatud, et me sinna ei pääseks. Pakkusin siis välja, et me võime ju kanda helkurveste, et jahimehed meid kindlasti märkaks. Lea suhtles jahimeestega ja sai siiski kinnituse, et päris jahile jalgu me ei jää, kl 12ks, kui metsa saame, peaks olema kõik läbi. Helkurvestid on aga seljas. Igaks juhuks. Me läheme ju väga erilisele alale, keelatud alale. Tuleb olla ettevaatlik. Tuleb kasutada turvameetmeid.

Plaan on panna autod Kivisilla talu ligi ja siis mõne autoga Kirivalda sõita, et siis autodele pärast jälle järele minna. Selline kava tekkis 2019. aastal piirkonnas matka planeerides. Pole vist väga ratsionaalne, aga tunnetuslikult tundus just nii õige.

Erki sõidab ees, viib meid Tamsi Rinnamäe keldri juurest läbi. Tee on ilgelt sopane. Rinnamäe ligi on juba kaugelt näha jahimehi, nendel on neoonoranžid vestid ja hulk autosid. Kui me läbi sopa Kivisilla suunas venime, ilmub siin ja seal metsa vahelt välja üha enam noori ja keskmisi ja vanu mehi. Kõigil pilgud kuidagi äraseletatud. Jätame autod kivisilla ligi teele. Üks tähtsam jahimees ilmub ka metsast välja ja ütleb: „Nüüd võite minna, me ajasime kõik hundid ära. Karud jätsime.“ Naerame ja pakime end kahte autosse, et liikuda teisele poole raba.

Jõudes Nurga talu juures võsa vahelt Metsamaa põldude äärde avaneb põlluservas ootamatu vaatepilt: tohutu pahvakas jahimehi. Nad paiskuvad korraga vaatevälja ennenägematu neoonoranži konglomeraadina. Istun Lea auto tagaistmel ja vaatan ainiti paremast küljeaknast välja. Mu pilk kohtub kümnete meestega, vähemasti nii mulle tundub. Ma vaatan igaühega neist murdosa sekundist tõtt. Aeg jääb seisma. Ühega noogutan ja viipan, sest ma tunnen teda, ta on DJ. Ja kõik nad, need vanamehed ja poisid ja keskeas mehed, nad on kõik ju mu potentsiaalsed intervjueeritavad, eriti head maastikutundjad, tõelised informandid. Küll oleks huvitav kuulda, mismoodi nemad kõiki neid paiku nimetavad, mille kohta mõisakaartidelt uurisin ja mida kavatsen veel täpsemalt uurida ka EKI kohanimekartoteegi ja teiste allikate alusel. Oeh, ja nad kõik ajavad siin ju hoopis muud asja, nad on jahimehed. Ja neid on nii palju. Meid on kümme ja meie läheme matkale. Neid on võrreldamatult rohkem. Mõtlen, et nii kummaline, kuidas teatud tegevused ja organisatsioonid toovad metsa nii palju inimesi ja teatud tegevused jälle hoopis vähem. Aga noh, tegu on ju hoopis erinevate formaatidega ka. Ei kujutakski ette väga suurt matkaseltskonda.

Kui jahimehed mul aegluubis silme eest läbi venivad, igaühes omaette kosmos, siis on mul kehas veel kerge blokk, ma ei taha näha surnud põdrapulli, kelle nad meie autos olevate kohalike naiste teada täna maha lasid. Ma ei suudaks seda vaadata. Ükskord sattusin kuskil Ardu taga, Saueaugu Hiiemäelt tulles, nägema, kuidas jahimehed verist põtra auto kastist maha lohistasid. Ma tean, et jahimeestel on ka oma kombestik ja nad austavad loomi ja jaht tundub mulle igal juhul vastuvõetavam kui loomade pidamine kitsastes tingimustes, aga ikkagi ehmatan ma sellist asja nähes. Rohkem ei taha. Meenub ka Tartus läbi klaasi lillepoodi jooksnud põder, suures vereloigus, silmad agoonias netilehe avaartikli suurel pildil. Ei taha rohkem. Üldse ei taha, et nii. Aga ma ei näe ühtki surnud põtra, ainult jahimehed voolavad mu silme ees ja ma muudkui mõtlen, kuidas küll neid küsitleda. Kummaliselt sügav hetk.

Kulgeme üle Vilsamäe kiigekoha. Ma katsun oma banaanid ja värgid, mis ma kiirelt Jaama poest ostsin, kotti statiivi kõrvale ära mahutada, siis kaardid ja kohanimed ja ühe pärimusteksti enne rabasse sisenemist telefoni laadida, sest ei tea ju mis rabas levi teeb.

Jätame autod samasse kohta Metsanurga talu juurde, kus hoidsime neid ka eelmisel korral. Imelik on natuke, sest Arnet ei ole. Arne ju leppis eelmisel korral pererahvaga kokku. Nüüd on õuel vaid koer, kes haugub meile järele just sellise häälega, et miks te siis nüüd meile ei tule, kui te siia parkisite, miks te metsa lähete.

Aga metsa me läheme. Neoonkollaste helkurvestidega. Natuke kummaline on. Nagu oleks lasteaia rühm. Mõtlen, et kas ütlen naistele, et veste ei ole ju nüüd enam vaja. Jahimehed on kõik metsast väljas. Seisavad seal Nurga talu juures kosmilises rahus. Aga noh, mine tea, ehk on ikkagi vaja, kummaline piirkond ju.



Teel Seljamäele on mõned tüved kenasti meile väravaks. Nüüd siseneme. Meenub Mikk Sarv, kes õpetas meelerändusid tegema ka siin, keskmises ilmas, füüsilises ruumis. See on häälestuse küsimus, kas oskame end sättida ümbrust kuulama, kas oskame keskenduda või laseme mööda maad ringi lihtsalt pilla-palla oma mõtetest tulvil. Selline väravakoha äratundmine maastikus aitab keskenduda, aitab tulla kohale, aitab ümbruses enam märgata.



Lähen ka sammaldunud tüve alt läbi ja teen sisemise liigutuse, tervitan kaitseala, teistmoodi ruumi, millesse siseneme. Edasi kõndides tunnen, et olen ikkagi ärev. Mäletan eelmisest korrast, kuidas võttis algul aega, et linnalik müra maha rahuneks. Eelmisel korral oli nii selgelt tunda, kuidas loodus on kõik kohal, ainult mina ei ole, minul läheb aega, et kohale tulla, linnamüra peab minu sees justkui maha käima, vaibuma, maanduma. Eelmisel korral see õnnestus. Praegu aga on meel ärev. On erakordselt tihe tööaeg. Spontaanne matk oli vaja mahutada teiste tegevuste vahele, kusjuures just sellel nädalal tuli juurde veel mitu ootamatut tööd. Kõik see on mul peas. Kõik see on minuga siin ikkagi kaasas.

Jõuame Seljamäele. Vana hää tuttav koht. Siin me lesisklesime kuluheina sees, vaatasime taevast. Siin tekkis meil ehtne kõrtsu tunne. Jaa ja mul tekkis tunne, et siin võiks olla meie keskkonnaühenduse majake, vana talikõrtsi kohal. Siin on nii muhedad suured kuused, siin on nii vaikne ja rahulik. Ja nüüd avastasin suureks rõõmuks, et Seljamägi on koos ümbruskonnaga Mahtra looduskaitseala koosseisu arvatud. Eelmine kord siin käies tundus nii kummaline, et viibisime matka jooksul kaitseala piires tegelikult väga vähe, ehkki ümbrus on siin kõnekas ja kena. Nüüd on nii hää meel, et Seljamägi on kaitse all. Samas meenub mulle, et hoopis hiljem lugesin kuskilt, et Seljamäel toimusid Teise maailmasõja ajal või veidi hiljem karmid sündmused, keegi lasti maha. Ma ei tahtnud nüüd seda asja uuesti üles otsida. Rahvale aga korraks mainin ja tõden kohe ka, et kus selliseid asju ei oleks, neid on kõikjal Eestis. Kõigest lihtsalt ei teata, kõik pole aktiivses mälus. Sellised asjad on vaja andeks anda. Ja keskenduda kohalolule ja ilule. Samas kohas, samal maastikul on nii palju tervendavat ja hääd.



Näiteks on Seljamäel ka suurepärased noored kuused. Perfektsed jõulupuud. Lea mõtiskleb, et kui tahaks siin pärandkooslust hoida, siis oleks vaja neid puid raiuda. Mulle tegelt see mõte ei meeldi, sest need kuused on nii nunnud. Samas ma mõistan täielikult. Nii et kui siin tahetaks seda lagendikku hoida, siis võiks RMK selle platsi küll rahvale jõulupuude jaoks anda, nii oleks neist kuuskedest vähemasti rõõmu. Niisama hooga maha võtta ja hunnikusse ajada ja ära põletada küll ei tahaks. Aga noh, nagu matkalistega tõdeme, need nunnud kasvavad ühel hetkel suureks ja siis on siin paks kuusik. Aga paks kuusik on ka ju ilus. Ma ei raiuks siin eriti midagi. Kui riigilt selle koha oma keskkonnaühendusele küsime, siis võtame lambad ja need hoiavad siin platsi puhta, mõlgutame Leaga. Või noh, vähemasti heina hakkame siin tegema. Jaa, mägiveised!



Seljamägi on väga konkreetne mägi. Kahel pool on märgalad: loodes Habaja mõisa kaardi järgi Veike raba ja kagus Seljamäetagune heinamaa, mis kuulus Siuge küla taludele. Veike raba on siinses keeles Väike raba. Niisugusena ta võikski kaardil olla. Seejuures meenub mulle meie Vana ehk mu Mahtra vanaisa ema, meie vanavanaema, kes oli üleni Mahtra inimene, sügavuti siit pärit. Tema ütles mu õele Marjule alati „veike eit“. Ja ta ise oli Luige Anna, Mahtra Luige talust. Vana matuste ajal, see oli 1986. aastal, oli Mahtras talu suur tuba rahvast täis ja meie õega vaatasime täiskasvanute selja tagant, nende püksisäärte, käelabade, pintsakuservade ja mustade kleitide vahelt akna all seisvat Vana kirstu. Kui pastori kõnes kõlas Luige Anna, siis Marju, meie veike eit, hüüdis heleda häälega üle talutoa „Luige Anna!“ See on mul nii hästi meeles. Kummaline, kuidas sellised mälestused käivituvad lihtsalt üht vanapärast sõna lugedes. Veike raba. Veike eit. Luige Anna.

Seljamäe edelaservas on kalda pääl kena sarapik. Leiame Lyga korralikud loomarajad ja läheme neid pidi rabasse. Kohe avastame me end rikkalikelt jõhvikamätastelt. Unustume korjama ja sööma. Erakordselt suured ja hääd.



Siis liigume, on jändrikku männikut, on hõredat roogu. Ma vaatan kaarti, vaatan kella ja hakkan mõnevõrra pablama. Kontoris tundusid vahemaad kaardil palju väiksemad. Nüüd on korraga maastik kuidagi välja veninud ja kohutavalt lai. Ma ei saa aru, kui palju seda metsa veel on, enne kui jõuame Kõrgerabani. Ma tunnistan endale, et olen närvis. Ja tunnistan, et see on ju esimene kord Ulmuliste kaitseala tundmaõppimiseks mõeldud matkadel, kus olen vastutav matka kulgemise eest ja läbin plaanitud trajektoori ise ka esimest korda. Olen Ulmulistega käinud 2015. aasta sügisel ja 2018. aastal vabariigi aastapäeval Ulmu allikal, see maastik on mulle aga ammu hästi tuttav ja tean, kuidas ja millise ajaga liigume. Nüüd on korraga ärev ja hoomamatu. Erki liigub aga täie rahuga ees, neoonvestides matkalised ta järel. Meiega on ka kogenud matkaja Andres, kellel on korralik navigeerimisäpp. Mina aga olen lollilt ärevil. Mulle tundub, et meil läheb palju kauem aega kui plaanisime. Erkil on ju vaja kl 15 sõitu minna ja meie pole veel poolel teelgi.

Naised vaatavad aga täie lustiga põdrajälgi, söövad muudkui jõhvikaid. Ly korjab osa jõhvikaid pudelisse vee sisse ujuma, ütleb, et vesi on niiviisi väga hää. 

Unustan enda mõistuse ärevuse hetkel, kui mu ees avaneb kummaline hämar sisemiselt mühisev männik. Keskmist kasvu vonklevate tüvedega männid moodustavad ruumis justkui lõputu mitmemõõtmelise struktuuri, mis liigutab ja seisab korraga. Mul on tunne, et me läheme nüüd millestki läbi. Millestki, mis ei ole tavaline. See on justkui Arne jaoks keelatud ala ümbritsev sfäär. Mul on tunne, et just siin Arne ringi pööraski, siit ta ei saanud läbi. Ma pean seda muidugi talt üle küsima, aga selline tunne on. Omamoodi muinasjutumets. Keegi nagu vaataks või kuulaks või ümbritseks tähelepanuga.



Liigume vaikides sellest sfäärist läbi ja kohe tõusemegi Kõrgeraba lagendikule. Maastikukogemus on siin hoopis teistsugune, taamal paistavad rabasaared. Ahaa, siin, see on ju Soovõhmas ja see sääl on üks Habaja mõisa kaartidel nimeta mäekene kihelkondade piiri ääres, see sääl tõenäoliselt Olafi järgi Pärnamägi, mille kõrval on kohe Purimägi. Kõik on käe-jala juures. Võta aga ja pane ajama, jõuad kohe kohale. Hoopis teine tunne võrreldes selle kummalise hämara männimetsaga, kus ma ei saanud aru, kui kaua ja kuhu suunas me liigume.



Otsustame, et teeme Kõrgerabas grupipildi. Tõestuseks Arnele, et me tõesti oleme siin. Ja mälestuseks kõigile. Ühtlasi on rabas seltsilistega ühispilditegu meil juba hääks traditsiooniks. Ma asin kotist välja oma uhiuue väga korraliku Sirui statiivi ja avastan kohe, et fotoaparaadi küljes olev tald ei lähe lihtsalt statiivipea külge, keeldub. Olen täiesti hämmingus, kuidas see saab nüüd juhtuda? Teeme rahvaga nalja, et no näete siis, ongi imelik koht, isegi statiiv ei taha töötada. Lagedal rabal puhub tuul, õhus on uduvihma. Ly telefon paneb siin pildi taskusse, ehkki akut on veel omajagu. Matka järel Maa-ameti kaardirakenduses Kõrgeraba vaadates kaob mu kontoris internet. Ikkagi on kummaline.

Vaatame veidike veel ümbruse rabasaari ja katsume siis ruttu edasi liikuda, et mitte kaua tuule käes seista. Erki aitab naised üle älveste. Ma jään omapead. Vaatan rabasaari. Pildistan. Ja korraks keskendun. Vaatan kohta sisemise silmaga. Kohe kerkib Kõrgeraba kohale ülipeenest valgest valgusest ovaalne portaal. Ma olen neid hakanud portaalideks nimetama. Mind pole keegi kunagi sellistes asjades süsteemselt õpetanud. Ma olen küll käinud Miku šamaanikursustel ja õppinud sisemise silmaga vaatamise üldpõhimõtteid. Olen käinud ka mitmel indiaanitseremoonial. Keegi pole aga mulle õpetanud, mida kõik see tähendab, mida ma näen, mis see on, mida ma näen. Kuivõrd sellised peened teatud kohtades avanevad ovaalid on üksteisega sarnased ja kuivõrd neist taju läbi viies pääseb täiesti teistesse reaalsustesse ja kosmostesse ja täiesti teistsuguste olendite juurde, siis ma olen neid hakanud nimetama portaalideks. Ja veelkord, ma ei ole seda asja süsteemselt õppinud ja ma ei väida selle asja kohta midagi. Lihtsalt olen vahel julgem ja jagan. Ja üldiselt ma üldse niiviisi ei vaata, sest seda kraami on väga palju. Siinses reaalsuses on ka piisavalt huvitav ja ilus. Ja ma tunnistan, et kõik see võib toimuda vaid minu peas. Samas tõenäoliselt toimub samasuguseid asju ka teiste inimeste peades ja neis asjus võib olla fenomenoloogilisi sarnasusi ja seaduspärasid. Ja lõppeks, kas on üldse midagi mis ei oleks meie peas? Kas me mitte ei koge põhiliselt ennast? Kas mitte kõik see, mis me siin kogeme, kõigis kihistustes ja olekutes, kas mitte kõik pole meie enda projektsioon, miski millesse me lihtsalt usume, miski mida me kujutame ette?

Ma lebasin hiljuti Juuru kogudusemaja taga õues murul külma sügisvihma käes, leilist tulnult, rahunesin ja vaatasin, ja nägin taas, et ma olen tõesti kõik selle välja mõelnud. Ja see on tegelikult Jumala kogemus, see on jumalanäolisuse kogemus meis. Vaim on kõik välja mõelnud, kõik loonud. Ja see kogemus on nähtav vaid korraks, vaid teatud seisundis, ja juba olme me jälle oma väiksemas minas, inimlikes projektsioonides, kuid ka see on lihtsalt miski, mida Suur Vaim endaga teeb.

Ma ei plaaninud üldse ontoloogia alale liikuda. Lihtsalt see portaal, see tohutusuur püstine ovaal Kõrgeraba kohal, otsaga raba keskel, kahele poole üles painduvate peente valgustega, mis ulatuvad taevasse, nõnda et ovaali ülemist osa pole nähagi. See on lihtsalt nii suur. Sarnased portaalid on vahel kivide kohal, oluliselt väiksemad. See siin on aga väga suur. Ma vaatan seda vaid mõne sekundi. Ei saa kauem. Teised liiguvad eemale ja mina ei saa siia jääda vaatama. Nõnda on tavaliselt rabas käies minu sisemised kogemused vaid hetked, mida ma ei laienda või mida mul laiendada ei lasta. Loossalus näiteks, Keskkonnaklubi nostalgiamatkal, jäin ma ka korraks niiviisi teistest eemale ja nägin, kuidas rabasaarest väljus tohutu kiirendusega, konkreetne UFO-taldrik, selline tumedast hallist metallist ketas. Samal hetkel reaalsus taldriku väljumiskohas väreles ja venis ja võttis seejärel kohe taas „normaalse“ oleku. Jah, selliseid on näha rabasaarte sees. Vahel on nad helevalged ja hiilgavad.

Novot, kõik see on vaid vähene ja põgus reaalsustepiiri paotamine, millega ma üldiselt ei tegele, kuid mis minuga aegajalt lihtsalt juhtub ja mida ma üsna julgelt olen ka kogu oma akadeemilise elu jooksul rohkem või vähem avalikult tunnistanud. Ega ma päris hästi akadeemiasse ei sobi ka selle pärast. Samas on mu meelest aus teha nähtavaks oma maailmakogemuse mitmeplaanilisus. Ja kohapärimuse ja pärimuspaikade juurde naastes: kord ütles mulle Juuru rahvamaja juhataja Terje, et „Jüri, ma väga tahaks lugeda Su raamatut kohapärimusest, aga veel rohkem tahaks ma lugeda sellest, mida sina neis kohtades koged ja näed.“ See Terje lause on mulle meelde jäänud ja ma olen mõelnud, et hää kohapärimuse raamat julgustab kõigepealt igaüht ise minema loodusesse ja kogema kohti otse, ilma lugudeta, ja seejärel lugema vanu pärimustekste ja huvi korral autori tänaseid kogemusi. Sest pärimus ei ole ju tegelikult midagi muud kui tekstide üleskirjutamise aegsete inimeste maastikuinterpretatsioon, kogemuslood, mis on ühtaegu inspireeritud parasjagu kultuuris populaarsetest motiividest. See, mida teati ja tunti paikadega ühenduses 20. sajandi algul või 19. sajandi lõpul ehk rahvaluule kogumise ajal, on kindlasti oluliselt erinev sellest, mida kogeti näiteks 200 aastat varem või mida kogetakse praegu. Samas on olemas kindlasti ka teatud fenomenoloogilised järjepidevused, teatud sisemised seaduspärad, mehhanismid, funktsioonid, mis püsivad ajast aega. Just see püsivam osa inimkogemusest huvitab mind. Kas 200 aastat tagasi nägid inimesed neidsamu peeneid ovaale? Kuidas nemad neid nimetasid? Taevaväravateks?



Jah, ma ei saa kaua taevavärava ees seista, ma lähen ja hüppan ka üle älveste ja jõuan taas teiste järel sessesamasse tumepruuni struktuuri, mis ümbritseb sfäärina justkui kaitsetsoon lagedat Kõrgeraba. Teised ootavadki mind. Räägime, et oleme rabas kõik koroona ära unustanud. Nii hää on olla. Ja varsti paistabki juba Tammikumäe põhjapoolne ots, mis on üleni lagedaks raiutud, mõni seemnepuu siin-seal püsti.

Läheme üle kraavi. Rahvas istub kändudele ja pakib lahti toidukotid. Mina taipan, et ületasime just olulise kihelkondade, mõisate, külade ja tänaste maakondade piiri. Lähen teen seepeale kraavist pilti.



Tammikumäel pole tammesid. Küllap kunagi oli. Räägin oma lapsepõlve tammeloo, kuidas mu vanaisa isa, Mahtra Männiku Jaan tõi kord Hammassaarelt väikese tammekese oma talu õuele, see oli tõenäoliselt kuskil 1920ndate aastate lõpus ja kuidas siis mina väikesena 1980ndate algul korjasin selle tamme tõrusid, tõin meie Rapla majja ja panin lillepottidesse mulda. Issi aga vaatas, et laste mängumuld on trepi peal ja läks tühjendas potid lillepeenrasse. Varsti sirgusid sääl kenad tammed, kellest ühe istutasime me Rapla maja aiaväravasse. Teise istutasin Mahtrasse kiviaia äärde, kus on kõigil meie põlvkonna lastel oma puu. Ja nüüd kümmekond aastat või veidi enam tagasi korjasin meie Rapla tamme tõrusid, panin ema peenrasse sirguma ja kui nad olid juba parajad poisid, siis viisin maale Vanajaanile suure tamme ligi ja istutasin uue tammesalu. Kaitsesin tammesid kitsede ja jäneste eest võrkudega, isa ja ema käisid neid suvel kastmas, kui ma pikemalt kaugemal olin. Isa ütles veidi enne oma surma, et käis maal „Jüri tammikus“. See oligi viimane kord, kui ta maal käis. Ma olen ette kujutanud, kuidas ma kunagi vaimus lendan nende tammede latvade kohal ja tüvede vahel, kui nad on saja-aastased, kahesaja-aastased, suured vägevad puud. Sest minu eluaja jooksul jõuavad nad küll päris ilusasti kasvada, aga oma täieliku mõõtme saavutavad nad pärast minu surma. See on ju kindel. Ja ühtlasi on mu tammesalus jõudnud Hammassaarelt pärit tammesugu taas oma kodukanti, sest mu talule kuulub ka vana heinamaa meie looduskaitsealal Hammasaare raba ääres. Hammassaarest ja tammedest võin veel pikalt kõnelda, nende sisemisest olemusest, aga jäägu see selleks ajaks, kui matkadega kaitseala lõunaossa jõuame.

Tammikumägi on üsna trööstitu koht, suured puud on maha võetud, mitmed seemnepuuks jäetud puud on tuul ümber ajanud. Teen pilti. Teised kanduvad vanale taliteele. Lähen neile järele. Talitee on lõuna poole liikudes üha selgemalt näha. See on siin olnud tõenäoliselt ürgajast alates. Mulle meeldib öelda „ürgaeg“, see on nii vana, et keegi ei saagi aru kui vana, hoomamatult vana. Igaljuhul on see Tamsi küla Kivisillalt üle Tammikumäe põhja suunas viiv talitee samal kohal juba Rootsi ajal, olles märgitud Kuimetsa mõisa kaardile. Tõenäoliselt on ta aga palju vanem.



Rabast taliteele jõudes tekib täiesti moodne kiirtee tunne. Senise mätaste vahel sumpamise ja raiesmikus ragistamise järel annab ta hää kiirenduse, nii et matka lõpuosas on selge, et ega me väga palju plaanitust hiljem autodeni jõuagi.

Teeme taliteel metsa vahel peatuse ja ma tutvustan mõisakaartidelt leitud kohanimesid. Habaja mõisa alast on säilinud vaid mõned kontuurkaardid, millele on kantud kohanimesid üsna hõredalt. Kõrgerabast kagusse jääb kolme mõisa, Habaja, Harmi ja Kuimetsa ühine piiripunkt, napilt säälsamas on ka Saumetsa poolmõisa, Kuimetsa ja Habaja piiripunkt. Nii et kui arvestada sellega, et Habaja maa jookseb sinna põhjast-loodest kui ka idast-kagust, siis kokku kohtuvad ses piirkonnas viis maaüksust. Kohta nimetatakse Ristimännikuks, ka Ristimänniku heinamaaks, Ristimänniku aruks. Ühel vanal piirikaardil on mu mäletamist mööda ses kohas piiritähiseks ka suur puu. Ristimännikus olid Siuge küla heinamaad. Paraku pole Habaja mõisa meieni säilinud kaartidele märgitud enamiku Kirivalla turbamaardlast lõunasse ja edelasse jäävate soosaarte nimesid. Kirjas on vaid Suuresoo mägi ja selle lähedal Suur soo. Loodetavasti aitavad meid edaspidi nende osas teised kirjalikud allikad ja kohalikud teadjad.

Nii Habaja kui ka Kuimetsa mõisa maal asub peaaegu põhja-lõuna-suunaline piklik mägi, mida on 1795 aastal nimetatud Selleteese (?) mäeks, kui õigesti välja lugesin. Kas see tähendab, et mägi oli nii selle kui ka teese ehk teise mõisa, küla, kihelkonna maal? Keegi matkalistest täheldab, et „selle ja teise“ võis öelda mõlemat pidi, nii Habaja kui Kuimetsa pool olles. 1859. aastal on mägi kirjas kujul „Selletsi meggi“ ja Olaf Allikofi järgi on tegu Seliste mäega. Kavatsen kõiki neid nimekujusid veel täpsemalt kontrollida, Olafi puhul lisaks intervjuu kirjalikule kokkuvõttele ka helisalvestust kuulata.

Selleteese mäe kõrval Mahtra pool asub Punava soo ja soost idas Punava mägi. Kõrgerabast paistva Purimäe kohta on Eesti Rahvaluule Arhiivis üks õpilastöö, mille järgi elas Purimäel keegi kummaline mees, kes ilmutas ennast tulukesena, mis lähenedes kadus, kaugenedes aga süttis taas. Õpilase kaastöös on kirjeldatud ka soojõge, paksu metsa ja metsloomi ning Purimäe lähedal asuvat allikat, mille veega pestes muutusid juuksed ilusaks. Ralf Tamme abiga on Purimäe allikas enamvähem lokaliseeritud, vaja oleks ta veel ka maastikul üles leida. Allikas voolas Ralfi teatel väikest kraavi pidi suuremasse kraavi, mis omakorda voolab Soojõkke. Ralf ütles ka, et allikas asus Purimäest mõnevõrra eemal ja ta käis lapsepõlves säält heinaajal joogivett toomas. Õpilase kirja pandud pärimuse puhul on ühtlasi arusaadav, et orientiirid pole täpsed.

Tammikumäest kirdes asub Konnasoo, idas Kelkavehma (Kelguvõhma, pakub keegi), sellest lõunas-kagus Tõrvalauka mägi. Tõrvalaukamäe ja Tammikumäe vahel on Tammikumäe heinamaa, Tammikumäest läänes Marjasoo ja sellest edasi Miilivaru mets/mägi. Purimäest lõunas asub Puri soo. Muuseas, ma arvan hetkel, et Purimägi on saanud oma nime sellest, et see mägi on küllaltki kõrge, ca 5 m, ja konkreetne ja ma kujutan ette, et kui kunagi kasvas sellel ka salu, siis võis see mõjuda kui kõrge puri lageda soo servas.

Üks huvitavamaid kohanimesid Kuimetsa kohanimede poolest rikkalikel mõisakaartidel, on „Issandmeggi“. Seda võib lugeda ka Issandmägi ja see kõlab väga võimsalt. Samas hiljem on kohta nimetatud Isandsöödi mäeks. Isandsööt või Isandsöödi mägi asus Olaf Allikofi lapsepõlve talu Matsi heinamaal. Olaf rääkis, et kunagi oli keegi käinud Olafi isalt selle mäenime kohta seletust küsimas ja isa ei olnud midagi osanud vastata. Küsija oli aga pakkunud, et ju siis ses kohas üks isand kunagi sõi. Pigem on siin tegu söödiga ehk sööti jäetud kultuurmaaga. Mida sääl aga tähendab Isand või Issand, võime vaid mõlgutada.

Lähedal on olnud ka kaks Sandiristi-nimelist lagendikku. Mida siin tähendab sant ja mida rist? Kas kokku püha rist? Pühaku rist? Ehk on tegu katolikuaja kauge kajaga? Kuimetsa kuulus Tallinna naistsistertslaste ordule ja siin võis olla kloostrimõisa eestvõttel rohkem katoliikliku tähendusega kohti. Kohe meenub ka näiteks Nunnade kaev Kamara talu lähedal või esialgu ropuna kõlav Seamunni auk, mis võib vabalt olla ka Siimeoni auk. Ja mida siin kandis tähendavad need Neitsi-nimelised kohad, Neitsimägi, Neitsiauk, Näitsik? Kõige selle osas saame vaid mõlgutada. Ja minagi kandun praegu neist asjust kirjutama väga spontaanselt. Kogutud arhiiviteateid ja intervjuusid on palju ja selleks, et midagi süsteemset öelda, on need vaja koos EKI materjalidega korralikult läbi töötada.

Samamoodi jäävad edaspidiseks uurimiseks nii arhiivides kui maastikul terve rodu ilusaid rabasaari, mida Olaf kõiki järjest tundis ja kuhu loodetavasti varsti oma matkadega jõuame. Need on: Võhmamägi (ka Võhmasmägi, Võhmasmäe mägi!), Araksalumägi, Oovamägi (vanal kujul „Uwa meggi“), Raagemägi, Maalepalu mägi, Heinassalu mägi. Neist idas asub Suurraba, mida praegu nimetatakse ka Mahtra raba. Kivisilla talust läänes asub loogiliselt Kivisilla heinamaa. Talust edelas on Karra põlendik. Nurga talu juurest kagus on „Patemurra meggi“, tuntud ka Patermurru või Patemurru mäena. See on vana mõisaaegne paekivikarjäär, „patemurru“ tähendabki paemurdu. Sellised kohanimed jõudsin niisiis enne sügismatka mõisakaartidelt tänasele kaardile märkida. Suurt osa neist kohtadest loodame avastada järgnevate matkade käigus.

Oma väikese toponüümilise ettekande lõpuks jagan rahvaga mõtet kirjutada projekt, mille käigus kanname Kohapärimuse kaardirakendusse kõik meie kaitsealal teada olevad kohanimed. See oleks hää jõukohane sissejuhatus. Järgnevalt võiksime kaardistada juba pärimustekste.

Edasi liigume taliteed pidi mööda jahimeeste söödaplatsist, lakukivist. Nurga talu omanik on enda maa serva püstitanud aga jahikeelusildi. Olen temaga sügaval sisimas sama meelt. Olen ka oma talu maale mõelnud sedalaadi silte paigutada. Aga noh, see ajaks vist kümned mu potentsiaalsed informandid asjata närvi, nii et pigem loodan, et kütitakse ikka mõistlikult ja tasakaalukalt ja enamik loomi saab enamiku ajast rahus elada. Kummaline on muidugi jahikeelusilti lugeda just selles piirkonnas, kus sama päeva hommikul jahimehed hulgakesi möllasid.



Jõuame kohta, kus tee hargneb Kivisilla ja Nurga suunas. Kääname vasakule Nurga poole. Siin kulgeb õigupoolest metsasiht ja läbib Tammikumäest lõunas soist ala, kuhu on vist üks oskuslik jahimees kallutanud teetäiteks hunniku katkiseid ahjupotte. Selle vesise kohani jõudsingi 2019. aasta märtsis matka planeerides. Siis oli siin vesi nii kõrgel, et kippus üle säärikuserva.

Jõuame autode juurde. Täname üksteist. Erki kingib Leale ühe huvitava puust mängu. Palun inimestel kirjutada nimed märkmikku, et edaspidi teaksime kes täpselt osalesid: Lea Jalukse, Adres Org, Erki Toomet, Theia Helmoja, Reena Laur, Elen Helmoja, Saima Lubi, Aime Mahlapuu, Ly Renter, Jüri Metssalu. Need olid nüüd lõputiitrid. :)

*

Matk sai kuidagi järsku läbi. Olin just hakanud kohale tulema, häälestuma. Küllap jõuame edaspidi pikemalt. Eks novembripäev on ka üsna lühike. Ühtlasi on häämeel, et matk üldse pärast nii pikka pausi toimus. Meie teel oli ka palju kummalisi läbikatsumisi, millest läksime koos läbi ja mis kokkuvõtteks tegid päeva ka põnevaks. Ja vaid paaripäevase etteteatamisega kogunes nii tore seltskond. Aitüma kõigile! Hästi muhe oli! Järgmine kord siis läheme Kivisillalt siinseid ilusaid rabasaari vaatama.





19. oktoober 2020

 

sel soojal sügisel

igatsesin lörtsi

et ilm oleks sama hall

kui mu meel

ja me võiksime olla

temaga

üks

 

*

mu auto katus on jääs

suured pintsliga maalitud lilled

on rahulikult paigal

omal kindlal kohal

peened ja selged

lõpuks ometi

tuleb talv


18.10.20          Raplas             Võsa tänaval


2. oktoober 2020

 

nüüd on uus sügis

ja langevad lehed

hubisevad uutel maastikel

kukuvad õhtupäikeses

palmse huntkivi kõrvale

ja helehall kivi muigab

rahulolevalt

kiviks põgenend pruut

on kohal ja rahul

krants kaelas

koltund heinad põski paitamas

mina

olen ka siin

kas olen ka põgenend

koduste jamade juurest ära

ja saan siin endaks?


kuulan, kuis uusküla kalmes klõbisevad luud

ja jumalanna kivide kohal avanevad taevaväravad

sügavalt sihtkaitsevööndi sambla seest lamapuidu vahelt

leian vanapere villu lapsepõlvekivi

millel toimetas loobu nõid

loobun siin endast, enda loost

lihtsalt imestan

kivide kohale kerkivaid ülipeeneid kirkaid ringe

lahemaa perede sajandite sügavust

ja mõisahärrade mälestusmärke


poeg püstitas siia kivisamba oma isale

ja isa mõisa väravasse kellatorni oma lastele

läbi käimiseks 

läbi aegade

sisse ja välja

aegade otsani


ma tean, et ka minu aeg saab läbi

ja mu töö on mu monument

isale, perele, peredele, maale

sammas salvestustundidest

videokaadritest väravatorn


seisan ilumäe hiieniinepuu sees

pehastund ohvripaelte, küünlajuppide ja kõdunevate andide keskel

ja vaatan ülesse

puhastesse kultuurkihita lehestikesse

ja taevasse

Vaim ütleb mulle:

kui sa soovid tõelist rahu

kui soovid lepitust

siis tuleb sul teenida vaid Üht Isa


kogu monument

kõigi me pärand

hakkab läbi paistma

kergenema

hiilgama

see on Tema

ja Ta pärisosa

 

01.10.2020      Uuskülas Tooma talus

 


4. veebruar 2020

Grand Grant


Kuskil äärelinnas toidupoe hallis fuajees on pangaautomaat ja lillepood. Inimesed trügivad tipptunnisaginas minust mööda, litsuvad oma halle sulejopesid üksteise vastu. Mina olen litsutud lillepoe tulbiväljapaneku ja pangaautomaadi vahele. Ma ootan, et see pikk härra oma toimingud lõpetaks ja ma pääseksin ka automaadi juurde. Tal läheb aega. Ta tõstab rahulikul ilmel automaadi lõugade vahelt tuhandedollariste pakke suurde musta prügikotti. Prügikott on suuremgi kui automaat, aga masin väljutab endise hooga rahapakke, mida pikk härra muudkui oma kilekotti tõstab. Ma jään toimuvat ainiti vaatama. Silmitsen rahapakke, härra pikki peenikesi sõrmi, ta pintsakunööpe ja ei mõtle midagi. Korraga märkab pikk härra, et ma teda jälgin. Ta vaatab mind täiesti emotsioonitult, üks rahapakk käes. Automaadi lõuge vahelt lõmpsab välja järjekordsed tuhandedollariliste pakke, need kukuvad sops ja sops 1990ndatel ehitatud äärelinna toidupoe fuajee väsinud põrandaplaatidele. Sops ja sops. Ja meie pika härraga muudkui vaatame üksteist, tal rahapakk käes, minul oma kõhn maksekaarditasku. Ja ma endiselt ei mõtle mitte midagi. Mulle tundub, et pikka härrat täidab samasugune meeletühjus. Ja raha muudkui sopsub põrandale hunnikusse.

Järsku viskab pikk härra pihku püsima jäänud rahapaki kilekotti ja kõnnib lihtsalt minema. Litsub ennast tunglevate palgapäevaliste ostlejate hallide sulejopede vahelt läbi ja tüürib peaukse suunas. Selle lõuad lähevad lahti ja härra kaob nende vahele. Samal hetkel, kui uksed härra selja taga kinni sõidavad, paneb rahaautomaat oma lõuad kinni. Ma silmitsen vaikset automaati, peaaegu dollaripakke täis topitud musta kilekotti ja rahahunnikut koti kõrval automaadi ees maas. Raha on samamoodi täiesti vaikne ja tühi nagu mina ja nagu see härra, kes just siit läks. Ja inimeste trügimine mu ümber on mähitud totaalsesse vaikusse. On ainult suur trügimine, tühi trügimine, rahahunnik, kilekott, vaikus ja mina.

Mitte keegi ei märka, kui ma tasakesi, justkui autopiloodil kummardun ja maas vedelevast hunnikust esimese paki kilekotti tõstan. Siis teise, kolmanda. Trügimine läheb korraks intensiivsemaks, nagu keegi ärritaks mesilassülemit, vaikus aga püsib. Ma panen koti kõrini raha täis, sakutan pakid tihedamalt kotti sisse ja sõlmin musta prügikoti suu korralikult kinni. Asin koti selga. Mu tiivanukkidele tundub, et ma olen taas jõuluvana ja astun kohe Järlepa Rataku-metsa niiskete tüvede vahelt lasteaialaste särasilmsesse vaatevälja. Ma juba nagu kuuleksin rõõmsat kilkamist. Aga ei, ma ei ole jõuluvana, ma olen lihtsalt mina, mul on seljas suur must prügikott, täis tuhandedollarilisi. Ma litsun ennast hallide sulejopede vahelt läbi. Pelgan, et ehk ei pea kilekott litsumisele vastu, aga kõik on korras. Ma kaon sama sujuvalt nagu pikk härra äärelinna toidupoe liuguste lõugade vahele.

Prügikott rahaga seljas, püüan ma orienteeruda selles lõputus akendeta kolossis, kus olen korduvalt varemgi käinud. On see spaa, on see midagi vana linnahallilaadset, mahajäetud kontserdimaja, hotell? Kõige rohkem justkui hotell, millel pole ühtki akent, millel on hulk lifte, koridore, tubasid, trepikodasid, ja mille keskosas on suur hämar nõukogudeaegse tumepunase mistravaibaga vooderdatud saal, tohutult suur ja kõrge pime kuubik, mille erinevatel tasanditel metallreelingute ääres paiknevad nõukabosside eksklusiivsed lauad kalamarja ja vodkaga. Põlevad hämarad vanatoomaselambid. Ringi liibuvad nomenklatuurile meelepärased tibid, kintsud üleni paljad ja pikad voogavad suled soengusse pistetud. Kohe algab keset seda mistraga vooderdatud kolossaalset kuubikut varietee-etendus. Ma katsun, et ma enne siit oma kandamiga läbi pääsen. Keegi ei märka mind, ehkki ma seda kardan.

Pääsen kõrvaluksest välja koridori. Astun lifti ja sõidan kuhugi. Kui liftiuksed avanevad, seisab mu ees koridoris mu surnud saksa keele õpetaja ja vaatab mind tõsiselt läbi suurte nõukaprillide. „Also, Jüri, gehen wir jetzt?“ on ta ikka sama konkreetne kui kooli ajal. Hästi, lähme siis, mõtlen ma, asin prügikoti paremini selga ja me astume mööda hämarat ühegi aknata nõukakoridori edasi. Mõlemal pool on hotellitubade uksed. Õpetaja sammub mu ees, seljas tumetürkiissinine naistepintsak, niisugune nagu õpsid armastasid 1990 ikka kanda. Ta kõlistab pika pintsaku sügavas küljetaskus klassiruumivõtmetega, peatub ühe numbritoa ukse ees, pistab klassivõtme võtmeauku ja avab ukse. Mul on tunne nagu valguks minu eel, kahelt poolt mind hooga klassituppa kümned mu kaasõpilased, aga ma ei näe neid, ainult tunnen, kuidas nad trügivad kahel pool mind, et klassi pääseda ja haarata endale õppeaasta algul klassiruumis parimad istekohad.

Ma seisan, suur must kilekott tuhandedollarilistega seljas, ukse ees, kahel pool mind tõmbab klassikaaslaste viirastusetuul. Õpetaja seisab paar sammu uksest seespool, ümbritsetuna pimedusest. Ruumis pole midagi ega kedagi näha, ainult mu saksa keele õpetaja. „Komm rein!“ käsib ta konkreetselt. Okei, astun üle läve. Ukseaugu hämaras valguses näen ruumi sisemuses vaid üht koolipinki, sellist kandilisest rauast kokkukeevitatud lauda, puidust plaadiga. „Pane see siia,“ läheb ta millegi pärast eesti keelele üle. Asin prügikoti seljast koolipingile. „Jaga ära,“ ütleb ta konkreetselt. Mismoodi, jagan ära, mõtlen ma. „Jaga ära ja kõik,“ ütleb ta, justkui oleks ta mu mõtteid kuulnud, ja astub klassiruumi pimedusse. Vaatan talle järele. Ta peatub korraks, valguse ja pimeduse piiril ja küsib: „Kuidas Marje ja Jaan elavad?“ Marje ja Jaan, meie kooli huvijuht ja direktor, on mu parimaid sõpru. Kehitan õlgu ja vaikin. „Vii tervisi,“ ütleb saksa keele õpetaja endise tõsiduse ja konkreetsusega. Ukseaugu hämar valgus läigib ta suurtel nõukaprillidel. Ta pöördub ringi ja kaob toa sisemuse pimedusse.

Ma seisan avatud ukse hämaras valguses klassipingi juures ja märkan, et pingi kõrval on tool, samasugusest kandilisest metalltorust kokku keevitatud konstruktsiooni ja puidust plaatidega. Toolil vedeleb tühi lilleline sukk. Või kott. Ma ei saagi aru. Suka jaoks oleks nagu liiga jäme. Koti jaoks oleks nagu liiga piklik. Aga ilus värviline on. Jaga ära, no okei, ma katsun siis ühe osa näiteks siia sisse panna ja selle kellelegi viia. Nii, dollaripakid mahuvad kenasti selle kummalise lillelise vibaliku sisse. Kena täidetud lilleline sukk. Või sokk. Jah, jõuluvana moodi tunne on jälle. Okei, ma panen ühe paki igaks juhuks omale tagataskusse ka.

„Nii, lähme nüüd!“ ütleb õpetaja valjult pimedusest jälle välja astudes ja mind uksest koridori suunates. Ma ehmun. Astun ruttu välja. Suur must prügikott jääb klassiruumhotellituppa. Õpetaja paneb ukse kiirelt mu seljataga kinni. „Los!“ tõukab ta mind enda ees. Mul on suur lilleline sukk seljas, see läheb aina suuremaks. Nüüd on juba jõuluvanakoti suurune. Okei, okei, ma lähen. „Schneller!“ kostab nüüd juba Saksa ohvitseri kärkimist. Ja ma tunnen püssikaba tõuget oma õlal. Mind surutakse raske lillelise suka all pooljoostes hämara nõukakoridori otsaukse suunas. Või on see nüüd juba Prora. Ma koperdan prahi ja klaasikildude vahel. „Los!“ kamandab ohvitser uuesti. Ja ma kukun läbi pimeda koridori otsaukse valgusküllasesse lasteaiatuppa. Mu suur lilleline sukk lendab inertsiga aegluubis üle mu õla rühmatoa keskele ja plahvatab. Dollarid lendavad kõikjale. Lapsed kilkavad ja juubeldavad, püüavad õhust dollareid. Rahasadu muudkui kestab. Nüüd juba kõik tantsivad dollarisajus, lapsed ja kasvatajad.

Ma olen asendis, kuhu kukkusin, kõhuli rühmatoa seina ääres. Ajan ennast tasakesi püsti, vaatan selja taha, seal ei ole ust, on ainult heleroheline sein, millele on maalitud naksitrallid. Lapsed ja kasvatajad tantsivad konstantses dollarisajus. Päike paistab kõigist külgedest läbi suurte maast laeni akende, valgustab kõik läbi. Ülevalt sajab muudkui raha. Ja valgus paistab läbi rahasaju. Ja mul on jube piinlik, et ma ühe paki endale tagataskusse panin. Ma tahaksin selle taskust välja võtta ja visata ka õhku lendama, aga ma ei julge, sest ma kardan, et keegi näeb.

Hiilin mööda seina ühe valgusküllase akna juurde, komistan ja kukun läbi akna alla kiiskavasse laotusse. Kukkudes koban oma tagataskut ja tunnen, kuidas tuhandedollarilised sääl pungitavad. Ma tahaks sellest pakitsusest lahti saada, aga ma ei julge kätt sinna panna ega raha välja võtta, sest ma kardan, et keegi näeb, et ma tahtsin osa raha endale jätta. Isegi siin lõputus kiiskavas laotuses, kus ma kukun täiesti ihuüksinda, kardan ma seda rahapakki enda tagataskus, ma ei julge seda puudutada. Jah, eriti siin kardan ma, et mind nähakse, siin olen ma üleni välja joonistatud, läbi valgustatud. Ja ma ei saa midagi teha, ma ei suuda midagi teha, ei julge. Ainult kukun.

Kuni ma maandun lartsakaga Lossi tänava ülemisel otsal Inglisilla ligidal. „Inglid püüdsid su kinni“ ütleb hääl taevas. Vaatan Inglisilda, see on tohutusuur sujuv ja hele kaar, mis algab lõputus päikselises laotuses ja lõpeb samasuguses kiiskavuses. Ja Toomemägi on hele ja paljas ja mõõtmatult suur libe klaasmuna. Ja allpool paistab otsatult ilus vana linn oma tornide ja väljakutega. Ma olen väga kõrgel linna kohal kiiskaval klaasmunal helendava ülipika Inglisilla serva all ja vaatan kogu seda ilu täielikus hämmingus. Katused säravad punaselt ja hooned meenutavad mulle Hispaaniat.

„See on maailma kõige pikem tänav,“ teatab hääl taevast pidulikult, kui silmitsen alla sügavusse kulgevat Lossi tänavat. „Siit on kaks kilomeetrit konstantset tänavat kuni merepinnani! Ja see, ja see-ja see oooonn....“ tõstab hääl pinget. Ma vahin ringi, ei oska arvata, miks selline pidulikkus ja pingetõstmine. „See on, kõikide lemmik, suursugune ja üllas, lõputult lahke ja poolehoidu väärt, söör, kõrgeausus ja hiilgus, härrraaaaaa Grand Grant!“ hüüab hääl taevast ja samal hetkel prantsatab minu ette Inglisilla ligi tohutusuur ja läikiv must limusiin, Union Jack reipalt vardas prink. Ühest limusiini kõrvaluksest pistab pea välja seesama pikk härra kaubanduskeskusest ja hüüab lõbusalt: „Hop on, hop off, whatever! Enjoy!“ Samal hetkel klõmpsab limusiini päraluuk lahti ja minu ees avaneb auto punase plüüsiga vooderdatud mugavussisu. Härra Grand Grant vedeleb eespool diivanil ja viipab mind sisse. Ma vaatan kahtlevalt ringi. Ma ei märka ülipikal lõputusse sügavusse suunduval Lossi tänaval ühtki hingelist, ka Inglisillal ega munajal Toomel. Auto sisu on nii kutsuvalt mõnus ja härra nii lahke, et mu keha hakkab tasakesi autopärast sisse ronima, ehkki mu silmad on imestusest pungis ja mõte veel tõrgub. Jah, aga ma olen tegelikult ju nii väsinud kogu sellest jamast, totaalselt ületöötanud, ma võin ju seda endale lubada, lasen mõtte ka kehale järele ja tunnen, kuidas mu lõhkistest gümnasistiteksastest paljastatud karvased põlved puutuvad auto plüüssisuga. „Otium reficit vires!“ hõikab härra Grand Grant. „Close the door, lets drive!“ Ma tõmban mõnusa sopsuga auto suure päraluugi kinni ja sohver laseb limusiini sussi ringi. Auto rebib kohalt, tõmbab külje ette ja ma lendan ülipehme plüüsdiivani embusesse. „Lets do it! Lets kick their asses!“ huilgab härra Grand Grant auto sisemuses, kui me sööstame mööda lõputut Lossi tänavat alla.

Auto tõmbab teistpidi külje ette ja ma lendan teises seinas olevate punaste diivanite kaissu. Turvavöösid muidugi ei ole. Korraga virutab autojuht masina keset tänavat pöörlema. Limusiin siseneb totaalsesse piruetti. Mu sisikond tahaks ennast mööda klaasi laiali määrida, ma klammerdun diivani seljatoe külge ja surun jalad vastu teist diivanit. „Lets daaannce“ hõiskab pikk härra, kes meenutab mulle üha enam prints Philipit. Ou, duke of Edinburgh, his royal highness, katsun ma tiitleid meenutada. „No reason to worry! No reason to overthink! Let it go!“ huilgab härra ja pikk auto hakkab keset kolossaalset Lossi tänavat, keset piruetti paisuma. Autojuht naerab laginal ja riivib vastu tänavat palistavaid hooneid maha auto nina ja pära. Ma värisen üle keha ja minu pilk asetub väljapoole mind ja jõllitab kuskilt auto lae alt mu diivaneisse klammerdunud keha. Me sööstame aina paisudes Lossi pidi alla. Autost on järel võibolla ainult pool. Härrad eespool naeravad ja nende totaalne ürgne homeeriline naer hakkab autot ka seest poolt sulatama. Väljapoolt sulab metall värvilistesse, totaalselt ilusa ülipika Lossi tänava majadesse ja seestpoolt painutab ja paisutab autot härrade naer. Ja siis vajutab sohver järsult pidurit ja juhib auto paremat külgepidi majaseintesse, pühkides hetkega minema auto külje. See on nüüd lõpp, mõtleb mu teadvusepunkt, mis on end ankurdanud autolakke, masina keskmisse punkti, mis tundus piruettide ajal olevat kõige turvalisem paik Universumis.

Aga mu kartustel ei ole alust. Auto haihtub ja me kõik naerame üleni rahuldunult ja vabanenult põlvedele toetudes, kõhud kõveras, Lossi tänava õppehoone ees. „Lets go in,“ ütleb härra Grant, kui saab juba naeru vahel veidi enam hingata. Astume mõnusasti naeru pugistades meie vanasse heasse Lossi majja. Aga see võtab samal hetkel, kui fuajeeukse avan, täiesti enneolematu kiiruse, inimeste sagin tiheneb läbimatuks olluseks ja on ühtaegu täiesti tühi, õhkhõre  ja vaikne. Ma kukun jälle kuhugi arheoloogide keldritesse, pikkadesse hämaratesse maa-alustesse koridoridesse, kuskil nurgas hiilgavad müüriorvas brokaatimähitud keskaegse kassi luud. Hoidlate tuhandetes pappkarpides krõbisevad aastatuhandete keraamikakillud, oksüdeerunud sõlgedel niheleb inimnahk. Kellud ja kühvlid ja labidad ja kultuurkihipannid kolisevad, kõikidest leiupesukraanidest sahiseb vesi alla ürgsügavustesse, katseklaasid klirisevad, piiritus nõrgub tasakesi dissertatsioonide vahelt alla ürgsügavusse. Riidehoiutädi mäletab mind, on just ulatamas mulle numbrit A8, kui kogu Lossi hoone teeb pahvaki ja viskab akende kaudu välja kõik paberid, mis aastatega auditooriumidesse ja kabinettidesse ja raamatukogudesse on kogunenud. Kõik ta seinad ja laed paistavad korraga läbi. Milli ja Aasa ja Ene tipivad justkui õhus rahulikult oma arvutitel, ehkki seinu-lagesid põrandaid nende ümber ei ole. Kauri ja Valtri ja Aini tubakasuits kandub läbi haihtunud põrandate üles ja seguneb Lossi katuse all ühtlaseks vineks, mille vahel vaatavad mind ainitisel pilgul ajaloolaste pööningule kogutud vanad ikoonid. Siit saab katustele tantsima, tean ja mäletan. Hopsti, peahoone üks korsten, hopsti, teine. See on nii lihtne. Pikkade sujuvate paraboolidega põrkan ühelt katuselt teisele. Raekoja viilule, uuesti Lossile, peahoonele. Oh, ma armastan seda linna. Jaani kiriku all koobastes noogutavad mungad.

Kuulge, kas te teate, kus Lau ja Ingliste raamatud on, küsin taluköögis teistelt. „Mine vaata suurde tuppa, Taat vist loeb neid,“ vastab keegi. Lähen suurde tuppa ja näen kušeti päitsis palju raamatuid, teiste seas Ingliste ja Lau. Taat külitab säälsamas. „Kas ma võin neid laenata? Meil on võrdlusmaterjaliks vaja,“ küsin Taadilt. „Jaa, muidugi, ma niikuinii loen neid õhtuti, unejutuks.“ Võtan Lau ja Ingliste kaasa, lähen taas läbi rahvarohke köögi rehetuppa ja rehetoast rõiale.

Laes ripuvad meie lapsepõlve paksud ämblikuvõrgud. Seinte ääres on kõikvõimalikku vana talukoli, vanad nikerdatud kapid ja heinapakid. Lakka viib libedaks käidud ilus puuredel. Redeli ligi seina ääres on meie lapsepõlve vana esiisade puutööpink puust kruustangide ja kandiliste augukestega, üleni igasugust koli ja vanu tööriistu täis. Seintele on samamoodi kuhjatud vana koli. Meie esiisade tööpingile sodi ja koli vahele oleme teinud natuke lagedama koha inkunaabli jaoks, mille härra Grant kaasa tõi ja meile uurimiseks andis. Lappame Villemi ja Björniga köidet ja imetleme värvilisi gravüüre, initsiaalide suletööd. Asetan Lau ja Ingliste inkunaabli kõrvale. „Hei, poisid, kas hakkate nüüd kopeerima!?“ hõikab härra Grant järsku üle rehetoa ukse sulaselges eesti keeles. „Jaa, muidugi,“ vastan, „küünlavalgust on piisavalt.“ Võtame hanesuled, teritame ja teeme esimesed katsed majuskleid ja minuskleid täpselt järele maalida. „Aga vaadake siis, et te tõesti kõik kopeeriksite, kuni lõpuni,“ lisab Grant ukse vahel, „ma lähen seni tuppa ja ajan Taadi ja te vanematega juttu.“

Päris lõpuni, muidugi päris lõpuni, arutame poistega ja sirvime inkunaabli lõpuni. Avastame, et selle viimaseid seni tühjaks jäänud lehekülgi on härra Grant oma teksti ja piltidega edasi täitnud. Ta on sinna kleepinud kehvakvaliteedilisi uduseid seebikarbifotosid meie 1980ndate mänguloomadest ja igale pildile keskaegse käekirja ja tindiga juurde kirjutanud, mis pildil näha on. Näiteks minu pehme eesli juurde on ta maalinud „Eesu“. Aga sääl on ka meie emade lapsepõlve mänguasjad, murenevast nõukakummist piiksuauguga kutsud, oravad ja pardid, ka kenad piklikud helerohelisest pleekinud plastmassist nõukakrokodillid. Ja kõige viimane pilt, mille härra Grant sinna on just kleepinud, on meie rehielamu ukse eest, kus just neil päevil tuli vana trepi lammutamisel betooni seest välja suur lapik lävekivi ja selle kõrval väike suure kausikujulise lohuga ravikivi. Härra Grant on selle juurde maalinud „Ohbri kiwwi“. Udusele seebikarbifotole on jäänud ka veidi sõnnikune Taadi kaloss, põhukõrred talla alt turritamas.

Jah, eks me siis kopeerime tõesti kõik kenasti lõpuni, mõtlen ma ja me hakkame poistega tööle. Võtame värske köite ja värskelt teritatud suled, kastame tindipotti ja maalime esimesed tähed. Taevas hakkavad inglid laulma ja meie lapsepõlve metsas seisavad suured tumedad kuused täies rahus. Küünlad põlevad esiisade tööpingil ja meie teeme erialast tööd. Härra Grant vestleb kollases lambivalguses ovaalse talulaua taga Taadi ja meie vanematega.

Pärast töö valmimist on kõik kutsutud Ülikooli Senati saali suurele austamisõhtule. Senati saal on sisustatud 19. sajandi kappide ja kirjutuspultide ja laualampidega. Nurgas on suur valge kahhelahi. Professorid seisavad tihedalt kirjutuspultide vahel justkui silgud pütis, frakid seljas, prillid ninadel. Esireas on professor Rosenberg. Hoone sisemusest on kuulda, kuidas anfilaadiuksed löövad klõps ja klõps järjestikku lahti ja kuidas läbi saalide lähenevad sammud. See on härra Grand Grant, söör, kõrgeausus ja hiilgus, kõikide lemmik, suursugune ja üllas, lõputult lahke ja poolehoidu väärt. Professorid ootavad frakkides tiheda kimbuna mööbli tõttu liiga kitsas senati saalis härra Granti lähenemist, täielikus vaikuses ja täpses tähelepanus. Korraga löövad saali pruunid nikerdustega puituksed valla ja samal hetkel vallandub kõigi professorite andunud aplaus. Kõlavad braavo-hüüded. Üle linna tõusevad vanadel pargipuudel hakiparved rõkates lendu.

Siin ta on! Ovatsioonid aina kestavad. Härra Grant naeratab ja kätleb serva peal ja esireas seisvate professoritega. Ja astub siis väikese väljapaneku juurde. Professorid ainult aplodeerivad ja hõiskavad. Väljapanek koosneb kahest postamendist, mille otsas on ülitähtis eksponaat. Esimese otsas on härra Granti inkunaabel, teise otsas on meie käsitsi tehtud värske koopia. Mõlemad on avatud viimaselt leheküljelt, millel on pilt Taadi kalossi ja trepi seest päevavalgele tulnud ravikiviga.

„All right, ladies, enough now!“ hüüab härra Grant üle ikka veel kestva aplausi, mis seguneb hakikisaga ühtlaseks kõikjale linna ulatuvaks plaginaks. Ta vaatab kavalalt naeratades ehmunud professoreid, teeb mulle silma ja astub pruunide kappide vahel läbi seina. Senati saali kogunenud professorid valguvad kõnekõmas ajapikku laiali.

Jään üksinda. Eksponaadid seisavad postamentide otsas. Vitriinidelt ja raamatukappide klaasustelt peegeldub kahkjas õuevalgus. Kõik on vaikne. Õhk lõhnab peahoone armsa põrandavaha, krohvi ja puudetailide järgi, 19. sajandi hiilguse järgi. Astun läbi maja, kõik on tühi ja vaikne. Jõudes välja, näen, et ka tänavatel ei ole kedagi.

Lähen Lossi juurde. Pirogovi pargi servas seisab väike värviline Wolksvageni hipibuss. Selle kõrval teeb suitsu lahe vana daam, kes mind märgates kohe mulle avalalt lehvitab.
Samal hetkel avastan, et mu tagataskus pungitab ju ikka veel see dollaripakk, mille pärast mul oli piinlik. Astun mõtlikult edasi, kui märkan, et hipibussi tagan astub välja härra Grant, kes on just bussi remontimisega mäele jõudnud.

„Oh, sir, excuse me!“ astun kiirelt lähemale. „I almost forgot this,“ ütlen lahedasti naeratavale ja otsa eest higi pühkivale härra Grantile. Ma ulatan talle tagataskust tuhandedollariliste paki.

„Haaa,“ naerab härra Grant. „Don´t worry! Keep the change!“. Nad hüppavad suitsetava daamiga bussi esiistmetele. Härra Grant lööb hipibussile hääled sisse, pistab pea juhiaknast välja ja hüüab: „Show must go on!“. Ta lehvitab mulle ja nad veerevad roosa raekoja nurga taha.

4. veeburaril 2020      Tartus Hernes            22:07



9. jaanuar 2020

Chi gong

Paesest platoost kerkivad varase suvehommiku päikesevalgusse üheksakorruselised valged paneelmajad, suunduvad rahulikult taevasse, tihenevad süsteemideks, labürintideks, mille vahele valguvad tänavad, kõnniteed, jalgrajad, autod, inimesed, lapsevankritega neiud, koerad ja kassid. Mööda tänavaid liikudes ümbritsevad mind kõikjal hoonete heledad seinad, kruusamummuliseks krohvitud küljed, igas suunas kuhu vaatan, on korterite uksed ja aknad ja hõngub 1980ndate lapsepõlve trepikodade ja liftide veidrat vanamutilõhna ja midagi toidujäätmetest ja värskest krohvist, betoonist; just, niiskest, veel päris lõpuni kuivamata betoonist, mis on millegi pärast juba võtnud ligi vanamutilõhna. Kõik see väljub hämaratest trepikodadest minu maapoisi ninna, mis on harjunud heinamaade ja metsade ja suitsutubade ja lautade ausate, segamata lõhnadega. Siinsetele paepealsetele rohumaadele on korraga kerkinud kõik see, mis pole minu, mis pole meie. Ja ometi, ometi on see nüüd ka minu. Kuskil siin on minu korter. Aga kus? Ja miks? Kas ma pärisin selle tädi Lindalt? Ühelt neist vanamuttidest, ühelt radikaalsemalt neist. Tädi Lindalt, kes tassis oma ühetoalisse korterisse kokku kõikvõimaliku turunodi ja prügikastide kõrvalt leitud jama, kuhjas elutuppa kõik kokku, sõda näinud inimesena, taluta jäänud inimesena, niiviisi, et kaltsuhunnikute vahelt pääses rõdu ja voodi juurde vaid kitsaid käike pidi. Rääkimata tuvidest, kes ta rõdul ja köögis elasid ja kõik täis sittusid. Nüüd on ta, õndsakene, Taevas. Issand teeb kõik puhtaks. Ja ta korter on kuskil siin. Ma ei tea täpselt kus, sest ma olen maapoiss ja ei orienteeru siin. Aga ma tean, et see korter siin kuskil on. Ma olen ju siin käinud, korduvalt, põhiliselt unes. Esimest korda, kui siia sattusin, olin nii pisikene, et arvasin, et olen sattunud põhjamaale. Kõik oli nii kõle ja suur ja kandiline, rohelust ei olnud üldse ja imelik, kõhe teletorn oli oma punased tuled justsama ülestikku sättinud, justkui minu ligimeelitamiseks. Nüüd olen harjunud siin käima, see keskkond on mulle põhimõtteliselt tuttav. Ometi ei orienteeru ma siin. Lihtsalt usaldan. Et küllap ma kuhugi jõuan. Kas siis oma korterisse või tädi Linda korterisse või Mihkel Metslaiu juurde.

Just, Mihklil on ju siin ka kuskil esimesel korrusel korter. Ma tõukan ennast laste mänguautol istudes mööda kõnniteid mõningate madalamate kortermajade vahele, kus on mänguväljak. Õigupoolest on majad külg-külje kõrval lõputus reas, iga pika maja vahel mänguväljak liivakasti, nõukatorudest kokkuväänatud igavate redelite ja liumägedega, kõik roostes ja rohtukasvanud, suvekuumas koltunud kulunuustikute vahel. Igal mänguväljakul harjutavad noored heledad mehed tai chid, teevad parasjagu kõik sünkroonis, kõigil mänguväljakutel korraga chi gongi aeglaseid ja sujuvaid liigutusi. Ja iga mänguväljaku ääres iga trepikoja ukse juures pingil istuvad mammid ja vaatavad neid vaikides. Ja iga maja iga mammi juures on mõned igavlevad jõmmid ja iga jõmmikamba juures pargivad mõned bemmid. Millegipärast jõmmid vaikivad. Ja siis haihtuvad. Jäävad vaid mammid ja bemmid. Samal hetkel ilmub suur majade kõrgune helekollane Mihkel Metslaid ja möödub rahulikult kõigist hoovidest, silmitsedes mänguväljakutel ülitäpses sünkroonsuses harjutavaid samahelekollaseid noormehi. Mihkel on rahul, ehkki tema näol ei väljenda seda ükski peenlihas. Tema rahulolu lihtsalt kumab temast, paistab läbi hoonete ja ulatub lagedatele paeväljadele. Tervitame Mihkliga üksteist vaevumärgatavalt kummardades, vaevumärgatavalt üksteisele naeratades ja astume ühe mänguväljaku ääres ühe mammipingi juures pärastlõunapäikeses küpsevate kulunuustikute vahelt jahedasse vanamutilõhnalisse trepikotta.

„Oskad Sa aimata, kus on mu korter,“ küsin Mihklilt trepikoja kajades. Mihkel vaikib. Astume esimesel korrusel olevasse korterisse sisse. Mihkel kaob kohe kõrvaltuppa.

„Oi, nii kena, et Sa tulid!“ hüüab köögist kookide juurest vanemas keskeas naine.

„Sa ei tea, kui kaua ma olen sind oodanud. Näe koogid on ka valmis. Nii mitu korda olen teinud kooke ja lootnud, et Sa tuled.“

Istume elutoas lopsakate toataimedega üle kuhjatud akna alla väikese ümmarguse laua äärde. Taimelopsakuse vahelt ja pitskardinate aukude kaudu on näha helekollast õue ja endises rahus, sujuvuses ja sünkroonsuses chi gongi tantsivaid helekollaseid noori mehi. Ma ei saa neid kaua vaadata, sest tumerohelised toataimed, pitskardin ja tundmatu proua ei võimalda.

„Näe, joome teed ka. Oh, kui kaua ma olen sind oodanud! Vaata, siin on kõik albumid, mis ma Sinu jaoks valmis panin. Näe, siin on kõik need pehmed mänguloomad, millega ta mängis, ja siin on koolivihikud: loovtööd, etteütlused, lugemispäevik...“

Naine kuhjab lauale üha rohkem minu lapsepõlve aegset koli, mänguloomi, karvaseid, vahtkummist, plastmassist, täispuhutavaid, nõukakonstruktoreid, täitesulepäid, kuivatuspaberit, liikuva aabitsa vahel pudiseb kamaluga nii ladina tähti kui girillitsat. Ajab aga käe nõukaranitsasse ja kaevab sealt välja veel ja veel kõikvõimalikku 1980ndatest, sikutab välja ümmarguse kettakujulise „keerutaja“, spordivahendi, mille peal meie küll ainult nalja pärast keerutasime, kuni pea käis ringi ja silme eest virvendas, nii polnud võimalik isegi keerutaja pealt lugeda teksti „altius, fortius, citius“. Oh, ta tirib välja plastmassist Ded Morozi ja Leopoldi kummist telefoni. Siis tõmbab lahti kogu seina katva pruuni ja läikiva sekstiooni baarikapiukse, kust väljub pahinaga kosk nõukaaegseid laste joonistusi rakettide, näärivanade, kremli kellade, Vigride ja Miškadega. Kõik see on mulle tuttav, aga ma olen täiesti kindel, et need ei ole minu mänguloomad ega minu konstruktorid ega minu kummist telefon, nii palju ma juba oma asju tunnen.

„Kõik need on tema asjad ja ma olen neid hoidnud,“ ütleb naine üle kolihunniku kiigates, silmis kummaline helk. „Ja tule, ma näitan Sulle tuba ka!“

Läheme läbi hämara koridori, kus on tunda spordipoiste lõhna, sellist spetsiifilist klassivenna kodu lõhna, kus kuskil kappides on palju trenniriideid ja spordivahendeid ja mis pole selline tüdrukute ja memmepoja kodu nagu meil, parfüümide, seepide, juukselakkide, alati puhta ja triigitud pesu ja värskelt pestud parketi ja lillede järele lõhnav kodu. Naine astub minu ees läbi hämara spordipoiste järgi lõhnava koridori, ja teeb selle lõpus lahti ukse.

„Siin see on,“ ütleb ta poolsosinal ja vaimustunult.

Vaatan tuppa. See on tühi. Seintel ei ole tapeeti. Põrandal pole parketti. Betoon on värske, lohakalt täidetud vuugid pole veel päriselt kuivanud. Tuppa paistab hele suvevalgus. Vaatan naist, ta naeratab mulle tähendusrikkal ilmel. Vaatan teda, ei ütle midagi ja astun spordipoistelõhnalise koridori hämarusse. Köögist väljub samamoodi vaikiv Mihkel Metslaid. Me vahetame pika pilgu ja kõnnime korterist välja.

„Ma ei tea, kus su korter on,“ ütleb Mihkel, kui vanamutipinkide vahelt õue päikesesse astume, ja läheb mänguväljakule, kus täpselt sama heledad noormehed täpses sünkroonsuses ja sujuvuses chi gongi tantsivad. Mihkel läheb nende hulka ja sulandub samal hetkel chi gongi, samasse liikumisse teiste heledate meestega, nii et ta ei ole enam teiste seas üldse eristatav. Ükskõik milline neist võiks olla Mihkel. Jah, nad ongi kõik täpselt sama helekollased, sama blondid, sama saledad, sama heas vormis, sama nägu, samas sünkroonsuses, samas tantsus, kõikidel nendel lõpututel mänguväljakutel nende lõputute kortermajade vahel lõputute vanamuttide lõputult vaikivas vaatamises.

Ta ei tea, kus mu korter on... Põlvitan oma ammu väikeseks jäänud plastmassist Volgale, tõukan kätega hoo sisse, nii et tema plastmassist kõhu all hakkavad mu lapsepõlve pedaalid kiiresti edasi tagasi sõtkuma. Tõukan end mänguväljaku äärest kortermajade vahelt välja, suuremale sõiduteele, mis on ümbritsetud heledatest tornmajadest. Ma katsun oma plastmassist Volgaga ukerdada niiviisi, et ma ei segaks neid ülesmukitud brünette, lapsekärudega neiusid, kes igalt poolt välja ilmuvad, teid ületavad ja kõnniteedel mulle vastu tulevad. Nad paljundavad ennast. Süstemaatiliselt. Ja nad on süstemaatiliselt minu maitse. Ja nad kasutavad minu lapsepõlve punast küünelakki ehk siis ema küünelakki, millega ma armastasin ka enda küüsi lakkida. Nii hea, et ema alati lubas. Ja nende süstemaatiliselt minu maitse järele neiude titekärud on kõik süstemaatiliselt pruunist kangast ja läikima kroomitud metallosadega ja vanamoodsate ratastega. Ja nad tulevad mulle muudkui vastu ja ma katsun, et ma nendega oma plastmassist Volgal põlvitades kokku ei põrka. Ja nad kõik vaikivad. Mitte ühtki sõna nende punaseks mukitud huulte vahelt. Ainult kõrged kontsad kõpsivad, tiksuvad kõik samas rütmis, nagu minu bioloogiline kell, kiiresti, kõikide ülesmukitud minu maitse järgi lapsekärudega neiude kontsad tiksuvad korraga, kõpsuvad korraga, kopsivad samas rütmis üha tugevamalt mu oimukohtades. Ja kõikide nende ülesmukitud üleni minu maitse järele olevate neiude vanamoodsad titevankrid on tühjad. Ja kõrgel kõige selle kohal, kõikide kortermajade ja harjutusväljakute ja vanamuttide ja kõpsivate neiude kohal sujuvad suvetaevas heledad pilveribad. Ja tai chi poiste liigutused on pilvedega samad. Ma lükkan oma Volgale uue hoo sisse. Tornmajade ja siredate üleni minu maitse järele neiude säärte vahelt avaneb vaade merele. Neiude jalad ja tornmajad taanduvad kulissidena kahele poole.
Meri.
Sätendav.
Suvine.
Rahulik.
Meri.
Vaatan teda siit kõrgelt paekaldalt, selja taga tornmajade heledad kimbud. Hingan teda. Kuni minus kerkib taas küsimus: Kus on mu kodu? Kus on mu korter?

Küsimuse peale nihkuvad kortermajad sujuvalt mööda paeplatood mulle ja kaldaastangule lähemale, pakkudes kõik ennast. Nüüd juba tungivad liiga lähedale. Kipuvad kaljuservale. Kipuvad piirama merevaadet. Neid takistab aga vana tsaariaegne suvilaosmik, lääpavajunud, poolpehastunud, roostes katuseplekiga, siin-seal puupits ripakil, ümbritsetud kõrge, sama vana plankaiaga. Naturaalse huvi ja poolehoiuga astun lahtisest väravakohast aeda sisse. Vana maja ümber sahiseb sümpaatne õunapuusalu, mis kutsub mind oma sügavustesse. Õunad küpsevad, rohi on puudevilus lopsakas. Plangupraost paistab meri, rändrahnud, kaldast lahti murdunud paekivilahmakad. Silmapiiril seisavad valves paar värskelt värvitud tsaariaegset majakat. Eemal, lahe teisel kaldal on näha keskaegne linn oma taevasse osutavate tornidega. Sümpaatne, jah, see on õige sõna. Võtan silmnäo planguvahest välja ja vaatan uuesti üleval küpsevaid õunu. Korraga näen, et õunade ja lehestike taustal jookseb tume tross. Eemalt paistab teine. Paremal kolmas, vasakul neljas. Kogu õunaaia lehestik on selliseid trosse täis. Ja iga trossi ümber on rõngas ja iga rõnga küljes kett, mis jookseb alla ja paindub õunasaluvilus poolpehastunud kuudini, kuudi hämarast avausest sisse, kuni kinnitub kuudis uinuja kaelarihmal.

Nii, väga tasakesi, olematult. Mind ei ole praegu. Mind pole. Teid on palju. Lõputult palju. Õunaaed on suur ja sügav. Ma olen tulnud väga sügavale. Planguvahe on minu õllekõhu jaoks liiga kitsas. Mind pole. Õllekõhtu pole. Teid on palju. Nüüd ma nihkun siia. Nüüd siia. Igas järgmises kuudis tundub kohekohe keegi ärkavat. Iga kuudisuu juures tõuseb mind läbi une nuhutama järgmine koon ja vajub siis taas tolmuks tallatud mullale. Iga kuudi ja iga trossi ümber joonistuvad perimeetrid, mida mööda on lõrisedes kihutatud. Ja kõik perimeetrid ulatuvad üksteiseni, nende kurvivõtuvallid puutuvad üksteisesse. Mind pole. Teid on palju. Nihkun. Nihkun. Nuhutab. Nuhutab. Nuhutab. Värav. Peaaegu.

Kaks pöörast verekoera kargab kahelt poolt väravaauku minu suunas. Samal hetkel ärkavad kõik teised, õunapuuvõrad värisevad veel valmimata viljad pudisevad podinal maha, lehed pudenevad kõikjal. Möire on totaalne, lõrin on kõikeläbiv. Minu suunas lendab koeralõustaila, selle pritsmed pidurduvad õhus ja tarduvad hetkel, kui pööran ringi. Kõik mu ümber jääb seisma.

Kukkuvad õunad seisavad õhus. Allasadavad lehed püsivad paigal, kõigi koerte tatt on tardunud. Kõik on üleni vaikne. Ainult mina saan liigutada, kõike seda vaadata. Ma vaatan paremal grimassis püsiva verekoeraga tõtt. Ma vaatan vasakul grimassis püsiva verekoeraga tõtt. Ma tõstan sujuvalt mõlemad käed, parema käe paremal grimassis püsiva verekoera tardunud tati suunas ja vasaku käe vasakul grimassis püsiva verekoera tardunud tati suunas. Ma sisenen chi gongi. Ma sisenen tantsu. Sujuvalt aeglustan end tardunud ümbruse suunas ja ühtlasi lasen tardunud ümbrusel kiirendada sujuvalt enda suunas, kuni meie tempod kohtuvad, kuni meie ajad kohtuvad, kuni meie jõud kohtuvad. Mu peopesad on ilaste ja lõrisevate verekoerakoonudega kohakuti. Nad tungivad aeglaselt mu peopesadesse. Lasen ennast sujuvalt veidi tagasi suruda ja siis lükkan nad sama sujuvalt endast eemale, tantsus, pehmelt, kindlalt.  Hoian nende koonusid oma peopesades, tajun nende jõudu endale kerget ümarat vastupanu osutamas, lasen nende jõul oma peopesi ja sõrmi masseerida, mängin nende vastupanuga, pööran peopesi, käekeskmeid, sõrmi nende koonude ümaruste ümber ja lasen osal nende jõust oma käsivarte kaudu joosta endasse, laheneda endasse, enda küljeluudesse.

Kõik koerad taltuvad korraga. Kiirused on nüüd tavalised. All lahel liiguvad normaalsel tempol värvilised reisilaevad. Koerad põrnitsevad mind tõsise pilguga, neisse võib veel vastupanu uuesti siseneda. „Istu!“ ütlen paremal väravaservas mind põrnitsevale koerale. Ta istub aeglaselt. Ta seljataga istub pool õunaaiatäit verekoeri. „Istu!“ käsin vasemat. Aga ta ei istu. Ei istu ka pool aiatäit. „Sidet!“. Ja istub.  Istuvad aias ka. Kõik istuvad, aga põrnitsevad nii, et tegelikult tahaks veel vastupanu osutada. „Lama!“ No hea küll, mõtlevad parempoolsed kõik sünkroonis ja lamavad. „Ležat!“ Lamavad vasakpoolsed, sünkroonis.

Vahetan koertega pika pilgu, pööran ümber ja kõnnin loopealse heinakõrte pehmes suveõhtumängus koju.