Leban kellegi maamaja tohutusuure ja avara elutoa laiade laudadega põrandal akna all. Olen alasti. Kohe algab etendus. Publik juba koguneb. Nad istuvad suure paljaksvõetud palkseintega toa teise serva. Kõikjal põlevad pisikesed teeküünlad.
Ma tean, et mul ei ole suur osa. Ma lihtsalt laman.
Laetuli keeratakse hämaraks. Ma tõmban endale lambanaha
niuetele, sest päris alasti ma vist ikka olema ei pea.
Ilma igasuguse sissejuhatuseta tormavad ruumi kolossaalsetesse
nõiakostüümidesse riietatult Juhan Ulfsak, Ivo Uukkivi, Merle Jääger, Elina
Reinold ja millegi pärast ka Karina Laurits. Nende näod paistavad tohutute
puhmas ja karvaste kolliriiete keskelt, nende jäsemed on liibuvates sukkades ja
nad jooksevad kõik karjudes minu juurde ja kargavad mulle kallale, rebivad ära
lambanaha ja kisuvad mu kõhu lõhki ja sobravad kõik mu sisikonnas.
Publik vaatab rahulikult. Teeküünlad põlevad. Ma täidan oma
osa.
Kõik nõiad on minu kohal, lärmavad ja puristavad ja naeravad
ja möirgavad. Siis jäävad järsku vait ja sobravad mu sees veidi aeglasemalt.
Siis juba nagu ootavad midagi. Mulle tundub, et publik ootab ka. Ja lavastaja,
kes on vist taas mu õde. Mida nad ootavad, ma ei pea ju midagi ütlema, mul ei
ole ju sel korral isegi vaja midagi öelda, sest tavaliselt ma unustan ära. Aga
ikkagi tundub, et kõik ootavad minu fraasi. Mu pea on täiesti tühi. No ei ole
mitte midagi, mul pole midagi öelda. Nõidade käed mu sisikonnas peatuvad.
Vaikus on, aga isegi piinlik ei ole. Lihtsalt täiesti vaikne on. Kuni korraga
ütleb Eilna Reinold: „Nojah, me oleme seda kõik õppinud.“ Ja nad hakkavad taas
möirgama ja minu sees intensiivselt sobrama.
Aa, jaa, muidugi, mul oli ikkagi tekst, raisk, ma oleks
pidanud ju ütlema „Te olete nii professionaalsed!“ aga ikkagi unustasin. No
nüüd ei ole enam midagi teha.
Üks nõid tõstab mu rinnale armsa pruuni koera. Ma hakkan
koeraga mängima. Samal ajal nõiad muudkui sobravad mu kõhus. Mulle meeldib kahe
sõrmega koera hammastest hoida ja temaga jõudu katsuda. See on mulle väga
kallis koer.
Korraga on koera tagumik otse mu kohal, juhtumisi, mängu
käigus, mu silme ees. Nojah, koera tagumiku auk. Kohe sätivad kõik nõiad oma
tagumikud minu kohale. Saali uksed lähevad mitmelt poolt plaksuga lahti,
kauguses on aimata veel palju paljaks kooritud tubasid, see on pigem juba nagu
puitmõis, ja sisse tormab veel terve hulk igasuguseid inimesi. Kõik tulevad ja
panevad oma tagumikuaugud mulle silme ette. Ilusad trimmis tagumikud
vahelduvad. Mõnel tagumikul on kaks auku. „Heh, kaheraudne,“ muigan vaikselt.
Ühel tagumikul on kolm ilusat augukest. „Kelle oma see on?“ küsin. Ja mulle
vastab üks mu armas ülikooliaegne naissõber: „Minu!“
See jant kestab nüüd juba liiga pikalt. Ma ei lubanud üldse
siin nii kaua olla ju. Mul on Hannesega lend. Kipun juba hilinema. Okei,
lõpetavad ära, kõik aplodeerivad. Ma panen midagi endale ümber. Õde ütleb: „Sa
olid nii tubli! Väga hästi! Tubli oled!“
Mul ei ole aega jääda häärberi õdusale pööningule lambikeste
ligi teistega kohvitama ja jutustama, sest ma pean enne lendu veel vanaraua ära
korjama. Jooksen Võsa tänava aeda. Kallistan isa. Ta on täies elujõus, suur,
soe ja armas. Kallistan onu Haini, ta on samamoodi suur ja soe ja kallis. Mul
on tohutult hea meel. „Paps, ma lähen nüüd vanarauda korjama. Ja siis on lend.“
Isa ei ütle midagi, nagu ikka. Ema seisab samas ja osutab murule: „Vaata siia
heki äärde mahub veel palju haudu. Siia võib matta inimesi või koeri või
vanarauda.“
Läheme emaga tuppa. Ma näitan talle meie lapsepõlve
tapeedile kinnitatud väikesel lapsevoodilinal ühte slaidi tema noorusest, meie
lapsepõlvest. Slaid on helesinise tonaalsusega, justkui valgusest õhukeseks
kulunud ja sellel naeratab ema. „Ma olen siin nii enesekindel,“ ütleb ta. „Ma
näitangi sulle ainult seda slaidi täna,“ vastan ja lähen televiisori juurde.
Meie uhke tohutusuur lameekraan on sisse lülitatud. Ma
hakkan sugulastele näitama meie kõige vanemat videot, õe 5. sünnipäevast. „Ma
näitangi teile ainult seda. Tegelikult ma näitan teile sellest ainult seda
kohta, kus me Villemi ja Björniga oleme varateismelised.“ Panen VHS kasseti
masinasse, see neelab selle kenasti alla, aga ekraanil hüppavad ja venivad
läbisegi kõik meie videod, Mamma sünnipäevad ja meie gümnaasiumiaegsed performance´id
ja õdede tüdrukute õhtud ja onnide ehitamine ja. Lõpuks jääb vibreerima üks
Mamma sünnipäeva kaader. Loobun, mu jõud ei käi sellest üle. Palun Björni appi.
Ta proovib kassetti välja võtta, aga aparaat ei anna. Ta proovib kerida edasi
või tagasi, aga aparaat keeldub. Ainult Mamma sünnipäev vibab ekraanil ja
venitab rütmiliselt kõigi meie grupipildi nägusid, kõigi sugulaste nägusid. Ei,
mu jõud ei käi sellest üle. Aitab. Ma pean Hannesega lendama. Ma pean jõudma
lennujaama. Õigeks ajaks.
Aga enne veel vanaraud. Raisk, mida ma töllerdan siin palja
persega mööda Ida-Berliini tänavaid ja korjan seda koli. Täiesti mõttetu.
Kuskil Kopli surnuaia servas, müüri ääres raugen. Topin
prügukotti viimase surnulaterna, musta, plekist, mõttetult koliseva. Raugen. Ei
jaksa rohkem. Vajun maha, külili prügikotile. Olen alasti. Miks ma kogu aeg
olen alasti. Aa, õnneks on mul mu Calvin Kleini aluspüksid jalas. Aga ikkagi.
Ikkagi on piinlik.
Isa seisab linnasilueti taga. Tohutu suur. Suurem kui hiiud.
Suurem kui Kalevipoeg. Seisab rahulikult ja vaatab mind, kuidas ma olen kõveras
seal kalmistumüüri ääres. Mul on selles prügikotis päris palju surnulaternaid.
10.09.22 Tartus
