5. detsember 2011

Sellistviisi päevikut ei tule mette

Kallid sõbrad!

Sellistviisi päevaraamatut nagu siin alustasin, ei tule. See ei ole eriti tervislik. Laupäeva õhtul kirjutasin uue jupi ja see võttis mult miski neli tundi ja pärast olin väsinud ja kurb ja sain aru, et pole tarvis. Ehk võiks lihtsalt vahel jagada kirkamaid hetki.

Tänase päeva kirkuseks on valu.

:)

Nõudmiseni,

Muhv.

2. detsember 2011

Uus päevik

Andsin endale täna hommikul lubaduse, et hakkan edaspidi iga päev natukene päevikut pidama. Viimasel ajal on elu olnud nii imeline, et ikka ja jälle käin ma enesele tuttavat mõtte- ja tunderada: oh, see vääriks üleskirjutamist, see vääriks teistega jagamist, see on ju ilus, see on ju kirjandus; ja sealt edasi: seda ei ole võimalik sõnastada, las ilu voolab, las ta kannab mind, las ta ilmub mulle - Eluraamatutes on kõik kirjas, kui kunagi tarvis on, siis pääseme neid lugema... Siis aga jõuan ringiga tagasi sinna, kus tahaks kirjutada, rõõmustada ja jagada, või kurvastada ja jagada. Olen ennast siis aga ikkagi keelanud, sest "täna pole see päev", "täna ei ole hea nädalapäev", "täna on ju nii kehv päev", "kui ma tänase kirja panen, siis miks ma ei ole kõiki neid sadu elamusi jäädvustanud" jne. Nii tore on märgata, et sellised ebaterved mustrid muudkui korduvad - tore on nende üle muiata ja ennast muuta, ennast toetada, ennast mõista ja armastada - julgeda olla haavatav, kahtlev, eksiv, julgeda ükshetk lihtsalt kirjutada, ükskõik kui poolik see ei tundu. Paistab, et paremaid palasid on võimalik paberile panna ainult siis, kui üleüldse kirjutama hakata - nii lihtne, eks - kui üldse ei kirjuta, siis ei ole võimalik ka hästi kirjutada! Ühtlasi tuleb mul muudkui silmitsi seista eneses ikka veel toimetava positivistliku maksimalismiga - ikka tahan ma anda edasi kõike, ikka tahan ma jäädvustada kõike, kirjeldada kõike jne. Nõnda, et ühelt poolt tuleb end julgustada kirjutama, teha kanal lahti - teisalt aga tuleb pidevalt hoida meeles, et ma ei pea kõike detailideni kirjeldama, et tihtilugu "less is more". Kõik see on ju tegelikult elementaarne - kõik see on ju kirjandusloos realismist saati läbi käidud. Seepärast mulle ongi meeldinud luuletada - luule võimaldab väheste sõnadega enam öelda. Nii ongi luule tasakaalustanud minu kalduvust sündmusi detailideni kirjeldada. Samas on mul muidugi lohepikkasid lullasid ka.

Oh, luuletused viivad mu mõtted ikka mu ilmumata kogu juurde - ka see kogu on ilmumata sääraste ebatervete (või siis täiesti loomulike) mõttetsüklite ja kõhkluste tõttu. On tekkinud justkui loominguline tropp, ummistus, mis tuleb lahti lükata, et saaks edasi minna. Siin paar päeva tagasi mõtlesin, et jäägu see kogu, et mul on jälle himu kirjutada, ladestugu sahtlisse, peaasi, et hoovus kannab. Siis hakkan aga jälle kõlklema - ehk tuleks ikka ilmutada, kas ei ole mul mitte isegi kohustus saadut teistega jagada jne. Kõhklustest kogu ülesehituse ja sisu osas ma parem ei kirjutagi.

Praegu tekkis tore mõte - paneks oma lullad siia üles ja laseks sõpradel kommenteerida. Ehk saan niimoodi kindlust ja selgust juurde. Või on see ikkagi asjatu lootus - inimesed on sedavõrd erinevad, et osale kindlasti meeldib ja osale mitte. Kinnitab seda ju ka näiteks fakt, et kui osaliselt mu luuletajatest sõprade arvamused minu tekstide kohta küll kattusid ja joonistusid välja luuletused, mis ongi tugevad, siis leidus ikkagi omajagu näiteid, kus kommentaarid olid naljakalt risti vastupidised. Seega tuleb mul ühel hetkel ikkagi lihtsalt eneses kindel otsus vastu võtta ja teatud hetkel töö trükki anda. Sarkastilisi inimesi, kes pureksid puruks ükskõik mille, saab seejuures ikka ja lakkamatult armastada.

Juba ongi kergem hingata :).

Milline oli siis tänane päev? Ärkasin taas võrdlemisi hilja - kell 12. Tegin Maili toa diivanil silmad lahti vahetult enne äratust. Öösel oli läinud seekord poole neljani. Paar päeva varem kippusid öö ja päev päris pahempidi minema - magama läksin kell 6 ja ärkasin kell 2. :) Sellist ikka juhtub minuga, iseäranis talvel. Jah, just talvel, suvel mitte. Ja just novembris, detsembris ja jaanuaris ja eriti ilma lumeta talvedel.

Sellest sügisest on unerežiimi osas aga hoopis teistsugune kogemus. Kusagil septembris hakkasin ühel hetkel üha varem ärkama ja vajasin üha vähem und. See oli sama aeg, kui avastasin, et mulle tõeliselt meeldib metsajooks ehk siis ma hakkasin siis jooksmas käima ja oskasin niiviisi joosta, et tunne oli nagu lendaksin. Ma keskendusin südamele ja hingamisele ja maale ja puudele ja päiksele ja lõdvestusin pingutusse. See on nii äge tunne - jooksen ja pingutan, aga samas seisan ühe koha peal ja puhkan. Sellel ajal siis hakkasin varakult ärkama ja vajasin vähem und. Eks ses ajas oli muudki iseäralikku. Omamoodi uned ja, jah, muidugi, see oligi see omamoodi unede aeg. See oli see aeg, kui ma öösel ka peaagu ei maganud, terve öö aina vahetasin asendit, muudkui pöörlesin voodis ja nägin hästi palju und - palju värvilisi valguseid ja mustreid. Tihti toimus öö otsa miski töö mu kehaga. Valgus näiteks täitis kõigepealt ühe keha poole ja liikus siis teise ja siis jälle tagasi - minu kehapooli oleks justkui tasakaalustatud. Sageli ärkasin hommikul üles tundega, et öö otsa lahendasin üht ülesannet ja see õnnestus, korraks oli meeles ka, mis toimus, siis aga lipsas ta minema - jäi vaid tunne kehas ja mälestus värvidest. Seejuures oligi hämmastav see, et sellised poolärkvel ööd ei väsitanud mind, ma olin öö otsa ringi vähernud, aga olin hommikuks täiesti välja puhanud.

Paistab, et ma läbin üha tsükleid, kus vahepeal on enam kirkust, värve, õhulisust, seejärel jälle vormilisemaid, tihedamaid, tahkemaid kogemusi - ja kogu aeg läheb paremaks! Kogu aeg läheb elu ilusamaks. Ma olen viimastel kuudel vahepeal täiesti eufoorias. Elu on lihtsalt nii ilus! Ka siis kui on palju tööd ja on raske, ja tihtilugu just siis!

...

Hommikusöögiks tegin putru võiga. Küll on hää vahel ise süüa teha. Ausalt, ma käin väga palju väljas söömas ja see tüütab mingil hetkel täiesti ära. Raplas näiteks on kindel hulk söögikohti, millel on kõigil oma plussid, kuid mille roogade laadist ma ühel hetkel lihtsalt küllastun. Nüüd mõned inimesed, kes mind loevad, mõtlevad, et on ikka kröösus. Aga ei ole ju - vaadake, need rohelised püksid, mis mul hetkel jalas on, on kümme aastat vanad ja tagumiku pealt lapitud! Küsimus on valikutes. :)

Väljas hakkas õrnalt vihma krabistama. Kell on pool üks öösel. Kõik teised magavad. Mul on saunas pliidi all tuli kindlasti kustunud. Ilmselt ma teist täit enam ei pane, ehkki ema väga tahtis, et kütaksin seal korralikult soojaks. Tekke on meil palju, pole häda.

Kella kahe ajal sõitsin Vanajaanile. Võtsin kaasa eile Majatohtrist ostetud Rootsi linaõli värvi ja Fermacelli pahtli. Olin õues natuke toimetanud, kui juba saabusid Taavi ja Tanel Küttis. Ma ei teadnud Tanelit oodata, arvasin, et Taaviga tuleb kaasa naismaaler. Selgus, et Taneli ema hakkab meil teist korrust viimistlema. Andsime käppa. Esimene asi, mis Tanel ütles, oli: "Noh, mis sa siin teed?" - "Elan," vastasin. Ronisime meestega taas akna kaudu pööningule. Seal tehti kiiresti selgeks, mis ja kuidas ning Tanel tuiskas minema. Me Taaviga käisime all pliiti ja soemüüri imetlemas ja kõnelesime edasistest töödest. Jutuks oli ka hiirte küsimus. Nimelt on majas vähemalt üks hiir, ehkki me paigaldasime kõikvõimalikesse kohtadesse hiiretõkkevõrgu. Võimalik, et see üks hiir on seal juba ehituse ajast saati. Isa ja Taavi soovitavad lõksud üles panna. Ma aga ei suuda ilmselt sellist asja teha. Hiired on muidugi mulle elus parasjagu närvidele käinud küll. Melonis järas üks öö otsa seina sees seni, kuni haarasin kirjutuslaualt kahvli ja virutasin sellega läbi tapeedi ja krohvi. Sein pudises põrandaliistu kohalt laiali. Nii ma peksin seal mitmel ööl kahvliga. Ühel ööl kutsusin kass Hiro appi - ta saigi hiire kätte. Siin Raplas on meil sauna lae peal ka üks hiir, kes mind vahel segab. Siis ma virutan jalaga vastu lage ja tambin rusikaga otsaseina pihta. See aitab. Ühel ööl ärkas mu prõmmimise peale majas ema üles ja lasi isal alla uurima minna, mis toimub. Isa kõndis ettevaatlikult tubades, vaatas ustest välja. Oli täiskuuvalge öö, aed oli valge ja mitte kedagi ei olnud näha. Siis aga kuulis ta, kuidas kõrvalhoones keegi prõmmib. Teades minu hiireteemat, hakkas ta laialt naerma ja läks magama tagasi. Eks ma leian Vanajaanil ka mingi lahenduse. Lõksu esialgu panna ei kavatse. Hiired on olnud ka mu meelerännuloomad, nad avavad karjakaupa hõlpsasti teid, ehk tuleks mul nendega lihtsalt läbi rääkida...

Kui Taavi oli ka läinud, siis võtsin ma aknalauad ja läksin üles. Istusin metsapoolse akna juures ja mõtlesin, kas panna aknalaud või mitte - et ehk jääb magajaid segama, et ehk lööb keegi ca 10 cm kõrgusel asuva aknalaua vastu pea ära. Siis aga otsustasin, et lasen ikka aknalauad panna - sinna on hea raamatuid asetada ja magada võib ka natuke otsaseinast eemal. Et selgitada, kas aknalaua ja elektrikontakti vahel mahub ka raamatut lugema, istusin seljaga vastu otsaseina - jah, mahub küll. Oli juba üsna hämar, teisel korrusel ei ole praegu valgustit. Eemal Ingliste teel liikusid üksikud tööpäevalõpuautod. Istusin seal ja tundsin end hästi koduselt.

Aeg oli aga sealmaal, et tuli sõita tagasi Raplasse, sest ca tunni pärast oli Kultuurikeskuse Raimond Valgre toas algamas Rapla rallimeeste koosolek Hans Treimanni Rapla maakonna spordiloo raamatu jaoks. Enne koosolekut tegin kodus peatuse ja rääkisin ca pool tundi Martiniga haiglas. Ta kaebas, et on väga nõrk, väsinud ja loid. Lohutasin ja toetasin, kuidas oskasin.

Sõitsin siis rahvamajja ja salvestasin seal rallimeeste jutte, tegin pilti ja filmi. Küll oli vahva kõiki neid mehi näha. Kui nad end tutvustasid, siis olid need nimed mulle kõik isa pajatustest tuttavad. Nüüd nägin neid siis nägu pidi ka. Eks Viki ja Enna Margus ja Unga Rein ja Helmet Palm ja Tiit Tammsaar olid varasemast teada mehed. Taivo Kuusingu registreerisin aga näiteks enda jaoks esmakordselt, samamoodi Manivald Kasepõllu, Audi Mihkli ja kes seal kõik olid. Kõige jutukam oli Viki - eks tal oli mõndagi rääkida ka. Isa esitas samuti enda kõige pöörasemad seigad - need, millest oleme lapsest saati korduvalt kuulnud ja millest minu jaoks ei ole kunagi küllalt saanud, neid lugusid kuulan ma alati endise põnevustundega. Üks markantsemaid juhtumeid on see, kui isa sõitis koos Vikiga elektriposti juppideks ja kui traadid panid uppilennanud auto kõrval bensiiniloigu põlema ja kui Viki tuli deformeerunud kabiinis rooli ja istme vahelt välja sikutada. Mulle tundus algul, et isa räägib kuidagi kompaktsemalt ja mitte nii värvikalt kui kodus, pärast aga salvestust üle vaadates, leidsin, et kõige olulisem sai ikka öeldud ja tunnet oli ka omajagu sees.

Rallimeeste koosolek kestis neli tundi. Tegin algul nendest ka grupipildi, millega ei ole täiesti rahul, sest pildistasin natuke vale nurga all. Pärastist jutuajamist pildistasin ka ja tabasin ehk päris toredaid hetki - näiteks kui isa ja Taivo Kuusing rääkisid mõlemad hoogsalt samast ülekatusekäigust ja žestikuleerisid. Tavaliselt me oleme harjunud, et ainult meie isa räägib rallist ja žestikuleerib, nüüd aga nägin, et neid mehi on meil siin Raplas ju terve pinu. Käisin vahepeal fotokaameraga ka väljas ja pildistasin läbi akna sisse - akna all istuvate meeste vastast paistis Hans Treimann lintdiktofoniga. Videokaamera salvestas aga ka aknast sisse paistva. Isa kõnega sobisid hästi taustalt läbi sõitvad Rapla maakonnaliinide bussid. Kui kõiki neid mehi vaadatagi laiemalt - kõigi nende ettevõtmiste kontekstis - siis tekib iseäranis soe tunne. Omaaegsed noored rallimehed on nüüdki aktiivsed tegelased - kes veab kütusefirmat, kelle autod sõidavad mööda Euroopat, kes peab maakonnaliine jne. Loodame, et raamat, mis nende noorusaja tegusid kajastab, edeneb hästi. Isa katsub omalt poolt selleks kaasa aidata - täna üüris ta vallalt Valgre toa (see üürimine tundus ikka kuskiltmaalt kohatu - arvestades, et need on meie oma kogukonna inimesed, kes seal kohtusid ja kes näiteks ettevõtjatena toovad vallale maksude kaudu tubli kopika raha sisse), edaspidi katsub ta Treimannile fotosid hankida ning meestega sidet pidada. Kokkuvõtteks oli see minu jaoks üks oluline kogemus - vaade isa maailma süvenes.

Jõudsime koju kell 10. Paar minutit pärast meid ilmus üllatuslikul moel Marju. Mina unustasin ennast oma tuppa salvestusi üle kontrollima. Teised ajasid juttu ja läksid magama. Malla on Smedsi kambaga Berliinis. Lähen homme Tallinna arheoloogia päevale, kus esitletakse muuhulgas ka AVE uut numbrit - seal sees on ka minu lõiguke Võuküla linnusest.

02:12 Raplas oma toas



.

29. november 2011

Kadrile

burdoon jukerdab. mängija topib selle kinni, teeb teise bassitoru lahti ja laseb kuuldavale hoopis midagi muud kui tal algul plaanis oli. lugu lihtsalt voolab tema kaudu välja, voolab kuulajatesse ja paneb igas südames kasvama oma puu - kellel kumava kuuse, kellel punase vahtra, kellel värviliste tuledega tumerohelise tamme ja kellel õunapuu. mina lähen kohe enda vanemate istutatud noore kase juurde. tean, kuidas ta on, mismoodi ta taeva ja maaga suhtleb, missugune on tema elavhõbedane sisu. vajutan oma samasugusest voolavast hõbedast lauba vastu ta tüve, sulan temaga kokku ja paiskun üles pilkase ja tuulise novembritaeva poole. üleval näen, kuidas kase kaudu tuiskab maa seest tuld nagu tordi peale pandud ilutulestikust. kohe märkan, et torupilli jõnksulises rütmis liiguvad puu ümber tumedad kogud - ma ei tea, kes need on - kas muistsed esivanemad või paigavaimud või lihtsalt ühed sõbralikud ümmarguste silmade, naervate suude ja pikkade justkui sukkpüksist tehtud kõverike totuponukoonudega loomad. jah, igaljuhul on nad minu sõbrad ja nad tantsivad täies hoos ümber mu vanemate istutatud noore heledasti kumava kase. tants kogub sedavõrd tuure, et kõik koonulised muutuvad valguseks. tegelikult on see üks huvitav asi: tantsitakse justkui üsna inimvõimete piires hüpates ja kehad on hoomatavad, samas kasvatab ring kuidagi seestpidi kiirust ja läbi tantsijate hakkab paistma väga kiiresti liikuv valgus - tantsuring hakkab vihisema nagu keerutataks pimedas hõõguvat tukki, ainult heledamalt. valgusjuga ja sabatantsu hüppavad kujud on korraga, on üks ja sama.

me tantsime kase juurest õuele, teeme ringi ümber maja, kus just nüüd sai valmis uus pottidest pliit soemüüriga. siis liigume tamme juurde, tantsime ümber tamme. siis alla sepipajani, millele teeme samuti ringi ümber. sepipaja juurest kargleme metsa. seal suurte kuuskede ja toomingate vahel teeme mitu tiiru. hämara ja niiske metsa alla jääb meist helendav jälg. ilmuvad kevadised jänesekapsad ja ülased. tuleme vana võsastunud karjatänava kohal metsast välja ja tantsime vahepeal millegi pärast nii kümne meetri kõrgusel õhus, justkui mingisugusest nähtamatust mäest üles ja alla. sääse talu rehielamu juures maandume uuesti, tantsime läbi terve õue, teeme tiiru ümber kaheharulise vana pärna ja hooneasemete, tõuseme veelkord ilmselt teist nõlva pidi nähtamatule mäele ja liigume siis kiiresti jaanituleplatsini, kus meie lähenedes löövad korraga lõkkele kõikide aegade jaanituled ja tantsivad kaasa kõikide jaaniõhtute tantsijad. edasi hüpleme väljamäge mööda üles vana tuuleveskikohani, kääname sealt mööda talupiire ja põldusid tagasi. väravani jõudes hüüame üles kõik siin kobaras koos olnud kadunud talude kaevud. neli valgusesammast paiskub kaevudest tuulise taeva poole. hüpleme helendama ka reheahjuvareme ja rõialuse, teeme veel ühe tiiru ümber siin vanas sumbkülakeses ainsana katuse all oleva elumaja ja tema värske kolde ning tuiskame kase juurde tagasi. puu tõstab meie tantsuringi üles. kerkime umbes 50 meetri jagu. seal kaetakse suur u-kujuline pidulaud. valgete linadega laua ääres seisab hele kuldse krooniga naine ja jagab oma südamest tantsijatele valgeid pätse. see on püha kadri õhtusöömaaeg.

*

2007. aasta kadripäevaks sai täiesti planeerimata moel valmis meie pere Rapla saun - üks helge koosolemise paik. 2008. aasta kadripäeva eel nägin unes, et Rapla vanaema maja kõikide aegade koerad on tulnud õunaaeda tasakesi kokku. Tänavu valmis samuti täiesti ettekavatsematult täpselt kadripäevaks Vanajaani pliit. Päevake-paar enne seda nägin unes, kuidas Mahtrasse Taadi õuele on kogunenud kõik selle talu koerad - lihtsalt olid seal kõik, istusid rahulikult. Lapsele teeb selline asi suurt heameelt. Nii nagu tantski - möödunud reedel ehk kadrilaupäeval löödi ERA uurijate toas Kadri sünnipäeva pidades spontaanselt tantsu - viimati oli seal niisuguseid pidusid vanal Eesti ajal. Ja täna siis säärane torupillirännak, mille lõpus tundsin ta ära - selliseid tegusid teeb Kadri.


29. novembri öösel 2011 kell 01:41 Raplas oma toas


.

2. november 2011

Kaunauni

Siri ja Heli hakkavad just koolimajast minema. Heli küsib minult, kas nad jõuavad bussi peale. Vastan, et ma ei tea, ehk jõuavad. Astume koolimaja uksest välja, kõnnime treppidest alla. Mu kolleegid libisevad pilves sügistaeva all mööda pikka asfaltteed bussipeatuse poole. Nad lähevad koos, aga samas nagu täiesti eraldi. Liiguvad ühe kiirusega, ühes suunas, aga mõnekümnesammulise vahega. Räägivad omavahel ja ei räägi ka. Lasen neil rahulikult libiseda. Siril on pikk helehall ja kergest kangast mantel. Mõtlen, et mul on ju taimi tarvis, aga olen paljajalu ja metsas on praegu üsna sopane. Lähen aga ikkagi. Luban endale, et puutun oma kooliaja saviaukude ja suvilatega unenäometsa vaid servast, et käin vaid taimede järel ja ei jää pikemaks uitama, ehkki kõik avab ennast kohe, kõik kutsub voolama ja uudistama. Pärast koolimajas tagasi olles kuulen häält: "Las lähevad need kaks - see särav ja see paljasjalgne." Rahva hulgast käib kahin läbi ja ma ei saa algul aru, et ka mind mõeldakse. "Jaa, sina jah, sa oled välja valitud," ütleb suur hääl, mis kostab justkui lae alt, seinte ja ka kõigi inimeste seest korraga. "Ainult paljasjalgsed võivad läbi minna".

Loen kuulutustelehe "Soov" paberversiooni ja näen, et Rika on sinna pannud lühikese kuulutuse: "Kohtume taas Vanajaanil. Tervitan ja kallistan". Selles Austraaliast Eesti netilehe kaudu trükki lastud sõnumis on kindlasti midagi veel. Muidugi on seal meie sõprus ja sarnased teed, seda niikuinii, aga seal on nüüd midagi veel, midagi uut, või vana, midagi, mis hakkab nüüd taas meelde kerkima, esile tulema. Hoian kuulutust enda silme ees, see on korraga nii suur - umbes kolme minu kõrgune ja kahe laiune. Loen teda veelkord ja siis ta hajub. Seisan koolimaja väravas, puude all, mis Viljandi maantee ehitusel maha raiuti, siin aga veel või ikka alles on. Ajalehekuulutuse hajudes, näen, et seal puutüvede juures on minu kõrval Rika ja Martin. Me vaatame üksteist ja see uus või ürgvana, mis hakkas just esile kerkima, teadvusse tõusma, on kohal - valgused on selged ja sügavad - ümber peade kumavad rubiinpunased ja tumerohelised, sõrmeotstest samamoodi, ümbritsevast loodusest ka. Rõõmustame ja saame taas aru, et see ei ole mingi suvaline koolimaja (kas üldse on olemas suvalisi koolimajasid), teame, et see, et meie siit koos kasvasime, on selgelt nii säätud, on olnud vajalik ja kannab meid veel kaua, ja on tegelikult kandnud juba kaua-kaua enne, enne kui üldse siia kooli tulime, enne kui üldse sündisime. Me kuulume kokku. Me oleme sarnased. Ehkki me ei kohtu enam tihti. Sestap on vägaväga armas, Rika, et Sa selle kuulutuse teele panid.

Kuidas nad selliseid väljakuid küll teevad. See on nii suur ja lai ja tervenisti kaetud tumepruunide lihvitud graniitplaatide ja tumepruuni terrakotadekooriga. Plaate on siin suuremaid ja väiksemaid, nad moodustavad lisaks sillutisele keset väljakut laia ja lameda basseinidest ja hauaplaatidest koosneva memoriaali. Siin on kunagi töötanud purskkaevud, aga praegu on kõik basseinid kuivad. Nende tohutulaiade aga mitte sügavate, nii ühe jala sügavuste süngete basseinide servades on sadu väikeseid pruune mälestustahvleid ja hauakivisid. Nende ehisraamid näevad välja nagu nad oleks tehtud Domino küpsistest, ainult valget kreemi ei ole kasutatud - kõik on aina pruun ja osalt läikima löödud. Lihvitud graniitpindadelt peegeldub üksikuid kollaseid tulesid ja justkui ka öötaevas väljaku kohal, ja öötaevas nende noorte meeste nägudes keda plaatidel kujutatakse. Kui neid kivisse paigutatud portreid lähemalt jälgin, märkan, et kõik need on tegelikult ühte nägu - kõigilt vaatab vastu noormees Franz Kafka. Ümber portreede on muudkui läikivad tekstid, õigeusuristid (mitte taaveti tähed) ja murenev pruun küpsiseladu. Et see paik tundub oma pompöössusest hoolimata üsna mahajäetud, aga pakub mulle siirast huvi, siis korjan seal ringi lonkides mõned ilusa profiiliga pruunid küpsisetükid oma pruuni kuue pruunidesse taskutesse. Kui taskud on just täis saanud ja ma ühe haua plaadi juurest püsti tõusen, märkan järksu, et ümber basseinmemoriaali on kogunenud tohutu hulk rahvast. Terve väljak on täidetud paksult vattidesse mähitud mammidest, kelle hulka on sattunud peotäis kõhetuid habemesse kasvanud ja musta riietatud mehi. Samal hetkel kui tõusen, hakkavad pruuni väljaku ääres tohutu mürinaga lööma suure pruuni õigeusukiriku kellad. See kirik oleks nagu sekundiga siia kohale lennanud. Keerasin ennast jalamaid kiriku poole. Märkasin, et seisan keset platsi ja kõik näevad mind ja mu küpsisetükkidest punnis taskuid. Üle taeva kõmises "Otche nash, izhe esi na nebesi!" Mulle tundus nagu see oleks tulnud mu ema lapsepõlvest pärit suure plastmassist ded morosi paksude vuntside vahelt. Vattidesse mähitud eided vaatasid mind ja mu taskuid. Või ei vaadanud. Või ma ainult arvasin, et vaatavad. Või oli neil tegelikult täiesti ükskõik. Ükskõik sellest murenevast platsist ja sadadest noormeestest või siis sellest ühest noormehest, keda see plats kujutas. Kas neid mammisid üldse oli, võibolla ma mõtlesin nad sel öötunnil lihtsalt välja ja olin pruunil väljakul täiesti üksinda - niisama üksinda nagu see Kafka-näoline noormees. Ei, siin on palju rahvast, kiriku treppidel seisavad lippudega vaimulikud ja nende lähemad sõbrad. Mul on vaja võimalikult vaikselt eemalduda, ehkki jah, eitedest ma enam niipalju ei hooli, nad on samasugune pruun ollus nagu kogu see väljak. Teravamad ja tähelepanelikumad on eitede vahel kõhetud mehed, Kafka tuhandekorde pilk ja need üksikud lippudega seal trepil, kes vaatavad rahvast, väljakut ja mind. Nad on küll teravamad ja tähelepanelikud, ent samas tundub mulle, et ka neil on ükskõik. Ükskõik samal ajal kui nad näevad selgesti, kuidas minuga on. Liigun sellest aimdusest kuidagi rahu saades treppide suunas ja märkan, et nad kõik poseerivad pildi jaoks. Kellelegi, kes vaatab kusagilt eemalt, kelle kaameratoru ulatub üle rahvamassi peade ja kellel on maailma kõige võimsam zoomobjektiiv. Märkan pildil seisjate seas mõnda oma sõpra. Tim hoiab üht lippudest. Annika on tema kõrval pildi serva peal roosa rätikuga.

Kui need trepid oleks Kölni katedraali peaportaali kohal, siis ma oleks liikunud edasi Rooma-Germaani muuseumi juurde, mis on samuti suur ja pruun asi - sisemuses tuhandeid provintsilinna pudinaid, jälle hauakive ja päris põhjas hästisäilinud mosaiikpõrandad. Aga see ei ole Köln ja see ei ole Rooma-Germaani muuseum, sest ma lähen arsti juurde. Igatsen arsti ülevaatust samasuguse kirega nagu himustasid Põhjalas roomlaste pudi meie tarandkalmeid ehitavad eellased. Õnneks oli arst kohal. Ei, see ikka on Köln ka, arsti kabineti seintel klaasvitriinides on ju igasugused õlilambikesed ja pintsetid ja mängunupud ja sõled ja... ja taamal läbi mitmekordsete vitriinide paistab Roncalliplatz. Arst paneb mind lamama. "Mitu korda teil on seda juba juhtunud?" küsib ta kõigepealt. "Palun mõõtke mu vererõhku," vastan. Arst läheb ühe vitriini juurde, võtab veinikulbikeste vahelt oma aparaadi ja ütleb "Seadke end mugavalt sisse, peaasi, et pea oleks üleval ja samuti jalad, tagumik võib all pool olla. Vat siia nupule vajutades on võimalik peatsit kergitada ja siit jalutsit." Ma tahan maale. Ma tahan rehevaremete taha metsa, kus on niiske ja vaikne ja tumeroheline sammal. Ma ei taha olla siin võõra arsti käes. "Te olete haige," äratab ta mind mu unelusest. "Teil on eriline veri. Aga mina ei saa teid aidata. Ma olen sakslane." Kui hoonest välja astun, näen, et soomusrongi poisid heiskavad Rooma-Germaani muuseumi katusele Eesti lipu. Taeva all hakkab mürtsuma "Jää vabaks eesti VEERI jää vabaks eesti RIND!"

Liigume vaikides üle lumise välja. Jaanuaripäike kiiskab. Hanged on sügavad. Kui möödume ühest põõsast, osutab meie teejuht keset põõsast olevale kitsele ja ütleb: "See on puuhaldja hing". Ja me liigume edasi. Kohtame veel mõnd sellist põõsast ja märkame nende keskel seisvaid kitsesid, kes meile ainiti otsa vaatavad. Või ei vaata nad jälle kuhugi, ma ei tea. Päike aina kiiskab ja peened jääniidid sajavad sädeledes läbi õhu. Heiki ütleb: "Ole mureta. Meil on ikka oma arvamus." Villem sõnab selle peale: "Aga teate, kuidas mulle meeldib Rotterdam! Rotterdam on täiesti erinev kui vaadata näiteks Tallinnast või Tartust või Mahtrast. Tallinna Rotterdam on ikka hoopis midagi muud kui Tartu Rotterdam. Teate, Rotterdamis elab üks rikas mees, kes lasi kesklinnas taastada ühe raba! Lasi majad ära lammutada ja terve koosluse taastada - jõhvikateni välja! Mulle nii meeldib see mees!" Annika naerab vaikselt. Ta pearätik on ikka roosa. Ainult vist krõbedale talvele kohaselt mõnest soojemast materjalist.


Hingedepäeval 2011 Tallinnas Marju korteris Kauna tänaval kell 12:03



*

7. september 2011

Jooksmas

käin metsas jooksmas
sellessamas metsas
kus meid kooli ajal sunniti
suusatama ja spurtima
ja teineteisele ära tegema
ja kus on meie lapsepõlve mägi
seal lasime punaste kelkudega liugu
kui meid veel millekski ei sunnitud
talveõhtud muudkui pimenesid
ja meie lasime liugu ja naersime
mõni lumine laps vajus veel kaugele
hämarasse tumedate tüvede vahele
värskete kitsejälgede ligi

käin nüüd siin jooksmas
ja õpin
kuidas pingutusse lõdvestuda
kuidas põlvest põlve päritud sundidest terveneda
kuidas ennast puude ja päikesega ühte sulatada
kuidas tajuda enda tõelist keha

võtke, närige, see on minu ihu
tehke seda minu mälestuseks

mulle hakkab tasakesi meenuma
ehkki siin pole midagi meenutada
husqvarna mees järab teeääres noori tüvesid
puusüdamed säravad
ka okstest lahutatuna
saemehe autoraadio räägib
eesti on konkurentsivõimelt 33. riik maailmas
ja koputab maailma liidrite uksele

koputuskirves vedeleb jooksuraja kõrval rohus





7. september 2011 15:28 Raplas





*

3. september 2011

Luhamajas

Täiskuu valgustab laia jõeluhta. Keset rohelust seisab üksik poolestsaati valmisehitatud korterelamu. Luhal, valmiva maja ümber ja selle heledates käsipuudeta trepikodades liiguvad inimesed, hoides värvilisi joogiklaase. Itsitatakse, sosistatakse ja jõmistatakse vaikselt. Keegi ei tõsta häält. Muusika ei mängi. Joogiklaasid on aga värvilised lambid. Need kumavad joojate ninaesiseid ja rindu. Mõni värviline täpp liigub kaugel hämaruses üksinda, mõned paariti, mõned valgusepallid on kobaras koos. Kui pidulised valgust joovad, hakkavad nad ka ise aegamööda tasakesi kumama.

Mina sel ööl palju ei joo. Longin niisama ringi. Vaatan inimeste helendavaid laupasid ja liigun edasi. Käin vahepeal majas. Selle ehitus on pooleli, aknaid ei ole ees ja soe suveöö ulatub tubadesse. Elanikud on aga juba sisse kolinud. Siia on toodud varasemate kodude mööblit. Veneaegsed läikiva laminaadiga sektsioonid, öökapid, samasugusest laminaadist peatsitega abieluvoodid. Tunnen korterites jalutades ära oma klassivenna kodu. Nad on uude majja ümber kolinud ka oma vana kodu lõhna. Seda leidub justkui pilvede või sfääridena mööbliesemete ümber. Uute heledate seintega pole lõhn veel tutvust teinud. Kõige ülemistes korterites märkan, et need avanevad tohutusuure heinamaaküüni sarikate alla. Seal ongi vaid iidsed ilma roovitise ja katteta sarikad. Nende vahelt paistab tähistaevas. Kosmos.

Ronin alla tagasi ja kõnnin piduliste vahelt läbi, jõe äärde. Jõgi on lai, tume ja voolab aeglaselt, kogub kuuvalget udu. Kui ümber pööran, märkan, et luhamaja põleb. Täiesti tuuletus öös pahiseb valge kuubiku kohal justkui tohutust leegiheitjast või naftatornist püstloodis taevasse majast paar korda kõrgem tulejuga.

Põlengule ligemale jõudes, näen, et mu õde veab koos jookidest kumavate pärimusmuusikutega maja sisemusse mingist tundmatust metallist ovaalse panni sees mingit tundmatut vedelikku. Anatoli jookseb kohale ja jääb heledas ülikonnas minu kõrvale lõõtsutades seisma. Ütlen talle mõtlikult tulelonti vaadates: "Mul jäi sinna läpakas". - "Mis mul sinna ei jäänud!?" virutab ta temperamentselt vastu.

Lähen õe ja muusikute järel sisse. Rahvas on trepikotta kogunenud. Liigun kustutustööde juhatajale lähedal seisva isikuna teistest kaugemale ja jään ühele trepimademetest vaatama, kuidas õde vedelikupanni selle koha peale toimetab, kust katusel ilmuv leek lähtub. See on tavaline betoonist koridorinurk. Seal ei ole midagi näha, on ainult teada, et leek lähtub sealt. Muusikud asetavad panni põrandale. Juss pühib kergendatud ohkega laubalt higi. Õde ütleb: "Seda on siin ennegi juhtunud, oleme juba harjunud". Inimesed hakkavad taas õdusalt sumisema ja valguvad hoonesse ja luhale laiali.

"Sa tundud üksik," - keegi kallistab mind hellalt seljatagant. Keegi väike ja soe. Tema soojus on korraga mu selja taga ja mu ees. Tasakesi valgub ta mu ümber. Ma keeran ennast ringi ja ei keera ka. Ma võin teda kohe otse enda ees vaadata, ehkki ta tuli selja tagant. Ma lihtsalt vaatan teda. Tal on tumedad silmad, süsimustad juuksed ja kuldpruun nahk, tema pilk on kuidagi kurb ja katki, öeldakse vist "varjutatud", aga käitumine ääretult veenev ja kindlameelne. "Ma tulen just sealt jõekääru tagant," alustab ta iseenesestmõistetavusega. "Tead, seal avastati kalda seest püriidi maardla. Üks ärikas taipas krundi õigel hetkel ära osta ja nüüd on ta sinna tehase rajanud. See on kinnine tsoon. Igaüht sinna ei lasta. Me käisime härradega paadisõidul ka." Kui ta räägib, siis me vaikselt õõtsume edasi tagasi. Ta on ühtaegu mu süles ja hoiab mind selja tagant. Istume niiviisi õõtsudes betoonist trepikojas vaid kahekesi. "Ma hakkan oma võnget tagasi saama," - need jäävad minu poolt meie koosoleku ainsateks sõnadeks. Me võngume üha tugevnevas rütmis nagu pendel, millele antakse hoogu juurde, kuni paiskume ühte laminaatpeatsiga voodisse.

Ma silitan tema kuldpruune reisi. Need on väga siidised. Vaatan uuesti talle silma. Seal on Kreekat, küpresse, põletavat päikest. Vaatan tema väikseid kõrvasid - need on pikergused nagu haldjakõrvad, ainult et mitte ühe tipuga, vaid kaheks hargenevad. Tegelikult päris otsas kõrvaribad ühinevad uuesti. Näib nagu need kõrvad oleks kunagi katki lõigatud ja seejärel paranenud või on neis kantud mingeid imelisi ehteid, roheliselt hiilgavaid. Kui mööda siidipõske tema huulteni jõuan, märkan, et nende kohalt on korralikult raseeritud. Lõua all on aga vahemeremeeste tume habemetüügas.

"Oota, teeme asja lihtsamaks. Niimoodi ei ole kõige mugavam," ütleb ta kiirelt, kargab üles, läheb vana luteri vabriku peegli juurde ja tõmbab ühe liigutusega helerohelise poolläbipaistva lühikese suvekleidi üle pea ja on hetkega alasti. Tema pruunil seljal paljastub tätoveeritud võõras sümbol ja üks loom. "Vat nii, nii on juba palju parem," ütleb ta leebelt ja tuleb oma hõõguva kehaga tagasi minu juurde. Tean, et ma ei saa, et ma ei tohi ju, sest Aliis ootab mind. Üks mõttekräbal suudab veel abitult küsida, kus on mu kondoomid, kuid juba me suudleme. "Kas sina oledki minu UFO?" küsib ta sosinal. "Kas sina oledki minu... muinasmesopotaamia jumal?" Tema viimased kaks sõna kõlavad juba väljaspool füüsist, sest ta keel siseneb samal ajal minusse. Need sõnad sulatavad mind lõplikult, ma ei osuta enam vastupanu. Tema keel muutub aina pikemaks. Ma imen seda ja liigun selle ümber edasi tagasi. Ja ma ei saa enam aru, kas tema on minu sees või mina tema sees. Kas see ebatavaliselt pikk ja tugev keel olen mina või on see tema. On ainult kirg, on ainult kõikehõlmav ühendav rütm. Ma haaran tema väikestest kuumadest rindadest, tema keha kuldsed ja tulised kumerused voolavad mu käte vahel, voolavad mu ümber, ma imen nad enesesse, kaon nendesse.

Kui oleme lõpetanud, tuleme üksteise seest välja, keeled kõige viimasena. Lasen oma pea ta sülle vajuda. Ta sasib mu juukseid. Ma märkan, et nõelatorge nõelatorke järel ilmub mu käerandme karvadeta küljele tekst: "Minu UFO, minu mesopotaamia jumal".

Mööbel meie ümber on paar aastakümmet ajas tagasi nihkunud. Kapid on nüüd heleda spooniga ja kergejalgsed. Voodi aga suisa tsaariaegne. Minu pikad valged sääred ulatuvad voodi raudvarbade vahelt läbi. Tema on pisike, kuum ja pruun, mahub mulle kenasti kaissu. Luhamaja hingab lahtistest aknaaukudest jahutavat hommikuudu. Kõik pidulised magavad.

***

miks ei kirjuta ma sinust
miks jätan sulle väljendumatu koha
kui oled tulnud mu ümber
kui oled kerge kui tuul
puhunud südame sillerdama
ja kivid kõnelema
miks ei kirjuta ma sinust
miks eelistan sulle kõiki kosmilisi trikitšikke
androgüünseid olendeid
tartu tagahoovides
või unenägude piimakastmes
miks ei kirjuta ma sinust
kui sina ütled mulle
pirnipuu
kodu
kass
koer
ahi
voodi
mees
naine




3. september 2011 Raplas


*

10. august 2011

Keedetud kirst

keset meie talukööki
seisab suur riidekirst
ta on küüskirjadega kaunistatud
ja aurab
oleme teda päev otsa keetnud
ikka parajat tuld all hoidnud
aegajalt kägisevat kaant kergitanud
ja suure puulusikaga sisu seganud

tangud on kenasti pehmed
enne kui maitsen
pööran riidekirstu sisu veelkord lusikaga ümber
kaabin vastu põhjalaudu
lisan karbitäie võid
ja kutsun rahva ligi

ümber koguneb etnograafe ja arheolooge
ja häbelikke ent põnevil tudengineiusid
kes päev otsa
terve kirstukeetmise aja
on muuseumi andmebaasi vitsikuid sisestanud
mul on peremehe au võtta suur nuga
lõigata kirstu tahmasest servalauast lahti esimene suitsenud viil
ilmub kena roosavalgetriibuline läbikasvanud liha
hakkame minevikuteadlastega mõnusasti aastaringisinki sööma
ikka pekisemad ajad vintskematega vaheldumisi


10. august 2011 Raplas 16:41

5. mai 2011

Trikimees

Hihiiii, Jumal on trikimees. Paradoksimees.

Ma pole miski ja ma olen kõik!

Hihiii!


Teeb ju nalja!

On ju ilus!



*

21. aprill 2011

Täiskuukuninganna

vanemad on madeiral
hoian üksinda suurt maja
toidan õhtuti koeri
kõnnin päeval mööda kollaseid tube
kastan lilli
valan kassidele vett
öösel vaatavad mu neljajalgsed sõbrad
mind veidi etteheitva pilguga
kui nad jälle pimedasse majja jätan
ja ise sauna magama poen
võttes kaasa värske raamatu
teemal LGBT
paekivitee viib üle õue
olen siin ihuüksi
täiskuukuninganna
piimjalt kumava laubaga




21. 04.11 kl 2 öösel Rpl-s

Vaimuseisund

vanematekodu maja ees
köndistab saemees mu lapsepõlve mändi
jätab pool puust kasvama
selle osa, mis autodele ette ei jää
kõrvalkvartalis pöörab ekskavaator
mu isa lapsepõlve heinamaal
varsti varjab vanaema tsaariaegset maja
plastik ja betoon
ma ei jõudnudki seal HD kvaliteediga filmida
paar vana kaske veel on püsti
nii nagu männiste meeli ja edgar elavad veel
on õblukeseks jäänud
aga hoiavad ikka oma iluaeda
ma ei ole jõudnudki neid küsitleda
ei ole jõudnud metsa-pihku estri juurde
ega petersoo tiitu kuulama
adra taat on surnud
teda kuulasin mitu päeva
tema eit elab veel
ingliste alleel nüsib järgmine saemees
aga mõisa restaureeritakse
värvitakse värskelt roosaks
maardu hiies möirgab mitu masinat
kümmekond pühapaika jõuan ehk sel kevadel kaitse alla anda
aga neid kohti on siin maal tuhandeid
mille ümber surevad taadid
ja trügivad traktorid
oma maamaja värvin kollaseks
voodrilauad on välja valitud
millise hiie tüvedest on need saetud, ei saa ma iialgi teada

palav aprillipäike valgustab mu südant
näitab mulle selgelt
et kõik see olen mina
et see iseennast õgiv ilm on lihtsalt minu vaimuseisund
mida saan muuta


***

põlgan plastikut rehielamute aknaaukudes
põlgan kolhoosiaegset koli
mis 20 aastat järjest vedeleb ümber majandivaremete
põlgan maainimeste pragmatismi
millega nad juurivad õitsvaid toomingaid traktoriteelt
põlgan seda põlist mammonailma
mille riidekirstude otsas istuvad jõllissilmsed ja täissöönd eided
vööl turritamas tosinkond aidavõtit
põlgan neid joodikuid, kes mu maamaja ümber on oma naisi peksnud
ja põlgan nende naiste valusat irvet laadapildil lohakalt seotud rätiku all
põlgan nende tütreid, kes küüned rusikasse suruvad ja vitunalju visates autobaasi tööle lähevad ja kõik oma metsad firmadele maha müüvad
põlgan püssipaugutajaid, kes siinsamas nendes samades mahamüüdud ja mahasaetud metsades loomi lasevad
põlgan rabasid pidi kräunuvaid atv-hulle ja nende umbusklikke ja ülbeid pilke
kui segaseks peetava eidega juba neljandat tundi külavahel ringi käin ja teda kuulan

palav aprillipäike valgustab mu südant
näitab mulle selgelt
et kõik see olen mina
et see iseennast õgiv ilm on lihtsalt minu vaimuseisund
mida saan muuta




21. aprill 2011 kell 14:41 Raplas oma toas

5. aprill 2011

Legoleegionid pööriöös

tuba on nii tasa
ja toa ümber maja
ja maja ümber linn
orus kuud kumava järvega
sinu poeg
istub põrandal
ja laob tinasõdureid
rivisse plastmassmeestega
terve armee
on kaltsuvaibal kolonnides
poiss nohiseb
ja tuba on tõesti nii tasa
et vaikuse taga on kuulda
tinast meeste hingetõmbekahinaid
ja plastikkahurite raginat
kuninga karge pilgu all

varjad end kardinaga
et pööriöökuu ei paistaks sind ära
ja su pappfaalanksite valitsejat
lendu koos legoleegionitega



21. III 2011 Vlj



.

3. aprill 2011

Öine

mina
cum laudega pärjatud tuupur
võin vabalt nuusata prügikastist leitud salvrätikusse
nutta pudelikorjaja bolliwoodifilmide peale
võin liibuda kõigi kõrtside künnistel
see on minu vabadus
vaba tahe ja eneseväljendus
kui kusen kloostri tänaval
ihatud verandade suunas
mina
see olen mina
konstrueerige mida tahate
manifesteerige mis meeldib
mina luban
olen teie teenistuses
minu nutust võite kirjutada novelle
minu kopsude kummitustest
luua loorbereid lootuses jääda
jäädvustuda jäätunud tänavate
kujukesksete köösnerite
kindlust kummardavates unenägudes
minust võite ehitada ehteestlasliku
paeplaatidena praguneva pärandi




.

1. märts 2011

Hommikuvalgus

on hommikuvalgus
kella poole seitsme ajal
esimese märtsi roosal raekojal
ja läikivatel jäävallidel
helesinine päikesetõus
süleleb oranžide laternate ridu
mis soojendasid külma ööd
ümbritsesid sinu silmade tumedat kaevu
märkisid ära turvalisema kaldaala




*

19. veebruar 2011

Leid

Termomeeter näitab 26 kraadi külma. Supilinna valgustab ennenägematult suur ja sinine täiskuu. Paksud tänavalampidest oranžid tossud tõusevad laisalt sügavtumedasse taevasse. Minagi olen kütnud ahju kuumaks, keeranud radiaatori maksimumini. Poen magamiskotti ja tõmban peale neljaruutmeetrise lambavillateki, pähe kahekordse mütsi. Laman natuke aega niisama. Hingan siis sügavalt sisse ja välja ning lasen endal vajuda suurele ja kumerale kevadiselt äestatud põllule. Põld taheneb päikeses, lõokesed laulavad ja ma jooksen mööda ärkavat maad metsa suunas. Hõikan aegajalt üle õla kaaslasi, kes on kaugele maha jäänud ja jalutavad. Olles juba peaaegu põllu serva jõudnud, kargab mulle pähe, et oleks mõttekas ka jalge ette vaadata - ehk hakkab midagi silma. Ma peaaegu ei viitsi, sest see ei ole maastikuinspektsioon, see on lõbus lippamine, aga ikkagi viskan vahepeal pilgu jalge all vuhisevale maale. Kohe vilksatab midagi, aga ma torman tast üle, sest mul on hoog sees. Siis kerkib nähtu teadvusse ja ma pidurdan. Jooksen tagasi. Õnneks on mul täpselt meeles see üksiku põõsa lähedal natuke niiskemas lohus äestamata jäänud siiluke, kus künnikamakate ja turris kulukõrte vahel oleksin ma justkui kivikirvest märganud. Nüüd sinna tagasi joostes tunnen, kuidas lähenen justkui millelegi olulisele iseenda sees. Mu süda läheb sellele liginedes justkui suuremaks ja avaramaks, tekib õhku, rõõmu ja jõudu. Mind läbib sellistel hetkedel ikka mingi eriline jõnksatus, täidab iselaadne laeng. Liikudes avastuse suunas vallanduvad hoovused, mis paiskuvad välja ühtaegu minust ja mu leiust ja ühinevad hetkel, kui ma sirutan käe ja teda puudutan. Ma voolan leiuga kokku. Ma olen kivikives. Suur, enneolematult suur kivikirves. Ja ma olen poiss, kes seda poolestsaati mullaga kaetud muinaseset hakkab kohe innukalt maa seest välja kangutama, olles unustanud kogu ülikoolihariduse. Kirves on enam kui kolme vaksa pikkune ja pooleteise laiune maakivist lihvitud mürakas. Vormilt lihtne ja ovaalne ning arvatavasti pronksiaegne. Ümmargune varreauk on naljakalt pisike, täiesti ebaproportsionaalne võrreldes kirve suurusega. Tema päikese käes olnud pind on kuiv, mullatolmune ja soe, maa sees olnud osa aga niiske ja jahe.

Juhhuuu! Hõiskan ja hüppan oma leiu ümber. Vehin kätega ja hüüan teisi lähemale. "Tulge ruttu, vaadake, mis ma leidsin!" Ega nad eriti sammu ei lisa, aga on varsti ikkagi kohal. Kobarduvad ümber kirve. Mina lähen otsin majast mõõdulinti. Kõik on vahepeal ämblikuvõrkudesse kasvanud, nivellid ja labidad ja kühvlid ja mullapuurid ja kaevanditikukimbud paksu tolmu ja prügi alla mattunud. Ime et siin ükski asotsiaal pole vahepeal pesitsenud, kõik on oma koha peal, midagi pole ära varastatud. Leian lõpuks laia kollase mõõdulindirulli, kinnitan selle trepi peal ust piirava raudpulgakese otsa ja vean põllu ja põõsa suunas, et fikseerida leiu asukoht. Jõudes põõsa juures minu megakirve ümber kobardunud kolleegideni ja püüdes nende jalge vahelt tasakesi mõõdulinti läbi vedada, et täpselt leiuni ulatuda, ütleb keegi neist: "Oota, kõik on juba sisse mõõdetud, me võtame ta monoliidina välja, sest see pinnas siin ümber on väga oluline, seda tuleb laboris uurida." Ma tõusen püsti ja astun mõne sammu eemale. Seisan siis seal, mõõdulindi ots peos ja kuulen kuidas tööde juhataja teistele ütleb: "Nüüd pole muud kui kirjutan ruttu artikli kokku, sest infot on siin piisavalt, mida oma avastuse kohta maailmale öelda." Linti uuesti kokku kerides ja maja suunas lonkides hakkab mulle aimduma, et äkki see ei olegi tõesti minu leid, et äkki ma olengi siin ainult mõõdulindivedaja... ja... oot, need on lihtsalt ühed arheoloogilised kaevamised, mis peatuvad metsaservatalus ja mille uurimisobjekt paikneb siin lähedal.

Viin lindirulli esikusse labitate juurde ämbrisse ja astun uuesti õue. Kissitan silmi, aga ei näe enam kedagi. Mu kaaslased on kadunud. On ainult seesama suur ja kumer kevadine põld, jahedate ja niiskete metsaservadega. On see põõsas ja põõsa juures tipuga taeva suunas minu suur kirves. Mu süda liigahtab jälle ja ma jooksen tema juurde tagasi. Kirve terav ots on päikesekuum. Panen oma lapsekäed tema ümber ja ta täidab mind sellesama kergusega, millega olin siia lipanud. Ma vaatan üles, otse lõunatunnipäikesesse ja tõusen oma leiu ja enese südame toel lendu. Liuglen üle põldude ja metsade, üle märgade rabade ja ümber punaste kirikutornide. Mulle saab selgeks, miks vanarahvas usub, et mõned rändrahnud on taevast tulnud ja et põllult leitud neoliitilised tööriistad on piksejumalalt pärit.



19.02.11 16:16 Hernes




*

30. jaanuar 2011

Kullakatal

Rahva seas liikus jutt, et nõiaallikas suur rahakatal raha täis olla, mida ainult päevapaiste ilmaga allika põhjast näha võivat. Küll käinud rikkad ja vaesed seda seal vaatamas ja abinõusid arvamas, kuidaviisi läikivat kullakatalt nõiaallika põhjast kätte saada, aga kõik katsed olnud asjata, kõik kullaotsijad pidanud tühjalt tagasi minema. Kullakatal olnud allika põhjas ja jäänud ka sinna.

Nõiaallika lähedal elanud üks kehv saunamees, kes vaevalt eluteenistuse läbi oma perekonnale elu sees jõudis hoida. Kui kord jälle suured puudused teda vaevasivad, siis mõtlenud ta ühel neljapäeva õhtul nõiaallika kullakatla peale, sest sellega oleks võinud ta oma perekonda põliseks rikkaks teha. Viimaks ei läinud enam kullakatal ööl ega päeval meelest ära.

Ühel õhtul kui saunik enda jälle kullakatla pärast liiga palju vaevanud, viskanud ta murest väsinud enda koiku sisse pikali ja uinunud ka raske unesse magama. Unes astunud üks vana hall mees tema juurte ja ütlenud: "Vaene saunik, kui sa rikkaks tahad saada, siis võta üks valge hobune ja pane selle selga nii rumal laps istuma, kes veel midagi kõnelda ei mõista, kes veel mitte kurjast ega heast midagi mõtelda ei tea. Siis mine neljapäeva õhtul, vii see hobune ja laps sellest allikast üle, selle järel tuleb siis rahakatal peale ja sa võid raha sealt seest ära võtta. Aga ära sa karda ega midagi head sealjuures mõtle."

Kui saunik hommiku unest ülesse ärganud, mõtlenud unenäo ilusaste järele, et sellest midagi meelest ära ei lähaks. Oodanud neljapäeva, siis läinud külasse, palunud ühe tuttava käest, kellel ta teadnud valge hobuse olevat, omale hobust, sest ta ütlenud enesel tarvis puurontisid metsast vedada olevat. Lahke mees ei keelanud ka sugugi, vaid lubanud sulasel hobust paariks päevaks, et küll sulane üheks päevaks palunud.Sulane saanud hobuse ja läinud. Kodu pannud ta oma pooleaastase lapse hobuse selga ja nüüd muud midagi kui allikale. Kõik juhtunud ka nii kuida mehel unes juhatadud. Ta ajanud ligi, võetud kotid kulda täis, tõstnud hobuse selga ja käristanud kodu. Nüüd olnud saunik rikas mees, kulda mis kuhjaga.

Tõisel päeval viinud ta valge hobuse külasse tagasi ja viinud ka hobuse andjal taskutäie kulda. See pannud imeks, kust sulanemees nii palju kulda saanud, et veel tõisele saanud tuua. Ta ei tahtnud seda sugugi vastu võtta. Kui sulane asjalugu ära jutustanud, siis võtnud hobuseandja kulla vastu ja tänanud südamest saunameest selle eest.

Muud midagi, sulasest saanud nüüd rikas mees muidugi.



E 16581/3 (1) < Halliste khk., Kaarli k. v. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895)




*

29. jaanuar 2011

Järjekordne öö

ma tulen öösel kõrtsist
tuba on õnneks soe
sest läks sulale

kas te mäletate veel mind
mu saatjatarid
kevadise jõe kaldalt

mäletate, me astusime nii
et kumbki teist liiklusmärki ei riivand
mäletate, me astusime nii

ja kõik arvaks, et õnnelik mees
kaks naist käevangus
läheb õhtusel teel

tegelikult õnnelikum veel
hullumajani õnnelik
need olid inglid

keda teie ei näe

veel






***


rottisime uued suitsud
istusime üksteise vastu
tunglevatele paaridele jalgu
kõrvus ülakorruse tümps
vaatasime ainult silma
nägime küünlakandjaid
protsessioonis läksid nad
läbi läbulise peldikuseina
kadunud kiriku poole


***


mu peopesades
on nende mõlema lõhna
väikesed armsad naised




***

29.01.11 04:21



.

28. jaanuar 2011

Kirjatöö

ma kirjutan artikli
mu sõrmede vahel voolab mõduallika nääriöine neste
kibu ja kapaga tulevad nad
küürakad mustad 18. sajandi vanaeided
kaabivad müntidelt hõbedaterakesi
vahele kontroli, aldi, diliidi




*

21. jaanuar 2011

Eileöine mõte

ma usaldan teid kõiki
olen kõigi teie valik



.

Mul on kama

mul on kama
kas mu varbad on taas konksus
hirmust kaotada kallis
mul on kama
kas nad arvestavad uutes kupüürides
kustutan kõrtsiseinatahvlil tatiga kõik euromärgid
minu korteri kuumaksköetud raamaturiiulis
vaatab mind varasel hallil hommikutunnil
kõrgi pilguga karl ernst von baer
munarakukuningas
mina olen omarakukuningas
minu meenutused
mu meel ja meeldivused
dikteerivad mu rakulademeid
kui seisan
keset hamburgi skvothausihoovi
ja põletan plekktünnis koidulaid
kui seisan vanemuise tänaval
ja olen eesti rahvaluule arhiiv
pöörduge minu poole
ma ütlen teile täpselt
mitmel korral on kümnekroonise hurda kogus
mainitud nõidasid pühal allikal



.

13. jaanuar 2011

Algavad kolimispäevad jt luuletusi :)

algavad kolimispäevad
laske ma kolin kõik ära
laske ma viin kõik minema
kuhu te aga iganes tahate
kuhu iganes viin teid kaasa
minu aju on meile kumavaks lambiks
punaseks kuuks ja teejuhiks
tooge nüüd kõik ilusasti oma apellatsioonid minu kätte ja ma ohverdan nad kõrgel kivil
ainult te ei saa iialgi teada, mida ma selle kõrge kivi juures kõnelen
sest te olete selleks hetkeks juba kohal
ja ma olen täiesti üksi oma kõrge kiviga



***


ma nägin ükskord unes punast tuba
kust vedasin välja narkouimas nohikuid
läksin neid alla oja äärde uputama
lombi veerde loputama
päevatõusuajal kerkisid nad koos päikesega järve kohale
ja naersid seal edasi
enda kollast hammaste vahelt välja vahutavat naeru


***

lasen aju lahti aju läheb ayurveda teed jooma
ayurveda tee härradele maitseb talle hea

lasen aju lahti aju läheb jõe äärde
seal on temasuguseid veel

lasen aju lahti aju astub katusele
katuseplekk on kuum
aju küpseb ära

lasen aju lahti ja aju asub asjale
situb end pahempidi

lasen aju lahti ja ajule meeldib kahhelahi

lasen aju jälle lahti ja aju läheb naistesse
naitub nalja pärast näärivanaga

lasen aju lahti ja aju läheb jäässe
talle meeldib jää
ta on vana tritsumees

lasen jälle aju lahti
aju läheb lammaste juurde

lasen ühe korra veel
ta ei viitsi rohkem




*

8. jaanuar 2011

Tahan suudelda

olen laupäeva pärastlõunal ihuüksi rahvaluule arhiivis
istun väärikate kartoteegikappide vahel
ja sunnin end sedeleid sirvima
ise tahaks aga hoopis suudelda
sosistan endale: ma tahan naist
ja kohe ilmubki mälestus
neist öösiti meelitavatest häältest
kes mässivad mind nagu vanad laanevaimud
viinavinesse
lasevad mul enesega tantsida
öö otsa linade vahel väherda
rohelises valguses väänelda
kuni tuleb kirikuõpetaja
vaatama mis siin toimub
miks mehed koju ei saa
ja näeb tantsijate hulgas ammusurnud inimesi
õpetaja tervituse peale kaovad surnud ja viinavaimud
ainult paar külatäit mehi tuigerdab veel metsa all ringi
ja üks mõisahärra



08.01.11 pärastlõunal ERAs



.

Linnuses

öö otsa olen tundmatu linnuse vihmastes varemetes
korjan turistide jalgade vahel mudast väljasõtkutud potikilde
ja veneetsia peekrite värvilisti tükke
leian kummalisi kopikaid
ja neidsamu suuri unest unne korduvaid medalimoodi raudrublasid
nende peal on suured nõukogude vapid
maksim gorki ja leningrad
nad on paksud ja rasked
ja meeldivad mulle
mu lapsepõlve pärast
ja vanaema pärast
ja taadi pärast
ja tädi linda pärast
kes kinkisid meile ikka rublasid
tädi linda veel tuli ja laulis alati ukse taga
tal oli noorena kirikus kõige parem hääl
aga meie kartsime teda
ta imeliku rebasenahast talvemütsi pärast
ja selle laulu pärast
aga ta andis lastele kohukesi, komme ja rublasid
ja rublad lõhnasid
ja lõhnavad siin mu mudaste sõrmede vahel
ja turistid muudkui sõtkuvad
ja toovad lagedale üha uusi leide
uusi veneetsia peekrikilde ja vene kopikaid
väikese LED-lambi valgel leian ilusa profiili
kust vihm on muistse anumaserva tervena välja uhtunud
üks väliseesti vanamees seisab mu kõrval ja seletab
et tuleb muistse eesti demokraatlikku riigikorraldust meeles pidada
ma ei jaksa teda kuulata
lossiväravate vahel püüan ta endast poolviisakalt maha raputada
asin mustast kilest keraamikakoti selga
ja kiirustan ühele oma isa firma uhiuuele valgele bussile


08.01.11 Laupäeva lõuna ajal, mis on mulle hommik Hernes

4. jaanuar 2011

Kosmoses

Esimene asi, mida mäletan, on see, et istusin vikerkaarevärvilisel valgusvool ja kihutasin koos sellega mööda kerget kurvi. Siis jäin sujuvalt seisma, mispeale värvide voog lendas minu all sama kiiresti edasi nagu olin just koos sellega liikunud. Siis ujusin, selg ees, mööda voogu algul tasakesi, seejräel rutem tagasi. Vastavalt minu kasvavale tagurpidikiirusele muutus vikerkaarelindi kiirus minu suhtes veelgi suuremaks. Siis seisin uuesti ja lasin värvidel omasoodu voolata. Ja siis katsetasin ka edaspidi astmelist kiirusekasvu kuni liikusin taas valgusega koos. Selline mäng oli hästi mõnus. Ma kordasin seda trikki mitu korda ja liikusin ka valgusvoost eemale, kõrgemale selle kohale, muutsin vaatlusnurka. Ühel hetkel märkasin, et see kurv, mida jälgin, on osa hoopis suuremast moodustisest - tohutust pöörisest, mis meenutas galaktikat. Sel hetkel ilmus härra Mõistus ja ütles mulle, et kuule, see näeb küll väga kosmose moodi välja, aga tegemist võib olla ikkagi sinu une ja sinu enda ajusünnitusega. Ma surusin härra Mõistusel lugupidavalt kätt ja kutsusin ta endaga kaasa, et uurida, mida ma siis ikkagi nägemas olen.

Tohutu galaktika. Sõnulkirjeldamatult ilus. Väga värviline. Uitasin selle sisemuses ringi. Nägin tähti ja planeete ja udukogusid. Ühel hetkel pälvis mu tähelepanu ruum, kus oli pilkases pimeduses näha hulk värvilisi kerasid. Nimetasin need planeetideks. Mõtlesin, et mis oleks, kui prooviks ühele neist lähemale minna ja vaadata, mis seal toimub. Läksingi lähemale. Algul paistis siiruviiruline, jälle vikerkaarevärviline kera. Sellele lähenedes meenus mulle, et viisakas oleks küsida, kas tohin üldse tulla. Aga kuidas? Millises keeles rääkida? Viimasel ajal on mul pidevalt tegu keelega. On küll palju värve ja kujundeid, aga ei ole veel keelt. Tegelikult pole see probleem. Kui keeles kokku leppida. Aga siin ei paistnud algul kedagi, kellega kokku leppida. Samas tajusin ikkagi, et on vaja luba küsida. Lõpuks otsustasin, et kui ma vaikselt lähenen ja mind tagasi ei aeta ega mingit vastumeelsuse signaali ei tule, siis järelikult olen teretulnud. Sisuliselt ma ikkagi leppisin kokku. Ainult ma muidugi otse ei näinud, kellega.

Kui liginesin, kadusid vikerkaarevärvid. Need nagu olid üks kiht selle kera ümber. Kiht või sfäär. Selle alt ilmus nähtavale tohutu elavhõbeda moodi veikleva pinnaga täiuslik kera - see oli ühtaegu justkui tahke ja samas täiesti voolav. Peegeldav vedelikulaadne aine liikus arvatava planeedi pinnal. Kui peegelkihini jõudsin, siis ma millegi pärast ei taibanud vaadata, milline ma ise välja näen. Ilmselt keskendusin kihist läbiminekule.

Omamoodi lupsatuse või mulksuga olin korraga sees. Oli samasugune tunne nagu aastaid tagasi esimest korda lapsepõlvekodu pliidi ees hiireaugust läbi minnes. Niiviisi leidsin end järsku tohutul tribüünil, mis ümbritses kogu kera sisemust omamoodi amfiteatrina. Tribüün oli täidetud kõikvõimalike erinevate olenditega. Minu kõrval võbelesid helerohelised ja läbipaistvad amorfse olekuga väga sõbralikud tüübid. Edasi oli näha trobikond roosasid, aga ka helesiniseid ning punase-valge triibulisi kogusid, kauemale silm täpsemalt ei seletanud. Igaljuhul oli seltskond kirju ja väga rahvarohke. Seda massi vaadates hakkas kõrvus kohama jalgpallistaadioneid. Eeldada võiks, et ka siin lõuatakse, aga valitseb täielik vaikus. Samas on tunda justkui sedasama masside müha. See on selline teistmoodi hääl. Justkui silmadega nähtav või kõhuga tuntav hääl.

Vaatasin siis tohutu amfiteatri keskele ja nägin, et kera sügavusest tõuseb üles suur klaasjas sammas, mille kettakujulisel otsal on kuus-seitse olendit. Kui sammas jõudis umbes tribüünide kõrgusele, siis viskas see kerge ja täpse üles-alla liigutusega kettapealse seltskonna sopsti tribüünile teiste sekka. Kõhuga tajutav vaikiv müha pahvatas seepeale korraks rõõmsalt valjemaks. Siis liikus sammas jälle alla pimedasse sügavusse ja tõi sealt kohe uued olendid ja hüpitas uuesti tribüünidele. Paar korda käis sammas veel olendeid toomas. Siis enam üles ei tulnud.

Järgnevat on raske sõnadesse panna, sest see oli väga intensiivne ja ilus. Alanud vaatemängu või illustreeritud loengut võiks võrrelda võimsa laseršõuga. Samas see polnud ainult ühevärviliste laserkiirte mäng, seal oli ka klaasi meenutavaid läbipaistvaid ja värvilisi valguseid, mis tundusid justkui materjalina, aga ei olnud maises mõttes materjal. Mulle ei meeldi üleekspluateeritud sõna energia, aga seda võib tegelikult nähtu kirjeldamisel kasutada kuivõrd kõik kujundid voolasid kiirelt ja sujuvalt teineteiseks ümber justkui energiavoog. Samas olid liigutused täpsed ja õpetlikud. Paraku ei ole mul enamikku nähtust meeles. Tean, et seal olid erinevate ainete kristallvõred ja aatomid. Tean, et seal oli kindlasti ka näha DNA heelikseid. Olid ka mitmesugused kaunid ja säravad geomeetrilised kujundid. Neid kujundeid ja erinevaid keemilisi ja füüsikalisi mudeleid kombineeriti, võeti lahti, sünteesiti. Ja kõige sellega jagati õpetust.

Või tehti midagi veel, ma ei tea. Igaljuhul pärast seda päris pikalt kestnud ja hiljem kummaliselt vaid viivuna tunduvat vaatemängu leidsin ma ennast järksu keset hangedes Saaremaad. Mingit tagasirändu justkui nagu ei olnud. Olin ühtäkki keset lumist ja inimtühja külateed. Minu ees veeresid vaikselt kaks läbipaistvat umbes inimese kõrgust helendavat kera. Üks oli roosa ja teine helesinine. Nendega koos liikudes oli mul võime muuta lumiste kuuskede värve. Vat, selle siin teemegi roosaks! Hops ja väike üleni lumine kuusk sätendabki roosalt. Ja selle teeme neoonroheliseks jne. Hakkasin niimoodi mängima ja samal ajal tundus, et sellist värvide jagamist on ka nagu vaja. Et maailm, hetkel Saaremaa, vajab neid pehmeid erksate värvidega paitavaid võlulööke. Justkui suur maalritöö oleks jälle käimas. Suureks võib järgenut nimetadagi, sest hakkasin neid helendavaid täiuslikke kerasid paljundama ja mööda ilma laiali saatma. Viimased panin New Yorki Manhattanile tornmajade vahele veerema.




Kogetud 19. detsembri esimestel tundidel 2010 Mändjalas Annika vanematekodu teisel korrusel ülivärskete linade vahel. Kirja pandud 3. jaanuari hilisõhtul 2011 Hernes.



.