Uus päevik

Andsin endale täna hommikul lubaduse, et hakkan edaspidi iga päev natukene päevikut pidama. Viimasel ajal on elu olnud nii imeline, et ikka ja jälle käin ma enesele tuttavat mõtte- ja tunderada: oh, see vääriks üleskirjutamist, see vääriks teistega jagamist, see on ju ilus, see on ju kirjandus; ja sealt edasi: seda ei ole võimalik sõnastada, las ilu voolab, las ta kannab mind, las ta ilmub mulle - Eluraamatutes on kõik kirjas, kui kunagi tarvis on, siis pääseme neid lugema... Siis aga jõuan ringiga tagasi sinna, kus tahaks kirjutada, rõõmustada ja jagada, või kurvastada ja jagada. Olen ennast siis aga ikkagi keelanud, sest "täna pole see päev", "täna ei ole hea nädalapäev", "täna on ju nii kehv päev", "kui ma tänase kirja panen, siis miks ma ei ole kõiki neid sadu elamusi jäädvustanud" jne. Nii tore on märgata, et sellised ebaterved mustrid muudkui korduvad - tore on nende üle muiata ja ennast muuta, ennast toetada, ennast mõista ja armastada - julgeda olla haavatav, kahtlev, eksiv, julgeda ükshetk lihtsalt kirjutada, ükskõik kui poolik see ei tundu. Paistab, et paremaid palasid on võimalik paberile panna ainult siis, kui üleüldse kirjutama hakata - nii lihtne, eks - kui üldse ei kirjuta, siis ei ole võimalik ka hästi kirjutada! Ühtlasi tuleb mul muudkui silmitsi seista eneses ikka veel toimetava positivistliku maksimalismiga - ikka tahan ma anda edasi kõike, ikka tahan ma jäädvustada kõike, kirjeldada kõike jne. Nõnda, et ühelt poolt tuleb end julgustada kirjutama, teha kanal lahti - teisalt aga tuleb pidevalt hoida meeles, et ma ei pea kõike detailideni kirjeldama, et tihtilugu "less is more". Kõik see on ju tegelikult elementaarne - kõik see on ju kirjandusloos realismist saati läbi käidud. Seepärast mulle ongi meeldinud luuletada - luule võimaldab väheste sõnadega enam öelda. Nii ongi luule tasakaalustanud minu kalduvust sündmusi detailideni kirjeldada. Samas on mul muidugi lohepikkasid lullasid ka.

Oh, luuletused viivad mu mõtted ikka mu ilmumata kogu juurde - ka see kogu on ilmumata sääraste ebatervete (või siis täiesti loomulike) mõttetsüklite ja kõhkluste tõttu. On tekkinud justkui loominguline tropp, ummistus, mis tuleb lahti lükata, et saaks edasi minna. Siin paar päeva tagasi mõtlesin, et jäägu see kogu, et mul on jälle himu kirjutada, ladestugu sahtlisse, peaasi, et hoovus kannab. Siis hakkan aga jälle kõlklema - ehk tuleks ikka ilmutada, kas ei ole mul mitte isegi kohustus saadut teistega jagada jne. Kõhklustest kogu ülesehituse ja sisu osas ma parem ei kirjutagi.

Praegu tekkis tore mõte - paneks oma lullad siia üles ja laseks sõpradel kommenteerida. Ehk saan niimoodi kindlust ja selgust juurde. Või on see ikkagi asjatu lootus - inimesed on sedavõrd erinevad, et osale kindlasti meeldib ja osale mitte. Kinnitab seda ju ka näiteks fakt, et kui osaliselt mu luuletajatest sõprade arvamused minu tekstide kohta küll kattusid ja joonistusid välja luuletused, mis ongi tugevad, siis leidus ikkagi omajagu näiteid, kus kommentaarid olid naljakalt risti vastupidised. Seega tuleb mul ühel hetkel ikkagi lihtsalt eneses kindel otsus vastu võtta ja teatud hetkel töö trükki anda. Sarkastilisi inimesi, kes pureksid puruks ükskõik mille, saab seejuures ikka ja lakkamatult armastada.

Juba ongi kergem hingata :).

Milline oli siis tänane päev? Ärkasin taas võrdlemisi hilja - kell 12. Tegin Maili toa diivanil silmad lahti vahetult enne äratust. Öösel oli läinud seekord poole neljani. Paar päeva varem kippusid öö ja päev päris pahempidi minema - magama läksin kell 6 ja ärkasin kell 2. :) Sellist ikka juhtub minuga, iseäranis talvel. Jah, just talvel, suvel mitte. Ja just novembris, detsembris ja jaanuaris ja eriti ilma lumeta talvedel.

Sellest sügisest on unerežiimi osas aga hoopis teistsugune kogemus. Kusagil septembris hakkasin ühel hetkel üha varem ärkama ja vajasin üha vähem und. See oli sama aeg, kui avastasin, et mulle tõeliselt meeldib metsajooks ehk siis ma hakkasin siis jooksmas käima ja oskasin niiviisi joosta, et tunne oli nagu lendaksin. Ma keskendusin südamele ja hingamisele ja maale ja puudele ja päiksele ja lõdvestusin pingutusse. See on nii äge tunne - jooksen ja pingutan, aga samas seisan ühe koha peal ja puhkan. Sellel ajal siis hakkasin varakult ärkama ja vajasin vähem und. Eks ses ajas oli muudki iseäralikku. Omamoodi uned ja, jah, muidugi, see oligi see omamoodi unede aeg. See oli see aeg, kui ma öösel ka peaagu ei maganud, terve öö aina vahetasin asendit, muudkui pöörlesin voodis ja nägin hästi palju und - palju värvilisi valguseid ja mustreid. Tihti toimus öö otsa miski töö mu kehaga. Valgus näiteks täitis kõigepealt ühe keha poole ja liikus siis teise ja siis jälle tagasi - minu kehapooli oleks justkui tasakaalustatud. Sageli ärkasin hommikul üles tundega, et öö otsa lahendasin üht ülesannet ja see õnnestus, korraks oli meeles ka, mis toimus, siis aga lipsas ta minema - jäi vaid tunne kehas ja mälestus värvidest. Seejuures oligi hämmastav see, et sellised poolärkvel ööd ei väsitanud mind, ma olin öö otsa ringi vähernud, aga olin hommikuks täiesti välja puhanud.

Paistab, et ma läbin üha tsükleid, kus vahepeal on enam kirkust, värve, õhulisust, seejärel jälle vormilisemaid, tihedamaid, tahkemaid kogemusi - ja kogu aeg läheb paremaks! Kogu aeg läheb elu ilusamaks. Ma olen viimastel kuudel vahepeal täiesti eufoorias. Elu on lihtsalt nii ilus! Ka siis kui on palju tööd ja on raske, ja tihtilugu just siis!

...

Hommikusöögiks tegin putru võiga. Küll on hää vahel ise süüa teha. Ausalt, ma käin väga palju väljas söömas ja see tüütab mingil hetkel täiesti ära. Raplas näiteks on kindel hulk söögikohti, millel on kõigil oma plussid, kuid mille roogade laadist ma ühel hetkel lihtsalt küllastun. Nüüd mõned inimesed, kes mind loevad, mõtlevad, et on ikka kröösus. Aga ei ole ju - vaadake, need rohelised püksid, mis mul hetkel jalas on, on kümme aastat vanad ja tagumiku pealt lapitud! Küsimus on valikutes. :)

Väljas hakkas õrnalt vihma krabistama. Kell on pool üks öösel. Kõik teised magavad. Mul on saunas pliidi all tuli kindlasti kustunud. Ilmselt ma teist täit enam ei pane, ehkki ema väga tahtis, et kütaksin seal korralikult soojaks. Tekke on meil palju, pole häda.

Kella kahe ajal sõitsin Vanajaanile. Võtsin kaasa eile Majatohtrist ostetud Rootsi linaõli värvi ja Fermacelli pahtli. Olin õues natuke toimetanud, kui juba saabusid Taavi ja Tanel Küttis. Ma ei teadnud Tanelit oodata, arvasin, et Taaviga tuleb kaasa naismaaler. Selgus, et Taneli ema hakkab meil teist korrust viimistlema. Andsime käppa. Esimene asi, mis Tanel ütles, oli: "Noh, mis sa siin teed?" - "Elan," vastasin. Ronisime meestega taas akna kaudu pööningule. Seal tehti kiiresti selgeks, mis ja kuidas ning Tanel tuiskas minema. Me Taaviga käisime all pliiti ja soemüüri imetlemas ja kõnelesime edasistest töödest. Jutuks oli ka hiirte küsimus. Nimelt on majas vähemalt üks hiir, ehkki me paigaldasime kõikvõimalikesse kohtadesse hiiretõkkevõrgu. Võimalik, et see üks hiir on seal juba ehituse ajast saati. Isa ja Taavi soovitavad lõksud üles panna. Ma aga ei suuda ilmselt sellist asja teha. Hiired on muidugi mulle elus parasjagu närvidele käinud küll. Melonis järas üks öö otsa seina sees seni, kuni haarasin kirjutuslaualt kahvli ja virutasin sellega läbi tapeedi ja krohvi. Sein pudises põrandaliistu kohalt laiali. Nii ma peksin seal mitmel ööl kahvliga. Ühel ööl kutsusin kass Hiro appi - ta saigi hiire kätte. Siin Raplas on meil sauna lae peal ka üks hiir, kes mind vahel segab. Siis ma virutan jalaga vastu lage ja tambin rusikaga otsaseina pihta. See aitab. Ühel ööl ärkas mu prõmmimise peale majas ema üles ja lasi isal alla uurima minna, mis toimub. Isa kõndis ettevaatlikult tubades, vaatas ustest välja. Oli täiskuuvalge öö, aed oli valge ja mitte kedagi ei olnud näha. Siis aga kuulis ta, kuidas kõrvalhoones keegi prõmmib. Teades minu hiireteemat, hakkas ta laialt naerma ja läks magama tagasi. Eks ma leian Vanajaanil ka mingi lahenduse. Lõksu esialgu panna ei kavatse. Hiired on olnud ka mu meelerännuloomad, nad avavad karjakaupa hõlpsasti teid, ehk tuleks mul nendega lihtsalt läbi rääkida...

Kui Taavi oli ka läinud, siis võtsin ma aknalauad ja läksin üles. Istusin metsapoolse akna juures ja mõtlesin, kas panna aknalaud või mitte - et ehk jääb magajaid segama, et ehk lööb keegi ca 10 cm kõrgusel asuva aknalaua vastu pea ära. Siis aga otsustasin, et lasen ikka aknalauad panna - sinna on hea raamatuid asetada ja magada võib ka natuke otsaseinast eemal. Et selgitada, kas aknalaua ja elektrikontakti vahel mahub ka raamatut lugema, istusin seljaga vastu otsaseina - jah, mahub küll. Oli juba üsna hämar, teisel korrusel ei ole praegu valgustit. Eemal Ingliste teel liikusid üksikud tööpäevalõpuautod. Istusin seal ja tundsin end hästi koduselt.

Aeg oli aga sealmaal, et tuli sõita tagasi Raplasse, sest ca tunni pärast oli Kultuurikeskuse Raimond Valgre toas algamas Rapla rallimeeste koosolek Hans Treimanni Rapla maakonna spordiloo raamatu jaoks. Enne koosolekut tegin kodus peatuse ja rääkisin ca pool tundi Martiniga haiglas. Ta kaebas, et on väga nõrk, väsinud ja loid. Lohutasin ja toetasin, kuidas oskasin.

Sõitsin siis rahvamajja ja salvestasin seal rallimeeste jutte, tegin pilti ja filmi. Küll oli vahva kõiki neid mehi näha. Kui nad end tutvustasid, siis olid need nimed mulle kõik isa pajatustest tuttavad. Nüüd nägin neid siis nägu pidi ka. Eks Viki ja Enna Margus ja Unga Rein ja Helmet Palm ja Tiit Tammsaar olid varasemast teada mehed. Taivo Kuusingu registreerisin aga näiteks enda jaoks esmakordselt, samamoodi Manivald Kasepõllu, Audi Mihkli ja kes seal kõik olid. Kõige jutukam oli Viki - eks tal oli mõndagi rääkida ka. Isa esitas samuti enda kõige pöörasemad seigad - need, millest oleme lapsest saati korduvalt kuulnud ja millest minu jaoks ei ole kunagi küllalt saanud, neid lugusid kuulan ma alati endise põnevustundega. Üks markantsemaid juhtumeid on see, kui isa sõitis koos Vikiga elektriposti juppideks ja kui traadid panid uppilennanud auto kõrval bensiiniloigu põlema ja kui Viki tuli deformeerunud kabiinis rooli ja istme vahelt välja sikutada. Mulle tundus algul, et isa räägib kuidagi kompaktsemalt ja mitte nii värvikalt kui kodus, pärast aga salvestust üle vaadates, leidsin, et kõige olulisem sai ikka öeldud ja tunnet oli ka omajagu sees.

Rallimeeste koosolek kestis neli tundi. Tegin algul nendest ka grupipildi, millega ei ole täiesti rahul, sest pildistasin natuke vale nurga all. Pärastist jutuajamist pildistasin ka ja tabasin ehk päris toredaid hetki - näiteks kui isa ja Taivo Kuusing rääkisid mõlemad hoogsalt samast ülekatusekäigust ja žestikuleerisid. Tavaliselt me oleme harjunud, et ainult meie isa räägib rallist ja žestikuleerib, nüüd aga nägin, et neid mehi on meil siin Raplas ju terve pinu. Käisin vahepeal fotokaameraga ka väljas ja pildistasin läbi akna sisse - akna all istuvate meeste vastast paistis Hans Treimann lintdiktofoniga. Videokaamera salvestas aga ka aknast sisse paistva. Isa kõnega sobisid hästi taustalt läbi sõitvad Rapla maakonnaliinide bussid. Kui kõiki neid mehi vaadatagi laiemalt - kõigi nende ettevõtmiste kontekstis - siis tekib iseäranis soe tunne. Omaaegsed noored rallimehed on nüüdki aktiivsed tegelased - kes veab kütusefirmat, kelle autod sõidavad mööda Euroopat, kes peab maakonnaliine jne. Loodame, et raamat, mis nende noorusaja tegusid kajastab, edeneb hästi. Isa katsub omalt poolt selleks kaasa aidata - täna üüris ta vallalt Valgre toa (see üürimine tundus ikka kuskiltmaalt kohatu - arvestades, et need on meie oma kogukonna inimesed, kes seal kohtusid ja kes näiteks ettevõtjatena toovad vallale maksude kaudu tubli kopika raha sisse), edaspidi katsub ta Treimannile fotosid hankida ning meestega sidet pidada. Kokkuvõtteks oli see minu jaoks üks oluline kogemus - vaade isa maailma süvenes.

Jõudsime koju kell 10. Paar minutit pärast meid ilmus üllatuslikul moel Marju. Mina unustasin ennast oma tuppa salvestusi üle kontrollima. Teised ajasid juttu ja läksid magama. Malla on Smedsi kambaga Berliinis. Lähen homme Tallinna arheoloogia päevale, kus esitletakse muuhulgas ka AVE uut numbrit - seal sees on ka minu lõiguke Võuküla linnusest.

02:12 Raplas oma toas



.