24. detsember 2010

Kolm ööluuletust

pimeduse ja alguse piirimail
mängin mina
türkiissinine abtiss
minuga on võnkuvate helveskilude nibunöörid
ja need, kelle nägusid pole te iialgi näinud
ja need, kes poevad minu seelikusabasse
minu seelikusaba armastate te kirja panna
lõpmata hulgal kroonlehina frakteeruval hulgal
naelutada needitud tammiste kojauste külge
nälginud jõulumeeste jäsemete valguses
kuni te kuulate, olen ma olemas
kuni te magate, ilmun ma teile
kuni te karjute, ootan ma vaikust
milles liibun te oimudel
olge lahked
ma olen teie vastu lahke
sama lahke kui teie


***

mu selgroog helendab fosforjalt
iga kord kui kõrtsist koju tulen
üksi
salvestan lumes iseenese saapakriukse
millesse seguneb taksosid
kloostri tänava turjal


***


mu kursavend
sa räägid mulle iga kord
viienda õlle järel
et nad peksid su vanaisa
nagaaniga näkku
ja et see jutt pidi jääma meeste endi vahele
et su kõrvaltoas ööotsa õppiv isa
poleks pidanud seda kuulma
iga kord
viienda õlle järel
läheb ajalugu lehkama


***


24.12.10 02:40 Hernes

7. detsember 2010

Ootan rännuhullu

Suvelaagri avar ööbimisruum. Seatakse unele. Otsaseinas on minu ase. Lähen mõnusasti teki alla, sean padja natuke kõrgemaks, et selili lebades veel veidi ümbrust jälgida. Üks väike tüdruk astub teiste hambapesult tulnute vahelt minu suunas ja poeb sõnagi lausumata minu kõrvale. Mõtlen, et noh, las ta olla. Siis aga tunnen, kuidas pisike käsi liibub otsusekindlalt mu jalgevahele ja silitab mind läbi aluspükste. Ma olen täiesti hämmingus, aga ei saa midagi teha, sest tüdruk surub oma ninaotsa mulle kõrva ja sosistab "Ära liigselt erutu, ära häälitse, jää paigale". Lasen tal seda teha, mis ta teeb ja tajun temas korraga tervet rida väikest kasvu julgeid naisi, kes mu ellu on tulnud, aga ka millegi pärast mu enda õde, kes kunagi lapsepõlves minu voodisse ronis ja oma vanema venna lähedust otsis, temas on ka mu sõbra õetütretirts oma tumedate ja naerevkavalate silmadega. Kõik nad koos, üks lummav pisike näitlejatar ka seas, pugesid seal nüüd mulle püksi. Samal hetkel kui pisike käsi oli üles leidnud mu tagumikuaugu, astus ruumi laagri komandant ja küsis ehmatavalt valjult: "No kustkohast see maja siis mädaneb, kuskohas see seen siin ripub?" Väike tüdruk tõmbas lupsti oma käe mu püksist välja, tiris mu teki alt üles ja vedas joostes läbi saali komandandile seda seent näitama. Mina ei jõudnud jälle mõtlema hakatagi, kui juba lippasin ühes temaga, vänt vinnas teiste lebajate vahel, siis tokerdanud ja pikalt niitmata villaga lambakarja keskel kuni ühe küüni otsaseinani. Kusagil kuklataga pakitses tunne, millel oli potentsiaali kujuneda häbiks. Sellest tõugatult ronisin mööda sõnnikust redelit üles, suunas, kus pidi rippuma see seen. Väike tüdruk vaatas mind alt asjaliku pilguga.

"See on väga võimas subwoofer," seletas ta. Nägin, et ta on hoopis hea kehaehituse ja lühikese blondi soenguga rõõmsameelne noormees. "Kuulake!" ütles ta lustiliselt. Poes pandi nüüd jõmpsuma selline tümakas, mida mu keha polnud kunagi varem vastu võtnud. Ma vappusin riiuli ääres metallredelil ja ei saanud taas midagi muud teha, kui lasta sündmustel lihtsalt enesest läbi voolata. Ja libisesidki kauplusse mu vanemad, ostukeskuse kaugematest saalidest. Ema krimpsutas silmi. Märkasin, et mul on täpselt samasugune grimass. Sigasid meenutavad hästisöönud mehed leti taga pöördtoolidel muutsid seepeale muusikat. Mängima pandi Saaremaa valss Georg Otsa esituses. Grimass ei kadunud kuhugi. Siis pandi Tätte vana kuub. Aga see oli ikkagi nii vali, et lippasime sealt minema.

Toas oli säilinud midagi sest suvelaagrist, samas polnud siin enam mingit kontrolli ega komandanti. Oli mõniteist barokselt segamini aetud aset ja mõniteist noort meest. Me hüppasime madratsitel ja naersime. Ümber oli kõik hästi helekollane. Me muudkui naersime ja loopisime patju. Vahepeal magasime natuke ikka selle suvelaagri moodi igaüks eraldi oma asemel, ainult see väike tüdruk oli minu teki all. Siis mängisime jälle. Näitekst peitust.

Kui oli minu kord akna juures õue vaadates lugeda ja kõigil teistel endale peidukohti otsida, siis sajani jõudes ja ringi pöörates nägin, et keegi ei olegi ennast ära peitnud. Nad olid hoopis teise seina kokku kobardunud ja haudusid mingisugust plaani. Ma vaatasin neid mõne minuti vaikides, kuni üks neist valjemalt hüüdis: "Jaa, kutsume talle ajakirjaniku!"

"Tule siia, fotograaf on juba kohal! Poseerime nüüd kõik koos Laokooni grupis!" Nad ronisid üksteise otsa kuhja ja vingerdasid. Fotograaf pani nende ees üles üliarhailist tehnikat. Mul hakkas korraga nii vastik ja valus, et haarasin ägedalt ja solvunult enda ratastega reisikohvri, sellesama, millega olen käinud Egiptuses ja Udmurtias. Toppisin kohvrisse põrandalt suvaliste peotäitena aluspesu, särke, sokke ja muid riideid, pööramata tähelepanu, kelle omad need just olid. Läksin enda väikese tüdruku juurde, võtsin ta musklis õlgadest ja suudlesin kiirelt laubale. "Ma armastan sind. Aga sa oled jobu, nagu kõik need teised". Ja läksin minema.

Kui talust värskelt küntud põldude vahel eemaldusin, hakkas taeva all kajama siinsamas mu Supilinna päevinäinud madratsil minu kõrval rahutut und magava sõbra loodud laul:

"Ootan sind seiklejat rännu huuuulllluuuuuu..."


07.12.10

6. detsember 2010

Supikasse saabununa

ma olen jälle selles korteris
käisin siin unesid järjest
enne kui teada sain
kus see maja asub
kus on see koht
kus enne mind elanud inimesed
pole veel päriselt ära kolinud
kus nende hirm on ahju taha kogunenud
ja kehastub seal iga tundlikuma tulles
kus terve sajand hallikasrohelisi üürilisi
vajub must läbi
kui mööda puittreppi üles astun

ma tunnen supillinna
tunnen ta agulimaju
ja südatalve sulailma
õlletehase leivavinet
rongide huikamist tähtvere taga
varajase õhtu kollastel tänavatel
olen siin elanud varsti kümme aastat
käinud unes ja ilmsi melonikollastel tänavatel
laulnud siin laed lahti
kergitand katusekambrid keerlema
ümber aeda ehitet lumest peko kuju
poistega ohvriviina joonud
naistega noorusse neeldunud
ma tunnen seda linna
ja siinset jõge
rahulikku ja kandvat

aga märkan nüüd
et tõesti
kõik selle aja on olnud olemas ka see korter
kus ahjuuksed küttes kummituslikult kolisevad
ja alt vanamees röögatab öösel kell kolm
ja päeval karjub tige poeg sajaaastast ema
nende köögikapikolks ja ninanuuskamine
kostavad läbi nõukapapi mulle voodisse
armsad kõrvatropid püüavad kinni vaid nuuskamise
kapikolks aga jõnksatab kulkas
minu peas, kuhu kõik see siin koondub
kus kõik see siin saab suuna
ja sängi
ja pääsetee
sest kõik see olen mina
ja on minu teha
kas vihkan või armastan
kas põlgan või võtan vastu
kas lähen ära või jään kohale
sest on tõesti mu enda teha
mu enda sallida ja salvida
ja südamelinn uuesti terveks teha




kuupikkuse Raplas oleku järel taas Supikasse jõudnult

06.11.10 kl 21:13 Hernes

3. november 2010

Tere tulemast muinas.ee-sse!

asulakoht
juhuleid
id-kaart

logi sisse

kalme
keskaegne linnus
kihelkonnakalmistu
kindlustatud asula

navigeeri

kirik
kirikuaed
kivirist
klooster
kääbas

filtreeri

lahingupaik
linnamägi
lohukivi
lubjaahi

prindi

maaalune põletuskalme

salvesta

maahaudkalmistu
maahaudkalmistu kivikattega

ekspordi

paatkalme
pastoraadiase
pelgupaik

pdf-failina

rauasulatuskoht
püha allikas

digiallkirjasta





03.11.2010 vihmases Raplas tööga hakatust tehes



.

21. oktoober 2010

Tähetolmulapiga

juuru läheb kergesti käima
hageris toimetan natuke kauem
hiiekivi hakkab hiilgama
ja kirik keerlema

raplas
paistab olevat tänane põhitöö
vana ühelöövilise tornita koja kuju
kumab uue sees
tornide vahelt
viilu kohalt
väikese kreeka risti kaudu
hakkame kihelkonda puhastama
nagu suure taevase tolmuimejaga
käime üle kõik külad ja kabelimäed
raka, oela, ohukotsu
ohekatku rebase külakalmistu
rõue allikad
ja nõnda edasi ja nõnda edasi
paka mägi ja mets
keyserlingide hauamets
jõekaldalt tõmbame taevasse
nende kaitsetud kehad
kes praegusel peenel promenaadil
pastor girgensohni käsul võikalt tapeti

pehme tähetolmulapiga puhastame
vanu rootsiaegseid ratasriste
paneme nende paesed päikeserattad pöörlema

sees kogunevad nemad
ja mul tõusevad kõik ihukarvad püsti
kui nad keskaegse altarikivi ümber koonduvad
tsistertslased
valged vennad





21.10.2010 Tallinnas Kristi-Björni-Marju korteris Oa tänaval 22:39

17. oktoober 2010

Muistne vs tänapäevane

guugeldan: uduallikas

google: did you mean university of dallas?



.

26. september 2010

Sügisese pööripäeva järel

sügisese pööripäeva järel on ilm suviselt soe
lähen jälle üht püha allikat otsima
keeran alevi vahelt alla
sammun taluväravasse
aias võtab mees hargiga kartuleid
muhumändadega kampsun seljas
punane rokkarirätt kaelas
aga kui talle jõudu soovin
ei kuule ta mind
jõudu tööle, kas tohin tülitada
ah, jah, ei noh
ilm on täna nii ilus, et
nojah, täna lastakse tööd teha, pikka aega sadas ju
mina olen jüri metssalu
ajaloolane ja arheoloog
ja mõtlesin, et nii ilus, ilm, et tulen maastikule
paiku vaatama
kas siinkandis on ka üks allikas
noh, jah, siin ta on jah
me saime vanasti sealt oma vee
aga maaparandusega sodisid ära
ma ütlesin küll, et ärge puutuge
traktorist vasta, et tal on käsk
ja sodisid ära
kaevasid kraavi läbi
ega praegu parem ei ole
ma käin adaveres tööl
nii kaugel!
jah
seal pean kondistama ja lõikuma
ja see hakkab keha peale
ja vaimu peale
aga muidu oleksin jälle töötu
katseaeg saab läbi
eks siis paistab, kas pean vastu

katseaeg saab läbi
lähen vaatan, kas allikas peab veel vastu
kunagine jõehaldja kodu
koht, kust lapsed tõid vanakestele tervisemuda
veesilm silmade raviks
sajandeid südamete kosutuseks
koht, kuhu muinasajast saati
on viidud anniks ehteid ja hõbraha

ta aeas enne vet väla
nüid on suur lai kraav
3 mettert lai
nüid on ära täidetud

EKI A.K. 76 Juuru

stop all scans
log off
format c

valgusesammas nihkub mööda söötis karjamaad
läheb läbi kuuseheki
liibub üle tumeda potikillurikka muinasasulakihi
ja seab end rehielamu ette seisma
just sinna, kuhu mees pika päeva jooksul
algelise põlluharija kombel potikildude vahel koogutades
on kuhjanud kartulid
kui naine tuleb koju
keedavad nad neist esimese söögi
ja näevad sel ööl unes
kuidas allikavaim võttis maaparandusobjektilt
kaasa kogu hõbeda
ja kolis ümber
nende õuele
nende puurkaevu
ja kui nad tema vett joovad
pühib ta nendest välja kõik kondistaja kogemused
ja nülgijate nuhtluse
ja nende sinised silmad sulavad taevasse
ja muhumännad mehe südame kohal hakkavad kumama


26.09.2010 13:17 Rpl

12. september 2010

Paka mägi (Pakamägi)

Meelde tulles riputan siia paar linki Paka mäe kohta. Esimene neist viib Osooni saatelõiguni, milles Sven Pauluse kutsel kõnelen kõrvu paigavaimu hoidja Ilse Rahkemaga. Teine näitab Mall Hiiemäele pühendatud artiklit, kus vaatlen Raikküla kärajate ja Paka mäega seotud ajalookirjutust ning kohapärimust muinasajast kuni tänapäevani. :)


http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=87496

https://www.etis.ee/ShowFile.aspx?FileVID=30902


Nõnda, paistab, et esiteks ei muutu lingid aktiivseks ja teiseks ei tööta artikli link ka kopeerides (saate link töötab). Ega siis muud soovitada kui et huvi korral võib mu artikli leida Eesti Teadusinformatsiooni Süsteemist www.etis.ee minu publikatsioonide alt või lugeda teda Mall Hiiemäele pühendatud kogumikust "Kes kõlbab, seda kõneldakse" (Tartu, 2008).


.

10. september 2010

Taadile

taat
sa istusid mu tänases unes oma toas
sülearvuti süles
klõbistasid nobedalt klahvidel
ja ütlesid:
kuule, sina oled arvutiasjus enam kodus
pane palun need pildid plaadile
et noored neid näeksid
vaata, siin nad on
sääremähiste valik
kihelkondade kaupa
need hundihambamustriga on juuru
need paneme jalga, kui läheme
näe, niisugusena oleme riidal
hea hele haavapuupinu külje all
siinsamas lahedalt löödud laastud
ja kuuseoksad nagu nad ikka on olnud
jõulust jõulusse lõhnavad
suvest suvesse vaigused
lapsepõlvest lapsepõlve
taliste laaneretkede lõketes põlevad
niisama vaheda leegiga läheme
kui kirivöödki on valitud
ase tehtud

taat
nüüd mõistan
et oled vana ja vägev põlisnõid
sinu traktoriroolisoonilised käed
on elusid kirjut trummi tagunud
nüüd tulid siia
meid vaikselt teele sättima
hoidsid targu talu ja lugu
mille keskel iga laps
ehitas oma püstkoja
et lendu tõusta
sinuga samas soojuses
südamesse
tagasi


10.09.10 Rpl 18:26

Emale

ema
sa süütad sügisöös küünlad
aianurga hämaras kasvuhoones
veel valmimata vilju toetad
oma hingesoojaga
ehkki väljas on jahe
ehkki istutamine jäi natuke hiljaks
toimetad sa siin igal õhtul
tomatite valgusetalitust
su peos on punane ja kollane
ja klaasmaja tumeroheline hiilgab kaugele

vaatan sind ja mõtlen
et golfi hoovus juba seisab
et mehhiko lahes on nafta
tema toidu ära võtnud
et talved lähevad koguaeg karmimaks
et iirlaste ja inglaste majad on ehitatud külmakerget arvestamata
et nende hooviseintel roomavad veetorud külmuvad varsti puruks
et koolis käia pole peagi enam mõtet
et paasi murda ega kõnniteid rajada pole peagi enam mõtet
et pole mõtet pärimust koguda ega ajaloost hoolida
sest vana maailm laguneb nagunii

ja siis taipan taas
et paanika ei päästa
et hirm ei halasta
et valgus on meie kese
kuitahes külm on väljas
et valgus on meie kese
mida jätkub kõigile väljas

me oleme põhjamaa rahvas
me saame alati hakkama
just niimoodi sinu kombel
armastava ema kombel
igal õhtul valgusesse vaadates
kodukolde kumas õdusalt istudes
ennast, oma lapsi ja taimi hinges hoides
soojust südames kandes


10.09.10 Rpl 14:37

1. august 2010

Kasvada kuuskedesse

kõnnin lapsepõlve metsas
otsin vanaisa koera hauda
väikest paekivi
millesse kuueaastane taat
on kraapinud nime
täpi

otsin kadakate vahelt põllukivi
mille alla kaheksateist aastat tagasi
peitsin esimesed eesti mündid
värskelt veikleva peotäie kolmelõvilisi
samasuguseid nagu rapla vanaema
mulle nõukogude ajal
kinniste elutoakardinate taga
kummuti plekktoosikesest näitas
see on sinu pärandus, ütles ta
peagi on eesti kroon taas museaalne mälestus

ma uitan enese ehitatud lagunevaid salaonne pidi edasi
näen, et meie emade mängumaja ei olegi enam
et kadunud on veider esivanemate altar
mille tädipojaga paekividest ladusime
kadunud on kombainivare
mille punasel turjal mängisime põhjasõda
kiikudes mässava läänemere kohal
silmates saari ja sadamaid
kohe kukub kokku vana kolhoosi kanala
mille tolmuse akna tagant vaatasin elu esimest äikest
pugenud peitu südamlike lindlalõhnade sisse
ämblikuvõrkusesse mähkunud ürgseina tundunud puusuuskade juurde
käes nurgapesast korjatud soe muna

kõik see kasvab nüüd kuuskedesse
nii nagu on kasvanud tuhanded lapsepõlved enne mind
olen järsku ise samamoodi vana
nagu need ätid, keda maastikele vean
et nad mulle näitaksid, kus on surnumägi
või püha silmaallikas
ja kes ei tunne enam koduümbrust ära
orienteerudes vaevu vanade ristikivide
ja võsastunund taluvaremete toel
kes aga oskavad võsas näha toomingaõit
peatuda, pühkida higi ja hingata uut kevadet
lasta eneselgi kuuskedesse kasvada

nii palju on mul neilt õppida
kui kirjutan koolitööd arheoloogiliste artefaktide säilitamisest
õigest õhuniiskusest mumifitseerunud olendite hoiustamisel
sadadest tuhandetest esemetest spetsiaalsetel fondiriiulitel
mul tuleb samamoodi osata peatuda
pühkida higi ja hingata uut kevadet
sest muidu muutun ka ise artefaktiks
muidu võiks ka mind korterivanni sisse soolata
nagu soovitas uku masing enesega teha
kui hakataks kummardama ta keha
kui unustataks iga päev kuuskedega kokku kasvada
kui unustataks elada


Rpl 01.08.10 15:59



*

15. juuli 2010

Ööst 13. juulisse 2010

vaikse vestluse lõpus
luban endale klaasi valget veini
sõber toob kapist uue pudeli
siis tudengi kingitud suure hennessy
siis lippan ma läbi 20kraadise juuliöö
lepiku tänavalt hernesse
ronin kiirelt ja nõtkelt puutrepist üles
ja viin sõbrale vaid maitsmiseks kõige kallimat kraami
see on udmurdi naiste kingitud samodelnõi konjak
aetud tammistes torudes
vanavanaemalt päritud salajasel retseptil
naps, mida peremees buranovo külas
saab maitsta vaid suurtel pühadel
või siis, kui tulevad suured külalised
toovad vana tallinnat ja viru valget
ja külmkapile kleebitavaid muhumändasid
ja sinimustvalgeid kompvekikarpe
mida pikalt vitriinkappides peetakse
see pudel pruunikat puskarit südamlikelt sugulastelt
seisis samamoodi aukohal minu köögiriiulis
kuni me teda päikesetõusus aknalaual maitsesime
kuni kõneks kerkisid taas tumedamad teemad
pildid üsna ühtmoodi muttasurutud saatustest
udmurtia kulakupere konfiskeeritud käokell
mida väike perepoeg kõige enam armastas
ja mille ajalugu samasuguse rusikalöögiga lömastas
nagu tampis sõda talusid ja elusid siin
nagu tampis sõda elusid siinsamas akna all
kus jooksid 1704. aastal piiramiskraavid
ja 1558. aastal moskoviidi kahurikuulid
sadasid kaela maalt põgenenud peredele
kes enam linna varjule ei mahtunud
kes vallikraavi kallastel lihapudruks litsuti

hoian uhket rühti
ratsanikuasendit
ja hakkan nutma
hoian uuesti
ja hakkan uuesti
siis enam ei pinguta
köhin
kõveras


ja ma valetaks
kui jätaks siin luuletuse pooleli
sest mu seljal oli sõbra ajaloolasekäsi
ja ümber hommikupäike
ja jaan gnadenteichi kirjutuslaud
naeratas nurgas oma vasksete pidemetega
ära nuta
minge mängige hoovis belglannaga palli
ja me läksimegi ja mängisimegi palli
ja lippasime läbi tegusaks tõusnud linna
kella kümne ajal kümblesime raeplatsi purskkaevus
nii nagu nad kuumalaine ajal euroopas teevad
poseerisime saksa vanahärradele
ja proua raitarile, kes neid jalutuskäigul juhatas
ma uputasin kogemata oma vastse telefoni
millest sa ühes oma luuletuses kirjutad
uhtusin võtmehoidjarüütlit
kellest ma ühes oma luuletuses kirjutan
kelle kuju eneses sel hommikul nutuga pesin
ja hõiskasin: "me saame täna euro!"


15. juuli 2010 kl 21:01 Hernes




*

12. juuli 2010

Arheoloogiline armastaja

meie luuledialoogi jätkuks, vaikust usaldades

kolisin täna päev otsa sõpru
ühest supilinna korterist teise
kuumalaine kandis raamatud
ja täpilised kuivainetopsid
ja seltsivenna sinimustvalged lindid
enese turjal avaramatesse tubadesse
ja meie pühkisime tema laubalt higi

õhtu on soojem kui suve tavapärane keskpäev
me läheme jõe äärde hinge tõmbama
võtame siidri ja siirdume sinna
kus piirpääsukesed teevad loojanguringe
olen väsind kui laps
mu keha on pehme kui laamabeebivill
mille sa mu võtmete ümber sidusid
ainult ühest kohast torgib
ja see koht on ikka mu süda
seesama südamesopp
mida sel kevadel ja suvel
oleme koos vaatlema hakanud
ja kui ma teritan taas pilku ja kuulatan teda
siis tajun taas vaikust

kas tead, et sa ilmusid minule vaikusest?
hetkel kui ma usaldasin vaikust
lubasin tal eneses ja enda elus olla
kui loobusin tahtmast
naist ja lapsi
akadeemilist edu
kodu veranda ja kõrgete lagedega
veel voolavamaid luuletusi
talu häärberi, metsa ja järvega
kui loobusin ka tahtest tahta
kui olin andnud end vaikusele
avanesid taas valguse väravad
kerkis kaunis kevad ja sulatav suvi
ja ilmusid sina
jalutades rihma pidi kaheksapäist draakonit
ja hoides käevangus nõtkeimat neitsit
kohe kirjutasid sa minugi oma muinasjuttu
ja mul oli selle sees hea
olla sulle isa või fanaatiline paan
või arheoloogiline armastaja
kes kihtkihilt öööölt avab ennast
kuni loodusliku aluspinnani
kus ei ole enam ühtki kultuurkihti
ühtki määratletavat hingedeterminanti
hetero- ega homosoolisi konstruktsioone
kus ei ole abielu, ei ole seotuid ega vabu
ainult siis, kui koorime kõik selle eneselt
ainult siis saan ma olla sinu mees
valada iga vihmahooga end sinusse
ja sa kannad igal suvel lõpmata hulgal vilju

seni aga vaatame me ennast läbi kultuurkihtide
ja sadade võretatud akende ja allalangenud looride
mis kohati on nii tihedad, et südamesopp tumeneb
ja sunnib unustama, et võrede vahelt paistev kuma
ühendab meid juba praegu





12. juulil kl 22:56 Hernes


.

Vastus ja Paradiis

sa vaatad mu luuletusi ja ütled
et neis ei ole sõnagi armastusest
sest ma ei räägi, et armastan naisi
et armastan naist

ma vaatan oma luuletusi ja ütlen
et neis kõigis on sõnad armastusest
sest ma räägin oma südame kaudu
oma silmade kaudu

ja mida enam räägin ma armastusest
seda selgemalt joonistub mu rinnas must auk
mille servale olen mitmetes voodites küünitanud
ja millest on alati paiskunud pimedat nuttu
puhunud ahastusetuul ja surunud mu tagasi
üheks ööks imetletud jäsemete juurde

ja puude juurde
ja päikese juurde
ja kõikide olendite helendavate kujude juurde
kelle hulgas säravad kõik naised
võrdselt kõikide rohulibledega
kõikide vähemate vendadega
keda ma armastan
keda ma maha ei jäta
kelle ma kutsun kaasa
valguse aeda
kust käändub trepp ülemistesse templitesse
oranžide korintose sammaste vahele
avanevate taevaväravate ette
meid toetavad iidsed inglid
ja uhked kuldratsanikud
minu mõõk on terav ja sätendab
ma võin kergesti hävitada
kergesti lõpetada elusid
viia läbi neidsamu nõiaprotsesse
mida mulle ette heidad
võin olla püha jüri
keda te kirikutes kummardate
aga lohe, keda anute mul tappa
tuleb sulatada mul enese sees
tuleb sulatada meil kõigil meie eneste sees
aga seda saab teha vaid taeva väraval
sest seni on lohe meie pärisosa
tema suust paiskuvad leegid on heledad
ja valgustavad meie teid
ja joonistavad meie rinnus tumedaid alasid



***

paradiisi aias
kasvavad võtmed
puude sügavrohelistes võrades
ripuvad kui kuldsed piisad
naljakas
ma ei näe siin madu
ega ühtainsat teadmiste puud
neid puid on lõputult palju
me kõnnime käsikäes
pehmetes aedades
ja võime valida vilju
mis meile meeldivad
kõikide lehestike kaudu
ilmub meile ilmu

nii armas
et sa sidusid mu korterivõtmele
mille suveks sulle hoida andsin
papist raudrüütlikuju
oma heleda poja lossimänguraamatust
nii armas
et sa sidusid selle rüütlikuju pehme heidega
armas
ma võin lõpuks rüü seest kooruda
niisama pehmesse paradiisi aeda
kus mul ei ole vaja enam ühtki neitsit kaitsta
ega ühtki õuna mõõgaga pooleks lüüa
võin kooruda paradiisi aeda
kus korterivõtmed kasvavad puude võrades
toovad meid koju



12. juuli 2010 13:35 Hernes

4. juuli 2010

Öö Tallinnas

aranküla teeristis
kui nad kaevasid katkukalmet
seisis mu sajaaastane vanatädi
kaevajate kõrval
ja vaatas pealt
ise vastselt maet
kui me üksteist märkasime
puhkesime laialt naerma
kas lendame?!
lendame!
jaa!
üle lageda uudismaa
üle angervaksalõhnas lammide
üle juuliöö soojade kraavikallaste
kus põdrakanep kumab meie muigvel põskedel
ja saamide saadetud ööpäike meie kergetes kehades
hämarad kruusateed helendavad
juhatavad meid mere suunas
kopli kalmistul jääb vanatädi must maha
gertrud elisabeth mara teenijaga juttu ajama
minagi maandun
ja hulgun lagunevatel liinidel
tukastan pisut ühes asotsiaalipesas
kivist koridoripüstakus
mille ümbert on puumaja ära veet
eluruumid justkui samamoodi haihtund
nagu siitsamast kogu riigi uhkeim nekropol
kõigi oma kabelite ja hauasammastega
järele on jäänud vaid astmed
kojutoov trepikoda
kus igast korteriuksest on võimalik õhku astuda
väljun siiski alumisest
peauksest
et oma maisesse koju kõndida
just päikesetõusu ajal
kohtan endisel karl marxi tänaval punkarikampa
nad peksavad mu läbi
mu veri voolab sillutise ja põse vahele
säh sulle, šamaan! parastavad nad
kui ma parasjagu ärkan
kolde puiestee blokkmaja viiendal korral
kiiskavas hommikuvalguses
kriiskavate kajakate saatel




03.07.2010 Raplas muru peal päikest võttes ca kl 16

.

27. juuni 2010

Mõningaid maastikumõtteid

Allpool üks kiiruga kirjutatud koolitöö, mis nüüd (ca kuu aega hiljem) üle lugedes päris mõnus tundub, iseäranis selle esimene osa, kus räägin lapsepõlvest. Olen mõelnud, et me võiksime õdede ja tädipoegadega enese lapsepõlveruumi laiemaltki lahti kirjutada. Teda teemade kaupa avada. Ta oleks seda väärt.

***

Mõningaid maastikumõtteid
Kirjatükk muinasmaastike loengukursuse juurde


Olles õppinud ajalugu ja arheoloogiat ning kogunud ligi 10 aastat erinevates Eesti kihelkondades kohapärimust, on mu maastikutaju kindlasti tihenenud, muutunud nö sügavamaks, mitmekesisemaks. Tegelikult algab maastikukontakt muidugi palju varem kui ülikooli ajal. See algab inimese esimeste mälestustega koduõuelt, lapsepõlve maakodu taluümbrusest. On väga põnev jälgida, kuidas maastik üldse teadvusse kerkima hakkab. Algul üksikute piltide, lõhnade, valguste ja varjudena. Siis tasapisi struktureerudes. Esimene sfäär, mis saab selgemalt kogetuks ongi eluhooned ja nende vahetu ümbrus, sellega liituvad üksikud trajektoorid ema ja isa kõrval kõndides, ratta titetoolis, kärus, autos. Need trajektoorid on justkui veresooned või luustik või... ei leiagi hästi sobivat kujundit, ühesõnaga need esimesed teadvusse kerkivad trajektoorid ühendavad paremini tuntud punkte: kodu, ema töökoht, isa töökoht, vanaema maja, vanaisa talu, tädipoegade korterid jne. Tasakesi hakkab siis nende trajektooride ääres ühtteist meelde jääma. Tekivad kinnispunktid. Esimesed mälestused, mis ei kao. Näiteks kuidagi eriti pikana tunduva sirelite ja suurte puudega palistatud kõnnitee ääres üks naljakas maa seest väljuv toru, millest käisin emaga alati mööda. Üks kuusetukk, kus me onuga auto peatasime ja mingi mehega rääkisime. Teelõik, kus isa võttis peale hääletava tädi. Mu elu esimene "anna teed" liiklusmärk teeristis sõidul vanaisa juurde. Küün, mis andis mulle teada, et seekord me sõidame "Ingliste kaudu" jne jne. Naljakas on meenutada, et esimest korda Lasnamäele jõudes arvasin, et oleme jõudnud "Põhjamaale" - seal oli nii külm, ei kasvanud ühtki puud, kõik majad olid justkui jääst tehtud. Taamal paistis kummaline punaste tuledega tipitud hall ja natuke jube Tallinna teletorn. Liftid olid ka jubedad. Või näiteks see, et arvasin kunagi, et Viljandi on teine maa, teine riik. Kui üle-tee-lapsed kelkisid, et nad käisid Viljandis ja sõid seal palju jäätist, siis ma arvasin kindlasti, et Viljandi on välismaa. Aga tädipoeg Björn käis Abrukal, mis kõlas tollal sama eksootilisena nagu praegu Aruba.

Sedasi pidevalt väljapoole maastikutaju arvardubki. Algklasside geograafia tunnis õppisin ära kõik need Jumindad ja Harad ja Viidumäed ja Pandivered ja Pühajärved ja. Peagi matkasime enamiku neist koolis õpitud kohtadest ka vanematega koos läbi. Vanemad lugesid raamatust paikadega seotud jutte: nii ajalugu kui kohapärimust. Mäletan kuidagi eriti eredalt käiku Kassinurmes, kus ema luges lugu Kalevipoja sängist ja maa alla vajunud linnast. Ülevalt linnuse servalt vaatasime kaugusse ja isa ütles, et siit paistvat hea ilmaga Tartu ära. Tartus polnud me siis veel käinud. Õhtul kui sest linnast riivamisi läbi sõitsime, vehkisid taevas suured prožektoritest lastud valgusvihud - Raadi lennuväljalt anti putši tõttu Eestisse saabuvatele sõjaväeükskustele märku. Tunnike meie järel tulid tankid. Meie seda muidugi siis veel ei teadnud.

Juba ongi näha, kuidas maastikule mõeldes kerkivad konkreetsed mälestused, mida on kokku väga palju. Millest võiks pikalt kirjutada. Olen mõelnud, et võiks näiteks enda isa paluda kaamera ette ja lasta tal rääkida oma koduruumist Raplas. Tema vanematekodu oli kunagi keset heinamaid. Eemal asus veel mõni maja. Nüüd on kogu see ala uuemaid maju täis ehitatud. Kaasaarvatud meie pere elamu. Väga põnev oleks isa viia mööda tänavaid kõndima, et ta saaks rääkida, kus nad end tünni sees mäest alla lasid veereda või kus kärutasid vana külgkorviga mootorrattal. Või kus oli suur plank või kus poisid käisid alevi muttidega lehmi karjatamas või kus oli heinamaaäärne oja ilusate kaladega jne. See on mu isamaa. Mu emamaa on Mahtras, mis on mulle kallis kui lapsepõlve maakodu. Võiksin kirjutada pikalt sealsetest metsadest, kiviaedadest, kadakatest, heinamaast, karjäärist, taluvaremetest, lohukividest - meie keeles olid lohukivid siis muidugi kindlalt kultusekivid, sest silt kivi juures ütles nii. Mu ema võiks sest maastikust samuti pikalt kõnelda. Oluline on see, et maal kasvab laps loodusega kokku. Õpib teda tajuma. Eks ta kasvab linnas ka linnaga kokku. Õnnelikud on mu meelest need lapsed, kel on võimalus elada läbi nii maa- kui linnaruumi. Sedasi tekib mitmekesisem ja rikkam elukogemus.

Üks näide sellest, kuidas me lapsena (koos minuga kasvasid maal veel mu õed ja tädipojad) maastikuga kokku kõlasime ja maastikku omal moel loovalt suhtusime, on meie tegevus kividega. Kultusekivi, mida juba mainisin, asub meie vanaisa talu lähedal metsa servas, olles sinna maaparanduse käigus põllu pealt lükatud - viimane fakt oli meile ka lapsest saati teada. Väga põnev oli esimest korda koos täiskasvanutega suure kivimüraka tagumiselt võimsate kuuskede varju jäävalt küljelt lohkusid leida. Suure kultusekivi kõrval oli veel rida suuri rahne. Jagasime kivid omavahel ära. Mina olin kõige vanem, sestap sain mina kõige suurema ehk siis selle peamise - "Kultusekivi". Praegu mõtlen, et ikka jabur, et miks pidi niimoodi need kivid hierarhias ära jagama. Kõik oleks tahtnud ju, et suur kultusekivi oleks enda oma. Aga eks ta tegelikult oligi kõigi oma. Ega ma selle jagamise mängu järel sinna aeda ümber ei ehitanud ega kedagi seal ronimast keelanud. Lihtsalt vahel me istusime seal suurte kuuskede all niiviisi, et iga laps omaette kivil. Tihti me muidugi ronisime kõik koos kõige suuremal. Vahepeal oli meil kindel komme, et kui kultusekivist mööda läksime, siis pidime tema peale alati midagi panema. Tavaliselt panime lilli või muid taimi. Vahel ka midagi söögipoolist. See tunne on siiani kuidagi sees, et kultusekivist ei saa mööda minna ilma et sinna midagi, kasvõi prügi taskust ei pane.

Teine paik, mis oli mulle omaette püha, oli väike kivihunnik keset põldu. Seal kasvas ka üks põõsas. Sinna põõsa alla rajasime õega kividest "Pühamu", panime sinna õhtuti küünlaid põlema ja siis läksime kaugele ja vaatasime, kuidas paistab. Kui naabri Ants ühel päeval selle kivihunniku traktoriga laiali lükkas ja põõsa välja juuris, siis läksime me metsa lõkkeplatsile ja sajatasime nii tugevalt kui lapse rind suutis. See oli valus. Päris põllu ääres ei julgenud sajatada ja karjuda, sest onu Ants toimetas liiga lähedal.

Tädipoeg Villemiga ehitasime metsa serva "Esivanemate altari". See kujutas endast suurt serviti tõstetud paeplaati väiksematest veeristest laotud müüritise otsas. Sealsamas kaevasime ühe pihlakapuu kivivarest välja, et ta saaks paremini kasvada. Läheduses oli ka üks lapik kivi, mille alla peitsime hulga esimesi 1992. aastal ilmunud Eesti münte. Need on seal siiani alles. Käisin neid aegajalt 2000ndate algupoolel vaatamas. Nüüd enam ei leia üles. Maastik on muutunud.

Läheks liiga pikale, kui kirjutaksin veel kiviaedadega seotud kujutelmadest, metsataguses karjääris rajatud kivistruktuuridest ja muidugi onnitest, mis olid ka osalt kividega seotud - näiteks suure kultusekivi külje all kuuskede hämaruses oli üks meie varasemaid onne.

Oluline on lihtsalt see, et sääraste tegevuste kaudu kasvab laps maastikuga kokku. Ilmselgelt tekkis nende mängude kaudu ka huvi arheoloogia vastu. Me kujutlesime, kuidas meie rajatised saja aasta pärast välja näevad. Üks mäng oligi selgelt arheoloogiline. Me ehitasime liivahunnikusse kloostri. Siis lasime sellele "tuld ja tõrva" kaela langeda ehk siis loopisime kogu ehituse liiva alla. Siis lasime mingi aja sel seal hunniku all olla ja seejärel kaevasime ettevaatlikult välja, jättes kõik hoonete osad ja sisustuse ettevaatlikult kohale, kuhu nad pärast hävingut olid jäänud.

Samamoodi on mu huvi looduslike pühapaikade suhtes ilmselgelt alanud lapsepõlvemaalt. Selle huvi algfaasiks on needsamad väiksed lapselikud kultuspraktikad, mida eelpool kirjeldasin. Sellised toimingud on ühtlasi tunnistuseks sellest, kuidas üldises kultuuripildis olemasolevad teadmised muinasusundist ja muististest kanduvad konkreetse kaitsealuse objekti toel lasteni ja kuidas lapsed siis neid omamoodi interpreteerides enese igapäevaellu sulatavad. Praegu meenub, et meil oli lisaks "Kultusekivile" ka oma "Kultusepuu" - kuusk, kelle tüve ümber sidusime jõuluajal punaseid kingipaikipaelu ja kelle juurte juures põletasime punaseid küünlaid.

Nendel lapseaegadel ei teadnud me veel, et meie vanaisa kodu lähedal asub ka üsna korralik muinasasulalaik, et külas on ka kaks hiiekohta ja veel kaks lohukivi. Need teadmised tulid hiljem, moodustades varasemaga ühtse terviku.

Edasist maastikutaju avardumist on võrdlemisi raske kirjeldada, sest see toimus palju kiiremini ja suuremas mahus kui varasem lapseilma kujunemine. Tuli arheoloogia- ja usundialane kirjandus gümnasiumi ajal, toimusid iga-aastased matkad vanemate ja sugulastega, samuti rohkelt kooli kultuuriloolisi reise, kus õpilased ise paikadest ettekandeid pidasid. Ülikooliaegsed Ajalooringi reisid olid minu jaoks neile gümnaasiumiaegsetele käikudele loomulikuks jätkuks.

Ühtaegu oli tekkinud konkreetsem huvi kindlat liiki pärimuspaikade suhtes. Tähelepanu Rapla kihelkonna kabeliasemetele juhatas gümnaasiumi lõpupäevil Mikk Sarv. Ülikooli esimesel kursusel kirjutasin Ain Mäesalule proseminaritöö ajaloolise Harjumaa pärimuslikest kabelikohtadest. Proseminaritööd kokku seades töötasin Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimuse kogude ja TÜ arheoloogia kabineti materjalidega, külastasin mõningaid kabeliasemeid Rapla kihelkonnas. Suvel 2000 inspekteerisin juba üsna süstemaatiliselt Juuru kihelkonna kabelikohti. Sama aasta kevadtalvel sain lähemalt tuttavaks Heiki Valgu ja Mari-Ann Remmeliga, kes mõlemad on minu huvi pärimusmaastiku vallas laiendanud ja süvendanud. Kabeliasemetele lisandusid külakalmistud, looduslikud pühakohad, kõikvõimalikud kratiteopaigad, kardetud kohad, vägilaste ja üleloomulike kogemustega seotud paigad, ka mõisad ja kirikud kui pärimuspaigad jne.

Nii olingi järk-järgult hakanud maastiku tajuma kui mitmekihilist ruumi, millel on nii sünkrooniline kui diakrooniline, nii vaimne kui füüsiline dimensioon, mida tajutakse nii kollektiivselt kui individuaalselt. Saades aru kui olulist osa mägib selle mitmedimensionaalse terviku tundmaõppimisel ja analüüsimisel suuline pärimus, asusin erinevatest andmekogudest koondama ajaloolise Lõuna-Harjumaa Rapla, Juuru ja Hageri kihelkonna paikade kohta varasemal ajal kogutud informatsiooni. Kõigi asutuste ja kogude nimetamine läheks siin pikale. Igaljuhul seadsin enese eesmärgiks süstematiseerida senikogutud info külade ja objektide kaupa ning seejärel asuda neid paiku maastikul lokaliseerima. Paljud varasemal ajal kogutud rahvaluuleteated on puudulike asukohaandmetega ja on jäänud seetõttu niiöelda õhku rippuma. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algupoolel rahvaluulet kogudes ei väärtustatud niivõrd konkreetseid füüsilisi paiku kui tekstide vaimset ja kunstilist sisu.

Lisaks paikade lokaliseerimisele on mu korraldatud välitööde eesmärgiks olnud jäädvustada võimalikult põhjalikult tänaste külaelanike kõneldavad paigalood, saada aimu kohtade tähendusest tänapäeva inimeste jaoks. Elanike intervjueerimiseks koostasin põhjaliku küsitluskava, mis on täpsustuva ülesehitusega ning sisaldab küsimusi kõigi enamlevinud pärimuspaigaliikide kohta. Säärase metoodika arendasin pea maksimaalselt välja 2009. aasta välitöödeks Juuru kihelkonnas. Nende välitööde jooksul kogusime üle 330 tunni helisalvestusi ja intervjueerisime ca 150-200 inimest. Tulemuseks on küll võimas pärimuskogu, hulk maastikul lokaliseeritud paiku, hea ülevaade sellest, mida inimesed paikadest tänapäeval kõnelda teavad, kuid: selline laia skaalaga metoodika hakkab ühel hektel iseennast sööma ehk siis sain aru, et säärasel hüperempiristlikul püüdlikkusel ei ole mõtet, sest esiteks me ei jõua niikuinii kõigi elanike juurde ja teiseks ei ole võimalik kõiki pärimuspaiku üles otsida - neid on lihtsalt liiga palju. Seega sain möödunud aastal suure metoodilise õppetunni. Minu naiivseks sooviks oli süveneda ühe kihelkonna pärimusmaastikku võimalikult põhjalikult, haarates kõik eelnimetatud dimensioonid. Nüüd mõistan, et see on korraga haukamiseks liiga suur tükk. Olen mõelnud, et tark oleks uurimisteemat kitsendada, jääda näiteks vaid looduslike pühapaikade juurde. Või vaadelda näiteks vaid ühe konkreetse inimese maastikutaju.

Siit olekski paslik edasi minna lühikese mõtiskluse juurde maastiku tajumise/uurimise võimalikkusest üldse, selle kollektiivsetest, kultuurilistest, objektiivsetest, subjetiivsetest aspektidest.

2009. aasta välitööd andsid mulle selge kogemuse ka sellest, kuidas mu enese kodukihelkonna olemus ja maastik, seesama maastik, kust jooksid mu esimesed tajutrajektoorid, muutub uurimistöö käigus üha mitmekihilisemaks, mitmepalgelisemaks, kuidas ma kohtan kusagile metsa taha peitunud memmekest, kelle vaim on tohutult ergas, ilmatunnetus sügav ja religioosne, ja kuidas samas kihelkonnas näen ülimat tölplust, madalalaubalisust, kitsarinnalist ülbust, omandihaigust. Ühel hetkel panevad need vastuolud samas füüsilises ruumis pea ringi käima. See on aga väga oluline kogemus, sest näitab, et tõesti, seesama füüsiline ruum, üks ja sama maastik võib olla koduks täiesti erinevatele universumitele. See tähendab, et ka maastikutunnetus, see pilk, millega inimene enda ümbrust vaatab, võib olla totaalselt erinev. Paik on sama, aga inimene näeb teisiti.

Siia sobib tuua ka näide sellest, kuidas olen tajunud pärimuspaiku üsna erinevalt vastavalt sellele, kellega koos ma maastikul liigun. On üsna teine tunne minna üksi või ekskursioonijuhina või koos ekspeditsioonikaaslastega või hoopis näiteks geopaatidega. Olen tähele pannud, et paigad hakkavad meiega käituma vastavalt sellele, kuidas me oleme, kes me oleme. Mul on väga selgeid kogemusi sellest, kuidas taimed, linnud, putukad, ilmastik hakkavad käituma kui mõtted ei ole puhtad või kui olek on vastupidi väga avatud ja tundlik. Tean, et selline jutt väljub tavateaduse piirest, kuid ma ei saa selliseid kogemusi salata.

Kas see tähendab, et tulekski loobuda maastiku tähenduste objektiivsest kirjelduspüüust? Ma arvan, et päriselt mitte. Tuleb lihtsalt leppida, et tegu on lõputult tihedamini või sügavamalt või mitmekesisemalt vaadeldava tervikuga, mille kohta me nn "täit tõtt" kätte ei saa, kuid mille kohta on meil võimalid ühtteist siiski öelda. Karl Popper on selle mõtte väga selgelt läbi kirjutanud: kui püüaksime arvutada inimteadmise tõenäosust, siis peaksime selle jagama universumi lõpmatusega ehk siis saaksime vastuseks nulli, samas meie pidevalt paranevad teadmised on meile abiks, me saame ühtteist siiski öelda, mõneski asjas teatud piirides kindlad olla. Seega tuleks ka maastiku uurimisel valida mõni aspekt, millele pühenduda, samas teades, et see ei ole veel kõik. Eriti selge on see maastiku arheoloogilise/diakroonilise aspekti puhul. Me ei saa minna muistse üksikisiku sisse täielikult, näha täiesti tema silmadega. Samas me saame püüda rekonstrueerida kontekste, mis on mõjutanud tema maastikutaju. Me saame analüüsida objektide paiknemist, suhteid üksteisega, leiumaterjali, sümboolikat jne. Ehk siis me võime püüda rekonstrueerida intersubjektiivse või kultuurilise välja (P. Bordieu järgi), mis on determineerinud minevikuinimese maailmataju. Meenutades siin mõtet, et minevikuinimese mina-teadvus ei pruukinud üldse selline olla nagu meil praegu, et see võis olla oluliselt kollektiivsem, võib olla mõnes mõttes isegi võimalik materjaalsete kultuurijäänuste põhjal rekonstrueerida seda kollektiivset mina ja tema maastikutaju.

Samas, tuleb tunnistada, et tegu on siiski vaid jäänustega, mis elu on endast maha jätnud. Elu iseloomustab voolavus, pidev ümberkorrastumine, lammutamine ja taasloomine, mille käigus paigutatakse märgid pidevalt uude süsteemi, uude mustrisse, kus elemendid omandavad uutes suhetes uusi tähendusi. Sestap tundub pea võimatu nende jäänuste interpreteerimine, sest me ei tea ega saa kunagi teada, mida need tähendasid konkreetses ajalises ja ruumilises punktis. Samas, nagu eespool juba öeldud, vastava ajastu materjaalset kultuuri tervikuna vaadates, on ehk võimalik märkide tähendusi aimata. Seda aga omakorda muidugi ikka enese tänaste silmadega ja tänaste kogemuste taustalt.

Nii peangi maastiku ja kohapärimuse uurimist oluliselt võimalikumaks refleksiivsel moel, andes endale aru, kes me ise uurijatena oleme, millst tähendust need paigad meie jaoks täna kannavad, miks me neid täna üldse uurime. Mu enda jaoks on üsna selge, et kõige olulisem, miks pärimuslikke ja muistseid paiku uurida, on see, et tänapäeva loodusest kaugenev inimene taas enese loomuliku keskkonna juurde tagasi juhatada. Kontakt loodusega on lihtsamini loodav paigalugude kaudu, sest paigalood asetsevad metsiku looduse ja inimkultuuri piirimaal.

Siinne tekst on kindlasti visandlik, kuid loodan, et andsin natukene aimu, kuidas maastikku tajun - kuidas kõik algab lapsepõlvest, avardub siis järkjägrul ja jõuab lõpuks tohutu võimalikkuseni, kus tajun maastikku juba mõningase välitöökogemuse järel, mis on andnud uuritavast alast mulle kui uurijale juba täiesti omaette kogemuse, millele tuleks refleksiivselt tähepanu pöörata.

21. juuni 2010

Kaks rahutumat

Mu kallid lugejad!

Neil päevil siin on kerkinud luuletusi. Ehk tiheminigi kui muidu. Ja neil öil toimub palju. Igal hommikul ärkan tänutundega, et olen taas õppinud. Unesid on tohutult, enamikku ei jõua kuhugi kajastada. Huvitav on praeguste puhul see, et tajun väga palju erinevaid inimesi, kes minuga lihtsalt vestlevad, kusjuures need vestlused ja ka ühised argised tegevused, on väga õpetlikud ja rahustavad ja kindlustandvad. Hommikuti on selline sidus ja sisukas tunne. Mõtlesin täna, et ehk tekib selline hoovus sotsiaalteaduste filosoofiat tuhteerides, iga päev mõningate inimühiskonna ilmingute üle mõtiskledes. Samas on siin kindlasti seos ka pööriajaga. Ta mõjub alati võimsalt. Iseäranis paar nädalat enne jaani.

Ma olen viimasel ajal loobunud pikematest sissekannetest, sest elu voolab niisuguse mühinaga. Nii olengi lasknud luuletustel kõnelda. Oma olemuslikus põgususes, mille kaudu väljendub mõndagi. Samas näen üha, et minu luuletused kõnelevad tihtilugu vaid ühest sfäärist mu elukogemuses, et väga olulistel teemadel ma ei ole kirjutanud, ei ole end avanud. Näiteks enese naissuhetest ei ole ma pea üldse kirjutanud, kuigi need on olnud vägagi intensiivsed. Ma ei ole ka kirjutanud paljudest asjadest, mis mind häirivad. Mul on selline iseäralik luuletunne ja sellel olengi lasknud end kanda. Samas on sekka sattunud ka väga rahutuid tekste, mis on kohati isegi räiged. Ja kui ma sellistele siis otsa vaatan, siis mul tekib tunne, et ma ei tahaks, et nad üldse sündinud oleks. Aga et nad juba on paberile pandud, siis ei saa ma neid ka hävitada. Ma katsun kõike enda sees ja ümber jaatada. Ja siit hargneb tohutu avar küsimus sellest, kuhu tõmmata piiri enese ja maailma vahel, kui olen seestpidi ära tajunud, et kuulun kõige ja kõigiga kokku, et mõistan kõike ja kõiki. Ma jätan selle arutluse siin praegu pooleli, sest mul, vanal igavesel üliõpilasel, on tarvis nüüd homseks eksamiks õppima hakata.

Tänast sissekannet alustasin selle mõttega, et anda väike juhatus paari rahutuma teksti juurde, mille kavatsen siia üles panna. (Kõige rahutumaid ikka veel ei tihka.) Nene kahe teksti rahutus ei ole vast enam niivõrd lammutav, et neid lausa sahtlis pidada. Nad on lihtsalt valusamad. Mõlemas neist on juttu mustast august südames. See on koht, millega mul tegelikult varem või hiljem tuleb hakata hoolikamalt ja hoolivamalt tegelema, seda ei saa eirata. Kui juuni algul koos sõber Tarmoga natuke joogaharjutusi tegin, siis sain kogu keha üsna kergelt puhtaks, aga süda, nimetan teda südameks, ehkki kui väga täpne olla, siis parem kops, jäi pikalt mustaks ja valulikuks. Enne oli vaja veel häälitseda ja trummi lüüa ja tantsida, kuni ta lahti sulas. Ühelt poolt tajun, et see häda on seotud mu naissuhetega, nii kaaslase kui ka sugulaste plaanis. Teisalt tunnen, et südame avamine on ka laiem küsimus, ülesanne, mis on vajalik sujuvaks ja loomulikuks eluks. See must auk ei ole niisama, ta juhatab mu tähelepanu väga olulisele. Ükski jama siin ilmas ei ole niisama, kõik juhib tähelepanu asjadele, millega tuleb meil tegelda. Iga häda on võimalus armastuseks.

Nõnda olgugi siin need kaks rahutupoolset tektsi ja aidaku armastada.


***


me olime pühal allikakaldal
minul südames tume tomp
ma võtsin püksitaskust raha
et ennast ravida
ja ravida lasta
kui olin mündi südamele surund
kõrgete kuuskede vahel
kiiskavasse päiksesse kast
vilkuvasse vette visand
siis nägin, et rahal on inimkeha
da vinci proportsioonid
täiuslik ring
käed ja jalad
samal ööl pistsid sa oma jala
aidalakas minu tekiserva alla
ma olin imestund
ehkki ööbikud ei old
ja tallipoisid kes väljas tinistasid kandleid
ja allikas kes kõige selle taga

nüüd kui ööbikud on vaikind
kui ööd on väga valged
aga minu süda jällegi on must
kurvastan
et ma pole täisulik ring
et ma ikkagi ei väärinud sind


17.06.2010 23:46 Hernes



***


alt vanamees teeb vorstikastet
selle lõhn tungib läbi põrandapragude
ja ventilatsioonikäikude minu tuppa
nagu sellest vähe oleks
et ta kord päevas loomalikult karjub
üksi koju jäänult uksi paugutades röögib
sitt naine!
sitt naine!
sellel sajatusel on kindel sagedus
mida kuulen ka mujal
möödsõitvate autode mürinas
herne poe ees lällavas kambas
varesekraakses katusel
sitt naine!
sitt naine!

kõik ümber peegeldab mind ennast
nädal otsa istun üksinda toas
ja loen teadusfilosoofiat
ükski naine ei käi siin
ja mina ei külasta neid
ja mulle meeldib nii
aga kui vorstikaste
tungib mu lihastloobunud rinda
siis ärkavad üles kõik lapsepõlve
ja lasteialõhnad ja naised
kes neid keetsid
sitt naine!
sitt naine!
mu südames on üks suur must auk
kust kostavadki needsamad sõnad
ja ma ei tea, miks see nii on

kui vorstihais mind õue ajab
vihmasesse pööripäeva hinge tõmbama
näen trepil läbi kitsa köögiakna
et vanamees seisab pliidi ääres ja praeb
põll ees

sitt naine!
sitt naine!



21.06.2010 13:55 Hernes




*

19. juuni 2010

Öö

ühes mu unenäos
oli sammalhabe mitte roheline
vaid sinine
ja udmurdi naised
meenutasid egiptuse kõhutantsijaid
hööritasid puusi
mu vanemate elutoas
mu unerahu tagavad kõrvatropid aga
vupsasid välja
kasvatasid endale kollased tiivad
ja lendasid üle jõe


19. 06.10 02:04 Hernes




*

17. juuni 2010

Üks käik Pariisis

sõidan koos õdedega lennukis
lennuk maandub seine´i jõel
keset pariisi
sealsamas väiksel paadisillal
on kaater, millele loomuldasa astume
see pühib kohe mööda jõge minema
kiiruse kasvades kaugenevad kaldad
ja avardub peegelsile vesi
eiffeli torni tipp vajub seljataga
la défense´i pilvelõhkujad silmapiiri taha
peegelsile laotus kiiskab
me läheneme kõige kaunimale saarele
mida iial unedes olen osanud näha
see väikene saar hingab ja särab
tema kallastel kasvavad taimed kumavad
roheline on tõesti rohelisem
ja nende kuju
nende sammalde ja rohtude lehtede korrapärane kuju
kasvab nii selgelt seestpoolt
otse Looja südamest
me sumame läbi madala ja sooja kaldavee
hoidume astumast roosadele korrallidele
üks merisiilik torkab mind veriseks
meenutab mu päritolu
aga me ronimegi juba üles
liivast seljakut mööda nõmmliivateed
mida kõrgemale seda seesmisem on valgus
mida kõrgemale seda kergemaks läheb keha
kuni järsku see kõik hakkab pudenema
saare seinad kerkivad püstloodis me ees
meeleheitlikult ronime me edasi
lõpuks üle servade küünitades näen
et keskkonnaametnikud tirivad mu õdesid
kättpidi luiteid mööda alla
vilkuritega kiirpaatides on teisigi valguseturiste
meile pannakse päästevestid selga
ja öeldakse, et kõige kaitstavamale saarele
pole seni veel ükski inimjalg astunud
ja me kõik naerame
ametnikud ja meie
ennast tagasi pariisi
õhtul võtame rue des martyrs´i nurgal istet
ja itsitame



17.06.2010 12:31 Hernes



*

15. juuni 2010

Kohtumine

täna öösel
kui olin voodisse läinud
ja peaaegu uinunud
kuulsin
et mu väljalülitatud printer
hakkas kirjutuslaual urisema
võttis hoogu
väljutamaks sadu lehekülgi
kirjatöid millest mul veel aimu polnud
samal ajal läbi krohvitud seina
imbus mu tuppa hõbehall vana naine
tahtis mind kaasa
ma lõin risti ette
ja tõmbasin teki üle pea

järgmisel hetkel
olin ikkagi ta elutoas
tikitud linal silme ees tass
tulikuuma piparmünditeega
ta näitas mulle mis ta mehest maha jäi
kõigi vana eestiaja luuletajate kogud
must tiibklaver
vasest kandelaaber
ja albumid
näe, need siin on sinu albumid
ma pakkisin nad kõik jõupaberisse
et nad jõuaks sind ära oodata

15.06.2010 14:50 Hernes

14. juuni 2010

Kaks luuletust

me hiilisime peaportaalist sisse
torni all nägime kirikuteenri pesa
paarist puhvaikast keeratud magamisase
tuhvlid ja termos
lauluraamatuvirn
ta ise oli kusagil eemal
me hiilisime trepist üles
tuvisitasel astmel
sattusid meie varbad päikeselaiku
keegi ei tea
kus see uni lõppes

***

sa oled sellelsamal valgel rannal
kus me alati kohtume
sa töötad nüüd taimetoidukohvikus
enne olid teoloogiaprofessor
õpetasid õpetama
nüüd käivad kergekehalised kerjused
sinu rannapaviljonis päikesekokteile rüüpamas
suurt midagi ei küsi
sest neil on nüüd kõik selge
aga mina küsin
sest olen üks su vähestest õpilastest
keda sellesse randa lastakse
sa räägid, et suurt vahet ei olegi
kumbalt poolt vaadata
sa räägid veel palju
aga mina unustan jälle nii palju
et meie kohtumisest on taas
jäänud vaid naeratus hommikuunisesse suunurka
tegelikult sellest mulle praegu piisabki


14.06.2010 16:00 Hernes

6. juuni 2010

jaanieelse juuni valguses

lasen selle valguse igasse rakku
lasen selle õhtu igasse kehaossa
piibelehtede, sirelite ja seelikute kuma
südamesügavusse
püüan pööriööpäikese põue
ja rändan põhja suunas
sinna kuhu kujutasid esivanemad toonela
sinna kuhu sirutusid ema haual vaeslapse palved
orvu ohkamised veimevakka valmistada
tulen kui tulisi jalu
üle seitsme vee ja saja saare
üle tuhande kuuselaane
üle sääsesuduste tundrate
ja saamide suveonnide tiputeivaste
kuni komsa mäe jalamil näen
et päev käib kõrgel ümber mäe
ja ei kustu kunagi
kuni põtrade norin kaljujoonistelt
kerkib mu kõrri
kuni täpiliste trummide sosin
seob lahti ajasõlmed
kuni jabmeaimo avaneb
ja ma aiman
kes olen

06.06.2010 22:12 Raplas oma toas

16. mai 2010

Laupäeval koolis

Laupäeva hommikul ärkasin ma ehmatusega, et olen sisse maganud. Haarasin endale teki ümber ja kargasin autosse. Isa viskas mind koolimajja ära. Jooksin treppidest üles ja jõudsin poole pealt kirjanduse järeleaitamistundi. Õpetaja oli meile teene teinud ja puhkepäeval tööle tulnud. Sestap tundsin end eriti kehvasti, kui sisenedes vabandasin. Õpetaja torkas ühe sarkastilise märkuse ja jätkas siis tavapärase asjalikkusega.

Istusin enese pinki. Ega see muidugi enam sama pink ei olnud, mis 10 aastat tagasi, aga koht oli sama. Mu ümber nohistasid vihkude kohal samuti harjumuspärastes paikades mu abituuriumikaaslased, teiste seas üks mitmelapse ema, paar firmaomanikku, kaitsepolitseinik, noorsootöötaja, ehitusinsener, luuletaja, korvpallur, kaks kaptenit, kolm kindralit jne. Mina, ajaloobakalaureus cum laude, püüdsin ruttu enda klade üles leida, et kordamisküsimused Tammsaarest paberile panna. Kaevasin oma läpakakotis. Koolikaustiku asemel jäi mulle kätte kõike muud - muuseumi arengukava, helinimestikud, välitööde metoodika, aruanne Kulkale, aruanne vallavalitsusele, aruanne arhiivi juhatajale, külaliikumise Kodukant maapäeva otsused. Paberite vahelt vajustid välja kurgupastillid, mälukaardid, diktofon, pakk kondoome, taskunuga. Katsusin kogu koli eriti tagasihoidlikult lauale tõsta, et ma teisi ei segaks. Kui oma õlakotis edasi kaevasin, ilmus sealt nähtavale kraami, mida põhikooli ajal poistega mõõduvõtmiseks kooli kaasa tassisin: järelhaagisega bensiiniauto mudel humanitaarabipakist, tennisepall, yoyo, vana eestiaja mündid, siis see kleepuv pläga, mida vastu seina loobiti, jalgpallikaardid, nätsupaberid, Valmeti traktoritega joonlaud Soomest, elevantidega pinal Saksamaalt, sees täitesulepea, mida kellelgi teisel ei olnud. Kui kotipõhjast nõukogudeaegse plastiliinipaki, liikuva aabitsa ja flanellist tindilapi leidsin, siis loobusin ja lõpetasin kaevamise. Ega suurt midagi muud lauale enam poleks mahtunud ka. Seal lasus juba kõrge kuhi. Õpetaja ei lasknud end sellest segada. Ta teadis, et olen imelik, teistsugune, eristun hallist massist. Hall mass, mu kallid klassikaaslased vaatasid mind tüdinult - see polnud nende jaoks midagi uut. Ilmselt ei häirinud neid isegi see, et koti kallal tegutsedes oli mul tekk ümbert ära vajunud ja mu suguelundid olid kõigile näha. Kui sellest ise aru sain, viskasin koti vahekäiku maha ja kraapisin endale häbiga teki ümber. Tekk hakkas aga kohinaga kasvama ja mattis mind täielikult enda alla. Teki all oli pime. Vaevu kuulsin, kuidas õpetaja tunni lõpetas ja teised kolinaga toolid laudadele tõstsid. Istusin natuke aega tekikuhja sees, kuni õhk otsa sai. Lükkasin pea välja ja nägin enda ümber oma hommikust Supilinna tuba. Järeleaitamist kirjanduses oleks tarvis küll.

16. mai 2010 Hernes kl 0:23

15. mai 2010

Hakkasin haikutama

tuba tumeneb
äike tuleb
istun alasti
kirjutuslaual
ootan vihma
et ta peseks
mind puhtaks
uhuks mu raamatud
lõpuks rahule
ajaks allajõge
suurele veele
koju tagasi

...

õhtu hämardub
plankude vahel on soe
kõpsub kingapaar

...

laste kilkeid ja
mootorratta mürinat
vahel valguse

...

sõbrad mu voodis
leidub teie lõhnasid
ja ööbikulaul

...

mina olen öö
mu selg on tõrvakarva
süda tuline

...


Hernes 15.05. 2010 21:04





.

14. mai 2010

Kevad II

ilm on selline
et poisid käivad paljajalu
ülikooli raamatukogu kataloogisaalis
napilt riides naistudengid tuubivad
nende rinnad on kumerad
ja silmad kuidagi kurvad
siinkohal saavad mu mõtted otsa
ainult kuum maituul puhub läbi keha
võiksin kõigi teiega minna
kutsuda teid kuuluhtadele luuletama
hiljem öölaka alla ööbikutega pikutama
järgmisel päeval peseks meid äikesevihm
peseks ja jahutaks
juhataks köidete keskele tagasi
avatud õhuakende kaudu
mäletaks siis me üksteist
nii nagu see kevad mäletab meid
juba praegu


...


ajalooprofessori kopsud
on toomingaõisi täis
hiirekõrvus kaskede
kohisevate lehetsike varjus
valmivad naiste naeratused
õhtul liibuvad tüvesid pidi alla
tulevad nähtavale
vajuvad vaikselt meestele südamesse
ajalooprofessori naise naeratus
vajub ajalooprofessori südamesse





Utlibis 14.05.10 16:34



.

2. mai 2010

Maaalune hele

mu südames keerleb kotka udusulg
kui suure allilma hiire selg
kannab mu sajanditrepist alla
ümber musttuhat surnuturja
hõljub udusulg
keset mind
hõljub ja ootab
kuni ujun pimedal jõel
kuni acheroni teisel kaldal
kostab laulvate kausside kõla
kuni kõikide varjukujude ajudest
paiskub heledaid kevadeõisi
ja vanaemade tagakambripitsi
värskete linade lepitavat lõhna
puhaste püüride päikest


02.05.2010 16:56 Hernes

17. aprill 2010

Tuhk

tuhk
seisab õhus
kevade kohal
lennukid ei lenda
poola leinab
mina
kuulan kõvakettalt
kuidas surnud mees
räägib hiieallikast
mis aeti betoontorru


***


eyjafjallajökulli liustikul
kuninganna viktooria
tõuseb vulkaani kaudu üles
ja laotab oma musta loori
üle euroopa

ma tulen tagasi!
ja minu sajand!



***


päikeses tallinna lennuväljal on vaikne
türgi sõjaväehaigla palatis samuti
tilguti ainult tilgub
ja pulssi loetakse
ükski haavatud sõdur ei lenda täna koju
ükski president ei lenda leinama
ametivenda kes lendas leinama

***


22:50 17.04.10 Hernes

11. aprill 2010

Tänaöine

Istusin õega mõisapargi serval talliesisel platsil autos. Otse meie ees mõnevõrra eemal paistis mõisakompleksi kuuluv töökoda. Töökoja suurte avatud uste vahele ilmus hoone pimedast sisemusest vägeva sarvekrooniga põder ja seisatas. Panin auto käima ja me nihkusime tasakesi lähemale. Ema ja isa olid alles hiljuti ühel õhtul uudismaal seisvale põdrale niiviisi tasakesi lähenenud ja see polnud pikka aega neist välja teinud. Nüüdki vaatas põder meiega natuke aega rahulikult tõtt, siis aga muutus tumedapäiseks noormeheks ja läks väiksema välisukse kaudu samasse hoonesse, kust oli ilmunud.

Seepeale kargasin ma autost välja ja jooksin talle järele. Haarasin ukse lahti ja leidsin nõukogudeaegse lukkseppade puhketoa, sellise õlise ja võidunud ruumi. Akna juures seistes ja väsinud diivanil lösutades jutlesid seal umbes sama vanad noormehed nagu too põdrast poiss. Viimast aga nende hulgas polnud. "Mis siin toimub!?" käratasin ma. "Kus ta läks!?" Poisid osutasid siseukse suunas, mis viis sellesse samasse suurde töökotta, kust oli väljunud põder. Rabasin ka selle ukse lahti ja asusin suurte tolmuste masinate vahel otsima.

See oli väga valus, kui üks väga paljude ja teravate hammastega loom mul jalalabast kinni haaras. Loom ise oli mingi tõstuki ratta taha varjunud. Rebisin jala välja. Jala otsas tolknes suur kärplane. Selline paras mauk, helepruuni ja musta kirju kasukaga. Lohistasin ta mööda töökoja põrandat oma jala otsas kiiresti välja. Hoone kõrval muruplatsil kiskusin looma enda jala küljest lahti. Ta mustad silmad vilasid, aga ta ei hammustanud mind enam, sest ma olin ennast kogunud. Võtsin tal sabast kinni ja peksin teda peadpidi vastu maakivimüüri. Peksin niikaua kuni tal pealuu välja tuli. Pealuukoobastes sirasid ikka needsamad silmad. "Kas nüüd saad aru!?" sisistasin ma talle. "Kas nüüd aitab?!" Silmad vilasid, aga üsna aralt ja alandlikult. "No nii, kao siis maa alla!" Loom vonksas vupsti päikesepaistelise ja ilusti pügatud muruplatsikese keskel rohukamarasse ja kadus.


11.04.10 Raplas 19:05



.

6. aprill 2010

Sotsiaalne menüü minus ja väljaspool

"Libiido sotsialiseerimine, mille kallal töötab aktiivselt nii katoliiklik kirik kui teadusmaailm, viibki selleni, et inimene tunnetab diskrimineerivaid valikuid ettesöödetud sotsiaalses menüüs enda seest tulenevate tungidena."

Johannes Saare järelsõna Pierre Bourdieu "Praktilistele põhjustele" (Tänapäev, 2003).

Ehkki viimasel nädalal olen lugenud holismist ja fenomenoloogiast juba ühtteist, mõjus mulle see konkreetne sõnastus kuidagi eriti vabastavalt. Vastumeelsus doktorantuuri astumise suhtes oli selle lause lugemise hetkeks tõusnud pea talumatu piirini. Näen selgelt, et ka see valik on suuresti välise sotsiaalse välja (Bourdieu mõiste, vabalt võib kasutada ka Nekrassovi egregori) mõju minule. Kui nii kenasti sõnastada nagu Johannes Saar seda tegi, siis on raske niiöelda mitte üles ärgata. Et on üsna hiline tund, siis ei hakka ma siin pikemalt kõnelema enese heitlustest teemal kas tulla akadeemilisse tagasi või mitte. Ei ole mahti ka rääkida sellest, kuidas langetasin teadliku otsuse ja tulin. Ja kuidas järgenenud teoreetilise arengu käigus olen üha jõudnud lähemale sellele, et lõppeks on kõik looming, lõppeks on kõik voolavuses, mida saame juhtida enda valikute ja häälestusega - need valikud toimuvad muidugi ikka seltsamalt sotsiaalselt taldrikult, kuid need on teadlikumad - vastavad meie enda sisemistele vajadustele, hetkes. Nende valikute kaudu oleme teadlikult väljade/egregoridega sümbioosis.

Rääkisin just tund aega telefonitsi vanematega, et akadeemiline on meie jaoks justkui mingisugune paleus, mille poole suur osa talupoegadest ühel hetkel liduma pistis. Kas me jääme selle võidujooksu sees ellu? Kas me saame parema kontakti enesega? Mida me kaotame? Mida me võidame? Kas paigalejäämine oleks olnud lahendus? Ilmselt mitte. Kuid ilmselt pole ka arutu kaasajooksmine enam lahendus. Tuleb hakata selgemalt kuulama sisemist häält. Ehkki jah, olen arvanud, et kui seisan silmitsi nii tugeva tõmbega tagasi akadeemilisse, siis peab see olema minu jaoks märgiline, tulema mu seest... Hehe, sees ja väljas. Neil ei ole enam ju vahet. Ja sellisel imepärasel kombel lahendub see akadeemilise paine just akadeemilisel teel ehk siis lugedes teadusfilosoofilist-kultuuriteoreetilist-sotsioloogilist, kuidas iganes nimetatavat kirjandust. Teadusilma enda keskel avaneb jäika ja domineerivat, elitaarset paleust sulatav voog.

Nii on, et ka see, mis asi on akadeemiline või mis asi on teadus, sõltub sellest, kuidas me teda näeme, milline on meie rakurss, konkreetne isiklik suhe temaga. Ta sisaldab palju võimalusi, jäika ja voolavat mõlemat ja vahepealseid segusid. Ehk siis see, kuidas midagi näeme, sõltub meie teadvuse seisundist.

Kogu see tekst on siin muidugi hüplik ja katkendlik, kuid toimub üsna ilmselt see protsess, et akadeemilise kaudu ma vabanen sellesama akadeemilise painest. Sügisest saati on see sulamine toimunud, postamendid on langenud. Aegajalt aga satun alaväärsuse hoogudesse, võõristuselainetesse, kus tajun, et siin ei ole minu koht, sest võidujooks käib, konkurentsipinge püsib, narr trügimine, artiklite vägisivorpimine käib täie hooga ja inimesed kannatavad, ei ela. Ja mina olen selle süsteemi jaoks mingis plaanis ikka liiga hõre, liiga vähese lugemusega, liiga udupea. Ja täna sellises pessimismihoos siis sellised sõnad. Ja tõesti, ma ei pea sealt doktorantuuritaldrikult haarama, kui ma pole veendunud, kas ma üldse olen näljane. Kas mul üldse on vaja näiteks hakata jaurama ruumitunnetuse üle kui seda on nii paljud juba teinud. Praegu näen, et vajalik oleks Juuru jutud kenasti ära publitseerida, ilma pikema seletuseta, rahulikult endale ja lugejale aru andes, et analüüsigu igaüks nii nagu heaks arvab.

Aga mis edasi?

Olen ükskord juba säärases olekus olnud, kus rebisin struktuuri, kuhu kuulusin, tükkeks ja otsisin sisemist häält. Tollal, pärast arendusdirektori ametist vabanemist tõmbas mind Saksamaale ja Prantsusmaale rändama. Ma ei käinud seda rännakut päris lõpuni. Ja päris lõpuni ei usaldanud siis ka enda sisehäält. Plaaneerisin reisi ülemäära, pöördusin esimese tugevama takistuse ees tagasi, olin ikka kuidagi nagu vati sees. Ei avanud ennast oma teele täielikult. Ja olin juba vaiksed lubadused andnud ka sügisest pühapaikade keskuses tööle hakata.

Aga mis siis on see minu oma tee? Eks ta on olnud ikka täpselt seesama, mida olen siiani käinud. Ehkki vahel olen arvanud, et ta pole ikka päris see. Aga: ta on tervenisti päris, iga tolli jagu. Ka enda sotsiaalselt determineeritumates osades. Kõik on olnud õpetlik, väärt kogemist. Küsimus on selles, mis saab edasi. Mis nüüd minu seest hakkab kasvama? Ja ikkagi: kas loobun akadeemilisest? Ja kui loobun, siis milline osa minu olemusest ehk Tervikust siis ilmuma hakkab?

Pean kindlasti ajalugu ja arheoloogiat ning õpinguteaega kalliks. Ilma nendeta poleks ma see, kes olen. Ülikoolist olen saanud kaasa palju toredaid ehituskive või mosaiigikilde või mänguasju. Nüüd tahaks nendega mängida. Vabamalt. Mõnuga. Kui puhuks näiteks elu sisse neile koduussidele enda bakalaureusetööst?

Ükspäev siin tiheda lektüüri ja siblimise vahel meenus mulle mu lapsepõlve kummaline kujutelm, et minu magamisaseme kõrval voodiriiete kastis elavad maod. Rästikud. Ja emarästik. Kõik nad olid minu sõbrad. Ehkki teadsin, et nad on ka ohtlikud. Olin neid all heinamaal näinud ja vanemad olid mind hoiatanud. Aga siin minu soojas kapitaguses pesas olid need maod minu vastu väga lahked.

Mehis Heinsaar ütles ühes oma intervjuus, et proovinud üht ja teist sai ta lõpuks aru, et ei kõlba muuks kui kirjanikuks. Äkki minagi? Kirjutaks teile oma lapsenägemustest. Ja viiks lõpuni pooleli jäänud reisikirjad? Ja seaks kogusse luuletused? Vat, kui palju on radu.


Kell on 2:16 öösel. 06.04.10 Hernes





...

30. märts 2010

Kevad

kevad on kõhus
ja jalgades
ja silmis
ta voolab lossi tänaval
sulab auditooriumi aknasse
stratigraafialoengusse
kõikide kihtide vahele
uhub viikingiaegsed vidinad
päikese kätte
peseb muistsed mullad
mäekülgepidi alla
pirogovi platsil
kerkib see muld mulle ninna
ja südamesse
terve õhtu vilguvad viikingite vidinad
mu põues
ja ajavad mind õue
jaheda jõe kaldale
kõndima




30.03.10 20:46 Hernes



.

26. märts 2010

Taas tagasi

Kallid inimesed!

Mul on arhiveerimise üledoos.
Siit blogist te mu Udmurdimaa reiskirja ei leia.
On täiesti loomuvastane niimoodi ülemäära dokumenteerida. Nõnda palju muud on praegu teha: magistrantuurikirjandust lugeda, koolilapsi juhendada (esmaspäeval on esimene seminar), Turu konverentsiks valmistuda, filmifestivalist osa võtta jne.

Tegin reisi jooksul üksjagu käsirjalisi märkmeid. Need on alles.

14. märts 2010

Siiruviiruline

Tere, kõik see pere!

Elu on siiruviiruline!

Pühaba käisime isa ja Mallaga Ajaloo tuba ja uut töötuba vaatamas. Töötuba on valmis. Varsti saame seal nokitsema hakata. Esmaspäeva hommikul tulid vanemad ja Malla lauluga sauna, lilled ja kingid käes. Väga armas on olla sünnipäevahommmikul kodus. Ema-isa kinkisid mulle soovitud Tiidermanni fotoalbumi, Malla kinkis laulu! See on esimene kord mu elus, kui mulle laul kirjutatakse! Näete, ikka tuleb ette asju päris esimest korda! Hehe! Laul ise on väga helge ja nii selgelt Mallalt mulle. Midruskikuuse unenäos oli tegelt olnud ka üks motiiv, kus põdrakanepid kasvasid hanges, aga ma ei osanud seda kuidagi sinna juttu kohe hoo pealt kirjutada. Malla pani lumele langevad õied ise laulu sisse. Ema ja isa kinkisid mulle ka uue tolmuimeja, mille vajalikkus siin Herne korteris üha ilmsemaks tuli. Käisin seda masinat ise ostmas. Läksin aga 1001 öö, ei, kodumasina :) poodi ja ostsin viie minutiga sõbrakese ära, tunne oli õige, müüjal endalgi pidavat sama masin kodus olema. Kui ta tolmuimeja koos kastiga laost letile tõi, siis nägin, et kaanepildil magab sel ultravaiksel masinal üliilus titt, nad kaks sulavad täitsa kokku. Meenus Björni ja Kristi poeg, ja Villemi ja Kerli poeg. Tahaks neid juba näha.

Viisin oma tite koju. Kodus jõudsime enne mu koolitunde korraldada väikse improviseeritud pidulaua. Isa tõi võileivatorti, ema ja Malla panid magusat ja muud head-paremat valmis. Tegime katset ja pildistasime muidu Egiptuse tarvis mõeldud 50-se ISOga slaidfilmile mõned kaadrid. Eks nad tumedakesed tulevad, aga ehk on huvitavgi. Armas oli kuulata, kuidas isa ja ema rääkisid sellest päevast, millal ma sündisin. Ema kirjeldas õhtut ja ööd enne sünnitust. Isa rääkis sellest, kuidas nad onu Hainiga käisin ikka Rapla haigla akna all ja lasid emale nööriga pakke üles. Oli ikka aeg. Ema rääkis ka sellest, missugune laps ma olin. Isa ja ema mõlemad on alati öenud, et ma olin tohutult uudishimulik ja olin kogu aeg küsimusi esitanud ja nad olid teadlikult kõikidele küsimustele püüdnud vastata. Rääkisin siis ise ka sekka, et viimasel ajal olen ennast lapsena vaadanud ja näinud, kui kummaline kooslus ma olin - ühelt poolt väga erk ja tundlik ja õrnake ja peitupugev ja teisalt täielik egomanjakk. Kõik see tuleb kuidagi vahel silmaette ja selgelt tunnen, kui tugev oli mu tahe lapsena, kuidas ma mingid asjad läbi surusin. Eks see tahe toetas igasuguseid loovaid mänge ja kampaaniaid, mida ma õues teiste lastega korraldasin. Ja eks see tahe oli kuskilt maalt ka kopmensatsioon või kaitse või. Ehh, ei saa praegu süveneda. Igatahes oli pere seltsis väga armas vaadata 1980ndate algusesse ja mõtiskleda. Siis aga võtsin koolikoti (nii tore on jälle aegajalt pühapäeva õhtul koolikotti kokku panna ja järgmisel päeval see siis lihtsalt kaasa haarata) ja läksin.

Klassis ei jõund ma suurt midagi öelda, kui õpilased juba mind riburadapidi õnnitlema asusid. Esimesena pistis käe pihku Heleen, andis kaardi, ütles, et läheb arsti juurde ja lippas minema. Väga armas. Oli ka õpilasi, kes suhtusid säärasesse õnnitlemisse selge arroganstiga ja ei vaevunud end pingist välja vedama. Jumal nendega. Jumal on kõigiga. Hehee! Nagu oleks tegu mingi totaalse küsimusega. Aga kas Jumalast peab rääkima alati seoses totaalsete-fataalsete küsimustega? Nii. Andsin tunni alguses juhiseid seminaritööde vormistamise, intervjuude ja aparaatide kasutamise kohta. Seejärel asusime kontrolltöö kallale. Küll oli jälle isevärki hoida kirjutajatel silma peal, seista ses positsioonis, kust kunagi aastaid järjest ses samas majas hoiti silma minul. Nüüd olen teisel pool. Olen mõelnud, kas koolis peavad üldse olema sellised pooled: kontrollitava ja kontrollija pooled. Ehk võiks olla ring. Aga jah, minu puhul on muidugi nii, et ringi koos hoidmiseks käin ma liiga harva Raplas, näen õpilasi liiga harva, kõik nimedki ei ole veel meeles. Igaljuhul on huvitav kogeda end oma kodukoolis õpetajana - sel moel kasvan ma selle majaga koos edasi. See paistab nii loomulik, et side kooliga pole katkenud. Kontaktid õpetajatega säilisid läbi ülikooliaja, sest käisin ikka koolis ettekandeid pidamas ja õpilastega kohtumas. Ka maja on jäänud omaseks, olgugi et ta on nüüd üsna uue ilme saanud. Eks see filmiprojekt, mille käigus me Otiga käisime seal kõik unkad läbi ja vana maja detailideni lindile jäädvustasime, eks see aitas kaasa sujuvamale üleminekule vanalt uuele: jätsime vana majaga ikka põhjalikult hüvasti, andsime ta vabaks, virtuaalvalda, tegime uuele teed.

Hehee, pidin täna siia kirja pamena mõned möödunud nädala siirud-viirud, et jõuda pooliku Egiptuse reisikirjani ja homme algava Udmurdi reisini, aga näe, võta näpust sulg, mis jookseb!

Kontrolltöö tundus mulle esialgu veidi liiga raske, sest vastustes, mis mu lauanurgale laekusid, oli süstemaatilisi tühikuid, mis justkui andsid märku minu möödalaskudest, ent: ca veerand õpilastest jäi kauem kirjutama ja esilagsel silmitsemisel paistsid nende töödes teiste tühikud täidetud olevat. Nõnda et tundub joonistuvat taas üks Gaussi kõver. Jaan ütles mulle pärast, kui ta kabinetis Kulka lepingule käisin alla kirjutamas, et "hea oleks ikka, kui oleks ärasöödud elevant või servadega kaabu". Praegu saan aru, et ühtlasi Väiksele Printsile viidates mõtles ta, et parem oleks kui päris 0-tulemusega õpilasi poleks. Ja et mõnd üle ei kiidetaks ehk ka. Samas andis Kert ikka kohe töö alguses alla. Ütles, et teeb uuesti. Pidasin teda kinni ja parandasin töö ära. Lootsin, et kolme miinuse ikka välja venitab, aga paraku oli poisi sisetunne õige. Nõnda et sest tööst on oodata igasuguseid hindeid. Iseenesest olen tööd niiviisi koostanud, et väga raske on läbi kukkuda, kui vähegi on õpitud. Samas pole liiga lihtne 5 saada.

Tegelikult võiksin ju täitsa eraldi õpetajablogi pidada. Eriti sügisesed, kõige esimesed kogemused olid huvitavad, aga nüüd on nad juba tuulteteel.

Pärast tööd läksin õpetajate tuppa, kus kohtusin kõigepealt Gaidaga, kes mäletas mu sünnipäeva, samamoodi oli mu sünnipäev meeles Helil, kellega jäime mõneks ajaks rääkima. Arutasime kontrolltööde mahtu ja nõudeid üleminekueksamile. Siis läksin kantseleisse, jätsin sinna õpilaste jaoks uued helikaardid ja salvestaja, kirjutasin sekretärile kirja, et ta teaks, kuidas mu tehnikaga toimida. Kihutasin koju, sest olin koolimajja kauemaks jäänud, kui Mallaga kokku olime leppinud. Kodust kiiruga asjad kokku ja Viljandi poole ajama.

Teel oli tuisk. Kohati oli üsna ohtlik sõita, sest poole tee ulatuses seisid risti ees tuisuvallid. Viltsis viisin Malla kohe kooli, kus tal algas lavastuse proov. Siis Lutsust läbi, Malla kitarr, mantel ja kott üles. Kolmandal korral Mari ahju kütmas ja lugemas, väike tervitus-kallistus-õnnitlus ja Tartu poole ajama.

Tartus improviseerisin sujuvalt väikse sünnipäevalaua, sest osa linnas olevaid inimesi astus läbi. Et kuuri taba oli kinni jäätand, tõin autoga Jaagu juurest korvitäie puid, Herne poest toidukraami, ühe keskmise Jägermeistri. Tegin ahjus soojasid juustuleibasid. Kujunes väga muhe õhtu nalja ja naeruga. Käisime pööningul Björni vanal suitsuaknal kõik Kristiani keeratud tubakat tõmbamas ja laulsime "Kits läts orgo". Kohal olid Jaak, Mari, Saara, Kristian, Miku, Valper, Epp, Anna, Taavi, Suokass. Jätsin meelega sel õhtul pildistamata, heli salvestamata, sest arhiveerimata kuhjad kasvavad liiga kiiresti. Pärast tekkis taas selline Meloni-aegne veidike nukker tunne, et küll oli pidu, küll olid jutud ja naljad ja mängud, aga kõik ikka pilvisse hüütud. Kohati tundub mulle siiani, et just sedaviisi püüdmatult hüüda on kõige võimsam, et kirjakultuur on kuskilt maalt ikka võõrandav, minule, et sellega on seotud mingid sunnid ja hirmud, aga samas pole ma sellises seisukohas mitte jäigalt kinni, sest tean hästi, kuidas kirjutatud tekst hakkab sõrmede all elama ja kui nauditav see on. Ehk tuleks enam lasta sellisel juhtuda. Aga see on juba eraldi teema. Kuigi mu jaoks kogu aeg pildil olev teema, üks neist siiruviirudest.

Sünnipäeval ilmusid: jabur ülevaade Egiptuse reisi piltidest ja tüvitekst sellest, kuidas Martti Veldi Zavoodis Jüri nina siniseks väänas ja kuis Jüri seda siis puuderdas ja mismoodi puuderdatud kujul kursaõde Merit Voore Jakobsoni pulma läks. Sellele loole kasvas oksi ja okkaid ja... khhh ikka puuderdet jumi! Oeh, ega ei kavatsegi siia seda õhtut ümber panema hakata. Jaak ütles, et oli terviklik ja tervistav õhtu, Taavi kirjutas, et naeruhormoon tiirles terve järgmise päeva. Eneselgi on suur rõõm, et täiesti ettkavatsemata selline õhta kujunes. Kusagil kella viie ajal mängisime igastahes Annaga siukest uut pudelikorkide mängu, kus moodustuvad korrapärased ilukujundid ja kus kunagi keegi ei kaota, kus kõik saavad kaasa lüüa.

Järgmisel hommikul kupatasin ennast kell 9:45 üles, et jõuda kella kümnesesse seminari, mis peeti mulle lähedasel ruumiuuringute teemal. Tundsin ainult hästi natsakene, et tahaksin ses seminaris värskem olla. Joonistasime Jessele enese tajukaardi Tartust ja mõtisklesime nagu ikka. Siis käisin Suudlevates söömas. Võtsin julgelt tiivulise kana kiiviviiludega kastmes. Siis lendasin koju suure ema kingitud lambavillateki alla, pudelimetsa ja pomelokoorehunnikute kõrvale ja magasin sügavasti kella 15:45ni, mil ärkasin oluliselt värskemana. Olin näinud midagi jumalikust olemisviisist, loomisviisist, kaasaloomisviisist, mingeid tehnikaid, mingeid suundi, kujundeid, täpselt sõnastamatut, aga tugevasti abistavat. Haarasin siis tänavalt auto (üks pärlendav Passat sattus pihku) ja kimasin kooli. Jesse rääkis kaevamiste korralduslikust küljest. Jagasin teiste seas ka möödunudaastaseid Juuru kogemusi. Taas sisukas seminar.

Tagasi kodus olles munesin natuke niisama või vastasin kirjadele või mis ma tegin, igaljuhul siis sõitsin Anna juurde lauluõhtule. Esialgu olin numbri valesti meelde jätnud. Sestap tegin ühesuunalisi tänavaid pidi keereldes läbi peadpööritava ekskursiooni "Tunne oma Karlovat". Lõpuks kohal ka. Tõin õunu, mis jäid külaskäigust Matu juurde mulle kotti. Anna sulatas ringi üsna kohe mõnusasti kokku. Hakkasime taas häälitsema. Viimasel ajal tunnen, et mingi aja tagant on lausa vaja koos sõpradega häälitseda. Selle kaudu avaneb senitundmata tajualasid, kerkib kohtumisi. Siis kui rahvas hakkas koju minema, sattusin köögis Annaga juttu ajama. Ja sain aru, et meil on vaja kohe hästi palju rääkida. Saatsime teised teele. Ja siis rääkisimegi, hästi palju. Kordasime ja kinnitasime ja õppisime ja õpetasime ja tegime ühe ilusa foto ka.

Järgmisel päeval käisin kella kaheses laboratoorse arheoloogia loengus. Seal rääkis Rivo Bernotas meile dendrokronoloogiast. Ütles, et peab esimest korda ülikoolis loengut. Temalgi üks asi esimest korda elus! Loengu sisu oli mulle suurelt jaolt tuttav, sest tegin dendrokronoloogia teemal kirjutet populariseerivatest kirjatöödest eelmisel semestril ettekande. Pärast loengut jõudsin lõpuks ka kodu koristamiseni. See võttis tükk aega.

Järgmisel päeval käisin Kirmuses, kus andsime Pille ja Valdoga Arvi ja Toivo Sepale nõu, kuidas koduküla pärimust koguda. Mõned muud asjatoimetused ka Kirmuses ja siis Endla loeng. Loengu lõpus tajusin taas, kui tore on see, et käin praegu ülikoolis. Mulle paistab, et see haridus, mille olen seni saanud vastab pigeb klassikalisele tugevale gümnaasiumiharidusele ja alles nüüd olen avatud ja valmis kõrghariduseks, mis tähendab minu jaoks pigem teoreetilist kasvu, mõtlemise ja tajumise avardumist selgumist. Aga võibolla on see ikkagi magistrantuuri asi. Võibolla peabki baka olema suureltjaolt faktituupimine, sest tegelikult on ju praegu pind jalge all oluliselt tugevam kui gümnaasiumi lõpus - on olemas sügavutiminev kogemus ühest konkreetsest ainevallast - pean siin silmas eelkõige enese lõputööd, millele taustaks ja toeks on muidugi kogu ajaloostuudium. Igaljuhul sellisel määral teooriat ja metodoloogiat nagu praegu me bakaastmes küll ei kogenud. Oli silmanurgast näha, et etnoloogid arenevad teoreetiliselt kiiremini, rääkimata siis filosoofidest, semiootikutest. Meil piirduti sissejuhatusega ajalooteadusesse. Seejuures rõhutan veelkord, et võibolla olid faktoloogia- ja historiograafiapõhised loengud ja mõni üksik seminar täiesti omal kohal - baasina, millelt edasi liikuda. Samas tajun kui laps ma praegu teoreetiliselt olen. Teisalt olen magistrantuuri ajal õppinud seda lapsust ka hindama - kui ma oleksin kõik tähtsad teosed ja teooriad juba läbi lugenud ja omandanud, kõik, siis ei oleks mul enam midagi lugeda, mis oleks kurb. Samas - sellist hetke muidugi ei tule kunagi, et üks inimene on kõik tähtsad raamatud ja teooriad läbi lugenud ja ka see annab rahu - ükskõik kui haritud sa ei ole, piiratuks jäävad omandatud teadmised niikuinii. Ses osas meeldib mulle väga, kuidas Popper annab meile vabaduse, öeldes, et kõikide inimlike teooriate tõenäousus on 0, sest sellise vastuse saame neid universumi lõpmatusega võrreldes! Lõpmatus ja piiratus annavad vabaduse. Ja see teeb kummaliselt rahulikuks ja rõõmsaks. Võimaldab luua väikseid ja koduseid maailmu, kus pesitsedes ei pea silmad tingimata kinni olema. Oma soe maailm võtab kõik vastu, mis tema juurde tuleb... Hehee, see jutt läheks jälle liialt kaugele. Ja on eraldi teema jne. Igaljuhul oli rõõm õppida Endla loengust näiteks selline mõiste nagu hüperempirism ehk üks teatud juhul jälitav oht kalduda allikmaterjali ülekogumisse, ületähtsustamisse. Mulle paistab, et mina olen hüperempirismi kaldunud - püüdes koguda kokku terve Juuru kihelkonna kohapärimuse. Selline püüe on narr ja naljakas. Sest mitte kunagi ei kogu sa kõike kokku. Kui sa hakkad midagi uurima, siis muidugi hargneb sealt seoseid lõpmatusesse ja lõpmatust on ühel inimesel ikka vist võrdlemisi rakse kokku koguda. Eesti Rahvaluule Arhiiv maigutab suud juba ka selle juures, kui püüan üle anda enda valikud 2008. aastal Muhus mõnel välitööpäeval tehtud fotodest, rääkimata siis lõpmatuse arhiveerimisest.

Olen siin täna naljakalt lahtisem kui tavaliselt. Mitu korda olen sellisesse heietusse kalduvad lõigud blogist ära kustutanud, aga täna ei kustuta. Las nad olla, oma hüplikuses, oma pealiskaudsuses, oma eklektikas. Sest inimese pilt ümbritsevast ongi ju tihtilugu selline ja selle pärast katsubki inimene ümbrust pidevalt korrastada ja kontrollida, sest ta ei talu kaost, ekki kaos on tema pärisosa. Suur loomisaldis kaos. Laulev ja tansiv...! Ja tema võimaldab ka matemaatikat ja loogikat ja tema võmaldab ka humanitaarteadlaste konstruktsioone, ta laseb endast ehitada, aga ta ei lase ühelgi ehitisel igavesti püsida. Ja see teeb nii rahulikuks. Ja siit lähevad lippama jälle mõtted ülima korrapära ja kaose suhetest, tühjuse ja täidetuse suhetset ja liikumisest nende vahel, aja ja ajatu suhetest, liikuva ja staatilise suhetest. Mulle tundub üha enam, et kõik on olemas, on kogu aeg olnud ja seisab ühe koha peal ja samal ajal võimaldab see staatika lõputut liikumist. Teadvus ja olekud lihtsalt liiguvad ja saavad iseenda asukohast aru. Hehee! Ja siis see, et kõik plahvatab, paiskub, avaneb, voolab välja ja sulgub, tõmbub kokku, voolab sisse, üheaegselt. Ja erinevates rütmides. Hästi tihedatest vibreerimistest kuni suurte paisumiste ja kokkutõmmeteni. Ilmselt ühtteist kattub füüsikaga. Ilmselt suur osa ei kattu füüsikaga.

Nii armas on vaadata seda lapsejuttu. Ja teha temale pai.

Neljapäeva õhtul oli Tsurrõ koosolek Udmurtia reisi osas. Arutasime kaasavõetava, reisi olude jms üle. Ma mõnevõrra pelgan seda mikrobussisõitu. Buss ei hoidvat sooja. Ja mina olen ülipikk, mis teeb mikrobussis magamise raskeks. Räägitakse, et see sõit tuleb üle juua, aga ma ei kujuta ette, kuidas me siis kaks päeva joobnutena sinna Buranovosse jõuame ja siis nende armsate memmekestega kohe jälle aupaklikult tinutama hakkame. Üldse ongi teine aspekt, mis mind murelikuks teeb, see konstantne napsutamine, millest kõnelevad need, kes Udmurtias käinud (eile õhtul lugesin natuke Aleksei Petersoni Udmurdi päevikuid - toredad, lihtsad, lühikesed, annavad julgust eneselgi rahulikult kirjutada; sealgi mainit, et inimesed joovad palju). Ehk leian mingi mooduse, kuidas igal õhtul mitte vinti võtta. Parasjagu põnev on ka ennast kõrvalt jälgida ja näha neid kõhklusi ja kerget pelglikku helliklust - pakin enesele näiteks lisaks talvejopele kaasa ka talvemantli; lisaks saabastele ka kingad ning tubaseks otstarbeks sandaalid etc. Eks paistab.

Reede möödus igasuguseid väikseid reisieelseid asjatoimetusi talitades. Kirjutasin ära Turus maikuus toimuva konverentsi abstrakti, ei tea, kas võetakse enam vastu. Aitasin Valdol Võrumaa programmi taotlust teha, ta käis siin, jõime ka tassikese teed. Ehmatuseks ilmnes, et Helen tahab kohapärimuse filmijuppi juba 1. aprilliks. Hakkasin siis käbedalt mingit storyboardi sarnast asja kribama. Arhiveerisin ka õpilaste salvestusi, kirjutasin neile pikad juhendkirjad - erinevates gruppides vastavalt sellele kellel millised töölõigud tegemata on. Kallale kargas ilge nohu. Olen sellega nüüd paar päeva võidelnud.

Laupäeval ehk eile käisin linnas poodlemas. Kavatsesin osta uue pisikese sülearvuti, aga ei leidnud soovitud mudelit kusagilt, igal pool läbi müüdud. Saan reisile ehk Kristani arvuti, mis on praegu Margiti käes. (Naaberkorteris sõimab poeg oma vana ema.) Käisin siis ka Rimis ja pingutasin vist udmurtidele mõeldud Eesti šokolaadide ja kommidega üle. Koos oma toidunatukese ja kahe kangema napsuga (samuti kingituseks) läks arve tuhande ligi. Käisin ka raamatupoodides uitlemas. Ostsin pisikese vene-eesti-vene taskusõnastiku ja Petersoni Udmurdi päevikud. Kodus vaatasin Meri Veelinnu rahvast, mis tuletas meelde Andresele õnnitlus saata. Kristiina kirjutas õhtul vastu, et andis tervituse edasi ja lisas, et oli mind telekas näinud. Ilmselt nad ikkagi siis lõikasid mu saatesse sisse. Nimelt "Tagatargemad" käisid meie laulutuba filmimas. Ma ise ei old intekaga üldse rahul. Anna rääkis palju sisukamalt. Aga eks paistab. Neil õhtutel olen ka Facebooki ja Youtube avarustesse kulgenud ja nohu tõttu pigem kodus olnud, ehkki suur hulk sõpru on mind välja kutsunud.

Eile õhtul vaatasin laelampi ja see lendas mu pilgu peale sädemeid loopides puruks. Ja korgid läksid välja. Katsusin neid sisse lülitada, aga elektrit tagasi ei saanud. Ehk on märk sellest, et kella kolme ajal on ikka tark juba magama heita, mõtlesin. Et ma ahju pold kütt ja et radiaator voolukatkestuse tõttu ei töötanud, võtsin vana teki veel uuele lambatekile peale ja sukeldusin nohuselt nohisedes ja kõrvatroppide surisedes unne.

Hommikupoolses unes nägin keset lapsepõlve kollastes toonides Mahtra magamistuba Jumalat, keda mängis Jim Ashilevi. Jumal, lihtsalt tõmmu poiss, istus rätsepistmes keset hämara toa põrandat ja mina samasuguses asendis tema vastas. Meie kehakateteks olid mõlemal vaid mingid valged Mahatma Gandhi moodi niudevööd. Me vaatasime Jumalaga üksteist ja naeratasime. Siis ma sirutasin käe ja ujusin Jumala sisse. Siis tulime rollidest välja. Inimesed hakkasin ümberringi kappide taga ja vooditel ja ahju otsas plaksutama. "Nii tore mäng! Kes tahab, proovige ka! Aitäh, Jim!" hüüdsin ja uued osatäitjad asusid vaibale.

Nüüd aga, api api api, lendan ma läbi täistuisand õue, kraabin autoklaasile vaateaugud ja torman raeplatsile, sest Tavid pannakse 15 minuti pärast kinni ja mul on vaja sealt vahetada Vene rublasid!

Siuke siiruviiruline nädal. Egiptuse reis ujub omaette - keset iluvärvilisi kalu.


:)


Hehee, hohoo, vaatasin, et Tavid pannakse kinni mitte kell 16 vaid kell 17 ja lugesin hoopis siinse sissekande trükivigasid otsides läbi. Kell on 16:25. Tuisk läks üle. Päike tuli välja. Hoopis parem õue astuda. Turust tuli Heiki kaudu teade, et teeside tähtaeg tõsteti 20. märtsile. Seega saan osaleda.


14. oi! emakeelepäev! ja ühtlasi Mere Mineku päev. 03. 2010 Hernes



.

8. märts 2010

Sambabaas

rapla autotranspordibaasis nr 19
terve rida polükroomseid antiikkapiteele
joonia voluute ja dooria kannellüüre
kuullaagrikastide ja etteandepumpade vahele
just silmade kõrgusele
oli nad nügind
masaja naislaohoidja õline käsi

05.03.10
Tartus

Midruskikuusk

Hakkasin aga jälle minema. Piki varahommikust maanteperve Raplast Tallinna poole. Kell võis olla umbes viis-kuus hommikul. Paremat kätt märkasin, et päike sätendab veepinnal, mis on tõusnud üle kraavikalda ja küünib juba peaaegu teeservani. Suurvesi ja suur suvi korraga. Läksin edasi. Eemalt paistis, et keegi on veel minuga samal teel. Vanem helehalli lühikese soenguga naine, kes vesise pajupõõsa varjust välja astus ja endale suure laastudest korvi selga asis, oli esimene hingeline, keda tol hommikul maanteel nägin. Tegelikult jäi ta ka ainukeseks. Kui talle lähemale jõudsin, siis ta ütles, ilma et oleksin jõudnud teretadagi: "Näed, lähen Mahtra laadale. Oleksin ma firma omanik, siis ma ei peaks koli seljas tassima." Vaatasin ta laastukorvi. Seal olid ristirästi kõikvõimalikud puidust esemed. Peamiselt pannilabidad ja ümarad taburetijalad. Ma ei saanud teda aidata, sest mul oli ju endalgi kandam seljas: kartulikotitäis vahtkummist nõukogudeaegseid mänguloomi.

Astusime mõniaeg vaikides edasi. Läksime Arankülas üle raudtee. Ikkagi ei olnud kusagil ühtki autot näha. Keerasime Nõmme kõrtsi poole. Metsavahel jäin imestunult seisma ja ütlesin: "Vaata, põdrakanep loob juba pead! Varsti hakkab õitsema! Nii vara kevadel!" Jõudsin veel mõtiskleda siinsamas kraavis kasvavatest angervaksadest kui naine mind varrukast sikutas: "Lähme lühemat teed pidi." Murdsin ühe põdrakanepivarre, selle otsas avanes murdmise ajal hoopis selline õisik, mis meenutas mulle pigem Giza püramiidide lähedal vastavas "instituudis" demonstreeritud papüüruseõit. "No tule juba," kutsus naine uuesti. Siis meenus mullegi, et pärast Aranküla ülesõitu on võimalik asfaldi asemel valida palju põnevam tee. See käändub kusagil vana meiereiaseme taga metsa ja kulgeb varjulise käiguna otse Atla mõisa alla. Olgugi, et vahepeal peaksid olema Nõmme, Maidla ja Juuru. See metsatee on mu varasematest jalgsimatkadest kindlalt meeles. Alati olen ma teda kaudu kõigepealt kuhugi päikeselõõsas rabaservadele kandunud ja siis tumedaid kuuskedealuseid radasid pidi väikese vaevaga juba Atla allee vahele jõudnud. Tore, et mu kaaslane selle tee mulle meelde tuletas.

Läksime piki varjulist metsarada ja jõudsime väikese lagendikuni, kus keegi oleks justkui hiljuti heina teinud, aga päike oli pikliku kuhja nii kuumaks kütnud, et see oli muutunud suureks liivakiviplokiks. Läksin lähemale ja nägin, et terve rida 19. sajandi tudengeid on sellesse oma initsiaale ja aastaarve kraapinud. Naine upitas laastukorvi kiviplokile ja ütles, et puhkaksime nüüd siin natuke. Ma panin oma koti maha ja vaatasin ringi. Lagendiku servas kasvasid võimsad kuused, mille vahelt rada edasi viis. Läksin ühe kuuse alla hämarasse. Seal avanes mulle vägev pilt. Nimelt oli kuuse tüvi kokku kasvanud suure samuti liivakivist trapetsiaalse hauakiviga. Ma ei saanudki täpselt aru kus lõppes kivi ja algas tüvi. Igaljuhul tegi selline leid mulle suurt rõõmu. Libistasin sõrmedega üle hauaplaati kaunistava reljeefi: ristimärgid ja kolm elupuud. Nuusutasin kivi. Ja siis kriipisin õrnalt küünega, et kontrollida, kas ikka on liivakivi.

Samal hetkel tundsin enda kaelal jahedat ümara otsaga kepitonget ja seljataga enda teekaaslase teravat küsimust "Mida sa enda arvates teed?" Korraks tundus, et ma olen Nukitsamehe filmi sattunud. Pöörasin kiiresti ümber ja vastasin alandlikult: "Ma.. ma.. lihtsalt kontrollisin. Ma.. ma olen tegelikult muinsuskaitsja ja ajalool..." - "Ma tean väga hästi, kes sa oled. Mulle ei ole sul vaja midagi seletada. See on siin Midruskikuusk. Lähme edasi."

Võtsime vaikides oma kandamid ja läksime edasi. Üsna kohe jõudsime piki sammaldunud kiviaeda Atla alleele. Praegu meenub mulle, et olen sedasama kõrvalist metsarada pidi jõudnud ka kusagile Kaiu ja Kuimetsa kanti. Tuleb välja, et see rada viib väikese vaevaga mitmele poole Juuru kihelkonnas. On vaja vaid niiöelda otsapeale saada. Tol korral kui Kuimetsa kandis käisin, leidsin toreda suurte kuuskedega palistatud külatänava, kus iga puu vahel oli pirakas rändrahn sadade väikeste lohkude ja kaitsetahvliga. Sellisel lohukivide alleel nägin kümneid kive ja üht vana koduloolast, kes kandis naljakat köit meenutava nöörijupikesega ilustatud valget traktoristimütsi ja ütles mulle "Teretulemast meie muinsuskülla!"

02:26

08.03.10
Raplas


.

6. märts 2010

Päev Kairos I

On 6. märtsi õhtu. Sain just ülehomse kontrolltöö küsimustega mäele. On olnud ühtteist põnevat pakkuv nädal. Ennekogemata olid kaks tulekivitöö praktikumi, mille viis meeleolukalt ja üliprofessionaalselt läbi väliseesti vanahärra Are Tsirk. Meelde jääb ka südaööl vastu teisipäeva ilmunud unenägu lõpututest maaalusest araabiapäraselt võlvitud sammassaalidest, mille sadu seinu katsid tühjad raamaturiiulid ja kus iga öeldud sõna paiskus tohutusse keha ja ruume läbivasse ja vibreerivasse kajaahelasse, mille saatel sahisesid liivajoad kõiki seinu ja sambaid mööda alla... Eile õhtul käisin spontaansel moel Matul Kadriorus külas. Oli taas intensiivne vestlus. Sesse nädalasse jääb ka, uskumatu tunnistada, mu elu esimese nõuetekohase fotonimisetiku tegu. Arhiveerisin enese Muhu 2008. aasta pildid. On aga olnud ka mõttetut munemist ja heietamist. Tööd suruvad praegu vähem peale (arhiivis poole asemel 0,2 kohta) ja sestab tekib säärast sekka. Eks sedagi ole millekski vaja. Praegu jälle kahtlen, kas viitsin üldse seda reisikirja jätkata. Uni tikub silma. Ja järgmine reis peale. Läheme ülejärgmisel nädalal tsuradega Udmurtiasse.

Aga siiski, katsun nii lühidalt kui saan, rääkida meie ühepäevasest lennureisist Kairosse ja tagasi Sharm el Sheikhi.

Äkasime miskine pool neli, kui ma õigesti mäletan. Võtsime retseptsioonist eelmisel õhtul tellit toidupakikesed. Istusime sealsamas diivanitele ja tegime pakid kohe tühjaks. See polnud sugugi vaevaline, sest pappkarbid sisaldasid paari sarvesaia, üht saia keeduvorstiviilakaga ja väikse pakimahla. Oli vesi ka või ei old, ei mäleta. Igaljuhul võrdlemisi kesine pakike.

Läksime igaks juhuks väravasse. Sinna ilmus mitu teiste firmade bussi ja viis inimesi kaasa. Siis tuli ka meie väike valge buss. Meiega suhtles üks noormees. Korjasime mujalt hotellidest veel inimesi ja sõitsime lennujaama. Pime oli veel. Jaama katus helendas. Alles nüüd märkasin, et see on riidest - justkui suur telk, mida toetavad metallsambad. Ilus ehitis. Sees pandi meid kõigepealt akende alla seisma. Siis koguti veel inimesi ja suruti ühte järjekorda vahele. Meiega hakkas tegelema järgmine noormees, kes talutas meid vajalikku paika ja lasi lennu numbri järgi ise edasi orienteeruda. Kohe saime selgeks, kes olid meie grupis. Üks inglist kõnelev portugali mees koos oma kolme lapsega, üks muhe vanapaar ehk "helesinine ja roosa". Kõik meie grupikaaslased said meilt kohe tinglikud nimed, millega neid omavahel tähistasime. Kaht inimest hakkasime pärast esimest lennureisi kutsuma "äriklassi tšikid". Seal oli ka üks india pere ja veel üks ema oma lastega ja... Kas kõik on meeles, ei tea... Igaljuhul kiiresti tekkis omainimeste tunne, selline euroopalik tunne, ehkki hulgas oli ka ameeriklasi. Hoidsime kokku ja aitasime üksteist järjekordades ja segastes lennujaamasituatsioonides.

Hrrr, see lennuk, millega lendasime, oli ikka oluliselt logum kui too bulgaarlaste oma. Üles tõustes kolises hirmsasti. Maandudes raputas. Tagasisõidul samamoodi. Lend kestis tegelikult napi pool tundi. Kõrgust me suurt ei saavutanudki. Väike kaar üle Suessi lahe. All taas mäed ja kanal ja kõrb ja. Ühel hetkel hakkasid paistma heledad korrapäraselt grupeeritud hooned, mida ümbritsesid rohelised aiad, kus vilksatas mõni basseinisilm. Säärased kunstlikult kõrbe rajatud nelinurksed oaasid kujutavad endast ilmselt rikaste elupiirkonda. See sai meile kohe selgeks, kui nägime, missugune on meid vastu võtnud linn üldiselt: tõepoolest ma ei liialda, kui ütlen, et Kairo on suurelt jaolt meie esteetika jaoks nagu üks tohutu prügimägi, mille sisse on surutud kaootiliselt beežhalle betoonkaste.

Aga ma ruttasin ette. Enne kui linna nägime, tuli meil leida giid sildiga "Egypt lovers". Läks natuke aega, kui leidsime terve rea firmasiltide silmitsemise järel hoopis kaugemalt lennujaamahoone sisemusest kaks noort egiptlannat, kes hoidsid käsitsikirjutatud silte "Egypt lovers" ja "Love Egypt" ning naersid väga lustakalt. Esimesest silmapilgust alates oli selge, et olime saanud endale väga muheda giidi. Lily võttis meid kui inglisekeelseid enesele sappa ja tema sõbranna tegeles venekeelsetega. Läksime välja. Natukese sebimise järel pääsesime bussi, kus Lily tutvustas ennast ja päevaplaani. Tuli välja, et meie giid on õppinud arheoloogiat ja egüptoloogiat, muuhulgas ka Berliini ülikoolis. Ta vabandas ette, et võib kogemata kasutada mõningaid saksakeelseid väljendeid, sest on viimased kolm nädalat saksa keelt rääkinud. Tõesti, korraks panin tähele, et ta ütles "wall" asemel "Mauer". Lisaks meenutas ta mulle vägaväga Saskiat. Naeratus ja eriti teatud samm või kehahoiak rääkimise ajal. Saskia Egiptuse variant. Igaljuhul väga tore inimene.

Kõigepealt viis ta meid piki paraadtänavat. See on vähe korralikum ja haljastatud kahel põhjusel: esiteks, et mitte külalisi kohe väga šokeerida ja teiseks, sest tegu on "presidentaalse alaga". Lily osutas Mubaraki suurele portreele mingi putka katusel ja ütles, et "ta on alati noor, justkui 35-40". Möödusime peagi hoolega turvatud ja tarastatud presidendirajoonist.

Liiklus nagu ikka, pöörane. Lily ütles, et ärge arvake, et "need, kes kõnniteelt järsku auto ette astuvad, plaanivad end tappa, ei, nad lihtsalt lähevad üle tee." Ta lisas: "Meil ei ole tipptundi, meil on tipptunnid, mis kestavad terve päeva. Vaadake, sel kaherealisel teel tahab neli rida autosid pääseda kaherealisse tunnelisse. Aga ärge muretsege, meil on üliprofessionaalne juht." Juhid on tõesti hämmastavad. Kuidas tulla toime sellises sekunditäpsusega manööverduvas voolus, jääb mõistatuseks. Tulede vilgutamine ja pidev tuututamine käib muidugi ikka asja juurde.

Üsna pea avas linn meile oma tõelise näo. Kõikjal seisid samasugust kõrbervärvi tolmused betoonist hooned, millest ca 80 protsenti on pooleli ehk siis alumised korrused on valmis ehitatud, ülemistes aga haigutavad tühjad aknaaugud ja turritavad raudbetoonpostide karkassitraadid. Sellisel massilisel poolikusel on Lily sõnutsi kaks põhjust. Esitaks "Me ehitame põlvkondadeks, sest maa on kallis." Teiseks ja ilmselt määravamakski põhjuseks on see, et pooliku maja eest ei võeta maamaksu. Igaljuhul minul vajus küll suu lahti, kui kõike seda nägin. Pildistada enam ei olnud võimalik, sest šokeerivat oli lihtsalt kõikjal liiga palju. Pealegi ei saaks bussi aknast häid võtteid niikuinii. Mõned kaadrid meil siiski on.

Sõitsime mööda ka surnute linnaosast, kus on igal perekonnal oma hauamajad. Taas põlvkondadeks. Mehed ja naised eraldi. Möödusime mitmest moššeest. Jõudsime ka vanemasse linnaossa, kus historitsistlikud ja juugendlikud, võiks öelda euroopalikud hooned lõid eriti sürri meeleolu. Jäänused impeeriumiajast, kaetud praeguse prahise kultuurkihiga. Möödusime hambuni relvastatud turvameestega palistatud sünagoogist ja jõudsime varsti Egiptuse muuseumi roosa klassitsitliku hooneni, mis mõjus hilisemate tuhmide kõrbekarva tornelamute vahel taas väga kontrastsena.

Muuseumi väravas läbisime turvakontrolli. Seejärel anti aega hoone ees jalutada ja aias eksponeeritud skulptuure pildistada. Sellal tehtud piltide hulgast pärineb ka praegu mu blogi päises seisev tore võte. Ilmselt kõik märkavad kui toredad sarved mul on. Ses aias valitses üldse iselaadne kerge ja uitlev meeleolu. Kummaliste skulptuuride vahel istusid välisturistide hulgas ka mõned pundid toredaid värvilisi moslemilapsi, tüdrukud kõik kenasti rätitatud. Ja päike muutus tasapisi üha kuumemaks.


Andsime siis kõik oma kaamerad ära. Lily kogus nad suurde pappkasti, mille ta minul väravahoonesse palus viia. Seal tšillisid paar sissemähitud mammit. Meie kast tõsteti riiulisse teiste vahele. Seejärel läbisime muuseumi uksel teise turvakontrolli. Mind kutsuti kõrvale ja öeldi, et mul kaamera kotis. Ma ütlesin, et ei ole. Politseinik ütles seepeale: "On küll. Tehke kott lahti." Mul tuli siis meelde, et mul on helisalvestaja kaasas. Näitasin seda meestele ja võisin edasi minna. Tegin aparaadiga mõned ülesvõtted. Ruumid kajasid seal tohutult. Lily jagas meile raadiosaatijad ja pisikesed kõrvaklapid, mille kaudu saime teda kuulata. Väga veider tunne oli seista inimesest kahe meetri kaugusel ja kuulata läbi raadiosaatja. Aga tõesti, seda oli enamjaolt vaja, sest neis saalides nihkus edasi tohutu ravasumm ja tegi summ, summ, summ.

Lily ütles meile juba bussis, et kui võtta eesmärgiks selle muuseumiga põgusalt tutvuda, tuleks külastuse pikkuseks planeerida ca üks nädal, rääkimata siis põhjalikumast. Nõnda, et olime teadlikud, et meile näidatakse vaid mõnd killukest. Meie giid tegi seda toredasti. Suhtles vahvalt lastega, kes kõik teadsid vurinal öelda, millised organid mumifitseeriti väljaspool keha spetsiaalsetes anumates ja millised jäeti laiba sisse.

Olen Louvre´is ja Ermitaažis Egiptuse kogusid juba näinud ja sestap mind siin väga palju ahhetama ei võtnud. Samas vidinate hulk on muidugi sealgi hämmastav. Võimas oli Tutanhamoni hauakambri sisustus. Kõik need mitu kullatud sargaümbrist või näiteks täiesti meieaegsetega äravahetamiseni sarnaste hingedega vaarao päevavari. Rääkimata siis kõigist neist kuldsetest ehetest ja esemetest.

Omaette kogemus oli seista Tutanhamoni surimaskiga silmitsi. Olin tast nii paar meetrit eemal, minu vahel oli muusumi kõige tihedam inimtomp, mis koosnes valdavalt jaapanlastest, kes kõik tahtsin kullast vaaraole võimalikult lähedal olla ja piiluda läbi klaasi ka maski alla. Seisin ja vaatasin temaga tõtt. Ta pilk oli ühtaegu teravalt läbitungiv ja täiesti mittekuhugivaatav või kõikjalevaatav. Igaljuhul oli see väga meeldejääv hetk.

Me vaaraomuumiate juurde ei läinud, sest me ei taiband muuseumi jaoks naelu kaasa võtta. Dollareid niivõrd ametlises paigas ei tunnistatud. Ei leidnud me üles ka tavainimeste muumiaid. Võibolla on heagi. Mis neist surnutest ikka nii palju vahtida. Mumifitseeritud krokodille ja kassinutsakuid aga ühes väiksemas saalis nägime. Kena oli vahetult kohtuda ka Faijumi matusemaalidega, nende nii iseloomulikult ujedate natuke ikoonilike noormeestega roomaaegsest Egiptusest.

Tahtsin käia ka suveniiripoes, kuid see osutus eriti kitsaks ja inimummistunud uruks, kus müüdi küll postkaarte ja mõningaid raamatuid, kuid need paistsid ka kuidagi tolmused. Nii läksimegi välja üliereda päikese kätte.

Sellest, kuidas me Niilusel paadiga sõitsime ja mis edasi sai, räägin loodetavasti homme. Praegu tuttu - peaaegu vööni ulatuvate hangede vahele kaevatud käiku pidi sauna, kus on mu ase. Heh, tore on see, et isa on maja esise lumest puhtaks teinud. Ta laenas selleks traktori ja kuhjas lume tänava äärde meie puude vahele ja kraavi kohale. Ta ütles, et kui sel kuhjal huvi on, siis ta võib sulada kasvõi jaanipäevani.

Head und!

07.03.10 00:36 Raplas oma toas

P.S. Hoh! Malla ilmus just koju! Tuli Tartust Maa ja ilma peolt, kus NolensVolens pälvis pärimusmuusika vallas uustulnuki autasu. Me näeme Mailiga praegu esimest korda pärast reisi.


.