taat
sa istusid mu tänases unes oma toas
sülearvuti süles
klõbistasid nobedalt klahvidel
ja ütlesid:
kuule, sina oled arvutiasjus enam kodus
pane palun need pildid plaadile
et noored neid näeksid
vaata, siin nad on
sääremähiste valik
kihelkondade kaupa
need hundihambamustriga on juuru
need paneme jalga, kui läheme
näe, niisugusena oleme riidal
hea hele haavapuupinu külje all
siinsamas lahedalt löödud laastud
ja kuuseoksad nagu nad ikka on olnud
jõulust jõulusse lõhnavad
suvest suvesse vaigused
lapsepõlvest lapsepõlve
taliste laaneretkede lõketes põlevad
niisama vaheda leegiga läheme
kui kirivöödki on valitud
ase tehtud
taat
nüüd mõistan
et oled vana ja vägev põlisnõid
sinu traktoriroolisoonilised käed
on elusid kirjut trummi tagunud
nüüd tulid siia
meid vaikselt teele sättima
hoidsid targu talu ja lugu
mille keskel iga laps
ehitas oma püstkoja
et lendu tõusta
sinuga samas soojuses
südamesse
tagasi
10.09.10 Rpl 18:26
Irrelevantsustõbi
4 aastat tagasi
Ja jälle helisevad "asjad" omamoodi kokku. Tuli see luuletuski kinnitama paar päeva peas ringi rännanud mõtteid, et aeg on lõpetada uue ja vana maailma vastandamise, vaid lõimida nad ühise eesmärginimel sidusaks tervikuks - et meist järgmisedki noored neid näeksid ja võiksid vormilt sülearvuti klahvises maailmas aga sisult hundihambamustrilises sügavuses, püstkoja kujulist lennuplatvormi ehitada, kuniks mõte päris elus olemisest nii suureks kasvab, et plahvatus vana loomisloo uuesti laulmiseks, vältimatuks saab.
VastaKustutaTule-Tee... Mari? :)
VastaKustutaJah. See kunagi ammu eksisteerinud blogi annab mulle säärase nime.
VastaKustuta