13. november 2017


käin dušši all
et siis minna forum romanumile
enne aga
võtan vatipulga
ja puhastan duššiniiskeid kõrvu
vatipulk krudiseb kõrvas
ja muudkui kordab:

let the politicians home
let the politicians home
let the politicians home!


15.07.2017 Rooma



5. oktoober 2017

Pastor Annika Laats Armastusega kooseluseadusest

Suur tänu, pastor Annika Laats! Ometi kord väljendab vaimulik rahvale kooseluseaduse küsimuses selgelt Armastuse sõnumit. Kristuse Evangeeliumi põhisisu on Armastus ja Tervenemine, nii inimese ja Jumala suhetes kui ka inimestevahelistes suhetes.
Mis puudutab aga seksuaalsuse osa vaimses elus, siis on see üks suur ja tegelikult ülioluline teema ja selles on heterosuhted ja kõik alternatiivsed suhted võrdsed, sest seksuaalsus on seksuaalsus ja selles on tohutult potentsiaale, mida pole üldse võimalik tundma õppida ega rakendada, kui me ennast lihtsalt kultuuriliselt konstrueeritud hoiakutega blokeerime.
Kurb on see, et kõrgesti haritud ja juhtivad vaimulikud ajavad segamini Vaimu suuruse, Tema kingitud potentsiaalid inimtsivilisatsiooni muutuvate ja tihtilugu takistavate nähtustega. Sügava ja Igavese Jumala Sõnaga läbisegi on ka Piiblis inimlikke interpretatsioone, tollaste ühiskondade kultuurilisi, poliitilisi ja kokkuvõttes kaduvaid/muutuvaid nähtuseid. Kramplikult neist iganevatest struktuuridest kinnihoidmine pärsib vaid meie arengut, nii ühiskonnana kui üksikisikutena.
Seejuures ei taha ma väita, et kõik, mis pärineb ajaloost või pärimusest või inimkultuurist tuleks hüljata. Kaugel sellest. Meil tuleb lihtsalt teha valik: võtta see, mis toetab meie arengut ja terviklikku elu, ja vabastada kõik, mida me enam ei vaja. Tõustes teadvele, mõistes ajaloolisi, kultuurilisi ja vaimseid struktuure, saame aru ka oma vastutusest ühiskonda koos hoida, arendada ja tervendada. Seejuures tuleb kindlasti tugineda kõige olulisematele inimväärtustele, mis on aegadeülesed.
Siin kõlavad mu meelest kokku kõigi maailmareligioonide sügavaim sisu ja tänapäevased püüded anda kõigile võrdsed inimõigused, vaadata inimesi nende erinevuses võrdsetena.
Kogu see küsimustik on suur ja kompleksne ja ma olen vältinud neil teemadel kaasa rääkimast, sest väga kerge on sattuda sildistamise ohvriks, väga innukalt tahetakse tänases Eestis mind ühte või teise leeri tõmmata, ehkki ma pole oma vaadetelt kummaski äärmuses. Täna õhtul aga Annika Laatsi nähes olen lihtsalt nii liigutatud ja rõõmus, et väljendan siin suurt tänu julgele ja südamlikule inimesele! 

Kes väga soovib, võime all pool edasi diskuteerida, aga ennemini katsuks rahulikult ja üksteist austades edasi elada.

24. september 2017

Suur porgand

kõige suurem porgand on veel järada
söön ikka palju porknaid sel sügisel
keha vajab
niisiis on kõige suurem sest kotitäiest järada
ta on nii suur
et otsustan ta pikuti pooleks lõigata
enne aga
lõikan lopsti pealmise jupi maha
see lendab kõrge kaarega kirjutuslaua juurest mu voodi äärele
maandub mu magamislina servale
ja hakkab kohe vohama
voolab igas suunas laiali
oranžid porgandiojad valguvad üle mu voodi
ja moodustavad porgandiojadelta
nad voolavad seinani
ja ronivad üles
kleepuvad mööda anknaid üles
ajavad narmasjuured klaveri keelte vahele
täidavad ahju õõnsuse kuni korstnani
kust pahvatab välja suur ja kähar porganipealseseen
alles värske õhu käes porgand rahuneb
võtab hoo maha
tema pealsed moodustavad nüüd tasakesi peenemaid struktuure
mis lasevad end õrnal tuulehool liigutada
porgandi tung laheneb selgesse sügistaevasse
õrnad tiivulised haldjad võtavad porgandipealsetel istet
asustavad rohelise puhma mu korstna otsas
mina istun all keset oranši juurestikku
mis on põimunud mu kirjutuslaua jalgade ümber
ja hoidub vaid päris lauale ronimast
sest siin on nuga
ja siin on minu heledad hambad
noaga võin ropsti lõigata pooleks porgandimaja
ja hammaste all purustada kogu köögivilja vohava keha
aga ma ei tee seda
sest ma olen haldjate sõber
las nad itsitavad seal üleval


24.09.17 20:18  Trt Hernes

20. juuni 2017

Tänaste kogukondade pühapaigad on sama olulised kui ajaloolised pühakohad

Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühma liikmed on juhtinud tähelepanu, et Haabersti hõberemmelgas on tänaseks kujunenud looduslikuks pühapaigaks. „Looduspühadust austavad inimesed on määratlenud Haabersti hõberemmelga kui loodusliku pühapaiga,“ seisab toetusrühma pöördumises. Sel puhul oleks väga lihtne öelda, et see puu ei ole ajalooline pühapaik ja seda teemat ei peaks käsitlema pärimuse alusel määratletud pühapaikade uurijad.

Samas puudutab tegelikult see küsimus vägagi ka meid, pärimuslike pühapaikade uurijaid. Ennekõike seetõttu, et looduse ja teatud paikade tajumine pühana, kaitset vajavana on aegadeülene. See toimus ammuses minevikus ja toimub täna, siin ja praegu, praegu elavate inimeste ja kogukondade ruumitunnetuses – on siis tegu juba aastasadu pühapaigana hoitud kohaga või nö uue pühakohaga. Nii vanade kui uute pühapaikade puhul loome me oma suhte pühapaigaga täna elavate inimestena. Seega kuuluvad vanad ja hiljaaegu pühadena tajutud kohad samasse tervikusse.

Ühtlasi on praegu elavatele inimestele olulised ennekõike need kohad, kus on loodus terviklik/säilinud/kõnekas. Kuivõrd paljud ajaloolised/pärimuslikud pühapaigad on hävinud ja keegi peale väheste ekspertide neid ei tea, siis sageli on meile lähedased just nö uued kohad.

Ja ühtaegu on ju meie inimeste loodusetaju, vajadus teatud paiku pühana hoida nii üldinimlik ja ka praktiliselt vajalik, et seda tuleks kindlasti toetada ka vanade paikade uurijatel. Eriti teades, et selline taju on ühenduses vanema pühapaigapärimuse ja ajalooliste pühapaikadega, millega meie tegeleme. Tunnustades tänaste inimeste loodusetunnetust, inimeste suhet neile pühade paikadega, väärtustame ja mõistame paremini ka oma uurimisalal ehk ajaloolistes pühapaikades ja vanas pühapaigapärimuses avanevat. Sügavuti vaadates on see taju sama, alati üks, olenemata ajalistest, kultuurilistest, ruumilistest jm varieeruvustest.

Hõberemmelga juhtumi kaudu kerkivad küsimused on seega tegelikult palju laiemad kui lihtsalt küsimus paiga ajaloolisest ja pärimuslikust väärtusest: Kas meie inimestel, kogukondadel on tegelikult ka õigus, eriti avalikus ruumis, mõnda paika pühana tajuda ja kaitsta? Olenemata paiga ajaloolisest tähtsusest? Kas riik, ametid, poliitikud, uurijad toetavad neid? Või sõidetakse neist lihtsalt juriidiliste vahenditega üle? Sest see pole justkui lubatud ega nö normaalne, et tänapäeval järsku on kuskil üks hulk inimesi, kes nimetab üht puud pühaks, tajub seda siin ja praegu pühana ja soovib tõsimeeli otsustajatelt mõistvust?

Olen aastaid ajaloolisi pühapaiku uurinud ja ühtaegu teinud ka kohapärimuse alaseid välitöid rahvusparkides. Seejuures olen üha tajunud, et minugi jaoks on loodus tervikuna püha, ilusates ja hästi säilinud/hoitud looduslikes kohtades avaneb minu jaoks ühendus Pühaga, Sisemisega, sellega, mis meid seesmiselt toetab ja tervendab. Ja ma olen sageli mõelnud, et minu jaoks on küll olulised pärimuslikud pühapaigad nii vaimses kui materiaalses plaanis, kuid pigem taustsüsteemina, milles avaneb meie igapäevane suhe loodusega, paikadega. Samas on muidugi hästisäilinud ja ammustest aegadest pühana hoitud paik väga võimas ja toetav, kuid minu jaoks isiklikult, minu loodusesuhte jaoks, mu pühataju jaoks ei ole määrav paiga ajaloolisus ja pärimuslikkus.

Seega leian, et ajalooliste looduslike pühapaikade uurijatel ja poliitikutel, ametnikel oleks vaja mõista ja toetada tänaste Eesti elanike tegelikku ühendust loodusega/keskkonnaga, inimestele tegelikult tähtsate kohtadega.

Loomulikult ma mõistan, et ei ole võimalik öelda, et Haabersti hõberemmelgas on ajalooline ja pärimuslik pühakoht ega hakata riiklikult kaitsma kõiki inimestele isiklikult tähtsaid kohti, kuid küsimus on põhimõtteline: Kas me väärtustame loodushoidlikku vaadet, kas me toetame laiemas mõttes inimeste pühadusetaju looduses või mitte? Ka oleks vaja enam tähelepanu pöörata sellele, millised on tegelikult tänaste kogukondade õigused ja võimalused avalikus ruumis kohtade pühaduse avamisel ja hoidmisel.

Küsimus tänastele inimestele ja kogukondadele oluliste ja pühade paikade hoidmisest on laiemalt looduskaitsealane ja johtub üldisest ühiskondlikust olukorrast, kus loodust, metsi, ka kaitsealasid survestatakse üha enam ja kus kaitseta on väga palju kaitset väärivaid kohti. Ka ses kontekstis oleks ajalooliste pühapaikade uurijatel vaja kindlameelselt toetada looduse kaitsjaid ja inimeste/kogukondade pühataju looduses.