Ulmuliste sügismatk

7. november 2020

 

2019. aasta märtsis on meil plaan jätkata oma kodukaitseala tundmaõppimist Kirivalla Seljamäelt ja jõuda Tamsi Kivisillani. Selgub aga, et vett on nii palju, et matk tuleb ära jätta. Nüüd tekib Leal ja Arnel väga spontaanselt mõte eelmise aasta plaan ellu kutsuda. See mõte meeldib mulle väga, ehkki tööd on nii palju ja aega vähe, et matka ei jõua enam hästi ette valmistada. Nõnda süvenengi eelmisel aastal kavandatud marsruuti alles matkale eelneval ööl: töötan läbi kõik selle ala digiteeritud mõisakaardid ja uurin enda eelmise aasta mobiilifotosid, mille tegin Tartus Rahvusarhiivis digiteerimata kaartidest.

Kohanimede ja pärimuse osas mõisakaartidele meie seekordne matk suurelt jaolt tuginebki. Jõuan veidi vaadata ka 2009. aasta intervjuusid, mille tegin Tamsi külas Aasa talus Ralf Tammega ja Raplas Tamsi Matsi talust pärit Olaf Allikofiga. Ralfiga püüdsime paika panna üht 1939. aasta kohamuistendite kogumisvõistluse aegset teksti Purimäest ja selle läheduses asuvast allikast. Olaf luges mulle aga ette terve rea rabasaarte nimesid, mis jäid mul paraku temaga kaardistamata, sest Olafi jutuand oli nii hää ja teadmised maastikust nii rikkalikud, et plaanisin teda uuesti intervjueerida, kuid varsti ta jäi raskelt haigeks ja suri. Nõnda olin pikka aega nukker, et ma ei saanud Olafi kohanimesid korralikult kaardistada. Nüüd aga oli rõõm seda suurem, kui vanade mõisakaartide toponüümid hakkasid järjest Olafi kõnelduga kokku kõlama ja Olafi teadmised täitma mõisakaartide lünki. Seejuures on väga huvitav jälgida, kuidas sajandist sajandisse on nimekujud mõnevõrra muutunud.

Niisiis pärimuse osa jõudsin veidi ette valmistada. Maastikul liikumise osas kutsusime appi Erki, kes tunneb kaitseala oma matkadelt väga hästi. Nõnda siis olen maastikulises plaanis rahulik ja usaldan täielikult Erki ja Arne vaistu.

Arne on juba ammu kõnelenud, et kaitsealal asub üks paik, kuhu teda ei lasta. Ta lihtsalt ei saa sinna minna. On juhtunud mitut laadi kogemusi, millest Arne võib ise teinekord pikemalt kõnelda/kirjutada, igaljuhul Arne sellesse kohta minna ei saa. Ei lubata. Seda enam on meid hakanud see paik huvitama. Kose kihelkonna pühapaikade ettekande jaoks 2018. aastal Arnet küsitledes uurin ka selle kummalise koha osas ja Arne näitab seda mulle kaardil. Nüüd mõisakaarte uurides näen, et seda ala nimetatakse Kõrgerabaks. Tegu on Kolgu rabaga sarnase ümmarguse kujuga rabakesega, mis on keskelt lage. Otsustame julgelt, et läheme seda nüüd uurima.

Ühtaegu on plaan jätkata kaitseala süstemaatilist tundmaõppimist päripäeva piki kaitseala idaserva lõunasse liikudes. Alustasime Ulmuliste asutamise aegu 2015. aasta oktoobris matkaga Nõrava külas, kus kulgesime Soojõeni ja edasi läbi Naisteraba. Teine sedalaadi matk oli meil ümber Leva järve 2016. aasta oktoobris ja kolmas 2018. aasta oktoobris kaitseala idapoolseimas ääres Kirivalla külas. Nüüd siis jõuame järjega Kose kihelkonnast Juuru kihelkonda, Habaja mõisa alalt Kuimetsa mõisa alale ja juhtumisi ka praeguselt Harjumaalt praegusesse Rapla maakonda. Ehk siis ees seisab igati oluline ja tähenduslik retk.

Hommikul tõuseb päike läbi imelise udu. Panen matkavarustust valmis ja avastan, et mu kummikud on jäänud autosse, mida ma ikkagi reede õhtul remondist kätte ei saanud. Lähen natuke närvi. Otsustan aga kohe käigu pealt Magaziinist uued osta. Oli plaan oma autoga sõita, ei saa, sõidan õe autoga. Oli plaan oma kummikutega minna, ei saa, ostan uued. Nii, hetkel, mil plaanin mõne ampsu süüa, heliseb telefon ja sääl on Arne, kes vannub oma autot ja ütleb, et auto jäi lihtsalt keset teed seisma ja et ta peab ta parandusse viima, sest järgmisel päeval on perel kindlasti autot vaja. Arutame, kas ehk keegi saaks Arnele järele minna või kuidagi auto kiiresti parandusse pukseerida ja siis Arnega koos ikkagi matkale jõuda, aga jah, ega vist ei mängi välja. Asi on ikka väga konkreetne, Arnet ei lastagi sellele alale.

Ja meil on muidugi mõnevõrra kõhe ilma Arneta minna. No kuidas sa lähed matkale ilma Arneta! Aga meil on Erki ja meil on vanu kohanimesid. Telefonikõne Arnega kestab aga piisavalt kaua, et ma ei jõua süüa ja pean kohe kihutama Magaziini. Poes on õnneks mulle meeldivad nr 47 kummikud kohe käepärast, ma võtan rutuga ühed jääkaruvillast (saare naiste nali) sokid ka ja ajan sokid-säärikud kohe säälsamas lettide vahel jalga. Viisakalt distantsi hoidvad maskides inimesed astuvad sammu tagasi, kui kassa juurde torman. Nähakse, et mul on reaalselt kiire. „Need on mul jalas,“ ütlen kassapidajale ja ulatan talle kaks kauba küljest ära kistud joonkoodiga lipikut. Ta on arusaaja inimene. Ei tee mu käitumise peale teist nägugi. „Elu on nii kiireks läinud,“ ütlen vabandades.

Kihutan Kuimetsa, päike paistab. Helistan Leale ja ütlen, et hilinen. Kuimetsa rahvamaja parklasse jõuan 5 minutit pärast 11. Kogunenud on 10 inimest. Arne on ka Leaga helistanud ja nüüd on selge, et ta tõesti ei saa osaleda. Teen sujuvalt sissejuhatuse just sest Arne maastikukogemusest kõneldes ja meenutades ka meie süsteemset kaitseala tundmaõppimise kava.

Enamikul matkalistest on seljas neoonkollased turvavestid, sest päev enne matka saime teada, et just täpselt samal ennelõunal on täpselt meie matka piirkonnas Kaiu ja Kuimetsa jahiseltsi ühine suur ajujaht. Algul mõtlesin, et tohoh, tõesti, sellele alale ei lastagi meid, nüüd on koguni püssimehed kohale korraldatud, et me sinna ei pääseks. Pakkusin siis välja, et me võime ju kanda helkurveste, et jahimehed meid kindlasti märkaks. Lea suhtles jahimeestega ja sai siiski kinnituse, et päris jahile jalgu me ei jää, kl 12ks, kui metsa saame, peaks olema kõik läbi. Helkurvestid on aga seljas. Igaks juhuks. Me läheme ju väga erilisele alale, keelatud alale. Tuleb olla ettevaatlik. Tuleb kasutada turvameetmeid.

Plaan on panna autod Kivisilla talu ligi ja siis mõne autoga Kirivalda sõita, et siis autodele pärast jälle järele minna. Selline kava tekkis 2019. aastal piirkonnas matka planeerides. Pole vist väga ratsionaalne, aga tunnetuslikult tundus just nii õige.

Erki sõidab ees, viib meid Tamsi Rinnamäe keldri juurest läbi. Tee on ilgelt sopane. Rinnamäe ligi on juba kaugelt näha jahimehi, nendel on neoonoranžid vestid ja hulk autosid. Kui me läbi sopa Kivisilla suunas venime, ilmub siin ja seal metsa vahelt välja üha enam noori ja keskmisi ja vanu mehi. Kõigil pilgud kuidagi äraseletatud. Jätame autod kivisilla ligi teele. Üks tähtsam jahimees ilmub ka metsast välja ja ütleb: „Nüüd võite minna, me ajasime kõik hundid ära. Karud jätsime.“ Naerame ja pakime end kahte autosse, et liikuda teisele poole raba.

Jõudes Nurga talu juures võsa vahelt Metsamaa põldude äärde avaneb põlluservas ootamatu vaatepilt: tohutu pahvakas jahimehi. Nad paiskuvad korraga vaatevälja ennenägematu neoonoranži konglomeraadina. Istun Lea auto tagaistmel ja vaatan ainiti paremast küljeaknast välja. Mu pilk kohtub kümnete meestega, vähemasti nii mulle tundub. Ma vaatan igaühega neist murdosa sekundist tõtt. Aeg jääb seisma. Ühega noogutan ja viipan, sest ma tunnen teda, ta on DJ. Ja kõik nad, need vanamehed ja poisid ja keskeas mehed, nad on kõik ju mu potentsiaalsed intervjueeritavad, eriti head maastikutundjad, tõelised informandid. Küll oleks huvitav kuulda, mismoodi nemad kõiki neid paiku nimetavad, mille kohta mõisakaartidelt uurisin ja mida kavatsen veel täpsemalt uurida ka EKI kohanimekartoteegi ja teiste allikate alusel. Oeh, ja nad kõik ajavad siin ju hoopis muud asja, nad on jahimehed. Ja neid on nii palju. Meid on kümme ja meie läheme matkale. Neid on võrreldamatult rohkem. Mõtlen, et nii kummaline, kuidas teatud tegevused ja organisatsioonid toovad metsa nii palju inimesi ja teatud tegevused jälle hoopis vähem. Aga noh, tegu on ju hoopis erinevate formaatidega ka. Ei kujutakski ette väga suurt matkaseltskonda.

Kui jahimehed mul aegluubis silme eest läbi venivad, igaühes omaette kosmos, siis on mul kehas veel kerge blokk, ma ei taha näha surnud põdrapulli, kelle nad meie autos olevate kohalike naiste teada täna maha lasid. Ma ei suudaks seda vaadata. Ükskord sattusin kuskil Ardu taga, Saueaugu Hiiemäelt tulles, nägema, kuidas jahimehed verist põtra auto kastist maha lohistasid. Ma tean, et jahimeestel on ka oma kombestik ja nad austavad loomi ja jaht tundub mulle igal juhul vastuvõetavam kui loomade pidamine kitsastes tingimustes, aga ikkagi ehmatan ma sellist asja nähes. Rohkem ei taha. Meenub ka Tartus läbi klaasi lillepoodi jooksnud põder, suures vereloigus, silmad agoonias netilehe avaartikli suurel pildil. Ei taha rohkem. Üldse ei taha, et nii. Aga ma ei näe ühtki surnud põtra, ainult jahimehed voolavad mu silme ees ja ma muudkui mõtlen, kuidas küll neid küsitleda. Kummaliselt sügav hetk.

Kulgeme üle Vilsamäe kiigekoha. Ma katsun oma banaanid ja värgid, mis ma kiirelt Jaama poest ostsin, kotti statiivi kõrvale ära mahutada, siis kaardid ja kohanimed ja ühe pärimusteksti enne rabasse sisenemist telefoni laadida, sest ei tea ju mis rabas levi teeb.

Jätame autod samasse kohta Metsanurga talu juurde, kus hoidsime neid ka eelmisel korral. Imelik on natuke, sest Arnet ei ole. Arne ju leppis eelmisel korral pererahvaga kokku. Nüüd on õuel vaid koer, kes haugub meile järele just sellise häälega, et miks te siis nüüd meile ei tule, kui te siia parkisite, miks te metsa lähete.

Aga metsa me läheme. Neoonkollaste helkurvestidega. Natuke kummaline on. Nagu oleks lasteaia rühm. Mõtlen, et kas ütlen naistele, et veste ei ole ju nüüd enam vaja. Jahimehed on kõik metsast väljas. Seisavad seal Nurga talu juures kosmilises rahus. Aga noh, mine tea, ehk on ikkagi vaja, kummaline piirkond ju.

Teel Seljamäele on mõned tüved kenasti meile väravaks. Nüüd siseneme. Meenub Mikk Sarv, kes õpetas meelerändusid tegema ka siin, keskmises ilmas, füüsilises ruumis. See on häälestuse küsimus, kas oskame end sättida ümbrust kuulama, kas oskame keskenduda või laseme mööda maad ringi lihtsalt pilla-palla oma mõtetest tulvil. Selline väravakoha äratundmine maastikus aitab keskenduda, aitab tulla kohale, aitab ümbruses enam märgata.

Lähen ka sammaldunud tüve alt läbi ja teen sisemise liigutuse, tervitan kaitseala, teistmoodi ruumi, millesse siseneme. Edasi kõndides tunnen, et olen ikkagi ärev. Mäletan eelmisest korrast, kuidas võttis algul aega, et linnalik müra maha rahuneks. Eelmisel korral oli nii selgelt tunda, kuidas loodus on kõik kohal, ainult mina ei ole, minul läheb aega, et kohale tulla, linnamüra peab minu sees justkui maha käima, vaibuma, maanduma. Eelmisel korral see õnnestus. Praegu aga on meel ärev. On erakordselt tihe tööaeg. Spontaanne matk oli vaja mahutada teiste tegevuste vahele, kusjuures just sellel nädalal tuli juurde veel mitu ootamatut tööd. Kõik see on mul peas. Kõik see on minuga siin ikkagi kaasas.

Jõuame Seljamäele. Vana hää tuttav koht. Siin me lesisklesime kuluheina sees, vaatasime taevast. Siin tekkis meil ehtne kõrtsu tunne. Jaa ja mul tekkis tunne, et siin võiks olla meie keskkonnaühenduse majake, vana talikõrtsi kohal. Siin on nii muhedad suured kuused, siin on nii vaikne ja rahulik. Ja nüüd avastasin suureks rõõmuks, et Seljamägi on koos ümbruskonnaga Mahtra looduskaitseala koosseisu arvatud. Eelmine kord siin käies tundus nii kummaline, et viibisime matka jooksul kaitseala piires tegelikult väga vähe, ehkki ümbrus on siin kõnekas ja kena. Nüüd on nii hää meel, et Seljamägi on kaitse all. Samas meenub mulle, et hoopis hiljem lugesin kuskilt, et Seljamäel toimusid Teise maailmasõja ajal või veidi hiljem karmid sündmused, keegi lasti maha. Ma ei tahtnud nüüd seda asja uuesti üles otsida. Rahvale aga korraks mainin ja tõden kohe ka, et kus selliseid asju ei oleks, neid on kõikjal Eestis. Kõigest lihtsalt ei teata, kõik pole aktiivses mälus. Sellised asjad on vaja andeks anda. Ja keskenduda kohalolule ja ilule. Samas kohas, samal maastikul on nii palju tervendavat ja hääd.

Näiteks on Seljamäel ka suurepärased noored kuused. Perfektsed jõulupuud. Lea mõtiskleb, et kui tahaks siin pärandkooslust hoida, siis oleks vaja neid puid raiuda. Mulle tegelt see mõte ei meeldi, sest need kuused on nii nunnud. Samas ma mõistan täielikult. Nii et kui siin tahetaks seda lagendikku hoida, siis võiks RMK selle platsi küll rahvale jõulupuude jaoks anda, nii oleks neist kuuskedest vähemasti rõõmu. Niisama hooga maha võtta ja hunnikusse ajada ja ära põletada küll ei tahaks. Aga noh, nagu matkalistega tõdeme, need nunnud kasvavad ühel hetkel suureks ja siis on siin paks kuusik. Aga paks kuusik on ka ju ilus. Ma ei raiuks siin eriti midagi. Kui riigilt selle koha oma keskkonnaühendusele küsime, siis võtame lambad ja need hoiavad siin platsi puhta, mõlgutame Leaga. Või noh, vähemasti heina hakkame siin tegema. Jaa, mägiveised!

Seljamägi on väga konkreetne mägi. Kahel pool on märgalad: loodes Habaja mõisa kaardi järgi Veike raba ja kagus Seljamäetagune heinamaa, mis kuulus Siuge küla taludele. Veike raba on siinses keeles Väike raba. Niisugusena ta võikski kaardil olla. Seejuures meenub mulle meie Vana ehk mu Mahtra vanaisa ema, meie vanavanaema, kes oli üleni Mahtra inimene, sügavuti siit pärit. Tema ütles mu õele Marjule alati „veike eit“. Ja ta ise oli Luige Anna, Mahtra Luige talust. Vana matuste ajal, see oli 1986. aastal, oli Mahtras talu suur tuba rahvast täis ja meie õega vaatasime täiskasvanute selja tagant, nende püksisäärte, käelabade, pintsakuservade ja mustade kleitide vahelt akna all seisvat Vana kirstu. Kui pastori kõnes kõlas Luige Anna, siis Marju, meie veike eit, hüüdis heleda häälega üle talutoa „Luige Anna!“ See on mul nii hästi meeles. Kummaline, kuidas sellised mälestused käivituvad lihtsalt üht vanapärast sõna lugedes. Veike raba. Veike eit. Luige Anna.

Seljamäe edelaservas on kalda pääl kena sarapik. Leiame Lyga korralikud loomarajad ja läheme neid pidi rabasse. Kohe avastame me end rikkalikelt jõhvikamätastelt. Unustume korjama ja sööma. Erakordselt suured ja hääd.

Siis liigume, on jändrikku männikut, on hõredat roogu. Ma vaatan kaarti, vaatan kella ja hakkan mõnevõrra pablama. Kontoris tundusid vahemaad kaardil palju väiksemad. Nüüd on korraga maastik kuidagi välja veninud ja kohutavalt lai. Ma ei saa aru, kui palju seda metsa veel on, enne kui jõuame Kõrgerabani. Ma tunnistan endale, et olen närvis. Ja tunnistan, et see on ju esimene kord Ulmuliste kaitseala tundmaõppimiseks mõeldud matkadel, kus olen vastutav matka kulgemise eest ja läbin plaanitud trajektoori ise ka esimest korda. Olen Ulmulistega käinud 2015. aasta sügisel ja 2018. aastal vabariigi aastapäeval Ulmu allikal, see maastik on mulle aga ammu hästi tuttav ja tean, kuidas ja millise ajaga liigume. Nüüd on korraga ärev ja hoomamatu. Erki liigub aga täie rahuga ees, neoonvestides matkalised ta järel. Meiega on ka kogenud matkaja Andres, kellel on korralik navigeerimisäpp. Mina aga olen lollilt ärevil. Mulle tundub, et meil läheb palju kauem aega kui plaanisime. Erkil on ju vaja kl 15 sõitu minna ja meie pole veel poolel teelgi.

Naised vaatavad aga täie lustiga põdrajälgi, söövad muudkui jõhvikaid. Ly korjab osa jõhvikaid pudelisse vee sisse ujuma, ütleb, et vesi on niiviisi väga hää. 

Unustan enda mõistuse ärevuse hetkel, kui mu ees avaneb kummaline hämar sisemiselt mühisev männik. Keskmist kasvu vonklevate tüvedega männid moodustavad ruumis justkui lõputu mitmemõõtmelise struktuuri, mis liigutab ja seisab korraga. Mul on tunne, et me läheme nüüd millestki läbi. Millestki, mis ei ole tavaline. See on justkui Arne jaoks keelatud ala ümbritsev sfäär. Mul on tunne, et just siin Arne ringi pööraski, siit ta ei saanud läbi. Ma pean seda muidugi talt üle küsima, aga selline tunne on. Omamoodi muinasjutumets. Keegi nagu vaataks või kuulaks või ümbritseks tähelepanuga.

Liigume vaikides sellest sfäärist läbi ja kohe tõusemegi Kõrgeraba lagendikule. Maastikukogemus on siin hoopis teistsugune, taamal paistavad rabasaared. Ahaa, siin, see on ju Soovõhmas ja see sääl on üks Habaja mõisa kaartidel nimeta mäekene kihelkondade piiri ääres, see sääl tõenäoliselt Olafi järgi Pärnamägi, mille kõrval on kohe Purimägi. Kõik on käe-jala juures. Võta aga ja pane ajama, jõuad kohe kohale. Hoopis teine tunne võrreldes selle kummalise hämara männimetsaga, kus ma ei saanud aru, kui kaua ja kuhu suunas me liigume.

Otsustame, et teeme Kõrgerabas grupipildi. Tõestuseks Arnele, et me tõesti oleme siin. Ja mälestuseks kõigile. Ühtlasi on rabas seltsilistega ühispilditegu meil juba hääks traditsiooniks. Ma asin kotist välja oma uhiuue väga korraliku Sirui statiivi ja avastan kohe, et fotoaparaadi küljes olev tald ei lähe lihtsalt statiivipea külge, keeldub. Olen täiesti hämmingus, kuidas see saab nüüd juhtuda? Teeme rahvaga nalja, et no näete siis, ongi imelik koht, isegi statiiv ei taha töötada. Lagedal rabal puhub tuul, õhus on uduvihma. Ly telefon paneb siin pildi taskusse, ehkki akut on veel omajagu. Matka järel Maa-ameti kaardirakenduses Kõrgeraba vaadates kaob mu kontoris internet. Ikkagi on kummaline.

Vaatame veidike veel ümbruse rabasaari ja katsume siis ruttu edasi liikuda, et mitte kaua tuule käes seista. Erki aitab naised üle älveste. Ma jään omapead. Vaatan rabasaari. Pildistan. Ja korraks keskendun. Vaatan kohta sisemise silmaga. Kohe kerkib Kõrgeraba kohale ülipeenest valgest valgusest ovaalne portaal. Ma olen neid hakanud portaalideks nimetama. Mind pole keegi kunagi sellistes asjades süsteemselt õpetanud. Ma olen küll käinud Miku šamaanikursustel ja õppinud sisemise silmaga vaatamise üldpõhimõtteid. Olen käinud ka mitmel indiaanitseremoonial. Keegi pole aga mulle õpetanud, mida kõik see tähendab, mida ma näen, mis see on, mida ma näen. Kuivõrd sellised peened teatud kohtades avanevad ovaalid on üksteisega sarnased ja kuivõrd neist taju läbi viies pääseb täiesti teistesse reaalsustesse ja kosmostesse ja täiesti teistsuguste olendite juurde, siis ma olen neid hakanud nimetama portaalideks. Ja veelkord, ma ei ole seda asja süsteemselt õppinud ja ma ei väida selle asja kohta midagi. Lihtsalt olen vahel julgem ja jagan. Ja üldiselt ma üldse niiviisi ei vaata, sest seda kraami on väga palju. Siinses reaalsuses on ka piisavalt huvitav ja ilus. Ja ma tunnistan, et kõik see võib toimuda vaid minu peas. Samas tõenäoliselt toimub samasuguseid asju ka teiste inimeste peades ja neis asjus võib olla fenomenoloogilisi sarnasusi ja seaduspärasid. Ja lõppeks, kas on üldse midagi mis ei oleks meie peas? Kas me mitte ei koge põhiliselt ennast? Kas mitte kõik see, mis me siin kogeme, kõigis kihistustes ja olekutes, kas mitte kõik pole meie enda projektsioon, miski millesse me lihtsalt usume, miski mida me kujutame ette?

Ma lebasin hiljuti Juuru kogudusemaja taga õues murul külma sügisvihma käes, leilist tulnult, rahunesin ja vaatasin, ja nägin taas, et ma olen tõesti kõik selle välja mõelnud. Ja see on tegelikult Jumala kogemus, see on jumalanäolisuse kogemus meis. Vaim on kõik välja mõelnud, kõik loonud. Ja see kogemus on nähtav vaid korraks, vaid teatud seisundis, ja juba olme me jälle oma väiksemas minas, inimlikes projektsioonides, kuid ka see on lihtsalt miski, mida Suur Vaim endaga teeb.

Ma ei plaaninud üldse ontoloogia alale liikuda. Lihtsalt see portaal, see tohutusuur püstine ovaal Kõrgeraba kohal, otsaga raba keskel, kahele poole üles painduvate peente valgustega, mis ulatuvad taevasse, nõnda et ovaali ülemist osa pole nähagi. See on lihtsalt nii suur. Sarnased portaalid on vahel kivide kohal, oluliselt väiksemad. See siin on aga väga suur. Ma vaatan seda vaid mõne sekundi. Ei saa kauem. Teised liiguvad eemale ja mina ei saa siia jääda vaatama. Nõnda on tavaliselt rabas käies minu sisemised kogemused vaid hetked, mida ma ei laienda või mida mul laiendada ei lasta. Loossalus näiteks, Keskkonnaklubi nostalgiamatkal, jäin ma ka korraks niiviisi teistest eemale ja nägin, kuidas rabasaarest väljus tohutu kiirendusega, konkreetne UFO-taldrik, selline tumedast hallist metallist ketas. Samal hetkel reaalsus taldriku väljumiskohas väreles ja venis ja võttis seejärel kohe taas „normaalse“ oleku. Jah, selliseid on näha rabasaarte sees. Vahel on nad helevalged ja hiilgavad.

Novot, kõik see on vaid vähene ja põgus reaalsustepiiri paotamine, millega ma üldiselt ei tegele, kuid mis minuga aegajalt lihtsalt juhtub ja mida ma üsna julgelt olen ka kogu oma akadeemilise elu jooksul rohkem või vähem avalikult tunnistanud. Ega ma päris hästi akadeemiasse ei sobi ka selle pärast. Samas on mu meelest aus teha nähtavaks oma maailmakogemuse mitmeplaanilisus. Ja kohapärimuse ja pärimuspaikade juurde naastes: kord ütles mulle Juuru rahvamaja juhataja Terje, et „Jüri, ma väga tahaks lugeda Su raamatut kohapärimusest, aga veel rohkem tahaks ma lugeda sellest, mida sina neis kohtades koged ja näed.“ See Terje lause on mulle meelde jäänud ja ma olen mõelnud, et hää kohapärimuse raamat julgustab kõigepealt igaüht ise minema loodusesse ja kogema kohti otse, ilma lugudeta, ja seejärel lugema vanu pärimustekste ja huvi korral autori tänaseid kogemusi. Sest pärimus ei ole ju tegelikult midagi muud kui tekstide üleskirjutamise aegsete inimeste maastikuinterpretatsioon, kogemuslood, mis on ühtaegu inspireeritud parasjagu kultuuris populaarsetest motiividest. See, mida teati ja tunti paikadega ühenduses 20. sajandi algul või 19. sajandi lõpul ehk rahvaluule kogumise ajal, on kindlasti oluliselt erinev sellest, mida kogeti näiteks 200 aastat varem või mida kogetakse praegu. Samas on olemas kindlasti ka teatud fenomenoloogilised järjepidevused, teatud sisemised seaduspärad, mehhanismid, funktsioonid, mis püsivad ajast aega. Just see püsivam osa inimkogemusest huvitab mind. Kas 200 aastat tagasi nägid inimesed neidsamu peeneid ovaale? Kuidas nemad neid nimetasid? Taevaväravateks?

Jah, ma ei saa kaua taevavärava ees seista, ma lähen ja hüppan ka üle älveste ja jõuan taas teiste järel sessesamasse tumepruuni struktuuri, mis ümbritseb sfäärina justkui kaitsetsoon lagedat Kõrgeraba. Teised ootavadki mind. Räägime, et oleme rabas kõik koroona ära unustanud. Nii hää on olla. Ja varsti paistabki juba Tammikumäe põhjapoolne ots, mis on üleni lagedaks raiutud, mõni seemnepuu siin-seal püsti.

Läheme üle kraavi. Rahvas istub kändudele ja pakib lahti toidukotid. Mina taipan, et ületasime just olulise kihelkondade, mõisate, külade ja tänaste maakondade piiri. Lähen teen seepeale kraavist pilti.

Tammikumäel pole tammesid. Küllap kunagi oli. Räägin oma lapsepõlve tammeloo, kuidas mu vanaisa isa, Mahtra Männiku Jaan tõi kord Hammassaarelt väikese tammekese oma talu õuele, see oli tõenäoliselt kuskil 1920ndate aastate lõpus ja kuidas siis mina väikesena 1980ndate algul korjasin selle tamme tõrusid, tõin meie Rapla majja ja panin lillepottidesse mulda. Issi aga vaatas, et laste mängumuld on trepi peal ja läks tühjendas potid lillepeenrasse. Varsti sirgusid sääl kenad tammed, kellest ühe istutasime me Rapla maja aiaväravasse. Teise istutasin Mahtrasse kiviaia äärde, kus on kõigil meie põlvkonna lastel oma puu. Ja nüüd kümmekond aastat või veidi enam tagasi korjasin meie Rapla tamme tõrusid, panin ema peenrasse sirguma ja kui nad olid juba parajad poisid, siis viisin maale Vanajaanile suure tamme ligi ja istutasin uue tammesalu. Kaitsesin tammesid kitsede ja jäneste eest võrkudega, isa ja ema käisid neid suvel kastmas, kui ma pikemalt kaugemal olin. Isa ütles veidi enne oma surma, et käis maal „Jüri tammikus“. See oligi viimane kord, kui ta maal käis. Ma olen ette kujutanud, kuidas ma kunagi vaimus lendan nende tammede latvade kohal ja tüvede vahel, kui nad on saja-aastased, kahesaja-aastased, suured vägevad puud. Sest minu eluaja jooksul jõuavad nad küll päris ilusasti kasvada, aga oma täieliku mõõtme saavutavad nad pärast minu surma. See on ju kindel. Ja ühtlasi on mu tammesalus jõudnud Hammassaarelt pärit tammesugu taas oma kodukanti, sest mu talule kuulub ka vana heinamaa meie looduskaitsealal Hammasaare raba ääres. Hammassaarest ja tammedest võin veel pikalt kõnelda, nende sisemisest olemusest, aga jäägu see selleks ajaks, kui matkadega kaitseala lõunaossa jõuame.

Tammikumägi on üsna trööstitu koht, suured puud on maha võetud, mitmed seemnepuuks jäetud puud on tuul ümber ajanud. Teen pilti. Teised kanduvad vanale taliteele. Lähen neile järele. Talitee on lõuna poole liikudes üha selgemalt näha. See on siin olnud tõenäoliselt ürgajast alates. Mulle meeldib öelda „ürgaeg“, see on nii vana, et keegi ei saagi aru kui vana, hoomamatult vana. Igaljuhul on see Tamsi küla Kivisillalt üle Tammikumäe põhja suunas viiv talitee samal kohal juba Rootsi ajal, olles märgitud Kuimetsa mõisa kaardile. Tõenäoliselt on ta aga palju vanem.

Rabast taliteele jõudes tekib täiesti moodne kiirtee tunne. Senise mätaste vahel sumpamise ja raiesmikus ragistamise järel annab ta hää kiirenduse, nii et matka lõpuosas on selge, et ega me väga palju plaanitust hiljem autodeni jõuagi.

Teeme taliteel metsa vahel peatuse ja ma tutvustan mõisakaartidelt leitud kohanimesid. Habaja mõisa alast on säilinud vaid mõned kontuurkaardid, millele on kantud kohanimesid üsna hõredalt. Kõrgerabast kagusse jääb kolme mõisa, Habaja, Harmi ja Kuimetsa ühine piiripunkt, napilt säälsamas on ka Saumetsa poolmõisa, Kuimetsa ja Habaja piiripunkt. Nii et kui arvestada sellega, et Habaja maa jookseb sinna põhjast-loodest kui ka idast-kagust, siis kokku kohtuvad ses piirkonnas viis maaüksust. Kohta nimetatakse Ristimännikuks, ka Ristimänniku heinamaaks, Ristimänniku aruks. Ühel vanal piirikaardil on mu mäletamist mööda ses kohas piiritähiseks ka suur puu. Ristimännikus olid Siuge küla heinamaad. Paraku pole Habaja mõisa meieni säilinud kaartidele märgitud enamiku Kirivalla turbamaardlast lõunasse ja edelasse jäävate soosaarte nimesid. Kirjas on vaid Suuresoo mägi ja selle lähedal Suur soo. Loodetavasti aitavad meid edaspidi nende osas teised kirjalikud allikad ja kohalikud teadjad.

Nii Habaja kui ka Kuimetsa mõisa maal asub peaaegu põhja-lõuna-suunaline piklik mägi, mida on 1795 aastal nimetatud Selleteese (?) mäeks, kui õigesti välja lugesin. Kas see tähendab, et mägi oli nii selle kui ka teese ehk teise mõisa, küla, kihelkonna maal? Keegi matkalistest täheldab, et „selle ja teise“ võis öelda mõlemat pidi, nii Habaja kui Kuimetsa pool olles. 1859. aastal on mägi kirjas kujul „Selletsi meggi“ ja Olaf Allikofi järgi on tegu Seliste mäega. Kavatsen kõiki neid nimekujusid veel täpsemalt kontrollida, Olafi puhul lisaks intervjuu kirjalikule kokkuvõttele ka helisalvestust kuulata.

Selleteese mäe kõrval Mahtra pool asub Punava soo ja soost idas Punava mägi. Kõrgerabast paistva Purimäe kohta on Eesti Rahvaluule Arhiivis üks õpilastöö, mille järgi elas Purimäel keegi kummaline mees, kes ilmutas ennast tulukesena, mis lähenedes kadus, kaugenedes aga süttis taas. Õpilase kaastöös on kirjeldatud ka soojõge, paksu metsa ja metsloomi ning Purimäe lähedal asuvat allikat, mille veega pestes muutusid juuksed ilusaks. Ralf Tamme abiga on Purimäe allikas enamvähem lokaliseeritud, vaja oleks ta veel ka maastikul üles leida. Allikas voolas Ralfi teatel väikest kraavi pidi suuremasse kraavi, mis omakorda voolab Soojõkke. Ralf ütles ka, et allikas asus Purimäest mõnevõrra eemal ja ta käis lapsepõlves säält heinaajal joogivett toomas. Õpilase kirja pandud pärimuse puhul on ühtlasi arusaadav, et orientiirid pole täpsed.

Tammikumäest kirdes asub Konnasoo, idas Kelkavehma (Kelguvõhma, pakub keegi), sellest lõunas-kagus Tõrvalauka mägi. Tõrvalaukamäe ja Tammikumäe vahel on Tammikumäe heinamaa, Tammikumäest läänes Marjasoo ja sellest edasi Miilivaru mets/mägi. Purimäest lõunas asub Puri soo. Muuseas, ma arvan hetkel, et Purimägi on saanud oma nime sellest, et see mägi on küllaltki kõrge, ca 5 m, ja konkreetne ja ma kujutan ette, et kui kunagi kasvas sellel ka salu, siis võis see mõjuda kui kõrge puri lageda soo servas.

Üks huvitavamaid kohanimesid Kuimetsa kohanimede poolest rikkalikel mõisakaartidel, on „Issandmeggi“. Seda võib lugeda ka Issandmägi ja see kõlab väga võimsalt. Samas hiljem on kohta nimetatud Isandsöödi mäeks. Isandsööt või Isandsöödi mägi asus Olaf Allikofi lapsepõlve talu Matsi heinamaal. Olaf rääkis, et kunagi oli keegi käinud Olafi isalt selle mäenime kohta seletust küsimas ja isa ei olnud midagi osanud vastata. Küsija oli aga pakkunud, et ju siis ses kohas üks isand kunagi sõi. Pigem on siin tegu söödiga ehk sööti jäetud kultuurmaaga. Mida sääl aga tähendab Isand või Issand, võime vaid mõlgutada.

Lähedal on olnud ka kaks Sandiristi-nimelist lagendikku. Mida siin tähendab sant ja mida rist? Kas kokku püha rist? Pühaku rist? Ehk on tegu katolikuaja kauge kajaga? Kuimetsa kuulus Tallinna naistsistertslaste ordule ja siin võis olla kloostrimõisa eestvõttel rohkem katoliikliku tähendusega kohti. Kohe meenub ka näiteks Nunnade kaev Kamara talu lähedal või esialgu ropuna kõlav Seamunni auk, mis võib vabalt olla ka Siimeoni auk. Ja mida siin kandis tähendavad need Neitsi-nimelised kohad, Neitsimägi, Neitsiauk, Näitsik? Kõige selle osas saame vaid mõlgutada. Ja minagi kandun praegu neist asjust kirjutama väga spontaanselt. Kogutud arhiiviteateid ja intervjuusid on palju ja selleks, et midagi süsteemset öelda, on need vaja koos EKI materjalidega korralikult läbi töötada.

Samamoodi jäävad edaspidiseks uurimiseks nii arhiivides kui maastikul terve rodu ilusaid rabasaari, mida Olaf kõiki järjest tundis ja kuhu loodetavasti varsti oma matkadega jõuame. Need on: Võhmamägi (ka Võhmasmägi, Võhmasmäe mägi!), Araksalumägi, Oovamägi (vanal kujul „Uwa meggi“), Raagemägi, Maalepalu mägi, Heinassalu mägi. Neist idas asub Suurraba, mida praegu nimetatakse ka Mahtra raba. Kivisilla talust läänes asub loogiliselt Kivisilla heinamaa. Talust edelas on Karra põlendik. Nurga talu juurest kagus on „Patemurra meggi“, tuntud ka Patermurru või Patemurru mäena. See on vana mõisaaegne paekivikarjäär, „patemurru“ tähendabki paemurdu. Sellised kohanimed jõudsin niisiis enne sügismatka mõisakaartidelt tänasele kaardile märkida. Suurt osa neist kohtadest loodame avastada järgnevate matkade käigus.

Oma väikese toponüümilise ettekande lõpuks jagan rahvaga mõtet kirjutada projekt, mille käigus kanname Kohapärimuse kaardirakendusse kõik meie kaitsealal teada olevad kohanimed. See oleks hää jõukohane sissejuhatus. Järgnevalt võiksime kaardistada juba pärimustekste.

Edasi liigume taliteed pidi mööda jahimeeste söödaplatsist, lakukivist. Nurga talu omanik on enda maa serva püstitanud aga jahikeelusildi. Olen temaga sügaval sisimas sama meelt. Olen ka oma talu maale mõelnud sedalaadi silte paigutada. Aga noh, see ajaks vist kümned mu potentsiaalsed informandid asjata närvi, nii et pigem loodan, et kütitakse ikka mõistlikult ja tasakaalukalt ja enamik loomi saab enamiku ajast rahus elada. Kummaline on muidugi jahikeelusilti lugeda just selles piirkonnas, kus sama päeva hommikul jahimehed hulgakesi möllasid.

Jõuame kohta, kus tee hargneb Kivisilla ja Nurga suunas. Kääname vasakule Nurga poole. Siin kulgeb õigupoolest metsasiht ja läbib Tammikumäest lõunas soist ala, kuhu on vist üks oskuslik jahimees kallutanud teetäiteks hunniku katkiseid ahjupotte. Selle vesise kohani jõudsingi 2019. aasta märtsis matka planeerides. Siis oli siin vesi nii kõrgel, et kippus üle säärikuserva.

Jõuame autode juurde. Täname üksteist. Erki kingib Leale ühe huvitava puust mängu. Palun inimestel kirjutada nimed märkmikku, et edaspidi teaksime kes täpselt osalesid: Lea Jalukse, Adres Org, Erki Toomet, Theia Helmoja, Reena Laur, Elen Helmoja, Saima Lubi, Aime Mahlapuu, Ly Renter, Jüri Metssalu. Need olid nüüd lõputiitrid. :)

*

Matk sai kuidagi järsku läbi. Olin just hakanud kohale tulema, häälestuma. Küllap jõuame edaspidi pikemalt. Eks novembripäev on ka üsna lühike. Ühtlasi on häämeel, et matk üldse pärast nii pikka pausi toimus. Meie teel oli ka palju kummalisi läbikatsumisi, millest läksime koos läbi ja mis kokkuvõtteks tegid päeva ka põnevaks. Ja vaid paaripäevase etteteatamisega kogunes nii tore seltskond. Aitüma kõigile! Hästi muhe oli! Järgmine kord siis läheme Kivisillalt siinseid ilusaid rabasaari vaatama.

Alpipäev ja kojusõit

Kui pärast öise une kirjapanekut kohvrit pakkisin, siis jäi B mu läpakamuusika saatel tukkuma. Läbi une ütles ta, et ehk läheksin nüüd mina tunnikeseks omaette linnapeale, et ta saaks pisut tukastada.

Kõndisin siis piki Gsteigstrasset alla. Varsti jõudsin jalgrajani, mis suundus suusastaadioni poole. Teel avanesid kenad vaated mägedele. Peatänava ääres ületasin väikese oja ja keerasin paremale. Varsti käänasin kõrvaltänavatesse, et pildistada siinseid hooneid. Osa alpimajakesi on täitsa armsad, osa on oma fassaadimaalingute ja puunikerdustega naljakad ja meie maitse jaoks ehk ülepakutud, osa on tagasihoidlikumad. Linnas liikudes jätkus õhuline Baieri tunne – helesinised ja valged lipud, puhtad tänavad, korras hooned, kvaliteetse kauba ja laia valikuga poed. Inimesed olid Garmishi tänavatel aga Müncheniga võrreldes veidike teistsugused – keel kõlas teistmoodi ja meeleolu oli mõnevõrra võiks ehk öelda maapärasem.

Kui olin jõudnud ühe kiriku juurde, helistas B ja küsis, kus olen. Ta orienteerus siis kirikutorni järgi ja jõudis ca 5 minuti pärast autoga minuni. Seejärel kavatsesime sularaha välja võtta. Parkisime auto jalakäijate tänava lähedale ja läksime automaati otsima. Teel märkasime poode, mis pakkusid Lederhoseneid ja alpilammaste nahku. B hää intuitsioon juhtis meid taas õigesse kohta – käänasime paaril korral kõrvaltänavasse ja astusime ühte kaubamajja sisse, kus oligi sularahaautomaat. Võtsin 200 eurot välja. Erinevalt Eestist pakuvad masinad seal ka 100 euroseid. Ideega osta pudel mahla astusime sealsamas kaubamajas asuvasse toidupoodi, jäime aga pikemalt veini- ja napsulettide ette, et ühtteist kodustele kaasa viia. Ostsime mõlemad Deepami juhatusel Frangi veini - toredas ümmarguses pudelis. Selle viin vanematele. Nägime ka kohalikke savipudelisse villitud napse. Ma võtsin ühe õuna-pirni viina ning ühe pudeli karuvurtsu ehk Bärwurzelschnapsi, mille puhul ei saanud ma vältida mõtet, et see tuleb viia Valdole. Bärwurzel ehk karujuur on muidu üks raudrohu moodi õiega taim, aga esmapilgul kõlab ta nagu karuvurts.

Päev oli üsna palav, termomeeter näitas 28 kraadi. Autosse jõudes oli see tulikuum. Hakkasime siis Zugspitze suunas orienteeruma. Ma kaarti ei vaadanud, vahtisin endistviisi uhkeid mägesid ja nunnusid maju. Ühel hetkel, tekkis küsimus, kas oleme ikka õigel teel. Ma ei teadnud üldse, kus asume, aga B hää nina juhtis meid taas kenasti kohale.

Teel Saksamaa kõrgeima tipu jalamile avanesid üha ilusamad vaated, mida ei olnud ühel hetkel enam mõtet kaameratega püüda. Hingasin siis lihtsalt avatud akna kaudu alpiaasade lõhnu ja kujutasin ette, mismoodi ma köisraudtee peal huilgama hakkan. Eemalt paistsid kondlid Zugspitzele tõusvat peaaegu püstloodis.

Jõudsime parklasse, kus tõkkepuu juures seisis naljakas vuntside, kõvera piibu ja neoonvestiga tugevasti pruunistunud härra, kes meid viimase kolme vaba koha suunas juhatas. Pilet üles, sealt edasi jääväljale ja tagasi alla maksab 40 eurot. See tundus üsna kopsakas summa, kuid olime siiski otsustanud, et käime ära, kui juba siin oleme.

Sõit oli ilus. Ma ei hakanudki kiljuma, sest seisime turvaliselt suures kondlis. Kohe, kui tõusma hakkasime, avanes vaade Eibseele. Oli tunne, nagu oleksime lennukis, sest kogu tõus oli ca 2 kilomeetrit ja vaated sarnanesid tõusva lennuki aknast nähtavale. Köisraudteed üleval hoidvate mastide juures tegi vagun jõnksaka, mis kohe sahinal läbi inimeste käis. Pärast teist masti kadusid akna tagant kuusemetsad, avanesid lubjakivist kaljuseinad ning meid vinnati peaaegu püstloodis üle järsu serva tippu. Ütlesin B-le, et kui üleval välja läheme, siis mul on võibolla tarvis temast kinni hoida, sest muidu lähen lendu või sulan mööda maad laiali. Selline tunne oli. Arvasin, et ülal on üsna väike platvorm ja võibolla üks raadiomast. Selgus aga, et sinna on ehitatud päris suured hooned ja terrassid, mis on paksult rahvast täis. Esialgu astusimegi köisraudteelt mitmekordsesse külastuskeskusesse, kus asus muuseum ja mitmed poed ning söögikohad. Akendest avanesid vaated sulavale jääväljale ja lõunapoolsetele Alpidele. Läksime kohe treppidest üles. Välja astudes lõi meile vastu puhas ja karge õhk. Seal oli ca 20 kraadi külmem kui all. Panin kampsuni selga. Samas kiiskas päike teravalt, nõnda et B päikeseprillid kulusid tal marjaks ära.

Pildistasin kõigepealt Saksamaa kõrgeimat punkti, kuhu on püstitatud kuldne katoliiklik rist. Siis sõime natuke. Seejärel jalutasime ringi, vaatasime mägesid. Ma muudkui pildistasin, arvates, et ei saa sealt midagi, sest päike oli liiga ere ning kaugemad mäed udused. Õhtul Prahas pilte üle vaadates selgus aga, et olen täitsa kobedaid ülesvõtteid teinud. Näiteks üks vaade lumeribale, millel turnib üks poiss ja millelt parasjagu lendab üle üks lind.

Linnud on seal mäetipus väga vahvad. Need on ilmselt hakid, kes seal lahedalt tuules ühe koha peal seisavad ja inimeste väljasirutatud kätele laskuvad. Ühe alpilenduri trikid jäid ka minu videolindile.

Kui mööda terrasse edasi jalutasin, jõudsin korraga paika, kus seisis tekst: "Herzlich Willkommen in Tirol." Keerasin ringi ja nägin teisel pool käiku Baieri vappi – selge, siin on siis Saksamaa ja Austria piir. Rõõmustasin, sest olin eelmise päeva hommikupoolikul arvanud, et sõidame Saksamaale tulles ka läbi Austria, kuid olime valinud suurema tee ja nii ma leppinud, et seekord Austriasse ei jõua. Nüüd nägin, et järgmisel terrassil lehvisid Austria lipud ja oli tähistatud siinse ümbruskonna Austria-poolne kõrgeim tipp. All avanes vaade Ehrwaldi- nimelisele Tirooli külale, kuhu viis ka köisraudtee.

Jalutasime siis veel natuke taevas ringi ja imetlesime vaateid, kuni otsustasime alla jääväljale minna. Ametnik köisraudtee alguses ütles, et viieteist minuti pärast ehk kell pool viis lahkub viimane rong alla järve äärde. Jääväljal oli tore, katsusime lund. Ma kõndisin enda sandaalid lumiseks. Seal olid ka väiksed kelgud, millega oli võimalik hüplikku rada mööda alla lasta. Jäävälja ääres asub väike kabel. Teises suunas aga oli üles pandud üks uus BMW mudel, mida B usinasti pildistas. Mina võtsin kaugemalt toredaid kaadreid taevas jalutavatest inimestest, bemarist ja B-st. Korraga taipasime, et meil tuleb ruttu rongi peale minna. B läks ees, ma jäin veel jääväljale paari pilti tegema. Siis aga jooksin alla jaama. Sain napilt rongi peale. Olin taas hoitud. Kaasaarvatud B poolt, kes seisis ukse vahel ega lasknud rongil liikuda. Kui me rahvast pungil rongi ukseastmele istusime, selgus, et stardini on jäänud veel ca 10 minutit. Siis sõitsime alla. Olime mõelnud, et küllap sakslased juba selle rongi kuidagi sinkavonka mäest alla opereerivad. Selgus aga, et nad on oma kõrgeimale tipule kaevanud ca 4 ja poole kilomeetri pikkuse tunneli! Sisuliselt on seal tegemist mägimetrooga. Kui rong sõitma hakkas, kaldusime tugevasti viltu. Kallak oli nii suur.

Keset mägimetrood märkasin mööda vilksatavat väikest nišši väljavalgustatud pühakujuga. Paistab et sealt Ta mu unne kumaski.

Sõit kestis päris pikalt, vast ca pool tundi. All astusime uuesti ligi 30-kraaisesse leitsakusse. Tunne oli tore, üleval sinasid mäed, Zugspitzele oli tekkinud väike pilvetups. Lasin B-l teha endast reisi lõpupildi – ronisin parklat piiravale palgile ja tõstsin mägede taustal rõõmsalt käed.

Lõpetan nüüd ka selle lõigu reisikirjast. Kell on 14:06 Eesti aja järgi. Hakkame Tallinna maanduma.

*

Need viimased read kirjutasin 25. juuli pärastlõunal lennukis. Täna on 1. august, lisasin senisele just ühe  puuduva jupi ja paistab, et sellest saab esimene reisikiri, mille täiesti lõpuni kirjutan. Iseküsimus on muidugi, kas ta ikka on päris see asi, mille peale nõnda palju aega kulutada. Samas mulle tundub, et vaid niiviisi rohkem kirjutades ongi võimalik välja kujundada napim ja täpsem laad, mis avab kõige olulisema.

Tagasi Münchenisse hakkasime Garmischist sõitma miski kella kuue ajal õhtul. Õigemini sellal saime suure tee peale. Kella 11 ajal olime Prahas. Vahepeal tegime paar peatust ka. Ühes bensujaamas käisime söömas. See jaam oli kuidagi räsitud moega. Pole ka ime, sest selliseid teeäärseid bensiinijaamasid on Saksamaal kummaliselt vähe. Kiirteesõit on aga üks äge asi. Pärast seda reisi tundub mulle, et võiksin millalgi ka oma autoga Saksamaale minna.

Prahas pesi B bensujaamas auto puhtaks, ma ostsin paar võileiba, ühe õhtuks ühe hommikuks. Uni tuli pikk ja kosutav. Hommikul sõitsime taksoga lennujaama. Juht näitas tee ääres väikest kõrtsi, kus Václav Havel käis nõukogude ajal oma sõpradega nõu pidamas.

Lend kujunes väga lahedaks. Olime samas reas B töökaaslaste ja tuttavatega. Istusime varuväljapääsu juures, nõnda et ruumi oli laialt. Ilm oli akna taga valdavalt pilves, nõnda oligi hea reisikirja kirjutada, millele tuleks lisada nüüd veel vaid üks unenägu, mille panin kirja märkmikku.

Kell on seitse, lähen Jakobsi juurde õhtust sööma. Mari pidi pannkooke tegema. Võtan kaasa oma hapukoore ja parmesanitüki. Suur osa suvest on veel ees. Tartus on tore. Viljad valmivad.

.

Alpiuni

Olin ühes nõukogudeaegses kontorihoones, mis oleks justkui kokku pandud Rapla KEKi kaheksatahulisest peamajast, Estoplasti sööklast ja hoopis kusagilt kolmandast kohast pärit avarast autoparklast, mida ümbritsesid puud. Maja oli õhtuselt vaikne, üleval kaheksatahulises saalis oli mõnda aega tagasi lõppenud etendus, tuled olid kustutatud. All söökla fuajees liikus suure harja ja lapiga koristaja, kes ei teinud väljagi, kui isaga temast mööda läksime. Üleval saali keskel seisis ümmargune peegelsiledaks lihvitud graniitlaud ja selle peal mingist tundmatust kivimist samuti ülipeenelt lihvitud lapikud ovaalsed munakad. Läksime isaga laua juurde ja hakkasime raskeid kive libedal graniitlaual ringikujuliselt liigutama.

Korraga tuli mulle kõik meelde: ma olin seal mitu korda varem käinud, isa ja õdedega, ja neid kive laual ringi ajades UFOdele energiat andnud. Mind hämmastas, kuidas olin saanud selle ära unustada ja kuidas nüüd äkki kõik korraga meelde tuli. Kive edasi liigutades hakkas laud tasakesi üles poole tõusma. Üleval järgmisel korrusel avanes väike kaheksakandiline helevalge ruum. Kerkisime graniitlauaga ruumi keskele. Seal sirutusid meie kohale kõikvõimalikud kõrgtehnoloogilised aparaadid – igasugused sondid ja vardad ja andurid ja mõõdikud. Jätsime seepeale kivide liigutamise katki ja laud jäi poolel teel seisma. Mõtlesime, et kas on ikka hea praegu kahekesi sinna üles minna. Pealegi on need rasked kivid mõeldud liigutamiseks enamatele, et saada täies mahus vajalik energia kätte. Samal hetkel jooksis saali Marju ja hüüdis alt üles: "Lõpetage kohe ära, praegu ei ole õige aeg! Mul on vaja lastega enne kontsert ära pidada!" Mulle endale tundusid need ülemise ruumi katseriistad ka kuidagi kahtlased ja me laskusime alla. Tagasiteel fuajeest läbi kõndides oli halli lapiga koristaja ikka veel seal ega teinud meist endiselt välja.

Kui õues oma auto poole astusin, jooksis minu juurde väikest kasvu veidi ümarikupoolne hirmunud näo ja higiste oimukohtadega mees. "Meil ei ole mingit lootust, " sosistas ta kiiresti ja väriseva häälega. "Kõik on UFOde kontrolli all, nad teevad meiega katseid. Ka teiega." Siis ta jooksis minema. Jooksin talle järele. Sisenesime ühte pikka autotunnelisse ja jooksime vaikides. Eemal autotee kõrval tunneli seina ääres kõndis keegi heledas valges rüüs rahulikul sammul. Kui tast mööda jooksime, märkasin, et see on Kristus. Mees viskas hirmust punnis silmad üle õla ja hingeldas: "Tema on ka UFO!" Jooksime edasi, kuni jõudsime naftatankeri sisemusse. Laeva ahtris ütles hingeldav ja higist tilkuv mehike, et talle aitab, et ta ei taha enam sellises maailmas elada. Ta hakkas üle reelingu ronima, et pimeduses mustavasse vette hüpata. Ma kiskusin ta tagasi, surusin enda vastu ja sosistasin kõrva: "Palun jää, kasvõi ainult meie pärast."

Hiljem läksin üksinda kontorihoonesse tagasi, lihtsalt vaatama, mis seal siis ikkagi toimub või toimunud on. Parkla oli pime ja tühi, aga koristaja nühkis ikka fuajees. Tundus nagu oleks ta justkui tööta jäänud valvur, kes ei oska millegi pärast oma ametipostilt lahkuda ja on võtnud ajaviiteks seal vahetpidamata põrandat nühkida. Või ta siiski on ikkagi valvur ja teeb enda tööd lihtsalt nii hästi, et keegi ei saa aru, et ta siin tegelikult kõikidel sisenejatel silma peal hoiab. Igaljuhul kui temast möödusin, paistis ta sama apaatne nagu ennegi. Läksin treppidest üles hämarasse saali. Hõõrusin laua peal kive ja tõusin ülemisse heledasse ruumi. Seal nägin seiskunud aparaatide all laual humanoidilaipa – kortsus halli naha, pikkade jäsemete ja suurte silmadega. Mind haaras pöörane hirm. Täielikus paanikas paiskusin selle laiba juurest eemale ja ärkasin siin Garmisch-Partenkircheni alpimajakeses. Samal ajal tuli mulle kõik veel selgemini meelde. Me olime isa ja õdedega käinud korduvalt selles saalis kive liigutamas ja UFOdele jõudu andmas ja tegelikult oleme me ise ka UFOd, lihtsalt inimesteks kehastunud.

Akna taga varases hommikuhämaruses kumasid Zugspitze kontuurid, süda peksis, hotellitoa lae all lendas tiirutades kaja mu paanilistest õudusoietest, automaatselt hakkasin lugema Meie Isa palvet. See lülitub taolistes situatsioonides tööle hinge põhiomadusena. Palve läks kaks korda segamini. Kolmandal korral tuli välja. Kui silmad uuesti kinni panin, olin hetkega unes tagasi selle laiba juures ja kohe täitis mind taas see ehmatav informatsioon, mis oli meenunud. Püüdsin veel korra silmi sulgeda, aga kohutav pilt peletas mind uuesti välja hotellituppa.

Tõusin siis istukile, keskendusin ja otsustasin rahulikult ja teadlikult vastu võtta selle, mida mulle näidata tahetakse. Panin silmad kinni ja läksin puhta teadvuse valgel laiba juurde tagasi. Vaatasin talle rahuga otsa. Ta oli päris armetu. Niipea, kui lähemale läksin, avanes humanoidi kõht ja sealt hakkas välja lendama tuhme värvilisi rõngaid. Tuhmide valguste hoovus lähtus kuskilt teiselt poolt siinset reaalsust. See laip oli nagu värav. Samas need värvid näitasid ja mu sisetunne ütles, et midagi on siin tõsiselt paigast ära, et see dimensioonide vaheline avaus ei ole terve. Tundsin, et mul ei ole õige sellesse kanalisse sisse minna, vaid et mul on vaja seda olukorda siitpoolt tervendada. Suunasin siis puhast teadvust, armastust, valgust, kutsusin teisi kõrgemaid olendeid appi. Seepeale läksid värvid kirkaks ja hakkasid kiiresti liikuma. Käima läks selline hoovuste möll, millele mõistus järele ei jõua. Ufonaudi laiba kohale tekkis hele tohutusuur kanal. Ütlesin kaastöölistele ja Jumalale, et ma ei lähe sealt sisse, ainult vaatlen. Otsus vaid vaadelda lükkas asjad veel kiiremini liikuma. Maa ja selle teise dimensiooni vahel hakkasid valgused kihutama. Mitmel pool üle maakera aimasin kindlaid kohti, kust valgus sisse ja välja kihutab. Kui selle valgusega ennast kooskõlastada, on võimalik ülikiirelt ka ruumis ümber paikneda, olla igal järgmisel hetkel ükskõik kus. Korraga tajusin, et kihutava valguse avaused asuvad minu enda teadvuses, et see valguse möll käib kõik minu enda sees, et ma ulatun selle valguse kaudu väga kaugele, et olen terve planeediga ühenduses. Tundsin kogu enda olemusega planeedi olemust, tundsin enda keha samasust Maaga. Ja samas adusin taas kogu selle mängu illusoorsust, nägin kõige taga paistvat valgust, kes on loonud kõik olemasoleva, kellesse on olemasoleval sügavaim tung tagasi sulada, et selle sulamise ajal olla ühenduses kõigi teiste sulajatega, kõigega, kes ja mis on loodud.

Korraks, enne kui valguse liikumine mõistusele täiesti haaramatuks muutus, vilksatas veel, et üks koht, kust valgus sisse ja välja kihutab, asub Pariisis Jumalaema kiriku põhjaseinas. Oli näha, kuidas helesiniselt läbipaistvad inimesed selle kaudu sisse ja välja vuhisevad.

Tegin siis silmad lahti ja olin toimuvast ikka hämmingus. Mõistus näitas muidugi jälle ohutuld ja ütles, et siit saaks ilmselt taas mitu toredat diagnoosi. Süda aga rahustas ja ütles, et nüüd tuleb vaid paluda sujuvust ja kinnitada sidet Loojaga, kes viib meid enese kaaslastena läbi kõige hämmastavamatest kogemustest.

Kristus on UFO. Või tuleks öelda IFO. :)


24. juuli 2012, kell on 11:36, B loeb rõdul Lonely Planetit.


.

Käisime korraks Münchenis, õhtuks Alpides :)

Esmaspäeva hommikul ärkasin vara ja hästi värskena. Kell oli ca 8. Aknast paistis päikesevalguses linnus. Käisin dušši all. B veel magas. Panin kohvri kokku. Kui B. oli ärganud, pakkis temagi asjad ja läksime alla sööma. Hommikusöögilt jäi meelde üks väga suurt kasvu naine, kes oli toiduga lõpetanud ning istus enda ette õhku põrnitsedes täiesti liikumatult. Kogu selle aja, mis meie sõime. Ilmselt oli tal, mida mõelda.

Taas mööda sillutist oma kohvrit krobistades, jõudsin raeplatsile. B käis sularaha tooma. Raekoja juurde olid jõudnud jaapanlased. Päev paistis palav tulevat. Taevas oli täitsa selge. Ootasin siis parklas natuke, kuni B sularahaga tuli. Mööda jõge liikusid laisalt mõned kummipaadid, milles inimesed päikest võttes vedelesid. Kellad lõid 10.

Kui B parkimise eest maksta katsus, siis selgus, et aparaat ei söö paberraha. Münte meil aga ei olnud piisavalt. B suhtles automaadi küljes oleva telefoni kaudu parklat haldava firma töötajaga, aga asi ei paranenud. Märkasin, et parklasse sõitis üks Saksamaa numbriga auto. Läksin sellest autost väljunud inimeste juurde ja küsisin, kas nad vahetaksid mulle Tšehhi paberraha mõne euromündi vastu. Sakslased olid väga vastutulelikud – ema, isa, teismeline poeg ja ilus kollane koer. Automaat aga oli selleks hetkeks otsustanud, et ta ka münte ei söö ja oli selle asemel alla neelanud B parkimispileti. B helistas uuesti. Nüüd ei soovitatud enam uuesti ja uuesti proovida vaid paluti natuke oodata. Miski kolme minuti pärast sõitis hooga meie juurde parkimisfirma auto, mida juhtinud mees sobras natuke kümnete võtmetega kimbus, avas siis masina, võttis B-lt vastu vajaliku summa ja lasi meid tõkkepuu juurest välja. Ehkki tehnik jõudis väga ruttu kohale, olime meie aparaadi juures ikkagi 40 minutit kulutanud ja meie saabumine Münchenisse lükkus hilisemale. Otsustasin, et helistan siis, kui kell hakkab kaks saama, teelt Deepamile ja ütlen, et jääme nii tunnikese hiljaks.

Tee oli kena, mägine. Šumava rahvuspargi alal avanesid ilusad vaated järvedele. Näha oli palju jalgrattamatkajaid, kes siin-seal mägiteedel rühkisid või mõnel kõrgemal kohal peatunud olid, et alla vaadata. Aegajalt läbisime väikeseid asulaid. Ühe asula eel sõitsime natuke kena punase auto taga, mille aknast vaatas välja suur must koer.

Peagi jõudsime Saksamaale. Läbisime taas ühe mahajäetud ja rohtukasvanud piiripunkti. Hiljuti olin sellist näinud Iklas. Saksamaal läks tee natuke paremaks, asfaldile tekkisid ka valged ääre- ja telgjooned. Loodus oli aga ikka sama, teed kitsavõtu, mägised ja käänulised. Sellistel teedel ei ole peaaegu üldse võimalik möödasõite teha, iseäranis suurtest autodest. Nii me sõitsimegi üsna pikalt ühe rekka taga, 60-70-kilomeetrise tunnikiirusega. Seal, kus oli tee-ehitus, oleksime pidanud keerama paremale, aga sõitsime otse ja jõudsime ikkagi Passausse, ehkki see ei olnud meil plaanis. Olime kavatsenud kiirteele jõuda Passaust veidi põhja poolt. Samas Passau külje alt pääses samuti kohe kiirteele ja ajaliselt me ilmselt eriti palju ei kaotanudki. Passau linn tundus enda kirikutega kena, nägin esimest korda elus ära ka Doonau.

Jõudnud kiirteele, tegime üsna varsti pisspeatuse – selleks ettenähtud parklas, kus asub lisaks saksapäraselt suurele ja puhtale avalikule wc-le ka roheala laudadega, kus einestada. Piki parklat oli iga viie meetri taha paigutatud suur prügikast. Kiirtee mühises sealsamas põõsaste taga ja eritas päikeselõõsas kummi, asfaldi ja heitgaaside lõhna. Samas tundus parklas kõik ikkagi kuidagi puhas ja korralik.

Saatsin teelt Deepamile sõnumi, et saabume kl 15. Sõnum ei läinud algul kohale, siis tegin nalja pärast katset ühe nulliga numbri alguses – sedasi läks kohale. Pärast selgus, et Deepam oli mulle andnud enda korteri lauatelefoni numbri, millele ei saagi sõnumit saata. Igaks juhuks siis ikka helistasin talle. Ta ütles, et on kodus ja ootab meid siis kl 3.

Seda, kuidas kiirteel sõit edeneb, ei jõudnud ma nende päevade jooksul ikka ära imestada. Nüüd tagasi Eestis olles, tundub siin liiklus ikka veel jube aeglane, teed kitsad ja ohtlikud.

Münchenisse jõudes hakkas B intuitiivselt orienteeruma, sest meie kaart oli liiga üldine. Ta on enne mitu korda Münchenis käinud ja triivis kenasti kesklinna välja. Me olime Krumlovis Google´ist järele vaadanud, kus Deepami kodutänav asub ja jätnud meelde, et see on jõe ja muuseumi lähedal ehk siis üsna kesklinnas. Hämmastav on see, et tänu b üliheale mälule ja intuitsioonile, sõitsime me täpselt õigele tänavale ja väljusime autost punkti pealt kell 15. Pealegi oli täpselt meie jaoks Deepami maja ees üks vaba parkimiskoht. Kui B autot tasakesi paika ajas, siis vaatas seda kõnniteelt pealt paar keskealist sakslast, kes meie väljudes kohe asja paari sõnaga muhedalt kommenteerisid. Poetanud Krumlovi automaadist üle jäänud euromündid automaati, läksime ja andsime all värava juures kella. Seejuures on taas huvitav, et esimene nimi, millele mu silm uksekella juures langes, oli Deepami ristinimi.

Koridoris tõusime mööda vanu puutreppe üles. Treppidel olles helistas mulle Maili ja tahtis rääkida Liinatsurrõ etteastest folgi avamisel. Ma ütlesin talle, et räägime pärast poole, sest jõudsime just Deepami ukseni, mil oli juba avatud ja kust mu India sõber juba välja vaatas.

Tervitasime südamlikult. Deepam ütles, et ta ei mäletanud, et ma nii pikk olen. Eks me vast ja suhtlesime Rishikeshis peamiselt restoranilaua taga või kusagil patjadel istudes. Deepami korteri koridor oli mõnusalt jahe. Võtsin kohe kingad ja sokid jalast ära ja tundsin ennast kohe hästi koduselt.
Kõigepealt pakkus Deepam meile juua, küsides, mida me eelistame. Meile meeldis mõte kodusest rabarberijoogist. Ta võttiski siis ilma siltideta klaaspudelil punni pealt, segas meile kosutavat jooki ja tegi ettepaneku minna üles katusele. Tõusime siis piki kitsast treppi ülemisele korrusele, kust pääses pisikesele rõdule, kuhu mahtus üks väike laud kolme inimese jaoks. Laua ümbrus oli mitut värvi lilli ja köögitaimi täis istutatud, teiste seas pisikesed tomatid. Üleval katusel lehvisid päikeses antenni külge kinnitatud tiibeti palvelipud. Toas olime kõndinud läbi puhaste valgete ruumide, kus mängis Indiast kaasa toodud muusika. Ülevalt rõdult paistis vaade linnale, muuhulgas ühele kirikule. Tundsin end korraga väga hästi, nagu oleks oma koju tulnud. Jutt hakkas ka kohe ladusalt jooksma. Kinkisin Deepamile raamatu Eestist. Filmisin ja pildistasin natuke.

Siis küsis Deepam, mis meil plaanis on ja meie vastasime viisakalt, et tahaksime minna kuhugi sööma. Küsisime, millist kohta ta meile soovitab. Ta ütles, et ennekõike soovitaks ta enda kodu ja iseenda tehtud toitu. Meie ei saanud sellest keelduda. Läksime alla kööki, Deepam valmistas salati ja pastaroa ning meie istusime laua taga ja ajasime temaga juttu.

Deepam on arhitekt ja töötab kodus. Tema katusekorteris on kaks töötuba, kus võis näha kõikvõimalikku joonestamistehnikat ja suuri printereid ja projekte. Huvitav, et juba teist korda satun ma Saksamaal arhitekti koju, kus on näha tema töötubasid. Hamburgis elas ju Annika samuti arhitekti peres. Lisaks töötubadele, köögile ja rõdule on Deepami korteris veel väike teise korruse tuba, kus leidus raamatuid ja põrandapatju, üks magamistuba ja kena elutuba diivani, raamaturiiuli ja taas vaipade-patjadega. Täiesti ideaalne koht elamiseks – puhas, avar, minimalistlikult sisustatud, kesklinnas, ilusa vaatega. Selgete ilmadega ja iseäranis siis, kui puhub kuum ja ühtlane tuul ehk föön, paistavad Deepami rõdult ka Alpid. Seda ütles ta hiljem, kui olime linnapeal. Rõdul olles ei osanud vaadata.

Kui toit valmis, läksime seda taas üles rõdule sööma. Ja jutud muudkui jooksid – Saksamaast ja Eestist ja Tšehhist ja loodusest siin ümber. Deepam ütles, et ta oli aru saanud, et me jääme pikemalt tema juurde. Mina aga teadsin, et nädalavahetusel pidas tema pere ta isa 90. sünnipäeva ning et kolmapäeval sõidab Deepam koos oma kaasaga puhkusele Itaaliasse. Mulle tundus, et on igati loogiline, et sellise tiheda graafiku juures on meil võimalik vaid pool päevakest koos veeta. Selle poole päeva jooksul sai nüüd selgeks, et võin alati Münchenisse ka pikemalt külla minna ja et see linn on tõesti lahe koht. Saan nüüd täitsa aru, miks B on suur Müncheni fänn.

Kui olime lõunasöögi lõpetanud, läksime linna peale väiksele jalutuskäigule. Esimesed minutid jalutanud, märkasin, et tänavatel tekib inimestega kuidagi väga kergesti silmside ja hää kontakt, inimesed tänavatel tundusid kuidagi palju omasemad kui Prahas. Nad olid kuidagi avatumad. Samuti võlus mind Müncheni elanike riietumisstiil – seal võis näha väga hea maitsega valitud rõivastust. Mulle jäi kohe silma ka see, et turistidele suunatud poed pakuvad igaüks isemoodi põnevat kaupa – näiteks postkaarte võis kohe esimestelt tänavatelt leida väga mitmesuguse vahva kujundusega. Prahas mulle tundus turistikoli igalpool ühesugune olevat. Ma võibolla teen nüüd Prahale natuke liiga ka, sest tean seal leiduvat ka kvaliteetseid suveniiripoode – näiteks linnuses, aga Müncheni tänavapilt oli ikka märgatavalt teistsugune – ei olnud sellist kitši koli iga nurga peal. Väga meeldisid mulle Müncheni linnapildis ka jalgrattad ja suured rattaparklad. Selle linna tunne kokku on kuidagi lahe, õhuline, puhas, kvaliteetne, avatud. Selle meeleoluga sobivad hästi kokku Baieri helesinise ja valgega lipud.

Deepam viis meid kõigepealt linna parimasse jäätisekohvikusse. Teel olin katsunud Mailile helistada, aga selgus, et ka suunakoodiga see millegi pärast ei õnnestu, eks ma kasutan praegu üht eriti vana telefonijunni ka. Igaljuhul tuli mul Mallaga asju ajada isa kaudu ja nad kumbki ei tõstnud vahepeal toru. Nii helistaski isa mulle tagasi täpselt sel hektel, kui mul tuli jäätist valida. Ütlesin siis kiiresti enne kõnele vastamist, et pange ka selline nagu B-l – suur vahvel ja kolm palli. See hetk oli natuke närviline ja piinlik, sest selgus, et Deepam teeb meile jäätised välja. Oleks ses olukorras tahtnud rahulikum olla. Ka edaspidi linna peal liikudes oli mul natuke keeruline olla, sest Deepami ja B tempo oli selline, et ma ei jõudnud oma kaamerakoliga kuidagi järele. Tegin juba niigi vähe pilti ja ei filminud peaaegu üldse ja otsustasin ühel hetkel, et ei jända enam kaameratega. Siis läks kohe olemine rahulikumaks. Sain lihtsalt vaadata - hooneid ja inimesi.

Deepam viis meid kõigepealt Viktualienmarktile, kust ta käib ka ise mahedat talukaupa ostmas. Turg jättis väga hää mulje – valik oli väga lai ja kõikvõimalikku ökoloogilist toodangut paistis seal tõesti külluses leiduvat. Pärast turgu juhatas Deepam mind majatarvete poodi. Selle suure ja peene poe kohta majatarvete kauplus öelda ei kõla üldse õigesti. Aga kuidas siis öelda? Kodukaubad on vast parem, jah. Ühesõnaga juhatas Deepam mind kesklinna kõige paremasse kodukaupade poodi, et saaksin meie perele osta uue klaasist teekannu, milliseid viimasel ajal enam Eestis ei müüd ja mida Saksamaal leidub. Olin kunagi emale kinkinud ühe sellise imeilus ümmarguse klaasist teekannu, millel ei ole ühtki plastmassosas ja milles on väga ilus vaadata, kuidas heinad tee sees ringi ujuvad nagu akvaariumis. Siis muudkui püüdsin endale ka leida sellist kannu, aga Eestist olid nad millegi pärast kadunud. Möödunud jõulude ajal juhtus kummaline lugu: Maili oli käinud etendusega Hamburgis ja tõi mulle soovitud klaaskannu jõulukingituseks. Täpselt jõulude eel läks aga emale kingitud kann katki. Nii oli mul nüüd põhjust uue järele minna. Kui poodi sisse astusin, leidsin üsna pea klaaskannude osakonna – seal oli neid tõesti igat masti, enamjaolt ikka mingi plastmassosaga. Samas leidus ka terve riiulitäis puhtalt klaasist teekanne. Rõõmsalt valisin siis sealt perele ühe suurema, täpselt samasuguse kujuga kannu nagu emale olin kinkinud, ja endale väikese - nii kahe teetassi jagu mahutava iluduse. Kannud maksid kokku miski 70 euru. Deepam ütles, et see on üsna soodne hind, arvestades seda, et tegu on kesklinnas asuva poega.

Jalutuskäigu järel tundus hää mõte olevat minna kohvi jooma ja kooki sööma. Deepam viis meid oma täna lähistele kohvikusse. Ma tellisin tee, teised kohvi, ma ka juustukoogi, B aga magusa knöödli. Juustukoogi sain kohe letist kätte, aga knöödliga läks jube kaua aega, tund aega küll. Ettekandja vabandas, et neil on all saalis pidu ja palju tööd. Ajasime siis pikemalt juttu. Deepam rääkis oma India-reisidest – kuidas ta 1970ndate lõpul läbi Bulgaaria Indiasse hääletas ja kuidas ta poleks ääre pealt Bulgaariast enam välja pääsenud, sest jäi kohalikele ametnikele linnaväljakul kahtlustäratavana silma – ta ütles, et kandis tollal üleni oranži. Deepam on Osho õpilane ja käinud kümmekond korda Indias ja ilmselt läheb veel. Ka mina lähen ilmselt veel. Nüüd ehk juba konkreetsema sihiga, mitte enam niisama ringi ahmima vaid vast mõnele konkreetsele kursusele.

Jutud kerisid ühel hetkel sõja teemade juurde. Deepam rääkis, et tema pere läks sõjas väga õnnelikult. Maja, kus nende korter asus ja kus Deepam praegugi elab, jäi ühena vähestest pommitamisest puutumata. Tema ema aga kõndis kord pärast pommitamist tänaval, kui üks viitsütikuga pomm lõhkas tema kõrval maja, mille ülemine osa lendas üle ema pea ja sadas tänavale hunnikusse, nõnda et Deepami ema jäi õhkulennanud maja ja tänavale lennanud kivihunniku vahel seistes ellu. Kui Deepam oli parasjagu selle jutu ära rääkinud, jõudis kohvikusse ka tema kaasa. Samal hetkel jõudis ka B magus knöödel. Ja saabus ka tänavamuusik, lõõtsamees, kes peatus meie kohviku juures natuke. B sõi knöödlit ja me vahetasime veel mõned sõbralikud laused, tõmbasime tasakesi otsad kokku. Deepam tegi meile taas üllatuslikult kohvi, tee ja koogid välja. Jalutasime siis taas Klenzestrassele ja jätsime rõõmsalt hüvasti.

Kui Münchenist õhtuhämaruses välja orienteerusime, siis muudkui tundsin imelikku valu – justkui ikkagi liiga vara pidime nende toredate inimeste juurest lahkuma. Deepami kaasaga oleks olnud ka huvitav pikemalt juttu ajada.

Kaua ma ei saanud valutada, sest peatusime peagi kiirtee ääres ühes väikeses bensiinijaamas. Seal töötas vaid üks mehike, kes müüs meil muhedasti natuke süüa ja Müncheni kuulsaid õllesid. Käisin seal ka kempsus, mis oli ultramoodne – iga pissuaari peale oli kirjutatud, et tegu on ilma vee ja keemiliste lisanditeta töötava ökoloogilise süsteemiga. Kui käsi pesin, küsis lisaks meile ja poemüüjale ainsana jaamas nähtud mees mult, kas olen hääletaja ja kas tulen Hollandist.
Bensiinijaama ümber lõhnas hämarduv õhtu väga värskelt heina järele. Kui edasi sõitsime, ilmusid eespool tumendavad alpid ja nende kohal kollane noorkuu. Tee oli siin eriti kvaliteetne, kolmerealine kiirtee, mida mööda rikkad münchenlased Alpidesse puhkama sõidavad. Meie sihiks oli Garmisch-Partenkirchen. Jõudsime kohale nii kella poole 11 ajal. Linn oli täiesti vaikne ja inimtühi, kõik alpimajakesed magasid. Sõitsime ühele kõrvaltänavale, võtsime välja minu läpaka, et B mälupulga pealt öömaja leidmiseks kaarte vaadata. Orienteerusime siis kõigepealt jalakäijate tänavani, siis liikusime alt peatänava kaudu ja jõudsime lõpuks mööda mäekülge kulgevale Gsteigstrassele, mille ääres olid mõned villad ja alpimajakesed. Leidsime ühe hotelli, aga selle nimi ei olnud täpselt selline nagu meie broneertid hotellil. Sõitsime siis veel ülespoole, kus tee tõusis okaspuumetsa vahele. Graffitiga kaetud alajaama juures keerasime otsad ringi ja sõitsime alla tagasi. Siis andsime selle hotelli juures uksekella, kus juba ennist olime peatunud. Uksele ilmus väiksemat kasvu noormees, laheda olemisega, natuke õlut maitsnud. Paistis, et ta vaatas kusagil maja sisemuses telekat, muidu oli hoone peaaegu täiesti pime – vaid köögiruumis kumas sinine valgus. Ta juhatas meid kohe üle, ütles, et ei ole meil registreerida vaja ega midagi, küllap hommikul jõuab. Asi, mis teda aga huvitas, oli, kas meil sularaha on. Ma koukisin enda 50-eurosed välja – see pilt rahustas teda ilmselgelt ja ta läks alla tagasi.

Hotellitoas võtsid meid vastu nunnude maalingutega kapikesed ja voodi. Kraanikauss oli voodi peatsis, dušširuum asus koridoris. Ukse juures märkasime, et sellele alpimajakesele oli antud 4 tärni, aga meile tundus, et päris 4 tärni ta väärt ei ole. Samas olid voodid kenad ja puhtad ning rõdult avanes uhke vaade ümbruskonna mägedele ning suusahüppetornile, mis oli valgustatud. Parasjagu siis, kui rõdule jõudsime, kustutati suusahüppetorn ära, viidi meid justkui ajas tagasi. Näha jäid vaid tumedad mägede siluetid ja täiesti tähine taevas. Linnutee oli hästi valge. Olin üsna väsinud ja tahtsin kohe magama minna, aga vaade ja koht ja mu reisikaaslane olid seda väärt, et paar õlut rüübata. Peagi läksid jutud lõbusaks ja kõne valjemaks. Ühel hetkel kuulsime, et kõrvalrõdul tehakse uks lahti ja keegi naisterahvas ütleb uniselt läti aktsendiga: "Could you please be a bit more..." – "Quiet," lõpetasin ma. Olime enne retseptsioonis kuulnud, et tõesti on lisaks meile ka lätlased. Nüüd selgus, et nad on ka siin lausa meie naabrid. See ajas meid väga naerma. Mugistasime siis naeru summutades ja sosinal edasi, kuni õlled läbi.







1. augustil 2012 Tartus tagantjärele meenutades


.

Český Krumlovis

Pühapäev, 22. juuli 2012. Täna sõitsime Prahast lõunasse. Hommikupoolikul olime B korteris. Ma kirjutasin reisikirja, B uuris ööbimiskohti ja planeeris reisi. Kella poole nelja ajal sõitsime välja Český Krumlovi suunas, mis on hästi säilinud kesk- ja varauusaegne linn Vltava käänulisel ülemjooksul. Kella poole kuue ajal jõudsime kohale. B on siin mitu korda käinud. Sel linnal üsna tihedad suhted Eesti ja eestlastega. Näiteks 2002. aastal oli siin suur üleujutus ja Eesti andis Český Krumlovile miljon krooni abi. 2005. aastal korraldas saatkond siinses Egon Schiele keskuses Eesti ekspressionistide näituse. Kuuldavasti olevat ka ühel Eesti näitlejate seltskonnal tava igal aastal Krumlovis justkui palverännakul käia.

Kui linnasüdame serva jõudsime, parkisime seal auto ja tulime jalgsi hotelli suunas, kuhu olime öömaja broneerinud. Vedasin krobinal enda kohvrit mööda käänulise tänava sillutisekive, B kõndis seljakotiga. Linn avanes kohe enda ilus, läksime üle jõe ja jõudsime raeplatsile. Raekoda meenutab siin Tallinna oma – siin on sarnase suurusega kaaristu, ehk natuke lühem, torni aga ei ole. Edasi liikusime kitsale tänavale, kust avanes vaade linnuse kellatornile ning kus mängisid tänavamuusikud. Peatusin, et teha muusikutega pisike videoülesvõte. B kõndis edasi ja jäi muusikute juurde seisma. Kohe selgus, et meie hotell asubki sealsamas. Lõbusa jämmi saatel astusime retseptsioonilaua juurde. Meile pakuti kaht tuba, valisime suurema. Siit avaneb vaade sisehoovi ja osale linnusest. Käisin kohe dušši all, oli hästi kosutav.

Siis läksime alla restorani sööma. Seal saime kasutada öömajalistena 10-protsendilist sooduskaarti. Õhtusöögi taustaks mängisid pidevalt tänavamuusikud. Katsusin neist teha ka toredaid ülesvõtteid, aga kogu aeg jäi perfektsest jäädvustusest midagi puudu – kord polnud ma arvestanud objektiivi vaatenurga ulatusega, kui muusikute juurest menüüd sirviva B-ni zoomisin, kord astus kelner kaadrisse, kord jälle seisis keegi muusikute ette. Samas oli peamine see, et saime meeleolukalt õhtustada. Tellisin kitsejuustusalati, üsna hää. Eilne salat oli aga natuke parem.

Pärast sööki läksime õue. Muusikud olid parasjagu jämmi lõpetanud. Panin nende praepannile 50 krooni, nad tänasid rõõmsalt. Siis kõndisime üles linnusesse, mis on suuruselt Praha järel teine Tšehhis. Sealsetes eesõuedes avanesid kenad renessanssfassaadid, edaspidi ka vaated linnale. Katsusime taas natuke abitult pildistada, filmida. Mõne kena võtte ehk ikka kaasa viisime. Lossi sisemusse muidugi enam ei pääsenud, ka mitte kuulsasse barokkteatrisse, kus on säilinud originaalne lavatehnika. Lossi aias oli parasjagu algamas kontsert, kuhu liikus hulganisti inimesi. Sestap me aiani ei kõndinud vaid jalutasime tagasi. Tagasiteel pildistasime natuke rahulikumalt. B katsetas oma kaameraga pikemaid säriaegu, mina poseerisin.

Siis võtsime veel ühes väikses restoranis väikse õlle ja seejärel tulime siia ööbimiskohta. Katsume nimelt homme natuke varem üles tulla ja liikuma saada. Kirjutasin enda Müncheni sõbrale arhitekt Paul Ottlile ehk Deepamile, et jõuame umbes lõuna ajal. Talle see aeg kohtumiseks sobis, nõnda et oleks kena siis ka kohal olla.

Homme ehk satun esimest korda elus ka Austria territooriumile. Sõidame Passau poole, mille lähistel kohtuvad Tšehhi, Saksa ja Austria piirid. Münchenisse on siit ca 300 km. Ja õhtuks on meil broneeritud öömaja Alpides! Päris pikk matk seisab ees. Aga teel olla on ka hästi tore. Saab juttu ajada ja ümbrust vaadata. Nüüd ruttu tuttu.

 
22. juuli 2012             kl 11:26                                  Český Krumlov,  u Maleho Vitka


.