Esmaspäeva hommikul ärkasin vara ja hästi värskena. Kell oli ca 8. Aknast paistis päikesevalguses linnus. Käisin dušši all. B veel magas. Panin kohvri kokku. Kui B. oli ärganud, pakkis temagi asjad ja läksime alla sööma. Hommikusöögilt jäi meelde üks väga suurt kasvu naine, kes oli toiduga lõpetanud ning istus enda ette õhku põrnitsedes täiesti liikumatult. Kogu selle aja, mis meie sõime. Ilmselt oli tal, mida mõelda.
Taas mööda sillutist oma kohvrit krobistades, jõudsin raeplatsile. B käis sularaha tooma. Raekoja juurde olid jõudnud jaapanlased. Päev paistis palav tulevat. Taevas oli täitsa selge. Ootasin siis parklas natuke, kuni B sularahaga tuli. Mööda jõge liikusid laisalt mõned kummipaadid, milles inimesed päikest võttes vedelesid. Kellad lõid 10.
Kui B parkimise eest maksta katsus, siis selgus, et aparaat ei söö paberraha. Münte meil aga ei olnud piisavalt. B suhtles automaadi küljes oleva telefoni kaudu parklat haldava firma töötajaga, aga asi ei paranenud. Märkasin, et parklasse sõitis üks Saksamaa numbriga auto. Läksin sellest autost väljunud inimeste juurde ja küsisin, kas nad vahetaksid mulle Tšehhi paberraha mõne euromündi vastu. Sakslased olid väga vastutulelikud – ema, isa, teismeline poeg ja ilus kollane koer. Automaat aga oli selleks hetkeks otsustanud, et ta ka münte ei söö ja oli selle asemel alla neelanud B parkimispileti. B helistas uuesti. Nüüd ei soovitatud enam uuesti ja uuesti proovida vaid paluti natuke oodata. Miski kolme minuti pärast sõitis hooga meie juurde parkimisfirma auto, mida juhtinud mees sobras natuke kümnete võtmetega kimbus, avas siis masina, võttis B-lt vastu vajaliku summa ja lasi meid tõkkepuu juurest välja. Ehkki tehnik jõudis väga ruttu kohale, olime meie aparaadi juures ikkagi 40 minutit kulutanud ja meie saabumine Münchenisse lükkus hilisemale. Otsustasin, et helistan siis, kui kell hakkab kaks saama, teelt Deepamile ja ütlen, et jääme nii tunnikese hiljaks.
Tee oli kena, mägine. Šumava rahvuspargi alal avanesid ilusad vaated järvedele. Näha oli palju jalgrattamatkajaid, kes siin-seal mägiteedel rühkisid või mõnel kõrgemal kohal peatunud olid, et alla vaadata. Aegajalt läbisime väikeseid asulaid. Ühe asula eel sõitsime natuke kena punase auto taga, mille aknast vaatas välja suur must koer.
Peagi jõudsime Saksamaale. Läbisime taas ühe mahajäetud ja rohtukasvanud piiripunkti. Hiljuti olin sellist näinud Iklas. Saksamaal läks tee natuke paremaks, asfaldile tekkisid ka valged ääre- ja telgjooned. Loodus oli aga ikka sama, teed kitsavõtu, mägised ja käänulised. Sellistel teedel ei ole peaaegu üldse võimalik möödasõite teha, iseäranis suurtest autodest. Nii me sõitsimegi üsna pikalt ühe rekka taga, 60-70-kilomeetrise tunnikiirusega. Seal, kus oli tee-ehitus, oleksime pidanud keerama paremale, aga sõitsime otse ja jõudsime ikkagi Passausse, ehkki see ei olnud meil plaanis. Olime kavatsenud kiirteele jõuda Passaust veidi põhja poolt. Samas Passau külje alt pääses samuti kohe kiirteele ja ajaliselt me ilmselt eriti palju ei kaotanudki. Passau linn tundus enda kirikutega kena, nägin esimest korda elus ära ka Doonau.
Jõudnud kiirteele, tegime üsna varsti pisspeatuse – selleks ettenähtud parklas, kus asub lisaks saksapäraselt suurele ja puhtale avalikule wc-le ka roheala laudadega, kus einestada. Piki parklat oli iga viie meetri taha paigutatud suur prügikast. Kiirtee mühises sealsamas põõsaste taga ja eritas päikeselõõsas kummi, asfaldi ja heitgaaside lõhna. Samas tundus parklas kõik ikkagi kuidagi puhas ja korralik.
Saatsin teelt Deepamile sõnumi, et saabume kl 15. Sõnum ei läinud algul kohale, siis tegin nalja pärast katset ühe nulliga numbri alguses – sedasi läks kohale. Pärast selgus, et Deepam oli mulle andnud enda korteri lauatelefoni numbri, millele ei saagi sõnumit saata. Igaks juhuks siis ikka helistasin talle. Ta ütles, et on kodus ja ootab meid siis kl 3.
Seda, kuidas kiirteel sõit edeneb, ei jõudnud ma nende päevade jooksul ikka ära imestada. Nüüd tagasi Eestis olles, tundub siin liiklus ikka veel jube aeglane, teed kitsad ja ohtlikud.
Münchenisse jõudes hakkas B intuitiivselt orienteeruma, sest meie kaart oli liiga üldine. Ta on enne mitu korda Münchenis käinud ja triivis kenasti kesklinna välja. Me olime Krumlovis Google´ist järele vaadanud, kus Deepami kodutänav asub ja jätnud meelde, et see on jõe ja muuseumi lähedal ehk siis üsna kesklinnas. Hämmastav on see, et tänu b üliheale mälule ja intuitsioonile, sõitsime me täpselt õigele tänavale ja väljusime autost punkti pealt kell 15. Pealegi oli täpselt meie jaoks Deepami maja ees üks vaba parkimiskoht. Kui B autot tasakesi paika ajas, siis vaatas seda kõnniteelt pealt paar keskealist sakslast, kes meie väljudes kohe asja paari sõnaga muhedalt kommenteerisid. Poetanud Krumlovi automaadist üle jäänud euromündid automaati, läksime ja andsime all värava juures kella. Seejuures on taas huvitav, et esimene nimi, millele mu silm uksekella juures langes, oli Deepami ristinimi.
Koridoris tõusime mööda vanu puutreppe üles. Treppidel olles helistas mulle Maili ja tahtis rääkida Liinatsurrõ etteastest folgi avamisel. Ma ütlesin talle, et räägime pärast poole, sest jõudsime just Deepami ukseni, mil oli juba avatud ja kust mu India sõber juba välja vaatas.
Tervitasime südamlikult. Deepam ütles, et ta ei mäletanud, et ma nii pikk olen. Eks me vast ja suhtlesime Rishikeshis peamiselt restoranilaua taga või kusagil patjadel istudes. Deepami korteri koridor oli mõnusalt jahe. Võtsin kohe kingad ja sokid jalast ära ja tundsin ennast kohe hästi koduselt.
Kõigepealt pakkus Deepam meile juua, küsides, mida me eelistame. Meile meeldis mõte kodusest rabarberijoogist. Ta võttiski siis ilma siltideta klaaspudelil punni pealt, segas meile kosutavat jooki ja tegi ettepaneku minna üles katusele. Tõusime siis piki kitsast treppi ülemisele korrusele, kust pääses pisikesele rõdule, kuhu mahtus üks väike laud kolme inimese jaoks. Laua ümbrus oli mitut värvi lilli ja köögitaimi täis istutatud, teiste seas pisikesed tomatid. Üleval katusel lehvisid päikeses antenni külge kinnitatud tiibeti palvelipud. Toas olime kõndinud läbi puhaste valgete ruumide, kus mängis Indiast kaasa toodud muusika. Ülevalt rõdult paistis vaade linnale, muuhulgas ühele kirikule. Tundsin end korraga väga hästi, nagu oleks oma koju tulnud. Jutt hakkas ka kohe ladusalt jooksma. Kinkisin Deepamile raamatu Eestist. Filmisin ja pildistasin natuke.
Siis küsis Deepam, mis meil plaanis on ja meie vastasime viisakalt, et tahaksime minna kuhugi sööma. Küsisime, millist kohta ta meile soovitab. Ta ütles, et ennekõike soovitaks ta enda kodu ja iseenda tehtud toitu. Meie ei saanud sellest keelduda. Läksime alla kööki, Deepam valmistas salati ja pastaroa ning meie istusime laua taga ja ajasime temaga juttu.
Deepam on arhitekt ja töötab kodus. Tema katusekorteris on kaks töötuba, kus võis näha kõikvõimalikku joonestamistehnikat ja suuri printereid ja projekte. Huvitav, et juba teist korda satun ma Saksamaal arhitekti koju, kus on näha tema töötubasid. Hamburgis elas ju Annika samuti arhitekti peres. Lisaks töötubadele, köögile ja rõdule on Deepami korteris veel väike teise korruse tuba, kus leidus raamatuid ja põrandapatju, üks magamistuba ja kena elutuba diivani, raamaturiiuli ja taas vaipade-patjadega. Täiesti ideaalne koht elamiseks – puhas, avar, minimalistlikult sisustatud, kesklinnas, ilusa vaatega. Selgete ilmadega ja iseäranis siis, kui puhub kuum ja ühtlane tuul ehk föön, paistavad Deepami rõdult ka Alpid. Seda ütles ta hiljem, kui olime linnapeal. Rõdul olles ei osanud vaadata.
Kui toit valmis, läksime seda taas üles rõdule sööma. Ja jutud muudkui jooksid – Saksamaast ja Eestist ja Tšehhist ja loodusest siin ümber. Deepam ütles, et ta oli aru saanud, et me jääme pikemalt tema juurde. Mina aga teadsin, et nädalavahetusel pidas tema pere ta isa 90. sünnipäeva ning et kolmapäeval sõidab Deepam koos oma kaasaga puhkusele Itaaliasse. Mulle tundus, et on igati loogiline, et sellise tiheda graafiku juures on meil võimalik vaid pool päevakest koos veeta. Selle poole päeva jooksul sai nüüd selgeks, et võin alati Münchenisse ka pikemalt külla minna ja et see linn on tõesti lahe koht. Saan nüüd täitsa aru, miks B on suur Müncheni fänn.
Kui olime lõunasöögi lõpetanud, läksime linna peale väiksele jalutuskäigule. Esimesed minutid jalutanud, märkasin, et tänavatel tekib inimestega kuidagi väga kergesti silmside ja hää kontakt, inimesed tänavatel tundusid kuidagi palju omasemad kui Prahas. Nad olid kuidagi avatumad. Samuti võlus mind Müncheni elanike riietumisstiil – seal võis näha väga hea maitsega valitud rõivastust. Mulle jäi kohe silma ka see, et turistidele suunatud poed pakuvad igaüks isemoodi põnevat kaupa – näiteks postkaarte võis kohe esimestelt tänavatelt leida väga mitmesuguse vahva kujundusega. Prahas mulle tundus turistikoli igalpool ühesugune olevat. Ma võibolla teen nüüd Prahale natuke liiga ka, sest tean seal leiduvat ka kvaliteetseid suveniiripoode – näiteks linnuses, aga Müncheni tänavapilt oli ikka märgatavalt teistsugune – ei olnud sellist kitši koli iga nurga peal. Väga meeldisid mulle Müncheni linnapildis ka jalgrattad ja suured rattaparklad. Selle linna tunne kokku on kuidagi lahe, õhuline, puhas, kvaliteetne, avatud. Selle meeleoluga sobivad hästi kokku Baieri helesinise ja valgega lipud.
Deepam viis meid kõigepealt linna parimasse jäätisekohvikusse. Teel olin katsunud Mailile helistada, aga selgus, et ka suunakoodiga see millegi pärast ei õnnestu, eks ma kasutan praegu üht eriti vana telefonijunni ka. Igaljuhul tuli mul Mallaga asju ajada isa kaudu ja nad kumbki ei tõstnud vahepeal toru. Nii helistaski isa mulle tagasi täpselt sel hektel, kui mul tuli jäätist valida. Ütlesin siis kiiresti enne kõnele vastamist, et pange ka selline nagu B-l – suur vahvel ja kolm palli. See hetk oli natuke närviline ja piinlik, sest selgus, et Deepam teeb meile jäätised välja. Oleks ses olukorras tahtnud rahulikum olla. Ka edaspidi linna peal liikudes oli mul natuke keeruline olla, sest Deepami ja B tempo oli selline, et ma ei jõudnud oma kaamerakoliga kuidagi järele. Tegin juba niigi vähe pilti ja ei filminud peaaegu üldse ja otsustasin ühel hetkel, et ei jända enam kaameratega. Siis läks kohe olemine rahulikumaks. Sain lihtsalt vaadata - hooneid ja inimesi.
Deepam viis meid kõigepealt Viktualienmarktile, kust ta käib ka ise mahedat talukaupa ostmas. Turg jättis väga hää mulje – valik oli väga lai ja kõikvõimalikku ökoloogilist toodangut paistis seal tõesti külluses leiduvat. Pärast turgu juhatas Deepam mind majatarvete poodi. Selle suure ja peene poe kohta majatarvete kauplus öelda ei kõla üldse õigesti. Aga kuidas siis öelda? Kodukaubad on vast parem, jah. Ühesõnaga juhatas Deepam mind kesklinna kõige paremasse kodukaupade poodi, et saaksin meie perele osta uue klaasist teekannu, milliseid viimasel ajal enam Eestis ei müüd ja mida Saksamaal leidub. Olin kunagi emale kinkinud ühe sellise imeilus ümmarguse klaasist teekannu, millel ei ole ühtki plastmassosas ja milles on väga ilus vaadata, kuidas heinad tee sees ringi ujuvad nagu akvaariumis. Siis muudkui püüdsin endale ka leida sellist kannu, aga Eestist olid nad millegi pärast kadunud. Möödunud jõulude ajal juhtus kummaline lugu: Maili oli käinud etendusega Hamburgis ja tõi mulle soovitud klaaskannu jõulukingituseks. Täpselt jõulude eel läks aga emale kingitud kann katki. Nii oli mul nüüd põhjust uue järele minna. Kui poodi sisse astusin, leidsin üsna pea klaaskannude osakonna – seal oli neid tõesti igat masti, enamjaolt ikka mingi plastmassosaga. Samas leidus ka terve riiulitäis puhtalt klaasist teekanne. Rõõmsalt valisin siis sealt perele ühe suurema, täpselt samasuguse kujuga kannu nagu emale olin kinkinud, ja endale väikese - nii kahe teetassi jagu mahutava iluduse. Kannud maksid kokku miski 70 euru. Deepam ütles, et see on üsna soodne hind, arvestades seda, et tegu on kesklinnas asuva poega.
Jalutuskäigu järel tundus hää mõte olevat minna kohvi jooma ja kooki sööma. Deepam viis meid oma täna lähistele kohvikusse. Ma tellisin tee, teised kohvi, ma ka juustukoogi, B aga magusa knöödli. Juustukoogi sain kohe letist kätte, aga knöödliga läks jube kaua aega, tund aega küll. Ettekandja vabandas, et neil on all saalis pidu ja palju tööd. Ajasime siis pikemalt juttu. Deepam rääkis oma India-reisidest – kuidas ta 1970ndate lõpul läbi Bulgaaria Indiasse hääletas ja kuidas ta poleks ääre pealt Bulgaariast enam välja pääsenud, sest jäi kohalikele ametnikele linnaväljakul kahtlustäratavana silma – ta ütles, et kandis tollal üleni oranži. Deepam on Osho õpilane ja käinud kümmekond korda Indias ja ilmselt läheb veel. Ka mina lähen ilmselt veel. Nüüd ehk juba konkreetsema sihiga, mitte enam niisama ringi ahmima vaid vast mõnele konkreetsele kursusele.
Jutud kerisid ühel hetkel sõja teemade juurde. Deepam rääkis, et tema pere läks sõjas väga õnnelikult. Maja, kus nende korter asus ja kus Deepam praegugi elab, jäi ühena vähestest pommitamisest puutumata. Tema ema aga kõndis kord pärast pommitamist tänaval, kui üks viitsütikuga pomm lõhkas tema kõrval maja, mille ülemine osa lendas üle ema pea ja sadas tänavale hunnikusse, nõnda et Deepami ema jäi õhkulennanud maja ja tänavale lennanud kivihunniku vahel seistes ellu. Kui Deepam oli parasjagu selle jutu ära rääkinud, jõudis kohvikusse ka tema kaasa. Samal hetkel jõudis ka B magus knöödel. Ja saabus ka tänavamuusik, lõõtsamees, kes peatus meie kohviku juures natuke. B sõi knöödlit ja me vahetasime veel mõned sõbralikud laused, tõmbasime tasakesi otsad kokku. Deepam tegi meile taas üllatuslikult kohvi, tee ja koogid välja. Jalutasime siis taas Klenzestrassele ja jätsime rõõmsalt hüvasti.
Kui Münchenist õhtuhämaruses välja orienteerusime, siis muudkui tundsin imelikku valu – justkui ikkagi liiga vara pidime nende toredate inimeste juurest lahkuma. Deepami kaasaga oleks olnud ka huvitav pikemalt juttu ajada.
Kaua ma ei saanud valutada, sest peatusime peagi kiirtee ääres ühes väikeses bensiinijaamas. Seal töötas vaid üks mehike, kes müüs meil muhedasti natuke süüa ja Müncheni kuulsaid õllesid. Käisin seal ka kempsus, mis oli ultramoodne – iga pissuaari peale oli kirjutatud, et tegu on ilma vee ja keemiliste lisanditeta töötava ökoloogilise süsteemiga. Kui käsi pesin, küsis lisaks meile ja poemüüjale ainsana jaamas nähtud mees mult, kas olen hääletaja ja kas tulen Hollandist.
Bensiinijaama ümber lõhnas hämarduv õhtu väga värskelt heina järele. Kui edasi sõitsime, ilmusid eespool tumendavad alpid ja nende kohal kollane noorkuu. Tee oli siin eriti kvaliteetne, kolmerealine kiirtee, mida mööda rikkad münchenlased Alpidesse puhkama sõidavad. Meie sihiks oli Garmisch-Partenkirchen. Jõudsime kohale nii kella poole 11 ajal. Linn oli täiesti vaikne ja inimtühi, kõik alpimajakesed magasid. Sõitsime ühele kõrvaltänavale, võtsime välja minu läpaka, et B mälupulga pealt öömaja leidmiseks kaarte vaadata. Orienteerusime siis kõigepealt jalakäijate tänavani, siis liikusime alt peatänava kaudu ja jõudsime lõpuks mööda mäekülge kulgevale Gsteigstrassele, mille ääres olid mõned villad ja alpimajakesed. Leidsime ühe hotelli, aga selle nimi ei olnud täpselt selline nagu meie broneertid hotellil. Sõitsime siis veel ülespoole, kus tee tõusis okaspuumetsa vahele. Graffitiga kaetud alajaama juures keerasime otsad ringi ja sõitsime alla tagasi. Siis andsime selle hotelli juures uksekella, kus juba ennist olime peatunud. Uksele ilmus väiksemat kasvu noormees, laheda olemisega, natuke õlut maitsnud. Paistis, et ta vaatas kusagil maja sisemuses telekat, muidu oli hoone peaaegu täiesti pime – vaid köögiruumis kumas sinine valgus. Ta juhatas meid kohe üle, ütles, et ei ole meil registreerida vaja ega midagi, küllap hommikul jõuab. Asi, mis teda aga huvitas, oli, kas meil sularaha on. Ma koukisin enda 50-eurosed välja – see pilt rahustas teda ilmselgelt ja ta läks alla tagasi.
Hotellitoas võtsid meid vastu nunnude maalingutega kapikesed ja voodi. Kraanikauss oli voodi peatsis, dušširuum asus koridoris. Ukse juures märkasime, et sellele alpimajakesele oli antud 4 tärni, aga meile tundus, et päris 4 tärni ta väärt ei ole. Samas olid voodid kenad ja puhtad ning rõdult avanes uhke vaade ümbruskonna mägedele ning suusahüppetornile, mis oli valgustatud. Parasjagu siis, kui rõdule jõudsime, kustutati suusahüppetorn ära, viidi meid justkui ajas tagasi. Näha jäid vaid tumedad mägede siluetid ja täiesti tähine taevas. Linnutee oli hästi valge. Olin üsna väsinud ja tahtsin kohe magama minna, aga vaade ja koht ja mu reisikaaslane olid seda väärt, et paar õlut rüübata. Peagi läksid jutud lõbusaks ja kõne valjemaks. Ühel hetkel kuulsime, et kõrvalrõdul tehakse uks lahti ja keegi naisterahvas ütleb uniselt läti aktsendiga: "Could you please be a bit more..." – "Quiet," lõpetasin ma. Olime enne retseptsioonis kuulnud, et tõesti on lisaks meile ka lätlased. Nüüd selgus, et nad on ka siin lausa meie naabrid. See ajas meid väga naerma. Mugistasime siis naeru summutades ja sosinal edasi, kuni õlled läbi.
1. augustil 2012 Tartus tagantjärele meenutades
.
Taas mööda sillutist oma kohvrit krobistades, jõudsin raeplatsile. B käis sularaha tooma. Raekoja juurde olid jõudnud jaapanlased. Päev paistis palav tulevat. Taevas oli täitsa selge. Ootasin siis parklas natuke, kuni B sularahaga tuli. Mööda jõge liikusid laisalt mõned kummipaadid, milles inimesed päikest võttes vedelesid. Kellad lõid 10.
Kui B parkimise eest maksta katsus, siis selgus, et aparaat ei söö paberraha. Münte meil aga ei olnud piisavalt. B suhtles automaadi küljes oleva telefoni kaudu parklat haldava firma töötajaga, aga asi ei paranenud. Märkasin, et parklasse sõitis üks Saksamaa numbriga auto. Läksin sellest autost väljunud inimeste juurde ja küsisin, kas nad vahetaksid mulle Tšehhi paberraha mõne euromündi vastu. Sakslased olid väga vastutulelikud – ema, isa, teismeline poeg ja ilus kollane koer. Automaat aga oli selleks hetkeks otsustanud, et ta ka münte ei söö ja oli selle asemel alla neelanud B parkimispileti. B helistas uuesti. Nüüd ei soovitatud enam uuesti ja uuesti proovida vaid paluti natuke oodata. Miski kolme minuti pärast sõitis hooga meie juurde parkimisfirma auto, mida juhtinud mees sobras natuke kümnete võtmetega kimbus, avas siis masina, võttis B-lt vastu vajaliku summa ja lasi meid tõkkepuu juurest välja. Ehkki tehnik jõudis väga ruttu kohale, olime meie aparaadi juures ikkagi 40 minutit kulutanud ja meie saabumine Münchenisse lükkus hilisemale. Otsustasin, et helistan siis, kui kell hakkab kaks saama, teelt Deepamile ja ütlen, et jääme nii tunnikese hiljaks.
Tee oli kena, mägine. Šumava rahvuspargi alal avanesid ilusad vaated järvedele. Näha oli palju jalgrattamatkajaid, kes siin-seal mägiteedel rühkisid või mõnel kõrgemal kohal peatunud olid, et alla vaadata. Aegajalt läbisime väikeseid asulaid. Ühe asula eel sõitsime natuke kena punase auto taga, mille aknast vaatas välja suur must koer.
Peagi jõudsime Saksamaale. Läbisime taas ühe mahajäetud ja rohtukasvanud piiripunkti. Hiljuti olin sellist näinud Iklas. Saksamaal läks tee natuke paremaks, asfaldile tekkisid ka valged ääre- ja telgjooned. Loodus oli aga ikka sama, teed kitsavõtu, mägised ja käänulised. Sellistel teedel ei ole peaaegu üldse võimalik möödasõite teha, iseäranis suurtest autodest. Nii me sõitsimegi üsna pikalt ühe rekka taga, 60-70-kilomeetrise tunnikiirusega. Seal, kus oli tee-ehitus, oleksime pidanud keerama paremale, aga sõitsime otse ja jõudsime ikkagi Passausse, ehkki see ei olnud meil plaanis. Olime kavatsenud kiirteele jõuda Passaust veidi põhja poolt. Samas Passau külje alt pääses samuti kohe kiirteele ja ajaliselt me ilmselt eriti palju ei kaotanudki. Passau linn tundus enda kirikutega kena, nägin esimest korda elus ära ka Doonau.
Jõudnud kiirteele, tegime üsna varsti pisspeatuse – selleks ettenähtud parklas, kus asub lisaks saksapäraselt suurele ja puhtale avalikule wc-le ka roheala laudadega, kus einestada. Piki parklat oli iga viie meetri taha paigutatud suur prügikast. Kiirtee mühises sealsamas põõsaste taga ja eritas päikeselõõsas kummi, asfaldi ja heitgaaside lõhna. Samas tundus parklas kõik ikkagi kuidagi puhas ja korralik.
Saatsin teelt Deepamile sõnumi, et saabume kl 15. Sõnum ei läinud algul kohale, siis tegin nalja pärast katset ühe nulliga numbri alguses – sedasi läks kohale. Pärast selgus, et Deepam oli mulle andnud enda korteri lauatelefoni numbri, millele ei saagi sõnumit saata. Igaks juhuks siis ikka helistasin talle. Ta ütles, et on kodus ja ootab meid siis kl 3.
Seda, kuidas kiirteel sõit edeneb, ei jõudnud ma nende päevade jooksul ikka ära imestada. Nüüd tagasi Eestis olles, tundub siin liiklus ikka veel jube aeglane, teed kitsad ja ohtlikud.
Münchenisse jõudes hakkas B intuitiivselt orienteeruma, sest meie kaart oli liiga üldine. Ta on enne mitu korda Münchenis käinud ja triivis kenasti kesklinna välja. Me olime Krumlovis Google´ist järele vaadanud, kus Deepami kodutänav asub ja jätnud meelde, et see on jõe ja muuseumi lähedal ehk siis üsna kesklinnas. Hämmastav on see, et tänu b üliheale mälule ja intuitsioonile, sõitsime me täpselt õigele tänavale ja väljusime autost punkti pealt kell 15. Pealegi oli täpselt meie jaoks Deepami maja ees üks vaba parkimiskoht. Kui B autot tasakesi paika ajas, siis vaatas seda kõnniteelt pealt paar keskealist sakslast, kes meie väljudes kohe asja paari sõnaga muhedalt kommenteerisid. Poetanud Krumlovi automaadist üle jäänud euromündid automaati, läksime ja andsime all värava juures kella. Seejuures on taas huvitav, et esimene nimi, millele mu silm uksekella juures langes, oli Deepami ristinimi.
Koridoris tõusime mööda vanu puutreppe üles. Treppidel olles helistas mulle Maili ja tahtis rääkida Liinatsurrõ etteastest folgi avamisel. Ma ütlesin talle, et räägime pärast poole, sest jõudsime just Deepami ukseni, mil oli juba avatud ja kust mu India sõber juba välja vaatas.
Tervitasime südamlikult. Deepam ütles, et ta ei mäletanud, et ma nii pikk olen. Eks me vast ja suhtlesime Rishikeshis peamiselt restoranilaua taga või kusagil patjadel istudes. Deepami korteri koridor oli mõnusalt jahe. Võtsin kohe kingad ja sokid jalast ära ja tundsin ennast kohe hästi koduselt.
Kõigepealt pakkus Deepam meile juua, küsides, mida me eelistame. Meile meeldis mõte kodusest rabarberijoogist. Ta võttiski siis ilma siltideta klaaspudelil punni pealt, segas meile kosutavat jooki ja tegi ettepaneku minna üles katusele. Tõusime siis piki kitsast treppi ülemisele korrusele, kust pääses pisikesele rõdule, kuhu mahtus üks väike laud kolme inimese jaoks. Laua ümbrus oli mitut värvi lilli ja köögitaimi täis istutatud, teiste seas pisikesed tomatid. Üleval katusel lehvisid päikeses antenni külge kinnitatud tiibeti palvelipud. Toas olime kõndinud läbi puhaste valgete ruumide, kus mängis Indiast kaasa toodud muusika. Ülevalt rõdult paistis vaade linnale, muuhulgas ühele kirikule. Tundsin end korraga väga hästi, nagu oleks oma koju tulnud. Jutt hakkas ka kohe ladusalt jooksma. Kinkisin Deepamile raamatu Eestist. Filmisin ja pildistasin natuke.
Siis küsis Deepam, mis meil plaanis on ja meie vastasime viisakalt, et tahaksime minna kuhugi sööma. Küsisime, millist kohta ta meile soovitab. Ta ütles, et ennekõike soovitaks ta enda kodu ja iseenda tehtud toitu. Meie ei saanud sellest keelduda. Läksime alla kööki, Deepam valmistas salati ja pastaroa ning meie istusime laua taga ja ajasime temaga juttu.
Deepam on arhitekt ja töötab kodus. Tema katusekorteris on kaks töötuba, kus võis näha kõikvõimalikku joonestamistehnikat ja suuri printereid ja projekte. Huvitav, et juba teist korda satun ma Saksamaal arhitekti koju, kus on näha tema töötubasid. Hamburgis elas ju Annika samuti arhitekti peres. Lisaks töötubadele, köögile ja rõdule on Deepami korteris veel väike teise korruse tuba, kus leidus raamatuid ja põrandapatju, üks magamistuba ja kena elutuba diivani, raamaturiiuli ja taas vaipade-patjadega. Täiesti ideaalne koht elamiseks – puhas, avar, minimalistlikult sisustatud, kesklinnas, ilusa vaatega. Selgete ilmadega ja iseäranis siis, kui puhub kuum ja ühtlane tuul ehk föön, paistavad Deepami rõdult ka Alpid. Seda ütles ta hiljem, kui olime linnapeal. Rõdul olles ei osanud vaadata.
Kui toit valmis, läksime seda taas üles rõdule sööma. Ja jutud muudkui jooksid – Saksamaast ja Eestist ja Tšehhist ja loodusest siin ümber. Deepam ütles, et ta oli aru saanud, et me jääme pikemalt tema juurde. Mina aga teadsin, et nädalavahetusel pidas tema pere ta isa 90. sünnipäeva ning et kolmapäeval sõidab Deepam koos oma kaasaga puhkusele Itaaliasse. Mulle tundus, et on igati loogiline, et sellise tiheda graafiku juures on meil võimalik vaid pool päevakest koos veeta. Selle poole päeva jooksul sai nüüd selgeks, et võin alati Münchenisse ka pikemalt külla minna ja et see linn on tõesti lahe koht. Saan nüüd täitsa aru, miks B on suur Müncheni fänn.
Kui olime lõunasöögi lõpetanud, läksime linna peale väiksele jalutuskäigule. Esimesed minutid jalutanud, märkasin, et tänavatel tekib inimestega kuidagi väga kergesti silmside ja hää kontakt, inimesed tänavatel tundusid kuidagi palju omasemad kui Prahas. Nad olid kuidagi avatumad. Samuti võlus mind Müncheni elanike riietumisstiil – seal võis näha väga hea maitsega valitud rõivastust. Mulle jäi kohe silma ka see, et turistidele suunatud poed pakuvad igaüks isemoodi põnevat kaupa – näiteks postkaarte võis kohe esimestelt tänavatelt leida väga mitmesuguse vahva kujundusega. Prahas mulle tundus turistikoli igalpool ühesugune olevat. Ma võibolla teen nüüd Prahale natuke liiga ka, sest tean seal leiduvat ka kvaliteetseid suveniiripoode – näiteks linnuses, aga Müncheni tänavapilt oli ikka märgatavalt teistsugune – ei olnud sellist kitši koli iga nurga peal. Väga meeldisid mulle Müncheni linnapildis ka jalgrattad ja suured rattaparklad. Selle linna tunne kokku on kuidagi lahe, õhuline, puhas, kvaliteetne, avatud. Selle meeleoluga sobivad hästi kokku Baieri helesinise ja valgega lipud.
Deepam viis meid kõigepealt linna parimasse jäätisekohvikusse. Teel olin katsunud Mailile helistada, aga selgus, et ka suunakoodiga see millegi pärast ei õnnestu, eks ma kasutan praegu üht eriti vana telefonijunni ka. Igaljuhul tuli mul Mallaga asju ajada isa kaudu ja nad kumbki ei tõstnud vahepeal toru. Nii helistaski isa mulle tagasi täpselt sel hektel, kui mul tuli jäätist valida. Ütlesin siis kiiresti enne kõnele vastamist, et pange ka selline nagu B-l – suur vahvel ja kolm palli. See hetk oli natuke närviline ja piinlik, sest selgus, et Deepam teeb meile jäätised välja. Oleks ses olukorras tahtnud rahulikum olla. Ka edaspidi linna peal liikudes oli mul natuke keeruline olla, sest Deepami ja B tempo oli selline, et ma ei jõudnud oma kaamerakoliga kuidagi järele. Tegin juba niigi vähe pilti ja ei filminud peaaegu üldse ja otsustasin ühel hetkel, et ei jända enam kaameratega. Siis läks kohe olemine rahulikumaks. Sain lihtsalt vaadata - hooneid ja inimesi.
Deepam viis meid kõigepealt Viktualienmarktile, kust ta käib ka ise mahedat talukaupa ostmas. Turg jättis väga hää mulje – valik oli väga lai ja kõikvõimalikku ökoloogilist toodangut paistis seal tõesti külluses leiduvat. Pärast turgu juhatas Deepam mind majatarvete poodi. Selle suure ja peene poe kohta majatarvete kauplus öelda ei kõla üldse õigesti. Aga kuidas siis öelda? Kodukaubad on vast parem, jah. Ühesõnaga juhatas Deepam mind kesklinna kõige paremasse kodukaupade poodi, et saaksin meie perele osta uue klaasist teekannu, milliseid viimasel ajal enam Eestis ei müüd ja mida Saksamaal leidub. Olin kunagi emale kinkinud ühe sellise imeilus ümmarguse klaasist teekannu, millel ei ole ühtki plastmassosas ja milles on väga ilus vaadata, kuidas heinad tee sees ringi ujuvad nagu akvaariumis. Siis muudkui püüdsin endale ka leida sellist kannu, aga Eestist olid nad millegi pärast kadunud. Möödunud jõulude ajal juhtus kummaline lugu: Maili oli käinud etendusega Hamburgis ja tõi mulle soovitud klaaskannu jõulukingituseks. Täpselt jõulude eel läks aga emale kingitud kann katki. Nii oli mul nüüd põhjust uue järele minna. Kui poodi sisse astusin, leidsin üsna pea klaaskannude osakonna – seal oli neid tõesti igat masti, enamjaolt ikka mingi plastmassosaga. Samas leidus ka terve riiulitäis puhtalt klaasist teekanne. Rõõmsalt valisin siis sealt perele ühe suurema, täpselt samasuguse kujuga kannu nagu emale olin kinkinud, ja endale väikese - nii kahe teetassi jagu mahutava iluduse. Kannud maksid kokku miski 70 euru. Deepam ütles, et see on üsna soodne hind, arvestades seda, et tegu on kesklinnas asuva poega.
Jalutuskäigu järel tundus hää mõte olevat minna kohvi jooma ja kooki sööma. Deepam viis meid oma täna lähistele kohvikusse. Ma tellisin tee, teised kohvi, ma ka juustukoogi, B aga magusa knöödli. Juustukoogi sain kohe letist kätte, aga knöödliga läks jube kaua aega, tund aega küll. Ettekandja vabandas, et neil on all saalis pidu ja palju tööd. Ajasime siis pikemalt juttu. Deepam rääkis oma India-reisidest – kuidas ta 1970ndate lõpul läbi Bulgaaria Indiasse hääletas ja kuidas ta poleks ääre pealt Bulgaariast enam välja pääsenud, sest jäi kohalikele ametnikele linnaväljakul kahtlustäratavana silma – ta ütles, et kandis tollal üleni oranži. Deepam on Osho õpilane ja käinud kümmekond korda Indias ja ilmselt läheb veel. Ka mina lähen ilmselt veel. Nüüd ehk juba konkreetsema sihiga, mitte enam niisama ringi ahmima vaid vast mõnele konkreetsele kursusele.
Jutud kerisid ühel hetkel sõja teemade juurde. Deepam rääkis, et tema pere läks sõjas väga õnnelikult. Maja, kus nende korter asus ja kus Deepam praegugi elab, jäi ühena vähestest pommitamisest puutumata. Tema ema aga kõndis kord pärast pommitamist tänaval, kui üks viitsütikuga pomm lõhkas tema kõrval maja, mille ülemine osa lendas üle ema pea ja sadas tänavale hunnikusse, nõnda et Deepami ema jäi õhkulennanud maja ja tänavale lennanud kivihunniku vahel seistes ellu. Kui Deepam oli parasjagu selle jutu ära rääkinud, jõudis kohvikusse ka tema kaasa. Samal hetkel jõudis ka B magus knöödel. Ja saabus ka tänavamuusik, lõõtsamees, kes peatus meie kohviku juures natuke. B sõi knöödlit ja me vahetasime veel mõned sõbralikud laused, tõmbasime tasakesi otsad kokku. Deepam tegi meile taas üllatuslikult kohvi, tee ja koogid välja. Jalutasime siis taas Klenzestrassele ja jätsime rõõmsalt hüvasti.
Kui Münchenist õhtuhämaruses välja orienteerusime, siis muudkui tundsin imelikku valu – justkui ikkagi liiga vara pidime nende toredate inimeste juurest lahkuma. Deepami kaasaga oleks olnud ka huvitav pikemalt juttu ajada.
Kaua ma ei saanud valutada, sest peatusime peagi kiirtee ääres ühes väikeses bensiinijaamas. Seal töötas vaid üks mehike, kes müüs meil muhedasti natuke süüa ja Müncheni kuulsaid õllesid. Käisin seal ka kempsus, mis oli ultramoodne – iga pissuaari peale oli kirjutatud, et tegu on ilma vee ja keemiliste lisanditeta töötava ökoloogilise süsteemiga. Kui käsi pesin, küsis lisaks meile ja poemüüjale ainsana jaamas nähtud mees mult, kas olen hääletaja ja kas tulen Hollandist.
Bensiinijaama ümber lõhnas hämarduv õhtu väga värskelt heina järele. Kui edasi sõitsime, ilmusid eespool tumendavad alpid ja nende kohal kollane noorkuu. Tee oli siin eriti kvaliteetne, kolmerealine kiirtee, mida mööda rikkad münchenlased Alpidesse puhkama sõidavad. Meie sihiks oli Garmisch-Partenkirchen. Jõudsime kohale nii kella poole 11 ajal. Linn oli täiesti vaikne ja inimtühi, kõik alpimajakesed magasid. Sõitsime ühele kõrvaltänavale, võtsime välja minu läpaka, et B mälupulga pealt öömaja leidmiseks kaarte vaadata. Orienteerusime siis kõigepealt jalakäijate tänavani, siis liikusime alt peatänava kaudu ja jõudsime lõpuks mööda mäekülge kulgevale Gsteigstrassele, mille ääres olid mõned villad ja alpimajakesed. Leidsime ühe hotelli, aga selle nimi ei olnud täpselt selline nagu meie broneertid hotellil. Sõitsime siis veel ülespoole, kus tee tõusis okaspuumetsa vahele. Graffitiga kaetud alajaama juures keerasime otsad ringi ja sõitsime alla tagasi. Siis andsime selle hotelli juures uksekella, kus juba ennist olime peatunud. Uksele ilmus väiksemat kasvu noormees, laheda olemisega, natuke õlut maitsnud. Paistis, et ta vaatas kusagil maja sisemuses telekat, muidu oli hoone peaaegu täiesti pime – vaid köögiruumis kumas sinine valgus. Ta juhatas meid kohe üle, ütles, et ei ole meil registreerida vaja ega midagi, küllap hommikul jõuab. Asi, mis teda aga huvitas, oli, kas meil sularaha on. Ma koukisin enda 50-eurosed välja – see pilt rahustas teda ilmselgelt ja ta läks alla tagasi.
Hotellitoas võtsid meid vastu nunnude maalingutega kapikesed ja voodi. Kraanikauss oli voodi peatsis, dušširuum asus koridoris. Ukse juures märkasime, et sellele alpimajakesele oli antud 4 tärni, aga meile tundus, et päris 4 tärni ta väärt ei ole. Samas olid voodid kenad ja puhtad ning rõdult avanes uhke vaade ümbruskonna mägedele ning suusahüppetornile, mis oli valgustatud. Parasjagu siis, kui rõdule jõudsime, kustutati suusahüppetorn ära, viidi meid justkui ajas tagasi. Näha jäid vaid tumedad mägede siluetid ja täiesti tähine taevas. Linnutee oli hästi valge. Olin üsna väsinud ja tahtsin kohe magama minna, aga vaade ja koht ja mu reisikaaslane olid seda väärt, et paar õlut rüübata. Peagi läksid jutud lõbusaks ja kõne valjemaks. Ühel hetkel kuulsime, et kõrvalrõdul tehakse uks lahti ja keegi naisterahvas ütleb uniselt läti aktsendiga: "Could you please be a bit more..." – "Quiet," lõpetasin ma. Olime enne retseptsioonis kuulnud, et tõesti on lisaks meile ka lätlased. Nüüd selgus, et nad on ka siin lausa meie naabrid. See ajas meid väga naerma. Mugistasime siis naeru summutades ja sosinal edasi, kuni õlled läbi.
1. augustil 2012 Tartus tagantjärele meenutades
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar