24. detsember 2010

Kolm ööluuletust

pimeduse ja alguse piirimail
mängin mina
türkiissinine abtiss
minuga on võnkuvate helveskilude nibunöörid
ja need, kelle nägusid pole te iialgi näinud
ja need, kes poevad minu seelikusabasse
minu seelikusaba armastate te kirja panna
lõpmata hulgal kroonlehina frakteeruval hulgal
naelutada needitud tammiste kojauste külge
nälginud jõulumeeste jäsemete valguses
kuni te kuulate, olen ma olemas
kuni te magate, ilmun ma teile
kuni te karjute, ootan ma vaikust
milles liibun te oimudel
olge lahked
ma olen teie vastu lahke
sama lahke kui teie


***

mu selgroog helendab fosforjalt
iga kord kui kõrtsist koju tulen
üksi
salvestan lumes iseenese saapakriukse
millesse seguneb taksosid
kloostri tänava turjal


***


mu kursavend
sa räägid mulle iga kord
viienda õlle järel
et nad peksid su vanaisa
nagaaniga näkku
ja et see jutt pidi jääma meeste endi vahele
et su kõrvaltoas ööotsa õppiv isa
poleks pidanud seda kuulma
iga kord
viienda õlle järel
läheb ajalugu lehkama


***


24.12.10 02:40 Hernes

7. detsember 2010

Ootan rännuhullu

Suvelaagri avar ööbimisruum. Seatakse unele. Otsaseinas on minu ase. Lähen mõnusasti teki alla, sean padja natuke kõrgemaks, et selili lebades veel veidi ümbrust jälgida. Üks väike tüdruk astub teiste hambapesult tulnute vahelt minu suunas ja poeb sõnagi lausumata minu kõrvale. Mõtlen, et noh, las ta olla. Siis aga tunnen, kuidas pisike käsi liibub otsusekindlalt mu jalgevahele ja silitab mind läbi aluspükste. Ma olen täiesti hämmingus, aga ei saa midagi teha, sest tüdruk surub oma ninaotsa mulle kõrva ja sosistab "Ära liigselt erutu, ära häälitse, jää paigale". Lasen tal seda teha, mis ta teeb ja tajun temas korraga tervet rida väikest kasvu julgeid naisi, kes mu ellu on tulnud, aga ka millegi pärast mu enda õde, kes kunagi lapsepõlves minu voodisse ronis ja oma vanema venna lähedust otsis, temas on ka mu sõbra õetütretirts oma tumedate ja naerevkavalate silmadega. Kõik nad koos, üks lummav pisike näitlejatar ka seas, pugesid seal nüüd mulle püksi. Samal hetkel kui pisike käsi oli üles leidnud mu tagumikuaugu, astus ruumi laagri komandant ja küsis ehmatavalt valjult: "No kustkohast see maja siis mädaneb, kuskohas see seen siin ripub?" Väike tüdruk tõmbas lupsti oma käe mu püksist välja, tiris mu teki alt üles ja vedas joostes läbi saali komandandile seda seent näitama. Mina ei jõudnud jälle mõtlema hakatagi, kui juba lippasin ühes temaga, vänt vinnas teiste lebajate vahel, siis tokerdanud ja pikalt niitmata villaga lambakarja keskel kuni ühe küüni otsaseinani. Kusagil kuklataga pakitses tunne, millel oli potentsiaali kujuneda häbiks. Sellest tõugatult ronisin mööda sõnnikust redelit üles, suunas, kus pidi rippuma see seen. Väike tüdruk vaatas mind alt asjaliku pilguga.

"See on väga võimas subwoofer," seletas ta. Nägin, et ta on hoopis hea kehaehituse ja lühikese blondi soenguga rõõmsameelne noormees. "Kuulake!" ütles ta lustiliselt. Poes pandi nüüd jõmpsuma selline tümakas, mida mu keha polnud kunagi varem vastu võtnud. Ma vappusin riiuli ääres metallredelil ja ei saanud taas midagi muud teha, kui lasta sündmustel lihtsalt enesest läbi voolata. Ja libisesidki kauplusse mu vanemad, ostukeskuse kaugematest saalidest. Ema krimpsutas silmi. Märkasin, et mul on täpselt samasugune grimass. Sigasid meenutavad hästisöönud mehed leti taga pöördtoolidel muutsid seepeale muusikat. Mängima pandi Saaremaa valss Georg Otsa esituses. Grimass ei kadunud kuhugi. Siis pandi Tätte vana kuub. Aga see oli ikkagi nii vali, et lippasime sealt minema.

Toas oli säilinud midagi sest suvelaagrist, samas polnud siin enam mingit kontrolli ega komandanti. Oli mõniteist barokselt segamini aetud aset ja mõniteist noort meest. Me hüppasime madratsitel ja naersime. Ümber oli kõik hästi helekollane. Me muudkui naersime ja loopisime patju. Vahepeal magasime natuke ikka selle suvelaagri moodi igaüks eraldi oma asemel, ainult see väike tüdruk oli minu teki all. Siis mängisime jälle. Näitekst peitust.

Kui oli minu kord akna juures õue vaadates lugeda ja kõigil teistel endale peidukohti otsida, siis sajani jõudes ja ringi pöörates nägin, et keegi ei olegi ennast ära peitnud. Nad olid hoopis teise seina kokku kobardunud ja haudusid mingisugust plaani. Ma vaatasin neid mõne minuti vaikides, kuni üks neist valjemalt hüüdis: "Jaa, kutsume talle ajakirjaniku!"

"Tule siia, fotograaf on juba kohal! Poseerime nüüd kõik koos Laokooni grupis!" Nad ronisid üksteise otsa kuhja ja vingerdasid. Fotograaf pani nende ees üles üliarhailist tehnikat. Mul hakkas korraga nii vastik ja valus, et haarasin ägedalt ja solvunult enda ratastega reisikohvri, sellesama, millega olen käinud Egiptuses ja Udmurtias. Toppisin kohvrisse põrandalt suvaliste peotäitena aluspesu, särke, sokke ja muid riideid, pööramata tähelepanu, kelle omad need just olid. Läksin enda väikese tüdruku juurde, võtsin ta musklis õlgadest ja suudlesin kiirelt laubale. "Ma armastan sind. Aga sa oled jobu, nagu kõik need teised". Ja läksin minema.

Kui talust värskelt küntud põldude vahel eemaldusin, hakkas taeva all kajama siinsamas mu Supilinna päevinäinud madratsil minu kõrval rahutut und magava sõbra loodud laul:

"Ootan sind seiklejat rännu huuuulllluuuuuu..."


07.12.10

6. detsember 2010

Supikasse saabununa

ma olen jälle selles korteris
käisin siin unesid järjest
enne kui teada sain
kus see maja asub
kus on see koht
kus enne mind elanud inimesed
pole veel päriselt ära kolinud
kus nende hirm on ahju taha kogunenud
ja kehastub seal iga tundlikuma tulles
kus terve sajand hallikasrohelisi üürilisi
vajub must läbi
kui mööda puittreppi üles astun

ma tunnen supillinna
tunnen ta agulimaju
ja südatalve sulailma
õlletehase leivavinet
rongide huikamist tähtvere taga
varajase õhtu kollastel tänavatel
olen siin elanud varsti kümme aastat
käinud unes ja ilmsi melonikollastel tänavatel
laulnud siin laed lahti
kergitand katusekambrid keerlema
ümber aeda ehitet lumest peko kuju
poistega ohvriviina joonud
naistega noorusse neeldunud
ma tunnen seda linna
ja siinset jõge
rahulikku ja kandvat

aga märkan nüüd
et tõesti
kõik selle aja on olnud olemas ka see korter
kus ahjuuksed küttes kummituslikult kolisevad
ja alt vanamees röögatab öösel kell kolm
ja päeval karjub tige poeg sajaaastast ema
nende köögikapikolks ja ninanuuskamine
kostavad läbi nõukapapi mulle voodisse
armsad kõrvatropid püüavad kinni vaid nuuskamise
kapikolks aga jõnksatab kulkas
minu peas, kuhu kõik see siin koondub
kus kõik see siin saab suuna
ja sängi
ja pääsetee
sest kõik see olen mina
ja on minu teha
kas vihkan või armastan
kas põlgan või võtan vastu
kas lähen ära või jään kohale
sest on tõesti mu enda teha
mu enda sallida ja salvida
ja südamelinn uuesti terveks teha




kuupikkuse Raplas oleku järel taas Supikasse jõudnult

06.11.10 kl 21:13 Hernes