Ootan rännuhullu

Suvelaagri avar ööbimisruum. Seatakse unele. Otsaseinas on minu ase. Lähen mõnusasti teki alla, sean padja natuke kõrgemaks, et selili lebades veel veidi ümbrust jälgida. Üks väike tüdruk astub teiste hambapesult tulnute vahelt minu suunas ja poeb sõnagi lausumata minu kõrvale. Mõtlen, et noh, las ta olla. Siis aga tunnen, kuidas pisike käsi liibub otsusekindlalt mu jalgevahele ja silitab mind läbi aluspükste. Ma olen täiesti hämmingus, aga ei saa midagi teha, sest tüdruk surub oma ninaotsa mulle kõrva ja sosistab "Ära liigselt erutu, ära häälitse, jää paigale". Lasen tal seda teha, mis ta teeb ja tajun temas korraga tervet rida väikest kasvu julgeid naisi, kes mu ellu on tulnud, aga ka millegi pärast mu enda õde, kes kunagi lapsepõlves minu voodisse ronis ja oma vanema venna lähedust otsis, temas on ka mu sõbra õetütretirts oma tumedate ja naerevkavalate silmadega. Kõik nad koos, üks lummav pisike näitlejatar ka seas, pugesid seal nüüd mulle püksi. Samal hetkel kui pisike käsi oli üles leidnud mu tagumikuaugu, astus ruumi laagri komandant ja küsis ehmatavalt valjult: "No kustkohast see maja siis mädaneb, kuskohas see seen siin ripub?" Väike tüdruk tõmbas lupsti oma käe mu püksist välja, tiris mu teki alt üles ja vedas joostes läbi saali komandandile seda seent näitama. Mina ei jõudnud jälle mõtlema hakatagi, kui juba lippasin ühes temaga, vänt vinnas teiste lebajate vahel, siis tokerdanud ja pikalt niitmata villaga lambakarja keskel kuni ühe küüni otsaseinani. Kusagil kuklataga pakitses tunne, millel oli potentsiaali kujuneda häbiks. Sellest tõugatult ronisin mööda sõnnikust redelit üles, suunas, kus pidi rippuma see seen. Väike tüdruk vaatas mind alt asjaliku pilguga.

"See on väga võimas subwoofer," seletas ta. Nägin, et ta on hoopis hea kehaehituse ja lühikese blondi soenguga rõõmsameelne noormees. "Kuulake!" ütles ta lustiliselt. Poes pandi nüüd jõmpsuma selline tümakas, mida mu keha polnud kunagi varem vastu võtnud. Ma vappusin riiuli ääres metallredelil ja ei saanud taas midagi muud teha, kui lasta sündmustel lihtsalt enesest läbi voolata. Ja libisesidki kauplusse mu vanemad, ostukeskuse kaugematest saalidest. Ema krimpsutas silmi. Märkasin, et mul on täpselt samasugune grimass. Sigasid meenutavad hästisöönud mehed leti taga pöördtoolidel muutsid seepeale muusikat. Mängima pandi Saaremaa valss Georg Otsa esituses. Grimass ei kadunud kuhugi. Siis pandi Tätte vana kuub. Aga see oli ikkagi nii vali, et lippasime sealt minema.

Toas oli säilinud midagi sest suvelaagrist, samas polnud siin enam mingit kontrolli ega komandanti. Oli mõniteist barokselt segamini aetud aset ja mõniteist noort meest. Me hüppasime madratsitel ja naersime. Ümber oli kõik hästi helekollane. Me muudkui naersime ja loopisime patju. Vahepeal magasime natuke ikka selle suvelaagri moodi igaüks eraldi oma asemel, ainult see väike tüdruk oli minu teki all. Siis mängisime jälle. Näitekst peitust.

Kui oli minu kord akna juures õue vaadates lugeda ja kõigil teistel endale peidukohti otsida, siis sajani jõudes ja ringi pöörates nägin, et keegi ei olegi ennast ära peitnud. Nad olid hoopis teise seina kokku kobardunud ja haudusid mingisugust plaani. Ma vaatasin neid mõne minuti vaikides, kuni üks neist valjemalt hüüdis: "Jaa, kutsume talle ajakirjaniku!"

"Tule siia, fotograaf on juba kohal! Poseerime nüüd kõik koos Laokooni grupis!" Nad ronisid üksteise otsa kuhja ja vingerdasid. Fotograaf pani nende ees üles üliarhailist tehnikat. Mul hakkas korraga nii vastik ja valus, et haarasin ägedalt ja solvunult enda ratastega reisikohvri, sellesama, millega olen käinud Egiptuses ja Udmurtias. Toppisin kohvrisse põrandalt suvaliste peotäitena aluspesu, särke, sokke ja muid riideid, pööramata tähelepanu, kelle omad need just olid. Läksin enda väikese tüdruku juurde, võtsin ta musklis õlgadest ja suudlesin kiirelt laubale. "Ma armastan sind. Aga sa oled jobu, nagu kõik need teised". Ja läksin minema.

Kui talust värskelt küntud põldude vahel eemaldusin, hakkas taeva all kajama siinsamas mu Supilinna päevinäinud madratsil minu kõrval rahutut und magava sõbra loodud laul:

"Ootan sind seiklejat rännu huuuulllluuuuuu..."


07.12.10