Kirik põleb. Ma jooksen ümber koori aiast välja. Joostes püüan valida tuletõrje numbrit. Telefoni ekraan on üleni tolmune, paksu halli aastasadade tolmu all ja ei reageeri mu närvilisele pühkimisele. Jooksen ja hüüan inimestele: „Kutsuge tuletõrje! Kutsuge tuletõrje!“ Ja samal ajal mõtlen, et ei tea palju juba põleb ja palju põleda jõuab, enne kui tuletõrje kohale jõuab. Torn vist juba põleb. Ja pööning ka. Jooksen kogudusemaja poole. Vahepeale venib mets, alatine unenäomets, mis ümbritseb kirikut. Jooksen pimedas metsas ja muudkui karjun: „Kutsuge tuletõrje!“ Mulle jooksevad vastu üleni hirmunud nägudega kogukonnaliikmed. Läbi metsa kumab nende ehmunud palgeil tulekuma. Ma jooksen ja jooksen ja mets muudkui kestab ja kogukonnaliikmed venivad mulle vastu. Ja ma muudkui karjun. Ja mõtlen, huvitav, palju põleda jõuab, enne kui tuletõrje kohale jõuab.

Pidurdan põrandapõrmu tolmavat loha jättes kogudusemaja tööriistakuuris suure kolihunniku sisse ja hakkan otsima seda imelikku konksu, millega keskaegse koori kolmakna luuke lahti tehakse. Koguduse juhatuse esimees on unine ja ei saa aru, mida ma otsin. Ma olen sõnatu, ei suuda midagi öelda, muudkui otsin neid imelikke konkse akende avamiseks. Tõmban vanade kangastelgede raskete puitraamide tagant välja järgmise ja järgmise pikast kasutamisest libeda tööriistavarre, mille otsas loodan olevat neid akende avamise konkse, aga iga tööriist, mille ma välja tõmban on ahjuroop. Varrest haarates võiks olla ka reha või hang või koot või hark või akna avamise konks, aga ma tõmban kangastelgede tagant välja muudkui ahjuroope, suuremaid ja väiksemaid.

Koguduse juhatuse esimees vaatab mind nüüd, kulm kortsus, ja ma kuulen ta mõtteid: „Kadunud poeg, mida sa teed?“

Mida ma teen, mida ma teen, ma otsin keskaegse koori kolmakna avamise konksu, aga saan siit ainult ahjuroope, millega segatakse hõõguvaid tukke ja süsi.

Viskan siis viimase ahjuroobi maha ja minust paiskub kogu kolikambrisse lööklaine, mis kõik läbi raputab, ma lasen pööraseid tireleid mööda puusepapinke ja lääbakil vedelevaid vanu häärberiuksi, raputan seda koli veidi.

„Mida sa teed, kadunud hing,“ kuulen ma taas kogudusevanemat, kellest on jäänud ruumi keskele hõljuma vaid suur kortsuskulmuline pilk.

Hüppan siis ühe vana laudaukse servalt alla ja jooksen uuesti kiriku poole, läbi metsa, mille kõik tüved lõkendavad kiriku tulekahjus.

Mulle kõnnib metsarajal vastu mu pastor, motomehe ülikonnas, habemega, üleni higine, üleni kurb, pisarad silmis, pilk minu lähenedes sunnitult maas, longib loobunult kogudusemaja poole. Ta sõitis siia suure tulekuma ja hädakellade peale mootorrattaga kohale naaberkihelkonnast, kus nüüd teenib. Me möödume üksteisest sõnatult. Tema mind ei vaata. Mina vaatan teda.

Kirik põleb. Keset metsa. Kõik kogukonnaliikmed on kohal ja päästavad, mis päästa annab. „Maalid, dokumendid! Maalid, dokumendid! Maalid, dokumendid!“ kordavad kõik monotoonselt ja tassivad käärkambrist ja eeskojast kraami välja. Jaa, muidugi, just, maalid ja dokumendid, need on vaja välja tuua.

Kirik on pime nagu koobas, inimesed voorivad sisse ja välja. Katus on üleni leekides ja õu tulevalge, sisu on aga süsimust, nagu oleks juba ammu läbi põlenud, ära söestunud, nagu poleks siit midagi enam välja tuua. Ometi, maalid ja dokumendid! Kõik muudkui kordavad: maalid ja dokumendid! ja voorivad hoone süsimustadest avaustest sisse ja välja. Aga kellelgi pole midagi käes, kõik ainult kordavad „Maalid ja dokumendid!“ ja sahmivad edasi ja tagasi.

Pressin ennast rütmiliselt justkui mingit loitsu korrutava rahva vahelt läbi torni alla eeskotta. Kõik on ümber niiske ja must, söestunud, taimede juured kasvavad läbi tukkide. Paganate eeskojas seisab mu pastor, kirjutab oma nime söestunud kaante ja mustade lehtedega registreerimisraamatusse, järjekorranumbriga 204 (see on meie kabineti number Kirjandusmuuseumis), musta pliiatsiga, üleni mustas motomeherõivas ja pomiseb mind märgates vihaselt ja allasurutult habemesse: „Nonii, võllapuu on juba üleval.“ Ma saan kohe aru, et see on minu jaoks, ja näen läbi sajanditevanuste paksude müüride kiriku ees suurt musta võllast valmispandult. See on minu jaoks, kiriku põlemapanija ülespoomiseks. Astun õue, sääl vaatab mind nutetud silmadega muuseumi teadur, tema kõrval seisab üks armas koguduseõde ja ütleb: „Ma sain lambad kätte! Lambad ma tõin välja! Nad olid täiesti pundunud.“ Näen pundunud lammaste rümpasid. Koguduseõel on ükskõik, ta ei süüdista mind, vaatab armsate ja hääsoovlike silmadega.

Aga mina hakkan mõtlema, et mida ma siis tegin ja miks ma seda tegin. Ja seisan korraga härraste matuseplatsil kirikaia nurgas, suurte mustade kiviristide juures, kuhu on kuhjatud suur sügislehtede kuhi. Lehehunnik on just põlema pandud ja suits tõuseb aeglaselt üles ja kandub tasakesi kirikuhoone poole. Ma vaatan suitsu ja mõtlen, et kirik võib ju niimoodi põlema minna. Ja et kui see nüüd juhtuks, siis kui ruttu tuletõrje jõuaks ja kui palju enne ära põleks ja mida jõuaks välja tuua. Ainult mõlgutan niimoodi, olles ennast justkui unustanud sinna lõkke juurde härraste kalmudel. Teised talgulised riisuvad ümber kiriku rahulikult lehti ja teevad uusi lehekuhjasid.

Ja korraga läheb taevas üleni mustaks, järsk öö kukub kõige peale, härraste mustad ristid värisevad ja iga risti ees õhus tiliseb kullast kelluke, härrade luukered löövad haudades kiiresti vurrkanni nagu vokivärtnad ja minu suitsuga kirikuräästani kandunud mõlgutus paneb kiriku põlema. Ja ma olen täiesti üksinda. Seisan nagu lollakas härrade hauaplatsil lõkke juures ja vaatan kuidas sädemed räästasse kanduvad ja kirik põlema läheb. Ümber on pime mets ja mitte ühtki hingelist, ainult mina, haudades vibreerivad härrade skeletid ja kirik süttib.

Vahin nagu lollakas ja mõtlen, kas ma siis tahtsin seda, kas minu mõte nüüd tegi seda. Ja kus kõik teised on, miks ma siin üksinda olen? Mida ma siin üldse teen?

Jah, mina tegin seda, mina panin meie kiriku põlema. Minu mõte pani kiriku põlema. Ma olen üleni süüdi. Aga kui juba niimoodi, siis on ju natuke huvitav ka. Vaadata, kui palju jõuab enne ära põleda, kui tuletõrje kohale jõuab. Ja ma seisan natuke aega härrade kalmudel ja nüüd pole ma enam lollakas, vaid ma irvitan kõige selle üle. Ja härrad irvitavad. Ja kurat irvitab, kuldsed hambad välkumas. Ümber on pilkane pime, paks mets, alev ja inimesed on hoomamatus kauguses, kas neid üldse on, ei tea. Ainult põlev kirik, irvitavad härrad, irvitav kurat, mustad hauad, mustad ristid ja särav kuldhammas.

Ma hakkan ennast sellest pildist välja kiskuma. Kasutan jõudu. Sikutan ennast tossava lehehunniku ja ristide juurest lahti. Kirikuaianurk venib selle käigus välja ja laseb mu siis lartsuga lahti. See on natuke valus. Või pigem ebamugav. Nagu tuimestuse all tehtaks operatsiooni, nagu midagi lõigataks keha küljest lahti niiviisi, et selle tegelikku valu pole tunda, aga ma tean, mis toimub ja tunnen tuimalt. Härrad ja kurat lasevad mu lahti, aga ma olen täiesti teadlik sellest, et ma olen üleni süüdi. Haaran telefoni ja püüan kohe tuletõrje kutsuda. Telefon on aga paksu sajandite tolmu ja tuha all ja ei reageeri mu närvilisele pühkimisele mitte kuidagi. Torman ümber koori ja jooksen kirikuaiast välja, metsa.

Metsas heliseb mu telefon kirkalt ja värviliselt ja puhtalt. Vaatan, Taat helistab. „Oo, tere Taat!“ – „Tere, Jüri! Kuule, ma olen reisil, Mallorcal! Siin on nii soe ja lahe ja värviline. Mul on indiaanisuled peas ja narmastega püksid! Kuule, ole hea, mine vaata, kas talus on ikka kõik korras. Noh, kas lihtsalt kõik on korras ja hästi.“

Ja ma saan Taadi kõnest sellise tohutu kiirenduse, et tema sõnade käigus kihutan maale ja olen parasjagu talu teeotsas, kui ütlen: „Jaa, muidugi! Lähen vaatan.“

„Hästi, siis ma saan rahulikult olla!“

„Jaa, muidugi! Kuule, siin on hästi. Värava ees on ilusad hallid hobused, söövad rohtu!“

„Siis on hästi! Päeva-päeva!“

„Päeva-päeva, Taat!“

Huvitav, mis ilusad hallid hobused need on siin. Need oleks nagu minu unistuste hallikesed. Lähen läbi raudvärava, näen õuel sugulaste autosid. Rehielamu köögis istub tädipoeg akna all laua otsas ja on imestunud, kui ütlen, et Taat helistas Mallorcalt: „Kas ta siis reisib või?“ – „Nojah, nii nagu vanasti, kui ta Maalehe auhinna võitis või laeval õnneloosiga Kanaaridele sai.“

Märkan, et olen laua ääres vanaisa kohal, aga sääl ei ole tooli ja ma kükitan ja mul on jalas ainult aluspüksid. Aga ma olen siin ju ainult korraks, ma olen Taadi sõnumitooja, mul polegi tooli vaja, ma lähen kohe edasi. Vaja oli lihtsalt vaadata, kas kõik on korras. Teises laua otsas istub mu tädi, 18-aastaselt, tal on pikad mustad juuksed, suured alt laienevad lillelised hipipüksid ja kõige moodsam nutikell. Ta on väga tõsine.

„Aga ma lähen siis ja ütlen Taadile, et kõik on korras!“ Ja juba lendan rehielamu uksest välja, üle päikselise lapsepõlvemaastiku, tõusen läbi pilvede, annan kiirenduse ja kukun kohe Supilinna jahekasse sügishommikusse, oma voodisse.

 

26.10.2022      Tartus              Hernes            isa sünniaastapäeval

 

Leban kellegi maamaja tohutusuure ja avara elutoa laiade laudadega põrandal akna all. Olen alasti. Kohe algab etendus. Publik juba koguneb. Nad istuvad suure paljaksvõetud palkseintega toa teise serva. Kõikjal põlevad pisikesed teeküünlad.

Ma tean, et mul ei ole suur osa. Ma lihtsalt laman.

Laetuli keeratakse hämaraks. Ma tõmban endale lambanaha niuetele, sest päris alasti ma vist ikka olema ei pea.

Ilma igasuguse sissejuhatuseta tormavad ruumi kolossaalsetesse nõiakostüümidesse riietatult Juhan Ulfsak, Ivo Uukkivi, Merle Jääger, Elina Reinold ja millegi pärast ka Karina Laurits. Nende näod paistavad tohutute puhmas ja karvaste kolliriiete keskelt, nende jäsemed on liibuvates sukkades ja nad jooksevad kõik karjudes minu juurde ja kargavad mulle kallale, rebivad ära lambanaha ja kisuvad mu kõhu lõhki ja sobravad kõik mu sisikonnas.

Publik vaatab rahulikult. Teeküünlad põlevad. Ma täidan oma osa.

Kõik nõiad on minu kohal, lärmavad ja puristavad ja naeravad ja möirgavad. Siis jäävad järsku vait ja sobravad mu sees veidi aeglasemalt. Siis juba nagu ootavad midagi. Mulle tundub, et publik ootab ka. Ja lavastaja, kes on vist taas mu õde. Mida nad ootavad, ma ei pea ju midagi ütlema, mul ei ole ju sel korral isegi vaja midagi öelda, sest tavaliselt ma unustan ära. Aga ikkagi tundub, et kõik ootavad minu fraasi. Mu pea on täiesti tühi. No ei ole mitte midagi, mul pole midagi öelda. Nõidade käed mu sisikonnas peatuvad. Vaikus on, aga isegi piinlik ei ole. Lihtsalt täiesti vaikne on. Kuni korraga ütleb Eilna Reinold: „Nojah, me oleme seda kõik õppinud.“ Ja nad hakkavad taas möirgama ja minu sees intensiivselt sobrama.

Aa, jaa, muidugi, mul oli ikkagi tekst, raisk, ma oleks pidanud ju ütlema „Te olete nii professionaalsed!“ aga ikkagi unustasin. No nüüd ei ole enam midagi teha.

Üks nõid tõstab mu rinnale armsa pruuni koera. Ma hakkan koeraga mängima. Samal ajal nõiad muudkui sobravad mu kõhus. Mulle meeldib kahe sõrmega koera hammastest hoida ja temaga jõudu katsuda. See on mulle väga kallis koer.

Korraga on koera tagumik otse mu kohal, juhtumisi, mängu käigus, mu silme ees. Nojah, koera tagumiku auk. Kohe sätivad kõik nõiad oma tagumikud minu kohale. Saali uksed lähevad mitmelt poolt plaksuga lahti, kauguses on aimata veel palju paljaks kooritud tubasid, see on pigem juba nagu puitmõis, ja sisse tormab veel terve hulk igasuguseid inimesi. Kõik tulevad ja panevad oma tagumikuaugud mulle silme ette. Ilusad trimmis tagumikud vahelduvad. Mõnel tagumikul on kaks auku. „Heh, kaheraudne,“ muigan vaikselt. Ühel tagumikul on kolm ilusat augukest. „Kelle oma see on?“ küsin. Ja mulle vastab üks mu armas ülikooliaegne naissõber: „Minu!“

See jant kestab nüüd juba liiga pikalt. Ma ei lubanud üldse siin nii kaua olla ju. Mul on Hannesega lend. Kipun juba hilinema. Okei, lõpetavad ära, kõik aplodeerivad. Ma panen midagi endale ümber. Õde ütleb: „Sa olid nii tubli! Väga hästi! Tubli oled!“

Mul ei ole aega jääda häärberi õdusale pööningule lambikeste ligi teistega kohvitama ja jutustama, sest ma pean enne lendu veel vanaraua ära korjama. Jooksen Võsa tänava aeda. Kallistan isa. Ta on täies elujõus, suur, soe ja armas. Kallistan onu Haini, ta on samamoodi suur ja soe ja kallis. Mul on tohutult hea meel. „Paps, ma lähen nüüd vanarauda korjama. Ja siis on lend.“ Isa ei ütle midagi, nagu ikka. Ema seisab samas ja osutab murule: „Vaata siia heki äärde mahub veel palju haudu. Siia võib matta inimesi või koeri või vanarauda.“

Läheme emaga tuppa. Ma näitan talle meie lapsepõlve tapeedile kinnitatud väikesel lapsevoodilinal ühte slaidi tema noorusest, meie lapsepõlvest. Slaid on helesinise tonaalsusega, justkui valgusest õhukeseks kulunud ja sellel naeratab ema. „Ma olen siin nii enesekindel,“ ütleb ta. „Ma näitangi sulle ainult seda slaidi täna,“ vastan ja lähen televiisori juurde.

Meie uhke tohutusuur lameekraan on sisse lülitatud. Ma hakkan sugulastele näitama meie kõige vanemat videot, õe 5. sünnipäevast. „Ma näitangi teile ainult seda. Tegelikult ma näitan teile sellest ainult seda kohta, kus me Villemi ja Björniga oleme varateismelised.“ Panen VHS kasseti masinasse, see neelab selle kenasti alla, aga ekraanil hüppavad ja venivad läbisegi kõik meie videod, Mamma sünnipäevad ja meie gümnaasiumiaegsed performance´id ja õdede tüdrukute õhtud ja onnide ehitamine ja. Lõpuks jääb vibreerima üks Mamma sünnipäeva kaader. Loobun, mu jõud ei käi sellest üle. Palun Björni appi. Ta proovib kassetti välja võtta, aga aparaat ei anna. Ta proovib kerida edasi või tagasi, aga aparaat keeldub. Ainult Mamma sünnipäev vibab ekraanil ja venitab rütmiliselt kõigi meie grupipildi nägusid, kõigi sugulaste nägusid. Ei, mu jõud ei käi sellest üle. Aitab. Ma pean Hannesega lendama. Ma pean jõudma lennujaama. Õigeks ajaks.

Aga enne veel vanaraud. Raisk, mida ma töllerdan siin palja persega mööda Ida-Berliini tänavaid ja korjan seda koli. Täiesti mõttetu.

Kuskil Kopli surnuaia servas, müüri ääres raugen. Topin prügukotti viimase surnulaterna, musta, plekist, mõttetult koliseva. Raugen. Ei jaksa rohkem. Vajun maha, külili prügikotile. Olen alasti. Miks ma kogu aeg olen alasti. Aa, õnneks on mul mu Calvin Kleini aluspüksid jalas. Aga ikkagi. Ikkagi on piinlik.

Isa seisab linnasilueti taga. Tohutu suur. Suurem kui hiiud. Suurem kui Kalevipoeg. Seisab rahulikult ja vaatab mind, kuidas ma olen kõveras seal kalmistumüüri ääres. Mul on selles prügikotis päris palju surnulaternaid.

 

10.09.22 Tartus

 

Jaan Metssalu 70: Metssalu poiste maailm

Kui isa oli haiglas, märtsis-aprillis 2019, siis ma pingutasin tõsiselt, et me jõuaksime teha võimalikult palju intervjuusid. Kodus olin eelnenud sügisel ja talvel isa intervjueerinud kümneid tunde. Ta istus ikka elutoas, kuhu olin intervjuu jaoks üles seadnud terve stuudio lampide ja kaameraga, parketile märkinud tehnika ja mööbli asukohad, et järgmisel korral oleks lihtsam jätkata. Isa oli väga vastutulelik. Kõnelesime pikalt, vahel ka lühemalt, kui tervis ei võimaldanud. Jõudsime rääkida esivanematest ja sugulastest, lapsepõlvest, kooliajast, tehnikumist, sõjaväest, autobaasi algusaegadest. Püüdsin anda endast parima, et kingsepp ei käiks paljajalu, et pärimuse koguja ei jätaks kogumata oma pere pärimust.

Jõulude ajal oli isal parem ja ma tegin intervjuudesse pausi, viisin suure kaamera Tartusse arhiivi ja olin ka aasta alguses rohkem Tartus. Emakeelepäeval andsin Väätsal loenguid, kaamera taas kaasas ja plaanisin õhtul issiga edasi filmida, kuid sain kodust kõne, et vaja on hoopis taas Mustamäele sõita. Mul on nii meeles see jahe ja tuim jõnksatus, mis mu kehast läbi käis, kui pärast loengut sääl ilusa mõisahoone saalis avaral aknal seisin ja seda kuulsin. Ma jään hiljaks, ütles mulle alateadvus ja ma tõrjusin selle mõtte kohe: Ma lähen appi, me sõidame taas linna, nad vahetavad need torud ja värgid välja ja isal on parem ja isa saab ju terveks.

Aga isa viidi üsna kohe Rapla haiglasse. Ta oli pikalt ilusas päiksepoolses palatis väga hästi hoitud ja toetatud. Olime perega kogu aeg kohal. Sain arstidelt loa haigla seminaritoas intervjuusid jätkata, nüüd juba vaid helisalvestajaga, sest visuaal oli nii nukker. Kõnelesime ralliaegadest. Kiiruga valmistasin ma ette issi hämmastavalt suure fotokogu ühist läbivaatamist. Vanemad fotod olid juba kodus vaadatud, kommenteeritud ja allkirjastatud, uuemad, alates issi enda lapsepõlvest, vaatamata. Ma pingutasin päevad ja ööd, leidsin suure hulga vanu filmirulle, mida puhastasin, süstematiseerisin, skaneerisin, arhiveerisin ja mille hulgast valisin kiiruga välja mõned pildid, mille kohta isalt küsida.

Mitmel päeval ma enam intervjuud teha ei saanud, paps oli väga nõrk või väga unine. Õnneks ta sai palju magada. Ma jäin selle pingutamise keskel ise ka haigeks. Mäletan, kuidas mul oli Ruila kooli õuel väga kehv olla, kui olin just mitu tundi intervjueerinud Thuve von Bremenit, suurepärast kõnelejat, Ruila härrade järeltulijat. Tegin selle intervjuu enda jaoks ekstreemsetes oludes. Õhtul sõitsin PERHi, kus mulle pandi samamoodi voolik sisse ja kilekotike vöö külge nagu issilgi. Nii ma siis istusin Raplas Võsa tänaval ja püüdsin paaniliselt meie pere kolossaalsest fotokogust valida pilte meie lapsepõlvest, et issiga neist ka rääkida.

Issi viidi aga põhjapoolsesse palatisse, mis oli hämar. Sääl tegin temaga viimase intervjuu, just nende lapsepõlve piltide kohta küsides, mille olin hiljuti skaneerinud. Isal oli nüüd juba raske vastata. Esimest korda ühmas ta mu järjekordse püüdliku küsimuse peale kergelt ärritunult, et ähh, ma ei tea ju. See oli pühapäev, 14. aprill. Pärast seda lõunatundi isaga haiglas läksin enda kontorisse. Istusin pikalt vaikuses ja puhkesin korraga üleni nutma. Mulle jõudis sügavuti kohale, et sellisesse olukorda ei kuulu enam pärimuse kogumine, mälestuste salvestamine. Ma tundsin kogu oma olemusega, et loobun nüüd salvestamisest, sest loendamatud põlvkonnad enne meid on pidanud niimoodi loobuma oma lähedastest, andes nendega kaasa kõik nende teadmised ja lood, mida nad ei ole osanud küsida.

Sain korraga aru, et me kõik läheme sellest läbi, et ma ei ole selles üksi. Seda on kogetud ammustest aegadest enne mind, kogetakse praegu ja kogetakse ka edaspidi. Aastatuhandeid pole olnud inimestel salvestustehnikat, aastatuhandeid on lähedastest lahti lastud. See taipamine andis mulle jõudu samamoodi lahti lasta, täielikult.

Järgmisel päeval isa enam ei rääkinud. Suhtles, lõpuni. See on see päev, millest ma veel niimoodi kirjutada ei saa. Olen mõnes luuletuses natukene seda kogemust avanud.

Kui isa läks, siis jäi mu kontoris aeg seisma. Kõik mu auditooriumi lauad olid vist ca kaks aastat täis meie intervjuude pabereid, fotosid, filmirulle. Siin seisis paksu tolmu all ka see särk mis mul sel päeval haiglas seljas oli. Ma ei suutnud kõike seda lihtsalt puudutada. Tasakesi hakkasin ühel hetkel korda sättima ja puhastama.

Ilus on see, et viimased pildid, millest isaga rääkisime, on tema lapsepõlvest, Rapla majast, maja ümbrusest, kus ei olnud siis veel teisi maju, kus oli õunaaed, heinamaa, mets. Need on poiste enda tehtud pildid, paljud korralikus ülesäris. Mõjuvad ilmutuslikult. Säält me paps tuli ja nüüd läks uuesti valgusesse.

Üsna varsti pärast isa surma hakkasin spontaanselt kujutlema, et need kõige varasemad fotod, mille poisid isa venna Kalju aparaadiga tegid, on PVC-plaadikestele trükitult näha isa lapsepõlve õunaaia võrades ja tüvedel. Hakkasin kujutlema näitust pealkirjaga „Metssalu poiste maailm“. Nendel piltidel avaneb seesama keskkond 1950ndate aastate lõpus, need samad õunapuud kasvavad praegugi Männi tn 1 maja ees üle tee. Vahepeal koguni mõtlesin Kulkalt selle näituse jaoks raha küsida, kuid suvel, kui oli taotlemise aeg, tajusin, et ei jaksa, las olla. Ja nüüd mõtlesin, et jagan siis neid pilte Facebookis isa 70. sünniaastapäeva puhul.

Neil poiste enda tehtud jäädvustustel on näha issi lapsepõlve kodu ja koduümbrus, ka isaisaisa talu Aespa külas Tagasaunal. Fotovalik võiks tegelikult olla parem, sest pilte on rohkem. Tegemist on valikuga just nendest samadest piltidest, mille olin haigla jaoks tohutusuurtest skaneeringutest välja croppinud. Praegu käib taas üle jõu kogu materjaliga tegelema hakata ja esinduslikumat valikut otsida.

Nii nagu pole ma valmis kirjutama issist pikemalt, miskisugust tagasivaadet või elulugu või vähegi piisavat tänuavaldust. See on võimatu, sest tänutunne ja armastus on lihtsalt nii suured. Isa toetus ja kohalolu on meil kogu aeg tunda ja samas on pärast tema minekut elu väga palju muutunud, oleme pidanud nüüd päriselt iseseisvuma, võtma kanda uued rollid, ehkki mõnes mõttes ei saagi kunagi täiesti iseseisvuda, sest meil on nii palju kaasas oma vanematelt, me tugineme pidevalt oma vanemate pärandile. Ja samas on võimalik olla ka pärandit hoides vaba ja elada ja areneda ja see on hää.

Nüüd siis, papsi mälestuseks, siin ühed korralikult ülesäris armsad kadreeringud. Olen nad meelega jätnud täpselt nii nagu nad on, defektide ja suvaliste servadega, nii nagu nad haiglas meil vaadata olid. Ja siin on ka korduseid, sest kogu pildistik mõjub natuke ka filmina.

Need pildid annavad aimu tollastest oludest, nõukareaalsusest ja sellest vaesest ja kehvast keskkonnast, millest issi pärit on. Samas on neis piltides nii palju mängulisust ja elurõõmu.

Jättes kõrvale kõik teised pildid issi elust, ka meie pere aegadest, mille osas ei jõudnudki ma teda süsteemselt küsitleda ega fotosid vaadata (rääkimata Rapla kogukonna teemadest), osutavad need lapsepõlvefotod ka isa püsivale püüule oma pere elujärge parandada. Isa pidi lapsena vennaga kommi pooleks tegema ja tal olid väga pikka aega ainult ühed püksid, meile võimaldas ta aga kõik, mis üldse oli mõeldav ja vajalik õnnelike laste kasvamisel ja eluteel.

Lipake nüüd, poisid!

 

Vaade isa lapsepõlvekodu õuest Viljandi maantee poole. Auto sõidab jaama suunas.

Taamal Viljandi maantee. Pildi paremast servast jääb napilt välja koht, kus seisab praegu 5-korruseline Männi 1 korterelamu.

Meie vanaema Liide.

Vasakult: Kalev Metssalu, Kalju Metssalu, Jaan Metssalu

Meie vanavanaisa ja vanavanaema Jüri Metssalu ja Anette Metssalu oma kodus Aespa külas Tagasauna talus.

Meie vanavanaisa ja vanavanaema Jüri Metssalu ja Anette Metssalu kodu Aespa küla Tagasauna talu.

Meie vanatädi Linda koeraga Aespa külas Tagasauna talus.

Tädi Linda, noor fotograaf ja üks kaksikonudest Ats või Jaan.

*