***

Olen varemgi tähele pannud, et une- ja ilmsielu on vahel kummalisel kombel tundetoonilt täiesti vastupidised. Kui ilmsi on rahulik ja rõõmus ja lahe, on äkki unes kohutavad ja painajalikud kogemused. Ja vastupidi: kui ilmsi on raske, kehv, umbes, siis ilmuvad unes kirkad ja toetavad olekud. See on huvitav tähelepanek, mida võiks uurida psühhoanalüütikute töödest, ehk on seda mujalgi märgatud. Alati see ei ole nii, ainult vahel, ja siis eriti kontrastselt. Ka näiteks une-eelsete meditatsioonide-palvete puhul olen vahel näinud, et siis, kui enne und on väga kirkad ja võimsad sisekogemused, tulevad sageli tuhmid uned või polegi unesid. Samas, kui vahel viskan pikali kuidagi lohakalt, tujutult, siis kerkib uneilmast ilusat. Või on selle asjaga nii, et ma lihtsalt panen spetsiaalselt just seda tähele, kui ilmnevad sellised vastuolud, ja ei märka, kui une- ja ilmsielu on sünkroonis. Ehk nad on valdavalt ikka kooskõlas ja ma lihtsalt panen seda eriti tähele, kui joonistuvad kontrastid.

Igatahes on täna üks selliseid päevi, mil olen läbi teinud nö kangema kraadiga hullu unenäotripi, mis ärgates mõjus veel ca tund aega nõnda, et mul oli vaja end rahustada ja öelda, et see elu siin on hää ja helge ja päris, ja see, mis seal oli, ei ole tõeline, see oli uni. Oli vaja end tuua tasakesi siinsesse sfääri, sest sealne oli nii intensiivne ja teadvust täielikult haarav, et mõjus täiesti reaalsena, nii reaalsen, et üles ärgates tundus siinne algul nii õrn, justkui uni. Ja pärast selliseid kogemusi jääb ülesse kõhe küsimus, et mis siis on reaalne või mis on reaalsem. Budistid ütlevad, et miski ei ole reaalne, et kõik on ühtmoodi uni, ka siinne. Ja kõhedust tekitab ka see, et minu teadvuse hämaramates kihtides on sellist kraami. No muidugi, ma olen rahulikus meditatsiooniolekus vaadanud läbi igasugust kohutavat, mis ilmub silme ette küll jõuliste ja värviliste ja liikuvate hoovustena, kuid pole ikkagi niiviisi kehateadvust haarav – neil meditatsioonipuhkudel olen ma selgelt vaatleja positsioonis. Unes aga olen toimuvasse haaratud, pean seda ainsaks reaalsuseks ja kannatan, elan toimuvat läbi kogu oma unekehaga.

Nüüd on nii, et ma siin kahtlesin ja kaalusin, kas mul on ikka vaja tänaöist kraami paberile panna, sest see on kohati ikka üsna jälk. Samas ma teen seda siiski, sest kavatsen nüüd taas mõnevõrra süstemaatilisemalt enda unesid üles tähendama hakata. Olgu siis lihtsalt siia kinnitatud, et mu ilmsielu on praegu lahe ja rõõmus, et meie peres toimuvad küll suured muutused, kuid tänu Taevale oskame neid suurelt jaolt läbi teha meeleselguse ja kohaloluga. Mul on väga hää meel meie perest ja sellest, kuidas me üksteist armastame ja toetame. Mul on hää meel meie kooskõlast.

***

Ent nüüd siis uni:

Oleme Heiki ja Mari-Annega mingisuguses kehvas puumajakorteris, mida on lohakalt värvitud pruuni ja tumerohelisega. Siin on vana lainelise plekiga kandiline must ahi, võidunud kandilised diivanid ja diivanilaud, läbuplekiline mistravaip. Näha on, et siin on palju joomapidusid peetud, ruumis on sedalaadi lõhn. Seda kohta pakutakse meile öömajaks. Kas tõesti peaksime siin siis ööbima. Keegi meist ei taha. Läheme õue. Õues on väikene hoovimaja, kus elab üks vanamees. Hoovis seisab ka vana GAZ 52. Läheme vaatame vanamehe majja. Ta tuleb meile väikeses eeskojas vastu ja liigub sõnatult meie ees hoone sisemusse. Seal tõuseb peenetest ümarpalkidest põrand justkui mõnes linnuserekonstruktsioonis tagumiste ruumide suunas. Esialgu hämar käik valgeneb meie edasi liikudes. Kahel pool on püstistest ümarpalkidest varbseinad, liigume mööda lainetava põrandaga käiku muudkui edasi kuni oleme päikselisel rannal. Tuul mängib rannarohuga ja eemalt üle peegelsileda vee paistab kõrgete liivakallastega väikene saar männitukaga. Istume paati ja liigume saare suunas. Kas see on Harilaid, mõtlen. Aga Harilaid on ju suure saarega kokku kasvanud. See ikka ei ole Harilaid, kuigi ta näeb välja nagu hari, järsud liivakaldad ja männitukk on nagu hari noh, ei ole nagu kukehari ega punkarihari, aga jah, võib-olla nagu lainehari, ainult hästi suur ja liivast ja püsib paigal, keset peegelsiledat vett.

Nõnda siis liigume selle väikese saare suunas. Kõrgest liivakaldast üles roninuna jõuame heledatest palkidest majakese juurde. Selle sees elab üks ümarik ja väike vanamees. Ta tuleb meile õuemurul vastu. Mul on, nagu ikka salvestaja alla poole suunatult käes, ripakil, justkui ma veel ei salvestaks, ehkki tegelikult juba teen seda, et siis kohe luba küsida ja diktofon kenasti kikki ajada ja küsitlema hakata. Vanamees aga ütleb kohe esimeseks asjaks, et ta ei soovi linti rääkida. Hakkame teda siis veenma, et see on ikka nii vajalik noorematele põlvedele ja Mälumaastike kaardirakenduse jaoks ja et temasuguseid ei ole enam palju, kes tunnevad siinset ümbrust ja kes kõnelevad siinset keelt. Seepeale lausub see vanamees midagi, mis on korraga nii paradoksaalne, irooniline, meie salvestuskavatsust ja kogu meie tegevust tühistav ja mõistuseülene, et kaotan teadvuse.

Järgmisel hetkel leian ennast uuesti puumajade juurest hoovist. On suvine pärastlõuna, väljas tänaval on tolmune ja kuum. Hoovis suurte puude vilus on veidi lahedam. No ei jää me siia ööbima. Paneme parem autole hääled sisse ja sõidame Tartusse. Tõstame asjad autokasti. Ma olen kohe valmis rooli istuma. Mari ja Heiki soovivad aga käia veel Pihkva turul, et Tartusse midagi toredat kaasa osta. Ma mõtlen, et miks mitte, ma võin neid oodata, jalutan natukene niisama ringi ja vaatan linna.

Kõnnin siis tänavale, ületan liivase sillutiseta uulitsa ja lähen hruštšovkade vahelt läbi, järgmise paralleeltänava äärde, see on suurem ja laiem asfaldi ja kõnniteedega, sõiduridade vahel kasvab varjuline puuderida. Puud kasvavad ka kõnniteede ääres. Olles ka sellest tänavast üle läinud, seisatan teisel pool tänavat oleva kõnnitee ääres, sest see käitub imelikult. Kõnnitee lainetab ja lokib. Seisan ja vaatan ja ootan, et kõnnitee rahuneks ja saaksin ka temast üle minna. Aga ta ei kavatsegi rahuneda vaid võtab aina suuremad lained üles. Korraga ilmuvad paremalt poolt silmapiirilt kõnnitee otsast mustad orgid, mis kohutava kiirusega piki lainetava kõnnitee serva kihutavad minu suunas. Astun sammu tagasi, autoteele. Õnneks saan seal seista, sest ühtegi autot ei ole. Tegelikult pole ma ses ümbruskonnas peale Heiki, Mari ja selle hoovimaja vanamehe kedagi näinud, ka ühtegi autot mitte. Linn on vaikne, tühi ja tolmune. Mustade taeva poole püstiste orkide, justkui sõjaodade lõputu rivi kihutab mööda mässava kõnnitee serva minu suunas. Taganen. Orkide rivi kihutab mu silme eest läbi, kuni on mõne sekundiga möödunud ja kaob vasakul silmapiiril kõnniteega ühisesse perspektiivipunkti. Kõnnitee ise rahuneb maha, lained vaibuvad ja ma saan üle astuda. Lähen tsaariaegsete pudisevate tellishoonete vahelt läbi ja jõuan väljakule, mis on rahvarohke. Seal on kirik ja poed ja trammid ja kordnikud ja kõik, mis ühele linnaväljakule iseloomulik. Mõtlen, et vaataks natuke siin ringi, kuni Mari ja Heiki turult tagasi jõuavad ja me saame sõitma hakata.

Üle väljaku kõndides seltsivad minuga kaks peaaegu identse välimusega noort tumedajuukselist daami. Üks küsib: „Kas tahaksid näha suurt paleed!?“ – „Ja kõige luksuslikumat kaubamaja?“ lisab teine. Ma mõtlen, et miks mitte. Ma võin ju minna vaatama, mis neil siin näidata on. Astume väljaku servas mööda laia treppi üles omamoodi terrassile, mis on ühtaegu nagu taas tänav, siin kasvavad puud ja siin liiguvad ka inimesed, on üks leierkastimees, kuigi ma ei kuule tema mängu. Lapsed söövad suhkruvatti. Terrasstänavalt avaneb uhke vaade väljakule ja väljaku ümber asuvale linnale. Meie aga liigume rahva vahelt terrassi servas seisvate tohutusuurte tumepunasest graniidist kandiliste sammaste juurde. Need sambad moodustavad hiiglasliku portaali. Astun neiude järel nende suurte läikima poleeritud kivimürakate vahele, portaali sisemuses on hämar ja seal on samasugustest punastest massiivsetest graniitplokkidest pöördvärav, mis liigub aeglaselt ja mille hõlmade vahele võib astuda vaid üks inimene korraga. Tundub, et see on justkui omamoodi jahvataja. Ei saa päris kindel olla, et need liikuvad kivimassiivid üldse kedagi läbiminejatest ellu jätavad, et nad kõiki sodiks ei pressi. Punane graniit läigib aga puhtalt ja turvaliselt, inimesed astuvad ükshaaval muudkui pöörlevate kiviplokkide vahele ja lähevad läbi. Minu eest astuvad graniidi vahele need kaks neiut ja tõmbavad minu ka endaga kaasa. Tuleb välja, et siia mahub ka kolmekesi astuma. Kiviblokkide vahel on täiesti pime, selja taga ahenev pilu vajutab väljakult kiiskava päikesetriibu niitpeeneks, kuni see kaob. Tunnen vaid, kuidas jalge all nihkuvad kiviplaadid kannavad mind kerge kaarega vasakule, neiud viiakse aga otse edasi. Siis aga liigub minu ja neiude vahele jahe kivisein ja portaali graniitlõuad lükkavad mu tagasi päikselisele väljakule. Portaali kõrval seinal plingib närviliselt punane lamp. Taipan kohe, et mind ei lasta millegi pärast sisse. Ahjaa, see… Ma panen käe püksitaskule ja tunnen, et seal on väike revolver, hästi väike, selline, millega filmides naised tulistavad. Mis nüüd siis saab. Punane tuli vilgub. Seisan Lenini mausoleumi seinu meenutava tohutusuure ja kõrge graniitvärava ees, seina peal vilgub punane tuli. Samas on klaasputka militsionääriga. Paar valgetes suvesärkides kordnikku kõnnivad minu suunas, takseerivad vaikides mind, kõnnivad mu ümber, aga ei ütle ühtegi sõna ega tee ka mulle midagi, longivad mööda ülemist tänavat piki väljakuserva edasi. Seisan veel mõne hetke nagu soolasammas seal portaali ees. Imelikud identsed tšikid on kadunud oma glamuurkaubamajadesse teisel pool väravat. Okei, ma lähen siis lihtsalt mööda väljakut edasi.

Korraga on kõikjal mu ümber Narva. Aga ma ei orienteeru hästi. Kus ma täpselt olen? Hunnik hruštšovkasid ainult. Siis näen raekoja roosat räbala värviga seina, aga sellel seinal ei ole aknaid ega pole hoonel ka talle tunnuslikku torni. Ekslen edasi, kuni näen Hermani kindlust. Lähen lähemale, satun piiritsooni. Siin on just avatud uus piiripunkt. Ei, Venemaale ma ei lähe ju nüüd, kui ma juba siin olen. Lähen ikka Eestisse. Pöördun Eesti poole, seal on aga ka täpselt samasugune uus piiripunkt, ehkki ma olen selgelt siin pool jõge. Vaatan uuesti Vene poole, ikka sama uus vastselt valminud piiripunkt. Ma olen nagu kahe üksteist peegeldava piiripunkti vahel ja kummassegi neist ei taha ma minna, sest mul ei ole vaja piiri ületada, ma olen Eestis. Kahel küljel kõrguvad aga bastioniseinad, mis tunduvad mulle tasakesi lähenevat. Vaatan mööda bastionimüüri üles – Hermanni torn, vaatan teisele poole, ka Hermanni torn. Vaatan Vene poole uue piiripunkti suunas, selle tagant paistab kolm Hermanni torni ja nende tagan mitukümmend Ivangorodi torni. Vaatan Eesti poole, seal on täpselt samasugune peegeldus. Ja kõik see läheneb mulle. Torne kasvab üha juurde. Lõpuks kaardub kümnete Hermanni tornide tagant lugematute Ivangorodi tornide kiht üles kuni katab taeva ja langeb mulle peale. Samal hetkel saavad bastionid ja peegelduvad piiripunktid tohutu kiirenduse ja kõik kollapseerub keset mind.

Avan silmad. Ma olen väikeses heledas üksikpalatis. Uks läheb lahti ja sisse astub arstikitlis Jaak-Albert. „Oh, Jaak! Jumal tänatud! See kõik on nii kohutav! Mul on nii hea, meel, et Sa siin oled!“ – „Mis? Kellest te räägite,“ jääb doktor jahedaks. „Jaak! Kas Sa siis ei mäleta! Kas Sa siis ei mäleta meie eelmist elu?! Me oleme eelmises elus koos olnud! Jaak! Mäletad Melonit!? Me elasime Supilinnas koos! Jõge mäletad!?“ – „No nii, nüüd jätkate seni, kuni tahaksite, et ma teid puudutaksin. Seda ei juhtu. See on keelatud.“ – „Jaak! Jaak!“ Aga tema näos ei liigu ükski lihas, ta jääb sama jahedaks, ta ei tunne mind. Vakatan korraks. Siis asun innukalt reaalsuse kontrollile: „Nii, ma räägin teiegea eksole?! Olete nõus, et me kõneleme üksteisega?“ – „Jah.“ – „Nii, see keel, milles me räägime, on eesti keel, eksole?!“ – „Jah.“ „Nii, ja me oleme haiglas, eks?!“ – „Jah.“ – Esimest korda kumab ta häälest kaastunne. Vajun tõsiseks: „Ja see on riiklik haigla või era?“ – „Erahaigla“ vastab ta nüüd ohates ja langetab pea. Paistab, et ka tema on sundolukorras, tal ei ole lubatud minuga olla inimlik. Samal hetkel avaneb palati uks ja sisse sõidutatakse kaks ratastooli, milles istuvad kaks üleni sidemetes inimkuju. Kujude peade kohal on suured pruunist papist lakoonilised maskid. Sanitarid võtavad need maskid ära. Maskide alt avanevad suured kummist maskid, sellised, mida müüakse lõbustustarvete poes, need maskid kujutavad veriseid kaelasid, millelt on pead ära raiutud. Needki maskid tõmmatakse maha. Nende alt avanevad kaks verist seapead. Jälle maskid. Need tõmmatakse maha. Nüüd tulevad välja kaks üleni verist ja põlenud pead, millel on mõned harvad juuksekarvad. Parempoolne pea hakkab kohe, sel hetkel, kui mask maha võetakse, kohtavalt intensiivselt karjuma. See hääl on hüsteerilise vene naise hääl. Intelligentsustasemelt väga madala ja bravuurse naise hääl. Ta hakkab mind süüdistama. Süüdistuste vool on esialgu nii intensiivne, et ma ei saa millestki aru. Siis aga hakkab paistma, et ta on selle urka omanik, kuhu me ööbima jääda ei tahtnud. Verine pea kisab: „Ja te ei jäänud ööbima! Vaid sõitsite ära! Ja mida te meie vanamehega tegite! Te hävitasite ta! Te olete ära teeninud kõige raskema karistuse! Ja mida te tegite meie tüdrukutega! Te hävitasite nad! Ja mis te mõtlete, et võib lihtsalt niisama minna Pihkva turule! Lihtsalt kaduda ära! Ja mis te arvate, et võib lihtsalt niisama panna GAZile hääled sisse ja sõita Eestisse! See ei ole nii lihtne! Siin need asjad nii ei käi! Ei ole lihtsalt nii, et lähed ja tutvustad tüdrukutele kaubamajasid! Ja kuhu need sinu kaastöölised kadusid!? Nemad väärivad samamoodi kõige raskemat karistust!“ See on kohutav lakkamatu süüdistuste vool. Arstikitlis Jaak-Albert jälgib koos teiste uksele kogunenud arstidega minu reaktsiooni. Mulle tõuseb teadvusse, et mind on siin haiglas hoitud juba pikemat aega ja see on lihtsalt esimene kord, kui ma ärkvele tulen ja nüüd nad katsuvad saada olukorda selgust, lastes osapooled kokku ja vaadeldes minu reaktsiooni. Vähemalt ma loodan, et see on nii. Ma loodan, et Jaak ometi aitab mind sellest olukorrast välja, et siin ei toimu lihtsalt piinamine ja laussüüdistamine milleski, mida ma ei ole teinud, millest ma midagi ei tea. Kõiki neid mõtteid mõtlen ma justkui eemalt, olen palatis enda kehast välja tõusnud, näen toimuvat kõrvalt, justkui teadvusepunktina, nägijana, kes lihtalt vaatab. Samal ajal on ruum täis verise pea karjumist. Teine verine pea on vait. Ja ma kuulen ka väga jubetat häält, mis on selline kiire ja rütmiline monotoonne oigamine, kõrgema naisehäälega. Ja ma tean, et see jube oigamine väljub minust, et see on minu oigamine, sest mind piinatakse, sest mingi suur graniitraske kandiline jõud piinab mind, tahab teha mulle süüks midagi, milles ma kindlasti süüdi ei ole.

Süüdistuste laviin ja oigamine kõlavad mu kõrvus veel pikalt, kui silmad avan ja näen, et on suvehommik Raplas, sauna teise korruse katuse all. Samal hetkel lahmab katusele tohutu valing vihma, mis sajab ja sajab, kuni ma moodustun konkreetsemalt taas siinses elus. Jäädes küsima väga mitmeid küsimusi. Muuhulgas ka seda, miks mul siis oli taskus see väike püstol. Ja kuhu kadusid Heiki ja Mari. Ja kes olid need imelikud identsed neiud. Kas nad saadeti minuga manipuleerima. Ma mäletan ühest varasemast korrast justkui neid. Nad nimetasid ennast veel arstideks ja panid minusse, mu paremasse poolde, meespoolde mingid mustad seemned. Jah, nad ongi süüdistajad, süü istutajad, inkrimineerijad. Ehkki nad esinevad tervendajatena või ekskursioonijuhtidena, kutsudes glamuuri. Neid mõtteid heietades vajun uuesti sinnapoole.

Moodustun kõrghoones suure vihmamärja akna taga. Sadu on suur ja lai. Allpool fassaadil lehvib suur Eesti lipp. See on Eesti saatkond. All tänaval veavad venelased erikonvoiga mingit ultrasalajast uut silindrikujulist sõjariista. Autodel selles konvois puuduvad numbrimärgid. Minu kõrval seisavad Heiki, Mari-Ann ja Marina Kaljurand. Marina ütleb: „Siin on meil kindel. See on Eesti riigi territoorium.“

Kirjutatud 1. augusti pärastlõunal kl 15:00 – 16:38 Vanajaanil. Õues on vihm üle jäänud. Päike paistab.