Olen varemgi tähele pannud, et une- ja ilmsielu on vahel
kummalisel kombel tundetoonilt täiesti vastupidised. Kui ilmsi on rahulik ja
rõõmus ja lahe, on äkki unes kohutavad ja painajalikud kogemused. Ja vastupidi:
kui ilmsi on raske, kehv, umbes, siis ilmuvad unes kirkad ja toetavad olekud.
See on huvitav tähelepanek, mida võiks uurida psühhoanalüütikute töödest, ehk
on seda mujalgi märgatud. Alati see ei ole nii, ainult vahel, ja siis eriti kontrastselt.
Ka näiteks une-eelsete meditatsioonide-palvete puhul olen vahel näinud, et
siis, kui enne und on väga kirkad ja võimsad sisekogemused, tulevad sageli
tuhmid uned või polegi unesid. Samas, kui vahel viskan pikali kuidagi lohakalt,
tujutult, siis kerkib uneilmast ilusat. Või on selle asjaga nii, et ma lihtsalt
panen spetsiaalselt just seda tähele, kui ilmnevad sellised vastuolud, ja ei
märka, kui une- ja ilmsielu on sünkroonis. Ehk nad on valdavalt ikka kooskõlas
ja ma lihtsalt panen seda eriti tähele, kui joonistuvad kontrastid.
Igatahes on täna üks selliseid päevi, mil olen läbi teinud
nö kangema kraadiga hullu unenäotripi, mis ärgates mõjus veel ca tund aega
nõnda, et mul oli vaja end rahustada ja öelda, et see elu siin on hää ja helge
ja päris, ja see, mis seal oli, ei ole tõeline, see oli uni. Oli vaja end tuua tasakesi
siinsesse sfääri, sest sealne oli nii intensiivne ja teadvust täielikult
haarav, et mõjus täiesti reaalsena, nii reaalsen, et üles ärgates tundus siinne
algul nii õrn, justkui uni. Ja pärast selliseid kogemusi jääb ülesse kõhe
küsimus, et mis siis on reaalne või mis on reaalsem. Budistid ütlevad, et miski
ei ole reaalne, et kõik on ühtmoodi uni, ka siinne. Ja kõhedust tekitab ka see,
et minu teadvuse hämaramates kihtides on sellist kraami. No muidugi, ma olen
rahulikus meditatsiooniolekus vaadanud läbi igasugust kohutavat, mis ilmub
silme ette küll jõuliste ja värviliste ja liikuvate hoovustena, kuid pole
ikkagi niiviisi kehateadvust haarav – neil meditatsioonipuhkudel olen ma
selgelt vaatleja positsioonis. Unes aga olen toimuvasse haaratud, pean seda
ainsaks reaalsuseks ja kannatan, elan toimuvat läbi kogu oma unekehaga.
Nüüd on nii, et ma siin kahtlesin ja kaalusin, kas mul on
ikka vaja tänaöist kraami paberile panna, sest see on kohati ikka üsna jälk.
Samas ma teen seda siiski, sest kavatsen nüüd taas mõnevõrra süstemaatilisemalt
enda unesid üles tähendama hakata. Olgu siis lihtsalt siia kinnitatud, et mu
ilmsielu on praegu lahe ja rõõmus, et meie peres toimuvad küll suured muutused,
kuid tänu Taevale oskame neid suurelt jaolt läbi teha meeleselguse ja
kohaloluga. Mul on väga hää meel meie perest ja sellest, kuidas me üksteist
armastame ja toetame. Mul on hää meel meie kooskõlast.
***
Ent nüüd siis uni:
Oleme Heiki ja Mari-Annega mingisuguses kehvas puumajakorteris,
mida on lohakalt värvitud pruuni ja tumerohelisega. Siin on vana lainelise
plekiga kandiline must ahi, võidunud kandilised diivanid ja diivanilaud,
läbuplekiline mistravaip. Näha on, et siin on palju joomapidusid peetud, ruumis
on sedalaadi lõhn. Seda kohta pakutakse meile öömajaks. Kas tõesti peaksime
siin siis ööbima. Keegi meist ei taha. Läheme õue. Õues on väikene hoovimaja,
kus elab üks vanamees. Hoovis seisab ka vana GAZ 52. Läheme vaatame vanamehe
majja. Ta tuleb meile väikeses eeskojas vastu ja liigub sõnatult meie ees hoone
sisemusse. Seal tõuseb peenetest ümarpalkidest põrand justkui mõnes
linnuserekonstruktsioonis tagumiste ruumide suunas. Esialgu hämar käik valgeneb
meie edasi liikudes. Kahel pool on püstistest ümarpalkidest varbseinad, liigume
mööda lainetava põrandaga käiku muudkui edasi kuni oleme päikselisel rannal.
Tuul mängib rannarohuga ja eemalt üle peegelsileda vee paistab kõrgete
liivakallastega väikene saar männitukaga. Istume paati ja liigume saare suunas.
Kas see on Harilaid, mõtlen. Aga Harilaid on ju suure saarega kokku kasvanud.
See ikka ei ole Harilaid, kuigi ta näeb välja nagu hari, järsud liivakaldad ja
männitukk on nagu hari noh, ei ole nagu kukehari ega punkarihari, aga jah, võib-olla
nagu lainehari, ainult hästi suur ja liivast ja püsib paigal, keset
peegelsiledat vett.
Nõnda siis liigume selle väikese saare suunas. Kõrgest
liivakaldast üles roninuna jõuame heledatest palkidest majakese juurde. Selle
sees elab üks ümarik ja väike vanamees. Ta tuleb meile õuemurul vastu. Mul on,
nagu ikka salvestaja alla poole suunatult käes, ripakil, justkui ma veel ei
salvestaks, ehkki tegelikult juba teen seda, et siis kohe luba küsida ja diktofon
kenasti kikki ajada ja küsitlema hakata. Vanamees aga ütleb kohe esimeseks
asjaks, et ta ei soovi linti rääkida. Hakkame teda siis veenma, et see on ikka
nii vajalik noorematele põlvedele ja Mälumaastike kaardirakenduse jaoks ja et
temasuguseid ei ole enam palju, kes tunnevad siinset ümbrust ja kes kõnelevad
siinset keelt. Seepeale lausub see vanamees midagi, mis on korraga nii paradoksaalne,
irooniline, meie salvestuskavatsust ja kogu meie tegevust tühistav ja
mõistuseülene, et kaotan teadvuse.
Järgmisel hetkel leian ennast uuesti puumajade juurest
hoovist. On suvine pärastlõuna, väljas tänaval on tolmune ja kuum. Hoovis
suurte puude vilus on veidi lahedam. No ei jää me siia ööbima. Paneme parem
autole hääled sisse ja sõidame Tartusse. Tõstame asjad autokasti. Ma olen kohe
valmis rooli istuma. Mari ja Heiki soovivad aga käia veel Pihkva turul, et
Tartusse midagi toredat kaasa osta. Ma mõtlen, et miks mitte, ma võin neid
oodata, jalutan natukene niisama ringi ja vaatan linna.
Kõnnin siis tänavale, ületan liivase sillutiseta uulitsa ja
lähen hruštšovkade vahelt läbi, järgmise paralleeltänava äärde, see on suurem
ja laiem asfaldi ja kõnniteedega, sõiduridade vahel kasvab varjuline puuderida.
Puud kasvavad ka kõnniteede ääres. Olles ka sellest tänavast üle läinud,
seisatan teisel pool tänavat oleva kõnnitee ääres, sest see käitub imelikult.
Kõnnitee lainetab ja lokib. Seisan ja vaatan ja ootan, et kõnnitee rahuneks ja
saaksin ka temast üle minna. Aga ta ei kavatsegi rahuneda vaid võtab aina
suuremad lained üles. Korraga ilmuvad paremalt poolt silmapiirilt kõnnitee otsast
mustad orgid, mis kohutava kiirusega piki lainetava kõnnitee serva kihutavad
minu suunas. Astun sammu tagasi, autoteele. Õnneks saan seal seista, sest
ühtegi autot ei ole. Tegelikult pole ma ses ümbruskonnas peale Heiki, Mari ja
selle hoovimaja vanamehe kedagi näinud, ka ühtegi autot mitte. Linn on vaikne,
tühi ja tolmune. Mustade taeva poole püstiste orkide, justkui sõjaodade lõputu
rivi kihutab mööda mässava kõnnitee serva minu suunas. Taganen. Orkide rivi
kihutab mu silme eest läbi, kuni on mõne sekundiga möödunud ja kaob vasakul silmapiiril
kõnniteega ühisesse perspektiivipunkti. Kõnnitee ise rahuneb maha, lained
vaibuvad ja ma saan üle astuda. Lähen tsaariaegsete pudisevate tellishoonete
vahelt läbi ja jõuan väljakule, mis on rahvarohke. Seal on kirik ja poed ja
trammid ja kordnikud ja kõik, mis ühele linnaväljakule iseloomulik. Mõtlen, et
vaataks natuke siin ringi, kuni Mari ja Heiki turult tagasi jõuavad ja me saame
sõitma hakata.
Üle väljaku kõndides seltsivad minuga kaks peaaegu identse
välimusega noort tumedajuukselist daami. Üks küsib: „Kas tahaksid näha suurt
paleed!?“ – „Ja kõige luksuslikumat kaubamaja?“ lisab teine. Ma mõtlen, et miks
mitte. Ma võin ju minna vaatama, mis neil siin näidata on. Astume väljaku
servas mööda laia treppi üles omamoodi terrassile, mis on ühtaegu nagu taas
tänav, siin kasvavad puud ja siin liiguvad ka inimesed, on üks leierkastimees,
kuigi ma ei kuule tema mängu. Lapsed söövad suhkruvatti. Terrasstänavalt avaneb
uhke vaade väljakule ja väljaku ümber asuvale linnale. Meie aga liigume rahva
vahelt terrassi servas seisvate tohutusuurte tumepunasest graniidist kandiliste
sammaste juurde. Need sambad moodustavad hiiglasliku portaali. Astun neiude
järel nende suurte läikima poleeritud kivimürakate vahele, portaali sisemuses
on hämar ja seal on samasugustest punastest massiivsetest graniitplokkidest pöördvärav,
mis liigub aeglaselt ja mille hõlmade vahele võib astuda vaid üks inimene
korraga. Tundub, et see on justkui omamoodi jahvataja. Ei saa päris kindel
olla, et need liikuvad kivimassiivid üldse kedagi läbiminejatest ellu jätavad,
et nad kõiki sodiks ei pressi. Punane graniit läigib aga puhtalt ja turvaliselt,
inimesed astuvad ükshaaval muudkui pöörlevate kiviplokkide vahele ja lähevad
läbi. Minu eest astuvad graniidi vahele need kaks neiut ja tõmbavad minu ka
endaga kaasa. Tuleb välja, et siia mahub ka kolmekesi astuma. Kiviblokkide
vahel on täiesti pime, selja taga ahenev pilu vajutab väljakult kiiskava päikesetriibu
niitpeeneks, kuni see kaob. Tunnen vaid, kuidas jalge all nihkuvad kiviplaadid
kannavad mind kerge kaarega vasakule, neiud viiakse aga otse edasi. Siis aga
liigub minu ja neiude vahele jahe kivisein ja portaali graniitlõuad lükkavad mu
tagasi päikselisele väljakule. Portaali kõrval seinal plingib närviliselt punane
lamp. Taipan kohe, et mind ei lasta millegi pärast sisse. Ahjaa, see… Ma panen
käe püksitaskule ja tunnen, et seal on väike revolver, hästi väike, selline,
millega filmides naised tulistavad. Mis nüüd siis saab. Punane tuli vilgub.
Seisan Lenini mausoleumi seinu meenutava tohutusuure ja kõrge graniitvärava
ees, seina peal vilgub punane tuli. Samas on klaasputka militsionääriga. Paar
valgetes suvesärkides kordnikku kõnnivad minu suunas, takseerivad vaikides
mind, kõnnivad mu ümber, aga ei ütle ühtegi sõna ega tee ka mulle midagi, longivad
mööda ülemist tänavat piki väljakuserva edasi. Seisan veel mõne hetke nagu
soolasammas seal portaali ees. Imelikud identsed tšikid on kadunud oma glamuurkaubamajadesse
teisel pool väravat. Okei, ma lähen siis lihtsalt mööda väljakut edasi.
Korraga on kõikjal mu ümber Narva. Aga ma ei orienteeru
hästi. Kus ma täpselt olen? Hunnik hruštšovkasid ainult. Siis näen raekoja
roosat räbala värviga seina, aga sellel seinal ei ole aknaid ega pole hoonel ka
talle tunnuslikku torni. Ekslen edasi, kuni näen Hermani kindlust. Lähen
lähemale, satun piiritsooni. Siin on just avatud uus piiripunkt. Ei, Venemaale
ma ei lähe ju nüüd, kui ma juba siin olen. Lähen ikka Eestisse. Pöördun Eesti
poole, seal on aga ka täpselt samasugune uus piiripunkt, ehkki ma olen selgelt
siin pool jõge. Vaatan uuesti Vene poole, ikka sama uus vastselt valminud
piiripunkt. Ma olen nagu kahe üksteist peegeldava piiripunkti vahel ja kummassegi
neist ei taha ma minna, sest mul ei ole vaja piiri ületada, ma olen Eestis.
Kahel küljel kõrguvad aga bastioniseinad, mis tunduvad mulle tasakesi
lähenevat. Vaatan mööda bastionimüüri üles – Hermanni torn, vaatan teisele
poole, ka Hermanni torn. Vaatan Vene poole uue piiripunkti suunas, selle tagant
paistab kolm Hermanni torni ja nende tagan mitukümmend Ivangorodi torni. Vaatan
Eesti poole, seal on täpselt samasugune peegeldus. Ja kõik see läheneb mulle.
Torne kasvab üha juurde. Lõpuks kaardub kümnete Hermanni tornide tagant lugematute
Ivangorodi tornide kiht üles kuni katab taeva ja langeb mulle peale. Samal hetkel
saavad bastionid ja peegelduvad piiripunktid tohutu kiirenduse ja kõik
kollapseerub keset mind.
Avan silmad. Ma olen väikeses heledas üksikpalatis. Uks läheb
lahti ja sisse astub arstikitlis Jaak-Albert. „Oh, Jaak! Jumal tänatud! See
kõik on nii kohutav! Mul on nii hea, meel, et Sa siin oled!“ – „Mis? Kellest te
räägite,“ jääb doktor jahedaks. „Jaak! Kas Sa siis ei mäleta! Kas Sa siis ei
mäleta meie eelmist elu?! Me oleme eelmises elus koos olnud! Jaak! Mäletad
Melonit!? Me elasime Supilinnas koos! Jõge mäletad!?“ – „No nii, nüüd jätkate
seni, kuni tahaksite, et ma teid puudutaksin. Seda ei juhtu. See on keelatud.“ –
„Jaak! Jaak!“ Aga tema näos ei liigu ükski lihas, ta jääb sama jahedaks, ta ei
tunne mind. Vakatan korraks. Siis asun innukalt reaalsuse kontrollile: „Nii, ma
räägin teiegea eksole?! Olete nõus, et me kõneleme üksteisega?“ – „Jah.“ – „Nii,
see keel, milles me räägime, on eesti keel, eksole?!“ – „Jah.“ „Nii, ja me
oleme haiglas, eks?!“ – „Jah.“ – Esimest korda kumab ta häälest kaastunne. Vajun
tõsiseks: „Ja see on riiklik haigla või era?“ – „Erahaigla“ vastab ta nüüd ohates
ja langetab pea. Paistab, et ka tema on sundolukorras, tal ei ole lubatud
minuga olla inimlik. Samal hetkel avaneb palati uks ja sisse sõidutatakse kaks
ratastooli, milles istuvad kaks üleni sidemetes inimkuju. Kujude peade kohal on
suured pruunist papist lakoonilised maskid. Sanitarid võtavad need maskid ära.
Maskide alt avanevad suured kummist maskid, sellised, mida müüakse
lõbustustarvete poes, need maskid kujutavad veriseid kaelasid, millelt on pead
ära raiutud. Needki maskid tõmmatakse maha. Nende alt avanevad kaks verist
seapead. Jälle maskid. Need tõmmatakse maha. Nüüd tulevad välja kaks üleni
verist ja põlenud pead, millel on mõned harvad juuksekarvad. Parempoolne pea
hakkab kohe, sel hetkel, kui mask maha võetakse, kohtavalt intensiivselt
karjuma. See hääl on hüsteerilise vene naise hääl. Intelligentsustasemelt väga
madala ja bravuurse naise hääl. Ta hakkab mind süüdistama. Süüdistuste vool on
esialgu nii intensiivne, et ma ei saa millestki aru. Siis aga hakkab paistma,
et ta on selle urka omanik, kuhu me ööbima jääda ei tahtnud. Verine pea kisab: „Ja
te ei jäänud ööbima! Vaid sõitsite ära! Ja mida te meie vanamehega tegite! Te
hävitasite ta! Te olete ära teeninud kõige raskema karistuse! Ja mida te tegite
meie tüdrukutega! Te hävitasite nad! Ja mis te mõtlete, et võib lihtsalt
niisama minna Pihkva turule! Lihtsalt kaduda ära! Ja mis te arvate, et võib
lihtsalt niisama panna GAZile hääled sisse ja sõita Eestisse! See ei ole nii
lihtne! Siin need asjad nii ei käi! Ei ole lihtsalt nii, et lähed ja tutvustad
tüdrukutele kaubamajasid! Ja kuhu need sinu kaastöölised kadusid!? Nemad
väärivad samamoodi kõige raskemat karistust!“ See on kohutav lakkamatu
süüdistuste vool. Arstikitlis Jaak-Albert jälgib koos teiste uksele kogunenud
arstidega minu reaktsiooni. Mulle tõuseb teadvusse, et mind on siin haiglas
hoitud juba pikemat aega ja see on lihtsalt esimene kord, kui ma ärkvele tulen
ja nüüd nad katsuvad saada olukorda selgust, lastes osapooled kokku ja
vaadeldes minu reaktsiooni. Vähemalt ma loodan, et see on nii. Ma loodan, et
Jaak ometi aitab mind sellest olukorrast välja, et siin ei toimu lihtsalt
piinamine ja laussüüdistamine milleski, mida ma ei ole teinud, millest ma
midagi ei tea. Kõiki neid mõtteid mõtlen ma justkui eemalt, olen palatis enda
kehast välja tõusnud, näen toimuvat kõrvalt, justkui teadvusepunktina,
nägijana, kes lihtalt vaatab. Samal ajal on ruum täis verise pea karjumist. Teine
verine pea on vait. Ja ma kuulen ka väga jubetat häält, mis on selline kiire ja
rütmiline monotoonne oigamine, kõrgema naisehäälega. Ja ma tean, et see jube
oigamine väljub minust, et see on minu oigamine, sest mind piinatakse, sest
mingi suur graniitraske kandiline jõud piinab mind, tahab teha mulle süüks
midagi, milles ma kindlasti süüdi ei ole.
Süüdistuste laviin ja oigamine kõlavad mu kõrvus veel
pikalt, kui silmad avan ja näen, et on suvehommik Raplas, sauna teise korruse
katuse all. Samal hetkel lahmab katusele tohutu valing vihma, mis sajab ja
sajab, kuni ma moodustun konkreetsemalt taas siinses elus. Jäädes küsima väga
mitmeid küsimusi. Muuhulgas ka seda, miks mul siis oli taskus see väike püstol.
Ja kuhu kadusid Heiki ja Mari. Ja kes olid need imelikud identsed neiud. Kas nad
saadeti minuga manipuleerima. Ma mäletan ühest varasemast korrast justkui neid.
Nad nimetasid ennast veel arstideks ja panid minusse, mu paremasse poolde,
meespoolde mingid mustad seemned. Jah, nad ongi süüdistajad, süü istutajad,
inkrimineerijad. Ehkki nad esinevad tervendajatena või ekskursioonijuhtidena,
kutsudes glamuuri. Neid mõtteid heietades vajun uuesti sinnapoole.
Moodustun kõrghoones suure vihmamärja akna taga. Sadu on
suur ja lai. Allpool fassaadil lehvib suur Eesti lipp. See on Eesti saatkond.
All tänaval veavad venelased erikonvoiga mingit ultrasalajast uut silindrikujulist
sõjariista. Autodel selles konvois puuduvad numbrimärgid. Minu kõrval seisavad
Heiki, Mari-Ann ja Marina Kaljurand. Marina ütleb: „Siin on meil kindel. See on
Eesti riigi territoorium.“
Kirjutatud 1. augusti pärastlõunal kl 15:00 – 16:38
Vanajaanil. Õues on vihm üle jäänud. Päike paistab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar